kolmapäev, detsember 02, 2020

Pullerits: Vaadake, kuidas talve hakul saab maanteerattaga muudkui aga edasi sõita!

LISATUD VÄRSKE RATTAVIDEO!

Idee poolest peaks juba asfalti toksima. Mõned seda teevadki. Kardan, et nad panustavad valele hobusele.

Mina asfalti ei toksi, vaid kasutan asfalti selleks, milleks see on mõeldud. Veeremiseks. Siiski mitte nagu Kakuke.

Ilmaolud soosivad ju jätkuvalt maanteerattaga sõitmist. Seda tuleb kasutada, sest talv jääb küllap jälle vahele (või usute tõesti teisiti?) ja siis on peagi kevad ukse ees - nagu oli kevad pidevalt mullu - ning kes ratast nurka roostetama ei pane, sellel on suve hakuks teiste ees arvestatav edumaa ja eelis.

Niisiis, minu tegevusi maanteerattal:

Laupäeval 43,2 km ajaga 1:28.45
Pühapäeval 43,1 km ajaga 1:28.05
Täna, kolmapäeval 41,4 km ajaga 1:25.12

Pühapäevase sõidu jäädvustasin ka videosse. See on siin! Mõned autod, nagu näete, tegid ohtlikke ettepöördeid. 

Nädalalõpul oli väljas 1-2 plusskraadi, täna oli null. Aga ei olnud libe, üldse ei olnud. Asfalt oli ju kuiv.

Pärast ligi pooleteisetunnist sõitu jahedas tuules tuleb muidugi kuuma duši alla minna. Lasta vett nii palju ja mõnuga, et kuuma oleks luudeni tunda. Siis võib olla kindel, et keha ikka üles soojeneb. Selleks nädalavahetuseks lubab igatahes jälle soojemat ilma. Seega, paneme aga edasi!

Foto 1: Vaade Ihaste sillalt hilissügisesele loodusele Tartu lähistel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2. Kes teab, kus see pilt on tehtud? Ja kes teab, miks see koht on mulle eriline ja oluline? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ihaste silla kergliiklustee. Foto autor: Priit Pullerits

reede, november 27, 2020

Pullerits: Miks on suusatalve tulekule panustada mõttetu?

Jüri Saar, kolleeg Tartu Postimehe toimetuses, küsis paar päeva tagasi, kas ma ei taha minna Tehvandile suusatama. Teatas, et Jaak Mae (fotol vasakul) on viiesajameetrise ringi valmis saanud.

Ütlesin, et ei taha. Teate, miks?

Sest plusskraadidega tehtud kunstlumi saab olla ainult jäine kunstlumi. Mis tähendab, et kui kukud, saad peaaegu samasuguse vopsu, nagu jalgrattalt lennates. Saad naha marraskile. Teiseks, Saar tunnistas, et Mae olla talle öelnud, et seal on laskumise järgne kurv, kus hoog läheb suureks ning vähekogenud võivad kurvist välja lennata. Mis iseenesest pole paha, sest kindlasti on pehmem maanduda märjale mullapinnasele kui jäisele kunstlumele. Ja kolmandaks: miks sõita autoga üle 40 km kodunt eemale, et poolekilomeetrisel ringil tiirutada? Saadav kasu on igal juhul väiksem, kui selleks kulutatud aeg ja raha.

Tagatipuks on küsimus, kui tõsiselt tasub üldse suusatamisse panustada. Eelmisel aastal samal ajal käisin juba sisetrennis, kogusin ülekehajõudu ja lihvisin suusaergomeetril paaristõuketööd. Ja mis oli tulemus – lund peaaegu ei tulnudki ning võistlustel jäi osalemata. Toimus ju üksainus, poolpidune Tallinna maraton, eks ju?

Ma ei näe märke, et suusavõistlusi soosiv tali võiks tänavu tulla. Ilm on jätkuvalt soe, kuigi praegu, reede hommikupoolikul, siin seda kirjutades, puistab Tartus Tähtveres akna taga lörtsilärtsakaid (fotol all paremal), ning parajasti möödus Vaksali tänaval sinna värskelt rajatud kergliiklusteel üks uisutehnikat viljelev asfalditoksija. Aga paksu ja püsiva lumekatte tekkeni on siit oi kui palju muutusi vaja! Isegi kui järgmisel nädalal tulevad külmakraadid, mis võib-olla lubavad ka Tähtvere spordipargis lumekahurid veidikeseks tööle panna, ei ole see kahtlemata piisav, et toota nii palju lund, millega annaks katta vähemalt 850-meetrise minunimelise ovaali.

Ja ega kunstlumest piisa, et maratone korraldada. Selleks on vaja looduslikku lund. Loodusliku püsilumekatte teket takistab tõsiasi, et ilmaolud on viimasel ajal väga kõikuvad. Isegi kui paar-kolm päeva tuleb miinuskraade, järgneb sellele, nagu küllap möödunud «talvest» mäletate, mitu päeva plusskraade, mis vahepeal sadanud lume halastamatult hävitavad. 

Praegu «suusatama» asumine on äärmiselt ennatlik, kõrge riskiastmega tegevus, mis oletatavasti ei vii järgnevatel kuudel mitte millenigi. Palju olulisem küsimus on see, kas juhuslikku lund ei puista vahel nii palju, et see võiks segada rattasõitu. Aga rattaga sõita tasub. Sest erinevalt küsitavast talvest – millele nüüd lisandub oht, et valitsus keerab koroonaviiruse leviku takistamiseks suurüritustele veelgi karmimad piirangud peale – on kindel see, et kevad ja suvi tulevad ning rattahooaeg ei kao kusagile. Meenutage äsjast suve – oli ju nii!

Nüüd, mil selle sissekande siin lõpetasin, lõppes ka lörtsisadu akna taga. Kümneks minutiks seda jätkuski. Jääb vaid loota, et tuul asfaldi kuivatab – saaks pärastlõunal rattaga sõitma minna.

*

Muide, võtke teadmiseks, et Eesti on palju parem maa kui USA. Nüüd on see faktidega tõestatud!

Foto 1: SA Tehvandi Spordikeskus juhatuse liige Jaak Mae eelmise nädala lõpus Tehvandi suusaradade Hobuseraua lõigu juures olevate kunstlumehunnikute vahel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/ Scanpix
Foto 2: Henrik Bogdanov (vasakul) ja SA Tehvandi Spordikeskus juhatuse liige Jaak Mae parandavad kunstkunstlume tootmise torustikku. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/ Scanpix
Foto 3: Emajõgi novembri lõpus vaadatuna Kroonuaia sillalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Vähene lumesadu reede hommikul Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pulleritsu võidusõiduratas eelmise nädala laupäeval Luunja sadamakail. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, november 21, 2020

Pullerits: Ütlete, et võtsite võistlust mõnuga. Loll jutt suhu tagasi!

Mehed, tehke, mida tahate, aga ärge poliitikasse küll minge! Tänases Arteri intervjuus räägib neli korda ministriametit pidanud Urve Palo mulle, kuidas ta peksa sai, näiteks meenutades praamihanget:

«Tegin riigi heaks riigimeheliku otsuse, säästsin tohutu summa ja olin ikka paha. Tänuks selle eest kaebas ettevõtja [Vjatšeslav Leedo] mind isiklikult kohtusse. Ja riik ei saanud mind aidata. Ma võitsin, aga pidin käima läbi mitu kohtuastet, võtma advokaadi ja olema valmis maksma talle suuri summasid. Mis see tegi emotsionaalselt mu perele! Võin sellele ärimehele öelda, et kui ta tahtis mind kiusata, siis see õnnestus – ta tegi väga haiget. Mäletan, kui kohtulugu algas, läksin omaette ruumi ja nutsin kõva häälega. Kui ebaõiglane võib maailm olla!»

Ja lugege, mida poliitika temaga tegi:

«Mul on veel üks põhjus, miks tahtsin poliitikast ära tulla: muutusin inimesena, ja mitte heas suunas. See on paratamatu, et ehitad endale justkui kesta ümber. Nägin, et muutusin sarkastiliseks, selliseks, kes ma varem ei olnud ja milline ma ei tahtnud olla. Aga amet tegi mu selliseks, sest muidu ei jää ellu. Kuid see ei ole meeldiv vaatepilt.»

Siit saate aga lugeda, mis tunne on pääseda, st mahtuda autosse, kuhu teie ilmselt mitte kunagi ei pääse ega mahu (kahel ülemisel fotol). (Kuidas mahtuda, seda saate oma silmaga vaadata siit!)

Kauged teemad teile? Olgu, räägime siis millestki lihtsamast ja maisemast. Näiteks nautlejate pealetungist, millest kirjutan ajakirja Jooksja värskeimas numbris (fotol all paremal). Küsin seal: huvitav, kas mõnuga võistlemisest räägivad paljud seepärast, et nad pole kunagi tundnud võidu joovastavat maitset?

Kõik algab sellest, et kuna enamik ei saa omal nahal ja omas südames eales tunda võiduelevust, on mõistetav, miks paljud räägivad pärast võistlust, et võtsid seda mõnuga. Igaüks ju tahab, et võistlusest, kus tulemuseks koht teises, kolmandas või koguni neljandas sajas, jääks kõlama positiivsed noodid. Isegi siis – ja võib-olla just eriti siis?! –, kui võistluse ajal oli korduvalt raske; kui hing rippus tihti niidiga kaelas; kui konkurendid läksid püüdmatult eest; kui pähe tikkusid eksistentsiaalsed mõtted stiilis «kurat küll, mida ma siin teen, mis on selle kõige mõte?».

Aga finišis, kui raskused selja taga, kui eluvaim uuesti sisse tulnud, on ju hea kuulutada – eriti 326. või 437. koha õigustuseks/vabanduseks –, et «võtsin asja mõnuga».

Jooksjas käsitlen seda teemat värvikate näidetega vürtsitatult nii siit- kui sealtpoolt. Lugege mu argumentatsioon läbi - tutvuge ikka esmalt tüvitekstiga! - ning siis saame siin diskussiooniga arukalt edasi minna!

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits teisipäeval Tallinnas Ferrari Roma roolis. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits reede pärastlõunal rattaga Annelinna lõpus Tartu ringteel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu kolumn ajakirja Jooksja novembrinumbris. Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, november 18, 2020

Pullerits: Kuidas ma pääsesin maailma ühe efektsema auto rooli

Ilmad ei soosi viimastel päevadel rattasõitu. Kummatigi läbisin laupäeval Scotti maanteerattaga 41 km keskmise kiirusega 30,25 km/h ja pühapäeval 42 km keskmisega 30,2 km/h. Võtsin rahulikult, sest üleminekuaeg ju: suvi ammu läbi ning talve veel ei paista, kuigi mõned asfalditoksijad on juba välja ilmunud. Ise olen sel teemal veel äraootaval seisukohal. Esialgne prognoos ei sisalda optimismi, et tali võiks tulla, seetõttu ei ole mõtet ka küünarnukke lõhkuma minna.

Esmaspäeval sõitsin hoopis Tallinna, kus oli täpselt keskpäevaks asja aadressile Poordi 3. Sinna lubati mulle tuua tuliuus Ferrari Roma, mis maksab ligi 200 000 eurot. Läksin aegsasti kohale, et teha salongis tutvust ka teiste mudelitega. (Vt video.)

Ei saa öelda, et süda ei värisenud. Miks ei peakski, kui esmalt lükatakse ette paber, kus on lakooniliselt kirjas, et isegi ainult autot proovides on omavastutus 5000 eurot. Aga vähemasti ei olnud 15 000! 

Eks see Roma madal on, kui minu suure Chrysler Pacificaga võrrelda. Pacificas istud kõrgel, nagu kuningas troonil, avar vaade ümberringi. Romas istud madalal, nagu alam, vaade piiratud. See-eest häält teeb see elukas korralikult ja kõvasti. Aga lamavatest politseinikest, samuti äärekividest, millest Pacificaga võib muretult üle rullida, tuli Roma roolis aeglaselt üle roomata. (Vt video.)

Aga kiirendus on Ferrari Romal hea, sajani läheb 3,4 sekundiga. Nii ei saanud ma õieti arugi, kui oli juba liikluseeskirju rikkuv 53 km/h sees. Vajutasin piduritele - väga tundlikud! Nendega tuleb õrnalt ringi käia, kui ei taha, et poolteist tonni liiga äkitselt seisma jääks. 

Muidu oleks igati hea auto, aga... kuhu sa ratta paned? Katuseraam Ferraril oleks nagu sadul sea seljas. Ja pagasiruum on nii tilluke, et sinna mahub heal juhul üks kohver. Kuid Pacificasse... - seal lased tagumise istmerea alla ning paned maastikuratta ilma ühtki juppi küljest võtmata sisse. Kusjuures teine ratas mahub vabalt veel selle peale - tean, sest olen järele proovinud.

Just ebapraktilisus on see, mille tõttu jätsin Ferrari Roma soetamata.

Fotod 1 ja 3: Priit Pullerits punase Ferrariga. Foto autor. Tairo Lutter
Foto 2: Ferrari Roma Tallinnas Linnahalli taga. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, november 14, 2020

Pullerits: Eesti mehe ränkraske rekordiline rattasõit vihmas ja pimedas

Nagu reeglitest, mis keelavad igasuguse kõrvalise abi, vähe olnuks. Nüüd hakkas ka vasak põlv valutama.

Olgu, magan öö ära, küll hommikuks läheb paremaks, mõtles Alo Alunurm, Ergo kindlustusseltside investeeringute juht, keset Soomet Kuusamos. 1200 kilomeetrit oli juba tuldud. Üle 800 oli veel minna. Rattaga.

Esimese eestlasena osales Alunurm sel sügisel veidi rohkem kui 2000-kilomeetrisel sõidul läbi Soome, Helsingi Senati väljakult põhja Barentsi mere äärde, Norra idapoolseimasse linna Vardøsse. Ei, see ei ole mees mehe vastu võistlus. Igaüks koostab oma marsruudi ise. Peaasi, et see läbib kolm kontrollpunkti. Ja kohale tuleb jõuda vähemalt kaheksa ööpäeva ja viie tunniga.

Aga selle kõige juures on üks suur «aga». Hakkama tuleb saada ihuüksi. Ise muretsed, kus ööbid, kust süüa ja juua saad. Ise parandad ratta, kui sel miski katki läheb. Ja ära mõtlegi kedagi teist tema hädas aidata – ei tohi! Lisaks arvesta, et Põhja-Soome – see on hõredamalt asustatud piirkondi Euroopas.

Lühidalt: igaüks vastutab iseenda ellujäämise eest.

*

Nii algab minu lugu Ergo kindlustusseltside investeeringute juhi Alo Alunurme Ruska 2020 rattasõidust läbi Soome. Kokku läbis ta kuue päeva, kahe tunni ja 59 minutiga 2080 kilomeetrit. Sõidu keskmine kiirus 26 kilomeetrit tunnis.

Lugege ja nautige! Sest vaevalt keegi teist sama katsumuse ette tahab võtta. Alunurmest sai maailmas 29., kes selle teekonna edukalt läbi teinud.

Foto 1: Alo Alunurm viienda päeva hommikul 1967. aastal rajatud Lokka tehisjärve ääres. Järvevee alla jäi mitu küla ning kodust pidi lahkuma üle kuuesaja inimese. Foto: Alo Alunurm
Foto 2: Hurraa, finiš! Alo Alunurm on jõudnud kuue päeva ja kolme tunniga Helsingist Vardøsse Norra idaservas. Foto: Alo Alunurm

kolmapäev, november 11, 2020

Pullerits: Kuidas Eesti paremaid rattamehaanikuid aitas keerukast olukorrast välja Eesti ühe raskema kliendi

Ühel hetkel keeldus mu elunäinud Scotti maanteeratas taga raskemaid käike peale panemast. Võisin paremat väiksemat heeblit (fotol vasakul) kangutada, kui palju tahes, aga kasu ei mingit. Ülespoole ehk kergema käigu peale aga sai vahetada küll.

Milles asi?

Aga kust mina tean!

Näitasin siis ratast Lõunakeskuse Hawaii Expressis asjatundjatele. Diagnoos tuli kiire ja karm: käiguvahetaja on omadega läbi. Ja mis veel hullem: see on nii vana tüüpi käiguvahetaja, et ei teagi, kust sellele asenduse saab. Kusjuures vana parandada ei saavat – sellist vedrulehte, mis seal kulunud ja purunenud, eraldi ei müüda. Ja isegi kui keegi suudaks kogu krempli lahti lammutada, siis polevat veel nähtud meest, kes selle tagasi kokku suudaks panna. Üks mees kord kunagi olla proovinud, aga rohkem pole toda meest keegi näinud.

See-eest oldi mulle lahkelt valmis pakkuma, st müüma uut ratast.

Milleks mulle uus ratas, kui katki on ainult käiguvahetaja? Kas keegi läheb seepärast kohe uut autot ostma, kui starter puru läks ja enam ei tööta, nagu juhtus mul Pacificaga aastaid tagasi? Lasin starteri ära parandada ja auto sõidab ilusti siiamaani. Käivitub paugust.

Enne võite eskimole lund müüa, kui mulle mõne uue ratta pähe määrida – kui vana ratas veel tegelikult töötab.

Kodanik Männik võttis seejärel asjaajamise üle. Teate ju teda? Ma olen ta siin päris suureks ja kuulsaks kirjutanud.

Esiotsa räägiti mulle, et uus käiguvahetajate ja pidurite komplekt maksab üle kahesaja euro. Paljuvõitu tõesti, kui arvestada, mis võiks olla mu ratta tegelik hind. Teisalt: ikkagi oleks see kümme korda odavam, kui osta uus ratas. Aga eales ei maksa võtta vastu esimest pakkumist.

Kodanik Männik tegi uurimistööd ning leidis mulle Bike24.neti kaudu Saksamaalt järgmise asja:

Shimano Sora ST-R3000 STI 2x9-speed – Pair. Hind 131,08 eurot (fotol paremal).
Shipping and Handling: 9,99 eurot.
Kokku 141,07 eurot.

Seega puhas võit 60 eurot.

Kaup lubati 4-8 päevaga kohale toimetada. Nii siiski ei läinud. Läks kolm nädalat.

Kodanik Männik (fotol vasakul) tegi töö ära. Algul ütles, et läheb umbes 80 eurot, sest vahetas ka esiratta koonused, mis olid kulunud. Kui kassasse läksin, öeldi aga hinnaks 180 eurot.

180 eurot?!

«Jutt oli ju kaheksakümnest!» ei saanud oma jahmatust varjata.

«Olgu, teeme sada eurot kliendi soodustust,» tuli selle peale naeratades vastus.

Olen järele proovinud: uus käiguvahetaja töötab nagu kulda.

Kodanik Männik proovis mulle ka uut leistangi müüa, väites, et pidi parem olema. Aga milleks?! Senine ajab samuti asja väga hästi ära. Ei ole vaja kõigi uuendustega kaasa joosta. Need ongi enamasti selleks, et nõrga finantsdistsipliiniga kergesti mõjutatavatelt tüüpidelt raha ära võtta.

Kodanik Männik kirjutas mulle pärast oma töö lõpetamist, et «vana panniga saab veel kimada palju». Muidugi saab! 

Ent samas resümeeris: «Lihtne lugu, kuidas on võimalik leida lahendus ka kõige raskemale kliendile, nagu Priit Pullerits. Aga kogu loo moraal oleks ikkagi, et kui ratas armas, siis peab teenuse pakkuja leidma lahenduse.» Ehk teisisõnu: Kodanik Männik viitsib vaeva näha – ja tunneb heameelt, kui suudab aidata.

Jah, nii tema on kuulnud kui küllap paljud teisedki, et minuga pole võimalik asju ajada, sest ma ei ole nõus seljakotiga raha poodi viima. Mille peale Kodanik Männik ütleb, et «on küll [võimalik asju ajada] ja maksab ka, kui on vaja!».

Ta võtab teema kokku nii, et kogu see minu käiguvahetaja juhtum on õpetlik sõnum ennekõike teenusepakkujatele, kes arvavad endast liiga palju ega viitsi kliendiga tegeleda, vaid peavad lihtsamaks põrandat pühkida.

Foto 1: Priit Pulleritsu Scotti maanteeratas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits (paremal) koos Donald Trumpiga esmaspäeval Tallinnas Postimehe toimetuses. Foto autor: Aivar Reinap
Foto 3: Neti teel tellitud uus piduri- ja käiguvahetaja komplekt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kodanik Männik remontimas Priit Pulleritsu Scotti maanteeratast. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Loojuv päike Tartu külje alt Rahingelt nähtuna. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Sügisene Raadi tiik. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, november 07, 2020

Pullerits: Sellest, mida me ei tea ehk kuidas käib tegelikult naiste rattasõit

Neli aastat tagasi, mil Filtri maanteekarikasarja korraldaja Mihkel Reile otsustas teha naistele meestest eraldi võistluse, söandas ka Annika Tuul starti tulla. Seni oli ta sõitnud vaid maastikul – seal on ohutum. Asfaldil suures grupis kihutamise kogemus tal puudus.

Ega naisi tookord kevade algul Kuusalu rattarallil palju osalenud, kõigest 30. Noid, kes teistel eest sõitsid ja liidergrupi moodustasid, kogunes kõigest kümme. Mõni ime siis, et keegi tempot tegema ja ennast ohverdama ei tikkunud. Peale kahe keskealise, Annika Tuule ja Tea Langi. Enamik ülejäänutest kuulus alles noorteklassi.

Seda, milline passimine käib, nägi Tuul ilmekalt siis, kui grupi etteotsa liikus. Tal ei ole kombeks karjapoisi kombel nina üle õla nuusata. Selleks võtab ta viisakalt varrukast taskurätiku. Võttis tolgi korral. Kui nina puhtamaks ning taskurätik oma kohale tagasi sai, märkas ta rattakompuutril, et kiirus oli kukkunud 25 kilomeetrini tunnis. Ja ikkagi ei tahtnud keegi temast ette minna.

Kiireks läks alles siis, kui lähenema hakkas lõpujoon. Siis pistsid noored kergel tõusul viimaks oma nina Tuule selja tagant välja. Ja pressisid möödagi. Langist nad jagu ei saanud, aga Tuule jätsid kaheksandaks.

«Sealt tuli tarkus, et pole vaja alati tööd teha,» lausub Tuul (44), kes on puu- ja köögiviljade jae- ja hulgimüügifirma VegeLog osanik ja ostujuht.

Nii algab mu järjekordne lugu rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur värske numbri (fotol paremal) omanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid». Seekord ajakirjas:

Eesti proff Martin Laas – muidu rahulik, aga sprindis nuga hammaste vahel.
Mis on Tartu rattaringluse eduloo taga ja selle varjus? Analüüs.
Jalgrattad seinal. Neljas lugu. Jaanuse tehtud Jaanused ning kuidas kaks neist Eestisse toodi.
Sügisene kolme pildiga rattanovell – mis juhtus Julian Alaphilippe’iga.
Aidi Gerde Tuisku ootab ees põnev esimene profiaasta.
Treenerilugudes räägib seekord Rene Mandri – vaid profitahtega noorrattur pälvib peatreeneri tähelepanu.
Mis kogemuse andis aasta 2020? Vastab Tartu Kuubiku peakorraldaja Indrek Kelk.
Kaks lugu elektrijalgratastest. Elektrilevi ja Ampler Bikes.
Adolf Schmal – vehkleja ja jalgrattur ühes isikus. Olümpiamängudel Ateenas nii sai.
Gerd Kodanik räägib lahti, kuidas tuuakse turule uusi jalgrattaid ja mis osa on selles Tour de France’il.
Mis seob omavahel BMXi ja „Troonide mängu“?
Kutsume spinningule.

Tänases Postimehe Arteris saate minu sulest lugeda, kuidas maailmameistrist Eesti modell pääses tööle Burberry moemajja (fotol paremal) mis moodi traagiline õnnetus Võrtsjärvel tõi Eesti modelli Hongkongist kodumaale, mil viisil Jaapanis kallite pruutkleitide kandja laiendas uue äri Lätti ja Leetu ning mis nipiga sattus Eesti veterannäitleja Netflixi väärtsarja.

Foto 1: Naiste grupisõit Belgias Driedaagse Brugge - De Panne, 156 km, 20, oktoobril. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Jolien D. Hoore Belgiast võidab naiste grupisõidu Driedaagse Brugge - De Panne, 156 km, 20, oktoobril. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, järjekorras 25. numbri esikülg. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre.
Foto 4: Endine iluvõimlemise maasilmameister Liis Teemusk Burberry vihmamantli ja käekotiga. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

teisipäev, november 03, 2020

Pullerits: Kes võidab Mati Alaveri totaalsest tõrjumisest? Mina ütlen: mitte keegi!

Las ma nüüd räägin teile sellest Mati Alaveri värskest Soomega seotud asjast rahulikult.

Kes on süüdi, et Alaver jälle tegutseb, mida talle ette heidetakse?

Vaat, kes on süüdi: süüdi on antidopingu karistussüsteem!

Muu karistussüsteem, pean silmas vanglaid, on asunud end reformima, et mitte toota oma seinte vahel jätkuvalt kurjategijaid, vaid valmistada kinnipeetuid ette normaalsesse ellu naasmiseks ja õigele, seaduslikule teele asumiseks. Vähemalt nii on sellest räägitud ja nii neid muutusi seletatud. Selline on suundumus.

Aga mis toimub dopingukaristuste vallas?

Inimeselt võetakse kaheks, neljaks, mis iganes ajaks ära oma erialal tegutsemise õigus ja võimalus. Ehk teisisõnu: karistusega ainult süvendatakse probleemi. Toome paralleeli: mis jääb üle kurjategijal, keda on lastud lihtsalt tuimalt oma aeg ära istuda, kui ta ellu naaseb? Loomulikult asuda varasemale teele tagasi, sest kuidagi peab ju endal hinge sees hoidma. Et seda ei juhtuks, siis nii palju, kui olen asjast aru saanud, vanglasüsteem püüabki anda inimesele uusi oskusi ja valmistada teda ette eluks teistes, vabades tingimustes.

Aga mida teeb antidopingu süsteem selleks, et neid, keda ta karistab, valmistada ette teistsuguseks eluks? Absoluutselt mitte midagi! Viskab inimese nagu märja nartsu nööri peale kuivama, et las loperdab seal mitu aastat, kuni ribad järel. Selline suhtumine siis meie ajastul, mil muidu on kõik sõnades ja mõnikord ka tegudes teistest nii hoolivad.

Seetõttu on täiesti arusaadav, kui Alaver endale uuesti tegevust leiab. Ja et tal on kogemusi ja oskusi ka muus vallas peale selle, mille eest ta karistada sai, seda teavad teised, nagu Aivar Rehemaa, väga hästi ning mõistagi soovivad spetsialistilt abi, mida too ka lahkesti annab, sest kes meist ei tahaks teistele kuidagigi kasulik olla.

See sotsiaalne ja erialane isolatsioon, kuhu antidopingu süsteem sportlased viskab, on  nüüdsel hoolivust väärtustaval ajastul täiesti ebainimlik. Ja lisaks ka ebatõhus. Lausa kontraproduktiivne.

Võite täiendada!

Foto 1: Mati Alaver Harju maakohtu ees 14. novembril 2019. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver (paremal) ja Anti Saarepuu tervitamas teineteist 18. jaanuaril 2019 Otepääl MK-etapi eelsel treeningul. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mati Alaver jootmas Aivar Rehemaad Sotši olümpial 50 km vabatehnikasõidu ajal. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

esmaspäev, november 02, 2020

Pullerits: Kuidas teha sügisel jahedas üksinda kõva rattasõit? Minu õppetund teile!

Hõredaks on praegu ilmade jahenedes jäänud ratturite read. Nõrk, mehed, väga nõrk! Mis siis praegu viga on? Ei midagi ju! Kas kaheksa kraadi on rattasõiduks teie arvates liiga vähe? Ei ole ju. Tõmban kunagi ehituspoest ostetud «karupüksid» rattapükste alla, kaks higisärki rattasärgi alla ning Rein Taaramäelt 25 euro eest ostetud Katjuša kirjadega vesti kõige peale, rattakingadele katted peale ning sõrmkindad kätte ja läheb. Isegi villast ega muud mütsi pole veel vaja kiivri alla panna.

Ei ole sugugi vaja end rohkem sisse pakkida, kubujussiks teha. Nagu mõned.

Ja isegi kiirus ei kannata sellest paksemast riietusest. Näiteks pühapäeval.

70,9 kilomeetrit ümber Tartu. Tähtverest Kärevere sillani, sealt Kärknasse, siis Jõgeva maanteed pidi tagasi, väikse tiiruga läbi Vahi küla Räpina maanteele ning sealt üle Ihaste silla tagasi ning mööda Ringteed Tallinna maanteele ja sealt läbi Tähtvere linnaosa kodu ette. Aega kulus 2:13.40, mis teeb keskmiseks kiiruseks 31,8 km/h. See ei ole ju sügise kohta sugugi paha.

Vaheajad ka 10 km kaupa: 17.21 – 35.21 – 53.01 – 1:13.24 – 1:33.28 – 1:51.56 – 2:11.45.

Küsite, et kuidas sellist arvude rida nii suure täpsusega meelde jätta. Mälu on selle nimi, mehed. Mälu!

Aga olgem ausad, ühe vea tegin ka. Algul läksin tegema 40-45 km pikkust tiiru. Kuid ilm oli mõistlik ning aega oli – laupäeval olin ju veetnud Tallinnas kuus tundi jalgel, innustanud Postimehe ajakirjanduskoolis ligi 30 inimest, mis on raske töö, sest metsikult tuleb energiat välja käia, kui tahad, et inimestel ikka huvitav oleks ning nad aktiivselt kaasa tuleks –, mistõttu otsustasin käigult teha plaanitust pikema sõidu. Ent see tähendas, et polnud mul kaasas juua ega ammugi mitte süüa.

Ja see tähendas, et umbes kahe tunniga sai energia otsa. Nagu öeldakse, viimased veerand tundi tulid aurude peal. Aga ära tulin!

Huviga võrdleksin nüüd oma sõitu teie viimaste aegade sõitudega.

Foto 1-4: Küsimus neile, kellel ei ole minu rattasõidule midagi vastu panna: kas teate, mis järvega Eestimaal on neil piltidel tegu? Vihjeks: see ei jää Tartust rohkem kui 40 kilomeetri kaugusele. Pildistatud pühapäeval, 25. oktoobril. Pärast järve ümber matkamist tegin 40-kilomeetrise rattaringi keskmise kiirusega tervelt 33,9 km/h! Fotode autor: Priit Pullerits

neljapäev, oktoober 29, 2020

Pullerits: Mis mõte on suurtel velotuuridel?

See oli vist Giro d’Italia teise nädala lõpupoole, kui mingil etapil sõitis suur grupp nii rahulikult, et jäi mulje, nagu võiks ise ka tuules püsida. Sest jooksikud olid kolme-nelja minutiga ees ning nende püüdmine ei huvitanud kedagi. Isegi mingit peagrupis lõpuspurti ei toimunud, kuigi ju teada on, et esimesed 15 saavad etapil edetabelipunkte.

Siis tabasingi end paratamatult vaagimast, et mis on selliste sõbrasõitude mõte. Kui ma vaatan tuuri, siis tahaks ikka näha heitlust, atrõõve, paugutamisi, mitte tasapaksu loksumist. Selliste sõitude eest tuleks palgaraha kinni pidada.

Samasugust uimerdamist mäletan ka mulluselt Tour de France’i etapilt, mille võitis lõuna-aafriklane.

Üleüldse jättis tänavune Giro, nagu jätab ka nüüdne Vuelta mulje, et ega see, mis seal toimub, rahvast suurt huvita ning ega ratturid ise ka, kui kõige esimestele kohtadele pürgijad välja jätta, sellest eriti innustu, kui mitmendad nad on ja kui palju kaotavad. Ligi pooletunniseid pakke võetakse vastu südamerahuga. See on ju umbes sama palju, nagu ma kaotan võitjale Tartu rattarallil, aga seal peabki olema klassivahe, sest ma ei ole isegi amatöör, vaid olen harrastaja, liiati mitte meeste põhiklassist. Aga proffide seas võiks vahed ikka väiksemad olla, kas või sellepärast, et see au pihta ei lööks.

Kas on äkki asi selles, et tuurid on aetud mõttetult pikaks, et ratturid võtavadki in corpore lõdva päeva? Mis iganes seal põhjus on, osutab see tõsiasjale, et kuskil on süsteemis viga. See ei ole mingi sportlik etendus, see ei vääri isegi profispordi nime, kui mehed lasevad grupis pikalt tirri ja ajavad juttu, mitte ei kima nii, et okserada järel ja veri ninast väljas (nagu ma tänavusel Ülenurme rattarallil).

Igatahes võiks tänavused suurtuurid nende tekitatud leige huvi tõttu pannad korraldajaid vaagima, mida teha, et vaatemäng ja võitlus teravamalt ning kaasakiskuvamalt tagasi tuua. Või mis teie arvate?

Foto 1: Giro d’Italia 20. etapp. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Giro d’Italia 20. etapp. Foto autor: Massimo Paolone / LaPresse via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Giro d’Italia 20. etapp: Jai Hindley juhtimas Wilco Keldermani ees. Foto autor: AP/Scanpix