Pullerits: Tanel Kangert versus Kersti Kaljulaid - kumma kaotus on suurem?

Me võime ju vaadata Giro d'Italia tulemusi ja imestada, kuidas küll Tanel Kangert kaotas 16. etapil võitjale üle 20 minuti, ja täna, 17. etapil veel ligi 20 minutit ning kuidas kokkuvõttes on ta kaotus tuuri liidrile veninud juba ligi kümme minutit üle tunni, aga meil tasub praegu vaadata siiski hoopis muud, sest see tekitab veelgi suuremat imestust.

Ja see on midagi sellist, millele peavoolumeedia ja dominantne narratiiv muidugi tähelepanu osutada ei julge.

Jutt on riigipea moraalsest autoriteedist, selle õõnestatusest. Ja õõnestaja ei ole keegi muu kui tema ise.

No mõelge nüüd ise! Mis moraalset platvormi arvustada "siseminister Mart Helme varjamatut vaenu meie ühiskonna vastu" saab olla kellelgi, kes on tunnustanud inimest, Mikk Pärnitsat, kes teatas tunnustust vastu võttes, et traditsiooniline perekond on vägivallapesa ja lapsele kõige ohtlikum koht; kes on kutsunud Eesti taasiseseisvumise aastapäeval kõnet pidama pooleldi venelase, Sveta Grigorjeva, kes rääkis kõigile eestlastele nii olulisel tähtpäeval, kui halb on Eestis; ja kes ise ütleb välisajakirjandusele, Foreign Policy ajakirjale (nagu Helme ütles Deutsche Wellele), et tema vihkab konservatiivset rahvuslikku erakonda, mis on kordades, kordades tugevam vaenulikkuse väljendus kui Helme ebasõbralik vaatamine.

Ainuüksi positsioon, et oled riigipea, ei anna sulle kainelt ja isemõtlevate inimeste silmis moraalset autoriteeti, kui sa oled selle autoriteedi oma sõnade ja tegudega korduvalt maha mänginud.

Foto 1: Giro d'Italia liider Joao Almeida Portugalist ja teised osalejad tuuri 17. etapi stardi ootel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: President Kersti Kaljulaid tunamullu suvel Rakvere ööjooksul. Foto autor: Kaspar Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Mehed, ärge laske jalga sirgu! Innustust vajate? Aga palun!

Kuidas kilometraaži akumuleerimine pärast Tartu rattamaratoni edeneb?

Mul niiviisi, alustades nädalast pärast TRMi.

39. nädal: 211,4 km (6:33.55)

40. nädal: 166,1 km (5:19.50)

41. nädal: 240,2 km (7:38.30)

42. nädal: 113.7 km (3:45.10)

Saan aru, et enamikule on käinud selliste arvude saavutamine üle jõu, sest motivatsioon on maas ja ilmad, vähemasti lõppeval nädalal, pole olnud kõige soosivamad.

Aga ärge andke alla! Siin teile innu ja isu tekitamiseks üks äärmiselt ilus ja värvikirev ja kiire rattarada Eestis! Kes tunneb ära, mis kohaga on tegu?

Foto 1: Kes teab, mis koht see on, kuhu eelmisel nädalal rattaga sõitsin, ja mille pärast on see mulle oluline? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kes teab, kus asub pildil näidatud Ratturi talu? Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Eesti parimad ratturid sõidavad üle 90 km/h. Aga mina?

Telemees Kalev Kruus korraldas Eesti viiele tugevale ratturile katse, kui suure kiiruse suudavad nad liiklusele suletud tuliuuel maanteel auto tuules maanteerattast välja pigistada. Suutsid üle 90 km/h.

Mida mina suudan, küsisid mõned selle peale.

Mõned aastad tagasi tegin seda Chrysler Pacifica (fotol vasakul) tuules, kui sõitsin Tartust Jõgeva maanteed (fotol all paremal) pidi maale. See ei ole just kõige siledam ega laugem tee, nagu loodetavasti teate. Ja ei ole mul ka ratast, mis maksaks paar tuhat eurot. Ei olnud ka muu liiklus suletud. Aga ega ma kurda.

Kui olin Pacifica taga jõudnud Tabiverre, siis seal on 70 km/h piirangu märk, nagu küllap teate. Pacifica läks ees täpselt 70ga ja sõitsin sel kenasti tuules. Seni olin tulnud Tartust 50-60ga, nii et päris esimeses värskuses polnud, aga ometi tuli 70 kergesti kätte. Ja see ei olnud tehtud maksimaalse kiiruse saavutamise eesmärgiga, vaid lihtsalt selleks, et ikka jätkuvalt tuules olla – umbes viis kilomeetrit oli n-ö finišini (fotol all vasakul). Muidugi oli kiirus 70 km/h üksjagu suur, millest andis märku kas või see, et tekkis kerge vibratsioon. Söandasin vaid sekundi murdosaks heita pilgu rattakompuutrile, muidu pidin pingsalt jälgima vahet autoga ning tajuma ümbritsevaid olusid.

Nüüd võib mõni mees muidugi öelda, et tõesta. Aga ma ei pea siin kellelegi midagi tõestama, sest ega ma hakka seda tulemust kusagile rekordiraamatusse talletama. Ent kes otsib tõestust, võib vaadata minust vändatud filmi «Kellele lüüakse pulsikella», kus on alates 14.40st näidatud, mis moodi sõidan Art Soonetsi Fordi taga, kiirus umbes 80 km/h.

Rohkem ei ole midagi öelda ega lisada. 

Fotod 1 ja 3: Chrysler Pacifica Raigastvere järve vaatetorni all ja maakodu pargis. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tartu-Jõgeva maantee Pikkjärve äärsel voorel. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma näitasin Eesti sportlastele kätte tee võitudeni

Ega kõike ka suuda mäletada, mida omal ajal ülikoolis sai õpitud, aga vene kirjanduses olla üks lühiteos, kus kolm meest mängivad raha peale kaarte. Üks mängivat seltskonna pärast, teine ei tahtvat kaotada ning kolmas ihkavat alati võita. Kellel, mis te arvate, on kõige suurem tõenäosus võita?

Ütlematagi selge ju.

Eesti sportlaste häda ja viletsus on see, et puudub võidunälg. Sellepärast ei jõutagi enamasti tippu, vaid areng lõpeb siis, kui on saadud Eestis esimeseks. Sealt edasi tuleb aga veelgi rohkem pingutada, veelgi rohkem vaeva näha, veelgi rohkem kannatada. Sest nagu ütles mulle üleeile Erki Nool, olümpiavõitja, kes kahtlemata teab, mida räägib: «Võidab see, kes suudab kauem valu kannatada.»

Sel teemal kirjutasin ka tänase Postimehe spordirubriiki oma kolumni.

Võite ju vastu vaielda, et ega kõik spordialad ole sellised, nagu pikamaajooks, rattasõit või murdmaasuusatamine. Et näiteks kuulitõukes kestab sooritus vaevalt sekund-kaks. Aga Nool küsis selle kohta retooriliselt: «Kas keegi teab, kui ropp on kuulitõuke trenn?» 

Ja veel ühest mõtlema panevast asjast rääkis Nool. Ta tõi välja, et Eesti sportlased peavad sageli sünonüümiks sõnu «unistus» ja «eesmärk». Et kui räägitakse olümpiale pääsemisest, siis see on enamikule pigem unistus. Ma võin ju ka unistada Tartu maratoni esikümnekohast. Aga unistuseks see jääbki. See peab olema eesmärk. Sest eesmärk on see, mis paneb pingutama, roppu vaeva nägema, kannatustest üle olema. Sel teemal tsiteerin oma kolumnis ka Eesti kõige kaugemale jõudnud jalgpallurit Ragnar Klavanit.

Mu tänane kolumn, kinnitan, on väga õpetlik. Aga kahjuks jääb see Postimehe veebis Ott Tänaku ja Martin Järveoja nädalavahetuse sõitude varju. Arvaku me rallist mida iganes, kuid olgem objektiivsed ja õiglased ning nentigem, et Tänak ja Järveoja on praegu ainsad Eesti sportlased, kes küünivad maailma absoluutsesse tippu. Sest Tänak on sinna alati tahtnud jõuda. Tal on võidunälg.

Foto 1: Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid teevad 2017. aasta suvel Nõo spordihoone seinale Erki Noole supergrafitit. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Erki Nool tervitamas 2009. aasta Tartu maratoni finišis Priit Pulleritsu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks paljud ratturid lõpuni ei pinguta?

Kahju, et Eesti spordiajakirjandusel puudub kontakt Tanel Kangertiga, mistõttu me ei tea, miks ta kaotas Giro d’Italia kolmandal etapil võitjale 5.55 ja tänasel, kuuendal etapil peagrupile 4.31, misjärel on kaotus tuuri liidrile kärisenud juba üle kümne minuti ning koht üldpingereas 33. Vähemasti on ta seni oma meeskonna parim, aga keda see lohutab?

Küll aga oskavad siinsed spetsialistid kindlasti seletada, miks annavad need, kes etapil üksinda ees võitjana üle lõpujoone tulevad, nii palju väärtuslikke sekundeid ära. Vaadake eilse, viienda etapi võitjat Filippo Gannat (fotol ülal paremal), kes edestas järgnenud 22-liikmelist gruppi veidi rohkem kui poole minutiga. Me näeme, kuidas ta laseb viimasel sajal jala sirgu, lihtsalt matkab üle joone. Ta võis sedasi vabalt kaotada kümmekond sekundit.

Hüva, Ganna ei pretendeeri tõenäoliselt kõrgele kohale, sest üldpingereas kaotas ta pärast eilset etapivõitu tuuri liidrile veidi üle 20 minuti. Kuid siin on tervelt kolm aga.

Esiteks olen samasugust rahulikku üle lõpujoone veeremist täheldanud sageli ka varem teiste sõitjate puhul. Ei maksa arvata, et mitte keegi neist pole mitte kunagi kõrgele kohale pretendeerinud.

Teiseks, ma ei ole näinud näiteks, et maratonijooksus sedasi enne lõppu hoog märgatavalt alla lastaks. Jah, maratonis saab joosta tippmarki, mis ilmselt paneb paljusid viimaste hingetõmmeteni pingutama. Aga ei maksa uskuda, et kõik, kes vaatamata suvalisele kohale on ikkagi lõpuni pongestanud, on võidelnud isikliku rekordi parandamise nimel.

Ja kolmandaks, mis peamine, ma ei lase isegi trennis enne lõppu jalga sirgu, vaid pingutan viimase meetrini, kuigi mingit kohta pole jahtida ja mingit isiklikku rekordit samuti mitte. Lihtsalt spordimehena on mul kombeks, et lõdvestun siis, kui kell on seisma pandud.

Foto 1: Filippo Ganna rõõmustab Giro d'Italia viienda etapi võitjana. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Ratturid Giro d'Italia kolmanda etapi stardi ootel. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Portugali rattur Joao Almeida (keskel roosas särgis), Giro d'Italia liider, lõpetamas viiendat etappi. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Erutav küsimus: kes kardab meesmassööre? Ja kas naised on tõesti massöörina eelistatumad?

Sattusin väga kummalist teed pidi küsimuseni, kas parem on mees- või naismassöör. Mitte mudimise tugevuse, vaid kõige sellega kaasnevate võimalike tunnetegamma mõttes.

Mul on üks üle Eesti tuntud ja üksjagu mõjukas tuttav, kellega aeg-ajalt helistame. Jutt algab tavaliselt lõbusalt, siis läheb selleni, et fikseerimine jõuliselt ära oma maailmavaatelised erinevused, nendime, et oleme totaalsed vastandid, ja siis räägime edasi asjast, enamasti põnevatest asjadest. Viimati läks jutt sellele, keda lasta oma keha ligi ja keda mitte.

Minu hämmastuseks teatas mees, kes pooldab homode abiellumist, et tema ei ole vaadanud homondusest nõretavat filmi «Brokeback Mountain». Mina ka mitte. Ja ma ei tahagi seda näha. Tema ütles, et tema ka ei taha näha. (Aga ise toetab homode abiellumist!) Ma ütlesin, et mul tekitab äratõukereaktsiooni ka teles viimasel ajal jooksev reklaam, kus mingid mehed tikuvad teineteisele liiga lähedale – teadagi, milleks. Tema ütles, et tema ka ei taha seda näha. (Aga ise toetab homode abiellumist!)

Ja mis veel huvitav: ta rääkis mulle Eestis väga-väga tuntud mehest, kes on samuti väliselt justkui lääneliku liberalismi musterkehastaja, aga pidi sisemiselt olema selline, et ei kannatavat meestega sageli isegi asjaajamist. V.a minuga, nagu sain teada, sest ta pidavat mind respekteerima. (Ma respekteerin teda ka.) Ja mingil juhul ei kannatavat ta, rääkis mu telefonivestluskaaslane, et mingi mees talle massaaži teeks.

Siis tunnistas mu vestluskaaslane, et tema ka ei taha, et mees talle massaaži teeks. Lihtsalt ei taha, et mingi teine mees ta keha käperdaks. Seda öeldes väljendus ta hääles põlastus- ja vastikustunne. (Aga ise toetab homode abiellumist!)

Niisiis, kaks meest, keda Eesti avalikkus tunneb pigem homofiilidena, osutusid tegelikult totaalseteks homofoobideks. Mis ei ole siinkohal mõeldud üldsegi etteheitena, vaid lihtsalt fakti tõdemisena.

Aga huvitav pööre tuleb alles nüüd.

Nimelt, mul pole küll midagi selle vastu, kui mehed mulle massaaži teevad. Räägin mõistagi professionaalsest, sportlikust massaažist. (Ärge hakake siin mõtlema oma rikutuse piires ja sellest väljaspool – see viib teist täiesti ekslikele radadele!) Esimest korda tegi seda üks mees, kes oli Eesti noorte jooksjatega kaasas kevadises treeningulaagris Sotšis aastal 1984. Edaspidi on seda mulle teinud Eesti suusakoondise massöör Lauri Rannama (ülal parempoolsel fotol vasakul), tuntud ja hinnatud füsioterapeut Margus Mustimets, lisaks veel kaks meest Tartus, kelle jutule sain lugupeetud traumatoloogi-ortopeedi dr Leho Ripsi vahendusel siis, kui selja järsku ära tõmbasin.

Ja kinnitan, et neis massaažiseanssides pole olnud midagi sellist, mis oleks väljunud sportlik-professionaalsest raamistikust. Ei ole olnud ka midagi sellist, mis oleks tekitanud vastikustunnet, et mõni teine mees mu keha mudib. Kõik need kontaktid, olgu korratud, on olnud äärmiselt professionaalsed ja ka kasulikud.

Mida see kõik nüüd ikkagi tähendab? Kas seda, et suhtumine massaaži tegijasse paljastab, kas homofiili all võib peituda homofoob ning homofoobseks peetu all hoopis tõeline, sisuline, päris sallija?

Mida rohkem selle üle juurelda, seda segasemaks lugu läheb. Kes aitab asjas selgust luua?

Foto 1: Viljandi ravimudasalongi Leiger protseduuril kannab massöör Janika Neppo kliendile peale muda. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Tai Massöör Wanna Gut Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Christina ilusalong Viljandis, fotol massöör Monika Rang. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Lauri Rannama tegemas 2006. aastal Šveitsis Davosis massaaži Andrus Veerpalule. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Türi Nofretete ilusalongi massöör Vadim Gritšenko. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

Pullerits: Saladuse jälil: miks on Eesti koondised sportmängudes nii mannetud?

Sain kokku majandusgeograaf Jaak Kliimaskiga, Eesti Maaülikooli õppejõuga, kes oli avastanud sportmängudes väikeriikide tulemusi uurides, et Euroopas saadab edu neid maid, kus tugevad meeskonnad ei ole koondunud pealinna, nagu Eestis, vaid tegutsevad tulemuslikult ka väikestes kohtades.

Miks siis Eestis sportmängude edendamisega tupikus ollakse?

Sest meil on asjast vildakas arusaamine. «Ühed ütlevad, et Eesti on väike riik ja meil on väike valik sportlasi,» seletas mulle Kliimask. «Teised ütlevad, et peame tegema Tallinna ühe suure klubi ning kõik inimesed ja raha sinna koondama.»

Esmapilgul tundub see täitsa arukas, möönis Kliimask: kui on väike valik, pole mõtet ressursse laiali pudistada.

Ent siis hakkas ta asja lähemalt uurima. Hakkas vaatama nii Eesti lähiriike kui teisi spordis edukaid väikemaid, nagu Sloveenia ja Island, kellel on väiksusest hoolimata edulugusid. Edulooks luges seda, kui ollakse mingil alal pidevalt tegija, nagu näiteks soomlased jäähokis: viimati tulid nad maailmameistriks peamiselt koduliiga mängijatega. Viimasel ajal on ka Soome jalgpall ja Soome korvpall läinud Eestist mööda.

«Seda ei saa seletada ainult sellega, et soomlasi on neli korda rohkem kui eestlasi,» väitis Kliimask. «Liiati on nende rahvastik tohutult hajutatud üle maa.»

Ja siis süüvis ta andmetesse.

Viimase kümne aasta jooksul (2010-2019) on jalgpallis läinud riigi meistritiitel Eestis vaid pealinna klubidele, teistes riikides aga palju rohkemate linnade esindustele (riigi nime järel võitjate linnade arv):
Eesti    1
Sloveenia    3
Soome    4
Island    4
Taani    4
Rootsi    6

Kui mitmel korral on aastatel 2010-2019 tulnud jalgpallis riigi meistriks pealinna klubi:

Rootsi    1
Sloveenia    2
Island    5
Taani    6
Soome    7
Eesti    10

Aastatel 2010-2019 on Eesti lähiriikides (+spordis edukas väikeriigis Sloveenias) läinud populaarsematel meeskonnaaladel riigi meistritiitel palju rohkematesse linnadesse kui Eestis kauasel menualal korvpallis. Soomes on tulnud jäähokis viimasel kümnel aastal riigi meistriks kogunisti seitsme linna klubid (riigi nime järel võitjate linnade arv):
Läti, jäähoki    2
Eesti, korvpall    2
Läti, korvpall    3
Taani, käsipall    4
Sloveenia, korvpall    5
Rootsi, jäähoki    6
Soome, jäähoki    7

Kui mitmel korral on aastatel 2010-2019 tulnud antud riigis edukal meeskonnaalal riigi meistriks pealinna klubi:

Rootsi, jäähoki    0
Soome, jäähoki    1
Sloveenia, korvpall    2
Taani, käsipall    4
Läti, jäähoki    6
Läti, korvpall    7
Eesti, korvpall    8

Koorus väga selge pilt: Eestis on sportmängud geograafiliselt kõige kontsentreeritumad, raudselt. Ja Eesti on sportmängudes võrreldes teiste väikeriikidega ühtlasi kõige vähem saavutanud.

Kliimask ei väida, et tema esitatud tõsiasjad viitaks ainukesele põhjusele – ja võib-olla ei viita need isegi peamisele põhjusele –, miks meie sportmängude tase on Euroopas nõrk. «Aga mu esitatud põhjus ei ole kindlasti ka vähetähtis,» lisas ta. «Me peame andma väiksematele kohtadele samuti võimalused.»

Ta möönis, et see võib tuua mõningast edu, kui teeme Tallinna ühe superklubi. Aga see toob ainult lühiajalist edu, väitis ta. «Sest just paljusus ja mitmekesisus tagavad konkurentsi ning annavad motivatsiooni kõigile,» rääkis ta. «See on juba looduses nii seatud, näiteid selle kohta võiks tuua lõpmatuseni. NBA draftis on ju ka esimene valikuõigus kõige nõrgemal klubil, et säiliks liiga konkurents, mitte ei panda kõiki tippe ühte klubisse kokku, et siis maailmas kelkida: vaat, kui äge meeskond meil on!

Meil on Tallinn end rasva söönud. Võtab teistelt nii palju ära, nagu viitsib võtta. Ses mõttes oleme nagu arengumaa.»

Vaat siis, kuhu koer on maetud!

Fotod 1 ja 2: Eesti kaotamas mullu sügisel jalgpalli Saksamaale 0:3. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 2: Eesti kaotamas minu sünnipäeval korvpallis Soomele 67:75. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas MM-võistlustel hea sõit ühtäkki otsa sai?

Mullu Poolas Poznanis seenioride maanteesõidu MM-võistlustel läks Tea Lang võidu peale välja. Kiirus oligi kõva. Esimesed poolsada kilomeetrit kihutasid naised keskmise kiirusega 42 kilomeetrit tunnis. Nii juhtuski, et nad jõudsid meestega ühisele teele enne, kui varem startinud ja pikema ringi sõitnud mehed. Noid oli palju, umbes kolmsada, pakub Lang, ja peagi tulid nad naistele selga.

Siis läks asi käest.

«Jube närviline, kitsad kehvad teed, kogu aeg käis siblimine,» meenutab kolme tütre ema Lang (54), Spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse spetsialist. Mehed ei andnud armu, trügisid naisi suures grupis kõrvale. «Laks oli ilmselgelt õhus,» mäletab Lang.

Ja siis see juhtus. 

«Kui pauk ära käis, oli tee rattaid ja rattureid täis,» kirjeldab Lang. Ta oli selleks valmis, mistõttu sai külakuhja taga pidama. «Hüppasin üle pikutava rootslase uuesti ratta selga ja edasi.»

Aga suur grupp oli seks ajaks eest läinud.

Järsku ilmus selja tagant kuuekümnene Jeannie Longo (fotol vasakul), 13-kordne maailmameister ja Atlanta olümpiavõitja maanteesõidus, Langi suur eeskuju. Ta haakis prantslanna tuulde, ent tema tempo käis siiski üle jõu. Motivatsioon kadus, sest Langil polnud enam aimugi, mis kohal ta võiks sõita. Nii jättis ta ka oma trumbi, lõpuspurdi, välja käimata.

See oli viga. Temaga samas, N50 klassis osalenud itaallanna tuiskas finiši eel mööda. «Oleks ma näinud!» kahjatseb Lang. «Ta oleks kotti saanud.»

Lang jäi esimesena pjedestaalilt välja.

...Nii algab mu järjekordne lugu sarjast «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» viimases numbris. See räägib Spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse spetsialistist Tea Langist, kellel on ette näidata näidata kaks Euroopa meistrimedalit ja sinist meistrisärki ning kelle tütar Mae osales äsja rattasõidu MMil grupisõidus (katkestas). 

Millest rattaajakirja 24. number (fotol paremal) veel räägib?

*Rase, aga rattaga trenni. Rattaharrastaja Tiina Rekand ja veel neli naist räägivad oma loo.
*Rattamatk Valgast Narva. Seitse päeva piire kombates ja neid ületades. Üks kuulamissoovitus: Dynamint, „Klubi Paradiis”.
*Neli sõna, et tõesti saada rattasõbralikuks linnaks. Kokkuvõte pikalt uuritud teemast.
*Millal ja kuidas tippspordiga hüvasti jätta? Räägivad meie profid Andrus Aug, Erki Pütsep, Innar Mändoja, Rene Mandri jt.
*Rattatreenerite lugude sarjas saab sõna Ado Hein.
*Kus käis trikke tegemas Venemaa BMXi rattur Irek Rizaev?
*Kuidas taastada kolmekümne aasta vanust ratast Eddy Merckx? See on Toomas Kirsipuu Kelme aja ratas, Andres Lekko taastas ja räägib.
*Rattamatkajad, pange tähele! Kogu tõe ratta kottidest räägivad neli matkajat Valga ja Narva vahelt.
*Eesti meistrivõistlustel maanteesõidus anti etendust. Rattaajakiri oli kohal, nägi ja kirjutas.
*Läti mees Jānis Dikmanis on seekordne põnev persoon.
*... ja lõppude lõpuks: kõva harrastaja Tea Lang ütleb välja, mis lubaduse ta endale andnud on.

Milline oli viimati teie panus, et rattaajakiri saaks jätkuvalt ilmuda?

Foto 1: Veel üks Longo! Annemiek van Vleuten (Holland, vasakul) võitleb Elisa Longo Borghiniga (Itaalia) teise kohal nimel äsjasel grupisõidu MMil Itaalias Imolas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Prantslanna Jeannie Longo 2010. aasta rattaspordi MMil Austraalias. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 24. number. Esikaane edastas: Vahur Kalmre

Pullerits: Kui hooaeg läbi, kas nüüd ratas nurka? Oh ei! Nüüd alles andmiseks läheb

Tartu rattamaratonist lahutaks meid juba justkui igavik. Mis sellele nädala jooksul järgnes?

Palun väga!

E – tööpäev Tallinnas
T – 32,7 km keskmise kiirusega 32,8 km/h
K – 39,6 km keskmise kiirusega 33 km/h
N – 30,1 km keskmise kiirusega 32,65 km/h
R – 41,2 km keskmise kiirusega 31,9 km/h
L – 26,2 km keskmise kiirusega 31,33 km/h
P – 41,6 km keskmise kiirusega 31,5 km/h

Kokku seega 211,4 km, milleks kulus sõiduaega 6:34.

Viimati kogusin nädalaga sellest suurema kilometraaži juuni kolmandal nädalal – 243,1 km.

Aga eks olid lõppenud nädalal ka ilusad ilmad.

Samas: miks ma siis veel rohkem ei sõitnud?

Aga milleks?! Keskmiselt tunni ja viie minuti pikkused sõidud on parajad, et mitte hakata kahetsema sadulas veedetud aega. Elus on nii palju muud – nii palju muud! –, et rumalus oleks tunde ainult väntamisele kulutada – ei, lausa raisata!

Liiati muutub pedaalimine ajapikku tüütuks.

Piisab sellest, kui läheb välja, teed kiire sõidu ja tunned – jaksan küll! Endiselt on keskmised kiirused sellised, nagu aastaid, mitmeid aastaid tagasi, kuigi füsioloogiliselt ei tohiks see nii olla. Eriti arvestades, et ega ma tee mingit läbimõeldud trenni, et taset hoida.

Ei, lihtsalt sõidan. Vahelduseks ja enda ergastamiseks, nii kehaliselt kui emotsionaalselt.

Sellest piisab, et minna võistlustele ja teha seal enamikule pähe. Mida veel võiks tahta?!

Fotod 1-3: Kes tunneb ära, kus on need kolm pilti lõppenud nädala laupäeval tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Millest räägivad minu põnevad kohtumised Mati Alaveriga nüüd?

Salt Lake City taliolümpial 2002 kogunesid Eesti koondise ametimehed ja ajakirjanikud pärast Andrus Veerpalu kuld- ja Jaak Mae pronksmedali võitu Homesteadi kuurordi väikesesse, pikliku lauaga saali. Keegi tõi kuskilt sinna pudelid Saku õllega. Kõik olid rõõmsad, elevil. Kui saabusid medalimehed koos peatreener Mati Alaveriga, läks iseenesest lahti laul: «Nagu elagu, nad e-la-gu!»

Ega Veerpalu ja Mae suurt naeratanud. Arusaadav, küllap olid võistlusest kurnatud. Aga Alaver ei naeratanud kohe üldse mitte. See ei pannud imestama, sest just niisugune, pidevalt tõsine – vähemasti näost –, ta alati paistiski. «Võiks rohkem naeratada,» oli üks naissuusataja, keda Alaveri oli kunagi treeninud, tema kohta öelnud.

Kogenumad spordiajakirjanikud lugesid Homesteadis korraldatud koduselt medalipeolt Alaveri näost välja mure. Nad rääkisid omavahel, kuidas Alaver olnud paar järgmist päeva nende arvates ekstra pinges ja eriti tõsine, sest õhus rippunud oht, kas pauk tuleb või mitte. Kõik mäletasid, et aasta varem suusatamise MMil Lahtis jäi dopinguga vahele kogunisti kuus Soome sportlast. Ja Salt Lake Citys ringlesid juba kahtlused, et Hispaaniat esindav sakslane Johann Mühlegg on dopinguküttidele ilmselt vahele jäänud. (Lõpuks Mühlegg diskvalifitseeritigi, ta jäi ilma kõigist kolmest kuldmedalist.)

Alaver oli Eesti spordiajakirjanike absoluutne lemmik. 

...Nii algab minu lugu tänases Postimehe Arteris, milles meenutan oma innustavaid, ent ka teravaks kiskunud kohtumisi Eesti legendaarse suusatreeneriga. Nüüd avalikuks saanud kohtutoimikute valguses kõnelevad nood kokkusaamised varasemast teistmoodi lugusid.

Lugu lõpuni saate lugeda siit!

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) intervjueerimas Mati Alaveri 2003. aasta detsembris vastavatud Haanja suusakeskuses. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix