Pullerits: Mis õppetunni andis hooaja lõpustart?

Margus Ader, mulluse hooaja treener, küsis eile õhtul, kui olin Suusavendade auhinnavõistlusel lõpetanud 100 meetri suusasprindi eelsõidu, et soojendusel liikusin nagu paremini - mille taha ajasõit jäi?

"Oskamatuse."

Kas suusasprinti on võimalik õppida, päris Ader.

"Mitte poole tunniga enne starti."

Jah, võtsin Kristjan Oololt, kes võiks vist olla Eestimaa kiireimaid suusamehi, kui uisudistants ei küüniks kuigi palju üle 1000 meetri ja oleks hästi tehniline, tõepoolest enne starti kiirkorras järeleaitamise tunde. Ta näitas, kuidas tuleb stardijoonel end põlvedest madalaks lasta, kepid keha lähedal õige nurga all maha panna, siis peamiselt reite jõul ja ennast ette surudes sahmida. Teoreetiliselt oli kõik selge. Vähemalt paistis nii.

Mis sa arvad, kas jõudsid veerandfinaali, päris Ader. Olin tema varasemast kommentaarist kuulnud, et ajasõidust pidi edasi saama 15 paremat - väljalangemissõidud toimusid kolme vahel.

"Kardan, et kui võistlejaid oli 16, siis jäin vist esimesena välja."

Tõepoolest, Oolo oli mind küll enne starti õpetanud, aga starterina hoidis ta mind õlast nii kõvasti kinni, et keha kaldus taha - mitte ei saanud minema; kaapisin vist kohapeal nagu multifilmitegelased Tom ja Jerry (eriti Tom). Lisaks kujutasin ette, kui koomiline too sõit sel jäisel ja konarlikul ja vagudega rajal välja võis näha - loodan, et teised peale Peeter Kümmeli, kes oli pealtvaataja, olid ametis oma sõiduks keskendumisega ega saanud mahti vaadata (ja kui vaatasid, siis kardan, et võisin rikkuda nende sõidu - juhul, kui nad naerukrampe talitseda ei suutnud) - , nii et endalgi tuli juba poolel distantsil muie näole.

Mis sa arvad, kui palju kiirematele meestele kaotasid, tahtis Ader teada. Stardis olid ka Anti Saarepuu ja Kein Einaste ja Timo Simonlatser ja Vahur Teppan.

"Poolega vast ei kaotanud. Aga arvan, et 40-protsendiline litakas võis tulla küll."

Arvutage nüüd ise: kui mu aeg oli 17 sekundi peale, aga proffide kiiremail 12 ja poole sekundi tuuris, ega ma siis vist oma oletusega palju mööda pannudki?

Igatahes juhtus nii, et sain 11ndana harrastajate seas veerandfinaali, kus mu sprindisõidud eile õhtul ka paraku lõppesid. (Parem pisut hilja kui üldse mitte kunagi.) Kas ma jäin oma sõidus eelviimaseks või viimaseks (poleks ju aus siin kuulutada, et kas jäin teiseks või kolmandaks), see jäigi mul selgumata. Aga vahet pole. Edasi poleks nagunii pääsenud.

Proffide võistlus oli muidugi muljetavaldav. Einaste ja Simonlatser ei pääsenud finaaligi. Võitis Saarepuu, kes sõitis nii tiheda sammuga, et ega ta minu meelest eriti suuskadega tõuganudki, sahmis väga kitsa, kuid tiheda sammuga.

Õhtul kell kaheksa toimus veel harrastajate 5 km viitstardiga võistlus, mida ilmestasid lisaülesanded. Esimeses punktis küsiti, kui mitu protsenti moodustab uisukepp suusataja pikkusest. Ei hakanud diskuteerima, et see on individuaalne, pakkusin, et 85. (Olen 187 cm pikk, uisukepp on mul 165 cm. Kui palju see nüüd teeb?) Siis küsiti, millele oli pühendatud tänavune Tartu maraton ja kes selle võitis. Teadsin, et möödus 50 aastat esimesest maratonist ja et võitis Auckland. Õnneks eesnime ei päritud.

Teises punktis tuli hinnata silmaga, kui kaugel on lagendikul paistev puu. Pakkusin, et 78 meetrit. Ei, 82. Ei, ikka 78. Mis oli õige vastus, ei tea senini.

Kolmandas punktis ootas orienteerumisülesanne. Tuli leida kaardile märgitud punkt, vaadata, mis seal on kirjutatud, ning sellest kohtunikele teada anda. See käis üle jõu ja oskuste ja mõistuse. Uitasin ringi, siis tulin uuesti kaarti uurima, sain teada, et punkti leidmisega saab lõpuajast kaks minutit maha, midagi muud ei juhtu, ning saatsin punkti otsingud kuradile. Kihutasin finiši suunas.

Enne lõpetamist tuli neljanda ülesandena osa maad selg ees sõita.

Finišis sain teada, et punkti otsinguist oleks tulnud juba varem loobuda. Korraldajad olid otsitava lipiku pannud hoopis-hoopis mujale, kui seda näitas kaardile kantud punkt. Tuli välja, et vist ainult üks võistleja oli selle üles leidnud. Nagu näha, siis oli ta lihtsalt sattunud valesse kohta.

Ega auhinnad seetõttu jagamata jäänud. Need läksid loosi. Ader palus mul nimetada numbreid ja hõikas siis protokolli uurides nende järgi võitjad välja. Kuidas ma ka keerulisi logaritme peas käigult appi võttes raalida ei püüdnud, minu nime Ader pärast ühegi numbri ütlemist välja ei hõiganud. Ma arvan, et ta tegi seda nimme, sest olin talle liiga nappide vastustega intervjuu andnud, mis tähendas, et ta pidi ikkagi ise enamiku oma reportaažiajast täis rääkima.

Nii lõppes ka see hooaeg tühjade pihkudega. Mis tähendab, et kui ma järgmine hooaeg ka ei võida, siis ei võida ma ilmselt mitte kunagi.
******
Lion Habitat, MGM Grand Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Anti Saarepuu (paremal) andmas Vancouveri olümpial Peeter Kümmelile edasi sõnumit: kuule, ära sina Suusavendade sprindivõistlusele tule, ma tahaks seal ise võita. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Anti Saarepuu kogumas Vancouveri päikese all jaksu Suusavendade kevadiseks suusasprindiks. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Ilmselt oleks ainult jääkaruga ähvardamine suutnud sundida Priit Pulleritsu eilsel sprindivõistlusel pisutki kiiremini liigutama. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Anti Saarepuu harjutamas Vancouveri olümpial kiiret sammutehnikat, mis aitas tal võita Suusavendade suusasprindi. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Anti Saarepuu pöördumas Vancouveri olümpial kõigevägevama poole: palun tee nii, et ma võidaksin Suusavendade suusasprindi. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix