Pullerits: Kuidas küll mõni mees rajal lendab!

Üks nimi: Mart Kevin Põlluste (fotol keskel).

Liuglesin Tähtvere spordipargi sprindiringil uisutehnikas ja valmistusin Lemeksi suusatalve sarja 3. etapiks, ikka piilusin üle õla, ega mõni võistleja ei tule. Kavas oli sprint, kolm kilomeetrist ringi, millest arvesse läksid kaks paremat.

Ja siis äkki tuli võistleja. Ringi neljandal, kõige järsemal tõusul.

Liiga hilja märkasin tulijat. Olin suusad rajal laiali ajanud. Aga tulija tuli sellise hooga, et ei teinud mind justkui märkamagi. Hüppas korraks vasakule, jälje sisse, isegi ei hõiganud, et võetaks kõrvale, ja lendas tõusust üles. Hea oli, et ta suuskade ja keppide alt nii palju lund ei tuisanud, et mul suu ja silmad seda täis saanuks. Nii sain jääda suu ammuli ja silmad pärani imestama, mis see siis nüüd oli.

See oli ulme! Tõusu poleks Põllustele nagu olnudki. Ta hoog vist isegi ei raugenud võrreldes lausiku tempoga.

Pärast ütles ta mulle: «Priit, teravamalt on vaja reageerida.»

Aga kuidas? Ma ei saanud uisutehnikaski sellest künkast pooltki nii mängeldes üles nagu Põlluste (fotol paremal) paaristõugetega. (Aga mis siis näinuks, kui Vahur Teppan ka kohal olnuks! Ta võitis nädal tagasi Põllustet 4,8 km sõidus ligi 50 sekundiga.)

Eile oli mul esimene klassikatehnikas sõit sel talvel. Ja kuna klassikat harjutanud ei ole, siis läksin starti uisusuuskadega, auguga Fischeritega. Jaanus Kuntsil lasin igaks juhuks viieeurose määrde ka alla panna.

Esimese sõidu esimesest tõusust sain paaristõugetega üles, isegi hüpata jõudsin, kuigi kiirust, tõdegem, muidugi suurt polnud. Teisel tõusul pärast lumist paremkurvi läks juba raskemaks, üleval, kus tõus läheb rohkem püstiseks, pidin juba madalalt kangutama. Kolmandal tõusul sai poole peale laskumiselt kogutud hooga, ent sellegipoolest jäi seal kõvasti varu, sest nooremad suusamehed suutsid kogutud kiirust sinna nii hästi säilitada ja üle kanda, et läksid sealt kergelt üles. Neljandal tõusul, seal, kus Põllustele soojendusel ette olin jäänud, tuli juba näha kurja vaeva, et end üles vinnata. Edasine oli õrnalt allamäge ja siis pärast paremkurvi finišisirgel vastumäge.

Muljed? Lahjad. Kui ikka jõusaalis kangi tõstnud pole, siis ega pelgalt käte jõul end küngastestki üles kanguta. Teiseks, ei saanud taas kopse köhima, nagu nädala eestki. Selle kohta ütleks vist Urmas Välbe, et purakas on sees, aga välja seda kuidagi ei saa. Ainult selle vahega, et mul pole purakat seeski.

Kaks ringi tegin lõdvestussõitu ja siis nägin Kalle Kiiraneni, hämmastavalt sitket 60+ vanuseklassi võistlejat, kes, mis siin salata, oli nädal varem sõitnud 4,8 km minust ligi 50 sekundit kiiremini. Ta soovitas, et jookse kääri, kui kätega üles tõugata ei jõua.

Nii teises sõidus tegingi. Kolm esimest küngast pressisin ikka käte jõul üles, aga neljandal vahetasin tehnikat. Kusjuures tegin seda igati korrektselt, vaatasin ja jälgisin, et suusad paaristõukelt käärsammule üles minnes libisema ei läheks, mis on ju klassikatehnikas keelatud. Keda sa ikka petad? Iseennast ju. Ja see oleks kõige tobedam ja mõttetum.

Niigi oli kahtlusi, et mõned ei sõida korrektselt. Nägin ise, kuidas Tartu Suusaklubi vormis mees tegi ühele punakasvalges mehele karmi hoiatuse, et ta ei sõidaks uisku. Ta oli tema peale väga kuri. Samuti rikkus enamik reegleid sellega, et kui klassikarada on sees, tuleb sõita kurvis mööda rada, ei tohi sissepoole uisurajale lõigata – kas pole nii? Sprindirajal oli kolm sellist võimalikku lõikamise kohta: pärast teist laskumist ning mõlemad jõepoolsed paunad. Ma ei näinud küll kedagi, kes oleks nois paigus rangelt jäljes sõitnud, kuigi viibisin võistluspaigas kokku üle pooleteise tunni.

Tegin kolmanda sõidu ka, kuigi kahest piisanuks, et tulemus kirja saada. Aga kui oled maksnud, tuleb võistlusest ikka maksimum võtta. See muidugi selleks, kuid palju tähtsam oli saada pingutuskogemus. Sest pühapäeval on kuuldavasti kavas Tamsalu-Neeruti maraton. Sel puhul võtan täna ja homme aja maha, ei treeni, puhkan. Ei kiusatust ei tekiks, lähen Eestistki ära. Andke teie siis maruliselt tuld, ega seda talve kauaks pruugi jaguda, järgmine nädal ongi vaid veel jäänud, kui tahate Tartu maratoniks ka treenida. Mul on ligi 200 suusakilomeetrit sel aastal koos, mis on ilmselgelt vähe, et Tamsalu-Neeruti maratonil mingit tulemust jahtida, ja mis on absoluutselt ebapiisav, et Tartu maratonile üldse mõeldagi.

Foto 1: Otepää, 11 veebruar 2017. Eesti lahtised meistrivõistlused suusatamises. Esimese võistluspäeva sprint. Vasakult: Martin Remmelg, Mart Kevin Põlluste ja Peeter Kümmel. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Mammaste, 30. jaanuar 2016. Eesti meistrivõistlused murdmaasuusatamises. Meeste vabatehnika sprint. Pildil Mart Kevin Põlluste. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Prantslane Richard Jouve (vasakul) ja Even Northug Norrast võistlemas Seefeldis Austrias MK-etapil sprindis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Alex Harvey Kanadast võistlemas Seefeldis Austrias MK-etapil sprindis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Johannes Hoesflot Klaebo Norrast võistlemas Planicas Sloveenias MK-etapil sprindis. Foto autor: Morgan Kristan / Sportida / SIPA / Scanpix