reede, august 23, 2019

Pullerits: Lööge oma lemmikrada letti! Kas trumpate üle?

Kas teil on oma lemmikrada, selline, kuhu ikka ja jälle tahaks uuesti rattaga sõitma minna? Mul on.

Esimest korda sattusin sinna vist 17 aastat tagasi. Sõitsin maasturiga Elevandimäe alla ja piltlikult öeldes panin näpu suhu ning imestasin, kuidas sellest üldse üles ja üle saab sõita. Kuus aastat hiljem vantsisin üle mäe, teistelt poolt mäge allagi, ja ikka tikkus näpp suhu – võimatu masinal ületada!

Aga läks mööda ainult neli aastat ja tegin selle ära. Jalgrattal, koos Jaanus Laidveega. See, mis teisel pool mäge nähtavale tuli, oli... no sõnu ei jätku. Seepärast kutsus sinna ikka ja jälle tagasi. Võimas!

Vaadake ise, mis sinna, mu ühele lemmikrajale maailmas, tõmbab! Kohe tuleb hakata ilma mingi sissejuhatuseta üles pressima Elevandimäest, kust üles sõita lihtsalt ei jõua. Või arvate, et teie jõuaks? Teiselt poolt laskudes saate näha, kuidas teeb seda üks Jeep Wrangler (mis enne, nagu näete, on mäe otsas ülbitsenud – mille eest ma talle ka pähe teen!). Loodus on ses vähekäidud ja raskesti ligipääsetavas kohas fenomenaalne: vaadake kitsast pragu, kust tuleb rattaga läbi pressida, või Devils Lane’i või S.O.B. (Litapoja) mäge või Hõbetreppi (Silver Stairs) või legendaarsete Colorado ja Rohelise jõe ühinemiskohta, kus on selgelt näha jõgede erinev värv.

Aga kõige ägedam kant on too, kus isegi Laidvee pole käinud, sest nüüd otsustasin võtta ette varasemast märksa pikema tee. Eriti, kui sealt Laidveega mittekäidud paigast tagasi sõidan, näete, et loodus on tekitanud niisugused imed, et ei tahaks uskudagi, et need pole inimese tehtud. See on kant, kus, olen valmis kihla vedama, ei ole mitte ükski eestlane kunagi käinud. Või suudab keegi siin esitada tõendeid vastupidise kohta?

Enjoy the ride!

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Canyonlandsi rahvuspargis The Needlesi piirkonnas oma lemmikrajal. Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Priit Pulleritsu jalgratas 2019. aasta kevadel Canyonlandsi rahvuspargis The Needlesi piirkonnas Horsehoofi telkimisplatsi kõrval. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, august 22, 2019

Pullerits: Kas ma olen Tartu rattamaratoniks valmistudes õigel teel?

LISATUD ENDOMONDO LINGID!
Neljaks päevaks Maltal (paremal) käia oli iseenesest õige otsus, ehkki see tõi kaasa ujudes saadud vasaku põlve trauma. Esiteks oli vaja keskkonna vahetust, teiseks oli vaja korralikku päikesevanni, mis on tõhus D-vitamiini allikas, muudest hüvedest rääkimata. Tagasi tulnuna oleksin hea meelega alustanud korralikult treenimist, aga ilmselt oligi toda traumat justkui vaja, et ma entusiasmist ja puhanuna üle ei saaks pingutada. Tuli võtta veel neli puhkepäeva.

Selle nädala teisipäeval istusin ettevaatlikult Cube’i maastikuratta selga. Sõitsin vaikselt 1:57.50, kokku 39,9 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks ainult 20,3 km/h. Ei mäletagi, millal viimati nii aeglaselt pikemat sõitu tegin. Ent vähemasti tundus, et põlv pidas vastu.

Järgmisel päeval (fotol vasakul) väntasin juba märksa kauem, 2:24.00, kokku 56,3 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 23,45 km/h. Sedapuhku võtsin kavva ka mõned kruusased metsateed, et oleks vaheldusrikkam, sest kõik Tartu ümbruse asfaltteed on aastatega liiga tuttavaks saanud. Põlv oli tubli, ehkki profülaktika nimel tegin talle pärast sõitu külmakompressi.

Neljapäeval (fotol paremal ja all vasakul), sõitsin eelmisest päevast veelgi kauem, 2:30.00, kokku 59,3 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 23,7 km/h. Väntasin ka paaril jõe- ja põlluäärsel singlil, et vaadata, kuidas põlv rappumist talub. Paistab, et pidas vastu. Ent nagu eile, jäid ka täna istmiku luud pooleteise tunni järel hirmus valusaks. Eks nad ole vähe vatti saanud, küllap sellest.

Reedel suurendasin nii mahtu kui kiirust, tõsi, sedapuhku istusin Scotti maanteeratta selga. Vasak põlv andis küll kergelt endast märku, ent ikkagi tegin 2:39.55ga 73,3 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 27,5 km/h. 50.-60. km ehk 10-kilomeetrise lõigu läbisin keskmisega 37,2 km/h.

Niisiis, nagu näete, olen valinud seekord Tartu rattamaratoniks uudse ettevalmistuse, pikad aeglased sõidud. Näis, kas neist tuleb rohkem tolku kui varasemate aastate kiiretest treeningutest. Mõned ju väidavad, et pikaks võistluseks valmistudes – ja Tartu rattamaraton oma rohkem kui kolme tunniga on võrreldes teiste kohalike sõitudega (v.a Haanja100 jms) pikk võistlus – tuleb teha sama pikki treeningud, nagu on võistluse oletatav lõpuaeg. Millest muidugi palun mitte järeldada, et kavatsen Tartu rattamaratoni läbi sõita kahe ja poole tunniga.

Aga aega, et sõite pikendada, veel on. Tartu rattamaratonini on kolm ja pool nädalat, mis tähendab, et kaks ja pool nädalat on jäänud veel aega vormi timmimiseks.

Kuid on see timmimistöö ikka õige?

Foto 1: Paradise Beach Maltal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Ilmatsalu. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 4: Emajõgi. Fotode autor: Priit Pullerits

kolmapäev, august 21, 2019

Pullerits: Kuidas ma avastasin rattaga sõites salajase objekti, mida ei leia isegi kaartidelt?

Pilt, mis kurvi tagant avanes, oli selline, nagu oleksin sattunud ulmefilmi.

Jalad nõudsid liigutamist. Neli päeva olin pidanud Maltal (fotol paremal) saadud vasaku põlve trauma tõttu pausi. Olin teinud põlvele kaks korda päevas külmakompressi, olin määrinud seda viieprotsendilise Diclaciga ning neelanud põletiku- ja valuvastaseid Voltaren Akti tablette. Ikka lootusega, et põlv paraneks. Teisipäeval ajasin Moabis vatti saanud Cube’i maastikuratta viimaks välja ning sõitsin hästi rahulikult, paar minutit vähem kui kahe tunniga ligi 40 kilomeetrit. Näete isegi, kui aeglane kiirus oli. Aga jälgisin pidevalt põlve, et see kusagilt valu ei tunneks. Pärast sõitu panin taas külmakompressi peale.

Järgmisel päeval, kui olin jõudnud äratundmisele, et põlv polnud hullemaks läinud, läksin uuesti sõitma. Sedapuhku pisut kiiremini. Plaanis oli vändata umbes kaks tundi, sest keegi tark on öelnud, et pikk treening peab olema sama pikk, nagu on plaanitav võistlus, ehkki Tartu rattamaraton tuleb ikka vähemalt kolmetunnine pingutus – aga kaks tundi on seda silmas pidades siiski parem kui ainult üks.

Sõitsin looduses (fotol ülal vasakul) ilma kindla plaanita lihtsalt mööda kruusaseid ja metsateid, millest paljudel polnud kunagi varem käinud. Keerasin siis ühe sõidureaga kruusateele, et vaatan, kuhu see viib. Tee viis läbi metsa, selle ääres kulgesid kraavid. Sõitsin ja sõitsin – et näis, mis ees ootab.

Aga see, mis ühtäkki vastu vaatas, oli täielik üllatus. Nagu oleks keegi mingi kosmoseraketi stardiagredaadi keset metsa püstitanud (fotol all vasakul). Puidutöötlemistehas? Pole seda mood. Viljaelevaator? Keset metsa?! Tulnukate sõiduk?

Ees oli keelumärgiga tõkkepuu. Tõkkepuu kõrval oli lisaks märk, et ei sõidukiga ega jalgsi tohi edasi minna. Pidasin märkidest kinni. Mul polnud mingitki soovi, et keegi mu peale kurjad koerad lahti laseb, käes selja taha väänab, koti pähe tõmbab ja kusagile pimedasse punkrisse viskab, et siis hakata selgitama, kes ma selline olen ja miks ma keeldudest kinni ei pidanud.

Objektile liiga lähedale ma ei pääsenud, seepärast on ka pilt üksjagu teraline. (Ma ei ütle, kus see objekt asub, sest tegemist on kahtlemata salajase objektiga. Vaatasin paar kilomeetrit eemalt üle põldude metsa suunas, kus salaobjekt asub - mitte midagi pole näha.)

Keerasin otsa ringi ja sõitsin tuldud teed tagasi. Ümberringi ei hingelistki. Ei ainsatki märki tee ääres, et keegi seal elaks või üldse olnud oleks. Samuti ei ainsatki haruteed.

Aga selgus, et üllatused polnud sellega veel lõppenud.

Mõned kilomeetrid eemal, suurema tee ääres, nägin üksikut maja. Keerasin selle eest uuele kruusateele ja mis ma nägin – tolle maja taga seisis Vene numbrimärgiga tumedat värvi sõiduauto. Miks peaks Vene numbrimärgiga sõiduk seisma salaobjektile lähima eramu taga? Mis on asja seletus?

Ma loodan, et kapo kontrollib saadud informatsiooni.

Kokku sõitsin 2:24ga 56,3 kilomeetrit. Need ei ole andmed, millesse tasub väga süüvida, sest need on saavutatud kerge sõiduga. Hoopis olulisem on teada saada, mida tegi Vene numbrimärgiga sõiduk ilmselgelt sõjalise objekti juures – sellise objekti juures, mille kohta ei näita ükski kaart mitte midagi ja mille kohta ei leia isegi internetist ühtki pilti.

Foto 1: St George'si laht Maltal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 4: Veekogu Eestis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Salajane objekt keset metsa. Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, august 19, 2019

Pullerits: Kuidas ma tühja koha pealt ootamatu ja imeliku jalatrauma sain?

Hommikul kella viie ajal käis Valletta lennujaamas vasaku jala põlvest ootamatu terav nõks läbi. Selline, mis nõudis korraks kõnnihoo mahavõtmist, ent selline, mis edasi astumist ei takistanud. Esialgu ei osanud midagi arvata.

Tagasilennul Ryanairiga Maltalt Riiga hoidsin 32. reas vahekäiguäärses pingis põlve siiski nii, et see kuskilt pihta ega muljuda ei saaks. Aga lugu ei paistnud sugugi hull, et muret tunda. Lugesin Mihkel Raua lobedat raamatut «Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda», mis on just sedasorti kiirelt kulgev meelelahutus, mis aitab tüütuid reise tunduvalt talutavamaks muuta.

Maltal oli muidugi tore. Esialgu näis madala kandilise kollakashalli arhitektuuriga saareriik küll veidi araabialik. Seda nentis ka Bolti juht Abdi, kes oli pärit Somaaliast, mille kohta ütlesin, et «Dangerous country!», ja mida tema kohe parandas: «Very dangerous country!» Ta oli enda väitel veetnud Maltal kolm aastat (enne seda enda sõnul aastaid Londonis) ja ütles, et ei saa aru, miks ta siin on ja lubas tagasi Aafrikasse minna, täpsemalt Ugandasse, mille kohta teatasin: «Good decision!» Aga Maltal, jah, oli sooja iga päev ligi 40 kraadi – paljuvõitu, nii et isegi varjus olles hakkas päike peale – ning vesi oli nii soe, et see absoluutselt ei jahutanud.

Skautisin ka võimalust, kas on võimalik korraldada Malta velotuur, sest kohalik info ütles, et sel saareriigil on peaaegu võimatu rattaga sõita: teed kitsad, halva ja lagunenud kattega ning autojuhid pöörased – mis kõik vastas ka tõele. Ega maanteel maanteerattaga treenijaid näinudki. Küll sain teada, et kevadel mingi neljapäevane asjaarmastajate tuur siiski toimub, kuid osalejate arv pole kuigi suur.

Igatahes, kui käisin end viimasel õhtupoolikul Swieqis St. George’si lahes jahutamas ja selili soolases vees hulpisin ning ajaviiteks ja paremini pinnal püsimiseks jalgadega rinnuliujumise liigutusi tegin, pidin vist kuskilt, nimelt kõverdatud põlvedest jalgu sirgeks lüües, midagi paigast lööma. Mida, sellest kohe aru ei saanud. See andis tunda järgmisel varahommikul lennujaamas.

Keskpäevane läbisõit Riiast võttis terve tunni ja siis veel üle kolme tunni Tartu poole, nii et jalad olid pikalt sisuliselt puhkeasendis ja midagi hullu tunda ei saanud. Õhtupoolikuks kodus tagasi, otsustasin, et teen jalgrattaga väikese rahuliku ringi, vaatan, mis jalg seejärel ütleb. Sõitsin tund ja kümme minutit hästi kerge ülekandega, keskmine kiirus tuli kõigest 27 km/h. Aga kui koju tagasi jõudsin, tundsin, et asi oli läinud hullemaks.

Vasak jalg jäi tagant põlveõndlast kangeks ja tegi liigutades valu. Panin külma peale ja määrisin seejärel viieprotsendilise Diclaci kreemiga. Nüüd oli selge, et tuleb pikem spordipaus. Valutavad kohad ulatusid õndlast nii üles- kui allapoole, nagu oleks õndla keskel mingeid kõõluseid või lihaseid venitanud. Käies pidin olema äärmiselt ettevaatlik, et hoida põlve stabiilsena ja mitte venitada või pingestada.

Kolm päeva olen pausi pidanud. Ei ainsatki vändapööret. Tänaseks on olukord nii palju parem, et saan käia normaalselt, ent ikkagi on põlveõndlast tunda, et seal ei ole kõik korras. Nüüd on küsimused järgmised.

Kui kaua pean veel ootama, enne kui sõitma võin hakata?
Kas peaksin jätkama mingite protseduuridega, näiteks kreemiga määrimist? Paistetust ei tundu olevat, nii et külma pole vist vaja peale panna.
Kas tasub riskida, et teen väikse sõidu ja vaatan, kuidas jalg pärast tundub? Aga see võib teha karuteene, nagu tegi sõit pärast Riiast saabumist – lugu läks vaid hullemaks.
Mis jama, pagana pihta, see üldse selline on?!
Ja kas Tartu rattamaratonile tuleb nüüd kriips peale tõmmata?

Foto 1: Priit Pullerits St. Julian'sis. Foto Priit Pulleritsu kogust
Foto 2: Mdina. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ghajn Tuffieha rand. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Golden Bay. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pullerits Tritoni purskkaevu ees Vallettas. Foto Priit Pulleritsu kogust
Foto 6: Paradise Bay. Foto autor: Priit Pullerits

reede, august 16, 2019

Pullerits: Tühja sest Utah tuurist - ise tuleb endale mõrvarlik soolosõit korraldada!

Utah tuuril proloog ja kolm etappi sõidetud, aga meie mehi, Tanel Kangertit ja Mihkel Räimi, pildil pole. Pole üldse oma meeskonnaski. Sad, nagu ütleb president Donald Trump. See-eest juhtis tuuri algul Kangerti meeskonnakaaslane EF-ist, kuid üleeile, kolmapäeval, võttis liidrisärgi endale Räimi akadeemiakaaslane.

Kui meie mehi kohal pole, eks siis tule endal Utah’s Eesti lippu kõrgel hoida ja teha üks korralik, rohkem kui 70-kilomeetrine etapp, ja seda mitte mõnusal asfaldil, vaid ikka utahlikult kanjonites ja kivistel mägedel ronides. Ja mõistagi soolosõiduna! Jälgige mängu!

Ärge laske end algul heidutada, et veidi aega on värvid tumedad. Kahjuks esineb ka Utah’s mõnikord pilvi – aga hea on see, et need hajuvad kiiresti.

Sõidu eripära on algul see, et tuleb rohkem kui 20 korda sõita läbi oja. Aga see, olge hoiatatud, ei ole niisama sõit. Rattamehed on manitsenud, et Onion Creek sisaldab palju vastikuid mineraale, mis märjaga ratta külge kinni jäävad, nii et kui pärast ratast korralikult puhtaks ei küüri, on kuri karjas. Kas olete ka kuulnud sellistest rattale ohtlikest veetakistustest? (Seepärast ma neist täie hooga läbi ei kihutagi, et ratast pisutki säästa.)

Juhin tähelepanu, et piki Onion Creeki kanjonit sõites väntan peaaegu vahetpidamatult ülesmäge. Mõnes kohas küündis tõusuprotsent üle kümne. Sellegipoolest, nagu näete, sõidan raskel rajal mööda mitmest maasturist (fotol ülal vasakul), kuni lõpuks jõuan suurele tasandikule. Aga sealt alles etendus algab!

Tasandikult põhja poole sõites jõuan umbes kolme miili järel kurikuulsa Rose Garden Hillini. See on paljude džiibimeeste – oleneb vaatepunktist – unelm või õudusunenägu. Seal jõuan järele mootorratturitele, kes minust Onion Creeki kanjonis hooga mööda põrutasid, aga kes näevad kurja vaeva, et Roosiaia mäest üles saada (fotol vasakul). Vaadake, kas teie usute, et mõni Eesti jalgrattur suudaks sellest tõusust üles sõita! Olen enam-vähem surmkindel, et ei suuda, kui isegi mootorrattad neist kummi kärsatades omal jõul üles ei pressi.

Üleval teen äärmiselt riskantse manöövri ja valin miilise shortcuti ehk lõiketee, et jõuda kiiremini järgmisele suuremale teele. Seal on kerge eksida, sest vaevumärgatav rada laskub sügavikku ning seal tuleb leida õige koht, kus see teisel poole lõhet välja viib. Kui viimaks õige rajaotsa üles leian, on kergendus suur.

Lõpuks jõuan Dolores River Overlook Roadile, mis, nagu näete, viib justkui maailma lõppu (fotol paremal). Seal on kiire ja pikk laskumine, mis teeb mind väga murelikuks. Mispärast, seda seletan filmis, kui laskun. Lõpuks jõuan Dolorese jõe kanjoni võimsa kõrge servani. Breathtaking!

Edasi läheb asi aga ropult raskeks. Tõus on nii pikk ja järsk ja karm ja ränk, et võtab vanduma. Seda näete, kui tõusul kaks bagi tagant tulevad ja mööda sõidavad – kuidas nende mootorid suurest koormusest undavad! Tappev!

Viimaks jõuan kuulsale Kokopelli rajale, kust tundub, et saan pika ja kiire downhilli – aga ei tuhkagi: ei saa! Miks ei saa, sedagi näitan ja seletan filmis.

Vaadake, kui kerge vaevaga teie sellele rohkem kui 70-kilomeetrisele mägietapile Utah’s kaasa saate elada! Vean kihla, et kaasaelamist on rohkem kui Utah tuurile. Kes vaidleb vastu?

Foto 1: Priit Pullerits jalgratta profimeeskonna EF roosade logode kõrval. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Onion Creek Road. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Rose Garden Hill. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Dolores River Overlook Road. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Entrada Bluffs Kokopelli raja ääres. Foto autor: Priit Pullerits

teisipäev, august 13, 2019

Pullerits: Algab Utah velotuur! Kes on kohal?

Viimaks puhkus! Aga see ei tähenda, et nüüd võib lõdvaks lasta. Ma ju äsja kirjutasin Eesti võrkpallikoondisest, kelle liikmeid said puhkusele kaasa täpse plaani, mis trenni ja kui kõvasti nad peavad tegema, et esimeseks treeningulaagriks vormis olla.

Aeg on siinselt madallennult kõrgustesse minna, ronida rohkem kui 2800 meetri peale! Nagu mu filmist näete, ei ole Utah sugugi ainult kivikõrb ja punased kanjonid – on seal ka sootuks teistsugust loodust!

Tour of Utah – minu lemmikosariigi tuur (fotol all paremal) – algab esmaspäeval ja kestab pühapäevani. Osalejate hulgas on ka Tanel Kangerti meeskond EF Education First ja Mihkel Räimi Israel Cycling Academy.

Siin mu filmis näete, mis võrratud kohad Utah’s ees ootavad. Näete, kuidas vonklev tee kulgeb üle kitsa seljandiku, kus vasakule ja paremale langevad sügavikud; näete, mida kujutab endast tõeline slickrocki maa – see osa enne Escalantet (kust algas meilgi siin üksvahe veidi jutuks olnud noore Everett Ruessi viimane teekond, mil ta müstilisel kombel kadunuks jäi) on parim ja stiilipuhtaim slickrock country; näete imelist hoodoodega (fotol ülal paremal) Bryce’i kanjonit; näete sõitu mööda 9. maalilist maanteed Zioni kanjonisse (kahjuks viskas seal ilm veidi pilviseks, aga matkal kanjoni servale saate ikkagi aimu, millise fantastilise paigaga on tegu).

Suvi on hea aeg, et nautida Utah imesid. Tühja sellest Utah tuurist, on ju? Sest ega meie mehed ju sõida. Sõitke pigem minuga läbi Utah - see on kindlam värk.

Foto 1: Marble Canyon. Foto autor: David Swindler / Caters News Agency / Scanpix
Foto 2: Tour of Utah osalejad väntamas aastal 2013 Bryce'i kanjoni rahvuspargi kõrvalt Panguitchist Torreysse. Foto autor: AP/Scanpix

reede, august 09, 2019

Pullerits: Kuidas ma jõudsin macholikku spordilugu tehes karmi järelduseni?

Parema mäluga mehed mäletavad, kuidas hiljutine profivõrkpallur Anna-Liisa Sutt kurtis aasta tagasi, et tema söömishäired kestsid põhimõtteliselt terve aja, kui ta profina mängis. Kui seda siin käsitlesime, läks kommentaarium keema ja Suttki tundis vajadust tulla siia sõna võtma.

Mul oleks huvitav, väga huvitav kuulda, mida ütleks Sutt selle peale, mis toimub Eesti meeste võrkpallikoondises.

Kirjutasin sellest laupäevasesse Arterisse loo, millele pidin panema juurde trigger warningu (see on pehmostunud lääne ülikoolides levinud hoiatus lumehelbekestele juhul, kui kodune lugemismaterjal võib nende meeleolu häirida): «Ettevaatust, see on macho-lugu, kuidas Eesti parim pallimängumeeskond end hooaja tähtsaimaks jõuprooviks, Euroopa meistrivõistlusteks vormi ajab! See lugu on lumehelbekestele, siidikäppadele ja pehmodele mittesoovitatav.»

Lugu, mille pealkiri kõlab «Rasva üle kümne protsendi? Oled paks!» (veebis on pealkiri «Koondisega laagris: kas oled valmis meeskonna eest surema?»), algab nii:

Siin ei ole mingit nüüdisaja tolerantsusjuttu, et ole selline, nagu oled, peaasi, et endaga rahul oled. Niipea kui pikad mehed astuvad Tartu Ülikooli spordisaali, võtab üldkehalise ettevalmistuse (ÜKE) treener itaallane Mirko Fasini nende ihu – käsivarre, kõhu, selja, reie – plycometeriga nagu tangide vahele. See on mõõdik, mis määrab keha rasvaprotsendi.

Protsent peab olema kümme või vähem. «Kui on üle kümne, oled paks,» sõnab Alar Rikberg, Eesti meeste võrkpallikoondise statistik, kes mõõtmistulemused arvutisse toksib. (Edasi peate lugema Arterist; veebist ei piisa, seal on loost avaldatud vaid paar esimest lõiku.)

Käisin eelmisel nädalal kolmel päeval vaatamas, kuidas käib meeste võrkpallikoondisel EM-finaalturniiriks valmistumine. Keskendusin sellele, millest tavaliselt ei räägita. Näiteks:

- Kas võrkpallikoondises on taimetoitlasi? Ei, kinnitab treener Rainer Vassiljev, lisades, et menüüs on tähtsad salat ja liha – v.a rasvane liha.
- Mida söövad mängijad lisaks? Söövad pidevalt multivitamiine ja omega 3 kapsleid ning treeningulaagris ka beeta-alaniini, atsetüül-karnitiini, magneesiumi ja kaaliumi ning vadakuvalgu isolaati.

Aga peamine oli saada aimu, kuidas käib meestel karm ja ennastsalgav töö, kuidas pole mingit kurtist ja hädaldamist. See algab kõik juba sellest, et kellel on rasvaprotsent suvepuhkuselt tulles üle kümne, sellel koondisse asja ei ole. Kahel mehe, Oliver Vennol ja Henri Treialil seetõttu polnudki. Ja ei loe seal mingid teened ega senised tulemused – Venno jäi ukse taha ja kogu lugu. Miks nii karmilt, seda seletas mulle konkreetselt ja keerutamata peatreener Gheorghe Crețu – sellest on lähemalt juttu Arteris –, kes, muide, rääkis ka järgmise õpetliku loo.

Ta võttis teemaks viimasel neljal olümpial kaks kuld- ja kaks hõbemedalit võitnud Brasiilia meeskonna, kelle peatreener oli kas enne Londoni või Pekingi olümpiat (Crețu täpselt ei mäletanud, millal, aga sel pole ka tähtsust) määranud treeninglaagri esimese kogunemise hommikul kella seitsmeks. «Kolm-neli mängijat tulid kohale hiljem, et mida kuradit,» rääkis Crețu. «Ja treener saatis nad pikema jututa koju. Kui sa õigel ajal kohal ei ole, ei ole sa järelikult valmis end ohverdama.»

Kui olin Crețu, ÜKE treeneri Mirko Fasini, treener Rainer Vassiljevi, statistik Alar Rikbergi, vigastusi trotsivate Robert Tähe ja Renee Teppani suhtumise ja mõttemaailmaga lähemalt tuttavaks saanud, ei olnud mul mingit valikut: kirjutaksin vale loo, kui ma ei kirjutaks macho-lugu. Macho-lugu on selline lugu, kus midagi ei peideta, ei siluta, ei mahendata, ei tasandata, vaid laotakse kõik kõige karmimad tõsiasjad halastamatult ja ilustamata lugejate ette.

Seda lugu tehes jõudsin olulisele tõdemusele: Eesti spordiajakirjandus on liiga siledaks ja ümaraks muutunud. Kirjutatakse siledaid ja ümaraid lugusid, kus kõik on küll justkui kirjas, aga lugude toon ei vasta spordi tõelisele olemusele. Või peaks ütlema, et Eesti spordiajakirjandus on annaliisasutistunud, et puuduvad teravad nurgad, puudub sportlik karusus ja kohati ka tahumatus, puudub lähen-läbi-seina-ja-löön-vastased-nokauti stiil? Või... on Eesti sportlased muutunud ise nii siledaks ja ümaraks, et tegelikult ajakirjandus ei silugi midagi, vaid kirjutabki ausalt nii, nagu Eesti sportlased on – ümarad ja siledad?

Aga sellised sportlased ei ole huvitavad ja selline spordiajakirjandus on tuim. Äkki sellepärast, et Eesti sportlastest polegi võimalik kirjutada heas mõttes ehedaid macho-lugusid, kompenseeritaksegi seda tühjust mõttetu ja tüütu juraga ebaolulisest?

Kus on Eesti ajakirjanduse lood tõelisest Ott Tänakust, ah?
Kus on Eesti ajakirjanduse elulised lood sellest, mida on teinud Magnus Kirt, et saada tänavuseks maailma parimaks odaviskajaks?
Kus on lood sellest, kuidas jalgpallikoondis muudkui sohu tüüritakse?

Sõnu on palju, liigagi palju. Sest ajakirjanike peamine töömeetod on intervjuu. Intervjuu käigus sa ei näe elu. Sealt ei saagi mingit rabavat lugu tulla.

Spordiajakirjanik peab olema nagu Ernest Hemingway, nagu Hunter S. Thompson. Või nagu Grantland Rice, kelle «Four Horsemen» aastast 1924 on siiamaani the most famous football lead of all-time: 

Outlined against a blue-gray October sky, the Four Horsemen rode again. In dramatic lore their names are Death, Destruction, Pestilence, and Famine. But those are aliases. Their real names are: Stuhldreher, Crowley, Miller and Layden. They formed the crest of the South Bend cyclone before which another fighting Army team was swept over the precipice at the Polo Grounds this afternoon as 55,000 spectators peered down upon the bewildering panorama spread out upon the green plain below.

Ma ei väida, et «Rasva üle kümne protsendi? Oled paks!» on lugu, mis peaks kuidagigi ulatuma Rice’i loo kõrvale. Aga selle loo tegemine – alates reporteritööst! – tekitas arusaamise, et kui spordist kirjutada ehedalt ja ausalt ja elutruult, siis tuleb võtta macholik lähen-ja-panen hoiak, mitte annaliisasutilik paita-pead-ja-naerata-armsalt-suhtumine.

Fotod 1 ja 6: Priit Pullerits (paremal) vestlemas Nõo rannahallis Eesti võrkpallimeeskonna treeningu ajal koondise peatreeneri Gheorghe Crețuga. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Alar Rikberg (vasakult) kannab arvutisse andmed, mille Mirko Fasini saab Rauno Tamme rasva hulka mõõtes, Priit Pullerits ja Silver Maar jälgivad protseduuri kõrvalt. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mirko Fasini mõõdab suvepuhkuselt tulnud mängija reie ümbermõõtu, Priit Pullerits, Moabi rattasärk seljas, hoiab mõõtmisel hoolsalt silma peal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andri Aganits (vasakult), Renee Teppan ja Robert Täht harjutamas Nõo rannahalli liival. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mirko Fasini mõõdab suvepuhkuselt tulnud mängija rasvavoldi paksust kõhul. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

neljapäev, august 08, 2019

Pullerits: Kuidas ma käisin Eesti parima meeskonnaga spinningutrennis?

Varasel õhtupoolikul esmalt üle tunni spordisaalis. Siis pool tundi jõusaalis. Ja seda pärast ligi pooleteisetunnist hommikust trenni liival, kus südamelöögisagedus, nii palju kui iPadile kogunevaist andmetest nägin, püsis enamasti 80 protsendi kandis maksimumist. Ning lõpuks õhtupoolikul 20 minutit rattapukil. Kuid mitte niisama, vaid üldkehalise ettevalmistuse treeneri etteantud režiimil.
Kristo Kollo (seni VBC Mondovi, Itaalia; edaspidi Galati Arcada, Rumeenia) oli see, kes pidi kella jälgima ning hüüdma, millal uus, raskem käik sisse panna.

Tamp oli kõva. Mõni mees, mis seal salata, vajus juba paari minuti järel kõverasse (names withheld, et mitte reeta Eesti meeskonna nõrku kohti). Robert Täht, (varem Izmiri Arkas Spor, Türgi; nüüd Sir Sicoma Colussi Perugia, Itaalia; ülemisel vasakpoolsel fotol esiplaanil), alles paranemas parema põlve meniski operatsioonist, tõusis kohe sadulast, nagu ründaks Tour de France’il tõusu. Tema puhul hämmastas, nagu vaataksid Eurospordi ülekannet suurtuurilt. Ta liikus sadulas täpselt samamoodi, täpselt sama professionaalselt, nagu ükskõik kes maailma parimatest mägironijatest. (Aga ta on siiski võrkpallur. Tema näitajaid: rasvaprotsent parimatel päevadel viis (!), maksimaalne hüppevõime 110 cm (!), maksimaalne servikiirus 124 km/h (!).)

Mainin oma tähelepanekut professionaalsest sõiduasendist Tähele (parempoolsel fotol paremal) pärastpoole, kui ta lamab Dorpati hotelli numbritoas, mida jagab Renee Teppaniga (seni Belchatowi Skra, Poola; edaspidi Stade Poitevin Poitiers, Prantsusmaa; parempoolsel fotol vasakul). Tal on Game Ready aparaat, nagu väike tolmuimeja põrandal voodi kõrval, pumpamas vooliku kaudu jääkülma vett pulseerivasse põlvebandaaži. «Aitäh!» vastab ta mu öeldu peale.

Spinningus hoidsid mehed pidevalt maksimumilähedast tempot. Hästi pikkadel meestel, nagu Andri Aganits (Maaseiki Greenyard, Belgia) ja Mart Naaber (seni Bigbank Tartu, edaspidi Akaa-Volley, Soome), oli ilmselt veidi ebamugav, sest rattapuki raam jäi väikseks ning sadula kõrgus madalaks. Kiikasin, kuidas Naaber punnis sellele vaatamata 30-sekundilistel lõikudel – need moodustasid spinningutrenni teise osa – välja 500, isegi 600 vattti. Aga pikapeale vajus ta asend suurest pingutusest ära. Üldfüüsilise treener itaallane Mirko Fasini juhtis tähelepanu, et ta ei laseks kehal liiga palju vasakule-paremale kõikuda. «Energia läheb kaotsi,» lisas Fasini inglise keeles.

Rauno Tamme (Saaremaa VK), kelle kohta rumeenlasest peatreener Gheorghe Cretu, hüüdnimega Gianni, oli mulle öelnud, et «see poiss on crazy», kerib väljapaistvalt uljalt, pealtnäha väsimatultki. «Ta on nagu tuletõrjuja: kui meil on [meeskonnas] probleem, tuleb kohe kohale,» kiitis teda mulle inglise keeles Cretu. «Ta on valmis ohverdama kõik meeskonna huvides. Ta on uhke selle üle, et saab siin olla.»

Kõige lõpuks oli kavas 45-sekundilised lõigud, kus kõik spinningutrennis kaasalööjad andsid üksteise alla korraldusi, kuidas tuleb sõita. Näiteks «Sotiga püsti!» hüüdis tagareast Naaber, endal silmnähtavalt hing paelaga kaelas.

Kui harjutused läbi said, tuli kõige lõpus kaks minutit cooldowni ehk lõdvestust. Markkus Keel (seni SK Posojilnica Aich/Dob, Austria; edaspidi Aalsti Lindemans, Belgia) oli end nii ära küpsetanud, et ronis kohe pärast pingutuse lõppu sadulast ning heitis selili maha. Teiste märkus, et cooldown on samuti kavas, märkuseks jäigi. Keel oli andnud endast maksimumi. Pidigi andma, sest ega igaüks, kes EM-võistluse eelsesse treeninglaagrisse kutsutud, lõpuks koondisse ja EM-ile pääse. Selleks tuleks end tõestada.

Poola kogemusega mehed kinnitasid, et seal olid spinningutrennid veelgi pikemad ja rängemad. (Võrkpallurid ei jookse trennis, nad väntavad pukil või käivad ujumas.) Need olid kestnud 40 minutit ning seda kaubanduskeskuse kitsas ja umbses saalis, kus vett oli tilkunud niredena.

Spinningutrenni lõpus mainisin meestele, et Rein Taaramäe väitis mulle, et kõvemad rattasprinterid pigistavad endast välja kuni 2000 vatti. «Ma ei imesta,» kostis seepeale Tamme. «Vaata, millised jalad neil on!»

Kirjeldatud spinningutrenn leidis aset kolmapäeval. Crazy Tamme, kes pärast väntamist näis end kõige rohkem inimese moodi tundvat, ütles, et laager on üldiselt alanud rahulikult, tuure võetakse aegamööda üles. «Aga näis, mis keha reede õhtul ütleb,» lisas ta. Ikkagi iga päev kaks trenni: hommikul kuni poolteist tundi liival, üks eesmärke hoida pulssi pidevalt aktiivses tsoonis, ning õhtul kaks ja pool tundi saalis. Selline töine suvi.

Foto 1 ja 4: Eesti võrkpallikoondise liikmed möödunud nädala kolmapäeval Tartu Ülikooli spordihallis spinningutrennis. vaata, kui hästi tunned Eesti võrkpallureid - kes on kes! Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Renee Teppan ja Robert Täht treeningul Nõo rannahallis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Üldfüüsilise ettevalmistuse treener Mirko Fasini näitab iPadil pärast treeningu lõppu Nõo rannahalli liival, kui palju keegi tegelikult pingutas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

teisipäev, august 06, 2019

Pullerits: Mis meeskonnas jätkab Rein Taaramäe?

Rein Taaramäe oli Tour de France’il oma meeskonna, Total Direct Énergie parim. Leping selle klubiga kestab tal hooaja lõpuni. Mis saab edasi saab?

«Mulle väga meeldib see tiim, kus olen,» vastas mulle Taaramäe. «Arvan, et mingi pakkumine neil on. Olen aru saanud, et nad tahavad minuga jätkata.»

TDE on teatavasti UCI ProContinentali taseme meeskond. Taaramäe on enda sõnul TDEga väga rahul. «Osalen teise kategooria sõitudel, kus saan ise ka tulemust teha,» põhjendas ta.

Aga ta ei mõtle ainult enda tulemusele. «Sooviks väga sõita tiimis, millel oleks liider, nagu oli [Astanas Vincenzo] Nibali,» ütles Taaramäe. «Tunnen, et mul ei ole sellist võimu, et ise seda koormat kanda. Tihtipeale mägistel sõitudel on [praegu TDEs] nii, et okei, Taara, sina [pane] täna! Nädalastele tuuridele oleme läinud nii sõitma, et mina olen tiimi liider ja pean kokkuvõttes hea koha tegema.»

Taaramäe lausus, et teise kategooria sõitudel suudab ta ikka poodiumile jõuda, sest vastupidavust tal on. «Mägi korraga või tund korraga, ja mida lõpupoole ja raskem, seda parem mul on,» kirjeldas ta. «Teised väsivad ära. Seal ei ole olulist võimsust vaja, on lihtsalt vastupidavust vaja.» Aga kui minna sõitma maailma parimate vastu näiteks Pariis-Nice’i tuurile, oleks tema sõnul parem, kui keegi teine oleks meeskonna liider. «Seal on tase kõvem,» sõnas ta. Näiteks oma tänavust kolmandat kohta kolmeetapilisel Tour de l’Ainil peab ta võrreldavaks Pariis-Nice’i 10.–15. kohaga. Aga! «Kui lõpetan Pariis-Nice’i 14. kohaga, siis tiim sealt palju enesekindlust ja positiivsust ei saa,» lisas ta.

Niisiis: «Mul oleks vaja sellist õhkkonda, kus ma ei pea tiimiliider olema ja oma tulemust vaatama,» rääkis ta mulle enne Tour de France’i. «Kui ma mingi [töö] ära teen, teen olulisel tõusul tempot ja tõmban pundi selliseks, et 10–15 meest jääb järele, kõigil on väga raske ja minu meeskonna liider saab seal rünnata, siis minu töö oleks tehtud – pigem hakkan sinna aega jõudm, et sellist tööd teha.»

Küsisin, kas UCI WorldTeamidest on mõni tema vastu huvi tundnud.

«Ma ei ole küsinud, et [mu mänedžer sealt pakkumisi] otsikski,» rääkis Taaramäe mulle enne TdF-i. «Ma ei tea, kas ta on [nendega] minust rääkinudki. Arvan, et pigem ei ole. Mulle praegune süsteem meeldib. World Touri sõite on [TDE-l] natuke vähe, neid võiks olla rohkem, aga meil on pilet taga ajada, et saaks neid sõita. Uute reeglite järgi saavad punktide arvestuses kaks esimest ProContinentali meeskonda uuel aastal automaatselt kutse igale poole. Praegu [enne TdF-i] oleme [pingereas] esimesed. Kehv pool on see, et kui selle variandi võtame, siis järgmise aasta lõpus, kui me esimese kahe [ProContinentali meeskonna] hulgas ei ole, seda võimalust enam ei saa. Mõned World Touri sõidud ikka saaks sõita, aga vähe. Mingid kõlakad on, et Cofidis ja Total saavad [World Touri meeskondade hulka], mis ei ole lihtne, kui nad suuri sõitjaid juurde ei palka. Seal peab ka hakkama saama. Kui meil on head sõitjad nagu mina, aga mitte kõige paremad, siis tekib lõpuks ikkagi tulemuste puudus.»

Lõpuks pärisin Taaramäelt, kuhu on tal ratturina edasi minna ja pürgida.

«See oleneb tervisest,» vastas ta. «Kui mul praegune tase püsib, siis võiksin veel sõita; ise unistan sõita 40. eluaastani ja siis profispordi ära lõpetada.»

Nii, eeltöö on tehtud. Las professionaalsed spordiajakirjanikud teenivad ka oma leiva välja ja uurivad, mis meeskonnas Taaramäe edaspidi jätkab. Asjaarmastaja nagu mina ei pea ka alati kõike kandikul kõigile ette tassima. Mina sõidan oma sõite.

Foto 1: Rein Taaramäe tähistamas 2016. aastal Gir d'Italia 20. etapi võitmist. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe on mulluse Tour de France'i 10. etapil teistel eest ära sõitnud. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Julian Alaphilippe (vasakul) ja Rein Taaramäe mulluse Tour de France'i 10. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

reede, august 02, 2019

Pullerits: Üle kolmekümne kilomeetri tõusu - mis seal erilist on?

Veidi vähem kui kaks nädalat tagasi tehti kogu riigis suur number presidendist, kes väntas abivalmis kaaskonnaga üles 33,4-kilomeetrisest asfalttõusust.

Olen isegi pikki tõuse võtnud. Siin on näha, kuidas väntan ihuüksi üles ligi 20-miilisest liiva-, kruusa-, savi- ja kivitõusust (fotol paremal), 5100 pealt 7100 peale (jutt jalgadest), kus saan lõpus sellise avara ja erilise vaate, et... ohohoo! (Fotol all vasakul.) Tasus vaeva näha küll!

Kahjuks, nagu ikka, ei anna video täit ettekujutust, mida selline tõus endast tegelikult kujutas. Selle profiili saate näha siin. See-eest läks allasõit kohati nii kiireks, et vahepeal ütles koguni kiirusemõõdik üles.

Suvevaenulike ilmadega on ju hea vaadata, et kuskil valitseb peaaegu alaline päike. Head nautimist!

Foto 1: Priit Pulleritsu ratas Cottonwood Canyon / Beef Basin Roadi liivasavisel tõusul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits Lavenderi kanjoni serval 7100 jala ehk 2165 meetri kõrgusel. Foto autor: Priit Pullerits