reede, juuni 15, 2018

Pullerits: Jalgpallivastane üles- ja väljakutse kõigile vastupidavusalade sportlastele!

Vandenõuteoreetikuil on nüüd kõvasti tööd. Nad kujutavad elavalt ette, kuidas Eesti Meedia juht Sven Nuutmann, kes andis mulle talvel Vilniuses üle Eesti Meedia kogu Baltikumi professionaalseima töötaja auhinna, kutsus mind mõni päev tagasi enda juurde ja tuletas toda ilusat žesti meelde ning pani südamele, et Pyeongchangi olümpial kasutas üks tuntud teleettevõte väga kahtlastel asjaoludel Kanal 2 pilti ning oleks aeg neile tolle eest väike noomiv meeldetuletus läkitada ja salakaval maksahaak ka takkaotsa anda ning minusugune oma ala professionaal kindlasti teab, mida tegema peab. Loomulikult tean, milles küsimus, vastasin ma vandenõuteoreetikute nägemuses.

Ja kõige selle tagatoavestluse tulemusena, nagu vandenõuteoreetikud täna hommikul said veenduda, ilmuski Postimehe arvamusküljel minu kolumn «Hull ažiotaaž» (ei ole tasuline, saate kõik lugeda!), kus kutsun inimesi üles loobuma jalgpalli MMi vaatamisest, sest see raiskab nende aega, sel võistlusel pole eestlastega midagi pistmist ning lõppeks ei toeta õiged eestlased isegi mitte vaatamisega neid üritusi, mis toimuvad meile, Eestile vaenulikul Venemaal, mis ajab agressiivset välispoliitikat ning kasutab spordis massiivseid pettusi.

See teooria võiks olla ilus. Ongi ilus. Koguni liiga ilus – et olla tõsi. Nuutmann ei puutu siin absoluutselt asjasse.

Sellist vandenõuteooriat võivad edendada inimesed, kes on elanud aastaid tegelikkusest irrutatuna ning kel puudub igasugune ajalooline teadmine ja mälu. Siinse blogi auväärsed lugejad teavad ammu ja une pealt, et olen aastaid, vähemalt poolteist kümnendit, sõdinud oma kirjutistes jalgpallihulluse kui meile, eestlastele täiesti võõra ja mujalt sissetoodud haiguse vastu. Tänane kirjutis Postimehes on järjekordne, täpselt ajastatud ja sihitud kogupauk tolles sõjas.

Ei, ma ei ole nii naiivne, et arvata, et pärast minu kirjutist loobub suur hulk inimesi jalgpalli MMi vaatamisest. Ei loobu. Sest nad on lasknud aastaid kestnud arutul jalgpallipropagandal oma ajud pehmeks püülida. Nendega on manipuleeritud nii, et nad ei saa enam arugi, mis nendega on tehtud. Inimesed on kaotanud iseseisva kriitilise mõtlemisvõime ning teevad seda, mida üleilmne manipulatsioon paneb neid teistega kambas tegema. Selliseid ajuvabalt hullustega kaasa jooksvaid masse on ju kerge ohjata ja valitseda. Sellepärast ongi minusugused valitsejatele ebamugavad, sest nad ei allu nende manipulatsioonidele, vaid tahavad ise mõelda ja julgevad oma mõtteid ka avalikult välja öelda.

Et miks ma siis jalgpallikriitiliselt üldse kirjutan, kui see inimesi jalgpallihaigusest terveks ei ravi? Jah, neid, kes on tugevasti nakatunud, kellel jalgpallihaigus on muutunud juba krooniliseks, neid tõesti terveks ei ravi. Aga peale nonde on veel hulk neid, kellel on lootust. Ja nendega tasubki töötada. Palju on selliseid inimesi, kes võib-olla kalduvad jalgpalli vaatama, aga kui saata neile avalikult sõnum koos argumentidega, miks seda ei ole mõtet teha, siis on võimalus, et mingi osa neist hakkab samuti kriitiliselt mõtlema ja kahtlema ning ei lähe globaalse jalgpalliepideemiaga kaasa.

Mõistva inimesena saan ma muidugi aru, miks paljud jalgpallihullusega kaasa lähevad. Sest, nagu te isegi küllap teate, on enamik inimesi nõrgad ja tahtejõuetud ja mugavad. Nad annavad ažiotaažile järele, vajuvad kodus mugavalt diivanil teleri ette ning vahivad seal nagu zombid teiste meeste enamasti tulutut palli tagaajamist, nii et ei märkagi, mis neist paari meetri raadiuses toimub, suurematest kaugustest rääkimata. Sedasi, nagu nüüd ilmselt taipate, on jalgpalli vaatamisest loobumine ka tahtejõu, meelekindluse ja otsustusvõime kasvatamine. Ja just need on omadused, mida läheb elus kõige rohkem vaja, kui tahta üldse kusagile jõuda. Kui te ei usu, siis lugege laupäeval Arteris minu suurt intervjuud vendade Markus ja Martin Villigiga (fotol ülal vasakul), kes on suutnud viie aastaga kasvatada oma Taxify firma väärtuse nullist ühe miljardi (1 000 000 000!) dollarini – ja pange seal tähele, tänu millele see neil on õnnestunud! Jah, just tänu neile omadustele, mida siin loetlesin.

Tunnistan, et eelmise jalgpalli MMi ajal libastusin ka korraks. Kui Saksamaa mängis poolfinaalis Brasiiliaga, panin esimese poolaja keskel teleri korraks mängima. Vaatasin, et Saksamaa juhib 2:0. Kohe tuli 3:0. Mõni minut hiljem 4:0. Siis panin teleri kinni – aitas küll. Mees, mida sa vahid, ütlesin endale. See mäng meenutas skoorilt juba jäähokit või käsipalli.

Nüüdse Venemaal toimuva MMi ajaks olen seadnud eesmärgi, et võtan end rohkem kätte kui eelmine kord – et ei vaata mitte ühtegi minutit jalgpalli. Eilset avamängu ei vaadanudki. Käisin sel ajal rattaga sõitmas, läbisin veidi üle 30 km keskmise kiirusega 32,3 km/h. Vaat see pakkus ehedat rahulolu, siirast heameelt, head emotsiooni, andis oma suutlikkusest meeldiva enesetunde.

Siinkohal esitan väljakutse kõigile Eesti vastupidavusalade harrastajatele: vaadake, kas suudate samamoodi ignoreerida jalgpalli MMi vaatamist nagu mina! MMi lõpus lööme näitajad kokku – see, kes on vaadanud kõige vähem minuteid, on tugevaima meelekindluse ja tahtejõuga! Spordimeestena teeme loomulikult aumeeste mängu, sohi tegemisel ehk oma vaatamisminutite vähemaks valetamisel ei ole ju mõtet – petate iseennast ja teisi. (Ja kas tõesti pakuks mõnele sohiga saavutatud võit rahuldust? Sellised moraalsed värdjad hoidku siit eemale!)

Foto 1: Venemaa president Vladimir Putin esinemas jalgpalli MM-võistluste avamängu eel Moskvas Lužniki staadionil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Venemaa jalgpallifanaatik Moskvas. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 3: Venemaa jalgpallifännid Moskvas. Mille poolest erinevad nad Eurovisiooni lauluvõistluse fännidest? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Just selliste fännipiltidega üritatakse skeptikuid veenda, et jalgpall pakub tegelikult huvi kõigile. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Markus ja Martin Villig. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits (ees heledas võistlusvormis) Jõgeva rattaralli esimesel 30-kilomeetrisel ringil Palamusel vedamas jälitajate väikest rühma. Foto Jõgeva rattaralli Facebooki koduleheküljelt

teisipäev, juuni 12, 2018

Pullerits: Mis juhtus Jõgeva rattarallil?

Koolivend ja Tour de France’i omaaegne liider Jaan Kirsipuu oli kohal, stardis otse minu kõrval. Endised kõvad ratturid Rene Mandri, 2007. aasta Vuelta 24. mees, Raivo Maimre ja Sander Maasing olid samuti kohal – minu ja Kirsipuu kõrval kohtunike laua taga. Kuskil minust veidi eespool ootas Kuremaal stardipauku (fotol paremal) Pyeongchangi olümpial kiiruisutamises 18. koha saanud Marten Liiv. Esireas oli koos Pelotoni kaaslastega (Mihkel Jüri, Kalev Ints, Mart Kärner jt) kohal Meelis Leidt, nagu päev varem Ülenurmelgi. Doktor Priit Kasenõmm, kes sageli maanteel grupis ei sõida, oli ka kohal. Ja CFC vormis Alar Nigul, kes veel päev varem oli rääkinud plaanist Pärnusse sõitma minna, oli Pärnu võistluse saatnud kus see ja teine ning oli Kuremaa lossi ees kohal. Ja tagatipuks oli kohal ka Erki Pütsep, kahel olümpial võistelnud mees.
Arvestades seda väärikat ja tituleeritud nimekirja, siis kus olite pühapäeval teie, kui te polnud Kuremaal (fotol vasakul)?

Jõgeva rattaralli on aastaid olnud Eesti rattaspordi – kui nüüd klišeed kasutada – hästi hoitud saladus. Osalejaid pole ülemäära palju, et moodustuksid hiigelgrupid ja läheks mahtraks. Rada on mitmekesine, isegi raske: 30-kilomeetrisel ringil, mida seekord, äsjasel pühapäeval, tuli läbida kaks korda, on kaks Eesti mastaabis rasket tõusu, lisaks vali küljetuul, iga-aastane Jõgeva rattaralli kimbutaja.

Tänavuse uuendusena toimus start Kuremaa mõisahoone eest (nimetatakse ka lossiks), kus vähem kui tund enne lähet avati Erki Pütsepa auhindade tuba (fotol paremal; Pütsep, nagu mainisin, oli ise ka kohal). See tähendas, et esmalt tuli sõita kitsal krobelise kattega ja kergelt muhklikul rajal sada meetrit allamäge ning siis teha täisnurkne vasakpööre suhteliselt värskelt killustikuga pinnatud asfaldile. Alles seal sai kiiruse üles võtta.

Noori oli stardis silmapaistvalt palju – ja see tegi ärevaks. Nad on elus veel vähe vitsa saanud, ei oska seetõttu riske kaine mõistusega hinnata, meri tikub laksuma põlvini; kindlasti võtavad nad ohte kergekäelisemalt kui kogenumad sõitjad, kel murdunud luud ei kasva sugugi nii kiirelt ja muretult kinni nagu koolilastel. Seetõttu hoidsin algul grupis targu vasakule (vt ülal vasakpoolsel fotol), massist eemale – rahulikum sisetunne oli suuremat pingutust väärt. Korra teisel-kolmandal kilomeetril mõtlesin, kui sain paljudest möödudes kiiruse üles, et äkki tõmbaksin ka mõneks ajaks kõige ette, saaks oma olemasolust märku anda, aga siis ütles mõistuse kainem pool: äsja hoidsid teistest eemale, nüüd tahad grupi peasse manööverdada - milleks, Priit? Nigul, kes on üks kõrvaltegelasi minust rääkivas spordifilmis «Kellele lüüakse pulsikella», valis ohutuse nimel minust erineva taktika: tema läkski esimeseks kolmeks kilomeetriks vedama (ülal vasakpoolsel fotol kõige ees CFC vormis).

Aga aimata võis, et küljetuul pääseb varsti gruppi lõhkuma...

Ja nii läkski. Kui sõidetud sai 7 km ning järgnes avatud lõigul kergelt tõusev profiil, tõmbas grupp paremalt puhuva tuule käes vasakule teeserva. Tajusin juba mitu kilomeetrit varem, et liigun grupi sabas, aga ei hakka salgama, et trobikond noori sõitjaid tegi ettevaatlikuks. Ja siis juhtus see, mis sellistel puhkudel ikka juhtub. Keegi lasi ees vahe sisse - ja sealt kett rebeneski. Jäin paari sõitja selja taga suurest grupist (fotol ülal paremal) maha. Kuid ega see veel tähendanud, et püssi võis põõsasse visata.

Peagi ilmus selja tagant Rauno Lainemäe (nr 18, vasakpoolsel fotol vasakul), kes pakkus seltsi ja aitas kiirust üles võtta. Meiega liitus ka Mari-Liis Juul (nr 12, fotol keskel). Palamusele sisse sõites haarasin tempo tegemise enda kätte (vasakpoolsel fotol). Peagrupp polnud ees ülemäära kaugel, võib-olla 100-150 meetrit. Üllatuslikult nägin, et pärast Palamuselt väljumist, kui tee läks õrnalt vastumäge, hakkas peagrupp selg ees vastu tulema. Enne sügava oru servale jõudmist asusime juba saateautodest mööda sõitma. Orgu laskudes oli peagrupi saba kõigest paarikümne meetri kaugusel, ja kui oru teises servas tõusule läksime, oli peagrupi tagumine ots peaaegu käes.

Aga peaaegu, nagu öeldakse, on sama hästi kui mitte midagi...

Jalad polnud jälitustööst enam erksad. Juba tõusu esimesel kolmandikul tuli tunnistada, kuidas grupp vajub taas eest. Hiljem kuulsin Nigulilt, et esimesed olid tol Palamuse-järgsel tõusul vajutanud gaasi põhja. Ja see, mis paistis haarde ulatuses, libiseski ühtäkki haardest taas välja.

Hullem veel: jäin ihuüksi (fotol paremal). Kaareperele/Pikkjärvele liginedes heitsin pilgu üle õla - ei paistnud kedagi. Mnjaa, mõtlesin endamisi, see pole nüüd küll selline Jõgeva rattaralli, nagu ette kujutasin ja sõita tahtsin. Kuid ei lasknud jalgu sirgu, nagu paljud siis, kui maha jäävad, vaid pingutasin edasi.

Kaarepere/Pikkjärve-lähedasel tõusul, rajal raskuselt kolmandal, märkasin tee ääres kahte ratturit saateautoga. Ilmselt oli juhtunud mingi tehniline probleem. Mõlemad sõitjad nikerdasid oma ratta kallal. Ent polnud näha, et nad koheselt sadulasse võiks hüpata. Sedasi polnud mõtet neid kaaslaseks ootama jääda.

Veidi rohkem kui kilomeetri jagu hiljem, seal, kus rada läheb paralleelselt üle raudtee viiva viadukti muldkehaga, tuli selja tagant kaubiku mõõtu saatemasin - ja selle tuules Viljandi rattaklubi noormees Tony Tamm (nr 32). Ta lendas kaubiku tuules minust mööda nagu rakett. (Ja nagu protokoll näitab, sai peagrupile niimoodi järele.) Teavitasin pärast võistlust nähtust ka kohtunikke, kes ütlesid, et kui teda veeti pärast tehnilist riket järele gruppi, kus ta oli, pole sanktsioonideks alust. Ja imestasid naerdes, et ma numbrit märkasin, sest tavaliselt kihutatakse sellistes situatsioonides mööda nii, et number ei paista.

Veidi hiljem sain siiski kaaslase. Teine Kaarepere/Pikkjärve-eelsel tõusul tee ääres tegutsenu, Marko Varik (nr 83, vasakpoolsel fotol paremal), oli ka liikvele saanud ning jõudis mulle järele. Haakisin end talle sappa, selgelt tundes, et pärast üksinda rassimist minust niipea vedajat pole. Palamuse poole viiva tee esimese väikse tõusu järel ootas ta mind isegi järele, aga peagi järgneval pikal ja raskel põhitõusul läks eest. Seal sai tal ilmselt selgeks, et minust talle toetajat pole, ning ta jätkas üksinda. Pikal laskumisel üritasin küll lähemale saada, lootes tasahilju, et ehk vahe kahanemist märgates mõtleb ta ümber ja leiab, et kahekesi on siiski kergem jätkata - seda enam, et Palamuselt järgnes mitmekilomeetrine kerge tõusuga ning küljelt puhuva vastutuulega avatud lõik Kuremaa poole -, ent tõenäoliselt märkas ta eespool mehi, keda tal oli mõistlikum püüda kui mind oodata. Ja pärast selgus, et õigesti tegi. Protokolli järgi otsustades sai Varik ühte punti Lainemäe ja veel paari sõitjaga ning edestas mind lõpuks ligi kuue minutiga.

Ega midagi: sõitsin Palamusele üksi ja lahkusin Palamuselt Kuremaa poole üksi. Ja mida kaugemale Palamuselt sain, seda ägedamaks vastutuul muutus. Ent pole hullu, mõtlesin, sest kaks aastat tagasi sõitsin Jõgeva rattarallil tervelt kaks ringi üksinda ning tagatipuks 11 km vastutuult Jõgevale tagasi ka. Nüüd jäi veel vaid üks ring.

Aga enne, kui avaringi lõpetatud sain, kuulsin selja tagant tsiklit vastutulevatele autodele signaali andmas. Selge: mingi grupp (fotol paremal) on lähenemas. Ei, see polnud pettumus, et mind kätte saadi, sest seltsis on ikka põnevam kui ihuüksi punnitades. Kuremaale sõitsin juba ligi kümneliikmelises pundis. Ja tajusin koheselt, kuidas läks palju kergemaks.

Otsustasin algul takseerida, mis meestega tegu. Lasin Kuremaal mäe otsas väikse vahe sisse ning jälgisin, kes kuidas tegutseb. Neli tükki üritasid laskumisel kõige ees tempot tõsta. Kahel noorel sõitjal näis ilmselgelt raskusi olevat. Kolm tükki, kes olid vahetult minu ees, käitusid ebamääraselt: ma ei saanud aru, kas nad olid väsinud või kadus tahe. Piidlesin olukorda mõnda ega nende taga, siis otsustasin, et tuleb kõvemini vajutada ning ligi poolesaja meetri kaugusele jõudnud eesmised kinni püüda, et näis, kes minuga kaasa tuleb ja kes pudeneb. Noored jäid hetkega maha. Aga teised, täiskasvanud, vedasin nelikule järele. Iseenesest moodustus vaikival kokkuleppel ühtlaselt ja üksmeelselt tegutsev rong.

Küsimus oli selles, mis saab Palamuse-järgsel tõusul (fotol vasakul).

Sai see, et neli meest said teistel eest. Mina nende seas kolmandana. Kes jäid, ei neid keegi haletsenud ega oodanud. Igaüks pidi võitlema oma koha eest.

Nelik tunduski parem lahendus kui kaheksa-üheksa sõitjat enne seda. Nelja mehe puhul jõuad kõiki jälgida, rohkemate puhul peavad silmad palju vilkamalt ette-taha käima, eriti tuulise ilmaga.

Ajapikku sai ka selgeks, kes on meist kõige kõvem töömees: Karlo Kalamees (nr 66). Enda olek polnud just kõige värskem: eelmise päeva Ülenurme-Haaslava rattaralli, kus sõitsin enamiku distantsist väikeses grupis ja kus tuli seetõttu palju ja visalt tööd teha, hakkas ajapikku tunda andma. Eriti tõusudel. Viimane raske tõus teel Palamuse poole kujunes metsa vahel päris raskeks - ei olnud vist kunagi seda nii pehmelt võtnudki. Kuid täheldasin, et ega teised ka kuigi ärksad polnud. Mäe otsas võtsime taas rivvi ning laskusime üksmeelselt. Ei märganud, et mu ratas, mille ostsin kunagi krooniajal Mihkel Nanitsalt ja mida nii mõnigi on nimetanud päevinäinuks, oleks kaaslaste omadest kehvemini veerenud.

Üllatav oli see, et esimesel ringil (fotol paremal) alates 12. kilomeetrist valdavalt üksinda sõites arendasin üksvahe suuremat kiirust kui teisel ringil koos kaaslastega. Kuna ringid olid ühepikkused, minu Endomondo järgi täpselt 30-kilomeetrised, on ringidel 5-kilomeetriseid lõike huvitav võrrelda (km/h, sulgudes esimese ringi kiiruse erinevus võrreldes teise ringiga):

42,8 ja 37,0 (+5,8)
40,5 ja 35,5 (+5,0)
35,8 ja 33,7 (+2,1)
30,7 ja 29,8 (+0,9)
32,1 ja 33,9 (-1,8)
32,0 ja 33,0 (-1,0)

Tundus, et meie grupis panustasid kõik vedamisse enam-vähem võrdselt, ehkki, mis seal salata, pea vaikselt raalis, millal ja kui pikalt ikkagi on mõtet seda teha. Kuid küllap kalkuleerisid teised mehed samamoodi - ega keegi seda valjult kuulutama hakka. Sest kui lõpuni jäi poolteist kilomeetrit, polnud keegi enam eriti innukas ette minema. Nii jäi ette see, kes ees oli - Taavi Talve (nr 79). Hoidsin teist kohta. Kuid Kuremaal tegi Talve ootamatu manöövri.

Õigemini jättis ta vajaliku manöövri tegemata. Ta sõitis sealt, kus nool juhatas alla paremale järve suunas ja kust kulges ka esimene ring, ootamatult otse. Nii sattusin kõige ette. Mis polnudki paha, sest sain lõputõusule keerates trajektoori valida. Kuid sellest polnud suurt kasu, sest Kalamees näitas, et tema oli meie seltskonnas tõesti kõige tugevama jalaga ning pühkis tõusul veenvalt eest.

Meie grupi neljas liige Priit Kalme (nr 52) läks algul Kalamehele järele, ent ilmselt liiga innukalt. Seal, kus lõpusirge ületas maantee, sain talle uuesti kõrvale ning läksin mööda (fotol ülal paremal). Kokkuvõttes läks protokolli 45. koht ajaga 1:45.24 (fotol vasakul). Seda, et Jõgeva rattaralli oli märksa raskem kui Ülenurme võidusõit, kinnitas keskmine kiirus: 34,2 km/h. Ülenurme rattarallil oli see näitaja 38,4.

Ent Kuremaal finišeerimisega polnud pühapäevane rattapäev lõppenud. Nii nagu ma Jõgeva rattarallile autota tulin, nii ma sealt ka autota lahkusin. Kui jõuad rattaga 60 km võidu sõita, jõuad pärast rattaga ka koju sõita. 52 km Tartusse ei ole ju midagi tapvat. Ei saa hästi aru noist, kes tol päeval Tartust või kusagilt lähemalt Kuremaale tulles kasutasid oma autot, põletasid diislit või bensiini. Jõudsin koju tunni ja 48 minutiga. Ühtekokku väntasin pühapäeval ligi 130 km. Harrastaja kohta, kes võistles kaks päeva jutti ja pole enam esimeses nooruses, polegi ju nii paha, mis?

Jõgeva rattaralli fotod pärinevad Jõgeva rattaralli Facebooki leheküljelt, siin avaldatud rattaralli korraldajate loal.

laupäev, juuni 09, 2018

Pullerits: Kuidas ma Ülenurme rattarallil väikse grupiga minema sain?

Kogemused maksavad: Jaan Kirsipuu (fotol paremal) oli koos Andres Ausiga kasutanud teadjate tunnistajate sõnul kavalat võtet, kuidas kohe Ülenurme-Haaslava 46 km pikkuse rattaralli esimestel kilomeetritel tugevamad teistest eraldada. Pärast üksjagu rahulikku starti allatuult ja allamäge, kus kiirus ei läinud oluliselt üle 55 km/h, tuli pööre vasakule ja küljetuul, misjärel esimesed võtsid tuntavalt tempot alla ja peagrupp jooksis kokku. Vähemasti olin ka peagrupi tuules, kuigi ei salga, et mingit eesmärki seekordseks sõiduks polnud. Sest pühapäeval ootab ju 60-kilomeetrine Jõgeva rattaralli, mis tuleb hoopis karmim võistlus – mitme raske tõusuga. Selleks oli vaja jõudu säästa. Aga kui esimesed algul jõuga eest kohe ära ei sõida, ega siis nimme ka maha jääma hakka.

Pooleteise kilomeetri järel, kui tuli Poldri poole raja kõige pikem ja kiirem laskumine, hakkas kihutamine. Ja seal olidki Kirsipuu ja Aus osaliste väitel teinud oma kavala lükke. Nad lasid ees vedajatega väikse vahe sisse, ülejäänud olid nende taga, ja seejärel olid kiirendanud ning sõitnud tagumistel lihtsalt eest ära ja grupi kinni püüdnud ning grupiga koos minekut teinud. Kes jäid, nood jäid. Enamik jäi.

Väike võimalus oli püüda nende tuules kaasa minna, aga hindasin olukorda realistilikult ja perspektiivitundega. Esiteks oli tempo väga kiire, teiseks tahtsin säästa Jõgeva sõiduks jõudu – niigi käivad köhahood pidevalt kallal, ning kiire algus on alati just mu hingamisteedele valusalt mõjunud – ning kolmandaks ei tahtnud sõita kaasa grupiga, kellega üheskoos tekiks nagunii kaasas püsimise probleem.

Selja taha ei vaadanud, kuid oletan, et minu taha kogunes vähemalt viiest-kuuest sõitjast rivi. Eestpoolt lisandus peagi Siim Türna (nr 334) ja tema, nagu järgnevalt selgus, oli väga väärtuslik täiendus.

Kui sõidetud sai kümmekond kilomeetrit, läks küljetuules ja kergelt vastumäge meie kett ehk rivi puruks. Tegin õigesti, et hoidsin ettepoole, sest ühtäkki märkasin, et olin Türna sabas koos veel ühe sõitjaga minema saanud. Selline olukord rahuldas: kolmene grupp on küll veidi väike, tuleb kõvasti tööd rabada, aga see-eest ohutum, kui palju pikem rivi.

Saime kolmekesi oma grupetto ilusasti tööle. Türna oli muidugi kõige kõvem vedaja, tema aitas peaasjalikult tempot ülal hoida ja ei peljanud teha veidi pikemaid vahetusi. Olud olid keerulised, sest kuigi rada pööras alatasa siia-sinna, sai taganttuult nautida harva. Enamasti tundus, et tuul puhub kas küljelt või suisa vastu.

Me tempo püsis kolmest grupettot ja kõva tuult arvestades korralik, mu Endomondo järgi 37-41 km/h vahel. Poolel maal korjasime sappa noorte võistlusel kaks minutit enne täiskasvanuid startinud Rasmus Lepiku (nr 301). Selge see, et noorel mehel ülekandeid ei jätkunud, mistõttu jäid tema vahetused imelühikesteks, pigem sümboolseteks, aga meie tuules püsis ta vapralt.

Kui kaks kolmandikku sai sõidetud, korjasime eestpoolt kaasa ka Aivar Lehtmaa (nr 339), kes oli veel üks väärt täiendus ja võttis distantsi viimases kolmandikus enda kanda tublisid vahetusi. Samuti haakis tuulde veel kaks noort, aga nemadki ei näidanud erilist vedamise initsiatiivi. Korra oma vahetuse ajal, umbes 10 km enne lõppu, proovisin veidi kiirust tõsta, et noori maha raputada, aga ega see nii lihtsalt õnnestu. Ja ega too lühike raputamiskatse ka kuigi otsustav olnud.

Kui lõpuni jäi viis kilomeetrit, sattusime pikka-pikka autode kolonni. Need tulid lennupäevalt. Tekkis lausa probleem, kuidas autodest mööda saada: paremal jäi ruumi napiks, vasakult tulid aga teised sõidukid vastu. Just siis, kui asi hakkas kaootiliseks ja ohtlikukski minema, ilmus tagant signaalitades julgestusmootorrattur, kes lõi vastassuunas tee puhtaks ning saime pikal tõusul sinna manööverdada.

Kui lõpuni jäi poolteist kilomeetrit, millest kilomeeter tuli sõita küljetuules, liikusime minu hinnangul mõistlikult, keegi lollusi ei teinud. Noortel meestel läks seejärel muidugi veri keema. Kõigepealt spurtis Lauri Verliin (nr 270) TÜ ASKst ja olgu ette öeldud, et saigi eest ja jäigi ette. Talle üritas konkurentsi pakkuda noor Lepik, aga mina teda ignoreerisin. Sest oli selge, et noorel mehel tuleb finišisirge vastutuules ja vastu mäge nagunii ülekandest puudu. Sedasi seadsin end märksa kogukama Lehtmaa sappa, mis oli taktikaliselt õige lahendus. Saingi Lepikust mööda, ent Lehtmaast siiski mitte. Protokolli läks 39. koht ajaga 1:13.40 (sama, mis meie grupetto kiireimal Verliinil), aga kui kaks minutit varem startinud noored sõitjad arvestusest välja jätta, siis täiskasvanute seltskonnast olin 15. Ei olegi vist kunagi ühelgi maanteevõistlusel nii head kohta saanud. (Tegelik sõiduaeg on kaks minutit kiirem, 1:11.40, sest aeg läks käima kaks minutit varem alustanud noorte sõidust. Keskmine kiirus oli 38,4 km/h).

Kavaldanud Kirsipuu lõpetas täismeeste arvestuses ainult kolm kohta enne mind. (Tema ajaline edu oli siiski viis minutit.) Ta ütles, et algus oli raske, sest kiirus oli suur. Järelikult õigesti tegin, et kõvemate tempoga kaasa ei läinud, kui isegi Tour de France’i omaaegne kauane liider tunnistas, et jalgele tuli anda kõvasti valu.

Foto 1: Jaan Kirsipuu (paremal) eelmisel nädalavahetusel Mulgi rattaralli stardis. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli start 2015. aastal. Leidke fotol Jaan Kirsipuu! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaan Kirsipuu võidab 2012. aastal Mulgi rattaralli Janek Tombaku ees. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: 2012. aastal Mulgi rattaralli liidergrupp. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix

reede, juuni 08, 2018

Pullerits: Kuidas ma alistasin kõik profid? Aga mis saab nädalavahetuse võistlustel?

Esiteks ei edestanud ma ainult kõiki Eesti elukutselisi spordiajakirjanikke, vaid panin ära ka kõigile korvpallile pühendunud kutselistele spordiajakirjanikele, nagu näiteks Peep Pahv. Pahv oli samuti asjal jälil, nagu teada sain, aga mu lõpuspurt oli sedavõrd tugev ja otsustav, et temalgi polnud midagi vastu panna.

Lühidalt: tõin teisipäeval Eesti spordiajakirjanduse tihedas konkurentsis esimesena välja uudise, et juhtub see, mille juhtumise vajalikkusest olin kirjutanud üle kümne aasta. Ainsana Eesti ajakirjanikest. Nii et see polnud mulle ainult ajaline võit teiste ees, vaid ka moraalne võit kõigi teiste üle. Ja seejuures, ärge unustage, pole ma isegi spordiajakirjanik.

Need, kes pole lasknud nüüdse tähelepanu ja keskendumivõime puudulikkusega ajastul end suurelt pildilt välja suruda, kindlasti mäletavad, et olin juba eelmise kümnendi keskpaigast kirjutanud korduvalt, et Eesti klubikorvpall, kus põhikoormat kannavad välismaalased, on sellisena mõttetu ja perspektiivitu. Enamik ei tahtnud mu juttu kuulda võtta, sest õdus oli elada suhtelises eduuimas, kus Ameerikast või Leedust toodud mängijad aitasid näiteks Tartu Ülikool / Rocki meeskonnal võita Eesti meistritiitli. Ent nüüd, viimaks, jõudis reaalsus kohale.

Teisipäeval saingi tänu heale reporteritööle, oma tavalisele trumbile, üle Eesti teatada, et Tartu Ülikool on teinud karmi otsuse ning võõramaalastega profikorvpalli enam ei viljele. (Tegelikult teadsin seda juba päeva varem, kuid muude töökohustuste tõttu polnud aega teemat käsile võtta.) Sellepärast, et raha lihtsalt ei jätku, ja ka sellepärast, et niisugusel võõramaalastest pungil meeskonnal ei ole ülikooliga ega Tartuga mingit seost, ja samuti sellepärast, et kui ülikoolil on oma korvpallikool, on selle pidamine perspektiivitu ja tulutu, kui sealt võrsuvate noorte mängijate asemel palgatakse nagunii välismaalt proffe – milleks sel juhul siis oma spordikool?

Ja et kõigile asja olemas ikka reljeefselt kohale jõuaks, kirjutasin eilseks sel teemal ka sugestiivse kolumni. Ma ei salgagi: see oli minu kui kainelt ja arukalt ja loogiliselt mõtleva inimese ettenägelikkuse triumf emotsioonidest pimestatud ala fanaatikute ning nondega pimesi kaasajooksva rahvamassi üle. Aga ettenägemisvõime ongi see, mis eristab ühtesid väheseid teistest paljudest, enamikust.

Selle suurvõidu taustal ei ole nii oluline, mis saab nädalavahetusel. Lõppeval nädalal olen teinud kaks rattasõitu, korra 17 ja teisel korral 18 kilomeetrit. Ega siis elu mõte seisne selles, et pedaale tallata! Pool tundi sõitu ja küll – ega teine pool tundi mingit efekti juurde anna. Liiati on kogemused õpetanud, et enne võistlusi ei maksa lausa mitu päeva ratast puutudagi, siis on lootust, et jalgesse tekib värskus ja kergus. Panin end kirja nii laupäevasele Ülenurme-Haaslava kui pühapäevasele Jõgeva rattarallile, millest kumbki ei ole veel vahele jäänud – traditsiooni tasub hoida.

Küsite, mis on eesmärgid. Küsin vastu: kas alati peab olema eesmärk? Ma isegi ei mõtle sellele. Sest ega mõtlemine aita tulemust paremaks teha. Tuleb starti minna ja seal vaadata, kuidas asjalood kujunevad. Näiteks mullu Ülenurmel tõmmati kohe pärast viadukti alt läbisõitu rivi pikaks, vahe tekkis ringteeks sisse, jäin maha, siis sain noore kaaslase, püüdsime järgmise viie-kuue kilomeetriga juhtgrupi uuesti kinni, aga see nõudis nii palju jõudu, et pärast pööret paremale lennumuuseumi suunas jäime laugel tõusul taas maha – kes oleks osanud seda kõike ette näha? Loomulikult mitte keegi. Ja kõiki võimalikke variante eelnevalt läbi mängida on tühi kiibitsemine, sest elu läheb alati teistmoodi, läheb nii, nagu läheb.

Niisiis, tulge ka starti ja vaatame, mis saab! Eelmine kord püüdsin oma gruppettol kaks kilomeetrit enne lõppu eest sõita, kuid ei õnnestunud. Eestsõidu mõte tekkis paar kilomeetrit varem. Kes seda ette oleks näinud?

Kes tahab end nüüd hirmus targana näidata (võib-olla isegi oma ettenägelikkuse võimet proovile panna!), võib siin jagada juhiseid, kuidas sõitma peaks. Ega see keelatud ja karistatav ole. Iseasi, kui palju sellest tolku on. 

Foto 1: Astana meeskonna sõitja Dario Cataldo Dauphine velotuuri 4. etapil. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 2: Dauphine velotuuri 4. etapi lõpp. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 3: Laskumine Dauphine velotuuri 4. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Prantslane Romain Bardet (paremal) Dauphine velotuuri 4. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

teisipäev, juuni 05, 2018

Pullerits: Lõpetage grupis mugavuskulgemine! Ajage tagumik püsti ja vajutage!

Mida teha pärast pikka keskmiselt keskmise kiirusega (34 km/h) sõitu, nagu Tartu rattaralli? Selleks tuleb küsida, mida toosugune sõit üldse teeb. Tuimaks teeb. Nagu kõik pikad kulgemised teevad tuimaks. Küsige asjatundjatelt, kui te minu elukogemust ja akumuleeritud tarkust ei usu. Siis on loogiline, et tuimuse peletamiseks tuleb end veidi kiiremini liigutada.

Reedel, pärast töönädala lõppu, sõitsin nädala väsimuse maandamiseks kõigepealt ligi 20 km rahulikult, kiirus kõikus 28 ja 31 km/h vahel. Siis sai mugavuskulgemisest villand. Kummardusin madalamale juhtraua kohale ja hakkasin tempot tõstma (arvud tähistavad km/h):

1. km – 40,5 (ikka tahad ju 40 kätte saada)
2. km – 41,4 (loomulikult proovid kiirust veelgi tõsta)
3. km – 38,7 (sai vist esimese hooga liiga kõvasti punnitatud, tuleb tempot alla lasta)
4. km – 44,4 (aitab uimerdamisest: taastusid veidi, hakka nüüd kõvemini tööle!)
5. km – 45,6 (võta endast maksimum, anna jalgadele valu, näita, mida suudad!)
6. km – 37,1 (selge see, et pärast maksimumkiirust tuleb lõivu maksta [seda siiski mitte gruppenführer P**l L-le])
7. km – 39,1 (taastusid pisut, proovi nüüd kiirust jälle üles võtta)
8. ja 9. km – mõl. 36 (ei ole taastumine enam nii hea, kui nooruses...)
10. km – 38,7 (prooviks nüüd viimased kilomeetrid taas tugevamini sõita)
11. ehk viimane km – 38,3 (vähemasti ei kukkunud kiirus täielikult saapasäärde)

Mõistagi tuleb sellise tempotrenniks liigituva sõidu järel teha järgmisel päeval rahulikum pikem ots. Niisiis 50,2 km 1:37.15ga, keskmine kiirus 30,9 km/h. Hämmastaval kombel saabub õhtuks nii tugev väsimus ja rammestus, et ei jaksa isegi tudengite eksamitöid parandada. Need jäävad järgmiseks päevaks, pühapäevaks.

Pühapäev on maal D-vitamiini laadimise päev. Meditsiiniline läbivaatus (vere- ja uriiniproov) näitas, et enamik andmeid on korras – hemoglobiin 149, näiteks –, ainult fosforit võiks rohkem ammutada (kala ja kohupiima süüa), samuti ei teeks paha suvel D-vitamiini varude täiendamine. D-vitamiini saab teadagi päikesest. Niisama lamada on asjatu, samal ajal parandasin ära ka eksamitööd. Õhtul kella poole seitsme ajal lõpetasin. (Selline pühapäev...) Siis linna ja linnas ratta selga. Pärast nii aeglast päeva tahaks jälle kiiruse üles võtta, eks ju? Loomulikult! Mis siis, et kaks tempotrenni tulevad niiviisi teineteise otsa.

Jälle 40 minutit soojenduseks ja siis tööle!

1. km – 41,85 (ohoo, märgatavalt kiiremini kui üleeile – näis, millega see lõpeb, aga prooviks algul kiirust hoida)
2. km – 41,85 (väga hea: kiirus püsib!)
3. km – 41,4 (ohohoo: kiirus jätkuvalt püsib; üleeile langes ju 3. km-l ära)
4. km – 44,4 (prooviks nüüd veelgi juurde panna!)
5. km – 48,65 (ja nüüd maksimumi maksimum, nii palju kui torust tuleb!)
6. km – 37,9 (muidugi, kui end tühjaks pigistad, siis ära loodagi, et 40 ligi suudad kiirust hoida)
7. km – 40 (sai taastutud küll, püüaks nüüd taas kõvemini vändata)
8. km – 36,6 (maksimum sai ikka liiga maksimaalselt tehtud; tuleb tehtu eest maksta)
9. km – 36 (raskeks läheb, särtsu jalges pole)
10. km – 36 (ajan end isegi sadulast püsti, et vändates jalgu rohkem sirutada, kuid kasuefekt on lühiajaline)
11. km – 37,1 (tegelikult pole tulemus paha, arvestades, et alles üleeile sai samuti ju pingutatud)

Näete, nii lihtsalt saabki rattasõitu elevust ja vaheldust tuua.

Foto 1: Mis toimub Tartu rattarallil? Kaassõitja pidurdamine või tema vedajana kasutamine? Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli lõpuspurt. Võidab Karl Patrick Lauk. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Poolakas Michal Kwiatkowski tegemas temposõitu. Foto autor: imago / Mario Stiehl / Scanpix

reede, juuni 01, 2018

Pullerits: Mida teha tempogruppidega? Ehk aitame edendada rattarallit!

Pärast äsjast Tartu rattarallit on mul veel raskem aru saada nendest, kellest ma juba niigi pole tükk aega aru saanud. Nimelt nendest, kes istutavad end suurtesse reglementeeritud gruppidesse ja sõidavad – ei, kulgevad seal algusest lõpuni, ilma et vahepeal midagi teeks või juhtuks. Jajah, inimesed on erinevad ja osale meeldibki 60-liikmelises pundis 18. reas liikuda, ilma et oluliselt ettepoole tõuseks või vaeva peaks nägema. Aga see ei ole minu ettekujutus huvitavast rattasõidust. Seetõttu sõidangi pigem üksinda ja näen vaeva, kui kulgen massis valdavalt tirri lastes – olgugi et pika maa peale võib kiirus üksinda kujuneda pingutusest hoolimata märksa väiksemaks kui neil, kes grupiga lihtsalt kaasa veerevad.

Sellise suure grupisõidu tüütus, igavus, üksluisus, mõttetus – you name it! – jõudis eriti reljeefselt kohale viimasel Tartu rattarallil, kus Ihamaru kandis tuli tagant Paul Lõivi juhendatud kiireim tempogrupp ning liitus minu umbes 25-liikmelise grupiga, ujutas selle üle ning hakkas seal asju omatahtsi määrama. Järgnesid äsjase rattaralli kõige igavamad kilomeetrid. Ja mõelda vaid: suur osa minu grupiga liitunuist oli toda igavust selleks ajaks talunud juba ligi kolm tundi. Vaprad ja meelekindlad?

Seesugused tempogrupid, nagu järelkajadest kuulda, on tekitanud sedapuhku kõige rohkem vastukaja, eriti nende seas, kellele need «selga» sõitsid ja siis oma reegleid kehtestama hakkasid. Isegi stammkommentaatoriks hakanud ratta- ja Giro-huviline Huu, kes on siin sageli väljendanud rattasõidu teemal minust erinevaid seisukohti, oli ses küsimuses minust hulga verisem (vt eelmise sissekande kommentaarid). Sellised tõsiasjad viitavad, et korraldaja Klubi Tartu Maraton iseenesest hea algatus moodustada asjatundlike juhendajatega tempogrupid kujunes paljudele siiski häirivaks ja segavaks. Aga nonde häiritute ja segatute (jah, nende hulka kuulun ka mina) reaktsiooniga tuleb samuti arvestada, kui korraldaja ei soovi, et järgmine kord osa noist tema üritusele tulemata jätab.

Muidugi ütlevad nüüd mõned, et kui sulle suur grupis, mis järele jõudis, ei meeldinud, eks siis sõitnud grupil eest ära. Kas mõtlete ka, mida üldse räägite?! Viige end esmalt ikka faktidega kurssi. Kiireima tempogrupi tempomeister oli väga tugev eraldistardisõitja Olavi Mõts. Tema stardinumber oli algselt 96, kuni ta vahetas selle tempomeistrina neljakohalise numbri vastu, sest korraldajail olevat tulnud esigrupi stardinumbreist puudu. Palju jõudu neile, kes üritavad Mõtsal eest ära sõita! Arvan, et terve rattaralli osalejaskonna peale kokku ei oleks selleks suutelisi võib-olla sadatki.

Niisiis, sama palju kui tempogrupid lisasid osale osalejaist muretust, põhjustasid nad teisele osale meelehärmi. Lahendus, nagu siin blogis sai välja pakutud, võiks olla see, et edaspidi stardivad tempogrupid ülejäänutest 10-15 minutit hiljem. Siis peaks suurenema tõenäosus, et tempogrupid ei jõua niipea, kui üldse, järele teistele gruppidele, kes võiks liikuda nendega enam-vähem sama kiirusega. Liiati ületas nüüdne kiireim tempogrupp väljakuulutatud kiirust (32-33 km/h). Minu puhta sõiduaja (3:57.49) kiiruseks kujunes 34 km/h. Sama kiirusega liikus ka kiireim tempogrupp, mis lõpetas koos minuga ja startis vaid pisut minust eespool.

Kuuldavasti on tempogrupi startide hilisemaks lükkamisega üks probleem: linnaliikluse sulgemise aeg pikeneb. Seda teab korraldaja paremini, kas tal on võimalik seda aega veerand tundi pikendada ja kui palju see maksab. Kui see pole võimalik või osutub kalliks, pakun teise võimaluse: las tempogrupid alustavad ülejäänud sõitjatest nii palju hiljem kui võimalik, kas või kaks-kolm minutit, ja las nad sõita algul väga aeglase kiirusega saateauto (-mootorratta) tuules linnapiirini ja sealt ka mitu kilomeetrit edasi. Sedasi saab vahet ülejäänutega, eespool sõitjatega suurendada. Seekord oli aga olukord selline, et minu meeskond, kes nägi linnapiirist alates kurja vaeva, kihutades pidevalt üle 40 km/h, sai kiireima tempogrupi kätte alles mitu kilomeetrit pärast Nõod. Niisiis võiks tempogruppide kiirust alguses saatemasinaga 10-15 km kestel reguleerida, et nad tõesti liiguksid lubatud kiirusega (32-33 km/h), mitte näiteks 36-38 km/h.

Tagatipuks ei täida tempogruppide liitumine muude gruppidega seda eesmärki, milleks tempogrupid on ilmselt loodud: tagada osalejate ohutus. Nagu aru olen saanud, kehtis tempogrupis enamasti kord, et sõidetakse paaris. Aga kui tempogrupp liitub mõne teise grupiga, pole seda korda enam võimalik tagada, sest tempogrupi juhtidel pole muude sõitjate üle sõnaõigust. Ja kui segunevad eri huvide ja eesmärkidega sõitjad, tekib paratamatult segasummasuvila, kus riskid kahtlemata suurenevad (mida tõestab ka kukkumine kiireimas tempogrupis ligi 30 km enne finišit).

Siin on veel üks asjaolu, mida tasuks arvestada, ja millest rääkis mulle Art Soonets, kes kamandas viie tunniga raja läbinud tempogruppi. Ta ütles, et temagi grupp paisus kohati suureks ning siis polnud enam võimalik vahet teha, kes on tempogrupi liige ja kes suvaline liitunu – ehk keda tal on põhjust kamandada ja kes võib täie õigusega tema kamandamiste peale vilistada. Seetõttu pakkus Soonets, et tempogruppi kuulujad võiks ülejäänutest kuidagi eraldada, näiteks värvilise lindiga käevarrel. Või miks mitte suure numbriga seljal, millele on kirjutatud «Tempogrupi liige». (Muide, juhendis on kirjas, et tempogrupi juhid kannavad eristusveste, aga kiireima grupi juhtidel küll mingit vesti, emmugi sellist, mis neid kuidagi eristanuks, ei näinud.)

Kindlasti tekkis teil Tartu rattaralli käigus veelgi mõtteid, kuidas seda sõitu paremini korraldada. Olge head ja jagage neid siin julgelt, sest nagu kuulsin, on korraldajail peagi plaanis teha koosolek, kus tulevad arutusele äsjase sõidu head ja vead. Kui tahate, et head oleks edaspidi rohkem ja vigu vähem, siis ei maksa oma mõtteid hoida endale või oma kitsale seltskonnale, sest sealt ei levi need kusagile ega oma mingit mõju. Pole aga kahtlust, et siit jõuavad teie ettepanekud ka korraldajate kõrvu. Ja olge kindlad, et kui teil on asjalikud ja konstruktiivsed ettepanekud, on Tartu rattaralli korraldajad nende jagamise eest teile üksnes tänulikud.

Teeme Tartu rattaralli veelgi paremaks!

Foto 1: Kollastes särkides selgelt eristuv grupp Tartu rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kiired sõitjad Tartu rattarallil. Foto autor: Tarmo Haud, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Priit Pullerits on Otepää ja Valgjärve vahelistel tõusudel püüdnud eestpoolt kinni järjekordse sõitja, Jaanus Aali (nr 975). Lõpuks edestas Pullerits Aali ligi kümne minutiga. Foto autor: Toomas Kalve
Foto 4: Peagrupp Tartu Rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Liikluse korraldaja Tartu rattarallil Külitsel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rahulikud harrastajad Tartu Rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpi

esmaspäev, mai 28, 2018

Pullerits: Kuidas ma korraldasin Tartu rattarallil hoopis teistmoodi sõidu?

Tartu rattaralli, mis toimus päev enne mu laineid lööva moraalsetest värdjatest rääkiva kolumni ilmumist, lõppes sedapuhku 40 kilomeetrit enne lõpujoont.

Senimaani, Ihamaru kandini, oli sõit pakkunud põnevust ja pinevust, isegi kibedust, ent valdavalt ikkagi häid emotsioone.

Algul läks kõik muretult: kaks minutit enne stardipauku endast kahe tugevama meeskonnakaaslasega stardikoridori lõppu, kõige viimasesse ritta. Seal oli kolmas meeskonnaliige juba ootamas. Temaga kohtusin esimest korda elus. Ootamatult tekkis kaaslasi kaks veel lisaks, Raul ja Martin (?), mõlemad minu numbrist (246) vaid pisut suurema numbriga. Leppisime kokku, et linnas väntame rahulikult, tõsisemalt sõitma hakkame linnapiirist.

See plaan sobis. Riia tänaval vajutamine oleks mõjunud laastavalt – mu hingamisteedele. Olin ju terve nädala olnud hädas kurguga, mis oli kipitanud, teinud valu, pannud hääle kärisema, põhjustanud köhahooge ja kogunud ninakoopasse mäda. Reedel, poolteist päeva enne rattarallit tegin paarisajameetrise kontrollspurdi kiirusega 45 km/h – ja tagajärg, uuesti süvenenud ebameeldivus, oli juba samaks õhtuks käes.

Kui hingamisteed on korrast ära, on kiirendused kurjast ja halvavad.

Kui viimaks koridori kaugemas otsas liikuma saime, oli stardipaugust kulunud neli minutit.

Aga kaaslased ei mallanud pärast Riia tänava mäest üles sõitmist passida. Juba enne Soinaste tänava ristmikku tekkis grupis ühtäkki küsimus: «Kus on Indrek?» Pilk selja taha: tõesti, Indrek oli kadunud. Aga keegi meestest teatas, et ärge muretsege, küll Indrek tuleb, sest kui keegi meie grupis on eriti kõva jalaga, siis just tema.

Tartu linna piirini ehk viis esimest kilomeetrit liikusime keskmise kiirusega 31 km/h. Siis kummardusid mehed madalamale leistangi kohale. Kiirusnäidik püsis alatasa 44-45 vahel. Linnapiirist Külitseni läbisime teise 5 km lõigu keskmisega 41,5 km/h. Tunnistan ausalt, et see ei vastanud minu ettekujutusele mõnusast pikast treeningust, nagu mehed algul olid eesmärgiks kuulutanud. See oli pesuehtne ja sulaselge võidusõit – uhada hanereas pidevalt üle 40 km/h, teades, et distants on 135 km.

Ent nagu karta võis, kasutasid mõned kutsumata külalised meie rongi vedurina. Näiteks kaks JK Kalju vormis meest (fotol kaks esimest vasakul; neljas Priit Pullerits) lõid kampa. Olgu, kui nad tööd on nõus tegema – tere tulemast. Aga selja taha kiigates tundus, et sinna oli moodustunud pikem rivi tegelastest, kes ei kavatsenudki tempo hoidmiseks oma panust anda. See ongi neljast-viiest mehest suuremaks paisunud grupi tragöödia: külgetõmbejõud justkui suureneks, nii et iseenesest hakkad teisi ligi tõmbama.

Kolmanda 5 km lõigu väntasime keskmise kiirusega 39,5 km/h. Kui Nõo peale keerasime, nägime enne raudteeületust paremal teeserval kiirabiautot. Olukord paistis hull: üks mees lamas selili teepeenral, oli seal nähtavasti juba tükk aega lamanud ega ilmutanud kavatsustki omal jõul end püsti ajada. Meedikud toimetasid tema ümber.

Pärast Nõod jäi eespool kauguses silma suurem grupp. See näis laiuvat üle kogu tee. «Mis teeme?» küsisin kaaslastelt, sest võis karta, kas me ühes rivis sellest mööda või läbi pääseme. Mehed kruttisid jälitades kiiruse kohati ligi 50 km/h-ni, nii et neljanda ja viienda 5 km lõigu keskmine kiirus (siin, järgnevalt ja eespool Endomondo andmed) küündis 41 km/h kanti.

Saime vasakult teepeenra servast massist mööda. Olin meie rivis kolmas, kaks esimest surusid gruppi eespoolt paremale. Kui mööda saime, nägin, et see pidi olema kiireim tempogrupp, mida vedasid Olavi Mõts ja Paul Lõiv (fotol ees heledates särkides).

Minu grupi mehed jätkasid endiselt tugevalt töötades, justkui ajaksid peagruppi taga. Siis tõmbasid pikal nn karjalauda tõusul veel vasakule, et keegi ei saaks küljetuules sappa haakida, ja kuna jäin tol hetkel õnnetult viimasele positsioonile – tee pealt üles korjatud ballast oli selleks ajaks juba tagant pudenenud – ning korraks tekkis paarimeetrine vahe, siis sellest piisas. Kui sabast kinni ei saa – adjöö, musjöö!

Nii tuli tõusu üksi ponnistada, mis ei olnud just kerge, arvestades, et enne seda oli käinud rivis alates linna piirist üle 20 km jutti kõva võidusõit keskmise kiirusega üksjagu üle 40 km/h. Mu kuuenda, individuaalse 5 km lõigu keskmine kiirus valdavalt vastumäge oli 31,5 km/h, mis iseenesest pole üldse paha, arvestades üksinda pressimist ja seda, et kui sõitsin mõned aastad tagasi pool Tartu rattarallit peagrupis, siis peagrupp võttis toda tõusu veelgi aeglasemalt, 27-28 km/h.

Enne Pangodit, tõusu kõige kõrgemas punktis, nägin tee paremast servast, et vasakult tuleb üks sõitja suure hooga. Indrek! «Indrek!» Ta vaatas üle õla ja võttis hoogu vähemaks. Tundis mu ära. Andsin talle käigult kiirülevaate, et ülejäänud läksid tõusu algul oma teed. Siis võttis ta sisse oma professionaalselt kitsa ja madala asendi, sättisin end talle sappa ning sõit läks uuesti lahti. Kahekesi arendasime sellist tempot – nojah, eks arendajaks oli ikka Indrek, aga ega minagi seal luuslanki saanud lasta –, et kaheksas 5 km lõik sai läbitud keskmise kiirusega üle 42 km/h. Kusjuures Indrek ei kasutanud teiste abi: näiteks sai meie suurest hoost innustust üks viiene, vormi järgi poolprofessionaalne rivi, kus kolm meest olid peaaegu samasuguste numbritega nagu mina (250+), ja otsustas omakorda kiirendada ning läks meist mööda, aga Indrek ei haakinud noile sappa, vaid läks nimme tee teise, paremasse serva ja murdis tuult ise.

Saime kätte 40-50-liikmelise grupi. Ütlesin Indrekule, et teen grupi sabas korra joogi- ja söögipausi. Ta oli nõus. Aga siis ütles, et aeg on jälle sõitma hakata. Võttis vasakule, mina tema järele, ja nii me kogu grupist mööda vuhisesimegi. Ainult üks mees söandas sappa haakida. Teised jäid. Ei teinud katsetki sappa võtta.

Nõunis püüdsime kinni järgmise, veelgi suurema, umbes 60-pealise grupi. Tõmbasin pärast rassimist taas pisut hinge. Indrek tegi ettepaneku, et sõidab üksi Otepääle ja ootab mind TPs järele. Sobib, vastasin, sest ei riskinud tema pöörases tempos enne Otepää mägesid end kõrvetada – liiati, ärge unustage, et hingamisteed olid niigi nädal otsa nõrgenenud.

Indrek võttis taas vasakule ja läks. Mitte keegi isegi ei üritanud tema tempot vastu võtta.

Otepää tõusuni hoidsin rahulikult grupi lõppu, sest kuhu sealt minna oligi – ega ma Indrek ole! Tõusu all võtsin vasakule, lükkasin eest keti väiksele hammasrattale – aitäh, Kodanik Männik, hea töö eest päevinäinud ratta seadistamisel, kõik toimis perfektselt! –, istusin sadulas ja... ja isegi ei pingutanud, aga nägin, kuidas kogu see suur mass muudkui vajub ja vajub ja vajub minust tahapoole. Kui Otepää kesklinna jõudsin, leidsin end järsku grupi eesotsast. (Fototõestust selle kohta näete Sportfoto avapildil!) Seal olid ka viiese 250+ numbritega meeskonna liikmed, kellele hüüdsin, et mehed, hakkame nüüd sõitma, kuid ei tea, kas nad vedu võtsid, sest läbi Otepää sõitsin juba kõige ees, kruvisin kiirust üles, sest teada ju on, et kui tahad teisi maha raputada, siis kiirenda just pärast rasket tõusu; Otepää-sisesel väiksel tõusunukil ajasin isegi tagumiku sadulast püsti, et saata tahapoole signaal: anname nüüd tuld! Laskumisel kasutasid paar-kolm meest minu tuulest saadud inertsi ära ja lendasid mööda, ent arvata võib, et too suur grupp sai mul ribadeks lõhutud.

Edasi võtsin rahulikult, sest Indrek pidi kuskil ootama.

Eespool liikus umbes 15-meheline rivi, aga läksin omas tempos, üksinda, kellegi tuulemurdmistööd kasutamata. Sest teada ju oli, et rollerirajal tuleb mitu rasket tõusu.

Pärast raja kõige järsemat, s-kujulist tõusu tagasi Otepää poole keerates nägin, et 15-meheline grupp on umbes saja meetri kaugusel. Võtsin endiselt rahulikult. Sain ootamatult minu tuulest ilmunud kaaslase, kes aitas kiirust hoida. Igatahes Otepääle naastes oli eesmise grupi tagumine ots juba peaaegu käes. Nüüd, TPs, tuli Indrek üles leida.

Seetõttu lasin tempot alla ja haarasin ka joogipudeli. Võtsin mitu mehist sõõmu. Indrekut ei kusagil. Kindlasti oleks ta mind märganud, mul ju nimigi suurelt pükste mõlemale reiele kirjutatud. (Pärast ütles Indrek, et oli arvanud, et TP on linna sisse sõites, aga kuna oli hoopis linnast väljudes, siis oli ta ilmselt saanud järgneva ehk minu grupiga suure vahe sisse ning ta ei hakanud aega kaotama; peagi püüdis ta eespool kinni mu ülejäänud grupi.)Sedasi juues ja silmadega Indrekut otsides jäin 15-mehelisest grupist taas maha. Ühe TPst leitud kaaslasega püüdsime eessõitjaid laskumisel küll püüda, aga suurem mass liigub mäest alla siiski kiiremini. Kui algasid tõsised tõusud, oli 15-meheline punt juba rohkem kui 150 meetrit eest saanud.

Jätsin oma ajutise kaaslase ja hakkasin tõusudel ihuüksi tööle (fotol vasakul). Ikka kett eest vasakule ja sujuv keriv tempo sisse. Nägin eespool, kuidas tõusud toda jälitatavat gruppi kurnasid ja lõhkusid. Peagi olid tollest järel vaid riismed.

Igal tõusul võtsin kaks-kolm meest kinni. Ütlesin neile, et istuge taha, üksi on raske. Aga polnud noist istujaid. Kõik pudenesid sabast.

Lõpuks olin tolle eesmise 15-mehelise grupi kõik liikmed alla neelanud ja selja taga jätnud (fotol all vasakul; keskel nr 975, Jaanus Aal, lõpetas minust ligi kümme minutit hiljem).

Järgmiseks püüdsin eespoolt kinni umbes seitsmeliikmelise grupi. Uurisin vargsi, mis nad teevad. Ei tundunud ülemäära hakkamist täis. Siis ühel järsemal tõusul Valgjärve kandis lükkasin keti eest jälle vasakule, nihkusin ise teel samuti vasakule ja jätsin vahepeal veidi paisunud grupi maha. Vaid üks lätlane ja Jaan Leppik (nr 354) tulid kaasa. Ütlesin neile, et lähme nüüd, sest tagumised vajusid ja vajusid.

Leppik lausus, et võib laskumistel tempot teha küll, aga tõusudel end kõige paremini ei tunne. Lasin ta siis ette. Ja ta kihutas ikka päris julmalt, nii et mul tuli üksvahe isegi väike hirmujudin sisse.

Kuna kauguses kedagi ei paistnud ja selja taga oli eeldatavasti samuti tühi maa, tekkis mul juba mõte, et hea ja töine ja ohutu (sic!) oleks sellise kolmese meeskonnaga lõpuni sõita.

Aga ju oli Leppik laskumistel sedavõrd hea, et Savernas neelasime eest kaks meest alla ning kaugusest hakkas paistma ka umbes 20-meheline punt. Andsin oma panuse, et tollele grupile järele vedada.

Paraku sai seal grupis selgeks, et töö tegemisest huvitatuid ülemäära palju pole, enamik soovib lihtsalt üheskoos mõnusalt edasi sõita. Ja nii palju mul kogemusi juba on, et kui üksinda ette rügama läheksid, siis saavutaksid säärases keskmise suurusega grupis vaid selle, et enamik haagib sulle tuulde ja kasutab sind vedurina – nii kurnad end pelgalt teiste hüvanguks. Ära minna saab vaid paari-kolme mehega, kes on otsustavust täis – nagu oli Indrek.

Pärast Ihamaru TPd, kust võtsin taas paar tubli sõõmu jõujooki, läksin kõige ette. Oletasin, et meil on endiselt 20-25-liikmeline punt. Polnud tükk aega kõrvale vaadanud. Kõik hoidsid mu selja taha. Siis otsustsin, et las teised ka töötavad, ning tõmbasin eest vasakule. Ja teate, mis siis juhtus – siis tuli tagant terve armee. Muudkui tuli ja tuli ja tuli ja tuli. Vaat, mis juhtub, kui grupp vajub mugavustsooni.

Lõiv ja Mõts olid need, nagu hiljem teada sain, kes oma umbes sajapealise tempogrupi meile järele olid vedanud.

See olukord ei vastanud enam minu ettekujutusele sellest Tartu rattarallist, mida olin tulnud sõitma. Rohkem kui sajapealine grupp – see on ohtude allikas. Võtsin targu sisse koha grupi lõpus, tuletades endale meelde, et Priit, sa ei tulnud ju siia võidu sõitma, sa startisid nagunii kõige tagant, sul on eesmärk kõike muud, kui aega ja kohta taga ajada. Ja nüüd, kui soovitud sõit väikses meeskonnas või alternatiiviks soolona on läbi saanud, võib käigu välja võtta. Mida ma ka tegin. Nüüd jäi üle vaid suure massiga kaasa liikuda ja hoolitseda selle eest, et kuskil õnnetusse ei satuks.

Ja õnnetus tuligi. Pärast Liivat, kui väiksest tõusust oli üles sõidetud ning pikk tõus ootas kaugemal ees, lendasidki kaks meest keset teed asfaldile. Kuna hoidsin grupi sabas turvalist vahet, polnud probleemi pidama saada ja kukkunutest mööduda. Nägin, et üks asfaldil maandunuist, eresinises (vist CFC?) vormis sõitja oli väga kuri, et selline jama korraldati. Ent paistis, et mehed pääsesid siiski suuremate traumadeta. Kiirus oli ju vastutuules väike, umbes 30 km/h.

Pärast lennumuuseumi tõuse küsis Lõiv, mida plaanin ja korraldan. Ütlesin, et mitte midagi – olen oma vitsad kaks aastat tagasi kätte saanud, kui lendsin toonase A&T Spordi kaupluse ees 2 km enne lõppu külakuhja, mille tagajärgi, nagu teate, andis Kodanik Männikul veel nüüdki lappida. Ütlesin, et hoian targu kõige lõppu. Lõiv ütles, et tal on plaan enne vanglat ette minna ja kiirus maha tõmmata. Mõistlik mõte, kiitsin takka.

Siiski tekkis mul mõne aja pärast üks idee. Mõtlesin, et korraldaks Ülenurme tõusul rünnaku. Ei, mitte selleks, et eest sõita, vaid lihtsalt selleks, et veidigi viimase tunni igavusse elevust tuua ja et ennast proovile panna, sest ilmselge, et üksinda eest ära ei sõidaks – eriti kui viimased 3-4 km on vastutuult. Võtsingi siis, kui tõus ees paistma hakkas, vasakule, ja hakkasin ettepoole nihkuma. Seadsin end koguka Lõivi õla taha rünnakuks valmis, et passida õiget hetke – et oleks hiljem midagigi nendest viimasest 40 mõttetust, tüütust, igavast kilomeetrist meenutada. Muidu oleks viimased 40 km täiesti raisatud aeg. Pointless and senseless. (Et miks ma siis ise vedama ei läinud, küsite. Sel juhul minge uuesti reportaaži algusse ja alustage otsast peale ning kui mälu on nii lühike, siis keskenduge ainult sellele, mis oli mu osaluse eesmärk - ehk saate korduslugemisel vastuse. Ja ei, ma ei ole nii ülbe, et arvaksin, et oleksin suutnud üksinda nii suurel grupil eest sõita - kindlasti mitte.)

Aga Lõiv, kes oli kamandanud kõik paaridesse, märkas mu ettepoole nihkumist ja ütles, et võtaksin samuti rivvi, sest muidu annan halba eeskuju – et kui spurdin kõrvalt, siis kindlasti mõned tulevad kaasa ja see tekitab segadust. Mis iseenesest oli õige oletus, ainult et... mina olin selles grupis enne, kui Lõiv oma tempogrupi koos Mõtsaga järele vedas. Nii et see ei olnud ainult tema tempogrupp, kus pidi maksma tema sõna; siin võis igaüks teha, mida tahab. Ja üleüldse, kui on võidusõit, ei saa keegi mind kamandada, et tee nii või tee naa, kuni ma teisi ei ohusta. Ja vasakult, tühjast servast spurtides ei oleks ma kindlasti mitte kedagi ohustanud.

Kuid siis tuletasin endale meelde, miks ma üldse Tartu rattarallile olin tulnud – mitte tulemust tegema, vaid ennekõike ohutult lõpuni sõitma, milleks olin ka kõige viimasest reast alustades loogilise eelduse loonud. Loobusin spurdiplaanist, sest pärast oleks ilmselt nii mõnelgi üle ilma ütlemist tulnud, et ma ei allunud korraldustele – mis siis, et tempogrupi pealikud ei olnud minu pealikud, ja nagu ütlesin: mina olin selles grupis enne neid. Punkt.

Lõpusirgel hoidsin ilusasti grupiga pikivahet, kaks kilomeetrit enne lõppu, seal, kus tunamullu kukkusin, lasin isegi 10-15-meetrise vahe sisse. Ent grupi auks peab seda ütlema, et Lõiv korraldas tõepoolest turvalise finišeerimise. Ohtlikke olukordi ei silmanud. Päris lõpus, aedade vahel, võtsin ka grupi sabast kinni ning täitsa viimaseks ei jäänudki. Aga vahet pole. Kirja läks 796. koht ajaga 4:01.34. Tegelik sõiduaeg oli 3:57.49.

Minu tõeline grupp ei lõpetanudki eespool valgusaastate kaugusel. Veidi üle kümne minuti olid nad kiiremad.

Sõin supi ära ja sõitsin koju. Ausõna, ma ei viitsi jääda võistluspaika mõttetult muljetama, et kuidas läks ja kellel mis juhtus ja kes kuidas pudenes või kes kus eest rebis. Keda huvitab... Igaühel omad muljed, jäägu need igaühele endale. Sest tegelikult on ainult ühe mehe muljed, mis paljusid teisi huvitavad. Need said siin edastatud. Aitäh, et lugesite.

Fotod (v.a 10 ja 11): Tartu rattaralli 2018. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 10 ja 11: Priit Pullerits Valgjärve lähistel tõusudel. Fotode autor: Toomas Kalve