Kõrvatropid jäid maha, oli esimesi mõtteid, kui olin leidnud reede õhtul endale koha Tartu Ülikooli spordihoones. Kusjuures mäng ei olnud veel alanudki. Mängu alguseni jäi rohkem kui kolmveerand tundi.
Olin Postimehes pikki aastaid korvpalli kajastanud kolleegilt päev varem küsinud, kui vara peaks kohale minema, et saada istekoht keskjoone lähedal. Ta ütles, et pool tundi kindlasti. Aga lisas, et arvatavasti veelgi varem.
Jõudsin saali (fotol vasakul) umbes 50 minutit enne Tartu ja Tallinna meeskonna vahelist Eesti-Läti ühisliiga poolfinaali kolmandat, otsustavat mängu. Seis oli 1:1. Küljetribüünidel ei paistnud ainsatki vaba kohta. Kõik istmed olid rahvast täis. Vend, kes oli perega korraks Rootsist Eestisse käimas, oli saabunud viis minutit varem, oli roninud ühe küljetribüüni ülemisele servale ja raporteeris telefoni teel, et tema ei näe samuti ühtki vaba kohta.
Venna kaudsel mõjutusel ma sinna saali jõudsingi. Ta oli kaks päeva varem maininud, et läheb reede õhtul korvpalli vaatama. Otsustasin siis, et hüva, lähen vennaga kaasa.
Viimati käisin korvpalli vaatamas 1995. aasta detsembris Washingtonis, kus töötasin pool aastat üleilmse levikuga uudisteajakirjas Newsweek. Ega ise oleks vaatama läinud, aga majaperemehe poeg kutsus kaasa ja tegi pileti välja. See maksis, kui õigesti mäletan, umbes 25 dollarit. See oli suurimaid pettumusi, mida Ameerikast ja korvpallist olen saanud.
Kohalik Wizards mängis Cleveland Cavaliersi vastu. Ei olnud just NBA kõige kõvemad satsid. Saalis oli vabu kohti hulgi, pakun mälu järgi, et isegi neljandik. 27. rida, kus istusin, oli väljakust nii kaugel, et mängu jälgisin platsi kohal rippuvalt suurelt ekraanilt. Korvpallurid paistsid sealt platsil nagu sipelgad. Mingit elamust, mida lootsin, ei saanud. Mul oli kama kaks, kes võidab. (Cleveland võitis.) Ainus, mis muljet avaldas, oli väike hall dirižaabel, mis vaheaegadel lae all aeglaselt liikus. Küllap oli sellele ka mingi firma logo kõhu peale maalitud
Enne seda olin käinud korvpalli vaatamas korra 1980. aastate lõpus Tallinnas Kalevi hallis, kui Kalev alustas Liidu meistrivõistluste hooaega Tbilisi Dünamo vastu ja võitis. Pärast mängu tegin lühiintervjuu Harri Drelliga, Henri Drelli isaga, mis ilmus Postimehes, kus ajakirjandust õppinud korvpallifänn Marko Saaret oli kaubelnud välja, et iga mängu järel paneb ta kokku terve lehekülje jagu materjali. (Selles lõigus esitatud mõned faktid vajavad arhiivist kontrollimist.)
Ja omakorda enne seda, 1970. aastate lõpus, käisin venna ja tulevase Hoiupanga juhi, minuga Tähtveres samas majas elanud Aare Kilbiga vaatamas EPA võimla rõdult Eesti meistrivõistluste mänge. Oli päevi, kus vaatasime nüüdses Maarja kiriku kitsas saalis ära kõik neli mängu hommikust õhtuni. Olin ju käinud lühikest aega Eha Sügise ja mõni kuu isegi Harri Russaku juures korvpallitrennis, aga jätsin pooleli, sest olin, mis siin salata, Russaku rühmas kõige kehvem. Tegelikult oli see üldse ime, et Russak mind ühes näidismängus nähtu põhjal oma rühma kutsus. Aiman küll, mille pärast: tema tollase rühma pikim poiss läks palliga otsejoones korvi suunas, kui tulin tagant ja panin talle kulbi.
Ent Washingtonis saadud NBA korvpallikogemus oli nii elamustevaene, et hiljem ei tekkinud mõttepoegagi, et võiks veel kunagi korvpalli vaatama minna.
Reedene õhtu Tartus pani omaaegsele NBA mängule pika puuga ära.
Leidsin vabad kohad otsatribüüni ülaserva all eelviimases reas (fotol vasakul vaade sealt väljakule). Peale selle, et oleks pidanud kaasa võtma kõrvatropid, sain aru, et häälepaelu ei maksa kulutada. Kui vennale midagi öelda tahtsin, tuli talle sõna otseses mõttes kõrva karjuda. Ja kordan: mäng ei olnud selleks ajaks veel alanudki. (Õhtul kodus tõdesin, et hääl on ära, kuigi kaasaröökimisele ma seda absoluutselt ei raisanud – selline tegevus jäägu noorematele.)
Too reedeõhtune mäng, nagu nüüd kõigile teada, kujunes publiku arvult Tartu Ülikooli spordihoones rekordiliseks – 2707. See oli fakt, mis tikkus meediakajastustes kohati konkureerima tõsiasjaga, et Tartu alistas Kalev/Cramo ja pääses finaali. Isegi laupäevane ETV spordisaade rääkis eraldi pealtvaatajatest, samuti tuli see teemaks pühapäevase saate stuudiointervjuus Tartu meeskonna spordidirektori Janar Taltsiga.
Pärast mängu koduteel mõtlesin, mis oli kõige ägedam. Jah, kahtlemata hea, et Tartu võitis, sest võit kütab alati publiku meeleolu üles. Liiati kui võit saadakse lausa filmiliku stseraariumi järgi, kus esimene veerandaeg kaotatakse 15:30. Visked ei läinud, praaki oli palju. Teine veerandaeg kulges vahe vähendamise tähe all, kolmanda teises pooles õnnestus viimaks ette minna, ja veenvalt, ning neljas veerandaeg oli sama hästi kui võidu vormistamine, mis lasi publikul mängu nautida. Mäng lõppes ühislauluga, Raimond Valgre „Tartu marsiga”: „Kauneim linn on Eestis Tartu...”
Kõige ägedamad olid need hetked, kui mäng seiskus ja muusika pandi mürtsuma. Selle abil köeti emotsioone lakke. Minust paremal oli ligi kümmekond umbes 16-aastast noormeest, kes tegid pasunatega põrgulärmi ja koorisid mingil ajal koguni särgid seljaks – nii kuumaks läks nende olemine. Poiste tekitatud lärm hoidis ka otsatribüüni n-ö mängus sees. Sest ega mõlema küljetribüüni trummid üldises melus otsatribüünil istujateni kostnud.
Ma olen näinud oma silmaga Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi olümpiavõite, mis olid kahtlemata suured, meeliülendavad elamused. Kuid eks aja jooksul sellega kaasnenud emotsioonid paratamatult tuhmu. Reede õhtul sai aga lausa kolm tundi
show’d täie raha eest. Jah, maksin pileti eest 15,90 eurot, kuigi saanuks saali ka pressikaardiga. Aga ma ei läinud sinna ajakirjanikutööd tegema. Seetõttu leidsin, et ametist tulenevat privileegi ei ole ilus ära kasutada. Keegi peab selle
show ju kinni maksma.
Fotodel reedeõhtune mäng Tartu Ülikooli spordihoones, kus Eesti-Läti korvpalliliiga finaali pääsme eest kohtusid kohalik Tartu Ülikool Maks & Moorits ja BC Kalev/Cramo. Võõrustajad võitsid 89:81 ning pääsesid finaali. Fotode (v.a fotod 2 ja 8) autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix; fotode 2 ja 8 autor: Priit Pullerits
Kõige ägedamad olid need hetked, kui mäng seiskus ja muusika pandi mürtsuma. Selle abil köeti emotsioone lakke.
VastaKustutaTore, et lp PP mõistis, miks inimesed spordivõistlustel käivad ja ka telerist tulevat sporti fännavad. Alast hoolimata.
Seega -- tuleval talvel veebruaris Otepääl näeme? Emotsioone saab kuhjaga.
Ja kui juba Nuustakul käidud, siis järjepanu muud ikoonilised kohad -- Anterselva, Nove Mesto, Ruhpolding jne. jne.
Nove Mesto, rohkem mitte iialgi. Korra käidud ja ainult negatiivne emotsioon. Rahvast palju aga suurt hulka inimesi võib ka mujal kohata. Läbu, sitt ilm ja suurele hulgale pealtvaatajatest oli kama, mis rajal toimub.
KustutaKorvpallil Tartus on selged eelised muude alade ees Eestis:
Kustuta1. mäng väikses saalis, mis äärest ääreni inimesi täis ja see võimendab puhtfüüsikaliselt emotsioone (helid ei haju õhku ega satu tuulte meelevalda, nagu näiteks suusastaadionil);
2. antud juhul selge vastasseis - Tartu versus Tallinn;
3. kitsas saalis on võimalik tehniliselt tekitada paremat ja mõjusamat meeleolu/melu kui suurel areenil looduses;
4. sisehallis ei pea külmetama ega olema ilma meelevallas;
5. kus on nt laskesuusatamises omade võidulootus, nagu nt Tartu v. Tallinn korvpallis?
6. korvpallis käib pidev, lakkamatu möll, kas ka muudel aladel? - nt pisimagi mängupausi ajal lülitatakse tümakas peale, et energia ja tempo ei raugeks;
7. Tartu korvpallipublik on vist eriline, nagu kogenumad on tõdenud?
Premium liiga pealtvaatajate rekord saadi hooajal Levadia ja Paide mängust, kui mängu vaatas 767 jalgpallisõpra. Premium liiga, kui keegi juhtumisi ei tea, aga miks peaks teadma, on Eesti jalgpalli meistriliiga. Võrdluseks, Narva Rahvavabariigi jäähokifinaalid lähevad ligi 2000-le pealtvaatajale.
VastaKustutaSee näitab ilmekalt, mida rahvas arvab Eesti vutist ja selle tasemest.
Pühapäevases ETV spordisaates oli võrkpalli teemal küsimus, miks seal vaatas esimest finaalmängu seitsesada inimest, kui korvpallis on palju rohkem. Jalgpalliga seoses ei küsi seda, miks nii vähe pealtvaatajaid, heal juhul seitsesada, kuigi see on ju maailma menukamaid sportmänge, mitte keegi mitte kunagi, kuigi terve ETV sporditoimetus vutisõpru täis.
KustutaVõrreldakse väga kummaliselt kossu satse kodumaiseid ja siis laskesuusatamist maailmaga. (5.)
VastaKustutaVõrdleme ikka Tartu Rocki satsi ka siis maailmaga et oleks võrdne ja tõesti ei kujuta ettegj millises mudaliigas see olukord siiski oleks.
Ove
Omaaegne Tartu Rock oleks ühe eurosarja ka kinni pannud, kui Kerde finaali eel lolli mängima poleks hakanud.
KustutaLegendaarne Küllar Erde!
KustutaOve -- just! Priit kirjutab, et "kus on laskesuusatamises omade võidulootus..." Aga kus on korvpallis omade võidulootus, st. kes on need omad? Kui mängivad Kalev Cramo ja Tartu Ülikool Max ja Moorits, siis põlise tartlasena saavad Priit ja paljud teised seostada end viimasega kuna vähemalt võistkonna nimes on olemas nimi Tartu. Aga kes saavad ja peaksid end samastama Kalev Cramoga? Tallinlased? Miks? Tegemist ei ole ju spordiselts Kalevi satsiga (kunagi viimaseks NL meistriks tulnud Tallinna kaleviga) vaid BC Kaleviga ning nimigi saadi sajandi alguses AS Kalevilt (sellelt kommivabrikult), mitte spordiühingult.
KustutaEhk siis omade defineerimine ka korvpallis on subjektiivne -- väikestes kogukondades nagu Tartu, Pärnu, Keila jt on see seos selgem ja tugevam, suuremates kogukondades nõrgem ja segasem.
Korvpallis jookseb alati väljakule kaks satsi ja mäng lõpeb alati neist ühe võiduga. Hoolimata sellest, milline on nende meeskondade seis turniiritabelis või kuskil laiemas rankingus. Seega alati saab keegi öelda, et "meie omad võitsid!".
Tulles individuaalalade juurde -- näiteks laskesuusatamine -- siis kuu aega tagasi Otepääl läks sprindis rajale 105 maailma parimat (täpsemalt siis maailma tugevaimas sarjas võistlevat) naist ja eestlanna Susan Külm oli finišis 10. Kas see nüüd oli omade võit või mitte? Päris võit kindlasti mitte, sprindivõistluses Otepääl sai esimese koha prantslanna Julia Simon.
Aga kas esikümne koht rohkem kui 100 naise seas on edu, millele tasub kohapeal kaasa elada või mitte? Laupäeval tuli Otepääle üle 14 tuhande inimese, kellest suur osa olid eestlased ja kes elasid häälekalt võistlusele kaasa ja lootsid, et Susani koht paraneb.
Aga väga paljud neist tuhandetest, kes tribüünidel olid, elasid kaasa ka teistele -- Estera Volfale, Lisa Vitozzile, Lou Jeanmonnot'le, Suvi Minkkisele jne. jne.
Ehk siis küsimus jääb -- kes on spordis omad ja mis on võidulootus? Mis seda määrab? Ja mis spordivõistlusi jälgitakse -- äkki on peamine põhjus selles, et emotsioonid on laes ja showd on täie raha eest? Kui siis veel mõni oma juhtub võitma või edukalt esinema, on tingimused ju igati täidetud.
Vend on tubli, et vedas sind ka vahetut spordivõistlust vaatama!
VastaKustutaHr Pullerits, mul on hoopis selline küsimus: miks hr Märks teie väljaandes jätkuvalt sõna saab, kas nüüd on uudisväärtusega siis juba see, et mõni inimene lihtsalt "ei saa aru" temale antud infost? (Delfist ma ei räägigi muidugi, keskerakondlane Baruto põrutas, et ega ta midagi ei tea jah, aga nõuab tagandamist, sest K. Kaljulaid talle lihtsalt ei meeldi.) Spordiringkondades sahistatakse juba mõnda aega, et kui hr Märks tunneks huvi eelmise EOK juhtkonna kulude ( nt peasekretäri "motivatsioonipaketi") vastu, siis võiks tulemuseks olla palju huvitavam info kui see praegune.
VastaKustutaEOK on osavalt teema viinud rahale ja eelarvele -- selle kohta on neil kahtlemata seletused olemas ja ega neil miskit viga ka ei ole.
KustutaAga juurpõhjus, miks presidendi tagandamine üldse päevakorda tekkis, ei olnud mitte raha vaid suhtumine sporti ja sportlastesse ning treeneritesse.
Esialgse peamise teema, ehk siis treenerite kutsekvalifikatsiooni kohta mainis asepresident Gerd kanter vaid paar väga ebamäärast lauset -- et tuleb täiendada ja alaliitudega arutada jne.
Sellest, kuidas suhtub EOK (eelkõige president Kersti Kaljulaid ja kutsekomisjoni juht Kristjan Port) edaspidi Tõnis Sildarusse ja kas Tõnis Sildaru võib ka aasta lõpus EOK silmis parimate sportlaste galal n.ö. "parketikõlbulikuks" osutuda, juttu pole viimasel ajal olnud. Seda teemat üritatakse visalt n.ö. vaiba alla pühkida -- et vaatame, küll kired vaibuvad jne.
Treenerite kutsekvalifikatsiooni osas on EOK-l palju, mille üle mõelda:
* Paljud tegevtreenerid on vähem või rohkem otse öelnud, et kutsetaseme uuendamiseks tuleb oma raha eest lihtsalt tihti juba tuttavatelt koolitustelt tagumikutunde hankida. Mõned treenerid-koolitajad peaksid minema enda taseme säilitamiseks praktiliselt iseenda koolitustele kuna konkreetse spordiala kohta muid koolitusi ei ole.
* EOK välja pakutud variant, et Tõnis Sildaru omandab aasta jooksul tagantjärg treenerikutse (piisab ka kõige madalamast, abitreeneri omast) diskrediteerib süsteemi lõplikult. See näitab selgelt, et oluline ei ole mitte tulemus ega sportlase saavutus vaid formaalne paber. Ja selle paberi väljaandja peab EOK vaates olema õige! Vaevalt keegi arvab, et juba oma õpilase olümpiamedalini viinud treeneri teadmised oluliselt suurenevad kui ta miskitele algtasemel koolitustele läheb ja seal eksami sooritab.
* kõik tänased eliittreeneri (8.tase) kutse omanikud on väga lugupeetud ja töökad inimesed aga jätkuvalt ei saa mööda vaadata faktist, et tänaste eesti sporditippude treenerid on valdavalt piirdunud 4.,5. ja 6. tasemega. Miskipärast nad ei ole leidnud, et Eesti kutsetaseme tõstmine aitaks neil sportlasi paremini treenida. Pigem minnakse uusi oskusi hankima välismaale.
* selgusetu on see, kuidas EOK ja alaliidud hindavad välismaalastest treenerite vastavust Eesti kutsetasemetele. Välismaalaste puhul EOK lähtub justkui alaliitude arvamusest aga Eesti treenerite puhul on kutsetasemed jäigalt enda kätte korjanud. Samas pole selge, kust läheb "eesti treeneri" piir -- kas Rootsis alaliselt elav, seni Šveitsis töötanud Eesti ülikooli lõpetanud Eesti kodanikust treener on Eesti treener, kes peaks Eesti kutsetaseme hankima või ta on välismaalasest (Rootsi? Šveitsi?? ...) treener, kelle taseme eest vastutab pigem alaliit?
No see jutt "juurpõhjusest" on küll puhas demagoogia ja täis loogikavigu. Kas väide on, et K. Kaljulaid suhtub sporti kuidagi halvasti? Milles see "suhtumine" väljendub? Teadaolevalt on tegemist päris sportliku naisterahvaga, Tour de France avatud etapil mitu korda sõitnud ja osaleb Eestiski ise spordiüritustel, samuti käib pealtvaatajana. Või et "suhtub sportlastesse" kuidagi - no kuidas siis? On mõne sportlase kohta midagi halvasti öelnud? Palun tuua mõni tõend. Suhtumine "treeneritesse" - kuidas saab T. Sildaru teemal tehtud postitusest lugeda välja mingit üldist "suhtumist treeneritesse"? Riigi seatud kriteeriumid ei lubanud Sildarule olümpiamedali eest preemiat maksta, Kaljulaiu juhitud EOK tegi erandi ja maksis sportlase juhendamise eest ikkagi tasu - mis probleemsest "suhtumisest" me siin räägime? Mis puudutab kutsetunnistuse süsteemi - kui praktika ja alaliitude ettepanekud on näidanud, et Sõõrumaa ajal loodud põhimõtted vajavad muutmist - milles siis Kaljulaid süüdi on?
KustutaVägisi tundub, et tegemist on ekreiitide poolt välja mõeldud probleemiga, mida enamjaolt väikese peaga inimesed kaasa kiidavad.
VastaKustuta