Pullerits: Miks enesepiitsutamisel pole mõtet?

Nüüd, kui emotsioonid hakkavad lahtuma, on õige aeg üks eksistentsiaalne asi lahti rääkida.

Tartu maratonist oli sõidetud umbes pool võistlusmaad. Käis halastamatu kihutamine, isegi neljandas sajas, kus kulgesin, ei loovutatud ühtki positsiooni võitluseta. Ees kühveldati hooga, taga kühveldati hooga, kõik kühveldasid hoolega. Kellelgi ei paistnud aega suurt isegi kõrvale vaadata.

Ja siis tabas mind üks mõte.

Ees olid sõitjad, taga olid sõitjad, sõitjaid oli ümberringi, keegi ei andnud hetkekski hõlpu, kui ühtäkki tuli iseenesest kerge muie näole. Ei, see ei olnud mingi deliirium. Vastupidi: see oli erakordse kainuse hetk.

Tundsin, et tahaks selja sirgu lüüa. Tundsin, et tahaks enda ümber vaadata ja kõigile hüüda: «Kuulge, mehed, rahunege nüüd maha! Kuhu te nii tõmblete? Kuhu te kõik kihutate?!»

Tõepoolest, see on ju arulage. Me sõitsime neljanda saja teises pooles, aga sõitsime, nagu oleks mängus vähemalt olümpiapääse. Enamik oli valmistunud just selleks suusasõiduks, aga kõik, mida nad sel suusasõidul nägid, olid ees jooksvad suusajäljed ja eessõitjate seljad. Kõik olid keskendunud üksnes oma sooritusele, ei muule – kolm ja pool tundi kõva pingutust, et saada selle tasuks mingi suvaline koht ja aeg protokolli, mis, kui jätta mõned erandid mängust välja (näiteks minu tulemus), ei lähe korda mitte kellelegi; enamik, kes teie ees ja taga lõpetavad, isegi ei tunne teid, nagu teie ei tunne ka neid, kes teid vahetult edestasid või teie selja taha jäid. Ja lõppeks: mis tähtsust teie tulemusel teie endagi jaoks on? Mida see näitab? Kui paljud teist mäletavad oma eelmise aasta aega ja kohta?

Lühidalt: maratonidel, sh Tartu maratonil, on tegemist absurdse pingutusega.

Aga loomulikult poleks keegi võtnud aega maha, et mu hüüdu kuulata. Nii jäigi see välja hõikamata, ja nii jätkasingi koos teistega arulagedat rabamist.

Kuid see ei tähenda, et nüüd, kui arulagedad võistlused on läbi ja need tulemused, millest keegi ei hooli, ka endal suuresti unustatud – ja kui ei ole, siis mis tähtsust omavad nood tulemused tänases ja homses ja ülehomses päevas? –, ei tasuks aru pidada, kas tõesti aasta oodatuimat võistlust, Tartu maratoni, peaks võtma silmaklappidega, nii et ette ega taha ega kõrvale näe.
******

View of Colorado River from Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Karm heitlus Tartu maratonil. Pange tähele, et kõik kolm võistlejat kasutavad toitlustuspunktist väljudes hoo ülessaamiseks uisutehnikale omast liikumist. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits elamas kaasa tänavuse Tartu maratoni lõpetajatele. Foto autor: Karli Saul