Marek Lemsalu: suure sportimise kahjulikkusest hakatakse aru saama alles siis, kui midagi juhtub
Meil tuli juttu ka sellest, mis jälje jalgpall ja üldse tippsport organismile jätavad.
Kas keha kuskilt tunda ka annab?
Lõpuks oli nii, et ei saanud sokki ka jalga, nii valus oli. Lonkasin täitsa. See kestis väga pikalt. Vahepeal tegin mingi puusapuhastuse. Ma ei uskunud, et asi on väga hull. Aga kolm aastat hiljem, see oli vist 2018, tegin ikkagi puusavahetuse. Puusapuhastus ei aita midagi, see on suht mõttetu. Kui keegi mõtleks selle peale, siis ütleks, et ärge tehke.
Nüüd on mul teise jalaga samamoodi: kuskil lõi põletiku sisse, tunnen, et on valus. Seega on teada, et nüüd hakkab [operatsiooni] aeg vaikselt kätte jõudma.
Arvan, et üks asi on koormus. Mul on mõned koondisekaaslastest sõbrad, kellel ei ole puusaliigest vahetatud, ja on väga mitmed, kellel on vahetatud. (Loetleb kiirelt mitu endist mängijat.) Natuke tuleb geneetika ka mängu: mõni on võib-olla pisut nõrgem.
Kui lähed hooaja jooksul ikkagi paarkümmend korda õhuvõitlusse ja maandud selle järel kõmdi! küljele, siis ei saa see ju tulemuseta jääda.
Arvan, et kontaktalal tippsporti teha ilma kolme kuni viie operatsioonita ei ole võimalik. Tean, et mõnel on neid üle kümne. Mul on endisest koondislasest sõber, kellel on ainuüksi põlve ristatisidet lõigatud kaks korda. Ja siis on kaks head sõpra, kes ka noorpõlves mängisid jalgpalli, olid mõlemad andekad, aga jätsid järele. Nemad ei räägi põlvede või puusade hädadest. Nendest räägivad ainult need, kes on ennast totaalselt ära ruunanud.
Fotod: Eesti jalgpallikoondise endine kapten Marek Lemsalu 29. juunil Niitvälja golfiväljakul. Fotode autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:32
kommentaare: 17
17 Kommentaarid:
Spordiklubid sh vuti omad peavad ennast üha enam meelelahutusettevõtetena, mitte ainult spordiorganisatsioonidena. Nad konkureerivad inimeste:
ajale,
rahale,
tähelepanule,
ja emotsioonidele.
See on spordimajanduse üks keskseid põhimõtteid ning selle järgi kujundavad klubid oma piletihindu, turundust ja fännikogemust. Eestlastel on piisavalt alternatiive aja ja raha kulutamiseks. Normaalne inimene rahuldub ka pisikese palli kõksimisega golfiplatsil. Emotsioon on vahetu. Kohe saab emotsiooni kas löök õnnestus ja pall läheb mõne löögi järel ka alati auku. Ei ole nii, et pall üldse kordagi auku ei lähe.
Esmalt Priit Pulleritsule tunnustus hea ja huvitava usutluse eest Marek Lemsalu on kindlasti inimene, kes jalgpalli läbi ja lõhki tunneb.
Ühtlasi näitab intervjuu aga ka selgelt ära, et Priit Pullerits vaid ärpleb ja hämab kui väidab, et tema jalgpalli ei jälgi. Intervjuu küsimuste põhjal võib väita, et ega hr. Pullerits jalgpallist kui mängust tõesti suuremat ei jaga aga Eesti jalgpallieluga on ta kindlasti kursis. Lihtsalt suur ego ei luba tal tunnistada, et ka tema, vanemtoimetaja ja õppejõud, on langenud nii madalale, et koos massidega jalgpalli (ja talvel laskesuusatamist) jälgib. Sedasi võib ju ise loodud elitaarne oreool haihtuda...
Siis on hästi, kui suutsin intervjueerijana teid haneks tõmmata ja ettevalmistuse usutluseks viia piisava tasemeni. Jalgpalli tõepoolest ei vaata ega jälgi, MMilt kirjas null minutit.
Null minutit ei loe, loeb jalgpalli populariseerimiseks tehtud pingutus. Tubli, Pullerits!
Justnimelt, need kes pole enne midagi teinud, ei tohiks hakata kiirkorras maratone ja triatlone läbima. Jah, tehakse ka ultrajooksu jne, aga neil harrastajatel on suur treeningumaht (100-150 km nädalas) ja aastatepikkune põhi olemas. Profisport ja jalgpall on muidugi harrastusspordist väga kaugel, kui lugeda palju üks mängija juba ühes mängus pihta saab, kukub jne. ja korrutada need mängude arvuga mis ta karjääri jooksul läbi teeb on asi väga karm küll.
Jah, see jalgpallitraumade teema, mille Marek Lemsalu minu mahitusel välja toob, on avalikus diskursuses täiesti uus asi. Kui üleshüppe järel kukub maha 13-14-aastane poisike, pole asi vast nii hull, sest kaalu on vähem ja küllap ka luud veel pehmemad, aga kui õhuvõitluse järel kukub või niidetakse täiskiirusel jalust juba täismees, kel kaalu umbes 80 kilo, siis see, ma ei usu, et jääks jäljeta. Sellised matsud akumuleeruvad ja hakkavad millalgi tunda andma. Jah, mõne organism on kõvem ja peab suuremat mahvi/vatti vastu, aga mitte ju kõigil. Kui õigel ajal tippspordiga ära ei lõpeta, siis arvan, et 30. eluaastast edasi muutub iga mäng järjest kahjustavamaks.
Teiseks, mõni võib ju vastu öelda, et pole kuulnud, et see, teine ja kolmas endine tippmängija oleks lombakas või kurdaks millegi üle, aga kui Lemsalu poleks rääkinud mulle oma puusaprobleemidest, kui paljud teist oleks sellest üldse teadnud? Ta loetles ka terve hulga kuulsaid Eesti koondislasi, kel samuti üks või lausa mõlemad puusaliigesed vahetatud. Aga te ei tea neist, sest inimesed ei räägi oma tervisest ja operatsioonidest avalikult. Nii võibki jääda eksitav mulje, et näe, istus mees staadionil ja elas kaasa, pole tal häda midagi.
Unustage jalgpall, Eesti korvpallimaastikul on palju põnevamad ajad! Härra peremees võiks muidugi ette võtta ja asja objektiivselt kajastada. Siiani on meediast läbi käinud ainult see, kuidas kurjategijast on kahju või peaks teda kuidagi aitama. Mis mõttes? Teadlikult rikud seadusi ja nüüd peaks kogu rahvas kollektiivselt kaasa tundma? Kui tegemist oleks tapmissüüdistusega, kas siis oleks sama kajastus?
Me ei tea, kuidas asjad on. Rääkisin täna Valmo Kriisaga ja tema ütles, et tal ka ei ole absoluutselt mingit teadmist, mis on juhtunud ja mis toimub, sest tal ei ole pojaga pärast tema arreteerimist olnud mingit kontakti. Tegelikult, ta ütles, et tal ei ole pojaga juba kuus aastat peaaegu mingit suhtlust, üksnes haruharva.
Vt siit ka:
https://sport.postimees.ee/8503815/ulevaade-kas-kerr-kriisa-kaevas-endale-sugava-augu-voi-on-suudistused-pelk-spekulatsioon
Nonii, siinsed juristid, asuge nüüd tööle, et see Kriisa skeem meile lahti seletada. Siin on ametlik süüdistus:
https://www.wkyt.com/2026/07/06/former-uk-guard-kerr-kriisa-accused-operating-22-million-online-scam-indictment-says/
Eks mul tuli ka täna seda Kriisa teemat jõudumööda uurida. Tegin hulga telefonikõnesid ja kuulsin, et Eesti korvpalliga pikka aega vahetult seotud tegelased ei ole kursis sellega, et Kriisa võiks olla hasartmängija, nagu üks vihje kõlas. Enamik ütles, et info Kriisa vahistamisest USAs tuli neile üllatusena ning neid jutte, et ta võis käia sageli kasiinodes, pole nad varem kuulnud. Ainult üks tunnistas, et eks aja jooksul ole liikunud igasugu sahinaid – täpsustamata, mida ta sahinate all silmas peab, kuid me mõistsime teineteist ka sõnadeta –, kuid need ei kinnita tema sõnul iseenesest mitte midagi.
Info puudus on tekitanud hulga spekulatsioone, alates sellest, et Kriisa võis hasartmänguvõlgade klaarimiseks minna kokkuleppemängudes osalemise teed, kuni selleni, et põhjus, miks ta maandus pärast kuut aastat Ameerika ülikoolimeeskondades järgmiseks hooajaks Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ridadesse, võis olla lisaks vigastustele tingitud asjaolust, et tema agent võis olla Kriisa varjatud probleemidest teadlik ega saanud teda kõvematesse meeskondadesse pakkudes oma mainet ja karjääri kaalule panna. Ühelegi neist spekulatsioonidest kusagilt kinnitust saada pole.
Tartu korvpallurid olid varasematel kümnenditel tuntud kui tihedad ööklubides käijad, ent viimastel aegadel on nad väidetavalt eelistanud lõõgastumiseks rohkem kasiinosid, kus on olemine privaatsem.
Kokkuleppemängude uurimisega kursis allikas pakkus, et sportlastel on keskmisest kodanikust suurem huvi hasartmängude vastu, sest nad on harjunud elus otsima adrenaliini.
Üks koera ja lapse juhtum oli ka selline kus vanemad olid täielikus teadmatuses. Hea meediafirma teeb sellest järelduse, et kaasuse juhtumil ei tasu neilt tarka asja uurida. Milleks selline raske teema perega siduda. Las noormees klaarib oma segaduse ära, ega siin muud varianti ei ole. Me ei hakka ju usume kampaaniat poolt ja vastu korraldama.
Aga kas kedagi reaalselt ka see probleem huvitab, et sellele tähelepanu pöörata. Igaüks elab nagu oskab. Gladiaatori elu ongi keeruline. Kõige huvitavam in, et juba Roomas valmis tohutu monstrum selle äriliigi emotsioonide jälgimiseks. Vaevalt, et toonased pealtvaatajad gladiaatorite seadusekuulekust käisid seal imetlemas. Veri, higi, paragrahvid käivad tipus käsikäes.
Noh tänapäeval on internetikasiinod, et sa ei peagi materiaalses kasiinos käima, kus sind võidakse otseselt näha.
Noh, nagu Delfist nüüd lugeda saime, oli tegemist üsna lihtlabase huijariga.
Oh, nonde vanade kossu- ja jalkameeste puusaprobleemidest kõnelemine ei lisa mitte mingisugust uut väärtust isegi leigele spordihuvilisele.
Maraton on vastunäidustatud, aga ka rattasõit on ohtlik kui laternapostile otsa sõita.
Uuri, kas ka papa on kasiinomängudes kodus.
Postita kommentaar
<< Esileht