Lehed

esmaspäev, oktoober 01, 2012

Pullerits: Kuidas Taaramäe Taaralinnas kahele tuusale tuule alla tegi?

Kui pühapäeva pärastlõunal oma Trekiga Tähtvere spordiparki jõudsin, küsis Allan Oras, Euroopa eksmeister maastikurataste maratonis üllatusega: «Oi, Priit, kas tuled ka starti?» Pidin teda kurvastama: «Ohh, ei tule. Mis sõitjat siin minust, see rada käib mulle üle jõu.»

Mul oli hoopis teine huvi ja eesmärk. Pühapäeval oli unikaalne võimalus näha sõitmas Rein Taaramäed (fotol ülal paremal) – väikse ringi peal, mitte nii, et näed teda kas ainult stardis või finišis või äärmisel juhul mitmemehelises grupis 20 minuti järel mööda vuhisemas (Tartu GP). Ta osales Tähtvere spordipargis ja dendropargis – seal, kus harjutamist on paljud tarkpead pidanud kohatuks ja kõlbmatuks – 4-kilomeetrisel ringil Tartu lahtistel meistrivõistlustel krossis. Sellise võimaluse Eesti parimat ratturit sõitmas näha võis ainult totaalne ignorant kasutamata jätta. Liiati oli mul vaja Taaramäega arutada üht koostööprojekti.

Juba stardist panid kõvemad mehed hirmsa pauguga minema. Jälgisin algust 850-meetrisel asfaltringil 200 meetri märgis lamedal kõrgendikul – ja Taaramäe ei tulnudki sinna kõige ees. Tuli alles viiendana. Aga seejärel, kui avaring tehtud ja 150 meetrit veel peale sõidetud ehk esimese kilomeetri järel oli ta edu järgnevate ees juba üle poolesaja meetri! Ja konkurendid ei olnud mingid papist poisid: lisaks Orasele, kes lahkus avaringilt alles viiendana, veel Caspar Austa, raudselt Eesti paremaid maastikusõitjaid. Huvitav oli see, et Taaramäe läks asfaldilt maastikule hüppega üle väikse lohu (fotol ülal kirjeldatud kohas teise ringi algul), aga enamik teisi hoidis maaga kindlat ühendust. (Fotode suuremalt vaatamiseks klikkida neile!)

Edasi jälgisin Taaramäe sõitu spordipargi kõrgeima künka tipust. Juba esimese ringi järel oli ta edumaa järgmiste ees vähemalt 200, kui mitte 300 meetrit. Kõrgendikult oli hästi näha, kuidas ta istub ratta seljas justkui valatult (fotol üleval). Ma ei ole küll spetsialist, aga nii hea asendiga teist sõitjat, nagu Taaramäe, ei ole mu silmad Eestis küll kohanud.

Igal ringil tuli läbida ka osa BMXi rajast (fotol üleval). Erinevalt enamikust teistest, kes sõitsid klassikalise MTB-rattaga, sõitis Taaramäe cyclo-crossi rattaga. Ilmselt pole suurte rataste seljas kerge üle BMXi raja küngaste hüpata. Igatahes lätlane, kes tolle raja disainis ja keda seal aastate eest ka usutlemas käisin, näitas oma BMX-rattaga hoopis teistsugust, hoogsamat minekut.

Raja kõige järsemale tõusule oli rajatud kaks takistust, mis nõudsid kõigil ratta seljast maha hüppamist. Peab tunnistama, et Taaramäe tegi seda äärmiselt lennukalt (fotol üleval) ning üleminek pedaalimiselt jooksule läks tohutult sujuvalt. Kolme ringi järel küündis ta edu teisel kohal pedaalinud Austa ees juba peaaegu kahe ja poole minutini.

Ei saa öelda, et Taaramäe liigselt rabelenuks ja suuri riske võtnuks. Kõrgendiku tipus jäi ta seisma, istus sadulasse, kinnitas rattakingad pedaalide külge ja keeras kõrvalt vaadates rahulikult laskumisele (fotol üleval). Laskumisel olid küll vihmavete uuristatud vaod, ent olin nädala keskel neid ise – ja olen maastikul, teadagi, pigem argade killast – proovinud ja võin kinnitada, et polnud nad midagi hullu. Laskumise all tuli keerata BMXi rajale ja seal tegutsesid kõik, mitte ainult Taaramäe, ettevaatlikult. Keegi ei kihutanud täie hooga. Ilmselt sundis sõitjaid pidureid sikutama sopaseks muutunud kallak, mis võinuks väiksemagi vääratuse korral neil külili lüüa.

Võistluse teist poolt jälgisin dendropargis. Seal oli hea näha, kuidas Taaramäe, kes lõpuks enamikule ringi sisse tegi, tuli piki luha äärt pehmel rajal (ülemisel fotol) peenikestest rehvidest hoolimata palju-palju hoogsamalt kui kõik teised.

Dendropargis tuli võtta kolm tõusu ja sai kolm korda laskuda (fotol üleval). Võistluse vaiksemal hetkel, kui kedagi teist tulemas polnud, proovisin ka ise esimest laskumist ja tõusu. Laskumised olid lõpus vasakpöördega – liiati ei maksa unustada, et öösel ja ka hommikupoolikul oli tihedalt sadanud – ja seetõttu, nägin, et Oras võttis ettevaatuse mõttes vasaku jala pedaali küljest lahti. Minu arust oli seal üksjagu ohtlik, et mitte liialt riskida.

Tõus oli pehmeks ja sopaseks sõidetud. Hoidsin oma testsõidul hästi serva, peaaegu et sissesõitmata heina peale, ja ikka tikkus tagaratas all muudkui tühja libisema. Selge, et eks see oli ka minu süü – ei ole vaja tagumikku sadulast püsti ajada. Vaatasin, kuidas sõitis Taaramäe (fotol üleval): istus kindlalt sadulas ja tuli noist tõusudest justnagu mängeldes üles. Tõele au andes, ega Austa ja Oras ka kõrvalt vaadates end hingetuks pingutanud: kui neid ergutasin, jätkus neil tõusu lõpus aega minuga naerusuiselt isegi paar sõna vahetada. Austa jõudis esineda koguni pika ülestunnistusega, et ta polnud veel viis minutit enne starti kindel, kas ta võistlema tuleb.

Lõpuks olid dendropargi tõusud (fotol üleval) nii pehmeks sõidetud, et nii mõnedki mehed pidid noist üles saamiseks kasutama kondimootorit – selles mõttes, et lükkasid ratast käe kõrval. Veendusin taas, et otsus pealtvaatajaks jääda oli sedapuhku igati õigustatud. Finišis oli näha, et Taaramäe ratas oli palju sopasem kui minu Trek pärast tänavust Tartu rattamaratoni.

Taaramäe võit kujunes lõpuks mäekõrguseks. Paraku ei ole tulemusi kusagilt leida, aga oletan, et Austa teisena kaotas vähemalt neli-viis minutit ja Oras kolmandana viis-kuus minutit. Igatahes oli Taaramäe jõudnud rahulikult jalad puhtaks pesta (fotol üleval) ja peaaegu kõik riidedki vahetada, kui Oras finišisse jõudis. Samas, vähemalt kõrvalt vaadates tundus, et Taaramäe (alumisel fotol keskel) võttis pühapäevast võistlust palju tõsisemalt kui teise koha saanud Austa (vasakul) ja kolmandaks tulnud Oras (paremal).

Taaramäe sõitu vaadates võis iga lihtsurelik aru saada, et maastikurattasõiduga pole küll mõtet tõsiselt tegelda – vähemasti selles mõttes, et võiks sel alal heaks saada. Taaramäe liikumine võrreldes kahe Eesti teise tipuga oli minu meelest lausa ulmeline ja kosmiline. Ja see, mida tegid rajal harrastajaist amatöörid – kes mind löövad kalendriga –, oli teo kombel venimine, kui võrrelda neid Taaramäega.
******
Blue Hills Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

60 kommentaari:

  1. Anonüümne11:06

    full disclosure huvides peaks siin olema ka lugu jutulind Taaramäe laupäevastest "vägitegudest" ehk "Kuidas tippvarustusega Taaramäe tšainikutele vastu ei saanud?"

    VastaKustuta
  2. Anonüümne11:55

    Huvitav oleks jah teada, miks Taaramäe Haanja 100´l katketas?

    MM

    VastaKustuta
  3. Tal oli keti umbes 19. km-l vahele tõmmanud ja siis olla kett puruks läinud, kui seda sealt kätte oli üritanud saada. Rõhutan: see ei ole ametlik info, aga on võrdlemisi tõelähedane. Igatahes oli tehnikaprobleem.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne12:26

    Haanja 100 tubli korraldaja dr. Holden nimetab kõiki sõitjaid,kellel kõikvõimalikke remonditarbeid ja varuosi sõidul kaasas pole, lammasteks. (veloclubbers´i foorumist)

    VastaKustuta
  5. Anonüümne12:55

    Huvitav, mis possa peal ta see hetk oli? Võib spekuleerida kas Taaramäe oleks Loole vastu saanud.

    MM

    VastaKustuta
  6. Anonüümne13:09

    Nagu Loo ka ETV intervjuus ütleb, sai ta juba Jõeäär'st ja Taaramäest mööda mudasel lõigul:
    http://sport.err.ee/jalgrattasport/50a52064-1294-43d6-9173-70c5d6bcc66b

    Ning siin ka fototõestus Loo tuleb ca 2min enne kui Taaramäe, kui vaadata piltide "full details" infot. (Sellest pildist järgmistel piltidel siis Jõeäär ja Taaramäe)
    https://picasaweb.google.com/brg.lebo/Haanja100?authkey=Gv1sRgCNax16ji-qK7jgE#5794059433449166930

    VastaKustuta
  7. Kuulge, härrased, ega Taaramäe ole ju maastikurattur, nagu on Loo. Ta on ikka maanteesõitja. Ja kes rattasõitu teinud, see teab, et need pole sugugi üks ja seesama ala. Eriti arvestades Haanja 100 raja tehnilisust. Ma olen ka sõitnud Tartu rattarallil viimased kaks aastat pingevabalt teises grupis, aga rattamaratonil, kui palju ka vaeva ei näe või ei pinguta, oli tänavu tegu juba esimese 800 sisse jäämisega.

    VastaKustuta
  8. Anonüümne13:43

    Et see lause, siis ikkagi ei kehti?
    Priit Pullerits: "Taaramäe sõitu vaadates võis iga lihtsurelik aru saada, et maastikurattasõiduga pole küll mõtet tõsiselt tegelda – vähemasti selles mõttes, et võiks sel alal heaks saada. "

    VastaKustuta
  9. Ja ega Taaralinna dendrotiir pole ka Haanja küngastik :-P
    Ju siis Vaderil jäi H100-l purakas välja laskmata ja Taaralinnas oli hea võimalus seda teha.

    VastaKustuta
  10. Anonüümne14:57

    Mehed, mida te ohite siin mingi Haanja 100 sõidust. Saage aru, et Taaramäe on Tour de France 11 mees, ja vot see on saavutus, mida annab alles järgi teha.

    Aga noh, mõni arvabki, et kõige tähtsamad on ikka Eesti sõidud. Minu meelest on tore, et Taaramäe viitsib neil osaleda.



    PS! Taaramäe on 2005. aasta Haanja 100 neljas mees, kuuludes siis alles juuniorite klassi.

    VastaKustuta
  11. Anonüümne14:58

    Taaramäe peabki kohalikke tsainikuid loputama! Go Vader

    VastaKustuta
  12. Anonüümne16:20

    Laupäeval võitis Kambja krossi Austa. Niiet, kes keda loputab?

    VastaKustuta
  13. ...õige, aga Austa võitis seepärast, et kilomeeter enne lõppu oli Taaramäel jooksnud esirattal liimitav kumm maha ning Austa sai siis mööda. Kirja läheb ja jääb muidugi, et Austa võitis Taaramäed, siin pole midagi vaielda.

    VastaKustuta
  14. Anonüümne17:19

    ...õige, aga Austa võitis seepärast, et kilomeeter enne lõppu oli Taaramäel jooksnud esirattal liimitav kumm maha ning Austa sai siis mööda

    Õnn soosib tugevaid!

    Vader on igal juhul tegija, teda ei pea üle promoma Priit :-)

    VastaKustuta
  15. Anonüümne17:21

    Taaramäe EI OLE Tour de France 11. mees.

    Taaramäe on Touri 36. mees, kaotusega ligi poolteist tundi.

    VastaKustuta
  16. Anonüümne18:36

    Taaramäe oli 2011 12. kohal TdF-l.

    Huvitav, et nt. Loo ei kasutagi randmepuhkaja-sarvi

    VastaKustuta
  17. Muide. Haanja100 on võitnud ka selline maantee korüfee nagu Kirsipuu Jaan (2008 aastal). Niiet kui mootor on kõva, siis saavad ka asfaldi spetsid Haanja100-l edukalt hakkama. Heas vormis Taaramäel peaksid olema kõik võimalused võidu peale minna.

    VastaKustuta
  18. Anonüümne22:30

    Priit, teine pilt on ju tabamus otse kümnesse. Au ja kiitus!

    VastaKustuta
  19. Anonüümne22:36

    No ja ega viies ka alla jää. Peab jälle kiitma fotograafi!

    VastaKustuta
  20. Aitäh, õhtune pildivaataja!

    18:36 - mina ka ei kasuta sarvi.

    VastaKustuta
  21. Anonüümne10:13

    Mulle ikka ei anna rahu Priidu põlve jama. Omal oli ka hooaja alguses valu põlves, kuid ajapikku see kadus - samuti diagnoositi liigese kulumine, kuid aitas jõuharjutuste tegemine. Priit kas sina erialale omast jõutreeningut kasutad?

    VastaKustuta
  22. Anonüümne11:17

    Võibolla aitaks põlvejama puhul lihtsalt tugijala vahetamine jooksusammul. Mitte enam hop-hopp, vaid hopp-hop.

    Sest mulle tundub, et joostes ei asetse keha täiesti tasakaalus, alati kandub ühele poolele raskust enam, kui teisele kehapoolele ehk siis põlvele.

    VastaKustuta
  23. Anonüümne11:20

    jätkan..
    s.t., et haigema jalaga teed kiire tõuke ja tervel jalal toimub pikem peatus, kui enne oli vastupidi.

    VastaKustuta
  24. Põlv on ikka kehv tõesti, isegi põlveõndlas käivad teinekord mingid raksud läbi. Milliseid jõuharjutusi peaks tegema?

    VastaKustuta
  25. Anonüümne11:26

    Kui asi on ühes põlves siis võib ka karata teise jala peal. Juba 20000 aastat tagasi ajasid ühejalgsed Austraalia aborigeenid nõnda känguruid taga ja kurnasid viimased nii välja, et pärast sai neid lihtsalt kerge rusikahoobiga pähe uimaseks lüüa. Vot need olid alles võitleja hingega vastupidavuse etalonid, mitte aga sellised, et kui väike valu kuskil, siis ainult arvuti taga saabki veel istuda.

    VastaKustuta
  26. Mul oli ka kunagi põlv jooksmisest pool aastat nii haige, et ei saanud käiagi õieti. Käisin Eesti parimate spordiarstide juures ravimas - mitte midagi ei aidanud. Lõpuks soovitas üks alternatiivmeditsiini arst konkreetset harjutust selle põlvevalu kohta, mis mul oli. Selleks oli kükid varvastele toetudes. Hakkasin seda kasutama pidevalt ja põlv on peale seda 19 aastat terve olnud.

    VastaKustuta
  27. Anonüümne13:22

    Priit,
    aastaid tagasi (kui olin sinu vanune), keelasid arstid mul jooksmise põlvede pärast ...

    Nagu alati, istub meis väike kurat, kes ei taha nii kergelt alla anda. Poolteist aastat tegelesin ainult rattasõiduga ja hakkasin tegema erinevaid pliomeetrilisi harjutusi süvalihaste ning jalgade tugevdamiseks (nüüd lähevad põlved hellaks ainult siis, kui paar nädalat ei ole jõusaali külastanud). NB! Sageli on jooksjate üheks probleemi põhjuseks just spetsiifise treening tõttu kujunenud eesmiste ja tagumiste jalalihaste ebasümmeetria.Peale seda otsustasin uuesti jooksma hakata - võtsin aluseks Pose tehnika ja "kujundasin" seda endale veelgi madalamaks ja rulluvamaks/lohisevamaks. Mõnda aega treenimist ja 50-ndal sünniaastal jooksin elu esimese maratoni. Aga erinevalt paljudest teistes, ei olnud mul põlvede pärast vaja liikuda treppidel selg ees ...
    Lähen 1. Tartu Linnamaratoni starti ka sel nädalal!

    Tartu mees

    VastaKustuta
  28. Anonüümne13:52

    Kükid varvastele toetudes? Põlve tagumise osa hädaga võib aidata, aga samas võib sellega kergelt ka põlve esiosa tuksi keerata, pärast ei saa rattagagi normaalselt sõita. Seega ettevaatust.

    VastaKustuta
  29. Anonüümne14:16

    Konkreetsed harjutused määrab ortopeed - mina käisin Dr.Gunnar Männiku juures.

    VastaKustuta
  30. Anonüümne17:36

    Kas tavalisele maantekale saab ka cicloka jooksud alla kruvida või on seal mingid eraldi nüansid? Cicloca raam on sama mis maantekal?
    Teet

    VastaKustuta
  31. Anonüümne17:44

    Priit!
    Kui esimest asfaldiringi tähelepanelikult jälgisid siis pidid märkama, et Reinu taktika oligi oma klubi poiste vedamisel võimalikult julm algus korraldada. Need Reinu klubi poisid olid peale seda litrit nii läbi, et lõpetasid võistluse tagumises pooles. Nende ülesanne oli täidetud ja sponsor võidule lähemale aidatud.

    VastaKustuta
  32. Teet,

    jooksumõõt (700) on sama mnt ja cc rattal kuid cc rehvid on laiemad ja suurema mustriga. CC ratta geomeetria on samuti teine , kõrgem keskjooks, esi- ja tagakahvlis on rohkem ruumi jäetud pori jaoks, erinevad on ka pidurid (cc rattal nö A-tüüpi) . Eks detaile on veelgi.

    VastaKustuta
  33. Täna, teisip. õhtul oli lahe sõit. Kaks meest tuligi Velo Klubi trenni kl 18.15. Tegime Steve Astokiga (ta oli MTBga) üksteise alla vedades, algul 1 km, siis 0,5 km, Kärevere ja Kärkna ringi, kokku 42,5 km mul uksest ukseni, 1:12.15ga, mis annab keskmiseks 35,3 km/h. Nii kiiret trenni on tänavu Velo Klubiga olnud vaid korra, kui lõpus läks kihutamiseks ja keskmine tuli 36,7 km/h. Lahe oli kahekesi uhada, koostöö oli kokku lepitud ja toimis.

    VastaKustuta
  34. Anonüümne21:06

    Priit kas sa trahvi ei karda saada selle eest, et hämaras ilma tuledeta maanteel uhad?

    Ragnar

    VastaKustuta
  35. Anonüümne21:09

    Muuseas linna piirilt Luunja poole on 2,5 km uut kergliiklusteed tehtud. Ideaalne rullitamiseks, sest pikalt on lauget tõusu ja vähe rahvast.
    Teet

    PS! Kumba soovitaksite valida krossisõiduks kas cc või 29"?

    VastaKustuta
  36. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  37. Anonüümne09:57

    See uus kergliiklustee on otsast otsani (Prismast Luunja ristini) isegi 3 km pikk, vähemalt minu gps-i järgi, ning kui õigesti nägin, siis alates eilsest vist isegi valgustatud. Rullsuusatamiseks/-uisutamiseks seega tõesti igati paslik koht.

    A.

    VastaKustuta
  38. Anonüümne14:46

    Huvitav, kas leidub blogi, kus oleks rohkem kommentaare kustutatud kui siin.

    VastaKustuta
  39. Anonüümne15:09

    PS! Kumba soovitaksite valida krossisõiduks kas cc või 29"?

    Krossisõiduks on mõeldud krossisõidu ratas!

    VastaKustuta
  40. Anonüümne17:22

    Ongi nii vää? Taaramäe tegi krossisõiduks mittesobiliku rattaga krossimeestele pähe?

    Teet

    VastaKustuta
  41. Anonüümne17:39

    Eino karmid mehed on siin blogis. Kohe kui vähegi võimalus avaneb, pannakse ka sarvede vahele! No tubli hästi...

    VastaKustuta
  42. Teet, Taaramäe sõitis siiski krossikaga. Mitte segi ajada maastikuratast ja rattakrossi ratast. Lehtsaba juba mainis osasid elemente neil rattakrossikatel.

    VastaKustuta
  43. Anonüümne18:33

    klge, kus eestis science in sport tooteid müüakse. Ma mingeid reklaame olen näinud ,aga tootja lehel pole neil eesti ega lähivälismaa esindajate kohta mitte mingit märget.

    VastaKustuta
  44. Anonüümne19:32

    Madis ütles...

    Teet, Taaramäe sõitis siiski krossikaga. Mitte segi ajada maastikuratast ja rattakrossi ratast. Lehtsaba juba mainis osasid elemente neil rattakrossikatel.

    Aga Madis, mis asi see cc siis on, mida Teet oma küsimuses mainib

    klge, kus eestis science in sport tooteid müüakse. Ma mingeid reklaame olen näinud ,aga tootja lehel pole neil eesti ega lähivälismaa esindajate kohta mitte mingit märget.

    SIS asju olen Rademaris näinud.

    Ain

    VastaKustuta
  45. Anonüümne19:49

    Laupäeval linnajooksul on need tooted kindlasti müügil.

    VastaKustuta
  46. Rattakrossi ratas (cc) võiks ju ometigi olla sobilik krossi sõitmiseks? Ja sellisega Vader ka sõitis. Või milles siin küsimus ongi?

    Taaramäe tegi krossisõiduks mittesobiliku rattaga...

    VastaKustuta
  47. Anonüümne21:27

    Ok kas cc on krossisõidu ratas?
    Kas 29" maastikuratas on krossisõidu ratas?
    Kui nad seda on, siis kumba eelistaksite ja soovitaksite?
    Teet

    VastaKustuta
  48. Anonüümne22:14

    sõida ja ära mölise.

    VastaKustuta
  49. Teet, millisel maastikul, kui kiiresti ja mis eesmärgiga sa sõita soovid? Milline su rattasõidu taust on? Kui annad natuke rohkem taustainfot, siis saad ka asjalikumaid soovitusi.

    Ja kuigi siin on kirev lugejaskond, siis ilmselt asjalikumaid vastuseid võid saada velo.clubbers.ee foorumist.

    VastaKustuta
  50. Anonüümne22:59

    "... sõida ja ära mölise..."

    Anonüüm 22:14 ütles kõik ära, pikk jutt - sitt jutt.

    VastaKustuta
  51. SiS tooteid saab Ain-Alar Juhansonilt.

    Ja ausalt öeldes, mis vahe seal on, kuidas mingit ratast nimetatakse? Näiteks Optima, millega ma tööl käin. On see maastikusõiduratas? Justkui oleks, aga pole amorte, jupid on odavad, ees- ja tagarattal on ümarad porilauad peal, sarvi pole - nende tunnuste järgi oleks nagu pigem ei tea mis, aga ma olen sellega sõitnud nii Tartu rattamaratoni kui rattarallit - ometi pole see mingi maanteeratas, see on fakt, ja ega ta õige MTB mõõtu ka välja anna - aga ta liigub siiski (ja vaevalt klassifitseerub see oma 21 käiguga ka argiseks linnasõidurattaks). Ja Tartu rattarallil, kui sain selle seljas mõni aasta tagasi ca 700. koha, sõitsin oma grupil paar korda eest ära, kuigi seal olid enamikus palju paremate ratastega tüübid, isegi võidukatega...

    VastaKustuta
  52. Anonüümne13:05

    Põlveprobleemidest - olen küll alles 26 aastane(samas selline "suurema kondiga", 184cm/91kg. Minu põlvedele mõjub üllatuslikult hästi tavapärased täiskükid(tean, targemad mehed räägivad, et täiskükki ei tohiks üldse teha, lõhub põlvi jne). Samas teeb see vist minul lihase niivõrd palju tugevamaks, et see aitab ka põlve toe(s)tada.

    Heiki

    VastaKustuta
  53. Anonüümne17:10

    Krossirattal peab olema amort. Selge. Vaadates neid rattaid, millega Eestis maratone võidetakse selgub, et amorti polegi.

    Teet

    PS! Need kes sõidu ajal möliseda ei suuda on juba punases.

    VastaKustuta
  54. Anonüümne08:50

    cc tähendabki cyclocross ratast.
    29" (vähemalt sellises kõnepruugis) või siis lihtsalt "niner" on siiski maastikuratas. Võimalik, et eesti tingimustes oleks cc optimaalseim, sest mägedega on meil vähe pistmist. Samas - minu jaoks on niner "unistuste ratas" ja ma ei saa aru milleks 26'seid üldse tehti.
    PS - Priit, pane Pahvile mõistus pähe, mis sa sest *pallist tümitad ainult ;) - http://arvamus.postimees.ee/995018/peep-pahv-barbaarne-rahvas/


    AndresP

    VastaKustuta
  55. Anonüümne12:36

    Cyclocrossi ratas on mnt lenksu ja käiguvahetusega, aga karvaste kummide ja teistsuguste piduritega (cantilever või ketas) ratas. Raami geomeetria ka muidugi teine. See on mõeldud sellistele sõitudele, kus on nii asflati kui maastikku, aga mitte liiga tehnilisi elemente (a la juurikad, kivid), küll aga võib olla tehistakistusi. Nimetagem seda siis krossisõiduks. Maastikuratas (olgu ta 29" või 26") on maastiku lenksu ja juppidega, laiade kummidega ja amordiga ratas.
    Maastikurattaga on hea sõita XCO ja XCM formaate. Esimene siis suht lühikestel ringidel tehnilisel rajal, teine pikemal distantsil, üldiselt ühel ringil ja varieeruva tehnilisuse astmega sõit.
    Tartu rada oli pigem lähedane krossile kui XCO'le, seetõttu tegi taaramäe ilmselt hea rattavaliku. Samas näiteks Tallinna kolmapäevakute rajad ja Keava sügiskrossi rada on sellised, kus tsüklokrossi ratas kindlasti eelist ei anna, mugavam ja kiirem on ikka MTB'ga sõita.

    Tõeliselt hästi CX rattale sobivaid võistlusi on Eestis üsna vähe, seega selle omamine mõistlik siis, kui ratas tõesti väga meeldib või sul on juba MTB olemas ja tahad valikuvõimalusi laiendada. Ainukeseks rattaks eesti MTB võistlustele ei soovitaks vaenlasele ka - randmed ja selg võiks ikka vanadusepõlves toimida veel.

    VastaKustuta
  56. Sihuke nägi välja Vaderi ratta kett peale H100 katkestamist: http://blog.paf.com/ratta-rambo/files/2012/10/Kett2.jpg

    Niiet siinkohal teatan, et mina ei saa nimetada Taaramäed lambaks, kuigi Pullerits mulle helistades üritas seda väita. Sihukese keti puhul aitaks ainult uus kett, aga seda juba kaasa ei vea.....

    VastaKustuta
  57. Mida värki, dr Holden?!!! Mis sõnu sa mulle suhu paned, mees?!

    VastaKustuta