esmaspäev, detsember 02, 2024

Pullerits: Millest kergejõustikuliit targu rääkimata jättis ehk kas Teigamäe päevad on loetud?

Veidikese avaliku tähelepanuga, kuid mitte liigselt huvi tekitades said tänavu teatavaks aasta kergejõustikuauhindade võitjad. Et mitte tõmmata huviorbiiti seda, millele/kellele võib-olla liigset tähelepanu tõmmata pole vaja, sest tekivad küsimused.

Räägin konkursist, kus aasta parima naiskergejõustiklase tiitli sai takistusjooksja Laura Maasik (fotol ülal vasakul), kes hoiab sel alal maailma hooaja edetabelis 90. kohta. Kahtlemata tubli saavutus, et hiljuti 31-aastaseks saanud jooksja EMile jõudis, aga et Eestis pole valijate hinnangul temast paremat naiskergejõustiklast, näitab paraku Eesti täiskasvanute kergejõustiku kurba seisu.

U20 vanuseklassis sai parima tiitli Karmen Bruus ja U23 vanuseklassis Elisabeth Pihela (fotol paremal), mis on igati õiglane valik, kuid raskem on seletada, miks said Euroopa Kergejõustikuliidu treeneritöö auhinna Piret Tamm ja Tõnu Kaukis. Kaukise saavutused treenerina jäävad ikka eelmisse ja üle-eelmisse kümnendisse. Tamme kohta, erinevalt Kaukisest, pole isegi ESBLi artiklit (ja pole temast pilti ka Scanpixi pildipangas), nii et raske on hinnata, milles tema silmapaistvad teened seisnevad. Söandan väita, et neid on vähem kui näiteks Kersti Virul, kelle õpilastest valiti tänavu parimaks veel teinegi, U16 vanuseklassis Diana Johanna Vanamb, ja kelle kohta on lisaks ESBLile artikkel ka Eesti entsüklopeedias. Hakkasin kokku lugema, kui mitu tema ja tema treenerist abikaasa õpilast on võitnud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel medali, jõudsin kümne ligi, siis läks sassi. Kas keegi oskab nimetada Tamme mõne tituleeritud õpilase?

Aga kõige huvitavam on see, mida ei kajastata. EKJLi pressiteates on kirjas, et kergejõustikuliit tänas oma pidulikul üritusel särava ja eduka karjääri eest ka neid sportlasi, kes tänavu teatasid spordiga lõpparve tegemisest. Need on Magnus Kirt, Ksenija Balta, Kaur Kivistik, Grit Šadeiko ja Tähti Alver. Aga targu on jäetud mainimata, et Anti Veermaa sõbraliku šarži koos Kristel Berendseni kallistusega sai ka EKJLi president Erich Teigamägi. Et mille puhul?

Teigamäele ulatatud pildile on kirjutatud „Aitäh, Erich Teigamägi!”. Tal saab märtsis ametiaeg presidendina otsa. Järelikult ta edasi ei kandideeri, kuid kuuldavasti soovivat ikkagi jääda juhatusse, et ohjad päris käest ei läheks, sest mõned asjad, nagu karistusoperatsioon Mehis Viru vastu, Teigamäe viimaste aastate kahtlemata suuremaid ettevõtmisi Eesti kergejõustikujuhina, on ju pikaks ajaks toppama jäänud.

Huvitav, kas Teigamägi valib/nimetab ise endale mantlipärija, nagu seda teevad autokraatlike riikide juhid, või näeme kevadel demokraatlikku protsessi, kus kandidaate astub areenile mitu?

Foto 1: Laura Maasik 7. septembril Tallinna sügisjooksu 10 km distantsi finišis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elisabeth Pihela 6. augustil Pariisi olümpia kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Erich Teigamägi ja Kersti Kaljulaid 11. oktoobril Tallinnas Hiltoni hotellis Eesti Olümpiakomitee 50. täiskogul, kus EOK presidendiks valiti Kaljulaid. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

laupäev, november 30, 2024

Pullerits: Miks paljud teevad talihooajale vastu minnes vale valiku?

Tõenäoliselt on paljud juba Põhja-Soomes talihooajale põhja ladumas, sest kohe on detsember käes ja meil maa ikka must, aga Tartu maraton jääb kõigest kahe ja poole kuu kaugusele, ent ma avastasin hiljuti hulga meeldivama, ägedama ja põnevama Soome kui see, kuhu paljud nüüd suunduvad.

See Soome on küll Väike Soome, Little Finland, aga see-eest on seal palju rohkem valgust, palju rohkem värve, palju erilisem loodus, palju rohkem soojust kui tos Soomes, kus suusatajad käivad. Ja asub Väike Soomes tsivilisatsioonist samavõrd kaugel ja eraldatuna, nagu põhjamaine Soome oma suusaradade ja põhjapõtradega.

Minu eelistus on raudselt Väike Soome, Little Finland, millest ilmselt keegi kuulnudki pole, ja kui vaatate ära mu paariminutilise videokokkuvõtte, siis saate aru, milles ja miks on eelis, ning küllap valite ka ise järgmisel korral päris Soome asemel hoopis Väikse Soome.

Foto 1: Lapimaa. Foto autor: imago/McPhoto/Scanpix
Foto 2: Jonahhes Klaebo Norrast tänavuse MK-sarja avaetapil Soomes Rukal 10 km klassikadistantsil. Foto autor. Lahtikuva/SIPA/Scanpix
Foto 3: Soomlane Iivo Niskanen võitmas tänavuse MK-sarja avaetapil Soomes Rukal 10 km klassikasõitu. Foto autor. Lahtikuva/SIPA/Scanpix

neljapäev, november 28, 2024

Pullerits: Miks peaks Kelly Sildaru kaaluma suure spordiga lõpparve tegemist?

Nii et Kelly Sildaru, Eesti spordi imelaps ja seni jätkuvalt suur lootus – Pekingi taliolümpia pronks oli kui lohutusauhind, millele tasus oodata kirkamat järge –, on taas suurest spordist väljas. Üldse spordist väljas. Vasaku põlve eesmise ristatisideme trauma, nagu teame. Ja kuigi ise on ta väljendanud mõõdukat optimismi ja võitlustahet – „olümpia on siiski selge siht ja niisama lihtsalt ma alla ei anna” –, küsin, kas on enam mõtet hambad ristis ja saatuse tagasilööke trotsides punnitada.

Arvan, et ei ole.

Nagu teate, ei esita ma kunagi pelgalt emotsionaalseid väiteid, vaid alati argumenteerin; vastasel juhul pole ühelgi arvamusel minu silmis kaalu.

Jah, me ei tea veel, kui tõsine on Sildaru vigastus ja kui kaua kulub aega selle raviks, aga kindlasti ei ole ristatisideme vigastus kergete killast ja kindlasti ei kulu selle raviks kõigest paar kuud. Milano-Cortina taliolümpiani on jäänud ainult 14 kuud. Arvestades, et sinna pääsemiseks tuleb koguda võistlustel heade kohtadega punkte – ja kindel mats, et alanud hooaeg jääb Sildarul täiega vahele –, on pehmelt öeldes väga keeruline üldse olümpiale pääsedagi.

Oletame, et Sildaru siiski jõuab olümpiale. Aga kas pelgalt see teda rahuldab? Ta on ju harjunud medaleid võitma. Mis mõte on püüelda iga hinna eest olümpiale, kui selleks jääb korralik ettevalmistus tegemata? Hüva, oletame, et läheb nii hästi, et ta pääseb finaali; aga kui suur on teie arvates tõenäosus, et ta suudab seal võidelda medalite eest? Pakun, et väga väike. Pakun, et sisuliselt olematu. Pargi- ja rennisõit ning Big Air on alad, kus on viimastel aastatel toimunud naiste seas suur areng, trikid on järjest pöörasemad.

Kuid kõige tugevama argumendi suurde sporti tagasi tuleku mõttekuse vastu jätan viimaseks. Sildaru saab veebruaris juba 23. Ta pole enam mingi plika, vaid täiskasvanud naine. See tähendab, et nagunii on tekkimas uute trikkide omandamisel psühholoogilisi barjääre. See tähendab ka, et iga kukkumine muutub potentsiaalselt ohtlikumaks; kergekaalulised lapsed pääsevad tavaliselt kergemini. Arvestades, et teda on tabanud vigastus samas kohas, kus enne üle-eelmist olümpiat, tähendab see, et too koht muutub paratamatult hellemaks ning jätab kahtlemata kartuse alateadvusse.

Lühidalt: terviseriskid lähevad liiga suureks. Tagatipuks – ja sellele noored sportlased tavaliselt ei mõtle – tuleb arvestada, et kõik valusad traumad jätavad kehasse jälje, mis ei pruugi avalduda niipea, kuid suure tõenäosusega löövad välja vanemaks saades.

Niisiis on Sildarule keskne küsimus, kas ikka tasub suurde sporti tagasi püüelda, kui võimalus oma varasemaid saavutusi ületada on peaaegu olematu, kuid tõenäosus lõpetada tagajärgedega, mis hakkavad hiljem mõjutama elukvaliteeti, on üha suurem.

Foto 1: Kelly Sildaru kuu aega tagasi, 28. oktoobril Harju maakohtus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kelly Sildaru tänavu 31. mail Kroonika meelelahutusauhindade galal Kruiisiterminalis. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kelly Sildaru 29. detsebril 2023 Tallinnas Alexela kontserdimajas spordiaasta tähtede auhinnagalal. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru ja haski Kira mullu 23. novembril Tallinnas. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kelly Sildaru ja tema treener Mihkel Ustav (paremal) mullu 19. juulil Barbie filmi esilinastusel Apollo kinos Ülemistes. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix

teisipäev, november 26, 2024

Pullerits: Miks naistel on tippspordis kergem edu saavutada kui meestel?

Kas seda ütlemist teate, et kui Priit Pullerits sõna võtab ja midagi väidab, siis lendab poliitiline korrektsus aknast välja. Lisan vaid täpsustuseks: aknast välja lendavad ka jutud soolisest võrdsusest.

Keskne väide on järgmine: maailmas on naiste konkurentsis medalit võita tunduvalt lihtsam kui meeste seas. Mis muidugi tekitab kohe järgneva küsimuse, miks peaks naiste auhinnaraha olema sama suur kui meestel, kuid võtame siiski ühe sammu korraga ja jääme esimese väite juurde. Mis on nii kõva väide, et vajab tõestust.

Aga palun väga!

Vaatame jooksualasid, sest jooks on universaalne ala, liikumise alus, sobib ühtviisi nii meestele kui naistele, samuti on distantsid ühesugused (v.a tõkkejooks, kus naiste tõkked on madalamad), seega igati korrektne alusmaterjal veenva võrdluse läbiviimiseks.

Vaatame konkurentsi tihedust tipus, mis näitab, kui kerge või raske on võita suurvõistlustel medalit. Selle tihedus tuleb esile, kui võrrelda maailma hooaja esimese ja näiteks 24. (ehk jooksudes poolfinaali pääseva viimase sportlase) vahet (sekundites): 

800 m: M – 2,91, N – 3,26;
1500 m: M – 5,64, N – 9,04;
5000 m: M – 19,7, N – 27,36;
10 000 m: M – 27,96, N – 117,85;
maraton: M – 229, N 293. 

Pariisi olümpia pakub suurepärast võimalust võrrelda maaste ja naiste tulemusi ka maanteeratturite eraldistardist sõidus, sest meeste ja naiste võistluse rada oli sama ja koguni ühepikkune. Meeste konkurentsis kaotas 10. koha saanu võitjale 1.20 ja 20. kohale jäänu 2.20. Naiste arvestuses olid need kaotused esimeseks tulnule vastavalt 2.13 ja 3.25.

Seda, et naiste seas on konkurents lahjem, näitab ka Eesti kergejõustiku kõigi aegade edetabel. Vaatame, kui palju erineb parim tulemust sajandast tulemusest:

100 m: M – 0,76, N – 1,08;
200 m: M – 1,79, N – 2,31;
400 m: M – 3,91, N – 6,55;
800 m: M – 6,93, N – 13,24;
1500 m: M – 13,61, N – 32,56;
5000 m: M – 86,5, N – 253,5;
10 000 m: M – 217, N – 537,6;
maraton: M – 1434, N – 2987.

Näeme, et keskmaajooksus on naiste hulgas sajanda kaotus esimesele kaks korda suurem kui meeste seas ning pikamaajooksus venib vahe sellest veelgi suuremaks.

Huvi pärast paigutasin oma 800 meetri rekordi – ja teie võite oma rekorditega teha sama – ka maailma hooaja edetabeli võrdlusse. Meestest juhib seda Emmanuel Wanyonyi Keeniast 1.41,11-ga. Minu isiklik mark on sellest kehvem 14,62 protsenti.

Maailma naiste hooaja edetabelit juhib 800 meetri distantsil britt Keely Hodgkinson 1.54.61-ga. 14,62-protsendiline kaotus sellele ajale annab tulemuseks 2.11,36. Sellega saaks Eesti tänavuses edetabelis tubli kolmanda koha. Ent olulisem on siinkohal see, millise koha annaks see tulemus maailma jooksvas edetabelis – 1932.

Meeste selle hooaja pingereas saaksin oma isikliku rekordiga alles 5848. koha. Ehk oleksin liidrist ligi kolm korda kaugemal.

Niisiis on edikalt tõestatud väide, et naiste spordis, olgu Eestis või maailmas, on konkurents meestega võrreldes tunduvalt hõredam ning üldine tase märgatavalt madalam.

Või üritab keegi midagi argumenteeritult vastu väita?

Huvitav, mida ütleb seesuguse ratsionaalse arutluse ja arvutuse peale näiteks Feministeerium?

Foto 1: Seitsmevõistleja Anna Hall lõpetamas USA olümpiakatsevõistlustel 800 meetri jooksu 24. juunil Eugene'is Oregonis. Foto autor: Getty Images via AFP / Scanpix
Foto 2: Rootslanna Lovisa Lindh alustamas 800 meetri eeljooksu EMil Berliinis 2018. aastal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Naiste 1500 meetri eeljooks 2024. aasta EMil Roomas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Demi Vollering Hollandist startimas Pariisi olümpial naiste eraldistardist sõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Seitsmevõistleja Jordan Gray pärast 800 meetri jooksu lõppu Pan Ameerika möngudel Santiagos Tšiilis novembris 2023. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Gabriel Tual Prantsusmaalt, Djamel Sedjati Alžeeriast ja Emmanuel Wanyonyi Keeniast võitlemas 7. juulil Pariisis Teemantliiga etapil 800 meetri jooksu lõpumeetritel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Laura Weightman ja Laura Muir Suurbritanniast 2018. aasta EMil Berliinis pärast 1500 meetri jooksu lõpetamist. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 8: Rootslanna Lovisa Lindh (vasakul) ja Yngvild Elvemo (paremal) Norrast lohutamas koos Renee Eykens Belgiast üksteist pärast 800 meetri eeljooksu 2018. aasta EMil Berliinis. Foto autor: AP/Scanpix

reede, november 22, 2024

Pullerits: Raha letti! Kui palju läks ikkagi maksma seiklus kahele Ameerikas?

Ma tean, mis teid tegelikult huvitab, ja saan aru, et te pole julgenud seda küsida, mis siis, et ma pole varem sellistest asjadest kunagi saladust teinud.

Muidugi tahate te teada, kui palju mulle hiljutine Ameerika-seiklus (fotol paremal Buckskin Gulchis) koos abikaasaga maksma läks.

Ausõna, mind huvitab see ennast ka.

Aga vaadake korraks siia ja küsige endalt: kui palju selline seiklemine ikkagi maksma saab minna, see ei saa ju olla kallis?

Niisiis, vaatame kuludele otsa (eelarvet ei olnud - kulub, kui palju kulub). Hinnad eurodes,

Lennureis Tallinn-Stockholm-Tallinn (2 piletit) 212,12
Lennureis Stockholm-London-Las Vegas-London-Stockholm (2 piletit) 925,58
Autorent (Infiniti QX 80 [fotol paremal], 15 ööpäeva, sh kindlustus) 1025,60 ($1104,75)
Ööbimine (17 ööd) 1350,71
Toit (17 päeva) 322,06
Bensiin (419,55 liitrit) 365,13 ($387,66)
Eesti-sisene transport (takso, buss, rong; 2 inimest) 52,11
White Pocketi giididega matk (sh $10 tip) 264,38
Canyonlandsi rahvuspargi pääse 28,17 ($30,00)
The Wave’i matka loterii 8,45 ($9,00)
matkakepid 20,40 ($21,66)
hügieenitarbed (sh päiksekreem) 15,30 ($16,24)
kingid (sh raamat) 54,05 ($57,39)
parkimine 16,00 ($17,00)
autopesu 2,35 ($2,50)

Kokku 4662,41 eurot (võrdluseks: aasta tagasi läks sama pikk rattaseiklusreis Utah'sse mulle maksma 4577 eurot)

+ESTA (1 inimesele) $21,00

Aga on muudki huvitavat ja kõnekat. Palun väga!

1 öö keskmine hind 79,45
Kalleim ööbimine: Cathedral Valley Inn Caineville'is (fotol paremal) 155,47 ($164,90)
Odavaim ööbimine: Motel 6, Green River 53,47 ($56,89)

Keskmine toidu kulu päevas 18,95

Auto bensiini keskmine kulu 100 km kohta 11,6 liitrit
Keskmine beniiniliitri hind (fotol paremal bensiinijaam Kanabis) 0,87

Auto läbisõit kokku 3610 km (2243 miili)
Keskmine läbisõit päevas (16 päeva) 225,6 km
Lühima läbisõiduga päev: 1. päev Las Vegases 20,3 km (12,6 miili)
Pikima läbisõiduga päev. 16. päev Torrey-Las Vegas 540,8 km (336 miili)

Matkade pikkus kokku 95 km
Pikim matk: Edmaier’s Secret 9,54 km (fotol paremal)

Ma ei saa aru neist, kes kuludest ja rahast kramplikult ei räägi. Minu meelest on see põhiküsimusi, mis inimesi selliste seikluste puhul huvitab, kas pole nii?

1. ja 5. foto autor Külli Pullerits, 2.-4. foto autor Priit Pullerits

teisipäev, november 19, 2024

Pullerits: Kas nüüd õnnestus teha üks arvestatav reisifilmilugu?

Mis siis saab, kui kokku saavad uniklaased looduslikud skulptuurid, üleloomulikult kitšilikud värvid, Eesti autori originaalmuusika ning minu väike ühendav ja liitev panus?

Siis saab sellise lühikese matkavideo, mis vist võiks pretendeerida sellele, et olla mu seni parim ja paeluvaim reisivideo. Või kuidas teile tundub?

Olge hoiatatud: vaadake ette, et taustamuusika kummitama ei jää!

Ja muide: isegi Postimees soostus selle avaldama mu vastava loo juures

Fotol Paria Rimrocksi piirkonna kõige kuulsam toadstool ehk kiviseen. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, november 16, 2024

Pullerits: Kuidas kaks tundmatut mulle võõral territooriumil etenduse korraldasid - ja siis mind luubi alla võtsid

Järsku võtsid kaks mootorratturit, pakuks, et 60–70 meetri kauguselt suuna otse meie poole.

Arvata võis, et nad olid juba tükk aega tagasi aru saanud, et oleme abikaasaga sattunud nende territooriumile (fotol vasakul). Tõenäoliselt jälgisid nemad meid, nagu meie olime märganud neid, kui me tumerohelise Infiniti XQ 80-ga ettevaatlikult ja aeglaselt üle ebatasase, elutult halli maastiku liikusime. Sellele olid sisse sõidetud risti-rästi kulgevad jäljed. Üle nende kulges veidi kõvema pinnasega autorada, mis paistis viivat taamal sakilise servaga kõrgendiku poole. Too näis nagu loss, välise mulje järgi pigem inimese kui looduse tehtud.

Selge see, et niisugusesse kohta kalli maasturiga (fotol paremal) enamasti ei tulda. Liiati reetis me välimus isegi kaugelt vaadates, et oleme kontvõõrad. Ja küllap tekitas arvamuse, et võib-olla me isegi ei tea, mida teeme ja kuhu läheme.


Olin juba Eestis olles Google’i kaartidelt otsinud, kus on 24. maanteel õige ära keerata, et jõuda soovitud kohtadesse. Noid kohti oli mitu. Üks oli omapärase nimega Long Dong Silver (fotol vasakul), mis, nagu hiljem järele vaatasin, on tõenäoliselt nime saanud ühe erilise kehaosaga tegelase järgi, kes mängis kaheksakümnendail filmides, mida vanemad lastele ei näita.

Ega too koht, kuhu abikaasaga päikselisel pärastlõunal sattusime ja kus mootorratturites huvi äratasime, olnud vähem proosalise nimega: Swing Arm City ehk Pöördõla linn. Mingit linna seal küll kuskil pole. Aga õla, kui järele mõelda, võib seal välja väänata küll.

Esimesena oli meil päevakavas üles leida Long Dong Silver. Üldlevinud kaartidel seda näidatud pole. Ükski viit selle poole samuti ei osuta. Ja ega selle juurde üht õiget ja ainsat teed ka vii. On jäljed hallil tuhakarva maastikul (fotol vasakul ja ülal paremal). Väga palju jälgi – meiesuguste Long Dong Silveri otsijate tekitatud.

Tänu veebis leitud kaartide uurimisele ning kohalikelt täpsemate juhiste palumisele saime, nagu peagi selgus, õiges kohas 24. maanteelt (fotol paremal) maha, põhja poole keeratud. Taevale tänu, et viimasest sajust oli mitu päeva möödas, sest kui veidigi tibutanuks, muutunuks tuhakarva pinnas läbimatuks porimülkaks – ka maastureile. Aga kahe kilomeetri järel sai raputav sõit nagunii otsa: ees seisis silt, et edasi on liiklemine keelatud.

See oli teada, et viimane poolteist kilomeetrit tuleb minna jalgsi (fotol vasakul). Ja uskuda, et lähed õiges suunas, sest hoolimata sellest, et Long Dong Silver on 30 meetri kõrgune must obelisk, ei ole seda algul näha. See jääb tumedate kõrgendike varju – on kõrvaliste pilkude eest hästi ära peidetud.

Mida vasakut kätt eespool näed, on võlts Long Dong Silver (fotol paremal). Samuti tähelepanuväärne püstine jurakas tumeda mäe otsas, ent enamik vaatab ja astub sellest mööda. Meie mitte. Tasub vaadata kõike, mida sealne loodus pakub.

Edasi juba tajusin ja teadsin, kuhu suunduda. Kuigi auto- ja ATV-sõit on seal keelatud, oli ikkagi pehmele pinnasele sisse pressitud ilmselge jäljepaar (fotol ülal vasakul). Seda mööda jõudsime suure, kolmest küljest mustade püstiste seintega piiratud avara lageda alani, mille keskel kõrgubki pehme musta värvi künka otsas Long Dong Silveri obelisk (fotol vasakul). 

Vaatepilt on pehmelt öeldes omanäoline (fotol paremal). Kui keegi sellest maali teeks, ütleks, et tore fantaasia küll, aga sellist kohta pole maakeral olemas. Sest kui oleks, siis oleks inimesed sellest rohkem kuulnud ja sellest oleks rohkem pilte avaldatud.

Long Dong Silver (fotol vasakul ja all paremal) ongi viimaste aegade nn avastusi. Nagu ka Moonscape Overlook või Bentonite Hills, mis on saanud kuulsaks tänu internetile, kus nende kohta teave levib. Varem, kui turistid ammutasid enamiku infost kas ametlikelt turistikaartidelt või turismiteatmikest, jäid sellised paigad enamiku radari alt välja, sest teed, mis nende juurde viivad, on tavaliselt viletsad, nii et hariliku sõiduautoga nende juurde ei pääse.

Sattusin korduvalt mõttele, kui kaua kulub veel aega, et neist imelistest, kuid kaartidel märkimata kohtadest saavad samuti paljukülastatud paigad, kuhu pääsu, võib kihla vedada, hakatakse seejärel reguleerima, kas või parkimistasudega, nagu Wire Passi või Buckskin Gulchi matkaradade alguses. Long Dong Silveri juures nägimegi hommikupoolikul veel vähemalt 15 inimest, mis selle paiga vähest tuntust arvestades tähendab, et tegelikult oli tegemist masside rändega.

Seejärel plaanisime sõita Gilesi kummituslinna Blue Valley’s ehk Sinises orus, aga Fremonti jõgi jooksis üle kruusatee sedavõrd hoogsalt, et loobusime. Samuti jätsime ära käigu Bentonite’i ehk Bentoniidimägede juurde, mis asuvad Hanksville’i linnakese külje all Marsi uurimiskeskuse lähedal. Need on värvilised kuplid, mis on tekkinud vulkaanidest pärineva materjali ümberkristalliseerumisel mitmesugusteks savimineraalideks. Kuid värvide mängu nägemiseks tuleb sinna minna kas varahommikul või õhtul päikeseloojangu ajal. Parajasti oli keskpäev.

Liiati olime Bentoniidimägedega sarnaseid värvikirevaid kupleid näinud eelmisel õhtul 24. maantee ääres väikses piirkonnas, mida kutsutakse Painted Hills, Maalitud mäed (fotol paremal ja ülal vasakul). Ja pealekauba, nagu hoiatas Hanksville’is Outlaw’s Roosti söögikohas töötanud naine, ei maksa loota, et need värvid on tõepoolest sellised, nagu näeb Instagrami pandud fotodel. Ta väitis, et seal on värve digitaalselt kõvasti töödeldud.

Selle asemel sõitsime paar kilomeetrit Factory Butte Roadi mööda (fotol vasakul), et jõuda taas ühe tähistamata kohani – sinna, kust tee alt jookseb läbi jämeda metalltoru Neilson Wash. Kui sellest ei teaks, ei paneks seda tähelegi. Aga tasub teada, sest Neilsoni vadi on väga eriline: selle seinad on täis sadu imelikke auke, selle põhjas lebab mitu autosuurust kivi ning astangute all mitu peegeldava veega suurt lompi.

Probleem on selles, kuidas saada Neilsoni vadisse. Selleks laskusime alla mööda kivist nõlva. Jõudsime väiksele heleda pinnaga tasasele kohale (fotol paremal), kuid kohe, kui tahtsime hakata edasi liikuma, tekkis küsimus. Õigemini, kaks küsimust. Esiteks, kuidas laskuda vähemalt meetrikõrgusest servast alla lompi, mille sügavus pole teada; teada on vaid see, et lompide põhi on kohutavalt mudane. Ja teiseks, isegi kui end ära määrides jõuad alla, siis kuidas saad tagasiteel üles ja välja? See, muide, on klassikalisi vigu, mida sealmail pahatihti tehakse: laskutakse kuskilt alla, aga ei mõelda, mis moodi saada sealt pärast üles.

Niisiis, tuli loobuda. Kes see ikka tahab kiviseinte vahele kooleda? Kõndisime vadi ülaservas (fotol vasakul) – ei saa aru, miks seda nimetatakse vadiks, mitte kanjoniks –, ja sedagi ettevaatlikult, sest pinnas võib äärtes ootamatult järele anda. Seegi on klassikaline põhjus, kuidas sealkandis hukka saadakse. Abikaasa leidis maapinnalt hulga erilisi kive, mille kaasa korjas – ja mis hiljem Las Vegase lennujaama turvakontrollis tema käsipagasis küsimusi tekitasid, et mis need on.

Keeranud pärastlõunal tagasi maalilisele 24. maanteele (fotol paremal) ja võtnud sel kursi läände, jõudsime kohani, kust keerab rada Swing Arm City poole. Olin lugenud, et seal on samuti kummaline geoloogiline moodustis – seesama, mis halli lossi moodi paistis (vt eespool) –, ning otsustasin seda oma silmaga kaeda. 

Kuid enne veel, kui lossini jõudsime, köitsid meie tähelepanu kõrged, umbes 45 kraadi all kerkivad nõlvad ning neile joonistatud mootorrataste jäljed (fotol vasakul). Kujutasin ette, et neist võiks olla põnev maastikurattaga alla sõita – kui julged, ja kui jaksad ratta nõlvast üles tõugata; pigem ei julge ja ei jaksa. 

Lossi varjus nägime laagrit, mille kohal lehvis tuules suur USA lipp (fotol paremal). Otsustasime, et sõidame veidi lähemale. Sõitsimegi. Pidasime poolsada meetrit enne laagrit kinni – ilmselt jäi me auto laagriliste eest varjatuks, oletasin –, tulime autost välja ja vaatasime ringi. Ilm oli palav, aga mitte lämmatav.

Siis kuulsime, kuidas ühe üksiku treileri kõrval, kust olime mõned minutid tagasi mööda sõitnud, lõid kaks meest oma tsiklitele hääled sisse. Ausalt öeldes seda ootasingi. Neilsoni vadi juurest naastes olime peatunud Swing Arm City’t piirava kõrgendiku äärel (fotol vasakul) ning uudistanud, kas on kedagi kuskil ka sõitmas näha. Siis tuligi altpoolt üks rattur, keeras kõrgendiku nõlvale lähenedes gaasi põhja ning kihutas üles. Nii kui üles jõudis, sai tsiklil hoog ja jõud otsa ning see „libises” mehe alt tagumisel rattal välja, esimene ratas taeva poole tõstetud. Selge see, et ta oli teinud riskantse sõidu.

Tundus, et kaks ratturit lõid „pillidele” hääled sisse seepärast, et meile muljet avaldada. Nad lähenesid lossi peanõlvale (fotol paremal), kihutasid sellest mootori röökides üles ja kui hoog hakkas raugema, keerasid ülal otsa ringi ning laskusid alla (fotol all vasakul). Niimoodi kaks korda järjest. Sain nende mõlemad sõidud salvestada GoPro kaameraga; ei teinud saladustki, et neid filmin.

Ja siis suundusid nad meie poole. Jäid meeter-kaks enne meid pidama. Mis nüüd?

Mehed olid väga viisakad. Küsisid, kust me pärit oleme. Nemad olid Ogdenist, mis on Tartust pisut väiksem linn veidi üle poolesaja kilomeetri Salt Lake Cityst põhja pool. Ogden on esimene, st vanim Euroopa päritolu inimeste püsiasustus Utah’s – aastast 1846. (Fotol all paremal North Caineville Mesa.)

Võtsin vestluse üles. Küsisin, kas niimoodi sõita, nagu nad just sõitsid, on ohtlik. Nad seletasid, et alla tundub hirmsam sõita kui üles, sest tekib tunne, et laskud pea ees; et kui üles sõites mootorrattal ühtäkki jõust puudu tuleb – ehk kui tagasipöördega liialt viivitad –, pead viskama end nõlva poole pikali – siis on pinnas more forgiving, rohkem andestav. (Fotol all vasakul justkui bobirada, kas pole?)

Juttu tuli ka sellest, on olen varemgi korduvalt Utah’s käinud, ja mainisin, et Salt Lake City olümpial ka ajakirjanikuna. Selle peale küsis üks meestest, kas ma Soldier Hollow’s ka käisin. Muidugi, sain rõõmsalt teatada, sest seal peeti ju murdmaasuusavõistlused. Mille peale tuli jätkuküsimus, kas ma mäletan sealt ühte meest, kes oli erilises kostüümis (ta kirjeldas ka kostüümi, kuid see kirjeldus on nüüdseks ununenud). Ei hakanud valetama, et nägin ja mäletan. Ütlesin, et pole välistatud, et nägin küll, sest veetsin enamiku päevi Soldier Hollow suusastaadionil. Motomees teatas seepeale, et too mees oli tema isa. (Fotol all North Caineville Mesa ja Factory Butte.)

Igatahes jättis meeste viisakas jutt, nende väga selge ja korrektne hääldus neist äärmiselt hea mulje. Hoopis teistsuguse, kui võiks eelarvamuste põhjal Ameerika motomeestest arvata. Kahetsen, et ei küsinud, millega nad tegelevad. (Sain teada vaid nii palju, et nad on käinud Pariisis, aga mitte Suure kanjoni ääres, mis asub nende naaberosariigis Arizonas.) Ei imestaks, kui tulnuks välja, et nad töötavad näiteks pangas. Sest suvalised vennad endale nii kallist hobi vaevalt võimaldaksid. Krossimootorrattad tuleb ikkagi treileriga kohale vedada, nende seljas maanteel sõita ei tohi, et kihutad nende sadulas Utah’ põhjaosast lõunaossa, et seal siis hallidel nõlvadel hullata.

Pärast Swing Arm Cityst lahkumist tegime 24. maanteelt (fotol vasakul) veel ühe rohkem teoreetilist laadi katse ületada autoga Fremonti jõgi, et vaadata, kas saame värvilisi Bentonite’i mägesid näha mujalt. Teadsin ette, et ega see katse nagunii õnnestuks, mida kinnitas ta hoiatav silt jõeületuskoha eel. Ja kui puude vahelt hakkas jõe poolt kostma metsikut mootori üürgamist ning lõpuks ilmus välja Toyota truck, paksu mustriga rehvid all, oli selge, et me Infinitil võib ju olla kõrge kliirens ja nelikvedu, kuid maanteerehvidega ära jõe forsseerimisest pigem unistagi.

Edasi kulges tee piki Fremonti jõe kanjonit läbi Capitol Reefi rahvuspargi (fotol paremal), kus oleme varem vähemalt kolm korda käinud. Alati suvel. Nüüd üllatas, et maantee-äärsed matkaradade algused olid tihedalt autosid täis. Suviti olid need olnud sama hästi kui tühjad. Üks erinevuse seletus on see, et sügisel on temperatuurid Edela-Ameerikas talutavamad, mis teeb matkamise kergemaks. Teine seletus, nagu siit-sealt kuulsin, on see, et pärast koroonapandeemiat, mis soodustas looduses käimist, on inimesed hakanud rohkem autoga reisima. 

Sügisene reis on tõesti palju ilusam kui suvine. Eeskätt sellepärast, et orgudes kasvavad lehtpuud muutuvad kollaseks, mis muudab kogu vaatepildi punaste ja hallikate liivakivikaljude taustal erksaks, eredaks ja kontrastseks (fotol vasakul). Samuti tundub, et sügisene päike, mis ei käi nii kõrgelt kui suvel, toob värvide mängu jõulisemalt esile.

Kella veerand viie ajal otsisime rahvuspargis toolid-pingid ja pidasime ajaloolise Giffordi talumaja kõrval pikniku (allpool kolmas foto). Sealsamas kõrval on vana küün (fotol paremal), mis kaunistab kõrge punase-kollase kalju taustal paljusid Capitol Reefi rahvuspargist tehtud klantsfotosid. Märkasin, et juurde on rajatud parklaid, mis kinnitab, et rahva liikumine on tõesti suurem, kui oli varem.

Teel edasi Torrey’sse, kus oli meie viimane ööbimispaik, keerasin väiksele haruteele, mis tõusis paarsada meetrit Panorama Pointi otsa (fotol vasakul ja allpool kolmandal fotol). See on lihtsalt üks koht, kust avaneb avar vaade rahvuspargile. Kui järsku kuulsin ingliskeelset küsimust: „Kas Eesti näeb enam-vähem samasugune välja?”

Olin hetkeks segaduses. Aju raalis kibekiirelt, kes siin võis aru saada, et rääkisin abikaasaga eesti keeles. Nägin, et küsijaks oli minupikkune sale, pealt kuuekümnene mees. Kust ta mind tunneb, proovis aju leida vastust järgmisele küsimusele. (Fotol paremal The Castle ehk Loss  Capitol Reefi rahvuspargis.)

Siis taipasin: see oli sama mees koos oma naisega, keda olime eile näinud Little Wild Horse’i pilukanjonis. Olime nendega saanud kokku kitsas kohas ning andsime neile teed ning seal nad siis uurisidki, kust me pärit oleme. Kui vastasime, et Eestist, kostis naine, kes, kui õigesti mäletan, oli pärit Idahost, et nad ei kohta just palju eestlasi. Ma ei tea, kas see tähendas, et nad on näinud elu jooksul vaid mõnda eetlast, või tähendas see, et nad pole eestlasi varem üldse näinud.

Ju me siis olime ikka nii erilised ja teistmoodi, et neile meelde jäime, sest mul polnud küll vahet, keda oleme varem kohanud ja keda mitte – sellise infoga ma oma pead ei koorma. Igatahes ütlesin neile, et meil on kõige kõrgem mägi veidi üle kolmesaja meetri, mille nad siis kiiresti jalgadesse arvutasid – et ligi tuhat jalga. Selgus, et nad jäävad oma treileriga rahvuspargi telklinnakusse kolmeks ööks. Kui pärisin, kas öösel külm ei hakka, vastas mees, et neil on palju sooje tekke.

Õhtuks jõudsime, nagu plaanitud, 182 elanikuga Torreysse, mis asub ligi 2100 meetri kõrgusel üle merepinna. Seal oli juba eestilikult jahe, tuli jope selga panna, seda enam, et olin kuskilt hankinud nohu ja köha, mis nüüd järjest jõulisemalt tunda andsid. Läksime Torrey Trading Postist (fotol all vasakul), kus saime kõigest 77 dollari eest majakese (fotol ülal paremal), üle tee toidupoodi, et hankida õhtuks midagi hamba alla. Valik oli väike. Saime kuus British muffinit ja kümme viilu cheddari juustu, mis maksid 8,22 dollarit. Nii kallid on väikses kohas hinnad.

Miks hinda sendi pealt mäletan – sellepärast, et sain elu halvima teeninduse kogemuse. Esiteks, paljudel kaupadel polnud hinda peal. Kui ühe väikse juustukarbi kohta küsisin, sain kassas olnud umbes minuvanuse mehe liigutustest aru, et ta tundis end millegipärast häirituna, kui ütlesin, et seda ei osta. See maksis tervelt seitse dollarit. Siis lõi ta summa kokku arvestusega, et maksan kaardiga. Ütlesin, et eelistan maksta sularahas. Ma ei taha turvalisuse huvides pangakaarti igal pool kasutada. Siis otsis ta mulle valmis mündid, mida üheksast dollarist tagasi anda, aga kui ütlesin, et annan talle ise parema meelega münte, sest tahan neist lahti saada – koukisin rahakotist kokku 25 senti –, viskas ta sõna kõige otsesemas mõttes mulle tagasi ühe sendi letile ja keeras sisuliselt selja. Loomulikult ei hakanud ma küsima, kuhu jäid veel kaks senti, sest võib kujutleda, kuidas ta oleks need mulle otse näkku visanud. Liiati olin selleks ajaks juba korduvalt täheldanud, et ühesendistest Ameerikas paljud enam ei hooli – müüja ümmardab hinna viie sendi täpsuseni, isegi kui ta seejuures paari sendiga miinusesse jääb.

See-eest oli trading posti pidaja, väikest kasvu ja sale halli peaga proua, pakuks, et kaheksakümne ligi, sõbralikkus ise. Ta oli koha omanik, nagu selgus. Tegemist oli perefirmaga. Ta tuli kontorist, mis oli tegelikult suveniiride ja kunsti kauplus – suuremate tööde hind küündis 2000 dollarini (fotol vasakul) –, meiega kaasa, et näidata, kus meie majake asub, kuidas sinna sisse saab, kuidas käivad tuled ja soojendus, kus asub wc. Kui laususin, et tean, sest olen siin varemgi kahel korral ööbinud, ütles ta, et sellepärast tundubki talle, et on meid kunagi näinud; ta väitis, et just mu abikaasa tuleb talle tuttav ette. Seetõttu julgesin isegi küsida, kui märkasin, et meie majakeses pole keedukannu, kas ta saab mulle teha sooja vett, et saaksin õhtul teha kuuma teed. Ta ütles, et mingu ma kallimasse vastasmajja, mille uks on lahti, sinna täna õhtul ilmselt külalisi ei tule, ja seal saan mikrouunis keeta vett – mida ka tegin.

Tulemus oli see, et öösel tuli kolm korda üle hoovi kempsus käia.

Fotode autor Priit Pullerits.