Pullerits: Milles peitub suure pehmoväitluse tuum?

Pärast eelmise nädalavahetuse suusatrenni musta ja vesise jääga asfaldil, mis tekitas furoori üle Eesti ning jõudis isegi Eesti Ekspressi veergudele, sain sõnumi ühelt rahvusvaheliste tiitlitega pärjatud mehelt, kes, olles lugenud siin blogis esmaspäevast sissekannet «Kuidas lumeta kõva trenni teha?», kirjutas, mis seal salata, tunnustavalt: «Võimas motivatsioonipostitus jälle Priidu sulest.» Ent ta märkis, pealtnäha tagasihoidlikult, et on isegi läbinud suuskadega pikki-pikki maid radadel, mis paljudes kohtades liivased ja kivised, ning tunnistas, et kui tahta, saab igal pool suusatada. Ja lisas, et on samuti ligilähedastes oludes, nagu ma pühapäeval, äsja trenni teinud.

Millest siis selline üleriiklik imestus, kui uudist tegelikult ju pole?

Nüüd jõuame karmi tuumani, mille esitan küsimuse vormis: kas teie ei ole märganud, et tänapäeval imestatakse üldse liiga paljude asjade üle, mis veel kaks kümnendit tagasi olid täiesti normaalsed, tavalised, argised?

Jah, me saame ju kõik aru, millest räägin.

Aga suur pilt on palju laiem – ja kurjakuulutavam –, kui esimese hooga paistab.

Nagu teate, põhjustas Eestis samasugust furoori, nagu too foto minu nädalalõpusuusatamisest, 25 küsimusest koosnev kõva mehe test number 2. Olen saanud pööraselt tagasisidet – hämmastavalt paljud inimesed on seda testi täitnud. (Isegi naised, kuigi see polnud neile mõeldud, ammugi mitte kalibreeritud.) Nii mitmedki on pidanud vajalikuks seda kommenteerida. Üleolevalt. Ülbitsevalt. Miks?

Ju sellepärast, et said hirmus vähe punkte. Olgu, kaks väidet olid seal irriteerimiseks – üks auto suuruse ning teine ülikondade arvu ja hinna kohta –, aga kõik muu, mööngem, oli ju täiesti asjakohane, adekvaatne, mõistlik, arukas, põhjendatud, eeskujulikult mehelik. Aga ju siis isegi see, et kahte küsimust võis tõesti pidada testi koostaja irritatsiooniks, ei aidanud mõningaid, et nad noid arvestamata saanuks kokku punktisumma, mida arvanuks end väärivat – ja see, et neile vaatas sealt otsa enda kriitiline portree, ajaski nad üleolevaks ja ülbitsevaks. See oli karm tõde, mis neile ootamatult näkku lajatas.

Ja selleks, et oma pettumust iseendas paremini alla neelata, hakkasidki nad mulle ette ja taha heitma muudkui ja üksnes seda, et auto mass ja ülikondade arv ei ole mingi näitaja – nagu see olnuks seal peamine. Veel kord: ei olnud. Ent kuidas sa saad oma pettumusest iseendas üle olla: loomulikult avalikult seda, mis pettumust valmistas, tobedaks, naeruväärseks, mõttetuks, tühiseks jne kuulutades. Aga milline noist ülejäänud 23 punktist oli selline, mis normaalset meest ei peaks iseloomustama?

Too laiem ja kurjakuulutavam järeldus, mida paljud näha ei taha, aga mis vaatab vastu nii üliimestunud vastukajast minu pühapäevasele suusatamisele kui üleolevast suhtumisest kõva mehe testi 2, on see – ja kuulake nüüd, palun, tähelepanelikult: kui argine pühapäevane trenn kuulutatakse üle-eestilises nädalalehes sensatsiooniks ja kui normaalse mehe omadusi väärtustav test kuulutatakse absurdseks, siis kes on sellises nõrgas ühiskonnas need jõud, kes suudavad seda ühiskonda, selle ühiskonna nõrgemaid liikmeid, nagu naised ja lapsed, kaitsta näiteks idas muskleid ja rammu paisutavate jõudude eest? Kes on need, kelles leidub võitlusvalmidust ja -tahet noile vastu astuda? Kelles on üleüldse jaksu ning füüsilis-moraalset suutlikkust noile vastu astuda? Selles on kogu temaatika tuum, mõistate? Kas need mehed, kes jagavad euroopalikke moodsaid pehmoväärtusi, on kriitilises olukorras võitlusvalmis, kas neile saab loota, kas neist on vastuhakkajat, kas neist on kodu- ja isamaa kaitsjat, kas neile võib Eesti raskel ajal loota?

Mina ei julge sellistele meestele loota. Ja selles ongi kogu selle pehmo versus kõva mees temaatika kese, essents, tegelik mõte.

Kahju, kui seda näha ega mõista ei suudeta, vaid takerdutakse pilti, kus inimene teeb trenni, ja näägutatakse-kaagutatakse detailide kallal, et mis tähtsus on auto massil ja ülikondade arvul.

Aga elu ongi vist selline, et ainult mõned üksikud suudavad näha suurt plaani ja hall mass sipleb tühistes pisiasjades.
******

A jeep descending in the beginning of Steelbender Trail, Moab, Utah. 26. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Steel Benderi maasturiraja algus, Moab, Utah. Pildistanud Priit Pullerits
Fotod 4-5: Mill Creeki kanjon, Steel Benderi maasturirada, Moab, Utah. Pildistanud Priit Pullerits