Pullerits: Miks raisata kallist aega venitamisele?

Mitmed maailmas tehtud uuringud väidavad, et venitamine enne treeningu algust on täiesti tarbetu, kohati isegi kahjulik, mille peale Eesti tunnustatumaid spordiarste Mihkel Mardna hüüatab: «See on uskumatu! Kuidas saab sellise asja peale üldse tulla!»

Ameerikas on läbi viidud arvukalt uurimusi, mis tõestavad, et painutamine ja venitamine, mida teevad enne treeningut ja võistlust nii tippsportlased kui enamik lihtharrastajaid, ei aita vähendada vigastuste ohtu ega parandada saavutusvõimet. Enamgi veel: osa uuringuid on avastanud, et venitamine võib põhjustada rohkem probleeme kui neid ära hoida.

Nii näiteks on üks uurimus teinud kindlaks, et maratonijooksjad, kes teevad enne trenni või starti hoolega venitusharjutusi, saavad sagedamini traumasid kui need, kes oma lihaseid eesootavaks katsumuseks venitades ette ei valmista.

Spordimeditsiini Sihtasutuse juhataja ortopeed Mardna ütleb, et need inimesed, kes seesuguseid uurimistulemusi avaldavad, end küll teadlaseks nimetada ei saa. «Ma lükkaks hea meelega need jõhkralt ümber,» lisab ta.

Esiteks väide, et venitamine ei aita vältida vigastusi. Mardna seletab, et lihastraumad ei teki mitte lihase pingutus-, vaid lõõgastusfaasis. Kui lihas on aga eelneva venitamisega muudetud elastsemaks, suudab see isegi ülepingutuse tagajärjel kergemini lõdvestuda, märgib ta.

Teiseks väide, et venitamine ei paranda sportlikke tulemusi. Mardna toob näiteks 400 meetri jooksja, kelle sammu pikkus on 2,25 meetrit. Kui too jooksja suudab tänu lihaste suuremale elastsusele, millel aitab kaasa venitamine, lisada sammupikkust 2 cm, kärbib see lõpuaega 0,3 sekundit. «45 sekundi juures on see suur vahe,» nendib Mardna.

Ka kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool peab väiteid venitusharjutuste mõttetusest rumalaks jutuks. «Ütleks, et see on möga,» sõnab ta. «Kui lihas on elastne, on lihaskoordinatsioon parem, plahvatusvõime suurem ja ka tehnika õppimine paraneb.»

Nii Nool kui Mardna viitavad tõestuseks, et venitamine on spordis hädavajalik, oma kogemusele. Kumbki neist pole näinud ühtki sportlast, kes enne harjutama või võistlema asumist ei venitaks.

Mardna on oma silmaga näinud, kuidas Jamaica sprinterid tulevad staadionile ja isegi enne, kui alustavad soojendusjooksu, lasevad nad manuaalterapeudil lihased-liigesed n-ö lahti tõmmata. «Miks maailma tippsprinterid teevad vastupidiselt soovitustele?» küsib Mardna retooriliselt venitamist mahategevate uuringute kohta.

Ta endagi pisitraumad harrastussportlasena on tekkinud sellest, et pole teinekord viitsinud enne treenima asumist korralikult soojendusharjutusi teha.

Kuid Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna treeninguõpetuse õppetooli dotsent Mehis Viru märgib, et venitamisse üheselt, olgu taunivalt või tunnustavalt, siiski suhtuda ei saa. Ta on lugenud põhjalikke uuringuid, mis kinnitavad, et liigne venitamine enne võistlust võib vähendada lihasvõimsust ja jooksukiirust. Kust aga läheb piir mõistliku ja liigse vahel, see pole tema teada kindlaks tehtud.

Samas möönab Viru, et venitamine on oluline plahvatusliku iseloomuga alade, nagu hüpped ja kiirjooks, harrastajaile, sest seal langeb suur koormus kõõlustele. «Kõõlused vajavad töö parandamiseks aga venitamist,» sedastab ta.

Kuid venitusharjutused ei kulu marjaks ära üksnes tipptegijaile, vaid ka lihtsurelikele. «Mida vanemaks inimene saab, seda olulisemaks muutuvad venitus- ja painutusharjutused,» kinnitab Mardna.

Saamaks aru, millist kasu annab venitamine isegi neile, kes on suisa spordikauged ja kulutavad päevi laua taga istudes, tasub Noole sõnul mõelda sellele, mida nood instinktiivselt teevad, kui püsti tõusevad. Nad ringutavad. «Miks?» pärib Nool ja vastab: «Selleks, et lihased läheks lahti ja saaks toonust juurde.»

Ta usub, et need kes lihaseid venitavad, saavad parema enesetunde, öelgu teadus selle kohta mida tahes. Kassidki teavad seda teadlastest paremini. Olete märganud, kuidas nad end pärast lebasklemist venitavad, enne kui kiirele hiirejahile suunduvad?

Niisiis, võtame Ameerika korralikus uudisteajakirjas U.S. News & World Report ilmunu põhjal asja veel kord kokku. Läänes avaldatud arvukad uurimused väidavad, et venitamine:

ei aita ära hoida vigastuste teket;
ei paranda sportlikku saavutusvõimet;
ei vähenda pärast treeningu või võistluse lõppu lihasvalu;
tekitab rohkem probleeme, kui lahendab neid, eriti naiste puhul.

Põhjendused:

venitamine muudab lihaskiud ebastabiilsemaks ning vähendab nende vastupanuvõimet jõuliste ja teravate liigutuste rebestavale mõjule;
venitatud lihaskiud ei suuda tekitada samasugust plahvatusvõimet nagu venitamata lihased;
pikemaks venitatud lihaskiududesse võtab peaajust saadetud käskluste jõudmine kauem aega.

Ja nüüd üleskutse kõigile: palun aidake välja selgitada tõde!
******White Canyon, Natural Bridges National Monument, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Iirlane Joseph Naughton oli üks neist, kes aitas Erki Noolel tema sportlasteel lihaseid enne treeninguid lahti venitada, et vähendada vigastuste tekke ohtu ning parandada soorituste kvaliteeti. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu jälgib oma kodus, kuidas ta poeg Andreas treenib kõhulihaseid. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Fotod 3 ja 4: Andrus Veerpalu venitamas ja võimlemas enne Jaak Mae karikavõistluste starti Valgehobusemäel 2006. aasta märtsis. Fotode autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht / Scanpix