Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi

Pullerits: Kas teate, mis üllatused ootavad Viru maratonil?

2012-01-27T11:27:00.007+02:00

Tahate teada, mis teid homme Viru maratonil ees ootab?

Nagu näha, olen jälle mina siin ainus, kes reaalset reporteritööd teeb ja asja tõeliselt uurib, mitte niisama lambist tarka ei pane. Aga ma ei ole kitsi, jagan lahkelt kogu hangitud teavet teilegi, täiesti tasuta.

Uurisin Evi Tormilt, Viru maratoni peakorraldajalt, millised on rajaolud. Ta kinnitas, et rada on väga hea, rajameister oli kiitnud, et on saanud ilusasti tööd teha - sulailmadega sai põhi tugevaks pressitud -, ja ka rajalt tulnud olid talle eile märkinud, et rada on igati korralik.

Homme ootab teid üks ring (kui õigesti mäletan, siis ühel aastal vist sõideti kolm korda sama ringi?). Alguses, juba teisel kilomeetril, ootab sürpriis, sest rada läheb teisiti kui varem. Aga kuidas - las miski ikka jääda üllatuseks ka. Samalaadne uudne moment on 8 km enne lõppu, lisas Torm.

Kilomeetripostide numbrid igal kilomeetril lähevad suuremast väiksemaks ehk näitavad, kui palju jääb veel sõita. Toitlustuspunkte on neli (viies finišis), mitte kolm, nagu juhendis kirjas, sest korraldajad olid lugenud mullust tagasisidet ning seal oli kurdetud, et enne lõpuosa mägesid oleks turgutust vaja.

Eelmine aasta lükkasid korraldajad stardi mäletatavasti edasi, kuna väljas möllas tuisk ning suur hulk osalejaid jäi hiljaks. Torm, st Evi Torm avaldas arvamust, et tänavu stardiaega hilisemaks ei lükata, ehkki mõned on talle maininud, et kella 12 ajal oleks ehk soojem kui kella 11 ajal. Aga Torm vaatas täna kella kümne ajal ilmaennustust ja tuvastas järgmist: norrakate prognoos pakub laupäeval kella 11 ajal 14 miinuskraadi, kuid lubab, et terve maratoni aja paistab päike; venelaste prognoos on veelgi optimistlikum: külma vaid üheksa kraadi.

Täna hommikul oli Torm vaadanud kella seitsme ajal oma kodus termomeetrit ning see oli näidanud koguni -22 kraadi. Täna kella kümne ajal ütles ta mulle, et Mõedakul oli -16 kraadi ning peaaegu tuulevaikus. Ta soovitas mul osalejaile südamele panna, et inimesed paneks ennast ikkagi korralikult riidesse.

Osavõtjatele on stardiala läheduses riietumiseks üks telk, kuid Torm avaldas kahtlust, kas praeguste külmadega õnnestub seda ikka piisavalt soojaks kütta. Seetõttu lubas ta mul välja kuulutada, et kõik võivad minna riideid vahetama ka Mõedaku spordikompleksi hoonetesse, kuhu iganes nad siis mahuvad.

Olge homme Viru maratonil tublid ja ärge endale liiga tehke, ei külma ega pingutusega. Ja ärge siunake mõtteis neid, kes tulemata jätavad.
******Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mõedaku spordibaas, kus mullu märtsis toimus Eesti noorte suusatamise meistrivõistluste neljas etapp. Fotol Alar Ervin. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Pildike mulluselt Viru maratonilt. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Kes vastab viis intrigeerivat spordiküsimust?

2012-01-26T11:19:00.013+02:00

Eesti kohale on kerkinud palju põnevaid vastuseta küsimusi.

A&T Sport saab pidevalt arupärimisi, mis kepid ma neilt ostsin.

Siin on A&T Spordi ametlik vastus: "Priit Pullerits ostis Salomoni suusakepid Equipe 100. Suuskeppide jaehind on 125 eurot."

Uutel keppidel on pöidlatugi. Eile proovisin, kuidas nendega on sõita. Tegin selle talve lühima suusatrenni, 13,5 km vabatehnikas kergelt 54 minutiga. Algul oli pöidlatugi veidi imelik ja ebamugav, tekkis kartus, et äkki hakkab hõõruma, aga siis vajus käsi sidemes rohkem paika ja pöial sai parema asendi ning avastasin, et ohohoo, tõusudel on pagana hea pöidlale toetuda ja pöidlaga keppi survestada. Tundus, et käed sai palju tõhusamalt tööle. (Ei, uute keppide uus pikkus 167,5 cm küll probleemiks ei kujunenud ses mõttes, et oleks häirinud; kehaasendi sai nende abil kohe paremini paika.)

Aga millised on teie kogemused pöidlatoega? Pean silmas võimalikku hõõrumist ja kasutegurit.

Kindlasti huvitab paljusid nüüd, et kui kohtusin just endise tipptriatleedi, Otepää harrastajate meistriklassi 5 km klassikasõidu neljanda koha omaniku Ain-Alar Juhansoniga, siis mis aineid ta mulle tõi.

Vaatame 1,6-kilostelt purkidelt järele. Esiteks, "Rego Total Recovery Fuel" (protein-carbohydrate recovery drink mix; chocolate flavour). Teiseks, "Go Electrolyte Energy Fuel" (carbohydrate energy drink mix with electrolytes; lemon and lime flavour). Nende SiS (Science in Sport) toodete müügihind on minu mälu järgi 43 ja 29 eurot.

Aga kõige tähtsam küsimus on siiski see, et mis on Viru maratoni mõte. Sellele ei tea isegi mina vastust. Olgu, oletame, et lähen kuidagi kohale - sinna on tervelt 130 km ehk kaks tundi sõitu edasi ja kaks tundi tagasi. Tulen starti. Lähen koos teistega stardist minema. Ja siis sõidan ja sõidan ja sõidan seda rada, mida olen juba kordi sõitnud, mis kulgeb paljus üle pehmete põldude, kus lõpus on suured tõusud, et jõuda pisut kiiremini kui kahe ja poole tunniga sinna tagasi, kust alustasin. Milles, kui kainelt mõelda, filosoofiliselt, heites kõrvale meid siduva meeste egotripi ja oma mina upitamise ja omavahelise alateadliku, aga paljude mõtteis ka teadliku hierarhia tekitamise tungi, enamiku mõtteis pulbitseva omavahelise arveteklaarimise ja üksteise paikapanemise ja teineteisele ärapanemise vajaduse, on sellise energia ja aja ja raha ja taastumatu kütuseresursi kulutamise iva?

Ja palun, palun, ärge tulge mulle rääkima jälle seda lapsejuttu maratoni naudingust ja muust sellisest pehmest värgist, sest olen aastatega näinud väga hästi, kuidas minuga enam-vähem võrdselt ja minust tagapoolgi sõidetakse nii, et hing paelaga kaelas ja silmad hägused ning pärast aetakse üksteist tihedalt trügides protokollistendil näpuga järge, kes kui palju ette ja kui palju taha jäi.

Aga otsustavaim küsimus on hoopis see, et isegi kui ma otsustaksin Viru maratonile sõita, siis pole autot, millega sinna saaks. Nagu ütlesin, üksinda võistlusele sõit oleks vastutustundetu kütuse raiskamine ja looduse saastamine. Kui nüüd täna-homme autot ei leidu, millega laupäeva hommikul Mõedakule ja pärast lõpetamist Tartusse tagasi saaks, jääb kümnetel meestel ära võimalus end minuga võrrelda.

Ja mis oleks sel juhul nende mõte Viru maraton üldse kaasa teha?
******Sweeny Pass Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kahevõistluse olümpiapronksi võitja Allar Levandi Otepää harrastajate meistriklassi 5 km klassikasõidus. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Endine tipptriatleet Ain-Alar Juhanson, Otepää harrastajate meistriklassi 5 km klassikasõidu neljanda koha omanik. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma endale hädavajaliku kiirenduse andsin?

2012-01-25T11:10:00.010+02:00

Nüüd on 15 päevaga tehtud 11 suusatrenni ja kolme päeva pärast ootamas Viru maraton. Niisama nn tiksumise baasilt pole sinna mõtet minna. Head nõuandjad soovitasid sel nädalal organismi ja kopse ergutada.

Esmaspäeval, kaks päeva tagasi, läks uute Fischeritega katsetulistamiseks.

Kõigepealt Tähtvere spordipargi 850 meetri ringil viis tiiru soojenduseks. Ega soojaks eriti saanud, sest jõepoolsel sirgel, kus tavaliselt suurima kiiruse üles saab, puhus tuul vinge-vinge. Kuid tuli alustada!

Esimese ringi tegin pisut jõudu säästes 2.34ga. Tunde järgi läks ses mõttes kiiresti, et omal ajal sai sellest veidi kiirema ajaga läbitud joostes 1000 meetrit - ja küll too distants tundus pikk ja kannatusterohke. Aga nüüd ei teinud kahe ja poole minuti pikkune pingutus kehale suurt midagi.

Seejärel tõesti tiksusin ringi rahulikult ning siis uus kiire tiir. Sedakord 2.33ga.

Ikka polnud hullu. Vastutuulesirgel läks küll tehnika käest, sest tuulemüürist läbi murdes, tundsin isegi, vajusid jalad liiga laiali ja libisemisfaas kahanes lühikeseks.

Pärast ringipikkust taastiksumist kolmas kiirendus. Ei tundnud, et kiirus langeks. Ja ei langenudki - 2.31. Aga nüüd võttis küll lõpus juba pisut raskeks, kuid vähemasti ei andnud ma tempos järele. Taastumine läks üllatavalt kiiresti, kümmekonna sekundiga oli kõik vaat et okei.

Veel ring tiksumist ja siis neljas kiirendus. Sain sekundi veelgi vähemaks - 2.30. Kuna organism taastas väga ruttu normaalseisundi, mõtlesin, et mis seal ikka, kui ma sugugi väsinud pole, siis teen veel viienda kiire ringi ka otsa.

Ja see tuli kõige kiirem - 2.27. Tunne oli, et kui vaja, võiks neid kiirendusi veel teha, aga üks tark nõuandja oli soovitanud teha viis tükki, nii et tõmbasin ikkagi joone alla. Tegin lõdvestuseks neli ringi, kokku sai 18 ringi ehk 15,3 km, millele kulus 1:02.20. Arvestades, et kuraditosin ringi sai tehtud tõesti aeglaselt, oli kogu trenni keskmine kiirus ligi 15 km/h ju igati eeskujulik.

Kõige üllatavam oli see, et minusugune 46-aastane suutis enda arust teha täitsa nooruslikke ja jõulisi ja võrdlemisi koordineeritud liigutusi ning seda veel viis korda jutti. Viis korda kahe ja poole minuti pikkused kiirendused on ju täitsa arvastatav trenn, kas pole?

Eile sõitsin hästi aeglaselt ja rahulikult, küllap selle hooaja kõige aeglasemad 18 km, ja seda vahelduseks klassikas (seitse ringi ovaalil, kaks ringi dendropargis, et saaks 14 tõusu ka sisse, ja veel kolm ringi ovaalil). Aega kulus 1:25.30. See oli taastav sõit. Aga huvitav, et mingist taastavast sõidust võib õhtul tunda palju suuremat rammestust kui lõigutrennist. Ju siis kiirendused löövad adrenaliini üles ja viivad organismi mingisse erutusseisundisse.

Vaatame enne Viru maratoni statistikat ka.

Eelmisel nädalal kogunes treeninguaega 9:35, suusakilomeetreid 113 ja jooksukilomeetreid 10.
Nädal varem oli vastavad näitajad 7:30, 90 ja 8.
Ja veel nädal varem oli treeninguaega 5:53, jooksukilomeetreid 33 ja imitatsioonikilomeetreid 30.
Aastavahetuse nädalal sai trenni tehtud 8:48, joostud 30, rullitatud 44 ja imiteeritud 27 km.

Nende näitajate pealt tuleb siis laupäeval Viru maraton kuidagi läbi sõita. Millised on pakkumised?
******Jeep Liberty & Carrizo Badlands, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Meeste sprindivõistlus Otepää MK-etapil. Fotode autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kas ootamatu reserv on lõpuks leitud?

2012-01-24T11:32:00.007+02:00

TÄIENDATUD LEITUD RESERVI ARVELT TEISIPÄEVAL KELL 16!
Oli üks pealtnäha tilluke, ent oluline detail, mille eelmisel nädalal koos Eesti kiireima jalaga suusasprinteri Kristjan Oologa tehtud vabatehnikatrenni lõpus avastasin, aga millest ma seni peaaegu kellelegi kõssanud ei ole.

Huvitav, mis see võiks olla?

Arvan, et selle nüansi taha ongi võib-olla jäänud mu esitused uisutehnikaga sõitudes.

Ei tea, mis see võiks olla?

Küsimus on tõukes.

Ikka ei tea, mis see võiks olla?

Olgu, siin on vihjed: Oolo on pikk 180 cm, mina 186-187 cm. Kas hakkate juba taipama?

Olin kogu aeg arvanud, et mu Swixi vabatehnikakepid on 165 cm pikad. Oolo mõõtis üle. Tuli välja, et olid hoopis 162,5.

Kes varastas mu keppide küljest kaks ja pool sentimeetrit?

Oolo võttis taskuarvuti, klõbistas sellel mõned numbrid, tegi mingi tehte ja teatas, et mulle paslikud kepid peaksid olema 167,5 cm pikad.

Vahur Teppan, kes on minust mõni üksik sentimeeter lühem, kui mälu ei peta, siis 185 cm, ütles, et tema sõidab 167,5 cm pikkuste keppidega.

Nüüd on siis selge, miks mul kipuvad vabatehnikas puusad taha jääma ehk istuv asend tekkima ja miks ma pole jalgu puusast sirgeks saanud ja miks kepitõuge ei kipu kõige õigemas suunas minema. Ja miks hoogu teinekord napib.

Tehnikanõksust sain tänu Oolo õppetunnile lõpuks aru. Kui nüüd kusagilt 167,5 cm pikkused kepid ka saaks, siis... siis peaks ilmnema ikka täiesti uus tase.

Siis peaks lõpuks vabatehnikas ka tempo korralikult üles saama. Oi, küll siis alles tekib vast minek!

Küsimus laiale ringile: kas kellelgi on müüa kasutatud 167,5 cm pikkusi kergeid suusakeppe? A&T Sport juba käivitas üleriigilised otsingud. Aga kui nemad ei leia, kes siis aitab?
***
Ja selle üleriigilise kepiotsingu võitjaks tuli A&T Sport, kes tegi pakkumise, millest oli võimatu keelduda. Sain ka teisi pakkumisi, näiteks 92-eurosed KV+ Šveitsit, aga A&T Spordi pakkumine oli palju-palju magusam.

Huvitav, kas nüüd saan siis lõpuks võimetele vastava hoo üles?
******Carrizo Badlands, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits intervjueerimas Otepää MK-etapile saabunud pealtvaatajaid. Foto autor: Aldo Luud
Foto 2: Järvineni korkkäepidemega suusakepid. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis oli Otepää MK-etapil kuluaarides põhiküsimus?

2012-01-22T18:34:00.013+02:00

Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv palus, et ma teda Otepää MK-etapi kajastamisel pisut aitaks - ja mis mul saab selle vastu olla? Ta soovis, et toodaksin inimlikku aspekti, mille peale mõtlesin, et olgu, tuletan meelde kõik, mida õppejõud Peeter Vihalemm mulle Tartu Ülikoolis avaliku arvamuse ja sotsioloogiliste küsitluste läbiviimise kohta õpetas ja teen siis gallupi. Tegingi - siin on mu aruanne Pahvile. Ajakirjanikuna on ju vajalik rahva meelsust teada ja tunda.

Aga see ei olnud, mõistagi, konti murdev ega aega nõudev töö, nii et jäi mahti ka ringi vaadata ja inimestega suhelda. Loomulikult läksin harrastajate meistriklassi 5 km sõidu eel sportlaste ettevalmistusala aia juurde, liiati seepärast, et mul oli tingimata vaja saada kokku ühe osaleja, näitleja Jan Uuspõlluga, tantsusaate võitjaga. Meil oli üks asi ajada, millest loodetavasti varsti kuulete. Ja seal nägin ma Eesti Suusaliidu presidenti Sandor Liivet kätega sooja vehkimas.

Liive astus mulle kohe rõõmsa näoga teretades ligi ja ütles ilma tseremoonitsemata, et kas peaks võistlejate nimekirja kibekiires korras täienduse tegema. Ei, ta ilme ei rääkinud kübetki sellest, et ta nööganuks. Mulle on Liive alati jätnud normaalse, lihtsa ja mõistliku mehe mulje - v.a elektrihinna tõusu teema, millega ükski tarbija päri ei saa olla, aga see pole siinne teema -, kes tagatipuks suudab mõista, kui ajakirjanikud millegagi eksivad (nad ei tee ju seda meelega), kes viha ei pea ega rusikat taskus kanna ning kes ei käitu stiilis olen-tähtis-ja-kõva-mees-ja-könnid-olgu-vait. Selle järgneva ma mõtlen vist välja, aga teades, et ta seda blogi loeb, ja oletades, et küllap on ta kursis ka suusasõprade arvamusega, milline oleks pidanud täielik ja õige stardinimekiri olema, siis mulle tundus, et ta tundis end suusaliitlaste otsusest, mis mu n-ö aia taha jättis, pisut süüdlaslikult. Ja isegi kui ma seda oma vaimusilmas üksnes ette kujutan, siis Liive sedalaadi avalik tunnistus, et ta teab, et mind mingil põhjusel stardinimekirja ei pandud, oli iseenesest aumehelik samm.

Ütlesin, et mul pole kahjuks varustust kaasas, ja las jääb asi nii, nagu korraldajad on otsustanud.

Vahva võistlus oli. Seda oli kõrvalt selgesti näha. Kõik olid õnnelikud, kui elus ja tervena, kuigi kurnatuna üle lõpujoone jõudsid. Igatahes paistsid palju õnnelikumad kui need Eesti suusatajad, kellele suusatamine on elukutse.

Ja paljud, väga paljud olid imestunud, miks mind stardis pole. Tegid seepeale suured silmad. Ja ütlesid, et nende arvates oleks ma pidanud igal juhul kaasa tegema. Kui nad pärisid, miks ma ei osale, siis mis muud mul üle jäi kui diplomaatiliselt vastata, et see on asi, millest keegi siin Otepääl kõvasti ei räägi, aga millest kõik väga hästi teavad.

Ma vist ei liialda, kui väidan, et kõige rohkem tunti huvi Jan Uuspõllu vastu - tal olid pidevalt mikrofonid nina all ja kaamerad palge ees - ja seejärel minu mitteosalemise vastu. Kõik vangutasid suusaliidu vastava otsuse peale vaid pead. President Liive oli vähemasti kaude asjasse puutuvaist (ses mõttes, et see oli ikkagi tema juhitava alaliidu korraldatud võistlus) ainus, kes selle küsimuse ka avalikult mulle silma vaadates teemaks söandas võtta.

Kuigi olümpiavõitja Erki Nool avaldas mulle hiljuti arvamust, et tippvõistlust ei tohi harrastajate mõõduvõtmisega siiski ühte patta panna - tedagi kutsuti kaasa lööma -, on mul hea meel, et Jaak Mae või kes iganes selle harrastajate võistluse korraldada võttis. Publik elas kaasa ja kindlasti said osalejad ühe meeldejääva emotsiooni - mul on nende pärast siiralt hea meel. (Üks küsimus siiski: kas võitja Allar Raja ja tema paariline Kaspar Taimsoo ei ole nüüd enam tippsportlased, vaid on tõesti samuti harrastajad?)

Pärast harrastajate võistlust istusin Uuspõllu väiksesse autosse ning tegime Otepäält minekut. Juttu, ja huvitavat, seltsiks ka Uuspõllu treeningupäevik, jätkus meil tükiks ajaks.
******Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti Suusaliidu president Sandor Liive harrastajate 5 km distantsil. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti Energia juht Sandor Liive lõpetamas harrastajate 5 km sõitu. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kes on see kurnatud võistleja harrastajate 5 km sõidu finišis? Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Näitleja Veikko Täär kukub pärast harrastajate 5 km sõitu finišialas ettevaatamatusest selili. Tema taga teadustaja Margus Ader, paremal võitja sõudja Allar Raja. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks paljud treenimisele arulagedalt aega raiskavad?

2012-01-20T11:59:00.016+02:00

Alustaks seekord hoopis teisiti, positiivselt! Nimelt, kel talvest ja tuisust villand ning mõtted kisuvad kaunimasse kanti, siis vaadake seda muusikavideot - kas pole ilus? Lugu, ma mõtlen. Üks mu kindlaid lemmikuid. Mis arvate?

Nüüd asjast. Väga paljud on imestanud, ja nende hulgas ka paar olümpiamedali omaniku, et kuidas küll mind Otepää MK-etapi pühapäevasel harrastajate sõidul stardis pole. Kui olen öelnud, et korraldajad pole kutsunud, siis on selle peale imestunult ohatud ja öeldud, et on ikka [fill the blank] inimesed.

Samas, eks igal asjal ole kaks poolt. Ja teine pool on kahtlemata see, et pole pidanud Otepää 5 km klassikasõiduks vormi timmima, vaid olen saanud valmistuda ikka Viru vabatehnikamaratoniks. Ega treeningplaane saa igasuguste naljaüritustega ka uppi lüüa. Eile pidas mind Tartu dendropargi väidetavalt 4,7 km pikkusel ringil kinni Vahur Teppan, kes utsitas mind oma trennimeestega ülilühikeses järskude pööretega klassikasprindis võistlema. Vastutulelikkusest soostusin kaasa lööma, aga nii palju on minus juba professionaalsust, et nooruslikust rumalusest trügimist ja nügimist ja varustuse ning liigestega riskimist ei hakka ma mingi trennijõuproovi võidu nimel ette võtma. Jäin rahumeeli viimaseks.

Samuti on nii mitmedki küsinud, miks ma Tartust kaugemal trenni ei tee. (Küsimuse, miks ma välismaratonidel ei osale, oleme mäletatavasti juba aastate eest lahendanud.) Seletan.

Sel pole minu silmis mõtet. Lähim muu paik oleks Vooremäe, lähem kaugem kant Otepää ja Kääriku. Vooremäele oleks autoga vähemalt pool tundi ja Käärikule tund, teist sama palju tagasi. Ma ei räägi siin ainult kütuse kulust (Chrysler Pacifica, nagu ajaloolane Pärtel Piirimäe teile kinnitada võib, talvel naljalt alla kümne liitri 100 km kohta ei tarbi), vaid räägin ka aja kulust. Näiteks eile lõpetasin tööpäeva kell pool kuus; kuni koju jõudsin, sõin ja riided vahetasin, oli kell pool seitse, kui lõpuks rajale sain. Ligi kaks tundi trenni, pool üheksa lõpp, siis koju, pesemine ja söömine...

Lühidalt: ma ei ole mingi profisportlane, kelle elu tiirleb ainult treenimise ümber. Elus on ka väga palju muud huvitavat peale sportimise. Ja seda ka nädalavahetustel. Oletame, et tahaks laupäeval või pühapäeval teha pika, kahe-poole kuni kolme tunni pikkuse trenni Otepääl. Loomulikult on vaja laupäeva ja pühapäeva hommikul korralikult magada, et nädala töökoormusest ja -pingest ning samuti treeningukoormustest taastuda. See tähendab ärkamist kusagil kella kümne ajal. Koera jalutamise, hommikusöögi ja asjade kokkupanekuga läheb veel vähemalt tund, küllap enamgi. Ütleme, et jõuan kella 12ks Otepääle. Sõidan seal kolm tundi. Jõuan kella neljaks koju tagasi, käin pesemas, söön. Ja ongi kell peaaegu viis, mis tähendab, et päev on sisuliselt õhtul, sest napp valge aeg on läinud. Ja kogu see aeg sai täidetud ligi kahetunnise autosõidu ja kolmetunnise suusatamisega.

Ma ei tea, kuidas teil, aga mul on selliselt ühekülgselt kulutatud elust küll neetult kahju. Aga igaühe vaba valik - tahate, sõitke või kaks tundi Kõrvemaale või Haanjasse, kuhu iganes. Ma leian selleks ajaks enda huvidest lähtudes palju sisukamat ja mitmekülgsemat tegevust.

Ja vaevalt ma hakkaks nende kolmetunniste Otepää või Haanja trennide järel Estoloppeti maratonidel 50. koha peale sõitma - ja isegi kui hakkaks, kas see oleks seda ajakulu väärt? Aga kui keegi teine saab nende kaugete paikade trennidega 20-30 kohta ettepoole - ega ma kade ole, palju õnne!

Sellegipoolest lähen sel pühapäeval Otepääle. Kuid mitte suusatama. Infot koguma. Kes leiab, et tal on midagi jagada, astugu ligi - nagu öeldakse, konfidentsiaalsus kokkuleppel garanteeritud.

Aga spordihuvilistele preemiaks üks väike eelinfo: homses Postimehe Arteris ilmub üks mu koostatud Eesti spordi teemaline pingerida, millist varem ei ole keegi kokku pannud. Proovige ära arvata, mis pingerida see on! Arvajaile abiks nii palju, et seda kommenteerivad Toomas Tõnise ja Jüri Tamm.

Ja finale ultimoks bonus track neile, kellele sissekande avalugu meeldis. Valmistab teid ette uue nädala alguseks. Lihtne ja ilus, kas pole?
******Carrizo Badlands, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Otepääl käivad ettevalmistused murdmaasuusatamise MK-etapiks. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Oi-oi-oi, mis see nüüd eile oli?!

2012-01-19T09:10:00.014+02:00

Mis see siis nüüd on?!

Mingi petekas või?

Suusad sõitsid peaaegu et ise.

Midagi sellist polnud ma elus veel kunagi kogenud.

Olin need just hiljuti saanud. Ja eile õhtul otsustasin esimest korda alla panna. Lund oli juba piisavalt, et veatuid põhjasid ära ei kriibiks.

Endine sprinter Kristjan Oolo, Suusavendade tiimi liige, lükkas kaitseparafiini maha ja pani kiiruga, nelja-viie minutiga, uue kihi alla. Siis läksime koos rajale. Palusin, et ta mu logisevat vabatehnikat normaalsemaks timmiks.

Võtsin talle sappa ega jõudnud ära imestada, kuidas mustad Fischer RCSid ise sõitsid. Olin nende eest andnud sügisel 320 eurot. Vastu sain tollal vaid lubaduse, et talve alguseks saan Euroopast tuliuued Fischerid. Saingi. Hiljuti vaatasin Hawaii Expressis, et seal küsib kauplus samasuguste eest 500 eurot ehk ligi 7900 krooni.

Kui Oolo mind ette lasi, et vaatab mu tehnikat, kuulsin teda varsti hüüdmas, et ta ei jõua mulle eriti järele. Kuidas ei jõua, olin hämmelduses, sest ma ei pingutanud ju üldse.

Läksime sprindiringi künkale. Oolo tõmbas selle alumise nõlva lähedale juti maha ja ütles, et nüüd laseme siit kõrvuti alla. Libisesin mööda ja kaugemale. Mis sest, et mul on kaalu 7-8 kilo vähem.

Siis vahetasime suusad ära.

Mis see siis nüüd on?!

Mul oli tunne, et keegi on Oolo suusad liivapaberiga karedaks kratsinud. Ometi olid need samad suusad, millega olin mullusel Viru maratonil tundnud erakordset lennutunnet ja lõpus nii mitmelgi mehel, sealhulgas Jaanus Laidveel, lihtsalt eest libisenud.

Mõni minut hiljem olin juba mina see, kes tagant hüüdis: "Võta hoogu vähemaks, ma ei jõua kuidagi järele!"

Sain oma uued suusad tagasi.

Vvuuhhhhh! Ššaahhhh!

Juba häälest on kuulda, kuidas mu suusad mõnuga libisevad, kiitis Oolo.

"Raketid," mäletan ühte ta kasutatud sõna.

Aga siis asusime tööle.

Kõigepealt, kuidas kanda keharaskust puusale ja jalale. Milline peab olema jala- ja puusahoid. Kuidas tuleb justkui ettepoole langeda. Kuidas tuled keppidega lüüa: mis faasis kui tugevalt, kui pikalt, kui kaugel kehast, millise käteasendiga.

Lisaks mitmed eriharjutused.

Ma polnud kunagi saanud suusatamise kohta korraga nii palju uut ja kasulikku informatsiooni.

Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juht, sõitis klassikat ja uuris, kas mul on uus treener. Et kas eelmised on lahti lastud? Et nüüd ta näeb, et treener on tulnud ikka hoolealusega ise rajale.

Ja siis takkaotsa sain õpetust klassikatehnika paaristõuke nõksude kohta tõusudel. Kuidas panna seejuures jalad tööle, õigemini - reied. Kui pikalt keppidega tõugata ja muud sellised trikid.

Õhtu lõpuks tekkis tunne, justkui hakkaksin suuskadel ümber sündima. Ja üldse mitte üksnes tänu suuskadele. Aga nonde rolli ei maksa ka alahinnata.
***
Üle-eelmise postituse kommentaaride seast leidsin vahva luuletuse - see väärib siin taastrükki:

Mõnel mehel suusk ei libise.
Sellist tunned särgist higisest.
Kuid mees sõidab, ei vigise.
Mõni ütleb: panin määrde alla!
... enam ei mäleta millise.
Mõnel mehel suusk ei pea.
Mõni on määrimisel teinud vea.
Mõnedel suusk ei libise ega pea.
Mõned on üldse kaotanud pea.

Mõne suusal on määre kulunud.
Viimasest määrimisest aastaid kulunud.
Mõnel on elus vale määre.
Mõni tunneb - on alaväärne.
******Imperial Highway, Anza-Borrego Desert, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3 ja 4: Priit Pulleritsu uued Fischeri uisutehnikasuusad. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jaanus Kunts Tähtvere spordipargi külje all Suusavendade hoolderuumis kundesid teenindamas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks kelgutajate vanemad terroriseerivad suusatajaid?

2012-01-17T13:42:00.006+02:00

Nädalavahetusel sain üllatuskirja Toomas Tammelt, Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi veemajanduse osakonna juhatajalt - näete: see on julge ja tubli inimene, ei karda oma nime alt sõna võtta; võtke eeskuju! -, kes kirjutas nii:

"Teades, et suusateemad on Teile meelepärased olnud, siis kas oleks võimalik saada Tartu Spordipargi inimestega intervjuu vms, mis selgitaks tartlastele, et mitte kõik "mäed" laululava taga ei ole kelgutamiseks. Vähemalt võiks ju nii olla, kuigi tegelikult ei peaks kelkudega üldse vasakpoolsesse ossa tulema.

Täna hommikul tekkis konflikt kelgutajatega, kes lihtsalt sõid suusatajad vasakpoolse tagumise mäe pealt välja. Hommikul oli seal veel neli raja moodi asja, aga lapsevanemad trampisid need kelke üles vedades segi. Palusin korduvalt, et suusatajatele ka mäge jäetakse - niigi kõik teised künkad olid nende kasutada. Inimeste mõistmatus aga on usumatu. Öeldi, et kasutage teie seda kõige äärmist! Ja siis sõitis seda ütelnu laps oma kelguga minu mäest laskumist harjutavale lapsele diagonaalis oma kelguga ette!"

Mõni aeg hiljem täpsustas ja lisas ta:

"Tegelikult võiksid olla seal kusagil käitumisreeglid. Normaalne inimene ei vaja ilmselt neid, sest saab aru, et kelguga suusarajale ei lähe. Kui need rajad aga tehakse, siis on talve alguses juba inimestel tekkinud harjumus, et kelgutame igal pool.

Küsimus ei olnud lastes, need olid kõik täiskasvanud, kes lükkasid lapse kelguga mäest alla ja siis vedasid üles. Seda mööda suusarada."

Minu arvates õiged tähelepanekud ja küsimused. Kandsin neist esmaspäeva hommikul ette ka spordipargi ääres kohatud kahele töötajale ning soovitasin neil välja panna sildid, et sprindiraja künkad on ainult suusatajatele, mitte kelgutajatele. Ja kui kelgutajate vanemad sellest aru ei saa, tuleb meil, suusatajail, hakata neid sealt kollektiivselt tõrjuma. Võimalusi on mitmesuguseid. Use your imagination!

I this war or what?
******
Anza-Borrego Desert, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto: Tähtvere spordipark pühapäeva pärastlõunal. Taamal on sprindiraja mäed vallutanud kelgutajad ja nende vanemad. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas maratonideks on lootust vormi jõuda?

2012-01-16T11:25:00.006+02:00

Kas teate, mis suusateenuste pakkujate konkurentsis järjest määravamaks saab? Vähemasti mulle tundub, et kaugus suusarajast. Ja siin, paistab, et pole küsimus mitte kilomeetrites, vaid suisa paarikümnes meetris.

Vähemasti kaks eelmist hooaega viisin nii mina kui veel kümned ja kümned oma suuski määrida ja putitada Tartu laululava tagusesse, uisulaenutuse kohal asuvasse Suusavendade katusealusesse ruumi. Sealt jäi Tähtvere spordipargi suusarajani joosta vähemalt 150 meetrit.

Ja seda on tänapäeval vist liiga palju.

Sellest hooajast kolis mu määrdetiim Kristjan Oolo ja Jaanus Kunts (mingit pidi on ka Jaak Teppan nendega veel seotud) otse spordipargi suusaradade kõrvale punastest telliskividest hoonesse, sinna, kus kaugemast parklast juhatab ülekäigurada üle sõidutee. Astud sealt hoonest välja, suusad näpus, ja võid 15 meetrit hiljem need jala otsa kinnitada. See peaks vist olema Eesti kõige rajalähedasem suusateenus. Isegi Tehvandil ei pääse minu teada ükski MK-tiim oma määrdeboksidega rajale nii lähedale.

Suusavennad, paistab, et on üksjagu suure investeeringu teinud – nende õnn, et lumi lõpuks maha tõotab tulla, ja ehk ka jääda. Kui viite suusad määrida, ei pea te enam kõrvad kikkis kuulama minu ja Kuntsi ja Oolo arutelu, kuidas keharaskust sujuvamalt jalalt jalale kanda või kuidas puusast jalga sättida nii, et tõusul suusad paremini pidama saada, või kas 9-10-sekundiliste kiirenduste asemel on 15-sekundilised liiga pikad (määrimisest ma nendega ei räägi – see on nende töö ja sinna ma ei sekku); nüüd võite nahkdiivanile end lösakile visata ja telerist spordiülekandeid vaadata, sellal kui Suusavennad kätele valu annavad.

Eelmisel nädalal sain ka lõpuks jala valgeks. Teisipäeval tegin vanade hallide Fischeritega Tähtvere ovaalil jäisel lumel 17 km. Kolmapäeval ja neljapäeval jäi trenn vesiste ilmade tõttu vahele, aga reedel pärast töönädala lõppu tegin sealsamas järgmised 20 ringi (ehk 17 km) – oi, küll oli raske. Jäise aluse ja värskelt sadava peene sulava lume tõttu oli libisemine nagu kitiga kinni. Nägin pressides-kangutades hullu vaeva, et ringe nelja minutiga läbida. Laupäeval oli sama seis, aga siis tegin tol kitisel lumel ei-tea-juba-kui-mitu-aastat määrimata vanade Fischeritega 26 ringi ehk 22,1 km. Aega kulus tervelt 1:44.

Õnneks oli ööl vastu pühapäeva lund juurde sadanud. Siis riskisin võtta oma Atomicud, palusin Kuntsil paksu suveparafiini nonde põhjalt maha lükata – ning läks! Küll algus tundus lennukas. Esimesed kümme ringi ehk 8,5 km tegin kergelt 33.26ga. Aga siis märkasin, et vana suvemääre vist hakkas kuluma ning teine kümme ringi läks juba 35.23ga. Siis vahetasin suusad jala otsas ära ning taas sain mõneks ajaks parema sõidutunde. Kolmas kümme ringi läks 34.49ga. Kuid viimase kümne ringi aegu hakkas kerget lund puistama ja mis seal salata, eks viimastel ringidel tikkus jaks ka raugema – ega ainuüksi punase sõstra mahlast, olgugi naturaalsest, ikka nii pikaks trenniks piisa –, nii et viimane neljandik läks koguni 36.46ga.

Kokku kulus 40 ringi ehk 34 km läbimiseks 2:20.24, mis teeb keskmiseks kiiruseks 14,5 km/h. Nädala nelja treeningkorraga sain kirja esimesed 90 suusakilomeetrit ja 8 jooksukilomeetrit lisaks, kokku kulus treeninguile aega seitse ja pool tundi.

Viru maratonini laupäeval, 28. jaanuaril on jäänud vähem kui kaks nädalat. Õigupoolest on treenimiseks jäänud vaid seesama alanud üks nädal. Karm värk, kas pole – tuleb kahe ja poole nädala pikkuse suusatrenni pealt hakata maratone sõitma? Sügisel on musta tööd küll hoolega tehtud, aga erialane ettevalmistus ei ole veel ühelgi aastal nii lühikeseks jäänud kui tänavu. Ainus lohutus: ilmselt on enamik teisi samasuguses seisus, ja ehk on mul isegi eelist – ei usu, et kõik massiliselt viitsisid pühendunult musta tööd rabada.
******Algodones Dunes, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusavendade uus hooldushoone Tähtvere spordipargi külje all. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Jaanus Kunts Suusavendade hooldushoones. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida arutati pealinna häärberis sportlikul konspiratiivkohtumisel?

2012-01-13T17:08:00.014+02:00

Ja huvitav-huvitav, mida minusugune selles seltskonnas teeb? Seda ei saanud mitte jätta endalt küsimata.

Selle nädala algul kogunes ühte Tallinna kõrge aia ja tugeva raudväravaga kaitstud häärberisse intrigeeriv, väga hoolsalt valitud valdavalt spordiseltskond. Kui värav pimedas minu ees justkui iseenesest avanes ja ma sellest sisse tõttasin, kartes, et mõne minuti hiljeks jään, lipsas mu kannul sellest läbi ka üks tumedas mantlis ja erinevalt minust peakatteta rühikas mees. Oli libe ja pidin vaatama, et ei kukuks. Kui taganttulija hoogsalt järele jõudis, tundsin ta koheselt ära - Erki Nool. "Näe, jälle kaotad lõpuga!" hüüdis ta mulle, kui pikkade sammudega trepist üles kalpsas. Ta viitas paari aasta tagusele jõuluõhtu 800 meetri jooksule, kus ta mind viimasel 200-meetrisel ringil lõpuspurdiga konkurentsitult selja taha jättis.

Tõesti, mida mina ses seltskonnas teen?

Kokku kogunes häärberisse täpselt 16 inimest. Selge oli see, et kõik, kes saabusid, võtsid asja väga tõsiselt. Nende seas oli lisaks olümpiavõitja Noolele kahekordne olümpiahõbe Jüri Jaanson, kahekordne olümpiamedalist Toomas Tõniste, Eesti Olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise, Eesti Olümpiaakadeemia president Neinar Seli, Eesti Energia juht ja Eesti Suusaliidu president Sandor Liive, kes, olgu öeldud, jäi pisut hiljaks, sest saabus otse Ameerikast, aga jõudis pooljoostes-poolhingeldades kohale, sest sellelt ürituselt ei saanud ta kohe kuidagi puududa, ja veel mõned isikud, kelle kõigi ülesloetlemine võiks siin sündmuse olemust liiga palju paljastada.

Selle kogunemise kohta, usun, et ei leia Eestis ühtki protokolli ega dokumenteeritud avalikku jälge. Algus, nagu ikka sellistel puhkudel, oli formaalne. Õige meeleolu loomiseks vaatasime Nyetimber Classico Cuvée 2005-t trimbates ekraanilt umbes kümneminutilist lühiülevaadet Londoni valmistumisest suveolümpiaks. Siis lükati suured rasked uksed eest ning istusime kõrvalruumis pika laua taha; klaasidesse valati Von Unserm Rheingau Riesling 2009 ja mõne aja pärast Chateau Duhart-Milon Pauillac Grand Cru Classé 2000. Lõpuks, neljandaks, oli veel üks jook: Tedeschi Capitel Fontana Recioto della Valpolicella Classico 2004. Nagu te juba joogilisti järgi aru saate, oli tegu igati korraliku ja väärika kokkutulekuga.

Rohkem kui kolme tunni jooksul saadi paika nii mitmedki n-ö jõujooned. Olgu ausalt öeldud, et ega ma tikkunud suurt sõna võtma - ajakirjanikuna on ju peamine tähelepanelikult kuulata. Ega sa oma jutu rääkimisest targemaks saa - küll aga saad teiste jutu kuulamisest. Muuseas sai ka isiklikumaid asju rahulikult ja sõbralikult klaaritud. Näiteks küsis Liive mult ühe asja kohta otse: "Miks sa mulle ei helistanud? Ma oleksin sulle seletanud." Ütlesin ausalt, et mul ei ole kombeks iga pisiasja pärast Eesti ühe tähtsama firma juhti tülitada, et "tere, Priit Pullerits siin, et mis te seal juhatuse koosolekul ikka otsustate ja kas peasekretäri kandidaadid on ikka avalikud?".

Ja loomulikult uurisin privaatselt, aga ei saa öelda, kellelt - sest kui ma liiga palju suud pruugin, siis järgmine kord mind keegi enam ei usalda ja enam kampa ei kutsu -, et milles Mati Alaver ikkagi eksis, et Andrus Veerpalu vahele kukkus. Ma sain neetult hea vastuse, aga eelmise sissekande järele kriitilised ja taunivad kommentaarid jätnud sõnavõtjad suutsid mind nii palju siiski mõjutada, et ega enam ei taha väga avalikult ja ausalt välja öelda, mida öeldi, sest igasugu poliitkorrektseilt ja silmakirjatsejailt tulevad ilmselt taas etteheited, et see võib mõjuda kellelegi solvavalt. Ja miks ma peaksin ennast ja teisi häid vandenõulasi siin anonüümikuile märklauaks seadma?

Sellistes seltskondades, kui kogenud meestel endale asju seletada lased, saad palju-palju targemaks, kuidas asjad siin riigis tegelikult käivad, kes mille eest kellele ja kuidas ära teeb ja mis inimesi nende tegudeks tegelikult kannustada võib.
******Interstate Highway 8, Royla Dunes Park, Algodones Dunes, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erki Nool. Foto ei ole tehtud nädala alguse kinnisel salakohtumisel. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 2: Toomas Tõnise (esiplaanil). Foto ei ole tehtud nädala alguse kinnisel salakohtumisel. Foto autor: KarliSaul, Scanpix
Foto 3: Sandor Liive (esiplaanil). Foto ei ole tehtud nädala alguse kinnisel salakohtumisel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks naistennisistid on paksud?

2012-01-12T09:53:00.010+02:00

Pealkirjas esitatud küsimus ei ole tänapäeval ohutute killast. Avalik sõnavõtt meinstriimmeedias sel teemal võib probleeme tekitada. Kuid kriitilised vastureaktsioonid küsimuse tõstatajaile ei tee iseenesest küsimust veel olematuks. Meinsstriimmeedia kohitsetuse tõttu (vaata ette, et mitte keegi ei võiks tunda end puudutatuna - ja isegi siis, kui teema teda ennast otseselt ei puuduta!) on antud küsimuse üle arutlemine nihkunud sotsiaal- ja alternatiivmeedi a pärusmaale.

Aga igaüks, kes juhtunud telerist tennist nägema, on vaevalt saanud jätta märkamata, et väga paljude naistennisistide rasvaprotsent - kui võrrelda näiteks omaaegsete staaride Chris Everti, Martina Navratilova, Billie Jean Kingiga - paistab üüratult suur; ütleme ausalt: paistab näost, jalgadest, vöökohast selline, mille pärast paljud eesti naised salamisi sügavat muret tunneksid, kui nad isiklikult sama probleemiga silmitsi satuksid.

Lihtne on siin alustada Serena (175 cm / 70 kg ) ja Venus Williamsiga (185/72). Aga ma ei laseks neist ametlikest kaalunäitajatest end väga eksitada. Statistikas tuhnides leiab, et paljud seda ei avaldagi. Näiteks saate kergesti teada, et omaaegne tennise sekspomm Anna Kurnikova on 173 cm pikk, aga kaalu otsinguga tuleb kõvasti vaeva näha (loobusin otsimast; kui leiate, andke teada). Samuti saab kergesti teada, et hiljutine esireket Dinara Safina on pikk 185 cm - aga kaal? Teiste puhul tundub kaalunäitaja jällegi võltsing. Näiteks Maria Šarapova: WTA koduleheküljel 188 cm ja 59 kg. Ta on minust sentimeetri pikem, aga vähemalt tosin kilo kergem. Nalja teete või?! Pange kõrvale ühe peenema naistennisisti Daniela Hantuchova andmed: 181 cm ja 62 kilo. Need tunduvad võrreldes Šarapovaga usutavamad. Ja nüüd kõrvutage pildil Hantuchova ja Šarapova füsionoomiat.

Ja eks vaadake veel pilte naistennisistidest - need on nüüdisajal veebis kergelt leitavad. Minu silma järgi on esiotsa mängijatest selgelt tüsedusele kalduvad näiteks Anastassia Pavljutšenkova (ametlikud andmed 177/72), Marion Bartoli (170/63), Kim Clijsters (174/68), Svetlana Kuznetsova (174/73), Petra Kvitova (182/70), Caroline Wozniacki (ametlikud näitajad 177/58).

Siinjuures tahan hoiatada, et te ei laseks end lollitada igasugustel plakatite ja ajakirjade glamuuri- ja reklaamifotodel. Seal on kõik perfektseks töödeldud.

Peale fakti nentimise on iseette küsimus, millest naistennisistide tüsedus räägib. Ilmselt sellest, et tennis ei ole enam kes-kauem-joosta-jõuab ala, vaid tennis on muutunud jõualaks. Ja selleks, et jõudu oleks ja tuleks, on vaja massi ehk lihast, ja naistel käib massi ehk lihasega küllap paratamatult kaasas ka suurem rasvasisaldus. Kuid ainuüksi jõust ka ei piisa. Kõigest hoolimata peab joosta samuti suutma. Kas Kaia Kanepi (ametlikud andmed 181/74) viimaste mängude edu, eriti Brisbane'is, pole mitte osalt seletatav sellega, et, nagu asjatundjad on märkinud, on ta kaalu vähemaks saanud (nagu paranes omal ajal ka Lindsay Davenporti mäng, kui ta kaalu langetas), ent samas on ta suutnud jõunäitajad säilitada - ta serv on ju maailma üks võimsamaid -, kuid tänu vähenenud kaalule liikuvust ning kiirust parandada?

Juhul, kui mu arutlus õigel rajal liigub, siis tundub, et nii mõnigi Eesti lootustandev tennisist, kes füsionoomialt paigutub samuti pigem eelloetletud mängijatega samasse gruppi, võiks tõesti saada tulevikutegijaks. Eeldusi sellistel kogukamatel tüüpidel, kui vaadata naistennisistide viimase aja kehalise arengu suundumusi, paistab tippu jõudmiseks olema.
******Algodones Dunes, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marion Bartoli. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kim Clijsters. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Petra Kvitova. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Anastassia Pavljutšenkova. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 5: Caroline Wozniacki. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kes aitaks tippsuusatamises selguse majja tuua?

2012-01-10T09:54:00.006+02:00

Nüüd, kui suusatalve suursündmus, Tour de Ski, on lõppenud, ja kui Eesti suusatajad on lõpetanud kohtadel – kui nad üldse tuuri lõpetasid –, mille üle nad ise rahulolu pole väljendanud (ja imelik ka, kui oleksid), pole kahtlust, et vähegi kaasamõtlejail ja -elajail on tekkinud küsimusi. Nagu keegi siin kommentaariumis tabavalt märkis: loll on see, kel küsimusi ei teki.

Aga kui veel targutada, siis teatavasti pidavat üks loll suutma rohkem küsida kui sada tarka vastata. Ent mis saab siis, kui küsib sada loll ja vastab üks tark?

Teeme proovi.

Kusjuures loll ei ole siin sõimusõna. See on üldrahvalik väljend. Näiteks mina olen loll molekulaarbioloogia, tuumafüüsika, sisepõlemismootori hingeelu ja suusamäärete kasutamise asjus – ja see loetelu pole kaugeltki lõplik. See-eest jagan üht-teist ajakirjandusest. Mõni teine on jälle loll ajakirjanduses (ei tee näiteks kolumni ja juhtkirja vahel vahetki), aga jagab kõike kasvuhormoonist – kui selles vallas lõplikku tõde üldse eksisteerib.

Aga kindel on see, et ühtviisi lollid, kui targaks me end ka ise ei pea, oleme tippsuusatamise vallas. Sest me pole ise seda lähedalt näinud ega seda proovinud. Välja arvatud mõned erandid.

Ja siin ma toongi mängu ühe neist erandeist, kes aitaks meil tippsuusatamisest rohkem aru saada.

Nimelt sel kolmapäeval pisut pärast kella 13 on taas minu juhtida Kuku raadio vestlussaade «Vahetund Postimehega». Kuna Eestis valitseb suur ajakirjandusvabadus (vaadake selle kohta vastavaid rahvusvahelisi pingeridu, kui te ei usu), siis võtsin vabaduse teha seekordse saate esimese poole Eesti suusatajate esinemisest ja tasemest Tour de Ski tulemuste valguses. Mu saatekülaline on hiljutine Eesti sprindikoondislane, USA sprindimeistrivõistluste kunagine kolmas Vahur Teppan, kes möödunud suvel tippspordiga lõpparve tegi.

Ja nüüd tulete mängu kõik teie!

Leppisin Vahur Teppaniga kokku, et postitage oma asjalikud ja teemakohased küsimused siia blogi kommentaariumi ning ta püüab saates neile vastata. Kasutage nüüd võimalust, sest pole ju sageli juhust, et saaksite ajakirjanduse tegemisel nii vahetult kaasa lüüa. (Ja kui ei löö, siis ärge pärast tulge süüdistama, et saatejuht ei osanud saatekülaliselt õigeid küsimusi pärida.)

Aga see ei ole veel kõik.

Teine ala, mille esindajate käsi on Eestis sel talvel sandisti käinud, on korvpall. Selle seisu lubas Kuku raadio Tartu stuudiost eetrisse mineva saate teise poolde tulla lahkama korvpallitreener Aivo Erkmaa. Tunnistan, et korvpallist tean veelgi vähem kui suusatamisest, mistõttu ärge jätke kasutamata võimalust selles vallas mind samuti vahedate ja teraste küsimustega suunata.

Teeme koos ka midagi kuuldavat ja konstruktiivset ja ühist – teeme koos ühe tummise raadiosaate!

On siin mehi?
******Highway 85 (North Ajo Gila Bend Highway), Barry M. Goldwater Air Force Range, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Kui paljudel Eesti meessuusatajatel on vastu panna sellised lihased, nagu need on norralannal Marit Björgenil (ülemisel pildil paremal šampust pritsimas). Fotode autor: Ulf Palm, Scanpix Sweden /Scanpix
Foto 3: Petter Northug on end Tour de Ski lõpus hingetuks sõitnud, aga pole ikkagi saanud rohkemat kui kolmanda koha. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix

Pullerits: Kust ammutada trenniks tarka nõu?

2012-01-08T16:04:00.013+02:00

Kas teie ka, kui mõnda suusaspetsialisti kohtate, kasutate juhust ja püüate neilt tarvilikku oskusteavet hankida? Mina küll. Meie seas liiguvad ringi ju suurepärased nõuandjad, mine vaid ja päri, seda enam, et ega nad enamasti ära ütle. Vähemalt mulle pole öelnud. Ja ega ma ise ka ära ütle, kui keegi on tulnud mult näiteks ajakirjandus- või Ameerika-nõu küsima - ikka aitad ju teist inimest.

Praegu on teemaks suusaimitatsioon. See on minu arvates parim, mida nüüdsetes oludes teha saab. Reedel kohtasin Tartus Vilde tervisekohviku ees täiesti juhuslikult Jaak Teppanit, 4. kategooria suusatreenerit. Loomulikult rääkisime kõige muu seas imitatsioonitrennist - minu initsiatiivil. Mõni aeg hiljem tuli mul sealsamas tervisekohvikus läbi rääkida Vahur Teppaniga - millest, eks selle kohta kuulete laiemalt uue nädala hakul - ja loomulikult uurisin ka imika kohta: kuidas seda teha, millise tempoga, millele tähelepanu pöörata. Näiteks Vahur Teppan seletas, et hea imikatrenn on selline, mille järel lähed koju ja kui pulsigraafikuid vaatad, siis näed, et kõikumised on suured: tõusu lõpuks läheb pulsisagedus üles ja uue tõusu all peab pulss olema taastunud. Hea imikatrenn on nagu intervalltrenn, jäi mul ta öeldust meelde.

Laupäeval tegin Tähtvere dendropargi 1,45 km pikkusel kuue tõusu-laskumisega ringil kokku kaheksa ringi. Läksin välja plaaniga, et teen rahulikult. Aga kui ringiaegu vaatasin, üllatusin. See rahulik tempo - kuigi tõusud võtsin ikka üksjagu teravalt, hüpetega, kuid tempot kui sellist tagant ei piitsutanud - näitas, et keskmine ringi aeg tuli 8.48. See oli 13 sekundit kiiremini kui nädal varem, mil olin teinud talve kiireima imikatrenni. Mis toimub?!

Muidugi on imikatrenn raske, isegi kurnav. Puhkehetke kui sellist sel ringil polegi, kogu aeg üles ja alla ja pöörded ja ebatasane pinnas. Kui lõpetad, siis tunned suurt kergendust, et oled suure töö ära teinud. Ja riideid seljast koorides tunned, kuidas need on läbinisti märjad - nii et kaks-kolm kilo lisaraskust tuleb sealt täiesti kindlalt oma kehakaalule juurde.

Täna, pühapäeval, otsustasin, et pean tempot jõuga alla suruma. Tegin kümme ringi, aga nii, et tõusud võtsin suusatajaliku kõnnisammuga, et ei ajaks pärast eilset rasket trenni pulssi hirmus üles. Lausikul ja laskumistel jooksin. Keskmine ringiaeg tuli 9.25. Arvestades, et imikarajani on mul kodu ukse eest peaaegu kilomeeter, läks laupäeval kirja 13,5 ja täna 16,4 km.

Et miks ma Otepää kunstlumerajal suusatamas ei käi? Lihtne põhjus: ega sportimisega maksa hulluks, s.t liiale minna. Ainuüksi Otepääle edasi-tagasi sõit võtaks ligi kaks tundi. Trenniaeg ka veel otsa ja ongi tubli pool päeva läinud. Aga elus on palju muud ka kui sport. Näiteks eile lugesin läbi Armin Kõomägi (Tuglase novellipreemia 2006, Kultuurkapitali aasta parima proosaraamatu nominent 2009) romaani "Hea firma" - kolmapäeval pean minema Eesti Kirjanike Liidu kutsel Tartu kirjanduse majja auditooriumi ette autoriga pooleteiseks tunniks vestlema. Ma ei arva, et see on oluliselt kergem ülesanne kui sama pikalt imitatsiooni teha. Aga ellu vaheldust toob igal juhul. Nagu imikas, eriti heade nõuandjate näpunäidete järgi, toob vaheldust treeninguisse.
******Highway 85, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Suusatajad jaanuari algul Jõulumäe kunstlumerajal. Fotode autor: Ardi Truija, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Ärimees ja kirjanik Armin Kõomägi. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas mõnel spordialal vohab äraspidine rassism?

2012-01-06T10:23:00.007+02:00

Olete nõus, et nii suusatamine kui rattasõit, nii ujumine kui jooksmine on vastupidavusalad? Loomulikult on! Ja see tähendab, et antud aladel on peamiseks edu määrajaks vastupidavus. Vastupidavus oleneb üksjagu sellest, kuidas suudab vereringe hapnikku transportida ja kuidas jaksab organism hapnikku omastada. Selles, nagu teada, mängib olulist rolli hemoglobiini tase.

Ja nüüd küsimus: miks on suusatamises, ka laskesuusatamises seatud hemoglobiini tasemele ülemine piir, aga seda pole rattasõidus, jooksus ega ujumises?

Suusatamine ja laskesuusatamine on talialad, rattasõit, jooks ja ujumine aga suvealad. Ilmselt siis, võib siit järeldada, kehtivad talialadele teised reeglid, kuigi isekeskis pole need reeglid ühtlased, sest minu teada - ja seda kinnitas mulle üks Eesti asjatundja - on hemoglobiini taseme lubatud ülemise piiri erinevus suusatamises ja laskesuusatamises viis ühikut.

Miks pole ülempiiri suvealadel? Äkki on asi selles, et talialadel pole Aafrika riikide esindajaid (vähemasti mitte arvestataval tasemel, üksikud "kinomehed" ei lähe arvesse), aga suvealadel on - pean silmas just jooksmist. Sest kui nüüd suvealadel, nagu rattasõidus ja ujumises, mis on peaaegu eranditult valgete ehk europiidse rassi alad, kehtestataks samamoodi hemoglobiini taseme ülempiir, peaks selle kehtestama ka jooksus. Aga siit edasi oleks kaks võimalust: esiteks, lubatud ülempiir tuleb aafriklaste pärast viia üüratult kõrgele, mis tähendaks, et valged saaksid "litsentsi" oma hemoglobiinitaseme kunstlikuks kergitamiseks; või teiseks, kui ülempiir tuua europiidide tasemele nagu suusatamises ja laskesuusatamises, siis tähendaks see, et ilmselt ei pääseks mitte ükski Keenia ega Etioopia jooksja startigi.

Mind konsulteerinud kaks tarka meest kinnitasid, et kesk- ja kõrgmäestikus elajail on hemoglobiini tase 10-15 protsenti kõrgem kui tavalisel eurooplasel. Norrakate uuringud on teinud kindlaks, et keskmäestikus treenimine aitab tõsta hemoglobiini taset 8-9 protsenti (võrdluseks: EPO aitab tõsta kuni 20 protsenti).

Kas sellepärast, et ära hoida säärast äraspidist rassismi, mis tuleneb Aafrika jooksjate suurtest eelistest, polegi suvealadel hemoglobiini taseme ülempiiri, aga talialadel on? Sel juhul paistab see mulle valgete talisportlaste diskrimineerimisena võrreldes valgete suvesportlastega lihtsalt sellepärast, et mõnel suvealal on paljudel Aafrika sportlastel iseeneslikult kolossaalne edumaa. Vaat, milliste kentsakusteni jõuame, kui rassiküsimust valikuliselt vaadata ja käsitleda, nagu seda maailmas kiputakse tegema, ja sedagi valgete kahjuks.
******Highway 85, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod: Dario Cologna suusatamas Tour de Ski neljapäevase etapi võidu suunas. Fotode 1 ja 2 autor: AP/Scanpix; 3. foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Millal kuulutada suusahooaeg läbikukkunuks?

2012-01-04T10:14:00.011+02:00

...ja ma ei räägi siin Eesti koondise esinemisest Tour de Skil. Ja et see on armetu. Ma ei taha, muide, nendes kehvades tulemustes üldse sportlasi süüdistada. Nemad on ju parimad, kes meil välja on panna. Kahtlemata pingutavad nad kõigest väest. Aga spordis, nagu teada, võidab meeskond ja kaotab treener. Kuna praegu on tegemist pidevate kaotustega, ja suurtega, siis on süüdi treener, ja suurelt. Süüdi on Mati Alaver (mis siis, et peatreeneri kt on Raul Olle, aga see kõik on vaid formaalne nimetustega mängimine).

Et miks?

Asi ei ole niivõrd selles, et treener ei ole suutnud sportlasi viia parimasse löögihoosse. Sest võib-olla nende võimed enamaks ei küünigi. Asi on selles - ja see kehtib eriti Alaveri puhul, kes on Eesti suusatamise A ja O, suusaprofessor ja -akadeemik, elav legend ja ristiisa -, et treener ja tema loodud süsteem ei ole suutnud pikkade aastate jooksul leida praegustest andekamaid, võimekamaid ja suutlikumaid sportlasi, ei ole suutnud neid suusatamisse tuua ega neid suusatamises motiveerida. Muidugi, eks siin ole teisi süüdlasi ka, aga nagu ütles silt USA presidendi Harry S. Trumani laual: "The buck stops here." Selle eestikeelne tõlge kõlaks kentsakalt, olulisem on lause mõte: siit edasi ei ole vastutust enam kellelegi teisele veeretada. See kehtib ka Alaveri puhul.

Ma võiksin pärast ühte eilset telefonivestlust ühe Eesti spordis ja meditsiinis hästi tuntud ja autoriteetse kogenud isikuga olla Alaveri suhtes veel rohkem kriitiline, palju-palju kriitilisem, aga ma ei kavatse sedakord kogu püssirohtu ühe korraga ära raisata. Midagi peab jääma ka edasiseks. Jätke see lubadus meelde!

Aga küsimus suusahooaja lõppenuks kuulutamisest muutub hoolimata imeõhukesest lödisest lumevaibast iga päevaga üha aktuaalsemaks. Jõulude aegu ja aastavahetuse paiku suutsin end ilusasti treenima motiveerida, sest oli ju mitu vaba päeva ja kuuepäevase haiguse raviga olin ilmselt suutnud ka mõnevõrra varasematest treeningutest taastuda, nii et tegin järjestikku 11 trennipäeva (puhkepäevad - need on ju ainult nõrkadele?), aga kui kaua on mõtet niiviisi jätkata?

Millal saabub teie arvates see judgement day, mil tasub tõsiasjadele näkku vaadata ja tõdeda, et samamoodi edasi pingutada ei ole suurt mõtet, sest suusamaratonide hooaeg jääb lume nappuse tõttu lihtsalt ära? Minu praegune pakkumine on, et heal juhul saab pidada kaks maratoni, rohkemaks lihtsalt olusid ei jagu. Aga see on kõhukoopatundele tuginev pakkumine, ei enamat.
******North Sonoita Highway (Hwy 85), Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marit Björgen võitmas Tour de Ski teisipäevast etappi Toblachis. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Lapsed treenimas Jõulumäel äsja rajatud kunstlumerajal. Fotode autor: Ardi Truija, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas sõita aastaga sisuliselt läbi Ameerika?

2012-01-02T10:01:00.011+02:00

Head uut aastat kõigile! Aga enne, kui uuega edasi minna, tuleks vanale joon alla tõmmata ja arvud kokku lüüa. Söandan arvata, et aasta lõpus olin siinmail üks innukamaid trennitegijaid, mis küll vaevalt tagaks mulle hoolimata detsembri viimase kümne päeva tugevast lõpuponnistusest aasta harrastussportlase tiitli, kui sellist tegelast kusagil üldse valitaks - ent oleks aeg, sest see valimine, erinevalt enamikust teistest valimistest, mis on vaid vähestele väljavalitutele, oleks tõeliselt üldrahvalik, kus võimalusi jaguks ka lihtsurelikele -, aga igal juhul sai tõhusalt ära kasutatud aeg, kus enamik ilmselt rihma lõdvaks lasi. Niisiis, kellel on rohkemat vastu panna?

17.-22. dets. - haiguse ravi
R, 23. - 1:33.05 - imitatsioon 13,5 km
L, 24. - 1:11.30 - imitatsioon 10,6 km
P, 25. - 50.10 - jooks 8,8 km
51. nädala treeninguaeg kokku 3:34.45.
E, 26. - 46.00 - jooks 8,8 km
T, 27. - 34.30 - jooks 7,1 km
K, 28. - 1:35.50 - rullid 22,1 km + jooks 1+1 km (13.15)
N, 29. - 54.15 - jooks 10,5 km
R, 30. - 1:28.30 - imitatsioon 13,5 km (1,45 km dendropargi ring keskmiselt 9.45-9.50)
L, 31. - 1:41.05 - rullid 22,1 km + jooks 1+1 km (11.45)
P, 01. - 1:22.10 - imitatsioon 13,5 km (1,45 km dendropargi ring keskmiselt 9.00)
52. nädala treeninguaeg 8:47.25, jooks 30,4 km, rullid 44,2 km, imitatsioon 27 km, kokku kilometraaž 101,6.

Nagu näete, kasutasin aega maksimaalselt - kümme päeva trenni ühegi puhkepäevata. Vaid ühel sügisnädalal tegin ajaliselt rohkem trenni kui lõppenud nädalal. Jälgides enesetunnet, siis tuleb nentida, et kas läkski vastupidiselt sellele, nagu ühes hiljutises sissekandes kahtluse alla seadsin: et mis ei tapnud, tegi tugevamaks?

Aga ei ole nii. Haigus ei teinud mind tugevamaks. Trenn tegi tugevamaks.

Lõin kokku ka terve eelmise aasta näitajad. Need tulid sellised.

Treeningupäevi 216 - enim detsembris (23, hoolimata kuuepäevasest haigusest) ja märtsis (22), kõige vähem juulis (13, puhkus).
Treeninguaeg 286,7 tundi ehk 11,95 ööpäeva ehk 3,27 protsenti aasta kõigist tundidest.
Rattasõit 3172,1 km
Suusatamine 894,4 km
Jooks 721,2 km
Rullid 578 km
Suusaergomeeter 81 km
Sõudeergomeeter 73 km
Imitatsioon 37,6 km
Ujumine 1,75 km
Jõud 7:03

Kokku läbisin aastas treenides 5559 km. Võrdluseks: Tallinnast Madridi on 3620 km. Mu treeningukilomeetreid kogunes ka rohkem, kui on USA idarannikult läänerannikule, mille keskmiseks vahemaaks on pisut vähem kui 5000 km.

Aga eelmisel aastal läbisin omal jõul veel 672 km, ent treeningu alla neid siiski ei liigitaks. Kes oskab pakkuda, mil viisil nood kilomeetrid kogunesid?
******North Sonoita Highway (Hwy 85), Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tour de Ski 1. jaanuari etapp Oberstdorfis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Tour de Ski 1. jaanuari etapp Oberstdorfis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Tour de Ski 1. jaanuari etapp Oberstdorfis. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix

Pullerits: Kuidas tekivad spordis müüdid ja kuulujutud?

2011-12-29T10:58:00.012+02:00

Kas te olete mõnikord mõelnud, kui palju sündmuste kontekst ja taustainfo meid sündmuste tõlgendamisel mõjutab? Kui ei, siis vaadake ERRi 20. detsembri videolõiku "Ilmaprognoos Otepää maailma karika etappi ei soosi". Seal arutleb Alar Arukuusk, Tehvandi Spordikeskuse juhataja, kas on ikka mõtet öösiti lumekahureid mõneks tunniks tööle panna.

Kui võimatu see on, et vaatajal tekib Arukuuske kuulates kahtlus, kas ta suhtuks MK-etapi eel lume tootmise kas või lühiajalisse võimalusse pealtnäha nii ükskõikselt ka siis, kui ta oleks jätkuvalt korralduskomitee esimees?

Ja enne, kui Arukuusk lume tootmise teemaga lõpuni läheb - et selle üle veel otsustame -, hingab ta omamoodi läbi hammaste sisse ja veab vasaku suunurga muigvel ülespoole. Et mis see siia puutub?

Aga vaat kuidas puutub. Ligi neli aastat tagasi avaldasin Postimehes loo "Näidaku teler mida tahes, vaataja jääb ikka ja alati kuningaks". Selle tuum on kokku võetud kahes lauses: "[N]agu näitab Kristina Veidenbaumi värskelt Lennart Meri nimelise teadustöö auhinnaga pärjatud uurimus, et kui palju teletöötajad oma sõnumi edastamisel ka ei pingutaks, ühte ei õnnestu neil kuidagi kontrollida. Ja see on paraku peamine: kuidas teleuudise vaatajad näidatust aru saavad, mida sealt välja nopivad ning mis tähenduse kõigele omistavad." (Soovitan lugeda kogu artiklit, uskuge, saate jupp maad targemaks ja hakkate meedia toimimise mehhanisme paremini mõistma.)

Mina sain Arukuuse sõnavõtust teleekraanil aru nii, et ega ta lume tegemise pärast üleliia küll ei muretse; ja sain aru, et saan tema suhtelisest muretusest aru.

Aga kas olete mõelnud ka selle peale, kui kergesti igasugused juhuslikud infokillud suudavad tekitada kahtlasi kuulujutte? Seda siis, kui neid mitte kontrollida. Enamik inimesi neid ei kontrolli, seepärast nn kõlakad tekivadki. Ajakirjanike ülesanne on nende kildude tõesus aga kindlaks teha, mistõttu ajakirjandus ongi usaldusväärsem kui suvaliste, ükskõik kui paljude inimeste jutt. (Ja seda näeb ka siin blogis, kui mõni kommentaator paneb mõne mõttetu "plaadi" keerlema - näiteks viimati selle kohta, et siinse blogi pidamine on minu palgaline töökohustus -, kuidas teised sellest tuld võtavad ja hagu vaid juurde loobivad, justkui arvates, et mida kõrgemale nad leegi puhuvad, seda rohkem see tõeni küünib.)

Poolteist nädalat tagasi sain salakavala vihje, et Tehvandi keskuse eest on ära koristatud parkimiskohtade sildid nimedega Andrus, Jaak ja Mati. Selle vihje põhjal oli kiire tekkima järeldus, et ju siis lasi Arukuusk need selle eest, et ta Otepää MK-etapi peakorraldaja kohalt lahti kangutati ja Jaak Maega asendati, lihtsalt ära võtta. Olnuks ju kena väike intriigikene, kas polnuks?

Helistasin Arukuusele ja pärisin, et mis neist parkimissiltidest on saanud. Ta ütles mulle, et Jaagu ja Andruse nimega sildid said eemaldatud juba varakevadel, ja põhjus oli selles, et kuna mõlemad on spordist loobunud, siis "enam pole neil vaja nii kiiresti rajale pääseda". Alaveri silt oli Arukuuse sõnul ära koristatud juba kaks aastat tagasi, kui Alaver oli selleks ise soovi avaldanud.

Teinekord, kui teha vaid üks telefonikõne, selgub, et asjalood on palju lihtsamad, kui kahtlustavas vaimusilmas paista võib.

Suurtele kahtlustajatele jääb muidugi küsimus, et miks peaks Arukuuse öeldut uskuma. Aga sellepärast, et kui ta valetaks, jääks ta valetamisega varem või hiljem vahele. Ja sellega vahele jäämine, nagu on tänavu korduvalt saanud õppust Eesti Suusaliit, on väga-väga valus.

Kuid kes ikka veel teravust ja intriigi ihkab, siis ei oska muud pakkuda kui oma tänast Tartu Postimehe spordikuukommentaari "Ansipil on õigus". Või väidate, et ei ole?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae (esiplaanil) Tehvandi tänavusel kunstlumerajal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Neli aastat tagasi Lennart Meri nimelise 20 000-kroonise auhinna saanud Kristina Veidenbaumi teadustöö tõestab Kanal 2 «Reporteri» vaatamist analüüsides, et olgu saate reiting kui kõrge tahes, ei anna see vähimatki aimu, mismoodi saates sisalduvat mõistetakse ja interpreteeritakse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Andrus Veerpalu ja Jaak Mae nimeline parkimiskoht Tehvandi keskuse ees jaanuaris 206. Fotode autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix

Pullerits: Ansipist ja Nietzschest, Moabist ja imikast

2011-12-26T10:28:00.024+02:00

"Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks," armastab kaasblogija Art Soonets rasketes olukordades nentida. Ega ma teda eriti usu. Üks vabavõitleja ütles mulle hiljuti: "Kõik, mis ei tapa, teeb sandiks."

Soonetsi öeldu pidavat kuuluma saksa filosoofile Friedrich Nietzschele (kes tõenäoliselt võis selle laenata Goethelt), kes avaldas tolle sententsi 1889. aasta teoses "Götzen-Dämmerung", mille alapealkiri kõlab eesti keeles "Kuidas filosofeerida haamriga". Nietzsche pidi ilmselt ise aru saama, kui alusetu too maksiim on, nagu kirjutab söögitoru vähki põdenud ning poolteist nädalat tagasi sellega kaasnenud kopsupõletikku surnud kolumnist Christopher Hitchens ajakirja Vanity Fair uue aasta esimeses numbris. Nimelt oli Nietzsche saanud oma esimesest seksuaalvahekorrast süüfilise, mis põhjustas talle hilisemas elus kohutavaid migreene ning viis lõpuks dementsuseni. "See ei tapnud teda kohe, aga aitas kindlasti kaasa tema surma saabumisele ega võinud teda kuidagi tugevamaks teha," kirjutab Hitchens.

See kõik meenus eluliselt, kui läksin pärast nohu- ehk hingamisteede haigusest tingitud kuuepäevast pausi esimest korda trenni. Kõige targem tundus teha suusaimitatsiooni: olemuselt lähedane suusatamisele, ei koorma üleliia hingamisteid. Tegin Tähtvere dendropargi kuue tõusu-laskumisega umbes kilomeetrisel imikaringil kaheksa tiiru. Ikka joostes, tõusud kergete hüpetega, mitte loivates. Algul imestasin: ohoo, ainult käte jõul lähengi üles! Kas tõesti on jõusaalitrennidest nii palju abi olnud? Ilmselt küll, õlad, kere ja käsivarred olid rammu ja sitkust täis. Siis üritasin ka jalgade tööle rohkem tähelepanu pöörata. Veidi rohkem kui tunni järel muutusid need pisut pehmeks, aga ikkagi kestsid poolteist tundi ilusasti lõpuni.

Järgmise päeva hommikul olid reielihased kanged ja valusad.

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks? Mitte ei näe, kuidas haigus, mis mind maha ei murdnud, vaid millest kuue päevaga enam-vähem jagu sain, mind tugevamaks oleks teinud.

Järgmine päev tegin samas kuus imikaringi. Kuigi mõtlesin, et hoian väsinud jalgadega ja libedal pinnasel ettevaatuse mõttes aeglasemat tempot, läbisin ringe 15-30 sekundit kiiremini kui eelmisel päeval.

Pärast olid jalad veelgi kangemad ja valusamad, nii et eile tuli leppida 9 km jooksuga, kusjuures tempo jäi tagasihoidliku 5.20-5.30/km kanti. Mitte ei näe, kuidas haigus, mis mind ei tapnud, mind tugevamaks tegi.

Aga need on kõik mööduvad pisiprobleemid. Suured asjad on need, millest mul on Arteri kahes viimases kaaneintervjuus olnud võimalik rääkida Eesti J algpalli Liidu pr esidendi Aivar Pohlaku ja Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipiga. Jalgpall, muide, oli meile Pohlakuga vaid ettekääne, mis andis alust rääkida asjust, mis on tõeliselt kandva tähendusega ja mis mõjutavad me elu tulevikus. Kokkuvõttes kujunes sellest minu arvates väärt vestlus, mis peaks mõtlema panema igaühte, kes üritab vähegi me elu mõistuspäraselt ja perspektiivitundega võtta.

Intervjuu Ansipiga on ilmselt pikim, mis temaga Eesti ajakirjanduses üldse kunagi ilmunud. Käisin reede õhtul tal kodus külas ning me vestlus kestis kolm tundi. Jäin rahule, sest esiteks õnnestus mul saavutada see, mida olen usutlejana alati taotlenud: et intervjuus oleks nii inimliku palge kajastust kui kandvate ja oluliste asjade arusaadavat lahtiseletamist (paljud tähtsatel kohtadel mehed ei söanda oma töövälise elu kohta sõnagi poetada - vt näiteks usutlus õiguskantsler Indrek Tederiga); teiseks ei jäänud küsimata ka terve rida teravaid ja valusaid küsimusi (bravuuritsejaile olgu öeldud, et neidki tuleb osata küsida; see pole nii, et lähed teisele inimesele koju ja hakkad seal verbaalselt "laamendama" või tüli norima; aga kuidas võõrustajale ka ebameeldivaid küsimusi esitada ilma, et ta vihastaks - selles ongi kunst); ja kolmandaks...

Kolmandaks jõudsin mitme olulise järelduseni. Esiteks, liiga palju kohtab me elus eelarvamusi ja eelhoiakuid, nii ajakirjanduses kui ka rahva hulgas. Aga palju targem on inimene esmalt ära kuulata, püüda temaga kaasa mõelda, püüda temast aru saada. Kuid ei - enamik seda ei tee ega püüagi teha; paljudel on otsus kohe varnast võtta: see-ja-too on loll, ei saa millestki aru, teeb kõik valesti, ja mis ma temast üldse kuulan. Ehk teisisõnu: puudu on elementaarsest kuulamise ja mõistmise oskusest. Ent alles siis, kui oled selle inimese, kellele sul on küsimusi esitada, ära kuulanud - alles siis tule oma küsimustega lagedale.

Teiseks, kes on ajakirjanik või ükskõik kes rahva seast, et ta võiks öelda, et näiteks valitsuses on peaaegu kõik lollid, nad ei saa millestki aru, nad ei jaga kõige elementaarsemaidki asju? Sedasi mõeldes mõtlevad need ajakirjanikud ja inimesed rahva hulgast ju, et nemad on palju targemad. Kas tõesti? Ma küll ei näe ühelgi ajakirjanikul Eestis kompetentsi, et nad võiks näiteks peaministriga valitsusasjus väidelda kui võrdne võrdsega. Miks peaministril on seda kompetentsi palju rohkem, see on kirjas minu usutluses temaga - lugege sealt (ärge niisama, ilma usutlust läbi lugemata - ehk teist poolt eelnevalt kuulamata - tulge siin vastu lahmima, palun)!

Kas see tähendab, et ajakirjandus ei peaks esitama ega tohikski esitada kriitilisi küsimusi ja väidelda? Ei, see ei tähenda seda. Aga esmalt tuleb teema endale üksipulgi selgeks teha ja teiseks loobuda põhjendamatutest eelarvamustest ja vildakatest eelhoiakutest. Aga kui paljud ajakirjanikud lähevad intervjuud tegema elementaarse ettevalmistuseta - selle kohta olen viimasel ajal kuulnud usutletavate suust palju kriitikat -, kui paljudel on lugu juba peas valmis enne, kui nad intervjuud üldse alustavad, ja kui paljud asjadest absoluutselt aru ei saa, kui paljud asju moonutavad ja pea peale keeravad - ka selle kohta lugege Ansipi usutlusest, seal toob ta mitu värvikat näidet.

Aga jõuluvana tõi mulle paksu 380-leheküljelise raamatu "Mountain Biking Mo ab". Moab on 5000 elanikuga linnake Utah' idaservas, kus on imekauni looduse tõttu käidud väntamas nii mitmeidki menufilme, nagu "Indiana Jones and the Last Crusade", "Thelma and Louise", "Austin Powers in Goldmember", "Mission: Impossible II" jne. Moab on ühtlasi Mountain Biking Capital of the World, kus asub maailmakuulus Slickrock Trail, kust kaasaegne mägirattasõit üldse alguse sai. Hakkasin huvi ja põnevusega raamatut lugema ja tudeerima. Peab tunnistama, et kohati ajas hirmu nahka. Mis nimelt?

Aga vaadake ise! Vaadake, mis tunne oleks teil laskuda piki Porcupine Rim Traili - kui teile tundub, et pooleteise minuti järel hakkab asi hulluks minema, siis vaadake edasi, mis juhtub alates neljandast minutist! Olge hoiatatud, et pea võib hakata ringi käima ja süda kergelt pahaks minna. Või vaadake, mis tunne on laskuda Poison Spider Mesa otsast pikki The Portal Traili. Üks silt hoiatab seal, et tulge nüüd ratta seljast küll maha, sest järgneval kohal on kolm meest surnuks kukkunud.

Mis teid seal ei tapa, teeb teid tugevamaks?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusatajad Tehvandi kunstlumest suusarajal 6. detsembril. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Suusaimitatsioonitrennid Nõmme spordikeskuse lähistel. Priit Pulleritsu imikatrennid on olnud tempo ja rajareljeefi poolest hoopis midagi muud... Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak lasi Arteri intervjuu pildistamise tarbeks Priit Pulleritsu palvel endale poest spetsiaalselt ülikonna tuua. Foto autor: Andres Haabu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip lõikab oma Tartu-kodu köögis lahti Priit Pulleritsu toodud pitsa. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip annab oma Tartu-kodu elutoas Priit Pulleritsule intervjuud. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jalgrattur eelmise aasta oktoobris Moabis sealse 24 tunni pikkuse maastikurattavõistluse lõpu eel. Kokku osales tol üritusel üle tuhande ratturi. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas teha sportlikku valusat kriitikat?

2011-12-21T14:25:00.015+02:00

Edu saladus on selles, et tuleb mõista teiste vaatepunkti.

Henry Ford

Olen alati imetlenud Eesti kunagise lootustandvaima jooksumehe Donatas Narmonti võimekust ajakirjanduse väljaandjana. Ta suudab kasumliku üllitise välja võluda ka sealt, kus teised näevad ainult lootusetust, prisket miinust - ja ei üritagi. Tema üllitatud Jooksjat on ilmunud juba kuusteist numbrit.

Ent siin ei maksa silmi sulgeda selle ees, et paljud peavad Jooksjat väljaandeks, kus piir reklaami ja sisu vahel on ähmane, sageli lausa olematu. Möödunud reedel käisin kolm tundi külas peaminister Andrus Ansipil - muuseas likvideerisin vana võla, mis Tallinna-Tartu rattasõidu järel oli mu kontole jäänud -, kes ütles mulle sellise lause, mille tsiteerimine siinkohal oleks edasise motona, nagu eelkasutatud Fordi üteluski, äärmiselt teemakohane: "Statistilised argumendid on mulle otsuste langetamisel olulised; statistika veenab mind märksa enam kui ohtrasõnaline jutt, isegi kui seda juttu tuleb paljudest kanalitest ja surve on väga tugev."

Kuidas siis on ikkagi lood reklaami ja sisu ähmastunud piiridega Jooksja ajakirjas? Olgu lisatud viide ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktile 6.1.: "Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist." Kuid küsimus ei ole ainult selles punktis. Küsimus on enamas: nimelt selles, kuivõrd usaldab lugeja erialaajakirjas, kust ta ootab professionaalset nõu, toimetuse materjale, mis on kõrvuti reklaamiga, mille tellija huvid leiavad kajastamist ka toimetuse materjalis? Ehk teisisõnu: kas toimetus on teksti paigutanud ajakirja peamiselt selleks, et ka vastav reklaam ajakirja saada?

Kuni 23. leheküljeni ei ole midagi ette heita, aga siin tuleb minu statistiline kriitika järgneva aadressil.

Lk 24: DNB vana-aasta jooksu reklaam, selle kohal toimetuse tekst (üks autoreist: Jooksja) DNB vana-aasta jooksust.
Lk 26-27: kirjutis Tartu neliküritusest kõrvuti nelikürituse leheküljesuuruse reklaamiga.
Lk 31: Tallinna suusateisipäevakute reklaam, selle kohal toimetuse tekst (üks autoreist: Jooksja) suusateisipäevakutest.
Lk 39: Icebreakeri reklaam, selle kohal kõigi elementide järgi (kirja suurus ja tüüp, kujundus jne) toimetuse tekstina esitatud lugu Icebreakeri riietest, mille autoriks on küll märgitud Icebreaker; puudub märge, et tegemist on kommertstekstiga.
Lk 48-49: kirjutis kergejõustiklaste Dalkia järelkasvutiimist, selle kõrval Dalkia tiimi leheküljeline reklaam.
Lk 51: kirjutis Kõva mehe duatlonist, selle all sama ürituse korraldaja reklaam.
Lk 55: kirjutis tai massaažist, selle autoriks on Thai Rose Spa, mitte ühegi elemendi järgi pole näha, et tegemist on kommertstekstiga.
Lk 59: kirjutis Tupperware köögitarvikute otsemüügifirmast, mis algab nii: "Tupperware on Eestis tegutsenud viisteist aastat. Toodete müük toimub koduesitlusel. Kõigile Tupperware toodetele laieneb 30-aastane garantii..." jne. See on sisult puhas kommertstekst, ent mitte millegi järgi, kui leheküljele vaadata, pole seda aru saada.
Lk 60: lugu Nike Winter Xdreamist, autoriks Xdream, alla poole lehekülje suurune Nike Winter Xdreami reklaam.
Lk 70-71: lugu Suunto pulsikelladest kõrvuti Suunto kellade leheküljesuuruse reklaamiga.
Lk 78-79: pooleteise lehekülje pikkune lugu ööjooksust, kõrval pooleleheküljeline ööjooksu reklaam.
Lk 80-81: pooleteise lehekülje pikkune lugu Nanso Group Eesti ASi sokkidest, kõrval pooleleheküljeline Nanso Group Eesti ASi sokkide reklaam.
Lk 88-89: leheküljeline lugu Eesti terviseradadest, kõrval lehekülje suurune Eesti Terviseradade reklaam.
Lisaks spondeeritud küljed, mis tähendab, et selles, mis ja kuidas jne on noil külgedel esitatud, on sponsoril suur kaasarääkimise õigus:
lk 82-86 on Eesti Sõudeliidu spondeeritud küljed;
lk 42-50 on Eesti Kergejõustikuliidu spondeeritud küljed.

Ma ei üritagi väita, et teaksin kõike suusatamisest või jooksmisest või rattasõidust, aga selle kohta, kuidas teha ajakirjandust, tean ma - ja see pole mõeldud kelkimisena - rohkem kui enamik teisi. Ja ma tean seda, et seesugune sisu ja reklaami piiride hägustamine ei ole arenenud riikides aktsepteeritav võte, kui väljaanne, mis seda kasutab, tahab end ikka ajakirjandusväljaandena esitleda ja näha.

Et miks ma olen nii kriitiline? Kui seda küsite, lugege veel kord eelnevat kriitikat: faktid annavad selliseks kriitikaks alust.

Kuidas siis Jooksjat teistmoodi teha, küsite. Väga lihtsalt: hoida toimetuse materjalid ning reklaam ja suhtekorraldusmaterjalid teiseteisest selgelt lahus; markeerida need materjalid, mis pole sõltumatult toimetuse koostatud, kommertsteksti märkega; mitte kasutada kommertsmaterjalide esitamisel samasugust kujundust ja kirja, nagu toimetuselehekülgedel.

Mul oli hiljuti üks intellektuaalselt stimuleeriv arutelu, kus pidin põhjendama, miks ei ole kellelegi hea ega kasulik, kui toimetus ja reklaamiosakond teevad liiga tihedat koostööd. Teadupoolest tahavad paljud reklaamiandjad, et nende reklaam oleks kõrvuti looga, mis samuti räägib neist. See ei ole siiski kõige parem valik. Lugejad on nimelt väga tundlikud ja taiplikud, kui nendega üritatakse manipuleerida: kui näiteks kõrvuti looga firmast XL on firma XL reklaam, siis on see küll väga rumal lugeja, kellel ei teki kahtlust, et see lugu firmast XL ei saa olla sõltumatu ja tõsiselt võetav, sest see on kirjutatud vaid seepärast, et saada sinna kõrvale firma XL reklaam. Selline väljaanne kaotab lugejate silmis kiiresti oma usaldusväärsuse. Just usaldusväärsuse säilitamiseks peavad toimetuse sisupoole juht ja reklaamitoimetuse juht töötama teineteisest sõltumatult: esimene organiseerib ilmuvad lood, valib usutletavad tegelased, teine müüb aga ainult reklaami ega sekku sisusse, ühtlasi sellesse, kes peaks kuskil sõna saama jne. Inimesed usuvad väljaannet rohkem, kui sisu ja reklaam on hästi selgelt lahus, kas pole nii? Vastasel juhul, kui see piir on hägune, kahtlusi äratav, läbinähtav, kannatavad mõlemad, nii sisu kui reklaam.

Mul on endal olnud toimetajana üks huvitav kogemus, kus kuulsin reklaamitoimetajalt, et üks potentsiaalne reklaamiklient sooviks, et väljaande kavandatav kaanekangelane kannaks pildistamisel tema pakutavat toodangut. Mul oli selle peale vaid üks küsimus: ja mis mina siia puutun? Mina tegelen sisuga, mitte võimaliku reklaamiandja ja ajakirja peategelase kokkuviimisega. Ei, sellisest ärist pesen ma käed puhtaks! Kuigi võinuks ju öelda, et olgu, maksate mulle 50 eurot ja kaanekangelasele sada eurot (summad on siin suvalised, vaid näitlikustamiseks) ning asi saab tehtud. Öelge nüüd, mida te arvaks kellestki, kes ajakirjanikuna, sisu eest vastutajana sellise diili peale välja läheks?

Ja mida te ütlete selle kohta, kui piir sisu ja reklaami vahel on äärmiselt hägus, nagu nii mõneski Eestis ilmuvas väljaandes?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Donatas Narmont toob 2009. aasta 29. aprillil müüki ajakirja Jooksja esimese numbri. Keskel avanumbri kaanetüdruk Ksenija Balta, taamal peatoimetaja Andrus Nilk. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jooksja avanumbri kaanetüdruk Ksenija Balta. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Piir lume ja asfaldi, talve ja kevade vahel on sel pildil sama ähmane, nagu on ajakirjas Jooksja piir sisu ja reklaami vahel. Pildil Reget Roomet. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Selle jooksja teerada Pärnus lõpeb ühtäkki vees. Kuhu viib ajakirja Jooksja tee, kui piir sisu ja reklaami vahel püsib hägune? Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas lugeda spordis saatuslikke märke?

2011-12-19T07:46:00.009+02:00

Vahur Kersna kirjutab oma raamatus "7x7", miks ta jättis katki menuka saatesarja "Monoloog tundmatuga" tegemise. Põhjus oli traagiline: saate tegemise käigus sai surma kaks inimest. Kersna võttis seda märgina, et ju tuleb see asi katki jätta ja hakata millegi muuga tegelema.

Õppetund: elus tuleb osata näha märke ja osata neid lugeda.

Keegi püüab vist mulle ka midagi öelda.

Reedel lõpetasin kuu aja pikkuse jõusaalitsükli. See sai tugevam kui mullune. Siin on võrdlevad näitajad.

Jõusaalitrenne tänavu 17, mullu 15. Seega, +2 ehk +13%.
Suusaergomeetril tänavu 81 km, mullu 57. Seega, +24 ehk +42%.
Sõudeergomeetril tänavu 73 km, mulle 85. Seega, -12 ehk -14%.
Jõuharjutusi tänavu 6:18, mullu 4:57. Seega, +1:21 ehk +24%.

Laupäeva hommikuks olin haige. Kurk valus - tõsi, kurgu kipitus oli märku andnud juba nädala alguses, aga õrnalt-õrnalt (ju ma siis ei osanud seda märki kuulata) -, nina tatine, liigesed valulikud ja enesetunne räbal. Veetsin terve päeva toas lamades, pahatihti lasin silma looja, sest raske oli olla, aga pühapäevaks ei läinud seisund sugugi paremaks. Jälle veetsin päeva lamades. Täna, esmaspäeva hommikul, üritan kodunt tööd teha, sest nina uksest välja pistmine lõppeks ilmselgelt haiguse süvenemisega.

Kas see on mulle hoiatav märk, et olin koormused liiga üles ajanud? Organism andis märku, et kui ma muul viisil vabatahtlikult tagasi ei tõmba, siis tuleb sundida seda mind vägisi tegema?

Sellised haigused ei löö üksnes treeninguisse auku, vaid mulle tundub, et kustutavad ka suure osa varasemate treeningute viljadest. Kui ükskord terveks õnnestub saada, ei ole vahepealsete päevadega kaotatud ainult treeningukorrad ja -aeg, vaid tuleb taasalustada mitu astet madalamalt.

Või on see haigus globaalsem märk? Märk sellest, et ei ole mõtet nii palju pingutada, sest õiget talve tänavu ei tulegi? Ma ei oska midagi arvata seapõrnade põrnitsemisest, aga akna taga pööritavat raju ja vihma vaadates ning lähiaja ilmaprognoose kuulates pole pääsu mõttest, et äkki tõepoolest lumist talve ei tulegi. Ja äkki on mulle antud enne pühasid märk, et ma mingil juhul ei hakkaks töökoormuse vähenedes - tudengitega sai ka semester eelmisel nädalal lõpule viidud (kaks A-d, üks D, ülejäänud kõik B-d - tubli kursus oli) - treeningutel ennast asjatult tagant tõukama. Sest võimalust tulemust teha äkki ei tulegi?

"Jah, halloo, ma kuulen! Kas keegi räägib minuga?" lõpetab Kersna oma raamatu.

Kas keegi räägib ka minuga?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: MyFitnessi spordisaal Viru keskuses. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks väikelaste isad jäävad spordis nõrgaks?

2011-12-15T13:02:00.006+02:00

Kas te ei ole mõnikord mõelnud, miks väikeste lastega mehed ei suuda endast vanematele meestele spordis sageli vastu saada? Kui olete, siis olete mõelnud õiget asja. Ja nüüd on sellele küsimusele ka vastus käes.

See seletab ühtlasi, miks minusugune neljakümnendate teises pooles mees, kel enam väikseid lapsi pole, on üle enamikust neist, kes alles alustasid kooliteed, kui mina selle juba ammu lõpetanud olin.

Vastus peitub geniaalses teaduslikus uurimustöös, mis kinnitab, et niipea kui isaks saate, väheneb teie organismis testosterooni tase. Aga testosteroon, nagu teadlased on ammu kindlaks teinud, määrab paljus selle, kellel on suuremad võidušansid – olgu äris või kohtusaalis ja samuti spordis. Juba veerand sajandit tagasi tegid teadlased kindlaks, et eksisteerib järgmine ahel: kui võidad, annab see sulle sutsaka testosterooni, mis omakorda annab sulle eelise järgmises võistluses, mis taas annab sulle uue sutsaka testosterooni, jne, jne. Kui tahate, võite seda nimetada testosteroonisõltuvuseks. Ent ega asjalood sellest nimest muutu.

Nüüd on aga Kanada teadlased teinud kindlaks, et isadus kisub testosterooni taset alla – ja hullem veel. Järgnevalt, muide, läheb asi hoopis teravaks, et mitte öelda intrigeerivaks.

Te ju teate, mida nüüdisaja võrdõiguslased ja üldse igasugused vasakliberaalid jutlustavad: et mehed peavad kodus väikelaste eest sama palju hoolitsema nagu naised. Mõnes riigis on see isegi seadusega ette kirjutatud, et osa vanemapuhkusest peab välja võtma mees. Aga las ma ütlen teile üht, mida teadus kinnitab: sedasi teid koju laste seltsi saates panevad nood võrdõiguslased ja vasakliberaalid tugeva põõna teie sportlikule võimekusele.

Asi on selles – kuulake nüüd! –, et mida rohkem tegeleb mees mähkmete vahetamise, laste kussutamise ja nännutamisega, seda madalamaks tal testosterooni tase kukub.

Muidugi võivad skeptikud siin püüda vastu väita, et testosterooni tase alaneb iseenesest vanuse lisandudes. Õige. Aga Kanada teadlased tegid kindlaks, et meestel, kes said laste isaks, alanes see tase rohkem kui kaks korda kiiremini kui neil, kel lapsi perre juurde ei tulnud.

Näete, nii oleme jälle astunud sammukese lähemale arusaamisele, mis seletab, miks mõned mehed on spordirajal üksjagu apaatsed ja võitlusvõimetud.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suur laste arv pole takistanud Andrus Veerpalul mitmeid medaleid võitmast. Samas võib hüpoteetiliselt küsida: kas liiga suure laste arvu tõttu võis nii mõnigi medal jääda võitmata? Pildil koos abikaasa Angela ja kahe lapsega 1. septembril 2009. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae eelmise nädala algul pojaga Tehvandi kunstlumest suusarajal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Ja rahvas nõuab: tahame duelli Uuspõld versus Pullerits!

2011-12-14T08:28:00.009+02:00

Need kõige paremad asjad pidid tekkima ikka kodanikualgatuse korras. Ja sellal, kui ma osutasin asjaolule, et Otepää MK-etapi nn tähtede sõidu korraldajad ei ole mind starti kutsunud - ja oletades, et kutsutavate nimekiri on ilmselt lukku löödud, siis ega nad kutsu ka -, hakkasid siinse blogi entusiastlikud kirjasaatjad (ehk korrespondendid) nõudma, et nemad tahavad hoopis näha, kas tantsusaate võitja ja Eesti ilmselt naermaajavaim tegelane Jan Uuspõld, kes saab täna 38-aastaseks (palju õnne!) suudaks võita suusasprindis mind (46) või mitte.

Et teil oleks lihtsam poolt valida, siis siin mõned abivahendid.

Jan Uuspõllu tänavune esimene stiilinäide ühistreeningult Allar Levandiga.

Jan Uuspõllu veebruarikuine tippmargi püstitamine kilomeetrisel vabatehnikarajal.

Priit Pulleritsu aastatagune stiilinäide Tartu dendropargi tõusudel (jah, käed on liiga laiali, aga seda viga on Vahur Teppan mul sügisel hoolega likvideerinud).

Priit Pullerits tänavu jaanuaris Mammastes Eesti meistrivõistlustel 15 km sõidus viimasel tõusul vähem kui kilomeeter enne finišit (reportaaž: Art Soonets).

Priit Pulleritsu muljed tänavusest Tallinna maratonist (alustage vaatamist 12. minutist).

Aga nüüd ainus võrdlev statistika ka: eelmisel hooajal sai Jan Uuspõld Haanja maratonil 3:44.46ga 790. koha, ma olin 2:34.58ga 80.

Mõned on esitanud küsimusi minu võimekuse kohta lühematel võistlusmaadel. Mullu detsembri eelviimasel päeval sain Tour de Suusahullude 10 km (tegelikult vist 9 km) klassikasõidus aja 29.51 (ringide ajad 14.40 ja 15.11), kaks nädalat hiljem läbisin Tartu suusatalve sarja avaetapil tolle ühe ringi klassikatehnikas 13.40ga (umbes 10 minutit hiljem tegin oma lõbuks veel ühe sõidu, siis sain aja 14.48). Tartu suusatalve 3. etapil läbisin Tähtvere spordipargi sprindirajal kolm korda kilomeetrise ringi vabatehnikas 2.36,2 - 2.36,9 - 2.37,5.

Ja lõpuks huvilistele kokkuvõte möödunud nädalal tehtust.

E - 0:50 - sõudeergomeetril 2000 m, jõuharjutused 0:33, jooks 1,5 km
T - puhkus
K - 51.40 - jooks 10,5 km
N - 0:58 - suusaergomeetril 2000 m, jõuharjutused 0:40, jooks 1,5 km
R - puhkus
L - 1:08.30 - sõudeergomeetril 4000 m, suusaergomeetril 2000 m, jõuharjutused 0:33, jooks 1,5 km
P - 59.20 - jooks 12 km
Kokku treeningaega 4:47.30. Selline pealtnäha kergem nädal, sest polnud pikki rullsuusatreeninguid. Aga intensiivsus oli päris suur.

Ent peaküsimus on järgmine: millisel distantsil ja millises formaadis peaks korraldama duelli Uuspõlluga?

Ja milised on teie panused, härrased?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Jan Uuspõld ja Aleksandra Žeregelja tantsusaate finaalis. Fotode autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Jan Uuspõld ja Aleksandra Žeregelja tantsusaate finaalis. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Keda boikoteerivad Otepää MK-etapi korraldajad?

2011-12-12T10:32:00.014+02:00

Ja alustame siis uut nädalat kohe terava ja kriitilise küsimusega. Küsib Priit Pullerits Tartust: Otepää MK-etapi korraldajad on teinud veebilehe www.owc.ee. Kuid selle avaküljel leiab silmatorkavaid keelevigu. Kui täpne olla, siis on veebilehe koostajad astunud kaks korda ühele ja samale rehale. Millisele?

Mida tollelt küljelt aga ei leia, on igasugune info Otepää MK-etapi raames väidetavalt laupäeval peetavale nn tähtede sõidu kohta. Ometi pidavat just tollest üritusest, kui uskuda Postimehe toimetusest maakera kuklapoolele siirdunud spordiajakirjaniku hiljutist kirjutist, saama magnet, mis peaks inimesi raja äärde kaasa elama meelitama. Seni on teada, et oma nõusoleku lüüa kaasa 5 km klassikasõidus on andnud Eesti Suusaliidu president Sandor Liive, kahevõistluse olümpiapronks Allar Levandi, tantsusaate võitja Jan Uuspõld, ja et läbirääkimised pidid käima ka peaminister Andrus Ansipi ja rahandusminister Jürgen Ligiga. Kokku pidi osalejaid saama umbes kolmkümmend.

Surugem nüüd võltshäbi maha ja küsigem: keda veel tahaks inimesed näha võistlustules? Postimehe kirjutise kommentaariumis tõstis üks sõnavõtja üles minu kandidatuuri, mis on seal kogunud 16 poolthäält ja kolm vastuhäält. Aga Otepää MK-etapi peakorraldaja Jaak Mae, kes kutsus mind paar aastat tagasi kaema oma Albu võistlust, ei ole mulle siiamaani helistanud. Tal on mu number olemas küll, selle puudumise taha ta peituda ei saa.

Võtame seda asja nüüd kiretult ja emotsioonideta, kainelt kalkuleerides. Ma ei kavatsegi väita, et saaksin tuntuselt vastu Ansipile või Liivele, Uuspõllule või Levandile. Aga kui starti on oodata 30 meest, kelle nimi midagi ütleks - ja kes lisaks oskavad ka suusatada -, siis võiks mulle nende hulgas kohta leiduda küll. Liiati, lähme kaine kalkulatsiooniga edasi: iga üritus, et tähelepanu saada, vajab meedias nn promo. Ehk ilma meedia abita on nüüdisajal raske asju suureks teha, kui taotletakse rohket publikuhuvi. Ainuüksi seetõttu peaks mõnele ajakirjanikule startijate hulgas koht jaguma, ja kuna ma olen vaieldamatult Eesti parim suusatav ajakirjanik - fakt! -, siis too koht stardis võiks mulle kuuluda siiski.

Aga kutset ei ole. Milles asi?

Ilmselt on asi selles, et olen overqualified, ülekvalifitseeritud. Sest kui vaatate eespool nimetatud suusatajate hiljutisi tulemusi, siis veendute isegi, et klassivahe on märgatav. Isegi Levandiga, kes sai tunamullu Tartu maratonil 820. koha, kaotades mulle rohkem kui kolmveerand tundi. Ilmselt mõtleb Mae korraldajana, et võin muidu tasavägise ja ettearvamatute tulemustega võistluse ära rikkuda.

Mae teab väga hästi, milleks ma suuteline võin olla, isegi Tehvandi tõusul, mis jääb nn tähtede sõidu distantsile. 2003. aasta suvel, kui ma suusatajana alles esimesi samme tegin, käisin Eesti koondise Otepää-laagris, kus pärast kahetunnise imitatsioonitreeningu lõppu läks Mae ründama Tehvandi tõusu. Teised koondislased, nende seas praegune peatreeneri kt Raul Olle, jäid tagant järele vaatama - ja utsitasid mind, et mingu ma Maele sappa. Läksingi. "Hüpetega, ikka hüpetega!" mäletan Ollet end ergutamas. "Ära jookse, mine hüpetega!" Läksingi. Sain peagi Maele tuulde ja ponnistasin tema kannul tippu välja. Seal ei jäänud Mael muud üle kui nentida: "Ühe korra jõuavad kõik mehed siit üles tulla. Aga võistlusel on vaja sellist tõusu viis-kuus korda võtta."

Nn tähtede võistlusel tuleb Tehvandi tõusu võtta vaid korra. Usun, et saaksin sellega hakkama.

Mõned ilmselt arvavad, et ma ei ole nn tähtede sõidule saanud kutset seetõttu, et olen alates Veerpalu dopinguskandaali lahvatamisest olnud Eesti Suusaliidu tegemiste kajastamisel kriitikute esirinnas. Samas ei saa unustada, et ükski oluline asi, mis ma suusaliidu kohta kirjutanud olen, pole osutunud valeks. Olen edastanud ESLi kohta tõeseid asjaolusid. Kriitika aga, nagu teada, on edasiviiv jõud. Seetõttu ei saa olla kaine mõistuse seisukohalt alust kahtlustele, et nn tähtede sõidu korraldajad on kuulutanud mulle boikoti.

No kuulge, see oleks ju väikluse musternäide! Ma ei suudaks sellist väiklust eluilmaski uskuda. Mis jutt see oleks: kuulutada keegi persona non grataks ainuüksi seepärast, et tema erialane ja professionaalne töö sulle mõnikord ei meeldi. Mehed, see pole ju demokraatlikule kultuurriigile omane asjade ajamine!
***
Lugejaile preemiaks üks huvitav detail. Esitan vaid faktid, järeldused tehke ise.

Reede õhtul kutsus telemees Vahur Kersna mind taas, nagu nädal varemgi, Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatu kauplusse andma allkirja oma elulooraamatusse "7x7". Järjekorras seisis vähemalt 80 inimest, silma järgi hinnates sama palju kui nädala eestki, ja nii mitmelgi oli näpus kaks-kolm raamatut. Meil läks koos Kersna, tema abikaasa Liina ja hambaarstist sõbra Kaido Reinastega allkirjastades tund ja veerand. Pärast küsisin müüjailt, kui edukas oli see üritus võrreldes teiste samasugustega. Kuulsin kinnituseks, et Kersna raamatut ostma tulnud rahvahulk on purustanud kõik eelmised rekordid. Sealsamas, kaks meetrit eemal, seisis alus, millele olid neljas kõrvuti hunnikus laotud Evelin Ilvese kokaraamatud. Hunnikud ulatusid mulle vööni. Ma ei märganud, et keegi oleks neid raamatuid sealt võtnud ja sirvinud. Küsisin poe töötajailt, kui suur on olnud huvi Ilvese kokaraamatu vastu. Töötaja pidas hetkeks pausi, ja tunnistas siis: ehk 30 inimest tuli esitlusele kohale.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Venelane Aleksei Petuhhov, Davosi MK-etapi sprindivõistluse võitja. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Rootslane Markus Hellner Davosi MK-etapi vabatehnikavõistlusel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Markus Hellner on end Davosi MK-etapil täiesti tühjaks sõitnud. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Vahur Kersna (vasakul heledas) ja Priit Pullerits jagamas Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluses autogramme Kersna elulooraamatusse "7x7". Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks grupiviisiline pingutamine on kahtlane?

2011-12-09T10:15:00.006+02:00

Nädala keskel tegin üle pika aja jooksutrenni. Mul oli selleks oma kalkulatsioon. Mul oli enda valitud marsruut ja enda valitud distantsi pikkus. Mul oli parajasti sobiv tempo. Kõik oli enda järgi. Kui vastu tuli grupis vähemalt tosin jooksjat.

Ei olnud mul aega märgata, kes oli seal kes, aga mõned ilmutasid tervitades minu äratundmist ja nii vastasin kõigile: «Tervist-tervist-tervist!» Keegi imestas veel, et mul nii kõva tempo. Ei olnud kõva: 850-meetrine saepururing keskmiselt mõni sekund üle nelja minuti. Kokku läbisin umbes 10,7 km 51.40ga.

Ja siis tekkis üks küsimus, millele pole siiamaani vastust leidnud.

Kui mulle tuli vastu vähemalt tosin jooksjat – tosin, see on 12 –, siis on ju väheusutav, et nad on enam-vähem ühesuguse taseme, ühesuguse ettevalmistuse, ühesuguste eesmärkidega. See pole ju tõenäoline, olete päri? Järelikult tegi keegi täiesti ebavajalikku või vale trenni. Enamgi veel. Kuna jooksjaid oli nii palju, siis võib arvata, et enamik tegigi vale ja neile parajasti sobimatut trenni – olgu distantsi pikkuse, jooksutempo, raja reljeefi, treeningu iseloomu jms poolest.

Siit jõuamegi ühe olulise järelduseni: vastupidavusaladel karjas treenimine ei ole mõttekas ega otstarbekas, ammugi ei ole see tõhus.

Minu küsimus: miks nad siis ikkagi niiviisi tegid?

Saan aru, miks paljud hulgi treenivad. Nad ei viitsi üksi välja minna; paljud ihkavad seltskonda, sest seltsis on segasem; mõned tunnevad, et kambas on lihtsam. Aga see, tunnistagem, ei ole ju kuigi sportlik lähenemine. See on raskustele allavandumine, see on järeleandmine. Kui ma ütlen, et see on mugavussport, siis paljud vihastavad – aga mugavussport see ju suuresti on.

Iga inimene on individuaalne – alates võimetest ja lõpetades eesmärkidega – ja järelikult ei saa see trenn, mida teen mina, sobida samal ajal enamikule teistele. Seetõttu teavad õiged spordimehed, et näiteks igasugused näidistreeningplaanid jms ei ole midagi rohkemat kui ainult näidisplaanid – nende pimesi järgimine viib sportlikus mõttes hukatusse. Ükski plaan ei sobi ühteviisi kõigile. Kas või seepärast, et kui mul ei olnud eile näiteks tunnet, et tahan ja jaksan joosta tempos 4.30/km, nagu kujuteldav plaan ette võis näha, siis teen endale ainult karuteene, kui lähen seda tempot ponnitades hoidma. Pigem teen aeglasemalt või teen vähem või teen üldse midagi muud – või jätan sootuks trenni vahele. Ennast tuleb ju kuulata.

Sedasi, väidan, ei ole mõtet võtta täht-tähelt kõiki treeningute täpset ülesehitust puudutavaid soovitusi, mida avalikus ruumis asjatundjad jagavad, sest ükski asjatundja ei tea, mis on minu/teie eesmärgid, minu/teie tase, minu/teie üldine baas, ja ükski asjatundja ei tea, mida mina konkreetselt trennilt ootan või mida ootate teie: kes tahab taastuda, kes tahab parajasti enda lõbuks «täiega panna», kes tahab enda võimekust korraks kontrollida – valik on teie (ja minu ka).

Ja samamoodi, nagu aru saate, on järelikult suuresti mõttetu ka ühiselt grupis treenida. Muidugi, kui soov pole peaasjalikult vaid üheskoos aega veeta. Aga kui jooksmas on korraga vähemalt tosin inimest, siis kui suur on tõenäosus, et nad on kõik üksnes meeldiva ajaveetimise peal väljas?
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. (Looduslik kaar ülal aheliku serval!) 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi (vasakul) ja Andrus Veerpalu (keskel) 2004. aasta augustis Tehvandil ühistreeningul tollase peaministri Juhan Partsiga (paremal). Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti jalgpallikoondise ühistreening 2005. aasta märtsis. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Mulluse Tartu maratoni esimesed ühised kilomeetrid. Foto autor: Kaimo Puniste / Klubi Tartu Maraton (foto saatis KTM oma pressiteatega)

Pullerits: Kuidas Tallink häbematult sponsorraha loobib?

2011-12-07T08:19:00.014+02:00

Eile edastas Tallink, enda väitel Läänemere juhtivaid laevanduskontserne, pealtnäha suure uhkusega pressiteate, et sõlmis sponsorlepinguid tennisistide Kaia Kanepi, Jürgen Zoppi ja Vladimir Ivanovi toetamiseks 177 000 euroga. See teeb 2,77 miljonit krooni. Ma sain maru vihaseks.

Pressiteade tsiteeris Tallinki juhatuse esimeest Enn Panti, kelle sõnul mõistab ettevõte vajadust panustada ühiskondlikult olulistesse valdkondadesse, nagu sport ja haridus. Mis kantseliitlik sõnavada, pahandasin. Pant jätkas: „Kaia ja Jürgen on tänavu näidanud järjepidevalt häid tulemusi, mille üle oleme kõik rõõmu tundnud. Nad on headeks eeskujudeks paljudele noortele. Vladimiri näol on tegemist lootustandva noore sportlasega, kellele soovime samuti toeks olla.“ Kanepit toetab Tallink järgmisel aastal 125 000 euroga, Jürgen Zoppi 40 000 euroga, Vladimir Ivanovi 12 000 euroga.

Selle peale oli mul vaid üks küsimus: kas Pant on ka vaadanud, mida näitab Tallinki aktsia hind? Kui ei ole, siis olgu siin öeldud, mida see näitab: 60 eurosenti. 60 eurosenti! See ei tee kümmet kroonigi. Ma pidin kreepsu saama. Kui omal ajal Tallinki suurte visioonide ja lubaduste najal mõned oma säästuraasukesed tema aktsiatesse "parkisin", tuli ühe aktsia saamiseks välja käia ligi 20 krooni. Nii et Pandi suurepärasel juhtimisel on ettevõtte väärtus, kui aktsiahinda vaadata, langenud poole võrra - ja tal, nagu paistab, jätkub veel jultumust seda vähestki rahanatukest, mis järele on jäänud, lahke käega ja oma teguviisi kiites laiali jagada. Nahaalsuse tipp, ütlen ma.

Tallinkil ei maksa siinkohal teha nägu, et kõik on ilus ja küsimusi ei ole. On küll. Saatsin eilse pressiteate peale kirja selle läkitanud Kristiin Jetsile kommunikatsioonibüroost Hamburg & Partnerid ning samuti Tallinki kommunikatsioonijuhile Luulea Läänele, kus kirjutasin:

"Tere,
sellise uudise peale ei oska muud teha, kui nõutult küsida:

millal hakkab Tallink oma aktsionäridele korralikult dividende maksma ja panustama raha hoopis ettevõtte arengusse, et ettevõtte väärtust kasvatada? Mis on börsiettevõtte eesmärk: kas teenitud tulu lihtsalt laiali jagada või ettevõtte omanikele tulu teenida? Minu käest ei ole küll keegi küsinud, kas võib tennisistidele minu raha anda.

Priit Pullerits
Postimees
Tallinki väikeaktsionär"

Tallinki käitumine, arvestades ettevõtte juhtide suutmatust oma aktsionäride ehk omanike - ja pole vahet, kui suurte või väikeste omanike, õiglase suhtumisega kontsern suhtub ühtviisi lugupidavalt mõlematesse - huvide teenimisel, on täiesti vastutustundetu. Ma tahaks näha, kas Tallinki juhtides on vähemalt nii palju julgust, et nad annavad mu küsimusele vastuse - ja ma ei pea vastuse all silmas seda, et nad hakkavad veel kord õigustama tennisistidele raha eraldamist, vaid seda, et nad selgitavad, miks ajal, kui aktsia väärtus on kukkunud ja aktsionärid kannavad hiigelkahju, eraldab ettevõte raha sinna, mis pole kuidagi seotud tema põhitegevusega, ah? - või peidavad pea liiva alla ja teevad näo, nagu oleks kõik korras. Ei ole korras!

Lisaks olgu meelde tuletatud siinseile võimalikele mulle vastuväitjaile, et kui siit blogist läks hiljuti üle-eestiliseks aruteluks, kumma tulemused on rohkem väärt, kas Kanepi või Kristina Šmigun-Vähi omad, tõid paljud Kanepi eelistamisel põhjenduseks, et vaadake, kui suur raha liigub tennises ja Kanepi on kordades rohkem teeninud kui Šmigun-Vähi. Seda enam on arusaamatu, miks tennisesse, kus pöörleb niigi suur raha, on seda raha veel vaja juurde kühveldada, kui muud ei kuulegi, et "poole miljoni dollari suuruse auhinnafondiga ATP turniiril jõudis..." ja et isegi esimeses ringis kaotanu teenib mitu tuhat dollarit.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Tallinki juhatuse esimees Enn Pant ja tennisist Kaia Kanepi teisipäevasel suurel rahaeraldamise üritusel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanix
Foto 2: Tallink Superstar, Tallinki üks 19 alusest. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks nädalavahetusel tuleb kaks nn haamrit?

2011-12-05T09:38:00.009+02:00

Alustuseks küsimus tarkade klubile: mis on mul suusatajana tulemuste poolest ühist Eesti koondise suusatajatega?

Mõelge pisut, mõelge...

Ja nüüd õige vastus: ükskõik kui palju mina või nemad trenni ei tee, ega tulemused sellest parane. Minu omad on püsinud juba kolm talve samas vahemikus, Estoloppeti maratonidel esisaja lõpus. Ja nagu näitas Düsseldorfi MK-etapp, ja nagu näitasid ka hooaja kaks esimest etappi, siis hoolimata sellest, et suusakoondislased püüdsid alaverilikult sõnumit seades jätta väitega, et nii hasti pole hooaeg mõnel mehel veel alanud nagu tänavu, mulje, nagu ootaks ees helgem tali, pole laias laastus ju arengut mingisugust. Ükski mees ei jõudnud jälle 30 parema hulka. Ükski mees, peale Timo Simonlatseri, ei pääsenud ka Soome sprindietapil veerandfinaalist edasi, nagu eestlastele tavaks. (Ja Simonlatsergi sai poolfinaali konkurendi diskvalifitseerimise tõttu).

Sellest hoolimata jätkavad nii Eesti koondislased kui jätkan mina treenimist. Ma ei tea, milliste helesiniste unelmate nimel harjutavad koondise liikmed, aga ise jään realistiks: hea, kui vanuse lisandudes ja koduse konkurentsi teravnedes õnnestub mullust taset säilitada. Selle nimel sai lõppenud nädalal tehtud järgmist.

E - puhkus
T - puhkus (Tallinnas)
K - 1:11.20 - sõudeergomeetril 2000+5000 m ja suusaergomeetril 2000+5000 m + jooks 1,5 km
N - 1:30.15 - rullidel 20,4 km, sh 2x(4x80 m [kuni 10 sek]) spurdid ja 3,4 km temposõit 13.03 + jooks 1+1 km
R - 55.10 - suusaergomeetril 2x5000 + jooks 1,5 km
L - 1:39.15 - rullidel 22,1 km, sh 8x80 m [kuni 10 sek] spurdid + jooks 1+1 km
P - 1:19.45 - sõudeergomeetril 2x2000 m ja suusaergomeetril 5000 m + jõuharjutused 0:31 + jooks 1,5 km
Nädal kokku 6:58.35 - rullidel 42,5 km, jooks 8,5 km, suusaergomeetril 22 km, sõudeergomeetril 11 km, jõud 0:31.

Laupäevasel rullitrennil kohtasin Eesti ühte paremat onkoarsti Ain Kaaret. Tal tekkis küsimus, kas sõudeergomeetri tõmbamisest suusatamiseks ka kasu on. Olin just sel teemal ühe kõva aerutaja arvamust kuulanud ning tema väitis, et ega suurt ikka ole. Endal oli ka sama kahtlus tekkinud. Seniajani olin sõudeergomeetrit sikutanud pigem soojenduseks ja lõdvestuseks, kuigi on väidetud, et see on üldkehaliseks arendustööks hea. Aga millegipärast ei usu. Liigutused sellel ei käi ju nii nagu suusatamises. Minu arvates on tunduvalt tõhusamaid mooduseid, kuidas üldfüüsilist arendustöö teha.

Aga veel üks huvitav tähelepanek: nädalavahetusel saan igal õhtupoolikul nn haamri. Seda siis, kui olen teinud pika trenni, tulnud koju, käinud sooja duši all, söönud kõhu täis, heitnud selili diivanile, et puhata ja lugeda, ja kuna väljas on selleks ajaks juba pime, tulebki too nn haamer. Või vastupandamatu uni.

Mis toimub?! Kas teil juhtub sama? Ja kas annate haamrile alla või üritate vastupanu osutada?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. (Looduslik kaar ülal aheliku serval!) 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mida värki - Ameerika võit murdmaasuusatamises?! Kikkan Randall (paremal) tuleb Düsseldorfi MK-etapil naiste sprindis esimeseks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Meeste sprindi finaal Düsseldorfi MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas luua agressiivne teatenelik?

2011-12-02T16:00:00.020+02:00

Aeg maksab! Vaevalt olin selle nädala alguses andnud siin teada, et minu tagasihoidlikud võimed on Tartu esimesel teatemaratonil saadavad, kui tuli kohe ahvatlev pakkumine. Kes ees, see mees! Ei kulunud õieti ööpäevagi, kui meeskond sai kokku – ja väga võitlusvõimeline.

Kuidas käib Eestis agressiivse tiimi sujuv komplekteerimine, siin selle kohta kõigile näitlik (tasuta!) õppetund. Tiimikaaslaste palvel esinen ainult mina õige nime all, aga sellegipoolest on kogu kirjavahetus (elagu läbipaistvus!) ning seal esitatud arvamused ja tõsiasjad autentsed.

[Johan]: Lugesin su viimast blogipostitust ja tekkis mõte, et miks mitte proovida seda uut formaati. Kindlasti rikastab see kodust suusaelu/melu ja uuenduste vastu pole mul reeglina midagi, need tihti ju viivadki elu edasi paremasse homsesse, kui nüüd lennukalt väljenduda.
Niisiis haarasin su mõttesabast kinni ja tulen ettepanekuga välja, et kui sobib, siis võiks koos kohta püüdma minna küll. Kuna mõte on nii värske, siis pole jõudnud oma kamraadidega veel rääkida, aga seltskond võiks olla midagi alltoodut või vähemalt sinna auku:
ma ise, TM2011 ... koht,
[Silvio], Eesti üks esi***sportlasi, TM2011 ... koht,
[Jiři], selle aasta Eesti ***, TM2011 ... koht ja
Priit Pullerits, TM2011 küll totaalne ebaõnnestumine määrdega, kuid muidu stabiilne esikahesaja mees.
Kui kellelegi ei sobi, siis võiks olla liikmeks ka näiteks [Renato], sama tsunfti mees, TM2011 ... koht.
Kui kooslus tundub huvitav ja motiveeriv, siis räägin härradega läbi, mis asjast arvavad.

Pullerits: Hea koosseis! Kas mitte liiga kõva minusuguse jaoks? Ihukarvad tõusevad püsti, kui nii kõvade meestega koos starti peab minema. Kui teised ei karda, et alt vean, siis võib proovida küll. Aga sel juhul peab mulle jääma lühim etapp, et ma kaotust palju ei tekitaks.

[Johan]: Aga kuidas sa seal kirjutasidki: «Mul puudub motivatsioon saada nõrga võistkonna tugevaimaks lüliks. Ennemini saan tugeva võistkonna nõrgimaks lüliks – mis aga ei tähenda, et ma oma parimat ei annaks.»
Kui kogu tiim on stabiilselt TM esikakssada, või veelgi enam, praktiliselt esi-150, siis ma küll ei julgeks kasutada väljendit, et keegi neist pole liiga kõva.
Ja karvad peavadki püsti tõusma, see näitab, et tehakse õiget asja ja ollakse õiges kohas.
Sinu etapisoov on kindlasti rahuldatav.
Sa pole küll jätnud altvedaja mehe kuvandit ja seekord laseme ka suusad määrida tõelistel proffidel.
Seega, kas uurin, mida härrad sellisest üritusest ja kooslusest arvavad?

Pullerits: Kindlasti uuri, ja ütle ka meestele, et PP on nõrgim lüli ja et ta saab sellest ise ka aru ja kui mehed leiavad, et ma olen nende jaoks liiga kehv, siis suurusehullustust ma ei põe ja mõistan täiesti, kui nad ütlevad, et eelistavad kedagi tugevamat. Sest, vaadakem tõele näkku, minu ja ülejäänud kolme vahel on ikka selge klassivahe.
Veel kord: ega ma solvu, kui mehed leiavad, et minusugusega pole mõtet luurele minna. Ma võin küll blogis konkurentide irriteerimiseks kõva meest mängida, aga see ei tähenda, et mul reaalsustunnet üldse poleks. Too irriteerimine ja kõva mehe mängimie on lihtsalt mängu ilu pärast, ausõna.

[Johan]: Sinna punkti olin ka ise oma arusaamises enam-vähem jõudnud, et sa kõigele lisaks ka mängur (heas mõttes) oled ja mängu ilust lugu pead. Ma ise olen samasugune, tegevused on küll reeglina suunatud tulemusele – millegi saavutamisele, aga kui osata sealjuures ka ilusti «mängida» ehk tekitada mänguilu, siis seda suurem rõõm on hiljem saavutatust, nii endal kui teistel.
Annan teada, mis seis hetkel on. [Silvio] käest on tagasiside olemas ja tema on kindel tulija. [Jiřile] on info samuti edastatud, aga kuna ta oli eile hõivatud, siis pole veel infot tagasi saanud. Asjad aga liiguvad ja hiljemalt õhtuks peaks kõik klaar olema.

Pullerits: Tubli töö. Kui mehed nõusse jäävad, on mul au nendega ühte võistkonda kuuluda. Nad ikka annavad endale aru, et on minust üksjagu tugevamad sõitjad?

[Johan]: Annavad, annavad. Aga millal seda enne nähtud on, et Eesti teatesuusanelik oleks üliühtlane olnud?
Ise küsin, ise vastan: mitte kunagi! Ja kui nii on sobinud terve ajaoo vältel maailmaga võidu sõita, siis kuidas nüüd Tartus järsku ei sobi?
Samas, olgem ausad, neli meest saja viiekümne sees on vägagi ühtlane ja kõva tase ja see rahuldab ülejäänuid täiesti.
Seega, tuleb vahel ka uisurullid alla panna ja harjutada uiskamist (kas on üldse kirjakeeles selline sõna?) ja kõik saab okei.

Pullerits: Õige paralleel [Eesti teatemeeskonnaga]. Ainult et nüüd olen mina see, kelle peale teised näpuga pärast näitavad, et näe, oleks neljas mees ka olnud, vaat siis alles...
Minu silmis on mõtet minna välja vaid väga kõrge koha peale, pjedestaali tuleb igal juhul rünnata. S.t et teised võistkonna liikmed siis ründavad, ma üritan vahet mitte väga suureks lasta.
Täna saab vist jälle üle tüki aja rullitrenni teha, ilm selline.

[Johan]: Kelle peale hiljem näidatakse, see selgub alles pärast kõikide meeste sooritusi ja ma küll ei julge täna prognoosida, kes selle au endale saab.
Mida või kelle peale aga ümberkaudsed kiibitsejad näidata võivad, see ausalt öeldes ei morjenda ja tundes neid vendi kui pika meeskonnavõistluse pagasiga tõsiseid ja pühendunud spordimehi, olen täiesti kindel, et meeskonnasiseselt ei hakka keegi hiljem kellelegi midagi nina alla hõõruma.
Kõik mehed annavad endale suurepäraselt aru, et meeskonnavõistlus pole individuaalvõistlus, lisaks on suusatamine tehnikasport ja kõik me oleme olnud teatud päeval «meeskonna altvedajad» (loe: soorituse nõrgimaks lüliks), kuna võimed on üks asi, aga teine asi, kuidas antud päeval konkreetsetes oludes ja konkreetse varustusega, või nende kiuste, oma tase välja mängida. Aga kindlasti lähevad kõik tegema oma parimat – üks õige spordimees ei saagi ju teisiti käituda.
Täna, tundub, lubab tõesti sellist ilma, et saab minna lükkama küll.

[Johan]: Just tuli ka [Jiři] nõusolek, nii et tiim on koos!
***
Siis on mure murtud, kui tiim on koos. Sain minna rahulikult Tasku keskusse Rahva Raamatu poodi, kus hea sõber Vahur Kersna oma raamatusse "7x7" pühendusi ja autogrammi kirjutas. Meeletu saba! Inimesed seisid tunde. Läksin niisama juurde, et Vahurit üle hulga aja näha. Üllatas see, et umbes 80 protsenti inimestest tuli ja küsis Kersna raamatusse ka minult allkirja. Jah, mis seal salata, kirjutasin sinna tervelt kaks peatükki, rohkem kui keegi teine. Tore oli inimestelt häid sõnu kuulda: kes tänas mõne julge kirjutise eest, mis kritiseerinud valitsust, ja oli isegi neid, kes ütlesid, et nad jälgivad minu blogi, ja neid, kelle mees püüab mulle spordirajal konkurentsi pakkuda. Tervitusi kõigile neile kenadele ja headele inimestele. Aitäh, et sellised teiesugused olemas on! Sest kui loed mõne pahatahtlikke sõnavõtte, mille nad siia blogi kommentaariumi jätavad, siis jääb mulje, et kurjust ja halvasoovlikkust on hirmus palju. Aga tuleb välja, et see negatiivne kisakõrilus on eksitav. Vaikiv enamus arvab sootuks teisiti. Aitäh kõigile neile, kes siin seda lugema juhtuvad!
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Šveitsi suusataja Dario Cologna vabasõidutehnika. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Rootsi suusataja Johan Olsson. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Norra suusataja Petter Northugi klassikasõidutehnika. Foto autor: AFP/Lehtikuva/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Holmenkolleni MM-võistluste 50 km sõit. Fotode autor: RIA Novosti/Scanpix Foto 6: Vene suusatajad Sergei Širjajev (ees) ja Konstantin Glavatskihh Holmenkolleni MM-võistlustel 50 km sõidus. Fotode autor: RIA Novosti/Scanpix
Foto 7: Vahur Kersna Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses oma raamatusse allkirju jagamas. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas suusaliidu petutrikkide jätkumisest üle olla?

2011-11-30T08:24:00.012+02:00

Miks ma ei ole levitanud konkurentide seas seda kasulikku salateavet, mida olen treeningute käigus kogunud, on mõned huvi tundnud. Hea küsimus - aga veel parem vastus. Postimees on lubanud homme ilmutada minu koostatud ja toimetatud vastupidavusalade lisa Maraton, mis sedapuhku on pühendatud suusatamisele. Millest seal juttu tuleb, selle kohta saate teavet siin all avaldatud reklaami tekstidest (paremini lugemiseks klikkida reklaamile).
Samal ajal kui ma püüan omalt poolt pakutava teabega Eesti rahvasuusatamise - mille arendamine, nagu me nüüd teame, on Eesti Suusaliidu üks olulisemaid tegevussuundi - taset tõsta, jätkab ESL meiega lollitamist. Selle kõige kujukamaks näiteks on sõna otseses mõttes nõmetsemine suusakoondise peatreeneri kohusetäitja koha ümber. Sellest kirjutas eilses Postimehes sporditoimetuse juhataja Peep Pahv, sellest rääkis humoorikas spordisaade "Mehed ei nuta", ja selle parem-käsi-ei-tea-mida-vasak-teeb-ja-pea-ei-tea-üldse-mida-käed-teevad tõi eilses Postimehe usutluses peatreeneri kt-ga halastamatult välja reporter Ann Hiiemaa. Kas tõesti on nii, et kes ükskord valetamise ja vassimise teele läinud, see sealt enam kõrvale keerata ei suuda, olgu eesotsas pealegi kaks uut meest, sest olemuslikult, sügavuti, sisimas, on süsteem endiselt mäda ja piisavalt puhastamata? Kas tõesti jäävad alaliidu presidendil Sandor Liivel, kelle käed ulatuvad USAs Utah'ni, needsamad käed liiga lühikeseks, et ohjeldada seni Eesti-Norra ja Eesti-Soome teljel toimuvat?

Käed vajuvad jõuetult rüppe sellest kõigest kuuldes ja lugedes.

Seetõttu keskendugem pigem millelegi positiivsemale, kuhu oma käed ulatuvad ja millest oma jõud üle käib. Nimelt toimub nädal enne Tartu maratoni neljaliikmelistele võistkondadele esimene Tartu teatemaraton. Hea algatus! Vähemalt keegi mõtleb loovalt ja edasiviivalt. Kuid siin on üks probleem. Suusatamine, erinevalt rattasõidust, ei ole nii suur karjaala (uus termin!). Palju on individualiste, mina nende hulgas. Mis sellest siis tuleneb?

Aga vaat mis: minu, ja ilmselt ka paljude teiste võimed on turul saadaval. Kindlasti leidub võistkondi, kus on mõni liige puudu, või võistkondi, kus on üks-kaks arvestatavat sõitjat vajaka. Mul pole midagi selle vastu, et kedagi aidata. Kuid ainult ühel tingimusel: mul puudub motivatsioon saada nõrga võistkonna tugevaimaks lüliks. Ennemini saan tugeva võistkonna nõrgimaks lüliks - mis aga ei tähenda, et ma oma parimat ei annaks.

Kel mu vastu huvi, andke teada. Olgu lisatud, et mingit stardiraha ma oma teenete eest küll ei küsi. Aga pjedestaalikohta rünnata ihkaks küll. See ju, vaadakem tõele näkku, mul üks väheseid seesuguseid võimalusi - tugevate kaaslaste toel.
*
Muide, blogikeskkonna haldaja saatis teate, et see näikse olevat populaarne blogi, ja küsis, kas ma ei taha AdSense'iga proovida, kuidas selle blogi pealt raha teenida. Oskab keegi asjatundlikku nõu jagada?
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Jalgrattur Raido Kodanipork, 1. detsembril ilmuva suusatamisele (sic!) pühendatud eriväljaande Maraton kaanekangelane, omas elemendis (ülemine pilt) ja elus esimest korda rullsuuskadel (alumine pilt). Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas see blogi Eesti spordielu mõjutab?

2011-11-28T09:36:00.009+02:00

Palju õnne kõigile: olete taas teinud lugemiseks õige valiku! Paaril viimasel päeval on otse või mitte väga otse sellele blogile viidanud Eesti Suusaliidu juhatuse liikmed Kaarel Zilmer, Andres Jõesaar, Toomas Annus. Aga otseseim viide tuli nädalavahetusel, kui olin lõpetanud Arena spordiklubis just jõusaalitrenni ning helistas üks Eestis tuntud ärimees - helistas mulle kui spordisõber spordisõbrale -, kes ise olnud ka ühel alal kõva tegija ning teisel alal heade tulemustega juht. Mis seal salata: mul oli hea meel kuulda, kui ta tunnistas, et on mu blogi juba tükk aega huviga jälginud ja et kõige rohkem meeldib talle just see, et siit saab vahetut ja siirast, meinstriimmeedia standardiseeritusest vaba infot, ning soovis mulle jaksu sama kursi hoidmisel. Siin veel kord avalik aitäh sellele helistajale - sellised toetusavaldused annavad indu juurde ajal, kui mu blogi on püütud spordiringkondades kaude rünnata. Aga me elame vabal maal, kus kehtib ajakirjandusvabadus ja kus me oleme uhked, et selle vabaduse suuruselt kuulume maailmas esirinda.

Eks tulemused ole ka näha. Näiteks kas või sel moel, et reedel käis mu jutul Postimehe Tartu toimetuses Eesti Rahvusringhäälingu esindaja koos kaameramehega. Nad olid ERRi vastavate struktuuride tipus leidnud, et usaldavad oma aastalõpuprogrammis Andrus Veerpalu tänavuse kaasuse lahkamise just mulle - ja ühe katteplaanina võtsid ERRi esindajad üles ka selle blogi kui kogu temaatika olulise avaliku mõjutaja. Andsin omalt poolt abivalmilt maksimumi, et nad saaks minu usutlemisele ka teisi huvitavaid ja üllatavaid katteplaane.

Seejuures ei tohi unustada peategevust - enda sportlikku ettevalmistust. Olen huvilistele võlgu, kuidas olen harjutanud kaks viimast nädalat. Võlg on võõra oma - saagu see siin likvideeritud.

E, 14. - puhkus
T, 15. - puhkus (Tallinnas)
K, 16. - 1:23.05 - rullsuusatamine 17 km, sh 2x(2x3,4 km resp. paaristõuked ja nn roomamine) + 1+1 km jooks
N, 17. - kokku 1:07.10 - 3x2000 m suusaergomeetriga (edaspidi SU) ja 3x2000 m sõudeergomeetriga (edaspidi SÕ) + 0:06 mõned spetsjõuharjutused + 1,5 km jooks
R, 18. - kokku ca 0:57 - jooks 2x2,5 km; jõuvõimlemine traumatoloog-ortopeed Leho Ripsi juhendamisel (kestis 1:15, kuid aktiivset liigutamist oli minu arvates umbes pool tundi, seega kirja panin kestuseks 0:30)
L, 19. - kokku 1:27.35 - 3x2000 m SU ja 3x2000 m SÕ + 0:26 jõuharjutused + 1,5 km jooks
P, 20. - 2:05.35 - rullsuusatamine 27,2 km, sh 9x80m (ca 10 sek) maksimumkiirusega + 1,5 km jooks
46. nädal kokku treeninguaeg 7:23.25 - rullsuusatamine 44,2 km, jooks 12 km, SU 12 km ja SÕ 12 km, jõud 0:32, jõuvõimlemine 0:30
E, 21. - puhkus (Tallinnas)
T, 22. - puhkus
K, 23. - kokku 1:20.25 - 2x2000 m ja 1x5000m SÕ ja 1x2000 m ja 1x5000m SU + 1,5 km jooks
N, 24. - kokku 0:57.30 - 2x2000 m SÕ + 0:32 jõuharjutused + 1,5 km jooks
R, 25. - kokku 1.11.50 - 1x2000 m ja 1x5000m SÕ ja 1x2000 m ja 1x5000m SU + 1,5 km jooks
L, 26. - kokku 1:19.30 - 2x2000 m SÕ ja 1x2000 m SU + 0:43 jõuharjutused + 1,5 km jooks
P, 27. - kokku 1:26.55 - 2x2000 m SÕ ja 3x2000 m SU + 0:32 jõuharjutused + 1,5 km jooks
47. nädal kokku treeninguaeg 6:16.05 - jooks 7,5 km, SU 22 km ja SÕ 28 km, jõud 1:47

Kokkuvõttes tundub, et olen panustanud õigele kaardile. Laupäevane suusaliidu erakorraline üldkogu võttis suuna just rahvaspordi edendamisele. Eks see ole paratamatu arvestades, millistel kohtadel lõpetasid Eesti suusatajad, eriti distantsisõitjad, nädalavahetusel Soomes MK-etapil. Nende viienda ja kuuenda kümne kohtade valguses on tõesti mõistlikum tõsta esiplaanile rahvasuusatamise edendamine. Selle edendustöö eest sain paar aastat tagasi isegi Estoloppeti korraldajailt tänukirja, mis on mu kodus ühel aukohtadest. Kindlasti oli tolle tänukirja teenimisel suur osa sellel blogil - ja selle blogi lugejail, kes on aidanud siinse spordiblogi teha Eestis arvestatavaks jõuks. Suur aitäh kõigile!

Kuid muu elu läheb oma rada. Ja energiat peab jätkuma ka selle mõjutamiseks. Laupäeval avaldasin ühe oma viimaste kuude kaalukama kirjutise "Valitsus on ülbeks kätte läinud". Mis teie arvate?
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: Eesti Suusaliidu president Sandor Liive (paremal) lükkab ette suusaliidu uue peasekretäri Margus Hernitsa. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti Suusaliit saadab ära senise peasekretäri Jüri Järve (ülal paremalt teine). Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: LSU Tigersi jalgpallimeeskonna tantsutüdrukud. Kas Eesti suusatamine vajaks samasugust rõõmsameelset värvi juurde? Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Miks mõni suusaliidu juht üldkogu pärast muretseb?

2011-11-25T21:19:00.010+02:00

Mõnda soovitusliku sisuga telefonikõnet võiks ju ignoreerida kui lihtsalt õrritavat vihjet, aga kui Eesti Suusaliidu laupäevase üldkogu eel võtab sinuga ühendust suusaliidu juhatuse liige, siis see on märk millestki, millesse tasub täie tõsidusega suhtuda.

Mulle helistanud suusaliidu tippjuhtkonna liikmel oli sügav mure, mis küll laupäeval juhtuma võib hakata. Ta seletas, miks tal on põhjust karta järjekordset kinniste uste taga peetud salaplaani, sest liiga palju on asju, mida ta võiks enne homset teada ja peaks teadma, aga ei tea mitte. Igal juhul soovitas ta üldkogu tunnistajaks pääsenuil hoida silmad lahti näiteks sellel, kui paljude klubide esindamise on enda kätte koondanud suusaliidu büroo juhataja Ülle Viinapuu ning veenduda, kas tal on kõigi nende esindamiseks korrektne kirjalik volitus. Kui ta teadis nii konkreetselt sellisele asjaolule viidata, siis kas see tähendab, et varasematel üldkogudel on just selles liinis ebaausat mängu mängitud?

Aga veel rohkem tegi mulle helistanule muret, et vähemasti temal puudub igasugune info, kes on suusaliidu peasekretäri uus kandidaat, kes on teda intervjueerinud, kes selle valiku üldse on teinud. Ta oli segaduses, et kas taas käib tagatubades kinnine askeldamine, ja küsis otse, kas jälle kulgeb kõik nii, et endine peatreener Mati Alaver langetab oma lähimate jüngritega otsuse ja teistel jääb see ainult formaalselt heaks kiita.

Need olid tõsised mureavaldused. Andsin neist ka kutselistele spordiajakirjanikele teada, et nad mängul hoolikalt silma peal hoiaksid. Kui tõesti peaks asjalood veidigi kulgema selles suunas, nagu rääkis üks juhatuse liikmeid, siis suusaliidu president ja Eesti Energia juht Sandor Liive ärgu hõlpu ega halastust lootku. Lõppeks on ta suusaliidu etteotsa, vähemasti minu nägemuses, saanud selleks, et ta seal korra majja lööks, aga kui endine korruptiivne tegevus peaks vähimalgi määral jätkuma, kui selleks on isegi kahtlust - ja praegu on, sest mis alus on mul arvata, et suusaliidu enda juhatuse liige tuleb n-ö kägu ajama -, siis ei tohi olla vähimatki halastust.

Mul on jälgijad homme üldkogul väljas ja kui miski peaks minema pisutki nii, nagu pole korrektne, aus ja läbipaistev, siis... siis tuleb edaspidi hoopis teine jutt kui see siin.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: LSU Tigersi jalgpallimeeskonna tantsutüdrukud. Kas Eesti Suusaliidu laupäevane üldkogu vajaks ka rõõmsameelseid ergutajaid? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Suusajatad pimeduses. Kahevõistlejad Soomes Rukal hooaja avaetapil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kas Veerpalu skandaali kajastamisel on tehtud vigu?

2011-11-22T09:50:00.011+02:00

Eesti Meedia juhid sõitsid täna hommikul Pärnusse pidama konverentsi. See ei ole mingi vabamüürlaslik salaüritus, millest siin teada anda ei tohiks. Nagu ei peaks keegi saladuseks pidama seda, et seal on päeva lõpus kavas punkt "Andrus Veerpalu dopingujuhtumi avalikustamine - kelle tehnika oli vale?". Kui nüüd keegi peaks üritama väita ja mind süüdistada, et ma puistan siin kontsernisisest infot, siis järelikult on tegemist halvasti hoitud saladusega, sest mina ei ole mingi juht ja mind ei ole sinna üritusele kaasatudki ja ma ei ole absoluutselt kasutanud seda infot, mida mulle oleks nn siseringis usaldatud, vaid nagu ajakirjanik ikka, käin silmad-kõrvad lahtiselt ringi ning kuulen ja märkan igasuguseid asju. Ehk olukord on sama mis Andrus Veerpalu dopingujuhtumi lekkimisega: ajakirjandus sai lihtsalt positiivsest dopinguproovist teada ja kogu lugu - enam polnud vahet, kas see teadmine oli kuskilt sanktsioneeritud või mitte. Tagatipuks, kui miskit tahetaks hoida salajas, siis ei ole mõttekas viia üritust n-ö majast välja, antud juhul rohkem kui saja kilomeetri kaugusele suvepealinna.

Milleks see jutt, küsite nõutult. Aga selleks, et antud juhul tuleb scoop n-ö siseringist. See meenutab mulle vägisi ühte News Corp-i lugu, kus Wall Street Journali ajakirjanik oli saanud teada, mida emafirma kavatseb teha, ja emafirma sattus raske küsimuse ette, mida peale hakata, sest ajakirjaniku suu kinni panemine oli välistatud - nii vabas ja demokraatlikus ühiskonnas lihtsalt ei toimita. (Aga olen aumees ja ei pane seda scoopi siin üles enne, kui Pärnu üritusel on vastava teema käsitlemine pihta hakanud.)

Tagatipuks, olgu lisatud, valitseb juhtide konverentsil arutatava teema üle ülekaalukas avalik huvi, mis on alati olnud meediale tema tegevuse õigustuseks. Ja kindlasti kaitseb mu siinset sissekannet see, et ma ei kirjuta ju midagi sellest, mida Pärnus suletud uste taga arutatakse, sest ma ju ei osale seal. Aga see ei tähenda - pange nüüd hoolega tähele! -, et mina ega keegi teist ei võiks antud teemal sõna sekka öelda.

Niisiis, asume asja kallale.

Kindlasti küsite, miks on tänasel konverentsil kavas selline punkt. Ütlen siin ausalt, et tean oletada, aga see on paraku küll selline oletuslik teadmine, mida väljapoole levitada ei saa. Kuid lohutuseks teile: ega kellelgi ole keelatud selle kohta arvamust avaldada.

Leian, et küsimuse püstitus pole õiglane, sest sellest jääb selgelt mulje, et ajakirjandus peab endale tuhka pähe raputama ja hakkama end süüdi tunnistama. Aga milles? Vaatame asja väga tähelepanelikult ning näeme, et ajakirjandusel ei ole vähimatki põhjust end milleski süüdi tunda. Võiks olla kolm võimalust.

Esiteks, eksimine oluliste faktidega. Mitte ükski oluline tõsiasi, mille ajakirjandus Veerpalu dopingujuhtumi avamise käigus välja tõi, ei olnud vale. Ma ei ole veel kohanud ühtki väidet, et ajakirjandus oleks faktidega eksinud.

Teiseks, seaduste rikkumine. Ajakirjandus ei rikkunud Veerpalu dopingujuhtumi käsitlemise käigus mitte ühtegi seadust. Mõnede väited, et ajakirjandus oleks pidanud ära ootama ka B-proovi tulemuse, mitte lähtuma ainult A-proovi tulemusest, ei tähenda ühegi seaduse rikkumist. Olgu rõhutatud: konfidentsiaalse info kinnihoidmine on organisatsiooni (olgu selleks siin Eesti Suusaliit või Eesti Antidoping või FIS või WADA), mitte ajakirjanduse ülesanne. Ajakirjanduse ülesanne on risti vastupidine: püüda seda infot, mida mõni organisatsioon kinni hoiab, avalikkuse ette tuua. (Sedasi käitub ajakirjandus nii valitsuse, erakondade, ministeeriumide kui kõigi teiste organisatsioonide puhul - miks tulnuks antud juhul teha erand?) Ja lõppude lõpuks, pange tähele: ega ajakirjandus toonudki midagi välja enne, kui oli selgunud ka B-proovi tulemus! Nii et väide, et ajakirjandus lähtus ennatlikult ainult A-proovist, on lihtsalt vale!

Olgu lisatud ka punkt 1.3 Eesti ajakirjanduseetika koodeksist: "Vaba ajakirjandust, kui ta täidab kehtivaid őigusakte, ei tohi mingil moel piirata ega takistada info kogumisel ja avaldamisel."

Kolmandaks, eetilised rikkumised. Võtke Eesti ajakirjanduseetika koodeks ja te näete, et seal ei ole rikutud ühtegi punkti. Ajakirjanduse üks olulisemaid punkte on see, et kellelegi ei tohi tekitada (eetikakoodeksi punkt 1.5) põhjendamatuid (sic!) kannatusi - aga ärgem unustagem sama punkti lause teist poolt: "...veendumata, et avalikkusel on tőesti vaja seda informatsiooni teada." Ajakirjandus ei tekitanud kellelegi põhjendamatuid kannatusi (A- ja B-proov olid positiivsed - see on fakt, ja sellest ajakirjandus teataski; kuidas keegi selle fakti teatavaks tegemisele reageeris, ei ole enam põrmugi ajakirjandusest ärarippuv ["Moskva pisaraid ei usu" on sellistel puhkudel viidatava omaaegse vene menufilmi pealkiri]). Ja avalikkus on Veerpalu dopinguinfo vastu ilmutanud meeletut huvi - ainult täiesti kogenematu ja sinisilmne ajakirjanik võinuks mõelda, et avalikkusele selline info korda ei lähe. Mõnede süüdistused, et kas ajakirjandus Veerpalu laste peale ei mõelnud, on idiootsed ja põhjendamatu õhu võngutamine: ajakirjandus ei ole seoses Veerpalu dopingujuhtumiga puudutanud tema lapsi poole sõnagagi.

Veel eetikast. Mõni võib püüda väita, et kas ajakirjanikud ei oleks siiski võinud mõelda, et jätta miskit avaldamata vms. Aga see ajakirjanik on narts - või nagu ütleb kolleeg Peep Pahv: maotu limukas -, kes mingitest kõrvalistest huvidest lähtudes lugejaid tüssab ja petab. Sedasi reedab ta igasugused põhimõtted ja ajakirjanduse universaalsed tõekspidamised. Ütleb ju ka eetikakoodeksi punkt 2.4: "Toimetuse töötajat ei saa tööalaselt kohustada kirjutama vői tegema midagi taolist, mis on vastuolus tema isiklike tőekspidamistega." Ehk kui ajakirjanikud leidsid, et info varjamine läheb vastuollu nende isiklike tõekspidamistega - ja millise avalikkusele huvipakkuva info varjamine ei läheks vastuollu ajakirjaniku tõekspidamistega?! -, siis polnudki seal muud varianti kui materjal avaldada.

Seetõttu on igasugused katsed kõigutada või õõnestada ajakirjanike tõekspidamisi tagamõttega panna neid ajakirjanikuna käituma kuidagi teisiti, kui nad õigeks peavad, kahetsusväärsed ja eetikakoodeksist lähtudes seda koodeksit rikkuvad, seega taunitavad.

Mõistagi polnud Veerpalu dopingut puudutava info väljatoomine selline, mida ükski väljaanne kerge südamega oleks teinud. Postimees oli selle info avaldamisel raudselt esirinnas. Mõnikord on tõesti mugav mõelda, et parem, kui keegi teine esimese löögi enda peale võtab. Arutasin seda küsimust nädalavahetusel kodus naisega hommikusöögilauas. Ja teate, mis ta selle peale ütles?

Ta ütles, tsiteerides Postimehe reklaamlauset: "Postimees - alati esimene."

Džiizös kraist! Kas on võimalik veel efektsemalt kogu sellele arutelule punkti panna?!
******Orelivilede kaktus, Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: Andrus Veerpalu 23. augusti pressikonverentsil, mil sai teatavaks, et FIS on määranud talle kolmeaastase võistluskeelu. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu ja Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv 23. augusti pressikonverentsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu aprilli keskel viimase lume võistlusel Käärikul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mida kultuurset on jalgpallureil suusatajailt õppida?

2011-11-21T11:55:00.011+02:00

Televisioonist on mõnikord ka kasu. Eile näitas ETV õhtune spordisaade jalgpallurite hooaja lõpetamist Estonia kontserdisaalis. See on Eesti kõige tähtsam, mainekam, püham saal. Ja kas teate, mis mind hämmastas?

Hämmastas see, et enamik meesjalgpallureid, kes kaamera ette jäid, ei kandnud ülikonda, vaid olid n-ö vaba aja rõivastuses: teksad, pusa või kampsun, argisärk (vt fotod).

Kas tõesti ei leidunud kedagi, kes oleks neile eelnevalt öelnud, et mehed, Estonia kontserdisaal ei ole ööklubi, sinna ei minda tavalises riietuses, vaid sinna minnakse pidulikus riietuses? Kui jalgpallurite lastetoas haigutab ses osas tühimik, et nad ei tea, millises kohas on sobilik milline riietus ja milline mitte, siis oleks võinud ju neile kutse peale märkida, nagu oli märgitud Estonia kontserdisaalis peetud autosportlaste hooajalõpu ürituse kutsele, et selga tuleb panna tume ülikond.

How about this?!

Mulle meenub paar aastat tagasi Tartus Vanemuise kontserdimajas peetud Eesti suusatajate tähtpäevaüritus, kus osalesin ajakirjanikuna. Meeldiv oli näha, et kõik meessuusatajad olid korralikus tumedas ülikonnas. Tollane peatreener Mati Alaver, ilmselt, on nende kasvatamisel ja kultuursel suunamisel teinud tänuväärset tööd.

Paraku haigutas eilses ETV spordisaates suusatajate koha peal tühik. MK-etappi poleks nagu toimunudki. Eesti teatemeeskonda polnud stardis ja me ei saanud isegi teada, miks. Seega, ega korralikust riietusmisest pidulikel sündmustel ole sportlike tulemuste parandamiseks kasu.

Ent see ei tähenda põrmugi, et need, kel tulemused ette näidata, nagu tänavu näiteks Eesti jalgpallureil, võiks pidulikel sündmustel pidulikkust rõhutavates paikades piduliku riietuse peale vilistada. How about this?!
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.
Kes lisaülesannet soovib, siis: leidke pildil sõiduauto!

Fotod 1 ja 2: Jalgpallurid Estonia kontserdisaalis hooaja lõpetamise üritusel. Fotode autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas trenniga jätkamisel on üldse mõtet?

2011-11-18T16:10:00.011+02:00

Nüüd, kus mul on sel sügisel rullikilomeetreid ilmselt rohkem, kui enamikul konkurentidel - üle 460 -, tekkis mul eelmise nädala lõpus küsimus, kas edasisel harjutamisel on üldse mõtet. Mida see annab, kui sõidan veel 26 või 30 ringi, 22 või 25,5 km? Üks rutiinne ja monotoonne töö kõik. Aga vorm - see tundub juba niigi hea, et enam rullitades paremaks vaevalt läheb.

Lühidalt: edasi treenimine on mõttetu. Pigem loen raamatuid.

Seda enam, et mitmed mu head omakasupüüdmatud nõustajad, nagu endine sprindikoondislane Vahur Teppan ja veel hiljuti (enne, kui ta tippspordiga lõpu tegi) Eesti kiireima stardiliigutusega mees Kristjan Oolo on kinnitanud, et sõidan harrastaja kohta igati korralikult. Oolo ja ka minu senine peaaegu-et-isiklik määrdemees Jaanus Kunts on liiati märkinud, et ega niisama toksimine enam midagi juurde anna.

Kus on lumi? Kus on stardikangas? Paneks juba jala joonele.

Aga eksite, oi kui valusalt eksite, kui jõudsite juba hüpata järeldusele, et mul on toss läbi ja tahtmine väljas ja motivatsioon otsas. Seda juba ei juhtu, kui häid nõuandjaid on iga nurga pealt võtta. Räägid nendega juttu ja saad kohe indu ja uut tarkust juurde. Näiteks Vahur Teppanilt. Käisin tal Vilde tervisekohvikus külas ja vaatasime kahel päeval kummalgi rohkem kui tund aega fotodelt ning analüüsisime - õigemini, tema analüüsis, mina panin tähele -, mis moodi nii klassikalises kui uisutehnikas eri sõiduviise tehniliselt korrektselt sõita. Pärast näitas ja seletas veel mulle, kuidas jõutrenni teha. Täna saatsin talle ülevaate, mida eile Arena jõusaalis tegin (Postimehe töötõendiga kuu aja klubikaart 29 eurot - see huvitab vist väga paljusid väga kirglikult), ja sain väga meeldiva kommenteeritud vastuse. Kui oma palgatööl ühele inimesele, kes Teppani-vendi Vahurit ja Jaaku hiljuti pildistamas käis, ütlesin, et näe, nii kenad ja abivalmis mehed, vastas kolleeg, et tema on sedasama märganud.

Paar päeva tagasi käisin Suusavendade uues määrde- ja hooldehoones, mis asub nüüd Tähtvere spordipargi ovaalile veelgi lähemal, ülekäigu raja otsas punases telliskivihoones, ning sain sealt kohe uut õpetust. Oolo ja Kunts on tolle vana hoone seest ilusaks vuntsinud, isegi nahkdiivan on nurgas, lakke kinnitatud disainilampidest rääkimata. Võtsin pool-lamamistoolis mugavalt istet ja lasin neil siis seletada, kuidas absoluutkiirust treenida. Jaak Teppan juhtus ka seal olema ning nii nad siis kolmekesi vaidlesid ja arutasid, kuidas kiirustrenni teha - väga huvitav ja hariv oli kuulda. Lõpuks jõudsid muidugi ühisele meelele - ja jälle sain jupp maad targemaks. Jälle tean, kuidas edasi talitada. Sama päeva õhtul tegin sootuks teise teraga trenni: kepitõuge ja sõidurütm oli täiesti uue kvaliteediga, erksam ja teravam, sest Kunts oli näiteks maininud, et sõidan liiga loiult. Seega oli vaja, et keegi mu üles ärataks. Kui trennist koju jõudsin, tundsin selgelt, et õlavööde on head koormust saanud.

Kuid see ei ole veel kaugeltki kõik. Täna lähen ortopeed-traumatoloogi Leho Ripsiga õhtul Tartu Ülikooli spordihoonesse trenni. Ta näitab seal, kuidas sisemisi lihaseid, mille olemasolust enamikul aimugi pole - kuni need suusasõidul märkamatult endast tunda annavad -, talveks ette valmistada.

Vaat see on peamine, mille kallal tuleb tegelda - iseendaga tuleb vaeva näha. Mitte arutada, nagu eelmise sissekande järel, kas 1000 eurot spordiriiete peale kulutada on ikka vähe või palju. Mis tarbetu ja priiskav jutt see on?! Ma käin nii jooksmas kui suusatamas samade dressidega, samade kinnastega, sama mütsiga - ja need kõik on mitu aastat vanad ja kestavad mitu head aastat veelgi. Mõttetu on raha põletada väidetavalt järjest parema ja kehasse tehtuma ja lihast toetava ja 0,5 protsenti paremini niiskust imeva ja pimedas 2 meetrit kaugemale läikleva jms varustuse peale, kui elementaarne ja vajalik olemas ning seda ka kombineerida saab. Hoopis trenni tuleb teha - ja mitte mõttetult rutiinset, vaid las targemad ikka seleta, mida ja kuidas. Neilt tasub küll maksimumi võtta, mitte aga spordikaupluse uute mudelite lettidelt.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: Vahur (vasakul) ja Jaak Teppan Tähtvere spordipargi ringil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Teppani vabastiili näide Tähtvere spordipargi ringil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ortopeed-traumatoloog Leho Rips Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus ta kuu algusest enam ei tööta, tempot arendamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma täitsa uutmoodi trenni tegin?

2011-11-16T10:15:00.015+02:00

Sellal, kui mul õnnestus kirjutada veel üks award-winning story (Postimehe nädala parim), andis Soome suusataja Ju ha Lallukka dopingukontrollis positiivse A-proovi (kasvuhormoon!), mille peale, pange tähele, ei tekkinud Soomes - erinevalt Eestist - küll mingit avaliku arvamuse lainetust, et miks anti sellest teada enne, kui oli avatud B-proov, sest soomlased - erinevalt eestlastest -, nagu vahendab tänane Õhtuleht, on aru saanud, et igasugune salatsemine ja valetamine viib ainult skandaali venimisele ja venimisele - ehk just selleni, mis Eestis on juhtunud, ja mille juhtumise eest olen korduvalt hoiatanud, kuid paljud jäärapäised tüübid, kahjuks ka siin blogis, ei ole tahtnud sellest sugugi aru saada. Vaat mis juhtub, kui inimesed lähtuvad üksnes pimedatest emotsioonidest ega kasuta enam kainet mõistust. How about this?!

Aga see, mis dopinguvõitluses juhtub, on võõras mure. See ei aita meil kellelgi oma tulemusi paremaks saada, on ju nii? Selleks tuleb trenni teha. Ja pühapäeval tegin ma täitsa uutmoodi trenni. Ilmselt sellist, mida enamik ei ole mitte kunagi teinud.

Plaan oli minna maale, Jõgeva maanteed pidi Mullaverre isadepäeva tähistama. Aga miks peaks sinna minema autoga? Mõistlik on vajalik ja meeldiv ühendada kasulikuga. How about this?! Otsustasin minna rullsuusatades.

See nõudis tavapärasest pisut teistsugust ettevalmistust. Esiteks kinnitasin vööle endiselt laskesuusatjalt Margus Aderilt aastate eest saadud joogivöö, mille täitsin enda tehtud punase sõstra mahlaga (eelistan naturaalset keemiale!), ning tõmbasin dressi peale mulluses Estoloppeti sarjas kõigi maratoni eduka läbimise eest autasuks saadud kollase helkurvesti, et oleksin hästi nähtav. How about this?!

Mõned mehed on imestanud, kuidas olen suutnud pidevalt Tähtvere spordipargi ringil tiirutada, sest mujal olla hoopis parem. Ega kõikjal ikka ole küll. Tartu linna tänavail ei haaku kepid asfaldisse sugugi nii hästi kui spordipargi ovaalil, ka Äksi ja Tabivere vahelisel kergliiklusteel mitte. Aga muidu, peab tunnistama, on lihtsam küll - näiteks Tartu-Jõgeva maantee alguse kergliiklusteel hoidsin kilomeetri kiirust kergelt 4.10 kandis (Tähtvere 850-meetrisel ringil teen kergeid sõite 3.55-4.00 vahel). Kuid kas trennis peab siis kerge ja mõnus olema?

Kui kergliiklusteed parajasti polnud, sõitsin maantee vasakus servas. Seal tuli muidugi pidevalt pinnast jälgida, et ei juhtuks see, mis oli veidi rohkem kui nädal varem Tallinnas Lillepi pargis juhtunud peaminister Andrus Ansipiga. Ühtäkki olin sunnitud tõdema, et liiklus on neetult tihe, lausa häirivalt tihe. Kui autod vastu tulid, võtsin hästi-hästi vasakule. Kütuse hinnal jagub vist veel piisavalt kasvuruumi. How about this?!

Palju suurem oli aga üllatus, kui kerge oli tõusudest üles sõita. Kunglast Eralasse kulgeb umbes 600-meetrine kaarega tõus - oi, kui mõnus seda vahelduvtõukelise sõiduviisiga võtta oli! Nagu polekski tegemist tõusuga. Erala järel tuleb teine tõus Lähtele, pikkust 800 meetrit, ja see tuli samuti ludinal. Lausa nauding! How about this!?

Tegelikult pole siin midagi imestada. Treenitus on kuue nädalaga saanud lihtsalt niivõrd heaks. Vahur Teppan on mind Tähtvere spordipargi ringil möödaminnes antud nõuannetega nii hästi klassikat sõitma õpetanud - kõik need libisemisfaasid ja keharaskuse puusale kandmised ja hoojala ette tõukamised jms... Lühidalt: ta on teinud suurepärast tööd! Järeldus: pole vaja eraldi treenida tõusude võtmist, on vaja õppida lihtsalt korralikult sõitma - ülejäänu teeb teie eest üldfüüsiline baas. How about this!?

Muidugi hoiatas Vahur Teppan, et rullidel sõitmisest ei tohi lasta end ära petta, sest talvel suuskadega sõites peab tõuge, et suusad pidama saada, olema palju teravam. Tean, olen sellega arvestanud, ja olen seetõttu püüdnud jälgida, et tõuge poleks loid. Igatahes edasiminek, nagu Teppangi on kinnitanud, on olnud ilmselge.

Lõpp läks muidugi jamaks. Pärast Tabiveret oli kergliiklusteelõikudel lõpp, asfalt läks ebatasaseks ja maantee kitsamaks, äärejoont pole seal olemaski. Lisaks hakkas pimenema. Kui autod vastu tulid, tõmbasin lausa kruusaservale ning jäin vaat et seisma. Viimased 3 km polnud seetõttu enam mingi õige treening. Kokku kulus mul ligi 29 km läbimiseks 2:06.35. How about this!?

Huvilistele eelmise nädala kokkuvõte:

E - 0:15 jõuharjutusi Piusa kordoni keldri väikses jõusaalis (sisuliselt puhkus)
T - 0:38.00 jooks 7,1 km
K - 1:59.45 rullidel 25,5 km (30 ringi), sh 10x80-90 m (12-13 sek) kiirendused + jooks 1+1 km
N - 1:24.55 rullidel 17 km (20 ringi), sh 8,5 km (10 ringi) nn roomamist + jooks 1+1 km
R - puhkus
L - 1:13.45 rullidel 17 km (20 ringi), sh 8,5 km (10 ringi) temposõit 32.34 + jooks 1+1 km
P - 2:06.35 rullidel 28,9 km Tartust mööda Jõgeva maanteed Mullaverre

Nädal kokku: treeninguaeg 8:13.20; rullid 88,4 km; jooks 13,1 km; jõud 0:15.

PS: Väljendit how about this?! kasutas Eesti tuntumaid kokkasid Imre Kose, kellega pidasin eelmisel nädalal pika motivatsioonivestluse, kuidas elus innustust leida ja ka kõige raskemad olukorrad enda kasuks pöörata. Ega õppida maksa ainult teistelt sportlastelt. Õppida tasub kõigilt oma ala väärt tegijailt. How about this?!
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: Piusa kordoni piirivalvur Martin Adamson aitab Priit Pulleritsul piirivalvurite valmistatud 50-kilose kangiga kordoni keldris jõuharjutusi teha. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Piusa piirivalvekordoni kartseris kohalike oludega tutvumas ja reportaaži tegemas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kergliiklustee Lähtel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Sellised Madshuse uued suusasaapad sai Priit Pullerits uueks hooajaks kaupluselt A&T Sport. Pildil passib suusasaapaid jalga A&T Spordi suusamäärdespetsialist Kristjan Külm. Foto autor: Jassu Hertsmann (foto avaldatud A&T Spordi Tartu kaupluse juhataja loal)

Pullerits: Kuidas ma reklaaminäoks sain?

2011-11-14T19:27:00.006+02:00

Ajaleht Postimees avaldas eelmise nädala lõpus minu näo ja nimega ligi poole lehekülje suuruse reklaami. Andrus Veerpalu pensioni- ja kanareklaamide mõõtudeni see veel ei küüni, aga Jaak Mae ja Raul Olle, ühe konfidentsiaalse dokumendi järgi minu kahe olulise salaallika peaks selles vallas üle trumpama küll?
Suuremalt vaatamiseks klikkige reklaamile!
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Pullerits: Tahtsite emotsiooni? Palun väga!

2011-11-12T21:03:00.014+02:00

1:1 pakkusid Postimehe sporditoimetuse kaks jalgpallisõbralikku ajakirjanikku reede pärastlõunal Eesti ja Iirimaa kohtumise tulemuseks. Vähemalt ei läinud nad kaasa üleüldise arulageda hullusega, vaid jäid tasakaalukaks. Aga enne, kui lahkusin toimetusest ärikohtumisele Imre Kose kohvikusse Mozza, ütlesin nii sporditoimetusele kui teistelegi kolleegidele, täiesti tõsiselt, sõnu rõhutades: «Pange tähele, et mida suurem ažiotaaž üles puhutakse, seda valusam tuleb kukkumine reaalsusesse.»

Kui õhtul üle Tallinna raeplatsi kella poole üheksasele Tartu rongile kõndisin, nägin seal iiri jalgpallifänne, nägin õllest ja muust säärasest lägastatud tänavasillutist, nägin klaasikildegi. See siis ongi see kauaigatsetud euroopalik jalgpallikultuur, millest Eesti ka lõpuks osa saab, jooksis mõte läbi pea; see siis ongi üks osa sellest, mis lubab Eestil ka end täisväärtuslikult suurena tunda.

Jõudsin kell üksteist õhtul Tartusse. Heitsin kodus magama, kui kell näitas 23:28. Mul ei tekkinud kiusatustki, et lülitaks teleri mängima ja vaataks, mis tulemusega kohtumine lõpeb. Sellest ei sõltu ju minu elus mitte midagi. Kui ise sporti teed, on hea uni ettevalmistuses oluline osa, ja seda ei tohi võõraste asjadega häirida lasta. Liiati, vanasõnagi ju ütleb: hommik on õhtust targem.

Hommikul, kella poole kümne ajal – laupäevaks tuleb korralikult välja puhata, et jõuda kvaliteetselt trenni teha –, avasin Postimehe ja lugesin, et Eesti sajandi mängust kujunes hoopistükkis iirlaste laulupidu. Ridade vahelt leidsin ka hävitava skoori – 0:4.

Siinkohal on vaja üks tõsiasi väga selgeks teha, et välistada igasugused vääriti mõistmised: ma olin Eesti ja Iirimaa mängus Eesti poolt ja soovisin Eesti võitu.

Aga minu poolehoiust ega soovist, samuti mitte kellegi sinise värvi kandmisest-lehvitamisest ega rahvuslik-pateetilistest kommentaaridest, mille tipmiseks väljenduseks jäi minu silmis minu kunagise tubli tudengi Lennart Kompi kirjutatu, ei olnud reede õhtul Eestile mitte vähimatki kasu. Need ei aidanud karvavõrdki. Või kui kuulata Aivar Pohlakut, kes rääkis mängijate läbipõlemisest, siis võis üleüldine ažiotaaž jalgpallureile hoopis karuteene osutada. Säh teile siis ennastunustavat ja ennastsalgavat poolehoidu – n-ö käru keerasite sellega!

Veel kord: ma olin Eesti poolt, aga olin arulageda ažiotaaži vastu – see oli idiootne, mõõdutundetu ja naeruväärne. Jalgpallureist on mul kahju – selline masendav saun oma kodus võib olla ikka ääretult ruineeriv. Aga jalgpallifanaatikuist ja -haigeist küll mitte: kui keegi on näinud minu senistes sõnavõttudes kahjurõõmu või pahatahtlikkust või parastamist või ironiseerimist või sarkasmi või norimist jms (ma ei saa ju vastutada selle eest, mida keegi näha tahab), siis see ei ole kübetki olnud suunatud Eesti jalgpallurite ja isegi mitte jalgpalli kui sellise vastu, vaid kaine mõistuse kaotanud ja pilvedesse tõusnud jalgpallihaigete ja -fanaatikute vastu.

Mida ma võitsin, et hullusega kaasa ei läinud? Elasin kogu nädala rahulikult oma elu, mitte kellegi võõrast elu. Ei muretsenud asjade pärast, mida pole minu võimuses mõjutada ega muuta ja millest minu elu põrmugi ei sõltu, vaid tegelesin rahulikult oma tööde ja tegemistega. Ei läinud kaasa massipsühhoosiga ega muutunud koos massiga eneseväärikust minetavalt lapsikuks.

Mida ma kaotasin, et hullusega kaasa ei läinud? Ei näe küll mitte midagi sellist.

Jalgpallifanaatikud ja -haiged rääkisid kogu nädala, milliseid suuri emotsioone jalgpall annab ja kui rumal on jalgpallist distantseerudes end nendest võimsatest emotsioonidest ilma jätta.

Nii et tahtsite reede õhtul emotsioone?

Palju õnne: mul on heameel, et neid lõpuks saite!
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Iirlased löövad palli Eesti väravavõrku. Foto autor: Karli Saul, Scanpix Baltics
Foto 2: Iirlased on löönud järjekordse palli Eesti väravavõrku. Foto autor: Karli Saul, Scanpix Baltics
Fotod 3 ja 4: Eestile masendav reede. Fotode autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks jalgpallihulludel pole minu ala meeste vastu šanssigi?

2011-11-11T13:36:00.011+02:00

Eile üritasid mõned mehed toimetuses minuga selle peale, et jalgpallihullust arulagedaks nimetasin, lausa füüsilisse lahingusse astuda. Tahate võidelda? Olgu. Aga jäägem seejuures siiski 1) kultuurseks ja 2) oma liistude juurde.

Ja nüüd ma väidan vaat mida: kui jalgpallihullud ja -fanaatikud tahavad minusuguste vastupidavusalade harrastajatega omal alal maid jagada, siis ütlen noile üht: teil pole šanssigi!

Miks? Sest üks asi on kõva kisa teha, lippe lehvitada ja salle kanda ning teleri ees tarka panna, aga see ei tee ühestki jalgpallifanaatikust ega -hullust veel võitlusvõimelist spordimeest, isegi mitte jalgpallurit. (Postimehe sporditoimetuse liikmed just rääkisid mulle, kuidas seesugustel käib jalgpallimäng sageli vaheldumisi platsi kõrval oksendamisega - teadagi, millest.) Kui nad tuleksid korralikul, täismõõtudega jalgpalliplatsil vastamisi vastupidavusalade harrastajatega, oleks 90-minutiline mäng viie-kümne minuti järel läbi.

Imestate, miks? Sest vastupidavusalade harrastajad jookseks jalgpallihaiged ja -fanaatikud lihtsalt üle, jookseks nad kooma. Noil pole sellest mittevastupidavaina muidugi aimugi. Aga oleks nad näinud kas või seda, kuidas näiteks Vahur Teppan minust Tartu 23 km pikkuse nn jooksumaratoni viimasel poolel kilomeetril mööda jooksis - ja ma olin oma kohaga esimese 150 sees ikkagi üksjagu kõva tegija -, meeletu lennukusega, jooksis ja naeratas, siis ma ei suuda näha vähimatki võimalust, kuidas jalgpallihullud ja -fanaatikud sellistele vastu saaksid. Kusjuures, olgu lisatud veel seegi, et ka Teppan ei jõudnud esimese 130 sekka. Näete, milline kõva valik tegijaid on eestpoolt võtta! Kui jalgpallihaiged ja -fanaatikud nondega võidu üritaksid joosta, oksendaksid nad peagi millestki muust kui sellest, millest sporditoimetuse kolleegid mulle rääkisid.

Aga oot-oot, olgem siiski ausad ja õiglased. Eesti ja Iirimaa mängivad kaks mängu, ühe kodus ja ühe võõrsil. Vastupidavusalade harrastajate mäng jalgpallihaigete ja -hulludega oleks seega mäng nonde väljakul. Kuid peame ikka teise kohtumise ka, vastupidavusalade harrastajate väljakul.

Oi-oi-oi, see tuleks masendav. Košmaarselt masendav. Nii masendav, et lausa valus on mõelda. Milline lootus oleks ühelgi jalgpallihaigel või -fanaatikul jooksus või rattasõidus või suusatamises mõne vähegi tubli vastupidavusala esindaja kannul püsida? Null, ümmargune null.

Mis kokkuvõttes tähendab, et kahe siinkirjeldatud kohtumise/mõõduvõtmise tulemusena võidavad igal juhul suure ülekaaluga vastupidavusalade harrastajad.

Palju õnne, head konkurendid, teile selle tänase suurepärase võidu puhul!
******Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vastupidavusalade harrastajate potentsiaalsed vastased, Jalgpallihaigla Tartu osakonna liikmed jälgimas kesvamärjukese saatel 2004. aasta MM-valikmängu Eesti ja Venemaa vahel. Eesti kaotas 0:4. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jõudu jalgpallihaigeile ja -fanaatikuile selliste meestega võidu jooksmisel. Nr 1 all jookseb Taivo Püi. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Veerpalu ilmunud raamatust ja jalgpalliažiotaaži arulagedusest

2011-11-10T08:26:00.013+02:00

Mõni aeg tagasi juhtusin vestlema ühe särava olümpiamedali võitjaga, kes avaldas arvamust, et juhul, kui Eesti peaks jalgpalli EM-finaalturniirile pääsu otsustavates kohtumistes alistama Iirimaa, võib ta oma autasu avalikult väljapanekult teatud muuseumist ära tuua ja selle siis Läänemerre uputada. Sest ilmselgelt ei maksa pärast jalgpallurite kordaminekut, avaliku arvamuse silmis Eesti spordi ajaloo suurimat saavutust, teised spordisaavutused üldsuse silmis enam tuhkagi.

Huvitav, kas ei maksa ka Andrus Veerpalu kaks olümpiakulda ja üks -hõbe? Veerpalu karjäär oli kuni viimase ajani raamatukaante vahele talletamata. Küllap on mõtet see töö ära teha heietanud nii mitmedki. Minu idee, mida mõne kolleegiga olen arutanud, oli, et teeks raamatu kamba peale. Viie-kuue mehega võiks ju saada kokku arvestatava teose. Sellest variandist oli mul juttu ka ühe Eesti suure kirjastusega, kes antud teemaga hiljuti minu poole pöördus. Aga üksi ei käiks teemast üle, seda enam, et ega ma ole enamikul võistlustel ninapidi juures viibinud. Kuid nüüd on Veerpalu raamatu tegemine mõneks ajaks ilmselt päevakorrast maas.

Eile õhtupoolikul tuli ühelt allikalt järgmine teade: "Ei mõista, miks ühestki infokanalist ei leia uudist selle kohta, mille ise leidsin tänu raamatupoe letilt. Nimelt teose "Vaikne kangelane" ehk Andrus Veerpalu biograafia."

Tunnistan, et selline teade tuli nagu välk selgest taevast. Ilmselt tuleb siit ka teile. Igatahes lihtlabane guugeldamine ei anna sõnade vaikne+kangelane+veerpalu peale mitte kui midagi. Siiski andis Apollo raamatupoe veebileht üht-teist teada: 192 lehekülje paksune raamat, mille on kokku pannud Saaremaa lehes Meie Maa töötav Aldo Maksimov, omaaegses Spordilehes minu sagedaseks praktikajuhendajaks olnud Valeri Maksimovi poeg, maksab 15 ja pool eurot ega pretendeeri annotatsiooni põhjal elulooraamatuks. Kirjastus on vähetuntud: Cum Laude.

Aga kellel on aega märgata jalgpalliažiotaaži harjal mingit raamatut? Eestis kujunenud situatsioon on minu hinnangul arulage ja mõõdutundetu. Tean, et Tartus on tekkinud koguni küsimus, miks ei näidata Eesti ja Iirimaa mängu siin kuskil linnas suurel ekraanil nii, nagu näidatakse Tallinnas.

Olukord on haiglane. (See pole liialdus: üks ažiotaaži eestvedajaid on ju ühendus Jalgpallihaigla.) Eile näitas ETV sport üksipulgi isegi seda, millised on meeskondade ja kohtunike riietusruumid. Mul ei tule küll meelde, et rahvusringhääling oleks kunagi pidanud vajalikuks teavitada, millised on olnud Veerpalu, Kristina Šmigun-Vähi või Erki Noole rõivistud. Ja sellisele mõttetusele raisatakse silmagi pilgutamata maksumaksja raha, mida niigi napib. Minu meelest vääriks ERR, et talle riigikontroll (mis ei ole mõjutatud riigikogus tekkinud jalgpalli toetusrühma liikmeist) kaela saata.

Eesti rahval oleks aeg ükskord ometi küpseks saada, aga praegu käib ilmselge areng infantiilsuse suunas. Täiskasvanud inimesed käituvad nagu poolearulised tatikad - ja siis õigustavad seda väitega, justkui näitaks jalgpallihullusega kaasaminek eurooplaseks saamist. See on demagoogia ruudus! (Tahate vastudemagoogiat? Aga palun: Kreeka tuli hiljuti jalgpallis ootamatult Euroopa meistriks, ja mis oli selle suure rõõmu ja õnne tagajärg - riik on sisuliselt pankrotis ja veab põhja kogu Euroopat.)

Usun, et siin blogis on enamik mõistlikke lugejaid, kes suudavad tekkinud olukorda kainelt ja mõistusega hinnata ning paigutada ühe väikse spordisündmuse suurele pildile. Kindlasti märkavad need lugejad, millise aja- ja energiakuluga on ühele spordiüritusele kaasaelamine. Paljude normaalne elu ja töine tegevus on häiritud. Ent praeguses raskes olukorras on Eesti iga inimese iga töötund meie vee peal püsimiseks kulla hinnaga. Ja seda, kui palju on vaja pingutada, et teistele, keda paljud kadestavad, järele tõmmata, näitasin piisavalt veenvalt laupäevases Arteri kirjutises.

Aga ärge nähke minus mingit paadunud kitsarinnalist jalgpallivastast. Väidan enamat: igasugune spordivõistlustele kaasaelamine on totter ja tarbetu. Esiteks ei sõltu sellest, kui kiiresti kellegi süda põksub või kui kõvasti keegi teleri ees karjub, absoluutselt mitte midagi. Ilmselt ei sõltu miskit ka staadionil, sest näiteks Jaak Mae on rääkinud, et kui tema rajal kihutab, siis on kõrvus vaid umbmäärane kohin - ja õige on, sest see näitab tema keskendatust. Kui mõni sportlane väidab, et tribüünilt kostvad hõiked on teda ergutanud, siis pole ta ilmselt olnud piisavalt võistlusele pühendunud, et jääb aega kõrvalisi asju märgata, või pigem - loodetavasti - on tegemist formaalse viisakusega, et fänne lihtsalt tänada. Ja isegi kui võistlejana ergutajaid kuulata, siis eks see ole kahe otsaga: võid saada noilt hetkeks tõelised tiivad, aga kui siis end lühikese ajaga "kinni tõmbad", oli tegemist hoopis karuteenega.

Kuid enim peaks igal arukal inimesel olema kahju spordi vahtimisele kulutatud ajast. Esiteks ei anna see mitte midagi: kuna võitjaid on alati rohkem kui kaotajaid (ja isegi kui vaadata kitsalt vaid kahe meeskonna heitlust, on kaotuse tõenäosus ikkagi väga suur, vähemalt 50 protsenti), on enamasti tagajärjeks pettumuse emotsioon. Teiseks ei aita spordi vahtimine kedagi paremaks teha, kellelgi areneda - aga just see võiks olla igaühe elus üks elementaarseid eesmärke. Kas minust saab setõttu parem ajakirjanik, parem intervjueerija, parem sõnaseadja, parem isa, parem abikaasa, parem aja planeerija, parem harrastussuusataja või -rattur, parem mis või kes iganes, kui ma vahin silmade põledes teiste meeste tegemisi? Kolmandaks, seda aega, mis kulub teiste heitlusele kaasaelamiseks - kusjuures, ärgem unustagem, pole mul kuidagi võimalik heitluse tulemust mõjutada ning kokkuvõttes ei muuda see heitlus meist kellegi jaoks mitte midagi -, saab kasutada palju otstarbekamalt: enese harimiseks, perega tegelemiseks, enda sportliku võimekuse parandamiseks - you name it.

Eile sõitsin klassikarullidel 1:59.45ga 25,5 km, sekka tegin 11.-20. 850-meetrisel ringil 80-90-meetrised paaristõugetega kiirendused. Tundsin, kuidas olen saanud sügise jooksul rullitades paremaks, ja tundsin, kuidas eilsed kiirendused organismis jälle vajalikud protsessid tööle panid. Oleks ma kulutanud selle aja teleris spordi vahtimisele, olnuks igasugune tulemus ümmargune ja mõttetu null.

Ja muide, ei usu, et särava olümpiamedali omanik peaks tunnistama oma saavutatu tühisust ning oma autasu merre uputama minema.
******Mõista, mõista, mis on pildil! Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu Torino olümpia kuldmedaliga. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jalgpallihaigla liikmed tänavu suvel tähistamas Lilleküla staadioni lähistel oma tegevuse 10. aastapäeva. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jalgpallihaigla Tartu osakonna liikmed jälgimas pubis 2004. aasta MM-valikmängu Eesti ja Venemaa vahel. Eesti kaotas 0:4. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jalgpallihaigla kompositsioon Eesti spordimuuseumi näitusel 2002. aastal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas pingsa elu kõrvalt vormi teritada?

2011-11-06T17:04:00.012+02:00

Tean, et mõne arvates peaks Postimehe igapäevane palgatöö, lisaks selle blogi pidamine (eks püüdke ise nädalas välja pakkuda kolm-neli kandvat ja intrigeerivat teemat [millest Tour de France’i teleülekannete teema kasvas koguni üleriigiliseks uudiseks] ja lugejatega pidevalt suhelda) ning Postimehe vastupidavusaladele pühendatud järjekordse eriväljaande Maraton materjalide ettevalmistamine, Tartu Ülikoolis õpetamine (reedel kolmetunnine reporteritöö seminar ning sel semestril iga nädal vähemalt neli tundi tudengite tööde parandamist, kommenteerimist ja hindamist), igasugused lisaesinemised (lõppenud nädala kolmapäeval näiteks Kukus juhitud raadiosaade Eesti arstide ja tervishoiu probleemidest; enne seda hommikul kahetunnise seminari pidamine [ja selleks PowerPointi esitluse ettevamistamine] noortele teadlastele ja doktorandidele, kuidas kirjutada teadusest huvitavalt, paeluvalt ja arusaadavalt; eelmise päeva õhtul neljatunnine meediakoolitus Tallinnas Finnairi Eesti juhtkonnale – loomulikult inglise keeles [sh ründava näidisintervjuu läbiviimine ja analüüsimine; kusjuures Finnairi kohalik juht tunnistas, et ta ei ole veel nii põhjaliku eeltööga ajakirjanikku oma elus kohanud, nagu ta sedapuhku kohtas]), pidevad enesetäiendamised (sel nädalal oli muude võõrkeelsete lugemiste seas kavas tutvumine Nobeli majanduspreemia laureaadi Joseph E. Stiglitzi vaesuse-rikkuse-teemaliste töödega), sekka kultuursed kõrvalepõiked (Rainer Sarneti Fjodor Dostojevski [kelle loomingut õpetas mulle ülikoolis omal ajal tugev kolmikhüppaja, nüüd Eesti juhtivaid semiootikuid Peeter Torop] ainetel vändatud «Idioot», minu silmis üksjagu maneristlik) jätma treeninguks minimaalselt aega. Aga nii see ei ole.

Saan aru teie väsimusest seoses Eesti Suusaliidu temaatikaga. Tõesti, aitab sellest mõneks ajaks. Näitamaks, et ma pole üksnes see, kes spordi kohta sõnu teeb, vaid ka ise sporti teeb, olgu siin huvilistele esitatud mitmed tähised – kuid ettevaatust neid kopeerimast! Senitehtu ei ole sugugi enamikule jõukohane, nii et säilitage kaine mõistus. Jätkan sealt, kus 27. oktoobri sissekanne pooleli jäi.

N, 27. – rullidel 2:19 – 30,6 km (sh 8x80 m [10-12 sek] kiirendused); jooks 1+1 km.
R, 28. – puhkus.
L, 29. – rullidel 1:12.40 – 17 km; jooks 1+1 km; rullitreeningu sisse jäi hooaja esimene temposõit: 10 ringi ehk 8,5 km 32.20ga (keskmine ringi aeg 3.14) – plaanis oli hoida kiirust 3.20/ring, esimesed kolm ringi läbisingi ühtlaselt selle kiirusega, aga siis hakkas tempo iseenesest tõusma 3.10/ring ligi – lühidalt: läks pisut kiireks.
P, 30. – rullidel 1:51.10 – 22,1 km (sh 4,25 km ilma keppideta – 25.53); jooks 1+1 km.
E, 31. – puhkus.
T, 01. – puhkus (Tallinnas).
K, 02. – rullidel 1:35 – 20,4 km (sh 8x80 m [10-12 sek] kiirendused); jooks 1+1 km.
N, 03. – jooks 10,5 km – 55.35 (kogu aeg ei ole mõtet ainult rullitrenni teha, nädalas peab vähemalt korra vaheldust sisse tooma).
R, 04. – puhkus.
L, 05. – rullidel 2:08 – 25,5 km (4,25 km soojendust; 4,25 km nn roomamist; 4,25 km paaristõugetega sõitu; 4,25 km nn roomamist; 4,25 km paaristõugetega sõitu; 4,25 km lõdvestust); jooks 1+1 km; (nagu näha, tõin treeningusse ülakeha tugevdamiseks eriharjutusi ja vaheldust).
P, 06. – rullidel 1:39.35 – 22,1 km; jooks 1+1 km; rullitreeningu sisse jäi 4,25 km nn roomamist ja selle järele hooaja teine temposõit: 10 ringi ehk 8,5 km 32.48ga (keskmine ringi aeg 3.17) – plaanis oli taas hoida kiirust 3.20/ring, mis seekord õnnestus paremini kui eelmisel korral – tõsi, eks sellele aitas kaasa ka tugev vastutuul alumisel, pikimal sirgel; lõpus proovisin tempot nimme tõsta, viimase ringi läbisin 3.05ga; lühidalt: võib rahule jääda.

Vaatame nüüd ka nädala koormuste jaotumist, alustades aasta 40. nädalast.

40. nädal – 4:21; rullid 44,2 km, jooks 6 km
41. nädal – 6:08; rullid 68 km, jooks 6 km
42. nädal – 7:03; rullid 69,7 km, jooks 16,5 km
43. nädal – 9:36; rullid 108,8 km, jooks 10 km
44. nädal – 6:54; rullid 68 km, jooks 16,5 km

Nagu näha, joonistub esimene neljanädalane tsükkel pidevalt tõusvate mahtudega ilusasti välja. Võib-olla 43. nädal läks pisut liiga suuremahuliseks, kuid ega siin midagi tagasi hoida ka ole – november ju juba käes. Lõppenud nädalal lasin koormused taas alla, et hakata sealt uut tsüklit üles ehitama. Kindlasti märkasid terasema silmaga lugejad, et monotoonset rahulikku tööd jääb üha vähemaks ja et lisandub igasuguseid spetsiifilisi harjutusi, samuti on kirjas juba kaks pikemat temposõitu n-ö kolmanda käiguga (nagu üks mu nõuandjaist soovitas). Tagataskus on mul veel üks trump: kui läheb kiiruse arendamiseks, siis on lubanud appi tulla mees, kes ilma erilise spetsiaaltreeninguta on Eesti meistrivõistlustel sprindis teinud tuule alla isegi Andrus Veerpalule, ainsale Eesti meessuusatajale, kes suusasprindis MK-etapil kolme hulka jõudnud.

Esmaspäeva kindlasti puhkan, teil ei ole mõtet mu treeninguid luurama minna. Teisipäeva osas veel otsust langetanud pole, kõik sõltub sellest, kuidas areneb vähemasti mulle väga põnevana tunduv ajakirjanduslik projekt Eesti kaguservas.

Kellel on veel parematest treeningunäitajatest raporteerida?
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Saku suverulli võistlus augustis 2008. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae Saku suverulli võistlusel 2008. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Anti Saarepuu treenimas rullidel 2008. aasta sügisel Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Käed eemale Mati Alaverist! Rein Taaramäe ETV ekraanile!

2011-11-04T12:27:00.014+02:00

Nüüd on asjad küll veidi üle vindi läinud. Vaatasin eile õhtul ETV spordiuudiseid ja ausõna, mul hakkas suusatreener Mati Alaverist kahju. ETV uudislõik tõstatas küsimuse, kui kaua püsib Alaver Eesti Olümpiakomitee struktuurides. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi läks teemaarendus liiga kangutavaks.

Ärme ikka unusta tõsiasju: seoses Andrus Veerpalu positiivse dopinguprooviga ei ole ju Alaver kusagil süüdlaste nimekirjas. Meil pole vähimatki teadmist, kas ja kui palju ja mil viisil Alaver võib dopinguproovijuhtumiga üldse seotud olla. Arusaadav, et ta lasi end taandada Eesti koondise peatreeneri kohalt, sest rahvusvahelisel areenil ei saaks ta tõepoolest Eestit esindada, kui tema hoolealusel lasub dopingusüüdistus. Aga kes meist siin Eestis on kinnitanud, et see kõik on Alaveri süü? Mitte keegi. Selliseid tõendeid ei ole.

Ent kõik eelöeldu ei tähenda, et Alaverile üldse mingeid küsimusi poleks. On küll. Kas või see, kui palju oli Eesti Suusaliidu peasekretäri Jüri Järve valedes Alaveri panust. Sellele olulisele küsimusele me selle nädala algul kahjuks vastust ei saanud. Kuid see ei tähenda minu arvates, et nüüd peaks alustama Alaveri vastu totaalset ristikäiku, mis ei lõpe enne, kui kogu maa on must. See on minu meelest liiast. Kuigi vastuseid küsimusele, milline on olnud Alaveri roll Eesti Suusaliidu viimase poolaasta otsustes, ootan küll pikisilmi.

Aga nüüd teen terava kannapöörde ja vaatan, kas õnnestub Eesti Rahvusringhääling üle trumbata tema enda mängumaal ehk tuua uudis ERRi enda tagatubadest esimesena avalikkuse ette.

Nimelt rääkis Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk mulle täna hommikul, et on kuulnud, kuidas ERR kompab võimalusi järgmise aasta Tour de France'i teleülekannete tegemiseks. Mul läks kohe kõne ETV sporditoimetuse juhatajale Marko Kaljuveerile. Ma ei hakanud kinnitust küsimagi, kas see nii on, nagu Kelk teadis mulle rääkida, vaid küsisin otse, kui kaugel läbirääkimised selles küsimuses on. (Seda nimetatakse truth-assuming question ehk faktitõde eeldav küsimus, kui ei pärita mingile faktile lihtsalt kinnitust - sest alati saab vastata, et "ei kommenteeri" või "vara on veel rääkida" vms kõrvalepõiklev -, vaid küsitakse fakti aluseks võttes nn jätkuküsimus, sest siis jääb küsitletavale mulje, et fakt on nagunii teada, seda eitada ei ole enam mõtet, ja ta hakkab fakti kohta lisainfot andma, seda kommenteerima, niiviisi ühtlasi kuuldu õigsust kinnitades; vaat siis, milline ajakirjanduse professionaalne töövõte - igati legitiimne, muide.)

Kaljuveer küsis loomulikult uudishimust esimese asjana, kust ma seda tean. (Näete siis, kuidas mu truth-assuming question koheselt tulemuse andis.) Ütlesin, et Kelk rääkis. (Ärge minge täkku täis: Kelk oli andnud loa, et võin seda teemat käsitledes tema nime kasutada - sest mida tal karta oleks?) Ja siis Kaljuveer tunnistaski, et uurib teleülekannete osas maad, sest "Taaramäe on kõva nimi" ja "ERRi ülesanne on näidata võistlusi, kus Eesti sportlased on tipus". Aga ta lausus mitu korda, et midagi kindlat veel pole, kuigi soov ja mõte Tour de France'i üle kanda on tõesti olemas. Kuid ta möönis, et selle soovi täitmine on üliraske, sest esiteks on järgmine aasta olümpia-aasta ning Londoni mängude ülekanded maksavad niigi palju, liiati lõpeb Tour de France vaid nädal enne olümpia algust, mis paneks ETV sporditoimetusele kokkuvõttes suure koormuse. Kuid põhiküsimus on ikkagi rahas, lisas Kaljuveer, sest ilma rahata Tour de France'i ülekannet küll ei saa.

Aga mõned aastad tagasi oleks võib-olla saanud. Kelk rääkis mulle, kuidas ta kohtus 2002. aastal Prahas Tour de France'i peakorraldajaga, kellelt ta sai teada, et maailmas leidus tollal paarkümmend riiki, peamiselt n-ö arengumaad, kellelt Tour de France'i organisaatorid teleülekannete eest raha ei küsinud. "Neil oli huvi, et Tour oleks maailmas nähtav," lausus Kelk. Tema sai tookord aru, et Eesti oleks 2002. aastal võinud olla üks neist riikidest, kes oleks Touri ülekanded tasuta saanud. "Nüüd on olud muutunud," sedastas Kelk. "Eesti pürgimine Euroopa viie jõukama riigi hulka on kindlasti pälvinud täehelepanu ka Touri korraldajate hulgas."

Kelk toetaks enda sõnul kahe käega, kui riik kulutaks rahva raha Tour de France'i ülekannetele. Tema nägemuses võiks vastava summa võtta kas või haigekassa või sotsiaalministeeriumi eelarvest ning märkida see tervisehädade ennetamise kulutusena. "Igal juhul oleks see efektiivne investeering," väitis ta.
******
Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu (esiplaanil) ja Mati Alaver pressikonverentsil augustis, kus sai teatavaks, et FIS on määranud Veerpalule kolmeaastase võistluskeelu. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Jüri Järv (vasakul) jälgib, mida räägib Mati Alaver Veerpalu dopinguproovi teatavaks tegemise pressikonverentsil aprilli algul. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Rein Taaramäe 9. oktoobril Tallinnas. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks levivad Veerpalu kohta hullud teooriad?

2011-11-03T08:24:00.014+02:00

Inimestel meeldib igasuguseid arutuid mõttekäike kuulata, ja kui need pealispindsel kuulamisel tunduvad tõepärased ja sobivad kuulaja ootustega, siis neid ka uskuda. Üks selliseid, mida juba kevadesti saati heietatakse, räägib, et Andrus Veerpalu B-dopinguproov jäi seetõttu vahetult pärast A-proovi positiivse tulemuse selgumist avamata, et mitte rikkuda Eesti sportlaste esinemist Oslo MMil.

Mõelgem nüüd rahulikult ja loogiliselt. Kust me seda teame? Kas keegi on seda Veerpalu enda suust kuulnud? Ei ole. Seda väitis viimati näiteks Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv teisipäevasele Eesti Päevalehele antud lühiintervjuus. (Samas usutluses möönis Järv, et tema ei kõla enam usutavalt.) Lühidalt: meil on tegemist kontrollimatu väitega. Ometi seda teooriat keerutatakse ja keerutatakse - ja isegi usutakse.

Miks B-proovi avamise edasilükkamise põhjendused ei ole usutavad, sellest kirjutasin juba septembri algul Tartu Postimehe kolumnis (Eesti ajakirjanduse pikemaealisim järjepidevalt ilmuv sporditeemaline autorirubriik) ega hakka seda siin kordama. Aga vaatame veel ühte näidet.

Kas mäletate Kristina Šmigun-Vähi (tollal lihtsalt Šmigun) dopinguproovi juhtumit 2002. aasta algul? Salt Lake City taliolümpiani jäi umbes sama palju aega nagu tänavu Veerpalu A-proovi tulemuse ilmnemist Oslo MMini, kui tuli teade Šmigun-Vähi positiivsest A-proovist. Lähtudes nüüd levitatud teooriast pidanuks Šmigun-Vähi paluma B-proovi avamise edasilükkamist olümpiajärgsesse aega, et mitte rikkuda Eesti sportlaste esinemist Salt Lake City olümpial. Veerpalu sõitis ju Ameerikasse ühe favoriidina ning ega Jaak Mae šansid ka kehvad olnud. Aga ei toimunud mingit B-proovi avamise edasilükkamist, et teisi koondislasi säästa. Eesti Suusaliidu innukal kaasabil läks B-proov esimesel võimalusel avamisele - ja see osutus negatiivseks ning Šmigun-Vähi sai olümpial kaasa teha.

Siit jõuame teise hullu teooriani. Mitmed teaduskraadiga inimesed on asunud tagantjärele Veerpalu B-proovi üle diskuteerima. Möödunud laupäeva Eesti Päevalehes kirjutab matemaatikadoktor Tiit Riismaa, et Veerpalu dopinguproovi tulemusi ei saa pidada usaldusväärseks. Ta tõstatab matemaatiliselt igati loogiliselt ja veenvalt probleemi, et A- ja B-proovi isovormide suhtarvud on liiga erinevad (3,06 ja 2,0) ja seetõttu ei olegi tulemused vettpidavad.

Ma ei hakka siin vastu väitlema argumendiga, et vahet pole, kas 3,06 või 2,0 - fakt on see, et mõlemad on üle lubatud piirnormi. Probleem on hoopis selles, et Riismaa vaatab tulemusi üksnes matemaatiku pilguga. Ja see pilk jääb siin liiga ahtakeseks.

Võtsin koheselt pärast Riismaa artikliga tutvumist ühendust Eestis tuntud ja tunnustatud oma ala asjatundjaga ning küsisin otse: kas seetõttu, et Veerpalu A- ja B-proovi avamise vahele jäi tervelt kolm nädalat - mäletate, FIS pidi Eesti Suusaliitu takka kiirustama, et kas B-proovi avamist soovitakse või mitte -, ja arvestades, et kasvuhormooni kasutamise jäljed tikuvad väga kiiresti kaduma - Veerpalu teadlastest kaitsetiimi esinumbri Sulev Kõksi sõnul on kasvuhormooni kasutamine organismis avastatav 24-36 tundi pärast selle manustamist -, siis kas sellest tulenevalt ei saa välistada, et A- ja B-proov võisidki anda erineva tulemuse. Vastus kõlas: jah, ei saa.

Ehk siis: matemaatikadoktori tõestus võib tunduda ilus ja usutav paberil, kuid tegelikus elus, kus mängu tuleb veel mitmeid protsesse ja tegureid (ikkagi biokeemia!), võib selle visata kui väheväärtusliku aknast välja.

Kui sellegipoolest kedagi ringlusse lastud vandenõuteooriad edasi huvitavad, siis võiks nad tegelda küsimusega, milline seos on koondise peatreeneri Mati Alaveri volituste peatamisel Otepää MK-etapi läbiviimiseks saavutatud leppega SA Tehvandi Spordikeskus ja Eesti Suusaliidu vahel. Las ma annan mõned vandenõuteoreetikute pidepunktid. Alar Arukuusk (SA Tehvandi Spordikeskus) ja Jaak Mae (Eesti Suusaliit) lõid käed enne seda, kui tuli teade Alaveri volituste peatamisest. Alaver aga oli see hall kardinal, kes tahtis, et MK-etapp Arukuuse tiimilt ära võetaks, et ESL saaks etapi korraldusest lõigata suuremat tulu. Arukuusk oli loomulikult sellest löödud. Ja nüüd saabus efektne tagasitegemise võimalus - näidata, kes on kahest kangest kõvem. Mäletate, et antud lepingu sõlmimine venis ja venis? Teooria väidab, et Arukuusk pani lepingule käe alla alles siis, kui oli saanud lubaduse, et suusaliit taandab avalike alanduste saatel teda avalikult alandanud Alaveri koondise eesotsast.

Kaks esimest ses postituses tutvustatud teooriat lasin ise sõelapõhjaks. Kolmanda ribadeks laskmise mõnu jätan hea meelega teile.
******Priit Pullerits & teddy bear cholla (Cylindropuntia bigelovii), Puerto Blanco Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Külli Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Karikatuur: Ilmunud Postimehe kultuuri- ja arvamuslisa AK Juurika rubriigis. Autor Allan Hmelnitski. Avaldatud siin Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ja Juurika külje kokkupanija Mart Juure loal.
Foto 1: Andrus Veerpalu plakat Tehvandi spordikeskuses tänavuse rattamaratoni ajal septembri keskel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi koos abikaasa Kristjan-Thor Vähiga Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud vabariigi presidendi vastuvõtul. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tehvandi spordikeskuse juht Alar Arukuusk (vasakul) ja Eesti Rahvusringhäälingu juht Margus Allikmaa on allkirjastanud koostöölepingu 1. detsembril 2010. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Avalik üleskutse Eesti Suusaliidu juhtidele!

2011-10-30T18:42:00.009+02:00

Eesti Suusaliidu juhid
president Sandor Liive
ja juhatuse esimees Jaanus Pulles
ning juhatuse liikmed
Mati Alaver,
Jaak Mae,
Kaarel Zilmer,
Toomas Annus,
Arti Arakas,
Andres Jõesaar,
Margus Kangur,
Rait Pallo,
Marek Zacek,
Tiimar Laine,
Jaanus Ritson,
Margus Rajas!

Nagu me kõik teame, on teil esmaspäeval, 31. oktoobril plaanis arutada peasekretär Jüri Järve sobivust tema senisesse ametisse. President Liive on öelnud, et näeb Järve suhtlemises avalikkusega probleeme.

Tunnistan, et ka mulle ei ole meeldinud need kaks juhtumit, kui Järv avalikkusele valetas: esimene kord siis, kui ta kevadel raius, et Andrus Veerpalu positiivset dopinguproovi pole olnud, ja teine kord suvel, kui ta saatis FISile kirja, et muutused Otepää MK-etapi korraldajate koosseisus on väiksed.

Kutsun teid, suusaliidu juhtkond, ilmutama aumehelikkust ning arutama, kas need valetamised said teoks Järve enda initsiatiivil või kellegi n-ö etteütlemisel, soovitusel ja suunamisel. Loodan, et teil suusaliidu juhtkonnas on vähemalt nii palju väärikust, et mitte otsustada kiirkorras Järve vallandamine, vaid jõuda siiski arusaamisele, kes oli tegelikult nende valede taga, ja karistada ka seda, kes oli nende valede tegelik initsiaator.

Suusaliidu juhtkond - palun arvestage, et see küsimus ei ole pelgalt selle blogi küsimus, vaid minu selleteemaline kolumn (palun klikkige eelnevale lingile!), millega soovitan tutvuda, oli Postimehe veebiküljel reedel üks loetumaid ja kommenteeritumaid kirjutisi. Seega, palun arvestage, et üldsus on tuttav selle argumentatsiooniga, mis ei võimalda Järvele n-ö kiirkorras ja tegelikke valetamise põhjusi välja selgitamata sulge sappa panna.

Suusaliidu juhtkond - loodan samuti, et te ei ole tekitanud vahepealsete päevade jooksul kulissidetaguse tööga olukorda, kus te olete sundinud Järve ise lahkumisavaldust esitama, ilma et sellele eelneks ja sellega kaasneks diskussioon, miks need valed suusaliidust avalikkuse ette siiski jõudsid ja kes oli neis valedes tegelikult süüdi.

Suusaliidu juhtkond - kui te tahate säilitada vähimatki väärikust, siis langetage esmaspäevasel juhatuse koosolekul õiglane otsus koos kõigi asjaolude väljaselgitamise ja petetud avalikkusele teatavaks tegemisega.

Ja suusaliidu juhtkond - ärge püüdkegi teha nägu, et te seda pöördumist siin pole lugenud ega sellest kuulnud. Ma tean väga hästi, et te jälgite väga tähelepanelikult, mida ma siin blogis kirjutan.

Suusaliidu juhtkond - loodan koos sadade teiste Eesti suusasõpradega, et seekord ei pea teie tegudes pettuma.
******Stopp! Stopp? Kas Eesti Suusaliidu valetamised ja vassimised saavad nüüd lõpuks lõpu? Puerto Blanco Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti Energia juht Sandor Liive pärast Eesti Suusaliidu presidendiks saamist. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Sandor Liive (vasakul) võtab pärast Eesti Suusaliidu presidendiks saamist õnnitlusi vastu peasekretär Jüri Järvelt. Keskel suusaliidu juhatuse liige Jaak Mae. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kes päästab Eesti suusatamise?

2011-10-27T09:12:00.013+03:00

Tegin eile õhtul Tähtvere omanimelisel ovaalil pimedas rullsuusatrenni, kui parklast ilmus tumedas riides mees ja hüüdis: "Tere, ma olen Jüri Järv!" Ja lisas: "Ma tahan ülestunnistuse teha."

Viimased päevad, hoolimata mõnede isetarkade kommenteerijate vastupidistest väidetest, on toonud sündmustele ootamatuid arenguid. Mõni aeg tagasi kirjutasin siin, miks Kristina Šmigun-Vähi saavutused on igal juhul kõvemad kui Kaia Kanepi omad, mis paljud tagajalgadele ajas. Nende hulgas noore kolleegi Märt Roosna Õhtulehest, kelle minukriitilist kirjutist mõned kohe kiitma kukkusid. Aga teisipäeva õhtul, kae üllatust, kuulasin raadiost saadet "Mehed ei nuta", kus kolm vett ja vilet näinud spordiajakirjanikku võtsid just minu spordiblogi sissekandele viidates sama teema üles - tõestus sellele, et loete avalikku agendat kujundavat blogi - ning mis eriti rõõmustav: nii Jaan Martinson kui Peep Pahv jagasid kogenud spordiajakirjanikena minu seisukohta. Nende noorem kolleeg Tarmo Paju suvatses neile tuliselt vastu vaielda, aga eks see nooruse uljus olegi, mis vähem kogenud mehi vaidlema kihutab; saavad vanemaks, küllap hakkavad ka asju sügavamalt ja õiglasemalt nägema.

Kogu sellele minu algatatud vaidlusele paneb tänase Postimehe spordiküljel punkti Pahv, kes ütleb selgelt, mida iganes tema noored kolleegid Paju ja Roosna ning ka teised vastu ei ürita väita: pole sugugi nii, et jalgpallis ja tennises on tippu jõuda raskem kui suusatamises või kettaheites. Aitäh, Peep! Case closed, minu võit. (Aga ärge kurvastage: loete õiget blogi, kus tõstatuvad Eesti üldsuses kõlapinda leidvad küsimused.)

Aga see pole sugugi mu ainus panus üldisse hüvangusse. Üks kõnekas intsident juhtus nädalavahetusel. Mu isa sünnipäevale tulnud tundsid minult kui suusahuviliselt ajakirjanikult huvi, kas Eesti suusatamisega on viimaste kuude sündmuste tõttu tõepoolest lõpp. Jäin mõneks sekundiks mõttesse, mida vastata, aga enne kui jõudsin suu avada, teatas mu abikaasa: "Ei. Priit sõidab edasi." Mis mul jäi sinna lisada... (Tõsi, on iseasi, mida naine nende sõnade varjus väljendas.)

Aga õige see on: treeningtöö käib. Paljud on selle vastu huvi tundnud, et kuidas. Nüüd on saabunud nonde tähetund! Ülevaade oktoobrikuust:

L, 1. - ujumine Kuressaares 750 m
P, 2. - ujumine Kuressaares 1000 m
Nädala treeningumahud: 3:51; jooks 31 km, ratas 11 km, ujumine 1,75 km
E, 3. - puhkus
T, 4. - puhkus
K, 5. - rullidel 1:01 - 13,6 km; jooks 1+1 km
N, 6. - puhkus
R, 7. - rullidel 1:14 - 13,6 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
L, 8. - puhkus
P, 9. - rullidel 1:30 - 17 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
Nädala treeningumahud: 4:21; rullid 44,2 km, jooks 6 km
E, 10. - N, 13. - Oslos
R, 14. - rullidel 1:30 - 17 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
L, 15. - rullidel 2:03.35 - 25,5 km (sh 2,55 km keppideta); jooks 1+1 km
P, 16. - rullidel 1:59.10 - 25,5 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
Nädala treeningumahud: 6:08; rullid 68 km, jooks 6 km
E, 17. - puhkus
T, 18. - rullidel 2:07 - 25,5 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
K, 19. - puhkus
N, 20. - jooks 10,5 km - 57.30
R, 21. - rullidel 1:17.40 - 17 km (sh 3/4 distantsist paaristõugetega); jooks 1+1 km
L, 22. - puhkus
P, 23. - rullidel 2:02.25 - 27,2 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
Nädala treeningumahud: 7:03; rullid 69,7 km, jooks 16,5 km
E, 24. - puhkus
T, 25. - rullidel 1:48.05 - 22,1 km (sh 4,25 km keppideta ja 10x80 m [10-12 sek] kiirendused); jooks 1+1 km
K, 26. - rullidel 1:26.40 - 17 km (sh 2,55 km keppideta ja 10,2 km paaristõugetega); jooks 1+1 km
N, 27. - rullidel 2:19 - 30,6 km (sh 8x80 m [10-12 sek] kiirendused); jooks 1+1 km

Nagu näete, käib rahulik põhja ladumine rõhuasetusega tehnika lihvimisele, tasapisi on sekka tulemas ka erialaseid harjutusi, samuti püüan hoida treeningute ja puhkuste vahekorda tasakaalus, sest peamine areng pidi ju toimuma taastudes.

Aga see, et must kogu eile õhtul pimedusest teatas, et ta on Jüri Järv, oli üllatav. Muidugi mitte seetõttu, et ma oleks arvanud, et äkki ongi Järv. Üllatas see, et vaid mõni tund tagasi olin riputanud siia blogisse üleskutse Järvele, kui see oli saanud juba suusaringkondades märksõnaks ja kõneaineks.

Tegelikult ootas mind Jüri Järve asemel palju kasulikum tegelane. Ta pidas mind kinni ja käskis kepid käest võtta. Ütles, et jälgigu ma nüüd tähelepanelikult, ta näitab mulle paari olulist asja. Aga ta ei lubanud oma nime avaldada, ütles, et nimetagu ma teda salaallikaks number kaks (olgu pealegi, mis siis, et koht nr 2 on juba ära võetud). Jah, pole kahtlust, et ma saanuks temalt ülihead komprat, kuid jäägu põhimõtteks, et kui tehakse treeningtööd, siis tehakse treeningtööd ning muid asju, kui huvitavad need ka pole, sinna vahele ei segata.

Ja siis ma sain teada - oi, kuidas ma sain teada! -, mis moodi tuleb tegelikult paaristõugetega sõita. Ja ma harjutasin seda. Sõitsin ringi ja sain kohe uusi juhiseid, siis järgmise ringi ja jälle uusi juhiseid jne (vaat siis, miks on kasulik ringil treenida!). Ja harjutan uut moodi paaristõukeid aga edasi. Sest just paaristõuked saavad Tartu maratoni viimasel neljandikul otsustavaks.

Mul võib siin blogis olla palju vaenlasi, aga tähtsam, palju-palju tähtsam on see, et mul on palju häid ja meeldivaid tuttavaid, kes omakasupüüdmatult mulle väärt abi osutanud. Olgu need vennad Jaak ja Vahur Teppan või salaallikas number kaks või kes iganes. Suur-suur aitäh neile kõigile!
******Puerto Blanco Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Auhinda väärt foto - Aivar Rehemaa suusakoondise hooajaeelsel teisipäevasel pressiüritusel Tallinnas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pulleritsu nimeline Tähtvere spordipark. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Suusatreener Juri Borodavko, kas Priit Pulleritsu üks salanõustajaid? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Avalik üleskutse Jüri Järvele!

2011-10-26T14:18:00.016+03:00

Tänu Jaan Martinsoni ja Ann Hiiemaa eilsele reporteritööle teame, et suure tõenäosusega laseb Eesti Suusaliidu president Sandor Liive uue nädala algul peasekretäri Jüri Järve ametist priiks.

Ma ei ole nii kuri ega väiklane (nagu paljud ilmselt arvavad), et hakkan selle peale karjuma hurraa. Kaugel sellest, väga kaugel! Ei emotsioonidele, nüüd tuleb kasutada kainet mõistust - saabunud on unikaalne šanss, et äkki õnnestub suusaliidu skandaalide puntrasse lõpuks ometi selgust tuua. Siit siis minu üleskute Jüri Järvele - olete teretulnud sellele toetust avaldama ja vastu vaidlema!

Jüri Järv, ära lase Sandor Liivel saata end debiilsesse "märtrisurma"!
Jüri Järv, kui sa tead, et sulle n-ö tehakse ära, et sind naelutatakse avalikkuse silmis häbiposti, siis säilita oma isiklik väärikus ja ära lase endaga nii teha!
Jüri Järv, sa ju tead, et see, mida sa oled meile pidanud rääkima, sh valetama ja vassima, ei ole ilmselt alati peegeldanud sinu enda mõtteid ja sõnu!
Jüri Järv, ära vastuta teiste meeste tegemiste ja halbade otsuste eest!
Jüri Järv, ära lase end jätkuvalt tanki lüüa!
Jüri Järv, ole aus ja mehine ja räägi nüüd, kui sind tahetakse avalikule hukkamisele saata, meile ausalt ära, kuidas kõik asjad on ESLis viimase poole aasta jooksul käinud - see on sinu ainus võimalus, Jüri Järv, et sa võid edaspidi väärikalt ja ausana teistele silma vaadates meie keskel edasi elada.
Mõtle sellele, Jüri Järv!

Olen teiega, head lugejad, üdini aus: miks selline üleskutse mehele, keda olen teiste hulgas viimased pool aastat karmilt kritiseerinud? Seletan!

Mind kannustab seda üleskutset esitades võimalus tõele lähemale pääseda. Jüri Järv on üks vähestest, kes valdab viimaste kuude sündmuste kohta küllap enim infot, ja ta on ainus, kellelt võiks olla mingitki lootust seda infot kätte saada, kui teda korralikult südametunnistuse kaudu motiveerida. Aga ma ei ole sugugi ainult omakasu peal väljas - ja mis kasu mina sellest saaksingi? Kasu oleks meile kõigile: saaksime lõpuks veidigi rohkem teada, mis on Eesti suusatamise kulissidetaguses viimastel kuudel juhtunud. Tegemist on win-win situatsiooniga: avalikkus ja huvilised saavad tumedatest sündmustest täpsemat teavet ning Jüri Järv saab võimaluse end avalikkuse silmis veidigi rehabiliteerida. Praegu on tema üksinda pandud tanki ja seda tanki ähvardab Liive esmaspäeval suure pauguga kõigi rõõmuks ja kõigi heakskiidu saatel õhku lasta.

Mõtle, Jüri Järv, kas sa tahad sellist saatust! Sa võid, Jüri, mulle alati helistada, et edasises konfidentsiaalselt kokku leppida. Sest, Jüri, ma pole siiani unustanud seda imeilusat žesti, mille sa tegid, kui suusaliidu juhid - täpsemini, Mati Alaver - otsustasid teha lõpu meie koostööle suusaliidu Suusalehe üllitamisel, mille järel sa kinkisid mulle kauni pühendusega suusaraamatu. Seda ilusat žesti, Jüri, ei ole ma kunagi unustanud, ja viimastel päevadel olen sellest paljudele rääkinud. Rääkisin ka täna usutluses TV6 spordiuudistele (kuigi ei tea, kas nad selle sisse jätavad), kus liiati analüüsisin sinu ümber lahvatanut läbi laiema prisma. Kõik ei ole kaugeltki nii ühene, nagu seda paista on lastud ja nagu paljud, sh Liive, seda näha tahavad.
******Kas pärast seda, kui Sandor Liive tanki koos sinna pandud Jüri Järvega uuel nädalal õhku laseb, tekib samasugune auk, nagu on jäänud 330 meetri sügavuse kraatriga New Cornelia hüljatud vasekaevandusest Ajo linnakese külje alla Arizona lõunaosas? 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jüri Järv Kristina Šmigun-Vähi elulooraamatu esitlusel. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Jüri Järv Andrus Veerpalu positiivsest dopinguproovist teatamise pressikonverentsil 7. aprillil. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jüri Järv Andrus Veerpalu dopinguteemalisel pressikonverentsil 23. augustil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas suusaliit tõmbab pressiüritusega ajakirjanikele koti pähe?

2011-10-25T08:08:00.010+03:00

TÄIENDATUD LÕPUS TERAVA KÜSIMUSEGA!
Vahetasime eile Peep Pahviga komplimente. Pahvi ju teate? Ta on Postimehe sporditoimetuse juhataja - mees, kes on karmi otseütleva sõnaga (nõudis pärast Vancouveri olümpiat Laine Jänese lahkumist kultuuriministri kohalt), kes endale lollusi ajada ei lase (on kirjutanud ilustamata ja kriitiliselt nii korvpallist, mida ta armastab, kui suusatamisest, mida enamik veel hiljuti armastas), kes on kompromissitult valmis oma joont ajama, kellele ei meeldi pehmed mehed ega memmekad (nagu mullegi - muide, nägin nädalavahetusel juba esimesi memme rätiga (sic!) rullsuusatajaid!), kes lähtub kainest mõistusest ja talupojatarkusest. Tean, et seetõttu on tal palju vaenlasi - aga üks õige mees, eriti meesajakirjanik, peabki nii jõuline olema nagu Pahv.

Ja siis ta ütleski eile, et kiidab väga heaks minu siinse eelmise sissekande, miks Kristina Šmigun-Vähi on igal juhul olnud parem ja edukam sportlane kui Kaia Kanepi - saite nüüd! -, mille peale tunnustasin omalt poolt tema arvamuskirjutist esmaspäevase Postimehe teisel küljel. Ja see, muide, ei olnud formaalne viisakuste vahetus. Sest see, millest Pahv kirjutas, on täna väga aktuaalne.

Pahv hoiatas selle eest, mida Eesti Suusaliit reklaamib oma kodulehel kui suusahooaja avapauku (sic!). Täna kell 15 toimub nimelt Tallinnas Solarise keskuse aatriumis murdmaasuusakoondise hooajaeelne pressiüritus, kuhu tulevad kohale kõik Eesti koondise liikmed ja kuhu, nagu ESLi teatest selgub, on oodatud kõik huvilised. (Kusjuures, pange tähele, kõigi kohale tulnute vahel on ESL lubanud välja loosida auhinnad.) Mida pressiteade paraku ei ütle, aga mis küllap on kõige olulisem teave - kas kohale tuleb ka suusakoondise peatreener Mati Alaver.

Kuid sellest, nagu ma meediasalaallikatega vesteldes teada olen saanud, ei tule selline pressiüritus, nagu suusaliit seda on tavatsenud kavandada. Või mis salaallikad! Lugege veel kord, mida Pahv eilse Postimehe teisel küljel on kirjutanud - see, mis praegu korda läheb, ei ole mingi tühi jutt, millises vormis on Peeter Kümmel või Kein Einaste (olgem ausad: ega nad ise ka seda adu; neil ESLi üritustel aastate jooksul osalenuna olen kuulnud igasuguseid uhkeid prognoose ja kauneid stsenaariume, aga reaalsus on alati pärast esimesi MK-etappe valusalt vastu näppe andnud). Käisin eile isiklikult sporditoimetust hoiatamas, et keegi ei laseks end suusajuhtide ilusatest sõnadest meelitada ja tähelepanu peateemadelt kõrvale juhtida.

Peaküsimus on ikkagi see, mis toimub praegu Eesti suusatamisega: miks selline olukord on kujunenud ja mida on ette võetud ja kavatsetakse ette võtta, et miskitki päästa, kas suusaliidu juhtkonnas tuleb vahetusi ja kui ei tule, siis miks.

Kui suusaliit ütleb tänasel üritusel, et see üritus ei ole üritus, kus lahata ESLi kohale kogunenud musti pilvi, siis - millal too üritus toimub? ESL kui riigi raha saav mittetulundusühing ei saa toimida nii, et ta arvab, et ta ei pea avalikke selgitusi jagama. Ja kuna ESL ei ole seda teinud - või on teinud ainult hädakorras, kui ajakirjandus on järjekordsele fopaale jälile saanud -, siis nüüd ei saa ajakirjandus käest lasta võimalust, et aru pärida. Liiati ei saa mitte keegi ajakirjanikele vabas ühiskonnas ette kirjutada, mida tohib millal küsida ja mida mitte.

Aga selleks, et kõik olulised ja huvilisi huvitavad küsimused saaks küsitud, jätke siia kommentaariumi, palun, need küsimused, millele te tingimata vastust soovite. Vastasel korral ei maksa pärast süüdistada, et näe, ajakirjanikud jätsid selle või tolle olulise asja kohta pärimata. Andsin Postimehe spordiajakirjanikele teada, et siit blogist leiavad nad spikri selle kohta, mida tänasel üritusel tuleks igal juhul uurida.

Lisaks sellele vääriks lausa ennustusvõistlust paar küsimust veel:

- kes suusaliidu juhtidest tulevad tänasele üritusele? (Minu pakkumine: Mati Alaver, aga hoiab madalat profiili; Tanel Ojaste, kelle Alaver tõukab esile kui sprindikoondise juhi ja kellel laseb peamise rääkimise teha; ja Jüri Järv, kes peab taas etendama tankisti rolli - ehk vastutama selle eest, mida Alaver kui suusaliidu tegelik ainujuht on otsustanud.)

- kas Alaveri käest üldse midagi küsitakse? (Minu pakkumine: suusakoondise plaanide kohta küll mitte; aga tunnistan, et siin võib mul olla teiste võimalike ennustusvõistlusel osalejate ees mõningane eelinformeerituse edumaa - kuid rõhutan: võib olla.)

- kas kolmes suures päevalehes ilmub tänase ürituse põhjal suusatajate hooajaplaanide kohta spordiküljel vähemalt tähtsuselt teine lugu (mõõdetav loo pikkuse, pealkirja suuruse ja illustreeriva pildi mõõtude järgi)? (Minu pakkumine: ei ilmu; ja tunnistan, et siin pole mul teiste võimalike ennustusvõistlusel osalejate ees mingit eelinformeerituse edumaad.)

- kas ETV õhtune spordisaade teeb ürituse põhjal suusatajate hooajaplaanide kohta vähemalt minuti pikkuse videoloo, kus ei puudutata muid suusaliidu pakilisi teemasid, ja kes selle loo teeb? (Minu pakkumine: jah, loomulikul tuleb videolugu, ja loomulikult teeb selle Lembitu Kuuse - kuigi selle kohta, kas videolõigus saab sõna ka Alaver, ei julge kihla vedada.)
***
Tänane pressiüritus polnud kestnud tundigi, kui sain ühelt salaallikalt sellise teate:

"Tänasel pressikal väideti, et Alaver on Olosel. Kui ta 11.30 [raadiole] telefonitsi intekat andis, siis ütles ta, et sõidab Tallinna poole."

Mis on tõde? Keegi ei ütle kusagil Põhja-Soomes Olosel olles, et ta sõidab Tallinna poole. Inimene ütleks siis, et ta sõidab Helsingi poole, et seal laevale minna. Kus siis Alaver täna kella 11.30 ja 15 vahel viibis? Kas Eesti Suusaliidu valed jätkuvad?
******Ajo, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peeter Kümmal (vasakult), Kein Einaste ja Timo Simonlatser Eesti Suusaliidu hooajaeelsel pressikonverentsil Swedbanki peahoones Tallinnas. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti Suusaliidu hooajaeelne pressikonverents Swedbanki peahoones Tallinnas. Esiplaanil peatreener Mati Alaver. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti Suusaliidu juhatuse koosolek tänavu 11. aprillil. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv Kristina Šmigun-Vähi elulooraamatuga. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Miks Kanepi jääb Šmigun-Vähile alati alla?

2011-10-21T15:53:00.013+03:00

Olen kohanud arvamusavaldusi, et arvestades (nagu kantseliit ütleb) tennise suurt kandepinda maailmas, on Kaia Kanepi tulemused palju kõvemad kui näiteks Kristina Šmigun-Vähil. Mäletatavasti olid paljud inimesed pettunud ja pahased, kui 2010. aasta Eesti parimaks naissportlaseks valiti Vancouveri olümpial hõbemedali võitnud Šmigun-Vähi, mitte Kanepi.

Ja ainus põhjus, olgu korratud, on mu kriitikuil Kanepi eelistamiseks väide, et ärgu ma võrrelgu suusatamist tennisega, sest see pole põhjendatud.

Oi, kui nõrk väide see on! Seda on äärmiselt lihtne ümber lükata.

See, et tennises leidub maailmas (piltlikult öeldes) sada miljonit harrastajat ja suusatamises ehk heal juhul üksainus miljon, ja see, et tennist näitavad maailma telekanalid ilmselt sadu kordi rohkem kui suusatamist, ei tähenda absoluutselt - ma rõhutan: absoluutselt! -, et Šmigun-Vähi võidud oleksid vähem väärt kui Kanepi kordaminekud. Ja see ei tähenda ka, et näiteks Norra suusaäss Petter Northug oleks millegi poolest viletsam kui maailma esireket, Taanit esindav Caroline Wozniacki. Mille põhjal ma nii väidan?

Aga selle põhjal, et nn maailmatipp on igal olümpiaalal maailma tipp - esimesed 30-50 on väga kõvad tegijad, konkurents on meeletu, olgu tegemist tennise või suusatamisega. See, et tennises on maailma esisaja järel veel mitu miljonit tubli tegijat, ei tähenda, et tennises on tipp kõvem kui suusatamises, kus esimese 30 järel on veel vaid paarsada arvestatavat sõitjat. (Siin meenub mulle ema küsimus, kes iga kord, kui talle teatan, kui mitmenda koha ma Estoloppeti maratonil sain, pärib seejärel, kui palju osavõtjaid oli, millele alati vastan, et pole mingit vahet: kui esimesed sada on tavaliselt nagunii kohal, siis ei mängi mingit rolli, kas stardis oli sada või sada tuhat osalejat - ega minu koht sellest muutu: see on ikka ja jälle 70.-90. koha vahel; muutub ainult nende arv, kes jääks minust nagunii tahapoole.)

Liiati, inimvõimetel on piirid, ja maailmatipud, olgu nad tennisistid või suusatajad, on in corpore sellele piirile kõige lähemal - sealt eriti edasi minna pole kellelgi nagunii eriti võimalik, pingutagu nad palju tahes. Seetõttu, kuni Kanepi pole ühelgi suure slämmi turniiril finaali jõudnud, jääb tema tulemus igal juhul alla Šmigun-Vähi olümpiahõbedale.

Ja kui sellest võrdlusest veel ei piisa, olgu lisatud, et Šmigun-Vähi peab hõbemedali saamiseks alistama kõik vastased (peale ühe, võitja), aga Kanepil piisab finaali jõudmiseks kõigest kuue-seitsme konkurendi võitmisest. Enamiku teisi rivaale kõrvaldavad turniiri käigus tema teelt teised mängijad, kellest, kes teab, poleks Kanepi ehk suutnud n-ö üle käia.

Need mõtted tulid mul pähe, kui kirjutasin kuu algul Eesti spordiajakirjanike ja spordihuviliste arulagedast ažiotaažist Eesti sportlaste üksikute võitude üle. Loo lõpus muidugi eksisin, tunnistan ausalt - aga tegelikult pidanuks mu mööda-pihta vahekord olema 50:50, sest algses käsikirjas seisis, et Kanepi kaotab Wozniackile (nii läkski), aga kuna tulemus sai teatavaks enne kirjutise trükki minekut, siis võtsin selle koha loost sootuks välja. Aga too oli kõigest prognoos, ei enamat, ja kes meist ikka kõike ette näeb. Ent muu tugineb seniste tõsiasjade analüüsile ja tollest ma ei tagane, kriipsuvõrdki mitte.
******San Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi poja Kristhor Tomiga selle aasta aprillis. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kaia Kanepi Moskvas Kremli karikaturniiril. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva vastuvõtul president Toomas Hendrik Ilvesega. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas Norra suusaäss jooksis eluga umbe?

2011-10-20T16:09:00.010+03:00

Meie suusaelu on nii hapuks läinud, et isegi sõber Vahur Kersna tunnistas mulle eile, et temalgi on hakanud suusatajatest kahju. (Nagu hakkas mulgi pühapäeva õhtul, kui nende järjekordse jamaga pidin tegelema.) Sellistel puhkudel leiab ikka lohutust teiste õnnetustest ja äpradustest, on ju nii? Inimlik paratamatus, mis teha...

Norra suusatamises, nagu eelmisel nädal sealsel luurekäigul selgus, ei ole ka kõik kõige paremas korras.

Istusin Oslos Apotekergata 10 keldris ja üritasin norrakate karbilõunasöögis eraldada vastuvõetavaid palasid mulle vastuvõetamatutest, kui, nagu ikka sellistel puhkudel, astus üks väliskolleeg kohe ligi. Sel kolleegil, nagu selgus, olid salaallikad Norra olulisima lehe, VG sporditoimetuses, ja nood olid talle rääkinud seda, mis mindki huvitas - ja mind huvitas, et kui te, norrakad, eestlaste õnnetustest rõõmu tunnete, siis kuidas teie enda sportlaste käbarad käivad?

Jah, ei ole kõik kõige paremini, sain teada. Nende suurel suusastaaril Petter Northugil olla asjad viltu kiskunud. VG spordiallikad olid rääkinud, et Northug olla läinud lahku oma girlfriendist Rachel Nordtømmest, kes oli 2007. aastal tulnud Norra meistriks 400 meetri tõkkejooksus ning jäänud kahel järgmisel aastal maa meistrivõistlustel kolmandaks.

Mis siis juhtus, pärisin.

Kolleeg teadis VG allikaile viidates rääkida, et neil olla olnud moodne open relationship ehk avatud suhe, mis tähendab, et peale selle, et nad käisid teineteisega, olla nad käinud veel teistega, ja ju siis ühel sai mõõt täis.

Sellise Norra lolluse (stupidity) peale ei oska kohe midagi kosta. Kui nad tahavad seal Põhjamaades nii hirmus vabameelsed olla, siis lasku käia - ei meie neile midagi ette kirjutama lähe. Aga kui siis asjad untsu lähevad, võib ainult põhjamaine loll imestada, et ei tea küll, miks asjad nii läksid - me olime ju teineteisega nii avameelsed ja ausad. Kui Northug tõesti seda arvas, et mingi avatud suhe saab kesta, siis peab sellele mehele küll ütlema, et aeg oleks küpseks saada ja võib-olla oleks võinud veidi ikka koolis ka käia, mitte kohe suusatajaks hakata. Elu seaduspärasuste mõistmisest näikse tal sel juhul küll kõvasti puudu jäävat.
******San Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Petter Northug Oslo MM-võistlustel 30 km suusavahetusega sõidu maailmameistrina autasustamisel Norra hümni kuulamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Rachel Nordtømme 2011. aasta suusatamise MM-võistlustel Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Alanud on Eesti suusatamise varivalitsuse loomine!

2011-10-19T08:26:00.009+03:00

Eesti Suusaliidu kamp tuleks laiali saata ja alustada uuesti puhtalt lehelt - sellised mõttevälgatused on lennelnud juba suvest saati. Kuid mõttevälgatusteks ongi need jäänud. Sest mitte keegi ei ole teinud ühtegi ettepanekut, keda siis seniste juhtide asemele panna. Ja seni kui "varivalitsust" pole, ongi praegustel ESLi juhtidel asendamatuse tunne. Seda enam, et alaliidu president Sandor Liive, kes on kõva mees meie kõige elektrihinda taevasse ajama ja imekaunis Utah's koppa maasse lööma (katsugu ta midagi samasugust teha Eestis - kohe oleks looduskaitsjad tal kallal), on ESLi eesotsas olnud pehme, hirmus pehme. Nagu oleks ESLi president hoopis teine mees võrreldes selle mehega, kes on oma hinnatõusujutuga kogu rahva kihevile ajanud. Kui suusatajad talle kuskil väidetavalt ütlevad, et Mati Alaverile asendajat ei ole, siis nii ka jääb ja sel teemal ei jää temal muud teha kui nõutult käsi laiutada, nagu tunnistas mulle Liivega vestelnud Jaan Martinson Õhtulehest.

Jah, nii see eile oli: jälle rääkisin ühe oma salaallika, Martinsoniga. Tal olla mingi kõva suusalugu tegemisel, aga ma ei hakanud nuhkima, mis. Küll aga pakkusin talle omalt poolt idee, millest ta kohe tuld võttis ja s elle t änases Õhtulehes realiseeris.

Niisiis on asjad läinud lõpuks konstruktiivses suunas liikvele. Minu siinsetelt kommentaatoritelt nopitud idee, et Tiit Pekist võiks saada Eesti Suusaliidu juhatuse pealik, kes komplekteeriks uue meeskonna, on kolleeg Martinson tõstnud täna peavoolumeedia fookusesse - ja see tähendab, et toda ideed pole suusaliidu senistel juhtidel enam kerge ignoreerida. Tegin eile Pulleritsu-nimelisel Tähtvere spordipargi ovaalil 30 ringi ehk 25,5 km (neist viis ringi tasakaalu harjutamiseks ilma keppideta; ja pole mina sugugi ainus, kes seal tiirutab: Peip Reedi tegi vähemalt sama palju ringe kui mina, aga kiiremini, kahe tunniga - mul kulus 2:07) ning uurisin, kuidas ideesse "Pekk pealikuks" suhtutakse. Lisaks Martinsonile, kes juba eile päeval ideele toetust avaldas, andsid oma poolthääle ka X-dreami-lembene onkoarst Ain Kaare ja maailma terviljaturul kaupleva EstGraini üks juhte Peip Reedi.

Miks just Pekk pealikuks, selle kohta on Martinson oma loos kõik tabavalt ära öelnud. Küll aga saan omalt poolt siia lisada selle, mida ütles eile, teisipäeva hommikul enda ülesseadmise puhul Pekk ise:

"Olen teinud oma tööd suusatamise arendamisel palju aastaid pühendumusega ja hingest ning võin kätt südamele pannes öelda, et olen ka FISis esindanud alati Eesti huve. Mul on kahju, kui on olemas inimesi, kes usuvad, et olen võimeline vastupidiseks. Olen oma teadmisi nii suusavõistluste korraldamisest kui rahvusvahelises suusaelus toimuvast jaganud aastaid laiali hulgale asjassepuutuvatele inimestele eesmärgiga tagada nii võistluste korralduse kui Eesti esindatuse jätkusuutlikkus. Seepärast usun, et olen ära teeninud õiguse tõmbuda aktiivsemast suusaelus osalemisest tagasi ajal, kui soovin oma aega jagada töö ja pere vahel. Usun kindlalt, et minu töid ja tegemisi jätkavad inimesed saavad hästi hakkama. Soovin Otepää MK-etapi uuele korraldusmeeskonnale edu ja hoian Eesti suusatajatele jätkuvalt pöialt."

Aga võib-olla vajab ta veidi pikemat ja rahulikumat järelemõtlemise aega? Võib-olla on vaja mõjukamaid veenjaid kui mina?

Ent isegi kui Peki otsus on lõplik, ei tähenda see, et Eesti suusatamise varivalitsuse mõte tuleks maha matta. Meil leidub tegelikult ju palju võimekaid mehi. Pikemalt süüvimata võib soovitada näiteks Jaanus Teppanit. Usun, et ka Vahur Teppanit, kel Ameerikas õppinuna on inglise keel perfektselt suus, kel on korralik haridus (Tartu Ülikoolis lõpetanud infotehnoloogia, USAs Alaskas Fairbanksi ülikoolis õppinud majandust) ja kes, nagu eile õhtul treeningul nägin, ei hoidnud energiat kokku, et oma õpilasi lakkamatult juhendada, neile asju ette näidata. Ja miks mitte soovitada ka Peip Reedit ennast, kel endise suusatajana tundub olema palju tutvusi ja sidemeid ning kes on MK-etapi turvajuhina olnud suurürituse korraldamises näppupidi sees.

Aga ega te ju looda, et me kahekesi koos Martinsoniga peaks varivalitsuse kokku panema? Et asi oleks demokraatlikum, siis on kõik ettepanekud, kes võiks varivalitsusse kuuluda, siin teretulnud!
******
San Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tiit Pekk (vasakult) koos Tõnu Kinksi ja Assar Kütiga 2007. aasta Otepää MK-etapil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2. Tiit Pekk Torino taliolümpial. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tiit Pekk (vasakul) ja Alar Arukuusk 2006. aasta Otepää MK-etapil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis seos on Eesti Suusaliidul Evelin Ilvesega?

2011-10-18T08:23:00.008+03:00

Ma ei ole kultuuri-, popp- ega sotsiaalpsühholoog - aga äkki võiks mõnikord olla. Näiteks nüüd. Sest pealtnäha ei leidu ju nii erinevaid tegelasi, nagu Evelin Ilves ja Eesti Suusaliit, ent ometi selgub lähemal uurimisel, et nende vahel on tugevad ühised jooned.

Pisut rohkem kui kuu aega tagasi avaldasin analüüsiva kirjutise, miks kukuvad Evelin Ilvese head algatused alati vildakalt välja, teenides toetuse asemel totaalse taunimise. Seda võiks kohalikus kultuuriruumis nimetada isegi Evelin Ilvese sündroomiks. Loomulikult, kui avaldada end riigi esileediks pidava naise kohta nii selgesõnalist kriitikat - ja tegelikult, kui avaldad avalikku kriitikat ükskõik kelle pihta -, siis ikka mõtled ja ka kahtled, et ega ma liiga teinud. Need kahtlused olid ka pärast Ilvese-loo valmimist, mistõttu lasin toimetuses seda lugu kolleegidel eriti teraselt lugeda, et kusagilt ei paistaks läbi midagi, mida lugejad võiks tõlgendada pahatahtlikkusena. Nad ei leidnud midagi sellist. Ja kui kaks päeva pärast loo ilmumist juhtusin vestlema inimesega, kes, ütleme nüüd ümmarguselt, teab esipaari vägagi hästi, ja kuulsin, millist sõnavara mu loo peategelane pruugib ja millist suhtumist teistesse temast kiirgab, siis hingasin kergendatult - ei, enamgi veel: siis sain aru, et olin teda koguni põhjendamatult palju säästnud.

See, kuidas Evelin Ilvese pealtnäha edumeelsed algatused kõik üksteise järel nurjuvad ja tema vastu pöörduvad, tuli meelde, kui vaadata Eesti Suusaliidu viimase poolaasta tegemisi. Usutavasti on ka Eesti Suusaliidu juhid tahtnud teha asju, mis peaks Eesti suusatamisele kasuks tulema. Kuid kentsakal kombel on juhtunud nii, et kõik astutud sammud on pööranud nende kahjuks. Kas siin pole Evelin Ilvesega ühist see, et nii nagu enamik rahvast ei võta Evelin Ilvest austusega ega tõsiselt, sest ta käitub nii kõrgilt ja kõiketeadjalt ning vaatab teistele ülalt alla, olles tegelikult ju rahvast võõrandunud, nõnda ei võta rahvas, kellest paljud toetasid Eesti Suusaliitu veel Andrus Veerpalu dopingujuhtumi lahvatamise järel, enam ESLi austusega ega tõsiselt, sest suusaliit on samuti käitunud kõrgilt ja kõiketeadvalt ja üleolevalt, nähes ennast Eestis maailmanabana, nagu näeb ilmselt Evelin Ilveski?

Aga pühapäeval, kui olin tegelenud Alar Arukuuse juunikuise kirja pseudoskandaaliga, tundsin endale üllatuseks, et mul on Eesti Suusaliidust südames siiralt kahju. Ausõna: lausa valusalt kahju, ilma vähimagi irooniata. Sest tegelikult on seal üksipulgi võttes ametis ju toredad mehed. Mati Alaver on väliselt karm ja karune, aga tegelikult on ta mulle oma jäägitu pühendumuse ja nõudlikkuse ja maksimalismiga alati meeldinud - rääkimata tema fantastilisest sõnaseadmisoskusest, mis on nii unikaalne, et isegi kui ta sind teiste ees pooleldi maatasa teeb, naerad kaasa, sest ta teeb seda nii efektselt, nauditavalt. Andrus Veerpalust olen läbi aja kirjutanud mitmeid poolehoidva hoiakuga lugusid. Jaak Mae on alati olnud mõnus jutukaaslane, ja isegi kui ta on mu peale pahandanud - eriti pärast seda, kui avaldasin ligi kümnend tagasi loo Eesti naiste suusatamise hukust, kus jäi peasüüdlaseks Alaver, mille peale Mae pahaseks saigi -, on ta pärast seda andnud mulle ikkagi mitu head intervjuud. Raul Olle on alati olnud meeldivalt sõbralik ja abivalmis ja viisakas. Sedasi võiksin seda nimekirja pikalt-pikalt jätkata. Kõigi kohta oleks rääkida palju head ja ilusat, igaühega on midagi südantsoojendavat meenutada.

Ja ilmselt seepärast hakkaski Eesti Suusaliidust - pean siin tegelikult silmas inimesi, kes on Eesti suusatamises võtmekujud, olgu nad liidus või mitte -, sügavalt ja südamest kahju. Nüüd on nad tekitanud endale seesuguse probleemimülka, kus neid avalikult ei toeta vist mitte keegi (või on siin mõni kange mees, kes kuulutab avalikult, et tema toetab? - ja see kuulutamine on avalik ainult juhul, kui ta paneb oma ees- ja perekonnanime alla!). Nad on üksi, nad on hüljatud, neile ei tunne keegi kaasagi.

Kes see ütles: it's lonely at the top ehk et tipus olles ongi üksilduse tunne? Vaatasin järele - ütles keegi Larry Kersten: “Elitism - It's lonely at the top. But it's comforting to look down upon everyone at the bottom.” Suusaliidu juhid on pidanud ka end elitaarseks klubiks. Kindlasti oli neil sealt ülevalt mõnus vaadata alla teiste siblimisele. Aga nüüd vaatavad need teised, kellele ülalt alla vaadati, üles ega jõua naeru pidada, kui näevad, mis moodi nood seal ülal end kõigi nähes lolliks teevad. Tegelikult on see kurb - sest see, mida ma kõik tunnistame, on suur inimlik traagika. Väga suur.
******San Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusaliidu endine president Toomas Savi (vasakul) ja tema mantlipärija Sandor Liive. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mulluse talve järel suurest suusatamisest loobunud mehed (vasakult) Erkki Jallai, Priit Narusk, Kaspar Kokk ja Jaak Mae Eesti Suusaliidu hooaja lõpuüritusel Eckerö Linesi Norlandia pardal. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Suusaliidu president Sandor Liive (vasakul) vestlemas Õhtulehe juhtiva suusaajakirjaniku Jaan Martinsoniga. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas Eesti Suusaliit vana kirjaga Delfi abil tuld kõrvale juhib?

2011-10-16T20:46:00.011+03:00

Nagu kõigile teada, esines Urmo Soonvald Delfis justkui suure paljastusega, et Otepää MK-etapi korraldaja Alar Arukuusk on saatnud Rahvusvahelisele Suusaliidule (FIS) Eesti Suusaliitu kritiseeriva kirja. Sellega on pealtnäha osavalt loodud foon, nagu oleks just Arukuusk see, kes on saboteerinud Otepää MK-etapi elujõulisust järgmistel aastatel.

Otsisin oma tuhandete nimede ja numbritega allikate märkmikust üles Arukuuse numbri ja helistasin talle pühapäeva õhtul enne kella üheksat, et teha seda, mida Delfi oli tegemata jätnud: uurida temalt endalt, mis on ikkagi kirja tagamaad.

Arukuusk rääkis mulle, et ta saatis Delfis avaldatud kirja FISile juunikuus, kui sai selgeks, et tema juhitav SA Tehvandi Spordikeskus ei ole Eesti Suusaliidu tahtest tulenevalt enam Otepää MK-etapi korraldaja. FISi tehniliste delegaatide visiidini Otepääle oli siis jäänud kõigest nädal. Arukuusk selgitas, et kuna MK-etapi korraldamiseks oli kolmepoolne leping FISi, ESLi ja SA Tehvandi Spordikeskus vahel, siis ühe lepingupoolena oli tema kohus FISi informeerida, et SA Tehvandi Spordikeskus enam Otepää MK-etapi korraldaja pole. Seda Arukuusk oma kirjaga ka tegi. Ta kinnitas, et kiri oli informeeriv, mitte kaebav. Liiati kinnitas Arukuusk mulle, et too kiri ei ole mingi saladus, sest sellest teadsid nii SA Tehvandi Spordikeskus nõukogu liikmed kui ka Eesti Suusaliidu juhatus.

Arukuusk ütles, et saatis kirja FISi murdmaasuusatamise juhile Jürg Capolile, kes oli selle saatnud edasi arupärimiseks ESLile. Kas kirja võis seega saata edasi Delfile keegi ESList, seda Arukuusk ei osanud öelda ega pidanud seda ka oluliseks, sest asjaomastele tegelastele oli tema kirja sisu nagunii teada ja see ei muuda iseenesest mitte midagi. "Kirja sisu ei ole saladus," kinnitas mulle Arukuusk, tuletades meelde, et ta oli öelnud juba juunis, et informeeris FISi Otepää MK-etapi peakorraldaja vahetusest. "Kõik teadsid sellest kirjast, see ei ole nii, et ma olen tahtnud MK-etapile halba." Ta lisas, et tollest ajast saadik ei ole tema enam FISiga kordagi suhelnud.

Arukuusk ütles meie vestluse lõpuks: "See kiri ei saa küll olla ajendiks, et Otepäält MK-etapp ära võetakse. Nii kõva mees ma ka ei ole."

Ent see polnud veel kõik - sest Delfi näitab süüdistava näpuga ka Otepää MK-etapi endise direktori Tiit Peki peale. Ega siis muud midagi kui otsisin märkmikust Peki telefoninumbri (olin talle reedel helistanud, kuid tema ei ole minu eelmise sissekande salaallikas) ja helistasin õhtul kell veerand kümme talle. (Lõppeks olen mina siin ainus, kes reaalset reporteritööd teeb ja inimestega suhtleb, mitte ei ripu ära meilile saadetavaist teatistest ja kirjadest ega koo igasuguseid subjektiivseid, faktipõhituid vandenõuteooriaid.)

Pekk ütles, et tema on Eesti suusarongilt juba ammuilma maha astunud ning tema elu on uutel radadel edasi läinud. "Minu tööd jätkavad inimesed, kes, olen veendunud, saavad selle tööga väga hästi hakkama," lausus ta mulle ja lisas: "Minu isikut ei maksa ületähtsustada."

Kui uurisin, miks tema teed ESLi juhatusega juba 2006. aastal lahku läksid, ütles Pekk, et "need on nii vanad ajad, et ei taha spekuleerida". Ta lausus, et kui ESL soovis teda suvel FISi murdmaakomitees asendada Jaak Maega, siis on ESLil täielik voli seda teha ja tema aktsepteerib seda tahet. Ta lisas, et osales viimati FISi üritusel juuni alguses Sloveenias FISi kalendrikonverentsil. Siis, nagu ajakirjandus on teatanud, oli Otepää nii 2012. kui ka 2013. aasta MK-etapi korraldajate nimekirjas.

Miks Otepää 2013. aasta MK-etappide korraldajate hulgast välja pudenes, seda ei osanud Pekk mulle öelda, sest tema pärast Sloveenia üritust enam FISi struktuurides tegutsenud ei ole. Seega tuleb selle kohta aru pärida neilt, kes tema tööd seal jätkavad ja seal sellega hästi hakkama saavad, nagu Pekk mind veenis. Kui aga ütlesin Pekile, kes oli terve nädalavahetuse meedia leviulatusest eemal viibinud, et Mae on ajakirjandusele öelnud, et ta ei viibinud viimati ruumiski, kus otsustati Otepää MK-etapi esialgne saatus, ei osanud Pekk selle peale midagi kosta. Ja kuidas ta oskakski?

Aga seda ma küll ei tea, mis on Delfi genereeritud pseudoskandaali mõte. Kõmu iga hinna eest? Kriitika- ja kontekstivaba suhtumine infosse? Analüüsivõime puudumine? Enda ärakasutada laskmine?

Küll aga võin teile näidata ja seletada, kuidas Delfi oma infoesitusega suhtumisi kujundab. Juba avalõigus annab Soonvald hinnangu, et Arukuusk on oma kirjas "ühemõtteliselt skeptiline". Edasi kirjutab Soonvald, et Arukuuse kiri on "kõige krooniks", mis tähendab, et just tema kiri pani Otepää etapi kurvale saatusele punkti. Kas tõesti?! Tagatipuks annab Soonvald aktsente, kirjutades, et Arukuusk rõhutas, et uutel korraldajatel pole kogemusi. Kust ta selle välja loeb, et Arukuusk seda rõhutas? Rõhulisi asju öeldakse ikka kirja algul, mitte lõpus, ja tugeva emotsionaalse laenguga, mitte neutraalselt. Aga Soonvald tõlgendab Arukuuse kirja "sügava mure" väljendusena, mitte asjaoludest informeerimisena - kuid millele selline kirja tõlgendus tugineb? Siin on üks hea näide, kuidas Soonvald infot läbi oma subjektiivse filtri serveerib (minu tehtud kaldkiri, et otsustavatele kohtadele tähelepanu juhtida - P.P.): "Sellest on näha, et Peki ja Arukuuse arvamus ei osutunud siiski piisavalt veenvaks, et kohe ära jätta 2012. aasta etapp, mis oli küll Arukuuse-Peki soov, kuid siiski piisavaks, et pingelisest 2013. aasta kalendrist Eesti välja jätta."

Kas näete nüüd, kuidas saab infoga manipuleerida? Paar hinnangulist sõna siia-sinna ja mooramaa mees on jälle oma töö teinud. Õppige tekste lugema, mehed, ja te näete, et teile pakutakse skandaali pähe mittemidagi!
******Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Alar Arukuusk paneb 2010. aasta Otepää MK-etapil käed külge, et asjad sujuksid. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tiit Pekk 2008. aasta Otepää MK-etapil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas Veerpalu dopingulugu läheb Eestile maksma Otepää MK-etapi?

2011-10-14T10:34:00.014+03:00

Eestis on levinud arvamus, et murdmaasuusatamise Otepää MK-etapp on maailmas üks paremini korraldatud murdmaasuusatamise MK-etappe. Kui nii, siis miks tuleb uudis, et "Otepää etapp võib kaduda MK-sarja kalendrist"?

Kas see tundub ainult mulle nii, et Otepää MK-etapi kalendrist kadumise ja Andrus Veerpalu dopinguskandaali vahel on mingi seos? Kui rahvuslik alaliit üritab rahvusvahelisele alaliidule kaikaid kodaraisse pilduda - kogu see kohtuvärk ja edasikaebamine, teate küll -, ja rahvuslik alaliit on MK-etapi korraldaja ning rahvusvaheline alaliit määrab, milline rahvuslik alaliit saab etappi läbi viia, siis ei ole mõtet arvata, et nii, kuidas sina teed külale, ei tee küla sulle tagasi.

Nagu sellistel puhkudel ikka, tulevad taas mängu salaallikad. Mul oli kaks küsimust. Esiteks, mil määral on FISi soov Otepäält MK-etapi korraldamisõigus mõneks ajaks ära võtta seotud sellega, et suvel vahetus Eesti MK-etapi korraldusmeeskond ja selle juht? Ja teiseks, mil määral on FISi kavatsused seotud Veerpalu dopinguskandaalis FISile vastuhakkamisega?

Salaallikalt - ja ta teab, millest ta räägib, seda võin teile käsi südamel kinnitada - sain teada, et asi ei ole mitte väidetavas vastuseisus endine korralduskomitee juht Alar Arukuusk versus uus juht Jaak Mae. Küsimus on pigem selles, et FIS ei saa aru, miks vahetas Eesti Suusaliit välja korraldusmeeskonna, kes oli saanud siiamaani aastaid edukalt hakkama Otepää MK-etapi läbiviimisega ja organiseeris samuti suurepäraselt möödunud talvel juunioride MM-võistlused. FISi reitingus pidi Otepää mullune MK-etapp korralduse poole pealt hoidma 3.-5. kohta, aastal 2005 oli Otepää etapp aga kõigist etappidest korralduslikult lausa parim.

MK-etapi korraldajate seas esineb kahesuguseid keskusi: ühed on need, kus etapp toimub igal aastal, sest seal on hea korraldus, sportlastele meeldib seal, FIS usaldab organisaatoreid, jagub nii pealtvaatajaid kui telehuvi; ja siis teised kohad, mis eelmise lause kirjeldusele eriti ei vasta ja mis ei saa seetõttu iga aasta etappe läbi viia. Otepää on kuulunud esimeste keskuste hulka. Esimest korda toimus Otepää MK-etapp aastal 1999, aastal 2000 jäi vahele, aastal 2001 toimus Otepääl Lahti MMi eelne etapp, 2002 oli taas vaheaasta, kuid aastast 2003 on MK-etapp toimunud Otepääl ühegi vaheaastata.

Siit kerkib küsimus: miks on FIS otsustanud nüüd ja just Otepää taandada iga-aastasest võistluskohast juhuslikumate kohtade hulka?

Sain salaallikalt teada, et küsimus pole Otepää etapi senises korraldamises, vaid küsimus on peaasjalikult selles, et Eesti Suusaliit pole FISile enam usaldusväärne partner. Põhjused on esiteks Otepää MK-etapi eduka korraldustiimi põhjendamatu väljavahetamine, teiseks Tiit Peki lahtikangutamine FISi murdmaakomitee liikme ning MK- ja kontinentaalkarikasarja alakomitee juhi kohalt ning kolmandaks Veerpalu dopinguskandaal, kus Eesti poolt on FISi tabanud erinevad süüdistused, sh valetamises. Mu salaallikas nentis, et kui MK-etapi korraldajate hulka jagub uusi tahtjaid, ja kui FIS ei näe Otepääd ega ESLi enam hea koostööpartnerina, siis saabki üks konkurent Otepää senise koha endale. Ehk see usaldusväärsus, mille ESL ja Otepää MK-etapp on aastatega FISi silmis teeninud, on hakanud nüüd murenema. Kusjuures siin on väga oluline lisada, et mu salaallikas ei tunne selle üle põrmugi heameelt (ehk seega ei maksa arvata, et ta on inimene, kes suusatamist vihkaks ja sellele halba sooviks).

Midagi pole teha, aga Eesti suusatamise tulevik tipptasemel paistab nutune. Eelmise sissakande kommentaaris ütles Karli-nimeline: "Hea sõber Rait [Pallo] ja teised ESL-i juhatuse liikmed, lõpetage see nali ära. Enne kui ise kollektiivselt tagasi astute, laske sisulised vastutajad lahti."

Mis peaks Eestis juhtuma, et siin need, kes vastutust kannavad, seda ka tegelikult kannaksid? Kas alles siis, kui mõni suusakoondise liige võtab püssi ja hakkab Otepä MK-etapil pealtvaatajaid tulistama, nähakse vajadust silmad avada ja midagi lõpuks muuta, aga varem mitte?
******
Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Kas selliseid tuliseid heitlusi, nagu mullusel Otepää Mk-etapil, näeb tulevikus Tehvandi staadionil üha harvem? Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kein Einaste juhtimas sprindivõistlust mullusel Otepää MK-etapil. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas küpses eas sportlikku arengut saavutada?

2011-10-11T23:15:00.012+03:00

Mida te, mehed, Eestis passite? Ootate nädal lõpuks lörtsi, et äkki saab juba vaikselt erialast trenni teha? Minge küsige tööandjalt raha, et vajate ka toetust sõiduks Norrasse, nagu sai Pullerits, kes on seal juba nädala algusest platsis! Ja tõepoolest, treeningtöö käib siin tihe. Mõnes kohas on lund juba 20 sentimeetri ligi.

Aga osa mehi ei usu, et minusugusest võiks asja saada. Üks tegelane kirjutas mulle nii (selguse huvides toimetatud): «Ei ole vahet, mis Pullerits teeb või mida oma treeningutest kirjutab, see on ainult vaht – tulemus on ikka sama. Seetõttu ei tasu siin kiibitseda ega tema juttu tõsiselt võtta. Ta on oma lae saavutanud ning mingi nipitamine ja trikitamine tulemust ei paranda. Võin selle peale kihla vedada.»

Sel tegelasel on õigus. Ja ei ole ka. Kohe üldse ei ole. Sest tal on liiga kitsas vaatepunkt. Avarust on vaja, avarust! Aga saan aru: kui kogu aeg Eesti metsade vahel konutada, kust see avaram vaade tulla võikski?

Olete minuga päri, et inimese elu ei arene muudkui ülespoole, nii et kui ta kunagi sureb, siis on ta täiesti tipus? Muidugi olete. Nagu ilmselt olete päri ka sellega, et teatud vanusest füüsiline areng pidurdub, siis peatub ja edasi algab taandareng. Eks inimeseti ole see individuaalne, millal nood pöördepunktid kätte jõuavad. Aga vaevalt leidub siin arukate hulgas neid, kes tulevad väitma, et 45-46-aastase liigeste-lihaste-luustiku jms võimekus on sama hea nagu 20-35-aastasel. Ei ole ju! (Mõistagi räägin siin nendest, kes pikka aega enam-vähem järjepidevalt sporti teinud, mitte nendest, kes 40. eluaastani suitsetasid ja jõid viina ja olid 30 kilo ülekaalus ega suutnud kolmandale korruselegi kõndida, aga siis hakkasid sportima ja nüüd kõnnivad ludinal üheksandale korrusele, näiteks.) Ja ühegi 45-46-aastase kiiruslikud ja vastupidavuse ja jõu ja elastsuse ja painduvuse jms näitajad ei saa olla võrdsed samasuguse treenitusega 20-30-aastase vastavate näitajatega. Nõus?

Kes kahtleb, eks mingu Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogi-ortopeedi Leho Ripsi juurde. Laske end viia mõnele lõikusele ja seal näete, mida vanus inimesega teeb, kui te mind ei usu. Karme asju teeb! (Aga sellest lugege lähemalt juba laupäevase Postimehe Arterist – seal tuleb hea lugu Eesti arsti karmist elust, garanteeritud.)

Niisiis, kui me joonistaksime siia ühe kõvera, mis näitab inimese anatoomilise suutlikkuse ja füüsilise võimekuse arengut tema eluteljel, siis saaksime kõvera, mis umbes 40. eluaastani (mõni aasta siia-sinna olenevalt isikut) tõuseb ja siis hakkab langema, paratamatult. See tähendab, et need, kes teevad noorena trenni, arenevad juba seetõttu, et nad saavad ajaga iseenesest üha paremaks. Kiireim on areng ilmselt murdeeas, otsustavaks saavad arvatavasti 17-22 aasta (kui räägime hüppest maailmaklassi) ning edaspidi areng aeglustub. Aga ta võib jätkuda siiski.

Alates umbes 40. eluaastast tuleb võidelda juba langeva trendi vastu. Te liigesed on kulunumad. Te luud on hapramad. Te lihasmass ja jõunäitajad vähenevad. Te kiirus kahaneb. Te vastupidavus hakkab samuti vähenema, sest maksimaalne hapnikutarbimise võime, näiteks, kuivab kokku iseenesest (selle kohta on selged teaduslikud graafikud olemas).

Olen seda kõike enda peal viimasel ajal selgelt tundnud. Näiteks jäi parem põlv paarist kergest jooksutrennist valusaks. Näiteks lõi paremasse küünarnukki heast peast valu sisse. Näiteks võtavad lühikesed kiirendused hinge rohkem kinni kui varem. Näiteks teatud harjutusi tehes tekivad luustikku naksumised.

Kokkuvõttes tähendab see, et anatoomilise ja füüsilise võimekuse kahanemise tõttu peaks kahanema ka sportlikud tulemused.

Aga ei kahane. Vähemasti mitte kõigil. Või vähemasti mitte nii hullusti, nagu objektiivsest paratamatusest lähtuvalt võiks või peaks.

Seega, fakt on see, et kui näiteks 45- või 46-aastane suudab korrata eelmise aasta tulemusi, siis on tegemist korraliku arenguga. Ta tulemused peaks muutuma kehvemaks, aga ei muutu – ja vaat see on kõva saavutus, kui murda eelkirjeldatud kõvera survet allapoole! Tõusva kõvera toel tulemuste parandamine seevastu pole mingi kunst. Noored mehed ei saa sellest võib-olla aru, aga oleks kurjast neid siin nende paratamatu noorusrumaluse ja vähese elukogemuse pärast siunata või karistada. Need, kes on minuvanused, saavad kindlasti aru, millest siin räägin.

Ja kuigi protokollis võib ikkagi olla tulemus sama mis mullu või tunamullu – nagu mul on juhtunud viimased kolm hooaega Estoloppeti maratonidel –, siis tegelikult on selle pealtnäha seisaku varjus tegemist tulemuse märgatava paranemisega. Ja jutt mingist lae saavutamisest on samuti vale – too lagi muutub seda kõrgemaks, mida madalamale vajuvad eekirjeldatud paratamatu kõvera survel anatoomilise ja füüsilise suutlikkuse ootuspärased parameetrid.

Kas pole loogiline arutluskäik? On küll. Kui tahate vastu vaielda, ärge tulge rääkima üksikutest näidetest. Erandeid leidub alati. Siin on jutt looduliku arengu ja taandarengu vääramatust loogikast, taipate?
******
Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sportlik trauma Norras 30 km Oslost põhjas, kust mäest ülesjooksu võistlusel ründas põder (taamal) ühte osalejat. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Norras talv juba paistab: Sognefjellsveien on vana tee, mis ühendab riigi ida- ja lääneosa. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 3: Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips õlaliigese artroskoopilist operatsiooni tegemas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Norras talvine rannikumaastik. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 5: Norra talv - kas pole ilus?Sognefjellsveien on vana tee, mis ühendab riigi ida- ja lääneosa. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma leidsin endale uue tippjuhendaja?

2011-10-09T20:45:00.011+03:00

Olge juba aegsasti hoiatatud talvistel suusavõistlustel uue konkurendi eest. Tema nimi on Peip Reedi. Vanad suusamehed teavad teda küllap väga hästi, rattamehed teavad ilmselt ka, sest näiteks minusugust keskmikku võitis ta Tartu rattamaratonil tervelt 18 minutit. Eelmisel nädalal jäi ta mulle Tähtvere spordipargi (kuri)kuulsal Pulleritsu-nimelisel ringil vahele. Kui ma hooaja esimesse rullitrenni ilmusin – sest parema põlve kummalise valu tõttu joosta enam ei saanud –, oli Reedil juba 18 ringi tehtud. (Üks ring on 850 meetrit pikk.) Ta ütles – mitte küll sõna-sõnalt (mul ei olnud märkmikku kaasas, et kõike üles tähendada), aga mõte oli igal juhul selles –, et rattasõidust on baas niivõrd hea, et patt oleks seda suusatamises mitte ära kasutada.

Ta läbis minuga koos veel kaheksa ringi, mis tähendab, et ta tegi pärast mitme aasta pikkust vaheaega esimeses rullitrennis kohe 22 km. Võimas algus, kas pole? Küsisin tema kõrval sõites, kas tempo liiga kõrge pole. Läbisime ringe umbes 3.50ga. Tema aga süüdistas, et hoopis mina olla see, kes kiirust üles tõmbab. Ent mõni sekund hiljem tunnistas, et tegelikult on ta üks sellistest, kes alati tunneb, et peab kas või nina jagu teistest ees olema, ja nii need kiirused kasvama tikuvadki. (Aga loomulikult, esmalt süüdistame ikka Pulleritsu...)

Kui Reedi lõpuks rajalt lahkus – pimedaks hakkas ka juba kiskuma –, pälvisin kohe ühe teise mehe tähelepanu. See oli Vahur Teppan, mees, kelle pronksmedalivõidust 2008. aasta jaanuaris USA meistrivõistlustel sprindis Andrew Newelli ja Torin Koosi järel kirjutasin Eesti ajakirjanduses mina esimesena; mees, kes on MK-etappidel jõudnud mitmel korral sprindis punktikohale, kuid kes tänavu suvel teatas ootamatult tippspordist loobumisest, sest motivatsioon sai otsa.

Teppan pidas mind kinni ja näitas, et hoian paaristõugete ajal keppe liiga laialt. Hakkasin kohe jälgima, et hoiaksin kitsamalt. Paar ringi hiljem tegi ta mulle uue peatuse. Siis sättis mu käte, küünarvarre ja õlgade asendit. Tõepoolest, eks suvega lähe nii mõndagi meelest. Ei ole mul seda lihasmälu, mida on ilmselt Reedil.

Tegin 16 ringi ehk 13,6 km 1:01ga. Algatuseks aitas küll.

Kaks päeva hiljem, reede õhtupoolikul, ei olnud Reedist Tähtvere spordipargis mingit märki. Nagu ka kümnetest teistest, kes eelmisel korral tikkusid lausa rada ummistama. Parem oligi, et kedagi polnud. See-eest peaasi, et kohal oli taas Teppan. Palusin, kas ta annaks mulle veel mõne õppetunni. Ega mul vastu muud pakkuda olnud, kui et lubasin... siin võite esitada oma pakkumise, mida lubasin – näis, kas te suudate mu mõtteid lugeda, nagu nii mitmedki mehed on kommentaariumis püüdnud väita ja näidata, et suudavad, jättes sinna arvamusavaldusi, mis pretendeerivad minu suhtes hirmsuurele ja lõplikule tarkusele.

Kuigi Teppanil oli parajasti kõrval perspektiivikas noorõpilane, kes areneb lähiaastail minust kindlasti palju kolossaalsema kiirusega, leidis ta mõne hetke mullegi. Nii näitas ta ette harjutuse, mida kutsun tõukerattaga sõiduks – see aitab klassikasõiduks tasakaalu lihvida. Küllap taipate isegi, kuidas seda harjutust teha, eks? Algul tundus päris võimatu, aga tasapisi hakkasin juba sekund-kaks liuglema. Tegin seda kummalgi jalal 300-400 meetrit. Seejärel sõitsin neli ringi keppideta ning proovisin jälgida just libisemisfaasi – et see oleks võimalikult pikk. Eelmine sügis õpetas sama asja mulle Vahur Teppani vend Jaak, aga siis jäin jänni: ei suutnud libisemisasendit kuigi kaua säilitada, rääkimata tugijala sirgena hoidmisest. Nüüd tundsin, et hakkas tasapisi juba tulema.

Samas, ega ma ole mõni selline, kes iga asja tuimalt teeb, mida öeldakse, vaid üritan asjade mõttest aru ka saada. Niisiis küsisingi Vahur Teppanilt, kui talle rajal taas kõrvale jõudsin: «Aga mis on selle vahelduvtõukelise sõiduviisi libisemisfaasi harjutamise mõte, kui Estoloppeti maratonidel sõidetakse 85 protsenti distantsist paaristõugetega ja ülejäänud 15 protsenti kas libisetakse mäest alla või joostakse mäest üles? Kas see pole nii, et vahelduvtõukelist sõiduviisi on mõtet harjutada üksnes neil, kes löövad kaasa tiitlivõistlustel, kus tõepoolest läheb vaja igasuguse sõiduviisi valdamist?»

Mulle tundus, et hetkeks jäi Teppan kimbatusse. Sest ta päris vastu, kas ma sõidan tõepoolest ainult Estoloppetit. «Aga muidugi, mida siis veel?» vastasin. «Ega ma ole mingi tippsportlane.» Ta seedis mu öeldut mõne sekundi. Ja seejärel andis seletuse. Pika ja põhjaliku. Kas selle blogi targad julgevad nüüd ka oma tarkust näidata ja öelda teistelegi, mida Teppan mulle vastas?

Kui keppideta sai üle 4 km sõidetud, võtsin kepid kätte ning sõitsin edasi hästi rahulikult, pika libiseva sammuga, jälgides tähelepanelikult tehnikat: käte tööd, kehaasendit, tugijala hoiakut. Oma arust liikusin hoopis teistsuguse tunnetusega kui kunagi varemalt. Minu arust oli see juba sõitmise moodi. Ja ega ma vist eksinud. Sest kui Teppan oma hoolealusega rajalt lahkus, hüüdis ta mulle, ja minu arust täiesti siiralt: «Sa sõidad jumala ilusasti!»

Nii et tegelikult võiks selle sissekande pealkiri olla «Kuidas ma lõpuks klassikatehnikale pihta hakkasin saama?». Nüüd üritan paar päeva Norras luurata, mis uued tuuled seal puhuvad ja kas seal leidub mõni nipp, mida kõrva taha panna. Ega ühes kohas ning ühe ja sama juhendaja käe all – või hoopis ilma juhendajata! – ikka arene.

Üks asi veel. Teppan lisas soovituse, kui oli mu sõidustiili kiitnud. Ta ütles, et jälgiksin ka edaspidi tehnikat ega kiirustaks. Tõepoolest, reedel läbisin 16 ringi ehk 13,6 km 1:14ga ja pühapäeval 20 ringi ehk 17 km 1:30ga. Mõlemas trennis läbisin kuus ringi keppideta sõites. Pole ju kiire, ega ju?

Ja ikka veel üks asi. Mul on eelkokkulepe veel ühe endise sprinteriga, kes on samuti lubanud mu suusatehnikat parandada. Aga nagu kombeks, siis ega asjust enne nimedega räägita, kui kaup klaar.
******Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peip Reedi, innukas rattur, Tartus Tähtvere pargis 2008. aasta aprilli lõpus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 2-5: Vahur Teppan näitab Priit Pulleritsule mõningaid suusataja koduseid harjutusi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas saavutada neliküritusel võidukas tulemus?

2011-10-06T08:05:00.007+03:00

Pole vähe neid mehi - vaadake endale otsa, äkki olete ka teie üks neist? -, kes pole ajapikku suutnud hoiduda väidetest, et harjutan liiga ühekülgselt. Aga mis spordis loeb? Loomulikult, spordis loeb tulemus. Ja see ei jäta ühekülgsuse jutus kivi kivi peale.

Vahepeal on ilmunud Klubi Tartu Maraton tänavuse nelikürituse tulemused ja need on ausalt öeldes jahmatavad. Heas mõttes jahmatavad. (Siin saavad kõik need, kes kurdavad, et enamik teateid on negatiivsed, lõpuks oma positiivse ja ilusa uudise.) Seal selgub, et mitte ükski minuvanune ega minust vanem osaleja ei lõpetanud kokkuvõtlikus arvestuses minust eespool. Mis tähendab seda, et suusatamise, jooksu, maantee- ja maastikurattasõidu tulemuste liitmisel pole ükski minust vanem mees minust parem. (Ja naistest ärme hakkame siin rääkimagi - neist parim jäi ikka jupp maad tahapoole; ehk kui sättida minu nimi Exceli tabelis arvutiekraanil kõige ülemisele reale, siis parima naise Alma Sarapuu nimi jääb kõige alumisele reale. Et miks sellest räägin? Väga lihtne: seepärast, et ajakirjanduslikus tekstis on üks tõhusamaid vahendeid sõnumi kohale viimiseks selle piltlikustamine - nii palju siis teile ka meediakoolitust, täiesti tasuta.)

Selline tulemus, et ükski minust vanem mees ei saanud minust paremat tulemust, teeb loomulikult heameelt. Kas teile ei teeks? Kas teie ei oleks rõõmus, kui avastate enda kohta midagi analoogset? Kindlasti oleksite. See on ju endastmõistetav. Ja ainult kade inimene võib seda pahaks panna, hakata selle kallal norima ja selle üle ilkuma. Või ette heitma, et kõik minuvanused ja vanemad ei teinud kõiki nelja ala kaasa. Aga mis see minu mure on? Võistlus käib ju nende vahel, kes kohale tulid, ja Tartu neliküritus on kõige suurema osavõtjate arvuga nn kompleksüritus terves Eestis, kui mitte kogu Baltikumis. (Ei tea, kas Soomes ja Rootsis ka midagi sellist toimub?)

Tõsi, üldjärjestuses langesin mullusega võrreldes koha võrra tahapoole, 31. realt 32. reale. Koefitsientide kogusumma oli see-eest tänavu parem kui eelmine aasta (mida väiksem arv, seda parem), vastavalt 4,824 ja 4,889. Eelmine aasta olnuksin tänavuse koefitsientide summaga 26. Aga see on "oleks", nagu on "oleks" ka see, et kui suusamaratonil poleks pidamismääre juba 15-20 km järel täiesti ära kulunud, siis jõudnuksin tänavu ilmselt 30 parema sekka. Samas võib ju vastukaaluks öelda, et kui rattarallil poleks sõit teises grupis nii hästi välja tulnud, võinuksin jääda vaat et 40. kohastki tahapoole.

Tegelikult pole ka 32. kohal miskit viga, eriti arvestades, et otse minu ees lõpetasid sellised tuntud harrastussportlased, nagu Pait Hirv ja Ivar Ivanov. Ja vahetult minu selja taha jäid Toomas Jõgeva, kes aastaid tagasi "pärandas" mulle oma Tartu nn jooksumaratoni teise grupi stardinumbri (ta oli mu mälu järgi haigestunud ja ta number oli saadaval, kõik käis Klubi Tartu Maraton vahendusel legaalseid teid pidi, ärge üritagegi siin midagi "punuma" hakata), ja Emeri Lepp, keda ei aidanud kõrgemale kohale isegi alla kolme tunni läbitud rattamaraton. Kaasblogija Art Soonets sai 52. koha.

Aga see pole veel kõik. Tartlaste arvestuses sain Arvi Suurpere ja Margus Kauri järel kolmanda koha. Mis siis, et omavanuste ja vanemate seas parim koondtulemus ja tartlaste arvestuses kolmas koht ei too Klubi Tartu Maratonilt mitte mingisugust medalit, diplomit ega äramärkimistki. See pole tähtis, ja vaevalt keegi selle nimel kaasa lööbki. Mina küll mitte. Oluline on ju see rahulolu, mille igaüks oma tulemusest ise saab. Ei leia, et mul rahulolematuseks alust võiks olla.
******
Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattamaraton Ande ja Puka toitlustuspunkti vahel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits väntamas Tartu rattamaratoni finiši suunas, kannul endine Eesti jalgpallikoondise mängija Marek Lemsalu. Fotode autor: Tiia Luht
Foto 4: Priit Pullerits (paremal heleda vestiga) autasustab Postimehe aastatellimusega Tartu rattamaratoni võitjat Tanel Kangertit (pjedestaali kõrgeimal astmel). Foto autor: Tiia Luht

Pullerits: Kes on minu salaallikad?

2011-10-03T09:39:00.018+03:00

Paralleelselt sellega, kui eelmise nädala Tartu Ülikooli kliinikumis veetsin, arenes mul huvitav eravestlus, mille käigus sain teada, et Eesti Suusaliit hoiab teraselt silma peal sellel, mida kirjutan, ja samuti neil, kes olla minu salaallikad. See ei olnud mulle uudis. Sedasama oli mulle juba suvel rääkinud veel üks Eesti Suusaliidu tegelane - et nad teavad küll, kes mulle sensitiivset infot toob. Aga eelmise nädala lõpus läks eriti huvitavaks.

Vaevalt olin saanud puhtsüdamliku ülestunnituse, et salaallikail on silm peal, kui mulle tuli vägagi graafiline materjal, kes asjameeste arvates nood salaallikad võiks olla. Ja mis eriti huvitav: nagu aru sain, on potentsiaalsed salaallikad tolles materjalis lausa tõenäosuslikus järjestuses - kõige peamised allikad ikka kõige ees. See on põnev materjal - ja nagu ikka, jääb järgneva materjali allikas saladusse.

Jaak Mae: Pullerits pole eales varjanud oma poolehoidu Mae vastu, mis on tõenäoliselt tingitud tema õiglustundest, et miks tema on pälvinud Alaverilt vähem tähelepanu kui Andrus Veerpalu. Juba sellal, kui Pullerits käis aastaid tagasi Eesti suusakoondise suvises laagris Otepääl, oli näha, et kõige paremini klappis tal suhtlus just Maega. Selle kinnituseks on ka Torino olümpial juhtunu, kus Mae kutsus Pulleritsu võistlejate boksi, kuhu ajakirjanikke ei lasta, ning andis talle seal terve leheküljelise intervjuu. Eesti suusatajatest on Pullerits kasutanud meedias just Maed kõige sagedasema allikana. Ja kui Pullerits suvel kirjutas, et Mae hakkab Otepää MK-etapi juhina saama 50 000-eurost palka, avaldas ta Mae telefonikõne järel lehes vabanduse, et on summaga eksinud - see on midagi sellist, mida enamik ajakirjanikke kunagi ei vaevu tegema.

Raul Olle: Pulleritsu kirjutistes teine sage allikas suusatajate leerist. Pullerits on kasutanud tema ekspertarvamusi ka oma blogis. Lisaks on Pullerits palunud ja saanud Ollelt treeningunõu, mõni hooaeg tagasi üritas ta palgata Ollet Tartu maratonil endale tempotegijaks ehk jäneseks ning ühel Otepää MK-etapi eelsel šõuvõistlusel oma teatemeeskonna liikmeks.

Anatoli Šmigun: teadaolevalt Eesti ajakirjanikega ei suhtle, sest nood ei ole temasse piisavalt tunnustavalt suhtunud, kuid aastate tagant jäi silma, kuidas andis Pulleritsule - kes nõukaaegse inimese ja vene kroonus käinuna valdab hästi vene keelt, erinevalt noorema põlvkonna ajakirjanikest - ühes Tallinna autosalongis naeratades pika usutluse. Nad istusid kõrvuti nahkdiivanil nagu vanad tuttavad. Pärast seda ilmus Pulleritsult pikk kirjutis, mis näitas, et Eesti naiste suusatamise allakäigus on süüdi hoopis Mati Alaver ning Anatoli Šmigunil pole sellega vähimatki pistmist.

Pavo Raudsepp: kuigi Raudsepp on süüdistanud Pulleritsu oma suusatajakarjääri lõppemises - Pullerits avaldas Raudsepa pillatud sõnad, et tal on ükskamakõik, mis koha saab Eesti Salt Lake City olümpial teatesõidus, misjärel Alaver ei pannud teda meeskonnas väljagi -, on ta kiitnud Pulleritsu oma karjääri kõige paremaks toetajaks, kui tänu Pulleritsu innukale sekkumisele pääses ta suurde sporti tagasitulekut üritades Davosi MK-etapil starti. Estoloppeti võistlustel on nähtud, et nad suhtlevad nagu vanad semud siiamaani.

Urmas Välbe: Pullerits kirjutas kunagi ühes Klubi Tartu Maraton väljaandes Välbest pika kangelasloo, millest oli näha, et neil on usalduslik läbisaamine. Samuti on ilmne see, et Eesti koondise määrdemeestest sai Pullerits kõige paremini läbi just Välbega, kes oli alati valmis talle kõike kommenteerima ning tema lugude juurde ka kelmikaid pilte tegema.

Tarvo Kiudma: mõni aasta tagasi Norras Beitostöleni MK-etapile sõites istus Pullerits bussis kõrvuti just Kiudmaga ja vestles temaga kogu pika teekonna. Mõni aasta tagasi, kui Pullerits enne Otepää MK-etapi eelset šõuvõistlust hooldetiimide boksides kukkudes kulmu vigastas, viis Kiudma ta enda poole ning tegi seal kulmule õmbluse. Kiudma pidi startima Pulleritsuga samas tiimis, kuid keelitas pärast kulmutraumat Pulleritsu startimast loobuma.

Jaanus Pulles: Pullerits on aidanud oma mitme kirjutisega tutvustada Pullese veetavat terviseradade projekti. Kord tõi Pulles Pulleritsu isegi oma isikliku autoga Tartust Haanja maratonile ja viis sealt koju tagasi.

Angela Veerpalu: Pullerits on kirjutanud pika leheküljelise loo Angela Veerpalu varjuna - kuidas Angela elas kaasa Andruse sõidule Otepää MK-etapil. Samuti oli Pullerits esimene Eesti ajakirjanik, kellele Angela Veerpalu andis Torino olümpial intervjuu pärast mehe teist olümpiavõitu. Pullerits on käinud mitut puhku koos Postimehe peatoimetaja ja fotograafiga Veerpalude pool, mille kohta on ajakirjanduses ilmunud ka fotosid.

Lauri Rannama: aastaid tagasi kirjutas Pullerits Rannamast Postimehe tagaküljel pika loo, kus rääkis temast kui suusakoondise võimalikust tulevasest peatreenerist ning pälvis selle eest isegi spordiajakirjanike konkursil preemia. Teada on Pulleritsu nn nõrkus inimeste vastu, kellel on ette näidata teadustöös häid saavutusi. Samuti on teada, et Rannama on aidanud Pulleritsu trauma ravil, ning kuuldavasti on aidanud isegi ühte tema järeltulijat.

Kristjan Thor-Vähi: andis pärast seda, kui Kristina Šmigun oli Torino olümpial võitnud kaks kuldmedalit, pitsarestoranis Pulleritsule pika intervjuu, pikema kui kellelegi teisele, kus tunnistas esimest korda, et Kristina on valmis mõelnud, et tahab võita oma kolmanda kulla Vancouveri olümpial.

Eesti laskesuusatajad (ennekõike Roland Lessing, Priit Viks, Kauri Kõiv, Eveli Saue, Kadri Lehtla): ligi aasta tagasi avaldas Pullerits Postimehes pika kirjutise laskesuusatajate rahalistest raskustest, misjärel kultuuriministeerium otsustas noid toetada poole miljoni krooniga. Pole vähimatki põhjust arvata, et tolle artikliga laskesuusatajaile osutatud heategu ei jää ajakirjanikule kõige väärtuslikuma kauba, sensitiivse infoga tasustamata, seda enam, et laskesuusatajail on kõrvalseisjate ja murdmaasuusatajate konkurentidena alust poetada Pulleritsule nii mõndagi, mis suusatajaile kasuks ei pruugi tulla.

Kalmer Tramm: tegi aastaid tagasi vähemalt kaheks hooajaks Pulleritsule individuaalseid treeningplaane, vastutasuks tegi Pullerits temast Eesti ajakirjanduses ühe arvamusliidri. Pullerits ei ole Trammi kohta avaldanud kunagi ühtegi kriitilist sõna, ehkki Eesti naissuusatajate tulemused ei ole just sellised, nagu alaliit ja avalikkus soovivad näha.

Aivar Rehemaa: Pullerits on üks enim Rehemaast kirjutanud ajakirjanikke. Kord avaldas ta temast leheküljelise intervjuu ainuüksi sel puhul, et Rehemaa sai aasta vanemaks, kusjuures tegemist ei olnud ümmarguse tähtpäevaga. Samuti on Pullerits korduvalt avalikult rääkinud, kuidas ta käis Otepääl Rehemaal külas ning Rehemaa oli talle üksipulgi oma sporditegemisest rääkinud. Samuti on teada, et Pulleritsu sümpaatia kuulub sageli nn underdogidele, kes kõigi raskuste ja takistuste kiuste üritavad oma soovitud tulemust saavutada. Ühtlasi on teada, et Pullerits on oma lugudes pööranud tihti tähelepanu ka Aivar Rehemaa õe Jana sportlikele püüdlustele.

Andres Jõesaar: meediainimesed hoiavad alati kokku ja vahetavad infot. Pulleritsu läbisaamine Jõesaarega on ilmselgelt hea, sest endise kahevõistlejana on Jõesaar seisnud just selle ala eest ning Pullerits kirjutas mõni aasta tagasi pika loo, kuidas kahevõistlejad on jäetud vaeslapse ossa. Liiati oli Tartu Ülikooli rektori professor Alar Karise kokku kutsutud ajakirjandusõppe arengut puudutaval arutelul istunud Pullerits nõukogu saalis kõrvuti just Jõesaarega.

Tiit Pekk: Pekk on intelligentne mees, kellele meeldib, kui tema vastas on teine arukas ja haritud inimene, mistõttu ei maksa imestada, et Pullerits kirjutas temast kui tegelikult vähemärgatavast tegelasest pärast Salt Lake City olümpiat pika portreeloo, et Pekk rääkis just Pulleritsule pikalt-laialt sellest, kuidas suusatamises karistusi määratakse (sh eestlastele), millest Pullerits tegi omal ajal suusaliidu suusaväljaandesse ühe oma sisukama suusaloo, ja Torino olümpial oli näha, kuidas muidu äärmiselt hõivatud Pekk võttis aja maha, et minna ja anda pikk usutlus just Pulleritsule.

Jaan Martinson: teadaolevalt vahetab Pullerits Õhtulehe juhtiva suusaajakirjanikuga alatasa infot. Neil on ilmselt kujunenud tööstiil, kus üks räägib ühele ühte ja teine teisele teisi jutte, et niiviisi allikaid paremini peita, sest avalikkuses ei oska siis keegi kokku viia, kust teave tegelikult pärineb. Suure tõenäosusega saab oletada, et info Šmigun-Vähi suuskade pärandamisest Veerpalu tütrele tuli just Pulleritsult, kuid realiseeris selle Martinson.

Jaanus Teppan: Pullerits avaldas aastate eest Teppanist pika tunnustava loo, mille peale oli Alaver sunnitud talle helistama ja andma märku, et ta on hakanud ühte meest liialt kiitma. Teppanit on mitut puhku nähtud Estoloppeti maratonidel Pulleritsule joogipudelit ulatamas. Samuti on Pullerits kasutanud teda allikana oma paljudes suusalugudes. Tagatipuks on teada, et Tartus saab Pullerits hästi läbi Teppani poegade Jaagu ja Vahuriga, keda ta on samuti aidanud oma kirjutistes asjatundjatena rohkem pildile pääseda.

Arti Arakas: Pullerits on väheseid ajakirjanikke, kes on Arakalt kunagi üldse mingeid kommentaare saanud ja kellele on Arakas soostunud oma spordihuvist rääkima. Avaliku info andmeil kuulub Pulleritsule Arco Vara IPO-ajast ka firma aktsiaid.

Tiimar Laine: nii nagu Pullerits, on ka temaga enam-vähem sama vana Laine endine keskmaajooksja. Suvel kirjutas Pullerits Laine seikluspargist Otepää külje all küljepikkuse loo, kus maalis pildi, kui põnev ja üksjagu heidutav see on.

Margus Ader: on koostanud Pulleritsule treeningplaane, samuti laenanud talle võistlusteks oma varustust, alati Pulleritsu ergutanud ja motiveerinud. Liiati on Ader tuntud mehena, kes ütleb asju julgelt välja, ei tiku midagi ilustama ega varjama.

Silja Suija: just Pullerits aitas suurde sporti tagasitulekut üritanud Suija suurele meediapildile, kui kirjutas temast esimesed pikad lood. Samuti oli Pullerits pikka aega Tartus Silja Spordi n-ö kuldklient, kui hankis kogu varustuse sealt ja käis seal võistlusteks suuski ette valmistamas.

Piret Niglas: Eesti ajakirjandusauhinna pälvinud Pulleritsu lugu Eesti naiste suusatamise probleemidest algas just Niglaselt saadud näitega, kuidas Alaver oli pannud naiste koondise koosolekul kõigile peeglid lauale ja käskinud sinna vaadata, et naised veenduksid, kui paksud nad on. Sellise intiimse tõsiasja paljastamine lubab eeldada, et Niglas on rääkinud Pulleritsule veel palju lugusid.

Rait Pallo: Pallo on usin Klubi Tartu Maraton neliküritusel osaleja nagu Pulleritski. Kuni viimase ajani on Pullerits olnud ainus ajakirjanik, kes on Pallo saavutustele ajakirjanduses tähelepanu osutanud.

Alar Arukuusk: just Pullerits oli see, kes andis mõni aasta tagasi Arukuusele teada, et noored inimesed, kes Tehvandi hüppetorni vaateplatvormile pileteid müüvad, kasseerivad küll raha, aga piletit vastu ei anna. Väheusutav, et Pullerits tegi seda vähimagi omakasupüüdliku eesmärgita.

Materjali lõpus on küsimus: kas nimekiri on täielik või on keegi siit puudu?
******Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae (paremal) kuulamas Eesti Suusaliidu presidenti Sandor Liivet, kes ilmselt püüab teda veenda, et ta Pulleritsule rohkem siseinfot ei jagaks. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Raul Olle edastamas Holmenkolleni MM-võistlustelt infot - pole täpselt teada, kas teisel pool toru on Postimehe esindaja. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Urmas Välbe näitab, et tal on erinevate allikatega suhtlemiseks eri telefonid. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Angela Veerpalu näitab 2002. aasta detsembris Postimehe endisele peatoimetajale Urmas Klaasile (vasakul) ja ajakirjanik Priit Pulleritsule abikaasa auhindade kogu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Aivar Rehemaa kuulab hoolega, kas räägitakse ka midagi sellist, mida tasub kõrva taha panna ja edasi rääkida. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Sellise foto lasi Priit Pullerits teha oma seitsme aasta taguse loo juurde, mis rääkis Jaanus Teppanist (vasakul kastekannuga) kui Eesti suusatamise tulevikulootuste ettevalmistajast. Puul istuvad (vasakult) Sandra Kullas, Piret Pormeister, Marika Kustavus, Algo Kärp ja Ats Uiboupin. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas traumatoloog suudab teha imet?

2011-09-28T16:45:00.011+03:00

Tartu rattamaratoni stardi järel tekkis olukord, mis tekitas raskeid küsimusi. Minu järel alustas sõitu Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips, kes juba saja-kahesaja meetri järel mind õla tagant utsitas, et "mine-mine mööda". Ma ei saanud aru, kuhu mul minna oli. Kõik kohad olid tihedalt sõitjaid täis, kellest nagunii mitmed otsisid teiste vahel palavikuliselt parimat trajektoori.

Selline ergutus doktor Ripsi suust tuli seda ootamatumalt, et kogenud kirurgina on ta oma elus näinud rohkem sporditraumasid ja nende valusaid tagajärgi, kui meie siin kõigi peale ilmselt kokku. Ja selline visuaalne kogemus, nagu ta mulle ühel Tartu Velo klubi rattatreeningul tunnistas, kui utsitasin teda omakorda finišiheitlusse sekkuma, on põhjus, miks ta ise ratta seljas liiga uljaks ei taha minna, vaid pigem ettevaatlikkusest tahapoole hoiab. Tartu rattamaratonil, paistis mulle, et ta surus oma ettevaatlikkuse maha. Või on tema ettevaatlikkuse tase selline, mis võrdub minu standardi järgi hullumeelsuse tasemega.

Nüüd on lugu nii, et meie teed doktor Ripsiga on ristunud taas. Olen juba kolm päeva veetnud Tartu Ülikoolis kliinikumis traumatoloogia osakonnas, ja asjalood on ausalt öeldes karmid. Kohe väga karmid. Muidugi on hea, kui on tuttav tohter, kes kõiki probleeme üksipulgi jagab, ja tundub, et igast olukorrast, ka kõige trööstitumast, mingigi rahuldava väljapääsu leiab. See annab lootust, et kõik polegi kõige hullem. Aga ei eales tea, mis homne päev tuua võib. Kaks päeva on jäänud mul veel traumatoloogia osakonnas vastu pidada. Ega siin midagi rõõmustavat ole. Aga reede lõpust, on doktor Rips lubanud, saan minema. Näis siis, millises seisus.

Igatahes soovitan kõigil sügavalt järele mõelda, kui hulljulgeks tasub sportimisega minna ja kui uisapäisa tasub trenni teha. Traumad, ja päris jõhkrad, nagu selgub, on kerged tulema: üks vale liigutus, üks vale otsus, üks ebaõnnestnud manööver - ja oletegi haiglas. Ning siis jääb loota vaid arsti suutlikkusele. Ja ilmselt ka imele, et äkki suudab ta siiski aidata. Sest kui tema ka ei suuda, kes siis veel?
******Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips otsib raskele olukorrale lahendust. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Doktor Leho Rips on asunud tegutsema. Operatsioon käib. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks minust kunagi sportlast ei saanud?

2011-09-26T14:30:00.009+03:00

Nüüd lõpuks tean, miks minust sportlasena asja ei saanud. Ja et te siin enneaegu parastavalt naerma ei purtsataks, siis teatan, et tean ka seda, miks teist kellestki, kes te siin lugemas ja arutlemas käite, õiget sportlast ei tulnud.

Yannis Pitsiladis, Glasgow ülikooli spordifüsioloogia professor, kes siin ennist pakkust kõneainet Andrus Veerpalu dopingukaasuse käsitlusega, rääkis samas usutluses mulle, miks valged mehed on teatud aladel muutunud neegritega võrreldes lödipüksiks (minu kokkuvõtlikult iseloomustav sõna, mitte Pitsiladise oma). Selleks, et oleksite targem ja minuga samal lainel, lugege siin seda minu artiklit.

Ja nüüd meenutame kõik oma lapsepõlve. Ja küsime: kui kõvasti me siis, nooruses, ikka trenni tegime? kui siiralt uskusime, et meist võiks tulla kõva spordimees? isegi kui mõni uskus, siis kui kõvasti oli ta valmis selle nimel trenni tegema ja ennast ohverdama?

Ütlen ausalt: ma ei uskunud iialgi, et minust võiks mingi kõva jooksumees saada. Ehk 1.52 oleks see piir olnud, milleni oleksin 800 meetri jooksus küündinud, edasi sealt mitte mingil juhul. Sest alustasin regulaarse sportimisega alles Tartu Ülikooli esimesel kursusel. Seejärel veetsin kaks aastat sõjaväes ja kui tagasi tulin, polnud vormi ollagi, küll aga oli tosin lisakilo. Aga siis olin ma juba piisavalt vana, 21, ja sealt polnud enam võimalik midagi püüda. Trenni küll tegin, sain kahe aastaga kätte aja 1.55,9, aga ma oleks pidanud olema püsti lihtsameelne, kui uskunuks, et võiksin kunagi jõuda Eesti meistrivõistlustel pjedestaalile. Sellest endale kainelt aru andes panustasin pigem õppimisele ning tänu headele õpitulemustele läkitas professor Marju Lauristin mind oma kontakte kasutades (kõrvaline abi! diskvalifitseerida!) 1990. aasta sügissemestriks New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli, omasuguste seas maailma vaieldamatult parimasse. Spordiga tegin lõpparve juba rohkem kui pool aastat enne seda.

Need tõsiasjad räägivad kõik sellest, millest rääkis mulle Pitsiladis: et puudus eluliselt vajalik spordinälg, saavutusjanu, ning selle asemel oli mõistlik ja võimalik teostada end hoopis muul viisil, õppides. Kogu lugu. Rohkem pole siin midagi seletada.

Ja Pitsiladise kirjeldatud teooria käib, muide, ju ka teie kohta. Või ei?
******
Saguaro kaktus, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Etioopia rahvuskoondise treeningdressis Yannis Pitsiladis, Glasgow ülikooli spordifüsioloogia professor, Tartu kesklinnas jooksmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Thomas Jeffersoni monument New Yorgi Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Pullerits: Kuidas kõrvaline abi valusalt kätte maksab?

2011-09-22T12:40:00.007+03:00

Avage Tartu rattamaratoni tulemuste protokoll ja te näete kõige kõrgemal, et kolm võistlejat on diskvalifitseeritud, nende seas nr 10007 Signe Parm kõrvalise abi kasutamise ja nr 145 Olavi Israel kõrvalise abi osutamise eest. Parm lõpetas naiste arvestuses rattamaratoni viiendana. Mis juhtus?

Sportinfo.ee kommentaariumis kirjutab 391. koha saanud Margus Kivirüüt juhtunust järgmist: "Jõudsin metsavahe lõpus Signe Parmile järele ühel tõusul, vaatasin, et nr 145 lükkas teda. Mõtlesin, et näe, džentelmen, aga kui see kordus iga paarisaja meetri tagant, siis vaatasin, et see küll õige asi ei ole. Kui pärast ETV ülekande kordust internetist jälgisin lõpetamist, siis on ka näha, kuidas nr 145 veel korra enne finišit lükkab, võib siis arvata, et see käis kogu rajal. Tekkis paha maik, aga otsustasin selle jätta enda teada. Nüüd, kui ametlik disklaff ära tuli, saab suu puhtaks rääkida. Võistlus olgu ikka aus, võistled sa siis esimese või viiesajanda koha pärast."

Uurisin ka Klubi Tartu Maraton esindajalt nende otsuse tagamaade kohta ja sain teada, et kohtunike otsus Parm ja Israel diskvalifitseerida oli üksmeelne ning mingeid vastuväiteid sellele kellelgi polnud. Telepilti uurides ilmnes, et näiteks viimasel 500 meetril oli Israel lükanud Parmi kolm korda, ja mitte korraks, vaid ikka nii, et ta hoo üles saaks, ja viimane kord oli lükanud umbes 150 meetrit enne lõpujoont.

Küsimus on kõrvalise abi kasutamises, ja seda enam, et kaalul olid korraga kolme arvestuse tulemused - Tartu rattamaraton, neliküritus ja Eesti meistrivõistlused -, ning seda veelgi enam, et meesvõistleja lükkas naisvõistlejat.

"Kus tegijaid, seal nägijaid," kommenteeris juhtunut üks naisvõistleja.

Kuidas kommenteetrite teie?
******Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Signe Parm 2009. aasta jaanuaris. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Olavi Israel (paremal) mullu juunis lennuakadeemia uue hoone ehituse nurgakivi panekul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattamaratoni võitja Tanel Kangert. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix