Jaanus Laidvee (51) on endast viis aastat noorema Piirojaga suusaradadel arveid klaarinud juba üle kümnendi. Algul polnud nurgelise suusaoskusega eksjalgpallurist talle vastast, aga kui Piiroja algeline tehnika veidi lihvi sai, pidi Laidvee hakkama alatasa tunnistama, et hiljutise tippsportlase sitkusele on tavaharrastajal keeruline vastu saada.Kuid nüüd, Eesti pikamaasuusatajate Estoloppeti sarja viimasel, laupäevasel 42-kilomeetrisel etapil Võrumaal Haanjas sattus Piiroja Laidveele (fotol nr 69) käeulatusse.
Laidvee enesetunne oli hea – parim, mis ta tänavuse talve võistlustel kogenud –, kuigi selja taha oli jäänud juba 32 kilomeetrit. Ainus häda: tema kliistrimäärdega suusad Haanja künklikel radadel peaaegu üldse ei pidanud.Ometi oli ta saabunud Haanjasse juba maratonile eelneval päeval, et laupäevaseks sõiduks suuski testida (fotol paremal). Niipea kui ta sealses parklas autost väljus, astus talle vastu endine Eesti laskesuusakoondislane, nüüdne laskesuusakommentaator Margus Ader, kes tuli rajalt, et saiast energiat ammutada, ning siis rajale tagasi suunduda. Ei, tema järgmise päeva maratoniks varustust ei katsetanud, vaid – nagu nüüd räägivad kahetsus- ja naeruväärselt paljude alade paljud Eesti koondislased – oli tulnud nautima, samuti ka Haanja kogukonnale lugupidamist avaldama, et austuse märgiks maratonirada lihtsalt läbi sõita.Haanja suusaentusiastid olid tõepoolest näinud kurja vaeva, et eelmise nädala lõpust saabunud suure sula vastu võitlust pidada (fotol). Haanja puhke- ja spordikeskuse juhataja, Eesti endine suusakoondislane Anti Saarepuu rääkis maratonieelsel pealelõunal, et tema meeskond eesotsas polaarrändurist rajameistri Timo Paloga oli juba kolm ööd-päeva lund kühveldanud ja traktoriga vedanud. Hea uudis oli tema kinnitusel see, et öösiti oli tavaliselt külmetanud, mistõttu reedel oli metsade all püsinud suusarada igati tahke koguni kella poole kaheni päeval. Ta avaldas lootust, et midagi samasugust võib loota ka maratonipäeval, sest sellele eelnevaks ööks lubas ilmaprognoos kolm miinuskraadi.Saarepuu sõnul kulgeb Haanja maratoni rajast (2x21 kilomeetrit) metsa all umbes kolmandik. Aga lagedatel kohtadel võib minna kohati tõsiseks, isegi ekstreemseks (fotol paremal), möönis ta. Ta ütles, et ilmselt ei saa mõnda kohta klassikajälge sisse tõmmata, sest lumekiht on liiga pehme ja õhuke. Ühtlasi prognoosis ta, et teisel ringil läheb tõusudel raskeks, sest seal muutub lumekate juba poolesaja suusataja järel pudruks.Sellegipoolest kuulutas Saarepuu reede pärastlõunal, et laupäeval tuleb vinge suusapidu, sest ilm on nagu Aplides, päike paistab ja sooja tuleb kuus kraadi. «Jessie Diggins läheks starti kindlasti topiga,» lausus ta. (Diggins on USA kuulsaim naismurdmaasuusataja.)
Selleks ajaks oli Palo teinud Saarepuu andmeil juba 48 tundi jutti maratoniradade kallal tööd (fotol ülal vasakul). «Nüüd läheb ta kolmeks tunniks magama, et siis öösel jälle tegutsema asuda,» sõnas Saarepuu.Samal ajal veendus Laidvee (fotol laupäeval tund enne starti) Haanjas, et no-wax-suuskadega maratonile minna ei maksa. Selleks olid Haanja spordikeskuse lähedased rajad liiga kõvad ja isegi jäised. Ta sõitis tosin kilomeetrit, aga Hallimäele, kus on maratoniraja kõrgeim koht, ei jõudnudki, sest rajal oli palju musti lõike ning mõnel pool oli lausa maa väljas. Aga töö nende kohtade parandamise kallal käis. Igatahes otsustas Laidvee, et laseb Skiwaxi määrdemeestel homseks ette valmistada kliistrisuusad – siis saab nendega kasutada vahelduvtõukelist sõiduviisi, mis talle meeldib.Kui ta pärast reedest suusatesti Haanja keskuse kohvikus kõhtu kinnitas, saabusid sinna ka maratoni peakorraldaja Aare Eiche ja Estoloppeti sarja juht Kunnar Karu. Eiche avas sülearvuti, mille ekraanilt vaatas vastu maratoni raja kaart, kus paari päeva tagused lumekehvad kohad oli märgitud punase sõõriga. Noid sõõre oli vähemalt 20, võib-olla koguni 30. «See oli jõhker,» lausub Laidvee. «See näitas, milline võitlus loodusjõududega käib.» (Vt fotol ülal vasakul.)Võistluspäeva hommikul poolteist tundi enne starti Võrust autoga Haanjasse (fotol) saabudes näitas tema sõiduki termomeeter juba ühte plusskraadi. Lume temperatuur püsis silma järgi otsustades siiski veel miinuses. Keskuse läheduses vonklevad rajad olid heas korras, nagu korralikud klassikarajad olema peavad. Kliistriga määritud suuski (fotol all vasakul) testides tundus, et need peavad. Laidvee võttis soojenduse tegemiseks no-wax- ehk zero-suusad – nood ei pidanud jäisel rajal kohe üldse.Maratoni start anti neljas reas lasketiiru eest (fotol all paremal), mitte madalamalt lohust, nagu varasematel kordadel. Mõned päevad tagasi oli seal liiga vesine ning korraldajad ei võtnud riski, et osalejate jalad kohe algul märjaks võiks saada. (Laupäeva hommikul seal märg ei olnud.)
Juba esimesel tõusul sai Laidvee ootamatult tunda, et suuskade pidamine on siiski hell. Ta lootis, et äkki sõidu peale asi paraneb, sest keskuse lähedal metsade vahel, kuhu päike eriti ei paista, on rajaolud siiski erinevad, kui eemal, lagedates kohtades. Kliister peaks toimima ju siis, kui päike hakkab lund sulatama ja rada muutub pehmeks, rahustas ta end. Kuid esialgu ei tulnud isegi vahelduvtõukelisest sõiduviisist suurt välja. Kergem ja kiirem oli liikuda paaristõugetega.Juba teise kilomeetri lõpus, kui laskumise järel keerab kurv 90 kraadi paremale, lebasid kaks meest pikali maas. Oli üksjagu tegemist, et nendest mööda saada, tunnistab Laidvee. Kokku oli 21-kilomeetrisel ringil kolm trikiga, st lõpus pöördega laskumist, kus tuli vaeva näha, et rajalt mitte hange või võssa sõita. Kaks traditsioonilist keerulist laskumist olid korraldajad seekord välja jätnud.Neljanda kilomeetri järel imestas Laidvee, et selja tagant tuli meeskonnakaaslane Suusasemude tiimist Peeter Poopuu, Tartu maratoni üheksas. (Fotol vasakul Haanja maratoni rada Haanja keskuse lähedal.) Ta oletas, et ju oli Poopuu üks noist kahest kukkunust. Kuid ei. Küsimise peale selgus, et Poopuul oli juba teisel kilomeetril üks kepp pooleks sõidetud. Radasid oli ju kohe pärast stardist väljumist kaks. Poopuu oli saanud klubikaaslaselt Kalev Kaldalt, kes esindas Suusasemude teist võistkonda, uue kepi. Aga tavapärasele kohale esikümnesse ta enam ei jõudnud, lõpetas 15. kohagaKuid oli ka üks hea uudis: juba esimestel laskumistel jõudis Laidvee tõdemuseni, et tal on väga hea libisemisega suusad. (Fotol paremal Skiwaxi määrdestaap Haanjas.) Eessõitjaid tuli laskumistel alatasa keppidest lükata või end laskumise viimasel kolmandikul püsti ajada, et neile tagant mitte sisse sõita. Kui suusad korralikult pidama ei hakka, siis vähemalt lipe aitab palju, järeldas ta.Üllatus oli ka see, et isegi Haanja keskusest kaugemal leidus rajal vähe musti kohti, kus tuli suuskade hoidmiseks jäljest välja astuda – või kohti, kuhu polnud ettevaatuse mõttes klassikajälge sisse tõmmatudki. Isegi teisel ringil pidas rada suusatajate massi ja päikese all hästi vastu, v.a muidugi tõusudel, kust enamik läks üles käärsammuga. Eelmisel päeval, meenus Laidveele, olid rajaolud märksa kehvemad.
Ringi lõpus, Suure Munamäe jalamil Suure Muna kohviku ees (fotol ülal vasakul) oli platsi võtnud Vasaloppeti võitja Raul Olle. Nii kui ta nägi suusatajat, kelle ära tundis, teatas ta tema nime Kurgjärve igihaljate naiste ühendusele, kes siis kooris ergutas.Selleks ajaks oli Laidvee jäänud sõitma paarisrakendis Talis Nurgaga, kes oli kaks nädalat tagasi lõpetanud Tartu maratoni täpselt 100. kohaga. Teise ringi algul sai ta juua tiimikaaslase Alar Savastveri abikaasalt Reedalt. Kuna jook oli väga rammus, andis see nii palju jõudu, et lõpuks tõi ta kahest kaasa võetud energiageelist ühe finišisse tagasi. Enne taas kord Hallimäele jõudmist lõi Laidvee kepi kogemata suusa ette, mistõttu pani käed maha. Nurk tõusul mööda ei saanud ja pidi ootama, kuni ta end uuesti jalule ajab.Pikka aega ei paistnud ees kedagi, keda püüda, ega paistnud ka tagapool kedagi, kes ähvardanuks järele tulla. Kuni 32. kilomeetril nägid nad eespool võistlejat numbriga 36. See oli Piiroja, kes oli Tartu maratoni lõpetanud 135. kohaga. Laidveel jäi tänavu Tartu maraton vahele, kuna ta eelistas sõita sel ajal abikaasa Nelega Itaaliasse elama kaasa Milano Cortina taliolümpia suusavõistlustele.
Piiroja liikumisest oli näha, et suusad tal pidasid. Seal, kus Laidvee pidi kasutusele võtma käärsammu, läks tema üles vahelduvtõugetega. Aga kolm kilomeetrit hiljem jõudis ta Piirojale ikkagi järele.«Kuidas on?» küsis Laidvee Piirojalt.
«Okei, aga ei libise,» tuli vastuseks. (Fotol vasakul keskel Vahur Teppan võistlust kommenteerimas.)
See oli selge, et Laidveele kaotada Piiroja ei tahtnud. Olles laskumistel ja järgnevail laugetel lõikudel Laidvee selja taha jäänud, tormas ta tõusudel temast uuesti mööda. Aga lõpuni eksjalgpallur vastupanu osutada siiski ei jaksanud. Laidvee lõpetas 51. kohaga, ajaga 2:21.26, M50 vanuseklassi viiendana. Piiroja jõudis üle lõpujoone 22 sekundit hiljem ja kaks kohta tagapool. Nurk, kellega Laidvee oli suure osa maratonist koos sõitnud, läks tal eest veidi enne seda, kui ta Piirojale järele jõudis, ning lõpetas 20 sekundit eespool, 49. kohaga. Nende vahele mahtus Sulev Kraam, kes möödanikus võitnud suurt tähelepanu sellega, et osalenud kestvusvõistlustel loomakostüümis. (Fotol ülal paremal Estoloppeti meeskondade arvestuses juba viiendat hooaega järjest võitnud Suusasemude tiim autasustamisel.)«Kummaline, et sõidad paaristõukemaratoni, ainult et kliister on all,» kommenteerib Laidvee. «Sel juhul oleks võinud üldse mitte midagi alla panna.» Aga ta ei arvusta Skiwaxi määrdemeest Thomas Kuusi, sest kust võis tema ette teada, et rada ei lähe siiski nii pehmeks ja vesiseks, nagu ilmaprognoosi järgi võis oletada. Oleks seda ette teadnud, oleks Laidvee lasknud enda sõnul veel kaks kihti kliistrit pidamiseks alla panna – siis oleks saanud küllap ka vahelduvtehnikat kasutada. Haanja maratoni võitis hiljutine Eesti suusakoondislane Marko Kilp Laidveest ligi pool tundi kiirema aja, 1:52.30ga. Teised endised suusakoondislased, Raido Ränkel ja Karel Tammjärv, jäid vastavalt neljandaks ja kuuendaks. (Fotol ülal vasakul meeste esikolmik ja fotol paremal naiste esikolmik.)
Osa võistlejaid said lõpetamise järel teada, et Haanjas oli kohal ka aparaat, mida suusatajad kutsuvad isekeskis põrgumasinaks. See on fluorikontroll. Protokolli järgi keegi vahele ei jäänud – diskvalifitseerituid seal kirjas pole. Kaheksa osalejat startinud 343-st katkestasid.
Fotode 1, 2, 11, 12, 14-16, 19 ja 20 autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Ülejäänud fotode autor Jaanus Laidvee või on need pärit tema erakogust



.jpg)

.jpg)


.jpeg)
Mis kliister all oli? Kliistrit olen ma kasutanud vanal lumel kui on plusskraadid ja miinuskraadidega jäisel rajal. Jääl olen eelistanud selgelt kliistrit pehmema tahkemäärdele. Teiseks, mis suusad olid all? Külma ilma või pehme ilma omad? Võib-olla ei saanud suuskade pidamisala efektiivselt maha lüüa?
VastaKustutaAusalt öeldes ma ei tea, mis kliistrit määrdemehed kasutasid. Reeglina olen elus lähtunud põhimõttest, et igaüks jäägu oma liistude juurde. :)
KustutaEile oli aga jah ainult kliistriilm, pooltahkega polnud seal midagi teha ja kliistriga said pidama need, kes kasutasid paksemat kihti põhja all.
Suusad oli mul nendesse oludesse väga hästi sobivad ja kõrgema kulbiga, mitmeid maratone nendega kliistriga sõitnud ning ennast tõestanud.
Kas seda kõrgemat kulpi maha eile said? Need on vast soojema ilmaga parem valik. Külma ilma suusk vajub soojas aga liiga läbi, mistõttu pidamine hakkab libisemist takistama. Ma oletan, et vaatamata mõningatele plusskraadidele võis eile külma ilma suusk parem olla, sest jäine lumi oli külm ja mõts hoidis ka jahedust. Lihtsalt spekuleerin. Ma näpin oma suuski ise, olen ka kehv suusataja, pole mõtet väga spetside abi peale kulutada. Laisavõitu olen ka. Kord sai mul kevadeks suuskade alla korralik kombo nii sooja ilma kliistrist kui ka külma ilma omast (ei viitsinud puhastada, muudkui lisasin kihi tunde järgi peale. Segu sai lõpuks nii vinge, et sain peaaegu sirgelt astudes dendropargi põnksudest üles. Järgi tulnud suusamees imestas ja küsis, kuidas sul on õnnestunud täna pidama saada. Rahmasin ükskõikselt ja saladuslikult - kliistri segu.
KustutaKaluri sitketest kätest jäi eile väheks, libe suusk ja hea klassikatehnika tegi pähe.
Suusa kinni vajutamises küsimust pole nende suuskadega ja minu kaaluga. Nagu ütlesin, olen selle paariga sõitnud korduvalt ka jäisel rajal ja töötavad hästi nendes tingimustes.
KustutaRaio on väga sitke ja tugeva mootoriga spordimees endiselt, ka spordis ülivajalik "tapjainstinkt" tal veel tuntaval määral alles. :)
Lihtsalt eile polnud tal nendesse oludesse väga head suuska ja võib-olla ei olnud ka sõidutunde poolest parim päev.
https://skiwax.ee/blog/48-haanja-maratoni-kokkuv%C3%B5te.html on kirjas mis Skiwax pani. Enda tehtud määrimisega - reede õhtul pandud Rexi NF11 andis esimeseks ringiks hea libisemise, kuid teisel ringil oli minu kliistrisuuskade jaoks liiga vesine ja vähegi märjem koht imes "maa" külge kõvasti kinni. Kliistriks panin imeõhukese rexi põhja+ imeõhuke lilla ja sinna natuke paksem rexi pruun (mida enam ei müüda) peale. Pidamine oli eeskujulik algusest lõpuni. Sain mõnuga klassikat sõita ja sellepärast mulle Haanja hullult meeldib, pole selline paaristõuke p* enamus rajast nagu paljud.
Kustutajust see lilla vahekiht oligi see võluvits. täitsa rookie mistake on lilla maratonil vahelt ära jätta :p
KustutaNäha, et Nevene määrde soovitust käidud vaatamas. Hea, et sellised mehed nagu Rain olemas on.
KustutaRaio alustab päeva kl 4-5 kalapüügiga, hilisõhtu lõpetab Reiu suusaradade hooldusega. Lisaks klubi, firma jne. Müts maha, et vastu peab. Ma arvan et hea elujärje saavutanud keskealistel suusarantjeedel pole mõtet temaga end võrrelda/võistelda;) Tubli sõidu tegid kõik.
VastaKustutaÄrme unusta suure muinasjutuvestja esindamist!
KustutaMeil on tähelepanuta jäänud, et pühapäeval toimus Haanjas vabatehnikamaraton, mille võitis 72 startinu hulgast Vahur Teppan 1:47.25ga. Teise koha saanud Ilmar Udam kaotas talle üle kuue minuti.
VastaKustutamuidu ei tea kas tegemist oli ajavõtu veaga või keegi siiski maha võeti , aga 1 koha võrra on osalejad 100+ kohtadel tõusnud võrreldes kohe peale võistlust olnuga.
VastaKustutaKas PP on spordipere perevägivalla pilti näinud või vaatab koos lehelugejaga joonistust ja loeb kirjeldust?
VastaKustutaEi ole näinud.
KustutaAga lugesin Tõnis Sildaru eilset lõppsõna kohtus, see on siin:
https://www.facebook.com/tonis.sildaru
Priit, küsimus Teile kui ajkirjanduse õppejõule ja hinnatud ajakirjanikule - kas ajakirjandus ei tee mitte täna Henry Sildarule liiga, kiskudes justkui juhuslikult üles vana teema miskite fotode ja perevägivalla osas ning andes sellele jõudsalt hoogu nii Delfis kui Postimehes, viimases kahjuks muidu asjaliku sporditoimetuse juhataja Ott Järvela artikli kaudu.
VastaKustutaHoolimata sellest, et Henry, keda paar nädalat tagasi kõik, sealhulgas ajakirjanikud, ülistasid ning kätel kandsid, on palunud avalikkusel mitte sekkuda sellesse lõputusse peretülisse. Mis on põhjus, miks ajakirjandus ei suuda austada oma lähismineviku iidoli soovi? Kas klikid on tõesti nii olulised, et igasugune eetika ja lugupiamine pannakse paar nädalat peale medalivõitu taas sahtlisse tagasi ja räpane poriloopimine läheb edasi. Iseloomulik on see, et teatud materjal ilmub justjui eikuskilt välja just sel hetkel, kui "vaja" -- siin jääb vaid nõustuda EOK presidendi tõdemusega, et selline materjal oleks tulnud kohe edastada õiguskaitse organitele, mitte oodata ligi 7 (seitse!) aastat. Avalikkus, ajakirjandus sealhulgas, ei tea lõpuni selle ühe pere traagilise tüli kõiki tagamaid ja üksikasju. Selge on see, et selle peres vähemalt lapsevanemate osas pole keegi ilmsüütu ingel aga milleks õhutada ajakirjanduses üha uuesti ja uuesti leeki, mis või-olla juba muidu kustuma kippunud oleks???
Viimastel päevadel on kõlanud vähemalt kolm täiesti tõsiseltvõetavat seisukohta selles lõpmatus vaidluses -- protsessi kohtunik mainis, et tema on väsinud ja kindlasti selles protsessis keegi ei võida. Urmas Sõõruma pakkus, et kui küsimus on vaid rahas, siis korjame selle 210000 eurot kokku ja lõpetame selle inetu tüli peres, kust Eestile on sirgunud kaks olümpiamedelisti. Kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe kutsus samuti üles Henryt ja Tõnist keskenduma olulisimale, st. spordile ja tulemustele.
btw, Henry olümpiamedal tõi välja ühe vasturääkivuse ja nõrkuse sportlaste ja treenerite premeerimise juures. Teatavasti nõuab vastav määrus, et treeneril peb olema kutsetunnistus. Aga kas asjaoalised on mõelnud, mis saab siis kui medalivõitja treener on välismaalane? Kui näiteks Eneli Jefimova võidab järgmise tiitlivõistluse medali, siis kuidas peab tema tänane USA treener Stefani Wendelschaefer tõestama, et tal on treeneri kutse? Eesti spordiregistris teda ju pole...
Treeneri kutse üksinda ei määra midagi -- mitmed sportlased EM, MM ja olümpiamedaliteni aidanud Rivo Vesik on Eesti spordiregistri põhjal abitreener...
Eelmisele täienduseks -- EOK treenerite kutsestandardi põhjal: Abitreener on omandanud kutsealased oskused ja teadmised enamasti kutsealase väljaõppega. Ta täidab tööülesandeid ühetaolistes olukordades ning võib vajada juhendamist.
KustutaMõelgem veel kord siin Rivo Vesikule ja näiteks tema õpilaste olümpiamedalile viimati Pariisis 2024... Kas formaalne treeneri kutsekvalifiktatsiooni tase on ikka määrav tulemuste saavutamisel või mitte...
Head küsimused, aitäh. Olen ka selle loo üle täna hommikul mõelnud ja plaanin sel teemal siin ka kirjutada, kust saate mu vastused paljudele esitatud küsimustele, kuid las üles keerutatud tolm veidi vaibub, siis on pilt selgem, et midagi veidigi põhjapanevamat öelda. Praegu oleks katkendlike infotükkide pealt ennatlik reageerimine, mida tuleks ilmselt mõne aja pärast hakata korrigeerima.
KustutaTreenerite premeerimise küsimus on huvitav. Minu arvates - ja see on kiirarvamus, läbimõtlemata - ei peaks äkki me välismaa treenereid, kui nad liiati treenivad Eesti sportlast välismaal, üldse premeerima, sest see premeerimissüsteem võiks olla ikka oma Eesti treenerite tunnustamiseks, et anda neile motivatsiooni. Nt Jefimova medalivõidu puhul võiks preemia saada tema eelmine treener Hein, aga kuna ta pole nt aasta aega teda vahetult treeninud, siis võiks ta saada nt poole medalisti treenerile makstavast summast. Ei ole mingit kohustust ega vajadust premeerida Ameerika treenerit Ameerikas.
Lp. PP -- aitäh vastuse eest. Treenerite premeerimise seisukohaga ei ole ma päris nõus, tuleks vaadata ka medali teist külge.
KustutaJah, Eneli Jefimova treenib USA-s sealses spordiklubis sealse treeneri juhendamisel ning sures osas ka sealse raha eest.
Aga kui välismaalasest treener treenib Eesti sportlasi Eestis -- kuidas siis lood on? Teeme premeerimisel kodakondsuse alusel vahet? Milleks? Me premeerime ju treenerit ikkagi tulemuste saavutamise eest, mitte seetõttu, et treenerid teadupoolest on alatasustatud ja väike raha kulub ikka ära...
Kui (lähi)ajalukku vaadata, siis Rivo Vesik oli aastal 2024 aasta treeneri valimisel neljas. Ta esitati võrkpalliliidu poolt kuna viis Pariisis medalile Šveitsi rannavõrkpallipaari. Eesti õpilasi tal ei olnud. Teie loogika järgi olukorras, kus kus Eesti vollepaar võidab medali, šveitslasest treenerit premeerima ei peaks?
2025.aasta treeneriks oli koos Henry Heinaga Stefani Wendelschaefer -- aasta treeneriks kõlbab välismaalase valida aga preemiat ei raatsi maksta?
Ja lõpuks veel -- endine suusataja Kein Einaste on olnud Šveitsi murdmaasuusakoondise peatreener ja on täna Šveitsi laskesuusakoondise treener. Tal ei ole Eestis treenerikutset aga miskid imelikud šveitslased palkasid ta sellest hoolimata ja nende sportlased on enamasti võistlustel kõrgematel kohtadel kui Eesti omad...
Jah, treeneri kutse jms. on väga olulised noorte ja lastespordis ning harrastajate spordiklubides vms.
Aga tippspordis valib sportlane treeneri enamasti ise ning ilmselgelt mitte Eesti spordiregistri vaid treeneri tegelike oskuste ja kogemuste alusel. Miks mitte seda põhimõtet ka premeerimisel austada?
7 aastat tagasi oli perevägivald suhteliselt okei sündmus selles mõttes, et ikka annad teisele tutaka või sõimad näo täis. Pere asjad jäävad perre. Kannatatakse ja vabandatakse. Selle sündmusega saavad paljud samastuda - nii pereinimesed, kui ka treenerid, kes treenitavate kallal märatsevad. Paljude jaoks on see normaalne olukord - nii käitutaksegi. Sildarude konflikti on õnnestunud Kelly filmi põhjal ja nüüd selle foto põhjal jäädvustada. Faktid väärkohtlemisest. Jäänud on jäämäe veealune osa, mis on jäädvustamata. Kui seda pilti poleks, ajaksid ühed sirge seljaga valet - seda pole olnud. Nii et need jäädvustused on väärtused faktide mõttes. See, kas need on nüüd aegunud või kohtukõlbulikud, on teine asi, kuigi ka mitte vähetähtis asi.
KustutaKäsitleda on raske, kuid käsitlemata ka ei saa.
Minu seisukoht on, et välismaal välismaalasi treeniv ja neid medalile viiv Eesti treener ei pea saama selle medali eest Eesti riigilt sentigi. Las maksab välisriik, kelle sportlane medali sai.
KustutaKüll võib arutada, kas välismaal välismaalasi treeniv ja neid medalile viiv Eesti treener peaks kandideerima Eesti parima treeneri valimisel. Kuna antud kategooria puhul tegemist on suure tähega Eestiga, mis viitab järelikult riigile, siis sellest tulenevalt ei peaks kandideerima treener, kes ei tegutse Eestis. (Olgu, see oli efektne keeleline ettekääne.)
Pigem jah, olen ikkagi seda meelt, et Eesti parima treeneri valimisel peaks osalema treenerid, kes tegutsevad Eestis ja kelle õpilased on Eestist. Muidu võime jõuda olukorda, et keegi avastab, et mingi eduka Ameerika sportlase treener on pooleldi ema poolt eestlane, seega peab tema ka osalema Eesti parima treeneri valimisel. Nii jätkates jõuame varsti välja, et ka Kläbo võib osaleda kandidaadine Eesti parima sportlase valimisel.
Lp. Priit, 2024.a. esitas Eesti Võrkpalliliit (Eestis tegutsev alaliit) Rivo Vesiku (eestlasest Šveitsi olümpiasportlasi treeniv treener) Eesti aasta treeneri kandidaadiks.
VastaKustutaNõus, et Rivo Vesik ei saanud ega pidanudki saama Eesti riigilt preemiat šveitslaste olümpiamedali eest. Aga aasta treeneri kandidaadiks ta esitati. Samas kuidas sellist olukorda edaspidi välistada -- keelame ära? Aga kui ta treenib samal ajal ka mõnda Eesti sportlast kelle tulemused ei ole küll võib-olla olümpiafinaali tasemel aga kes tulid näiteks Eesti meistrivistlustel igati auväärsele 3. kohale. Kas siis võib esitada? Hindajad hindavad ju ikkagi olümpiamedalite alusel, vahet pole, milline oli esitamise formaalne põhjus. Sest spordis, nagu te varasemalt korduvalt olete maininud, maksab ainult tulemus.
Ja vastuseta jäi küsimus, et mida teha Eneli treeneri Stefaniga, kes treenib Eesti sportlast tõesti valdavalt välismaal.
Kui nüüd juuksekarva veel rohkem lõhki ajama hakata, siis mida tähendab "välismaal treenimine"?
Kas laskesuusakoondise norrakast peatreener Håvard Bogetveit treenib sportlasi välismaal või Eestis? Arvestades, et koondise suusatajad on oktoobri lõpust kuni märtsi lõpuni (üle 5 kuu) katkematult välismaal võistlustel ja laagrites? Kas Bogetveit on välismaal Eesti sportlasi treeniv välismaalasest treener (nagu Wendelschaefer) või Eestis Eesti sportlasi treeniv välismaalasest treener?
Tundes natuke sporti on mul seisukoht, et selliste reeglitega ei ole mõtet üle pingutada. Spordis maksab tulemus -- Eestile olümpiamedali võitja on Eesti kodanik, tema saab preemia. Tulemusi ei tehta üksinda, sportlase kõrval või taustal on pea alati ka treener või muu tugijõud. Eeldame, et olümpiamedali võitnud sportlane on piisavalt tark valimaks endale parim treener (sest tulemus ju määrab, kui sportlane poleks piisavalt tulemuslikult harjutanud, ei võidaks ta medalit) ja seetõttu saab treeneri preemia isik, kelle nimetab medali võitnud sportlane. Lihtne, töötab alati ja eranditeta. Ei ole vaja liiga palju reegleid seal, kus terve mõistusega hakkama saab.
Lõpetuseks -- ärme aja segi treeneri tööd tippspordis ja näiteks noorte või harrastajate spordis. Tippsportlase treener ei õpeta sportlast ei palli mängima, jooksma ega suusatama nagu seda teeb noortetreener. Tipptasemel tegeletakse heas mõttes peenhäälestamisega -- mis on väga keeruline ja detailne segu sportlase isiksusest, kehalistest võimetest, spordialast ja miljonist muust pisiasjast. Setefani ei õpeta Enelit ujuma, ta lihvib mingeid juuspeeneid nüansse ja aitab leida seni varju jäänud ressursse. Ujuda Eneli oskab, selle ta sai selgeks lapsena Sillamäel ja hiljem Tallinnas Kalevi ujulas.
Rivo Vesik ei õpetanud Šveitsi vollepaarile võrkpalli mängimist -- mida sel tasemel treeneritöö (ka olümpial) kujutas, on ta ise üsna mitmes intervjuus rääkinud.
Kui Bogetveit oleks viinud mõne Eesti laskesuusataja olümpial medalile, kas ta võiks kandideerida Eesti aasta treeneri tiitlile?
KustutaMinu hinnangul jah. Ja pole tähtis, kus treeningtöö toimub; eks enamasti siiski Eestis.
Kui mõni Eesti treener viiks välismaa sportlase olümpial medalile, kas ta võiks kandideerida Eesti aasta treeneri tiitlile?
Ei. Las kandideerib riigis, mille sportlase ta medalile viis, sest ta ju tegutses tolle välisriigi, mitte Eesti auks ja hüvanguks. Aga kui seal riigis parimat treenerit ei valita? See pole küll meie mure.
Lp Priit -- sportlane ei kandideeri Eestis ise aasta sportlseks või treeneriks vaid tavaliselt alaliit esitab kandidaadid. Eelnev näide ja küsimus oligi selle kohta, et Eesti alaliit on vähemalt korra esitanud Eesti aasta treeneri kandidaadiks isiku, kes treenib ainult välismaa sportlasi. Kuidas sellist olukorda edaspidi välistada? Ja miks seda välistada?
KustutaKutsetunnistus , nagu eelnevalt mainitud, on kindlasti oluline aga ei oma tipptasemel erilist sisu ega tähtsust. Lisaks mainitud Vesikule, kes kutsetunnistuse alusel on vaid abitreener, pole ka Eneli treeneril Henry Heinal kõrgeimat ehk eliittreeneri taset. On vaid kaks astet allpool olev. Ometigi keegi ei kahtle, et Henry on üles kasvatanud ühe Eesti viimaste aasta(kümne)te suurima sporditalendi ja muutunud üheks väga nõutud ja oodatud treeneriks kogu ujumismaailmas.
Kui treeneri kutsetunnistus pole oluline ja riik pole oluline, siis kas tasub üldse treenerite tunnustamisega vaeva näha. Kui loeb vaid tulemus, siis las sportlane jagab oma nutsust saaki juhendajaga, nagu vajalikuks peab. Reisilennukeid on juhtinud ka piloodipaberita huvilised, ei tea, kas sünfooniaorkestrit on juhendanud ka lihtsalt muusikahuviline? Küllap on.
VastaKustutaJa ongi, kunagi tegid seda Kreisiraadioga Peeter Oja ja Hannes Võrno ja täitsa hästi tuli tulemus välja.
Kustuta15:12 -- võrdlus sümfooniaorkestriga on hea. Paavo Järvi on nii Zürichi Tonhalle orkestri kui Jaapani NHK orkestri peadirigent. Aastast 2028 ka Londoni Filharmoonia peadirigent. Viimane amet on kindlasti selline, kuhu ei kandideerita vaid kuhu kutsutakse. Ma ei usu, et Londoni Filharmonia kutsus Paavo Järvi dirigeerima kuna tal on mõne Ameerika kooli diplom, kus kirjas, et on omandanud dirigendi kutse vaid lähtus Paavo Järvi konserttegevusest -- juhatatud orkestritest, plaadistustest ja antud konsertitest. Ehk siis suured sümfooniaorkestrid valivad dirigendid ikkagi nende reaalsete oskuste ja kogemuste alusel, mitte lähtudes sellest, millises koolis keegi on käinud.
KustutaSuvisele Järvi fesivalile Pärnus tulevad dirigendid ja muusikud üle maailma mitte seetõttu, et Järvidel on miskid formaalsed tunnistused vaid seetõttu, et nad on end igapäevases tegevuses korduvalt tõestanud dirigendid...
Aga sellises mõne inimese ideaalmaailmas, kus formaalne paber on ülim, võiks ju ka Pärnu linnavalitsus nõuda igal aastal uuesti Järvidelt miskeid pabereid, et nad on üldse pädevad dirigendikoolitusi läbi viima. Õnneks nii Pärnu linnavalitsuses kui Eesti Kontserdis ja Pärnu kontserdimajas ning mujalgi töötavad täna terve mõistusega inimesed, kes saavad aru, et ei autoriteet ega teadmised ei tule mitte paberist vaid reaalselt tehtud tööst ja kogemustest.
16:16, aga mis piloodipaberita piloodi näide kehvem on? Toob lennuki rahvaga sihtpunkti ilma bürokraatiata, võib-olla teeb mõned otsad odavamaltki kui sertifitseeritud mehed.
Kustuta16:57, kui te tunnistuseta piloodis probleemi ei näe, siis äkki lasete endal südameoperatsiooni teha ka iseõppinud kirurgil?
KustutaVahe on lihtne: seal, kus on mängus inimeste elud, nagu lennundus ja tervis, peab olema ikkagi väga korralik ja kontrollitud ettevalmistus. Kui see olemas, siis ainult selle pealt saadakse edasi tipp-piloodiks või tippkirurgiks, seal ei ole katse-eksituseks ruumi, erinevalt lapsi jalgpalluriks treenides või keelpillikvartetti juhendades.
16:16 võrdlus Järvidega on väga vaimukas.
Kui ta mu südame jonksu ajab, siis viin šokolaadiassortiikarbi talle sellegipoolest. Alustaksin siiski ettevaatlikumalt Türgis juukseid siirates mõne käsitöös kodus oleva abistaja all.
KustutaLugesin kellegi arvamust FB-s (vabandust, ei mäleta kelle), et mida siis meie oma kutsetunnistus väärt on, kui medalile suudab viia ILMA KUTSETUNNISTUSETA Tõnis Sildaru? Mis tasemel on nende treeneritöö? Kas meie kutsetunnistus on üleüldse mingi "kullaprooviga"? Palju sarnaseid mõtteid hakkas peas tiirlema. Ja sellele vastas omal moel siin jutu sees päris hästi keegi anonüümne - et enamasti ongi kutsetunnistus väärt ja minu hinnangul ka vajalik(-um) just laste ja noortega töötades, neid ujuma ja võrkpalli mängima jne. õpetades. Seal on lapse ja noore arengut, psühholoogiat, pedagoogikat jne. vaja palju rohkem (muu hulgas ka laste "hulgi karjatamiseks") , kui päris tipu lihvimisel teemantiks. Siis on juba väga suured ja peened erialased nüansid. Ja tohutu fanatism mõlema - nii treenitava kui ka treeneri - poolt. Ehk kutsetunnistus on vajalik, aga TIPPSPORDI medali puhul mitte eelduslik tingimus. Premeerima või tunnustama muul moel peaks tõesti õpilase enda formaalse treeneri määratluse/märkimise järgi ja sealhulgas ka välismaal eestlast/-i/ treenivat treenerit, kui just eestlane pole mingi suure kohaliku kogumi, näiteks pallimeeskonna, liige ja treener niikuinii saab juba oma profilepingu alusel kenasti kompenseeritud. Keeruline, aga võimalik. Ja kindlasti peab jätma ruumi individuaalsetele ostustuskohtadele, mitte üritama kõiki situatsioone mingi statuudiga vms. sarnase reglemendiga "matemaatiliselt" ette näha. Kaasa peaks alati mõtlema juhtumite põhiselt - no meil ei ole neid medaleid olümpiatelt ju massiliselt konveieril - mitte bürokraatlikult "paberi taha pugema"!
VastaKustutaEOK otsustas, et Tõnis Sildaru ei saa ilma treenerikutseta aasta treeneriks kandideerida.
VastaKustutaPärast seda ma ei imesta, kui Tõnis Sildaru nimme seda kutset ära ei tee.
Või kui veel efektsemaks asi ajada, siis kutse ära teha, aga tseremooniale mitte ilmuda.
Valikuid on, üks intrigeerivam kui teine.
Vaevalt, et T. Sildaru treenerikutse nõuded läbiks. Treenigu pere edasi.
KustutaLp. 11.10 -- millest selline arvamus? Ning erinevalt tuhandetest Eestis tegutsevatest kutsekvalifikatsiooni omavatest treeneritest on Tõnis Sildaru viinud vaieldamatult maailma tippu kaks sportlast -- nii Kelly kui Henry. Kas treeneri edukuse määr on formaalne paber või õpilase tegelikud tulemused?
KustutaEOK tundub hetkel ajavat sulaselget halduskiusu ning on kahetsusväärselt jätnud kasutamat võimaluse selles lõpmatus inetus ja masendavas Sildarude peretülis mitte pooli valida. Henry olümpiamedal ja sellele järgnenud üldrahvalik vaimustus andnuks hea võimaluse, et EOK ja kogu Eesti spordiüldsus ning ka ajakirjandus saanuks selgelt välja öelda, et perekond Sildaru võib oma isiklikke asju kohtus edasi ajada seni kuni tahtmist ja raha jätkub kuid avalikkus sellesse rohkem ei sekku. Kelly ja Henry on andekad sportased, olümpiamedalistid. On masendav, et ilmselt märgatav osa sellest rahast, mille abil saaks nii Kelly ja Henry ise kui ka paljud teised noored sportlased harjutada ja valmistuda läheb ühe perekonna jaburas vastastikuses ristisõjas otse advokaatide taskusse. Kokkuvõttes kaotavad nii Kelly, Henry kui kogu Eesti sport. Milleks nii olemasolevatel kui potensiaalsetel sponsoritel sportlasi ja alaliitu toetada kui annetatud raha kulub spordi asemel kohtuvaidlustele?
Me peame tõele otsa vaatama, et selle asja kiskus inetuks Kelly Sildaru oma meiliga vennale ja saadetud pildiga EOK-le. Nimetame initsiaatoreid ikka nimeliselt. Ja Kersti Kaljulaid on Kally Sildarule osutunud heaks toepakkujaks. Nii see pull edasi läheb. Tõnis ja Hanry Sildarul pole siin mingit aktiivset rolli, nemad tahavad sporti teha. Aga Kelly spordiga on vist ühel pool, nii siis saab energiat rakendada oma pereliikmetega sõdimisse.
KustutaVenna ja isa "kaotamise" valikust kõneles ikka Tõnis või Henry konto. Tüüpiline manipulatsioon.
KustutaHea Priit -- palve teile.
VastaKustutaUurige palun EOK-st järgi kolm küsimust ja andke ka avalikkusele teada:
1) Kuidas ja kas üldse kontrollis EOK 2025 aasta treeneriks valitud Stefani Wendelschaeferi treenerikutse olemasolu. Jah, Stefani on NC State University ujumistreener aga kuidas tuvastati, et Stefanil, kes kahtlemata on olnud edukas treener, on ujumistreeneri kutse, mis vastab Eesti kutsestandardile?
Stefani oli kindlasti seda auhinda väärt Eneli Jefimova treenerina aga õigluse huvides sooviks siiki teada, kas kõiki kandidaate koheldakse võrdselt ning millega peab näiteks ujumisliit 2026.a. lõpus arvestama juhul kui soovib Stefani esitada Eesti 2026 aasta treeneri kandidaadiks.
2) Mida tähendab EOK lause, et ei "saa aasta treeneriks kandideerida"?
Aasta treeneriks ja ka sportlaseks, erinevalt Riigikogust ja kohalikust vallavolikogust ei kandideeri keegi ise vaid kandidaadid esitavad reeglina alaliidud jms. Ehk siis kuidas toimib EOK juhul kui näiteks suusaliidul või mõnel muul spordiorganisatsioonil tuleb siiski mõte Tõnis Sildaru aasta treeneri kandidaadiks nimetada?
Ja mis juhtub siis kui rahvahääletusel lisatakse Tõnis Sildaru sinna "lisa oma kandidaat" valikusse ning ta seal esikolmikusse jõuab? Mis juhtub siis kui näiteks mõned spordiliidud või ajakirjanikud otsustavad siiski oma hääle Tõnis Sildarule anda? Kas EOK eeldab, et saab mingil viisil kandidaatide esitajaid ning valijaid suunata ja sundida? Kuidas?
3) Milline väärtus on EOK arvates tippspordis (just tipp-, mitte laste-, noorte- ja harrastusspordis) treeneri kutsestandardi järgsel kutsel?
Siin eespool on mitu näidet, kus vaieldamatud rahvusvahelise taseme ja tuntuse saavutanud tipptreenerid, sealhulgas ka viimase kolme aasta Eesti aasta treener, ei oma tegelikult kõrgeimat võimalikku treenerikutset vaid on piirdunud kas mitu astet allpool oleva kvalifikatsioonitasemega või pole üldse end Eesti treenerite registris n.ö. arvele võtnud. Kas tõeliste oma ala tegijate ja maailma tippude jaoks (nii treenerid kui ka sportlased) on Eesti treenerikutsel piisavalt sisulist väärtust või väärtustatakse midagi muud?
Head küsimused. Edastasin EOK-le palvega vastata ja selgitada.
KustutaPP blogis 2023. aastal.
VastaKustuta"Neljandaks see, kuidas Tõnis Sildaru suutis aastaid ajakirjanikke ära petta, luues neile pildi eeskujulikust musterperekonnast, kus kõik on õnnelikud. Tänan saatust, et ma ei ole spordiajakirjanik ega olnud seotud Sildaru tegemiste kajastamisega, sest nüüd ei pea ma tundma, et lasin end ära kasutada ja ajasin rahvale puru silma.
See viimane, neljas punkt, pani mind mõtlema, mis saanuks siis, kui ma oleksin kuskilt teada saanud, et Sildarude pere ja meeskonna rõõmsa ja üksmeelse fasaadi taga ei ole mitte pelgalt mõrad, vaid lausa killud. Kui ma oleksin seda uurima hakanud, oleks ilmselt kõik osapooled, nii Sildarud kui rahvas, pidanud mind vaenlaseks, urgitsejaks ja Kelly Sildaru võistlemiste õõnestajaks. Oleks ma asja uurimata jätnud, tunneksin end nüüd sügavalt süüdi, et lasin kõigel sellel, mis toimus, juhtuda ega võtnud midagi ette, et probleemi, mis noort inimest laastas ja muserdas, luubi alla tuua. Igatpidi halb, vastik olukord."
https://suusk.blogspot.com/2023/07/pullerits-mis-kusimusi-tekitas-valus-ja.html