Pullerits: Kuidas ma alistasin Eesti maastikusõidu elava legendi ja autoralli maailmameistri!

LISATUD VIDEO! «Kuidas jalg täna tundub?» küsis kõva rulluisutajana tuntud Sulev Lokk Elva rattamaratoni kiirel, kuid kitsavõitu kruusalõigul, kui võistluse lõpuni jäi kümmekond kilomeetrit.

Kohe mõtlesin, mida vastata. Sest viimaste päevade kerged sõidud olid loonud tunde, et midagi võib sedapuhku tulla.

«Selline tunne on, et kõigile võiks pähe panna,» vastasin lühikese vaagimise järel. Aga kohe lisasin: «Kuid see on rattasport. Lugesin just paksu raamatut Riho Suunast, kus ta ühel hetkel räägib, et enesetunne on hea, ja juba järgmisel hetkel ütleb, et tunne on sitt.» Ise samal ajal vaikselt mõtlesin, et mu tunne peab küll hea olema, kui sõidu viimane viiendik käsil, aga suudan endiselt ette võtta ja ette kanda pikki monolooge hiljuti loetust. Jätkasin:

«Nii ka mul. Praegu tunnen, et võiks kõigile ära panna, aga pärast vaatan, et tegelikult sain hoopis ise kõigilt kalendriga.»

Kummatigi tekitasid Rakke ja Mulgi rattamaraton tunde, et Elva sõidul ma päris statistiks ei jää. Ehkki korraldajate antud stardinumber kolmandasse gruppi kergitas küsimusi küll. Olin kahel viimasel korral lõpetanud Elva võistluse teise saja algul, mullu 51. ja tunamullu 55. kohaga – ja nüüd startigu teisest sajast! Isegi autoralli maailmameister, Hyndai kirjadega võistlusvormis Martin Järveoja, Ott Tänaku kaardilugeja, kes viimati sõitis Elva rattamaratoni tervelt seitse aastat tagasi, sai stardikoha grupi võrra minust ettepoole. Avaldasin ühele Art Soonetsi kaudu tekkinud tuttavale, keda olin näinud viimasel ajal rattavõistlustel asjatamas, meelehärmi, mispeale ta kostis, et tulgu ma enne starti tema juurde, ta laseb mu teise gruppi.

Loomulikult ütlesin ära. Kui see pärast välja tuleks, tõuseks kisa taevani. Tuleb startida sealt, kus ette nähtud, ja kogu lugu, mis iganes valemiga näiteks Järveoja, kellega tegin mullu sügisel pärast seda, kui ta maailmameistriks tuli, Postimehe Arterisse pika intervjuu, minust ettepoole paigutati. (Oli keeruline lause? Aga näete, püsis korrektselt koos!)

Nagu minu võistlusvideost näete, lasid veidi eespool startinud kõige esimestega kohe vahe sisse, mille pidin üksinda kinni tõmbama. Aga oh seda nööki! Seejärel lasid kõige eesmised tempo nii alla, nagu oleks tulnud matkale. Kuid nagu taas videost näete, siis mööda pääsemise võimalust mul polnud. Taas tuli leppida sellega, kuhu olin sattunud.

Pärast raudteealuse suure veelombi läbimist läks juba sõiduks. Lombist panin, muide, keskelt halastamatult läbi, mis siis, et jalad said sedasi läbimärjaks. Aga ilm oli ju kuum, nii sain vähemalt varvastest jahutust. Tõsi, enne starti panin kätele ja kuklale ka päikesekaitsekreemi ning rindkerele ja seljale spetsiaalset ratturite jahutavat kreemi. Jahutus mõnda aega täitsa toimis!

Seekord Tartu maratoni rajal pikki aeglasevõitu «ronge» ei tekkinud, nagu ühel varasemal korral. Pigem oli tegu, et eessõitjaid kinni püüda. Aga ma ei tikkunud ülemäära arulagedat initsiatiivi ilmutama, sest olin otsustanud, et sõidan selle võistluse rohkem peaga ning tarbetuid jõudemonstratsioone ette ei võta. See tähendas, et kõige ees musta tööd rügama ei kippunud ja tõusudel ülemäära ei ponnistanud ning iga kiirendusega kaasa ei tormanud. Hoidsin reservi.

Liiati, töömehi jagus. Näiteks Cofidise vormis sõitja. Noor Saaremaa Vikingi kutt Oliver Oolup. Baltyre sinises särgis Paavo Planken. Nagu sõiduvideost näete, jälgisin teiste meeste tegemisi rohkem tagant või kõrvalt. Proovisin aru saada, kui head nad on ning milline olen nendega võrreldes ise.

Siiski korraldasin pärast Hellenurme-Päidla laia maantee kiiret sõitu lähikonkurentidele võimete kontrolli. Seal keerab tee täisnurkselt vasakule, kitsale veidi lahtise kruusaga kaetud metsavaheteele, mis läheb kergelt ülesmäge. Üle-eelmisel korral sõitsin seal oma grupil eest. Niisiis mõtlesin, et korraldaks seekord ka sealsamas midagi. Nagu taas videost näete, võtsin kõige vasakule ning läksin kümmekonna sekundiga kogu grupist mööda. Ja siis panin veel juurde. Kiire pilk selja taha kinnitas, et tekkis vahe, mis pani hüüatama (mida, kuulake videost!). Mõne aja pärast jõudis üks rivaal siiski järele ja ütles viisakalt, et ei tea, kas maksab niiviisi kiirendada, et pigem teeme kõik ühiselt koostööd.

Aga mis saab mul selle vastu olla! Tulgu minu pakutud tempoga kaasa ja teeme pealegi koostööd.

Singleid, ei salga, et pisut pelgasin, sest mõned varasemad kohad rajal andsid aimu, et võib esineda libedaid kohti. Ja esineski. Üllatuseks nägin, et ei olnudki neis paigus üks saamatumaid. Mitmed mehed tulid sadulast maha, nagu veel kord videost veenduda võite, kuid mina mitte. Mitte kordagi. Ju sellepärast, et teadsin oodata, kus võib ebameeldivalt ligaseks muutuda, ning panin oma vaimu selleks aegsasti valmis.

Talutehnika singli järel uuesti Hellenurme-Päidla teele keerates vaatasin, et mõned mehed otsustasid hakata hinge tõmbama. See mulle ei sobinud. Õigemini, selles mõttes sobis, et võtsin kohe paremale ja vajutasin jõuga pedaalidele – tempo üles! Siis ütles aga mõistus, et pea nüüd hoogu, Priit, mida sa end põletad. Sättisin end ilusasti Cofidise mehe tuulde. Mõne aja pärast võttis vedamise üle Fixuse mees, aga ilmselt sai temagi aru, et ei ole mõtet ees lahmida. Näitas mulle, et mingu ma ette. Olgu pealegi – mõneks ajaks läksin.

Huvitavamaks läks sõit pärast Mõrtsukjärve singlit, kui võtsin asfaldil taas Cofidise mehe sappa. Vähem kui sadakond meetrit eespool läksid kaks ratturit. Neist omakorda sadakond meetrit eespool umbes kümnene grupp. Sain aru, et Cofidise mees on motiveeritud neid püüdma. Lasin tal sellega tegeleda. Vahepeal käis veidi abis ka Baltyre Planken. Sain ise samuti veidi oma tempovõimekust näidata. Igatahes Lagujale jõudes oli kümnene grupp vaid umbes poolesaja meetri kaugusel. Kruusal võtsin asja taas enda kätte ning tagant tulnud Valga-Valka mehe Kristjan Raua väikese abiga sain eesolijad viimaks kätte.

Kuid ma ei kavatsenudki nende tuulde passima jääda. Teadsin, et järgneb kiire kruusasõit, ning proovisin vasakult ettepoole saada. Aga nad, sunnikud, olid justkui üks mees minu vastu ega lasknud mind kuidagi paremale rivvi vahele. (Videos on see näha.) Hüva siis – eks näitan, et suudan ka ihuüksinda omal rajal nendega võrdselt kiirust arendada. Ja suutsingi.

Kuni Elva jõe ületuse järgse järsu tõusuni kulges sõit suures grupis. Purde järel võeti ketti ning tõusul otsustasid mõned mehed kõvasti pressida. Lasin seal neli tükki mööda, silmgi ei pilkunud peas. Olin otsustanud, et tollele tõusule liiga palju energiat ei jäta, pigem kulutan seda järgneval pehmel pinnasel.

Ja õigesti tegin. Pärast järsku laskumist paisjärve äärde hakkasin metsa all jõudsalt paljudest mööda väntama. See andis omakorda üksnes jõudu juurde. Sest süstis enesekindlust. Ainus, mida pelgasin, oli pärast raudtee alt läbi pugemist heinamaal pikalt loksutav lõik.

Kuid polnud too lõik mulle sugugi nii sõidetamatu, nagu kahel eelmisel korral. Teiste seas möödusin seal ka omaaegsest kõvast pikamaajooksjast Henno Haavast ning pikka aega Eesti parimaks maastikusõitjaks olnud Caspar Austast. Tõele tunnistades tuleb siiski märkida, et Austa sõitis maanteerattaga, pealegi väga vanaga, ning Haava hoidis vististi tema mesti. Kuid ega mul neist möödudes olnud aega fikseeridagi, kelle enda selja taha jätsin, sest olin ametis sellega, et pressida võimalikult ettepoole.

Veidi rohkem kui kilomeeter enne lõppu sain haardeulatusse veel kaks sõitjat, Danel Schvalbe, kes lõpetas mullu samal sõidul minust kaks kohta eespool, ja (kui ma nüüd ei eksi) Reigo Saarmase. Vaatasin selja taha – kedagi väga lähedal ei paistnud. Järelikult saab hakata kavaldama. Schvalbest sõitsin mööda 400 meetrit enne lõppu. Sättisin end Saarmase taha. Hoidsin end tagasi. (Minu manitsused endale, et «passi, passi, passi!», on kuulda ka videos.) Vara oli mööduda.

Möödusin temast siis, kui jõudsime kindlamale pinnasele. See oli selge, et pean minema viimasesse kurvi esimesena. Sest kui lähen teisena, pean kurvist väljudes hakkama vaatama, kummalt poolt möödumiskatset ette võtta. Kuid pärast vasakpööret jäi lõpuni vaevalt sada meetrit.

Kurvist väljudes, nagu näeb võistluste ametlikult finišivideolt (vaadake seda alates 1:36.00!), heitsin kiire pilgu vasakule – veendumaks, et sealt kedagi ei tule. Sisetunne ütles, et pean tingimata võtma vasakule piirde äärde, katma ära vähemalt ühe külje. Ja sedasi vasakule manööverdades jätsin mulle sappa haakinud Schvalbe tuule kätte. Nii ei tekkinud tal möödumiseks šanssigi.

Jah, olin selle õnnestunud finišitaktika pärast väga rõõmus. (Seda kuulete ka videos.)

Tänavu 53. koht, taas teise poolsaja alguses, täpselt sama ajaga, mis mullugi – 1:43.04. Vaat see on stabiilsus! Selle kohta öeldakse minuealiste puhul, et kui suudad teha sama tulemuse, mis aasta varem, oled kõvasti arenenud.

Noortel meestel, nagu näha, on veel arenguruumi – minu vastu.

Järveoja kaotas mulle veidi rohkem kui kuue minutiga ja oli 110. Austal läks veidi paremini: ta kaotas mulle küll viimase pooleteise kilomeetriga peaaegu kaks minutit, ent sai kirja normaalse 68. koha.

Foto 1: Priit Pullerits Elva rattamaratoni stardialas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Elva rattamaratoni teise stardigrupi värav. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Võistlejad Elva rattamaratoni kolmandas stardigrupis. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 6: Võistlejad sisenemas Elva rattamaratoni teise stardigruppi. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Ott Tänaku kaardilugeja Martin Järveoja (keskel) Elva rattamaratoni stardialas. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 7 ja 9: Priit Pullerits pärast Elva rattamaratoni lõpetamist. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pulleritsu maastikuratas ettevalmistusel suviseks võistlushooajaks Tartu Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Õhtune Tartu Tähtvere linnaosa serval. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Elva rattamaratoni video - kiire sõit kogu oma eheduses!

Palun väga: siin on teile eilse Elva rattamaratoni video, mille jäädvustasin oma ratta leistangile kinnitatud GoPro kaameraga. Seekord kaamera igatahes töötas! Kõik sisse- ja väljalülitamised funktsioneerisid. Aga sõidu ajal reportaaži tegemine tähendab peale selle, et mitmes kohas tuleb juhtrauda ainult ühe käega hoida ja teisega kaamerat näppida, ka seda, et pea peab kogu aeg raalima, millal ja mis lõike salvestada, sest kogu sõidu "linti" võtmiseks akul elujõudu lihtsalt ei jätku. Sellegipoolest suutsin oma arust teha korraliku sõidu, kord tõmbasin isegi grupil eest, siis vedasid oma gruppi teisele grupile järele ja lõpus trumpasin taas kõik lähikonkurendid kindlalt üle. Eks aitas ka see, et sedapuhku sõitsin rohkem peaga ning jõudemonstratsioonide korraldamisele liialt tähelepanu ei pööranud.

Foto: Priit Pullerits pärast laupäevase Elva rattamaratoni lõpetamist. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Saladus paljastatud - kust tuleb mu hea kiirus kruusateedel

Ma tean, et konkurentidel on nüüd põrgulikult palju peamurdmist. Et kust tuleb minu kiirus kruusal, kui eluaastate järgi otsustades peaks tempo hoopis pidevalt langema. Seda on küsitud ja imestatud nii pärast Rakke kui Mulgi rattamaratoni.

Eile, kolmapäeval, otsustasin, et teen kerge sõidu, pidades silmas laupäevast Elva rattamaratoni, mis loodetavasti saab ikka peetud, enne kui pealtungiva koroonaviiruse tõttu jälle suuremad üritused ära keelatakse. Väntasin 26 kilomeetrit ja sain keskmiseks kiiruseks tervelt 33 km/h. Mis iseenesest ei olegi teab mis eriline supernäitaja, aga siiski tuleb arvestada, et osa marsruuti kulges konarlikul-pehmel-muhklikul liivateel, mille pealt oli kogu asfalt üles võetud, ning kaks pikka lõiku, üks lausa mitmekilomeetrine, läksid piki krobeliseks freesitud asfalti.

Tõenäoliselt on kogu loo lahendus peidus siin. Kui seda videot pisutki vaatate, siis ehk hakkate taipama, mida on vaja teha, et kruusal nobedamalt liikuma. Nüüd on teil muidugi neetult hilja sellest õppust võtta. See «rong» on juba läinud.

Foto 1: Kootsaare poolsaar Hiiumaa põhjaosas. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 2: Priit Pulleritsu maastikuratas Kurisu neeluaugu serval Hiiumaal. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 3: Ratturi talu Hiiumaa põhjaosas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma tegin Mulgi rattamaratonil taktikaliselt küpse lõpuspurdi ja... lendasin üle pea

LISATUD VIDEO.

«Kes küll selle õnnetuse sinna ette lasi?!» kõlas etteheide pühapäevasel Mulgi rattamaratonil umbes kolmveerand tunni sõidu järel metsa all keerutaval singlil. See küsimus tuli tagantpoolt ja oli ilmselgelt adresseeritud mulle.

Mulle ei meeldi sellised avalikud alandamised. Kellelegi ei peaks meeldima. Isegi sakslased, kui nad eelviimasel jalgpalli MMil juhtisid poolfinaalis kodus mänginud Brasiilia vastu poolajaks 5:0, olid enne teist poolaega riietusruumis kokku leppinud, et ei hakka vastaseid alandama.

Seetõttu hõikasingi tahapoole: «Mulle ei meeldi selline kommentaar!» Ja lisasin, et kes on kõva mees, sellel on laial kruusal maa ja ilm, et mööda sõita.

Ma ei ole singlitel osav, see pole mingi saladus – ja seda peaks kõik teadma, kes tagant mind vaateulatusse püüavad. Ma ei taha riskida ja kukkuda. Mul pole 20-aastase keha, mis kõik matsud valutult üle elaks. Ja on arulage minna üle piiri, kus asi muutub enda arvates ohtlikuks – paarkümmend sekundit, mis võimalik võita, pole seda marutamist väärt. Veendusin selles kujukalt, kui Velo Clubbersi helesinises-valges võistlusvormis mehe ühel järgneval singlil endast mööda lasin: kui järgnes kruusalõik, püüdsin ta peagi kinni ja läksin möödagi.

Loomulikult tahtsin Mulgi rattamaratonist ka filmi teha. Panin selleks GoPro 7 Blacki aku õhtul ilusti laadima. Kui kaamera paar minutit enne rattamaratoni starti töörežiimile lülitasin, näitas ekraan, et aku on laetud... 1%! Juba jälle mingi jama! Igaks juhuks vajutasin pärast stardikäskluse andmist siiski salvestusnupule, et kes teab, äkki võtab vähemalt paarkümmend esimest sekundit üles. Midagi see aparaat mu leistangil omapäi igatahes toimetas, vahepeal tegi mingeid piiksegi, pagan sellest aru sai. Kodus vaatasin: ohoo, kaamera on teinud iseseisvalt neli lõiku, nii et võistluse esimesed pool tundi on olemas. Siin see on – palun väga! Aga oma GoPro hingeelust ma aru küll ei saa...

Kuna startisin numbriga 428 grupist 401-500, tuli alguses üksjagu vaeva näha, et konkurentidest mööda laveerida. Ojaületusel kasutasin eksitamistaktikat: olin raja eelluurel enne starti kindlaks teinud, et parem on kasutada purret, kui sõita läbi vee, millele järgneb mudane nõlv, mistõttu hõikasin korduvalt, et läheme otse, st läbi vee – et sillale võimalikult vähe rahvast koguneks.

Ma polnud varem Mulgi rattamaratonil osalenud, seetõttu polnud ka ettekujutust, mida rada endast kujutab ning kus on ohtlikud kohad. Videost on näha, et mõnes veidigi teravamas kurvis kaldusin ideaaltrajektoorilt välja. Eks oma rolli mängis ka see, et ei söandanud riski piiril tundmatusse söösta, kuna näha ju oli, et mõned kohad on eelmiste päevade vihmast endiselt porised ja libedad.

Lootsin, et Mulgi rada on kergem kui Rakke oma, ent pole selles pärast sõitu sugugi kindel. Jah, aeg tuli ligi 13 minutit kiirem. Distantside pikkuses olulist vahet polnud: vähemasti minu Endomondo järgi olid võistlusmaad peaaegu võrdsed: eile 51 ja Rakkes 50,5 km. Kuid ka Mulgi sõidul oli üksjagu puude vahel nikerdamist. Liiati olid mõned lõigud väga pehmed ja mudased, samuti läksid üle juurikate, mis kujutavad alati ohtu, eriti pöördekohtades. Paaris paigas tuli lausa seisma jääda, sest eespool tekkisid nn pudelikaelad ja ilmselt ka mingid probleemid, sest nagu videoski näete, on paljud mehed tõstnud oma ratta raja äärde teistel eest ära.

Kummalisim koht oli pruuni paksu vedela mudaga sinka-vonka lõik, kus tuli sõita täpselt sügavas roopas. Seal tulin targu sadulast. Ja ega sellega midagi kaotanud – need, kes mudas ukerdasid, ei saanud põrmugi kiiremini edasi. Tolle mudalõigu lõpus, kui taas sadulasse olin istunud, lendasin ka paremale küljele. «See käib asja juurde,» kommenteerisin järgnevaile.

Ei salga, et oleksin soovinud rohkem uhatavaid kruusalõike. Nii kui need tulid, tundsin end hästi ja liikusin enamiku teistega võrreldes ka kiiremini. Aga kui tulid tehnilisemad ning minu jaoks riskantsemad lõigud, hakkasin kohti kaotama. Nii läks ka Loodi looduspargis, kus olid küll laiad metsaalused teed, aga siiski tundusid need libedavõitu, eriti kui rada ju ei tunne. Tagatipuks oli seal palju küllaltki järske ja ühtlasi pehmeid tõuse, mis hoo ära tapsid. Seetõttu oli mul hea meel, kui sealtkandist viimaks pääsesin.

...Aga ainult selleks, et suunduda mõne aja pärast taas metsa alla. Seal sain sõita pikalt kõige ees, mis ühelt poolt oli hea, sest sain valida oma tempo, ent teisalt pisut ebameeldiv, sest polnud neid, kelle liikumise järgi saanuks näha, kuhu rada metsa all eespool siirdub. Seetõttu tuli olla kogu aeg hästi tähelepanelik ja hoida silmad lahti.

Umbes 10 km enne lõppu, Ramsi ja Matapera vahel, läks taas asisemaks sõiduks. Seal oli küllaltki sirge metsatee, mis tundus, et läks õige õrnalt vastumäge. Nägin eespool ligi saja meetri kaugusel suuremat gruppi ning asusin seda püüdma. Üks mees istus mulle sappa. Saingi enne Kapsi oja eesmised kätte. Seal oleks tõkkepuust vasakult mööda sõites äärepealt taas kukkunud, mõlemad rattad libisesid kraavi pervel, ent jäin imekombel püsti. «Uh, see oli napikas,» mainisin tagumisele. (Pole kindel, et ta mu remargist aru sai.)

Seejärel tuli umbes tosina konkurendiga grupis kiirem sõit, mis meeldis. Kuna olin seda gruppi tükk aega püüdnud, ei hakanud ette trügima, vaid lasin teistel tööd teha. Ent siis hakkas ükshaaval tulema järsemaid tõuse, mis grupi ära lagundasid. Tunnistan, et sellised järsud tõusud, kus eest tuleb panna väiksemale ja tagant kõige suuremale hammasrattale, mulle ei meeldi, eriti kui pinnas on pehme või kruus lahtiseks kaabitud. Siis on alati oht, et keegi ees koperdab või kaotad ise hoo või tikud esijooksu ülespoole kakkuma, mistõttu haakuvus väheneb – seetõttu otsustasin mitmeid selliseid tõuse võtta jalgsi. Ja veendusin, et õigesti tegin, sest nägin võistluse jooksul piisavalt, kui säärastel tõusudel kukuti külili. Ja ega kõigest väest üles pressides tavaliselt mingit edu saavutatud – üksnes jalad pumbati piimhapet metsikult täis.

Viimasel järsul tõusul umbes kaks kilomeetrit enne lõppu, millest otsustasin samuti üles kõndida, said kaks meest, Raigo Paas (nr 225, SAQ SC) ja Margus Soidla (nr 205, RR Siplased / Verx) minust siiski jõuga mööda ja said mitmekümnemeetrise edugi (ma esindasin protokolli järgi sedapuhku Ameerika Ühendriike, elukohaks panin Grand County, Moab, sest vihastasin registreerimissüsteemi peale, mis ei tahtnud mind kuidagi sisse logida, vaid nõudis taas ja taas igasugu paroole ja tont teab mida veel). Kuid ega nad sellest midagi võitnud.

Kui jõudsin Viljandi järve otsa äärsele asfaltteele, püüdsin nad kinni. Ja kui järgnes vasakpööre Järve tänavale, heitsin pilgu selja taha – seal polnud läheduses näha ainsatki jälitajat. Ka eespool polnud näha püütavaid. Seega otsustasin teha taktikalise lõpplahenduse.

Võtsin ees sõitnud Paasi tuulde, kuigi tundsin, et võiks jõu poolest mööda minna. Aga tuletasin endale veel kord meelde: pole mõtet, sest eest pole kedagi püüda ja tagant pole kedagi ohustamas. Väike kiusatus rünnata tekkis 400 meetrit enne lõppu, kui rada keeras võsa äärde, ent hoidsin end tagasi. Otsustasin panustada finišisirgele. Ent olin valmis, et tagant võib rünnata Soidla – mida ta umbes 250 meetrit enne lõppu vasakult, enne plaažialale jõudmist, tegigi. Kuna olin selleks valmis, spurtisin Paasist mööda paremalt ja haakisin end Soidla tuulde.

Nüüd oli vaja olla kannatlik ja õiget hetke luurata. Selge see, et liivasel lõigul, seal, kus paremale jäi toitlustusala, polnud mõtet spurtida, kuna pidanuks minema vasakult, väljaspoolt, seega ringiga. Ootasin ära, mil jõudsime asfaldile, ja siis vajutasin – paremalt, Soidla ja piirdetara vahelt. Vajutasin hasardiga, otsustavalt, kuid tagumikku sadulast püsti ei ajanud. Aga sellest piisas. Sain Soidlast kiirelt mööda. Tundus, et ega ta väga vastupanu osutanudki. Igatahes heitsin paar meetrit enne lõpujoont pilgu selja taha ning nägin, et edumaa on piisav, ja liuglesin finišisse.

Aega kulus 2:23.58,9, mis andis 246. ja omas vanuseklassis 8. koha. Niisiis sõitsin võistluse jooksul mööda rohkem kui 150 konkurendist. Soidla kaotas mulle ligi kahe ja Paas peaaegu seitsme sekundiga.

Pärast rattapesu toitlustusalasse siirdudes ei pannud ringi vaadates tähele – liiklemine oli ju tihe –, et ette jäi randa viiv laudtee. Esiratas takerdus aeglasel sõidul selle serva taha. Tagaratas kerkis õhku. Mõnda aega seisin esirattal, tagumik taeva suunas, ja siis lendasin üle leistangi, maandudes paremale küljele. Pealtnägijaile võis see olla kentsakas ja naljakas vaatepilt. Õnneks viga ei saanud. Aga ratas sai küll. Käiguvahetaja paindus kodaratesse.

Tartusse jõudes läksin joonelt Lõunakeskuse Hawaii Expressi ja näitasin ratta ette. Mnjaa, kõlas mehaaniku kommentaar: neil käiguvahetaja kõrvadel on see häda, et viltu painduvad need kergesti, aga kui tagasi hakkad painutama, võivad kergesti ära murduda.

Seekord siiski ei murdunud.

Foto 1: Priit Pullerits Mulgi rattamaratoni stardialas ja finišisirgel. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 2: Priit Pullerits Rakke rattamaratoni esimestel kilomeetritel. Foto autor: Riho Lüüs

Foto 3: Kõrgemäe tõus Mulgi rattamaratoni avakilomeetril. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 4: Mulgi rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 5: Mulgi rattamaratoni registratuur. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 6: Mulgi rattamaratoni stardiala ja finišisirge. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 7: Priit Pullerits ligi tund enne Mulgi rattamaratoni algust. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 8: Mulgi rattamaratonil 192. koha saanud Raul Arula soojendusel Kõrgemäe tõusul. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 9: Mulgi rattamaratoni rattapesula. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 10: Priit Pulleritsu ratas enne Mulgi rattamaratoni auto pagasiruumi taustal. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida kinkida vastastele oma sünnipäeva puhul?

Kui on sünnipäev, nagu täna, siis tuleb ikka välja teha. Miks mitte isegi neile, kes siin ei jäta sageli kasutamata võimalust, et konkurendina, kel ramm minust üle ei käi, vähemasti verbaalselt hambaid näidata. See on suuremeelsuse tunnus, kui suudan sellest üle olla. Ja suudan.

Niisiis, kõigile, ka vastastele ja vaenlastele, minu tänase sünnipäeva puhul üks väike rattasõit Eestimaal, kus mitte keegi teist ei ole sõitnud. Üllatus, kas pole!

PS: Aga Mulgi rattamaraton? Tasub minna? Milline on sealne rada võrreldes Rakke rajaga?

Foto: Luidja rand Hiiumaal. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma Rakke rattamaratonil oma trumbid välja käisin

LISATUD VIDEO!

Minu süütu ja tegelikult heatahtlik kommentaar Rakke rattamaratoni põhisõidu esimese pika kruusalõigu lõpus võis ligi kümnepealist punti vedavale mehele olla küll moraalselt väga külm dušš.

Kolmandast sajast startides oli tükk tegu, et viimaks oma võimete kohaselt sõitma saaks hakata. Esimesed kilomeetrid kitsal rajal ohtralt möödumisvõimalusi just ei pakkunud. Tasapisi nihkusin siiski ettepoole, ent visalt. Kuid teadsin, et kui tulevad kruusalõigud, saan täiskäigu lõpuks sisse panna. Aga ei saanud!

GoPro Black7 kaamera ütles taas üles! Ühelegi nupuvajutusele ei reageerinud. Lasin kruusateel suuremal grupil koguni eest minna, sest soovisin, et kaamera ikka töökorda saaksin. Pärast on ju kõigil huvitav vaadata. Kuid nuppudega «mängimine» ei andnud mingit tulemust. Uhiuus, vaevalt kaks kuud tagasi ostetud kaamera lihtsalt keeldus töötamast. Juba teine kord. Esimene kord oli Elva rattarallil. (Siiski saate siin vaadata esimeste kilomeetrite sõitu!)

Jätsin kaamera siis sinnapaika ja asusin eessõitjaid püüdma. Üks mees, kellest möödusin, haakis sappa. Aga ma ei kavatsenudki talle priiküüti pakkuda. Tegin neli-viis põiget vasakule-paremale, et ta tuulest maha raputada. Võte toimis. Umbes sadakond meetrit eespool liikus rivis kümnene seltskond. Asusin neid jälitama. Sain kätte, aga ei võtnud sappa. Sest kui sain kätte, ju suudan ka mööda sõita. Mida tegingi. Pilk üle õla reetis, et keegi ei püüdnud minuga kaasa tulla.

Kuid ilmselt minu möödumine ikkagi ärritas neid ning nad asusid samuti kõvemini pedaalima. Mõne aja pärast said nad mu peaaegu kätte. Ja kui nägin, et olen neil käeulatuses, ajasin tagumiku sadulast püsti, et uuesti eest spurtida. See võiks ju olla konkurentidele demoraliseeriv? I love this game!

Kuid grupi kaks vedajat olid ilmselt motiveeritud, et mind mitte eest lasta, ja vedasid «rongi» mulle peagi taas järele. Olgu pealegi – võtsin kõrvale, et mingu ja tehku siis ees ka tööd. Veidi tegid, aga mitte kõvasti. Liikusin neile kõrvale ja ütlesin naeratades: «Teil läks vahepeal ikka väga mugavustsooniks kätte ära!» Pidasin silmas seda, et alles siis hakkasid nad tõsisemalt pingutama, kui ma tagant tulin ja mööda läksin.

Ja mis te arvate, mis mulle vastuseks tuli? Mitte midagi. Ei ühtki sõna. Siis heitsin pilgu kõrvale ja sain aru, miks ei tulnud: mehed olid näost tulipunased, higi tilkus nina otsast, silmad prillide taga küllap grillis, kogu olemine tulipunases. Panin hoogu juurde ja tõmbasin jälle vahe sisse. I love this game, really!

Emumäe otsa vändates võtsin rahulikumalt. Loogiliselt võttes ei ole mingit mõtet seal endal hinge paelaga kaela sõita, sest isegi kui võidad 50 või 100 meetrit, on energiakulu selleks liiga suur; pigem säästa jaksu kiireteks lõikudeks, kus need 50 ja 100 meetrit siis palju väiksema vaevaga kergelt tagasi teha.

Esimest korda raja keskosas asfaldile tulles seda teooriat tõestasingi. Võtsin hästi madala asendi, asetades käevarred leistangile, tõmbasin maantee vasakusse serva, et keegi kohe tuulde ei istuks, ning raputasingi mitu senist kaaslast maha. Vaid üks tuli sabas järele. Proovisin tema vastu korduvalt vasakule-paremale tõmbamise trikki, aga see ei aidanud. Ta reageeris hästi ja «istus» tuules ära. Kui viimaks kruusateelt taas metsa alla keerasime, ütles ta: «Sa oled kruusal väga hea!» Ja lisas, et metsa all mitte nii hea, nagu tema. Ega ma vastu vaidlema hakanud, kuna polnud mingit põhjust.

Sest kaks korda ikkagi kukkusin ka. Korra seal, kus rada keeras nõlvast alla ilmselt kõige liivasemale ja lohkudega laskumisele. Tõenäoliselt liiga suure hooga keerates läks ratas alt ja maandusin vasakule küljele. Kolm meest said kerge vaevaga minust mööda. Teine kord kukkusin järsul tõusul, kus tempo rauges, esiratas hakkas tasakaalu hoidmiseks ees vänderdama ja maandusin paremale tuharale. See andis veel õhtulgi üksjagu tunda.

Tunnistan, et korra kasutasin ka konkurendi abi. Pikal kruusasirgel, mis eelneb pikimale asfaldilõigule, möödus minust pikemat kasvu võistleja, kel pükstele kirjutatud viitna.eu. Haakisin talle sappa, sest olin eelnevalt ise pikalt ees tööd rüganud. Tema pakutud tempo rahuldas mind täielikult. Seetõttu tegin asfaldil tema tuules ka lõunapausi, kui pigistasin suhu ainsa geeli. Asfaldilõigu lõpus asetasin viitna-eu-mehele käe sõbralikult seljale ja tänasin teda hea vedamistöö eest.

Aga tuli välja, et kruusal oli minust kõvema jalaga mehigi. 5 km enne lõppu läksid kaks sellist mööda. Ent ma ei erutunud selle peale. Jätkasin oma tempoga, sest teadsin, et ees ootab üle põllu pikk-pikk lauge tõus, kus, nagu senise võistluse põhjal aru olin saanud, olen kõvem kui enamik teisi, kes minuga enam-vähem samas tempos sõidavad.

Ja ma ei eksinud. Põllutõusul sain hiljuti möödunud mehed kätte ja läksin möödagi. Veel neli meest püüdsin kinni ja jätsin selja taga pikal tõusul 2,5 km enne lõppu. Edasi sai kulgeda kindlalt ja rahulikult finiši poole. Protokolli läks 140. koht ajaga 2:36.41. Aasta tagasi olin 144.  – seega selge edasiminek.

Foto 1: Priit Pullerits registreerimislaua ees. Foto autor: Art Soonets

Foto 2: Põhisõidu osalejad stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 3: Mehed uudistavad Priit Pulleritsu ratast. Kas tunned, kes need on? Foto autor: Art Soonets

Foto 4: Priit Pullerits söömas enne starti banaani. Foto autor: Art Soonets

Foto 5: Priit Pullerits küsib Ain-Ivar Tupilt, miks peab rada alalõpmata puude vahel vingerdama. Foto autor: Art Soonets

Foto 6: Priit Pullerits pärast sõidu lõppu Saaremaa kohukest söömas. Kas tead, kelle mütsi ta kannab? Foto autor: Art Soonets

Foto 7: Priit Pullerits arutamas põhisõidu võitja Taavi Kannimäega (paremalt teine) võistluse üle. Foto autor: Art Soonets

Foto 8: Priit Pullerits kõrvuti põhisõidu võitja Taavi Kannimäega. Foto autor: Art Soonets

Foto 9: Priit Pullerits pärast võistluse lõppu. Foto autor: Art Soonets

Pullerits: Kas Hiiumaal õnnestus teha Eesti meistrivõistlusteks piisav ettevalmistus? Eks vaadake üle!

TÄHELEPANU: ESIALGU LISATUD VIDEO ON NÜÜD TÄIENDATUD!

Pühapäeval Rakkes siis Eesti meistrivõistlused maastikurattasõidus. Panin ka end kirja, kuid mitte pikemale distantsile, sest seal on vähe osalejaid; suurim osalejate arv on ikkagi 48-kilomeetrisel põhisõidul.

Viimased kaks nädalat, nagu teate, olen veetnud Hiiumaal. Seal sõitsin keset saart kohaliku tähtsusega ehk ilma üleriigilise tähtsuseta kruusateid, sekka ka mõned metsaalused lõigud, et harjutada keha ka millegi muu kui asfaldiga. Tegelikult, tunnistan ausalt, ei olnud see mingi treeninglaager, ammugi mitte valmistumine Eesti meistrivõistlusteks, vaid lihtsalt Hiiumaa vähekäidud paikade avastamine.

Nagu minu tehtud videost näete, on tegemist kohtadega, kus teisi inimesi peaaegu et ei käi. Seega on need paigad, kust läbi sõitsin ja mida teilegi lahkelt näitan, enamikule teist tundmata ja külastamata. Igatahes näete seda, et metsa on Eestimaal küll ja veel. Kogu Hiiumaa keskosa, mis on valdavalt soise pinnasega, on kaetud paksu metsaga. Seda jätkub seal aastakümneteks, nii et lüüa alarmi, nagu Eestimaa metsad raiutaks maha, on päevselge liialdus.

See ring, mida näitan, algab Laukalt ning kulgeb sealt edasi marsruudil Metsaküla-Hüti-Puski-Villamaa-Pärnaku-Luijda-Kõrgessaare-Lauka. Kokku on ringi pikkus 46,7 km ning selle läbimiseks kulutasin 1:40.10, mis teeb keskmiseks kiiruseks 28 km/h.

Nüüd on teie kord öelda hinnang, kas see rada on huvitavam kui Moabi rajad Utah’s!

Foto 1: Priit Pulleritsu ratas Luidja rannas. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 2: Chrysler Pacifica metsateel Mangu randa. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 3: Tee Tahkuna poolsaarele läbi ilusa männimetsa. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 4: Tormine Luidja trand nädala algul. Foto autor: Priit Pullerits

Kodanik Männik: Kõik ratturid liikluseksamile ja kõigile kiivrid pähe!

Pärast seda, kui Tartus hukkus teisipäeval elektritõukerattaga sõitnud 49-aastane kiivrit mitte kandnud mees, kes pidurdas järsult, ent paiskus sellest hoolimata vastu kaubiku tagaratast, tahtis Hawaii Expressi nimekas rattamehaanik alias Kodanik Männik öelda kõigile järgmist.

Nimelt meenus talle seoses Tartus juhtunud õnnetusega üks enda äsja kogetud insident:

«Tulin Velospetsi poest Riia tänaval ja pöörasin paremale Decora/politseimaja parklast linna poole. Järgmises ristis, Riia-Raja ristmikul, pöörasin vasakule. Roheline tuli lubas sõita otse ja teha vasakpööret, samas oli roheline tuli ka jalakäijatele. Mõtlesin just tol hetkel, et liiklus on tihe, ja lootsin, et selja tagant ei tule elektrirattaga lollakas.

Tühjagi! Pöörasin vasakule ja nägin juhipoolsest aknast murdosa sekundi vältel, kuidas tuleb lennuga elektriratas, Tartu linna oma. Sellisel momendil ei jää muud üle, kui pedaal põhja vajutada. Muidu oleks ta end lihtsalt vastu tagumist vasakut ust sodiks sõitnud.

Pärast endamisi mõtisklesin, et tore küll, kui on roheline liikumine jne, aga tegelikkuses on see saamas probleemiks, kuna iga lammas lihtsalt rendib tõuksi ja ei vaata ette. Ettevaatamine tähendab ettevaatlikkust!»

Ta jätkas: «Läksin 1992 jalgrattatrenni ja 1993 pidin õppima liiklusreegleid ning sooritama eksami. Olin siis 12aastane. Enne ei tohtinud iseseisvalt rattaga trennibaasi ega koju sõita. Ratta saime baasist ja pärast trenni jätsime baasi. Pidime treeneri valvsa pilgu all trenni tegema Tähtvere pargis. Ja kui mindi maanteele, oli treener alati kaasas.»

Ja veel: «Elektriratas, mis arendab kiirust 25 km/h, ei tohiks üldse jalakäijatega ühel teel olla. Elektritõuksi kiiruse võiks piirata kuni 15km/h maksimaalselt. Sest see ületab niigi kolm korda jalakäija kiirust.»

Kodanik Männiku resümee: «Kõik eksamile ja kiivrid pähe!»

Foto 1: Päästetöötajad puhastamas Tartus Karlova linnaosas Salme ja Savikoja tänava ristmikul kohta, kus teisipäeval hukkus elektritõukerattaga sõitnud mees. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Elektritõukerattaga sõitvad naised mullu sügisel Tallinnas. Fotode autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas mu viimaste aastate olulisim lugu mõjutas tulemust Elva rattarallil?

See ei ole vabandus, vaid fakt: nii ei saa hooaja avastardile vastu minna! Üle-eelmisel nädalal ei saanud teha ühtegi rattatrenni. Mitte ühtegi. Eelmisel nädalal sain teha ainult ühe: neljapäeval 26 km 50 minutiga, sealhulgas üheksa 350-450-meetrist kiirendust. Ja sellise ettevalmistuse pealt läksin pühapäeval Elva rattaralli lühema, 43,6 km sõidu starti.

Ega see olnud mu elus eelmisel nädalal ainus oluline ettevõtmine. Veelgi tähtsam oli tuua selgust rahvusooper Estonia peadirektori Aivar Mäe ümber lahvatanud skandaali, sest kaks nädalat tagasi teda süüdistav lugu Eesti Ekspressis on Eesti ajakirjanduse totaalne häbiplekk. Korraldada anonüümsete allikate abil avalik hukkamine, ilma et süü oleks kuidagi tõendatud – kus on selle ajakirjaniku, Greete Lehepuu mõistus ja südametunnistus? Võtsin eesmärgiks tungida tegeliku kallaletungi põhjustele lähemale, teha seda vähemalt kaks korda põhjalikuma reporteritööga kui Eesti Ekspress (minu 21 allikat nende kümne vastu) ning mitte tuua loosse anonüümseid allikaid, kes saavad vastutusest oma sõnade ees varju pugeda. Tulemus on siin!

Elvas startisin teisest grupist kõrvuti Margus Merisaluga. Ei salga, et algul oli väike hirm, sest asfalt oli märg. Aga stardist mindi täiesti talutava kiirusega, vist oli asi selles, et rada läks pikalt ja laugelt ülesmäge ning puhus küljelt vastutuul. Hoidsin vasakule, tuule poole, sest seal oli rohkem ruumi, kuid sellest hoolimata õnnestus nihkuda üha ettepoole. Vähem kui kilomeetri järel märkasin, et suure grupi esiots ei olegi teab kui kaugel, ning proovisin leida kohta teiste varjus, ent see polnudki kerge.

Teisel kilomeetril hakkas rivi pikemaks venima ning kõik nihkusid tee paremasse äärde. Ilmselt magasin midagi maha, sest ühtäkki märkasin, et minu ette oli tekkimas tühik. Ja see hakkas kärisema.

Kuid ma ei paanitsenud. Ma polnud tulnud sõitma mõisa peale. Teadsin, et pole kaks nädalat peaaegu midagi teinud, ning pigem arvestasin, et kiiremad jätavad mind kunagi nagunii maha. Ja ausalt, märjal asfaldil ning võistluskogematuna – viimane võidusõit oli mullu suvel Ülenurme rattarallil – tundsin, et ehk ongi targem jääda teise gruppi, kui esimese grupi palju suurema ja ohtlikuma kiirusega kaasa minna.

Niisiis, minu nina alt sõitis suurem grupp, umbes poolsada ratturit ühtekokku startinud 145st minema.

Tükk aega väntasin üksinda ning tegelesin leistangile kinnitatud GoPro kaamera uurimisega, sest see ei andnud enam piiksatustega märku, et oleks nupule vajutustele reageerinud. Uurisin selle esipaneelil ikoone, nägin seal suurt mutrivõtit, millest järeldasin, et ju on tänu vihmale midagi vussi läinud. Proovisin veel erineva tugevusega nuppudele vajutamist ja kuulatasin kõrvaga, kas piikse tuleb – sest tuul ulus kõvasti, et kõike kaugemalt kuulda –, aga ei tulnud.

Sedasi ongi mu videos viimane kaader sellest, kuidas Jevgeni Garmash (nr 334) minust mööda sõitis ja ette vedama läks. Hästi vedas. Sain paar kilomeetrit tal tuules istuda ja aeg-ajalt ka kaameraga tegeleda. Aga seal, kus tuli esimene pikem kiire laskumine, vajus ta oma massiga mul eest. Jäin taas üksi. See noormees, kes minust tõusul möödus, jäi järgnenud lausikul taas mu selja taha.

Puhjal tuli tagant Ilmar Vähi (nr 105), kannul Anre Nõmme (nr 28), kel parema jala säär turvisega kaitstud. Vähi hüüdis, et võtku sappa. Aga ta tuli nii suure hooga, et oleks peaaegu mööda kihutanud. Siiski õnnestus tuulde hüpata. Ja kui Puhjas Viljandi-Tartu maanteele keerasime, läksin järgneval laugel tõusunõlval ise ette tempot tegema. Selleks ajaks tundsin end märksa paremini, kui Elvalt Puhja suunas sõites.

Pilk selja taha ütles, et kogunenud oli rohkem kui tosinapealine punt. See tegi sõidu juba huvitavamaks. Suure grupis on lihtne kuskil taga koht sisse võtta ja lasta end ülejäänutel kaasa vedada. Aga väiksemas grupis õnnestub ka ise midagi korraldada, mis teebki rattasõidu huvitavaks.

Kavilda ürgorust üles sõites ootasingi poole tõusuni ja siis läksin kõige ette, et tempot üles tõmmata ja mis seal salata, teistele haiget teha. Tõusul, millele järgneb ligi kilomeeter pikka sirget laskumist, läksin taas kord vedama, aga maha raputada tagant kedagi ei õnnestunud. Edasi hoidsin end pidevalt teisel, kolmandal või neljandal positsioonil, et olla valmis, kui keegi mingi mineku korraldab. Aga mindi ühtlases tempos. Väiksel tõusul kilomeeter pärast Elva jõe ületamist sikutasin tõusul pisut veel korra, ent nagu arvata võis, ega see tulemust andnud. Kuid endal oli huvitav sellegipoolest.

Rõhult Elva poole pöörasin esimesena ja sain kohe aru, et nüüd, vastutuules, tuleb lasta teistel ka ees rohkem punnida. Ega neid tahtjaid palju olnud. Ikka ühed ja samad, kes enamasti ees. Üks pikemat kasvu oranžikas särgis mees sai isegi kelleltki märkuse, et mis ta passib kogu aeg tuulevarjus, mingu ette vedama ka. Ei läinud.

Teel Tõravere poole ilmnes täiesti uus ja ootamatu häda. Mõlemad sääremarjalihased hakkasid krampi kiskuma. Kunagi varem polnud midagi sellist juhtunud. Ei jäänud muud üle, kui surusin kandu allapoole, et lihaseid venitada, ning ajasin ka tagumiku korduvalt sadulast püsti, et venituse amplituudi veelgi suurendada. Aega võttis, aga aitas. Kuid mõne aja pärast tuli häda uuesti tagasi ning pidin taas vastuprotseduure tegema.

Umbes 9 km enne lõppu otsustasid kolm meest proovida eest sõita. Saidki paarikümnemeetrise vahe sisse. Ma jäin passima nagu teisedki, sest ega uskunud, et nad eest saavad. Ei saanudki. Vähem kui kilomeetri pärast olid nad grupis tagasi.

Seitse kilomeetrit enne lõppu, vahetult enne pikka paremkurvi Tõravere peale, kus tuule suunalt kaitses puudega aed, üritasin ise gruppi proovile panna. Tõmbasin vasakule ning tegin pooleldi kiirenduse. Vaatasin õla taha, kas keegi järele tuleb. Ei tulnud. Siis lasin jala sirgu. Sest oli selge, et tuule suunda arvestades ma kuskile ei lähe. See atrõõvi üritus, tõesõna, oli ikkagi mäng, mitte midagi tõsist.

Vapramäe kandis, kui suund oli juba Elva peale, mõtlesin tõusul umbes 4 km enne finišit, et prooviks veel midagi ette võtta, ent ei lasknud emotsioonidel võimust võtta. Lõpuosa oli ju vastutuult ning mõttetu olnuks end tõusul kurnata. Tõsi, Garmash saigi seal minema ning suutis edumaad hoida lõpuni. Seda, et tal on jalges piisavalt võimu, nägin juba siis, kui ta alguses mind pikalt vedas.

Viimastel kilomeetritel hoidsin taas rivi etteotsa, teisele-kolmandale positsioonile. Poolteist kilomeetrit enne lõppu viimaks ründasin, tõmbasin kõige ette, tagajärgedele mõtlemata. Ega sõit käinud ju medalitele. Tahtsin lihtsalt näha, mis edasi saab. Sai see, et kõik haakisid mulle sappa ning viimasel tõusul tulid sealt välja ning läksid möödagi. Vale liigutuse tegin, nagu selgus – ses mõttes, et ei õnnestunud eest saada. Aga vähemasti proovisin.

Üle lõpujoone veereti rahulikult, keegi tõmblema ei hakanud, enamik säilitas selle koha, millega ta mäe otsa jõudis ja ringteele keeras. Protokolli läks 62.-76. koha jagamine, aeg 1:09.26 tähendab, et keskmiseks kiiruseks kujunes 37,67 km/h.

Pärast võistlust sõitsin autoga kiirelt koju, kus kella kaheksaks pidin lõpetama loo Estonia skandaalist, mida olin teinud eelnevad neli päeva jutti.

Minu koht Elva rattarallil on väheoluline. Aga see lugu, mille kirjutasin Postimehes, aitab kindlasti veidigi seda arutut lintšimist ühiskonnas tagasi tõmmata ja õiglust jalule seada.

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) mullusel rattarallil Elvas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Priit Pullerits maikuu viimasel päeval 119 km pikkusel treeningsõidul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas teate, mis on ohtlikemad spordialad?

Milline üllatus! Tuleb välja, et maratonijooks on eluohtlikum kui jalgratta maanteesõit! Oleks arvanud ikka kindlalt vastupidist. Aga palun väga: lugege siit!