Pullerits: Kes propageerib jalgrattasporti tegelikult?

Mõned mehed usuvad, et kui nad koonduvad gruppi ja käivad rattaga ühiselt sõitmas, siis see liigitub rattaspordi propaganda alla. Uskuda võib mida tahes, aga see ei muuda usutavat asja veel tõsiasjaks. Niisiis, miks ei aita jalgrattaga treeningul ja võistlusel sõitmine suurt kaasa rattaspordi propageerimisele?

Ei aita kas või seepärast, et jalgratturid – vaadakem, palun, tõele näkku – on enamikule teistele liiklejatele (ja neid on enamus!) enamasti nuhtluseks. Treeninguil takistavad nad maanteel pahatihti liiklusvoogu, võivad tekitada isegi pinevaid olukordi, eriti kui grupp on pikk ning grupi pea väntab tuuleolude tõttu keskjoone läheduses. Võistluste ajal, näiteks homme ja ülehomme Tartus, panevad nad kesklinnas liikluse kaheks päevaks paljuski seisma. Tuhandete inimeste nädalavahetuse plaanid on seetõttu häiritud. Kas niiviisi võidab rattasõpru tõesti juurde ja kas niiviisi saab suhtumist ratturitesse kujundada soosivamaks?

Edasi: ega neid, kes juba käivad rattaga sõitmas, morjenda enam ükski propaganda. Nemad on n-ö võidetud hinged. Nende nimel pole vaja vaeva näha. Ent arvata, et kui sul on grupis 30, isegi 40 ratturit, siis see on suur propaganda, on sama suur enesepettus, kui järeldada sellest, et kui sul on FBs (ei taha seda Ameerika neetud kompaniid siin täie nimega nimetadagi) sada sõpra ja nendest tervelt pooled näitavad sulle millegipärast ülestõstetud pöialt, siis küll sa oled ikka Eestis popp ja toetatud. Ei ole! Ainus, mida see väljendab, on mõttekaaslaste toetus – ei enamat. Propaganda eesmärk on aga võita uusi toetajaid. Kust need tulevad, kui pidevalt praadida ainult enda ja omasuguste rasvas?

Eksivad need, kes nüüd arvavad, et tahan eelöeldu valguses upitada oma blogi rattaspordi propageerijaks. Jah, küllap see propageerib rattasporti rohkem, kui üksikud maanteel veerevad grupid, aga igal juhul on see propagandatöö nii väike, et pole märkimisväärne. Miks? Sellepärast, et siin blogis käivad eeldatavasti peamiselt vaid need, kes nagunii rattaspordist huvituvad – ehk n-ö võidetud hinged. Neile ei ole vaja midagi propageerida. See tühine propagandatöö kannab võib-olla vilja ehk nende peal, kes satuvad siia juhuslikult, loevad mu reportaaži Jõgeva või Elva rattarallilt, saavad kirjutisest rohkem aru kui niisama raja kõrval jõllitades, mis võistlustel toimub, ja siis tekib neil tunne, et tahaks ka kaasa lüüa.

Kindlasti aitavad jalgrattasõitu propageerida Tanel Kangert ja Rein Taaramäe (vasakpoolsel fotol vasakul), mis siis, et neid näeb Eestis haruharva. Nende roll on Eestis ilmselt kõige suurem. See ei tule ka kellelegi üllatusena. Aga kes võiks hõivata teise koha?

Selleks, et midagi tulemuslikult propageerida, tuleb see asi viia nendeni, kes asjast suurt ei tea ega hooli, ning teha see neile arusaadavaks ja huvitavaks. Lühidalt: tuleb konksu otsa saada neid, kes algul võib-olla konksu poole ei vaatagi. Aga selleks, et neist mõnigi jääks konksu otsa, tuleb jõuda oma sõnumiga massideni. Kes teist on jõudnud oma sõnumiga massideni?

Teiste kohta ei tea kosta, aga enda kohta küll: mina olen jõudnud. Näiteks aastaid tagasi andsin Postimehe vahel mitmekümnetuhandelises tiraažis välja harrastusspordi lisa Maraton, kus ilmusid pikad lood Caspar Austast, Raido Kodaniporgist, Allan Orasest, Grete Treierist (fotol paremal), Margus Merisalust jne. Rääkimata kümnetest muudest rattateemalistest lugudest, millest võiks siinsetele lugejatele olla põnevaim pikk intervjuu Jaan Kirsipuuga ajast, mil ta oli oma tippvormis.

Viimasest ajast tasub kindlasti nimetada üksikasjalist lugu, mis tutvustas põhjalikult jalgratta moodsaid komponente. Kahtlemata mõjus paljudele inspireerivalt mu lugu, kuidas käisin Ameerikas Utah’s üksinda rattaga seiklemas (fotol vasakul) ja mida kõike põnevat tol rattaretkel juhtus. Homme, laupäeval, ilmub Arteris pikk lugu, mis tutvustab ja propageerib algajaile maanteesõitu: mida pidada silmas maanteeratast ostes, kuidas selle rattaga sõbraks saada ning mis moodi kohaneda maanteel grupis sõitmisega. Muidugi on sel lool raske konkureerida mu teise looga, mis paljastab, kuidas Eesti veganid on hakanud ka oma koeri-kasse veganiks tegema – kassid on ju läbi ja lõhki karnivoorid! – ning mida hirmuäratavat see kaasa tuua võib, kuid loodetavasti leiavad tuhanded ka mu rattaloo üles ning saavad lugedes maitse suhu, mida rattasõit tähendab.

Väita seejuures, nagu mõned teevad, et mina olen see, kes on teinud rattasõidule antipropagandat, on – kui tsiteerida klassikut, Mati Alaveri – lapsik, naiivne ja ebaprofessionaalne. Lisaksin omalt poolt: see on pahatahtlik, fakte eirav ja sedasi koguni kuritegelik.

Võtku siin sõna vaid need, kes on minust rattasporti rohkem tutvustanud ja propageerinud.

Foto 1: Tänase Tour of Estonia finiš Turu tänaval. Võidab eestlane Karl Patrick Lauk. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Kas partisanid rajal? Numbrita ratturid mullusel Tartu rattarallil. Ei, ei ole partisanid - rattaralli toimub liiklusele avatud trassil ja seal on absoluutselt igaühel õigus liigelda. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Mullune Tour of Estonia. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 4: Rein Taaramäe ja Priit Pullerits enne mullust ühistrenni juunis Tartu lähistel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/ScanpixFoto 5: Grete Treier. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Utah's Poison Spider Mesa otsas vaateid nautimas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 7: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Utah's Fins & Things rajal vaateid nautimas, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Kuhu küll kaovad Tartu rattarallilt võidusõitjad?

Midagi on tänavusel Tartu rattarallil tõsiselt murdumas. Saabumas on suur pöördepunkt.

Jõgeva rattaralli järel supilauas teatas minust veidi vanem mees, väga kõva sportlane, et on Tartu rattarallil juba kolm korda sattunud kukkumisse ning sel aastal enam starti ei lähe – talle aitab. Raio Piiroja, Eesti jalgpallikoondise kauane kapten, endale viimastel aastatel vastupidavusaladel kõva nime teinud võitleja, kes niisama kergelt ei murdu, ütles mulle, et tema ka enam Tartu rattarallile ei lähe, sest tal on suvel vaja terveid käsi ja jalgu. Juba aastaid varem, nagu ajakirjandus on vahendanud, on Tartu rattarallil kogetud kukkumiste tõttu loobunud seal osalemast maailma tippultratriatleet Rait Ratasepp ja Nõo reaalgümnaasiumi direktor Jaanus Järveoja. Stardinimekirjast ei leia tänavu ka mind.

Kes pole suisa loobunud, on teinud Tartu rattaralli kohta riskianalüüsi ning eesmärgid sellest tulenevalt ümber seadnud. Trismile’i klubi kuulutab avalikult, et neil on palju Tartu rattarallil osaleda soovijaid, kes ei soovi sõita võidu peale, aga tahavad üritusest osa saada, mistõttu nad otsustasid teha oma grupi. «Stardime kuskilt tagantpoolt, sõidame omaette, üldisesse massi sekkumata,» teatab Trismile.

Scanpixi Baltimaade juht Art Soonets on koos Eesti tunnustatud ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsiga pannud kokku samuti oma grupi, kuhu pidavat kuuluma ka Ripsi kuulus kolleeg Madis Rahu ja Võrumaa kõva eraldistardisõitja Olavi Mõts. Nad on lasknud teistest eristumiseks teha endale koguni kollase vesti - vaata veste fotol paremal!

Minu andmeil soovib Ripsi-Soonetsi rong hoida kiirust 30-35 km/h, Trismile on kuulutanud, et nende soovkiirus on 33-35 km/h (olenevalt osalejate võimekusest). Ka Trismile on lubanud selleks, et nad üksteist ära tunneks ja kokku saaks hoida, kanda Trismile’i vormi või Gran Fondo särki/vesti.

Seega on oodata huvitavat duelli, kas enne jõuab Tartusse tagasi Ripsi-Soonetsi või Trismile’i rong.

Huviga ootaks teateid, kas on organiseerumas veel mõni grupp, kes ei taha verepulmas kaasa lüüa, vaid eelistab kulgeda omasoodu, võistlusest hoolimata?

Ja mis veelgi huvitavam: kas peale spetsiaalvestidega nn soomusrongide on formeerumas ka mõni partisanirong? Mul on tunne, et sellises põhjalike muutuste pöörises, mis on Tartu rattarallil pärast aastaid kestnud verepulmi isetekkeliselt toimumas, ei saa seda võimalust sugugi välistada.

Foto 1: Tom Dumoulin ja Vincenzo Nibali Giro d'Italia järjekordse etapi stardi eel. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 3: Ripsi-Soonetsi grupi vestid Tartu rattaralliks. Foto autor: Art Soonets
Fotod 2, 4 ja 5: Giro d'Italia 17. etapp. Fotode autor: LaPresse/Scanpix

Pullerits: Mis elamuse pakkus Elvas täiesti uut moodi sõit?

Ühest ma aru ei saa: pühapäeval oli ilus päikseline soe ilm ja Elva, kus algas keskpäeval rattaralli, on Tartust vähem kui 30 km kaugusel, aga ei näinud neid, kes oleks sinna Tartust rattaga kohale sõitnud. Ikka sõideti autoga. Tõesti aru ei saa: mis teeb vähem kui 30 km lahtisõitu enne võistlust tublidele harrastajatele, et on vaja auto rooli ronida või kõrval- või tagaistmele visata?

Väntasin hommikul Tartust Elvasse ihuüksi keskmise kiirusega 33,4 km/h – mõnuga, pingutamata. Maksimumkiirus oli 56,3 km/h. Aega kulus pisut üle kolmveerand tunni.

Võistluse peakorraldaja Mihkel Reile oli palunud mul võtta enda kanda vastutusrikas ülesanne: hoolitseda kõige viimasena startiva tervisegrupi eest. Arvate, et see on lihtne? Nädala keskel helistasin «Ringvaate» reporterile Hannes Hermakülale, kes täitis sama rolli Kuusalu rattarallil, ja uurisin, mis probleemid tekkisid. Ta rääkis, et mõned tugevad panid kohe algul eest ajama ning tema jäi paari nõrgemaga ning lasi ülejäänutel minna oma teed. Keeruline olukord – mida on kõige õigem ette võtta? Lisaks: kas organiseerida sõit paarides või isekujunevas pundis, kas teha joogipaus või mitte, kas tehnilise rikke korral jääda hädalisega või minna kaasa siiski enamusega – seal on kümneid küsimusi, millele ei ole ühest ja ainuõiget vastust.

Tervisegruppi kogunes lõpuks umbes kakskümmend sõitjat, alates põhikoolipoisist kuni naispensionärini, nii minusuguseid kui kaks korda kogukamaid. Enamik oli maanteerattaga, kuid oli ka kaks maastikurattaga sõitjat. Katsu siis kuldset keskteed leida. Ütlesin, et alustame rahulikult, sest ees ootab pikk vastutuult tõus, panin südamele, et keegi ei teeks järske manöövreid ning kõik hoiaksid rangelt tee paremasse serva, sest meil ei ole saateautot, ning kel tekib mingi mure või raskus, andku sellest kõva häälega julgelt teada.

Jätsin end stardist väljudes kõige lõppu, et vaadata kõrvalt, kuidas olukord kujuneb. Kohe tekkisid mahajääjad – kolmene grupp, siis kaks üksikut sõitjat. Püüdsin neid järele aidata, kuid nad ütlesid, et nemad kiiremini sõita ei jõua ning eelistavad kulgeda rahulikult omaette või üheskoos. Lubasid mul eesmistele ehk enamusele järele sõita. Ka mulle tundus see arukas lahendus.

Selle ajaga, kui järele jõudsin, oli peagrupp lagunenud kaheks. Organiseerisin tagumise osa oma tuulevarju ning vedasin nad tasapisi eesmisele grupile sappa. Esimestel kilomeetritel oli grupi sabas tunda väikesi kõhklusi, tagumised jätsid ohutuse nimel liiga suuri vahesid sisse. Püüdsin neid suunata õigele positsioonile. Üks sõitja tunnistas, et ei taha nimme lähemale võtta, sest ta hea tuttav oli sõitnud hiljuti grupis ning murdnud kukkudes rangluu, mis mõjub tallegi senimaani heidutavalt.

Aga siis, kui grupp keeras kolmandiku maa (kogudistants oli 43,6 km) läbimise järel Tartu-Viljandi maanteele, märkasin, et ilmselt on kindlus ajapikku kasvanud. Kõik sõitsid ilusasti ja ühtlaselt paaris. Ees arendasid neli-viis meest ühtlast tempot. Ise hoidsin rivi lõppu vasakule, tuulest veidi välja, et oleks võimalikult hea ülevaade, mis eespool toimub. Aga toimus väga ilus ja sujuv sõit. Kavilda ürgoru tõusul spurtisin korraks ette, et paluda tempomeistreid, et nad tõusu lõpus tagumisi järele ootaksid, mida nad kiirust aeglustades ka ilusasti tegid. Tõsi, eks sai mõnda sõitjat raskematel tõusudel ka tõugatud, mis käis, kujutan ette, mu ülesannete juurde.

Pärast Tartu-Viljandi maanteelt Elva peale tagasikeeramist läks tervisegrupi sõit juba väga hoogsaks. Kohati kerkis kiirus 40 km/h ligi. Muidugi, eks taganttuul ja kergelt laskuv tee ka toetasid. Aga üleliia kihutama keegi ei hakanud, kõik püsisid kenasti koos. Isekeskis käis väike arutelu, et kas põhisõidu peagrupp, mis startis meist 22 minutit varem, jõuab meile oma teisel ringil enne Elvat järele. Olin andnud korralduse, et kui see peaks juhtuma, peame kinni ja tuleme ratta seljast maha ning võtame ühekaupa nii paremale tee äärde, kui saame, et tagada võistluse ohutus.

Aga ei saanud põhisõidu peagrupp meid kätte. Viimasel neljal kilomeetril hoolitsesin meie tervisegrupi sabas, et kõik mägedest üles saaksid ning grupp püsiks koos. See enam-vähem õnnestus. Tagumisi kriitilistes kohtades pisut tõugates ei saanud meie grupi esimesed tagumistest isegi sadat meetrit eest. Finišitõusul jätsin end kõige lõppu, et kõik, kes me grupis sõitsid, enne mind üle lõpujoone jõuaksid. Kapten lahkub ju rajalt viimasena.

Mul kulus 43,6 km läbimiseks 1:32.26. Endomondo näitas mu keskmiseks kiiruseks 28,35 km/h. (Võrdluseks: Kuusalus sai tervisegrupis kiireima aja Valdek Rohtma, kelle keskmine tuli 33,14 km/h – tema sõitis üksinda eest ära, nagu Elvas sõitis üksinda eest ära Heiki Pensa, kes lõpetas neli ja pool minutit enne peagruppi.)

Pärast sõitsin rattaga üksinda koju tagasi. Rahulikult, sama kiiresti nagu tervisegrupiga – 28,3 km/h. Aga terve tee puhus ka päeva peale tugevnenud vastutuul.

Järgmisel päeval kirjutasin seoses Tanel Kangerti õnnetusega Postimehe arvamusküljele karmi kolumni «Langenu jääb üksi» – vaadake, kuidas tuleb siduda sport ja poliitika.

Fotod 1-5 ja 7: Giro d'Italia 15. etapp. Fotode autor: LaPresse/Scanpix
Foto 6: Tartu rattaralli 2014. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Uskumatu, aga tõsi: kuidas ma Jõgeva rattarallil ihuüksinda grupil pikalt eest ära sõitsin!

See manööver, mille Jõgeva rattarallil ette võtsin, kui sõidetud sai kuraditosin kilomeetrit, tuli kõigile teistele ootamatult. Noid teisi, kui stardiprotokolli vaadata, oli üle saja. Kuid mitte keegi noist, absoluutselt mitte keegi, ei söandanud/jaksanud/tahtnud/soovinud/julgenud reageerida.

Aga algust, mis seal salata, kartsin. Tegin soojenduseks tutvust esimeste kilomeetritega ning avastasin oma õuduseks, et raudteeviaduktilt mahasõidule järgneval ringteel, kus senisel neljal eelmisel Jõgeva rattarallil on stardijärgset pooltteist kilomeetrit rahustav kohtunike auto eest sõitnud ning on saanud kiiruse üles kruvida, on insenerid korraldanud pesuehtsa euroremondi. Laskumise all ringteele sisenemine on kitsas, nii et suuremad autod ei mahu sinna äragi, lisaks on sisekurvi laotud ohtlikud kivid ning tagatipuks on tegemist vaat et ligi 90-kraadise terava pöördega. Lühidalt: too on koht, kus saaks võistlejate ridades teha tõhusat harvendustööd.

Seadsin ratta stardis esiritta ja küsisin siis enda kõrval Pelotoni sõitjalt Meelis Leidtilt, kellest kirjutasin talvel ajakirja Ma Olen Jalgrattur pika loo, et ei tea, kas peaks hoopis kõige taha kolima, äkki on sealt toda ringteed läbida ohutum. Ega Leidt osanud ka muud kosta, kui et pean ise otsustama, aga siis pani käe õlale ja ütles: «Võta lõdvalt.» Jäin esijoonele edasi.

Aga kui kohtunike autot, mis võistluse algfaasis ringtee eel kiiruse hästi vaikseks võttis, ees poleks olnud, siis vean kihla, et nii mitmelgi mehel oleks võistlus seal otsa saanud. Ja valusalt.

Lendstart ei läinud sedapuhku liiga lennukaks, mis sobis. Ka pärast Jõgeva-Mustvee maanteelt Kuremaa peale keeramist ei kruvitud tempot ülemäära tugevaks. Ometi suutsid mõned mehed tekitada juba 7. kilomeetril olukorra, kus pidurid vilistasid, minu ees sõitjal hakkas ratas alla tantsima ning keegi lasi üle grupi kuuldavale t-tähelise roppuse. Eks too olukord oli tingitud sellest, et tempo oli valdavalt pärituules enamikule vastuvõetav ning grupp veeres laialt üle asfaldi, servast servani.

Kui lähenesime Kuremaa ristile, pedaalisin end vasakult grupi peasse. Kolm meest olid saanud 20-30-meetrise edumaa, siis tuli minu kannul peagrupp. Vähemasti kaks meest õpetasid pöörde järel sõbralikult, et tuleksin rivis tuule käest rohkem varju. Aga eelistasin hoida endale rohkem vaba manööverdamisruumi, ja seda leiab ennekõike ikka tuulepoolsel küljel.

Kuremaa väiksel tõusul olin endiselt grupi peas, 6.-7. positsioonil. Püüdsin seda säilitada. Tunne oli hea, sest alguses polnud põhjust kopse tagurpidi tõmmata, kuigi terve nädala jooksul olin saanud ratta selga vaid üheainsa korra, kui käisin A&T Spordi kaupluses, et seal rehvid korralikult täis löödaks ja ketile õli ka tilgutataks – siis kohe koju tagasi. Veel reedel, päev enne võistlust, pidin käima Pärnus, kus mul oli suur kahetunnine püstijalaettekanne, mida olin terve nädala põhitöö kõrvalt ette valmistanud. Aga võistlus selleks hea ongi, et saab vaimsed ja intellektuaalsed pinged maha jätta.

Ja siis, pärast Kuremaad, kus mõlemal pool teed laiuvad suured lagedad põllud, nägin, et ees vahetusid vedajad, kuid meeste liigutustest ei kumanud seda indu, et paneks nüüd. Märkasin, et grupi peas valitses kummaline nõutus. Ja siis märkasin enda ees meeste vahel väikest pragu. Pärast poolesekundilist kaalumist ajasin tagumiku sadulast püsti ning tüürisin end prakku, ja niipea kui sinna jõudsin, tegin mitu veelgi teravamat vändapööret. Et puhuks sellele sõidule ikka elu sisse!

Aga silmanurgast tajusin, et keegi ei võtnud vist vedu. Kuigi keegi siiski hõikas, et «Pullerits läheb!» – aga hõikeks see jäigi. Ei kuulnud ma enda taga kellegi ratta veeremist.

Kui veendusin, et keegi kaasa ei tulnud, tõmbasin vasakule tee äärde ja lasin jala enam-vähem sirgu ning võtsin pudeli ja hakkasin jooma. Mõtlesin, et eks ootan siis teisi järele. Aga ei olnud kellestki tulijat.

Panin pudeli korvi tagasi, haarasin juhtraual alt kinni ja võtsin üksinda tempo üles.

Kui keegi arvab, et üritasin tõemeeli üksinda grupil eest ära sõita, siis pean teda kurvastama: selge see, et varem või hiljem hakkab grupp tööle ja saab mu kätte. Põhjus, miks sellist manöövrit teha, on hoopis milleski muus.

Põhjus on selles, et võistlus tuleb endale huvitavaks teha. Tegemist on ju ikkagi sportliku meelelahutusega. Ka Tanel Kangert on teleintervjuus öelnud, et on temagi meelelahutaja, ei miskit enamat. Vahe on selles, et tema võib lahutada lisaks endale tuhandete teiste meeli – aga vähemalt on mul seegi võimalus, et saan lahutada iseenda meelt. Mõelge ise, mis mõte sel on: minna võistlusele ja sõita see lõpuni nii, et sa isegi ei ürita mitte midagi, lihtsalt kulged anonüümse massi sees anonüümsena lõpuni – andke andeks, mind see küll ei eruta.

Niisiis, atrõõv!

Hoidsin kiirust 43-44 km/h peal ja heitsin kilomeetri järel pilgu üle õla. Johhaidii – vahe grupiga oli ainult suurenenud. Panin sama tempoga edasi. Või isegi kiiremini, sest gruppi saatev mootorrattur saatis grupi kus kurat ning hakkas oma kiirust minu järgi sättima.

Ligi kaks kilomeetrit atrõõvis – ja jälle pilk selja taha. Mis toimub?! Grupp näis olevat jäänud veelgi kaugemale. Välkkiire pilguga hinnates sadakond meetrit. Ja-jaa, ma saan aru, et kindlasti oli neid, kes lasid grupis peenikest naeru, et eks näis, kui kaugele see Pullerits üksinda läheb – kuigi pärast finišis rääkisid mitmed mehed, et vähemalt avalikult ei olnud küll keegi oma mõtteid sel teemal kuulutanud –, aga sellele vaatamata oleks oodanud, et grupp hakkab ka ükskord kiiremini sõitma. Seal oli ju mitmeid tugevaid tiime, nii Peloton kui CFC kui Dünamo – noil kõigil oli põhjust jalad kõhu alt välja võtta.

Kuulge, mehed, ega ma nüüd nii pikalt ka mõelnud seda atrõõvi teha, mõtlesin endamisi. Hakake ometi liigutama!

Ligi kolm kilomeetrit lasi grupp mul ihuüksinda atrõõvis olla. Siis tuli tagant nagu tige parm herilasi. Ja neelasid mu alla. Aga olla 50 kilomeetri sõidust, kuhu hommikul end pikalt distantsilt ümber registreerisin, ligi kolm kilomeetrit atrõõvis – see on ikkagi pea kuus protsenti kogu sõidu pikkusest. Kui nii asja vaadata, siis polegi seda vähe.

Nüüd oli järgmine ülesanne Luua ja Palamuse vahelise suure oru tõusuks end ette valmistada. Pärast Palamuselt väljumist, kui rada kergelt tõuseb, võtsin taas vasakule, tuulepoolsele küljele ning hakkasin ettepoole pressima. Kuid seda rumalust enam ei teinud, nagu eelmisel aastal ülemäärase enesekindlusega, kui läksin seal pikal sõidul peagrupi ette ning tõmbasin end enne tõusu nii raskesse seisu, et oleksin tõusul grupist peaaegu maha jäänud.

Seekord tuli tõus palju kergemalt, kuigi paaril korral pidin eessõitjate taha takerdudes pidurdama, mis vajalikku hoogu ja inertsi maha tõmbas. Samas tundsin istmikunärviga, et küllap on üksjagu sõitjaid juba tagant maha pudenenud.

Pikkjärve tõusul tekkis väga ärev olukord. Grupp oli peaaegu üles jõudnud ja selle pea hakkas keerama paremale, Kaarepere poole, kui vasakult tuli puude tagant ühtäkki laia kopaga traktor. Hirmsad karjatused kaikusid üle grupi. Õnneks oli traktorijuht ilmselt kaine ja ka piisava reaktsioonivõimega, nii et tõmbas kohe tee äärde. Kuid ega seal palju puudunud, et mõned mehed oleksid oma ratastega laias kopas maandunud.

Pärast Pikkjärve-Kaarepere vahelise viadukti eest läbi sõitmist tuli hakata end ette valmistama teiseks tõsiseks tõusuks. Sain hästi tuulde kahele Pelotoni sõitjale, kel näis olevat sama plaan ning kes aitasid mind pahaaimamatult korralikule positsioonile. Üllatuseks nägin, et pikal tõusul keegi ei ründagi, ning sain sealt üles ilma igasuguste probleemideta. Taastusmisaega polnud vajagi. Selleks, et laskumisel ohutust säilitada, hoidsin taas vasakule, kus oli rohkem ruumi – aga ka vähe tuulevarju. Kuid seda polegi laskumisel eriti vaja.

Senimaani, hoolimata suurtest hirmudest, mis mulluste kukkumistega seoses nüüd grupisõidus paratamatult kaasnevad, olin korralikult hakkama saanud. Ent oletada võis, et niiviisi talutavalt see sõit ei jätku, sest grupp oli endiselt liiga suur ning ilmselt hakkavad meeskonnad seda lammutama.

Õigesti oletasin. Palamuselt lagedate põldude vahel küljelt puhuva vastutuulega Kuremaa poole sõites hakkasid kõvemad mehed ees innuga tööle. Olin selle instinktiivselt ära tajunud ning nihkunud ajaks, mil Palamuse-Kuremaa vaheline lõik, kus vasakul, sõidupoolsel küljel külvasid segadust ja pinget arvukad sinna parkinud autod ning seal jalutavad inimesed – ei saanudki aru, mis asju nad seal ajasid –... tahtsin öelda, et olin nihkunud tuulepoolselt küljelt palju rohkem ettepoole. Tundub, et seal jäid nii mõnedki maha, sest rivi tõmmati pikaks. Sain ilusasti suurekoguselise Meelis Kaare (nr 120) selja taha, kes aitas vahepeal juba pisut eest veerenud grupi pea enne metsade vahele suundumist kinni püüda. Kuid võis eeldada, et see rahunemine, mis mõneks ajaks tekkis, on vaid vaikus enne tormi.

Pärast Kuremaa lähistelt tagasi Jõgeva poole keeramist tõmbasid esimesed küljelt puhuvas vastutuules kiiruse üles. Taas venis grupp vasakul pikaks riviks. Ent seekord polnud ma olnud piisavalt hoolas. Olin, tunnistan, lohakas, kuigi tean juba varasemast, et see on koht, kus üritatakse osasid maha raputada, sest seal on tuul olnud enamasti ebasoodne ning rada läheb kergelt vastumäge. Oleksin pidanud tegema sama, mis ses samas kohas võistluse alguses – ehk aegsasti ettepoole manööverdama. Ühel hetkel tuli vahe sisse ja – head aega!

Kuid ausalt ja siiralt: ega ma kurvastanud. Esimene tõsine grupisõit pärast mullusuvist rangluu ja viie roide murdu oli niigi olnud psühholoogiliselt kurnav. Olin aegsasti otsustanud, et kui grupiga finišisse tulen, siis hoian targu tahaotsa ega lähe trügima. Nüüd seda muret enam polnud – sest polnud neid, keda grupifinišis karta.

Nüüd tuli ise lõpuni pressida. Jäänud oli kümme kilomeetrit. Algul suutsin tempot päris hästi hoida, sest umbes kaks kilomeetrit, k.a pikk paremale kaarduv tõus, ei läinud vahe ees kihutava grupiga sugugi märkimisväärselt suuremaks. Taha igaks juhuks ei vaadanud – mida see teadmine andnuks, kui kaugel järgmised on?! Olin end pannud valmis kümnekilomeetriseks eraldistardisõiduks.

Umbes 6 km enne lõppu püüdsin kinni CFC sõitja Marko Kotkase (nr 217), kes oli samuti maha jäänud. Hüüdsin, et lähme nüüd, aga ta tunnistas, et on omadega küpse, ei jõua. Sealsamas lähedal tõstis veel üks CFC võistleja oma purunenud rehviga ratta Järva-Jaani klubi saateautosse. Niisiis, oli teisigi pudenejaid. Aga alla andmine oli küll viimane asi, millele mõtlesin.

Kilomeeter enne Mustvee maanteele jõudmist vurasid mulle tagant järele kolm sõitjat. Kõige ees tugeva kehaehitusega Jako Leidorp (nr 160), tema kannul kaks noort Pelotoni poissi, Markus Leidt ja Cristen-Evary Sarapuu-Sikka. Kuna olin viis kilomeetrit ihuüksinda rüganud, seadsin end nonde sappa. Nii oli ju ka kõige õiglasem. Aga noortele meestele oli tempo ilmselt piiripealne, nad lasid Leidorpil üksi vedada. Liiati ei ilmutanud Leidorp väsimuse märke.

Gruppetto finišis sain napilt kolmanda koha. Aga pärast finišeerimist sain ratturina oma elu kõige suurema komplimendi, kui üks kogenud CFC helesinises vormis sõidumees – ei, sedapuhku mitte Jaan Kirsipuu, aga ta oli seal kõrval, medal kaelas (medali said kõik lõpetajad), nii et ta võib kinnitada tema klubikaaslase öeldut – ütles, et kui ma igasuguste muude aladega ei tegeleks, näiteks suusatamisega, võiks minust saada igati korralik jalgrattur.

Aitäh! Ainuüksi selle lause pärast tasus Jõgeva rattarallile tulla. Protokolli läks mul 90 lõpetaja seas kirja 25. koht. Protokollis esitatud aegu ei tasu aga uskuda, sest ajavõtusüsteem ütles vahepeal üles. Näiteks Leidorp ei lõpetanud minust kindlasti 42 sekundit varem, sest lõpukurvi sisenedes olin temast ehk viis meetrit maas. Heal juhul edestas ta mind paari sekundiga, Mu Endomondo näitas mu ajaks 1:23.24, kusjuures unustasin selle lõpus kinni lüüa, nii et tegelik aeg võis ligi pool minutit veel kiirem olla.

Finišis pidin vastama kommentaatori küsimusele, kas nädala pärast Tartu rattarallile lähen. Ei.

Supilauas tunnistas keskealine ääretult sportlik mees, roheline särk seljas, et tema ka enam ei lähe. Et tal on samuti neist kukkumistest Tartu rattarallil küllalt.

Foto 1: Laupäevane Jõgeva rattaralli. Foto autor: Aldis Toome
Foto 2: Nairo Quintana Giro d'Italia 14. etapi stardi eel. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 3: Giro d'Italia 14. etapp. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 4: Giro d'Italia 14. etapp. Foto autor: LaPresse/Scanpix 
Foto 5: Giro d'Italia 13. etapp. Foto autor: LaPresse/Scanpix 
Foto 6: Giro d'Italia 13. etapp. Foto autor: LaPresse/Scanpix 
Foto 7: Giro d'Italia 13. etapp. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 8: Giro d'Italia 14. etapp. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 9: Giro d'Italia 13. etapp. Foto autor: LaPresse/Scanpix 
Foto 10: Giro d'Italia 14. etapp. Foto autor: LaPresse/Scanpix 
Fotod 11 ja 12: Vahur Valvas võidab Jõgeva rattaralli. Fotode autor: Aldis Toome 
Foto 123: Laupäevase Jõgeva rattaralli paremad autasustamisel. Foto autor: Aldis Toome

Pullerits: Kas ässade trikkidest tõuseks nädalavahetuse kahel rattasõidul kasu?

Laupäevasel Jõgeva rattarallil on olukord hirmus pinevaks muutunud. Lisaks Gert Jõeäärele, Alo Jakinile, Silver Schultzile ja Kristjan Oolole on pika, 110 km võistluse nimekirja ilmunud ka Martin Laas ja Norman Vahtra, Mihkel Kalja ja Allar Karu, Vahur Valvas ja Karl-Arnold Vendelin, ja ma ei julge välistada, et stardihommikul vaatavad Jõgeva kesklinnas vastu veel mitmed kõvad mehed. Kujutan ette, milline tamp seal peale pannakse, kui viaduktilt maha sõites algust rahustav mootorrattur eest kiirendab. Eelmisel aastal võtsin riski ja spurtisin kohe kümnendale positsioonile, aga me kõik mäletame vägagi hästi, millega see kõik teise 30 km pikkuse ringi algul küljetuules lõppes.

Ei tea, kas neist kiirendustest, mida ma üksildasel Kupliplatool salatrennina liiva sees tegin, võiks mingit kasu tõusta?

Midagi tuleb Jõgeva rattaralliks igal juhul välja mõelda. Spordis saab ju igasugu imetrikke teha. Te ikka lugesite möödunud laupäeval Arteris mu rohkete näidetega lugu, kus teiste hulgas rääkisid oma kentsakatest juhtumitest võistlustel Rene Mandri, Erki Pütsep, Riho Räim, Indrek Rannama, aga ka Jaak Mae ja Raio Piiroja? Olid nood alles naljakad intsidendid, kas polnud?

Loo ilmumise päeval helistas mulle Eesti endine tipp-pikamaajooksja Rein Valdmaa ja meenutas, kuidas ta käis 1980.-1990. aastate vahetusel omal algatusel Berliinis poolmaratonis võistlemas. Algul pidi ta Berliini sõitma koos vennaga, aga vennal virutati välispass ära ning sedasi tuli Rein Valdmaal sõita Saksamaale üksinda.

Võistluspäeva hommikul läks Valdmaa oma saksa sõpradega starti. Kuna stardini jäi piisavalt aega, jättis ta võistlussärgi ja -numbri saksa sõprade autosse. Enne leppis nondega kokku, et tuleb oma asjadele viis minutit enne starti järele. Vähemalt nii Valdmaa arvas, et leppis kokku.

Saksa sõbrad arvasid ilmselt teisiti. Igatahes kui Valdmaa kokkulepitud ajaks nende auto juurde ilmus, ei näinud ta seal ühtki tuttavat nägu. Ju oli ta sakslastega ikka üksteisest mööda rääkinud.

Mida sa, hing, nüüd hädaga teed?! Numbrita ju starti ei pääse.

Aga Valdmaa ei kaotanud pead. Venna number pidi ju olema endiselt numbrite väljastamise lauas. Peaasi, et numbreid nii vahetult enne starti vaid välja antaks.

Anti küll. Valdmaa kinnitas venna numbri oma soojendussärgile ja tegi lõpuks eduka jooksugi. Läbis poolmaratoni 1:08.09ga, mis oli vaid tosin sekundit nõrgem tema 1986. aastal püstitatud isiklikust rekordist. Aga protokolli läks mõistagi kirja venna nimi. Kui keegi tolle vana protokolli Saksamaalt välja otsiks, täieneks Eesti kõigi aegade poolmaratoni kolmas kümme nimega, kes ei peaks sinna kuuluma. Seni pole keegi seda teinud. Praegu on ainus seda fakti kinnitav dokument teadaolevalt vaid Valdmaa valduses.

Ma ei ütle, et Valdmaa sunnikäigul tehtud trikist peaks Jõgeva rallil kuidagi snitti võtma, aga midagi tuleb välja nuputada, et ei juhtuks seal see, mis juhtus mullu.

Muidugi on veel üks võimalus. On võimalus teha nii, nagu on otsustanud tänavusel Tartu rattarallil teha Raio Piiroja. Ta on nimelt otsustanud, et tema sinna sõitma ei tule. Kui küsisin, miks, vastas ta mulle lihtsalt: «Mul on suvel ka terveid käsi ja jalgu vaja.»

Kas Piirojat, kompromissitut võitlejat, kes murdnud sportides peaaegu sama palju luid nagu Mart Poom, Eesti kandidaat esiluumurja kohale, saab süüdistada argpüksluses? Ei, ei saa. Parem karta, kui kahetseda.

Tegelikult, kui rahulikult järele mõelda, on Piiroja mõte ju väga hea.

Võtame siis rahulikult. Pühapäeval on mul ülesanne juhendada ja kontrollida Elva rattarallil tervisesõidu rühma. Aga enne seda tuleb lahendada Jõgeva rattaralli küsimus, ja lahendada edukalt. Ainult ei tea, kuidas...

Foto 1: Kuskil selles grupis sõidab Tanel Kangert mullu Abu Dhabi tuuri võidu poole. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Katjuša meeskonna sõitjad tänavusel Giro d'Italia tuuril. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 3: Ratturid Giro d'Italial järjekordse etapi stardi ootel. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 4: Näide jootmistehnikast Giro d'Italial. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 5: Lõpuheitlus etapi võidu eest Giro d'Italial. Foto autor: LaPresse/Scanpix

Pullerits: Millise jõulise sõnumi edastasin Eesti suusatajatele nende karukoopas?

Olin just Otepää külje all Marguse spordibaasi fuajees koos endise jooksumehe Tiimar Lainega istet võtnud, et kuulda, kuidas läheb ta pojal, juba mitu aastat Austrias treenival Eesti mäesuusalootusel Tormis Lainel, kes sai talvel Euroopa noorte olümpiafestivalil suurslaalomis 18. koha, kui baasi uksest astus ühtäkki sisse Jaak Mae. Surus käe mulle tervituseks pihku. Küsisin, mis teda küll Eesti Suusaliidu kevadseminarile kohale tõi. Mae vastas, et tuli mu ettekannet kuulama. Tunnistasin, et vaevalt mul on öelda talle midagi uut – eriti pärast meie legendaarset, Vahur Teppani korraldatud rohkem kui tunnipikkust debatti paar talve tagasi Tartus Wilde tervisekohvikus. Mille peale Mae aga kostis: «Staarajakirjanikku oleme valmis kuulama tundide kaupa.»

Tiimar Laine, kellelt jõudsin vahepeal uurida, kellele ta üürib oma maja Šmigunide elamise kõrval Tehvandi suusastaadioni vastas, ütles, et saabus samuti mind kuulama. Ja paari minuti pärast saabus ka teaduste doktor, kõva rulluisutajana tuntud Jarek Mäestu, kes samuti väitis, et tuli kohale minu ettekande pärast. Ettekande pealkiri oli «Ajakirjanik – sportlase sõber või vaenlane».

Viiendana ilmus fuajeesse Jaanus Teppan, Eesti suusakoondise peatreener. Aga tema, erinevalt teistest, astus välja seminariruumist. Aeg oli nimelt tiksunud nii kaugele, et pidanuksin juba alustama, aga eelmine kõneleja polnud veel lõpetanud. Too kõneleja oli Team Haanja liige ja kõneisik Aivar Rehemaa (fotol paremal).

Rehemaal oli väga hea ettekanne, kiitis Teppan, mistõttu kuulajad muudkui küsivad ja küsivad. Tõlgendasin seda kiitust kui Teppani püüdu latt võimalikult kõrgele asetada, mida talle ka väljendasin. Rehemaast, tunnistan, poleks osanud konkurenti karta.

Igatahes kui viimaks, ligi 20 minutit ettenähtud ajast hiljem alustada sain, ütlesin kuulajaile, et esmalt tuleb kokku leppida, mis ajaks pean lõpetama – korraldaja oli eraldanud mulle tunni, millest 20 minutit oli Rehemaa endale võtnud –, sest minu esinemine oli kolmepäevase seminari avapäeva viimane ning ma ei soovinud teiste inimeste reede õhtut rikkuda. Lisasin, et nagu fuajees märgiti – jättes allika pieteeditundest salajaseks –, siis Rehemaa jäi liiga pikalt rääkima, nagu on sageli tavaks, et ta jääb liiga kauaks ka rajale. Kuid minu üllatuseks ei kannustanud kuulajad mind takka. Nad olid saanud väiksel vaheajal võileiba süüa ja kohvi juua – millest mõlemast ma loobusin, et mitte kompromiteerida oma sõltumatust – ning näisid olevat valmis, millega omalt poolt neid kostitan.

Rääkisin paar õpetlikku, fotodega illustreeritud lugu sportlaste ja ajakirjanike suhetest, näiteks sellest:

- kuidas ma selgitasin välja, kas Kristina Šmigun ütles pärast 2001. aasta Lahti MMi ebaõnnestunud võistlust, et «isa on üks sitapea» või «ise olen üks sitapea»;
- kuidas sain teada, kui palju läks EOK-le maksma Kristina Šmiguni esimese olümpiavõidu auks korraldatud pidu Torino olümpial;
- miks Mati Alaver noomis mu Torino olümpialt kirjutatud ühte lugu kui lapsikut, naiivset ja ebaprofessionaalset (Alaveri probleem, nagu selgus, oli ühes Tarvo Kiudma öeldud lauses, mille ma lehte panin);
- miks Pavo Raudsepp süüdistas mind oma suusakarjääri lõpetamises ja kuidas minust sai varsti hoopis inimene, keda ta siiamaani nimetab oma treeneriks, kõige paremaks muide;
- miks isegi peaministri ametis Andrus Ansipil oli Tartu maratoni lõpetamise järel põhjust mind kui ajakirjanikku peljata.

Õpetlikud lood pidid võtma ettekandest kolmandiku. Teise kolmandiku olin kavandanud oluliste postulaatide esitamiseks ja põhjendamiseks ning viimase kolmandiku jätnud küsimuste esitamiseks. Kui aga jõudsin postulaate tutvustades punktini, mida illustreerisin looga sellest, kuidas Alaveri ja suusaliidu infoblokaad Andrus Veerpalu kasvuhormoonikaasuse eel kujundas ajakirjanikes mittepoolehoidva suhtumise süüalustesse, sest neile valetati ja puhuti hambasse, algas küsimuste-vastuste voor iseenesest.

Ma ei saa siin öelda, kes küsis mult mida, sest see ei olnud siiski avalik üritus. Kui ma sellest räägiksin, ei julgeks keegi enam mind kusagile esinema kutsuda ega ammugi mitte midagi küsida. Nii palju ütlen, et küsimused olid head, teravad, kohati ründavad, mis aitasid arutelu hoida põneva ja intrigeerivana. See, et aeg läheb ettenähtust kõvasti üle, ei häirinud enam kedagi. Olin ise see, kes tuletas peagi meelde, et ametlikult on mu aeg täis, mina teid kinni hoida ei saa – aga või see kellegi entusiasmi jahutas!

Eks muidugi võis kuulajail olla põnev. Ma ju ütlesin neile, et nii nagu igal ajakirjanikul on selles süsteemis, mida ta tööasjus jälgib, oma allikad peidus, nii on nad mulgi. Kinnituseks rääkisin neile ühest seitsmeleheküljelisest suusaliidu suure koosoleku protokollist, mis mulle meilitsi edastati. Loomulikult tekkis küsimus, kes oli mu allikas. Ütlesin, et ausõna, ma ei tea, sest protokoll saadeti libakontolt, ja isegi kui teaksin, siis ei reedaks oma allikat mingil juhul. Mille peale keegi kuivalt märkis, et võib-olla istub see inimene siin meie seas. Lisasin igaks juhuks, et ärgu arvatagu, nagu oleks too mu ainus allikas.

Ühte asja ütlesin kuulajaile küll ausalt ja avameelselt. Seda kuulates, panin tähele, jäi auditoorium eranditult väga vaikseks. Ütlesin, mis on minu arvates Team Haanja probleem. Kuulajate seas olid nii Aivar Rehemaa, Anti Saarepuu kui Tõnu Seil – kõik mehed, kes on Team Haanja ümber käiva maadejagamisega pidanud ajakirjanduses selgitusi jagama.

Niisiis, esiteks: probleem on selles, et treeneri ja sportlaste väljaöeldud eesmärkide ja saavutatud kohtade vahel haigutab suur lõhe. Ehk sõnad ja tulemused ei lähe kokku. See, ütlesin, paneb ajakirjanikke kahjuks kibedalt muigama. Ja teiseks: probleem on selles, et Team Haanja kohal ripub endiselt Mati Alaveri vari, ja koguni nii tugevasti, et Saarepuu näib olevat üle võtnud Alaveri mõned maneerid, näiteks meeste tulemuste suureks rääkimise, kuid need pole siiski Mae ja Veerpalu ajad, kus ka 7. kohta sai esitleda kordaminekuna – ja seda usuti. Kusjuures eriti kummaline on see, lisasin, et kui ajakirjanikud on Alaveri käest midagi küsinud, on nad pidanud kuulma, et valelt mehelt küsivad, sest Alaver pole Team Haanjas keegi, tema on lihtsalt ühe Kasahhi suusataja treener. Keda siin jälle lollitatakse, esitasin retoorilise küsimuse. Ja rääkisin, et tean väga hästi, et Alaver peab Team Haanjaga regulaarselt koosolekuid; ja tuletasin meelde, et kui oli eelmise hooaja avamine Tallinnas mändide all, jälgis avamisüritust eemalt ka Alaver, ning küsisin taas: kui ta Team Haanjaga seotud ei ole, siis mis asja oli tal tol päeval Mustamäe mändide alla Team Haanjat eemalt piidlema tulla? Eks need detailid kinnitasid kuulajaile, et jutud allikatest suusatamise sisestruktuurides ei ole mingi bluff.

Kui küsimuste-vastuste voor lõpuks läbi sai ja seminari korraldaja esimesele päevale joone alla tõmbas, õnnestus veel eraviisiliselt vahetada infot Eesti jooksualadel kahtlustatava dopinguäri teemadel (vestluspartnerit ei paljasta). Lahkusin Marguse baasist ühe viimasena, kõrvuti Maega. Meil oli, teadagi, millest rääkida – jalgrattasõidust. Laupäeval ootab ju Jõgeva rattaralli ning pühapäeval Elva rattapäev, kus peab juhtima ja juhendama tervisespordigruppi.

Foto 1: Jaak Mae saab 1999. aasta kevadel BMW. Foto autor: Krista Väli, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa mullu jõulude eel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: EOK president Mart Siimann kirjutab Kristina Šmigunile olümpiavõidu puhul Torinos välja tšeki. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Mati Alaver suusahooaja avaüritusel 2010. aasta hilissügisel. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Anti Saarepuu Otepää MK-etapi eelsel sprinditreeningul. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Mati Alaver ja Anti Saarepuu Eesti meistrivõistlustel 2016. aasta jaanuaris. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Scanpixi pildiarhiiv väidab, et pildil on Jaak Mae mullusel Tartu rattamaratonil - tõepoolest, ninaklamber tuleb tema hiilgepäevadest tuttav ette -, kuid võistluse protokoll ütleb hoopis, et nr 215 all võistles Aivar Lipp. Kes nüüd tõestab, et siin on võisteldud ikka enda nime all? Kui ikka silmi näha pole, kui need on peidetud tumedate prilliklaaside taha, on väga raske tõestada, et pildil on Jaak Mae või pildil ei ole Jaak Mae. Huvitav, kuidas korraldaja tuvastab, et pole toimunud reeglite eiramist ja protokollis on õige mees või ei ole vale mees? Foto autor: Elen Kontkar, Õhtuleht

Pullerits: Milline distants valida rattaralliks?

Kas teate, kes õhtuti jalgrattureid hirmsasti ohustavad? Vihje: neid on hiljem sealt, kuhu nad poevad, raske välja saada.

Vaat, kui käid sõitmas õigete meestega, kes tegutsevad teatud valdkonnas, saad ise ka targemaks. Nagu eile õhtul. Seal esitati mulle temposõidu ajal küsimus: millised putukad satuvad kõige sagedamini inimese kõrva nii, et neid sealt oma sõrmedega välja ei tõmba? Kõrvahark, pakkusin. Ei! Rohkem ei osanud pakkuda, sest tuli keskenduda kiiruse hoidmisele. Vaikimisi seatud eesmärk oli ju hoida tempot 40 km/h alla.

Teisel kohal, nagu selgus, on ämblikud. Aga esimesel? Esikohal, nagu teada sain, on ööliblikad. Ja vähe sellest – nood pidid eriti ohustama jalgrattureid, kes sõidavad õhtuti ja sõidavad paaris ning vestlevad, nagu näiteks fotol vasakul. Et kui keerad kõrva sõidusuunda, võib ööliblikas rammida kõrva sisse ja siis ei jää üle muud, kui kõrvaarsti juurde sõita – ilma arsti abita toda tegelast sealt välja ei urgitse.

Niisiis lõpetasin eile temposõidu ajal vestlemise, keerasin näo sõidu suunda ja vedasime tempo üle 40 km/h. Suu, muide, on kasulik kinni hoida. Aastaid tagasi, kui õhtul tempojooksma läksin, lendas herilane suhu ja suskas taha suulakke.

Kuid ärgem nende õuduslugude taustal unustame põhiküsimust: mis distants valida nädala pärast rattaralliks? Jutt on loomulikult Jõgeva rattarallist, mis on Eesti parima ja huvitavaima, ent kohati ka raskeima – küljetuultele avatud lõigud! – reljeefiga rattavõistlus. Pluss on seal see, et kui pikal sõidul maha jääd, võid juba pärast esimest või ka pärast teist 30-kilomeetrist ringi tagasi Jõgeva poole keerata. Seda teha ei tahaks – aga ka maha jääda ei tahaks. Ent stardinimekirja vaadates tõotab pikal, 110 km distantsil tulla väga kõva ja raske võidusõit: Gert Jõeäär, Alo Jakin, Silver Schultz, Kristjan Oolo... Lühemal maal on osalejaid praeguseks kirjas palju rohkem, aga sealgi on registreerinud terve rida väleda jalaga pedaalijaid Pelotoni klubist, alates lühikese nimega Kalev Intsist ning lõpetades väga pika nimega Cristen-Evary Sarapuu-Sikkaga. Aega valida ja otsustada veel jagub.

Esmalt tuleb täna, reede pärastlõunal käia ära Otepääl, kus mul on ettekanne Eesti Suusaliidu kolmepäevasel kevadseminaril.

Hea uudis on kõigile rattahuvilistele see, et on ilmunud ajakirja Ma Olen Jalgrattur seitsmes, maikuu number (fotol vasakul). Ja teate, kes sealt vastu vaatab? Ma ei pea silmas kaanepilti, kuhu on mahutatud tervelt 11 roosas või punases vormis naisratturit. Pean silmas seda, kes ütleb esikaane vasakus allnurgas: «Mulle meeldib rattasõidu ajal elu üle järele mõelda, trenniasjadele sealhulgas.» Lööge lahti lk 54 ja seal on lugu tsitaadi autorist, kel piltidel Astana vorm seljas, ning loo pealkiri tema kohta kuulutamas: «Nüüd olen ma jalgrattausku.» Jah, küllap arvasite ära: jutt on Mati Alaverist (fotol all paremal).

Eriti valus on see, et Alaver on pääsenud rattaajakirja paar lehekülge enne minu kirjutatud lugu. Mul, kui te olete äkki elust maha jäänud ja ei tea, on ajakirjas personaalne rubriik «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid». Seekord kirjutan Nõo reaalgümnaasiumi direktorist Jaanus Järveojast, kes muu seas räägib ka sellest, miks ta ei ole pärast aastat 2012 osalenud enam mitte ühelgi rattarallil.

Harrastajaile pakuvad kindlasti huvi reportaažid kolmelt tuntud treeninguringilt. Liisi Rist kirjutab Tallinna-lähedasest Griša ringist (82 km), Paul Lõiv Tartu-lähedasest ringist, mis mullegi hästi tuttav (55 km: Lähte-Kukulinna-Vedu-Aovere-Luunja), ning Janar Jermakov ja Timmo Jeret annavad ülevaate Pärnu-lähedasest 60 km ringist. Aga mis on veel ajakirjas teemaks?

Giro d'Italia algab - missugused on kaheksa võtmeetappi?
Need naised elavad rattaelu kirega. Nad on roosad. Nad on Püssid.
Simple Summer Session läheb suvel Riia linna.
Kuidas saavad lumivalgest kangast erksavärvilised moomoo rattariided?
City Bike Tallinn esitleb seekord matka põhjarannikul.
Miks on vaja 36. Tartu Rattarallil leiutada jalgratast - Mar
gus Merisalu lugu.
Selle aasta Eesti meistrivõistluste järel tuleb coffee ride.
Mark Cavendish on suurtuuridel võitnud 48 etappi. Kes talle selles tabelis järgnevad?
Kuidas muuta Tallinn jalgrattasõbralikuks? Martin Voltri kümme mõtet.
Ja loomulikult pole see kõik.

Huvitav, kas Alaver tuleb tänasel suusaliidu seminaril minu ettekannet ka kuulama? Valasin lõunaks kurgust alla uue greibimaitselise Red Bulli, mis oli mõnda aega tagasi hõbedases karbis ei tea kust mu lauale maandunud, et saada etteasteks võitlusvalmis.

Foto 1: Öine rattasõit Viljandis. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Hawaii Expressi Gran Fondo Estonia Tartu-Viljandi rattasõit Tõrvas. Foto autor: Eeva Nugis, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Tartu teaterattamaraton- Foto autor: Elen Kontkar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur seitsmes, maikuu number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre 
Foto 5: Mati Alaver. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas sündis Eesti viimase aja legendaarseim jooksutulemus ehk The Greatest Running Story Ever Told in Estonia

Mõned arvavad, et tegid sel pühapäeval kõva jooksu... Unistagu edasi! On ainult üks kõva jooksutulemus - ja seda teavad võhmamehed peast.

Anonüümne kommenteerija

Sättisin parema jala neljandal rajal täpselt valge joone taha. Kummardusin veidi ettepoole. Valged Karhu naelikud jalas, pidin totaalselt keskenduma. Ei saanud sekundikümnendikku ega sentimeetritki ära anda. Sest otse minu ees, viiendal rajal ootas stardipauku selle jooksu ilmselge favoriit. Ta oli kuulsa Olav Karikose õpilane, jooksis juba keskkooli lõpus 800 meetrit 1.53-1.54 sisse, sellal kui mina, temast vähem kui pool aastat vanemana – ja päevagi kergejõustikutrennis käimata – sain heal juhul kirja tulemuse, mis läks 2-3 sekundit üle kahe minuti.

Nüüd olime juunikuisel pühapäeval Kadrioru staadionil vähemalt stardis võrdses seisus: mina esindamas Eesti-sisesel tähtsaimal maavõistlusel 800 meetri jooksus Tartut, Jõhvist pärit Valdek Apivala (fotol paremal), TPI energeetikatudeng, Tallinna. Teadsin, et Apivala on minuga võrreldes hoopis teisest klassist, kuid ei kavatsenudki oma jooksu tema järgi seada. Olin veidi vähem kui kuu aega varem, 1988. aasta mai lõpus viinud TRÜ meistrivõistlustel 800 meetris soolojooksuga isikliku rekordi 1.57,0-ni. Esimese ringi järel, kui millegipärast vaheaega ei kuulnud, keerasin kurvi sööstes pea üle vasaku õla tagasi ja hõikasin Ants Nurmekivile, kes seisis lõpujoone ääres, stopper käes: «Palju oli!?» Ta hõikas vastu: «56!» Olin samasuguse soolojooksuga tulnud Tartu meistriks neli aastat tagasi (aeg 1.58,8), vahetult enne seda, kui vene kroonu mu kaheks aastaks rajalt maha võttis. Toona kaotas Eesti piirivalve tulevasi loojaid Aivar Kits - kes kaks aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, Pärnumaa juhtimiskeskuse ülemana, hukkus liiklusõnnetuses - mulle kordagi ohtlikuks saamata 1,1 sekundiga. (Kolmandaks jäi tuntud spordiajakirjanik Andrus Nilk.) Sedapuhku, TRÜ meistrivõistlustel, jäi Ergo Kilki, kes tuli tervelt 16 aastat hiljem Eesti meistriks 4000 meetri krossis, mulle alla aga koguni ligi viie sekundiga.

Apivala oli mõistagi hoopis kõvemast puust vastane. Valga treener Raimond Luts oli neli aastat tagasi pannud Eesti andekatest noormeestest kokku kesk- ja pikamaajooksjate eksperimentaalgrupi, kuhu ta kutsus ka mind, sest olin nii endale kui kõigile teistele üllatuseks tulnud 1983. aasta sügisel, esimese aasta ajakirjandustudengina, soolojooksu tehes 800 meetris Kalevi spordiühingu noortemeistriks ajaga 2.01,6. Luts, kes lennutas noorte jooksumeeste grupi talvel koguni kahel korral Sotši kahe-, kui mitte lausa kolmenädalasse treeningulaagrisse, nägi just Apivalas ilmselt kõige kõvema potentsiaaliga jooksjat. Ega ta eksinud. Lõppeks sai Apivalast üks väheseid, kes jooksnud Eestis 800 meetrit alla 1.50 (1.49,56), kuni, kui ajas pisut ette tormata – ja Lutsu tsiteerida – ärihimu paljulubava jooksumehe karjääri Eesti pöördelistel ja võimalustega aegadel sportlasena kustutas.

Seda, et Apivala kiiruslik vastupidavus käib kõigist mäekõrguselt üle, oli ta näidanud kaks nädalat enne Tallinna-Tartu maavõistlust sealsamas Kadriorus Eesti kõrgkoolide meistrivõistlustel. Olin seal teinud enda kohta korraliku jooksu. Läbisin esimese ringi taas 56 sekundiga (esimesed 200 meetrit koguni 26,9) ning suutsin teisel ringil, kui alati, ka maailma tippudel, kiirus võrreldes esimese ringiga langeb, säilitada stabiilset tempot, läbides 200-meetrised pooled vastavalt 30,5 ja 30,7-ga. Lõppaeg tuli 1.57,2, mis andis kokkuvõttes küll alles 9. koha, kuid kolmanda koha mehele kaotasin ainult 0,8 sekundit. Seega, konkurents oli Eestis tihe. Aga Apivala oli omast klassist: ta võitis 1.53,6-ga, edestades teise koha meest ligi kahe sekundiga.

Kuid iga võistlus algab nullist, algab stardipaugust. Tallinna-Tartu linnavõistlus oli ühelt poolt justkui pingevaba, sest polnud tiitlivõistlus, aga teisalt oli oodata tugevat rebimist, sest tollal, 1980ndate aastate lõpus, olidki Eesti tugevaimad jooksjad koondunud peamiselt neisse kahte linna, seal omakorda TRÜsse ja TPIsse. Olin võistlusnädala algul jooksnud kiiruse arendamiseks trennis 9x100 meetrit üle 100-meetrise käigupausi, läbinud kolmapäeval Eesti meistrivõistlustel suur-rootsi teatejooksu avaetapina TRÜ teises võistkonnas 800 meetrit 1.58,6-ga (avaring 56,9) ning saavutanud 7. koha, teinud neljapäeval Emajõe ääres kerge 6-kilomeetrise krossi ning lihvinud reedel veel kiirust, joostes 6x150 meetrit üle 150-meetrise käigupausi. Maavõistluse jooks oli mul hooaja neljas start 800 meetri distantsil.

Tegelikult olin Apivalaga hammas hamba vastu mõõtu võtnud ka kuu aega varem TRÜ staadionil, kus toimus traditsiooniline TRÜ-EPA-TPI mõõduvõtt 100x1000 meetri teatejooksus. Jooksime esimest vahetust (fotol vasakul; vedamas Pullerits, kannul Apivala), et tõmmata võistlus kohe algusest käima. Läksin seal stardist ette, kuid mitte liiga kiire tempoga, sest 1000 meetrit, mis seal salata, läks võrreldes 800 meetriga mulle pisut pikaks. (Jah, 200 lisameetrit, kes ei tea, mängib suurt rolli.) Distantsi pikkus andis Apivalale pigem lisaeelise, sest veelgi tugevam kui 800 meetris, oli ta 1500 meetris, milles ta tuli järgmisel aastal Eesti meistriks (ja pealekauba püstitas aasta pärast ka Eesti rekordi 4.07,1 miilijooksus). Pool avavahetust hoidis Apivala kannatlikult minu tuulde, siis pani tempot juurde ning edestas mind lõpuks nelja-viie sekundiga. Läbisin oma etapi 2.34,9-ga. Aga too oli sisuliselt ikkagi hooaja avastart, mistõttu seal tahtsin joosta kindla peale, et ei tuleks suurt äralangemist. Ei tulnudki. 200-meetrised lõigud 30,2-31,3-32,1-30,8-31,4.

Tallinna-Tartu maavõistlustel märkasin üllatuseks, et jõudsin juba avakurvi teise poole algul endast rada eespool startinud Apivala kõrvale. Ja läksin möödagi. See oli üllatus seepärast, et mäletasin suurepäraselt, kuidas Apivala oli startinud 1983. aasta sügishooaja ühel viimasel võistlustel Tallinnas Komsomoli staadionil: põsed punnis, nägu grimassis, esimeste sammude ajal jõuga pahinal sisse-välja hingates – seega, agressiivselt. Juba toona, keskkooli lõpuklassi poisina võitis ta tolle võistluse 1.54,5-ga. Jäin tookord, nõrgemas jooksus startinuna, kokkuvõttes kümnendaks. Ja aeg? Parem mite meenutadagi – 2.03,7.

Nüüd, Tallinna-Tartu maavõistlusel tulin aga kergel sammul esikurvist välja ning kui toimus minek ühisele rajale, nägin, et positsioon on hea, ning et seda kindlustada, mitte meestesumma keskel karpi jääda, panin veel pisut käiku juurde ning võtsin sisse teise koha. Liidrirolli haaras Raivo Altmets. Ta oli alustanud kiiresti. Kiiremini, kui mu võimed lubavad, mõistsin kohe. Ei julgenud otse tema kannule hoida. Jätsin kahemeetrise vahe sisse. Kuid keegi minu selja taga ei näinud selles probleemi. Neid, kes oleks tahtnud mööduda, ei olnud. 200 meetri vaheaeg tuli kohutavalt kõva – 26,3.

Aga ega tempot alla lasta saanud. 800 meetris, kui kiirus juba üles võetud, jooksed seni, kuni jaksu jätkub. Kes alla annab, see ka maha jääb. Allalastud tempo pealt enam juurde ei pane. Samas sai selgeks, et ega enne teist ringi keegi ründama hakka. Tavaliselt ongi esimese ringi peasirge üks rahulikumaid lõike: kõik taastuvad alguskiirendusest ning panevad end valmis teise ringi heitluseks, püüavad end säästa. Seega sain rahulikult oma kohta hoida. Ja sedasi, Altmetsa vedamisel, sain esimese ringi vaheajaks enda kohta pöörase 54,5. See on paar kümnendikku isegi kiiremini, kui läbisid legendaarses Moskva olümpia 800 meetri finaalis esimese ringi kuulsad inglased Steve Ovett ja Sebastian Coe (jooksu liider sai avaringi vaheajaks 54,55).

54,5 muidugi ehmatas. See oli kõigest veidi üle kahe sekundi aeglasem, kui oli mu tollane 400 meetri tase. Aga kuhu sa taandud? Mitte kusagile! Tuleb kuidagi lõpuni kannatada. Teine ring saab olema väga valus, põrgulikult valus, mõistsin. Kuid hoidsin ikkagi oma positsiooni.

Samas teadsin, et teisel ringil panevad konkurendid juurde. Lõppeks olid nad kõik ju minust tugevamad. Kuidas ma saanukski neile vastu hakata, kui olin 1984-1986 veetnud kaks aastat vene kroonus, lisanud seal nii palju rasvapolstrit, et kehakaal, mis seni oli 68 kilo, kerkis 80-ni, ning kui vabadusse pääsesin, suutsin hädavaevu, ennast peaaegu hingetuks pingutades, joosta 800 meetrit 2.10-ga. Teised mehed, nagu teadsin, polnud kirsasid kandnud – nende sünniaasta või mõned muud tegurid päästsid neid. Taandarengu tagasitegemine ei saanudki minna kergelt – ei olnud ju mõtet üleforsseerida. Jõuda kahe aastaga lootusetust seisust taas üle-eestilisse konkurentsi oli isegi suur kordaminek. Eriti arvestades, et ega jooksmine olnud mu elu sisu, vaid lihtsalt hobi korras treener Heiti Annuse juhendamisel viljeldav kõrvalharrastus. Peamine oli ülikoolis korralikult õppida (mis end lõpuks palju rohkem ära tasus, kui jooksmine).

Teise ringi tagasirgel on 800 meetri jooksus esimene otsustav koht. Viis aastat tagasi, keskkooli lõpusirgel, esindasin Eesti noorte meistrivõistlustel Tartut suur-rootsi teatejooksu viimasel, 800 meetri etapil. Tol kevadel – ajal, mil ma jooksutrenni ega üldse trenni ei teinudki – olin viinud oma isikliku rekordi alla 2.10 – 2.09,1-ni. Surnud punkt, nagu teadsin, saabub just pärast 500 meetri läbimist – siis annavad nõrgemad alla. Kuid mingil seletamatul kombel sisendasin tookord, suur-rootsi teatejooksu ankrumehena endale, et Priit, ei anna alla, pane edasi. Ja suutsingi tempot hoida. Tulemuseks oli muljetavaldav isikliku rekordi parandus – küll lendlähtest, aga 2.02 oli ikkagi sootuks teine tase kui 2.09. Pärast toda jooksu ei saanud 500 meetri märk mulle enam kunagi murdekohaks. Olin ühest otsustavast barjäärist jõuliselt ja igaveseks läbi murdnud.

Aga Tallinna-Tartu maavõistlustel jõudsin teise ringi tagasirgele seisus, kus igasugune värskus ja kergus olid kadunud. Kergel ja lennukal sammul möödus minust Andry Prodel. Koos temaga ka Apivala. Püüdsin, maksku mis maksab, vähemalt oma tempot hoida. Kuid tagasirge lõpus möödus ka vana rivaal Rainer Võsaste. Ometi jõudsin 600 meetri märki igati korraliku aja 1.24,6-ga – seega olin läbinud teise ringi esimese poole tubli 30,1-ga. Ent tundsin, oi kui valusalt tundsin, et nüüd pole midagi alles jäänud. Siiski püsisin viiendal kohal.

Tagakurv on 800 meetris ebameeldivamaid kohti. Jooksed kui tühjusse. Orientiir ja tunnetas kaovad käest. 1984. aasta kevadel, vaid kaks nädalat enne vene kroonusse minekut, läks Eesti juunioride meistrivõistlustel tugev jooks vastu taevast just viimases kurvis. Treener Raimond Luts oli koostanud täpse plaani, kes tema gruppi kuulunud kolmest noormehest peab millise lõigu vedama ning millise tempoga. Minu vedada oli avaringi teine pool, mida ka tegin, ning seejärel sööstis ette Harri Sügis. Ta vedas, nagu plaan ette nägi, teise ringi tagakurvini. Pidasime plaanist kinni nagu kellavärk. Aga siis sai plaan otsa. Siis pidi iga mees võitlema iseenda eest – ja tulemuseks oli see, et jooksust kadus initsiatiiv. «Te jäite tagakurvis peaaegu seisma,» lausus Luts pärast võistlust. See maksiski hea aja, mida läksin tookord jahtima lootuses, et see aitab mul suurendada šansse pääseda Riiga spordiroodu. Lõpuspurdiga tulin küll oma jooksus teiseks (Mati Päike edestas mind ühe kümnendikuga), kuid lõppaeg 1.58,5 tähistas vaid mõned nädalad varem Tallinna-Tartu linnavõistlustel saavutatud isikliku rekordi kordamist. Ei enamat. Kokkuvõttes pidin leppima kuuenda kohaga. Muide, ka Apivalal läks too jooks õnnetult: selge favoriidina kaotas ta lõpuheitluses kahe kümnendikuga (aeg 1.52,9) üllatusmehele Eero Tõnurile.

Kui nüüd Kadrioru staadionil lõpukurvist lõpusirgele välja tulin, olin üle keha piimhappest kange. Sellist kangust polnud ma elus veel kunagi tundnud. Ometi oli 100 meetrit veel lõpuni. Oi, see on meeletult pikk maa – eriti, kui tunned iga kehaosaga, et enam pole ühtki energiaraasu kusagilt ammutada. Kui tunned, nagu jookseksid koha peal, vastu seina. Liiati tuli tagant kõrvale EPA noormees Urmas Must, kes osales väljaspool arvestust. Kuid, nagu selgus, oli see hea, et ta välja ilmus.

Sest Must pani pingutama. Pani pingutama, kuigi ammu ei saanud ma aru, kust endast veel midagi välja pigistada. Ehkki see, kas talle kaotan või teda võidan, ei mõjutanud mu kohta – Madis Tiik, tulevane Eesti nimekas perearst, oli juba kaugele maha jäänud, nagu hiljem teada sain –, ei kavatsenud ma niisama alla anda. Kange kui robot, hambad ristis, suu ammuli, silmad vidukil, ponnistasin meeleheitlikult lõpuni. Must oli kõrval heaks kannustajaks.

Lõpetasimegi kõrvuti. Olin omadega täitsa läbi. Totaalselt ja kapitaalselt küpse.

Mõned minutid pärast lõpetamist, ajanud dressid selga, läksin tagakurvi taha suurte puude alla ja oksendasin. Siis heitsin puude alla selili. Ma ei tea, kui kauaks, ent oletan, et ilmselt ligi pooleks tunniks. Olin jooksnud end täiesti tühjaks. Kuid mitte asjata. Olin saavutanud igati arvestatava aja, teinud isikliku rekordi.

Tulemused:
1. Valdek Apivala 1.51,0
2. Andry Prodel 1.53,4
3. Rainer Võsaste 1.54,3
4. Raivo Altmets 1.55,0
5. (v.a) Urmas Must 1.55,9
6. Priit Pullerits 1.55,9
7. Madis Tiik 2.02,8

Kolm päeva hiljem jooksin Tartus Tamme staadionil kohalikul kolmapäevakul tuulise ilmaga taas 800 meetrit. Mul polnud seal suuremat minekut. Jäin 2.00,9-ga kolmandaks, ei jõudnud lõpusirgel lihtsalt rohkem pingutada. Tundmatu esikohamees suutis vaid neli kümnendikku nobedamalt joosta.
*

Aasta hiljem jooksin Käärikul TRÜ ja Moskva ülikooli maavõistlusel 800 meetrit vaid kümnendiku isiklikust rekordist aeglasemalt, 1.56,0-ga. Sain neljanda koha (kõik venelased jäid mu selja taha). Minu ees tuli 1.54,3-ga kolmandaks Taivo Mägi. Too tulemus tuli päikselise ja sooja ilmaga imekergelt. Enesetunne oli pärast, võrreldes isikliku rekordi püstitamise järgse enesetundega Kadrioru staadionil, nagu päev ja öö. Ent sellegipoolest taipasin, et olgu enesetunne milline tahes, olen oma võimete lae seniste treeningutega saavutanud. Sügisel algas ülikoolis viimane, viies kursus. Tuleva aasta talve hakuni veel treenisin, kuid siis mõistsin, et edasisel harjutamisel pole mõtet. Polnud eemärke, mille nimel pingutada. Eesti tipp oli kaugel ja kättesaamatu. Loobusin päevapealt.

Aga 1.55,9 püsib siiani Eesti spordiannaalides. Pole vähe neid, keda kõnetab tulemus 1.55,9, ja ei ole vähe neid, kes ei oska öelda, mis on 800 meetris Eesti rekord.

Foto 1: 800 meetri jooksu start Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Valdek Apivala kümme aastat tagasi golfiplatsil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: 800 meetri jooksu finaal Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Meeste 800 meetri jooks Rio olümpial. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits vedamas 1980ndate teisel poolel TRÜ staadionil ajakirjanike kümnevõistluse viimast ala, 1500 meetri jooksu Donatas Narmonti ja Andrus Nilgi ees, taamal veab jooksjate rivi Hanno Tomberg. Foto Priit Pulleritsu erakogust 
Foto 6: Priit Pullerits vedamas Valdek Apivala ees TRÜ staadionil TRÜ-EPA-TPI jõuproovil 100x1000 meetri jooksu avavahetust. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 7: 800 meetri jooksus ühisele rajale minek Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits võistlemas 1980ndate lõpus Kadrioru staadionil. Foto Priit Pulleritsu erakogust 
Foto 9: 800 meetri jooksu esimese ringi peasirge Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 10: 800 meetri jooksu teise sirge esimene kurv Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 11-15 ja 17: 800 meetri jooks Rio olümpial. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 16: Priit Pullerits 1980ndate lõpus pärast järjekordset jooksuvõistlust hinge tõmbamas. Foto Priit Pulleritsu erakogust