Pullerits: Miks Taaramäe trumpab üle kõik jalgpallurid?

Selle nädala algul tekkis Postimehe toimetuses probleem. Selline probleem, et ma ei pääsenud kohe löögilegi. Laupäeval oli ilmunud teise külje arvamusrubriigis jalgpallikommentaar, esmaspäeval ilmus kergejõustikukommentaar ja teisipäeval oli ilmumisvalmis minu kommentaar Rein Taaramäest. Saate aru, seda olnuks liiast – kolm sporditeemalist kommentaari järjest. Nii siis pidigi mu kommentaar ootama kolmapäeva, kuigi jään raudselt selle juurde, et võrreldes jalgpalli ja kergejõustiku EM-võistlustega käis minu kommentaar mehe kohta, kes pakub eestlastele rohkem rõõmu ja kaasaelamist kui mingid välismaalastest võõrad jalgpallurid või taaas üksjagu kesiselt esinenud kergejõustiklased (v.a Rasmus Mägi, minuga sama kooli, Miina Härma gümnaasiumi lõpetanud poiss, ja Gerd Kanter, kel siiski on olnud palju paremaid päevi.) Taas pidi Tour de France’il heitlev sitke Taaramäe jääma justkui vaeslapse ossa.

Aga sellegipoolest, nagu oma kolumnis argumenteerin, võib Taaramäed pidada Eesti armastatuimaks sportlaseks. Või söandate vastu vaielda?

Teate, kes mu kolumnist end puudutatuna tundis? Olümpiavõitja Erki Noolelt tuli väga pahane telefonisõnum, mida siinkohal, lähtudes isikliku kirjavahetuse kaitsest, ei saa ilma tema nõusolekuta avaldada. (Vaevalt ta selle avaldamiseks ka nõusoleku annaks.)

Ent vaevalt olin saanud Taaramäed tunnustava kommentaatri avaldada, kus väitsin, et temaga ei seondu ühtki skandaali, kui sain teada, et Tartus Turu tänava äärses Sõbra Selveris, millega sama katuse all asub A&T Spordi kauplus, mille klient on ka Taaramäe – selle kinnituseks on ta jätnud oma allkirja leti esisele kuulsate sportlaste galeriile –, oli ta saanud toidupoe turvameestelt hiljuti kõvasti võtta, et miks ta sõidab spordipoe ukselt kogu kaubanduskompleksi välisukseni – umbes 6-7 meetrit – rattaga. No on ikka turvamees! Kas ta siis ei näe ega tunne, et mees, kelle kallal ta keelt teritas, on Eesti parim ja maailma üks paremaid, küllap ka osavamaid rattureid? Oleks ma Selveri juht, vaataksin Taaramäe rattasõitu kaupluses hoopis loovama ja konstruktiivsema pilguga. Kutsuksin Taaramäe Selverile reklaamklippi tegema – las ta sõidab poes ringi. Sõnum oleks selline: esiteks, Selveris on nii suur valik, et kõigega tutvumiseks on vaja lausa jalgratast, ja teiseks, Selveris on nii palju ruumi, et seal mahub vabalt ka rattaga manööverdama. Aga ei ole meie ärijuhtidel loovat mõtlemist! Ja kui keegi nüüd lähiajal samasuguse klipiga välja peaks tulema, siis on teada, kust ja kellelt ta selle idee varastas.

Kuid nüüd rattasõpradele head uudist ka: sain oma salaallikalt, kes ei tööta rahvusringhäälingus, kuid keda mul ei ole vähimatki põhjust mitte usaldada – ja kes on seotud rohkem jalgpalli kui rattasõiduga –, teavet, et ETV on lõpuks jõudnud nii kaugele, et on saanud leppe tuleva aasta Tour de France’i ülekanneteks. Nagu näete, ei ole ma sugugi tühja koha peal häält teinud.

Mõned on küsinud, miks on vaja alasid vastandada. Hea küsimus, kerge vastata. Aja- ja rahavaru on piiratud. Ööpäevas on 24 tundi, ERRil on spordi jaoks n+1 eurot (mitte n+12 vms). Nonde n+1 euro eest saab näiteks kolm spordiülekannet. Programmis, mis ei kesta ETVs ööpäevas 24 tundi, vaid mitu tundi vähem, on spordi jaoks oma osa. Sinna ei mahu raha ja aja piiratuse tõttu korrraga näiteks kolm võistlust, vaid kaks. See kõik kokku tähendabki, et iga ala on teiste alade konkurent. Või teine paralleel, et asjast veel paremini aru saaksite. Inimeste aeg, mida nad ühele või teisele tegevusele pühendavad, on üldjoontes samuti normeeritud. Kaheksa-üheksa tundi töötame, kuus-kaheksa tundi magame, tund-kaks teeme trenni või tegeleme muude hobidega, tund-poolteist tarbime meediat jne. Tunni-pooleteise jooksul ei ole võimalik tarbida kokku kahte päeva- ja ühte nädalalehte, ühte-kahte ajakirja, kahte-kolme veebisaiti ja kolme-nelja telekanalit. Kõik need meediakanalid on üksteisele konkurendid. Ka minu blogi on konkurent mitte ainult teiste blogidega, vaid samuti teiste meediakanalitega. Samamoodi on spordialad üksteisega konkurendid, ja et ala, mis sulle rohkem meeldib, pääseks rohkem pildile ja saaks põhjalikumat kajastust, selleks tulebki teda teistest aladest ettepoole ja kõrgemale suruda.

Selline on elu loogika. Need, kes sellest aru ei taha saada, peaks endasse vaatama, ega nad ei kaldu liiga ohtlikult kõike võrdsustavasse ja edasiviivat konkurentsi tapvasse vasakpoolsusse.

Union Station (Santa Fe Depot), San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.


Foto 1: Rein Taaramäe (keskel nr 81) pärast Tour de France'i neljanda etapi massikukkumist uuesti finiši poole pedaalimist alustamas. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Rein Taaramäe juhtimas Thomas De Gendti ees Sisteroni-Nice'i võidusõidul. Fotode autor: Press Association Images / Scanpix