Pullerits: Kuidas eesmärk sai kamaluga täidetud?

Paljud mehed üle Eesti arvavad, et nad võistlevad tänavu minu kui täiesti terve mehega. Jah, nii mõnelgi teisel on samuti organism kannatanud. Näiteks ühel Alutaguse maratoni esi-20 sõitjal (delikaatseid isikuandmeid ei tohi paraku nimeliselt avaldada; kui mees, kellest jutt, sellega nõus on, siis hea meelega isikustaks selle juhtumi) käis menisk omalt kohalt nii välja, et ta ei saanud jalga sirgekski ajada, aga kui ta juhtus mitme asjaolu juhusliku kokkusattumise tõttu Soome arsti juurde, kes tegi talle süsti, oli tal pärast seda püsti tõustes kogu probleem nagu peoga pühitud – selge, et vähemasti tema trauma on minu põlvelõikusega võrreldes ajutine olmemure. Kui teil on aga kaks ja pool kuud tagasi põlvest ikkagi kümme sentimeetrist kõhretükki eemaldatud, lisaks sadu väiksemaid, siis see on trauma, millest ei parane eales, ja trauma, mis annab tunda iga päev. Rääkimata sellest, et teeb ettevaatlikuks. (Üldüldse soovitan sportides ettevaatlik olla! Lugege tänases Postimehes minu lugu kahest mehest, keda tabas vastupidavusalasid harrastades südame äkksurm.)

Seetõttu on isegi hea, et Alutaguse maratonil läksid Suusavendade meeskonna tänavuse hooaja peamise tööhobuse Jaanus Kuntsi ettevalmistatud klassika-Fischerid default mode’i. Mõtlen selle all seda, et suusad osutusid rajal sellisteks, et nendega ei saanud ka parima tahtmise juures opereeritud põlve lõhkuda. Startides teise grupi (101-200) esimesest reast – ei võtnud ükski korraldaja arvesse mitmeid kadetsejaid ja pahatahtlikke, kes püüdsid kiskuda üles teemat, et pärast Tamsalu maratonil DNFi saamist peaksin startima kõige viimase grupi kõige viimasest reast –, sain juba esimese kilomeetri jooksul ühel väiksel tõusul aru, et pidamist absoluutselt ei ole. Mitte üks raas. Selles on palju süüdi ka minu suusad, mis on halva konstruktsiooniga, liiga kõrge kulbiga ja liiga jäigad. Seetõttu polnuks võimalik ka neid suuski karestada nii, et karestamisest kasu oleks tekkinud. Näiteks Peip Reedil pidasid Suusavendade samamoodi määritud suusad alguses küll. Aga nagu öeldud, positiivne oli see, et nii ei tekkinud ohtu tõusudel põlve üleliia koormata.

Eesmärk, nagu eelmise sissekande lõpus sai aegsasti rõhutatud, oli realistlik. Ja dr Leho Ripsiga juba ammuilma kooskõlastatud: sõita tuleb kolmandiku võrra aeglasemalt kui mullu, mis tähendab, et sihikule sai võetud aeg 2:37 kanti.

Umbes neljandal-viiendal kilomeetril loeti mu kohaks täpselt sajas. Algus oli kerge, sest paaristõuked näisid tõusudel sama tõhusad, nagu teiste ponnistatud vahelduvsamm. Kuid juba esimestest meetritest hakkas valu tekitama vasak ranne, mille olin aegsasti kinni teipinud. Vähemasti valu ei süvenenud, kuid iga tõuge andis kätte tuntava nähvaka.

See-eest laugetel lõikudel oli minek hõlbus. Reservi oli pidevalt palju. Aga juurde panna polnud mõtet, sest oli ilmne, et kõrvalrajale, kus libisemine on kehvem, ei ole mõtet põigata ning seal jõudu raisata. Vaatasin üle õla – järgmine rong oli väga kaugel. Peagi jäin aga ühe murdunud kepiga väikse numbriga sõitja taha kinni ning järsku sõitis kõrvalt ligi kümme meest mööda. Rajavahetuse ajastus osutus ses sõidus vägagi määrava tähtsusega teguriks. Peamiselt jälgisin seda, millise raja ääres oli kõige rohkem kepijälge – see näitas selgelt, millisesse jälge tuleb hüpata.

Kusagil poolel distantsil hüüti kohaks 128. Selleks ajaks sain aru, et totaalselt pidamatu suusaga ei ole võimalik teistele vastu saada. Kõik vähegi sõidetavad tõusud kangutasin paaristõugetega. Isegi ühe jalaga hoo andmisest ei tulnud midagi välja. Kas see ajas meeleheitele?

Ei, üldsegi mitte. Asja tuleb lihtsalt rahulikult ja naerunäoga võtta. Sõita oma sõitu. Ja teate, väga hea on sõita, kui pole vaja hambad ristis pongestada, kui võid rahulikult tempot reguleerida: kui jõuad, paned juurde, kui on raskem, annad targu järele. Sõidavad mõned mööda – no las nad sõidavad. Õnn kaasa neile ja head teed minna! Muidugi, tunnistan ausalt, tegin paaril korral (paaril korral, mitte kogu aeg!) ka pisut pätti: kui mõni üritas halvemini libiseval rajal mööduda, siis hoidsin teda oma tempoga enda kõrval – et vaatame, kui palju sa, mees, raatsid end kulutada. Aga selline taktika käib võistluste juurde. Lasse Viren näiteks kurnas Müncheni olümpia 10 000 meetri jooksu finaalis sedasi teadlikult Emil Puttemansi, hoides teda kurvides enda külje all kaugemal rajal. Ega mulle ka teed antud, näiteks sattusin pärast teist TPd Liis Kalda (nr 115) ja Kurmo Neemela (nr 77) selja taha. Libisesin Neemelale korduvalt selga, kes omakorda hoidis rahumeeli Kalda sappa. Üritasin siis korra, et lähen neist mööda – aga šanssigi ei antud.

Ühtlasi sain nende tuules aru, kui lootusetu on mul tõusudel pidamatute suuskadega pidavate suuskade vastu saada. Kui laugel jäid nad mulle jalgu, siis tõusudel paaristõukeid pingutades jäin neist mängeldes mitukümmend meetrit maha.

Umbes tosin kilomeetrit enne lõppu möödus ühe pikema rongi koosseisus minust Ain-Ivar Tupp ehk dr Holden (nr 187), kes hüüdis midagi stiilis: «Jõudu, paaristõukekunn! Pidamist tuleb ka panna!» Ta tunnistas hiljem finišis, olles edestanud mind lõpuks pooleteise minutiga, et minu nägemine oli tagant tulijaile, nende hulgas temale, kõvasti lennukust juurde andnud. Tore, kui saan teisi rajal motiveerida, sest eks kõik pinguta ja otsi endas tahet ning jõudu edasi pressida.

Proovisin veidi dr Holdeni rongi sabas püsida, aga niipea, kui tulid tõusud, ei olnud vahelduvtõukemeestega võimalik sammu hoida. Ja ülepingutama ei tahtnud ka hakata, sest ranne, mis vahepeal oli justkui paremaks läinud, hakkas nüüd hoopis uuest kohast veelgi rohkem tulitama. Püüdsin vasakule käele koormust vähendada.

Umbes 5 km enne lõppu tuiskasid ühel tõusul, kus olin püstihädas, mööda Hannes Veide (nr 110) ja tema tuules Estoloppeti naiste liider Eveli Saue (nr 48). «Küll on hea sõita, kui peab, eks ole!» hüüdsin Veidele. Püüdsin ikka möödujatega vestlust arendada, neilt üht-teist küsides, sest aega ju oli, hingeldamist polnud mingisugust, aga enamik oli suusatamisega niivõrd ametis, et ei olnud neil suurt mahti vastata. Aga tegelikult oleks vesteldes ju palju lõbusam sõita, mis?

Viimased 3 km sõitsin Priit Paabo (nr 93) ja Karl Teearu (nr 209) taga. Ega nad väga suurt kiirust arendanud, muist aega sain selja nende tuules sirgu lasta, aga ei hakanud kõrvalt mööda ka rabelema, kuigi radasid oli, sest mõtlesin rahulikult, et pikk maa ju mõistlikult ja ennast säästvalt sõidetud, miks hakata nüüd lõpu eel kentsakalt hullu panema. Isegi kui kõrvalt Tarmo Karama (nr 210) mööda pressis, ei hakanud tema taga tempot tõstma. Mis vahet seal on, nagu räägitakse, kolm kohta ees- või tagapool.

Aga viimasel 300 meetril sain siiski nii hea hoo üles, et ei hakanud tagasi hoidma, sest vaja ju Tartu maratoniks ka lõpukiirendust proovida. Sain üle lõpujoone ajaga 2:22.00, mis andis 156. koha. Tervelt veerand tundi kavandatud ajast kiiremini – ja millistes oludes, millise pidamatu suusaga! Üle finišijoone libisedes ja finišikella nähes oli meel nii hea, et ei pidanud paljuks üht võidukat žestigi lendu lasta. Kokkuvõttes oli ju tore ja lahe sõit, mis peaaegu ei väsitanudki. Ja mis peamine: paistab, et põlv pidas vastu! Vasaku randmega on siiski lood kahtlasevõitu... ei tea, kuidas see Tartu maratoni üldse ära võiks kannatada.

Pühapäevast teatemaratoni silmas pidades olgu lisatud, et meie kolmanda vahetuse mees Silver Eensaar sai 60. koha 2:10.53ga, eespool isegi Vahur Teppanist, ja ankrumees Jaanus Laidvee 96. koha 2:15.03ga. Teise vahetuse sõitja Indrek Teppo pani end kirja alles enne starti ning ega sealt tagant kuigi kaugele ette jõua. Seda põnevam, mida suudab ta teatemaratonil olümpiapronksi Jaak Mae vastu.
******

Slickrock Bike Trail, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Pildimälestused eelmise nädalalõpu Tamsalu maratonilt. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Eveli Sauet meenutav Reelika Kikkas Tamsalu maratonil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix