Pullerits: Millega üllatas Tartu rattamaratoni rada?

Kui sa just Eesti kõige kiirem rattasõitja pole, siis millegagi tuleb ikka teisi üllatada – ja iseennast ka. Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul olin kahtlemata eriline seetõttu, et sõitsin pool maad täiesti lahtise tagarattaga. Juba sõidu ajal tundus asi kahtlane, sest tagumine ratas tegi teatud hetkedel kolksti!, nagu oleks mu jalgrattal ka tagaamordid. Avastasin lahtise ratta ehk jooksu alles siis, kui oma sõiduvahendit küürida viisin – tõstsin jalgratta üles ja tagaratas tuli plõksti alt ära.

Kes julge on, tehku järgi.

Kuidas selline asi juhtuda sai? Arvan, et süüdi on üks jäme oks, mis tagumiste hammasrataste ja  käiguvahetaja juurde kiilus ning sealt kuidagi lahti ei tahtnud tulla. Pidin viimaks peatuse tegema ja oksa sealt ära kiskuma.

Seekord, erinevalt mullusest avatud raja sõidust, läksin rahulikumalt pedaalima. Eelmine aasta läks liiga kõvaks kihutamiseks, nagu olnuks võistlus – sõitsin, kui mälu ei peta, koguni isikliku rekordi. Nüüd jälgisin, et jääks mõõdukalt varu. Ja õppisin oma Ameerikast toodud 29-tolliste jooksude ja ketaspiduritega Treki Eesti oludes tundma.

Kõiki huvitab kindlasti raja seisukord. Laupäeval ju sadas. Stardisirge oli kohati lirtsuv, aga lompideta. Sellegipoolest soovitan sõita vasakult, kõrgemalt. Vana lasketiiru tõusu ei hakanud sadulas ponnistama – vaatasin, et pooled tõukasid ratast käe kõrval, pooled aga väntasid üles. Järgnevast laskumisest saab suure hooga alla sõita, sügavaid mudaauke pole.

Edasine on valdavalt kruus. 10. km tõusust sain ilusasti ja kergelt sadulas üles. Harimäe tõus metsa vahel oli tugeva pinnasega. Harimäelt laskumine läheb mööda tugevat kruusa, lahtist liiva karta pole. Pärast teravnurkset parempööret laskumise lõpus hakkas tuul tugevasti vastu puhuma, nii et seal oli sel pühapäeval mõttekas teiste selja taha hoida. Siiski läksin ka korra vedama, sest minu arust polnud see härras- ega spordimehelik, kui meie viiene rivi lasi ainult ühel mehel tuult murda.

Põllumaad ja tehnilised lõigud on jätkuvalt minu ahhilleuse kand. Taas jäin teistest maha, kuid kruusal sain vahe uuesti kinni. Muda ja pori oli vähe, enamik rada oli hoolimata eelmise päeva vihmast üllatavalt tahe.

Kõige hullem lõik algab 48. kilomeetril ja kestab 54. kilomeetrini. Seal on mitu suurt mudavälja, kus tuli korduvalt sadulast ronida, ja libedat tõusu. Ei mina ega mu kaassõitjad näinud mõtet neist läbi ega üles pressida. Kuid kes teab, äkki lasevad korraldajad osa neist mudaaukudest saepuru või kruusaga täita – usun, et enamik osalejaid oleks neile selle eest tänulikud.

Vähemasti mulle hästi tuntud metsavaheline pikk tõus umbes 35 km enne lõppu oli üllatavalt tugeva pinnasega, nii et sain sellest kergesti üles. Laiad tõusvad metsasihid umbes 30 km (?) enne lõppu olid küll märjad ja mudaroobastega, ent sellegipoolest sõidetavad. Edasine on taas valdavalt korralik kruus.

Pärast Palu toitlustuspunkti, kus kummutasin kaks topsi teed, sõitsin kolm kilomeetrit üheskoos sinistes Cofidise pükstes mehega, aga tema keeras seejärel ära otse Elva peale ning viimased 18 km sõitsin ihuüksinda. Hellenurmes jõudsin järele ühele seljakotiga mehele ja läksin järgneval pikal tõusul temast mööda – rohkem kedagi teist ei ees ega taga näinud. Oligi hea, sai rahulikult omas tempos kulgeda, katsetada erinevaid ülekandeid. Tundub, et leidsin sobiva variandi, mis aitas mind mitmest tõusust hea hooga ja võimalikult vähese vaevaga üles (kuid kes teab, äkki oli mulje petlik, sest kellegagi võrrelda ju polnud).

Kruusakarjääri ääres laskumine 6 km enne lõppu ja järgnev vasakkurv kannatavad täie hooga sõita, sest lahtist liiva pole. Elva jõe sillale eelnev traditsiooniline mudane koht oli üllatavalt heas seisus, paremalt sai sealt päris tubli hooga läbi. Ka viimane mudaväli poolteist kilomeetrit enne lõppu oli saepuruga tugevasti täidetud, nii et kui seda jõuga rünnata, pole erilist läbivajumist peljata.

Ratta kompuuter näitas 87,9 km läbimiseks kulunud puhast sõiduaega mõnekümned sekundid üle 4:02.

Kuna Art Soonets Scanpixist oli jäänud rajale juttu ajama ja mõned teised mehed Haanja  Rattaklubist, kellest transpordi liikuma hakkamine sõltus, olid samuti saabumata, otsustasin, et sõidan rattaga Elvast Tartusse. Teadjad mehed väitsid, et igal juhul saab nii kiiremini, kui oodata kõigi kohale jõudmist, sõita siis autoga Otepääle Soonetsi valge Fordi juurde ja sealt Tartusse. Viskasin üleõlakoti riiete ja vahetusjalatsitega selga ja asusin teele. Üks pudel jooki oli alles, sest nelja tunni peale olin ära tarvitanud vaid liitri jõujooki (segatuna punase sõstra mahlaga). Rattamaratoni rajal sõin tüki kaupa ka ühe Dexali energiabatooni ning võtsin viis korda taskupudelist Dexali veega lahjendatud geeli. Tartusse koduukse ette jõudsin alla 1:12, ja kuna seejärel pidin ka tööl kiiresti ära käima, sai päeva peale kokku 122,7 km ja rattasõidu puhast aega 5:30.55.

Vist päris hea tühjendussõit enne järgmise pühapäeva Tartu rattamaratoni?
******

Main Street, Helper, Utah. 16. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kaunis hetk mulluselt Tartu rattamaratonilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaan Kirsipuu koos isa Reinuga mulluse Tartu rattamaratoni finišis. Jaan Kirsipuu lõi kaasa ka sel pühapäeval avatud raja sõidul. Tema isa oli samuti kohal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Haanja Rattaklubi sõitjaid (esiplaanil) oli pühapäevasel avatud raja sõidul palju. See pilt on mulluselt Tartu rattamaratonilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mulluse Tartu rattamaratoni lõpetanu sügisese lombi taustal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix