reede, detsember 08, 2017

Pullerits: Miks Tartu maratonile ei ole otstarbekas end kirja panna?

Täna lõpeb Tartu maratonile registreerimise esimene voor. Hind on 55 eurot. Kas need, kes on end juba kirja pannud, on teinud liiga suure riskantse panuse? Kas õigesti teevad need, kes esimeses voorus pigem passivad?

Võtame vastuse otsimisel appi matemaatika.

Aastatel 2014 ja 2016 jäi maraton ära, tänavu toimus 34-kilomeetrine asendussõit. Seega võib öelda, et viimasel neljal talvel on toimunud poolteist maratoni. Teame ju, et eliitsõidust jäi tänavu rohkem kui sada osalejat kõrvale – see on siin väga oluline aegsasti välja tuua ja kõrva taha panna –, sh Eesti harrastussuusatamise tõusev staar Raio Piiroja, kes ütles, et ta lihtsalt ei näinud mõtet sellist sõitu sõitma tulla.

Ma ei mäleta, mis on olnud maratonile registreerimise esimese vooru tasu neljal eelmisel aastal, aga võtame edasisteks arvutusteks aluseks ümmarguse 50 eurot. (Ehkki õigem oleks võtta aluseks 55 eurot, sest hakkame siin rääkima ikkagi sellest aastast ja järgmistest aastatest.) See teeb nelja aastaga registreerimissummaks 200 eurot. Sellest on 100 eurot läinud vett vedama. (Olgu, osa summast on saanud maratoni ärajäämisel järgmisse aastasse üle kanda, aga mitte tänavusest poolmaratonist, kus kasseeriti kõik sisse, ehkki distants oli peaaegu poole lühem.)

Niisiis, lühidalt: kas te võidate midagi, kui panete end varakult kirja, või hoopis kaotate?

Tänavu lõpeb teine registreerimisvoor 2. veebruaril ja hind on 70 eurot ehk 15 eurot rohkem kui esimeses voorus. Arvestades, et maratoni toimumise tõenäosus on 50 protsenti, pole 15 eurot rohkem maksta juhul, kui maraton toimub, sugugi suur lisaväljaminek võrreldes sellega, et maratoni mittetoimumisel võib 55 eurost ilma jääda. (Sest pole kindel, et maraton toimub ka ülejärgmisel aastal, kui räägime osa summa ülekandmisest; aga nende finesside arvestamine ajab pildi nii segaseks ja keeruliseks, et lihtsam on igasugused lisavariandid ja -tingimused siinse skeemi lahkamisest selguse nimel elimineerida.)

Ent olgem matemaatikatöös ausad: pole kindel, et 2. veebruaril on pilt selles osas, kas maraton 18. veebruaril toimub või mitte, kuidagi selgem. Ka siis võib olla väljas selline ilm, nagu praegu: lund justkui oleks, aga vihm ja soojakraadid hävitavad seda halastamatult. Siiski peaks nii palju olema selgem, kas kunstlund on õnnestunud sel määral toota, et maraton saab toimuda nagu tänavugi Tehvandi ringil. Seega tasub panustada teise vooru registreerimisele ning maksta maratoni toimumise veidi suurema kindluse eest 15 eurot rohkem, kui panna praegu mängu 55 eurot absoluutses teadmatuses, mida veebruar toob.

Kui jätta registreerimine kolmandasse vooru (3.-16. veebruar), tuleb maksta kaks korda rohkem kui esimeses voorus ehk 110 eurot. Seega lähevad panused liiga kõrgeks. Kui panna end kirja kolmandas voorus, tuleb maksta sama hästi kui kahe maratoni esimese vooru registreerimistasu, mis tähendab, arvestades maratoni toimumise 50-protsendilist tõenäosust, et mingit rahalist võitu kuskilt ei teki. Välja arvatud muidugi juhul, kui näiteks nädal enne maratoni selgub, et maraton ei toimu, ja te pole end kirja pannud – siis olete saanud küll puhta võidu Euroopa rahas. Palju õnne! Aga kui selgub, et maraton toimub, maksate topelt – ja see on puhas kaotus.

Niisiis näitab arutluskäik, et kõige madalamaks saab riske tõmmata sellega, kui panustada teise vooru registreerimisele ning teha seda mõistagi teise vooru lõpus, 2. veebruaril.

Aga siin tuleb mängu veel üks tegur, mis võib pildi uppi lüüa – ja seda registreerimisega kolmanda vooruni ootajate kasuks. Mäletate, palusin teil kirjutise alguses jätta meelde tõsiasja, et tänavusel 34-kilomeetrisel ringimaratonil jättis eliitgrupist üle saja sõitja starti tulemata. Juhul, kui järgmise aasta maraton toimub samuti Tehvandi ringil, tekib tõenäosus, et midagi samasugust (suur loobujate hulk) juhtub ka siis. See tähendab, et väga suur hulk numbreid jääb välja võtmata. Siin avaneb ootajatel võimalus saada viimasel minutil number lausa soodsatel tingimustel.

Kui mõni on maksnud 55 eurot või teises voorus 70 eurot ja ei taha asendussõitu sõitma minna – või takistab teda haigus või mõni muu ettenägematu juhtum –, siis läheb tal hästi, kui õnnestub number mingigi summa eest maha müüa. Sest arvestades tänavuse maratoni kogemust, ületas väljavõtmata numbrite pakkumine kõvasti nõudluse. See tähendab, et võite 55 euro eest ostetud numbri saada kätte näiteks poole odavamalt, ütleme, et 25-30 euro eest. Sedasi sain ka ise tänavu maratoni stardinumbri, makstes üksnes ümberregistreerimise tasu, mis oli minu mäletamist mööda 10 eurot.

Olen nüüd teie eest ära teinud suure mõtte- ja arvutustöö. Te võite sellele loomulikult vilistada ja talitada ikkagi nii, nagu ise omast tarkusest õigeks peate. Aga te ju teate, et võimalus võita loteriiga raha on samuti väike, ent ometi paljud inimesed usuvad sellesse. Ja kaotavad raha. Kuid keegi nendest kaotajatest ei räägi. Räägitakse ainult võitjatest. Nagu räägib võidust ka Klubi Tartu Maraton: et kui registreerite end veel täna, saate seda teha 55 euroga, aga jättes otsustamise veebruariks, maksate kaks korda rohkem. Pealispinnal tundub ju puhas võit.

Tundub... Kui ikka tundub, siis alustage selle loo lugemist otsast peale.
*
Kel maratoni teema üle jõu ja mõistuse käib, sellele nuputamiseks üks lugu Allar Levandilt (fotol all paremal). Küsimus: mis sõna käib kolme X-i asemele?

Üks lugu on aastast 1986, mil meid pandi ühel võistlusel segameeskondadesse teiste riikide koondistega. Mina kui kõige noorem toonasest Nõukogude Liidu meeskonnast sattusin kokku soomlastega. Täpsemalt nende toonase olümpiamedalisti Jouko Karjalaineniga. Meie kohtumine lõppes toona sellega, et ta kinkis mulle Soome suusakoondise XXX. Te ei kujuta ette, mida see minusuguse noore sportlase jaoks tähendas. Ma kindlasti ei saa öelda, et tänu sellele võitsin ma 1988. aastal Calgarys pronksi, aga see kingitus jäi mulle meelde eluks ajaks. Ma tundsin tänu nendele XXX, et ma olen nüüd parem sportlane. Need XXX on mul tänaseni alles. See on vaid üks lugu paljudest, mille pärast olen soomlastele väga tänulik ja mille pärast väärib Soome rahvas minu arvates vähemalt üht monumenti.

Fotod 1-6: Tänavune Tartu maraton Tehvandi kuuekilomeetrisel ringil. Fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 7: Allar Levandi 4. mail 2017 Tallinnas EOK sponsorite tänamise üritusel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

neljapäev, detsember 07, 2017

Pullerits: Ja nüüd see algas – suusahooaeg sai avalöögi!

Neljapäeva hommikul kell kümme jõudsin rajale. Esimest korda sel talvel. Selleks pidin varakult tõusma, kella kuue ajal, ja kohe tööle hakkama, et seejärel teha paus. Suusatamiseks.

Suusad leidsin kodus ukse tagant nurgast. Seisid seal püsti, kõik neli paari. Valisin noist kõige vanema, pakun, et umbes tosina aasta vanused sinahallid Fischerid, mille ostsin kevadise allahindluse ajal veidi vähem kui 900 krooni eest. Need on sisuliselt mullasuusad, kuigi olen nendega omal ajal sõitnud ka Estoloppeti maratone, nii klassika- kui vabatehnikas, ja mitte edutult – ikka esisaja piirimaile. Eelmisel hooajal lasin Vahur Teppani hooldemeeskonnal – puudub info, mis nime nad sel hooajal kannavad; Teppan pidi Eestisse saabuma pühapäeval – nonde vanade Fischerite ajapikku karedaks kratsitud põhjad veidi siledamaks hõõruda. Mingi suvine parafiinikiht oli ka neile ilmselt alla pandud, aga ei süüvinud sellesse. Sättisin vanad Fischerid ning Salomoni kepid aastaid tagasi Estoloppetil auhinnaks saadud Madshusi helesinisesse suusakotti, viskasin koti õlale, istusin Ameerikas olümpialinnas Salt Lake Citys ostetud Treki maastikuratta selga – äärepealt oleksin ebastandardse laadungi tõttu maja ees suurde roosipõõsasse maandunud – ning sõitsin veidi rohkem kui kilomeetri kaugusele Tähtvere spordiparki.

Parklas seisis kaks sõiduautot. Suusuvendade staap punases telliskivihoones oli kinni. Ühed saapajäljed olid selle taga käinud, aga tuldud teed lahkunud. Eelmisel aastal rajatud puidust terrass oli kaetud koheva lumega. Panin seal oma «laagri» püsti.

Rajal sõitis mustade rehvidega ATV ja ajas sahaga lund ühtlasemaks. Emajõe poolt lähenes üksik suusataja. Panin oma suusad alla ja lükkasin end liikuma.

Esimene ring omanimelisel ovaalil läks kobavalt. Tasakaalu nappis. Teine ring läks veidi vähem kobavalt. Hakkas tekkima tasakaal. Kolmandal ringil tuli pisut juba enesekindlust. Läbisin selle nelja minutiga. Säilitasin rahulikku tempot, proovisin suusatamisega harjuda.

Ovaalil oli lumekate sile, äärtest pehmem, aga keskelt tugev, kohati veidi libegi. Infoks: igal juhul saaks seal sõita võistlussuuskadega.

Viis tiiru ovaalil tehtud, suundusin kilomeetrisele nn Lauri ringile. See oli palju pehmem. Kahes-kolmes kohas oli mulda väljas, eriti seal, kus tavaliselt suundub rada üle asfalttee dendroparki. Aga kui silmad lahti hoida ja mitte kärsitult tuisata, saab noist kohtadest kadudeta läbi või mööda. Infoks: Lauri ringile võib tulla treeningusuuskadega.

Eemalt näis, nagu oleks mingid rajad sees ka dendropargis, kuid ei hakanud sinna trügima, tahtsin kindlamal pinnasel ja kergemal reljeefil suusatamisliigutusi meelde tuletada, mitte rassida.

Sprindiringil oli vähemalt kolmel tõusul kuuest saepuru kergelt väljas. Selles on ilmselt süüdi too ATV, mis oli radu ette valmistanud. ATV rattad olid järskudel ja pehmetel tõusudel lund kraapinud ning saepurulaaste lume alt välja kiskunud. Võistlussuuskadega ei maksa sprindiringile minna, aga mullasuuski pole ka seal sõitmiseks vaja. Kruus ega kivid suusatamist ei ohusta.

Tegin hooaja avatreeninguna tunni ja ühe minuti pikkuse sõidu, läbisin tosin ja pool kilomeetrit. Märk on maas. Aga teil?

Fotod 1 ja 2: Suusatajad kolmapäeval Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Traktor valmistamas kolmapäeval Tartus Tähtvere spordipargis suusaradu ette. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits tänavu märtsi algul võistlustel Tartus Tähtvere spordipargi sprindiringil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

kolmapäev, detsember 06, 2017

Pullerits: «Jälle suusad?»

Palju õnne, Eesti - solvumiskultuur on meie maal jõudnud täiesti uuele tasemele. Kui seni solvusid solvujad selle peale, et kellegi kohta öeldi kuidagi, siis nüüd solvutakse, kui millegi (sic!) kohta öeldakse midagi. Kuhu edasi?

Lisaks käsitleb ajakirjandus sedasorti pseudoteemasid, nagu Prisma raamatureklaam, ühesuguse malli järgi. Kinnitamaks, et too mall sobib igasse olukorda, on järgmine lugu, inspireeritud Õhtulehe loost «Kisa suhtlusvõrgustikus: Prisma solvab raamatusõpru ja autoreid?». (NB: see ei ole siin mõeldud naljaloona; see on mõeldud näitlikustamaks ajakirjanduse šabloonset skandaalitekitamist.)

Mitmed mäe-, murdmaa- ja vigursuusatajad, nagu näiteks Aivar Lehema, Tormis Paine ja Kerli Sildalu on suhtlusvõrgustikus pahased Startlandi ja Davai Ekspressi suusatamist mahategeva reklaami üle. Kauplused ise soovitavad kampaaniat võtta huumoriga ja mitte solvuda.

Eesti Suusaliidu esimehele Andres Läänele spordikaupluste reklaamkampaania ja selle seletused ei meeldinud. «Piinlik oli nende reklaamplakatit näha. Ja kaupluste seletus ei veena,» ütles Lääne spordiblogile.

Vastukampaania algatanud murdmaasuusataja Lehema peab kampaaniat läbimõtlematuks ja halvustavaks. «Vastukaaluks sellele oleme teinud Facebookis külje «Jälle suusad!», kuhu saab üles laadida pilte suusatavatest lastest. Kutsume osalema nii peresid, lasteaedu, koole, spordibaase kui ka kõiki teisi. Näitame, et suusad pakuvad rõõmu, mitte ei kurvasta.»

Spordipoed ütlesid Lehema suhtlusvõrgustiku postitusele saadetud vastuses, et kampaaniaga soovitakse pöörata tähelepanu erinevatele kingiklišeedele, mistõttu ongi kampaanias neli küsimust «Jälle suusad?», «Jälle saapad?», «Jälle sokid?» ja «Jälle kepid?».

ETV «Suusapäeviku» saatejuht Lembitu Männi nimetas kampaaniat lolluseks. «Arvan, et meediaväljaanded võiksid oma veebikülgi kaunistada bänneriga nutvast lapsest, kes küsib: «Jälle Startland?» või «Jälle Davai Ekspress?». Ja oleks tore vaadata, kas Startlandi ja Ekspressi rahval on hea meel sellist asja näha. Aga siiski, kokkuvõttes arvan, et haisvat rumalust ei ole vaja torkida, las ta lämbub oma mustuse sisse,» kommenteeris Männi spordiblogile.

Startlandi perepakettide kommunikatsioonijuhi sõnul pole kindlasti kampaania eesmärgiks kutsuda üles inimesi suuski endale ja teistele mitte ostma.

Davai Ekspressi turundusjuht ütles blogile, et kampaania eesmärk on pöörata tähelepanu sellele, et kauplustest saab muudki kui suuski – valida saab lausa sadade toodete vahel.

«Kui läbimõeldud kingi tegemisel osutub valituks hea suusapaar või pikad kepid, mis saajale rõõmu pakuvad, on see ainult positiivne. Lisaks tasuks mainimist, et toetamaks kingiklišee ideed pakub Davai Ekspress sel aastal uuendusena ka 90 päevast lumegarantiid. Ehk kui jõuluvana toodud suuskadele millegipärast lund alla ei saja, saab suusad koos kviitungiga Davai Ekspressi tagasi tuua ja samaväärse kauba vastu väljavahetada,» märkis ta.

«Soovitaksin suhtuda kampaaniasse huumoriga ja mõnusa eneseirooniaga. Ilmselgelt on iga reklaami eesmärgiks tähelepanu tõmmata ja meediamürast silma paista. Hea kampaania puhul tõstatub ka arutelu käsitletud teema osas. Nagu näha, siis see [mittesuusa]kampaania on oma eesmärgi täitnud – tõmmanud tähelepanu ja pannud inimesed arutlema, milliseid kingitusi sel aastal oma lähedastele teha. Praegu ei ole plaani kampaaniat muutma hakata. Jõulukampaania on väljatöötatud koos reklaamiagentuuriga BloodySnow, kes on ka selle kampaania teostajad,» lisas Startlandi esindaja.

*Kõik tegelased on väljamõeldud ning nende võimalik kokkulangevus pärisinimestega juhuslik ning igal juhul absoluutselt pahatahtmatu.

Fotod 1-4: Esimene tõeline ja korralik suusalumi ja esimesed suusatajad 6. detsembri keskpäeval Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

teisipäev, detsember 05, 2017

Pullerits: Lollid on need, kes Venemaa dopingusigadustele veidigi halastavad

Pühapäeva hommikul kella poole üheteistkümne ajal helistas mulle Raio Piiroja (fotol vasakul). Polnudki temast juba tükk aega midagi kuulnud. Todapuhku oli ta teel Tartu poole ning uuris, kas mu kodukandis lund leidub. Mis lund?! Olud olid parajad, et rattaga sõita. Mida ma pärastlõunal ka tegin, ehkki mitte meenteerattaga, sest sellel olin küll lasknud eelneval nädalavahetusel purunenud tagakummi ära parandada, kuid nädala lõpuks avastasin, et ka esikumm oli tühjaks jooksnud. Viisin siis reedel ratta A&T Sporti, mis, nagu kaubalaadungeist näha, valmistub talihooajaks, ning lasin ka esikummi ära vahetada. Lisaks sain preemiaks kapitaalse rattapesu, mistõttu ei soovinud puhast sõiduriista kergelt niiskel asfaldil uuesti mustata, ning väntasin raskekaalulise TREKiga tunni ja kümme minutit. Kord jälle kirjas, ehkki kvaliteet ja kasutegur küsitavad.

Piirojal, nagu selgus, on ikka plaan Tartu maratoniks valmistuda. Ta ju seda sõitnud vaid korra. Seega pole tal veel mõõt täis saanud (kuigi tänavust ringitamist Tehvandil [fotol paremal] nimetas ta, kui õigesti mäletan – aga võimalik, et panen talle siinkohal mõned sõnad suhu – üksjagu pornoks ning sinna ta kohale ei ilmunudki). Aga kirja pole ta ennast veel pannud. Sest väitis, et nii kui kirja paneb, nii tuleb leppida sellega, et maraton jääb ära. (Viimane soodusregistreerimise päev on 8. detsember.) Ma ei tea, millele ta väide tugineb, aga vaadates aknast välja, ei näe põhjust, miks maratoni toimumises mitte kahelda, olgu väidetav põhjus milline tahes.

Siin võib küsimuseks muutuda isegi see, kas uue aasta esimesel nädalavahetul kavandatav kahevõistluse MK-etapp, millest võtavad esimest korda osa ka naised (sh Annemarii Bendi ja Triinu Hausenberg, kellest kirjutasin laupäevases Postimehe Arteris), üldse toimuda saab. Ja laiemas plaanis on huvitav küsimus, kas olümpia Lõuna-Koreas toimub venelastega või ilma.

Kas te olete lugenud ROKi distsiplinaarkomisjoni otsust Vene suusataja Aleksandr Legkovi asjus? Ma eile lugesin. Anti althõlma tutvumiseks. Väga pikk lugemine, kokku 46 lehekülge. Lugemise kergendamiseks on kogu too oopus jaotatud 495 punktiks. Vaatasin, et see on suurepärane alusmaterjal, mille põhjal saaks kirjutada värvika loo igasuguste põnevate pisiasjadega, kuidas Venemaa dopingusüsteem töötas. Kuni selleni välja, et nüüd on Venemaa olümpiakomitee vastutada, et Legkovi kuld- ja hõbemedal, diplomid ning medallist pinid (te ju ikka teate, mis need on?) saaksid ROKile tagastatud. Kui pärast selle otsuse ning otsusega kaasnevate paljastuste lugemist – kas te teate, mis asi on Duchess List ehk EDP0055 ja mis on Medal by Day List? – veel mõni arvab, et Venemaa on lääne vandenõu süütu ohver ning venelastele tuleb halastada, siis sellise arvamuse väljendamine vaid kinnitab, et selle arvamuse esitaja ei ole üldse tõsiasjadega kursis.

Niisiis, minu arvamus: Venemaa tuleks täies koosseisus algavalt olümpialt eemale jätta, sest ega muidu see riik ja selle riigi esindajad õpi.

Minu arvamus, mis tegelikult juhtub: ROKil ei jätku mune, et Venemaa täies koosseisus diskvalifitseerida, ning liiga tugevasti on lääne mõttelaadis juurdunud halastushumanism – isegi president Donald Trumpi reisikeeld, mille USA ülemkohus heaks kiitis (tubli ja hea otsus!), ei suuda selles mõttelaadis veel niipea tõsiseid korrektiive teha –, mistõttu ROK lubab need sportlased, kes suudavad tõestada oma puhtust, neutraalsete ehk riigitutena olümpiale. Mis ei ole ka paha variant tegelikult, sest siis Venemaa näeb, et nende sportlased osalevad küll, aga millegipärast ei lubata neil end edu korral oma maa lipu sisse mässida, mis peaks tekitama ehk vaatajail, tavalistel venelastel küsimusi, et miks see nii küll on.

Kuid ei maksa venelasi ülehinnata. Venemaa ajupesu suudab nagunii tekitada venelastes uskumuse, et jälle teeb lääs neile põhjendamatult liiga.

Mistõttu ainuõige otsus oleks ikkagi Venemaad kogu täiega rangelt karistada – ei ühtki Venemaa sportlast algavale olümpiale. (Vaadake: või peaks venelased ajama sel kolgata teel karmist mäest üles ning siis, pärast pikka rännakut, heitma nad järsakult auku?)

Foto 1: Raio Piiroja tänavu veebruaris Otepää MK-etapi harrastajate 5 km sõidu starti siirdumas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tänavuse Tartu maratoni eliitgrupi start Tehvandi staadionil. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Venemaa suusataja Aleksandr Legkov tähistamas Sotši olümpial 50 km suusatamise võitu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Aivar Rehemaa saabub Sotši olümpial 50 km suusatamise finišisse alles siis, kui venelased pärast kolmikvõitu triumfeerivad - aga vähemasti võistles Eesti mees ausalt. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

reede, detsember 01, 2017

Pullerits: Kuidas suusatüdrukud mulle hirmu peale ajasid?

16-aastane Annemarii Bendi (fotol vasakul) läheb Tehvandi hüppetorni jalami taguse asfalteeritud parkla servas soojakusse. Lähen talle järele, kuigi sildid keelavad. Enne olin luba küsinud, kas tohin. Treener Tambet Pikkor, kellega paar minutit tagasi tervituseks kätt surusin ning kellele meelde tuletasin, et viimati nägime Torino olümpial, ütles, et tohib küll. Tahtsin suusahüpetest peensusteni aru saada. Sest kui aru ei saa, on seda raske teistele edasi anda.

Bendi võtab soojakus lae all rippuva eest sinise ja selja pealt halli kostüümi (fotol ülal vasakul) ning ajab selle oma kollase alusriietuse peale. Siis seab pikad heledad juuksed (fotol paremal) selja taga hobusepatsi ning tõmbab kiivri pähe. Küsin, kas kiivri alt välja jäävad juuksed hüppe ajal ei sega.

Ei sega, vastab ta.

Viimases järjekorras ajab ta jalga punased-valged saapad ning sikutab need rihmadega tugevasti kinni. Kohe on näha, et nendega on ebamugav käia. Mitte ainult seepärast, et tald on jäik, vaid ka seetõttu, et need tõstavad kanda ülespoole ning suruvad sääri ettepoole – ikka selleks, et oleks tornist laskumisel, lendamisel ja ka maandumisel parem. Sedasi tuleb tal, Fischeri kollased hüppesuusad õlal (fotol ülal vasakul), sammuda põlvist kergelt kõverdatuna torni alla lifti juurde.

Liftis on punane tool ning Bendi, sättinud suusad püsti seisma, istub sellele (fotol paremal). Ega jalad oled raisata. Miski tema näos ega olekus ei reeda, et närv on sees, sest kohe läheb hüppamiseks.

Alles mõni aeg hiljem saan teada, et tal oli tegelikult hirm naha vahel.

Aga ta ei reeda hirmu ühegi ilme ega liigutusega. Kui 34 meetri kõrgusel vaateplatvormil liftist väljume, keerame vasakule ümber nurga. Esimese hooga on ehmatav jalge ette vaadata. Vaateplatvorm pole muud kui lihtsalt metallrest. Kõik, mis allpool maapinnal, paistab sealt läbi. See, mis siin salata, tekitab pisut kõhedust. Vaatepilt on ju harjumatu.

Aga veel kõhedamaks läheb.

Kohe palju kõhedamaks.

Bendi toksib liftipüstaku seinal sisse mingi koodi ning meie ees avaneb aeglaselt punane raudvärav. Seal ronime ligi 20 astet veel kõrgemale (fotol vasakul). Tuul puhub paremalt käelt, ja tundub, et mida kõrgemale tõuseme, seda valjemalt.

Trepist üles jõudnud, keerame 180 kraadi üle vasaku õla ning jätkame järgmisest, hallist sõrestiktrepist üles astumist. Nüüd läheb asi eriti hirmutavaks. Sest hele plank, mis peab puulatvade kohal uluvat tuult kinni hoidma, laseb niisugust vilet ning tekitab niisugust plõginat, nagu möllaks selle taga ehtne Siberi purgaa. Ja kui arvestada, et all laiub suur sügavik (fotol ülal paremal), on arusaadav, et tekib ärevus: äkki tuleb nii tugev tuulehoog, mis viib siit trampliinilt ilma igasuguse hoiatuseta lendu.

Bendi askeldab pealtnäha muretult, teades, mida ta teeb. Ta sammub 23. hoovõtuastmeni, haarab seal pikal poomil nagu palgil kahe käega ümber kinni ning tassib selle allapoole. Ta sätib selle 17. hoovõtuastmele ning langetab siis poomi üle jäise hoovõturaja. Nagu oleks see kõik täiesti argine tegevus (fotol ülal vasakul),

Ärge unustage, et ta on siiski ainult 16.

Aga sellegipoolest kogenud. Sinna on kuus aastat tagasi, kui ta esimest korda Tehvandi tornist alla sõitis ja hüppas.

Kuid see pole mingi noorusrekord. Toda rekordit hoiab tema sõbranna Triinu Hausenberg, kes oli kõigest 8-aastane, kui Tehvandi suurest tornist alla kihutas. Hüppas küll kõigest 37 meetrit, aga püsti jäi. 15-aastane Hausenberg saabub Tehvandile tunni pärast. (Fotol ülal paremal: Bendi, tüdrukute treener Olev Roots, Hausenberg.)

Nüüd, aastaid hiljem, teeb Bendi üle 70-meetriseid, isegi üle 80-meetriseid õhulende. Ta kinnitab suusad alla, toetub taguotsaga poomile ning libistab seda mööda end raja kohale (fotol vasakul). Ainuüksi mõte, et peaks ta tugeva ja keerutava tuule käes korrakski vääratama, tasakaalu kaotama ning ta libiseb pidurdamatult alla, ajab mul närvi ärevile.

Ta seab prillid kindlamini näo ette, ootab veel kaks-kolm sekundit, vaadates, millal treener Pikkor eemal tornist käega märku annab, et nüüd on tuul hüppamiseks soodne, ning tõukab siis end poomilt pehmelt laskuma (fotol vasakul). Ei mingit ähkimist-puhkimist, nagu teevad enne katsele minekut kaugushüppajad, kolmikhüppajad, kõrgushüppajad jpt.

Tornis on kuulda, kuidas suusad koguvad jäigal rajal kiirust.

Viie sekundi pärast on Bendi saavutanud kiiruse 85 km/h. Seejärel läheb ta nukilt lendu (fotol paremal), ajab suusad laiali ja kaob järsu maandumisnõlva kumeruse taha sügavikku.

Sekundid mööduvad. Mitmed sekundid. Need venivad imelikult pikaks.

Keda aga pidurdusrajal ei paista – see on Bendi.

Mis sai edasi, loe laupäevase Postimehe Arteri loost «Lenda, tüdruk, lenda!» (seal on ka video lisaks).

Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

neljapäev, november 30, 2017

Pullerits: Kuidas ma jälle spordiga televiisorisse sattusin

Lugesin eile õhtul parajasti Vanity Fairi (fotodel), kus oli juttu New York Timesi ja Washington Posti lehesõjast president Donald Trumpi kajastamisel ning, mis mind eriti hämmeldusse ajas, Harvardi ülikooli püüdlustest keelustada meestudengite ühendused, sest nood kujutavad oma väidetavalt padumaskuliinse ja üdipatriarhaalse kultuuriga ahistamisohtu ning ei sobi auväärse kõrgkooli väärtusruumi - mis tegelikult on järjekordne näide, kuidas Ameerika on liberaalsuse sildi all toimuva lauskeelustamisega kaldumas totalitarismi (seal loos oli hea lause väärastunud mitmekesisustaotluse kohta: They want a campus where everybody looks different but thinks alike) -, kui järsku, umbes kella kümne ajal õhtul, hakkasin telerist rääkima.

Proovisin täna hommikupoolikul veebis leida toda klippi, et teilegi siin näidata, aga ei leidnud. Selle asemel leidsin aga hiljutise «Reporteri» loo iseendast ja oma sporditegemistest. Vaadake ja kommeneerige siis seni seda ja kui leiate eile näidatud klipi, linkige too ka kommentaariumi!

Fotod 1 ja 2: Ajakirja Vanity Fair hiljutised esikaaned. Fotode autor: Reuters/Scanpix

kolmapäev, november 29, 2017

Pullerits: Spetsialistid, nüüd on teie abi vaja!

Teie õnnetund on saabunud! Läheme teooriast praktikasse. Seega on teil aeg särada.

Esiteks, kuidas saab Katjuša termojaki (80% polüester ja 20% elastene) poripritsmetest täiesti puhtaks? Millist pesuvahendit tuleb kasutada ning mis moodi pesta? Pesumasin neist plekkidest igatahes jäljetult jagu ei saanud.

Teiseks, kas 42 eurot maksev Mavic Yksion maanteeratta rehv on kehvema jooksuga kui Schwalbe Durano S? Kas Mavicu rehvil olev muster annab mingi eelise või vastupidi, kaotab eelise võrreldes Durano S-i absoluutselt sileda rehviga?

Kolmandaks, mis mõju on sõidukiirusele sellel, kui vahetada 23-millimeetrine Durano S 25-millimeetrise Mavic Yksioni vastu? Ja huvi pärast: mis mõte on 28-millimeetristel rehvidel? Ja veel huvi pärast: milline on sõidukiirusele mõju, kui asendada 340-grammine rehv 290-grammisega?

Neljandaks, tehniline probleem. Treki tagumine ketaspidur on hakanud streikima. Kui pidurit tõmmata, siis on tunda, et pidurdus ei ole terav, vaid kergelt «tatine», ja teatud juhtudel võib isegi juhtuda, et pidur üldse ei võta – aga siis jälle töötab justkui korrektselt (näiteks täna hommikul mööda Vallikraavi tänavat laskudes tööle sõites). Seisvas asendis rattal pidurit tõmmates käib umbes 2/3 tõmbe peal taga pidurimehhanismis krõks, misjärel pidur absoluutselt kaob.

Viiendaks, aeg on viimaks Trekile ka porilauad soetada, sest ilm läheb selle nädala prognoosi järgi väga sopaseks. Kas Trekile on universaalseid porilaudu saada ning millised need peaks olema, et esi- ja tagaratta alt võimalikult vähe pritsiks? Poed pakuvad kindlasti igasugust kraami, aga siin on usutavasti mehi, kellel on isiklik kogemus ning just see praktika, nagu öeldakse, on tõe kriteerium.

Usun, et need siin on palju lihtsamad küsimused kui viimatised kümme küsimust Tanel Kangerti kohta. Aga elame, näeme.

Foto 1. Katusha meeskonna sõitja Simon Spilak. Foto autor: Imago Sport / Scanpix
Foto 2: Rattarehvi kollektiivne parandamine 1930. aastatel. Foto autor: Mary Evans Picture Library / Scanpix
Foto 3: Rehvi pumpamine aastal 1939. Foto autor: Mary Evans Picture Library / Scanpix
Foto 4: mehed parandavad jalgratast 1954. aastal Londonis. Foto autor: Mary Evans Picture Library / Scanpix
Kes küsimustele ei oska vastata, võib vaadata videot kohast, kus võib käia jalgsi ja rattaga sõita ei tohi.

esmaspäev, november 27, 2017

Pullerits: Kas juriidiline kähmlus ohustab suusahooaja avapauku?

Vaid veidi rohkem kui kaks kuud on jäänud Estoloppeti suusasarja alguseni – peaks ju treenima hakkama! –, aga spordimehed on äraootaval seisukohal. Esimesele etapile, Viru maratonile 27. jaanuaril on end seni kirja pannud vaid kolm suusatajat, neist üks liiati lühemale distantsile. Kas inimesed on ettevaatlikud, kaheldes mulluse kogemuse põhjal, kas talv ikka tuleb? Või on asi selles, et Viru maratoni toimumise kohta valitseb siiani vähene selgus?

Ega isegi veel suusatamisele mõtle. Lõppenud nädala saldo ratta seljas sai selline – ja olgu etteruttavalt öeldud, et lõpp vajus ikka üsna ära.

Neljapäeval MTB-rattaga (Trekiga, millega sõidan aasta ringi, mitte Cube’iga, mis on talveks konserveeritud) Tähtvere ja dendropargis 1:26, kokku 30,4 km.
Reedel taas MTB-rattaga sealsamas 1:22.40, kokku 29,6 km. 
Laupäeval ajasin maanteeratta välja, aga avastasin, et rehvid tühjavõitu – sõitsin nendega ettevaatlikult Zeppelini keskuse Hawaii Expressi (sest rattamehed olid A&T Spordist lahkunud ja kaks neiut enda asemele valvesse jätnud), lasin kummid ilusasti täis lüüa, aga kui ligi 50 km sai sõidetud, noist paar kilomeetrit külmas sajus, mis järsku kaela tuli, tabas halb üllatus – esirehv jooksis tühjaks. Ligi tosin kilomeetrit sõitsin koju tühja esirehviga, kandes keharaskust sadulas maksimaalselt tagumisele jooksule. Kokku 2:03.10ga 60,7 km. 
Pühapäeval, kui väljas oli märg-märg, ajasin taas MTB-Treki välja ja sõitsin 1:17.20ga 28 km, aga pärast olin pealaest jalatallani mudane, nii et kõik riided, isegi New Balance’i tossud, läksid pessu (Trek on tavapedaalidega, sest käin Trekiga ka tööl, isegi Tallinnas), ning pärast tuli ka ratast kõvasti küürida, et sellega linna vahel üldse liigelda kõlbaks.

Kokku lõppenud nädala nelja viimase päevaga rattasõitu 6:09.10, mille jooksul läbisin 148,7 km.

Aga suusatamine? Äraootav seisukoht selle alaga seoses on mõistetav, arvestades vihmast suve ja sügist – loogiliselt võttes on alust kahtluseks, kas ka talv mitte vesine ei tule. Ent küsimus on pigem selles, kas Viru maraton saab juriidikast lähtudes üldse toimuda.

Teada on, et Mõedaku spordibaasi, Viru maratoni võistluskeskuse üle käivad kohtuvaidlused. Ja Evi Torm, kes on aastaid Viru maratoni korraldamist vedanud, tunnistas mulle, et kui vaidlused käivad, siis tema lollustega tegelda ei viitsi, sest tal on niigi tegemist. Sest pole kindlust, et kui kohtuveskid jahvatavad, siis seal mingit võistlust üldse läbi viia annab. Seetõttu kaldus ta seisukohale, et Viru maraton tuleb ära jätta.

Aga Vahur Leemets, Viru maratoni teine korraldaja, oli teistsugusel arvamusel. Nimelt: et maraton tuleb ikka ära teha.

Mis te arvate, kumma seisukoht jäi peale?

Sedapuhku Leemetsa seisukoht. Niisiis, olgu see siin valjult välja öeldud: Viru maraton järgmise aasta 27. jaanuaril toimub (kui ilmaolud ikkagi lubavad).

Nüüd on küsimus selles, kus Viru maraton toimub.

Mõedakul küll mitte. Selle kandi võite algaval talvel maha kanda. Uue aasta Viru maraton stardib ja lõpeb Neerutis Pariisi puhkekülas. Seal, kus kaks aastat tagasi algas ja lõppes Tamsalu-Neeruti maraton.

Aga rada ei saa olema sama, mis oli üle-eelmisel talvel Tamsalu-Neeruti maratonil. Rajaga on üleüldse lood veel lahtised. Leemetsa sõnul on ideaalis plaanis valmistada ette 21 km pikkune ring, mida tuleb läbida kaks korda. Aga Torm ei välistanud varianti, et tuleb näiteks 25 ja 15 km pikkune ring. Detsembri alguses on korraldajail kavas läbi viia talgupäev, mille jooksul nad uurivad Tormi sõnul lähemalt, kust raja saab teha.

Leemets rääkis mulle, et uue hooaja Viru ja Tamsalu maratonil tuleb 9-11 km kattuvat rada, kuid selle erinevusega, et neil osadel sõidetakse eri maratonidel eri suunas. Raja põhjad on tema kinnitusel niidetud, lähiajal tuleb veel siin-seal raja ääres pisut võsaraiet teha.

Nüüd on kaks võimalust. Kas lähete kohe treenima ja siis panete nime Viru maratonile kirja – või teete vastupidi. Kes minult vihjet või isiklikku eeskuju ootab, siis tänase seisuga ei julge küll talve tulekusse panustada, mistõttu jätkan pedaalimist. Kiirused ka sadulas suuremad, kui imikat tehes või asfalti toksides.

Fotod 1-3: Eesti meistrivõistlused maastikurattakrossis tänavu suvel Valgehobusemäel. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 4: Mõedaku spordibaas mullu veebruari keskel. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Viru maratoni start 2015. aasta 24. jaanuaril. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: 2015. aasta Viru maraton. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Ja kõige lõpus üks väike video ka.

laupäev, november 25, 2017

Pullerits: Tanel Kangerti kümme õiget vastust

Siin Tanel Kangerti (fotol all vasakul) kohta esitatud kümne küsimuse õiged vastused.

Esiteks: millist hooaega peab Kangert oma kõige paremaks ja miks?
Õige vastus: 2010. aasta hooaega, sest see oli Kangerti sõnul lõbus. Profina oled aga kohustatud trenni tegema, seletas ta.

Teiseks: mida on Kangerti sõnul vaja selleks, et mõni eestlane võiks Belgia classicutel tegusid teha?
Õige vastus: teed, millel võistlus kulgeb, peavad olema pähe kulunud. Kuna classicute teid tunnevad hästi just belglased ja hollandlased, on noil Kangerti kinnitusel seal kõva eelis.

Kolmandaks: kes on meeskonnas see liige, ilma kelleta on Kangerti väitel Tour de France’il võimatu head tulemust saavutada? Vihjeks ka: see mees ei ole peatreener, klubi direktor, massöör, füsioterapeut, mehaanik jne?
Õige vastus: kokk.

Neljandaks: mille poolest erineb rattaproffide palgaarvestus meie kui tavakodanike palgaarvestusest?
Õige vastus: profid arvestavad aastapalka, meie, mitteprofid ehk tavakodanikud, kuupalka.

Viiendaks: mida nägi Kangert enda kinnitusel tänavusel Giro d’Italial saatusliku kukkumise ajal väga detailselt?
Õige vastus: «Kukkumise hetkel näed väga detailselt, mis juhtuma hakkab,» ütles Kangert.

Kuuendaks: miks ei sobi Kangerti sõnul talle paljud Tour de France’i tõusud, aga Giro tõusud sobivad paremini?
Õige vastus: Kangertile TdF-i tõusud ei sobi, sest need on väga pikad ja keskmiselt 5%-lised (tema sõnul tuim astumine), millest ka rasked mehed suudavad raske rauaga üles pressida; Kangertile meeldivad lühemad, rohkem kui 10%-lised tõusud.

Seitsmendaks: millest jääb Kangertil enda sõnul kõige rohkem puudu, et ta võiks edukalt sõita ka neil võistlustel, kus on munakivilõike?
Õige vastus: Kangert tunnistas, et tal ei ole munakividel lihtne, sest kaalub liiga vähe; tema sõnul on munakividel eelis 80-kilostel ja raskematel meestel, kes kividel nii palju ei põrka.

Kaheksandaks: millise füsioloogilise eripära tõttu eelistab Kangert teatud tingimustes tingimata elektroonilist käiguvahetajat?
Õige vastus: Kangertil jäävad külma ilmaga sõrmed kangeks, nii et enda sõnul ei suudaks ta tunnise külmetamise järel vasaku käega üldse enam käike vahetada.

Üheksandaks: mille poolest erineb Kangerti sõnul gruppetto tegevus laskumisel teinekord võistluste liidrite laskumisest?
Õige vastus: Kangerti väitel sõidab gruppetto laskumisi sageli kiiremini, kui sõidavad võistluse liidrid, ning võtavad suuri riske, sest vaja on ajalimiidi sisse mahtuda.

Kümnendaks: millistel võistlustel saab eriti määravaks Giuseppe Martinelli panus ning milles see panus seisneb?
Õige vastus: saab eriti määravaks Belgia, Itaalia ja Prantsusmaa classicutel, sest ta tunneb põhjalikult kõigi sealsete võistluste teid ning teab, kus on kunagi midagi juhtunud ja ette võetud.

No näete, ei olnud ju vastustes midagi üleloomulikku ega keerulist. Miks te hakkama ei saanud?

Foto 1: Tanel Kangert tänavu 20 juunil Tallinnas Eesti Jalgratturite Liidu pressikonverentsil. Foto autor: Georg Kõrre, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert mullu 23. oktoobril Abu Dhabi tuuri võitjana. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert lõpetamas Rio de Janeiro olümpia grupisõitu 9. kohaga. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert sõitmas 2011. aasta Tartu rattamaratoni võidu poole. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

kolmapäev, november 22, 2017

Pullerits: Kümme karmi küsimust seoses Tanel Kangertiga

POOLED KÜSIMUSED OOTAVAD VEEL ÕIGET VASTUST. PALUN PINGUTAGE!
Siin on paljud ette heitnud – alusetult, nagu ikka –, et olen neile nädala jooksul rääkinud Tanel Kangerti (fotol paremal) räägitust edasi seda, mida nad nagunii teavad. Tegelikult see muidugi nii ei ole. Olen neile ja teile rääkinud seda, mina nemad on ja teie olete arvanud, et Kangerti kohta teate, ilma selleks faktilist kinnitust omamata. Teisisõnu: teil on olnud ainult oletused ja arvamused. Aga nüüd, tänu minu reporteritööle, on teil lõpuks ka faktid. Palju õnne!

Teeme nüüd väikse katse, kui palju te Kangerti kohta tegelikult ja iseseisvalt teate. Esitan teile kümme küsimust lähtudes sellest, mida Kangert üle-eelmisel pühapäeval Eesti spordimuuseumis rääkis – ja vaatame, kui kiiresti siin õiged vastused teilt tulevad. Ja kas üldse tulevad.

Esiteks: millist hooaega peab Kangert oma kõige paremaks ja miks?

Teiseks: mida on Kangerti sõnul vaja selleks, et mõni eestlane võiks Belgia classicutel tegusid teha?

Kolmandaks: kes on meeskonnas see liige, ilma kelleta on Kangerti väitel Tour de France’il võimatu head tulemust saavutada? Vihjeks ka: see mees ei ole peatreener, klubi direktor, massöör, füsioterapeut, mehaanik jne? Õige vastus: kokk (11:01).

Neljandaks: mille poolest erineb rattaproffide palgaarvestus meie kui tavakodanike palgaarvestusest? Õige vastus: profid arvestavad aastapalka, meie, mitteprofid ehk tavakodanikud, kuupalka (11:16).

Viiendaks: mida nägi Kangert enda kinnitusel tänavusel Giro d’Italial saatusliku kukkumise ajal väga detailselt?

Kuuendaks: miks ei sobi Kangerti sõnul talle paljud Tour de France’i tõusud, aga Giro tõusud sobivad paremini? Õige vastus: Kangertile TdF-i tõusud ei sobi, sest need on väga pikad ja keskmiselt 5%-lised (tema sõnul tuim astumine), millest ka rasked mehed suudavad raske rauaga üles pressida; Kangertile meeldivad lühemad, rohkem kui 10%-lised tõusud. (Heiki)

Seitsmendaks: millest jääb Kangertil enda sõnul kõige rohkem puudu, et ta võiks edukalt sõita ka neil võistlustel, kus on munakivilõike? Õige vastus: Kangert tunnistas, et tal ei ole munakividel lihtne, sest kaalub liiga vähe; tema sõnul on munakividel eelis 80-kilostel ja raskematel meestel, kes kividel nii palju ei põrka. (Heiki)

Kaheksandaks: millise füsioloogilise eripära tõttu eelistab Kangert teatud tingimustes tingimata elektroonilist käiguvahetajat?

Üheksandaks: mille poolest erineb Kangerti sõnul gruppetto tegevus laskumisel teinekord võistluste liidrite laskumisest?

Kümnendaks: millistel võistlustel saab eriti määravaks Giuseppe Martinelli panus ning milles see panus seisneb? Õige vastus: saab eriti määravaks Belgia, Itaalia ja Prantsusmaa classicutel, sest ta tunneb põhjalikult kõigi sealsete võistluste teid ning teab, kus on kunagi midagi juhtunud ja ette võetud. (MargusM, 20:48)

Selleks, et vastamine läheks libedamalt ning püsiks ülevaade, millised küsimused on juba vastatud, siis kommentaaride lahtrisse kirjutatud õiged vastused kannan siia küsimuste järele koos lisandusega, kes on õige vastuse andnud (kui te nime alla ei pane – ja enamik kardab seda nagu vanakurat välku –, siis jääb õige vastuse andjale tunnustuseks vaid vastuse esitamise kellaaeg).

Näis nüüd, suured rattasõidu, Kangerti (ja Moabi) spetsialistid, kas saate täna õhtuks kamba peale kõik küsimused vastatud. Aeg läks!

Foto 1: Tanel Kangert lõpetamas tänavust Tartu rattamaratoni. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert (vasakul) lähenemas tänavuse Tartu rattamaratoni lõpujoonele. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix