Jaanus Laidvee: Miks Milano Cortina olümpia jäi alla Trondheimi suusaalade MMile?

Kui kolm suve tagasi käisime perega Põhja-Itaalias puhkusereisil ja külastasime nii Cortina d’Ampezzo kui Val di Fiemme piirkonda, ühtlasi nähes Predazzo hüppemägede suurt renoveerimistööd, mis sisuliselt tähendas mõlema hüppemäe täielikku moderniseerimist [pildil ülal paremal], tekkis esimest korda mõte, et võiks minna vaatama ka Milano Cortina taliolümpiamänge. Kuna võistlused olid laiali paisatud kuude asukohta, siis paratamatult tuli teha valik, mida vaadata, mida mitte, sest igapäevased pikad ja aega raiskavad sõidud eri võistluspaikade vahel välistasime juba eos. Seda enam, et lisaks sportlastele kaasaelamisele oli kindel soov ka ise regulaarselt suusarajale jõuda.

Olümpia kaheksanda päeva varahommikul lendasime otselennuga Münchenisse, sealt sõitsime rendiautoga Predazzo lähistel 1400 meetri kõrgusel asuvasse ilusasse mägikülla nimega Bellamonte. 360 km kestel kulges liiklus tõrgeteta ja ummikuid kuskil polnud. 

Meie valikusse jäid Tesero murdmaasuusatamise staadion, kus toimusid lisaks kahevõistluse suusasõidud, Predazzo suusahüppemäed ja Anterselva laskesuusatamise areen, kus vaatasime üheksa päeva jooksul kokku kaheksat võistlust.

Esimeseks võistluseks oli naiste murdmaateade [pildil ülal vasakul] ja see pakkus Rootsi naiste ülemvõimust hoolimata kohe väga kaasahaarava ja põneva võistluse, kus teises vahetuses rootslanna Ebba Andersson oma tänaseks juba kurikuulsa kukerpallisalto tegi ja suusast ilma jäi, ühtlasi kullast. Tulenevalt pehmetest rajaoludest nägime ärevaid momente mitmeid ja rootslannast veelgi kurioossem lugu juhtus Prantsuse naiskonna neljanda vahetuse sõitjal Claudel Delphine’l. Nimelt kukkus ta esimese ringi kiirel staadioni laskumisel - see toimus vahetult meie ees -, mille käigus murdus üks suusk pooleks, kuid kokkuvõttes pidi ta vahetama siiski mõlemad suusad. Ülimalt ebatavaline oli aga see, et kui ta alustas oma vahetust sinistel Salomonidel, siis võistluse lõpetas ta ühes jalas kollase Fischeri ja teises jalas punase Atomicu suusaga!

Käis peast läbi, et kui juba naiste sõidus nii palju kirevust pakuti, mis siis veel homses meeste teates saab. (Naiste teatevõistlusele elasime kaasa koos Agur Alevi, Alvar Johannese isa ja kogu nende perega [pildil paremal].) Seda hoolimata ROKi idiootsetest olümpiale kvalifitseerumise muudatustest, mille tõttu lasti meestest võistlema ainult kümme riiki!

Meeste teatesõidu [pildil vasakul] suurim lugu polnud siiski kukkumine, vaid spordiajalugu: üheksanda olümpiakuldmedali võitnud Johannes Høsflot Klæbost sai ajaloo edukaim taliolümpiamängude sportlane. Spordiajalugu, küll mõneti vähemat, pakkus ka Rootsi nelik, kes lõpetas pikalt viimasena.

Sel päeval saime osa ka ühest mängude valjemast atmosfäärist Tesero staadionil, kui karjääri lõpetav Federico Pellegrino viimases vahetuses Soome kinni püüdis ja lõpukilomeetritega Itaaliale pronksi tõi. Vägev! Need hetked ei unune. Ka meiega koos kaasa elanud soomlased. [Pilt paremal.]

Meeste 4x7,5 km teatevõistluse ajal astus meie juurde Ameerika lipuga keskealine mees ja ütles, et täna on ju Tartu maratoni päev. Ta pole küll kunagi Eesti käinud, kuid soovib lähemal ajal sellel kiidetud võistlusel kindlasti startida. Näitas meile telefonis maratoni kodulehte ja uuris lume- ning ilmaolude kohta. Jah, see on iga hingelt suusasõbra jaoks väga oluline päev alati ning minu 19. osalemiskord jäi teatava kripeldusega ootama uut aega.

Võistluspaika kohale jõudmiseks on esmalt vaja leida auto parkimiskoht ja sealt kas jalgsi või shuttle-bussiga areenile sõita. Ametlikes parklates parkimine oli tasuline (v.a Anterselvas) ja maksmine käis ainult läbi vastava telefoniäpi. Tutvume äpi sisuga ja 40 eurot iga parkimise eest on siiski arutult palju!

Kuna Teseros on ka avalikke parklaid, siis uus plaan oli selline, et sõidame piisavalt vara kohale ja leiame koha mõnes neis. Plaan töötas hästi kõikidel päevadel ja kui olime umbes poolteist tundi enne võistluse algust parklas, saime koha alati esimesse soovitusse [pildil vasakul]. Paar korda jäime hiljemaks - jõudsime pärale umbes tund enne võistluse algust - ning siis oli juba tiirutamist ja viimase parkimisaugu otsimist. Hotellist parklasse oli 20 minutit sõitu ja sealt staadionile 15 minutit jalgsi mööda järsku, kohati 28%-list nõlva alla [pildil all paremal] ja pärast siis tagasi korralikku turnimist üles [pildil all vasakul].

Kui võrrelda eelmisel aastal toimunud Trondheimi MM-iga, siis Tesero võistlusalal lubati publikul väga piiratult liikuda. Inimesi lasti tribüünile ja raja äärde ainult kahele alale. Norras lasti publikut ligi pea kogu raja ulatuses, mis tähendas ka seda, et nii masside hulk kui melu oli olümpial märksa väiksem kui Trondheimis. Maksimaalne publiku hulk, mida Tesero murdmaavõistlust vaatama lasti, oli 15 000. Laskesuusaareen Anterselvas mahutas kuni 19 000 inimest. Kahevõistlust käib vähe rahvast vaatamas pea igal pool, kuid meeldiv oli näha, et nii hüppemäel kui ka raja ääres oli siin ka kahevõistluse päevadel täiesti arvestatav publik kaasa elamas.

Korraldus oli üldjoontes ladus ja asjad sujusid ning massid liikusid, kui piisavalt vara liikuma mindi, kuid sisse viskas ka üllatavaid momente. Osa shuttle-busse oli asjakohase märgistuseta ja näiteks kui läksime kahevõistluse hüppeid vaatama, siis Predazzo suusahüppemägedele sõitsime Teserost bussiga ja teada saamiseks, mis liiniga konkreetsel juhul tegu, pidime bussijuhilt küsima selgitust. Peatus Predazzo mägede juures oli aga ebaloogilisuse tipp. Sinjoore peatas bussi keset kitsast teed ja sellises olukorras tagumistel mööduda polnud võimalik, kuna liiklus oli tihe ka vastassuunast. Kogu liiklus bussi taga seisis seni kuni inimesed maha said. Samas oli 100 meetrit edasi suur parklaala, mis sel hetkel ka hõredalt autodega täidetud ja oleks seal saanud liiklust häirimata operatsiooni lõpetada.

Järgnes Kristjan Ilvese suure mäe võistlus. Hüppemäed uued, hoopis teine pilt silmadele kui kolm aastat tagasi [pildil paremal]. Kui Kristjan hüppas, oli meeliülendav kuulda eestlaste (kuid mitte ainult nende) tehtud lärmi ning näha erinevas suuruses Eesti lippe. Hüpe oli pikk, päeva pikim, Kristjan maandus aga 6. kohale.

Pärast hüpet, enne mix-tsooni ajakirjanike ette minekut tuli Kristjan tribüünil seisvate Eesti fännide, sh meie ette ja selgitas natuke oma hüpet ning seda, et maandumine võttis 3-4 punkti ära ja ta poleks tohtinud sellist lihtviga teha. Muidu aga kõik hästi. [Pildil vasakul Ruubert Teder möödumas fännide eest.]

Murdmaarajal tegi Kristjan korraliku sõidu ja aitasime kaasa häälekalt ning värvikalt, kuid väikseks imeks - medaliks - seekord sellest ei piisanud.

Val di Fiemmega seondub veel üks legendaarne sündmus – Marcialonga maraton.
Marcialonga rada algab kohe Lago di Tesero olümpiastaadioni aia tagant (originaalis läbib rada ka staadionit) ja loomulikult polnud võimalik sellist võimalust kasutamata jätta. [Pildil paremal loo autor, taga Tesero staadion ja hooldusrekad.] Sõita sai küll ainult 7 kilomeetri pikkust lõiku kuni Predazzo olümpiakülani edasi-tagasi, mille jooksul tuli kaks korda ka suusad teeületuseks jalast võtta. Kuna Marcialonga rada kulgebki sisuliselt külast külla ja ka külade sees, siis on teeületusi (isegi tänavatel suusatamist) omajagu ning täielikult suusatatav ongi kogu trass ainult maratoni päeval.

Enne Predazzot sõitis meile vastu Milano Cortina olümpiavõitja klassikasprindis Linn Svahn koos abimehega. Svahn osales veel ka Rootsi teatenaiskonnas, kus nad kindlana tundunud kullast ilma jäid, kuid oli seejärel haigestunud ja isoleeritud ülejäänud sportlastest. Svahn oli silmnähtavalt löödud olemisega ja vaid „jalutas“ suuskadel. Seda Marcialonga rajalõiku kasutatigi paljude sportlaste poolt n-ö pealesõiduks või ka kergemaks treeninguks. [Pildil ülal vasakul loo autori abikaasa Nele.]

Kuna enamus päevadel valitsesid „all“ (Tesero staadion ja Predazzo asuvad 950-1000 meetri kõrgusel) plusskraadid ja päike, siis Marcialonga rada (kui just hommikul vara pärast öiseid miinuskraade välja ei läinud) oli suusatamiseks liiga pehme ja kohati vesinegi, seetõttu sõitsime ülejäänud päevadel suusatama Teserost 15 minuti autosõidu kaugusele mäkke, täielikku suusaparadiisi nimega Lavaze [pildil ülal paremal].

Itaalia keeles Passo di Lavazè on Dolomiitides asuv kõrge platoo, mida peetakse üheks Euroopa parimaks murdmaasuusatamise treeningpaigaks. Seal treenivad regulaarselt maailma tipud, sh Norra koondised. Lavaze pakub mitmekümne kilomeetri ulatuses hooldatud suusaradu ning paiga eelisteks, miks see on eriti hinnatud tippsportlaste seas, on sealne kõrgus (rajad on 1800-2050 meetri kõrgusel) ning stabiilsed lumeolud, mis püsivad pikalt läbi hooaja. [Loo autor pildil vasakul.]  Lisaks palju päikest, vaikne ja suhteliselt vähe rahvast - puudub massiturism nagu suurtes alpikuurortides. Igal päeval nägime seal treenimas ka eri riikide olümpiasportlasi.

Lisaks füüsisele pakub Lavaze ka hingematvaid vaateid pea igal sammul ja kui mitte olla väga keskendunud suusasammule, siis võib seda ilu imetlema jäädagi, hing kinni [pildil paremal ja all vasakul].

Kõike seda ja maailmatasemel radu ei saa nautida aga päris niisama, päevapilet maksab 13 eurot ja alates kella ühest 7 eurot.

Just siin, Lavazes, elas ja treenis detsembris ka Norra koondis, kui neid tabas traagiline sündmus - laskesuusataja Sivert Guttorm Bakkeni ootamatu surm.

Külastasime ka laskesuusavõistluste viimast ala, meeste 15 km ühisstardist sõitu.
Olime varem käinute juttudest teadlikud Anterselva rasketest liiklusoludest ja seetõttu oli plaan varakult kohale minna. Sinna oli 150 km sõita ja startisime hommikul piisavalt vara. Viimast ja ainsat Anterselvasse viivat 11 km pikkust teelõiku sõitsime 80-90 km/h kogu ulatuses ja olime enam kui üllatunud liiklusvoo ladususest.

Kaks ja pool tundi enne starti olime kõige viimases parklas kohal [pildil ülal paremal]. Kokku sõitsime kolm tundi. Kohe seal kõrval oli busside ala [pildil vasakul]: seitse minutit bussiga mäkke, seejärel 700 meetrit kõndides veelgi kõrgemale, umbes 1600 meetri peale.

Tund ja kümme minutit enne starti olime ainsal suurel tribüünil kohe lasketiiru kõrval [pildil paremal]. Plaan oli vaadata ka melu poolest kiidetud fännitelki, kuid pärast kümneminutilist esmatutvust panid turvajad üles tuleva trepi kinni - tribüün oli praktiliselt täis - ja läbi lasti veel vaid mõni üksik [pildil all vasakul].

Mille alusel läbi lasti, see jäi tavaloogikale hoomamatuks. Selge aga oli see, et kui me läheme fännitelki joodeldama, siis me tribüünile tagasi enam ei saa. Joodeldamise ärajäämisest on muidugi tuline kahju.

Siin olime tunnistajaks olümpiamängude tõenäoliselt ühele vaiksemale hetkele, kui itaallane Tommaso Giacomel pärast teist tiiru liidrikohalt katkestama pidi. Sellest paugust andis areenitäiel toibuda [pildil paremal].

Anterselvas oli rahvast, tümakat, melu ja kaasaelamist rohkem kui Teseros või Predazzos, kuid võrreldes Trondheimiga siiski selgelt vähem.

Võistluste aladel oli toitlustamine kesine ning hinnad krõbedad. Pitsa [pildil vasakul]  eest küsiti 15 eurot, võileib maksis 7 eurot, koogike 5 eurot, juustuvalik 10 eurot. 

Õllest oli saadaval ainult 7 euro eest suursponsori Corona 310 ml nii alkoholivaba kui alkoholiga õlu, mida valikuvabaduse tingimustes juua poleks mõeldav. Samas oli õlu efektses purk-pudelis [pildil paremal loo autori käes]. Vein ja hõõgvein maksid 6 eurot tops. Maksta sai ainult kas Visa kaardiga või sularahas.

Ametlikku olümpianänni müüdi aga kõvasti, isegi nii kõvasti, et maskott Tina [pildil vasakul] müüdi esimestel päevadel läbi ja kuigi lubati peagi saabuvaid uus Tinasid, siis kohale need ei jõudnudki. Kui Trondheimis tehti viimastel päevadel kaubale ka märkimisväärseid allahindlusi, siis olümpial seda polnud. Kas oli korraldajate usk mängudejärgsesse marketingi nii kõva või ongi OM-reeglid nii jäigad, et vähemalt olümpia ajal pole selline müügivõte lubatud, mine võta kinni.

Mina ootasin kõige rohkem meeste 50 km maratoni päeva [pildil paremal, seljas Alvar Johannes Alevi fännisärk]. Sellel pikkade traditsioonidega kuninglikul distantsil on eriline koht nii suusatamise ajaloos kui suusasõbra jaoks. See on tohutu füüsiline pingutus suurvõistluste rasketel radadel. Ja seda vahetult lähedalt näha ning kaasa elada on hoopis teine tunne kui teleri ees. 

Lisaks võis loota head esitust ka meie Alvar Johannes Alevilt [pildil vasakul]. Kui Alvaril määrdevalik päris kümnesse ei läinud - ta valis liiga tugeva pidamisega variandi, pidi libisemisele lõivu maksma ja laskumistel tublisti kohti loovutama -, siis ilma ja lume soojenedes hakkas suusk järjest paremini tööle ning seejärel ka pidev tõus võistlejaterivis. Ühtlasi muutus ring ringilt suuremaks ka fännide emotsioon. Finišijoont ületades oli Alvar tõusnud 15-ndaks. Ta enda püstitatud eesmärgist jäi küll natuke puudu, mis kõikide asjaolude kokkulangemisel oleks tõenäoliselt ka reaalne olnud, kuid ilma kahtlusteta väga kõva sõit!

Uskumatuna kõlava kaheteistkümnenda järjestikuse võidu tiitlivõistlustel võttis norralane Johannes Høsflot Klæbo ja kinnistas sellega veel kord oma suusakuninga staatust. Need olid emotsionaalsed ja ajaloolised hetked pärast finišit [pildil paremal].

Eesti fänne ja lippe võistlustel oli, aga mitte ka väga palju ning viimasel nädalavahetusel ainult mõned üksikud. Siiski leiti meid üles. Just siis, kui olime tegemas kõige esimesi samme Tesero olümpiaareenil, nii Johannes Vedru koos operaatoriga meie poole suundus ja pärast tervitamist kavala näoga lausus, et nüüd me ei pääse ning tal on meiega üks plaan - 15 minuti pärast olimegi otse-eetris [pildil vasakul].

Võistluste viimasel päeval astusid ligi kaks Coloradost pärit ameeriklast, esmalt soovisid meie kui eestlastega ühispilti teha ning seejärel uurisid nii Eesti, Läti kui Leedu kohta, sest plaanivad kõiki kolme riiki suvel külastada. You are very welcome!

Mängud olid apteekri täpsusega ajastatud, sest viimase võistluspäeva eelne öö oligi viimane, mil olid miinuskraadid. Edasi valitseid kogu aeg pluss-temperatuurid ja kui esmaspäeval tagasi Müncheni lennujaama poole sõitsime, näitas termomeeter vahepeal isegi +15 kraadi. Sellistes oludes head võistlusrada teha oleks olnud juba ülimalt keeruline, kui mitte võimatu [pildil paremal].

Fotode autor: Jaanus Laidvee