LISATUD VIDEO.
Üks probleem on meil Eestis sportlike radadega, aga selle-eest suur. Kes piisavalt kaua elanud ja küllalt palju liikunud, sel on kõik kohad – no olgu, peaaegu kõik kohad – juba mitu korda läbi käidud. Ja need, mis käimata, jäävad kodust üha kaugemale, nagu Seljamäe loodusrada (fotol paremal), kus käisin möödunud pühapäeval. Sinna on Tartust autoga üle kahe tunni sõitu.
Võib ju öelda, et pole palju, aga seda on üle nelja tunni edasi-tagasi. Ja mis sa vastu saad? 6,7-kilomeetrise matkaringi piki seljandikku ümber tükikese Punasood (kõige alumisel fotol). Lisaks tegin pooleteisekilomeetrise edasi-tagasi retke seal lähedal Järvesoo keskel Tudu järveni. Sinna viib ilmselt Eestimaa parim laudtee (fotol vasakul). Aga kokkuvõttes jäi ikkagi väheks.
Väheks ei jäänud kilomeetreid, vaid elamusi. Kui poleks elus esimest korda kohtunud metsisega (fotol paremal), siis vist polekski midagi erilist meenutada. Mis tekitas paraku taas kord vastuseta küsimuse, miks meil on loodusradadel nii vähe erilist, võimsat, põnevat, pingelist, rasket, kordumatut jne?
Nüüd muidugi pahandate, et millest ma jälle räägin ja mida kurdan. Aga
palun võrrelge ükskõik millist Eestimaa matkarada näiteks selle suvalise, Seljamäe loodusrajast ainult poolteist kilomeetrit pikema rajaga, mida läbisin hiljuti, ja siis saate küllap aru, kui ütlen, et meil jääb puudu erilisusest, võimsusest, põnevusest, pingest, raskustest, kordumatusest. Kusjuures
see rada, mida näete, pole mingi globaalne hittrada, vaid lihtsalt üks koht, kus veeta aktiivselt emotsionaalset nädalalõppu.
Kuidas tundub?
Fotode autor: Priit Pullerits
Tundub, et tedrejahile mindi moblakaameraga. See on kahtlemata pettumust valmistav elamus. Siin ongi point. Utahis võid käia lainurk moblaga aga Eestis pead käima korraliku zuumkaameraga.
VastaKustuta"Pime on!" kaebas pime. "Mitte midagi ei kuule!" hädaldas kurt. Tumm oli selle peale tumm.
VastaKustutaPriit, mis tunnet tekitab Sinus Ott poisi lambavestis muinasjutuvestja avalik londi imemine Postimehe veergudel?
VastaKustutaKas mingi Eesti reisibüroo teeb nende kordumatute kivide juurde reise? Eesti loodus on märkimisväärselt põnevam, aga selleks tuleb regulaarselt käia ühtedes kohtades iga kuu või paari kuu tagant, tuleb õppida märkama. Iga kord leiad uut ja avastamisväärset. Mina eelistaks iga kell Taevaskoda Utahile, välja arvatud maasturiga.
VastaKustutaMadalalt lendate... Muidugi, teie valik. Äkki eelistaksite Hinni kanjonit ka Grand Canyonile?
KustutaMa tunnistan ausalt, et Grand Canyon on koht kus tuleks kindlasti korra viibida, kuid üldiselt on see nagu iga teine matkapaik. Hinni kanjon on ka lahe paik korra uudistada. Samas Hinnisse saad minna kasvõi iga päev või iga kell aega viitma, sest Eesti on nii väike, suts sinna ja tagasi. GC seda võimalust kohe kuidagi ei paku. Lõpuks taandub iga matk ajakulutamisele värskes õhus. Siin pole GC-l mingit konkurentsieelist. GC võlu on eelkõige autoränduritel, palju parklaid väikese jalutuskäiguga ilusatesse vaatepaikadesse, ilma liigselt kõndimata. Eestis saab seda samuti teha kui on hea marsruut. Pikad matkad on eelmine sajand. Võtmesõnad on vaheldusrikkus ja kiired muutused väike puhkus ja jälle täiesti uus kogemus uues kohas. Seda saab Eestis edukalt teha. Ühele POI-le keskendumine on liialt igav ja rutiine. Samas igale ühele oma. Hiiu ja Saaremaa on tõesti tüütud paigad kuna praamisõit röövib aja ära. Samas tähendab see, et tuleb paremini aega planeerida.
KustutaNo kuulge! Hinni kanjon on 200 m pikk ja paar m sügav ja kõik. Ma olen käinud GC põhjas, see on 14 km alla ja 14 km üles tagasi, olid vist resp Grandview Trail ja Bright Angel Trail, kõrguste vahe... no ma ei tea, Eestis seda pole võrrelda millegagi. Ja vaated!... Mu tütar, kes oli tollal 9a, tegi ka selle matka vapralt kaasa. Usun, et see oli talle suurem elamus kui mis tahes paik Eestis.
KustutaKopteriga saab GC põhjas ära käija väga kiirest ja ilma liigse higita. See kanjoni põhjamotiiv on korduv asi, selles pole midagi erilisemat kui kasvõi Yosemites või Alpides. Ükski neist ei paku mingit sellist elamust, et nomaeiteamismaailmaime. Jah korrans vaatad ja leegid edasi, suts ja tehtud.
KustutaVäga pealiskaudne lähenemine.
KustutaJa mis siis rohkem süüvimist väärib? Hinni kanjon?
Vanasti oli sportmatkamine tohutult popp. Mindi ratastega karjas Karjalasse ja kaugemale põhja. Sadu inimesi huvitas kangesti näha soomlaste kodukohtade jäänuseid. Tuli iseseisvus ja selline ajakulutamine kadus minevikku. Saadi aru, et kondijõul on produktiivsus madal, elamusi liiga vähe kuluva aja kohta. Tegelikult saab kulutada kõmpimise või sõtkumise aega kiiremini liikumiseks väärtuslikesse huvipunktidesse. Hinni kanjonisse minnakse ikkagi sotsiaalse sidususe üritusele. See on lihtsalt koht mida läbides mestitakse teistega. Täpselt sama nagu Suures Kanjonis, ainult, et kiiremini ja efektiivsemalt. Oluline on protsess kuidas Hinni kanjonit muuseas külastatakse.
KustutaSellega olen nõus, et lihtsalt ja ainult matkates näeb vähe. Selleks olengi Utah's käinud rattaga seiklemas, sest nii näeb päeva jooksul rohkem pluss põnevus, kuidas radadel hakkama saan. Närvikõdi ja proovile panek. Vt nt Amasa Back jalgsi versus rattaga. Ja seepärast oli viimane reis abikaasaga autoga, sest olin välja valinud mitu erilist kohta, mis on üksteisest kaugel, nagu Little Finland Gold Butte'is, White Pocket Vermilion Cliffs NMis, Edmaiers Secret, White aka Ghost Rocks jne. Nende vahel sõidaksid rattaga nädalaid ja jalgsi ei jõuaks üldse kusagile. Autoga pääsed ligidale, nagu ka sel videol Morning Glory Natural Bridge'ile ja siis lähed ja vaatad ja saad päev aega elamust, mida mujalt ei saa, millele Eestis ja isegi Euroopas pole ligilähedastki.
KustutaEi ole nõus, et matkates vähe näeb. Olen matkanud enamikus Siberi mäestikes nii suuskadel, jalgsi kui ka vee peal ja 2-4 nädalase matkaga näeb ikka väga palju.
VastaKustutaPole mõtet aiva emotsionaalseid kõrghetki püüda. Mida sellise forsseerimisega püütakse katta? Üksluist emotsioonitut argipäeva? Tüütut pere ja kodu?
VastaKustutaRahulikult võib mõtsas uidata ja mõelda mittemidagi. Kõnnid läbi metsatuka nii et arugi ei saa. Või siis võtad maha murdunud puurondil istet, rüüpad teekest ja põrnitsed enda ette - alguses näed vaid rohelust, siis pilk zuumib ja hakkad nägema sammalt ja taimi, pilk teravdub veelgi, juba märkad sitikaid ja sipelgaid, seejärel nende tohutut liiklust ja toimetamisi. Nii võid vabalt üle poole tunni jõllitada ja siis teekonda jätkata. GC on ses mõttes ka hea paik: kohutavad liivaelemendid ja šablooniline maastik vaikseks ja rahulikuks mõtiskluseks. Kes aga vajab organiseeritud rahu ja vaikust, võiks pöörduda Sõõruka koopareiside poole. Kuhu tormame enam vanad võhmamehed, mis emotsioonid on jäänud saamata?
Olgem ausad ja räägime nii, nagu asjad on: argipäevadel anname endast maksimumi, et siis teenitu abil vabadel päevadel ja nädalatel võimaldada endale seda, mis tõepoolest emotsionaalselt laeb ja kõrgele kergitab. Sest ükskõik mis tööd me teeme - ja olgu pealegi see töö jõukohane ja oskuste järgi, nii et saame hakkama -, siis töö on ikkagi vahend selleks, et teenida seda, mis võimaldab teha hommikust õhtuni ja nädalast nädalasse asju, mida hing tegelikult ihaldab ning mis pakuvad rahulolu ja rõõmu. Töö on pinge, kohustused, tähtajad, stress - ei ole mõtet ajada lolli juttu, et töö on nauding, sest kes nii väidab, ei tea, mis on nauding päriselt. Tööga tuleb hakkama saada, et siis tõelist elu elada ja teha, mida tahad. Mõnele piisab kodu taga kännu peal istumisest ja sambla vaatamisest, teine tahab näha, mis on maailmas kaugemal.
KustutaHästi ja ammendavalt öeldud, 18:10!
KustutaT.Tiisleril on aga töö, mis laksab nii et oi-oi-oi. PP, te oleks pidanud ikka ka spordiajakirjanikuks hakkama.
Kustuta"Kastis, kastis, kastis! Oaaaaõuuu, aaaaaaa,1:0 Eesti!, 1:0 Eesti!, Käit!, Käit!, Käit!, Käääääiiiiit!". Hiljem küll "Oh, jumal küll!". Töö, kus oled emotsioonide Ameerika mägedel.
https://sport.err.ee/1609715868/video-iisrael-vastas-eesti-avavaravale-kolmega
Kas see vähe lapsik ei ole?
Kustuta