Küllap on seda varem ka näidatud – ma ei vaata telerist sporti kuigi palju, sest enda elu ja tegemised on väärtuslikumad, kui elada kaasa teistele –, aga täna hommikul, kui juhtusin nägema katkeid Niina Petrõkina eilsest vabakavast – pean ütlema, et väga liigutav oli näha tema siirast rõõmu etteaste õnnestumise üle (seni ainus ehedalt positiivne emotsioon taliolümpialt) –, sai ekraanilt sentimeetri täpsusega näha, kui kõrgele ta hüppas, ja sajandiku täpsusega, kui kaua ta õhus lendas, rääkimata sajandiku täpsusega antud kohtunike hinnetest, mis, kui nüüd vaadata talisporti laiemalt, on nii karjuvas kontrastis suusahüpetega, kus käib endiselt piltlikult öeldes laias laastus rohmakas kirvetöö, nagu oleks kinni jäädud eelmise sajandi keskpaika.
Suusahüpetes mõõdetakse lennu kaugust endiselt poole meetri täpsusega ja antakse stiilihindeid poole punkti kaupa. Seda esiteks. Võistluse õigluse nimel on küll kasutusele võetud tuulekompensatsioon, aga see teeb vaatajate vaatevinklist asja ainult segasemaks: näiteks teeb Kristjan Ilves pikima, 127-meetrise hüppe, aga siis võtavad kohtunikud justkui tagataskust publikule nähtamatu kaardi, mis ütleb, et kahjuks oli tuul hüppe ajal selline, et 10 punkti tuleb pikkuse ja stiili koondskoorist maha võtta.
Kas hea spordiala esmatunnuseid pole mitte see, et vaataja peaks saama aru, mis toimub ja kuidas tulemus kujuneb? Moodsa sõnaga väljendades: hea spordiala peaks olema läbipaistev. Suusahüpped on aga liikunud läbipaistmatuse suunas.
Läksin oma küsimustega Eesti ühe tunnustatud stiilikohtuniku jutule. Alustasin sellest, miks mõõdetakse hüppe pikkust siiamaani poolemeetrise täpsusega, nagu poleks tehnoloogia areng suusahüpetesse jõudnudki.
Alustuseks, kas te teate, kuidas ja kust hüppe pikkust mõõdetakse? Mõõdetakse maandumisel mitte eesolevast või tagumisest jalast, vaid kahe ajal keskelt. Ja ei mõõdeta elektroonikaga, vaid mõõdab inimese silm. Sain teada, et FISis pole täpsemat mõõtmist ilmselt isegi arutatud, ehkki vestluskaaslane tunnistas, et see võiks teemaks saada küll. Ent ta lisas, et kuna hüpete erinevus võib olla mitukümmend meetrit, ei pruugi kogu maandusmisnõlva katmine mõõtmiseks vajalike elektrooniliste seadmetega olla lihtne ja odav
Edasi võtsime jutuks stiilihinded. Needki, mööngem, teevad pealtvaatajaile asja läbipaistmatumaks, sest ega ju kunagi järgne kommentaari, miks keegi sai 18,0 ja keegi teine kõrvalt vaadates sama kena hüppe eest 16,5. Palju lihtsam ja arusaadavam oleks, kui loeks ainult hüppe pikkus, nagu näiteks kaugushüppes: pole tähtis, mis moodi sa läbi õhu lendad ja mis moodi maandud, loeb üksnes see, kui kaugele hüppasid.
Sain kinnitust varem kuuldule, et stiili hindamine on seotud turvalisuse tagamisega. Nimelt: väga pikaks venitatud hüpetega, mis kanduvad üle mäe kriitilise piiri, kaasneb vigastada saamise oht, sest ülipikkade hüpete maandumine ei pruugi välja tulla. Seetõttu ongi siis mõistlik hüpata pigem veidi vähem, aga maanduda korralikult, sest maandumisest sõltub stiilihinne kõige rohkem.
Küsisin, kas sellepärast ongi nõutav telemark-maandumine, et liiga kaugele hüpates ei ole seda võimalik hästi sooritada. Sain teada, et põhiline tegur on siin siiski seotud tuulega, aga selle seletamine läheb juba üksjagu nüansirohkeks, mida ma ei söanda siin enda vastutusele võtta, sest ei soovi mõnes pisiasjas eksida.
Küsisin, kas FISis on tõsiselt arutatud stiilipunktide kaotamist. Sain teada, et tõenäoliselt ei ole. Aga sain teada ka seda, et püütakse tehisaru õpetada stiili hindama. Sain teada ka seda, et FISis on arutatud stiilipunktide vahe kärpimist 0,5-lt 0,1-le, kuid see võib minna keeruliseks, sest eeldab väga hea silmaga stiilikohtunike olemasolu. Ent juttu on olnud 0,25-punktiliste vahede kehtestamisest.
Stiilihinde teemal on liikvel muidki mõtteid. Näiteks see, et stiilikohtunikud ei pea tingimata võistlusele kohale sõitma, vaid võiks hindeid anda kas või oma kodunt arvutiekraanil nähtu põhjal. Kuid mis saab siis, kui peaks tekkima mingi tehniline tõrge, näiteks side katkestus? Teine mõte on see, et iga kohtunik võiks hinnata sportlase hüppe teatud faasi, näiteks üks hindab lendu, teine maandumist jne. Kuid mis saab siis, kui kohtunik peaks eksima?
Uurisin ka seda, mil määral on hüppe pikkus seotud stiilihindega. Küllap on paljud märganud, et sportlane teeb lühikese õhulennu, kuid hüppab justkui puhtalt, ent saab ikkagi kehvad stiilihinded, võrreldes näiteks sportlasega, kes hüppab kaugele, kuid kelle juures märkab isegi vilumatu silm ebastabiilsust ja võbelusi. Vestluskaaslane seletas, et see, kuidas paistab hüpe televiisorist ja kuidas kohtunike tornist, on väga erinev, nagu on erinev ka see, millised on 85-meetrised hüpped võrreldes 120-meetriste hüpetega. Vestluskaaslane ütles, et telerist vaatades ei saa arugi, et nende hüpete vahel oleks teab mis erinevus, aga tegelikult on erinevus suur, aerodünaamika on hoopis teine.
Ja nüüd kolmas teema: tuulekompensatsioon. Arusaadav, et see teeb võistluse õiglasemaks, sest tuul mängib hüppe pikkuses väga suurt rolli. (Eks see mängib rolli ka kaugushüppes, kas tuul puhus 2 m/s vastu või tagant, aga seal seda ei arvestata, kuigi lõpptulemuse määravad üksikud sentimeetrid.) Aga vaataja, kes nägi, et Ilves lendas maru kaugele ja lendas ka ilusti, ei saa olla kindel, et ta tuleb ka esimeseks, kuni kohtunikud ei ole löönud lauale tuulenäitajaid, mis võivad ta kukutada palju kohti tahapoole. Ometi, mäletate, Matti Nykänen ja teised ässad võitsid võistlusi ka siis, kui tuulekompensatsiooni polnud ning keegi ei arvestanud, kust ja kui kõvasti tuul parajasti puhus. (Äkki peaks purjetamises ka hakkama arvestama tuulekompensatsiooni, et sealgi muutuks võistlus õiglasemaks?)
Lisaks tuulele on veel üks tegur, mis lõpptulemust mõjutab: poomi kõrgus. See on peamiselt seotud teleülekannetega, sain teada. Kui vanasti läks nii, et tuul oluliselt muutus, siis võistlus katkestati ja alustati otsast peale. Tagajärg oli see, et võistlus võis venida liiga pikaks ega mahtunud selleks ettenähtud saateaega. Nüüd viiakse poom kas kõrgemale või madalamale ning võistlus toimub ühe jutiga lõpuni.
Asjatundjast vestluskaaslane möönis, et tuulekompensatsiooni arvestus pole veel sugugi ideaalne, ning väitis, et mõnel juhul ei ole kompensatsioon piisav, arvestades tuule tekitatud kahju hüppe pikkusele, mistõttu seda süsteemi tuleb veel korrigeerida. Kuid samas peaks need korrigeerijad mõtlema ka sellele, mis moodi kõiki neid nüansse, mis mõjutavad tulemust, vaatajaile reaalajas paremini nähtavaks ja mõistetavaks teha. Praegu ei osanud ju isegi telekommentaatorid öelda pärast hüpet rohkemat, kui et „siit peaks ka korralik kompensatsioon tulema”, mis on telerist asja vaatava inimese seisukohast sisuliselt sama hea, kui vaadata, millise pluss- või miinuspunktide arvu kohtunikud kaardipakist välja tõmbavad.
Fotod: Kristjan Ilves Milano Cortina taliolümpial 19. veebruaril meeskonnavõistlusel (fotod 1-5) ja 17. veebruaril suure mäe võistlusel (fotod 6-12). Fotode autorid (ülalt alla): AFP, AP, AFP, Reuters, AFP, AP, Zumapress.com, AP, AFP, EPA, Zumapress.com, Reuters / kõik Scanpix
53 Kommentaarid:
Näpukas! Priit pane "p" juurde. ...korralik komensatsioon tulema
No mida värki, hõbe tuli ja milliselt alalt, palju õnne Henryle!
Jah, tuli hõbe. Kogemata sai seda vaadatud. Midagi küll aru ei saanud, aga tore lugu ikkagi!
Hea lõppakord olümpiale tõesti. Kõva poiss!
Oot...meenub kuidas peremees on väitnud veendunult, et trikisuusatamises ei ole vähimatki võimalust eestlastel enam. Kelli aeg oli asjaolude kokkulangevus, ala noor kusbtase madal.(nõus)
Huvitav oleks siiski lugeda ja arutleda antud spordialast siin loetavas blogis, kus tekib tuld, tõrva ja kiitusi.
Sellest spordialast võiks puhtalt propageerimise mõttes teha loo ja võibolla tekib rohkem järelkasvu ka...
Ott
Tõnis on olnud väga hea juhendaja oma lastele. Ta ei ole ennast kunagi treeneriks pidanud. Ilma isa abita poleks lapsed spordis nii kaugele jõudnud. 2 aastane tüdruk ei lähe üksinda mäele suusatama. Kellyt viis isa. Et oma lapsi arendada, tuli isa ära töölt. Eestis oli vähe võimalusi vigursuusatamisega tegelemiseks ja oli vaja otsida sobivaid võimalusi välismaal. Nüüd on peres 2 olümpiamedalisti. Tähtis on ka see, et Henryl oli võimalus varakult neli aastat vanema õe kõrval arendada end spordis. Ta on noorim juunioride maailmameister rennisõidus. Kogu oma sära juures on oluline märkida, et Henry Sildaru päästis Eesti spordi maine olümpial. Musta hobuse peale ei lootnud enam keegi, aga eile ilmus ta välja.
Päev enne Kelly sõitu oli kohatu reklaamida ja näidata ERR Kelly filmi, seda pere ja vanemate draamat. “Isa” ikka kõike pekki pole keeranud, tippsport ongi karm ja meeletu töö, mitte fun. Pehmelt kaugele ei jõua. Super . Alevile ja Himmale täna jõudu ja libedat suuska, neil jäi lapsena need (sajad) töötunnid kõik tegemata, mida Kelly kõrval Henry taustal sai.
Siin tekib nüüd kaks huvitavat olukorda.
Esiteks, kas kuidagi muutub filmi "Kelly" näidatavus ja positsioon Eesti tõsielufilmide seas ehk kas nüüd lükatakse see vähem nähtavale kohale, rohkem riiulisse, sest on ju see tõsiselt Tõnist mustav.
Teiseks, n-ö millise näoga hakatakse valima aasta parimat treenerit, sest seal tuleb spordiringkondades põlu alla pandud Tõnis taas suurele lavale aupaistesse tuua.
Aasta parima treeneri valimise statuudi järgi on kriteeriumiks sportlase kõrge koht tiitlivõistlusel ja treeneri panus (miks oli Tõnis Sildarul vaja öelda „EV100 Spordiaasta tähed 2018“ galaõhtul ERR-ile, et ta ei pea ennast treeneriks).
Nüüd tuleb lihtsalt teha film "Henry", soovitavalt enne aasta sportlase valimist.
Meedia armastab sellist draamat siin konnatiigis. Kõik on tipp topp nagu kaardimängus. Elu on ilus.
Hoiatus, ärge kunagi Kellyt või Henryt järgi tehke, see on dramaatiline!!!
Kas nii magedat medalipidu on enne peetud?
MIks magedat? Tähtsad ninad olid kohal, Tohver ja Kanter, muud polegi vaja. Kui juba nemad on kohal, siis pole seal enam midagi magedat.
Õnnitlused Henryle!
Õnneks suutis ta näidata, et olgu muuga kuidas on, suusatada ta oskab. Henry saavutuste tuules võiks nüüd perekond lõpuks maha matta selle seebiooperliku vaenukirve ja kasutada aega ning raha pigem sportimise toetamiseks, mitte advokaatide pangaarvete suurendamiseks.
Sildarud võiksid võtta eeskuju Prantsuse laskesuusanaitest. Julia Simonil läksid suusad ülejäänud koondisega risti ja Simon mõisteti kohtus süüdi koondisekaaslase krediitkaardi kasutamises. Lou Jeanmommot on korduvalt võtnud sõna, et Simon ei peaks koondises olema. Nüüd olümpial on Simon ja Jeanmonnot võitnud nii individuaalmedaleid kui koos vedanud Prantsusmaa kullale segateates ja naiste teatesõudus. Ning peale finišit teineteisele õnne soovinud, koos rõõmustanud ja pilti teinud.
Jeanmonnot on nende suhet iseloomustanud nii "Me ei ole sõbrad vaid suhted on külmad. Aga me oleme meeskonnakaaslased ja täiskasvanud inimesed ning suudame koos eksisteerida".
Oskust olla täiskasvanu ja koos eksisteerida ka nendega, kes inimesena ei meeldi soovitaks siiralt ka aSildarude perele.
Ja loodan väga, et Kelly leidis endas jõudu ja väärikust väikevennale vähemalt õnnitlussõnum saata. Sest olgem täiskasvanud ning veri peab alati olema paksem kui vesi.
Arvan, et osaleti enda valikul, kutseteta. Kanter ju ütles koha, kus kokku saadakse. Oli inimesi, kellel jätkus tarkust mitte minna tähistamisele.
Kõik on õige, aga mõelge ka, millest tulenevad sõnad „õelus“ ja „vendlus“?
27. jaanuaril intervjueerisin Allar Levandit, kes ütles Eesti medalivõimaluste kohta nii (see on PMis must valgel kirjas, nii et kõik on kinnitatud ja kontrollitav!):
"Kui kellelgi võiks medalilõhna juures olla, siis [vigursuusataja] Henry Sildarul. Ta on tõusulainel, hästi palju tööd teinud, võistleb emotsiooni pealt."
Veel üks asi: see võistlus näitas, et Tõnis Sildaru on väga kõva treener, öelgu ta enda kohta pealegi, et ta ei pea end treeneriks. Tal on olnud kaks hoolealust, Kelly ja Henry Sildaru, ja nad mõlemad on olümpial jõudnud medalini. Nii et kõik tema õpilased on olümpial pjedestaalile jõudnud. 100% edu! Kellel Eesti treeneritest on ses suhtes midagi võrdväärset kõrvale panna?
Medalivõidul ja medalivõidul ning medalipeol ja medalipeol on alati vahet tehtud. Murdmaas oli Šmiguni võit ja see õige võit - Veerpalu võit. Oi kuidas osati Savi ajal eesti meeste võite tähistada, joovastavad joogid voolasid ojadena, rikas suusaliit käristas välja, mida toetas mõjukas MA sponsorvõrgustik.
Henry võit on tema pere - isa Tõnise, uue emme - võit, mitte Eesti võit. Nii on.
Kindral Matil on võrdväärset vastu panna.
Medal on medal. Kõva sõna. Selle vastu ei vaidle keegi. Aga kahjuks või õnneks jääb see medali enamuse eestlaste jaoks kaugeks. Ei oska minagi sellega suhestuda. See pole see medal, millest räägitakse järgmised nädalad, kuud, aastad. See oli eile. Täna me veel mäletame seda. Homme ja ülehomme mäletavad seda asjaga lähemalt seotud isikud. Kahjuks see on selliste väikeste ja keeruliste spordialade olemus.
Aga hoopis teine teema. Mina oma silmaga ei teinud muidugi mingit vahet, miks üks sportlane sai ntx 75 ja teine 92 punkti. Aga mul jäi mulje, et ka pealtvaatajad ning isegi sportlased ei teinud mingit vahet. Oodati lihtsalt kohtunike hindeid ja oli jumala tore, kui saadi palju punkte ja kui saadi vähe, võeti seda lihtsalt paramatusena.
Ehk sellist spordiala ongi kohutavalt raske laiadele massidele maha müüa.
Selle medaliga suhestujaid on kah, neid ei pruugi olla nii palju, kuid nende suhe on kirglikum ja tugevam. Eriti treenerid ja tugivõrgustik, kes on põlu alla sattunud või vastanduvad spordijuhtidele.
Teades mis eesriide taga toimub, siis väga piinlik on lugeda K.Kaljulaiu jpt.lahedaid õnnitlusi! Vaid mõned kuud tagasi ei vastatud, valiti pooli ja süüdistati pigem. Suurim murekoht on toetusmeetmete puudus treeninguteks, koondist ei ole. Kogu fookus on murdmaasuusatamisel, sest see toob sulli kabinetihärradele.
Nop.
Treeneripabereid Tõnisel pole. Nüüd jääb huviga oodata, mis alustel isa preemiat saab.
Ärge unustage küljele terviserajad.ee märkimast tänasest teisipäevani suusatades läbitud kilomeetreid. Minult täna 10,3. Abiks seegi.
Õige küll. Delfi artiklis "sotsiaalmeedia lõi kihama" on õnnitlejateks puha tsahknad ja heidypurgad ja pevkurid. Eilses esimeses võistlusjärgses intervjuus olid end mikrofoni ette sättinud funktsionärid Kanter ja Tohver. Küll nüüd on hea üksteise võidu arutleda, kes leidis ning kes kaevas ja tassis.
See peretüli ei vaibu. Kelly Sildaru viskas kondi ja õli tulle, Henry Sildaru oli sunnitud vastama.
Kelly Sildaru kirjutas Instagramis, et «see hõbe kuulub sulle Henry ja ainult sulle».
Henry Sildaru vastas: «Vaikselt hakkab aga kohale jõudma, millega me hakkama saime. Jah – meie. Sest selliseid asju ei tehta kunagi üksi.»
Kes siin ussitab?
Olen vägagi hästi lähedalt kuulnud/näinud seda Sildarude skandaali. Püüaksin pooli mitte valida, kuid algusest saadik on jäänud üllatuslikult arusaam, et Kelly salakaval emalt kallutatult tulnud plaan eskaleerus...
Dear Estonian sportsfans.
The tables have turned in Sildaru dispute.
Henry is your new hope and future.
Pick the right side if you want your young man to succeed.
Her older sis is now a doer in another field, sociomedia. This in not sport.
Järjekordne tõestus et süsteemiväliselt on võimalik kuhugi jõuda.
Kahju. Vähemalt ühel poolel jääb puudu oskusest olla täiskasvanud ja suuremeelne...
See on tahte küsimus, ei maksa mitte midagi aga samas võib anda nii palju.
Edu siis advokaatidele aga kahju, et Sildarude vahendid kuluvad jätkuvalt mitte sportlike tulemuste parandamiseks vaid lõpututeks ja sisututeks kohtuvaidlusteks. Suusamäel võiksid võita mõlemad samas kui kohtulaua taga kaotavad kindlasti mõlemad.
Jälle siin keegi, kes räägib kogu eesti rahva eest. Parem kui iga üks räägib ise enda eest. Ei jää see medal kellelegi kaugeks. Kogu rahvas rõõmustab. Ja mälu pole nii lühike. Olümpiasangarid on meeles, sest neid pole meil palju.
Priit. Ma kiidaks ka Himmat, vanema inimesena olen ka ise youtubis teda jälginud ja saanud osa olümpia elus ning melust. Eks siin on ka teami töö selle taga, vaevalt see treeninguid ja tulemust segab (pigem aitab pingeid maandada). Eile tuli ka ju tasemele vastav tulemus ära. Suusatamist on propageerinud ikka kuhjaga sotsiaalmeedias
Tubli, Ville Arike, et on võtnud mult üle laskesuusatajate andmete analüüsi, muidu arvaks mõned, et ainult mina olen nende suhtes kriitiline:
https://sport.postimees.ee/8420527/pm-olumpial-numbrimoll-eesti-laskesuusatajate-soitude-statistika-on-voistlusel-tajutust-kohati-koledamgi
Eesti sport vajab rohkem arvude põhist analüüsi, igasugust emotsioonitamist, mida saab võistluste eel ja järel intervjuudest, on niigi mõõdutundetult palju.
Huvitav oli vaadata Henry Sildaru autasustamisel. Võrdlemisi tõsine, ei kukkunud vehkima ega karjuma. Käitus eestlasele omaselt vaoshoitult ja väärikalt. Võrrelge näiteks Regina Ermitsa MK-sarjas teise kümne lõppu saadud kohale järgnenud juubeldamisega. Sellise väärika käitumisega teenis Henry Sildaru minu silmis suure hunniku plusspunkte. Ta õde võiks ussitamist vähemaks võtta - vt venna võidu järel läkitatud avalik sõnum.
Nõukogude sportlased olid ka soliidsed ja vaoshoitud. Meie Andrus oli ka tõsine.
Pole sel Ermitsal häda midagi. Juubeldada võivad kõik, kes teevad paremini, kui enda tavapärane keskmine. Neid kuivikuid introverte ei viitsi keegi vaadata. Nende pärast ei maksta piletiraha. Kelly tõmbas endale korralikult vee peale. Ma ei ole kuulnud mitte mingisugist analüüsi Kelly kohta. Ta ei tee ju absoluutselt trenni võrreldes kasvõi näiteks vennaga. Mõni ajakirjanik võiks julgeda küsida, et millal päriselt trenni tegema hakkab. Ta tundub olema päriselt rumal, et ei adu, mis reaktsioon tuleb rahvalt tema postitusele. Terve Eesti kaitse ta isa ja Henryt. Ta ei adu ka seda, ey Balil puhates ja sõpradega peoõhtuid tehes OMilt midagi ei saa. Ta teeb täna ju samu trikke, mida tegi 11-12aastaselt. 13selt sai ta juba suuri võite. Täna on ta 24. Vana rasva pealt ilma trennita ei saa ja kui trenni teha rahvasportlase mõnuga, siis OMil asja ei tee. Uurige ajakirjanikud ja te üllatute, jälgige ta sotsiaalmeediat, ta ei tee ju üldse trenni. Ermits on Kelly kõrval tööloom.
Äge olümpia oli. Sai näha eestlasi võistlemas koos staaridega ja saime isegi medali. Nüüd on küsimus, et kumb oli tähtsam, kas medal või ägedad 2 nädalat? Üks pere on olnud meie medalilootus 3 olümpiat ja tegi jälle selle ära. Müstika. Aga teised? Jäämegi tõdema, et mägedes kaob kiirus ning lauskmaa riigil pole asja traditsioonilistel aladel.
Rõõm on tulevikulootustest.
Kui Henrile nüüd hullu meediamöllu peale ei panda, aga närvid on noormehel raudsed, koguni robotlikkuse või TI-ga on võrreldud, siis kenad ajad on ees. Hüpetes näitas sisu Kaimar. Meeskonnavõistluses jäi pigem kogenuma liikme tasemest puudu. Teder näitas, et jaksab raskel meestega koos ponnistada küll. Kui lumelauduril tugevamatega võisteldes isu ära ei läinud, siis kuuleme temast mõnel võistlusel veelgi.
Osalusveteranidest.
Loodetavasti Ilves veel jaksab - ta on noortele väärt eeskuju. Kas kahevõistlus jätkab, on esimene mure. 4-kordsel olümplasel Renel ei tulnud ka nüüd midagi märkimisväärset välja. Aitab küll, pealegi Eesti rahvamaratonid ootavad laskesuusatajaid. 3-kordse olümplase Tormise ebaõnnestumiste jada sai jätku. Kulme kergitama panevad kommentaarid veel otsa. Ehk Laine leiab jõukohasema valdkonna, milles end proovile panna?
Ilus ja meile edukas talveolümpia sai läbi, mida on meie suveolümpialastel vastu panna?
No olgem nüüd ausad. Kandepind trikisuusatamine vs laskesuusatamine on ikka natuke erinevad asjad. Loomulikult on 2. koht absoluutne tipp, keegi ei vaidle vastu. Aga, et laskesuusa MK teise kümne koht on eestlaste jaoks justkui nii õnnetu tulemus, et ei peaks juubeldadama? Peab küll. Mina pealtvaajatana ka juubeldan, sest mulle meeldib laskesuusatamine. Meeldib ka siis, kui meie omad saavad 90. koha. Trikisuusatamisest, kus isegi sportlastel endil on raske aru saada, mille eest ja kui palju nad punkte said, on minusugusel fossiilil ikka väga raske aru saada. Las see sport olla, ja paljudele läheb see ka korda. Samamoodi läheb paljudele korda Ermitsa teise kümne koht.
Juubeldame kõik, igaüks selle üle, mis talle korda läheb.
Ntx minu sellel olümpial põksus minu süda kõige kõvemini tänase naiste maratoni ajal. Vabandust, ilmselt olen ainuke, aga erinevus rikastab.
Minge vaadake Kelly viimast instagrami storyt, see näitab, et ta on puruloll naine. Lühidalt, Henri on isa mõjusfääris ja peaks sealt pääsema, tšikk siiralt nii arvab. Ta tahaks vennaga suhelda, kui keegi päästaks venna isa käest 😁
Ära raiska aega peresisetülile. Eesti ei ole etalonriik, kus kõik on kombes, samuti pole seda tuhanded kärgpered. Nii on ja meil pole põhjust seda arutada. See on nende sise teema. Vaid nõrganärvilised leiavad sealt omale jälgimisainest. Kohus otsustab ja nii jääb, kindlasti pole see 100% õige aga eluga tuleb edasi minna. Kelly oli ka tubli nii oma pronksiga enne ja peaaegu finaalikohaga. Tehke järgi enne kui kivi heidate.
Sel juhul ei tohiks Donald Trumpi ja Putinit ju ka kiruda. Alati saab ju öelda, et tehke enne järgi, kui kirute 😁 Lollustele tuleb reageerida. Kelly ei olnud tubli! Ei inimesena ega ka sportlasena. Kunagi ammu oli tõesti. Ilmselt 5 aastasena oli Putin ka tubli poiss 😁
Võsatelefonis räägiti kümneid aastaid tagasi, et eurovõim on korrumpeerunud ja siniverelised naudivad alaealisi. Võimalik, et teadsime seda "tänu" putja infooppidele. Võimalik, et siniverelised lihtsalt kelkisid oma võimekusega. Meie nn vaba meedia ei suutnud aga näppe faktidele taha saada. Siit tuleb küsimus, et kui meedia ei julge võsajutte avaldada siis kes siin üldse tubli on kui valida on ainult halbade valikute vahel?
Treeneri osa spordis on väga hästi kokku võtnud maailmatasemel dirigent Tõnu Kaljuste.
https://arvamus.postimees.ee/8421081/tonu-kaljuste-palju-onne-koik-sildarud-treeneri-ja-sportlase-omavaheline-keemia-on-tulemuseks-ulioluline
Väga tasakaalukas ja igati mõistlik arvamus targalt ja tegusalt inimeselt.
Henry rõõmu pärssis ilmselgelt see, et ta jäi olümpiavõidust väga napilt ilma, olles pikka aega liidrikohal. Ermitsa puhul äkki täpsustaksid millal ta viimati teise kümne lõpu koha üle väga juubeldanud on? Ta on ju MK kokkuvõttes 19. kohal, üsna veider tunduks oma keskmise tulemuse tegemise pärast lausa juubeldama hakata. Äkki mõtled ikka esikümne kohta, kuhu ta ka sel hooajal on paaril korral jõudnud? Ja vaat siin ongi see vahe, et kui pjedestaal jääb nagunii kaugeks, võidust rääkimata, siis loomulikult tunnebki sportlane rõõmu ka näiteks 8. koha üle, kui see on kõvasti üle tema keskmise taseme.
Kelly Sildaru ja ala võitja taseme vahe oli üüratu.
Jah, eksisin, pidasin silmas toda 8. kohta. Tubli saavutus, aga medalist siiski kaugel.
Aga äkki on hoopis nii, et Kelly on Mihkli või ema mõju all?
Nüüd tuleks analüütikutel-asjatundjatel tänases 50km sõidus Eesti naiste poolt välja sõidetud tulemused lahti rääkida, konteksti panna ja müügimees Rehemaa hõiskamisele otsustavalt vastu hakata!
Naiste 30s koht on sama halb, kui saada laskesuusas teates ringiga. Sest 34 koht sai juba ringiga. Mõlemil juhul on vaja 5 ringi sõita ja protsentuaalne kaotus sama suur. Aga maratoni kontekstis on see 30 koht nagu hea, samas kui Ermits kaotab sama palju protsente võitjale, siis on katastroof. OMil maratonis see nominaalne koht suurt ei määra. Starti lähevad need, kel lootus saada medal või TOP 10, ülekäänud pigem loobuvad, katkestavad. See kääbki parimaks diatantsiks ka tulevikus, kus eestlased aaavad oma kohaeesmärke täita.
Ermitsal oli kohutav OM - kaotas halvimal juhul 14 sekka per kilt parimale. Parimatel päevadel ca 7 sekki kaotust. 13. koha saanud Kaasiku kaotas 12.26 50km diatantsil. Mis on 746 sekundit. Jagage see number 50ga...ja siis mõelge, kas Kaasiku oli hea ja Ermits kehva.
Kus seda Ernitsa juubeldamist teise kümne koha üle näha saab?
Tahaks ka Ermitsa juubeldamisi näha. Omast arust olen kõik ülekanded ära vaadanud.
Tunnistasin juba eespool kommentaariumis oma eksimust. Juubeldamine oli esikümne lõpu ehk minu mälu järgi 8. koha järel. Lõuna-Eesti murrakus öeldaks selle juubeldamise kohta, nagu tsirk oleks peiu sittunud.
Kas ikka on mustav.
Kui tütar ei ole enam laps, kui tekivad muud huvid, keha raskuskese muutub ja hakkab tekkima kartus, siis sõimamine ei aita.
Siis tuleb asjad võrdsetena läbi arutada. Oled sa eelkõige isa või oled eelkõige treener.
Pealegi, plika oli noorukesena tipus, kui isa viitas pojale, kui veel vingemale tulevikutegijale. Ega seegi jäänud märkamata ega järeldused tegemata.
Postita kommentaar
<< Esileht