Pullerits: Mis sai mulle tulnud kutsest osaleda Milano Cortina taliolümpial?
Millalgi sügisel, kui lumest polnud veel haisugi, helistas mulle Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela. Tal oli üks ettepanek. Nimelt, kas ma oleksin nõus sõitma ajakirjanikuna Milano Cortina taliolümpiale.
Kui selline ettepanek tuleb igasuguse eelhoiatuseta, siis ei ole ju mõistlik koheselt teatada, et jah, olen küll. Või et ei ole. Küsisin veidi järelemõtlemise aega. Ja sain.Ma olen kahel taliolümpial ajakirjanikuna käinud. Esimest korda 2002. aastal Salt Lake Citys (fotol vasakul) koos nüüdseks meie hulgast lahkunud Andrus Nilgiga ning fotograaf Toomas Huigiga. Ausalt öeldes ei mäleta, miks Nilk mind kaasa kutsus. Sest ma ei ole kunagi olnud kusagil ühegi sporditoimetuse liige. Lähim formaalne seos spordiajakirjandusega oli mul üheksakümnendate teisel poolel, mil olin ajakirjandustudengina sisuliselt Spordilehe mittekoosseisuline Tartu korrespondent. Ja Salt Lake Citysse sõitsin vist küll ennekõike sellepärast, et olümpia toimus Utah’s, minu lemmikosariigis.Too oli Eestile edukas olümpia, Andrus Veerpalu (fotol paremal) võitis kulla ja pronksi (hiljem sai ta pronksi asemel hõbeda) ning Jaak Mae pronksi. Ja Utah’s mulle samuti meeldis, elasime kuuekesi äärelinnas renditud eramajas (mina, Nilk, Huik, Kristjan Kalkun, Enn Hallik, Sulev Valner), ilmad, nagu mäletan, olid valdavalt päikselised. Nii et kui neli aastat hiljem sain toimetuselt ettepaneku – taas paraku ei mäleta, millepärast –, kas tahan sõita koos Veiko Visnapuu ja Deivil Tserpi ning forograaf Raigo Pajulaga Torino olümpiale, jäin nõusse. Taas õige otsus: sellest sai kolme kullaga Eesti kõigi aegade edukaim taliolümpia.Milano Cortina olümpiale sõidu ettepaneku sain piisavalt varakult sügisel, nii et sinna sõit tundus n-ö kauge muusika, mis kallutas otsustamise jah-sõna kasuks. Kaasa aitas ka see, et Järvela ei oodanuks enda sõnul mult niivõrd sporditulemuste ja võistlusjärgsete kommentaaride kajastamist, sest neid edastab televisioon nagunii operatiivselt, vaid pigem kõige muu olümpiaga seonduva ja olümpial juhtuva leidmist ja vahendamist. Ehk teisisõnu: ma ei pea tegema vahet lutzil ja salchowil, vaid pigem otsima lugusid, juhtumeid, värvikaid detaile (fotol ülal vasakul). Või veel kord ümber sõnastades: primaarne on ajakirjanduslik kogemus, mitte spordispetsiifiline asjatundlikkus. Samuti sain kinnituse, et ma ei pea hakkama tegema, mikrofon käes, mingeid multimeedialõike, sest selleks mul väljaõpe ja kogemus puudub.Sisestasin oma nõutud isikuandmed EOK vastavasse süsteemi ja oligi kõik – olin ajakirjanikuna olümpiale registreeritud. Elu läks edasi, nagu oli läinud seni.
Siis, novembri algul, juhtus n-ö lambist trauma. Maandusin Margus Mustimetsa füsioteraapialaual. See muutis tulevikuvaadet.
Andsin olukorrast ka Järvelale teada. Ta oli toetav, et vast pole hullu, olümpiani aega veel on, küll saan asja joonde.Kui Tõnis Niinemets ja Henrik Kalmet kutsusid mind novembri lõpus Tallinna „Varupadruni” podcasti salvestusele ja tegid seal breaking newsi, et lähen taliolümpiale, sh sinna, kus võistlevad laskesuusatajad, siis need, kes saadet vaatasid, kuulsid, et mu vastus ei olnud nende infot sugugi kinnitav. Pigem jätsin otsad ebamääraseks ja lahtiseks. See ei olnud poos. Kahtlused olid tõesti suured. Sisimas olin saanud selleks ajaks aru, et olümpiale sõidu tõenäosus on sisuliselt sama suur nagu selle tõenäosus, et Eesti laskesuusataja võidab olümpial medali.Detsembri teises pooles, mõni aeg enne jõule andsin Järvelale teada, et ei hakka kangelastegu sooritama, tööandja huve ja ootusi ning iseennast ohustama ja jätan olümpiale sõidu ära.
Lähikonnas on reaktsioone olnud kahesuguseid. Ühed sellised, et rumal otsus – mõni teine annaks ei tea mis ära, et saaks olümpial käia. Teised sellised, et ega olümpial ajakirjanikuna tegutsemine mingi meelakkumine ole.
Eriti pole siis, kui ülevaid emotsioone ehk medaleid pole loota. Nagu need tulid Salt Lake Citys ja Torinos.
Aga mul on läbirääkimised, et üks mees vahendaks olümpialt siia blogisse tõeliselt eksklusiivi.
Foto 1: Lumised olümpiarõngad Cortina d'Ampezzos. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Priit Pullerits Salt Lake City olümpial. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Angela ja Andrus Veerpalu Salt Lake City taliolümpial suusatajate elupaigas Homesteadis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits teeb tänavareportaaži Salt Lake City politseinikest Darren Sipesist, Peter Sadlerist ja Brent Larsenist. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 6: Sildid juhatamas olümpiakülalisi Cortina d'Ampezzos. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Talvine Cortina d'Ampezzo. Foto autor: Reuters/Scanpix








16 Kommentaarid:
Õige otsus. Sest nagu te ise ilmselt ka vaagisite, siis see pakkumine on muuhulgas asutusesisene äraostmiskatse. Võib-olla jätkuks siis häid lugusid ka teie lemmikmaal toimuva teise suursündmuse kajastamiseks, kui boikottimiseks just ei lähe? Nüüd saate sirge seljaga sõltumatu kriitiku rolli edasi pidada.
Nice try, Ott Järvela.
Kuulsin just, et Alutaguse toimub vabatehnikas. Pagan, pole vabasuuskigi, mis siis nüüd
Nõrk, Priit, nõrk...
Selle asemel, et otse sündmuste keskelt infot hankida ja edastada jääte te mugavalt tagaplaanile -- sinna pidevalt rahulolematute ning halvustajate seltskonda. Aga eks vanus oleka juba selline, et "viriseva vanamehe" rollt uleb kõige paremini välja...
Mehed, kes aga saab olema olümpia kirjasaatja? Kas Livignot kui kodukanti tundev suusasemu?
On see info tõene?
Tõesti, korraldaja kommetaar estoloppeti lehel. Hetkeseisuga vanatehnika ja 2x 21km
Ju see Laidvee on.
Huvitav mis seis TM osas on? Kelk hoiab reeglina tõe vaka all.
Nõrk on see, kelle juurde üldse sellise pakkumisega ei tuldagi.
Peremehelt õige otsus: olümpiat näeb paremini telekast kui koha peal.
Priit, sihid järgmist Utah's toimuvat olümpiat? 2034 peaks taas Salt Lake Citys tulema.
Alutaguse lumeolud: nagu Eesti lumeolude kaart näitab, loodusliku lund ca 15 cm. Keskuses 3 km ring väga heas seisus. Pikk (42km) maratoni ring põhjad lumi ilusti kokku pressitud. Tänase ilmaprognoosi vaadates tundub realistlik olema maraton vabatehnikas ja 21 km ringil. Plaanime selle nädalavahetuse labidatega metsas veeta ja minimaalselt 21 km pikkuse ringi heasse seisu saada. Kriitilisematesse kohtadesse ja teeületustele oleme lund varunud ja transport on valmis märguande peale vedama. Kui juhtub ime ja lisaks külmale ka loodusliku lund tuleb, siis oleme valmis plaane ümber tegema.
Arusaadav, aga siiski pettumust tekitav.
Maratonide puhul on kindlasti omajagu ettenägematut ja paratamatust, aga natuke jääb ka mulje, et hinnalipikul on üks toode ja pakendis võib olla hoopis midagi
muud.
Selge on see, et selline asi peletab osalejaid. Milleks sõita laupäeval Pariisi, et suusatada 31km kui näiteks homme saab teha Viimsi öömaratoni ca 23,5km distantsi kodule lähedal ja täiesti tasuta.
Lisan veel juurde, et kohati on raske hinnata kui palju pingutatakse.
https://www.err.ee/1609924292/mirjam-mottus-suusakeskuste-ebaoiglane-olukord-ootab-lahendust
ERRi lepingulised spordikommentaatorid on reklaamikujud, kas jälle libastumine?
Mis on PP seisukoht?
https://www.hawaii.ee/et/facebook
haters gonna hate...
Postita kommentaar
<< Esileht