Pullerits: Miks Erki Noole kaitseks tuleb välja astuda?

Mul ei oleks justkui erilist põhjust olümpiavõitja Erki Noolt kaitsta. Vanasti ta ikka helistas kuu-kahe tagant ja vahetasime informatsiooni, aga pärast seda, kui kirjutasin mullu suvel Postimehes Rein Taaramäed tunnustava kolumni, kus meenutasin konteksti ja kontrasti lisamiseks ka Noole omaaegseid väljaütlemisi, sain temalt väga pahura telefonisõnumi, misjärel ei ole temalt saanud enam ühtegi telefonikõnet.

Sellegipoolest tekitas minus sügavat nördimust, kuidas vihased heterofoobid viimastel nädalatel ühiselt Noolele kallale sööstsid. Kuidas nad teda prolelikult mõnitama hakkasid. Kuidas nad – kellest enamik on tulised vihakõne vastased – nii endasuguste heterofoobide hulgas kui ühiskonnas tervikuna Noole vastast viha ja hüsteeriat õhutasid.

Ma ei hakka nende heterofoobide (homoaktivisid, tulised homofiilid) käitumise kohta siia viiteid panema, sest see laseks neil veel rohkem rinda kummi ajada. Ei, minust ei saa nende viha õhutava kampaania pahaaimamatut käsilast.

Kas teate, mis on Noole-vastase kampaania puhul kõige kummalisem ja paradoksaalsem? Nimelt see, et heterofoobid läksid eriti täkku täis, kui võtsid nõuks tõstatada küsimuse, kas Nool on kapihomo. Sellega tahtsid nad Noolt enda arvates eriti halba valgusse seada, sest mõelda, kui õudne ju – Nool võib olla omasooihar. Paradoksaalne on see, et halvustades ja häbimärgistades sedasi homoks olemist, ei pannud nad tähele, et sedasi halvustavad ja häbimärgistavad nad tegelikult kõiki homosid ja sealhulgas iseennast. Ehk teisisõnu, kui keegi veel aru ei saanud: kui heterofoobid irvitavad ja parastavad selle üle, et keegi võib olla homo, siis tähendab see, et nad tunnistavad kogu homonduse parastamis- ja irvitamisväärseks.

Aga ilmselt on viha kütmise ind ja soov nii pime ja suur, et sellist ise endale vasturääkimist ei suuda nad tähelegi panna.

Kindlasti ei vaja Nool oma võitlustes minusuguse eestkostet. Ei ole ta seda minult küsinudki ega lähe mina seda talle ka pakkuma. Nool on nii kõva mees (siiralt, mitte irooniaga), et saab vajadusel ise enda kaitsmisega hakkama.

Küsimus on palju laiem. Hoopis laiem. Küsimus on selles, et kui ühele tuntud ja tugevale inimesele võidakse arvamuse avaldamise eest niisugune vihane kambakas korraldada – olgu rõhutatud, et heterofoobide rünnakud Noole vastu olid eriti räiged, sugugi mitte proportsioonis Noole tegelikult ju tsiviliseeritud kombel esitatud arvamusavaldustega –, siis mis te arvate, kuidas see mõjub ühiskonna sõnavabadusele? Loomulikult kõike muud kui julgustavalt. Pärast sellist massiivset kallaletungi, ebainimlikku mõnitamist – ja palun teil mõelda sellele, kui Nool oleks kasutanud oma arvamusavalduses selliseid võtteid, nagu heterofoobid tema vastu, kuidas me siis kuuleks siiamaani seda hädakisa, kuidas heterofoobidele on taas hirmsal kombel liiga tehtud – ei maksa loota, et inimesed üldse enam midagi öelda julgevad (vähemasti mitte oma nime alt, mis on tsiviliseeritud väitluse ja dialoogi elementaarne alus).

Ehk kokkuvõtvalt: kui heterofoobide vihasele rünnakule avalikul areenil mitte kuidagi reageerida, kui lasta neil rahva valitud esindaja vähimatki süütunnet tundmata ja karistamatult meelevaldse ja halvustava sopaga üle valada, siis mõelda vaid, mida nad võiks teha tavalise lihtsa inimesega. Tavaline lihtne inimene muutuks nende käes ja meelevallas sel juhul eriti haavatavaks, eriti kaitsetuks, eriti kinni topitud suuga kodanikuks. Ja kui inimesed ei julge enam häält teha, siis on see meie demokraatliku ühiskonna lõpu algus. Siis saabub vähemuse diktatuur, hirmu valitsus, siis algab vaikiv ajastu.

Sellepärast ongi vaikimine Noole vastu suunatud vihkajalike ja mõnitavate rünnakute asjus ohtlik. Seepärast ma siin selle teema tõstatangi. Mitte niivõrd Noole pärast, vaid murest selle ees, milline saatuslik vari on langemas Eesti kohale.
******

Camping near Kane Creek Road, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Erki Nool mullu veebruaris Kuusalu keskkoolis. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Erki Nool mullu veebruaris Eesti muusikaauhindade üritusel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix