Pullerits: Mida peab tegema löögi alla sattunud Jaak Mae?

Postimees: «Pahane Björgen: dopingufilmi autorid tuleks kohtusse anda».

Aga andku siis, mis ta teisi ässitab! Kui tundis end puudutatuna, eks siis mingu ise ennast kaitsma.

Björgeni jutt on nagu Eesti poliitikute jutt Venemaa-Ukraina vastasseisu taustal (sotside liider Sven Mikser oli üks sellistest): et Euroopa peaks ikka midagi tõsist tegema. Mis te kaagutate?! Miks te ise midagi ei tee? Ise ju olete uhkusega rääkinud, kuidas kuulute Euroopasse ja Euroopa poliitikasse. Tegutsege!

Näete, kuidas tegutseb Kristina Šmigun-Vähi abikaasa Kristjan-Thor Vähi. Toivo Tänavsuu kirjutab tänases Eesti Ekspressis, kuidas «Vähi puges oma mastaapse kinnisvaraära pankrotist elegantselt välja» ja kuidas pankrotivaraga toimunud tehingutes osales ka Šmigun-Vähi. Nemad on tegijad!

Suusatajad ja suusatamisega seotud inimesed on igast nurgast löögi all. Eelmisel nädalal helistas mulle Vahur Teppan, ilmselt üks väheseid järelejäänud ausaid (eks)suusatajaid üldse, ja kutsus mind laupäeval, 8. märtsil Tartu kesklinna paarissprindi võistlusele. Ja küsis, keda ma paariliseks tahan.

«Jaak Maed!» vastasin pikemalt mõtlemata.

Selle nädala alguses helistas Teppan ja ütles, et võtku ma vabalt. Et jääb ära. Et välismaa staarsuustajad, keda ta tahtis osalema kutsuda, ei saa MK-etappide ja muude võistluste tõttu Eestisse tulla ning ta ei taha võistluse taseme latti alla lasta, nii et pigem jätab sel aastal linnasprindi ära, kui et teeb poole teraga jõuproovi.

Nüüd on aga ka Mae pihtide vahele sattunud. Eile ja üleeile, kolmapäeval ja teisipäeval, jõudis Mae jagada oma ammuste verenäitude küsimuses intervjuusid nii lehtedele kui televisioonile.

Ma oleks talle paar head nõuannet jaganud, enne kui ta neid usutlusi andis. Mul ju vastavaid kogemusi ja teadmisi, kuidas esineda. (Meenutage kas või hiljutist «Vabariigi kodanike» saadet.) Mae ei ole paraku jätnud oma seletustes ja vastustes kõige veenvamat muljet. Aga mulje on tähtis, väga tähtis! Sest enamik inimesi ei saa kõigist tõsiasjadest nagunii aru, liiati ei ole kõiki tõsiasju isegi Rootsis linastunud tõsielufilmi autoreil, mis tähendabki, et otsustavaks muutub see, kui veenvalt ja usutavalt ja siiralt suudab löögi alla sattunu ehk Mae end kaitsta.

Kindlasti ei oleks pidanud Mae hakkama end kaitstes teravikku suunama küsimusele, kust küll rootslased tema verenäidud said. Selline põhiteemalt kõrvale kaldumine ja sekundaarse primaarseks tõstmine – paralleel: kui keegi on poest midagi varastanud ja vahele jäänud ja te selle kohta küsite ning inimene hakkab vastu küsima, kes teile sellest kõigest rääkis, kust te teate, siis millest see teile selle inimese kohta räägib? – on tüüpiline reaktsioon juhtudel, kui on millegi vastu patustamiselt tabatud. Ma ei ürita sellega öelda, et Mae on patustanud, vaid väidan, et tema vastukäik polnud kõige paremini valitud ja jätab mulje (sic!), et ta võis olla patustanud küll.

Edasi rääkis Mae, et palus filmitegijailt ametlikke dokumente, kust tema verenäidud on saadud, kuid neid talle ei esitatud. Taas sama ebaõnnestunud vastukäik, nagu eelmises lõigus kirjeldatud. Ega arvud sellest muutu – pole ju põhjust eeldada, et Maele esitati fabritseeritud andmed. Igal juhul oleks tulnud kommenteerida esitatud arve, mitte tõstatada vastu küsimust, et need pole ju pitsatiga paberil. (Paralleel: «Te ületasite kiirust, sõitsite 90 alas 120ga.» - «Jama jutt, ma pole karistuse otsust veel kätte saanud.» Keda usute?) Mael oli intervjuudes vaja veenda Eesti rahvast, aga sedasi vastates, nagu ta vastas, ei veena ta küll mitte kedagi.

Samuti avaldas Mae usutlustes pettumust, et filmis on valdav osa temaga tehtud telefoniintervjuust kasutamata jäetud. Seda oleks ta pidanud elu jooksul ajakirjandusele kümneid intervjuusid jaganud mehena küll teadma, et mitte kunagi ei avaldata kõike, mida inimene räägib. Lõppude lõpuks on igal filmil, saatel, lool oma maksimumpikkus, millest üle minna ei saa. See on algaja kurtmine, et näete, filmi läks vaid kaks küsimust, kus «olen kriitiliselt meelestatud ega taha teemat kommenteerida». Midagi pole teha: seda pidanuks Mae kohe algusest peale endale teadvustama, et montaažikäärid ei satu mitte mingil tingimusel tema kätte.

Nüüd on seis hapu. Miks? Sest Jaak Mae on saanud oma vastulaused ära öelda – et mitte öelda: ära raisata –, ning rohkem tema poole neis küsimustes ilmselt ei pöörduta. Sest ta on ju sõna saanud. Kuid need sõnad pole paraku olnud veenvad.

Mida siis teha, küsite. Lihtne on kritiseerida, aga andku ma nõu.

Palun väga, ma ei ole kitsi, eriti Jaak Mae vastu, kes on peaaegu alati, mõned meievahelised pingeajad välja arvata, olnud tore ja lahke vestluspartner ning mulle igati sümpaatne mees. Ta peaks kähku saatma signaali mõnele suure väljaande juhtivale spordiajakirjanikule, et soovib oma vere teemal anda pika ja põhjaliku ja üksikasjalise intervjuu, kus küsida võib kõike – ja tulebki küsida kõike – ja kus ta saab oma näitajaid rahulikult ja põhjalikult selgitada.

Niisama ajakirjanduses sipsimine, nagu kaks möödunud päeva näitavad, ei anna head tulemust.
******

Onion Creek, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marit Björgen Sotši olümpia sprindivõistlusel. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi Vancouveri olümpial teel hõbemedali poole. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae (nr 12) Libereci MMil 4x10 km teatesuusatamise avaetapil. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 4: Jaak Mae (paremal) 2005. aasta märtsis Holmenkolleni MK-etapil 50 km sõidus sakslase Jens Filbrichi järel. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 5: Jaak Mae lõpetab 2009. aastal Libereci MMil 15 km sõidu Jens Filbrichi ja Andrus Veerpalu kannul. Foto autor: Reuters/Scanpix