neljapäev, jaanuar 17, 2019

Pullerits: Miks Hiina koondise treener mind suusarajal kätte ei saanud? Sest tegin talle Klæbot!

Vahur Teppan, punase lipuga Hiina valge suusamüts peas, seadis end stardijoone taga otse minu selja taha. Mul oli peas Team Haanja sinine müts ja seljas Eesti koondise pimedas läiklev Salt Lake City olümpia aegne suusavorm. Mõõtsin Teppanit kiirpilguga pealaest suusasaabasteni. Ta on Hiina koondise treenerina ju hiinlastega koos lõigutrenne teinud, nagu ta tunnistas. Pakkusin Teppanile, et startigu enne mind. Ei tahtnud talle rajal ette jääda.

Teppan ei võtnud mu pakkumist vastu.

Selleks ajaks olin Tähtvere spordipargi sprindiringil Tartu suusasprindi meistrivõistlustel ja Lemeksi suusatalve sarja esimesel etapil kaks sõitu juba teinud. Teppan asus alles esimest korda joonele. Võistlus toimus klassikatehnikas, aga meil oli üks eriti suur erinevus: osalesin klassikasuuskadega, Teppan aga uisusuuskadega. Teisisõnu: panustasin pidamisele, Teppan libisemisele.

Esimene sõit lõppes mul sisuliselt juba esimese laskumise järgses raja kõige kiiremas-teravamas kurvis, kus tuleb agressiivselt jalgadega töötada. Seal jäi üks aeglasem sõitja keset rada lihtsalt jalgu. Hoo säilitamiseks otsustasin mööduda temast väljaspoolt, kui siis pimedas ühtäkki märkasin, et mu prognoositav trajektoor kipub mind juhtima rajalt välja kraavi. Nägin kurja vaeva, et seda vältida. Igasugune hoog kadus ning oli selge, et siit head aega ei tule. Ometi sõitsin pingutades lõpuni. Võistlusreeglid nägid ette, et kolmest sõidust lähevad arvesse kaks paremat. Kes teab, mis nois kahes järgmises võib juhtuda.

Niisiis tuli pärast avasõitu teha vigade analüüs. Läksin probleeme põhjustanud künkale ning sõitsin sealt mitu korda alla, otsides optimaalseimat sõidujoonist. Kuid leidsin uue käigu hoopis ootamatust kohast.

Oli ju vaja künka otsa tagasi saada, et uutele sõidujoone otsingutele minna. Täiesti juhuslikult avastasin, et ei ole mõtet jäljes üles kangutada, kogu aeg peljates, ega suusk äkki tagasi lipsa; et palju lihtsam ja tõhusam ja kindlam on mäest üles joosta. Jah, just joosta. Nagu seda oleme näinud Eesti sugulastega Norra suusaässa Johannes Høsflot Klæbo esituses.

Läksin otsima ühte lahendust, aga leidsin juhuslikult ka teise.

Otsustasin teise sõidu teha tõusudel jooksustiilis.

Ja tegingi. Võrreldes esimese sõiduga kümme sekundit kiiremini.

Aga kolmandas sõidus seadis end minu tuulde Teppan. Tema mure, kui ta sõidu untsu keeran, mõtlesin, kui ta oli mu pakkumisest minu ees rajale minna loobunud.

Kasutasin tõusudel taas jooksusammu. Esimene tõus – kergelt. Teine tõus – ka kergelt. Kolmas tõus – samuti kergelt. Võistluse peakohtunik Ergo Kukk ütles pärastpoole, et sammude sagedus oli väga tihe ja tempo hea. Järelikult oli efekti. Isegi tundsin, et võrreldes paljude paaristõugetega kangutajatega läksin üles märksa hoogsamalt.

Viimasesse kurvi minnes kuulsin hõikeid, et Teppan on tagant tulemas. Et kumb enne finišisse jõuab, kas mina või tema.

Hoolimata vasaku, vigastatud käe teibitud randmest, teibitud paremast, omal ajal opereeritud põlvest ja musta laia krõpsvööga toestatud seljast, mida on viimastel aastatel seiranud oht paaristõuketöö ajal ja kere pingutades ära tõmmata, panin käed tööle ja tõukasin end jõudu kokku võttes lõpu poole. Ümberringi kaikusid hõiked Teppani lähenemisest.

Aga ei saanud Teppan mind kätte. Enne sain mina finišijoone kätte. Virutasin parema käega võidukalt taeva poole. Revanš eelmise aasta kevadel keppideta suusatamises temalt (ebaõiglaselt!) saadud kaotuse eest sai võetud.

Vaatasin hiljem Teppani teist sõitu. Too jäi tal kolm sekundit aeglasemaks kui esimene. Ta liikus hästi, kindlalt ja tugevalt, aga juba siis, kui ta stardist väljus, oli näha, et niisugust lennukust, millega ta avaldas mulle sügavat muljet tunamullu, nii et mul suu lahti vajus, sedapuhku polnud. Selge see, eks pikad reisid Hiina vahet nüristavad. Ütlesin ka talle endale, et minu arust jäi tal viimane käik sisse panemata, et kogu aeg oli tunne, et umbes neli protsenti jääb maksimaalsest lennukusest ja särtsust vajaka. Ta ei vaielnud vastu. Kes teab, võib-olla ka seetõttu, et ta oli pärast teist sõitu omadega üksjagu läbi, rippus keppidel, pilk maas. Oli lausa nii läbi, et palus naisterahval endal suusad alt ära võtta.

Pärast aitasime koos Tartu maratonil korduvalt esisaja piiril lõpetanud Priit Roodeniga vabatahtlikena Teppanil ja tema abilistel võistluse kokkupakkimisel kõige raskemaid töid teha. Tassisime piirdeaiad ja nende alused eemale hunnikusse.

Kokkuvõttes jäin Tartu meistrivõistlustel oma vanuseklassis (50+) Teet Jagomäe, Kalev Vungi, Rein Kullamaa ja Veiko Soo (kõik minust kolm-neli aastat nooremad mehed) järel viiendaks, edestades kahe sõidu kokkuvõttes 1,2 sekundiga Margus Rauda ja ligi kolme sekundiga viiendaks tulnud talitriatloni MM-võistluste mullust neljanda koha meest Aivar Veri.

Millest siis hoolimata Klæbolt jooksvalt üle võetud jooksusammust puudu jäi?

Peakohtunik Kukk ütles, et puudu jäi aktiivsest tööst tõusu otsas. Et liiga vara võtsin sisse laskumisasendi. Ja kuna Tähtvere sprindirajal on määrava tähtsusega väljalibisemine, nagu seletas võistlusjärgses usutluses Teppani järel meeste põhiklassis teiseks tulnud Martti Himma, siis seal kogunes kaotusmeetreid ja -sekundeid järelikult üksjagu. Vähemalt nüüd tean, millele edaspidi tähelepanu pöörata nüüd, kui efektiivne jooksusamm kindlalt arsenalis.

Igatahes edasiminek mullusega on märgatav. Siis sõitsin Lemeksi sarjas sama ringi klassikatehnikas aegadega 3.12, 3.16 ja 3.19. Nüüd olid ajad 2.51,1, 2.52,8 ja 3.01,9 (too õnnetu esimene sõit).

Vähemalt on hooaja avastart tehtud ning korraliku pingutuse maitse suhu saadud.

Üks asi siiski veel: minu vanuseklassis oli ringi pikkus 900 meetrit, meeste põhiklassis 1200 meetrit.

Kõik fotod: Tartu suusasprindi meistrivõistlused (Lemeksi suusatalve sarja esimene etapp) kolmapäeva õhtupoolikul Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

teisipäev, jaanuar 15, 2019

Pullerits: Lõpetage pimeduses enda arutu kurnamine!

Ma kahtlustan, et te lehti ei loe, vaid elate ainult sotsiaalmeedia pealiskaudses mullis. I hate social media! Sest totrast sotsmeediast saate vaid infopalakesi – kaks-kolm lauset... –, ent mitte tervikpilti. Ja ärge tulge mulle rääkima, et loete raamatuid, et ammutate teadmised sealt! Millal te mõnda tarka, sisukat raamatut lugesite?

Seega on ajakirjandus ainus, mis suudab pakkuda meie kiirel ajal veidigi süstemaatilist ja süvitsi minevat teavet. Ja kui te lehti loeksite, siis teaksite möödunud nädalast, et pidades silmas korralikku und, mis on päeval jõudsaks tegutsemiseks hädavajalik, ei ole pärast kella nelja pärastlõunal soovitav suusatada ega muud sporti teha. Jah, just nii uneasjatundja Postimehe terviserubriigis kirjutas.

Aga mida meie näeme? Me näeme, et eelmisel nädalavahetusel korraldati õhtul kell kuus öömaraton. Me oleme näinud, kuidas öiseid, pimedas peetavaid spordiüritusi tuleb järjest juurde. Kas inimesed üldse enam kaine peaga ei mõtle ja ennast ei hari?

Vaadake, millal toimuvad suusavõistlused ja maratonid! Kas õhtul? Ei, kõik toimuvad hommikul! Maratonidest on arusaadav, miks need toimuvad hommikul – sest muidu ei jõuaks suur osa kulgejaid valgega finišisse. Aga pole mingit põhjust, et murdmaasuusatamise MK-etapid ja tiitlivõistlused, alates Eesti meistrivõistlustest ja lõpetades MMiga, peaks toimuma alati päeva esimeses pooles päevavalgel – aga toimuvad! See pole asjata nii.

Ma ei hakka teile Postimehes ilmunud uneteadlase artiklit ümber jutustama – põrgu päralt, nähke ise enda harimisega vaeva, ma ei ole teile siin lasteaiakasvataja ega algkooliõpetaja, et kõike ette ja üle peaks nämmutama. Aga oma kogemustest võin rääkida küll.

Nagu teate, tegin jõulupühade paiku ning aastavahetuse eel ja järel kõvasti trenni, 10-13 tundi nädalas, ega tundnud end koormuste suurenemisest sugugi väsinuna. Miks? Sellepärast, et tegin trenne hommikupoolikutel ja päeval. Hommikune trenn andis päevaks üllatavalt hea laengu. Aga nüüd on pühadejärgne töörütm taastunud ning tuleb leppida vaba ajaga õhtupoolikul. See ei ole hea.

Eelmise nädala neljapäeval läksin kella poole seitsme paiku suusatama eesmärgiga teha viiekilomeetrine temposõit. Algul sõitsin end soojaks, kuid tundsin, et minekut pole. Sattusin rajal kokku Eesti tuntud ja hinnatud traumatoloogi-ortopeedi dr Leho Ripsiga, kes opereeris veidi rohkem kui kuus aastat tagasi edukalt mu paremat purunenud kõhredega põlve. Ja dr Rips nentis, et liigun nagu lastud vares.

Ei, ma ei solvunud. (Ma ei ole mingi lumehelbeke!) Sest tal oli õigus. Tundsin end täpselt niimoodi. Ja siis sain aru, milles asi. Asi oli õhtuses tööjärgses ajas ja pimeduses. Selleks ajaks on organism paratamatult väsinud ning sisemine kell hakkab sättima uneajale. Need on bioloogilised protsessid, mis on paratamatus. Teada ju on, et pimeduses saabudes hakkab organism teistmoodi talitama, hakkab tootma hoopis teistsuguseid hormoone, kui päevasel ajal.

Tegin hädavaevu ebakvaliteetse temposõidu ära ning pöördusin seejärel boksi. Kiirust polnud ollagi, sest energiat nappis. Ent vähemasti oli mul nii palju mõistust, et mitte minna nädalalõpul end Otepääle kurnama kahetunnise pingutusega ööpimeduses. Samamoodi ei kavatse ma osa võtta mitte ühestki Estoloppeti sarjas käivitatavast õhtusest-öisest suusasõidust. Need pole mingist otsast kasulikud ega mõistlikud.

Loodetavasti mõtlete ka järgmine kord enne järele, kas tasub ikka igale öisele spordiüritusele kohale ronida. Saan aru, et sport pakub teile emotsioone, aga olge hoiatatud: emotsioonidel ei tohi lasta paisuda nii suureks, et kaine mõistus neist enam üle ei käi.

Foto 1: Naised tegemas uinakut 1936. aasta Berliini olümpial. Foto autor: akg-images/Scanpix
Foto 2: Jaak Teppan (vasakul) ja Timo Arujäe 2016. aasta talve hakul Kääriku lähedal Kekkose rajal öömaratoni ette valmistamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Lumetraktor Austrias öösel rada ette valmistamas. Foto autor: Caro / Frank Sorge / Scanpix
Foto 4: Algo Kärp (nr 65) suusatamas mullu märtsi lõpus Holstre-Polli spordikeskuses Heino Bergmanni mälestusvõistlustel. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 5: Kahevõistleja Triinu Hausenberg suusatamas Tehvandi radadel. Foto autor: Tairo Lutter, Eesti Meedia / Scanpix

pühapäev, jaanuar 13, 2019

Pullerits: Miks treeninguaeg kipub vähenema? Tuleb see kasuks või kahjuks?

Egas midagi, võtame aasta teise nädala kokku, et teil oleks, millega oma tegemisi võrrelda.

Esmaspäev: puhkus (Tallinnas)
Teisipäev: suusatamine 15,4 km (kl) ajaga 1:14.00 (keskmine kiirus 12,7 km/h)
Kolmapäev: puhkus (Tallinnas: meistriklassi esinemine)
Neljapäev: suusatamine 17,0 km (kl) ajaga 1:13.50 (keskmine kiirus 13,8 km/h)
Reede: suusatamine 13,8 km (v) ajaga 1:03.40 (sh temposõit 4,35 km 18.50ga; keskmine kiirus 13,0 km/h)
Laupäev: suusatamine 33,9 km (kl) ajaga 2:18.15 (keskmine kiirus 14,7 km/h)
Pühapäev: suusatamine 25,0 km (v) ajaga 1:48.50 (keskmine kiirus 13,8 km/h)

Nädal kokku:
treeninguaega 7:38.40
suusatamine 105,1 km

Sel talvel olen suusatanud kokku 583 km.

Kommentaar:

Jõulupühade ja aastavahetuse ning aasta alguse järgne täistöönädal ei jätnud treenimiseks sama palju aega, nagu kolm varasemat nädalat, mida näitab ka nädala treeningkordade vähenemine viieni ning treeninguaja kahenemine seniselt 10-13 tunnilt seitsme ja poole tunnini. Iseenesest pole suund vale, sest võistlushooaja lähenedes tulebki koormusi alla lasta. Samas võtavad Tallinnas käigud palju energiat, eriti lisakohustused, nagu kolmapäevane meistriklassi loengu pidamine Eesti Meedia töötajatele. (Muide, Eesti sisekoolitajate konkursil jõudsin nominentide hulka.)

Ka õhtune aeg ja ilmastik, mis seal salata, pole kvaliteetset treenimist soosinud. Õhtuks, tuleb tunnistada, olen üksjagu väsinud ning särtsu kehas nii palju pole, nagu oli eelmistel nädalatel päevavalgel. Nädala keskel rikkus torm ja lumesadu tempotrenni. Nagu reede ülevaatest nägite, sõitsin vaid 4,35 km ja seda nii aeglaselt, nagu 18.50, mis teeb keskmiseks kiiruseks kõigest 13,85 km/h. Midagi polnud parata: lumi oli nii kitine, et absoluutselt ei libisenud; kogu temposõit oli üks tohutu punnimine ja kangutamine. Seetõttu lõpetasin selle varakult ära – polnud mõtet jätkata. Ka pühapäeval hakkas trenni ajal lund puistama, mis samuti tõmbas libisemisele pidurit, ent ometi suutsin 25 km sõita peaaegu sama kiiresti (13,8 km/h) nagu tempotrennis viis ja pool korda lühema maa.

Ainus trenn, millega võib rahule jääda, oli laupäevane 33,9 km pikkune klassikasõit ajaga 2:18.15. See oli mõeldud mahutrennina. Keskmiseks kiiruseks kujunes päikselise ilmaga nädala parim näitaja – 14,7 km/h. (Suusahullude öömaratonil, kui arvestada, et sealse raja pikkus oli väidetavalt 32,6 km, oleksin saanud selle tempoga Valdek Rohtma järel 71. koha – aga ma ei võistelnud.)

Olen nüüd mitu nädalat avaldanud oma trennide üksikasjalise ülevaate. Oleks huvitav, kui teie ka oma tegemistest raporteeriksite.

Foto 1: Sprinditeatevõistlus Vancouveri olümpial. Foto autor: lapresse/Scanpix
Foto 2: Suusataja 1971. aastal. Foto autor: imago/Colorsport/Scanpix
Foto 3: Venelanna Irina Hazova sõitmas 2010. aastal Canmore'i MK-etapil Kanadas 10 km vabatehnikadistantsil kolmanda koha poole. Foto autor: The Canadian Press / Press Association Images / Scanpix
Foto 4: Tahvel teatab Vancouveri olümpial naiste kiirlaskumise treeningsõidu ärajäämisest. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Suusatüdruk kaitsmas end kreemiga talvise päikese eest. Reklaam aastast 1953. Foto autor: Illustrated London News Ltd / Mar / Scanpix

laupäev, jaanuar 12, 2019

Pullerits: Kuidas ma jälle kasvuhormooni teema kuumaks ajasin?

Selliste teemadega, nagu käsitlen täna Postimehe Arteri Kehakultuuri rubriigis, tuleb olla ettevaatlik. Algul mõtlesin, et panen veebiversioonis pealkirjaks "Pullerits tunnistab: jah, ma tarvitan kasvuhormooni". Aga tuleb näha mitte üks, vaid mitu sammu ettepoole. Tulemus olnuks see, et isegi kui käiksin seejärel kõigil Eesti spordivõitlustel igaühele isiklikult kolm minutit seletamas, mis oli artikli põhisõnum ja mõte, jääks ikkagi väga paljud arvama, et Pullerits on dopingutarvitaja. Sest too pealkiri oleks nii tugeva sõnumiga, et too sõnum hakkaks elama lihtsalt oma elu.

Lehte läks tagasihoidlik pealkiri "Vaat nüüd võtame kasvuhormooni!". Lehes ei ole sageli liiga palju ruumi, et pikkade ja rohkete sõnadega mängida. Iga ruutsentimeeter on arvel. Ja tegelikult vastab too pealkiri ka tõele, ehkki neil, kes lõpuni loevad, peaks mõtted minema juba oma rada pidi liikvele.

Lõpuks panin veebiloole ka veidi vaoshoituma pealkirja "Pullerits paljastab: ma tean, kust saab kasvuhormooni!". Jah, tean küll. Ja ütlen teile ka. Aga kuidas see mõjub, seda peate ise katsetama. Kirjutan artiklis, kuidas see mulle on mõjunud. Ja seletan teadlaste abiga, kuidas toimemehhanism võib käia, aga ei pruugi. Uskuge mind: hariv lugemine igal juhul.

Foto: Lembit Lepasalu (vasakult), Väino Poikalainen ja Eugen Kokin pakendavad Tartu lähistel osaühingu Teadus ja Tegu laboris väärtuslikke ja kasulikke aineid, sh kasvuhormooni sisaldavat ternespiimapulbrit kapslitesse. Kollakat pulbrit on näha esiplaanil topsides. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

neljapäev, jaanuar 10, 2019

Pullerits: Miks jäid märkamata Šmigun-Vähi ja Höövelsoni avaldused?

Teinekord on mugav ebamugavaid tõsiasju lihtsalt ignoreerida. See ei ole minu stiil. Näiteks ei salga ma tõsiasja, et tosin päeva tagasi vigastada saanud vasak käsi on endiselt valus ega luba ilma seda teipimata korralikult suusatada. Teisipäeva õhtul proovisin klassikatehnikas ilma kätt toestamata sõita ning iga tõuge tekitas kerget valu, mistõttu ei saanud keppidega kvaliteetselt lükatagi. See aitas ka maha rahustada vähimagi alateadvusliku kihu osaleda laupäeva õhtul Otepää öömaratonil.

Kuid suures plaanis on see väike tõsiasi. Hoopis suuremad tõsiasjad on need, mis puudutavad suurt pilti. Ja suurt pilti näitas meile eelmisel aasta lõpu eel olümiavõitja Gerd Kanter, kes usutles «Pealtnägijas» kahekordset olümpiavõitjat Kristina Šmigun-Vähi ja endist sumomaadlejat Kaido Höövelsoni. Too oli poliitiline usutlus. Ja Eesti tulevikku määravad valimised on ju ukse ees.

Šmigun-Vähi ja Höövelson esindavad pealtnäha vastandlikke erakondi, vastavalt Reformierakonda ja Keskerakonda. Mistõttu oleks seal võinud loota näha-kuulda vastandlikke seisukohti. Aga seda seal palju ei juhtunud. Kõige kõnekamad olid nende vastused kahele küsimusele, mis tavaliselt tekitavad ajakirjanduses suurt vastukaja. Aga kuna nende vastused olid ebamugavad, siis on arusaadav, kui mõne arvates võis olla parem nende vastuseid ignoreerida.

Nägite toda saadet? Kas tuleb meelde, millest jutt?

Kanter küsis, kuidas nad suhtuvad kooseluseadusesse, kas pooldavad seda ja kas see tuleks rakendusaktidega vastu võtta. Mõlemad, nii Šmigun-Vähi kui Höövelson, vastasid pikemalt mõtlemata: «Ei.»

Kanter küsis, kuidas nad suhtuvad koostöösse rahvuskonservatiivse erakonnaga, kas nad välistavad selle. Šmigun-Vähi jäi vastusega n-ö kokutama. Oli selgelt arusaadav, et ta oleks tahtnud öelda, et ei välista. Sest kui ta välistaks, olnuks tal ju lihtne vastata «jah» - see on ju poliitiliselt soositud vastus. Kuid ta ei teinud seda. Nii jäigi ta ebalevalt kahe vahele, arvestades konjunktuuri, mis nõuab justkui, et pead välistama, kuid kuulates ilmselt oma sisehäält, mis ütles, et pigem siiski ei välistaks.

Baruto käitus sellele küsimusele vastates mehiselt ja otsekoheselt nagu ikka ning ütles keerutamata, et ei, tema ei välista.

Niisiis. Populaarse «Pealtnägija» erisaates (!) oli kolm kuulsat (!) ja edukat (!) inimest, kes rääkisid päevakajalistel (!) ja teravatel (!) teemadel, kellest kaks esitasid poliitika uustulnukatena oma seisukohti (!) ning sinna see kõik vaikselt jäigi (!), ei mingit vastukaja ega kajastust (!). Huvitav, miks? Lihtsalt küsin.

Muide, tänase Postimehe toimetuse arvamusküljel ei ignoreeri ma ebamugavat tõsiasja, mis juhtub siis, kui usaldada oma elu üle otsustamine väidetavalt targale tehnoloogiale. Olete hoiatatud!

Foto 1: Rootslanna Ebba Andersson Beitostöleni MK-etapil maas lamamas. Foto autor: imago/Bildbyran/Scanpix
Fotod 2-4: Kristina Šmigun-Vähi, Gerd Kanter ja Kaido Höövelson aasta sportlaste galal. Fotode autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix

esmaspäev, jaanuar 07, 2019

Pullerits: Maht alla, intensiivsus üles!

Kas tiksumisest on abi? Või tasapaksust? Teatud piirini küllap. Aga kui too piir käes, mis siis? Siis ilmselt tajute isegi, et võite päevast päeva suusatada, aga tunnete, et ega see vormi paremaks tee. Lihtsalt kilomeetrite kogumine ehk kvantiteedi tagaajamine muutub aja raiskamiseks. Vaja on lisada kvaliteeti. Niisiis, selle aasta esimese nädala kokkuvõte.

Enne meeldetuletuseks, et eelmise aasta viimasel nädalal kogunes trenniaega 13:09.05, sh suusatamist 162,7 km, ning eelviimasel nädalal 10:19.30, sh suusatamist 84,7 km.

Aasta esimese nädala ülevaade:

E suusatamine (v) 23,5 km (1:49.20, kogu treening ilma keppideta sõites, trenni keskmine kiirus 12,8 km/h)
T suusatamine (v) 18,9 km (1:33.40, trenni keskmine kiirus 12 km/h [rada jäine ja ebastabiilne])
K puhkus
N suusatamine (kl) 18,5 km (1:20.26, sh 18x15-20-sekundilised vahelduvtõuketehnikas spurdid, trenni keskmine kiirus 13,7 km/h)
R suusatamine (v) 20,6 km (1:25.20, sh 8,5 km temposõit [16 km/h lumepudrus], trenni keskmine kiirus 14,45 km/h)
L suusatamine (v) 27,1 km (1:49.00, sh 5,1 km temposõit [17,7 km/h alates trenni 1:15st], trenni keskmine kiirus 14,9 km/h)
P suusatamine (kl) 29,9 km (2:18.55, rahulik taastav sõit, tähelepanu tehnikale, trenni keskmine kiirus 12,9 km/h)

Nädala kokkuvõte:
trenniaega 10:16.40
suusatamine 138,5 km

Kommentaariks.
Aasta viimase nädala laupäeval üleelatud kukkumine ja vasaku käe põrutus andis kogu järgneva nädala tunda ja annab tunda siiamaani. Seetõttu tuligi sõita üle-eelmise nädala lõpus ja äsjalõppenud nädala alguses ilma keppideta – kuid pole halba heata, sest nii sai lihvida vabatehnikas jalgade tööd. Ja pole head halvata – sest kolm päeva keppideta sõitu avaldas suurt koormust põlvedele. Seetõttu pidin nädala ülejäänud trennideks kuus aastat tagasi dr Leho Ripsi opereeritud parema põlve elastiksidemega selle stabiliseerimiseks kinni tõmbama, samuti teipisin igaks trenniks vigastatud vasaku käe, millega tegutsesin ettevaatlikult. Paistetus on küll taandunud, aga huvitaval kombel levis nädalavahetusel öösel tuim valu randmest ülespoole, nii et segas lausa und.

Nagu näha, siis lisasin treeningutesse kiirendusi ja temposõite. Sest nagu ütlesin: keha harjub muidu tuima tööga ära. Olen vaadanud teisi suusatajaid ja ega ole täheldanud, et keegi neist treeningutesse vaheldust tooks. Enamik liugleb ühesuguse kiirusega. Kuid organism tuleb panna valmis pingutuseks, sest maratonid lähenevad. Maitse, mida kõvemini sõitmine tähendab, tuleb «suhu» saada.

Suusahullude öömaratonist otsustasin siiski loobuda. Kahel põhjusel. Üüratult suured kulud, ligi sada eurot (võrdluseks: kui otsite, saate New Yorgis Manhattanil Upper West Side’il ööks ühetoalise korterelamise kuni neljale inimesele isegi ligi kolmandiku võrra soodsamalt!), ja tervis, mis nõuab hoidmist ja säästmist. Ka ei arva ma, et liiga palju pikki pingutusi võiks eesootavat talve silmas pidades kasuks tulla – pigem mõjuvad liiga kurnavalt. Targem tundub hakata vormi lihvima Lemeksi suusasarja lühematel distantsidel. Vähemalt Vahur Teppan, Hiina koondise treener, mind selles aasta või kaks tagasi veenis. Mina usun Teppanit. Aga teie?

Kes teda ei kuula, läheb vangi siia. Ja katsuge sealt tulema saada. Mitte keegi ei ole seda kunagi suutnud. (Siiski esineb seal üks viga: vaadake, kas leiate üles!)

Fotod 1-3: Noored suusatajad mulle detsembris Jõulumäel. Fotode autor: Lilli Tölp, Pärnu Postimees / Scanpix

reede, jaanuar 04, 2019

Pullerits: Kas rahvuslik ranne lubab üldse treenida? Aga võistelda?

Ah et kuidas on lood rahvusliku randmega? Sest lõpmatuseni ei saa ju keppideta uisku sõita: säästad kätt, hakkavad kannatama põlved. Aasta esimesel päeval võtsin niisiis kepid kätte, aga ei olnud möödunud laupäeval kukkudes kõvasti põrutada saanud vasakust käest erilist abimeest. Heal juhul sain sellele toetada, aga tõugata sellega suurt mitte.

Kolmapäeval võtsin aja maha. Tormituul andis selleks ka hea ettekäände. Puhkepäev. Kuid eile, neljapäeval, läksin taas rajale. Sedapuhku juba selge plaaniga ka klassikasammu meelde tuletada, sest juba järgmise nädala lõpus on Otepääl kavas Suusahullude 30 km klassikatehnikas öömaraton.

Käe paistetus ja kollane värv on hakanud tasapisi taanduma, aga kahel viimasel ööl on ilmnenud olukord, et kui kätt rohkem liigutan, tekib vigastatud kohta sealt küünarnuki suunas ulatuv valuaisting, mis siis umbes kümne sekundiga malbelt taandub ja kaob. Oskab keegi blogi vahendusel diagnoosi panna? Millest see räägib?

Klassikatrenni alustasin rahulikult, vaatasin esmalt, kuidas käsi vastu peab. Sain sellega isegi tasakesi tõugata, kogugi paaristõukeid lükata, ehkki vigastatud kätt mõistagi säästes. Kuid selline tasapaks tiksumine Tähtvere spordipargis endanimelisel ovaalil ei tundunud kuigi kasulik. Niisiis otsustasin tuua treeningusse kvaliteeti ning teha igal ringil tagakurvi alguses, seal, kus rada pöördub kergelt vastumäge, vahelduvtõugetega sõites 15-20-sekundilisi kiirendusi. Ehk üks kiirendus iga umbes 3.40 järel. Pöörasin tähelepanu liigutuste kiirenevale rütmile, tõuke teravusele ja libisemisele. Seda kõike selleks, et keha ei kohaneks rahuliku aeglase tööga. Tegin neid kiirendusi 18,5 km pikkuse trenni jooksul 18 tükki. Loodan, et abiks seegi.

Nüüd on küsimus, mida teha Suusahullude öömaratoniga. Pole teada, millisel rajal võistlus tuleb. Helistasin peakorraldaja Jaak Teppanile ja isegi tema ei teadnud seda veel. Tuletasin meelde oma ainsat öömaratoni, kus 2,5 km pikkust ringi tuli sõita minu mälu järgi 11 korda. Teppan tunnistas, et 11 korda Kunimäe tõusu võtta on harrastajaile üksjagu ränk ning lubas, et sedapuhku nii karmi rada ei tule. Kuid mis on selle kõige hind?

Kes enne pühapäeva õhtut nime kirja paneb, see peab maksma 29 eurot. Sellele lisandub suuskade määrimine. Mul on töölaual mullusest Skiwaxi suusahoolduse kupong, kus klassikasuuskade määrimise soodushinnaks on 55 eurot (krunt+HF+pulber+pidamine). Liiati tuleb Otepääle kohale sõita, mis võtab veel umbes 15 eurot. See teeb kokku juba 99 eurot. Ja siis hakkadki mõtlema, mida kõike veel 99 euro eest saab (näiteks maksab ülikoolis tudengite tööde parandamise tund kümme eurot, sellest lähevad maksub maha, mis tähendab, et pean laias laastus poolteist tööpäeva tudengite töid parandama, et kahetunnise maratoni jaoks raha kokku saada...) ja kas seda on mõtet kulutada ühele võistlusele, mis on rohkem väikse sõpruskonna mõõduvõtt.

Mõttekoht, kas pole?

Foto 1: Ka profid kukuvad: ameeriklanna Jessica Diggins lendab Tour de Ski neljapäevasel etapil pikali ja kaotab Venemaa suusatajale Julija Belorukovale. Foto autor: imago/Nordphoto/Scanpix
Foto 2: Norra suusataja Johannes Hösflot Klaebo töötamas Tour de Ski neljapäevasel etapil tõusul. Foto autor: imago/Nordphoto/Scanpix
Foto 3: Naised kukkumas Tour de Ski kolmapäevasel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 4: Naiste ühisstardist klassikasõit Tour de Ski kolmapäevasel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

kolmapäev, jaanuar 02, 2019

Pullerits: Kas viimased trennid kergitasid lootused suureks?

Head uut aastat, lugejad ja kommentaatorid!

Ma tean, mille teile võlgnen. Võlgnen eelmise aasta viimase nädala kokkuvõtte, mis oli tark jätta vana aasta sees siia välja panemata, sest see olnuks liiga šokeeriv.

Aasta eelviimase, 51. nädala kokkuvõtet te ju teate. Olgu see lühidalt meelde tuletatud, enne kui asume vaatlema kõige viimast nädalat. 

51. nädalal treeninguaega 10:19.30
Suusatamine 84,7 km
Suusaergomeeter (paaristõuked) 32 km
Jõuharjutused 44.40
Staatilised kereharjutused 19.50

Nüüd siis aasta kõige viimane, 52. nädal.

E suusatamine (v) 21,0 km (1:35.41, trenni keskmine kiirus 13,1 km/h)
T suusatamine (v) 22,4 km (1:42.32, trenni keskmine kiirus 13,05 km/h)
K suusatamine (v) temposõit 26,3 km (1:31.15, trenni keskmine kiirus 17,2 km/h)
N suusaergomeetriga 6000 m (29.33), jõuharjutused 20.55
    Õhtul: suusatamine (paaristõuked) 19,5 km (1:15.19, keskmine kiirus 15,45 km/h)
R suusaergomeetriga 4000 m (19.40), veloergomeetriga 5,1 km (10.00; sls 137, 186 vatti), jõuharjutused 22.55
    Õhtul: suusatamine (v) 20,8 km (1:29.07, trenni keskmine kiirus 13,95 km/h)
L suusatamine (v) 30,6 km (2:04.00, sh 28,6 km ilma keppideta sõit)
P suusatamine (v) 22,1 km (1:48.10, kogu treening ilma keppideta sõites)

Nädala kokkuvõte:
Trenniaega 13:09.05
Suusatamine 162,7 km
Suusaergomeeter (paaristõuked) 10 km
Veloergomeeter 5,1 km
Jõuharjutused 43.50

Esmaspäeval, aasta kõige viimasel päeval suusatasin vabatehnikas ilma keppideta 23,5 km (1:49.20, trenni keskmine kiirus 12,8 km/h).
Teisipäeval, alanud aasta esimesel päeval suusatasin vabatehnikas 18,9 km (1:33.40, trenni keskmine kiirus 12 km/h).

Kommentaariks.
Olen teinud, nagu näete, viimased 15 päeva järjest trenni, neist neljal päeval koguni kaks trenni. Et miks nii palju? Seepärast, et pühade ajal on olnud rohkem vaba aega. Ja nagu ilmselt paistab, tuleb nüüd kvaliteetsematesse treeningutesse suurem paus, sest ilmaolud lähevad halvaks. Juba eilne, teisipäevane vabatehnikatrenn, kui selle keskmist kiirust vaatate, oli vähekvaliteetne, sest kunstlumerada oli paksu lumesoppa täis, aga looduslikule lumele tehtud rajad olid kuratlikult libedad. Igatahes saabub nüüd aeg, mil põhiettevalmistusest puhata ning taastuda, misjärel saab hakata juba lühemate ja teravamate trennidega vormi lihvima. Kõik, nagu näete, on pikalt ette ja läbi mõeldud.

Esitatud andmetest näete ka, et laupäevast esmaspäevani tegin kolm suusatrenni ilma keppideta, läbides sedasi üle 73 km. See on tingitud vigastusest. Nimelt korraldasid rajal ebalevalt liikunud naised mulle laupäeval kukkumise. Maandusin vasakule käele nii, et esimese hooga kartsin, ega randmepiirkonnas luud ära lõhkunud. Pärast kukkumist oli lootusetu vasaku käega tööd teha. Sedasi sõitsingi 28,6 km ilma keppideta. Kuna ka järgmistel päevadel käsi valutas, oli paistes ja viimaks tõmbus sinakas-kollaseks, olin sunnitud pühapäeval ja esmaspäevalgi sõitma vabatehnikas ilma keppide abita. Viimaks eile, teisipäeval, teipisin randme kõvasti kinni ja proovisin, kas trauma saanud käega õnnestub tööd teha. Veidi õnnestus, aga ennekõike oli tegemist vasaku käe abil keha toetamisega, mitte tõukamisega. Ainuüksi kätt ette tõukeasendisse viies tekkis randmes valu. Olen kätt iga päev kaks korda viieprotsendilise Diclaciga määrinud, näis, milliseid tulemusi ja mis ajaks see annab.

Tänavu talvel olen suusatanud kokku 381,8 km, mis seab küsimuse alla, kas enne Tartu maratoni õnnestub ikkagi tuhat kilomeetrit kokku saada, nagu siis, kui tegin Tartu maratonil oma elu parimad sõidud.

Foto 1: Šveitsi suusataja Roman Schaad Tour de Ski kolmandal etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Prantsuse suusataja Richard Jouve Tour de Ski kolmandal etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Vene suusataja Marina Tšernoussova Hiina Tour de Skil. Foto autor: Zumapress.com/Xinhua/Scanpix
Foto 4: Naislaskesuusatajad pärast 10 km sõitu Austrias Hochfilzeni MK-etapil 15. detsembril. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Norra suusataja Christer Holund päev enne Tour de Ski algust treeningule siirdumas. Foto autor: imago/Bildbyran//Scanpix

laupäev, detsember 29, 2018

Pullerits: Mis oli aasta spordielamus ja kuidas parandada Eesti parima sportlase valimise süsteemi?

Siin on küsitud, mis oli mulle aasta spordihetk ja -elamus. Aga palun: siin see on! Jätsin selle nimme aasta lõpuks, kui on joone alla tõmbamise ja kokkuvõtete tegemise aeg. See oli parim sõit, mis terves aastas leidus, isegi parem kui Elva rattamaratoni ajalukku jäädvustunud treeningsõit. Kiirus läks kohati päris suureks, siis anti ette pikad-pikad tõusud ning seejärel tuli käänuline ja ohtlikki laskumine, ainuüksi mida vaadates, tuleb tunnistada, tikkus peapööritus tekkima. Nii et olge hoiatatud: pea võib hakata ringi käima!

Teine küsimus on see, kuidas lüüa kord majja Eesti aasta sportlaste valimisel. Seal valitseb tõesti tohuvabohu! Igasuguse valimise aluseks on see, et on kokku lepitud, mille alusel valitakse. Kui üks valib selle järgi, et keegi talle lihtsalt meeldib, aga teine selle järgi, kui palju keegi medaleid on võitnud, siis ongi tulemuseks selline segadus, nagu lõppeval nädalal Saku suurhallis nägime.

Siin tuleb teha kolm muudatust. Esiteks tuleb selgemini öelda, mis tiitel see on, mida välja jagatakse. Väljend aasta sportlane on nii ebamäärane, et sellele võiks isegi mina kandideerida. (Kuigi Elva rattamaratoni treeningsõidu lõpetamine esimesena pole ju mingi teab mis saavutus.) Peaks ütlema selgelt: Eesti parimate sportlaste valimine.

Teiseks tuleks valijate seast välja jätta rahvas. Sest näeme, et just rahvas oli see, kes asja ei jaga, kui paigutas Katrina Lehise alles neljandale kohale. Rahva asemel tuleks lisaks spordiajakirjanikele ja spordialaliitudele kutsuda valima endised ja praegused tippsportlased ning samuti treenerid. Aga keda neist valima kutsuda ja mille alusel, see oleks juba edasise arutelu küsimus. Igatahes lisanduks nendega valimisprotsessi hulk kompetentsi ja usaldusväärsust.

Mida siis teha rahvaga? Kas rahvale ei jää üldse enam sõnaõigust? Jääb küll - ja seda kolmandaks. Rahvahääletusel valitagu Eesti rahva aasta lemmiksportlane, ja valitagu kelle hulgast tahes, nii jalgpallimeeskondadest kui ralliekipaažidest, kust iganes - nii saaksid absoluutselt kõik võrdsetele alustel kandideerida. Nii saame juurde veel ühe kategooria, aga miks ka mitte?

Minu arvates on mul väga arukas ettepanek, mida kaalumata ja arutamata jättes teeks EOK suure vea. Sest sama süsteemiga edasi minnes on kindel, et varem või hiljem tekib taas segadus ja rahulolematus, nagu tekkis tänavu ja samuti kaks aastat tagasi, kui EOK jättis Kelly Sildaru kandidaatide hulka nimetamata.

Aga kõige tähtsam muidugi: ärge unustage vaadata minu aasta spordielamust! Ja mõelge ja öelge, mis on teil kõrvale ja vastu panna.

Foto 1: Eesti 2018. aasta parimad sportlased Magnus Kirt ja Saskia Alusalu. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 2: Katrina Lehis pojaga Eesti vehklemise ajalooraamatu esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaardilugeja Martin Järveoja aasta sportlaste galal. Ta on lubanud anda Priit Pulleritsule pika intervjuu kohe pärast seda, kui on tulnud maailmameistriks. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru vend Henryga aasta sportlaste galal. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix

neljapäev, detsember 27, 2018

Pullerits: Mida näitas esimene kontrolltreening?

Ei saa tuimalt ja pimesi lahmida. Tuleb ka kontrollida, kas treeningtöö kannab vilju. Niisiis oli kolmapäeval, viimasel jõulupühapäeval kavas kontrolltreening. Kümme suusatrenni oli selleks ajaks tehtud. Kuidas need on mõjunud?

On veel kaks põhjust, miks tuleb kontrolltreeninguid teha. Esiteks, kui sõita pidevalt trennitempoga, siis kuidas on võimalik, et võistlustel hakkad ühtäkki sõitma võistlustempoga? See pole võimalik kas või seepärast – ja seda teiseks –, et harjumuspärasest kiiremini liikudes tuleb suuta ka keha valitseda. Ja tavalisest suuremal kiirusel on see hoopis teine tegu – mida tajusin ka kontrolltrenni esimestel kilomeetritel.

Kontrolltrenni komplitseerisid ka olud. Väljas valitses sula, mistõttu pehmetel rajaosadel libisemine takerdus ning siledaks uhatud osadel tuli näha kõvasti vaeva suuskade kantimisega, mistõttu tehnika läks logisema. Lisaks puhus tugev tuul. Aga keerulised olud ongi parim variant enda proovile panemiseks.

Kontrolltreeningu kvalitatiivne erinevus tavatreeningutest osutus ilmseks. Näiteks tõusudel võtsin nonde esimesed pooled nn wassbergi stiilis, mille järel läksin üles tõusuvariandile. Kvalitatiivne erinevus vaatas kõige ilmsemalt vastu aga aegades. Kui tavatrennides olin Tartu dendropargi ringi sõitnud enamasti vahemikus 21.45-22.10, siis kontrolltreeningul, kui olin alustuseks sõitnud viis endanimelist ovaali ja kuus nn Lauri ringi ehk umbes 10 km, sain dendroringide aegadeks 16.30, 16.33 ja 16.21. Eriti tähelepanuväärne on see, et lõpus ei vajunud tempo ära.

Kokku kestis kontrolltreening 1:31.15, mis ajaga läbisin 26,3 km, mis teeb trenni keskmiseks kiiruseks 17,3 km/h. Alustuseks pole see sugugi halb, sest näiteks lõppeva aasta veebruaris sõitsin Tartu teatemaratonil viimast, 16,4 km pikkust etappi keskmise kiirusega pisut üle 18 km/h.

Kuidas selline hea vorm on juba võimalik? Eile avaldasin teile, kui näitasin, mis moodi sügisel tõusude alistamiseks rammu kogusin ja laskumistel kiirust arendasin – ja seda isegi kinnisel territooriumil, kus mul võinuks tõsiseid probleeme tekkida.

Siit on nüüd hea edasi minna, kas pole? Seda enam, et paar tundi pärast kontrolltrenni lõppu helistas traumatoloog-ortopeed Leho Rips ja uuris, kuidas seis on. Hea, kui abi on käe ulatuses. Sest abi võib iga kell vaja minna – selleks hooajaks valmistumine käib ju nagunii kõigil piire kombates, sest üle pikkade aastate valitsevad taas olud, mis võimaldavad treeningtööd korralikult ja pühendunult läbi viia. Kas pole nii?

Fotod 1 ja 3: Kahevõistlejad suusatamas MK-etapil Ramsaus. Fotode autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Suusataja šveitsis Gomsi orus. Foto autor: EPA/Scanpix