Enne läheb issanda päike looja, kui kõik siin ära avaldada jõuan, aga üks kuuldud juhtum pani pikemalt mõtlema. Nimelt sain teada, et üks tuntud ja koguni medalitega sportlane on tagantjärele süüdistanud treenerit, et too on teda valesti treeninud. Kuhu me küll jõudnud oleme?
Seda teemat, et treenerid on sattunud löögi alla, käsitles mulle hiljuti antud intervjuus ka endine pikaajalise kogemusega kergejõustikutreener, ettevõtja Jaanus Kriisk, kui rääkis neist treeneritest, kes viivad noore sportlase suure spordi lävele:
Meil topitakse treenerid valesti õpetaja pintsakusse, aga neid peaks võrdlema arstidega. Treenerite liidu peab tegema arstide liidu järgi, kus on professionaalsetest tipparstidest eetikakomisjon, kes hindab, kas oli normaalsest tööprotsessist tulnud viga või eksitus, kas protsess oli õige. Spordis on kahjuks nii, et poolteist aastat hiljem mingi sportlane arvab, et treener tegi kunagi temaga midagi valesti, andis liigselt koormust, aga seda ei ütle, et ta sõi vanaema juures kolm kilo torti, tuli siis raskemana tagasi ja ei ütelnud seda treenerile.”
Jah, Hiina on Hiina, aga jättes selle kõrvale ja laiendades teema normaalsele maailmale, näeb Kriisk õigesti, kui nendib, et täna imelapsi imetletakse – mäletate, kuidas Eesti imetles Kellyt? –, aga homme hoiavad kõik peast kinni hoopis teisel põhjusel: noor inimene on katki ja ruineeritud ning kõik küsivad hämmingus, kuidas küll selline asi sai juhtuda. Kas treener piitsutas teda liiga tagant? Forsseeris?
Panite tähele – süüdi on automaatselt treener. Taas: meenutage Kelly lugu.
Aga süsteem on halastamatu. Seni kui laps toob medaleid, võetakse ta lennujaamas uhkelt vastu, tehakse rahvuskangelaseks, aga kui siis midagi viltu läheb, hakkab süsteem, mis seni oli aidanud last upitada, tema treenerit mutta tampima; ja täiskasvanuks saanud laps tuleb samuti välja süüdistustega, mida kõike on treener temaga kunagi valesti ja lausa kahjustavalt teinud.
Mis on lahendus, küsite. Väga lihtne: lapsed, kes ei suuda ega oska enda eest otsustada ja seista ja enda treenimises kaasa rääkida, tuleb tippspordist ja tippvõistlustelt eemale hoida. Kui aga 18-aastane ja vanem tuleb hiljem ütlema, et treener on teda valesti treeninud, siis vaadaku ikka enda otsa: sa olid täisealine, sa pidanuks võtma ise enda eest vastutuse, sa ei saa lõpmatuseni mängida süüdimatut last, kes ei taipa, mis temaga toimub.
Fotod 1-5: Saksamaa jalgpallimeeskondade treenerid Steffen Baumgart, Karel Geraerts, Marco Grote, Thomas Reis ja Julian Nagelsmann. Fotode autor: picture alliance / firo Sportphoto / Scanpix
Küll see Viru kaasus on ajakirjaniku hinge pugenud. Mis jama seob tuntud ajakirjanikku lootusetu juhtumiga, et seda ikka uutest tahkudest üles haipida? Teeme esmalt selgeks, et sport kui ajaveetmise ja sotsialiseerumise vorm on üldiselt hea. Parem kui suitsetamine suitsunurgas. Lapsi ei ole mõistlik piitsutada sportlasteks, sest reeglina toovad nad muudel aladel ühiskonnale kordades rohkem tagasi kui spordis. Võtame kasvõi Tommy Cash'i - no mis alal suudaks spordis ta sarnast kuulsust Eestile teenida? Sportlase karjäär on absoluutse reeglina lühike ja lõpp on masendav. Parimad isendid leiavad sellelt väljumiseks ärisse või poliitikasse aga valdaval enamikul see ei õnnestu. Loomulikult on nende ebaõõnestumises süüdi treeneri, kes noorte inimeste ajud sassi keeras ja sundis koolitükkide tegemise asemel trenni tegema, ilma kahtlusteta ja kohati ka ahistades või manipuleerides.
VastaKustutaKui kasvataja-treener (kas isegi lasteaias pole enam kasvatajad vaid õpetajad?) ei soovi vastutust võtta, siis oleks nii sportlase kui ka treeneri vaatest kasulik süsteem ja hoiak, kus treener saab oma hoolealuse treenimisest lihtsalt ja kiirelt loobuda ja sportlane treenerit vahetada. Tartu Kalevi koletistreeneri kaasus oleks võib-olla olemata, kui sportlased treenerist ja klubist kiiresti oleks minema pääsenud uute klubide ja juhendajate juurde.
VastaKustutaRattavõistluse korraldaja võiks tagada, et aedade kivid poleks sõidurajal. Kindlasti on teistsuguseid lahendusi. Pole normaalne, et normaalse ja suure autoga, mida kasutatakse muuhulgas ratta turvaliselt salongis vedamiseks, ei mahu sõidurajale ära, sest seal on aedu hoidvad betoonkamakad.
VastaKustutaSeda AI-sunnikut ei tohiks alahinnata. Areneb hirmutavalt ruttu, varsti ei tee enam vahet. Paari aasta eest katsetas blogiperemees ja tulemused olid naeruväärsed (https://suusk.blogspot.com/2023/03/tehisintellekt-paljastab-priit.html).
VastaKustutaKordasin just www.iAsk.ai peal neidsamu ja tulemused on hoopis teised. Ei tahaks ruumi väga kulutada aga huvi äratamiseks:
- Millised on Priit Pulleritsu silmapaistvamad artiklid spordi teemal?
- /--/ One particularly impactful piece is "Pullerits: Miks treeneri amet muutub järjest ohtlikumaks?" (Why the coach's profession is becoming increasingly dangerous?).[1] In this article, Pullerits explores the growing vulnerability of sports coaches to accusations from athletes, even years after the fact. He argues that coaches are unfairly targeted when athletes' careers do not meet expectations, drawing a parallel to teachers being blamed for students' life outcomes /--/
Ning oma küsimus:
- Kuidas suhtub Priit Pullerits tehisintellekti?
- Priit Pulleritsu suhtumine tehisintellekti
Priit Pullerits on korduvalt kommenteerinud tehisintellekti (TI) ja selle mõju kohta erinevates valdkondades, sealhulgas spordis ja ajakirjanduses. Tema arvamused on tihti kriitilised ja mõtlemapanevad.
Tehisintellekt spordikommentaarides
Priit Pullerits on kritiseerinud tehisintellekti kasutamist spordikommentaarides, viidates selle võimetuseni mõista spordi nüansse ja konteksti.[1] Ta on rõhutanud, et tehisintellekt ei suuda asendada inimeste kogemust ja arusaama spordist.
Tehisintellekt ja ajakirjandus
Samuti on Pullerits väljendanud muret tehisintellekti mõju pärast ajakirjandusele. Ta on märkinud, et kuigi tehisintellekt võib aidata sisu genereerimisel, ei suuda see asendada inimajakirjanike analüüsi ja arusaama.[2]
Tehisintellekti piirangud
Pullerits on rõhutanud tehisintellekti piiranguid, eriti kui tegemist on spordiga seotud info otsingu ja analüüsiga. Ta on näidanud, et tehisintellekt ei suuda leida olulist informatsiooni, kui see ei ole piisavalt struktureeritud või kui see puudub avalikult kättesaadavatelt allikatelt.[3]
Kokkuvõte
Priit Pullerits suhtub tehisintellekti pigem skeptiliselt, nähes selle piiranguid ja potentsiaalseid ohte erinevates valdkondades, sealhulgas spordis ja ajakirjanduses.
AI antud vastused ei ole kuigi täpsed. Nt ajakirjanduse puhul olen ennekõike kritiseerinud, et AI ei asenda näost näkku intervjuusid elavate allikatega, mitte niivõrd seda, et see ei suuda asendada inimajakirjanike analüüsi. Spordi puhul olen näidanud, kuidas AI pakub valeinfot, nt paljude Eesti talisportlaste tembeldamine kahevõistlejateks. Et minu silmapaistvaimaid ja mõjusamaid artikleid spordi teemal on seesamune sissekanne siin, on ka totaalne liialdus - ma olen kirjutanud sellest kümneid ja küllap sadu palju paremaid ja olulisemaid lugusid. AI korjas lihtsalt üles mu viimase loo, kus olen maininud AId.
KustutaKokkuvõte: AI on puhas pask.
Näis kas AI seda ka oma vastustes edaspidi arvestab. Igaks juhuks kordan: AI on puhas pask. (Vähemasti praegu.)
Kuskil õpetati, TI-d pole mõtet tänada ega hurjutada, raiskab vaid ressursse. Emotsionaalsed pursked jäägu inimhingedele.
KustutaHetkel AI käeast faktitäiust oodata on kindlalt enesekõrvetamine. Lobamasinaks on juba hea. Aga jah, areneb kiirelt ja kui keegi piirama-reguleerima ei hakka siis areng kiireneb.
KustutaHinnanguga "pask" kahjuks enam nõus ei saa olla, areng on ikka suur. Näiteks 1.55,9 ja suhtumine jalgpalli on nüüd paigas jne.
KustutaKüsisin ChatGPT käest järgmist:
VastaKustutaPulleritsu intervjueeritavad on sageli tema tuttavad nagu Leho Rips, Mehis Viru, Andrus Ansip, Jaanus Kriisk. Kas see võib Pulleritsu kui ajakirjaniku usaldusväärsuse ohtu panna?
ChatGPT ütles:
Jah, see võib teatud tingimustel tekitada küsimusi Pulleritsu kui ajakirjaniku usaldusväärsuse ja erapooletuse osas — sõltuvalt sellest, kuidas ta neid tuttavaid intervjueerib ja millise ajakirjandusliku standardi järgi ta tegutseb.
Võimalikud ohukohad Pulleritsu usaldusväärsusele:
1. Erapoolikus
Kui intervjueeritavad on peamiselt tema tuttavad või mõttekaaslased, võib tekkida kallutatuse mulje — ehk et ta ei käsitle kõiki teemasid ja inimesi sama kriitiliselt.
Näide: Kui küsimused on pehmemad või kriitikavabad tuttavate puhul, võrreldes nendega, kellega ta ei jaga isiklikku läbisaamist.
2. Kitsas vaatepunkt
Korduvad samad allikad (nt Leho Rips, Mehis Viru) viitavad sellele, et Pullerits võib toetuda liialt oma "võrgustikule", mis vähendab teema mitmekülgsust ja laiema ühiskondliku vaate esindatust.
See piirab ajakirjanduse ideaali — anda lugejale tasakaalustatud, erapooletut ja faktipõhist infot eri vaatepunktidest.
3. Professionaalsuse küsimus
Tuttavate intervjueerimine pole iseenesest vale, kuid see nõuab suuremat läbipaistvust ja kriitilist distantsi. Kui need aspektid puuduvad, võib see õõnestada lugejate usaldust.
Samas tuleb arvestada ka vastuväiteid:
✅ Pikaajalised kontaktid ei tähenda automaatselt erapoolikust
Kogenud ajakirjanik loobki aastate jooksul allikavõrgustiku. Pulleritsu pika ajakirjanikukarjääri jooksul on loomulik, et tal on kujunenud kindel ring usaldusväärseid kontakte.
✅ Kriitiline toon on sageli siiski alles
Pullerits on tuntud selle poolest, et ta võib esitada ka oma tuttavatele ebamugavaid küsimusi, mis mõnevõrra neutraliseerib võimalikku erapoolikuse riski.
Kokkuvõte:
Pulleritsu usaldusväärsus võib sattuda kahtluse alla, kui:
Ta ei suuda säilitada kriitilist distantsi tuttavate suhtes.
Ta ei kaasata intervjuudesse piisavalt mitmekesiseid allikaid.
Tema kirjutised loovad mulje, et tegemist on "oma ringkonna" promoga.
Ent kui ta suudab hoida professionaalset tasakaalu, selgitab oma seoseid ja esitab küsimusi ühtse standardi järgi, siis ei pruugi tuttavate kasutamine intervjueeritavatena automaatselt tema usaldusväärsust kahjustada.
Eks on kõlanud mitmetes spordiklubides lauseid, et Priit on täielik meessuguorgan teda hästi tundvatelt inimeselt, sest ei ole hästi tajutud, et Priit on ihult ja hingelt eelkõige ajakirjanik, mitte selline laskeliuglemise reporter stiiliga "järgmine kord siis ära püssi maha unusta ja viiest viis kindlasti on siis järgmine kord igas tiirus võimalik. selle ultrapositiivse sõnumiga jääme lõpetama meie talvist spordipühapäeva".
VastaKustutaJah, Pulleritsu juba ära ei osta ja ei mõjuta. Kui kõik on tõesti hästi, võib ta sinust teha superloo, mis on puhas rõõm ja nauding, aga kui kuskil on miski logadi või kahtlane, ole kindel, et saad Priidult nii et tolmab. Hea näide on love-hate suhe Kindraliga. Priit võis teha superlugusid, kus oli tunne, et oled ise sattunud koos MA ja suusameestega trenni või võistlema, aga kui tulid jamad, siis oli mäletatavasti Priit see, kes siin dopinguteemat järjepidevalt ajas samal ajal, kui muu ajakirjandus kuuma kartulit vaikides suus veeretas. Ilmselt ei anna paljud endale aru, et Pullerits ei ole mingi nende teenindaja, vaid täiesti sõltumatu tegelane, kelle ainus eesmärk on aus ja puhas tõde ning keda kuskile kallutada on lootusetu üritus.
Kustuta