Pullerits: Mis saab Tartu maratoni raja lõiganutest?

Massiivne raja lõikamine Tartu maratonil vana lasketiiru lähistel on tekitanud laiapõhjalise küsimuse, mis saab neist, kes sohki tegid. Helistasin Indrek Kelgule (sest olen ju ainus, kes siin reporteritööd teeb, mitte kuuldusi ei levita ega niisama lahmi), Klubi Tartu Maraton juhatajale, ja kuulsin järgmist.

Kelk rääkis lõikamise kohta, et kui kellelgi oleks tõendusmaterjali, mille põhjal tekitada antud küsimuses sügavam keskustelu, siis ta hea meelega vaataks seda materjali ning seejärel otsustaks. Paraku telepilt selle kohta, kes lõikas, infot ei anna, ja isegi kui kopteril asuv kaamera oleks sohitegemise jäädvustanud, siis seni, kuni lõikajate rinnanumber ei ole kopteripildilt tuvastatav, ei ole tolle materjaliga midagi peale hakata. Kelk avaldas kahetsust, et puuduvad faktilised andmed lõikajate kohta.

Kui suur oli lõikajate arv, selle kohta on levinud väited, et sadadest rohkem kui tuhandeni, ent tuhande lõikaja väite kohta märkis Kelk, et tõenäoliselt ei anna inimesed endale päris hästi aru, kui suur hulk on siiski tuhat inimest.

Kelk möönis, et kuna lõikamine läks massiliseks, siis ei saa välistada, et tagumised ei saanudki aru, kust tänavu rada läheb, ning pelgalt seetõttu võis osa eespool lõiganutega kaasa minna.

Kelk rääkis, et on eelnevatel aastatel teleülekandes näinud, kuidas umbes kümmekond avantüristi on püüdnud vana lasketiiru juures lõigata. Tema kolleeg Epp Paal oli mullu maratonil osaledes märganud, kuidas mõned sõitsid kõnealuses kohas otse, ent Paal oli Kelgu sõnul pidanud tookord peenikest naeru, sest lumi oli seal sedavõrd paks, et vaevalt nad midagi võitsid, pigem kaotasid.

Kui kõnealune koht on ka varem sohitegijaid ahvatlenud, siis on õigustatud küsimus, miks peab rada tegema kaare vasakule ega lähe otse, mis lõikamise probleemi lahendaks. Kuid asi on selles, seletas Kelk, et sinna, kust rada võiks minna otse, on rajatud snowtubingu park ning sealne maaomanik ei ole nõus, et maratonirada tema valdustest läbi läheks.

Igatahes lubas Kelk, et järgmisel aastal panevad korraldajad lõikekohta aiad ette ning saadavad kellegi sinna videokaameraga võimalikke sohitegijaid pildile jäädvustama.

Seekord oli Tartu maratoni raja ääres üheksa videokaameraga inimest, kelle ülesanne oli üles võtta uisutehnika kasutajaid. Küllap märkasite raja servas üksinda passimas kollastes vestides mehi – ilmselt nemad need olidki. Kelk ütles, et tänase seisuga ei ole kedagi uisutehnika kasutamise pärast diskvalifitseeritud, ent lisas, et kogu videomaterjal on veel läbi vaatamata.

Ühtlasi oli ta andnud raja julgestajatele ülesande, et kui need näevad mõnda suusatajat ebaloogilisest kohast rajale ilmumas, tuleb ta number kirja panna. See tähendab, et korraldajad olid valmis, et keegi võib püüda rada lõigata. Kelk tunnistas, et selline sohitegemine on seni olnud rohkem probleemiks rattamaratonidel, kus mõned osalejad on seepärast ka diskvalifitseeritud.

Kelk kinnitas, et valest stardikoridorist startimise tõttu pole seekord samuti kedagi kõrvaldatud. Vahepeal kerkinud küsimus, miks telemees Raivo Rimm startis numbriga 6231 palju-palju eespoolt, tulenes Kelgu sõnul korraldajate näpuveast, mistõttu õigel ajal registreerinud Rimm sai oma võimetele mittevastava lähtekoha. Korraldajate loal võis ta startida umbes 2000. koha kandist. Samasuguseid tegelasi, kes oma suure stardinumbriga korraldajate loal ettepoole pääsesid, võis Kelgu hinnangul olla paarkümmend. (Ilmselt seletab see ka selle, kuidas üks 5000+ stardinumbriga noormees minust juba enne rollerirajale keeramist mööda tuiskas.)

Tartu maratonil lasid korraldajad võtta kolm dopinguproovi, nii naiste kui meeste võitjalt ja ühelt osalejalt loosiga. Küsimusele, kas too loosiga kontrolli sattunu võis olla ka rinnanubriga 4000+, vastas Kelk eitavalt, lisades, et see piir, kustmaalt ei tasu loosiga dopinguproovi minejat tõmmata, oli tunduvalt eespool. Aga kus täpsemalt, seda saladust ei soovinud ta avaldada. Kas dopingukontrollijad võtsid ka omal initsiatiivil kelleltki neljandalt või viiendalt proovi, seda Kelk ei teadnud, nagu ei teadnud ta ka seda – sest see pole tema tööülesanne –, millal saabuvad dopinguproovide vastused. Ta oletas, et kuu-poolteist võib minna küll.
******

Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Tartu maratoni start. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix