Vahur Teppan, punase lipuga Hiina valge suusamüts peas, seadis end stardijoone taga otse minu selja taha. Mul oli peas Team Haanja sinine müts ja seljas Eesti koondise pimedas läiklev Salt Lake City olümpia aegne suusavorm. Mõõtsin Teppanit kiirpilguga pealaest suusasaabasteni. Ta on Hiina koondise treenerina ju hiinlastega koos lõigutrenne teinud, nagu ta tunnistas. Pakkusin Teppanile, et startigu enne mind. Ei tahtnud talle rajal ette jääda.
Teppan ei võtnud mu pakkumist vastu.
Selleks ajaks olin Tähtvere spordipargi sprindiringil Tartu suusasprindi meistrivõistlustel ja Lemeksi suusatalve sarja esimesel etapil kaks sõitu juba teinud. Teppan asus alles esimest korda joonele. Võistlus toimus klassikatehnikas, aga meil oli üks eriti suur erinevus: osalesin klassikasuuskadega, Teppan aga uisusuuskadega. Teisisõnu: panustasin pidamisele, Teppan libisemisele.
Esimene sõit lõppes mul sisuliselt juba esimese laskumise järgses raja kõige kiiremas-teravamas kurvis, kus tuleb agressiivselt jalgadega töötada. Seal jäi üks aeglasem sõitja keset rada lihtsalt jalgu. Hoo säilitamiseks otsustasin mööduda temast väljaspoolt, kui siis pimedas ühtäkki märkasin, et mu prognoositav trajektoor kipub mind juhtima rajalt välja kraavi. Nägin kurja vaeva, et seda vältida. Igasugune hoog kadus ning oli selge, et siit head aega ei tule. Ometi sõitsin pingutades lõpuni. Võistlusreeglid nägid ette, et kolmest sõidust lähevad arvesse kaks paremat. Kes teab, mis nois kahes järgmises võib juhtuda.
Niisiis tuli pärast avasõitu teha vigade analüüs. Läksin probleeme põhjustanud künkale ning sõitsin sealt mitu korda alla, otsides optimaalseimat sõidujoonist. Kuid leidsin uue käigu hoopis ootamatust kohast.
Oli ju vaja künka otsa tagasi saada, et uutele sõidujoone otsingutele minna. Täiesti juhuslikult avastasin, et ei ole mõtet jäljes üles kangutada, kogu aeg peljates, ega suusk äkki tagasi lipsa; et palju lihtsam ja tõhusam ja kindlam on mäest üles joosta. Jah, just joosta. Nagu seda oleme näinud Eesti sugulastega Norra suusaässa Johannes Høsflot Klæbo esituses.
Läksin otsima ühte lahendust, aga leidsin juhuslikult ka teise.
Otsustasin teise sõidu teha tõusudel jooksustiilis.
Ja tegingi. Võrreldes esimese sõiduga kümme sekundit kiiremini.
Aga kolmandas sõidus seadis end minu tuulde Teppan. Tema mure, kui ta sõidu untsu keeran, mõtlesin, kui ta oli mu pakkumisest minu ees rajale minna loobunud.
Kasutasin tõusudel taas jooksusammu. Esimene tõus – kergelt. Teine tõus – ka kergelt. Kolmas tõus – samuti kergelt. Võistluse peakohtunik Ergo Kukk ütles pärastpoole, et sammude sagedus oli väga tihe ja tempo hea. Järelikult oli efekti. Isegi tundsin, et võrreldes paljude paaristõugetega kangutajatega läksin üles märksa hoogsamalt.
Viimasesse kurvi minnes kuulsin hõikeid, et Teppan on tagant tulemas. Et kumb enne finišisse jõuab, kas mina või tema.
Hoolimata vasaku, vigastatud käe teibitud randmest, teibitud paremast, omal ajal opereeritud põlvest ja musta laia krõpsvööga toestatud seljast, mida on viimastel aastatel seiranud oht paaristõuketöö ajal ja kere pingutades ära tõmmata, panin käed tööle ja tõukasin end jõudu kokku võttes lõpu poole. Ümberringi kaikusid hõiked Teppani lähenemisest.
Aga ei saanud Teppan mind kätte. Enne sain mina finišijoone kätte. Virutasin parema käega võidukalt taeva poole. Revanš eelmise aasta kevadel keppideta suusatamises temalt (ebaõiglaselt!) saadud kaotuse eest sai võetud.
Vaatasin hiljem Teppani teist sõitu. Too jäi tal kolm sekundit aeglasemaks kui esimene. Ta liikus hästi, kindlalt ja tugevalt, aga juba siis, kui ta stardist väljus, oli näha, et niisugust lennukust, millega ta avaldas mulle sügavat muljet tunamullu, nii et mul suu lahti vajus, sedapuhku polnud. Selge see, eks pikad reisid Hiina vahet nüristavad. Ütlesin ka talle endale, et minu arust jäi tal viimane käik sisse panemata, et kogu aeg oli tunne, et umbes neli protsenti jääb maksimaalsest lennukusest ja särtsust vajaka. Ta ei vaielnud vastu. Kes teab, võib-olla ka seetõttu, et ta oli pärast teist sõitu omadega üksjagu läbi, rippus keppidel, pilk maas. Oli lausa nii läbi, et palus naisterahval endal suusad alt ära võtta.
Pärast aitasime koos Tartu maratonil korduvalt esisaja piiril lõpetanud Priit Roodeniga vabatahtlikena Teppanil ja tema abilistel võistluse kokkupakkimisel kõige raskemaid töid teha. Tassisime piirdeaiad ja nende alused eemale hunnikusse.
Kokkuvõttes jäin Tartu meistrivõistlustel oma vanuseklassis (50+) Teet Jagomäe, Kalev Vungi, Rein Kullamaa ja Veiko Soo (kõik minust kolm-neli aastat nooremad mehed) järel viiendaks, edestades kahe sõidu kokkuvõttes 1,2 sekundiga Margus Rauda ja ligi kolme sekundiga viiendaks tulnud talitriatloni MM-võistluste mullust neljanda koha meest Aivar Veri.
Millest siis hoolimata Klæbolt jooksvalt üle võetud jooksusammust puudu jäi?
Peakohtunik Kukk ütles, et puudu jäi aktiivsest tööst tõusu otsas. Et liiga vara võtsin sisse laskumisasendi. Ja kuna Tähtvere sprindirajal on määrava tähtsusega väljalibisemine, nagu seletas võistlusjärgses usutluses Teppani järel meeste põhiklassis teiseks tulnud Martti Himma, siis seal kogunes kaotusmeetreid ja -sekundeid järelikult üksjagu. Vähemalt nüüd tean, millele edaspidi tähelepanu pöörata nüüd, kui efektiivne jooksusamm kindlalt arsenalis.
Igatahes edasiminek mullusega on märgatav. Siis sõitsin Lemeksi sarjas sama ringi klassikatehnikas aegadega 3.12, 3.16 ja 3.19.
Nüüd olid ajad 2.51,1, 2.52,8 ja 3.01,9 (too õnnetu esimene sõit).
Vähemalt on hooaja avastart tehtud ning korraliku pingutuse maitse suhu saadud.
Üks asi siiski veel: minu vanuseklassis oli ringi pikkus 900 meetrit, meeste põhiklassis 1200 meetrit.
Kõik fotod: Tartu suusasprindi meistrivõistlused (Lemeksi suusatalve sarja esimene etapp) kolmapäeva õhtupoolikul Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
