Kas mäletate, kuidas sügisel ujus pinnale teave, et Tuuli Tomingast (fotodel) on tegemisel dokumentaalfilm? Ja et selle tegemine ei alanud sugugi alles hiljuti, vaid ikka mitu head aastat tagasi. Filmitegijad olid mullu varatalvel kohal ka laskesuusatajate hooaja avavõistlusel Rootsis, kuid nagu sealtmailt infot tilkus, siis ega nad Tomingale liiga ligi tikkunud. Sest ega tema tulemused ju kuigi säravad ja lootustandvad polnud. Eks see võtab suhtlusisu ära.
Filmi kulminatsiooniks pidi saama Milano Cortina olümpia. Tomingas oli ju varemgi end tiitlivõistlusteks august välja kaevanud.
Mis tähendab, et filmi kavandatud kulminatsioon jäi ära.
Kas filmitegijate töö oli olnud asjata?
Tegelikult, kui järele mõelda, saakski nüüd palju huvitavama, põnevama ja ebatraditsioonilise spordifilmi. Enamik spordifilme tikub ju olema ikka sellest, kuidas läbi raskuste ja tagasilöökide, vigastuste ja kaotuste tuleb lõpuks ihaldatud võit. Sedapuhku saaks filmi, kuidas pärast üksikuid optimismi süstinud sähvatusi möödunud hooaegadel tuleb hoopis fiasko – see kajastab Eesti spordi tüüpilist käekäiku ja olemust palju paremini, kui film, mis lõpeks võidukalt. See oleks ka realistlik, elulisem, sest spordis on kaotajaid ja põrujaid alati rohkem, kui medalivõitjaid ja õnnelikke
Nüüd tuleb see algul lubatud pettumust valmistav uudis.
Aga keegi ei keela teil siin kommentaariumis pakkuda, mis oleks teie arvates parim lahendus. Kes teab, äkki saavad filmitegijad teilt isegi mõne väärtusliku idee?
Foto 1: Tuuli Tomingas 10. märtsil 2026 Otepääl laskesuusatamise MK-etapi eel treeningul. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tuuli Tomingas 11. veebruaril 2026 Milano Cortina taliolümpial Anterselvas 15 km sõidus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Tuuli Tomingas 10. aprillil 2025 Tallinnas Proto avastustehases laskesuusatamise hooaja lõpetamise üritusel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tuuli Tomingas 10. märtsil 2025 Tartus. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Tuleb Tobrelutsu tegelaskujule rõhuda. Kuidas lootustandvad TT Tiimi spordineiud (vaadake või nende füüsist) hispaania saabastesse suruti ja kannatama pandi. Suss sai ahlaist vabaks ja põgenes trollidemaa empaatilise sangari selja taha. Meie Tuulil aga põgenemiseks enam jaksu pole, teda ootab ees rattale tõmbamine (see juhtub kodusel MM-il).
VastaKustutaJust! Saapad! See peaks kindlasti olema oluliselt kajastatud. Kas tõesti on igal eesti tipul ainult üks paar saapaid? Ja neid polekski nagu võimalik vahetada kui ei sobi jalga! Me nagu alles 20 sajandis. Ader ühes ülekandes mainis, et saapaid olla lausa omal ajal keedetud või kuumutatud, et neid jalajärgi istuma saada. Ootab põnevusega!
KustutaMind huvitab, kas enamik TT liikmeid usub, et maakera on lame?
VastaKustutaKuna järele on jäänud ainult halvad valikud, siis vändatakse filmi veel aastakese kuni koduse MMini välja suures lootuses, et kulmineeruv pauk seal tifooside rõkatuste saatel käiks!
VastaKustutaAga kui siis ka 7. kohta ei tule? Filmitegijatel peab olema selleks puhuks varuplaan. Näiteks viskab pisarates Tuuli püssi seljast, murrab kepid vastu põlve pooleks ja virutab suusad nurka ning teatab: "Persse see laskesuusatamine!" Vaat see oleks lõpp, mis on ka lõppu väärt ja jääb igavesti spordi- ja filmiajalukku.
KustutaKõik muu, 5. või 7. või 9. koha järel tehtav naeratus on hale poolpeeretus. Selle nimel pole küll mõtet seda filmi venitada. Kui kõik läheb pekki, nagu ilmselt läheb, siis mingu ikka efektselt ja pauguga.
Vastuväited?
Kogukond ootab kindlasti happy end'i, kuid filmi huvides võiks sisse võtta laskesuusa tegelikud staarid - Tiislerid. Neid aga loomulikult mitte domineerivas rollis, seda ei kannataks üks normaalne filmivaataja välja. Filmi lõpp võiks olla ikkagi dramaatiline, aga mitte juba kulunud Nordic noir võtmes. Virginia Woolfi ainelise filmi The Hours stseenid oleks ka spordifilmi lõppu paslikud.
KustutaNiisiis: viimane võistlus on läbi saanud, kõle Nuustaku staadion tühjeneb vintis spordisõpradest õlletelkide poole, kust kostub õhtujuht Aderi optimistlik ent summutatud hääl kellelegi elagu, elagu hüüdmas. Ehk Rastovkujevsile, kes sai MMil 4. koha? Tuuli aga ei suundu vooluga sinna, kuhu teised. Suusad on hooletult kõrvale visatud, kepid ka. 23. kohaga lõpetanud Eesti laskesuusalootus sammub kivistunud näol tiiru, treenerite vaatluspaika. Maas vedeleb üksik tahvel, millel fikseeritud hajali läinud lasud. Üks kella kolme, teine üles, kolmas kurat teab kuhu, neljas näitab lasku ääre peale...Masendav. Kuradi tuul. Lumivalge näoga sportlane sosistab aeglaselt: See peab lõppema. Korraga on siht silme ees. Biatlonist suundub rahulikul ja kindlal sammul kuhugi eemale. Sammub justkui nõiutult. Ta ei märka, et tema järel sibab kiirelt halba aimav staarkommentaator väike Tiisler. Juba ongi jõutud kalgi jääkülma veekogu äärde, sportlane astub vaenulikku meemassi emotsioonideta, keha ei tunne külma. Iga samm viib üha sügavamale. Spordiajakirjanik jõudnud vee äärde karjatab: Tuuli! Tuuli, ma...Lause jääb lõpetamata. Ta heidab kiirelt riided, mis paljastab mõõdukalt ülekaalulise kere ja suundub vette naisatleedile järele. Krdi külm on jõuab Alvar mõelda ja pöörab tagasi kaldale. Trussikud vette sumpamisest natuke märjad. Kuid Tuuli muudkui astub ja astub, ikka sügavamale ja sügavamale, ta näos peegelduks justkui naeratus...
Ära jama, see läheb karmiks...
Kustuta12:36 Aga vanem Tiisler? Näiteks: härmas habemega uduste prilliklaasidega spordireporter tuleb Otepää MM-ilt, avab saunaukse ja naelutab järjekordse võistlussärgi saunauksele. Number kuulus muidugi Tuulile. Silitab numbrit, ohkab ja sulgeb vaikselt ukse ning astub välja.
KustutaVanem Tiisler on professionaalsem kui noorem. Ta võib olla pool minutit emotsioonide kütkeis, kuid siirdub koos rahvaga õlletelgi poole. Ta jõuab rahvusringhäälingule mitu intervjuud teha, kus rahvamassi seast on üles leidnud mõned välisspordihuvilised, kes ei ole lätlased, et neilt küsida: Kuidas teile Otepää meeldib? Kas Otepää on üks paremaid paiku laskesuusavõistluse pidamiseks? Kuidas rahva võimas kaasaelamine meeldis? Kas te Tuuli Tomingat ja Susan Külma teate?
KustutaPealtvaatajate selline intervjueerimine on libe tee. Odava populaarsuse väljakaevamine. Seda tehakse siis, kui rajalt pole midagi tulemas millega rahva ette minna. Meil see peaaegu igal võistlusel nii.
KustutaLoodaks kaunist lõppu kus peale kaua kestnud probleeme ja lahkhelisid Tobrekas Tuuli ära kosib ning õnnistavad Eestit TT superbeebidega.
VastaKustutaEile õhtul rullisin huvi pärast nii Delfi kui ka Postimehe spordiuudiseid. Kummastki ei tulnud välja, et toimus aasta mainekaim ühepäevasõit Paris-Roubaix, mille võitis ülipõnevas lõpulahingus belglane Wout van Aert. Pealegi osales seal ka üks eestlane. Selle asemel oli hunnik uudiseid rallist (kes üldse tänasel päeval seda viitsib vahtida?) või siis kodusest jalgpalliliigast. Mis toimub? Kas uudiskünnise ületab ainult see, kui eestlane tuleks esikolmikusse ja pigem on tähtsam uudis pealkirjaga "Premium liigas sündis läbi aegade üks veidramaid väravaid.".
VastaKustutaPeab oskama olulist eristada ebaolulisest. Oluline pole see, et van Aert võitis, vaid see, et Pogatčaril jäi kolmas järjestikune "monument" saamata.
KustutaMis kajastamisse puutub, siis siin konnatiigis ei osata suuri asju näha. Laskesuusa taolist pehmot tuli terve talv uksest ja aknast. Kaua võib!
Spordis määrab palju see, kas oma mees on kõrges mängus. Rattamaailma seisukohast võib P-R olla oluline võistlus ja ongi, aga meie uudiseid tehakse ikkagi Eesti publikule. Üleilmse spordi suured sündmused, kui vaadata meedia ja publiku huvi, on ka USA Super Bowl ja pesapall Briti ühenduse riikide mingid kriketimängud, aga see ei tähenda, et neid siinmail kajastama peaks, sest need ei lähe suurele osale soonmail korda. Keda kotib kriket või pesapall? Need, keda kotib, saavad oma info mujalt kätte nagunii, suuremaale osale publikust on suhteliselt kama kaks, kas võidab v d Poel, Pogi või v Aert. Jah, uudisnupu võiks siiski teha, aga rohkemat pole küll tarvis. ETV spordisaade andis õhtul tulemuse, mainis ka Mihkelsi 10-minutilist kaotust, tubli!
KustutaAutorallit on muidugi ajulagedalt palju. Siin on kaks-kolm põhjust. Esiteks, ralli on Eestis kõige suurem publikuala, see on fakt. Teiseks, eks see ralli MM lohiseb veel Tänaku kiiluvees, seal on paljud sõitjad (Neuville, Katsuta jt - isegi mulle on need nimed ajju jäänud) varasematest hooaegadest ka meie mail tuntuks saanud. No ja kolmandaks, eks Jürgenson ka üritab mingit tulemust teha teises ešelonis.
Ratta puhul ei aita Eestis isegi omade kõrges mängus olek, sest siinkandis lihtsalt ei saada aru selle liikumisviisi olulisusest maailma spordis ja arvatakse ikka, et õige sport toimub vaid suuskadel. Meenutage 1999 parima sportlase valimist, kus nädala kollases sõitnud mees, kes oli Eurospordis iga päev pildis ei saanud isegi ligilähedale suuskamise hõbeda dopingumehele.
KustutaProosalist jampsi pole mõtet niisama teha. Tark on see maha kanda ja vaadata, äkki avab kangelane baari või burgeriputka ehktuleb sealt oodatud tulemus. Filmi tegemine on risk. Mõnikord õnnestub , teine kord mitte.
VastaKustuta"Kellele lüüakse pulsikella" samalt filmitegijalt oli ju igati tipp-topp asi, televisioon on seda näidanud iga mitme kuu tagant. Muidugi eks peategelane oli ka igati koostöövalmis, mitte nagu TT, et jutule ei võta ja ligi ei lase, kui tuju ei ole.
KustutaMeelelahutuse formaat. Ikka tahetakse pulli saada. Igakord see pulli tegemine ei õnnestu. Filmi tegijana tõmbaks otsad kokku ja vormistaks ära. Alati saab jätkuloo teha kui on põhjust. Pulsikellale aga järge ei tulnudki.
KustutaMõni tark oskab rääkida, et kas prantslased on Eestis jänkidest kõvemad suunamudijad, et siinsetes siseasjades sõna võtavad juudiküsimusega? Mõtlevad, et kui laskesuusatamises on nad kõvad tegijad ja eestlastest kõvasti üle, siis võivad dikteerida 90000 hukkunuga ja 200000 Eetist pagendatud isikuga riigile kuidas peab olema muuseumi nimi. Paistab, et Iraani ja Ukraina sõda on Eestis leidnud mõnusa jätku teema https://www.err.ee/1609994719/prantsuse-saatkond-palub-ule-vaadata-patarei-vanglasse-tuleva-muuseumi-nime
VastaKustutaMis sa neist prantslastest kirud, kui eestlased ise vabatahtlikult juba aastaid tagasi Okupatsioonide Muuseumi mingiks ahvi haigeks unenäoks ümber nimetasid.
KustutaMida loetakse tänase ajastu paremaks spordidokiks. Ei mitte mingi kiretu spordikangelasfilm, kus peategelane kahmab kümme olümpiakulda, vaid jalgpalliklubi Sunderlandi "Til' I Die". Seal pidi Inglismaa tugevuselt teise liigatasandile kukkunud Sunderland laskma teha doki, kuidas nad Premieri tagasi kolivad. Kuid kokkusid hoopiski League One ehk kolmandasse liigatasandisse. Ja igati äge draama.
VastaKustuta