Sain pealtnäha huvitava, ent sisult rumala küsimuse, et kui mulle ei meeldi vasakliberalismi laiutamine, kas ma 1) olen valmis selleks, et Eestis kehtestub sõnavabaduse teemal diktatuur, ja kas ma 2) olen kindel, et jään tolles diktatuuris soositute poolele.
Ma olen seda diktatuuri juba näinud – vasakule kaldu diktatuuri nimelt. Lõppeva kümnendi esimesest poolest alates. Mulle öeldi kahel korral otse, et mina kooseluseaduse teemal sõna võtta ei tohi (vt juhtumi kirjeldus allpool). Ma sain korduvalt tunda survet ja hukkamõistu, kui
kirjutasin ausalt immigratsioonist, sh nt Vaos toimuvast. Minu jaoks asi enam hullemaks minna ei saanud.
See oli ilmselge sõnavabaduse piiramine.
Kuna meil on nüüd tänu muutunud oludele taas rohkem sõnavabadust kui varem, siis kasutan seda, et asjad siin lahti seletada ja näitlikustada.
Ma ei saanud mullu, 2019. aasta kevadel absoluutselt aru sellest kiunumisest, mis läks lahti, et sõna ei olevat Eestis vaba. Täiesti vastupidi! Tänu vasakliberaalse diktaadi lagunemisele Eestis muutus sõna järjest enam vabamaks. Vaadake ise, kui palju ma sain 2018. aasta sügisest, mil hakkasid puhuma muutuste tuuled, taas kolumnistina esineda. Ma kirjutasin vaat et peaaegu iga nädal arvamusloo, ja mitte sellest, et oi, «Troonide mängu» viimane hooaeg mulle ei meeldinud,
nagu kirjutas üks noorajakirjanik, vaid kirjutasin ikka ühiskondlikest asjadest, suurtest nähtustest, olulistest protsessidest. Arvamustoimetaja soosis, et kirjutaksin, sest muidu ilmub liiga palju naiivseid lugusid, muretses ta. Laste kirjandid, ütles ta nende kohta.
See oli just sõnavabadus, mis taas üle mitme aasta Eesti ajakirjanduses õitsele lõi.
Mulle see taastunud normaalsus meeldis, et sõna said kõik, Ahto Lobjakast Jaak Valgeni, mitte ainult Lobjakas ja teised temasugused ning tema leeri kalduvad Eesti vaenajad, kes kujutlesid end olevat progressi teenistuses ja ajaloo õigel poolel.
Mul on hea meel, et see vasakpoolne diktaat lõpuks lõppes.
Ja kisa tõusiski sellest, kui vasakpoolsed tundsid, et neile ei ole jäänud meedias monopoli, vaid sõna saavad üha rohkem ka nendest erinevate vaadetega inimesed, mistõttu nad tundsid end ja oma positsioone ohustatuna.
Aga vasakpoolsed, erinevalt parempoolseist, on alati paistnud silma ääretu sallimatusega teiste vastu – meenutage ajalugu! –, sest nad on nii vastikult ja ülbelt enesekindlad oma ainuõigsuses.
Aga nüüd see eespool lubatud kiri, mille kirjutasin aasta tagasi, mai algul 2019, pealkirjaks «Kõnekast sõnavabaduse juhtumist»:
Viimastel nädalatel on kujunenud arvamus ja hoiak, nagu oleks ajakirjaniku sõnavabaduse piiramine nüüdsete poliitiliste tuulte ja poliitilis-ideoloogilise surve tagajärg – midagi sellist, mida varem pole nähtud ega kogetud.
Mitte miski ei saa olla tõest kaugemal.
Selle kinnituseks üks näide, mida teavad väga vähesed, sest ma ei ole seda suure kella külge pannud. Aga viimastel nädalatel kultiveeritav arvamus, nagu varem olnuks sõnavabadusega kõik korras, kuni areenile ilmusid uued jõud, sundis mind lõpuks sellest avalikult rääkima. Et kummutada väärarvamusi, nagu oleks nüüdne olukord ennenägematu.
Nimelt ajal, mil Eestis oli kuumaks teemaks kooseluseadus ja mil ainult pime ei saanud näha, kui kallutatud oli Eesti ajakirjandus selle teema kajastamisel ja käsitlemisel, sain kõrgelt kaks korda sõna-sõnalt selge hoiatuse, et just nimelt mina ei tohi kooseluseaduse teemal kirjutada. Põhjus oli selles, et olen olnud kooseluseaduse vastu – nagu, muide, ka suurem osa Eesti juriste, Eesti rahva enamusest rääkimata.
Kui te nüüd asja üle järele mõtlete, siis näete, et näiteks Lobjaka juhtum, kus teemaks oli mõne sõna kasutamine, on minu juhtumi kõrval (kui kasutada üht levinud võrdlust) morsipidu. Ma sain keelu kirjutada tol ajal ühiskonda kõige enam erutanud teemast üldse. Et see nii oli, saate veenduda, kui vaatate järele, et protestiks sellise ajakirjaniku sõnavabadust piirava keelu vastu ei kirjutanud ma järgmised poolteist aastat mitte ühtegi kommentaari. (Veel kord: too oli minu isiklik otsus – protest.)
Ühtlasi võiksin siinkohal pikalt kirjeldada seda, kui raske oli mul 2013. aasta kevadel avaldada
lugu sellest, kuidas kooseluseaduse debati raames püüdsid homoaktivistid takistada SAPTK üle-eestilise kampaania läbiviimist. Oli raske avaldada hoolimata sellest, et lugu on tehtud äärmise objektiivsusega, ilma vähimagi hinnangulisuse ja kallutatuseta; hoolimata sellest, et vaatasin loo läbi koos meediajuristiga, et kuskil ei leiduks midagi, mida keegi saaks ajakirjanduse professionaalsusest ja hea tava reeglitest lähtudes ette heita. Ikkagi kohtasin selget vastuseisu selle loo avaldamisele ning katseid seda edasi tõugata, et teema päevakorralt maha tuleks ja oma aktuaalsuse minetaks. Lõpuks saavutasin loo avaldamise tänu sellele, et suutsin otsustajaid veenda, et hoolimata sellest, et teema ei pruugi neile meeldida, on lugu tehtud üksikasjadeni tasakaalustatult ning juristiga sellest vaatevinklist ka kriitiliselt läbi vaadatud. (Oh, vaadataks ka kõik teised Eestis ilmuvad lood enne avaldamist samasuguse põhjalikkusega läbi!...)
Kokkuvõtvalt: ma ei tüütaks teid nende lähimöödanikust pärit isiklike näidetega sõnavabaduse vallast, kui praegu (jutt on 2019 kevadest, tuletan meelde – P.P.) ei oleks loodud üleüldine kujutelm, nagu oleks ajakirjanike survestamine ja nn raamistamine pelgalt viimaste kuude arengute tulemus. Loodetavasti peab neid siinkirjeldatud juhtumeid silmas igaüks, kellel tekib kihk edaspidi sõnavabaduse teemal sõna võtta ja pidada nüüdseid ilmingud ajakirjanduses millekski selliseks, mida varem ei ole esinenud.
*
Kuu aega hiljem, juunis 2019, pidasin vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, kuidas ajakirjandus on teemade kajastamisel kaldu, ja väga osavalt kaldu, nii et tavalugeja ei pruugi seda märgatagi. Aga mina ei ole tavalugeja, olen spetsialist. Kirjutasin järgmist:
Pean meie ajakirjandusliku kvaliteedi hoidmise nimel vajalikuks jagada ühte tähelepanekut seoses tänase looga
«Kuidas EKRE fännid avalikku arvamust kujundavad».
Lugu on huvitav. Aga.
Lugu räägib ainult sellest, kuidas EKRE avalikku arvamust kujundab. Loost jääb seega kõlama, et avalikku arvamust kujundavaid võtteid kasutab üksnes EKRE, keegi teine mitte, sest ühtegi teist erakonda pole loos mainitud. Võib-olla on see tõesti nii – aga me ei saa seda loost teada. Sest ajakirjanik ei ole meile öelnud, et teised seesuguseid võtteid ei (
sic!) kasuta. Mis tundub siiski küsitav, kui meenutada mõned aastad tagasi Postimehes ilmunud lugu, mis näitas, kuidas keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse töötajad käivad kommentaariumis massiliselt sõna võtmas ja oma liini ajamas. Mis tundub küsitav, kui meenutada kevadist juhtumit, kuidas reformierakondlased korraldasid peaminister Jüri Ratasele keset ERRi debatti telefoniterrori. Mis on küsitav ka seepärast, et loos tsiteeritud teadur Marju-Himma Kadakas ütleb, et seesuguseid avaliku arvamuse suunamise võtteid kasutavad ka feministid, loomakaitsjad ja veganid. Miks ei võiks siis sama teha teised erakonnad?
Veel kord: kui teised erakonnad seda ei tee, oleks tulnud seda loos ka selgelt öelda. Praegusel kujul jätab see justkui asjalikult tehtud lugu paraku erapooliku ja kallutatud mulje.
Meil tasub nii autorite kui toimetajatena rohkem meeles ajakirjanduse aluspõhimõtteid, milleks on lisaks objektiivsusele ka õiglane ja kõiki asjaolusid arvestav kajastus.
...See soovitus kehtib jätkuvalt ka nüüd, kevadel 2020 – ja kogu Eesti ajakirjanduse kohta, ja paljude teiste väljaannete kohta palju-palju rohkem, kui minu tööandja kohta.
Foto: Priit Pullerits 2018. aasta kevadel Tartu GP rattarajal. Foto autor: Karli Saul
Foto 2-5: Priit Pullerits laupäeval Emajõe kallasrajal. Fotode autor: Priit Pullerits
