laupäev, detsember 27, 2025

Pullerits: Mis oli lõppeva aasta kõige kohutavamalt esitatud spordiküsimus?

Mis on intervjueeritava halbade vastuste põhjus?

Intervjueerija segane, halvasti sõnastatud, laiali valguv küsimus.

Teletegijatel on kombeks tuua aasta lõpus ekraanile aasta jooksul juhtunud teleapsud, -prohmakad ja -fopaad. Tavaliselt panustavad nad noid valides sellele, et oleks naljakas. Kuid on näiteid, mis on ka kurbnaljakad ja millest on palju õppida; arvata võib, et noid näiteid teletegijad meile ei näita, sest nood on piinlikud.

Üks selline näide on ETV spordiuudiste vastutava toimetaja-saatejuhi Anu Sääritsa intervjuu korvpallur Henri Drelliga pärast Eesti korvpallikoondise võitu uue MM-valiksarja avamängus võõrsil Sloveenia üle. Järgnevalt vaatluse alla tulevat intervjuukatket näete-kuulete alates 1.52-st.

Säärits küsib Drellilt: „Mis selles mängus sulle veel sellist headmeelt valmistas, et oli teada, et natuke ootamatu on nagu see vastase koosseis ja Eestis koosseis selline uus?”

Kui jätta arvestamata logisev ja laperdav lauseehitus ning parasiitsõnad „sellist” ja „selline”, mida kogenud teleajakirjanik peaks oskama vältida – elementaarse professionaalsuse küsimus: keel on ju ajakirjaniku peamine töövahend! –, siis küsimuse esimene pool on enam-vähem selge (mis valmistas heameelt?), kuid sellele järgneb piisavalt pikk lisainformatsioon, liiati kaheosaline (vastase koosseis oli ootamatu ja Eesti koosseis uus), mistõttu pole ime, et intervjueeritav satub segadusse.

Drell vakatab sekundiks, tõmbab siis kulmu kipra ja küsib: „Mis see küsimus täpselt nüüd oli?”

Selles segaduses vaatab vastu oluline tõsiasi: intervjueerija küsimus peab olema lihtne ja lakooniline; eriti sportlasele, kes on just lõpetanud raske ja pingelise mängu, kes ei tule kaamera ja mikrofoni ette puhanud peaga ja keskendunult. Ka see, et sportlase pea võib olla n-ö laiali, on elementaarne tõsiasi, mida kogenud spordiajakirjanik peab oskama arvestada.

Säärits küsib uuesti: „Mis selles mängus veel sulle pihku jäi ja kuidas sa vaatad selle mängu põhjal Tšehhi suunas?”

Nüüd näeme ja kuuleme, et Säärits ei mäleta ise ka, mida ta just äsja oli küsinud. Miks unustab ajakirjanik ära selle, mida ta äsja oli pärinud? Siin on kaks võimalust: esiteks, Drelli sattumine segadusse ja palve küsimust täpsustada lõi intervjueerija jalust; teiseks, ilmselt oli intervjuu läbimõtlemata – jah, ka siis, kui sul on intervjuu ettevalmistamiseks võib-olla üksnes minut, pead sa suutma selle ette valmistada, eriti kui tegemist on lühiusutlusega, kus ongi kolm-neli küsimust; sa pead seda intervjuud ette valmistama tegelikult terve võistluse aja, mitte nii, et pärast lõpusireeni kõlamist tormad intervjuualasse ja ilma läbi mõtlemata hakkad lihtsalt esimesi pähe tulevaid küsimusi loopima.

Sääritsa uuest küsimusest näeme, et ta küsib esiteks hoopis teisi asju, kui ta küsis algses küsimuses. Ja teiseks teeb ta algaja tüüpvea, mille eest hoiatavad esimese asjana kõik intervjueerimisõpikud: ta küsib ühes küsimuses tegelikult kaks küsimust korraga, mille tulemuseks on enamasti see, et intervjueeritav vastab viimasele või vastab kahest küsimusest meeldivamale, kergemale.

Televisioon on karm valdkond, eriti otse-eeter – seal paistavad kõik eksimused kohe silma ja kostavad kõrva ning hiljem neid parandada ei saa. Aga see ei saa ega tohigi kõlada vabandusena. See, et tele otse-eeter on karm ja halastamatu, on igaühele teada – ja seda tuleb oma tööd tehes arvestada, selleks tuleb harjutada. Siin ei ole ühtki tegurit, mis lubaks rääkida hinnaalandusest. Me ei ole ju nõus teatris ja kontserdil esinejale andestama, kui tal tekst läheb meelest või sõnad sassi või hääl on lauldes paigast ära – me eeldame ja nõuame professionaalsust. Mis on üksainus argument, miks me ei peaks samasugust omas vallas laitmatut esitust ja professionaalsust nõudma ka telereportereilt?

Foto 1: Henri Drell 1. detsembril Tallinnas Unibet Arenal Eesti korvpallikoondise MM-valikmängus Tšehhi vastu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Anu Säärits intervjueerimas 27. juunil 2006 Martin Müürseppa (taamal keskel Gert Kullamäe), kes sõlmis järgmiseks hooajaks lepingu TÜ Rockiga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Anu Säärits intervjueerimas 1. novembril 2010 "TV 10 olümpiastardi" uue hooaja avaüritusel Gerd Kanterit. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Anu Säärits intervjueerimas 5. jaanuaril 2010 FIBA Eurochallenge turniiril Tartu Rocki mänedžeri Meelis Pastakut. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
 

2 Kommentaarid:

At 15:52, Anonymous Anonüümne said...

Oo-oot, PP pea nüüd hoogu! Nendele sinu poolt välja toodud segasevõitu küsimustele eelneb midagi, mis ilmselt valdavale osale intervjueerijatele oleks löök alla poole vööd ja muudaks kõnevõimetuks.. On mis on aga noorhärra poolt nii ülbet käitumist naisajakirjaniku suunas ei ootaks. Tubli Anu, et suutsid intervjuud jätkata!

 
At 16:07, Anonymous Eesti spordi kõneisik said...

Oi-oi-oi, vaat kus lugu, sportlane julges ajakirjanikule midagi vastu öelda ja ajakirjanik pidanuks nutma hakkama või? Lõpuks ometi keegi pani ka neile reporteritele vastu, mitte ei lasknud kõrvu lonti. Kui julged teisi tampida, nagu Drell välja toob, siis võta ka vastu see, et see, keda on tambitud, ükskord vastu paneb. Ja kui sa arvad, et oled ajakirjanikuna proff, siis pead profiks jääma ka siis, kui on võibolla ebamugav. Kui keel läheb sõlme ja lause variseb kokku sellest, et Drell näitab iseloomu, siis see on küll hale vabandus.

 

Postita kommentaar

<< Esileht