Pullerits: Kuidas Tartu rattamaratoni dramaatiline rajaosa saatuslikuks sai?

Vähemalt ühes asjas olin ma pühapäeval Tanel Kangertist (fotol paremal) selgelt parem – ja see puudutab ikka rattasõitu (mitte kirjutamist). Kui Kangert lendas Tartu rattamaratonil külili juba 7.-8. kilomeetril, siis ma pidasin sadulas vankumatult vastu ikka palju kauem. Kukkusin külili – ja liiati sellele küljele, kus mullu murdsin rangluu ja viis roiet –, kui lõpuni jäi veidi rohkem kui viis kilomeetrit.

Aga kuidas ma üldse nii kaugele jõudsin?

Ega kiiret ju tõesti olnud (fotol vasakul). Oma stardigruppi 101-300 Tehvandi staadionil sisenesin vist eelviimasena. Isegi doktor Leho Rips, kes mul viis aastat tagasi parema põlve lahtistest kõhretükkidest puhastaks tegi ning kelle valge salviga ma oma jalgevahe pühapäeval kolmveerand tundi enne starti kokku määrisin, et niiskusest tekkivat hõõrdumist ja ärritust vähendada, oli minust varem koha sisse võtnud. Aga hea oli joonele saabuda, kui ei pea trügima. Teisalt tähendas see jällegi seda, et järgmise stardigrupi mehed trügisid minut enne minekut näljaselt selga.

Esimestel tõusudel jälgisin rohkem mängu, kui terava jalaga teised alustavad. Stardisirge lõpus märjal murul keerasin kõige vasakule, sest seal oli lahedalt ruumi. Huvitav, et enamik teisi pole seda siiani avastanud. Esimesel kruusatõusul hoidsin nimme tagasi, et end mitte kinni tõmmata, kui nägin, kuidas Pelotoni sõitja Meelis Leidt tuli tagant oma tsüklorattaga teiste vahelt osavalt läbi «purjetades», nagu lööks laineid kahte lehte. Paraku seiskus tema hoogne minek laskumise alates, mil ta suundus rattaga paremale võsa alla ja tuli sadulast. Esimesel pikal asfalditõusul veendusin, et enamiku minek pole kuigi vihane: pigem jäädi ette, kui mindi mööda.

Aga loomulikult polnud ma naiivne arvamaks, et nii kõik jääbki.

Esimese hoiatuse sain sealsamas, kus mõni aeg varem oli Kangert külili maandunud. Nägin juba eemalt, et metsavahelõiku lõpetav avar vasakkurv sadakond meetrit enne kruusale väljumist on mustavalt ligane. Sõitsin seda maksimaalselt otse, et hoog enne leistangi keeramist maha saada, ja kuulsin paremalt küljelt kaassõitja ärevust «oot-oot-oot!». Surusin teda rajalt üksjagu kõrvale, pahatahtmatult. Lisaks sain kohe tunda – ja see osutus edasist silmas pidades väga hoiatav-õpetlikuks –, mida tähendab, kui hoogu veidigi alla tõmbad.

Nimelt tekkis eessõitjatega kiirelt vahe sisse.

Aga kruusalõigu järel rohtunud paarisjälgedega sirgel tõmbasin vahe kinni ning jõudsin endisesse gruppi tagasi. Taas sai asja veidi rahulikumalt võtta, kui vastu vaatas 10. km tõus, kus avatud raja sõidul nädal tagasi olin targu sadulast roninud. Nüüd nägin juba eemalt, et seal on hulgim mehi hakanud jalameheks, mis tähendas, et tekkinud tropp saab nagunii takistuseks. Otsustasin teha pigem suurema kaare, kui sadulast ronida, ja sõitsin koos mitme teisega üles endisest, nö otsetõusust. Silmanurgast piidlesin, kas see aitas ka kuidagi aega ja kohti võita. Tundus, et mitte. Aga vähemalt säilis sõidurütm.

Järgmise kahe kilomeetriga lagunes sõitjate kett paljudeks lülideks, millele aitas kaasa ka poole võrra kärbitud põlluveerne mudalõik enne toitlustuspunkti. Seetõttu ei hakanud joogipudeli järele küünitama, vaid üritasin eesmisi nii palju kinni püüda, kui võimalik. See Karukausi eelsel pisut liivasel tõusul ka õnnestus, mis näitas, et vähemasti tõuse ei pea küll kartma. Harimäe suunas viivale kruusateele keerates sain aru, et olen umbes 15-20-liikmelises pundis. Otsustasin sõita targalt, tõusudel mitte jõudu raisata, ning lasin teised ette tempot dikteerima – laskumistel ju hea neile poolmuidu selga «libiseda».

Kuid jõuvarusid säästev sõit viis selleni, et metsa all Harimäele tõustes said esimesed paarikümne meetriga eest ära. Hoidsin paari teise nn säästurežiimil liikujaga sama kiirust. Ent tõusu lõpus mõistsin, et kui nüüd tahtejõudu kokku ei võta, siis järgneval kiirel laskumisel võin jääda üksi või pelgalt paari kaaslasega, mis tähendab automaatselt edaspidi tuntavat aja- ja jõukadu. Tõusu lõpul sain pundi sabast kinni – peaaegu.

Peaaegu võib vabalt tähendada mitte midagi.

Nii ma siis laskusingi, eesmistega 10-15-meetrine vahe sees, ja see ei tahtnud sugugi väheneda. Pigem ähvardas suureneda, kui ma ühes alumises pikas paremkurvis pidin pidurdama, et mitte korrata seda, mis juhtus kümme või rohkem aastat tagasi naise Optimaga – kui sõitsingi kurvist välja, padrikusse.

Õnneks väljus mu selja tagant maaülikooli lühendiga särgis sõitja, kes oli ilmselt saanud pikalt mu tuulevarju nautida, ning tõmbas laugel osal vahe grupiga viimaks kinni. Tänasin teda.

Kui sai Ande TP suunas paremale laiale kruusateele keeratud, järgnes käigult võrdlemisi üksmeelne geeli ja joogi võtmise paus. Heitsin pilgu enda ümber ning veendusin, et kuulun ligi kahe tosina mehe suurusesse punti. Aga peatselt vähenes see ühe, kui mitte kahe sõitja võrra. Pealtnäha süütul laugel kohal oli eest ühtäkki kuulda rataste lohisemist kruusal ja väikest raginat. Sain vasakult mööda. Nägin, et maas lamas Tartu Velo klubi sõitja. Oletan, ja nii ka tundus, et keegi sõitis talle veel tagant sisse ja kukkus samuti.

Teadsin, et minu kriitiline koht saabub siis, kui marsruut keerab kruusalt paremale talu poole viivale metsavaheteele ning laskub seal mööda heinamaad alla orgu, kus keerab kivide vahelt metsa alla. Proovisin küll seada end enne kruusalt lahkumist paremale positsioonile, aga tuleb tunnistada, et olen rahumeelne ja viisakas, ei trügi ega nahaalitse. Lasin mitmed endast laskumise lõpus ilusasti mööda. Ent sain metsavahelise lõiguga paremini hakkama kui nädala eest, ehkki valisin kivide vahel ohtlikuma, vasakpoolse raja. Püsisin grupis – kuid siiski selle lõpus.

Kuid metsa alt vasakule metsavaheteele keerates avastasin koos paari kaaslasega, et pundi tuumik on taas paarikümne meetriga eest saanud. Kuid rivi oli pikk ning lootsin, et laskumisel õnnestub vabamat trajektoori kasutades vahe kinni tõmmata – kui vaid metsaraie koht sama mudane poleks, kui nädala eest. Ei olnudki. Ja sain grupi saba uuesti kätte – peaaegu.

Kui tuli vasakpööre üle liiva.

«Minge paremalt!» õpetas keegi raja kõrvalt. «Vasakul on suur känd ees!»

Avatud raja sõidul olin paremalt läinud ja pehmesse liiva kinni jäänud. Kohe nii kõvasti, et jalg vajus pahkluuni märja liiva sisse. Nüüd pelgasin sama – aga asjata. Eesmised olid liiva sisse tugevad jäljed vajutanud. Kuid too kõhklus, kuidas ikkagi talitada, maksis nii palju kätte, et punt sai eest 40-50 meetriga minema. Mõistsin, et see tähendab nüüd lõplikku pudenemist, sest ees ootas veetakistus – ja too, võis oletada, on palju hullem kui nädala eest.

Oligi.

Juba ülevalt nõlvalt oli näha, milline mahtra oja peal toimub. Muist mehi oli pehmesse kaldasse takerdunud, hüpanud siis sadulast ning läbi vee kalpsanud. Noid, kes punnisid läbi oja sõita, oli selge vähemus. Kui ise oja servale jõudsin, nägin, et nädalatagune tugev kivine põhi on kõik pahupidi pööratud. Siiski ei tahtnud jalgu külma veega kasta ning otsustasin, et püüan jõuga ojast läbi vajutada.

Ja nii kui vajutasin, vajusin mudasel kaldal esirattaga paarkümmend sentimeetrit mudasse.

Hea, et üle leistangi ei lennanud. Parema jala sain õnneks maha – otse külma vette. Tagantjärele ei saa arugi, kuidas õnnestus üle oja saada nii, et vasak jalg kuivaks jäi. Sellegipoolest otsustasin asja huumoriga võtta ja tuju üleval hoida, kui hüüdsin saatusekaaslastest konkurentidele: «Ai, Indrek Kelk nüüd selle eest veel saab!»

Pärast räägiti, et mõned mehed olid tolle liivase ja pehme ja ojaületusega lõigu asemel hoopis mööda kruusateed vändanud. (Klubi Tartu Maraton kommunikatsioonijuhi kommentaar: «Üldjuhendi kuuendas punktis on lause: «Akrediteeritud isiku (korraldaja/kohtunik) fikseeritud või foto ja videomaterjalil oleva tõendatud rikkumise korral on korraldajal õigus osavõtja diskvalifitseerida või määrata rahatrahv.» Seega on praegu Teie jutt liialt stiilis «naised saunas rääkisid». Enne, kui saab sel teemal edasi rääkida, on vaja täpsemat (visuaalset) materjali, kes ja kus täpsemalt lõikasid.»)

Kui lõpuks taas tugevale kruusale jõudsin, nägin endast paarkümmend meetrit eespool kahte leedukat (?) ning selja taga ei kostnud kellegi ähkimist ega puhkimist. Punt, kuhu olin kuulunud, kadus just eespool üle mäenuki. Mida küll nüüd ette võtta?

Mida teie oleksite teinud? Mõelge. Ma ka seedin seda pisut, mis edasi sai, enne kui lähme Tartu rattamaratoni magusamate ja dramaatilisemate osade juurde. I’ll be back!

See lugu siin järgneb!

Foto 1: Tanel Kangert Tartu rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits veidi rohkem kui pool tundi enne Tartu rattamaratoni algust Tehvandi staadioni tribüüni taga parklas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Tartu rattamaratoni start Tehvandi staadionilt. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kiire kruusasõit Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Rivi tikub pikaks venima. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Mehed sügiskollases sõidavad Tartu rattamaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9 ja 10: Muda ja vesi Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Vesist kohta kaarega ja kuivade jalgadega läbimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Eesti president loobus Tartu rattamaratonist?

Ega ma nüüd väga kõvasti ka liialda, kui ütlen, et üks peamisi küsimusi Tartu maratoni finišipaigas Elva mändide all kõlas: kas president Kersti Kajulaid on ka juba võistluse lõpetanud ja kuidas tal läks? Enamik oli lugenud mu laupäevast lugu Postimehe Arteris, kus kolm rattaässa Caspar Austa, Alges Maasikmets ja Peeter Tarvis jagasid minu vahendusel presidendile sõidunõu - nii et suurem osa osalejaid oli presidendi plaanidega kursis.

Ma panin Otepääl soojenduseks spetsiaalselt selga Rein Taaramäelt ostetud Katjuša meeskonna vesti, punane Kremli torn ees ja taga keskel ning Gazprom ja muude hirmuäratavate firmade nimed peale trükitud, et äkki saaks presidendiga stardi eel koos pilti teha. See foto, kujutan ette, oleks tulnud vägagi intrigeeriv.

Aga pilt jäi tegemata ja ei saabunud presidenti ka finišisse. Sest ta polnud startigi tulnud.

Helistasin presidendi nõunikule Taavi Linnamäele ja küsisin, mis juhtus. Ta vastas, et presidendil - kes minu eeskujuliku reporteritöö järgi oli ise oma nime kirja pannud ja ise oma taskust ka osalustasu maksnud (mis on arusaadav, sest ega Vabariigi presidendi kantselei ole ju rattamaratoni sponsor, rääkimata sellest, et presidendiga võrreldes on ka need mehed, kes tulid rattamaratonile BMW või Range Roveri maasturiga, ikka vaesed kui kirikurotid - ja ega selliseid mehi nüüd üleliia palju ka muidugi olnud) - aga kus see lause mul pooleli jäigi? - ahjaa, Linnamäe ütles, et presidendil oli kerge külmetus ning seetõttu ei pidanud ta mõistlikuks osalema tulla.

Minu tagasihoidlikul hinnangul on põhjus igati arvestatav. Nii et anname andeks ja loodame, et president tuleb ja pakub konkurentsi järgmisel korral - ja tuleb siis rajale veelgi tugevamana. Pealegi, kui palju leidub Euroopas riigipäid, kes nii karme katsumusi, nagu tänane maraton, üldse ette söandaks võtta? Ega vist mitte ühtegi.
*
Rattamaratoni traditsiooniline reportaaž tuleb ka, luban.

Foto 1: Tartu rattamaratonil pori vältimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu rattamaraton, veetakistus veidi vähem kui 30 km enne lõppu. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Presidendi puudumisel oli Tartu rattamaratoni suurim staar Tanel Kangert (keskel sinises). Kas vasak jalg verine? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis salainfot peilisin välja võistluskeskuses?

Parkisin täna keskpäeval oma Treki Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluse ette, panin 12-eurose lukuga kinni. Väntasin kohale rahulikult, sest eile, kui üle pika aja päikest näitas, olin pärast kolme- ja pooletunnist seminari TÜ uudisekursuse tudengitega Toomemäelt kesklinna Postimehe toimetusse laskudes saanud salakavalat külma, nii et võitlesin terve ülejäänud päeva hilisõhtuni välja, et nohu omale kohta mu ninas sisse ei võtaks: kuum dušš, eriteed, paratsetamol, Carmolise kommid, soojad sokid jne. Ei tahtnud võistluskeskusse vastutuult vändates kuidagi lisaks külmetada. Seepärast hoidusin higistamast. Kuid hoidsin 3,9-kilomeetrisel teekonnal keha soojas: dressipluusi peale tõmbasin Rein Taaramäelt ostetud Katjuša profimeeskonna vesti (fotol ülal vasakul), mis, nagu välja tuli, oleks mulle karmilt maksma läinud.

Keset võistluskeskust, Sportlandi suure müügiala ees, valas Priit Reiman (fotol paremal) suurde kaussi kollaseid juustuliistakuid. Valmistus pastapeoks. Temast vasakul nägin müügil uutmoodi, ruudukujulises ümbrikus HoneyPoweri geele. Need tuleb keskelt, nagu mulle lahkelt selgitati, ühe käe sõrmede vahel pooleks murda ning siis saadki geeli kätte – ei mingit korgi keeramist ega otsa hammastega rebimist. Ostsin kaks, prooviks. Kokku kolm eurot.

Seal kõrval olid väljas rattariided, mis kõik olid poole võrra odavamaks lastud. Cofidise vorm on üleeilne päev. Astana särke oli samuti rikkalikult, need sai kätte veidi vähem kui 30 euroga. Aga Astana on ka juba pigem eilne päev.

Allan Orase (fotol paremal) moomoo boksis käis kõva askeldamine. Oras seletas vene keeles oma toodangu hüvesid lätlastele – nood paistsid tõsised ostuhuvilised. Ostsin tosina euro eest sinimusta värvi ja valge Estonia kirjaga ratturi nokatsi. Igaks juhuks, et äkki, kui mõni peaks kunagi välismaal küsima, kust pärit olen, on hea viidata, et näe, loe noka pealt.

Siis võtsin numbri välja. Vanem proua küsis, mis nimi. Ütlesin. Ta vaatas mulle uuesti otsa, pikalt, ja imestas enda üle, et pidi nii elementaarset asja küsima. Lisaks numbriümbrikuga oleks saanud ka ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase numbri, aga loobusin, sest see on mul olemas – ütlesin, et andku mulle ettenähtud eksemplar kellelegi teisele, kes tahab sõbrale ka ajakirja võtta.

Hawaii Express oli välja pannud uusimad rattamudelid ning Allar Pähn (fotol vasakul) seletas entusiastlikud ja rõõmsalt vene keeles, ja heas vene keeles, 9990-eurose FS-ratta eeliseid ning isegi kindlustuse nüansse. Kuulajaid leidus hulgi, ostjaid ei silmanud.

Edasi peatusin järjekordse geelileti ees, sest otsisin, mida võiks enne starti, esimeste kilomeetrite kiirenduse ajaks suhu pigistada. Ostsin kahe euro eest Nutrendi õunamaitselise Endurosnacki. Mõtlesin, kas võiksin veel midagi vajada, aga mitte ei tulnud midagi pähe.

Siis jäin silma Art Soonetsile, siinse blogi pildipanga ehk Scanpixi Baltimaade pealikule, kel vajus suu lahti, kui nägi, et mul on seljas Katjuša vest. Ta teatas kohe: «Nonii, homme hommikul auto peale küll ei saa!» Et leidku ma mingi muu transport. Soonetsi sõbrad ühinesid särasilmselt tema arvamusega. Ütlesin, et Art, näe, kui ma oleks mõne muu särgi selga pannud, siis poleks sa mind ilmselt rahva seas märganudki. Ja viitasin oma sinisele nokatsile: sellel on kiri «Moab, Utah». Ütlesin, et näed siis, palju kõnekam tekst on mul otsa ees, aga sa ei pane seda tähelegi. Soonets soostus.

Õnneks ei olnud meestel rohkem aega minu riietuse küsimusega tegeleda, sest sealsamas seisis peakohtunik ning kõigi pilgud pöördusid temale. Kohe läksid lendu küsimused: kas rajal tuleb muutusi? Kas mõned sopased kohad jäävad välja? Millal lõplikud otsused langevad?

Värske ja raudpoltkindla info järgi jäävad välja vana lasketiiru lähedane tõus ja sellele järgnev laskumine, mille libedust kirjeldan ka tänases Postimehe Arteris ilmunud rattamaratoniloos, kus palusin kolmel ässal, Caspar Austal, Alges Maasikmetsal ja Peeter Tarvisel anda nõu president Kersti Kaljulaidile, kes tuleb rattamaratonile esimest korda.

Ei saa välistada, et välja jääb ka esimese vaheajapunkti järgne põlluveerne lõik, mis oli samuti möödunud pühapäeval metsikult pehme ja vesine. Üks Eesti väga kõva sõitja, kes vestlusringiga ühines, kinnitas, et kolmapäeval oli maratoni rada cyclocrossi rattaga väga problemaatiline läbida.

Ah, see on võõras mure. Mina lähen starti Cube’iga. See on kindla peale minek. Kui muidugi haigusvimm ei süvene.

Kuid lõpuks üks kasulik vihje neile, kes siia lõpuni jõudsid: pärast homse sõidu lõpetamist ärge jääge jälle sajandat korda seda purgisuppi lurpima, vaid tehke endale sealsamas Elvas välja üks korralik lõunapreemia - sest uskuge, te olete seda väärt!

Foto 1: Priit Pullerits Rein Taaramäelt ostetud Katjuša profimeeskonna vestiga Tartu Lõunakeskuses. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Reiman valmistamas smuutit. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allar Pähn fixie rattaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Allan Oras moomoo spordirõivastega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rattameeste nõupidamine tänavuse Mulgi rattamaratoni finišis. Leia pildil Caspar Austa, Gert Jõeäär ja Markus Pajuri. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 6: Caspar Austa jooksmas mäest üles mullu sügisel Tartus Karlovas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma pääsesin Tartu rattamaratoni esimesse stardigruppi?

Ei ole ainult nii, et vabariigi president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) saab Tartu rattamaratoni stardigrupis nihkuda ettepoole, sinna, kuhu ta senistest tulemustest lähtudes ja statistiliselt kuidagi kuuluma ei peaks. Nagu teate, seisis president Kaljulaidi kui rattamaratoni debütandi nimi esialgu viimases, üheksandas stardigrupis, kuid juba kolmapäeva õhtuks oli ta kerkinud kuuendasse. Tema stardinumber on 1505. Tean, miks ta kerkis, sest helistasin klubisse Tartu Maraton ja küsisin järele (sellest, miks, saate lugeda laupäevases Postimehe Arteris; aga presidendi uut rattavormi saate näha siit).

Too kõne klubisse tõi teadmiseks veel ühe muutuse. Nagu teate, kuulusin esialgu Tartu rattamaratoni teise stardigruppi (numbrid 301-500), kuid kõne lõpuks avaldas ja tunnistas klubi esindaja, et on mind paigutanud teisest grupist esimesse. Minu stardinumber on 288. Mu parim tulemus on tunamullune, 300. (aeg 2:59.31).

«Ei või olla!» imestas kolleeg Postimehe Tartu toimetuses, kui sellest imelisest edenemisest stardiprotokollis kuulis. «Kas Indrek Kelk laskus põlvili ja palus andeks?»

Ei.

See küsimus niikuinii kerkib, kuidas ma pääsesin esimesse stardigruppi (numbrid 101-300) – seda enam, et mullu ma Tartu rattamaratonil ei osalenud –, mistõttu otsustasin, et ei hakka enam infot kinni hoidma, nagu hoidsin eile, vaid ausam ja lihtsam on kogu asi ise ära rääkida. Niisiis: kuidas ma sain esimesse stardigruppi?

Vastus: väga lihtsalt – ma maksin. Ja pärast seda, nagu öeldakse, polnud korraldajail enam ühtegi argumenti ega võimalust, et mind kinni või tagasi hoida, nagu näiteks mullu.

Foto 1: President Kersti Kaljulaid üle-eelmisel nädalalõpul Tallinnas poolmaratoni lõpetamise järel. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk mulluse Tartu rattamaratoni eel Tehvandi staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma pääsesin suurde jooksuraamatusse?

Paar päeva tagasi sain Ameerikast üheleheküljelise dokumendi, mille ülaserva oli suurte tähtedega trükitud suurt mitte midagi ütlev «RELEASE». Selle sõna kõlas ei ole ju midagi heidutavat, eks ju? Aga teksti süüvides muutus dokumendi sisu üha jõulisemaks, ütleks isegi, et kohati kurjakuulutavaks.

Kõik sai alguse sellest, et suvel oli sattunud mu pihku ameeriklanna Laura Lee Huttenbachi äsja eesti keelde tõlgitud jooksuraamat «Elu enesega võidu» (fotol vasakul ja all vasakul). Lugesin selle läbi ja tundsin hämmeldust ning olin segaduses. Mitte ükski varasem spordiraamat polnud tekitanud nii vastakaid tundeid. Seetõttu võtsingi autoriga ühendust, ütlesin talle otse, mis ma tema raamatu kangelasest ja tema käsitluse rõhuasetustest arvan, ja palusin, et äkki ta selgitab oma valikuid ja otsuseid, sest plaanis oli kirjutada raamatust arvustus.

Autor (parempoolsel fotol paremal) üllatas mind. Sellega, et vastas mulle juba järgmisel päeval, ja samuti sellega, et vastus polnud formaalne, vaid sisuline, pikk. Ta oli tõesti vaeva näinud. Kuid tema vastused tekitasid mul vaid uusi, varasemast veelgi teravamaid küsimusi. Esitasin need talle – ja sain taas pikad vastused. Sedasi arenes meil sisukas diskussioon.

Mis veelgi huvitavam: autor tunnistas, et talle meeldisid mu kriitilised küsimused. Esiteks seepärast, nagu ta märkis, et enamik lugejaid annab tühja tagasisidet stiilis «mulle meeldis su raamat», millega ei ole mitte midagi pihta hakata. Ja teiseks seepärast, nagu ta tunnistas, et mu küsimused panid teda veelgi rohkem ja sügavamalt oma loo kangelase ja tema tegude üle juurdlema.

Siis, ühel päeval, küsis autor, kas võib meie vestlusest teatud kohti kasutada raamatu kordustrükis. Mis mul sai selle vastu olla, kui olin meie vestluse teatud kohti – olgu igaks juhuks siin rõhutatud, et autor teadis algusest peale, et küsitlen teda oma plaanitavate kirjutiste tarbeks – kasutanud oma kahes raamatust rääkivas kirjutises, millest üks ilmus hiljuti Postimehe Arteris ja teine ajakirjas Jooksja. Andsin autorile nõusoleku ega hakanud kuidagi uurima, mis kohti ta me vestlustest ikkagi kasutada tahab – sest ega tema ka minult uurinud, mis kohti meie vestlustest mina kasutan.

Ja siis saabus eile pärast paari nädala pikkust vaikelu «RELEASE».

Selgus, et pean alla kirjutama dokumendile, kus olid kirjas need lõigud, mida autor meie vestlustest oli talletanud ja käsikirjas esitanud, ning allkirjaga kinnitama, et ma annan autorile, tema esindajatele ja üleüldse kõigile, kes temaga kuidagi suguluse või kirjastustegevuse kaudu on seotud, ära absoluutselt kõik õigused, mis puudutavad dokumendis tsiteeritud lõike raamatust, ja et autor ning kirjastus võivad mult saadud ja minusse puutuvat materjali kasutada nii reklaamis kui ükskõik kus iganes nad tahavad – jne, jne väga karmis ja keerulises juriidilises keeles.

Panin allkirja alla ning saatsin dokumendi teele. Ise mõtlesin, et vaat kui juriidiliselt põhjalikult Ameerikas asjad käivad, et igaüks, kellele mingis raamatus ruumi pühendatakse, peab järelikult allkirjastama samasuguse paberi. Arvestades, et Huttenbachi raamatus on kümneid ja kümneid tegelasi, on raske isegi ette kujutada, milline paberimajandus kaasnes enne, kui raamat üldse trükikotta jõudis.

Lühidalt, järeldus: nüüd olen ses osas, mida autoriga rääkisin, ilma igasuguste õigusteta ning ärgu püüdkugi millegi üle tulevikus kobiseda ja midagi nõudma hakata. Seda see sõna «release» tähendabki: et annan kõik õigused ära.

Aga vähemasti olen ma sees suures spordiraamatus, mille turg on terve USA, üle kolmesaja miljoni inimese, ja samuti teised ingliskeelsed ning tõlkimise korral ka muud maad.

Kas teid juba on mõnda suurde rahvusvahelisse spordiraamatusse talletatud?

Foto 1: Ingliskeelse raamatu «Elu enesega võidu» esikaas. Foto edastas raamatu autor
Foto 2: Raamatu «Elu enesega võidu»peategelane Kaaren ja autor Laura Lee Huttenbach Miami South Beachil. Foto autor: Laura Lee Huttenbach
Foto 3: «Elu enesega võidu» eestikeelse tõlke esikaas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ratturid Miami Beachi, raamatu «Elu enesega võidu» peamises tegevuspaigas. Foto autor: USA Today Network / Sipa USA / Scanpix 
Foto 5: Miami Beach on koht, kus tehakse palju moefotosid. Pildil Nadeea Volianova Venemaalt Miami Beachil modellitööd tegemas. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix

Pullerits: Millega üllatas Cube ja jahmatas Tartu rattamaratoni treeningsõit?

REPORTAAŽILE LISATUD HAPPY END ehk ÕNNELIK LÕPP.
Enne seda, kui Tartu rattamaratoni rajal tuleb umbes tosina kilomeetri järel teine maanteeületus, keerab rada vasakule põllu servale, ja seal on ligane ja libe. Pühapäevane treeningsõit saigi selleks tehtud, et olusid paremini tundma õppida. Kodanik Männik, keda kõik teavad Hawaii Expressi mehaanikuna, vaatas laupäeva õhtul veidi enne kella kuut mu Cube’i ratta rehvimustrit ning ei olnud kuigi julgustav. Tunnistas, et muster on liiga sile. Aga tööpäev oli lõppemas ja keegi mingit rehvivahetust ette ei võtnud. Kodanik Männik lasi vaid rehvidesse õhku juurde, ette 1,8 ja taha 2,0 ühikut.

Et rehvid on libedad, sain tunda juba vana lasketiiru tõusu järgsel metsaäärsel rajalõigul, kus Cube käis all vinderdi-vänderdi. Ent ega plaanis olnudki kihutada, näiteks teisel järsul tõusul, umbes 10. kilomeetril, tulin isegi sadulast maha ega hakanud libedal tõusul üles pressima, sest mis siis saab, kui tagaratas hakkab ringi käima ja hoog raugeb – oledki külili maas. Aga kukkuda – vaat seda küll ei tahtnud. Sättisin end tõusu otsa vaatama, kuidas teatemaratoni avavahetuse liidrid sellest üles pressisid ning hüüdsin Viljar Kannimäele hoogu juurde (loodan, et see ei kvalifitseeru teatemaratoni käiku sekkumisena). Hästi hüüdsin, sest Saksa Automaatika Pro A-Team, keda Kannimäe esindas, tuli teatemaratoni võitjaks (fotol ülal vasakul).

Enne teist maanteeületust, ligasel põllulõigul, möödusid minust liidrite järel järgmised kolm teatemeeskonda. Said vähemalt poolesajameetrise edu sisse. Kuid püüdsin nad Kaurukausi servale viival tõusul kinni. Seal oli kambas ka üks Sky meeskonna vormis treeningsõitja. Haakisin neliku taha ja sain tiivustust. Metsavahelisel kruusateel sõitsin neil eest ära. Võistlevas kolmikus pedaalisid Rainer Neidra (nr 3, Tallinna Lennujaama SK I), Raul Arula (nr 27, Tartu Velo) ja Janek Laisaar (nr 28, 3 Ratast). Harimäe suunas viival kruusateel lasin nad endast rahulikult mööda, sest olin otsustanud, et ei hakka tõusudel end kinni tõmbama – treeningsõit ikkagi.

Kruusateel oli hea võistlejatega kaasa minna – aga ma ei vedanud kordagi, sest ei tohtinud võistlusse sekkuda –, aga kui keerasime viimaks umbes 28. kilomeetril paremale ja jõudsime talu lähistale, siis, mis seal salata, hakkas veidi häbi. Siin me olime, viis täisjõus meest, tallamas tühja tuult, tulemust ei mingit, samal ajal kui pärisinimesed põllul kartulit võtsid, talveks valmistusid, et midagi ikka süüa oleks. Sellistel hetkedel saad eriti reljeefselt aru harrastusvõistlusspordi – eriti veel sellise, mis neelab tunde – arulagedusest ja mõttetusest. Kuid ega sa saa ju ratast rohu sisse visata ja taluinimestele appi minna – rattakaaslased lähevad selle ajaga eest ära.

Aga eest läksid nad ära nii või naa. Seal on koht, kus rada keerab rohumaa laskumise lõpus paremale kivide vahele metsa alla. Sellised kohad, tunnistan, mulle ei meeldi. Meeles Kodanik Männiku tõdemus, et rehvimustrit pole ollagi, ja lähtudes põhimõttest, et parem karta kui kahetseda – karta külili kukkumist, et mitte kahetseda, taevas hoidu, mingit luumurdu –, võtsin rahulikult ja nägin, et nelik sai ligi sada (jah, ligi sada...) meetrit mul eest ära. Järgneval kruusasel valdavalt tõusval rajal võtsin küll paarkümmend meetrit tagasi, kuid siis tuli lõik, kus metsaveomasinad olid sisse vajutanud sügavad roopad, mis sundisid tempot ettevaatuse nimel aeglustama. Niigi olin saanud juba esimese hoiatuse, mis tõmbas südame alt juti läbi, kui vahetasin laskumise lõpus üle rohuse keskkoha sõidujälge ning seal viskas libeduse tõttu ratta peaaegu alt ära. Selge, järeldasin, võta nüüd asja mõistusega, mees.

Kuid kohe järgnes uus üllatus, õigemini oli neid kaks, ja need olid veelgi ebameeldivamad. Ma ei tea, kas see koht on tänavusel rajal uus või oli see rajal juba ka mullu, sest eelmisel aastal jäi mul Tartu rattamaraton Eesti harrastusspordimaailma vapustanud rangluu- ja viie roide murru tõttu sõitmata, aga nüüd ei läinud rada üle kruusatee, nagu vanasti, vaid keeras enne vasakule – ja seal vaatas vastu pehme paksu liivaga lõik. Küsisin nõu raja ääres seisvailt meestelt, kes olid ilmselgelt tulnud piidlema, mis tsirkust seal saab, et kas siit läbi ka pääseb. Nad ütlesid, et proovigu ma paremalt. Igaks juhuks tulin sadulast maha – ja nii kui liivasele pinnasele astusin, vajusin koheselt rattakingaga sinna üleni sisse.

Aga liivatakistus oli väike mure. Vaevalt kilomeeter hiljem vaatas vastu ligane laskumine ning selle all pahinal voolav oja. Terendav olukord nõudis lausa analüüsi, kuidas käituda. Hea, et pole võistlussituatsioon, mõtlesin, sest siis tuleks teistega kaasa minna ning tont teab, millega uudne olukord lõppeks – äkki jalgupidi ojas, mis poleks kindlasti hea, sest siis oleks järgmiseks 60 kilomeetriks märjad jalad, ja külmad ka. Millega see nüüdsel aastaajal päädib, on teada – käreda kurgu ja nohuga. Seda poleks enne õiget rattamaratoni küll vaja.

Õnneks tuli võistlusnumbriga testsõitja, kel polnud aega midagi vaagida, ning näitas mulle pasliku trajektoori ette. Läksin ettevaatlikult tema jäljes ja sain kuivade jalgadega üle.

Pärast teatevahetusala Pringil liitusid minuga Mait Mändmets (nr 5, G4S) ja tema kannul Kurmo Neemela. Paras paar, kellele sappa haakida – kui tagant tuli nagu kahurist lastuna Meelis Oja (nr 26, Hauka Veloklubi 3) ja lendas meist tõusul raiudes mööda. Aga ta polnud endas väga kindel, piilus pidevalt selja taha. Mändmets ei kiirutanud tema püüdmisega. Vastupidi, pudenes ise ära. Jäin koos Neemelaga ja võtsime Oja tuulde. Puka TP alasse (fotol paremal), kus polnud ainustki hingelist, jõudsime kolmekesi 1:29ga.

Aga kaua sa ikka tuules passid. Võtsin kaaslaste kõrvale ja läksin mööda. Vahe tekkis kiiresti. Aga mõne aja pärast, enne Linnamäe tõusu, jõudsid Oja ja Neemela järele ning lasin nad lahkelt mööda, et mitte võistlust segada. Meegaste poole minevat pikka tõusu võtsime kolmekesi igaüks n-ö omal rajal. Kiigeplatsi juurest algavat laskumist sõitsin taas ettevaatlikult, pannes rõhu oludega tutvumisele ning igal juhul püsti jäämisele. Kuid laskumise järel, pärast kruusateele keeramist, tabas mind uus üllatus.

Mu kannul oli Allan Oras (nr 22, moomoo; fotol vasakul), mees, kes aastaid tagasi tuli Tartu rattamaratonil Euroopa meistriks maastikurataste maratonis. Ei juhtu just sageli, et nii kõvad sõitjad mu tuulest väljuksid. Aga nüüd see juhtus. Paraku ei olnud minust tema tuulde võtjat, sest järgnes rattamaratoni kõige sopasem ja hullem rajaosa – selline, mis mulle oli täiesti tundmatu; ja see asjaolu sundis ekstraettevaatusele.

Niisiis möödusid järgmised kilomeetrid justkui aeglustiga. Kui Endomondo näitas 20.-25. km lõigu keskmiseks kiiruseks 35,3 km/h, siis 45.-50. km keskmiseks kiiruseks osutus kõigest 18,6 km/h. Sõitsin ihuüksinda mulle tundmatutel teedel – õigemini on neid teedeks nimetada suur liialdus – ning jälgisin, et libedatel ja vesistel lõikudel ei väärataks. Mitte ei tahtnud külge maha panna. Ja Kodanik Männiku konstateering püsis ka kogu aeg meeles. Tolle rajaosa kõige põnevam koht oli seal, kus vesi oli kruusaga täidetud oja ületuskoha peaaegu minema viinud, vaid kitsas allesjäänud kohas sai üle.

Tegelikult jätkus aeglast sõitu 55. kilomeetrini (50.-55. km keskmise kiirusega 19,5 km/h). Ometi läksin mööda Tartu Velo sõitjast Raoul Johansonist (nr 27). Meeldiva üllatusena märkasin, et metsaalused polnudki igal pool lootusetult sopased – arvestades varasemate nädalate vihmahooge kartnuks palju hullemat. Paaris kohas tekkis isegi kahtlus, kas seal viimastel päevadel üldse sadanud oli.

Palu TPst (fotol paremal) ja teisest teatevahetusalast, kuhu jõudsin 2:44ga, pedaalisin hooga läbi. Jootjad jäid imestunud nägudega mind saatma, kas ma juua ei tahagi. Vesi oli mul kahe pudeliga endal kaasas – nii nõrk ka ei saa olla, et oma joogipoolist kaasa kanda ei jaksa – ning ühe neist tõin peaaegu täies lastis endaga Elvasse kaasa. Aga palav ju polnud, vett pritsis altpoolt kogu aeg nagunii peale, mis sa seda ikka endale suu kaudu lisaks juurde kallad. SiS-i kaks geeli olin ka tagataskusse pistnud, aga ei leidnud needki minust tarbijat. Eks jäävad järgmist korda ootama. Ilmselt võib neid nimetada Eesti kõige rohkem rattasõidutatud geelideks.

Palult Elvasse sõitsin enamiku maast üksinda. Pärast Elva jõe ületamist jõudis mulle järele kolmik, kes tuli pöörase hooga, kõige lõpus üks Pelotoni vormis mees. Tegin kiirenduse ja haakisin neile sappa, kuid sain 300-400 meetri järel aru, et nende tempo on mulle liig. Lasin neil minna. Seejärel andsin teed ka Kunnar Zirkile (nr 5, G4S), kuid nägin, et temastki polnud kiirele kolmikule järele minejat.

Minu pettumuseks oli rajalt välja jäetud väike ekskursioon kruusakarjääri äärde. Selle asemel tuli maadelda rattaga soisel pinnasel. Sellised kohad, kujutan ette, võivad võistluse ajal tekitada palju närveldamist ja pingeolukordi, miks mitte ka kukkumisi. Vähemasti oli Elva jõe teine ületus, mis vihmaste ilmade järel on olnud nii sopane, et kord nägin, kuidas seal Peip Reedi isegi üle leistangi muda sisse lendas, sedakorda säärane, et võis seda täie kiirusega rünnata.

Viimaseks kolmeks kilomeetriks sain endale vedaja ning tema tuules saabusin finišisse ajaga 3:37. Mis on väga kehv aeg, arvestades, et tunamullu lõpetasin Tartu rattamaratoni veidi vähem kui kolm tunniga. Kas Art Soonetsilt alla tuhande euro eest ostetud Cube ei ole ikka nii hea ratas, nagu Master Baruto must ratas, millega toona oma rekordaja sõitsin ja mis, kui õigesti mäletan, leiaks endale uue ostja kaks korda kallima hinna eest (või on juba leidnud?). Või on asi ikkagi ilmas ja raja kvaliteedis? Minust parema aja sõitsid teatemaratonil osalenud 33 kolmikust välja 18. Viimaseks jäi Indrek Kelgu võistkond Omad Joped.

Finišis üllatas mind üks osaleja, kes andis mulle oma saunatalongi, et saaksin end puhtaks pesta. See oli väärt tegu, sest pärast sõitsin rattaga Elva vanasse vaksalisse, kus nüüd asub restoran Waksal (fotol vasakul ja ülal paremal), ning tegin endale kolmekäigulise lõuna. (Ja mitte ainult endale.) Sest ma olen seda väärt.

Foto 1: Saksa Automaatika Pro A-Teami teatevahetus Tartu rattamaratoni teatesõidul. Foto autor: Elen Kontkar, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Saksa Automaatika Pro A-Teami ankrumees Robi Niit toob oma meeskonna Tartu rattamaratoni teatesõidul võitjana Elva mändide vahele. Foto autor: Elen Kontkar, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: 2010. aasta porina-vihmane Tartu rattamaraton. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Lätlane Gunars Dzalbs 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Erki Pütsep 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 6: Puka TP 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Allan Oras näitab laskumistehnikat kurvis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Palu TP 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 9: Tartu Velo rattur 2014. aasta Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 10 ja 11: Restoran Waksal Elva vaksalihoones. Fotode autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Mis saab pühapäevasel Tartu rattamaratoni testsõidul?

Ei kaks jää kolmandata. Kõigepealt oli rahvuslik põlv number üks – Andrus Veerpalu oma. Siis tuli rahvuslik põlv number kaks – minu oma (aasta siis oli 2012). Ja nüüd, pärast viieaastast pausi, mille sisse jääb kindlasti mitu Eesti spordis juhtunud põlvetraumat, mida aga keegi enam ei mäleta ja mille kohta enamik isegi ei tea, oleme saanud lõpuks rahvusliku põlve number kolm – Kelly Sildaru oma.

Kaua oodatud, kaunikene. Ent ärgem olgem optimistid. Tema alal, vigursuusatamises, on põlvetraumad enamasti karmid ning ravi pikaajaline. See tähendab, et suure tõenäosusega ei ole mõtet selles Koera – vabandust, näpukas, ikka Korea! – vähetuntud P-tähelises linnas peetaval olümpial meil enam midagi loota. No öelge, keda erutaks mõne laskesuusataja 29. koht.

Niisiis, ärme oleme optimistid, sest siis on juhul, kui Sildaru olümpial ikka starti pääseb, põhjust rõõmustada. Olles praegu, kui vigastuse tõsidus ei ole veel selge, optimist, võib saabuda must masendus, kui mu sportlikud tuttavad doktor Mihkel Mardna, kellega viimane mõõduvõtt Tartu maratonil ei lõppenud minu kasuks, sest suuskadel kadus määre juba Harimäe tipus, ja doktor Madis Rahu (vasakpoolsel fotol paremal), kellest möödusin möödunud talvel Otepää MK-etapil viimase tõusu all (olles tema kui varem startinu selleks ajaks kinni püüdnud), on Sildaru traumeeritud põlve põhjalikult uurinud ja leidnud, et asi ei ole üldse hea.

Praegu on aga pakilisem küsimus, missugune on rada pärast mitmeid päevi tihedaid vihmahoogusid homsel Tartu rattamaratoni testsõidul (mehed, see on tasuta!) ning kas sinna tasub üldse minna end ülepeakaela märjaks ja poriseks ajama. Sest märjaks ja poriseks seal saab, isegi kui ei saja (nagu lubab EMHI mudelprognoos). Kas teile ei tundu, et tegelikult saaks homse pühapäeva palju sisukamalt ja tulusamalt kulutada, kui sopas tühja tuult tallata?

Ja teine küsimus, millele pole veel mõtet vastust otsidagi, kõlab, kas järgmise nädala pühapäeval Tartu rattamaratonil ootab samasugune, ütleme otse, sitt ilm, nagu on praegu. Jah, tean, nüüd tulevad mitmed klišeede kammitsais vaevlejad välja jutuga, et pole halba ilma, on sobimatu riietus, ja väitega, et ega nad suhkrust ole. Aga kui nad kulunud loosungite loopimise asemel veidigi kaine pilguga asja vaataks ja vaagiks, siis ei saa ainult lühinägelik (seda kujundlikus, mitte otseses, sõnasõnalises mõttes) jätta endalt küsimata, mis neil muutub sellest halvemaks või mida positiivset jääb saamata, kui nad jätavad vihma- ja mudasõidul osalemata. Ja kui nad sellele küsimusele ka vastata julgevad, siis vastus kõlaks: absoluutselt mitte midagi. Vaevalt et keegi teist rajal Tanel Kangertit (fotol ülal vasakul) näeks.

Kangert teeb Tartu rattamaratonil debüüdi pärast Giro d'Italia luumurde. Ehkki võidu kihutama ta enda sõnul ei lähe (nagu edastab Klubi Tartu Maraton oma pressiteates), ei tähenda see, et lihtsurelikud saaks end lõdvalt talle tuulde istutada. «Päris igapäevane küsimus mulle on, kuidas käsi käib,» ütles Kangert pressiteates. «Ei ole suutnud veel originaalset vastust sellele välja mõelda, kuid üldiselt käib käsi järjest paremini. Peale vaadates võib-olla ei saa arugi, et mul käes hunnik metalli on. Toonus hakkab lihastesse tagasi tulema.»

Tegelikult ei ole me ilmal globaalses plaanis häda midagi. Vaadake mu kahte lugu Eesti kahest naissportlasest, seitsmevõistleja Grete Šadikost ja ujuja Merle Liivandist, Florida meistrist rinnuliujumises (fotol paremal ja ülal vasakul). Nemad pidid nuputama, kuidas elada üle pöörane orkaan Irma kaugel Ameerikas Floridas. Aga teisalt, ega nad pidanud sel ajal ka ratast sõtkuma.

Foto 1: Kelly ja Henry Sildaru tänavu 15. aprillil Tallinna lennujaamas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hinnatud spordiarstid Leho Rips (Tartu rattamaratoni 2. stardigrupp) ja Madis Rahu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert Pärnus oma rattapoes. Foto autor: Klubi Tartu Maraton
Fotod 4 ja 5: Merle Liivand Florida lastega pärast orkaan Irma vaibumist Fort Lauderdale'is oma kodu lähistel. Fotod Merle Liivandi erakogust

Pullerits: Miks «minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos»?

Kui me vaatame nüüd fakte – ma rõhutan: ainult fakte! –, siis näeme, et mitte keegi – ma rõhutan: mitte keegi! – ei küüni mulle harrastusspordi massilisel propageerimisel isegi ligilähedale. Vaatame siin näiteks mu eelmise nädala panust sellesse.

Nädala alguses ilmus ajakiri Ma Olen jalgrattur, kus kirjutan Jetoili juhatuse liikme Hannes Kägu rattaharrastusest ning rattaseiklusest Lõuna-Aafrikas. Lugu oleks võinud saada märksa pikem, aga toimetaja eraldas mu isiklikule rubriigile «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» kaks lehekülge (fotol all paremal), nii et lubage, et räägin teile ühe põneva loo lisaks.

Tänavusel Tartu rattarallil, kui sõidetud oli juba üle saja kilomeetri ja peagrupp lähenes vastuküljetuules Nõole ning kiirus ulatus 60 km/h ligi ja ratturid kaldusid vasakusse teeäärde ning järgnes kurv paremale, sõitis grupile vastu auto. Kui Kägu ees sõitnu grupist autot nägi, põikas ta paremale, ning Kägu tema tuules üritas teha sama. Kuid riivas ikkagi auto esinurka ning tegi õhus kukerpalli ja maandus asfaldile. Vaatas: vasak käsi katki, sõrmenukid verised – ja rattal kahvel puruks. Sinna ta sõit lõppeski. Kiirabi tuli appi. Kui ma sõltumatu sõitjana õnnetuskohast möödusin, nägin, kuidas parajasti Kägu katkist ratast tee äärest ühe auto peale tõsteti. (See on ilmselt lugu, mille publitseerimine oleks toonud kaasa mu nn võistluskeelu veelgi pikemaks pikendamise Klubi Tartu Maraton üritustel; aga avaldamata ei jäänud too lugu selle tõttu, vaid seepärast, et loo fookusest tulenevalt ei olnud tol õnnetusel kirjutises lihtsalt kohta.)

Nädala keskel ilmus ajakiri Jooksja. Seal on mul lausa kaks lugu. Esiteks traditsiooniline kolmeleheküljeline kolumn (fotol vasakul), mille juurde juhatab suur nimeline viide ajakirja esikaanel. Tegin kolumni jaoks statistilise analüüsi, millest koorus välja tõsiasi, mis peaks enamikule harrastajaist hirmu nahka ajama. Jutt on sellest, kuidas pidev ja lõputu ühe ala treenimine – eriti puudutab see jooksjaid ja jalgrattureid, kes just tihti ala ei vaheta – võib lõpuks väga valusalt kätte maksta.

Selle kohta, kui ohtlik on kogu aeg näiteks joosta ja muudkui joosta, annab head kinnitust äsja eesti keeleski ilmunud jooksuraamat «Elu enesega võidu» (fotol paremal), mis räägib mehest, kes on alates aastast 1975 jooksnud igal kui viimsel päeval, sealhulgas Florida kurikuulsate orkaanide ajal, Miamis South Beachi liivarannal kaheksa miili ehk 13 kilomeetrit. See teeb 42 aastaga rohkem kui 15 000 jooksupäeva, mille vältel on Kaarnaks kutsutud 62-aastane jooksumees läbinud üle 200 000 kilomeetri. See võrdub viie tiiruga ümber maakera. Ja tagajärg? Lugege raamatust, mille sõnumit ma Jooksja loos arvustan (all parempoolsel fotol).

«Elu enesega võidu» on eriline spordiraamat seetõttu, et mitte ükski sporditeos pole minus tekitanud nii segaseid ja vastakaid tundeid, nagu too. Seetõttu võtsin ühendust raamatu endisest mitmekülgsest tugevast ülikoolisportlasest autori ameeriklanna Laura Lee Huttenbachiga (vasakpoolsel fotol paremal), kellega pidasin maha mitu pikka vestlust, miks ta pani kirja nii kummalise jooksumehe eluloo ning mida ta sellega taotles. Osa mu vestluse järelmitest ilmus eelmisel nädalal mu neljandas harrastusspordiloos Arteri kehakultuurirubriigis, kus teema laiendamiseks rääkisin ka elujooksja Kristjan Puusilla ja igahommikuse jooksja Maret Suklesega.

Eelmise nädala viiendaks harrastusspordilooks oli Arteri suur intervjuu ultramehe ja üliinimese Rait Ratasepaga (alumistel fotodel). Olgu siin toodud tollest usutlusest mõned küsimused-vastused, mis lehte ei mahtunud, sest, nagu öeldakse, ega leht ole kummist.

Millele sa nende pikkade tundide jooksul kulgedes mõtled?

Ma ei mäleta enam, mida mõtlesin. Aga seal on tõesti aega kõigest mõelda. Eks ma hoidsin oma mõtted ennekõike kalkuleerimas, kui palju on veel mingi distantsi lõpuni jäänud. Keha töötab ja liigub automaatselt.

Pärast lühikese unega puhkepause on ju eriti raske maast lahti saada!

Jah, see oligi kõige keerulisem. Kui keegi ütles, et nüüd on vaja tõusta, tegin silmad lahti ja mõtlesin, et kurat, pean veel jooksma. Aga tõusin rahulikult üles ja hakkasin jälle pihta. Mõne pausi ajal ei läinudki seepärast magama, et ilma magamata oli kergem jätkata. Tukkusin lihtsalt natuke massaažilaual. 

Mis moodi end laed, et nii pikka katsumust üldse vastu pidada?

Ratta peal saad süüa kõike, sest kõht ei rapu, või teed selleks minutilise pausi. Sõin palju puuvilja, samuti pannkooke, pastat, omletti. Joostes aga häirib, kui süüa palju tahket. Sõin mangot, viinamarju, arbuusi, maasikaid, vahepeal võtsin mõned spordigeelid ka. Jõin kokakoolat ja valgupõhiseid taastusjooke.

Läksid maailmarekordit püstitama. Miks see ei õnnestunud?

Isegi võitja jäi maailmarekordist, kaheksa ööpäeva ja kaheksa minutit, päris kaugele. Ta sai aja nõksa alla üheksa ööpäeva.
Kui ujumises poleks raskust tekkinud, oleks kõik tehtav olnud. Selle järel tuli seitse tundi pausi. Ka rattaga ei saanud algul õlgade tõttu liikuda kiirusega, millega tahtsin. Eeldasin, et oleks pidanud rattasõidu lõpetama koos esimestega ehk ööpäev varem. Kui mina läksin jooksma, oli Davidil juba 130 km joostud. Olin algul temast 102 ringi maas, lõpuks kaotasin 50 ringiga. Ta ütles, et kui ma oleks teinud jooksus väiksemad pausid, 3-4 tunni asemel kaks tundi, oleksin ta kätte saanud. Aga see jääb oletuseks.

Mulle jääb mulje, et see polnud mingi sport, vaid pigem ellujäämiskursus.

Selles mõttes kindlasti, et võistlus oli väga ekstreemne. Aga järgmisel korral juba kindlasti tean, millega arvestada, ja oskan märke tähele panna.

Kas arsti juures ka ikka käid, et kontrollida, ega sa endale liiga tee?

Kontrollin ennekõike D-vitamiini taset, mis kipub Eestis alla minema, ja raua taset. Vereanalüüse teen selleks, et õppida tundma, mis jälje katsumus kehasse jätab ja kui kiiresti see jälg kaob; ja samuti kindluse mõttes, et ei tekiks mingit defitsiiti, mida sa ise ei pane tähele, sest enesetunne petab. Kui midagi on organismis puudu, on 5-6 kuud aega, et asja muuta ja siis uuesti tulemust kontrollida. Näiteks taimetoitlastel ja veganitel tasub kindlasti lasta end aastas kaks korda kontrollida.

Mis on maailmas kõige pikem katsumus, mida tehakse?

Minu teada on kõige pikem olnud 20-kordne katkematu triatlon: 76 km ujumist jutti, siis sõidad 3600 km rattaga ja siis jooksed 844 km. 

Pole kahtlust, Rait, et oled hirmkõva mees, aga sul jääb kroon ikkagi pähe saamata – sest see ala ei ole olümpiaala. Ja ainult olümpiamedaliga jääd ajalukku.

Olümpiasportlasele on muidugi medal oluline, aga see medal on talle ka sissetulek – sport on tema töö.
Aga jah, olümpiaalaks ei saa mitmekordne triatlon kunagi, sest keegi ei suudaks seda jälgida. (Naerame.)
*
Ja nüüd ma siis küsin, et kellel on midagi ligilähedastki minu panusele vastu panna? Kusjuures ärge tulge väitma, et see, mis teen, on minu töö. Jah, kaks Arteri lugu on töö. Aga ülejäänud kolm, ratta- ja jooksuajakirja lood, on puhas kõrvaltegevus, hobi ja harrastus. Miks ei võiks teie anda omalt poolt samasugust panust teilegi tähtsa ja elulise harrastusspordi propageerimisse? Miks, nagu laulusalm ütleb, on nii, et «minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos»?

Foto 1: Priit Pullerits võtab maanteeratta, et minna trenni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur ilmunud lugu Hannes Kägust. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pulleritsu kolumn ajakirjas Jooksja. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jooksuraamat «Elu enesega võidu». Kelle tossud? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5. Raamatu «Elu enesega võidu» autor Laura Lee Huttenbach (paremal) koos raamatu peategelase Robert Kraftiga. Foto autor: Laura Lee Huttenbach
Foto 6: Priit Pulleritsu arvustus raamatu «Elu enesega võidu» kohta ajakirjas Jooksja. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Ultratriatleet Rait Ratasepp oma eraldistardirattaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 8 ja 11: Rait Ratasepp Tartu A&T Spordi kauplusest laenatud naisteratta seljas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 9 ja 10: Rait Ratasepp Tartu A&T Spordi kaupluses. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix