Pullerits: Kes suudab rattaga 100 km alla kuue tunni sõita?

Müts maha nende ees, kes lähevad 22. juulil Vooremäe 3000+ rattavõistlusele. Plussmärk arvu 3000 järel tähendab, et tõusumeetreid on kuuel 16,5 km pikkusel ringil kokku üle 3000. Käisin proovimas, mis tunne on.

Ringi algus on lihtne, kulgeb mööda üksjagu tasast metsarada. Siis läheb laiale saepurukattega suusarajale ja tundub, et mis siin ikka hullu, tuleb vaid Vooremäe suusaradade tõusudest üles ronida, seda enam, et peale esimest tõusu tuleb varsti lai ja kiire laskumine – aga stopp!

Ühtäkki võtab võistlus hoopis teise ilme. Eest tuleb rattal vahetada käik kõige väiksemale hammasrattale ja tagant suurematele, sest edasi tuleb sõita puude vahel järske metsaradu üles-alla. Häda neile, kes seda käiguvahetust aegsasti ei tee, sest metsavahel, kui tuleb pressida, selleks enam head võimalust ei teki. Mäekülgedest allasõiduga on see häda, et vähekogenud, nagu mina, suurt kiirust seal küll ei riski sisse võtta. Ülessõiduga on jälle see mure, et isegi kõige kergema käiguga jääb minusugune korduvalt jänni: tõusunurk on kohati hirmus terav, lisaks on pinnas pehme ja paiguti juurikane.

Lühidalt: Vooremäe 3000+ rada on peamiselt meistritele... või algajatele, nagu mina, paras katsumus. Mu tagaratas käis tõusudel pidevalt tühjalt ringi. Aga selle vastu leidub rohtu, nagu targad mehed õpetasid. Tuleb viia keharaskus sadulas ettepoole, lausa sadula ninani – ja see aitas! Tagaratas saavutas pinnasega hoopis parema haakumise. Laskumistel tuleb jälle jälgida, et keharaskus oleks võimalikult taga, et istmik ulatuks kogunisti üle sadula tagumise serva. Ikkagi oli paar kohta, kust ma ei riskinud esimese hooga joonelt alla sõita.

Vooremäe 3000+ võistlusel on edu võti ilmselt selles, et ei tohi end esimeste ringidega kinni sõita. Tõusud nõuavad pidevalt pingsat tööd – annaks taevas, et rohkem vihma ei tuleks ja rada ikka pühapäevaks ära taheneks, sest märjad olud ei ole seal midagi nauditavat.

Mõnes kohas saab siiski kiiret sõitu ka teha. Nii mitmelgi puhul sai mäest alla lasta lauluga, lausa nii kõva lauluga, et tuli pidurid appi võtta. Ent kui mõistlikult sõita, siis kukkumisohtu suurt ei ole. Tõsi, ühe korra ikkagi prantsatasin vasakule küljele – see juhtus järsul tõusul, kui edasi vändata ei jaksanud, ratas jäi seisma, üritasin selle seljast maha tulla, aga ratas veeres kallakul tagasi – oma viga, unustasin pidurid peale tõmmata – ja nii ma müraki pikali käisingi.

Vähemasti võin öelda, et olen nüüd rajaoludega kursis. Ja see on kõva eelis. Teistele esitan siin olukorra võrdsustamiseks suure saladuskatte all hangitud raja skeemi, mida korraldajad püüavad minu teada stardihetkeni salajas hoida, et keegi ei saaks eelluuret tegemas käia. Igatahes võin kinnitada, et 22. juulil tuleb Vooremäel tõesti võistlus karmidele meestele. Mingi triatlon ja mis iganes muud võistlused samal ajal toimuvad – uskuge mind, nood on Vooremäe 3000+ga võrreldes lapsemäng, suvine puhkus, piknik looduses, nädalalõpu lõõgastus, trill ja trall.

Näis, kas võitja suudab Vooremäel läbida kuus ringi ajaga alla kuue tunni. Kuuldavasti on korraldajad teinud raja sellise, et ei suudaks.

Horton Plaza, San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Vooremäe 3000+ võistluse rada on 16,5 km pikkuse ringi lõpus ja alguses lihtne. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vooremäe 3000 mulluse võistluse võitja Viljar Kannimäe pressimas üles tõusust, mil algajaile käib üle sõiduvõimete. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Leho Rips (vasakult), Art Soonets ja Viljar Kannimäe tutvumas Vooremäe 3000+ võistluse rajaoludega. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Vooremäe 3000+ võistluse raja skeem. Info päritolu: konfidentsiaalne