Pullerits: Mis õnnetus juhtus Tartu lähedal kõva harrastusratturiga?

Täna, neljapäeval ilmus Tartu Postimehe veebis lakooniline teade: "Kolmapäeval kell 13.58 juhtus liiklusõnnetus Tartumaal Kastre vallas Tartu-Värska maantee 11. kilomeetril, kus 86-aastane naine juhtis sõiduautot Mazda 6 ja sõitis otsa jalgrattaga sõitnud 42-aastasele mehele." (Fotod siin on illustratiivsed, ei ole seotud kirjeldatava õnnetusega.)

Võtsin rattur Toomas Lepikuga, kes viibib Tartu ülikooli kliinikumi intensiivravi osakonnas, täna ühendust ja sain teada, mis juhtus.

Nagu õnnetuse pealtnägija, mootorrattur, oli seda kirjeldanud (kirjelduse edastas Lepik), sõitis vanem naine, kelle auto kiirus oli olnud üle 80 km/h, ratturile tagant otsa. Jalgrattur oli lennanud löögist mitme meetri kõrgusele ja maandunud silla piiretes. "Jumala õnn, et mitte teisele poole piiret ja alla [jõkke] ei lennanud," oli tsiklimehest pealtnägija lisanud. Ta pidurdas oma mootorratta kohe seisma, võttis kiivri peast ja tõttas appi.

"Sain aru, et asi hapu," oli tsiklimehe kirjeldus. "Lahtised luumurrud ja jube ühesõnaga."

Ka mööduvad autojuhid pidasid kinni ja tulid appi ning helistasid kiirabisse, samal ajal kui tsiklimees tegeles valudes kannatanuga.

Kui tsiklimees maanteele vaatas, märkas ta, et õnnetuse põhjustanud naine oli jäänud seisma sada meetrit eemal bussipeatuses.

Abilisi tuli muudkui juurde. Mõned tahtsid kannatanu bussi põrandale tõsta, et kiirabisse sõita, aga tsiklimees ei lubanud seda teha, sest tema hinnangul polnud see niisuguste vigastuste korral õige teguviis.

Siis märkas tsiklimees ühtäkki, et õnnetuse põhjustaja oli bussipeatusest kadunud.

Kuna kiirabi oli juba teel ja abis oli palju inimesi, otsustas mootorrattur õnnetuse põhjustajale järele sõita. Järele ta jõudiski ja tegi sõidult, telefon kiivri vahel, kõne politseisse. Ta edastas auto margi ja numbri. Teisel pool toru oli politsei esindaja andnud nõu, et hoidku ohutut vahet, jälitagu sõiduautot ja ärgu kadugu liinilt.

Mootorrattur püüdis nii signaali andes kui lehvitades autojuhti peatuma panna, kuid sai peagi aru, et autojuht tahab ka teda teelt välja suruda. Edasi hoidis ta jälitades ohutut kaugust, samal politseiga ühendust pidades.

Enne Räpinat sai mootorrattur koos politseiga autojuhi seisma. Autojuht oli mootorratturi sõnul väitnud, et tema auto on ammu katki, tema pole kellelegi otsa sõitnud ja hoopis tsiklimees oli tahtnud teda rammida.

Foto 1: Liikusõnnetus 2005. aasta aprillis Kadrina-Viitna teel, kus jalgrattur sõitis autole ette. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Tartumaa Päästeteenistuse korraldatud maakondlik päästeõppus Tartus Vabaduse puiestee ja Laia tänava ristmikul 2004. aasta suvel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Politsei ja kiirabi tegelemas 2017. aasta oktoobris Valga linna piiril Valga-Uulu maantee alguses jalgratturiga. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane

Pullerits: Ärge kiirustage - suusatalv ei ole sugugi läbi! Oma silmaga veendusin!

Eesti on suurte kontrastide maa. Sellal kui Tallinnas jooksid inimesed suvises lühikeses vormis (fotol vasakul) mööda "spontaansetest" meeleavaldajatest, keda julgestas Eesti politsei - sest mõelda vaid, mis saanuks ilma politsei kohaolekuta siis, kui noile kogunenuile tekkinuks vastasjõud, palju suurem ja palju jõulisem vastasjõud! -, sai Tartu külje all tegelikult... suusatada.

Käisin pühapäeva pärastlõunal Lähtel. Selleks ajaks olid Tartu Tähtvere spordipargi ja dendropargi suusarajad, mis lõppenud talveks kaeti minu hinnangul kõigi aegade kõige paksema lumekihiga, täiesti olematusse haihtunud. Nagu poleks neid eales olnudki. Aga Lähtel (fotol paremal ja allpool) - seal oli olukord selline, nagu oleme harjunud nägema mõnikord telerist, kui ümberringi on tärkav rohi ja haljendavad puud, aga nende vahel vonkleb kaunis valge suusarada.

Ah, mis ma siin ikka jutustan. Kui te ise peate oma elumugavuses paljuks Lähtele kohale minna, siis, vastutulelik nagu ma olen, toon teile pildid Lähtelt lahkelt koju kätte. Nautige!

Või tahab mõni öelda, et need pildid on kõik peavoolumeedia vale, et tegelikult ei ole lund olemas, ammugi mitte Lähtel, sest mõelge oma peaga ja nähke suuremat pilti?

Foto 1: Jooksja Tallinnas Toompeal teisipäeva pärastlõunal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2-8: Lähte suusarajad Tartu lähedal pühapäeva, 11. aprilli varasel pärastlõunal. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma tabasin kahel korral naelapea pihta ehk paljastasin kahe aktuaalse sündmuse varjatud poole?

Nüüd, tuleks öelda, olen tabanud otse kümnesse. Ja mitte ühe, vaid lausa kaks korda. Esmalt siinsele publikule veidi kaugemast, aga see-eest harivamast teemast.

Te teate neid meeleavaldusi, mis toimusid Toompeal 31. märtsist kuni neljapäevani? Tuli välja, et seal lasti valjuhääldist Eesti armastatud laule, mille autorid ja esitajad ei olnud nende kasutamisega tollel üritusel nõus, nagu kirjutan reedeses Postimehes. Hullem veel. Nende käest polnud selleks isegi luba küsitud, nagu mitte ka Eesti Autorite Ühingult, kes neid varaliselt esindab. Ja hullemast veelgi hullem. Nende meeleavalduste, täpsemalt avalike koosolekute läbiviimiseks polnud luba taotletud ning isegi kui oleks, siis oleks see saadud ainult juhul, kui seal oleks osalenud maksimaalselt kümme inimest, mis on praegustes oludes valitsuse kehtestatud piir.

Mind üllatab meie riigi sõbralik ja salliv ja leebe suhtumine sellise avaliku koosoleku pidamisse, kui see on keelatud, aga samal ajal teeb ka murelikuks, kui riik vaatab sellistele kogunemistele läbi sõrmede ega püüagi midagi ette võtta. Mis siis, kui homme hakkavad Toompea lossi või Stenbocki maja ette kogunema rohelised mehikesed? Algul kümme. Siis 30. Siis sada. Siis 300. Kas siis jääb ka riik, meie Eesti riik passiivseks kõrvalseisjaks, et ärme sekkume, sest kes teab, äkki sellega provotseerime ja saavutamegi selle, mida nood kogunenud tahavad – et läheks madinaks?

Mina õppisin koolis ja ülikoolis, et riik on vägivalla aparaat. Sest muidu see lihtsalt ei püsi.

Teine kümnesse tabamine: kolmapäeval tegin laupäevasesse Arterisse intervjuu meditsiinidoktor Margus Annukiga, kellel palusin võtta luubi alla maadleja Heiki Nabi ja tema advokaadi Paul Kerese pressikonverentsil esitatud väited. Intervjuu läks rahvale lugemiseks plaanitust päev varem, reede hommikul, mil tuli uudis, et Nabi B-proov on samuti osutunud positiivseks. Mõned katked sellest usutlusest dr Annukiga, st tsiteerin motiveeritud mahus, sest intervjuu kuulub siiski Postimehele, mitte mulle.

Kui usutav on väide, et letrosooli tühine kogus Nabi organismis on tähtsusetu?  

Selle väite puhul peab kindlasti tuginema ravimi teekonnale organismis ehk farmakokineetikale, mis näitab, kuidas aine kontsentratsioon organismi kudedes aja jooksul muutub. Letrosooli normaalne kontsentratsioon inimorganismis on null. Niisugune väike kontsentratsioon [0,6 ng/ml] on võimalik kahel juhul. Esiteks, ravimi võtmisest on möödunud suhteliselt vähe aega, mis tähendab, et selle kontsentratsioon organismis alles tõuseb. Või teiseks, et ravimi võtmisest on möödas piisavalt palju aega, nii et organism on seda juba väljutanud ja ravimi kogus väheneb. See kõik ei olene ainult tableti suurusest ehk ravimi manustamise hulgast, vaid oleneb ka tableti võtmise ajast ja analüüsi võtmise ajast.

Pressikonverentsil kõlasid ka väited, et letrosool võib organismi sattuda siis, kui võtad jõusaalis kangi, mida enne on kasutanud sportlane, kes on tarvitanud letrosooli. Ja et maadluses, kus sportlaste pead on väga koos, pritsib higi ja võib lennata ka sülg ning sedasi võib samuti saada letrosooli. On see usutav? 

Ei, absoluutselt mitte! Selleks palun vaadata letrosooli farmakokineetikat ja tableti suurust milligrammides. Sealt on näha, kui suur peab olema kogus, et see annaks organismis mingisugust toimet. Selline võimalus ei tule kõne allagi. Ja kui keegi räägib kontsentratsioonist uriinis, mis on nii väike nagu 0,6, eeldaks see, et enne nende ensüümide toimet, mis letrosooli lõhuvad ja see uriini satub, peab letrosooli kontsentratsioon veres olema suhteliselt kõrge.

Nahakontaktist või sissehingatavast õhust letrosooli manustada ei saa. [Isegi kui see nii oleks, siis] sealt uriini sattunud letrosooli kontsentratsioon oleks ümmargune null. Selline väide [naha kaudu imendumisest] on täielik nonsenss ja seda kasutavad paljud dopingupatused sportlased õlekõrrena, kui neil ei ole muid variante välja pakkuda.

Pikemalt ja põhjalikumalt, sh palju arutelu tekitavast juuksekarvatestist, saate lugeda minu tehtud intervjuust. 

NB: Keda aga huvitab enda tervis, et spordivõistlustel end mitte hauda juua, siis neile soovitan tingimata oma tänast Arteri lugu sel teemal!

Foto 1: Meeleavaldajad Toompeal 7. aprillil. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 2: Meeleavaldajad Toompeal 6. aprillil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Meeleavaldajad Toompeal 5. aprillil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Heiki Nabi võitlemas 2018. aasta sügisel Budapestis Kreeka-Rooma maadluse MM-võistlustel pronksmedali eest Kuuba esindaja Oscar Pino Hindsiga. Nabi kaotas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Heiki Nabi rõõmsana täpselt neli aastat tagasi Lääne-Virumaal Väike-Maarjas Eesti meistrivõistlustel maadluses. Nüüd tuleb tal pidada palju rõõmutumat võitlust. Ja mitte matil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Kas arstid tõesti ei aita meid? Veel hullem - teevad kurja?

Ma ei saa aru, miks nii paljud, nagu viimasel ajal kuulda, ei salli arste. Tänagi edastati mulle üks video, kus mingi tüüp seletab viie minutiga, kuidas arstid ei tea midagi, teevad asja ainult hullemaks, söödavad inimestele sisse kahjulikku keemiat ja kokkuvõttes oma tegevusega tapavad inimesi.

Sellega ei saa mitte ühe kandi pealt nõustuda. Lausa vihastasin.

Olin esimese klassi poiss, kui hüppasin hoovis kuskilt nii õnnetult alla, et keskmine sõrm läks traadi otsa ja tõmbasin selle pooles pikkuses lõhki. Arstid õmblesid haava kinni ja sõrm liigub siiamaani ilusti. Ei jooksnud ma pooleldi verest tühjaks ega tekkinud mingit mürgitust.

Viimase klassi noormehena tekkis ülahuulele imepisike punn, mille tõmbasin katki. Päevaga läks pool nägu paiste. Haiglas tegid arstid huulde veelgi suurema ava ja lasid mädal välja joosta. Poleks nad seda teinud või oleks ma ravinud seda mingi ravimteega, tont teab, kuhu põletik levinud oleks ja mida lõpuks teinud.

Vene armees läks parem käsi ühtäkki kohutavalt paiste. Võisin sinna sõrmega sügavaid auke vajutada – ausõna! Läksin varahommikul, kui pidi algama suvine õppus, medpunkti. Väeosa komandör oli tulivihane, sest arvas, et lasin nimme õppustelt vehkat, peaaegu sõimas mind desertööriks. Laatsaretis tegi kirurg küünarnukki suure lõike ja lasi mäda välja. Ütles, et väga õigesti tegin, et kohale tulin – sest vastasel juhul oleks ma võinud käest ilma jääda. Või arvab keegi, et oleksin pidanud lihtsalt teelehtedega kompressi tegema?

Kevadel enne armeest koju pääsemist jäin kopsupõletikku. Sain mitu kord päevas vene õdedelt tagumikku penitsilliinisüsti. Kummalisel kombel just tolles videos, mis täna saadeti, siunab sõnavõtja penitsilliini, väites, et see on tapnud nii palju inimesi. Minu küll penitsiliin igatahes päästis. Kui penitsilliini poleks leiutatud, oleksin 20-aastaselt hauda läinud.

Sellest, kuidas dr Aalo Eller puhastas ära mu kroonilises põletikus Achilleuse kõõlused, nii et sain taas jooksma hakata, olen kirjutanud pikalt peavoolumeedias. 

Sellest, kuidas dr Leho Rips (fotol vasakul) puhastas mu põlvest ära lahtised kõhretükid ja lasi välja vähemalt pool klaasi vedelikku, mis ei lasknud pool aastat korralikult käiagi, olen kirjutanud siinsamas blogis.

Sellest, kuidas arstid sättisid pärast rattaga kurvis asfaldile kukkumist paika mu murdunud rangluu ja viis roiet, nii et ükski neist ei anna tunda ega sega elamast, olen kirjutanud samuti siin blogis.

Sellest, kuidas kolm talve tagasi aitasid arstid purustada mul kahe protseduuriga mõned neerukivid, mis tegid põrgulikku valu, olen samuti kirjutanud. Nagu ka sellest, et viimased kivid, mida pärast purustamist loomulikul teel ei õnnestunud väljutada, sest nende paiknemine neerus seda ei võimaldanud, eemaldasid arstid operatsiooniga. Ei kujuta ette, mis moodi üldse edasi elaksin, kui nad seda teinud poleks.

Ja ma ei hakka siin üldse rääkima sellest, mis imet on arstid teinud mu lähedastega. Või selle blogi konteksis: kui palju on arstid aidanud spordirajale tagasi neid, kes viga saanud!

Rääkida, et arstid tapavad inimesi – andke andeks!

Vaat, mida mina ütlen: kõik need, kes arste ei usu – ärge siis kasutage nende abi! Parem ongi, saavad need, kes arste usuvad, selle võrra kiiremini vastuvõtule.

Ühte ütlen aga küll täie veendumusega: kõik need, kes on lootnud alternatiivmeditsiinile ja kõigele muule säärasele, on ära surnud – viimane kui üks. Lühidalt: alternatiivmeditsiin ja kõik muud ravimoodused tapavad inimesi. Mõistate?

Foto 1: Priit Pullerits tegemas 2011. aasta sügisel Tartu ülikooli kliinikumis nädalast osalusreportaaži, kuidas töötab tänapäeva meditsiin. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ortopeed-traumatoloog Leho Rips (keskel) jälgimas, kuidas Priit Pullerits (vasakul) sooritab ettenäidatud võimlemisharjutust. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Doktor Leho Rips (vasakul) näitamas Art Soonetsile (keskel) ja Priit Pulleritsule (paremal) võimlemisharjutusi. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Doktor Leho Rips (vasakult) näitamas Viljar Kannimäele ja Priit Pulleritsule (paremal) võimlemisharjutusi. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Märgime maha orientiirid, et vältida lahmimist ja kõvatamist!

Kuidagi ootamatult, meeldivalt ootamatult, on meil vastupidavusalade tasapaksu kõrval tõusnud Haanja100 sarja vedaja Ain-Ivar Tupi ergutusel ja mõtteloo professori Pärtel Piirimäe kaasamõtlemisel ja tuldvõtmisel teemaks midagi särtsakamat, nimelt 200 meetri pikkuste lõikude läbimine joostes. Küsimuse fookus on olnud selles, kus on nii kiirel alal Eesti välja- ja silmapaistvamate võhmameeste võimete piir. Täpsemalt: kas see ikka jääb allapoole 29 sekundit?

Isiklikult arvan, et Cambridge’i ülikoolis haritud lugupeetud professor, vanust 48 aastat, hindab siin oma võimeid üle, kui ütleb, et minu pakutud aeg 28,975 ei tundu väga ulmeline. Tõesti, esmapilgul võib-olla ei tundugi, aga jutt ei ole sellest, et see aeg tuleb joosta ühe korra – jutt on algusest peale olnud sellest, et see aeg tuleb joosta nelja korraga järjest, et 800 meetrit saaks ikka täis ja minu rekord 1,55,9 löödud. Spordiorganisaator dr Holden ütles ju algusest peale, et tema teeb kettaheites kümne heitega maailmarekordi üle saja meetri – kuskilt ei lugenud välja, et ta mõelnuks seda teha tempoga üks heide päevas. Nii lödi ei ole ükski mees! Ikka küllap kümme heidet üksteise järel jutti.

Niisiis, tähelepanu, valmis olla – vähemalt neli 200-meetrist lõiku järjest!

Ma annaks teile ikka mõned orientiirid ka. Näiteks 3. juunil 1989 jooksin Tartus 6x200 meetrit:
26,7 - 26,8 - 26,5 - 26,9 - 26,8 - 26,6 üle kaheminutilise sörgipausi.

Või 2. juulil 1989:
27,7 - 26,7 - 26,2 - 25,9 - 26,2 - 25,5 (!) üle kolmeminutilise pausi.

Kui 200 meetrit jääb väheks, pange üks sada veel otsa. Siin mu 300-meetrised lõigud 5. juulil 1989:
41,9 - 42,3 - 42,2 - 42,1 - 41,7 üle kolmeminutilise pausi. Pulsiks olen randmelt lugenud (ega siis olnud mingit pulsikella!) lõpetades 175, minuti pärast 120 ja kahe minuti pärast 105 lööki minutis.

Või kui teid peaks huvitama 200-st veidi lühemad, 150-meetrised lõigud, siis 12. juulil 1989, palun väga, pärast 8 km krossi:
19,1 - 18,5 - 18,5 - 18,7 - 18,3 üle kolmeminutilise pausi, pulss lõpetades 165.

Nüüd jäi küllap ka suuga tööd tegema harjunuil suu kinni - või hoopis ammuli - ja nad mõtlevad, et oi-oi-oi, sellised ajad on küll joostud korraliku mahuettevalmistuse pealt. Oh ei, minge nüüd! Milleks kulutada aega mõttetult tampimisele!

Aprillis 1989 jooksin 119,5 km, treeningutele kulunud aeg 9:40.
Mais – 83 km, 6:30.
Juunis – 130 km, 10:15.
Juulis – 72 km, 7:35.

Nagu näete, maht ei loe. Loeb kvaliteet!

25. juulil jooksin Käärikul 800 meetrit 1.56,0.

Järgmisel päeval, 26. juulil tegin rahvavõistusel kaks kerget jooksu Tamme staadionil, esmalt 400 meetrit 54,3 (sellest piisas tookord esikohaks!) ja siis poole tunni pärast 1500 meetrit 4.21,2.

Neli päeva hiljem, oma sünnipäeval, jooksin TÜ staadionil 800 meetrit 1.56,79.

Päev hiljem tegin jälle 6x200 meetrit, ajad 26,7 ja 27,6 vahel.

Ülejärgmisel päeval jooksin Tamme staadionil 1000 meetrit ainult võidu peale, esikohaks piisas 2.39,1-st (200 m – 29; 400 m – 61; 800 m – 2.06).

Niisiis, siin on teile orientiirid, kui mõtlete ikka tõsiselt, et suudate läbida 4x200 meetrit neli korda alla 29 sekundi. Seda tahaks kohe näha! Niisama proovijail ja jutupaunikutel mitte tülitada, palun!

Foto 1: Valter Kalami mälestusvõistlused juulis 2018. 800 meetri jooks. Ajaga 1.51,60 võitis Rasmus Kisel, edestades Sten Ütsmütsi 0,05 sekundiga. Kolmandana lõpetas Enari Tõnström ajaga 1.51,99. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2: Naiste 800 meetri jooks kümme aastat tagasi rahvusvahelisel mitmevõistlusel Lasnamäe spordihallis. Kas tunnete, kes on kes? Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 1989. aasta suvel jooksmas Kadrioru staadionil 1000 meetrit, parajasti on käsil viimase ringi tagasirge. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 4: Priit Pullerits tõenäoliselt 1987. aasta septembris TÜ staadionil pärast ajakirjanike kümnevõistluse viimase ala, 1500 meetri jooksu lõppu. Foto: Priit Pulleritsu erakogu

Pullerits: Kaks suurt väljakutset - kas 800 meetri kombo või Rodeo? Valige!

Innustatuna või ironiseerituna Klubi Tartu Maraton kombost on lisaks Ain-Ivar Tupi ettepanekule teha kettaheites kümne heitega maailmarekod üle saja meetri tulnud ka ettepanek, mis on sellest üksjagu raskem: purustada 800 meetri jooksu kombos nelja 200-meetrise lõiguga minu maailma mastaabis mõttetu, kuid tänase Eesti kontekstis üllatavalt kõva 800 meetri isiklik tippmark 1.55,9. Eeltöö on selleks juba tehtud. Matemaatikas vahedamad pead on välja arvutanud, et 800m 1.55,9/4=28,975 200m kohta.

Kui räägime kogenud võhmameestest, kes näinud elus juba üksjagu vett ja vilet, oleks tõesti huvitav teada, kui palju on neid, kes suudavad 800 meetri kombos minu tippmarki lüüa. See tähendab 200-meetriseid lõike kiiremini kui 29 sekundiga. Kahtlen, et ajaloolane Pärtel Piirimäe suudab. Kahtlen ka selles, et sitke ultrajooksja Hannes Veide suudab. Kahtlen, kas terve Eesti peale leiduks kümme üle 40-aastast võhmameest - ülejäänud on poisikesed, varsaaru peas, las kasvavad veel -, kes sellega hakkama saaksid. See on liiga pöörane tempo. Omal ajal sai neid kahesajaseid tehtud 26-28 sekundiga, seega tean, et ega alla 28, isegi alla 29 sekundi need kergelt tule.

Seetõttu lubage esitada veel üks väljakutse.

Mingil arusaamatul põhjusel on siin viimasel ajal osa mehi käima tõmmanud rodeo (fotol paremal). See on puhas Ameerika sport, millel Eestis puuduvad traditsioonid, aga ikka ja jälle on mõni mees küsinud, kus rodeot teha saab.

Endalegi üllatuseks avastasin, et Rodeo - just suure R-ga Rodeo! - ei ole mulle võõras. Tuli meelde, et kaks aastat tagasi sai see tõesti ära tehtud! Ja ma ei püsinud sadulas mitte mõned hädised paar sekundit, vaid ikka palju kauem. Vaadake ise, kui te ei usu!

Foto 1: Hiljutisel kergejõustiku sise-EM-il võitis meeste 800 meetri jooksu 1.46,81ga poolakas Patryk Dobek. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Hiljutisel kergejõustiku sise-EM-il võitis naiste 800 meetri jooksu 2.03,88ga inglanna Keely Hodgkinson. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Rodeo tänavu veebruaris Texases. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma koostasin Eestis seninägematu edetabeli!

Ma polnud juba tükk aega koostanud edetabeleid, mille tegemine on mind kui spordi- ja andmehuvilist ikka ja jälle paelunud. Kunagi 1990ndate keskel, kui peatoimetasin ajakirja Favoriit, võtsin noorte kolleegidega teha Eesti koolide pingerea. Sellele järgnes ajakirjanike pingerida, mis alati tekitas palju furoori, sest seal küsisin juurde, kui palju hindajad kellelegi palka maksaksid. Hilisemast ajast tuleb meelde, et olen koostanud näiteks Eesti kõigi aegade parimate telesaatejuhtide pingerea. Ja loomulikult panen ma iga nädala kodutööde järel oma tudengid kogutud punktide alusel pingeritta, et nad teaks, kui hästi või halvasti neil teistega võrreldes läheb.

Nüüd, viimati, umbes kaks nädalat tagasi tulin mõttele, et panna kokku Eesti poliitikutest parimate avalike väitlejate pingerida.

See on vastutusrikas ettevõtmine, mida üksinda ei tasu teha. Niisiis kaasasin paar asjatundjat, kellega konsulteerisin, keda poliitikutest panna üldse hinnatavate hulka, ning samuti arutasin läbi, millist hindamismetoodikat kasutada. Seejärel koostasime hindamise kriteeriumid ning valisime välja tosin hindajat, et oleks esindatud kompetentsete valdkondade inimesed, kes oleksid erakondlikult sõltumatud, ning vähetähtsaks ei saanud jätta ka seda, et hindajate hulgas oleks piisaval arvul naisi.

Sellised edetabelid on põnevad! Olen nõus, et iga seesuguse edetabeli tulemus on hindajate nägu, kuid tulemus sai sellegipoolest vägagi tõsiseltvõetav. Sellega saate tutvuda siin. 

Kui teil on küsimusi, siis esitage need julgelt kommentaariumis ja ma vastan, ning saatke sinna ka oma arvamus, sest tagasiside on sellisel puhul väga väärtuslik, et kui edaspidi mingit järgmist pingerida teha, saaks see veelgi parem. Ehkki ma ei näe võimalust, et seda edetabelit võiks keegi sisuliselt üksinda, kuigi konsulteerijatele toetudes, minust Eesti ajakirjandusmaastikul paremini teha. Seda mainis ka üks lugupeetud konsultant, kes avaldas imestust, kui põhjalikult on mul kõik läbi mõeldud, et tulemus tuleks võimalikult usutav.

Sõna on nüüd teil!

Keda aga huvitab, mida arvab Eesti üks edukamaid ärijuhte, Graanul Investi juhataja Raul Kirjanen (fotol ülal paremal) praegusest olukorrast ning sellest, mis edasi saab, siis siin on minu intervjuu temaga - väga sisukas ja kaasa mõtlema panev lugemine. Soovitan!

Foto 1: Eelmise valitsuse raskekahurvägi pressikonverentsil: vasakult rahandusminister Martin Helme, peaminister Jüri Ratas ja välisminister Urmas Reinsalu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kes neist on parimad väitlejad? Martin Helme (vasakult), Jüri Ratas, Urmas Reinsalu ja Tanel Kiik valitsuse pressikonverentsil. Foto autor: Tiina Oja, Postimees/Scanpix
Foto 3: Graanul Investi juhataja Raul Kirjanen firma peakontoris puhkepausil. «Elus tuleb energiat täpselt õigesse kohta sihtida, nagu golfiski,» ütleb ta. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas nüüd lähevad suusad tõesti puhkusele ja ratas saab elu sisse?

Eile, teisipäeval, oli hommikul taas suurepärane suusailm. Tööpäeva sissejuhatuseks liuglesin Tähtvere spordipargis ja dendropargis 58 ja pool minutiga 13 kilomeetrit. Rada oli ülimalt hea, tugev ja sile, aga pärast kella kümmet võis juba tasapisi tunda, kuidas päike hakkab lumele mõju avaldama. Ilmselt jäi see selle talve viimaseks ideaalilähedaseks suusasõiduks.

Kas aeg on varsti rattale istuda? Igatahes on mul ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nüüd uus rubriik. Rubriigi pealkiri «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde» räägib ise enda eest. Siin üks õppetund viiest, mida jagas uue rubriigi avategelane Kristi Kuldkepp.

Eelmisel aastal Kuusalu rattarallil, kus jagati ühtlasi välja Eesti meistrivõistluste medalid, sai Kuldkepp grupis ühelt mehelt sõidu ajal sõimata, et kuidas ta julges tema ees pidurdada. Mis siis, et see oli vältimatu, sest muidu juhtunuks õnnetus. Ja ega asi ainult sõimuga piirdunud: mees tahtis teda sõidu ajal pikali lükata.

Sellegipoolest oli Kuldkepp täis otsustavust lõpus medalikohta rünnata. Klubikaaslane andis nõu, et võtku finiši eel raja äärde, sealt pääseb paremini teistest mööda. Seda ta 500 meetrit enne lõppu tegigi. Aga 200 meetrit hiljem, kui kiirus oli 50 km/h, maandus ta selili asfaldile. Üks mees oli ees kukkunud ning tema sõitis talle selga. Kuldkepp nägi, kuidas ta ratas lendab üle tema pea. Siis sõideti talle omakorda tagant otsa. «Šokk oli suur,» sõnab ta.

Kuldkepi ratta jooksud oli n-ö kaheksas, kett maas, juhtraud kõver, jalg valus ja marraskil. Aga ta tuli ikkagi üle lõpujoone. Naiste koondarvestuses sai 5. koha.

Pärast aga tundis, et ei saa kaela keerata; ei saa istuvast asendist püsti. Arstitelgis selgus, et õlg on verine ja alaseljalt nahk maas. Kui Kuldkepp koju Tartusse jõudis, läks ta otsejoones EMOsse. Seal minestas voodil istudes kahel korral. Lõpuks tegid arstid kompuuteruuringu. Vigastusi ei leidnud, küll aga tuvastasid tugeva põrutuse.

Nädal aega ärkas Kuldkepp hommikuti, voodilinad selja külge kleepunud ja juuksed hüübinud verega koos.

Õppetund: iga võistlus on õppetund, kust tuleb teha õiged järeldused, et järgmine kord oskaks situatsioone paremini ette aimata ja targemalt sõita.

Millest veel rattaajakirja viimases, järjekorras juba 26. numbris juttu on?

*Peter Sagani maailmameistri ratas nüüd Eestis. Viies lugu sarjas «Jalgrattad seinal». Kõigepealt tuleb aga ära käia Bergenis aastal 2017.
*Eesti on rattaehitajatele hea paik – kui siin sõidab, siis sõidab igalpool. Liberator, Tuul, Nighthawk, E-Roll jt.
*Kümme Eesti proffi vastavad küsimusele, mis on 2021. aasta eesmärgid? Markus Pajur sai kokku ka Nairo Quintanaga...
*Ajakirjanik Priit Rajalo alustab sarja jalgrattamehaanikutega. Esimene on: Ahto Puu.
* Lugu maastikurattur Martin Loo 16 aasta pikkusest karjäärist – lõpuks hakkasid talle meeldima ka vihm, pori ja kivid.
* Rattaga Piirissaarde. Mööda jääteed.
* Kuidas pandi sel korral kokku rattameeskond Ampler Development Team – seekord poisse lausa neljast riigist.
* Rattaga lumisest mäest alla. Kütiorus.
* Rattaseltskond CC Rota Mobilis. Neist on pikk lugu, aga klubi liikmeks saamise valem jääb ikka saladuseks.

Foto 1: Tartu Tähtvere spordipargi nn Lauri ring. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tänavune Tartu maraton. Foto autor: Kiur Kaasik, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Tanel Kangert selle hooaja rattaga. Foto: Eesti Jalgratturite Liit
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeim number. Kaanepildi edastas ajakirja toimetaja Vahur Kalmre

Pullerits: Kuidas ma sain ülimalt ilusa ja kasuliku suusaõppetunni?

Veidi enam kui nädal tagasi panin ikka täiega puusse, kui arvasin, et nüüd on talveilmad suusatamiseks läbi saanud. Lõppeva nädala keskel tuli aga ilus tali tagasi. Siin ei ole mõtet rohkem sõnu raisata. Vaadake parem videot, mille tegin äsja reedel, selle talve ilmselt parimal suusatamiseks sobival hommikul. Pilvitu. Päike. Külma neli-viis kraadi. Tuul nõrk, puhumas soodsas suunas, kergetel tõusudel selja tagant. Lumi teraline ja pisut jäine. Rada värskelt hooldatud. Ja rahvast kella üheksa ja kümne vahel vähe.

Siiski leidsin Tähtvere dendropargis üles suusatreeneri ja -õppejõu, endise Eesti noortekoondise liikme Allar Kivili, kes näitas, kuidas sõita rahulikus tempos ilusat pikka libistavat uisusammu. Nautige ning siis minge välja ja tehke järele – kuniks suusatalve veel jätkub!

Kel lugemismaterjali väheks jäi, siis siit saate lisa:

minu lugu netikommentaatorite hirmust ja brasiillasest jalgpallitreeneri kaitsjast vandeadvokaat Robert Sarvest;

minu lugu sellest, kuidas koolis õpetatav on matemaatikas, kirjanduses, vene keeles ja kehalises kasvatuses viimase 40 aastaga kõvasti alla käinud.

Foto 1: Allar Kivil suusatamas reede hommikul Tartu dendropargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Suusataja reede hommikul Tartu dendropargis. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Meie omasid pekstakse! Ehk: kas omad teevad Heiki Nabile liiga?

Üks hinnang, mis tuli asjatundja suust asjasse puutuva instantsi suhtes, kõlas nii: «[Kolmetäheline ühendus] on helepruun mädane s***punn.»

See oli nii kõva ja südamest tulnud avaldus, et hakkasin asja uurima ja maad kuulama. Ja vaat, mis ma teada sain.

Põhjus, miks maadleja Heiki Nabi dopingujuhtum läks Harju maakohtusse, ei ole üldse selles, nagu püüaks ta peitu pugeda või dopinguloo lahendamist takistada. Milline väide vastab tõele, sest nagu nüüd teame, oli kohtutee ainus mõte, et tühistataks tema esialgne võistluskeeld. Seal ei ole juttu mingigi protseduuri takistamisest, samuti ei ole vaidlustatud dopingu kasutamise tuvastamise meetodit.

Kuuldavasti oli asi selles, et esialgne võistluskeeld olla juriidilises mõttes ebaõiglane, ebavajalik ja ebaproportsionaalne karistus, mis lisaks rikub WADA koodeksit ja Eesti dopingureegleid ning seda koguni mitmel eri tasandil. Mis teisisõnu tähendab, et kõike, mida on saanud esialgse võistluskeeluga rikkuda, on väidetavalt ka rikutud.

Esimene nõrk koht on selles, kes määras esialgse võistluskeelu. EAD kolleegium, aga peaks määrama EAD-st sõltumatu organ.

Teiseks on esialgne võistluskeeld määratud sama hästi kui automaatselt, põhjenduseks halb analüütiline leid. Kuid esialgse võistluskeelu määramine sõltub sellest, nagu mulle seletati, millist ainet on dopinguproovis leitud – kas määratletud või määratlemata ainet. Kui määratlemata ainet, siis on esialgne võistluskeeld automaatne. Kui määratletud ainet, siis tuleb mängu kaalutlusõigus, mis puhuks kehtib eraldi kord. Selle kohta peab otsuse, nagu mulle seletati, tegema pädev organ ja see peab olema proportsionaalne, mis omakorda tähendab, et selleks tuleb sportlane eelnevalt ära kuulata, mida aga ei ole väidetavalt tehtud, või kuulata ta ära pärast keelu määramist, mida ei ole samuti tehtud. «Diktaatorlik käitumine,» kõlas selle kohta iseloomustus.

Aga lähme edasi. Kui Nabi poolel astus mängu superadvokaat Paul Keres, võttis ka EAD advokaadi, sest senine tegevus oli minu kõrvu ulatunud hinnangul käpardlik.

EAD on minu arusaamist mööda lähtunud sellest, et letrosool, mida Nabi organismist leiti, ei satu organismi juhuslikult. «See on vale ja ebakompetentne seisukoht,» kuulutas mind valgustanud inimene. Ja tõesti, sellest, kuidas letrosool võib organismi sattuda juhuslikult, rääkis Õhtulehele spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik. Kuuldavasti võivat see juhtuda, kui sportlane maadleb näiteks nn räpase sportlasega või kasutab räpase sportlase käterätikut või kasutab jõusaalis räpast atribuutikat. Kui palju letrosooli leiti Nabi organismist, selle kohta andmed puuduvad, kuigi tema esindajad on minu andmeil tahtnud seda teada saada juba 23. veebruarist saadik.

Edasi, Nabi esindajaid paneb imestama, miks avalikustati A-proovi tulemused, kuigi WADA koodeks seda teha ei luba. Tõsi, mäletame, et sama küsimus kerkis ka seoses Kristina Šmigun-Vähi A-prooviga enne Salt Lake City olümpiat.

Tagatipuks, kui EAD kohaldab rangelt enda reegleid, siis kerkivat päevakorda punkt, et esialgse võistluskeelu määramise korral on sportlasel õigus saada menetluse toimik. Siinkohal aga on Nabi meeskond saanud mu allika sõnul vastuse, et seda õigust Nabil ei ole.

«Siin on rikkumine rikkumise otsa, mis reaalselt mõjutab asja sisulist lahendamist,» kõlas minu kõrvu ulatunud resümee.

Aga mis edasi saab? 

Esialgse võistluskeelu osas ei pidavat otsus saabuma enne mai lõppu, mis tähendab, et siis on hilja hakata valmistuma Tokyo olümpiaks. Palju oleneb asjade edasises käigus ka sellest, mida ütlevad laboridokumendid. Minu andmeil ei lase Nabi meeskond asja otsustada EAD distsiplinaarkomisjonil, sest selleks puudub usaldus. Pigem viib Nabi tiim asja edasi CASi. Mis aga kõik kokkuvõttes tähendab, et olümpiale võib kriipsu peale tõmmata.

Seepärast läkski Nabi Harju maakohtusse, mis aga teatas täna, et jätab Nabi avalduse esialgu läbi vaatamata. Nabi meeskonna tagamõte oli, et kui saaks esialgse võistluskeelu tühistada, saaks Nabi vähemasti jätkata olümpiaks valmistumist, kuni selgub ka B-proovi tulemus.

Fotod 1, 2 ja 3: Heiki Nabi maadlemas 2017. aasta MM-võistluste finaalis Türgi esindaja Riza Kayaalpiga. Nabi kaotas. Fotode autorid: 1) imago/Xinhua/Scanpix; 2) ja 3) AFP/Scanpix