Pullerits: Kuidas vabaneda televisiooni spordidiktaadist?

Jah, ma olen erapoolik, ja isegi, kui teie olete tolerantsem, siis kas teil pole juba üle visanud need peaaegu igaõhtused ETV ekraanil näidatavad Eesti jalgpalli reklaamklipid, kus meid püütakse eksalteeritud häälel veenda, et homme või ülehomme näitab televisioon väga tähtsat mängu, kus vastamisi on näiteks Narva Trans ja Paide Linnameekond, või lausa erakordset mängu, kus vastamisi on Flora ja Levadia, mida nüüd reporterid suursuguselt derbyks nimetavad. See tähendab kohalike satside matši.

Selline nahast väljapugev ja ennastunustav Eesti jalgpalli üleelusuuruseks puhumine kestab juba aastaid. Tulutult, nagu teame ja näeme. Tribüünidel, nii palju kui ETV pühapäevase spordisaate otselülitusest esindusstaadionile paistis, oli rahvast hõredalt, kuigi tegemist oli Eesti karikafinaaliga (fotol paremal ja ülal vasakul) ja Tarmo Tiisler andis endast taas parima, et rääkida, kui põnev see kõik on. 

Mis karikafinaal, mis derby?! Päeva pärast ei mäleta enam keegi, kes ühe või teise kohtumise võitis. Küll aga teavad kõik, kes rattasündmusi jälginud, et Madis Mihkels (vasakpoolsel fotol vasakul roosas särgis) istub Rahinge järve äärsel kergelt tõusval sirgel endiselt minu tuules – vaat see on derby. Kestab juba eelmisest aastast. Sest ajast saadik on nii mõnedki mehed end minu ja tema vahele kiilunud ja paar eriti kõva väntajat minust ettepoolegi platseerunud.

Aga tegelikult ei näi ka suur rattasõit kedagi huvitavat. Giro d’Italial algas just viimane nädal – who cares ehk keda kotib? Kui ühtegi Eesti meest osalemas pole, ei ole ka enamikul rahvast vähimatki huvi. Miks peaks selle vaatamiseks ja jälgimiseks aega kulutama? Pühapäeval korra klõpsasin Eurospordi kanalile, kui olin tulnud rattasõidult Ilmatsalu poole, kus tagasiteel proovisin endale sappa haakinud ja seal pool aega tirri lasknud väga tuntud, endast vanemalt spordimehelt eest ära saada, aga asjatult (misjärel ta enne Tartuni tagasi jõudmist mulle rahulikult kõrvale sõitis ja nentis, et „Priit on väga heas vormis” – misjärel ma hääle järgi prillide tagant ja kiivri alt üldse ära tundsin, kellega tegu – kes teab?), kuid loobusin vaatamisest, kui hilisem etapivõitja umbes 40 km enne lõppu teistel pika tõusu algul eest sõitis (fotol ülal paremal) – milleks aega raisata?

Korra klõpsasin Eurospordi teisele kanalile, kus näitas Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste (fotol vasakul) avaringi, kus kohtusid mulle kaks tundmatut, ja kuigi seis läks pingeliseks, panin teleri südamerahuga kinni – täiesti ebaoluline ju, kes võidab. Ainus, mis mõtteainet pakkus, oli see, et suured tribüünid, erinevalt Eesti jalgpallistaadionidest, olid rahvast täis. Kas inimestel tõesti midagi targemat teha pole, kui istuda tunde paigal ja vahtida vähetuntute palli toksimist – ja selle eest veel maksta, ja mitte vähe!

Samamoodi ei vaadanud ma mitte ühtegi minutit jäähoki MMist (fotol vasakul). Milleks?! Mul on enda elu nii huvitav ja sisukas, et kont- ja võhivõõrastele kaasaelamiseks ei leia vähimatki mõtet. Lõppude lõpuks ei anna see mitte midagi. Või et emotsioone annab, ütlete? No vabandust, siis on teil küll üksluine elu, kui miskit muud moodi sinna tundeid ei saa, kui teile tegelikult tundmatuile kaasa elades. Kahju teist kohe. Et elu nii mõttetult ja mõtlematult kulutate.

Fotod 1 ja 2: Pühapäevane Eesti jalgpalli karikavõistluste finaal. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Madis Mihkels (vasakul roosas särgis) saab 26. märtsil Belgias Juan Sebastian Molano ja Jonathan Milani järel Classic Brugge De Panne (195,6 km) rattasõidul 3. koha. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 4: Carlos Verona Lidl-Treki meeskonnast sõitma pühapäevasel Giro d'Italia etapil võidu poole. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 5: Inglise tennisist Katie Boulter täna Pariisis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Šveitsi jäähokimeeskonna väravavaht Leonardo Genoni pühib Stockholmi MM-võistluste finaalikaotuse järel USA-le pisaraid. Foto autor: EPA/Scanpix