esmaspäev, aprill 22, 2019

Pullerits: Kuidas kaks rattasõitu mind täiesti pahviks lõid

Milline hommik! Juba kella kaheksa ajal oli päike piisavalt soojendav, et võtta külmikust kartulisalat, Tillamooki juust, pähkli- ja meehelbed piimaga, jogurt ja sõõrik ning sättida end majakese ette sööma. Ameerika lipp oli telklinnaku kontori kohal täiesti longus. Tähendab, et ilm oli tuuletu. Teisedki olid ärganud ja toimetasid oma asju: kes käis pesemas, kes kantseldas lapsi, kes jalutas koera, kes suundus oma sõidukiga juba päevale vastu. Kuigi endagi hing kiskus järjekordsele rajale, võtsin nii ilusal hommikul rahulikult, kiirustamata. Lasin pilgul üle ümbruse käia: Sevenmile Rim üle maantee oli värvunud juba punaseks (fotol ülal paremal), Arths Rim veidi lõuna pool alles ootas, mil päikesekiired selle teravahambulised tipud eredamaks muudab. La Sali mäed (fotol all vasakul), mille kohale päike kerkib, olid kerges uduvines.

See oli vaatepilt ja meelteseisund, mis vääris talletamist. Linnast eemal elamises on oma selged võlud.

Kahju kohe inimestest, kes eelistavad hotelle ja motelle, juhinduvad turimisteatmikest ja -brošüüridest. Neile jääb suur osa selle maailma võludest nägemata. Sissekäidud radu käies jõuavad nad äärmisel juhul sinna, kuhu jõuavad kõik teisedki. Kohtadesse, mida kõik on näinud. Hoopis põnevam on minna paikadesse, kuhu satuvad vähesed. Selleks tuleb uurida hoopis teistsuguseid materjale kui neid, mida pakutakse turistidele.

Green Riveri linnakese lähedal samanimelise jõe kaldal (fotol paremal) – linn on ise selline, et kui kiirteelt väga kõrvale ei vahi, ei pruugi seda tolmust kohakest märgatagi – asub paarkümmend ristkülikukujulist korrapäraselt valatud betoonalust. Seda nimetatakse vanaks telklinnakuks. Aastail 1964-1975, külma sõja ajal, asus seal rakettide katsetamise baas. Sealt kõmatati taevasse kuni 281 kilomeetri kõrgusele ligi veerand tuhat Athena ja Pershingi nimelist raketti. Kui seda ei teaks, ei oskaks seda seal kohal olles aimatagi, sest nood betoonalused on kõik, mis baasist järele on jäänud.

Aga ei ole ju mõtet minna mingeid betoonristkülikuid vaatama! Nood on lihtsalt orientiir, mille järgi leida üles aasta tagasi rajatud Athena rattarada (fotol vasakul). Ja vaat see on sürreaalne rada! Justkui oleks raketid sinnasamma, kust nad üles tulistati, tagasi kukkunud ja maa segi pööranud ning plahvatusest mitmevärviliseks põletanud.

Athena rada (fotol paremal) teavad vähesed. Jääb see ju Moabist, maailma maastikuratturite mitteametlikust pealinnast, ligi tunnipikkuse autosõidu kaugusele. Ja kes see ikka hakkab ühe raja pärast nii pikka teekonda ette võtma, liiati kui Moabis on radu kümneid ja kümneid, üks kuulsam kui teine.

Aga kui Moabi kõik rajad on läbi sõidetud, tuleb kaugemale vaadata. Nii ma Athena rajale sattusingi.

Demonstreeriksin kirjutajana üksnes oma küündimatust, kuid prooviksin kirjeldada, milline see rada välja näeb (fotol vasakul). Kuidas ka sõnu ei valiks ja seaks, ikka ei annaks need osakestki pildist edasi. Muudaks selle pildi pigem mannetuks. Athena rada sõites – taas ihuüksinda – hakkas peas kummitama mõte, et kõik need suured kunstnikud, Dalist Picassoni, olid täiesti küündimatud võrreldes sellega, mida loodus on aastatuhandete jooksul loonud. Ere päevane päike, mis küttis õhu rohkem kui 25-kraadiseks, võttis värvidelt küll erksust ja kontraste vähemaks, aga isegi lamedatest toonidest hoolimata oli arusaadav, millise geoloogilise imemaaga on tegu.

Lühidalt öeldes oli seal rajal kõike (fotol paremal), mida Utah’l pakkuda. Oli kivide vahel laveerimist, oli üle raputava liivakivi väntamist, oli kerget kulgemist mööda tugeva liivaga siledat pinnast, oli kitsastel äärtel sõitmist, oli üles pressimist ja ettevaatlikult laskumist – seda kõike vaevalt kümne kilomeetri jooksul. Aga peamised olid ikkagi vaated värvilistele saviküngastele, vulkaaniliste ja muud sorti kivide lademeile, samuti Rohelisele jõele. Nende pärast kulus rajal tund ja veerand. Muidu oleks selle saanud rahulikult läbi sõita 55 minutiga.

Mõtlesin, et enam ägedamaks minna ei saa. Ent eksisin. Sõitsin kiirteel, mis lubab kiirust kuni 80 miili tunnis, Green Riveri (leia linn fotol vasakul!) külje alt tagasi itta, Crescent Junctioni suunda, kus peamiseks, vaat et ainsaks elumärgiks on poeke, mis müüb näljastele möödasõitjatele vinnutatud liha. Päike siras endiselt taevas, loodus oli avar, tee hea. Panin raadio mängima. Sealt tuli roki stiilis tempokat kantrit – või kantri stiilis rokki. See muusika ja aknast avanev vaatepilt vedas iseenesest suu kõrvuni. Kõik kokku – elamus Athena rajalt, lai ja kiire maantee, lõputu looduse tühjus – tekitas tänutundest nii tugeva emotsiooni, et mis seal salata: õnnest tulid pisarad silma. Midagi täiuslikumat olnuks tol hetkel raske ette kujutada.

Tunded n-ö laes, sõitsin mööda juba tuttavat kruusakattega Ruby Ranch Roadi 7,2 miili lõunasse, parkisin auto enne liivast vadi hallile liivakiviplatsile paari heleda treileri juurde (fotol paremal) ning suundusin vähetuntud Dee Passi rajale. Ma ei teadnud sellest kuigi palju, sest seegi rada on ratturite seas vähetuntud. Peamiselt sõidavad seal mootorratturid, kes võtavad ette pikema Enduro Loopi. Sedasi läksin De Passi rajale igasuguste lootuste ja ootusteta, lihtsalt varast pärastlõunat sisustama.

Ega algus midagi erilist tõotanudki. Laskusin liivasele kuivanud oja põhjale, mille ääres passisid neli musta lehma. Silt teatas küll, et pigem on võimalik kohata desert bighorn sheep’e. Neid siiski ei näinud. Ainsat elevust tekitasid rajaäärsed varemad. Ühest kivihoonest olid säilinud osaliselt vaid seinad, selle kõrval asus täiesti viisaka avausega kelder, aga kui olin pressinud üle lühikese järsu mäekünka, tuli nähtavale vana viltu vajunud tilluke puitmaja (fotol ülal vasakul). Ei oska öelda, kas need hooned kuulusid kunagi karjapidajatele või kaevureile, aga selge see, miks need olid hüljatud: nii inimvaenulikus paigas muust maailmast sedavõrd kaugel ei olegi võimalik kaua vastu pidada.

Edasi läks rada isegi veelgi igavamaks, suundudes üle rulluvate küngastega taimetu hallikasrohelise maastiku (fotol paremal). Korraks, mõnesajaks meetriks, sai küll laskuda kitsasse kurvilisse vadisse, aga kui rada sellest välja tuli, järgnes sõit mööda täiesti kasutut, suuresti elutut ala, kus liiati tuli enamik ajast nõlvadest üles pressida. Seetõttu ootasin, millal jõuan juba Tenmile Point Roadile, korralikule kruusa- ja liivateele, kus kolme miili järel pidi rada keerama tagasi alguse suunas.

Tenmile Point Road oli arvestades selle kaugust Moabist ja Green Riverist üllatavalt hea (fotol vasakul). Jah, olid ka mõned pehme liivaga ja õrnalt kivised lõigud, aga enamasti sai seal kihutada justnagu mööda asfalti. Tee ääres nägin kahte treilerite linnakut. Need olid tekitanud mootorrataste ja ATVdega sõitjad. Märkasin, et ühes linnakus olid treilerid paigutatud ringikujuliselt nagu ammustel aegadel, mil läände rändajad seadsid niimoodi oma kaarikud, et kaitsta end paremini indiaanlaste rünnakute eest.

Aga siis, kui rada tumepunase liivakattega Tenmile Point Roadilt paremale kivikõrgendike poole keeras – sealt läheb ka Crystal Geyser Jeep Route –, sai senine vähene emotsionaalsus tugevasti kompenseeritud. Pressisin kividevahelistest tõusunukkidest üles kivikõrgendiku harjale ning vaated, mis sealt edaspidi avanesid, olid muinasjutulised ja müstilised (fotol paremal). «Mis asi see nüüd on?!» hüüatasin kõva häälega. Vaatasin seda supersürreaalset loodust ning küsisin endalt, taas valjusti: «Mis selle asja mõte on?!»

Sest kui näed sellist uskumatult kummalist, värvikat, ebamaist loodust (fotol vasakul), hakkad paratamatult mõtlema, kes ja milleks on selle loonud. Inimesel pole seal midagi teha. Loomadel ka ilmselt mitte. Taimed seal samuti suurt ei kasva. «Täiesti mõttetu maa!» Ja see ei ole öeldud taunivalt, vaid imestavalt. Järeldus: ju see erikummaline maa ongi loodud selleks, et seal jalg- või mootorrattaga, ATVde või džiibiga sõita ja ahhetada.

ATV-sõitjaid nägin seal tõepoolest. Jäin vaatama, kuidas nad kõige järsumast tõusust üles saavad. Mul oli seal raskusi, et leida suurte kivide ja lahtise liiva vahel optimaalne marsruut, mida mööda ratast üles talutada. Aga siis tuli esimene ATV ja sõitis mäest üles, nagu poleks probleemi ollagi (fotol paremal). Pärast juht tunnistas, et on oma seltskonnaga seda rada sõitmas käinud juba üle 20 aasta ning iga kord olla see erinev – olenevalt ilmastikust, mis võib aasta jooksul rada oluliselt muuta. Kuid too tõus, mille juures peatusin, on tema sõnul iga aastaga muutunud üha hullemaks. Arusaadav, sest ega pidev masinate hävitustöö saa midagi paremaks teha. Iga sõiduk, mis seal üles rühib, annab oma panuse tõusu lõhkumiseks ja purustamiseks.

Olin rõõmus, rahul ja õnnelik, et Dee Passi rajal (fotol vasakul) oli pakkuda nii eriline geoloogiline üllatus. Minu hinnangul on too värvikirev, umbes kolmemiiline lõik isegi võimsam ja ekstravagantsem kui Athena rada. Viimased kaks-kolm miili kulgesid mööda pehme liivaga teekest üle madala rohelise põõsastikuga tasandiku. Liiv polnud siiski nii sügav ja pehme, et oleks sõitmist seganud. Kokku mõõtis rattakompuuter Dee Passi raja pikkuseks 13,2 miili ja Endomondo 22 kilomeetrit. Rajal viibisin kümme minutit üle kahe tunni, puhast sõiduaega kogunes kompuutri andmeil 1:33.

Pärastlõunal võtsin autoga suuna Grand Junctioni poole, kuhu jäi ligi sada miili mööda I-70 kiirteed. Raske sõit oli. Uni tikkus korduvalt peale. Mitmel puhul tekkis ehmatav tunne, et laseks rooli taga silma looja. Eks ligi kolm nädalat pikki seikluspäevi olid organismi oma jälje jätnud. Puhata polnud ju kordagi aega. Ega polnud selleks ka tahtmist. Sest need 19 päeva rattasõitu olidki tegelikult puhkus.

Fotode autor Priit Pullerits.

reede, aprill 19, 2019

Pullerits: Kuidas ma ameerika mägedelt ootamatult välja sõitsin (ja mis siis sai?)

Kolm kevadet tagasi lõppes mu sõit mööda Mineral Point Roadi Rohelise jõe kõrgete kanjoniseinte poole suurte hallide kaljurahnude all. Enda arvates olin teinud korraliku eeltöö, ent ikkagi oskasin igasuguse markeeringuta liivakiviväljal võtta vale suuna ning kui sellest aru sain, oli tükk tegemist, et kitsas kohas ümber pöörata. Varsti oli õhtu käes ning kui oma lolluse tõttu õigest kohast veel mööda ka sõidad, lööb see tuju sedavõrd alla, et pidasin paremaks ots üldse ringi keerata.

Nüüd olin hoolikam. Lugesin kirjandust ja panin kõrva taha, et vaevu nähtav rada läheb vasakule enne, kui hallid kaljurahnud (fotol paremal) paremal otse su kõrvale ilmuvad. Olin auto jätnud juba mõnisada meetrit varem tee kõrvale väiksele liivaplatsile (fotol ülal vasakul), sest varasemast teadsin, et tee läheb äärmiselt raputavaks. Polnud mõtet rendiautot logistada ja ohtu seada. Plaan oli Rohelise jõe kanjoni servale ikkagi rattaga sõita.

Sellest kujunes viie ja poole miili pikkune sõit valdavalt laugest mäest alla (fotol vasakul). Mis ei tekitanud siiski vaimustust, sest sama teed tuli tagasi tulla. S.t vastumäge. Samas ei tähenda siinmail allasõit seda, et võid rahulikult paremale-vasakule ringi vaadata. Ei. Kogu aeg pead olema valvas, sest iga hetk võib enamasti liivasele, kohati kruusasele kitsale teele ilmuda mõni liivakivikühm või lausa astang. Sõrmed peavad pidevalt pidureil valmis olema.

Ehkki Mineral Point on kaartidel märgitud kergesti ligipääsetava teega, ei näinud ma kogu teekonna jooksul ühtegi masinat ega inimest. Ainult üksikud tumemustad lehmad (fotol paremal) olid need, kes tee ääres padrikus sahistasid. Ent nemadki jäid mind saatma peamiselt pika pilguga, justkui imestaks, et vaat kus inimloom, kuhu tema küll nüüd sellise riistapuuga läheb.

Hoolimata eeltööst suutsin ikkagi langetada valed otsused. Kaardilt mäletasin, et enne kanjoni servale jõudmist tee hargneb. Ja kui see hargnes, valisin loogiliselt, nagu valiks enamik inimesi, algul vasaku haru. Ning jõudsin paarisaja meetri järel... mitte kusagile (fotol vasakul). Harutee lõppes ringiga ümber väikse halli künka. Vaadet kanjonile ei kuskilt. Selle serv oli aimatav mitmesaja meetri kaugusel. Pärast vaatasin raamatust järele, mis siis valesti läks. Seal on kirjas, et ära vasakule mine, sest vasak haru lõpeb mõttetu ringiga.

Käisin siiski kanjoni serval ära (fotol paremal). Ja ei kahetse. Ja ei liialda, kui ütlen, et servale lähenedes tundsin, kuidas kananahk tõuseb ihule. Vaatepilt on lihtsalt nii võimas. Nägin all rohelisel jõeveel liuglemas tibatillukest paati – siis sain aru, kust need inimhääled kaugusest minuni kandusid. Peaaegu tuuletu ilmaga oli kaja kanjoni seintelt ilmselt ideaalne. Aga et paat oli justkui must täpp, ilmestab seda, kui kõrged on Rohelise jõe kanjoni seinad.

Kuid parempoolne harutee, too õige, viis veelgi võimsama vaatepildini (fotol vasakul). Perspektiiv oli tunduvalt pikem. Paratamatult tuli pähe mõte, et kui meil Eestis oleks midagi sellist kaks korda, isegi kolm korda väiksem mastaabis, oleksime selle loodusime üle hirmsasti uhked ning peaksime seda rahvuslikuks aardeks. Ent siin, Utah’s, võid seista selle võimsa kanjoni serval 12-miilise tee lõpus ihuüksi ja keegi ei tule su rahu segama. Enamgi veel: 313. maanteel, mis viib Canyonlandsi rahvusparki ja kust Mineral Point Road paremale ära keerab, ei ole isegi ühtegi silti ega viita, mis ütleks, et inimesed, keerake sellele teele ja te näete selle lõpus oi kui võimsat looduspilti. Sedasi on see koht justkui hästi peidetud saladus; koht, kus saad viibida ilma, et keegi oma olemasolu või jutuga sind kuskil eemalgi häiriks.

Võtsin seljakoti seljast ja fotoaparaadi kaelast ning istusin kanjoni äärele (fotol paremal). Lihtsalt istusin, olin, vaatasin. Võtsin aja veidi maha, sest juba kauem kui kaks ja pool nädalat on olnud kõva tamp peal. Ja mis mõte sellel olekski, kui sõidad rattaga kohale, vaatad korra üle ääre, teed kaks-kolm klõpsu ja hakkad väntama tagasi? See oleks justnagu statistiline kohtade kogumine: olen käinud, olen näinud – linnuke kirja.

Tegelikult olin hommikul kahelnud, kas tasub Mineral Pointi (fotol vasakul) teed pidi üldse sõitma minna. Charles A. Wellsi Moabi piirkonna maasturiradade raamat, mida n-ö käsiraamatuna kasutan, manitseb, et õige tee jälgimisega võib kohati tekkida raskusi, sest palju on hargnemisi ja kerge on ära eksida. Eksimisi on mul aga niigi palju ette tulnud, mis siinmail on loomulik. Ent siis otsustasin, et kolm aastat tagasi pooleli jäänu tuleb siiski lõpule viia.

Kuna kokkuvõttes läks kõik kenasti – isegi vasakpoolse harutee mõttetu ringi võis lugeda mittemõttetuks –, otsustasin end «premeerida» hakkama saamise eest tagasiteel sellega, et võtan ette ka Hell Roaring Rimi tee (fotol paremal) , mis pidi viima Põrgu Möirgava kanjoni servale. Teine raamat, mida abivahendina kasutan, Peter Massey ja veel kahe autori «Utah Trails. Moab Region», hoiatab, et sel teel (otsi teed fotol all vasakul!) tuleb samuti hoolega marsruuti jälgida, sest taas on haruteede rohkuse tõttu kerge eksida.

Põhiliselt lootsin ja olen siiamaani lootnud siiski topograafilise kaardi abile, sest raamatutes on kirjeldused sõnalised stiilis «pööra 0,5 miili järel tähistamata rajale tõusu all», aga kaardil saad jälgida vahemaid ja näha korraga n-ö suurt pilti. Ainus häiriv asi on see, et kaardil on vahemaad miilides, ja kuigi mu ratta kompuuter on samuti seadistatud nii, et see näitab miile, on ikka väga harjumatu, et kui näed vahemaad näiteks 0,6, siis ei ole see 600 meetrit, vaid peaaegu kilomeeter. Teisisõnu: 0,6 võib olla väike arv, aga tegelikult pead arvestama suure vahemaaga. Ja seda vahemaad pikendab veelgi tõsiasi, et enamik teid ei ole kiirelt sõidetavad, vaid vastupidi: neelavad liivas ja kividel ja järskudel tõusudel harjumatult palju aega.

Hell Roaring Rimi tee, tuleb tunnistada, oli pettumus. Esimesed kaks ja pool miili olid küll mõnusad ja kerged, aga kanjoni servale, kust oleks saanud ka alla vaadata, ei viinud (fotol paremal). Edasi tuli ränk serpentiinina kulgev kivine tõus, mis viis karjamaale (vähemalt nii see roheluse järgi tundus). Karjamaa lõppedes seisin aga silmitsi järsakuga, kust tuli kolmes kohas ratast käe kõrval alal talutada.

Jõudsin alla lagendikule, kus nägin ühel künkal põõsaste varjus, et keegi on seal, ümbritsetuna kolmest küljest punakaskollaste kaljudega, telgi püsti pannud (otsi fotol vasakul!). Ei läinud lähemalt uurima, sest ega ju teada või, kelle otsa sellises eraldatud kohas satud. Selle asemel võtsin ette ränga tõusu lagendiku teisest servast üles (otsi fotol vasakul!). Seal polnud mingeid jälgi, mis näidanuks, et toda tõusu oleks keegi umbes viimase nädala jagu sõitnud. Aga eks see oli ka piisavalt jube tõus: tuli näha kõvasti vaeva, et ratast sealt üles vinnata.

Viimased umbes kaks miili sain näha vaeva liivasel teel: kõigepealt kergelt ülesmäge (fotol paremal), mis õnnestus isegi jalga kordagi maha panemata ära sõita, ning siis märksa järsem laskumine alla (fotol all vasakul), kus pidi jällegi olema ettevaatlik, et kiirust liiga suureks ei lase, sest suurelt hoolt paksus liivas, liiati kurvidega ja ebaühtlasel teel, võib juhtuda igasuguseid ootamatusi. Ebameeldivaid.

Kokku tegin 36,5 km pikkuse sõidu, milleks kulus puhast sõiduaega veidi üle kahe ja poole tunni. Ühtekokku võttis terve käik aega ligi neli tundi. Ja selle aja jooksu lei kohanud ma mitte kedagi, v.a telk ja lehmad. Siis kähku autosse ja Moabi, enne kui kell saab neli ning Easter Jeep Safaril osalevad sajad ja sajad džiibimehed hakkavad oma radadelt linna valguma ning liiklus jookseb umbe. Vaja oli toiduvarusid täiendada, tankida ning ka autot ja ratast pesta.

Mu majake (fotol paremal) üheksa miili Moabist põhja pool Archview telklinnakus asub tegelikult hea koha peal. Kui sügistalvel Moabis elamist otsides ja broneerides sain teada, et džiibimeeste kokkutuleku ajaks linnas soodsaid ööbimispaiku enam pole – need olid varakult reserveeritud –, olin üksjagu pettunud, et pidin kaugemale kolima. Aga nüüd olen sellega rahul. Siin on vaikne, keset loodust, ja mis peamine – palju rattaradasid on nii lähedal, et sinna ei pea isegi autoga kohale sõitma. Igal õhtul olen teinud Archview linnakust rattaga väiksed, kuni pooleteisetunnised väljasõidud.

Sedakorda läksin õhtul Klonzo radadele. Sinna on mu majakese juurest veidi rohkem kui kolm miili, kusjuures Sovereigni teele jääb ka üks vastik suurte kividega ja tolmune laskumine (fotol vasakul), kust isegi ratast käe kõrval alla kandes pead olema ettevaatlik, et ei libastuks. Kaks päeva tagasi nägin, kuidas Põhja-Carolinast pärit John sealt oma maastikurattaga alla sõitis – muljetavaldav! Ise ei teeks seda mingil juhul, sest oht haiglasse sattuda näib liiga suur.

Klonzo radade võrgustikku (fotol paremal ja all vasakul) läksin seepärast, et tahtsin seal sõita Roller Coasteri ehk Ameerika mägede rada. See on siinkandis üks emotsionaalsemaid: kogud laskudes hoo sisse, sõidad vasakule vastumäge, seal pöörad paremale ja sõidad uue hooga alla vastumäge, jne, jne. Aga punasel pinnasel rada on kitsas ja kohati tolmune, mistõttu juhtuski, et ühes kohas sõitsin kurvist välja ja viga korrigeerides sõitsin valest kohast alla pehme pinnase sisse. Õnneks jäin püsti. Ent sain aru, et laskuva päikesega, mis mõnes kohas võib paista sulle otse silma ning teises kohas satud valguse käest varju kätte, on sellistel virtuoossust nõudvatel radadel kihutamine veidi riskantne.

Tagasitee mu majakese juurde kulges aga niivõrd otse päikesesse, et paaris kohas eksisin Sovereigni motorajalt, mis keerutas üle liivakivipaljandike, lausa ära. Ja korra koperdasin isegi nii palju, et lõin parema sääreluu alaosast veidi veriseks. «Kurat!» pahandasin valust. Aeg oli tõesti päev lõppenuks kuulutada.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.

neljapäev, aprill 18, 2019

Pullerits: Kuidas ma riskantseimast rattaseiklusest tervelt välja tulin?

Ei saa öelda, et mootorratturid teistest ei hooli. Olin Valgete liivadüünide (White Wash Sand Dunes) tagusel alal, kaugel-kaugel igasugusest asustusest (fotol vasakul). Kiirteeni jäi kohast, kuhu olin auto jätnud, tosin miili, aga kiirteel pole midagi peale 80 miili tunnis (Utah’s lubatud kiirus) kihutavate autode; sealt jääb omakorda 15 miili Green Riveri linnakeseni ja üle 30 miili Moabi. Auto juurest olin ligi kolme miili kaugusel, kohas, kus kunagi pole kedagi elanud, sest inimlik elu pole seal lihtsalt võimalik: hele liiv, tumepunane pinnas, erkpunane liivakivi, peaaegu olematu taimestik. Eluks hädavajalikku vett loomulikult ei tilkagi.

Ja siis, Mary’s Traili ehk Mary raja alguses, kohtasin nelja mootorratturit (fotol paremal neljast viimane), kes ei kihutanud tuimalt mööda, vaid pidasid kinni. Uurisid, kas minuga on kõik korras, ja saanud jaatava vastuse, küsisid, kas mul vett on ikka piisavalt. Väitsin, et on.

Olin hommikul kõvasti kahelnud, kas tasub Valgete liivadüünide tagusele alale seiklema minna. See on üks kaugemaid ja üksildasemaid alasid Moabi ja Green Riveri vahelisel muinasjutuliselt kummalisel maastikul (fotol vasakul). Juurdlesin, kust kaudu oleks kõige vähem ohtlik sinna sõita, ja jõudsin tõdemuseni, et küllap maantee I-70 175. mahasõidult maha keerates. Sealt läheb sildistamata Ruby Ranch Road edelasse. Too pidi kuuldavasti olema kõige parem tee Valgete liivadüünide juurde, lai ja sileda, kõva kruusakattega.

Kaardil, nagu senised kogemused siin on õpetanud, on kõik lihtne ja loogiline. Tegelikkus on sageli palju karmim ja ettearvamatum kui ilusad värvilised jooned veekindlal paberil. Ent sedapuhku ei tulnud kuuldud eelinfos pettuda. Tee oli tõesti korralik, ehkki rendiauto suunamine asfaldilt kõrvale (fotol paremal) tekitab alati kõhedust. Ausalt öeldes pole mul aimugi, kas sel masinal varurehv ka kuskil on, ja kui on, siis pole õrna aimugi, kuidas seda alla panna.

Ruby Ranch Road pakub iseette elamust. See on tee justkui läbi geoloogilise prügimäe. Algul sõidad üle tasandiku, siis hakkavad kerkima ümarad rohekashallid künkad, seejärel tulevad nähtavale mustad-hallid kõrgendikud (fotol vasakul) ning siis lõputu kivikülv. Nagu oleks keegi käinud koormate kaupa suuri kive siia hunnikusse valamas. Lõpuks muutub pinnas punakamaks ning viimaks, mäest alla keerates, vaatab laias orus vastu helekollane liivaväli.

Parkisin auto düünide äärsele kõrgendikule, kus seisis mitu veokit ja hiigeltreilerit (fotol paremal treiler Ruby Ranch Roadil) – need kuulusid mootorratturitele. Valged liivadüünid ja nende tagune ala on just mootorratturite, vähemal määral ka ATVga sõitjate mängumaa. Tavalised džiibid käivad seal haruharva, sest seal pole neile tehtud laiu radu. Jalgratturid sinna tõenäoliselt samuti ei tule – liiv peletab.

Panin parima kaardi, mis tolle piirkonna kohta saada (Moab West Trails), seljakoti tagataskusse ja asusin rattaga teele. Täpset plaani, kuhu minna ja mida teha, polnud, sest mis plaani sa pead, kui kaart teatab juba kahe miili teekonna järel punaste tähtedega «very sandy» - väga liivane. Kihutasin mäest alla heledasse liiva sisse ja imestasin, et tohoh, liivas annab isegi sõita (fotol vasakul). Trikk on selles, et tuleb hoida maksimaalselt otsest trajektoori ning isegi mitte keha kallutada, sest siis langeb keharaskus ühele küljele ning ratas jookseb mauhti! liiva sisse kinni.

Jälgisin kaarti hästi hoolega, iga poole miili järel, et kontrollida, kus asun ning kust võiks kulgeda järgmised teed. Kuni jõudsin pärast viltust silti (fotol paremal) suurte Entrada liivakivikõrgendike äärde, millele oli valgete tähtedega maalitud Mary’s Trail. Utah’ maastikuratturite kodulehel on see raskuse poolest hinnatud ekspertide rajaks, aga loodusliku ilu poolest parimaks, mida punased liivakivikõrgendikud suudavad pakkuda.

Niisiis küsisin mootorratturitelt, kes vastu tulid, kas rada on väga raske (fotol paremal). Nad kehitasid õlgu, sest küsimus oli ju selline, millele vastata ei saa: vastus oleneb ainult vastaja hinnangust, aga tema arusaamine raskest võib kardinaalselt erineda minu arusaamisest, mis on raske. Samuti küsisin, kas rada on hästi märgitud, mille kohta nad noogutasid, et kui jälgida valgeid jutte, pole võimalik ära eksida.

Mary rada näitas juba paarisaja meetri järel oma iseloomu. Algul tumepunasel tugeval liival kulgev rada tegi järsu parempöörde ja... vastu vaatas sisuliselt sein. Selge: tuleb ratast hakata käe kõrval üles punnima.

Selliseid ülijärske tõuse ja langusi, kust üles sõita polnud lootust ja alla sõita polnud söakust, kohtasin järgmise umbes nelja miili jooksul hulganisti. Sisendasin endale kohe algul, et riskid tuleb viia nullini, st kui vähegi kahtled, kas julged laskuda, siis ära lasku. Ja isegi kui tõusud võtsid kõndides kõvasti hingeldama, ei pannud ma seda põrmugi pahaks. Sest vaated, mis iga tõusu või nurga tagant avanesid, olid, nagu inglise keeles öeldakse, breathtaking, hingematvad. Särav päike ja eresinine taevas aitasid värve ja kontuure efektselt esile tuua (fotol ülal paremal). Mõtlesin, et isegi kui mu tänane päev peakski piirduma ainult Mary rajaga, oleks päev ikkagi korda läinud.

Ühes avaras, kaarduvate liivakiviseintega kohas nägin kahte mootorratturit (fotol vasakul). Nad arutasid omavahel midagi. Sõitsin ligi, sest valged jutid juhatasid nende suunas. Nad ootasid, kuni ma nende juurde jõudsin, ja küsisid siis, kas ma olen eksinud. Ilmselt nad ei lootnud sealkandis, kus sõidavad peamiselt vaid motomehed, kohata jalgratturit.

Ütlesin, et ei, tean väga täpselt, kus olen, sest jälgin pingsalt kaarti. Üks mootorratturitest oli Seattle’ist, teine Renost Nevadas (parempoolsel fotol vasakul). Uurisin, kas nad on siinkandis üldse mõnda jalgratturit näinud. Reno mees vastas, et ühte mõnda aega tagasi nägid, aga tema on nüüdseks juba surnud. Ja lisas, et kui ma nelja päeva pärast liivadüünide juurde parklasse välja ei ilmu, siis tulevad nad mind otsima. Mille peale ma vastasin, et selleks ajaks olen tõenäoliselt mina ka juba surnud.

Mind üllatas, et neil polnud kaarti. Küsisin, mille järgi nad orienteeruvad (jälgige valgeid jutte fotol vasakul!). Nad vastasid, et usaldavad oma grupi liidrit – kes oli koos ühe teise sõitjaga mulle minut-kaks varem vastu tulnud –, aga lisasid, et kui nad sellegipoolest ära eksivad, pole ka 40 miili kaugusele oma baaslaagrist sattumine mingi õnnetus, sest tsikkel viib alati kohale. Erinevalt minu jalgrattast, osutas Reno mees.

Jah, nõustusin, ja lisasin, et sellepärast ma hoolsalt kaarti jälgingi.

Aga ikkagi tekkis segadus. Jõudsin kohta, kus jutid hargnesid mitmes suunas. Aga ühtegi märget ega silti, mis rada kuhu läheb, kusagil polnud. Võtsin kaardi ette ja nuputasin, kuhu minna, aga õiget sotti ikkagi ei saanud. Siis valisin kõige atraktiivsema raja ja hakkasin seda mööda liikuma. Õigemini ratast järsust mäest üles tõukama. Kui üles jõudsin, nägin järsku laskumist sügavasse kanjonisse. Stopp!

Nüüd istusin liivakivile (fotol vasakul istumiskohast avanenud vaade, all keerlemas rada), võtsin kotist keha kinnituseks banaani ja asjadest aru saamiseks kaardi. Ikka oli pilt segane, sest ega rajad jookse siin otse – need keerutavad siia-sinna, nii et ilmakaarte jälgimisest pole kasu. Viimaks võtsin taskust mobiili ja uurisin seal Endomondo joonistatud senist teekonda ning võrdlesin seda kaardile kantud joontega. Lõpuks peilisin välja, et olen suundumas keerulistele radadele, kus kaardil on mitmes kohas märked DD – mis tähendab topeltraskust. Keerasin otsa ringi, sest ei tahtnud kanjonite vahele keeruliste radade rägastikku ära eksida.

Sõitsin mööda Brian’s Traili liivakivikõrgendikelt maha ning sattusin mõne aja pärast järgmisse radade ristumiskohta. Sealt tundus mõistlik valida Red Slot Trail. Nime järgi pidi see viima kitsasse punaste seintega kanjonisse.

Nimi ei valetanud. Ainult et sissesõidetud mootorrattarajal oli tihedalt näha mingi metslooma jälgi. (Kummaline on kasutada sõna «metsloom», kui sealkandis metsa ei ole.) Sellistel puhkudel tulevad alati meelde puumad. Ja siis, kui keerasin just paremale kanjonisse, kuulsin üleval vallil kellega hüppamise hääli. Jesver, kuidas ma ehmatasin! Püüdsin silmanurgast piiluda, kes see on, ja andsin jalgadega instinktiivselt hoogu juurde, justkui oleks lootust puuma eest ära sõita. Ei ole.

Õnneks ei olnud see puuma. Need olid kaks hirve. Üks kadus valli taha, teine jäi aga selle peale mind rahulikult uudistama (fotol ülal paremal). «No küll sa ikka ehmatasid mind!» ütlesin talle.

Punasest kanjonist läbisõit (fotol vasakul) oli tõeline maiuspala pärast rasket Mary’s Traili. Kitsas rada viis järjest kõrgemale, nii et pidin ratast sageli üle astangute upitama. Päris slot canyon ehk pilukanjon see küll polnud, aga eriline oli seal sõita sellegipoolest. Kohati meenutas see justkui laia bobirada. kunagi varem polnud ma nii eksootilisse kohta väntama sattunud.

Pärast kanjonist väljumist näitas kaart veidi eemal ringikujulist Arch Traili. See oli ehtne punane songermaa (fotol paremal). Rada kulges üles-alla, suurte kivide vahelt ja nendest mööda, eri paigus oli näha eri värvi maapinda, mille kirjeldamine käib siinkohal üle jõu, sest tegemist oli loomingulise kaosega. Jälle väga eriline paik! Ainus, mida ma ei näinud, oli looduslik kaar, mille olemasolule raja nimi viitab. Aga võib-olla seda liivakivikaart polnudki, sest rajaäärne silt teatas raja nimeks hoopis Bedrocks Trail.

Kuna selleks ajaks oli kell juba üle kolme, otsustasin hakata tagasiteed planeerima, et näha seejuures veel kohti, kus polnud käinud. South Duma Trail viis üle tumepunase kivise maa Parallel Trailile (fotol  vasakul), mis kulges lainetades üle rohelise madala taimestikuga tasandiku; seejärel vaatasin, kas võtta lõik Enduro Loopist, mis viis kanjonisse, ent kuna seal paistis liivane põhi, siis loobusin ja läbisin järgmise miili kivisel kruusateel.

Kruusateelt keerasin põhja Stone Figures Trailile, mis on ilmselt nime saanud kahe sambakujulise kivi järgi (fotol paremal). Rada keerutas vasakule ja paremale, käis üles ja alla ning oleks ühes lainetuse kohas mind äärepealt vaat et sadulast visanud – eks ma läksin sõitu nautides ka liiga uljaks. Stone Figures Trail läks märkamatult üle No Name Mesa Trailiks, mis oli olemuselt Kivikujude raja pikendus.

Edasi tegin veel ühe põike lõunasse Dead Cow Trailile. Silt näitas taas teist nime: Red Rim Trail. Ei tea, kas surnud lehma nimi mõjus inimestele pelutavalt või on asi pigem selles, et kaardil leidsin kahes kohas veel Dead Cow raja, mis võib külvata segadust. Kuid olgu selle raja nimi mis tahes, muud väärtust sel polnud, kui pakkuda lõpus vaatepilti, kuidas ATVd hallide kiviseintega Red Washist vaevaliselt välja ronivad (fotol vasakul).

Kui lõpuks Valgete liivadüünide juurde tagasi jõudsin (fotol paremal), näitas kell, et olin rattaga väljas viibinud ligi viis ja pool tundi, sellest sadulas olnud peaaegu kolm ja kolmveerand tundi ning kilomeetreid maha sõitnud täpselt 43. Ei varja, et tundsin suurt heameelt, et olin selle algul riskantsena tundunud teekonna ikkagi ette võtnud, sest emotsionaalne laeng, mille radadelt sain, oli suur.

Õhtupoolikul ei saanud Archview telklinnakusse (fotol vasakul) oma majakesse jõudnuna jätta vastu panna kiusatusele teha väike rattaring Zephyri rajal. See viib Archesi rahvusparki, kulgeb sealt pool miili aia tagant läbi ning keerab siis pargist välja tagasi. Kuid asi polnud Archesi rahvuspargi külastamises, sest tolle tillukese teejupi pealt pole näha midagi väärtuslikku.

Tahtsin näha õhtust Sevenmile’i kanjonit (fotol paremal). Zephyri rada kulgeb selle serva lähedalt. Kolm aastat tagasi jättis Sevenmile’i kanjon ilusa elamuse: vesi vulises, puud olid värskelt lehte läinud ja linnud siristasid. Nüüd polnud paraku midagi sellist, sest pimedus tikkus võimust võtma. Pigem oli mure, et tagasi näeks sõita.

Ja kui valisin rahvuspargist väljumise (fotol vasakul) järel liivakivilagendikult vale teeotsa, mis lõppes tupikuga kaljude all, muutusin juba üsna närviliseks, sest sain aru, et võin õiget suunda küll teada, aga kui laskub pimedus, pole näha mitte tuhkagi.

Andsin jalgadele liivasel vastumäge teel valu ning jõudsin oma majakese juurde tagasi ajaks, mil silm veel selgelt ümbrust seletas. Oleks halvemini läinud, oleksin ilusa päeva selle rumala lõpuga ära rikkunud.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.