Pullerits: Miks suusaradadel käib venimine?

Siinse blogi kaasosanik Art Soonets Scanpixist läks pühapäeval Tartus dendroparki suusatama, aga sai peagi aru, et sealsed mäed käivad talle üle jõu ning siirdus spordiparki lausikule liuglema.

Plastpõlvega Arvi Suurpere, sitke rattur, käis samuti pühapäeval dendropargis, aga nägi, et seal hüppab pulss kohe üle 150 ning suundus Vorbuse poole luhale ja kraaviveertele matkama.

Estoloppeti alguseni jääb ainult poolteist kuud – esimesena on kavas Viru maraton juba 19. jaanuaril –, aga nii mõnedki mehed, näikse, et laovad alles põhja. Arvestades, et põhja ladumiseks kulub kaks kuud vähemalt, siis hooaja keskpaigast saavad nad ehk hakata lõpuks ka erialast trenni tegema ja aegamööda vormi timmima, nii et heal juhul saavad märtsi alguseks tippvormi kätte. Ehk Tallinna ja Haanja maratonil, resp. 3. ja 9. märtsil, on oodata kõva konkurentsi.

Aru ma ei saa! Juba ammuilma räägitakse, et välismaa tipud treenivad intensiivselt – sellest on rääkinud üksjagu imestades ka Mati Alaver –, aga ikka valitseb Eestis talupoeglik hoiak, et astume tasa ja targu. Niiviisi venides, nagu näitab praktika, mis on tõe kriteerium, et jõua mitte kusagile. Jah, Karel Tammjärv sõitis Kuusamos 30 hulka, aga kus olid teised Eesti suusatajad? Kus on Eesti suusatajad oma tasa ja targu taktikaga olnud juba aastaid?

Ma saaks veel aru, kui olete samuti käinud põlvelõikusel nagu mina või mõnel muul operatsioonil, et siis sõidate aeglaselt ja hoolitsete ennekõike selle eest, et endale uuesti haiget ei tee. Minusugune ühejalasuusataja võib endale lubada rahulikku pühapäevatempot. Teistel oleks tagumine aeg juba panema hakata.

See, mida eelmises sissekandes mainitud nelik teadis ja aumehelikult salajas hoidis, oli tõsiasi, et olen käinud väljas proovimas, kuidas opereeritud parem jalg peab. Aga vaadake, millise tempoga ma seda tegin: neljapäeval ja reedel läbisin 11,4 km 1:21 ja 1:11ga. (Olgu, kogu tõe huvides olgu tunnistatud, et mul olid all sinihallid alla tuhande krooni maksnud ilma igasuguse määrdeta ja kriibitud põhjaga SC Fischerid, mida Suusavendade tiimi liikmed keeldusid üleüldse suuskadeks nimetamast, ja reedel ei olnud klassikajälge maaski, lisaks tuiskas.)

Laupäeval sõitsin rahulikult 14,8 km – kolm 4,7 km pikkust (Soonets mõõtis selle pikkuse oma navigatsiooniseadmega) dendropargi ringi ja umbes 700 meetrit spordipargis lisaks – 1:16.20ga. Pühapäeval lisasin veel ühe 4,7 km ringi ja kulutasin 19,5 km peale 1:39.25. See teeb ühe 4,7 km pikkuse ringi keskmiseks ajaks 23.45. Ma pole dendropargis vist elu sees nii aeglaselt liikunud.

Minusugune, kel on esmaülesanne traumast ja lõikusest taastuda – ja kes ei ole operatsioonil käinud, võtku teadmiseks, et taastumine on väga pikk protsess, kestes nädalaid, kusjuures sihiks ei ole mitte treenimine, vaid operatsionieelse liikuvuse ja painduvuse ja funktsionaalsuse taastamine –, võib endale nii aeglast kulgemist lubada. Teised ei peaks seda tegema mitte.

Eile, esmaspäeva õhtul oli olukord soodsalt ebaõiglane. Sama maa, mille läbimisele kulutasin laupäeval 1:16.20, sõitsin läbi 1:09.25ga. Rada läikis ja oli libe, sellepärast.

Aga need sõidud, olgu korratud, ei ole treeningud. Need on suuskadel liikumisega harjumiseks, tasakaalu saavutamiseks ja põlvesidemete tugevdamiseks tehtud sõidud, kus jalgade töö on peaaegu olematu. Tõusud kõnnin, lausikul kasutan vaid sammuta paaristõukeid. Ega kiiret ole.

Kuid eesmärk on. Estoloppeti alguseks jalgele ja kui seal hästi läheb, lollusi ei tee (näiteks kurviga laskumistel nõrga põlvega äkkliigutusi ette ei võta) ja õnnetusi ei juhtu, siis peaks ründama 400. koha piiri murdmist.
******

Gemini Bridges Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1-3: Petter Northugi paaristõukenäited Kuusamo MK-etapil. Fotode autorid: Scanpix Sweden / Scanpix (ülemine) ja Lehtikuva/Scanpix (kaks alumist)