Pullerits: Kes päästab ratturi hädast välja?

Algatuseks üks kont jalgpallihaigeile, enne kui teistega läheme tõsisemate ja praktilisemate teemade juurde. Niisiis, jalgpallihaiged, öelge, kes tuli 1996. ja kes 2000. aastal jalgpallis olümpiavõitjaks – ja mida sellest saab järeldada Eesti nüüdse jalgpallitaseme kohta!

Nagunii enamik ei mäleta, nii et pean teid aitama. Atlanta olümpial võitis Nigeeria ja Sydney olümpial Kamerun.

Aga mitmendal kohal on nad FIFA jooksvas edetabelis? Nigeeria on 58. ja Kamerun 59.

Kuna Eesti on FIFA edetabelis 56., siis mil määral võib siit järeldada, et Eesti jalgpalli tase on kõvem kui kahes olümpiavõitjaks tulnud riigis?

Spekulatiivne küsimus? Jah. Seepärast mingemgi arutult kirgi kütva jalgpalli juurest millegi praktilise juurde, kus on konkreetsed lahendused.

Nii mitmedki on väitnud, et ma ei tea jalgrattaspordist suurt midagi, mistõttu küsingi targematelt nõu. Eelmise reede õhtul juhtus selline asi, et Tartust umbes 10 km kaugusel Jõgeva maanteel purunes üksinda trenni tehes võidusõiduratta sisekumm (või nimetatakse seda siserehviks?). Minu küsimus: milline on siin ideaalne lahendus?

Õige vastus ei ole see, et kanna kaasas rehvi parandamise komplekti või varurehvi ja pumpa või ballooni, sest nii palju, kui ma olen teisi sõitjaid näinud, ei kanna enamik selliseid varuasju kaasas, ja too enamik on minust palju professionaalsem, ning professionaalne enamik ei saa ju ometi vale eeskuju anda.

Õige vastus ei ole ka see, et sõida hoolimata tühjast rehvist rattaga koju, kandes keharaskust võrdselt nii esi- kui tagajooksule. Niiviisi läheb puruks ka see, mida vist nimetatakse mantliks ehk välisrehv, ja ilmselt võib pärast kanda maha kogu jooksu (see on vist see, mida rahvasuus nimetatakse rattaks – ma ju ütlesin, et ma pole mingi proff).

Õige vastus ei ole ka see, et oota ära teised sõitjad ja palu neilt abi. Esiteks, neid ei pruugi tulla. Teiseks, neil ei pruugi samuti tagavaraasju kaasas olla või pole neil oma trenni ajal mahti teistega tegeleda. (Mulle sõitis vastu kaks võidusõiduratta seljas meest ja kahest, kes tee ääres seisid, vantsisin ise mööda.)

Õige vastus ei ole ka see, et hakka linna poole sõitvaid autosid peatama. Saan täesti aru juhtidest, kes sellise abipalve peale ei peatu, sest kes see ikka tahab oma autosse higist leemendavat inimest ja ratast, mis võib salongi määrida ja mis enamikku euroopalikult tillukestesse autodesse ei mahugi (millegipärast on Eestis kombeks ameerikalikult suuri ja lahedaid autosid mõnitada).

Sellele olukorrale peab olema mingi trikiga lahendus, mida ma ei tea. Seda küsingi. Sest ei saa ju õige lahendus olla see, et hakkad lihtsalt linna poole astuma, jalgratast käe kõrval tõugates, ja tellid naise suure Chrysler Pacificaga vastu, teed tagant auto luugi lahti ja viskad ratta kerge elegantse liigutusega pakiruumi ilma, et peaks seda tükkideks võtma. See lahendus, nagu te aru saate, on ju liiga lihtne.

Profid teavad kindlasti paremaid nõkse. Huvitav, millised need on?
******

54 miili pikkune tee ümber Silver Islandi mägede, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 3: Postimehe infograafik Kaido Linde Priit Pulleritsult laenatud Scotti võidusõidurattaga pühapäevasel Tartu igamehetriatlonil Jakobi mäe tõusu alguses (1. foto) ja Kassitoome laskumise all (3. foto). Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jalgrattaga hätta sattunud võistleja pühapäevasel Tartu triatlonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix