Ma ei tea, mis ajel, aga ühel hetkel võtsin riiulist raamatu pealkirjaga
„Ovett. An Autobiography”, mis oli seal seisnud 1990ndate algusest. Täpsemalt enam ei mäleta, aga tõenäoliselt sain selle raamatu Inglismaa omaaegsest jooksustaarist, minu lemmiku Sebastian Coe suurest konkurendist (fotol paremal) 1990. aasta sügisel, kui õppisin New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. Külastasin mitmel puhul New Yorgi kuulsat rahvaraamatukogu (fotol all vasakul), kus arvatavasti jäi kergejõustikuajakirjast Track & Field News silma reklaam, kuidas saab tellida spordiraamatuid.
Ühe Ovetti raamatu, Simon Turnbulli
„Steve Ovett: Portrait of an Athlete”, olin juba tõlkinud. Spordileht avaldas selle 1986. aastal järjeloona. Millegipärast tellisin New Yorgis ka Ovetti autobiograafia, lisaks Inglismaa kolmanda kuulsa keskmaajooksja Steve Crami ja tollase kümnevõistlusstaari Daley Thompsoni elulooraamatu. Ja teate, mis kõige parem? Mu New Yorgi nn isa, üks sealne advokaat, kelle maja 71. tänava läänepoolsel küljel (fotol all paremal) Broadway lähedal oli mulle alati avatud nagu teine kodu, maksis need raamatud kinni. Eks ta ju teadis, kui vaene ma olin, ja mingi 25 dollarit oli talle tühine summa. Mäletan, kuidas ta imestas ja laginal naeris, öeldes oma abikaasale: „Vaata, Priit on spordifänn!”
Aga üheksakümnendateks oli mu huvi spordi ja jooksmise vastu hääbunud, nagu oli selleks ajaks hääbunud ka Coe ja Ovetti karjäär. Nii jäigi Ovetti autobiograafia ligi 35 aastaks riiulile. Heal juhul mõne korra võtsin selle kätte, võib-olla sirvisin ja lugesin ka mõne lause, aga alati läks raamat kiirelt riiulisse tagasi.
Kuni nüüd, lõppenud sügisel, võtsin selle ühtäkki ette. Et proovin.
Ja ei kahetse.
Sest raamatus on juttu maailma ühe omaaegse tippjooksja elust siis, kui jooksmine polnud veel suuremat asi profisport, ja seal on palju põnevat ning mõtlema ärgitavat. Üks teema on näiteks see, milline kahjulik mõju võib vanematel olla lapse sportlasteele. See tuletas koheselt meelde Sildarud. Ja võib-olla, et sel teemal kuuleme Eestis peagi veel teisigi avanevaid lugusid.
Ovetti vanemad ei olnud treenerid. Aga mida paremaks jooksjaks nende poeg arenes, seda suuremat rolli hakkasid nad tema elus mängima, eriti ema. Näiteks võttis ema oma ülesandeks kodus telefonile vastamise ja ajakirjanike tõrjumise. Ovett elas 25. eluaastani Brightoni linnas vanematekodus – see oli aeg, mil jooksmisega raha ei teeninud.
Kuna vanemad olid poja spordikarjääri kõvasti toetanud ja sinna ka panustanud, hakkasid nad tema tegemisi üha rohkem suunama ja kontrollima. „Mu vanemad elasid oma elu minu kaudu,” kirjutab Ovett oma raamatus. Teisal märgib: „Nad pühendasid kogu oma energia, oma tähelepanu, oma ärkveloleku aja Steve Ovettile, sportlasele.”
Näiteks Moskva olümpia eelsel hooajal helistas Ovetti ema poja sõpradele ja uuris, kas Steve teeb ikka korralikult trenni. Selleks ajaks oli Ovett juba Euroopa meister 1500 meetri jooksus. Ometi pidi ta alati vanematelt luba küsima, kas võib mõne sõbra külla kutsuda, ning seletama, kes see sõber selline on. Lisaks ei olnud ema väga vaimustatud, et Ovett oli leidnud endale pruudi, Rachel Walleri (kellega ta paari aasta pärast ka abiellus). Asi päädis sellega, et Ovett otsustas, et kui Moskva olümpia läbi saab, võtab ta oma asjad ja kolib iseseisvalt elama. Enne olümpiat ei tahtnud ta sellist sammu astuda, andes endale aru, millised pinged sellega kaasnevad.
Pärast Moskva olümpiat lahkuski Ovett kodunt. Ta tundis, et olles võitnud 800 m jooksus kulla (Coe ees), on ta oma kohustuse vanemate ees täitnud, neile nende vaeva eest tasunud ja võib minna. Ometi juhtus see tüliga.
Pärast olümpiat korraldas Brightoni linnapea Ovettile vastuvõtu. Sellesse sekkus taas Ovetti ema, kes määras, kes istub tema pojaga vastuvõtul ühes lauas. Ja ta ei näinud seal ette kohta Ovetti pruudile. Siis ütles üks tähtis ametnik oma kõnes: „Me kõik teame, millise suurepärase meeskonna sa, Steve, oma emaga moodustad, kas pole nii, mis?”
„Ei ole nii,” kirjeldab Ovett sel hetkel oma mõtteid.
Siis tuli välja, et ema oli poja loata toonud üritusele kaasa tema olümpiamedalid – Ovett võitis Moskvas lisaks pronksi 1500 m jooksus (fotol paremal) –, mis olid olnud kodus poja sahtlis. Ovett kirjeldab, et ilmselt näitas ta oma meelepaha ja ärritust selle kõige üle selgelt välja, sest sai vanemate reaktsioonist aru, et nonde arvates oli ta pannud nad kogu rahva ees piinlikku olukorda.
Aga see ei olnud veel kõik. Vastuvõtupeo päev juhtus olema ka Ovetti õe sünnipäev. Õhtul läks kogu pere seda tähistama, aga Steve’i ja Rachelit sinna kaasa ei kutsutud.
Järgmisel hommikul, meenutab Ovett, oli kodus õhkkond jäine. Ta küsis emalt, kuidas sattusid tema medalid vastuvõtupeole. Asi lõppes sellega, et Ovetti isa seadis poja valiku ette: kas ema või tema – viidates Rachelile. „Kui sulle miski ei meeldi, siis uks on seal – võid minna,” oli isa öelnud.
Ovett läks Racheliga ülakorrusele, nad pakkisid oma asjad kokku ja läksidki.
Ovett resümeerib, et tema arvates ei ole sellised peresuhted, kui vanemad pühenduvad hästi palju oma laste sportlasteele, sugugi haruldased. Ta viitab sealkohal ka Coe’le (fotol paremal keskel), keda treenis tema isa Peter. „Kui keegi hakkab elama oma elu teise isiku kaudu, teeb tolle isiku elu enda elust tähtsamaks, võivad asjad vabalt võtta pöörde halvemuse suunas,” kirjutab Ovett. „Tähelepanu, mida ma osutasin Rachelile, jättis mu perekonna järsku ilma millestki, mida nad pidasid endale kuuluvaks rohkem, kui ükskõik kellele teisele – ma olin ettekavatsematult jätnud nad ilma nende elu olulisematest asjadest.”
Lõpuks avaldab Ovett arvamust, et tema lahkulöömine vanematest oli vajalik mitte ainult talle, vaid ka tema emale ja isale – edaspidi said nad elada taas oma elu.
Raamat lõpeb Los Angelese olümpiaga 1984 ja Ovett tunnistab, et see uks, mille ta 1980. aastal sulges, polnud selleks ajaks uuesti avanenud.
Õpetlik lugu kõigile lapsevanematele, kes oma laste sporlaskarjääri panustavad, kas pole?
Fotod 1 ja 4: Steve Ovett pärast 800 m jooksu võitmist Moskva olümpial 1980. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits New Yorgi rahvaraamatukogu esisel trepil 2019. aasta sügisel. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 3: Neljakorruseline eramu New Yorgis 71. tänaval, kus elab Priit Pulleritsu üliõpilaspõlves aidanud ja toetanud advokaat. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Steve Ovette Moskva olümpial 800 m eeljooksus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Steve Ovett (vasakul) jääb Moskva olümpial 1500 m finaaljooksus Sebastian Coe ja idasakslase Jürgen Straubi järel kolmandaks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Sebastian Coe 24. aprillil 2022 vaatamas Premier League'i mängu Chelsea v West Ham United. Foto autor: Action Images via Reuters / Scanpix
5 Kommentaarid:
Õpetlik lugu, kuid osaliselt. Tänapäeval kahjuks on sportimine võimalik vaid siis kui kaasatakse abistajaid.
Oleme ausad. Sportimine nö absoluutse tipu tasemel on eelkõige sportlase feimi vajaduse rahuldamise egotripp. See paneb alluma vanemate sunnile, sponsorite tujudele ja treeneri himudele. Hullemal juhul tuleb siia juurde ka majanduslik unistus. Tihtipeale on see tingitud olulist mõju omavate isikute poolsest gruumingust või nö pehmemalt sõnastades mentorlusest. Kindlasti pole süsteem aus ja õiglane, vaid hoopis pragmaatiline ja kallutatud loodusliku valiku poole. Ühesõnaga täitsa dzungel, kus paljud kaotavad ja vähesed võidavad.
Vaatasime kord vanaisaga (1950ndatel edukas kergejõustiklane) telekast mingit võistlust. Kommentaatorid siis seletasid, kuidas sportlane oli hiljuti sooja maa laagris, enne seda veel mingis laagris, mida talvel tegi jne. Vanaisa kuulas seda vaikides ja siis ütles sellise heatahtliku, aga siiski mõistmatu-imestava muigega: "Nooo, meie olime küll omal ajal kõik amatöörid..."
Ega ta sellest tänapäevasest spordimehe-elust -- et teedki ainult sporti, 2x päevas trenn jne -- ikka päris hästi aru ei saanud. Hukka ei mõistnud, jälgis huviga, aga vist oli siiski loomulik nende jaoks, et sporti tehti nö muu elu (temal talutööd) kõrvalt. (Kuigi NL koondis jm kõrgtase käis ju "tööl" vaid formaalselt jne.)
Vanaisa tsiteeris ka mingit kunagist USA kettaheitjat, kuulitõukajat vmt, kes olevat öelnud, et parim lõdvestus- ja soojendusharjutus on kõplamine, enne tähtsat võistlust oli natuke põllul kõplamas käinud. :)
Aga noh, oh aegu, oh kombeid. Väga hea raamat selle Priidu soovitatu kõrvale on ka Jean Echenozi "Jooks", räägib Emil Zatopekist. Seal oli ka juttu sellest, kuidas Zatopeki tegevusest (niisama "jooksmas käimine") 1940ndatel esiti ikka hästi aru ei saadud.
Praeguste laste osas: spordivarustuse tohutud võimalused ja valikud, treeningute analüütilisus jne -- kõik tundub juba laste tasandil olevat läinud nii detailseks ja "profiks", et tundub, nagu trennis käivad lapsed vajaksidki üha rohkem tuge/kaasamõtlemist. Hea meel on kah ühelt poolt (meil ühel lapsel on väga analüütiline noor treener -- ehk siis oskab ka lapsi paremini hoida), aga samas natuke mõtlen, et võib-olla hakkab liiga varakult see "olümpiavõitjate treenimine" peale, mitte ei kasvatata esialgu lihtsalt tugevat, vintsket ja rõõmsat last. Aga noh, seegi on ülemuretseva vanema sündroom vist -- nagu ka noil vanematel Priidu viidatud raamatus.
Tahan vist ka seda raamatut lugeda, tänud jagamast, Priit, ja häid jõule kõigile!
Tüüpne. Andre Agassi autobiograafia kõneleb ka isa nõudlikkusest. Nõudlikkus läheb muidugi üle piiri kontroll ja distsipliin teevad teisalt lapse, nooruki katki. Need raamatud aitavad mõista, õigustada ja leppida räigusega, sest teiselt poolt vaatavad vastu kuulsus, edu, ka jõukus.
Siitki osutus Sildarudele. Henry "palju õnne, emme ja issi!" on ju loomulik, kuid mitte tol juhul. See on haiglasliku kontrolli ja sõltuvuse resultaat.
See lugu tõi mulle koheselt silme ette Rassi. Teda on ju ka väiksest peale treeninud ainult ema ja isa. Äkki oleks ta saavutanud paremaid tulemusi, kui oleks ka õigel ajal kodu kaitsva tiiva alt lahkunud? Mingi hetk ju saab ema ja isa teadmiste pagas otsa, kui sa oled neil kõige esimene ja kõige edukam õpilane. Aga sa ei julge ära minna, sest siis justnagu reedaksid nad. Nii võibki äkki olla, et Rass oli koduses mõjus liiga kinni. Minu mälu järgi on ka Priit siin kirjutanud, kuidas ta kunagi ammu oli Taikult küsinud, et kuidas nad 48,5 pealt jõuavad järgmisele tasemele. Ja nagu näha, siis nad ei olegi jõudnud. See, et paar korda joosta napilt alla 48, ei ole ju uue taseme näitaja. See näitab seda, et jooks tuli hästi välja. Stabiilne uus tase oleks, kui Rass oleks hooaja jooksul mitu korda jooksnud 48 alla. Seda pole juhtunud. Kas ema ja isa pidurdav kontramõju?
Postita kommentaar
<< Esileht