Pullerits: Kas tõeline spordimees peab alati mõtlema võidust? Jah!

Mul oli aastalõpu eel ühe endise tuntud talisportlasega kõva vaidlus, mis võinuks minna teravaks, nugade peale, aga kultuursete inimestena jäime siiski sõpradeks, kuigi eriarvamusele.

Mu oponent osales ühel võistlusel, kus tal jäi võidust puudu üks meeter. Ütlesin talle, et tubli, aga et ta pilvedesse ei kerkiks, siis mainisin ikkagi ka meetrist defitsiiti.

Oponent kostis seepeale, et ta isegi ei mõelnud võidust, vaid tundis rõõmu koos tegemisest.

Ütlesin talle, endisele Eesti koondislasele, et õige spordimees mõtleb alati üksnes võidust; et kui võitu ei tule, valmistab see talle pettumust.

Oponent teatas, et ma eksin kõvasti, sest võidust olulisem on protsess.

Ütlesin, et selline jutt on tänapäeva pehmode jutt. Meenutasin talle, et kui tegelesin tudengipõlves pisut jooksmisega, siis loomulikult andsin endale aru, kes vastastest on minust selgelt tugevamad, aga sellegipoolest läksin iga jooksu tegema maksimumiga, olgu isikliku rekordi või kõrge koha nimel.

Oponent kuulutas lakooniliselt: aga vaata, vastupidi on.

Mina: „Ei ole vastupidi. Sul on teistpidine vaatepunkt kui mul. See ei tähenda, et õigus on sul.”

Oponent ei lasknud ennast kõigutada, väites, et võidule mõtlemine ja võidu eesmärgiks seadmine on vale lähenemine.

Mina: „Ei, võit on ainus edasiviiv jõud.” Kirjeldasin talle, kuidas sain ülikooli 5. kursuse ajaks aru, et olen jooksjana oma lae saavutanud ja edasi pole mõtet kulutada oma aega ja energiat mittevõitmise või mittemotiveerivate tulemuste peale. Lisasin: „Harrastussportlane võib rääkida protsessist, aga see, kes teeb tulemussporti, peab ikkagi jahtima maksimaalset tulemust. Ja kui seda ei tule, lõpetagu saavutussportimine ära.” Tõin näiteid, kellele Eesti spordis kulutatakse mõttetult raha – neile, kellelt ei ole ligi kümme aastat tipptulemust tulnud –, selle asemel et kulutada need summad noortele, kellel on perspektiivi ja tahet. Tuletasin meelde Jaanus Kriiski elutarka tõdemust: kes pole 25. eluaastaks maailma absoluutses tipus, lõpetagu tippsport ära. 

Mu oponent püüdis väita, et nüüdisajal on sport muutunud, et oluline on elamus ja meelelahutus ja kaasaelamine ja äri.

Põhiasjad ei ole muutunud. EOK president Kersti Kaljulaid vastas sügisel mu küsimusele, mis on EOK peamine ülesanne: „Peamine ülesanne on saavutada see, et meil oleks palju olümpiamedaleid.”

Tõelise spordimehe suuruse kehastusena on mul meeles 1979. aasta kergejõustikuõhtu Zürichis, kus 1500 m jooksus startis mu lemmik Sebastian Coe. Olen näinud sellest filmi, kus telereporter ütleb jooksu algfaasis, et „everything less than a world record would be a major disappointment”. Coe läks jooksma maailmarekordit ja jooksiski selle ära, kuigi viimased 700 meetrit pidi tegema soolojooksu, teistest pikalt ees. Nii püstitas ta tol hooajal oma kolmanda maailmarekordi.

„Vaat sellise suhtumisega tehakse spordis suuri tegusid,” ütlesin oponendile. „Mitte et lähen nautima ja mu säärane bullshit... Nautida võid õhtusööki või naise kaisus olemist,” seletasin oponendile. „Küsi Kikult, kui palju ta seda kõike nautis. Ma küsisin kunagi ühe loo tarbeks. Essugi ei nautinud, sport oli karm ja valus ja võistlemine tegi haiget. Aga vaata, mida ta saavutas!
Tänapäeval kõik naudivad, aga tulemust ei ole...”

Nautige aastavahetust!

Foto 1: Johannes Hosflot Klaebo pingutab end võitjaks 6. detsembril Trondheimis MK-etapi 20 km suusavahetusega sõidus. Foto autor: NTB/AFP/Scanpix
Foto 2: Benita Peiffer Kanadast (vasakult), Anna Weidel Saksamaalt ja Marit Oygard Norrast laskesuusatajate MK-etapi 7,5 km sõidu finišis 5. detsembril Östersundis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Rootslanna Frida Karlsson on pärast lõpujoone ületamist 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud lumme. Foto autor: Lehtikuva/SIPA/Scanpix
Foto 4: Ameeriklanna Jessie Diggins on pärast lõpetamist viiendana 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud põlvili. Foto autor: Lehtikuva/AFP/Scanpix