Pullerits: Miks rattaspordis peab tingimata naeratama?

Eile andis nii mõnigi mees juba varakult all. Sõitsime grupiga Tartust Viljandi poole, hallid pilved purjetasid vastu, ühest tuli ka vihma – ja mõned loobusid. Aga kes selle pisisaju üle elas, jõudis ühegi lisasademeta Puhjani. Ent seal, niipea kui ringi sai keeratud, tuli sadu selga. Oi, kuidas ma vandusin, aga viisakalt, mitte selliste sõnadega, mille kasutamist tänases Postimehe kolumnis taunin.

Naeratada ei olnud küll seal midagi. Aga oleks ma parajasti Londoni olümpial viibinud, oleks mind mittenaeratamise pärast vahi alla võidud võtta.

Olin just trenni algul ortopeed-traumatoloog Leho Ripsile kurtnud, et viibisin kümme päeva Hiiumaal puhkusel ning nautisin Orjakul, Mangu ja Palli rannas ilusat ilma, säästsin jalgu – aga nüüd, taas end liigutama asudes, tunnen millegipärast, et kevadest saadik tunda andnud põlved on hoopis kangemaks ja valusamaks jäänud. «Aita, doktor, palun, aita!» Ja doktor siis seletaski, et vaata, vanuse lisandudes jäävadki liigesed ja kõhred kangemaks ning selleks, et ainevahetus paremini toimiks, tuleb end ikkagi regulaarselt liigutada. Mis tähendab, et minuealised ja minu seisundis mehed peaks olema spordiga sama hästi kui laulatatud.

Ometi ei pannud tema vastus mind naeratama. Londoni olümpial oleks mul sellise meelerahu eest käed juba raudus olnud.

Doktor Rips tuletas meelde, et tal on minu aitamiseks varuks salarelv. Jah, ma tean küll, torkasin vahele: süst, mis maksab 260 eurot – ühte põlve! Kuna tunda annavad mõlemad, tuleb summa korrutada kahega, lisasin resigneerunult. Siis lõhkas doktor infopommi, mida ma ei teadnud: süsti tuleb teha vähemalt kolm korda aastas! «Selle raha eest saab peaaegu et Ameerikas puhkamas käia!» protestisin.

Mul oli veelgi vähem põhjust naeratada. Asjade niisugust käiku arvestades oleks ma pidanud olema Londoni olümpial selleks ajaks juba ülekuulamisel.

Dr Rips nentis, et inimene on üks kummaline olend – tema määratluse järgi kristlik-kapitalistlik. Mida ta sellega mõtleb, pärisin. Vaata, seletas ta, inimene on nõus ostma või liisima suure summa eest auto, ostma elamise, millega paneb end 30-aastasesse orjusse – ehk matab oma teenistuse varasse. Aga selleks, et enda elukvaliteedi eest hoolitseda, selleks tal raha ei jätku, nentis ta. Lääne inimene on valmis kannatama, et vaid oma materiaalseid ihasid rahuldada – selles kristlik-kapitalistlikkus tema väitel seisnebki.

Ma usun, et praegu, seda lugedes, ei naerata mitte keegi – nii et kui oleksite Londoni olümpial, olge valmis enda arreteerimiseks.

Kes rattaga sõitnud, teab, et vähem kui kahe minutiga oled sajus läbimärg. Varbaotsteni. See ei ole lõbus. Aga kurta ka ei maksa, sest kõik on võrdsetes tingimustes, v.a mina, kes ma ei kanna kilet kaasas ega kasuta rattakingakatteid. Kui kannatada, siis ikka täiega! Õnneks hakkas vähem kui 20-liikmeliseks kahanenud grupp tööle. Vihmas ja üleujutatud asfaldil võtsid vedajad üles kiiruse 46-47 km/h. Päris tuulde ei saanud hoidagi, sest eessõitja pritsinuks sel juhul asfaldilt vett nagu voolikust näkku. Kuid ikkagi oli mõnus pedaalida – kiire sõit mulle meeldib. Aga just siis, kui vedamise järjekord läks minu ja dr Ripsi kätte, hüüdis endine tipprattur Jaan Veeranna selja tagant, et võtaksime rahulikumalt. Vanemaid ja kogenumaid tuleb kuulata, eriti kui oled trenni saanud nende n-ö armust. Kahandasime siis kiiruse 36 km/h peale. Aga kui pikakasvuline Paul Lõiv ette läks, tõusis kiirus taas naudingut pakkuva 46 km/h-ni.

Võinuks ju naeratada, aga mis sa ikka rõõmustad, kui oled läbimärjaks vettinud ja varbad pisut külmetavad.

Ent rattavõistlusel mittenaeratamine on vääga-vääga riskantne. Te võib-olla ei usu seda, aga Londoni olümpial vahistas politsei meeste maanteesõidu raja ääres inglase, sest... jah, uskumatu: ta ei naeratanud ega näidanud muul moel välja, et ta oleks rõõmus. Kuritegelikult mittenaeratav rattasõiduvaataja oli endine võitluskunstide treener ja sõdur, kelle politsei surus pikali ning pani tal seejärel käed raudu. 54-aastaselt mehelt võeti seejärel sõrmejäljed ja DNA-proov ning ülekuulamisel päriti, miks ta ei paistnud võistlust nautivat. Aga sellepärast, seletas ta, et tal on Parkinsoni tõbi, mis muudab muuseas näolihaseid jäigaks. (Uskumatu loo originaal on siin.)

Nii et kui järgmine kord olümpial või Inglismaal või üleüldse rattavõistlust vaatate, siis ärge unustage igaks juhuks pidevalt naeratada. Või muidu...
******

Skull Valley ja Stansbury Mountains, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Meeste grupisõit Londoni olümpial. Esiplaanil (nr 87) hilisem võitja Aleksandr Vinokurov Kasahstanist. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kukkumine naiste grupisõidus Londoni olümpial. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Naiste grupisõit Londoni olümpial vihmasajus. Fotode autor: Reuters/Scanpix ja AFP/Scanpix