Pullerits: Mis ootab ees Viru maratonil?

KELL 11:50 LISATUD PÄRAST TÄRNI INFO RAJAOLUDE JA MINU OSALUSE KOHTA!
First things first ehk kõige tähtsamad asjad kõigepealt. Nüüd on see ametlik: Viru maratonil mina uisutehnikas ei stardi. See on sada protsenti kindel ja mingil juhul ei muutu.

Jah, fakt on ka see, et kes kolmapäeva õhtul Tartus Tähtvere spordiparki satttus – nagu näiteks dr Leho Rips –, see nägi, et tegin uisustiilis väikse lõigutrenni. Jaanus Kunts Suusavendade tiimist pani mu auguga-püss-Fischerite klambritele isegi kõrgendused alla, sest need pidid väidetavalt parandama suuskade juhitavust. Algajana tundsin esimesel korral nendega siiski pigem ebakindlust. Sõitsin kilomeetrisel enam-vähem laugel ringil kolm korda poolteist ringi pooleringise taastumisega. Ega eriti higiseks küll saanud, kopsu köhima ammugi mitte – mis sellised väiksed, umbes viieminutilised kiirendused treenitud organismile ikka teevad! Opereeritud põlvega jalg tunda ei andnud, aga kui hiljem organismi hoolega kuulasin, sain aru, et üle 40 km võistlustempos ja seda kindlasti rajal, mis ei ole nii kõva ega sile ega lauge nagu spordipargis, ei lõpe mingil juhul hästi.

Mõni mees on siin kommentaarides esinenud (sic!) arvamusega, et mis ma poen oma opereeritud põlve taha, lõikus oli ju kaks kuud tagasi. Taas kord: ärge tulge õpetama, kui teil pole tõsiasjadest täit ülevaadet! Mul ei olnud mingi tavaline lõikus, et kirurg tegi tšiki-priki ja nüüd saab kõik peagi korda. Jätke see meelde: pärast niisugust traumat ei saa põlv kunagi enam korda. Suur osa kõhre on igaveseks läinud ja asemele seda ei kasva. Ja see ei ole mingi tühine kaotus, nagu näiteks pimesoole ussjätke eemaldamine. Ehk lühidalt: tegemist on permanentse traumaga, mida tuleb kogu aeg jälgida, et olukorda mitte hullemaks teha. Ehk veel kord ümbersõnastades: põhimõtteliselt võiks ma võistelda invasportlaste klassis
*

Eile, kui mäletate, tekkis kommentaariumis suur sõnasõda selle üle, miks ma ei avalda infot, mille sain rajaolude kohta. Olgu, nüüd siis avaldan.

Korraldaja Evi Torm rääkis, et lund on Mõedakul palju vähem kui mujal Eesti suusapaikades, lisades, et kummalisel kombel sadas isegi Rakveres viimati rohkem lund kui neil. Ta rääkis, et umbes 5 km pikkuses tuleb rada viia rohkem metsa äärde, sest seal pole vahepealsed tuisud lumekihti nii palju tuuseldanud kui lagedatel kohtadel. Rajameister oli tema sõnul mitmes kohas rehaga lumepinda korrastanud, et saaks raja puhtamaks. Torm lausus: «Kõige uuema suusaga ei soovita tulla, aga kõige hullemad rajaolud ka ei ole.» Raja n-ö tagumises otsas pidi lund olema rohkem kui Mõedaku kandis. Kuid paljudes kohtades pidid endast märku andma mutid, sest, nagu Torm seletas, tuli lumi ju sooja maapinna peale ning seeõttu pole maakoor sedavõrd külmunud, et segada mutte askeldamast. «Ei saa väita, et kuskil mutimullahunnikut ei ole,» sõnas Torm. Klassikajälje oli rajameister lubanud Tormi kinnitusel nii palju sisse tõmmata, kui vähegi võimalik.

Nagu mäletate, kirjutasin eile kommentaarides vähemalt kahel korral, miks ei ole mõtet Viru maratoni rajaolude kohta infot jagada – et tänaseks võivad asjalood muutuda.

Ja asjalood ongi muutunud! Nii et nagu näete, olin taas piisavalt ettenägelik ja jälle oli mul õigus. Kui täna kella 11 ajal Tormiga telefonitsi rääkisin, oli ta palju optimistlikum kui eile. Ilm oli sel ajal Mõedakul ilus, päike paistis, oksad olid härmas, külma oli umbes kümme miinuskraadi. Ta ütles, et rajameistri väitel on kõik okei, olud on palju paremad, kui eile paistis, ning tuleb täiesti korralik maraton. No näete, oleks ma eile saadud info välja pannud, poleks täna tulnud kindlasti puudu neist, kes oleks mind valetamises ja väärinfo jagamises süüdistanud.

Aga see pole kaugeltki kõik. Kui eile edastas Torm rajameistri lootuse, et ta püüab klassikajälje võimalikult paljudesse kohtadesse sisse tõmmata, siis täna oli rajameister talle tunnistanud, et tulenevalt õhukesest lumekihist ei hakka ta klassikajälge üldse tegemagi, et uisutehnikas sõitjate rada mitte rikkuda.

Mis see kaasa toob?

Juba eile soovitasid mõned asjatundjad – kelle nime ei hakka siin välja ütlema, et säästa neid anonüümikute kurjusest (õige mõte, on ju, Peip Reedi?) –, et kui korralikku klassikajälge Viru maratonile ei tõmmata, ei ole mul mõtet sinna klassikasuuskade ja -keppidega n-ö pornot tegema minna.

Seega väga, väga suure tõenäosusega mind homme Viru maratonil stardis üldse ei ole. Täna hommikul viisin küll klassikasuusad Suusavendade staapi, kuid pärast värskeima rajainfo saamist helistasin Kuntsile, et ärgu praegu nendega midagi tehku. (Ühel kepil eile dendropargis murdunud teraviku palusin siiski ära vahetada.) Igaks juhuks siiski küsisin, et mis on viimane kellaaeg oma meelemuutusest teada anda. Ta ütles, et nelja-viie ajal.

Aga kas teate, et nüüd on siin teie suur šanss täita oluline tühik! Kes teist võtab enda peale Viru maratoni rajalt siia laupäeva õhtuks reportaaži kirjutada?
******

Klondike Bluffs Road & Jaanus Laidvee, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1-3: Suusatajad Rakveres Palermo terviserajal. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix