laupäev, november 16, 2019

Pullerits: Tahate sportlikku silmaringi laiendust? Palun väga!

Millest seekord alustame?

Kas äkki litakast, mille annan tänases Postimehe Arteris keskkonna- ja kliimahüsteerikute pihta?

Et ironiseerin nende kallal, isegi tögan neid? Jah, otse loomulikult. Sest kui vaatate mu koostatud kriitilist küsimustikku Arteris, mille põhjal saab paljastada kliimahüsteerikute lolluse ja tühisuse, siis näete, et irooniast jääb väheks – sarkasm oleks pigem omal kohal.

Või alustame usutlusest Epp Mäega, mille tegin Arteri kaaneloona? Pärast odaviskaja Magnus Kirdi dramaatilist õlatraumat möödunud kuul tõusis just Mäe, kes võitis kaks kuud tagasi MM-võistlustel pronksi, Eesti üheks suurimaks medalilootuseks tuleva aasta Tokyo olümpial. Hull lugu on aga see, et maadlus on ettearvamatumaid alasid: täna võidad, homme võid jääda viimaste hulka. Aga: «Ma olen võitleja!» kinnitab Epp Mäe.

Mäe osutus ääretult toredaks, sõbralikuks ja lahkeks vestluskaaslaseks. See, millisena teda matil näeme, on väga petlik. Selle kohta küsisin temalt ka usutluses:

«Maadlus on ikka väga robustne: inimesed on tohutult higised ja punetavad, räsitud, laigulised ja lapilised, juuksed sassis, lõõtsutavad. Pole just ilus võrreldes näiteks 400 meetri jooksuga, kus sportlane lõpetab võistluse, lõõtsutab küll, aga peagi näeb jälle ilus välja.»

Mäe vastas: «Sellist välist ilu meil mati peal ei näe. Sellest on natuke võib-olla kahju. Kui vaadata maadlusnaisi väljaspool treeningsaali, siis ega neid tänaval ära tunneks. Meil on tüdrukuid, kes kaaluvad ainult 50 kilo, peenike ja väike – kui selline tuleb tänaval vastu, siis ei ütleks küll, et maadleja, peaks tänaval ringiga mööda minema. Kõik on väga ilusad naised.»

Kes soovib enamikule arusaamatust maadlusest natuke rohkem aru saada ja end spordi vallas harida, neile on intervjuu Mäega igati õpetlik.

Või peaks alustama sellest, et ilmunud on ajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordne, juba 20. number?
Millest seal seekord juttu?

- Kui tahad endale saada 1985. aasta Colnago või hoopis kuulsa trekiratta Tahion? Avame ukse võidusõidurataste kollektsionääride maailma.
- Proff Alo Jakin räägib oma elust: kui lenksu kätte saan, siis ma põlen. Sellel lool on aga ka Proloog ja Epiloog.
- Mis viib rattahooaja viimased sõdalased vihma ja poriga cyclo-cross’i sõitma. Kolm meest annavad vastuse.
- Mis rattasõit on l’Etape Morocco? Kaks eestlast käisid proovimas.
- Alles neli aastat tagasi rattasporti tulnud Janika Lõiv jagab oma mõtteid. Ja on ajakirja esikaanel.
- Rattatreeneri rubriigis saab seekord oma asjad ära rääkida Kaido Juurik, kõvade harrastajate rubriigis aga Toomas Viigipuu.
- Fotograaf Adam Illingworth käis maanteesõidu MM-il ja tegi pilte. 15 parimat on ajakirjas.
- Cycling Tartust saab kontinentaaltiim Tartu 2024 / BalticChainCycling.com. Selles loos on aga ka nii mõndagi Eesti rattaspordi hetkeseisust.

Nii et ärge püüdkegi väita, et nädalavahetusel pole teil midagi tarka teha!

Foto 1: Kliimaprotestijad Austraalias Melbourne'is. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Fotod 2-4: Epp Mäe. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 20. numbri esikülg. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre

teisipäev, november 12, 2019

Pullerits: Kõik avalikuks: kui palju läks maksma reis Ameerikasse?

Suurele osale inimestest pole erutavamaid asju, kui teiste rahakotis sobrada. Näiteks erutas paljusid, ilmselt kadedusest, kui palju Peep Vain ja teised nädal tagasi Tallinnas Saku suurhallis megakoolitusel kokku ajasid. Aga teate: mind see absoluutselt ei huvita. Kas see aitab mind kuidagi elus edasi, kui ma seda tean ja saan selle peale vihast või kadedusest keelt teritada? Põrmugi ei aita.

Kas see muudab midagi, kui teile siin ütlen, et Virgini konglomeraadi juht Richard Branson oli paar aastat tagasi lühikese, alla tunnise intervjuu vormis esinemise eest Leedus kasseerinud 450 000 eurot? Teeb see teid kurvemaks või õnnelikumaks? Ta oli, muide, kogu honorari annetanud heategevuseks. (Et miks siis nii suur esinemistasu? Aga sellepärast, et kui see oleks väiksem, ei saakski ta elus muud teha, kui kas esinemas käia või lõputuid esinemiskutseid tagasi lükata.)

Mina ei ole Vain, ammugi mitte Branson. Seetõttu saan aru neist, keda huvitab ja painab küsimus, kui palju läks maksma minu kahenädalane reis New Mexicosse.

Nagu teate, ei ole ma eales oma reisikuludest saladust teinud. Ei tee ka nüüd. Need kulud kajastuvad eurodes siin.

Lennupiletid
Tallinn-Kopenhagen-NY ja tagasi 289.00
NY-Houston-Albuquerque-Denver-NY 280.00

Muu transport 131.65

ESTA USA-sse pääsemiseks 12.85

Ööbimised
Newark: Howard Johnson 99.89
Albuquerque: Days Inn 39.92
Santa Fe: Days Inn (2 ööd) 130.78
Taos: Super 8 (2 ööd) 149.73
Abiquiu: Ghost Ranch 99.71
Placitas: Airbnb 69.55
Truth or Consequences: Travelodge 54.03
Silver City: Motel 6 53.45
Alamogordo: Magnuson Hotel 70.05
Albuquerque: Days Inn 37.90
New York: Morningside Inn (2 ööd) 150.20
Ööbimised kokku 955.21
Ühe öö keskmine hind 68.23

Autorent 11 päevaks 410.29
Ühe päeva keskmine hind 37.30

Bensiin 117.85
Bensiini kulu gallonites 52,47, liitrites 198,60.
1 liitri bensiini keskmine hind 59 eurosenti (65 USA senti).


Söök 241.17

Muud kulud 347.41
(Puuduvad reisi- ja tervisekindlustuse kulud, sest aastane kindlustus oli juba kevadel Moabi rattareisiks ostetud.)

Pääsmed ja piletid (v.a transport*) 203.06

Läbisõit autoga 2599,2 km ehk 1615,4 miili.
Kümne täispika päevaga läbisõit 2565,9 km ehk 1594,7 miili.
Kümne täispika päeva keskmine läbisõit 256,6 km ehk 159,5 miili.

Matkad (sh New Yorgis) 114,2 km.

Kõik rahalised kulud kokku 2988,49.

Foto 1: Priit Pullerits New Yorgis 9/11 memoriaali ees. Foto: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits New YorgisTimes Square'il. Foto: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits New Mexicos Sandia mägedes, alla Albuquerque. Foto: Priit Pullerits

laupäev, november 09, 2019

Pullerits: Mida väärt ja kasulikku sain teada superkoolitusel Tallinnas?

Paljud on imestanud, et ma käisin selle nädala teisipäeval Tallinnas Saku suurhallis Robin Sharma («Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari»), Peep Vainu («Kõige tähtsam küsimus», «Keset elu») ja teiste motivatsioonikonverentsil «Better You», ning on küsinud, kas ma võtsin seda ikkagi tõsiselt.

Jah, võtsin küll.

Pärast seda on inimeste esialgne silmapööritus läinud veelgi suuremaks.

Kuulake nüüd: tark ei ole see, kes lähtub alati oma eelarvamustest ja -hoiakutest, vaid tark on see, kes oskab elus haarata kõigest, mida elu pakub, sest alati on igast asjast leida midagi vajalikku ja kasulikku. Ei leia see, kes suhtub elu pakutavasse eelarvamusega.

Jah, istusin loožis ja sealt oli kogu suurhallile hea vaade. Ja vaheajal sai süüa ka.

Kõige krooniks kirjutasin laupäevasesse Arterisse Peep Vainu comebacki loo.

Mõned mõtted, mis teisipäeval tallele panin.

Need on just rasked ja keerulised olukorrad, mis äratavad meis ellu loovuse.

Raskused ja nende ületamine ongi need, mille pärast me elame, mis annavad elule mõtte ja sisu. (Keegi ei mängi arvutimängu sellepärast, et päevast päeva viis esimest taset kergesti läbida; kui see nii oleks, tüdiks inimene sellest kergesti; mängitakse seepärast, et murda läbi kuuendast ja seitsmendast, raskest tasemest.)

Kui elus tulevad raskused, tunne nendest rõõmu. Mõtle, kas võidad pigem võistluse, kus on kerged vastased, või võistluse, kus on tugevad vastased!

Elu muudavad väiksed pidevad otsused (Sharma: small daily insignificant improvements), mitte üksainus suur, revolutsiooniline otsus (PP: homme hakkan tõsiselt ja regulaarselt trenni tegema või dieeti pidama; kui paljud inimesed on selle pealtnäha suure otsuse ellu viinud? Enamik annab paari nädala või kuu pärast alla, loobub.). Seega: tee palju väikseid muudatusi oma elu eri aspektides – just sellel on suur mõju kogu su elule.

Me ümber on palju asju, mis ootavad meie tähelepanu. Pööra tähelepanu vaid nendele asjadele, millesse sa usud.

Tee koostööd teistega – aga ainult nendega, kes on omal alal väga head, kes sind edasi viivad ja inspireerivad. (PP: need, kes on sinuga samal tasemel, ei vii sind edasi, ja neid, kes on sinult tasemel madalamal, pead sa hoopis ise järele tirima – ja kes teab, äkki pead seetõttu paar sammu isegi allapoole astuma.)

Pane kirja nende inimeste nimed, kellega sa tahad koostööd teha; sest siis, kui elu nende inimestega järsku kokku viib, tunned sa nad kohe ära ja oled selleks kohtumiseks valmis ning tead, mida nendega edasi arutada ja teha.

Mida kergem on sind rööpast välja viia, seda kergem on sind teistel kontrollida.

Asi, mis võib selle toimumise ajal tunduda halb, võib tulevikus tagasi vaadates tunduda hoopis hea; mõtle, mida too kogemus sulle andis ja õpetas.

Kuidas ärgata hommikul reipana ja hea tujuga? Vähemasti Ameerikas on lastel üks hommik, kus nad saavad varakult ja rõõmsalt sängist välja. See on jõululaupäeva hommik – sest nad on ootusärevuses. Seega, mõtle õhtul magama heites, mida põnevat ootab sind uuel päeval ees!

Kui sul on vaja motivatsiooni, et midagi teha – siis sa ei taha seda teha. Sul peab olema sisemine inspiratsioon ja isiklik eesmärk, mis paneb arenema. Arengu tunnetamine on motiveerivamaid asju elus.

Mõtle ja ütle valjusti välja: «Kas poleks hea, kui [see või teine] juhtuks minuga aastal 2020.»

Peep Vainu ettekande kohta, kuidas saavutada enesekindlus, lugege minu tänasest loost Arteris!

Fotod 1, 3 ja 6: Peep Vain esinemas Tallinnas Saku suurhallis motivatsioonikonverentsil «Better You». Fotode autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits intervjueerimas Paap Vainu enne tema esinemist Tallinnas Saku suurhalli. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Robin Sharma esinemas Tallinnas Saku suurhallis. Fotode autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

kolmapäev, november 06, 2019

Pullerits: Millest rääkis mulle Maicel Uibo kiire abikaasa?

Mõned katked minu intervjuust Rio olümpiavõitja ja Doha MMi teise koha omanikuga 400 meetri jooksus Shaunae Miller-Uiboga. Olen veendunud, et võin neid ka siin avaldada, sest intervjuu Miller-Uiboga sain suuresti tänu sellele, et usutlust vahendanud spordiarst Mihkel Mardna mäletas meie pingelist duelli Tartu maratonil, mis sai laialdast kajastust just siin blogis.

Shaunae, miks olete 400 meetri jooksus nii hea?

(Naerab.) Olen teinud selle nimel palju rasket tööd. Mulle tõepoolest meeldib 400 meetri jooks, see on mu lemmikala. Minu hinnangul on see väga keeruline ala, kergejõustikus üks raskemaid. Seal on nii palju õppida ja see pakub mulle huvi.

Mis teile 400 meetri jooksus meeldib, kui see nii raske on?

Meeldib see, et igaüks ei saa sellega hakkama. (Naerab.) Siin on vaja kõike: kiirust, vastupidavust, jõudu.

Palun kirjeldage mõnda eriti rasket treeningut! Teada ju on, et 400 meetri jooksjad peavad sageli tegema nii ränka lõigutrenni, et lausa oksendavad.

Jah, see on tõsi, et sel alal on verd, higi ja pisaraid. Verd siiski mitte. (Muigab.) Aga higi ja pisarad käivad tõesti 400 meetriga kaasas. Olen teinud mitmeid trenne, mille järel olen tõepoolest nutnud – sest nii raske on. Aga selleks, et jooksjana areneda, tulebki palju ränka vaeva näha. Valu käib asja juurde. Sellega tuleb leppida. Pead õppima kannatama.
Kõige rängemad trennid toimuvad väljaspool võistlushooaega. Kõige raskem on ilmselt kaks korda 500 meetrit, seejärel kolm korda 300 meetrit ja siis kolm korda 200 meetrit. Pausid on viis minutit, aga tempo on üsna kõva.

MM-võistlustel kaotasite kuldmedali 23 sajandikuga Bahreini jooksjale Salwa Eid Naserile, kes jooksis maailma kõigi aegade kolmanda aja 48,14. Kas mõtlete juba ka tulevasele, Tokyo olümpia-aastale, mis moodi Naserilt revanš võtta?

Ma ei mõtle niivõrd sellele, kuidas teda alistada, vaid keskendun sellele, kuidas ise paremaks saada. Sel aastal nägin kõvasti vaeva, tegin kõva arengu ja parandasin 400 meetris isiklikku rekordit [kuus kümnendikku], samuti parandasin 200 meetri isiklikku rekordit [32 sajandikku]. See on kõva edasiminek, otsustava tähtsusega.

Tuli see teile üllatusena, et Naserile kaotasite?

Teadsin, kui MMile läksin, et suudan joosta 48 sekundi algusse. Ilmselt ma ei oodanud, et ka Naser võiks joosta 48 sekundi algusse. (Naseri hooaja tippmark oli seni 49,17. – P.P.) Seega, jah, tema tulemus MMil oli väike šokk. Aga niisugune sport juba kord on: mõnikord võidad, mõnikord kaotad.

Jah, olete nii mitmelgi korral jäänud teiseks või kolmandaks, isegi neljandaks ja kuuendaks. Millest see tuleneb, et tulemused sedasi kõiguvad?

Sest 400 meetrit on väga karm ala, konkurents on kõva. Juba siis, kui olin väike tüdruk, ütles isa, et see on ala, kus võid võita ja võid ka kaotada, ja et pean õppima, kuidas sellega leppida. Iga päev ei saa olla parim. Aga alati, kui stardijoonele asud, tuleb püüda anda endast parim.

Kas enne võistlust mingi plaani ka koostate?

Enne starti arutame treeneriga läbi, kuidas joosta nii, et võita, ja kui see on otsustatud, tuleb plaanist ka kinni pidada. Kui ma hakkan plaani võistluse käigus muutma, sest mõni rivaal on teinud kiire alguse, keeran oma võistluse untsu. Sa pead ikkagi teadma, mis moodi sa jooksma lähed. Plaani võib küll pisut kohendada, kuid tuleb usaldada esialgset otsust.

Rio olümpial võitsite kulla tänu kuulsale viskumisele üle finišijoone (fotol all pearemal ja vasakul). Kust selline mõte tuli? Nägite, et Allyson Felix tagant läheneb ja muud ei jäänud lihtsalt üle?

Ausõna, ma ei näinud teda tagant tulemas. Märkasin teda veidi ainult silmanurgast.
Paljud ütlevad, et sukeldusin üle lõpujoone. Olgu nii, olen sellega leppinud. Aga tegelikult oli see üks kordi, mil piimhape mind jalust niitis. Treener oli soovitanud, et alustaksin hästi kiirelt. Ja siis, kui lõpuni jäi umbes 40 meetrit, keeldusid mu jalad äkki töötamast. Mõtlesin, et nüüd ongi kõik. Mul polnud enam midagi sisse jäänud. Tuli püüda kuidagi edasi joosta. Jalad lihtsalt liikusid mu all ja läksin nendega kaasa.

Kolmel hooajal, 2015–2017, jooksite pidevalt n-ö ühte auku, 49 ja poole sekundi kanti. Mis juhtus, et tulemuste areng seisma jäi?

Maicel: Tema tulemuste stabiilsus paranes.
Shaunae: Jah, stabiilsuse saavutamine oli väga oluline.
Maicel: Ta jooksis enamiku võistlusi siis 49 sekundi sisse. See on edasiminek.
Shaunae: 2017. aasta oli ainus, mil ma ei parandanud isiklikku rekordit. (Tegelikult ei parandanud ka 2014. – P.P.) Järgmine suur samm on rünnata 48 sekundi piiri.

Kas näete arenguruumi, et joosta ka 47 sekundi sisse?
Jaa. Igal juhul on mu eesmärk edaspidi aegu parandada. Selle nimel kõvasti tööd teengi, et areng jätkuks. Kui lõpuks 47 sekundi sisse suudan joosta, on see võimas samm edasi. Juba 48 sekundit oli suur samm.

Mille arvelt võiksite 47 sekundi sisse joosta? Te pole ju enam 18, et kiirust väga palju arendada.
(Naerab.) Vastupidavust tuleks suurendada. Selle nimel pean kõige rohkem vaeva nägema. Jõudu on ka juurde vaja. Kiirust on mul loomulikkusest piisavalt, selle kallal ei ole vaja väga palju tööd teha.

Kas näete mingit võimalust ületada ka Marita Kochi maailmarekord 47,60, mis on püsinud juba 34 aastat?

Ma ei oska seda praegu öelda.

Aga kas mõtlete sellele mõnikord?

Mitte eriti. Mingi mõte sellest tiksub küll kusagil kuklas, kuid peamine on ikkagi see, et tulemuste areng jätkuks. Alles siis, kui suudan ühel päeval joosta 47 sekundi sisse, on aeg hakata mõtlema maailmarekordile. Ka 200 meetri maailmarekordini [21,34] on pikk maa minna.
Seega tuleb veel kõvasti tööd teha, enne kui hakata üldse maailmarekorditele mõtlema. Eks näis, kui lähedale ma neile jõuan.

Foto 1: Shaunae Miller-Uibo andmas intervjuud Priit Pulleritsult. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo suudlemas Doha MMil pärast seda, kui nad mõlemad on võitnud hõbemedali. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Tätoveeritud Salwa Eid Naser Bahreinist võidab Doha MMil 400 meetri jooksu Shaunae Miller-Uibo ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Shaunae Miller-Uibo võidab Doha MMil 400 meetri jooksus hõbemedali. Foto autor: EPA/Scanpix 
Fotod 5 ja 6: Shaunae Miller-Uibo viskab lõpujoonele ja võidab Rio olümpial Allyson Felixi ees seitsme sajandikuga esikoha. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 7: Shaunae Miller-Uibo vaagimas vastust intervjuus Priit Pulleritsule. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

pühapäev, november 03, 2019

Pullerits: Kuidas ma maailma tippjooksja Shaunae Miller-Uibo jutule pääsesin?

Seda võimalust ei saanud käest lasta. Kohe läks kõne doktor Mihkel Mardnale, sporditraumatoloogiale spetsialiseerunud ortopeedile, kes oli kuulduste järgi kogu asja niiditõmbaja.

«Tere! Kuulsin, et Shaunae Miller-Uiboga on võimalik jutule saada?» küsisin otse.

Miller-Uibo (fotol ülal paremal) on teatavasti Eesti kümnevõistleja Maicel Uibo (fotol ülal keskel) abikaasa, Bahamalt pärit, Rio olümpiavõitja ja Doha MMi teine 400 meetri jooksus ning maailma kõigi aegade kuuenda tulemuse 48,37 omanik. Nii kiireid ja tituleeritud jooksjaid ei satu Eestisse iga päev. Näiteks kõik need, kes käivad siin sügiseti Tallinna maratoni jooksmas, on omal alal Miller-Uiboga võrreldes n+1 ešeloni tegijad, statistid.

Muidugi võis eeldada, et kui Miller-Uibo saabub Tartu Ülikooli Kliinikumi üritusele, mille kohta on väljastatud ka pressiinfo, saabub sinna kohale arvestatav ajakirjanike dessant. Mis tähendab, et Miller-Uibolt (fotol all paremal) saadava aja pärast läheb rebimiseks. Ja mis omakorda tähendab, et tuleb saada esimese valiku õigus.

Niisiis tegin dr Mardnale kiirkursuse, kes on Eesti ajakirjanikest kõige kõvema 400 meetri rekordiga, et veenda teda, kes sellest alast kõige rohkem teab ja kes peaks saama esmaintervjuu võimaluse.

Aga seda veenmistööd polnud vaja. Dr Mardnal oli suurepäraselt meeles meie legendaarne mõõduvõtt aastatetagusel Tartu maratonil, kus mul õnnestus teda umbes kolme minutiga võita, ja sellele viidates lausus ta, et kui kellelegi seda intervjuud pakub, siis mõistagi mulle. Siirast tänumeelest lisasin omalt poolt, et meie duell oli kahtlemata midagi sellist, mida Eesti spordiajalugu meenutab veel pikka-pikka aega.

Lühidalt: dr Mardna juhiste järgi pidin reede hommikul kella kaheksaks ilmuma Tartu Ülikooli Kliinikumi Linkbergi-nimelise auditooriumi ette.

Eelmisel õhtul lugesin läbi hunniku materjale Miller-Uibo kohta (näiteks sain teada, et tal on kümme aastat noorem õde, kes on öelnud, et tahab saada vanemast õest paremaks jooksjaks), et usutluseks korralikult valmistuda. Arvestasin, et heal juhul saan Miller-Uibolt kümme minutit, mis tähendab, et küsimused peavad olema lühikesed, täpsed, konkreetsed, hästi fokuseeritud. Otsustasin keskenduda 400 meetri jooksuga seotule.

Kell kaheksa, mil algas põlvekirurgia live-kursuse teine päev, polnud Linkbergi auditooriumi ees keegi Miller-Uibot näinud. Auditooriumi uks tõmmati kinni ja otseülekanne operatsioonisaalist läks seal ilmselt käima. Jäin ukse taha passima.

Selgus, et olin kohale jõudnud liiga suure, pooletunnise ajavaruga. Mardna saabus koos Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uiboga poole üheksaks – ajaks, mis oli neile kursuse programmis ette nähtud. Mardna ei teinud saladust, et kutsus Uibod korraks kursusele seepärast, et üllatust ja vürtsi lisada. Uibode ülesanne oli anda üllatuskülalistena Ida-Tallinna keskhaigla ortopeedile Paul-Sander Vahile (fotol ülal vasakul keskel) enesetäiendamiseks üle noore sporditraumatoloogi 1000-eurose stipendiumi, mille oli välja pannud meditsiinitarvikute tootja DePuy Synthes.

Kui olin Mardnaga tervitanud, kätlesin tervituseks ka Maicel Uiboga (kellega kohtusin esimest korda) ning seejärel tema abikaasa Shaunae Miller-Uiboga. Teadsin eeltööst, et ta on peaaegu minupikkune. Ta on 185 cm, mina 1-2 cm rohkem. Aga mida ma ei osanud oodata, olid järgmised kaks asja.

Esiteks, kes on teleris Miller-Uibo jooksu näinud, sel on ilmselt ettekujutus, et tegemist on väga tugeva ja jõulise naisega. Nii see siiski ei tundunud. Tema käepigistus oli õrn ja graatsiline ning naeratus lahke ja siiras, otse silma vaatav. Teiseks, millega telepilt veel petab: et Miller-Uibo on suur ja musklites. Oh õudust: võrreldes temaga olen ma jäme jurakas! Mõni ime siis, et ta 400 meetri isiklik rekord on minu omast üle kolme sekundi parem. Miller-Uibo on ääretult nõtke ja sale, aga mul, tuleb tunnistada, on ikkagi räme ülekaal.

Kui tervitasime, lausus Mardna Miller-Uibole, osutades mulle, et see on see ajakirjanik, kellest ta temale rääkis. Omalt poolt laususin Miller-Uibole lühidalt, et oleksin tänulik, kui saaksin temalt kümme minutit.

Seejärel kadusid Uibod koos Mardna ja neile saalist vastu tulnud dr Leho Ripsiga auditooriumi. Jäin ukse taha, et vaadata veel oma märkmeid ning lihvida intervjuu plaani.

Järsku tõstsin pilgu – ja mis ma näen! ETV noor korrespondent, mikrofon juba käes, on koos kaameramehega kohale ilmunud ja seadnud end tegutsemisvalmis. Vaat sellist partisanlust ja isetegevust ei saa sallida! Ma ei hakanud pikka sissejuhatust tegema, vaid teatasin kohe, et ärgu siin midagi plaanigugi, siin on minu eesõigus, sest mina olin siin esimesena.

Telemeestega on see probleem, et neil on ei tea kust tekkinud endastmõistetav ootus, isegi nõudmine, et nemad peavad oma intervjuu kõige esimesena ära tegema, enne kirjamehi. Aga teada ju on, et iga järgneva intervjuuga intervjueeritava ind raugeb, sest sageli mitmed küsimused kattuvad ja kes see ikka viitsib sama asja mitu korda järjest rääkida.

ETV noor esindaja, kui õigesti mäletan, vastas mulle midagi stiilis, et siin loeb tugevama õigus.

Selle peale kostsin, et siis pole siin küll midagi arutada, sest minu 400 meetri rekord on igal juhul kõvem kui temal.

Ma ei mäleta, et sellele mingi sisulise vastuse oleksin saanud.

Mõne aja pärast tuli välja, et ETV korrespondent tuli tegema saatejuppi mingist operatsioonist ja vist ei teadnudki Miller-Uibost midagi.

Kui Uibod auditooriumist välja tulid, olid nad minu päralt. Juhatasin nad akna alla väikese laua juurde ja alustasin.

Kokku kestis intervjuu mitte kümme, vaid koguni 19 minutit. Miller-Uibo, üle põlvede ulatuv tumepunane liibuv kleit seljas ja valged Adidase tossud jalas, oli väga meeldiv ja sõbralik. Kui ei teaks, ei oleks osanud vist isegi aimata, et ta on nii kõva sportlane, kes Rio olümpial pingutas võidu nimel nii kõvasti, et kukkus finišijoonel lausa käpuli. Ta kuulas küsimusi tähelepanelikult ja vastas neile naeratades. Aga me rääkisime ka asjast, mitte tühjast-tähjast. Usun, et ta nägi ja taipas, et küsimused on lugupidavad ning ma ei ürita mingit odavat sensatsiooni välja imeda. Alati tuleb intervjueeritavasse suhtuda respektiga – ning ta vastab sulle samaga.

Intervjuu ilmus laupäevase Postimehe spordikülgedel. Sain selle kohta sõnumi ühelt tuntud treenerilt: «V hea lugu tänases PM-s.»

PS: Tunnistan üles, et algul oli väike mõte panna pealkirjaks "Kuidas ma [X Y-Z] rajalt maha võtsin", aga oma mängulisus ei oleks siiski väärikas ja lugupidav inimese suhtes, kes mulle vastu tuli ja mind usaldas.

Foto 1: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo saabuvad 28. oktoobril Tallinna lennujaama. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mihkel Mardna, Shaunae Miller-Uibo, Maicel Uibo, Leho Rips ja ??? reede hommikul Tartu Ülikooli Kliinikumis Linkbergi-nimelise auditooriumi ees. Foto edastas: Mihkel Mardna
Foto 3: Shaunae Miller-Uibo vestlemas Priit Pulleritsuga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo TÜ Kliinikumis Linkbergi auditooriumis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Paul-Sander Vahi (keskel) saab Mihkel Mardnalt, Maicel Uibolt ja Shaunae Miller-Uibolt kätte noore sporditraumatoloogi stipendiumi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Maicel Uibo, Shaunae Miller-Uibo ja Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7-11: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo andmas intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

reede, november 01, 2019

Pullerits. New Yorgi absurd - kogu raha eest! (2. osa)

Selle loo alguse leiate eelmisest sissekandest!
Teen lühidalt, ehkki kogu «ooper» kestis vähemalt tosin minutit, ehk enamgi. Selleks, et stendi ees ja vihma käes Vesseli (fotol paremal ja alla vasakul) pilet saada, tuli stendil vastavasse lahtrisse toksida sõrmega oma telefoninumber, et siis saadetakse pilet mobiilile. Proovisin oma Eesti koodiga numbrit sisestada küll nii ja küll naa – ikka teatas süsteem, et midagi on valesti.

Leidsin tumedas ülikonnas tumedanahalise abimehe, Hudson Yardi kompleksi (fotol all paremal) töötaja. Seletasin oma probleemi ja ta hakkas tegutsema – aitama, mis oligi üks tema ülesandeid. Proovis nii ja naa, ikka tulemuseta. Laususin seepeale, et näete nüüd, miks ma vihkan IT-asju. Ta oli viisakas ja ütles, et saab minust täiesti aru. Kuid jätkas katsetamist. Proovis teisi süsteeme ja võimalusi. Ikka tulemuseta. Ütlesin, et hea küll, aitab, ei ole mõtet aega raisata, sain teada, et see süsteem ei tööta. Aga ta soovis ikka heatahtlikult jätkata – ilmselt ei tahtnud, et ma pettununa lahkuksin. Ta ütles, et eurooplastega on varemgi raskusi olnud, kuid sain aru, et enamasti on need raskused õnnestunud ületada.

Lõpuks võttis abimees välja oma telefoni ja tegi minu eest sellega registreerimise ära. Pilet tuli tema telefoni. Siis läksime sellega piletikontrollide juurde. Abimees pidi seal noile veel midagi seletama, misjärel üks kontrollijatest läks mingisse putkasse ja tuli sealt piletiga tagasi. Tasuta piletiga.

Lõpuks sain Vesseli otsa minna. See võib küll olla originaalse ideega rajatis, aga vihma korral täiesti halvasti toimiv, sest mitmesse kohta kogunes vesi nii, et sorises nagu räästast kaela.

Kui otsustasin üleval liftiga Vesseli (fotol vasakul) otsast alla sõita ja vihma käes lifti ootasin – ja ootasin ja ootasin  –, sain viimaks ühelt valvetöötajalt, kes oli oma musta keebi alla vihma eest varju tõmbunud, teada, et lift käib iga 15 minuti järel. Mis asja?! Neil on rajatises lift, mis sõidab ainult iga veerand tunni järel?! Muul ajal seisab paigal?! Arusaamatu...

Üldiselt näitas Ameerikas käik mitut puhku, et uut paljukiidetud tehnoloogiat ei maksa usaldada. Näiteks Broadwayst (fotol paremal) poole kvartali kaugusel 107. tänaval asuvasse Morningside Inni sisse registreerides sain järsku teada, et pean kahe öö eest maksma kokku 240 dollarit. Kuidas nii?! Mul oli kaheks ööks eraldi broneering, kumbki 82 dollarit koos kõigi maksudega. Mis maksud nüüd siis järsku otsa tulid?! Ütlesin, et Booking.com on mulle lubanud küll hoopis teistsugust, väiksemat summat.

Kas saan seda väiksemat hinda kinnitada, küsis mustanahaline sale noormees, kes maneeridelt ja käitumiselt meenutas geid. (Fotol paremal The Peninsula hotell Viiendal avenüül.) Jah, saan küll – ja võtsin kotist välja kaks paberit, mõlemal Booking.comi kinnitus, et ööd maksavad 82 dollarit. Ta vaatas neid ja helistas siis kellelegi, ilmselt ülemusele, ja ütles, et mul on 82 dollari kohta paberil kinnitus. See veenis. Poleks mul seda vanamoeliselt paberile trükitud kinnitust olnud, oleksin ilmselt pidanud palju rohkem maksma.

Ja siis see New Yorgi ühistranspordi pilet, MetroCard, kuhu saad raha laadida. Aga et sellega ka metroosse pääseda... (Fotol paremal Broadway.) Alatihti pidin nikerdama, kui seda pilust läbi tõmbasin, et värav avaneks. Kord teatas ekraan, et tõmbasin kaarti läbi liiga aeglaselt, siis jälle, et liiga kiiresti. Ja iga kord, kui läbi tõmbasin, rammisin puusadega vastu väravat, lootuses, et ehk nüüd läks lahti. Värav mõistagi. Ei läinud. Kahel korral tulid kohalikud appi ja ütlesid, et pean kaarti läbi tõmbama õige kiirusega – aga milline see on, kust mina tean, sest esiteks pole ma njuujorklane ja teiseks polnud keegi, ka ükski silt mitte, mind õpetanud, missuguse tempoga kaarti läbi tõmmata.

Käisin vihmasel päeval, kui pärastlõunal taevas pisut selgines, isegi helesinist näitas, 104 korrusega One World Trade Centeri (fotol vasakul ja all parempoolsel fotol paremal) 386,5 meetri kõrgusel asuval suletud vaateplatvormil. Pilet sinna koos maksudega maksab 42 ja pool dollarit. Olid ajad, üheksakümnendate keskel ja lõpus, mil Empire State Buildingu platvormile sai kõigest kolme või nelja dollari eest. Nüüdne soolane hind on siiski arusaadav: vaatlusala hõlmab kahte korrust ja keegi peab ju nende pöörase rendi kinni maksma. Kes muud, kui huvilistest külastajad.

Aga häda oli selles, et kui liftiga vähem kui 50 sekundiga tippu jõudsin, valitses akende ümber ühtlane hall läbimaistmatus. Mõtlesin algul, et see on äkki trikk – et kohe klaasidelt see efekt kaotatakse ja mu silme ees avaneb igas suunas New Yorgi võimas panoraam. Aga ei olnud mingit efekti. Ega tulnud mingit efekti. Kõik oligi kogu aeg hall. Ei mingit nähtavust. Olin pettunud: see on mu elu kõige mõttetumalt kulutatud 42 dollarit...

Siiski oli aeg-ajalt näha, et pilvemassiivid akna taga liiguvad. Otsustasin jääda kannatlikuks ja oodata. Ja näe imet: juhtuski nii, et tasahilju hakkas loodest puhuv tuul pilvi laiali ajama. Manhattani lõunatipp koos Vabadussambaga (fotol vasakul) sai mitut puhku peaaegu tervikuna nähtavaks. Ka tornist põhjapoolsem osa tuli pisut pilvede tagant välja (fotol alla paremal), kuid siiski ei kordagi täielikult. Näiteks Empire State Buildingut ei näinudki, Central Parki ammugi mitte. Ometi võib öelda, et vähemalt pool kulutatud rahast läks nähtu põhjal siiski asja ette.

Torni tippu piletimüüjatest olnuks aus, kui nad oleks all inimesi informeerinud, mis neid üleval (fotol paremal) ees ootab. Miks ei võiks olla piletimüügisaalis teleriekraane, kust oleks saanud kõigis neljas suunas näha, milline on tipust nähtavus? Arusaadav, miks ei või: sest siis inimesed näevad pilvise ilmaga, et tõesti midagi ei näe, ja jätavad oma raha välja käimata.

Kui tornist alla olin tulnud (fotol vasakul 9/11 Memorial), nägin hoone ees mitmeliikmelist perekonda, kes uuris turvatöötajalt, kas ülevalt midagi näha on, ja pidas isekeskis nõu, kas minna tippu või mitte. Astusin neile ligi ja ütlesin: «Ärge minge! Vaevalt te sealt midagi eriti näete.» Nad naeratasid mulle tänulikult ja keerasid minekule. Suur summa sai neil kokku hoitud.

Aga oli ka mõningaid häid üllatusi. (Fotol paremal kõrghooned Manhattani lõunaosas.) Kui ööbimiskoha lähedal esimesel õhtul Domino’s Pizzast 16-tollise kolme kihiga pitsa otsin, maksin selle eest 14 dollarit. Järgmisel õhtul läksin samasse kohta ja maksin samasuguse pitsa eest vaid 8.70. Küsisin, ega pitsapoiss eksi. Ei, vastas ta naeratades ja lisas, et tegi mulle allahindluse. Ju ta siis mäletas mind eelmisest õhtust.

(Albuquerque’is [fotol vasakul linna keskväljak] ostsin enne rendiauto tagastamist bensiini, võtsin paagi täis. Enne tankimist jätsin tanklatöötajale 50 dollarit. Bensiini võtsin 18.11 eest. Kui ülejäänud rahale järele läksin, ulatas tumedanahaline naistanklatöötaja mulle millegipärast kaks 20-dollarilist rahatähte. Ütlesin, et seda on ju liiga palju. Ta vaidles vastu, et kõik on õige. Ütlesin, et ei, ta andis mulle liiga palju tagasi. Ta ei tahtnud seda ikka uskuda. Lõpuks veensin teda, et vaadaku rahulikult järele – on ju liiga palju. Siis sai ta viimaks aru, et oli ligi kaheksa dollariga minu kasuks eksinud.)

Viiendal avenüül (fotol paremal) astusin sisse Starbucksi kohvikusse, et proovida järele, kas sealne kaup on ka haipi väärt. Ostsin macchiato caramele, hind 5.72. Müüja küsis mu nime – see kirjutatakse papptopsile ja nime järgi saad oma kohvi teisest letist kätte. Üllatus oli suur, kui seekord oli mu nimi kirjutatud täiesti õigesti – Priit. Tavaliselt kirjutatakse seda Ameerikas Pritt, sest jänkid ei suuda kuidagi aru saada, et mehe nimes võib olla pikk vokaal. Aga eesti keel ongi ju ilus!

Statistikast nii palju, et ühe õhtupooliku, järgneva vihmase päeva ja ühe hommikupoolikuga käisin New Yorgis jalgsi maha kokku 44 kilomeetrit. Nii et võib öelda: New Yorgi maratonidistants läbitud ja pisut enamgi veel.

Fotode autor Priit Pullerits.

neljapäev, oktoober 31, 2019

Pullerits: New Yorgi absurd - kogu raha eest!

Niisiis, Vessel, igavesti uueneva ja areneva New Yorgi uusi sümboleid ja tõmbenumbreid – tahtsin seda näha. Kuid tahtmine on üks, selle täitumine hoopis teine asi.

New Yorki (fotol vasakul, taamal paremal Empire State Building) saabusin Albuquerque’ist eelmise päeva õhtupoolikul kella viie paiku Colorado pealinna Denveri kaudu. Maandusin LaGuardia lennujaamas Queensis, kust olin viimati sõitnud kuus aastat tagasi Chicagosse. LaGuardia eelis võrreldes New Yorgi kahe teise suure lennujaama, Kennedy-nimelise ja Newarkiga on see, et sealt saab Manhattanile kõige soodsamalt. Liinibussi pilet maksab kaks dollarit ja 75 senti. Muud kulu polegi.

Ja see buss viis peaaegu et mu ööbimiskoha, Morningside Inni ukse ette 107. tänava ja New Yorgi peaarteri, Broadway (pildil paremal ja alla vasakul) ristumiskohas. Olin tolle majutuskoha reserveerinud juba aasta algul, mistõttu sain New Yorgi taustsüsteemi arvestades uskumatult odava hinna: kahetoalise numbri eest vaid 82 dollarit. Oleks ma tolle koha reserveerinud vahetult enne saabumist – kui siis seal üldse kohta olnuks –, oleksin pidanud maksma peaaegu kaks korda rohkem, 156 dollarit. See on juba New Yorgi hinna moodi – ehkki odavama otsa hinna moodi.

Morningside Inn ei jää kaugele kohast, kus kõik kunagi algas. Nagu ööbimiskoha nimigi viitab, on see seotud Morningside Heightsi rajooniga. Ametlikult jääb see rajoonist pisut välja, aga see pole oluline. Oluline on see, et Morningside Heightsis asub Columbia ülikool, mille ajakirjanduskoolis õppisin 1990. aasta sügissememestril. Peaaegu kõik, mis elus edaspidi kaalukat on juhtunud, on rajanenud tollele kogemusele.

Columbia ülikool on tolles naabruskonnas A ja O. Kui saabumisjärgse päeva hommikul Broadwayle (fotol paremal) hommikust läksin sööma, sattusin lühidalt vestlema endast kümmekond aastat vanema mehega. (Teiste endaealiste ja endast veidi vanemate meeste vanuse hindamisega on mul raskusi, sest kui nad pole sportlikud, on raske uskuda, et nad võiks olla minuvanused.) Tuli välja, et ta on pärit Leedust ja õpetab Columbia ülikoolis. Kui mainisin, et olen ka seal õppinud, küsis ta, mida, mille peale vastasin, et ajakirjandust, ja mille peale ta omakorda hüüatas: «Ahaa, J-School! They are one of the best.» (J-School on lühend sõnapaarist journalism school, ajakirjanduskool.)

«Nad on minu teada kogu maailma parimad,» kostsin. «Vähemalt nii nad ise väidavad.»

«Kui nad ise nii väidavad,» lausus leedukas naerdes, «siis on nad pigem propagandakool!»

Sõitsin Broadwaylt metrooga 34. tänavale, kust võtsin suuna Hudson Yardi uusarendusrajooni Manhattani lääneservas (fotol vasakul). Taevas kõrgustesse sirutuvate kiiskavate pilvelõhkujate tippude ümber tõmbus halliks. Ilmaprognoos lubas sajaprotsendilise kindlusega sadu.

Prognoos ei eksinud. Kui lähenesin Hudson Yardi südames Vesselile (fotol paremal ja all vasakul), läksid taevaluugid valla ja hakkas kallama. Olin selleks valmistunud: kapuutsiga jope seljas, tumedad sõrmkindad käes, müts peas, paksud soojemat sorti sokid jalas. Aga kui Vesseli ette jõudsin, kallas juba ladinal, nii et parema meelega hakkasin varju otsima.

Vessel on kunstiteos – 154 trepist koosnev 2500 astmega 46 meetri kõrgune spiraalne trepistik, mille ehitamine olla läinud maksma ligi 200 miljonit dollarit. Ent vihm, nagu arvata võis ja nagu selguski, andis Vesseli juures mulle ühe olulise eelise: see tähendas, et rahvast oli vähe. Ja kui rahvast on vähe, annab see lootust, et saad Vesseli otsa ronida, sest järjekorda pole.

Kuid ikkagi oli selleks vaja soetada pilet. Ja sealt kogu pikk tsirkus pihta hakkaski. Tsirkus, mis algul vihastas, aga siis ajas oma lõputu absurdsusega juba lausa naerma. Kibedalt naerma.

To be continued. (Praegu vaja palgatööd teha , aga see sürreaalne lugu läheb siit peagi edasi – nii et tulge mõne aja pärast tagasi.)