Kolmapäev, jaanuar 26, 2022

Pullerits: Kas ma olen nüüd treenitum kui Karel Tammjärv ja Algo Kärp?

Kannatamatud ja läbematud tegelased on taas kütmas üles intriigi, kas ma ikka laupäeval Viru maratonile tulen. No kuulge: kogu maailm muretseb selle üle, kas Venemaa ründab Ukrainat, aga teie väike maailm tiirleb ümber selle, kes saabub Mõedakul starti ja kes mitte. Kas poleks aeg horisonti ometi avardada?

Enne kui suusad kuskil joonele lükata, tuleks ikka veenduda, kas vorm, mis näib olevat kogutud, ka kannab või on petlik. Viimase aja mahukad ettevõtmised, näiteks sel esmaspäeval 150 000-lises tiraažis ilmunud lugu EKRE väidetavast vaktsiinivastasusest, on võtnud palju aega, ka vaeva, sest ega latti saa alla lasta. Sedasi õnnestuski eelmisel nädalal suusad alla saada vaid neljal päeval. Suusasõiduaega kogunes paar minutit üle nelja tunni ning kilomeetreid ligi 53.

Ega seda nii vähe olegi. Samas lehes, kus ilmus minu ülimenukaks kujunenud EKRE-lugu, rääkis Karel Tammjärv, et tema enam ei treeni, vaid käib harrastajana suusatamist nautimas, ning tunnistas, et ei tea, kas ta kunagi rinnanumbriga enam starti tulebki. «Praegu poleks ilmselt veel väga mõnus võistelda, sest pole kiiremaid liigutusi veel teinud,» ütles ta ajakirjanik Karl Juhkamile.

Sama ebalevaks, nagu Tammjärv, jäi edasise võistlemise teemal ka Algo Kärp. Ta rääkis Juhkamile, et tahaks küll pingutada, kell aega mõõtmas, kuid viimasel ajal on ta sattunud suusatama vaid korra nädalas, ja sedagi nautides. «Olen ikka täielik pühapäevasuusataja,» ütles Kärp.

Tammjärve ja Kärbiga võrreldes olen seega innukas treenija, aga mis parata – need mehed pole enam mõõdupuuks, seda mitte seoses lähimöödaniku, vaid treenimisega. Täna tegin töös pausi ja käisin Tähtvere spordipargis katsetamas, milline minek on. Panin piiri sinna, et pulssi üles ei aja, higistama hakkamist püüan vältida ja hingamise hoian rahuliku, liigutused lõdvad. Sõitsin veidi rohkem kui tosin kilomeetrit veidi rohkem kui kolmveerand tunniga, mis teeb keskmiseks kiiruseks pisut üle 16 km/h.

Mul puudub nüüd mõõtkava, mis ütleks, kas sellise vormi pealt tasub laupäeval Viru maratonile tulla ja millise koha seal võiks välja sõita. Kes teab?

Foto 1: Tartu Tähtvere spordipargi Pulleritsu-nimeline 850-meetrine ovaal 18. jaanuari hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Vaated Tähtvere spordipargi 1,3-kilomeetrisele sprindiringile 18. jaanuari hommikul. Fotode autor: Priit Pullerits

Reede, jaanuar 21, 2022

Pullerits: Kas lähenev olümpia paneb juba pinged peale?

Olen kuulnud, et paljud on hämmelduses, isegi segaduses, miks mind pole õhtuti Tähtvere spordipargis tiirutamas. Rahu, ärge paanitsege! Ma käin seal siis, kui teie ei käi. Näiteks täna hommikul, kui väljas oli valge ja sadas värsket lund. Näiteks teisipäeva hommikul, kui väljas säras päike. Ja mõlemal päeval oli Vahur Teppan sealsamas suusatunde läbi viimas. Need hommikused sõidud on hoopis teine tera, kui treenida õhtupimeduses, tööpäevast vaimselt väsinuna – kas olete proovinud?

Mul on ka täiesti loogiline põhjus, miks tööajast suusatamas käia. Nimelt omal ajal Ameerikas jagasid kogenud kolleegid nõu, et kui suur reporteritöö tehtud – ja teisipäeva hommikuks sai tehtud meeletult suur reporteritöö, mille vilju saate loodetavasti näha esmaspäevases lehes üle kahe külje (fotol paremal loo plaan) – , siis enne kirjutama asumist lülita end mõneks ajaks välja muule lainele, nii kogunevad ja settivad mõtted. Teisipäevane hilishommik tuletas nood väärt õpetussõnad erksalt meelde. 

Aga läheb ka halvemini (kadestajate rõõmuks). Neljapäeva hommikul sain oma ajakirjanikutee ühe suurema korvi. Leppisin esmaspäeval seoses läheneva olümpiaga kokku suure intervjuu ühe Eestis väga tuntud ja lugupeetud, isegi armastatud inimesega. Kahel järgmisel päeval täpsustasime veel üle usutluse aega. Neljapäeva hommikul, kui rongiga Tartust Tallinna sõitsin, panin eelmise päeva eeltöö põhjal paberile üksikasjaliselt kirja kogu intervjuu plaani ja strateegia (mida küsida, kuidas küsida, mis järjekorras küsida jne) – teen seda alati, sest ettevalmistus on igal alal pool võitu. 

Siis, kui olin paberil punkti pannud, vaatasin telefoni, kas vahepeal on keegi helistanud või sõnumi saatnud. Oligi üks sõnum. Sellelt inimeselt, keda pidin veidi rohkem kui kolme tunni pärast intervjueerima. Ta kirjutas ja vabandas, et ei soovi intervjuud anda ja palus, et mõistaksin tema soovi.

Eks see oli jahmatav, ei salga, aga mõistan küll. Olümpia tekitab ikka suuri pingeid. Enne seda ei taha paljud midagi rääkida, sest see paneks pinged peale. (Siiski rääkisid enne Tokyo suveolümpiat kõik, kellele helistasin – teiste seas Katrina Lehis, Rasmus Mägi ja Tanel Kangert –, kuidas nad kavatsevad olümpiamullis, kus vabalt liikuda ei saa, oma aega sisustada – keegi kuraditosinast ei öelnud ära.)

Ma ei tea, mis oli sedapuhku mulle äraütlemise põhjus – kindlasti mitte isiklik –, sest kui inimene on otsustanud, et ta ei taha intervjuud anda, ei maksa teda hakata kõnedega pommitama, asja uurima ja inimest vastupidises veenma, sest ega sellest head nahka tuleks, kui intervjuud vastu tahtmist anda. Saatsin sõnumi, kus ütlesin, et oi, kui kahju, ja pärisin, kas juhtus midagi, kuid ootuspäraselt sellele vastust ei saanud. Nagu öeldud, ega ma seda eeldanudki.

Solvunud ei ole, pahane ka mitte, sest eks minu töö sõltubki teiste inimeste vastutulelikkusest ja koostöövalmidusest. Ka äraütlemised ja tagasilöögid käivad asja juurde. Loodetavasti saame rääkida edaspidi.

Fotod 1, 3, 5-6: Ühekilomeetrine nn Lauri ring Tartus Tähtvere spordipargis eelmise nädala laupäeval. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu suure, loodetavasti esmaspäeval Postimehes ilmuva loo plaan. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Pulleritsu-nimelise 850-meetrise ovaali Emajõe-poolne sirge Tartus Tähtvere spordipargis eelmise nädala laupäeval. Foto autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, jaanuar 17, 2022

Pullerits: Kas Stradivariusega on rahamured nüüd igaveseks murtud?

Olen kaugel teie trikitamisest, et tõmmata sirgjoon või võrdusmärk viiuldamise ning suusatamise või rattasõidu vahele, aga seekord on asjalood kõigile nähtavalt mõtlemapanevad.

Mõni aeg tagasi ilmus mu peres välja viiul, mille olin valmis Eesti ostan-müün-vahetan portaalis odava hinnaga ära andma. Küsisin algul vist 30 eurot, kui õigesti mäletan. Kohe ilmusid huvilised. Aga siis tuli meelde, et mul on aasta vanem koolivend, tuntud viiuldaja, kes omal ajal elas ses kandis, kus nüüd elan, ja võtsin temaga ühendust. Ta tuli pealinnast kohale, vaatas viiuli üle ja ütles, et selle hind on 250 eurot. Ladus raha peo peale. Mõni aeg hiljem helistas ja andis teada, kes oli see nimekas ettevõtja, kellele ta selle viiulimängu õppimiseks edasi andis.

Viiulite hinnad on ikka hoopis midagi muud kui klaveril. Selgus, et 1970ndate keskel ostetud Krasnõi Oktjabr, mis tollal maksis üle 400 rubla, pole nüüd väärt peaaegu tuhkagi. Kuulutuse peale õnnestus siiski leida Rakverest üks pere, kes oli nõus selle mullu maikuus enda määratud sümboolse tasu eest ära viima (fotol vasakul). Muidu poleks sellest lahti saanud, kui oleksin hakanud mingit suuremat summat küsima. Sain 30 eurot ja vanematekodus suurest ruumivõtjast lahti.

Paar kuud tagasi leidsin vanematekodus komkust - see on katusealune väike urgas, kuhu oli kogunenud vanakraami, alates ajalehtedest kuni raamatute ja Eesti paberkroonideni - ühe viiulivutlari. Kohe tuli meelde endine koolivend, kes oli eelmise viiuli eest andnud 250 eurot. Palusin, et kui tal aega, tulgu vaatama, mis see pill (kõige ülemisel fotol) väärt on.

Eks ma uurisin ise ka seda huvi pärast. Teadsin, et see on vanaisa vana pill, umbes 40 aastat kasutamata seisnud. Kust vanaisa selle sai, pole aimugi, sest ta elutee oli, kuidas nüüd öeldagi, lai ja kirju. Siis märkasin viiuli tagaküljele sisse pressitud nimetust Storioni (fotol ülal paremal). Guugeldasin ja sain teada, et Storioni viiuli eest on suurim oksjonil saadud summa 664 821 dollarit. Pole paha!

Uurisin siis edasi. Piilusin sisse ka. Ja just seal, nagu olin saanud teada, kus peab olema kõnekas kiri, oligi kirjas: Antonius Stradivarius (fotol vasakul). Teda ei olnud vaja guugeldada.

Nüüd on mõttetööd ja vaagimist ja kalkuleerimist. (Tühja sest suusatamisest ja rattasõidust - nii et sirgjoont ja võrdusmärki nende alade ja viiuli vahele pole siiski vaja tõmmata.)

Fotode autor: Priit Pullerits

Reede, jaanuar 14, 2022

Pullerits: Selle talve suur küsimus: kas Estoloppeti maratonidesse tasub panustada?

Eesti tänavune talv on nagu elektrihind. Kas teate, miks? Mõlemad on ääretult volatiilsed. Ehk kõikuvad. Kuigi elektrihind tundub paljudele püsivalt kõrge, on see ju väga erinev päeval ja öösel, rääkimata äsjasest mitmekordsest erinevusest Soomes ja Eestis. Sama on talvega: paar päeva tagasi näitas Jõgevamaal isa juures hilisõhtul -25, millele järgnes kaks päeva hiljem +2 ja veed läksid voolama.

Kas saab sellise volatiilsuse korral olla kindel, et kahe nädala pärast Viru maraton üldse toimub? Vaadates, kuidas soe, tuul ja vihm lund hävitavad, vähemasti Tartus – akna taga on maa enamasti roheline –, on optimismiks vähe põhjust. Viru maratonile praegu pilet osta on sama riskantne tehing, kui hakata kõikuval ja kahtlaste väljavaadetega börsil aktsiaid ostma: vabalt võid jääda tühjade pihkudega.

Siiski on neid, kes usuvad. Viru maratoni pikale, 42 km distantsile on end kirja pannud 89 inimest ja poole lühemale maale 25. Ent see näitab, et enamik on ikkagi äraootaval seisukohal. Näiteks pole kirjas ühtegi Teppanit, ka mitte möödunud talve suusaraportööri Jaanus Laidveed. Nädal pärast Viru maratoni toimuvasse Tamsalu-Neeruti maratoni on veel vähem panustajaid: kahe distantsi peale kokku 62. 

Muidugi võib siin tõstatada küsimuse, et kui enamik end kirja ei pane, siis maratoni korraldajad ei saagi maratoni äkki korralikult korraldada, sest raha ei laeku. Et äkki solidaarsusest peaks ikka kirja panema? Aga kas sama hoiaku võtaksite ka siis, kui teemaks oleks raha viimine börsile: et firma vajub ju põhja, kui ta raha juurde ei saa? Keegi teist ei lähe ainuüksi kaastundest oma raha börsil mängu panema, kui on võimalus sellest suure tõenäosusega ilma jääda. Te ei paneks ju oma raha mängu isegi siis, kui oleks vaja päästa teie tööandjat, keda ähvardab pankrot, et ta saaks äkki kuidagi siiski mõnda aega edasi tegutseda.

Jah, suusamaratoni korraldamine on seotud riskiga. Aga see on korraldajate enda võetud risk. Alati on ju võimalus see tegemata jätta, kui korraldaja hindab tõenäosust miinusesse jääda väga suureks. Kogu elu, kus suunas ka ei vaata, on üks lõputu valikute tegemine ja risk. Maratoni korraldajad ei ole siin teistega võrreldes kuidagi halvemas olukorras. 

Lõppeva nädala ilmaolud ja töö, mis andis võimaluse teha kaks väga huvitavat, põhjalikku ja sisukat lugu - ühe neist Ukraina mitme ministri nõuniku Jaanika Meriloga (fotol ülal paremal), kes seletas lahti Ukraina ja ukrainlaste olemuse ja meelsuse, ning teise sellest, kuidas Eesti filmitegijad leidsid järsku suure raha, ent siis peaaegu kõigest sellest ilma jäid -, ei ole jätnud suurt sportimisvõimalust. Möödunud laupäeval ja pühapäeval sai siiski liigutatud, kuigi ülemiste hingamisteede ärritus ei ole seniajani taandunud, ent mõtlesin, et saagu, mis saab, tuleb riskida (sic!). Selles mõttes risk õigustas, et tervis hullemaks ei läinud, ent paremaks ka mitte. Visad on need praegused viirused! 

Loomulikult hoidsin hingamisteid ärritamast ning keskendusin suusaradadel eeskätt tehnikale. Kui oskuslikke sõitjaid vaatate, siis näete, et ega nad üleliia rabele ja kanguta, vaid teavad, kuidas rahulikult libistada – nad lähevad edasi justkui iseenesest. Sama soovitan ka teile: ärge minge rapsima ja punnima, nagu väga paljusid rajal näen, vaid pühendage tähelepanu sellele, mis moodi saavutada võimalikult vähese energiakuluga võimalikult kiire edasiliikumine.

Täpselt sama on ju elektritarbimisega, kui te ei ole koos nii suure õnnega, nagu mina, kes maksis detsembris elektri eest 80 eurot: tuleb planeerida, kuidas elektrist võimalikult palju võtta, samal ajal selle eest võimalikult vähe makstes. Paraku talve osas mingist planeerimisest ja kavaldamisest kasu ei ole: ilm tuleb Viru ja Tamsalu maratoniks selline, nagu parajasti tuleb. On igaühe subjektiivne otsus, kas panna nendeks raha alla või mitte. Mina oma otsust valjult kuulutama ei hakka, sest see tähendaks majanduskeeles turu mõjutamist.

Fotod 1 ja 3: Suusatajad selle nädala teisipäeval külma ilmaga Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 7: Keskpäevane päikseline krõbe talveilm selle nädala teisipäeval Tartus Tähtvere linnaosas. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 8: Härmas puud selle nädala teisipäeval Tartus Tähtvere linnaosas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Jaanika Merilo. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 6: Alexela noortesarja teine etapp eelmise nädala laupäeval Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

Teisipäev, jaanuar 11, 2022

Pullerits: Kui palju neelab sportimine aega tegelikult ja kuidas teenida lisatulu?

«Aruandlust! Aruandlust!» kaigub taas kõrvulukustav nõudlus üle spordiblogosfääri. Arusaadav, kõik tahavad ju teada, kas nad on teinud trenni ikkagi piisavalt. Või on äkki hoopis ülepingutanud? Selleks vajavad kõik usaldusväärset võrdlusmõõdikut. Ja mis veelgi tähtsam: isegi kui võrdlus enda ja etalonmehe treeningutega tehtud, kerkib küsimus – ja see on küsimus, millest sõltub pere rahulolu ja toimetulek –, kas ja kui palju jääb treeningute kõrvalt vaba aega, et teenida põhipalgale juurde lisatulu, sest nagu nüüd kuulda, siis 2000-eurone elektriarve lööb valusalt isegi nii paljunõutud ja isegi ultraspordis suutliku mehe nagu Raivo E. Tamme isikliku eelarve pihta. Kusagilt tuleb see raha ju teenida, millega ka sel ja järgmisel ja ülejärgmisel kuul hinge sees hoida, enne kui võiks loota leevendust (minu elektriarve suurenes detsembris tervelt kaks korda, 40 eurolt 80 eurole), sest sport ja trenn – need viivad ju raha ainult välja (kui te ei ole sama oskuslik nagu mina, kel oli taipu kõik vajalik varustus hankida juba aastate eest, mil vaba raha oli kõigil palju rohkem, kui nüüd).

Niisiis, palun võrrelge oma tegemisi – siin on ülevaade minu mullusest spordiaastast.

Sportimiseks kulunud aeg 168 tundi ja 49 minutit. See teeb kokku 7 ööpäeva ja 49 minutit ehk pisut üle nädala.

Sportimispäevi 166. See tähendab, et kui alustada sportimisega 1. jaanuarist ja sportida iga päev, kestaks sportimise päevad 15. juunini ehk aasta 24. nädala teise pooleni.

Keskmise sportimiskorra pikkus 1 tund ja 1 minut. Selle ajaga läbiks kõvad jalgratturid üle 50 km ja jooksjad umbes 20 km.

Rattaga sõidetud aastas 2864 kilomeetrit. Seda on 550 km vähem, kui oli mulluse Tour de France’i kogupikkus.

Suusatatud aastas 639 kilomeetrit. See teeb kokku veidi rohkem kui kümme Tartu maratoni.

Kes sündmuste käiguga järjepidevalt kursis, teab, et lõppenud aasta oli varasematest märksa erinev, sest nõudis eluliselt olulisele organile eriliselt suure tähelepanu pööramist. See sundis ettevaatlikkusele.

Kui palju siis lisatulu teenimiseks aega jäi? Aga palun!

Kevadsemestril veebiõppetöö läbiviimisele kulunud aeg 27:20.

Kevadsemestril tudengite kodutööde parandamisele kulunud aeg 86:40.

Kevadsemestril õppetööle kokku kulunud aeg 114 tundi.

Sügissemestril auditoorse õppetöö läbiviimisele kulunud aeg 31:09.

Sügissemestril tudengite tööde parandamisele kulunud aeg 21:57.

Sügissemestril õppetööle kokku kulunud aeg 53:06.

Kevad- ja sügissemestril õppetööle kokku kulunud aeg 167:06. See tähendaks 21 kaheksatunnist tööpäeva ehk pisut rohkem kui nelja töönädalat lisaks.

Teisisõnu: õppetööle kulus ümardatult ainult poolteist tundi vähem kui sportimisele.

Huvitav, kui see aeg kulutada sportimisele, mis oleks tulemus siis?

Foto 1: Tartu Tähtvere linnaosa 25. detsembril 2021. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Emajõe-äärne suusasiht Tartu dendropargis 9, jaanuaril 2022. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu Tähtvere linnaosa 7. detsembril 2021. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kes tunneb ära, mis kohaga on tegemist? Foto autor: Priit Pullerits

Laupäev, jaanuar 08, 2022

Pullerits: Kas Eesti spordis levib vaimne väärkohtlemine?

Kui hakkasin tegema lugu vaimsest väärkohtlemisest Eesti spordis, olin valmis selleks, et see ohustab rohkem lapsi kui proffe. Lihtne on ju karjuda endast väiksema ja nõrgema peale, kui sõimata täiskasvanud inimest savijalgadel idioodiks või kobakäpast debiilikuks. Aga tuli välja, et mida kõrgem sportlase tase, seda rohkem on ta vaimset väärkohtlemist tunda saanud.

Arvestades, et tüdrukud on nõrgemad kui poisid, võinuks arvata, et nemad on rohkem väärkoheldud kui poisid. Jälle valesti! Jah, teada on, et näiteks võimlemistrennis või balletitunnis tehakse tüdrukutele kõvasti liiga – mõni aasta tagasi sattus üks noor võimlemistrenni andnud naine isegi kohtupinki, kui oli tekitanud õpilast spagaati surudes tollele nii tõsise vigastuse, mis ilmselt ei parane niipea –, aga tegelikult saavad poisid vaimselt palju rohkem valusalt vatti.

Vaimse väärkohtlemise teemani juhatasid mind mullu päevavalgele tulnud juhtumid Kelly Sildaru peres, Katrina Lehise ahistamine, Arvi Aaviku intiimsevõitu suhtlus noorte naismaadlejatega, Raimund Pundi poistelembuse ilmsiks tulek ja Nõmme Kalju välistreeneri intiimsuhe noore naisjalgpalluriga. Need, olgu öeldud, ei olnud mullu ainsad lood, ent näitasid komplektis kujukalt, et vaimne ja muu väärkohtlemine on ka Eesti spordis saanud teemaks.

Siit on loomulikult kerge kerkima teemal, mis on ikkagi vaimne väärkohtlemine ja kas iga sõimusõna peaks päädima alaliidu distsiplinaarkomisjoni kokkukutsumisega. Nagu spordipsühholoogid mulle seletasid, algab väärkohtlemine sellest, kui tekib muster: kui väärkohtlev käitumine on ennustatav, tahtlik, süsteemne ja potentsiaalselt vaimselt kahjulik. Niisiis, kui treener ütleb hoolealustele pahameelehoos „kuradi jobukakud”, ei tähenda see automaatselt väärkohtlemist, aga kui ta alustab enam-vähem iga minutilist vaheaega pöördumisega „kuradi jobukakud”, on seda juba raskem emotsionaalse hetkepurtsatusena õigustada.

Küsimus tekib ka sellest, kui palju võib treener sportlasele kätt külge panna. Kuigi käisin viimati sportvõimlemise trennis siis, kui olin 1. klassis, on selge see, et sel alal ei saa midagi õpetada, kui treener sportlast ei puuduta. Mäletan, et kohe esimesel korral pani treener mind istuma harkasendis kangile ning pea ees alla sukeldudes 360-kraadist ringi tegema. Ära tegin! Aga ainult tänu sellele, et treener toetas, aitas ja julgestas.

Tegelikult on sellelegi olukorrale lahendus leitud: treener peab lapsevanemaga eelnevalt kokku leppima, mida ta lapsega trennis teeb ja kuidas teeb, ning siis ei teki tõenäoliselt ka lahkarvamusi, kas kõik oli viisakas, korrektne ja lubatud või mitte.

Proovisin samuti oma väga lühikeselt sportlasteelt meenutada juhtumeid, mis võiks klassifitseeruda vaimseks või emotsionaalseks väärkohtlemiseks – Eesti Jalgpalli Liidu laste turvalisuse ja heaolu 80-leheküljeline käitumisjuhend eristab füüsilist, seksuaalset ja emotsionaalset/psühholoogilist/verbaalset väärkohtlemist, lapse tähelepanuta jätmist ja kiusamist –, kuid ei suutnud midagi meenutada. Kui sattusin viiendas klassis Eha Sügise juurest Harri Russaku korvpallitrenni, olin seal kõige nõrgem, aga ei mäleta, et keegi trennikaaslastest oleks sellepärast kiuslikult, pahatahtlikult või narrivalt suhtunud. Aga saades suurepäraselt aru, et korvpallis mul piisavalt nahaalsust pole, tegin ise sellega peatselt lõpparve. 

Ent ajastul, mil kõik räägivad, kuidas neid on väärkoheldud, peab ju ometi midagi ikkagi meenuma, et kedagi aastakümnete järel liistule tõmmata. Ja meenuski. See oli ehk viiendas või kuuendas klassis matemaatikatunnis. Käis kontrolltöö. Naisõpetaja, pakun, et kolmekümnendates (muide, nii tema ees- kui perekonnanimi on siiani meeles, isegi välimus), peatus minu pingi juures. Ma ei tea, mida ma olin teinud – võib-olla üritasin kusagilt midagi piiluda või maha kirjutada, ei mäleta –, aga mäletan, et kõik nohistasid vaikselt oma ülesannete kallal ning siis võttis naisõpetaja mul vasaku kõrva tagant juustetutist kinni ja keeras neid oma sõrmedega nii tugevasti, et mul tulid pisarad silma. Ma ei tea, kas valust, solvumisest või alandusest. Küllap kõigest kolmest. Nagu näete, on see siiamaani meeles – seega trauma kogu eluks. Kui keegi uuriks koolis toimunud füüsilise väärkohtlemise kohta, läheks see kindlasti arvesse.

Millised on teie kogemused?

Fotod 1 ja 6: Lumised teed Tähtvere linnaosas eile, reedel. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tähtvere spordipark päikeseloojangul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kunstlumine puu Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Suur alkohoolse joogiga pokaal. Kes arvab ära, kus? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Ehtne suitsusaun Kagu-Eestis. Kes arvab ära, kus? Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, jaanuar 05, 2022

Pullerits: Millega ma eelmisel aastal rahva ees silma jäin ja silma paistsin?

Kuna rahvas nõudis Jaanus Laidveelt "Aruandlust!", siis ennetamaks samasuguse rünnaku alla sattumist annan blogi hinnalistele lugejaile aru - seda enam, et pingeread mulle meeldivad -, millised olid mu eelmisel aastal ilmunud kõige loetumad lood Postimehe veebiküljel. Kuna ma ei ole kindel, kas tohin täpseid arve avaldada, tegin nii - ja nii ongi teil asja lihtsam jälgida -, et loetavuselt teise loo lugejate arvuks panin sada protsenti ning kõigi järgmiste lugude ees olev arv tähistab, kui mitu protsenti moodustas selle lugejate arv paremuselt teise loo lugejate arvust. Ümardasin protsendid täisarvuni ning võrdse protsendi puhul läks ettepoole see lugu, mille protsent oli komakohti arvestades suurem. Arusaadav? Loogiline?

Ainus ebaloogiline asi võib teile tunduda see, miks võtsin saja protsendi tähiseks loetavuselt teise, mitte esimese loo. Asi on selles, et mu menukaim lugu oli nii suure lugejate arvuga - peaaegu kaks korda rohkem kui menukuselt teisel lool -, et see oleks kõigi järgnevate lugude protsendi naeruväärselt väikseks löönud ning sedasi nende lugude väärtusele liiga teinud.

Lugege siis kokku, kui mitut lugu te lugenud olete! Ja kui mõni lugu on jäänud lugemata, siis klikkige pealkirjale ja saage targemaks.

NUMBER ÜKS Unustage koroona! Eestlasi niidab palju salakavalam tervisehäda

100 Vaktsiin pani tervisele paugu, kahju ei hüvita keegi

70 Andres Merits: omikron viitab, et pandeemiast saab epideemia

66 Saskia Alusalu räägib hingelt ära, mida tippsport inimesega teeb

66 Armastatud laulud läksid meeleavaldusel käiku ilma loata

61 Andrus Ansip: Kallase valitsuse vanaviisi jätkamine toob rängad tagajärjed

58 Toidukuller teeb keskmisele palgatöötajale silmad ette

51 Turismitalude pidajad lahkuvad Bookingu platvormilt

51 Kolmveerand tundi närvikõdi pärast draamat: ühe tagaajamise anatoomia

48 Neeme Raud paljastab oma kauase saladuse

47 Peep Talving: kriisijuhtimine on nagu sõjaväe juhtimine, aga seda ei taheta tunnistada

42 Oleg Ossinovski kaunis kihlatu päästab sünnimaa rahvuslikku aaret

42 Sõjakooli karastus alistus viirusele

41 Tuntud õhtujuht asub teele ümber maakera

41 Gripivaktsiin lõi närvisüsteemi sassi

38 Keskus lasi vee välja, aga elu käib ikka edasi

37 Enn Veskimägi: viiruse ohjeldamine on kahe teraga mõõk

37 Robert Sarv ajab netikommentaatoreil hirmu naha alla

36 Kes ja mis raha eest uued korterid Eestis ära ostab?

36 Kas Andres Kuusk kohtles Kaja Kallast siidkinnastes?

36 Dopinguspetsialist: Heiki Nabi argumendid ei pea vett

36 Pange rahakott valmis, toit läheb kohe kallimaks

34 Endine tippsportlane murdis looduse kaitsel ametnike müüri

33 Aitab koroonateemal udujuttude levitamisest!

33 Andres Merits: koroonaviirus on rassistlik, seksistlik ja varanduslikult diskrimineeriv

32 Suur pingerida: kes on Eesti poliitikutest parimad sõnasõdalased?

30 Jaak Joala monumendi looja: kui ei meeldi, käige teist tänavat mööda!

29 Oh õudust: harrastussportlasi ohustab surnuks joomine!

29 Üha rohkem keskeas paare läheb lahku pealtnäha põhjuseta

28 Eesti paneb migrantidele vastu veristava lõiketraadiga piiritara

27 Tere tulemast Eestisse, Kreeka maasikad!

26 Aivar Mäe õigeksmõistmine jõustus riigikohtus

26 Liina Kersna: ma ei ole tulnud selleks, et käia mööda seinaääri

Nüüd olen teile esitanud peamised andmed, analüüsi jätan objektiivsusele lootes teie teha. Eriti kõvad mehed suudavad analüüsis arvestada ka seda, mis siin tabelis ei kajastu, ja pigem tuletada midagi kõnekat hoopis sellest, mis jäi mullusest top-33-st välja. Näidake nüüd taset!

Foto 1: Endise kiiruisutaja Saskia Alusalu portreepilt Priit Pulleritsu 2021. aasta kõige loetuma spordiloo juurde. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pulleritsu 2021. aasta loetuim lugu oli psühhiaater Mari-Liis Laanetuga. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

Neljapäev, detsember 30, 2021

Jaanus Laidvee: Kogu tõde ja enamgi veel suusalaagrist Livignos - murdmaarajal saab trahvi!

Kuu aega tagasi lendasin tõsistest harrastussuusatajatest koosneva Suusasemude sõpruskonnaga Itaaliasse esimese lume laagrisse. Livigno asub Itaalia Alpides kohe Šveitsi piiri lähedal, kust mööda teed on Šveitsi kõigest 10 kilomeetrit. Tallinnast lendasime otselennuga Bergamosse ja sealt sõitsime neli tundi transfeeribussiga Livignosse.

Kuna Livigno on ka meie mõistes väike linnake (umbes 6500 elanikku) ning kõik vähegi eluks vajalik asub 5 kilomeetri pikkuse ja 500 meetri laiuse „soolika“ sees, siis kohapeal autoga palju teha pole ning seda me ei rentinud. Soovi korral saab väikse jalutuskäigu asemel liikuda liinibusside ja taksoga, mille hind oli vägagi taskukohane. Näiteks mikrobussiga, kuhu kuuekesi sisse mahtusime, maksis sõit läbi poole linna 10 eurot.

Murdmaasuusatamiseks on Livigno suurepärane koht, kuna kohalike igapäevane panus radade korrashoidu ja ettevalmistusse on märkimisväärne. Murdmaarajad on küll tasulised, kuid tasu pole ülemäära suur – 5 eurot päev (ostes seitsme päeva pileti –  4 eurot päev). Maksmiseks tuleb telefoni laadida My Livigno App, end registreerida ja osta pilet nii mitmeks päevaks, kui soovi on, ning see igal päeval raja infotabloode juures QR-koodiga valideerida. Pole küll kõige mugavam lahendus ja äpp, kuna külma ilmaga tuleb paljakäsi natuke nikerdada, kuid tõenäoliselt surnuks ei külmu.

Pileti olemasolu radadel kontrollivad kollase vestiga ametimehed, kiri „Ticket“ suurelt kõhul. Meie pundist üks väga tõsise suhtumisega harrastaja sai korra isegi trahvi, kuna otsustas enne ärasõitu veel ka viimasel varahommikul suusatama minna (ju jäi täpselt üks trenn puudu) ja selleks päevaks tal piletit enam polnud. Range ametnik pidas üleannetut rikkumist 10-eurose trahvi vääriliseks.

Hooaja alguse tõttu olid aga mäesuusanõlvad kuni detsembri keskpaigani tasuta sõidetavad, kuigi kõik nõlvad polnud veel valmis ja avatud ning seetõttu oli mägedel tipptundidel ka liiklust omajagu.

Murdmaaradadel valgustust ei ole ja ametlikult on need avatud kuni poole kuueni õhtul. Suur ring oli tavapärase 35 kilomeetri asemel 30 kilomeetrit pikk ja alati igaks hommikuks hooldatud. Näiteks ühe päeva ja ööga tuli maha umbes 40 sentimeetrit lund, kuid järgmisel hommikul oli rada ikkagi kogu laiuses sisse sõidetud, lisaks ka kaks klassikajälge. Raja põhi oli loomulikult pehme, kuna värske lumi vajab kokku vajumiseks mõnda päeva, kuid sõita sai siiski normaalselt.

Kuna Livigno asub keskmäestikus (linna ametlikuks kõrguseks antakse 1816 meetrit), aga suusarajad tõusevad kuni 2100 meetrini, siis kõrgusest ja hõredamast õhust tulenev mõju sooritusvõimele on rajal kohe tunda, esimestel päevadel isegi rahulikult sõites. Mitte isegi nii palju pulsisageduse kiirenemisele (kuigi ka see on kõrgem), vaid tekib hingeldamine ehk hapnikupuudus. Nagu esimestel päevadel natukenegi energilisemaid liigutusi teha, lööb ikka kohe hingest kinni – sõna otseses mõttes! Ja ega siis muud üle jäägi, kui tuleb mõneks hetkeks lihtsalt seisma jääda ja oma hingeldamised ära hingeldada, et seejärel rahulikumalt jätkata. Mul tuli umbes neljandal päeval juba natukenegi sõidu moodi tunne sisse, aga kõrguse mõju sooritusele oli läbivalt tunda kuni reisi lõpuni (kokku kestis laager 14 päeva).

Huvitav on see, et sama temperatuur tundub kehale seal (märksa) külmem kui Eestis. Tõenäoliselt on peamine põhjus kõrge niiskuse ja tuule koosmõjus. Niiskust on seal pidevalt üle 90% ja lisaks tekivad mäekurudes tuulekoridorid, mis teatud kohtades tähendab küllaltki tugevat õhuliikumist ehk niisket tuulekülma. Seetõttu soovitan Livignosse alati saapasoojendused ja soojemad kindad (ise kasutan õhukesi aluskindaid) kaasa võtta, siis saab ka pikad trennid muretult lõpuni teha. Kui aga päike mäeaheliku tagant välja tuleb, siis üldiselt külmatunnet ei teki, sest ka detsembri alguses on päiksel nii palju jõudu, et seda on kehas juba mõne minutiga meeldivalt tunda. Sel aastal oli aga päris päikselisi päevi vähem kui keskmiselt seal kombeks – ainult kaks. Ülejäänud olid kas vahelduva pilvisusega või täielikult pilves ja kaks päeva sadas tugevalt hommikust õhtuni.

Livigno on väga populaarne suusatajate seas ja seetõttu märkab radadel ka erinevate riikide suusahuvilisi – nii pühapäevasuusatajaid, harrastajaid kui ka koondise sportlasi. Kuna radadel on laiust ja pikkust piisavalt, siis kõik mahuvad lahedasti ära ka tipptunnil, seega mingit trügimist või rongides sõitmist karta pole vaja. 

Teisel laagripäeval juhtus nii, et n-ö omadest ei näinud ma esimesena mitte Eesti värvides suusatajat, vaid Leedu dressis spordimeest, Lietuva suurelt seljale ülalt alla trükitud. Selline soe äratundmine oma kandi inimesest tekkis meil mõlemal üheaegselt, mispeale tervitasime teineteist palavate hüüetega. Jäime hetkeks isegi seisma ja vahetasime mõned tunnustavad laused. Kui edasi liikuma hakkamisel hüüdsin veel naljapärast „Прибалтика, Прибалтика – über alles!“, tõstis hea kaaslane rusikas käe otsustavalt taevasse, peale mida olime südamesõbrad tõenäoliselt igaveseks. Nägin sama leedukat veel korduvalt mitmel päeval ja alati jätkus meil teineteisele sooje pilke ning tervitusi.

Rohe-kollasest dressist veelgi parem tunne oli näha ja tervitada loomulikult sini-must-valget vormi. Järgmisel hommikul lükkas väga tempokate paaristõugetega minust mööda Eesti esimese pikamaasuusatamise profitiimi Team Nordic Jobs Worldwide kombes suusataja ja ühegi kahtluseta tundsin selle tugeva ja laia seljalihase taga ära tiimi esisõitja Mart Kevin Põlluste. Parasjagu oli tal käsil paaristõuke tempo- või lõigutrenn ja seda minekut oli silmipaitav vaadata. Pärast tagasipööret rahulikumal allamäge otsal oli spordimehel mahti tervituseks ka pea korraks üles tõsta, et varsti jälle järgmist lõiku vajutama asuda.

Laagri teises pooles tuli tõenäoliselt kogu Eesti suusakoondis Livignosse treenima ja siis võis sini-must-valget küllaltki tihti kohata, rääkimata mitmetest teistestki kaasmaalastest. Ainuüksi meie pundis oli 14 inimest, aga samal ajal oli seal veel mitu teistki gruppi laagerdamas.

Igal aastal detsembri alguses toimub Livignos hooaja avapauguna vabatehnikas La Sgambeda maraton, kuhu Covidi tõttu lasti seekord peale ainult 500 inimest. Kui tavapäraselt on võistlustrass olnud 35 kilomeetrit pikk ja rada tõusnud 2100 meetri peale, siis sel aastal ülemist otsa sisse polnud aetud ja rada keeras 2000 meetri pealt tagasi, tehes sõidu pikkuseks 30 kilomeetrit. Mitmed meie sõpruskonnast ja veel mõned eestlased võtsid sõidust ka osa ja parima tulemuse kaasmaalastest saavutas Suusasemude eestvedaja ja tänavuse aasta Tartu maratoni kolmanda koha omanik Taavi Kaiv, kes lõpetas 49. kohaga.

Suusatasin 11 trennipäevaga (puhata ja lõbutseda tuleb samuti osata, seetõttu jätsin ka vabu päevi sisse) 320 kilomeetrit, otsa ka natuke jooksu. Need on siiski küllaltki tagasihoidlikud arvud võrreldes meie rekordiomaniku semu Melvini näitajatega. Nimelt tuli tal 9 päevaga (osa laagerdajatest lahkus varem) 467 kilomeetrit ehk keskmiselt üle 50 kilomeetri päevas. Vaat see juba on midagi! :)

Mäesuuska ma seekord ei sõitnud – teadlikult, kuigi enamus meie pundist seda tegi. Sõitjatelt, kelle seas oli ka alpi mitmevõistleja, toanaaber Ott Pärna, oli tagasiside radade kvaliteedi kohta mitte just kõige julgustavam. Põhjus polnud mitte selles, et itaallased ei oskaks nõlvu ette valmistada, vaid aega oli selleks lihtsalt liiga vähe kulunud, et alles tulnud/valmistatud lumest oleks jõutud kõik vajalikud tööd ära teha. Seetõttu eelistasin ideaalsetes tingimustes sõidetavat murdmaad „pooltoorel“ mäel slaalomile.

Livignos on kehtestatud maksuvaba piirkond: nad on vabastatud käibemaksust. Selle põhjus on ajalooline: raskused talvel Livignosse pääsemisel ja sajanditepikkune piirkonna suhteline vaesus. Seetõttu on valitsejad läbi aegade soodustanud inimeste sinna elama asumist. Ent vaesuse jutt juba mõnda aega enam ei kehti, kuna tänapäeval on Livigno rikas piirkond ja peamised tegevused on seotud turismiga, eriti on linn tuntud nii mäe- kui murdmaasuusatamise kuurordina. Aga sellele vaatamata on suudetud oma maksuerisust edasi hoida ja hinnatase on tõesti odavam kui külgnevates piirkondades. Eriti madal on mootorikütuse hind. Bensiini ja diisli liiter oli kuni 50 senti odavam kui mujal Itaalias – täiesti müstiline vahe.

Vaktsineerimistõend huvitas kedagi esimest ja viimast korda äralennul Tallinna lennujaamas, välja arvatud ühe erandiga, milleks oli Livigno suurima (võib-olla ka ainsa) spaa- ja lõõgastuskeskuse Aquagranda külastus. Rohkem kordagi Itaalias tõendit vaja ei läinud, isegi mitte pärast 7. detsembrit, kui riigis hakkas kehtima senisest rangem režiim, kus muuhulgas ka toitlustusasutustesse sissepääs pidi olema ainult tõendiga. Kuid nagu ütlesin, siis reaalses maailmas ei huvitanud see kedagi. Maski kanti küll vägagi korralikult igal pool, nii hotellis, kõikides poodides, asutustes, ning isegi Livigno kesklinnas oli tsoon, kus tohtis ka väljas liikuda ainult mask ees ja maskikohustust peaaegu kõik ka järgisid.

Kui keegi soovib varatalvel, mil Eestis veel maa must, saada suurepärast suusaelamust (nii murdmaa- kui mäesuusatamises) koos valguse ja päikesega, siis Livigno oma kvaliteedi, hinnataseme, kompaktsuse ja külalislahkusega on kindlasti esimesi valikuid, millele soovitan mõelda.

Foto 1, 3-7, 11, 15-17: Talv Itaalias Livignos ja selle ümbruses. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Fotod 2 ja 13: Kirjutise autor Jaanus Laidvee Livignost. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Foto 8: Leia pildil (vasakult) Taavi Kaiv, Rimo Timm, Peeter Poopuu ja Alar Savastver La Sgambeda maratoni stardis. Foto Jaanus Laidvee erakogust
Foto 9: Taavi Kaiv La Sgambeda maratonil. Foto Jaanus Laidvee erakogust
Fotod 10 ja 14: Ott Pärna Livignos. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Foto 12: Alar Savastver (vasakult), Tiit Arus, Mihkel Noor, Peeter Poopuu ja Taavi Kaiv Livignos suusarajal. Foto Jaanus Laidvee erakogust