Pullerits: Kas tõeline spordimees peab alati mõtlema võidust? Jah!
Mu oponent osales ühel võistlusel, kus tal jäi võidust puudu üks meeter. Ütlesin talle, et tubli, aga et ta pilvedesse ei kerkiks, siis mainisin ikkagi ka meetrist defitsiiti.
Oponent kostis seepeale, et ta isegi ei mõelnud võidust, vaid tundis rõõmu koos tegemisest.
Ütlesin talle, endisele Eesti koondislasele, et õige spordimees mõtleb alati üksnes võidust; et kui võitu ei tule, valmistab see talle pettumust.
Oponent teatas, et ma eksin kõvasti, sest võidust olulisem on protsess.
Ütlesin, et selline jutt on tänapäeva pehmode jutt. Meenutasin talle, et kui tegelesin tudengipõlves pisut jooksmisega, siis loomulikult andsin endale aru, kes vastastest on minust selgelt tugevamad, aga sellegipoolest läksin iga jooksu tegema maksimumiga, olgu isikliku rekordi või kõrge koha nimel.
Mina: „Ei ole vastupidi. Sul on teistpidine vaatepunkt kui mul. See ei tähenda, et õigus on sul.”
Oponent ei lasknud ennast kõigutada, väites, et võidule mõtlemine ja võidu eesmärgiks seadmine on vale lähenemine.
Mina: „Ei, võit on ainus edasiviiv jõud.” Kirjeldasin talle, kuidas sain ülikooli 5. kursuse ajaks aru, et olen jooksjana oma lae saavutanud ja edasi pole mõtet kulutada oma aega ja energiat mittevõitmise või mittemotiveerivate tulemuste peale. Lisasin: „Harrastussportlane võib rääkida protsessist, aga see, kes teeb tulemussporti, peab ikkagi jahtima maksimaalset tulemust. Ja kui seda ei tule, lõpetagu saavutussportimine ära.” Tõin näiteid, kellele Eesti spordis kulutatakse mõttetult raha – neile, kellelt ei ole ligi kümme aastat tipptulemust tulnud –, selle asemel et kulutada need summad noortele, kellel on perspektiivi ja tahet. Tuletasin meelde Jaanus Kriiski elutarka tõdemust: kes pole 25. eluaastaks maailma absoluutses tipus, lõpetagu tippsport ära.
Põhiasjad ei ole muutunud. EOK president Kersti Kaljulaid vastas sügisel mu küsimusele, mis on EOK peamine ülesanne: „Peamine ülesanne on saavutada see, et meil oleks palju olümpiamedaleid.”
Tõelise spordimehe suuruse kehastusena on mul meeles 1979. aasta kergejõustikuõhtu Zürichis, kus 1500 m jooksus startis mu lemmik Sebastian Coe. Olen näinud sellest filmi, kus telereporter ütleb jooksu algfaasis, et „everything less than a world record would be a major disappointment”. Coe läks jooksma maailmarekordit ja jooksiski selle ära, kuigi viimased 700 meetrit pidi tegema soolojooksu, teistest pikalt ees. Nii püstitas ta tol hooajal oma kolmanda maailmarekordi.
Tänapäeval kõik naudivad, aga tulemust ei ole...”
Nautige aastavahetust!
Foto 1: Johannes Hosflot Klaebo pingutab end võitjaks 6. detsembril Trondheimis MK-etapi 20 km suusavahetusega sõidus. Foto autor: NTB/AFP/Scanpix
Foto 2: Benita Peiffer Kanadast (vasakult), Anna Weidel Saksamaalt ja Marit Oygard Norrast laskesuusatajate MK-etapi 7,5 km sõidu finišis 5. detsembril Östersundis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Rootslanna Frida Karlsson on pärast lõpujoone ületamist 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud lumme. Foto autor: Lehtikuva/SIPA/Scanpix
Foto 4: Ameeriklanna Jessie Diggins on pärast lõpetamist viiendana 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud põlvili. Foto autor: Lehtikuva/AFP/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 18:45
kommentaare: 15
15 Kommentaarid:
https://www.cyclingnews.com/news/peter-sagan-i-dont-care-about-victories-its-more-about-the-show/
Tundub, et rattamaailmas see pehmondus juba pikemat aega eksisteerinud.
Tõden et Priidu väited on täiesti õiged. Üheks parimaks näiteks ongi murdmaasuusatamise A koondislased. Võitjad ja enamus kes tugevate instinktide ja tahtmisega häid tulemusi tahavad saavutada langevad finišijoonel kui kartulikotid enamus hapnikuvõlas ja valudes. Ma üliharva näen seda eesti suusatajatelt! Veelgi halvem on vaist ja teadmised taktikalistes olukordades milleta imestan kuidas üldse koondisse on jõutud. Huumor on ka see kuidas meie sportlane kirus et Tour De Ski liiga lühike olevat nüüd...kuid ise ei ole kordagi lõpuni jaksanudki sõita mil pikem oli. Loomulikult on tal õigus kuid minuarust puudub temal õigus seda öelda kuniks kogemusi käib hankimas aastaid. Vot sellised tuleks tõesti jätta Alutaguse maratonidele sõitma kus rahvasportlane Ränkel või vanamees (vabandan!) Pallo mööduvad nii et müts keerleb...
Noored on meie tulevik ja taaskord teelusika otsaga tuleks väga noori toetada, aidata neid treeninglaagrisse (skandinaaviasse) või vähimagagi muul moel....muidu nad 16 aastaseks saamiswni ammu loobuvad kõigest. Keda me siis 10 a pärast Tv vaatame...?
Heiki
Siin on suur vahe, kas tegemist on praeguse või endise tippsportlasega. Endised saavadki nautida protsessi ning ei pea enam iga hinna eest hullu panema. Võrrelda võrreldamatut, imelik. Pullerits kõvatab taas vales kohas.
Priit ei nimeta küll oponendi nime, kuid arvata võib, et tiitlitega sportlasega nagu Šmigun, Mae või Veerpalu tegemist ei ole, muidu oleks meile seda paista lastud. Äkki sellepärast sel endisel tippsportlasel jäidki säravad tulemused saavutamata, et temas ei olnud sellist suhtumist, nagu Priit kirjeldab? Protsessi nautimisest räägivad need, kes kõrgeid kohti ei püüa.
A koondise suusatajad nautisid protsessi ja ainsatena seisid jalgadel kõik peale finišit. Tugevad...sest teised ju kõik pikali!
Head uut aastat!
Head võidukat aastat kõigile!
Allar Levandi ütles aasta lõpu saates Kanal 2-s, et talle on ka täesti vastuvõetamatu ja ajab karvad turri, kui sportlane ei pinguta, andmaks endast maksimumi, vaid teeb võistluse kergelt lõpuni (loe: naudib protsessi).
Täna naiste pursuit 20 km oli nõme vaadata norra suusasprinter Skistadi, kes lihtsalt jalutas kõige lõpus raja läbi. Ise veel naeris ka. Läks rajale selleks, et saaks homme sprindietapist osa võtta, mitte võistlema. Ääretult mittesportlik vaatepilt.
Paistab, et ERR on ikkagi suutnud oma laskesuusatamisülekannetega osa rahvast ära tinistada. Vana aasta lõpus oli teles tänavaküsitlus, kas Eestil on taliolümpial medaleid loota, ja kujutage ette, nii mitmedki, peaamiselt naised, mainisid, et neil on lootus, et laskesuusatajad võiks võita mõne medali. Kust inimesed sellise hullu mõtte võtavad? Nad ei tule selle peale ju ise, selle mõtte on neile tasahilju pähe süstinud ERR oma optimistmist nõretavate ülekannetega.
Ärge saage valesti aru: ERRi reporterid ei ole kordagi öelnud, et Eestil oleks laskesuusatamises medalilootust, aga kui sulle ikka nädalast nädalasse hurraatatakse ka teise kümne kohtade puhul, nagu oldaks peaaegu medalipoodiumil, siis on tavainimesel, kes spordist suurt ei jaga, kerge tekkima ettekujutus, et medal võibki olla käe ulatuses.
Tundub, et PP on PMG poolt pandud ERRi valvekoeraks või on ETV saatevalik K2 omast parem?
Probleem ei ole seal mitte sportlane vaid süsteem, mis sundis teda 20 km's osalema. Kui ta nüüd sprindi peaks võitma, siis saab talle üksnes seistes aplodeerida, et hea taktika eest.
Kas sellest peaks järeldama, et kes Klaebot (suvaline näide suusamaailmast) ei võida peaks kohe tootvale tööle suunduma? Või aitab seda natuke kompenseerida finišijoonel külililangemine. Kas olukord, kus Sa tead, et oled endast andnud füüsiliselt, strateegiliselt ja vaimselt kõik ja ikka ei võitnud või ei saavutanud maailmarekordit peaks pettumust valmistama? Või siis heaküll leevendame seda natuke ja pead ikka vähemalt 6 esimese sekka tulema. Kui me nüüd selle 800m jooksmise kõrvale jätame (see on liiga lühike aeg, protsessi nautimiseks) siis, Priit, kas Sa tõesti pole mingitel oma võistlustel , mille jooksul oled maksimaalselt pingutanud ja kõik on sujunud nautinud mingeid osasid ja hiljem ka tulemust. Vaatamata tõigale, et ei saanud kulda ega WR'i.
Ei, jooksuvõistluses ei ole midagi nauditavat. 800 m isikliku rekordi järel öökisin Kadrioru staadioni kõrval puu all üle poole tunni. Paha oli olla. 800 m on väga ränk ala, kui seda täiega teha, ja ma tegin alati täiega. Ega pikemad maad kergemad ole, nt 10 km on alates 3. km-st kogu aeg valus ja kannatamine. Ka need Tartu 22-24 km jooksumaratonid on olnud rasked, poolest maast saadik muutuvad jalad valusaks ja lihased kangeks, aga paned ikka edasi. Mis seal nauditavat on? Suusatamine sama, kui seda tõsiselt teha. Alates hiljemalt 3. km-st on hing juba paelaga kaelas, aga ikka pead sundima end edasi panema, et tempo ei langeks, kuigi jube raske on. Pärast kopsud valutavad.
Kiiruslikku vastupidavust eeldavate ja lihtsalt vastupidavusalade maksimumiga tegemises pole midagi nauditavat. Kes väidab vastupidist, pole suutnud korralikult pingutada. Tean, ega paljud suudagi.
Aplodeerida poe siin küll midagi. Cross Country maine on niigi mudas ja jalgrattaspordi taktika veab teda sinna veel rohkem.
Levandi polnud ka võidumees. Ta nautis aastaid nõukogude spordisüsteemi, kus kõik oli oivaliselt ette-taha korraldatud. Eesti süsteem seda ei suutnud, nii et tuli kaubandusse ja hasartmängumaailma sukelduda.
Postita kommentaar
<< Esileht