Pullerits: Kuidas Taaramäe Taaralinnas kahele tuusale tuule alla tegi?

Kui pühapäeva pärastlõunal oma Trekiga Tähtvere spordiparki jõudsin, küsis Allan Oras, Euroopa eksmeister maastikurataste maratonis üllatusega: «Oi, Priit, kas tuled ka starti?» Pidin teda kurvastama: «Ohh, ei tule. Mis sõitjat siin minust, see rada käib mulle üle jõu.»

Mul oli hoopis teine huvi ja eesmärk. Pühapäeval oli unikaalne võimalus näha sõitmas Rein Taaramäed (fotol ülal paremal) – väikse ringi peal, mitte nii, et näed teda kas ainult stardis või finišis või äärmisel juhul mitmemehelises grupis 20 minuti järel mööda vuhisemas (Tartu GP). Ta osales Tähtvere spordipargis ja dendropargis – seal, kus harjutamist on paljud tarkpead pidanud kohatuks ja kõlbmatuks – 4-kilomeetrisel ringil Tartu lahtistel meistrivõistlustel krossis. Sellise võimaluse Eesti parimat ratturit sõitmas näha võis ainult totaalne ignorant kasutamata jätta. Liiati oli mul vaja Taaramäega arutada üht koostööprojekti.

Juba stardist panid kõvemad mehed hirmsa pauguga minema. Jälgisin algust 850-meetrisel asfaltringil 200 meetri märgis lamedal kõrgendikul – ja Taaramäe ei tulnudki sinna kõige ees. Tuli alles viiendana. Aga seejärel, kui avaring tehtud ja 150 meetrit veel peale sõidetud ehk esimese kilomeetri järel oli ta edu järgnevate ees juba üle poolesaja meetri! Ja konkurendid ei olnud mingid papist poisid: lisaks Orasele, kes lahkus avaringilt alles viiendana, veel Caspar Austa, raudselt Eesti paremaid maastikusõitjaid. Huvitav oli see, et Taaramäe läks asfaldilt maastikule hüppega üle väikse lohu (fotol ülal kirjeldatud kohas teise ringi algul), aga enamik teisi hoidis maaga kindlat ühendust. (Fotode suuremalt vaatamiseks klikkida neile!)

Edasi jälgisin Taaramäe sõitu spordipargi kõrgeima künka tipust. Juba esimese ringi järel oli ta edumaa järgmiste ees vähemalt 200, kui mitte 300 meetrit. Kõrgendikult oli hästi näha, kuidas ta istub ratta seljas justkui valatult (fotol üleval). Ma ei ole küll spetsialist, aga nii hea asendiga teist sõitjat, nagu Taaramäe, ei ole mu silmad Eestis küll kohanud.

Igal ringil tuli läbida ka osa BMXi rajast (fotol üleval). Erinevalt enamikust teistest, kes sõitsid klassikalise MTB-rattaga, sõitis Taaramäe cyclo-crossi rattaga. Ilmselt pole suurte rataste seljas kerge üle BMXi raja küngaste hüpata. Igatahes lätlane, kes tolle raja disainis ja keda seal aastate eest ka usutlemas käisin, näitas oma BMX-rattaga hoopis teistsugust, hoogsamat minekut.

Raja kõige järsemale tõusule oli rajatud kaks takistust, mis nõudsid kõigil ratta seljast maha hüppamist. Peab tunnistama, et Taaramäe tegi seda äärmiselt lennukalt (fotol üleval) ning üleminek pedaalimiselt jooksule läks tohutult sujuvalt. Kolme ringi järel küündis ta edu teisel kohal pedaalinud Austa ees juba peaaegu kahe ja poole minutini.

Ei saa öelda, et Taaramäe liigselt rabelenuks ja suuri riske võtnuks. Kõrgendiku tipus jäi ta seisma, istus sadulasse, kinnitas rattakingad pedaalide külge ja keeras kõrvalt vaadates rahulikult laskumisele (fotol üleval). Laskumisel olid küll vihmavete uuristatud vaod, ent olin nädala keskel neid ise – ja olen maastikul, teadagi, pigem argade killast – proovinud ja võin kinnitada, et polnud nad midagi hullu. Laskumise all tuli keerata BMXi rajale ja seal tegutsesid kõik, mitte ainult Taaramäe, ettevaatlikult. Keegi ei kihutanud täie hooga. Ilmselt sundis sõitjaid pidureid sikutama sopaseks muutunud kallak, mis võinuks väiksemagi vääratuse korral neil külili lüüa.

Võistluse teist poolt jälgisin dendropargis. Seal oli hea näha, kuidas Taaramäe, kes lõpuks enamikule ringi sisse tegi, tuli piki luha äärt pehmel rajal (ülemisel fotol) peenikestest rehvidest hoolimata palju-palju hoogsamalt kui kõik teised.

Dendropargis tuli võtta kolm tõusu ja sai kolm korda laskuda (fotol üleval). Võistluse vaiksemal hetkel, kui kedagi teist tulemas polnud, proovisin ka ise esimest laskumist ja tõusu. Laskumised olid lõpus vasakpöördega – liiati ei maksa unustada, et öösel ja ka hommikupoolikul oli tihedalt sadanud – ja seetõttu, nägin, et Oras võttis ettevaatuse mõttes vasaku jala pedaali küljest lahti. Minu arust oli seal üksjagu ohtlik, et mitte liialt riskida.

Tõus oli pehmeks ja sopaseks sõidetud. Hoidsin oma testsõidul hästi serva, peaaegu et sissesõitmata heina peale, ja ikka tikkus tagaratas all muudkui tühja libisema. Selge, et eks see oli ka minu süü – ei ole vaja tagumikku sadulast püsti ajada. Vaatasin, kuidas sõitis Taaramäe (fotol üleval): istus kindlalt sadulas ja tuli noist tõusudest justnagu mängeldes üles. Tõele au andes, ega Austa ja Oras ka kõrvalt vaadates end hingetuks pingutanud: kui neid ergutasin, jätkus neil tõusu lõpus aega minuga naerusuiselt isegi paar sõna vahetada. Austa jõudis esineda koguni pika ülestunnistusega, et ta polnud veel viis minutit enne starti kindel, kas ta võistlema tuleb.

Lõpuks olid dendropargi tõusud (fotol üleval) nii pehmeks sõidetud, et nii mõnedki mehed pidid noist üles saamiseks kasutama kondimootorit – selles mõttes, et lükkasid ratast käe kõrval. Veendusin taas, et otsus pealtvaatajaks jääda oli sedapuhku igati õigustatud. Finišis oli näha, et Taaramäe ratas oli palju sopasem kui minu Trek pärast tänavust Tartu rattamaratoni.

Taaramäe võit kujunes lõpuks mäekõrguseks. Paraku ei ole tulemusi kusagilt leida, aga oletan, et Austa teisena kaotas vähemalt neli-viis minutit ja Oras kolmandana viis-kuus minutit. Igatahes oli Taaramäe jõudnud rahulikult jalad puhtaks pesta (fotol üleval) ja peaaegu kõik riidedki vahetada, kui Oras finišisse jõudis. Samas, vähemalt kõrvalt vaadates tundus, et Taaramäe (alumisel fotol keskel) võttis pühapäevast võistlust palju tõsisemalt kui teise koha saanud Austa (vasakul) ja kolmandaks tulnud Oras (paremal).

Taaramäe sõitu vaadates võis iga lihtsurelik aru saada, et maastikurattasõiduga pole küll mõtet tõsiselt tegelda – vähemasti selles mõttes, et võiks sel alal heaks saada. Taaramäe liikumine võrreldes kahe Eesti teise tipuga oli minu meelest lausa ulmeline ja kosmiline. Ja see, mida tegid rajal harrastajaist amatöörid – kes mind löövad kalendriga –, oli teo kombel venimine, kui võrrelda neid Taaramäega.
******

Blue Hills Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.