Pullerits: Kuidas koguneb rattamaratoniks rattavorm?

Ajakirjas Newsweek, mida peale Vanity Fairi alati kaanest kaaneni loen, ja kus 1995. aastal viis kuud Washingtonis töötasin (Pennsylvania avenüül Valge Maja naaberkvartalis), avaldas Ameerika ülikoolide edetabelid, mis räägivad sportlikus mõttes nii mõndagi kõnekat. Kategoorias Most Stressful oli kolmandal real Columbia ülikool New Yorgis. Õppisin sealses ajakirjanduskoolis, mille asutas Joseph Pulitzer ja mis on mitte ainult ameeriklaste väitel, vaid  ka eurooplaste hinnangul maailma parim ajakirjanduskool, 1990. aastal. Kategoorias Most Rigorous kuulus Columbia ülikoolile koguni esimene koht.

Ma ei kavatsegi ilustada ja väita, et oi, kuidas ma nautisin Columbia ülikoolis käimist. Mäletan väga selgelt, kuidas sammusin mööda Broadwayd hommikuti seminaridesse-praktikumidesse ja vihkasin seda – poolteist esimest kuud. Ajapikku saabus enesekindlus ning enam ei tundnud end üleüldises wunderkindide ja workaholicute konkurentsis ka just kõige kehvemini.

Kui sa sellises karmi ja suure nõudlikkusega stressirohkes keskkonnas pinnale jääd, siis ei ole kõigi muude tegemiste ja pingete kõrvalt sportimine midagi ülejõukäivat. Hea kool oli, kasvatas tahtejõudu, meelekindlust, enesesundimist, mitteallaandmist, iseloomu. Need omadused, olgu kellel kust saadud, aitavadki nii mul kui käputäiel (1%) minuealistel kogu Eestis olla spordis sitkemad, vintskemad ja paremad kui enamik (99%) poole nooremaid.

See on esimene provokatsioon, kui soovite. Aga mitte ainus.

Teine provokatsioon tuleb siit – ja selles on teaduslik iva. (Vaatame nüüd, kas osa lugejaid kaotab närvi...) Mõned mehed on muutunud naiselikult karvaajajaiks. Aga see – ja nüüd tuleb ilmselt üllatus – pole ainult naiselik, vaid ka negriidne ja asiaatlik. Et kuidas ma saan ja julgen niiviisi väita?! Aga seepärast, et teadus on minu poolel. Rääkisin nädalavahetusel ühe Tartu Ülikooli kogenud loodusteadlasega, kes juhtis mu tähelepanu, et neegritel ning samuti jaapanlastel ja hiinlastel on karvakasv kehal äärmiselt napp, igatahes võrreldes europiidse, valge rassi esindajatega. Tänasin teda selle tähelepaneku eest. Ja lisan: olen igati europiidne, ja olen uhke selle üle – proud of it! Teisisõnu: ma ei püüa, nagu mitmed teised, oma europiidsust ehk valge rassi tunnust koos karvadega maha ajada.

Nüüd, kui vaim ja keha on ülevaadatud, heitkem pilk ka lihaskonnale: mida see on möödunud nädala jooksul teinud. Paljud tahavad ju endaga võrrelda, kuidas ettevalmistus Tartu rattamaratoniks kulgeb. Pärast kahte nädalat puhkust sai eelmisel nädalal sõidetud maanteerattaga järgmiselt:

E: 56.20 – 28,3 km (keskm. 30,1 km/h)
T: 1:54.50 – 66,5 km grupis (34,7 km/h)
K: puhkus
N: 1:39.05 – 55,3 km grupis (33,5 km/h)
R: puhkus
L: 1:58.43 – 31+31=62 km (seljakotiga maale ja tagasi; ajad 1:01.33 ja 57.10; keskm. 30,3 ja 32,4 km/h)
P: 1:02.35 – 33,8 km (32,4 km/h)

Nädalas sõitsin rattaga 7:31.30 ja 245,9 km, keskmine kiirus oli 32,68 km/h.

Nagu näete, ei ole siin mingit süsteemi, ja ega see mind huvita ka. Võtan rattasõitu mõnuga: istun sadulasse, väntan üksinda umbes tunni ehk 30 km mõõdukalt pingutades, rohkem ei tee, sest tahan, et elus muuks ka aega jääb, ja kui nädalas kord-kaks grupiga pikemalt sõitmas käia ning nonde sõitude käigus ka kiiremaid, ligi 50 km/h lõike saab vurada, siis sellest saab piisava nn kaifi kätte. Enamik ehk 99 protsenti ei jõua pooltki nii palju pingutada ja end tagant sundida.
******

Skull Valley ja Stansbury Mountains, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-3: Nii töötab grupi pea Vuelta 9. etapil. Fotode autor: Reuters/Scanpix