Pullerits: Mis seos on minu maanteerattal ja Eesti ilusaimal näitlejal?

VÄRSKEIM RAPORT RATTA PÄÄSTEOPERATSIOONIST KOMMENTAARIUMIS KELL 16:30.
Pahaaimamatult ja pahatahtmatult käivitasin Hawaii Expressis suuroperatsiooni «Päästke Pulleritsu jalgratas!». Helistasin sinna Kodanik Männikule – nii teda tuntakse, pärisnimi on hoopis muud –, kelle numbri andis mulle Art Soonets, ja ütlesin: «Tere! Selline lugu, et jalg on hirmus tugev ja olen esimese hammaka täiesti ära kulutanud. Vaja oleks uus panna.» Eile, neljapäeva õhtul oli näiteks säärane situatsioon, et hakkasin Aardla alumiselt ringteelt Variku viaduktile keerates suure reka külje all sadulast tagumikku kergitades jõudu rakendama, aga kett tegi imeliku raksaka, leistangi võttis vibama... kuid säilitasin külma vere ning reka rataste alla siiski ei maandunud.

Selline ratas konkurentsivõimeline pole. Nii jõudsingi Kodanik Männikuni.

Ta hakkas kohe arvutis asju uurima ja helistama. Vaatas, mida laos on ja mida pole. Lõpuks leidis koha, kust sai sellise Shimano hammasratta, mis mu jalgrattale sobib. Käisin sel Rattaringi poes ise järel. Tõin Hawaii Expressile kaupa. Ülejäänud osade eest, nagu tagakassett (11:26 või 11:25 – mis iganes see tähendab...) ja kett, lubas Kodanik Männik ise hoolitseda. Ja hiljemalt laupäevaks ratta võistlusvõimeliseks muuta.

Et miks ma ise ei hakanud oma ratast parandama? Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Ma ei tee isegi oma lugude juurde pilte. Selleks on samuti oma ala profid. Küll aga mõtlen teinekord välja, mida ja kuidas võiks teha. Idee on ju oluline! Seekord mõtlesin välja, et kuna maailm on hullunud prints Harry ja tolle tüdruku pulmast, siis võiks teha ka selles vaimus pildid, seda enam, et mu intervjueeritav pakkus selleks ideaalset materjali.

Intervjueeritav oli Ingrid Margus (fotol ülal vasakul, parempoolsel fotol paremal ja all vasakul paremal), keda küllap olete näinud «Lõksu» peaosas, samuti «Litsides» ja «Meriväljas» (ja tegelikult mujal veel ka). Ta on 24, lõpetab kuu aja pärast lavakunstikooli näitlejana ja teda peetakse Eesti kõige ilusamaks näitlejaks. Niisiis pakkusin talle välja oma idee, et kui intervjuu teeme, siis teeme sinna juurde ka pildiseeria, mis oleks printsessilik, ja et võtame printsi rolli tema elukaaslase kunstnik Martin Saare. Ingrid Margus oli nõus.

Tulemuseks on homses Arteris absoluutselt vanityfairilik, kindla peale kõige uhkem ja kaunim ja efektseim pilt, mis Eesti ajakirjanduses sel sajandil üldse ilmunud. Selle valguses tuleb öelda ja tunnistada: tühja sest minu intervjuust, ilus pilt varjutab selle täiega.

Vaadake ja nautige, mehed! (Seda pilti näeb ainult paberväljaandes!) Sest pühapäeval tuleb Elva all minna juba lahingusse.
*
Lõppu, nagu ikka, karm ja valus tõsiasi. Postimehe uudis, et Ott Tänak Portugalis oma autoga enam rajale ei tule, oli reede varaseks õhtupoolikuks kogunud nii palju lugejaid, et kui võtate Noole Erki rekordi ja korrutate iga punni kümnega, siis saate selle arvu enam-vähem kätte. Seevastu eile sai samalaadne uudis, et Tanel Kangert võib Giro d'Italia katkestada, pea 40 (!) korda vähem lugejaid. Niisiis, lihtne matemaatika: Tänak huvitab ligi 40 korda rohkem inimesi kui Kangert.

Foto 1: Ingrid Margus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix. Stilist: Maria Tammeorg; riided: Mammu Couture; meik: Õnne Rudi; ehted:www.karlev.ee; kroonid: Shi Shi
Fotod 2 ja 3: Martin Saar ja Ingrid Margus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix. Stilist: Maria Tammeorg; riided: Mammu Couture; meik: Õnne Rudi; ehted:www.karlev.ee; kroonid: Shi Shi

Pullerits: Kaks rattastarti tulekul - vajatakse sõltumatuid sõitjaid!

Tähelepanu, te leiate mind kahe rattavõistluse stardinimekirjast: pühapäevane Elva rattaralli ja tuleva nädala lõpus toimuv Tartu rattaralli. Kusjuures enim paneb teid imestama, kuidas ma just tolle teise starti sain. Aga alustame sellest, mis ajas lähemal.

Elvas stardin lühikesele, 44 km distantsile. Et miks? Sellepärast, et rada on algul kitsas, pikal maal (87 km) on kirjas ligi kolmsada ratturit, mis tähendab, et stardist läheb suure tõenäosusega mahtraks ning risk on mõistagi suur. Samuti on selge see, et pikal maal vajutavad profid kohe punni põhja ning lihtsurelikud pudenevad mängust. Mis mõte on siis üldse edasi sõita? Ega olegi.

Kuid ega lühemal maal saa lihtsam olema. Seal on samuti kirjas ligi poolteistsada osalejat – ja nad pole sugugi nõrgad. Loetlegem: Kurmo Neemela, Virgo Neeme (koguni kaks korda!), Jaanus Prükkel, Priit Kalja, Jannar Tähepõld, Mart Vainre, Margus Merisalu, Henno Haava – kui nimetada vaid mõnesid. Aga lootust on, et asi ei lähe algul päris hulluks.

Arvestades, et vaevalt annab korraldaja mulle maanteerattasarjas vähese osalemise tõttu stardinumbri esimesse gruppi, jääb kaks võimalust. Esiteks, kui mingi ime läbi õnnestub rahvast läbi murda, siis püüda kiirematega stardist siiski kaasa minna. Ja teiseks, kui ei õnnestu – mis on tõenäolisem, sest nägin juba mullu, kuidas algul tõmmati kett väga pikaks –, siis vaadata, mis meestega kokku satun ning hakata seal liikumisi korraldama. Mis poleks tegelikult üldsegi paha variant, sest pigem olla mängus pisutki sees kui vaadata seda kogu aeg eemalt, tagant.

Olukorra muudab veidi raskemaks see, et pean hakkama saama ilma esimese suure hammasrattata. See on liiga kulunud ning mehaanikul ei ole aega seda, tagumist kassetti ja ketti lähipäevil vahetada. Ja see omakorda tähendab, et mitu kiiret käiku jääb puudu. Aga olgu pealegi: tulebki teistmoodi kogemus. Ja et kogemus saaks veelgi erilisem, ei ole mul plaanis sõita Elvasse autoga, vaid vändata sinna hommikul oma ratta sadulas.

Tartu rattarallil, kus osalen pikal võistlusmaal, sõltub väga palju stardikohast. Mullu, nagu teate, ma tunamulluse kukkumise protestimiseks numbriga ei osalenud. Küll aga sõitsin raja neljases grupis siiski läbi. Kuid kuna tulemust protokollis pole, läheb arvesse tunamullune koht, kukkumise järel saadud 226., mis tähendab, et see korrutatakse läbi mingi koefitsiendiga ning heal juhul pääsen kolmandasse stardigruppi, aga võib-olla kukun koguni neljandasse. Sealt on aga raske tõusta, eriti kui Rein Taaramäe tuleb kohe Riia tänava tõusul tempot üles kruttima.

Niisiis tuleb ära oodata, mis stardinumbri saan. Kui see jätab võimaluse kiireks stardiks, tasub üritada peagruppi püüda, aga kui mitte, on mõttekam kaardid ümber mängida. Siis läheb käiku variant B, mis ilmselt kujuneb ikkagi variandiks A.

Lühidalt ja konkreetselt: kas siin leidub kolm-neli meest, kes oleks valmis looma koos minuga võitlusvõimelise meeskonna, kes hakkaks tagantotsast ettepoole pressima? Tean, et plaanis on luua mitmeid meeskondi (Art Soonetski paneb ühe kokku), aga nende eeldatav tempo ja sõiduplaan – näiteks peatused TP-des – ei rahulda mind. Seega tuleb ise panna kokku võitlusvõimeline nelik või viisik.

Eelmisel aastal, nagu mainisin, sõitsin ühe seesuguse neliku koosseisus – ja väga huvitav ja emotsionaalne sõit oli! Põnev oli eespoolt gruppe püüda ning neist siis mööda kihutada nii, et keegi sappa ei suudaks haakida. Ega suutnudki. Ausalt öeldes oli sedasi sõita palju paeluvam ja kütkestavam, kui rippuda mingi kahesajase pundi sabas, kust sa ei lähe mitte kusagile, küll aga võid sattuda külakuhja või teiste meeste manöövrite tõttu lihtsalt pudeneda. Rääkimata pidevast närvipingest, mis kaasneb nii suure massi sees liikumisega.

Võtame nüüd asjad kokku: andke teada, kes on valmis minuga Tartu rattaralli pikal võistlusmaal punti lööma, ja teeme ühe sellise sõidu, mis on tõesti korralik sõit, kus ei ole mingit luuslangi löömist, vaid kõik saavad mehiselt tööd teha. (Näiteks Huu võiks ilmselt olla selles grupis igati omal kohal.) Ja kui mõni on tagasihoidlik ning pelgab, et minuga kaasa tulles võib ta sattuda avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla, siis seda ei juhtu – kas keegi teab, kes olid eelmisel aastal need kolm, kes minuga ühes grupis sõitsid? Ei tea ju!

Nii et mõelge, mehed, Tartu rattaralli teistsugusele, asisele ja ohutumale, kuid samas võitluslikumale läbimisele! Võite kirjutada mulle priit.pullerits@postimees.ee või helistada 666 2231 – anonüümsus garanteeritud!
*
Kes kohalikust rattasõidust ei hooli, võib eluks mõtte leidmiseks ja innustuse saamiseks lugeda ülivõimeka multisportlase, kuulsa suusameeskonna PSJJ liikme Silver Eensaare vägevast roadtripist Ameerika lääneosas Californias.

Fotod 1 ja 2: Mullune Tartu rattaralli Nõo toidupunktis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Mullune Tartu rattaralli Ülenurmel. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Atrõõv mullusel Tartu rattarallil Ülenurmel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Esimene tuhat koos! Mis edasi?

Eelmise mädala teises pooles sepitsesin superhiti, mille mõju oli tunda üle terve Euroopa. Kirjutasin kolumni «Väärikuse test», mis ütles otse, et Iisraeli eurolugu on labane ja vulgaarne, ning tõin kontrastina välja, kui väärikas lugu ja esineja esindavad Eestit. Too kolumn, mis ilmus finaalvõistluse päeval, läks lendama. Levis kui kulutuli. Loetavuse näitajad olid laes. Rahva tagasiside oli tunnustav ja toetav. Ja tulemus? Eesti oli terves Euroopas ainus riik, kes ei andnud Iisraeli laulule mitte ainsamat punktigi.

Seega, nagu näete, suudab ka väike kirjatöö tekitada tektoonilisi nihkeid ja omada geopoliitilist mõju.

Mis on selle suure mõjujõuga sõnavõtu võrdluses mingi rattasõit? See on tegevus, mida ei maksa ületähtsustada.

Ometi pole kahtlust, et paljud mehed küsivad juba närviliselt, kuidas mul ettevalmistus on läinud, kui palju kilomeetreid koos ja kas vorm on tõusuteel. Pühapäeval on ju kavas Elva rattaralli ning järgmise nädala pühapäeval Tartu rattaralli – jah, ma olen kirjas ka seal!

Möödunud pühapäeval lõin kolme mehega punti, et tunnetada teistega võrdluses, kuidas minek on. Mehed ei tahtnud väga kõvasti sõita. Igaühel oli selleks esitada oma põhjus või ettekääne. Kui tosin kilomeetrit sõidetud sai ja ees tuult murdsin, siis tagant tuli avaldus, et võiksingi ette jääda. «Minugi pärast,» vastasin. Mis mõte on teiste selja taga tirri lasta?

Jõhvi maantee pikal, rohkem kui kilomeetrisel küljelt vastutuulega tõusul proovisin kerides – ei tõuse sadulast! –, kuidas mehed kaasa tulevad. Kiirus oli 30 km/h kandis, varu oli küllaga. Paarimees, minust kõvem mees, ajas tagumiku sadulast ja ütles, et kui panna tahan, siis võib tema ka panna (või umbes midagi sellist) ja tõmbas paar meetrit eest, aga kohe võtsin kiirete vändapööretega sappa – ei lase eest ära. Ega rohkemat olnudki vaja, kui veenduda – jah, jõuan küll.

40 kilomeetri järel keerasid muud mehed Jääaja keskusse kohvipausile, mul polnud aega raisata ning läksin üksinda oma teed. Võtsin kiiruse ka lõpuks mehisemalt üles.

See kõik on jutt, ütlete. Et näita arve, nõuate.

Aga palun, mul pole midagi varjata!

14. nädal – 50,8 km
15. nädal – 190 km (5:57.45)
16. nädal – 185,9 km (6:51.35; sh Kõlleste rattamaraton)
17. nädal – 180,8 km (5:35.25)
18. nädal – 162,4 km (5:10.45)
19. nädal – 234,2 km (7:22.15)

Kokku tänavu 1004,1 km.

Seda ei ole palju. Aga miks peaks kvantiteeti taga ajama? Loeb pigem kvaliteet. Kvaliteedi näitaja on see, et vaim pole nüristatud, et rattasõit pole veel vastumeelseks muutunud.

Aga halb uudis on see, et Easter Jeep Safari on tuleval aastal 13.-21. aprillil. Vaat hammustage see läbi, miks need arvud on olulised!

Fotod 1 ja 3: Giro E Power by Enel X - mis võistlus see on? Fotode autor: LaPresse/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert lõpetamas Giro d'Italia laupäevast etappi. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix
Foto 4: Maasturid Moabi lähedal Determination Towersite taustal. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks Tanel Kangerti ülesanne Eesti rahva ees on lootusetu?

Mul on kurb vaadata, kuidas Tanel Kangert (fotol paremal), kelle sisukast esinemisest Tartus Eesti spordimuuseumis mullu sügisel jätkus siin mu blogis kaheks nädalaks põnevaid ja õpetlikke sissekandeid – kuid mille peale, ei saa mitte unustada, leidus küllaga neidki, kes hakkasid vingus nägu tegema, et see jutt ja need teemad ei huvita ja üleüldse kisub igavaks –, läheb nüüd Giro d’Italial, millest saab sõidetud juba nädal, Eesti rahvale korda sama palju (õigemini, vähe!) nagu uudis, et «Poola rahvasaadikuid ootab korralik palgakärbe», ja vähem kui nupuke, et «Rootsi eurolaulja Benjamin Ingrosso maadleb tehniliste probleemidega». Näis, ma kirjutasin laupäevasesse lehte kolumni «Väärikuse test», kus vastandan Eesti maitseka ja elegantse ning Iisraeli labase ja vulgaarse eurolaulu ning väidan, et see, kumb lugu saab rohkem hääli, näitab ära, kas Euroopa on langenud dekadentsi või on siiski veel alles mõni väärikuse kübe – ja kui see kolumn saab ka rohkem lugejaid kui uudised Kangertist Girol, siis... me võime vist rattasporditeema Eesti rahva jaoks lukku panna ja luku võtme minema visata.

Huvitav, mida peab Kangert tegema, et Eesti rahvas temast ükskord ometi hoolima ja huvituma hakkaks, nagu Ragnar Klavanist (mida tema on saavutanud?), Ott Tänakust (ralli pole ju isegi olümpiaala ja lõppeks on ta alles kolmas, mitte esimene!) ja Anett Kontaveitist (kes paikneb maailma kolmanda kümne teises pooles ega ole sealt kuskile kerkinud)?

Kust läheb see piir ja algab see tase, millest alates pälviks Kangert üldrahvalikku tähelepanu?

Kui Kangert võidaks Girol etapi? Ei usu, see oleks ühekordne sähvatus, ja vaevalt ta etapivõitu püüdma läheb, tal on muud ülesanded.

Kui Kangert pääseks Girol esikümnesse? See tooks uudistele korraks ehk paarsada, võib-olla tuhatki lugejat juurde, aga mitte rohkem. Inimesed korraks kergitavad väiksest uudishimust kulmu – aga siis lähevad oma eluga edasi.

Kui Kangert pääseks Girol esikuuikusse ja hakkaks püüdma esikolmiku kohta? Vaat sealt alates võiks juba rääkida märgatavast huvi suurenemisest, usun. Kuid arvestades, mis roll tal näib meeskonnas olevat, on raske uskuda, et Kangert niipea, kui üldse esitosinassegi küünib.

Kindel see, et kui Kangert hakkaks võitlema Giro võidu eest, siis läheks huvi lakke ja sellest läbigi. Aga kuna seda ei juhtu, siis ei ole ka mingit lootust, et rahva huvi Kangerti sõitude vastu Itaalia velotuuril üldse oluliselt suurenema hakkab.

Jah, teile võib tunduda, et rattasport on popp – aga ei ole. Teile tundub rattasõit popp, sest elate omas mullis, näete teisi rattureid ja suhtlete teiste ratturitega ja elate rattauudiste keskel. Reaalsus on aga hoopis midagi muud.

Rattasõitjad, olgu neid pealegi rahvasõitudel stardis sadu, on marginaalse huvigrupi esindajad. Ja kahjuks näitab seda kujukalt ka leige, et mitte öelda sisuliselt olematu huvi Kangerti sõitude vastu.

See, mis ma siin rääkisin, on karm, aga ehe tegelikkus. Kõik, kes räägivad midagi muud, elavad roosas udus ja võtavad unelmaid tegelikkuse pähe. 

Foto 1: Tanel Kangert Eesti Jalgratturite Liidu pressikonverentsil Tallinnas tänavu märtsis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert 2010. aastal Karksi-Nuias Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert võidab 2010. aastal Tartu GP linnasõidu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Ott Järvela paljastab karmi tõe tillukesest huvist Giro d'Italia vastu

Tere, head Priidu blogi lugejad!

Postimehe sporditoimetuse eesmärgiks veebis on esiteks suur lugejaskond ja teiseks laiapõhjaline spordikajastus. Miks sellises järjekorras? Sest teise jaoks on vaja majanduslikku tasuvust, mille saab tagada läbi esimese asja. Seega kui lugejaid huvitavad Ott Tänak, Ragnar Klavan ja Anett Kontaveit teistest teemadest rohkem, siis aur nende peale ka läheb. Vaba ajakirjandus ei tegutse plaani-, vaid turumajandusliku mudeli alusel.

Kui Priit minu käest pühapäeval uuris, miks reedene kajastus Giro d'Italiast oli selline, nagu ta oli, vastasin nii: „Huvi Tanel Kangerti tegemiste vastu on hetkel väike (näiteks märtsi lõpus temast kirjutatud pikem lehelugu kogus veebis ainult natuke üle tuhande lugemise, mida on vähe, aga mis on siiski viimase kolme kuu Eesti ratturitest kirjutatud uudiste parim tulemus), sest ta pole mõnda aega massidele korda minevaid tulemusi näidanud. Kui ta suudab Girol sekkuda kõrgesse mängu, siis tõuseb ka lugejate huvi ja meie poolt Girole pööratav tähelepanu. Aga seni oleksid otseblogi (eeldan, et seda peetakse silmas aegjoone reportaaži all) kui ka reaalajas tulemuste edastamine ressursi raiskamine, mida me täiesti kindlasti ei tee.

Olgu öeldud, et reedene etapp lõppes kell 17.00 ning meie uudis avaldus kell 17.34. Väike viivitus tekkis seoses ühe järgmise päeva paberlehte puudutanud edasilükkamatu tegevusega. Giro väike ohverdamine oli tol õhtul sporditoimetaja teadlik valik, sest vehklemise MK, kergejõustiku Teemantliiga, korvpalli Eesti meistrivõistlused, võrkpalli teine finaalmatš ja jäähoki MM said prioriteedi, mis oli lugejanumbreid arvestades ka õige otsus (vaata tabelit allpool!).

Jutt, nagu poleks olnud Giro uudis leitav, ei päde. See oli sport.postimees.ee leheküljel 14 esiuudise seas vähemalt kella 22-ni (võib-olla ka kauem). Küll aga polnud see kordagi viie kõrgema uudise seas, sest sinna pääseb ikkagi tulenevalt klikipotentsiaalist, mida Giro uudisel reedel võrreldes konkurentidega paraku polnud.“

Postimehes reedel vahemikus kl 15-01 avaldatud spordiartiklite loetavus suhtarvudes:

10 X Tänaku ja Toyota vägev minek tekitab rivaalides kabuhirmu
8,2 X Kirpu krahh Dubais tõstis intriigi lakke
6,1 X Kelly Sildaru katsetab uut ametit
3,5 X Seeria viigis! Saaremaa tuli Tartus rongi alt välja
3,4 X Kirdile Teemantliigas 6. koht, kolm sakslast ületasid 90 meetri joone
1,8 X Klavan jäi Liverpooliga lepingu pikendamisest rääkides vaoshoituks
1,5 X Manchester United sai piinliku kaotuse
1,3 X Teemantliiga algas aastatuhande pikkuselt teise kettakaarega
0,8 X Jäähoki MM algas Venemaa võidu ja Kanada kaotusega
0,65 X Liverpooli legendist sai vägeva ajalooga klubi peatreener
0,6 X Rootsile kindel võit, olümpiahõbe alustas MMi kaotusega
0,4 X Laskesuusatajad vahetasid presidenti, peatreeneriks Tobreluts
0,4 X Rappa läinud kolmas veerandaeg jättis Rapla 0:2 kaotusseisu
0,4 X Froome kukkus enne starti ja jäi Giro avaetapil 20 seast välja
0,2 X Jürgen Henn: tuleb raske mai, aga peame välja ujuma
0,16 X Müüki tulid Eesti-Soome korvpallilahingu piletid

Olgu lisatud, et kõigi reedel, 4. mail Postimehes avaldatud 32 spordiuudiste seas oli Giro d’Italia avaetappi puudutanud uudis loetavuselt tagantpoolt kuues.

Loodan, et kõik ülalpool kirjapandu tegi asja mõnevõrra selgemaks.

Järgmistel päevadel on Giro etappidest kirjutatud uudiste loetavus olnud laias laastus sama, mis reedel. Samas teisipäevases Postimehe paberlehes ilmunud Giro-teemalise artikli loetavus oli hea.

Ott Järvela on Postimehe sporditoimetuse juhataja.

Foto 1: Tanel Kangert aprilli keskel Ardennide klassiku stardi eel. Foto autor: imago / Panoramic International / Scanpix
Fotod 2-4: Giro d'Italia neljas etapp. Leidke piltidelt Tanel Kangert! Fotode autor: LaPresse/Scanpix

Pullerits: Mis väärt nõu korjasin üles kõva ratturi jutust?

Mõni aeg tagasi kohtusin Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku juhataja Priit Kasenõmmega (fotol paremal esiplaanil), kes väntab 42-43 km/h keskmist, stabiilselt, ja tegin mõned korrektiivid. Ta rääkis mulle, kuidas oli vanasti sõitnud koos ortopeed-traumatoloog Leho Ripsiga sajakilomeetriseid ringe, nii et keskmine oleks ikka vähemalt 33 km/h. Aga talle need ei sobinud – mis ei pruugi üldse veel tähendada seda, et niisugune kiirus mulle ei sobiks, sest mina nii pikki ringe ei tee, heal juhul vaid poole sellest, ent see-eest üksinda –, sest jalad olid sellest ainult tuimemaks muutunud. Ja nüüd ta rääkis mulle – ja mina kirjutasin sellest värske, just ilmunud erialaajakirja Ma Olen Jalgrattur numbri (fotol all vasakul) eponüümilises (mitte segi ajada epo ehk erütropoetiiniga!) rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» –, kuidas ta vähendas kevadistel treeningutel kiirust 28-29 km/h peale, et säilitada jalgades kergust ja värskust.

Ega dr Kasenõmm mulle peale käinud, et peaksin ka korrektiive tegema, aga otsustasin, et kui seni olen sõitnud niimoodi, siis sõidaks nüüd naamoodi, ning olen läinud samuti kevadel seda teed, et raske rauaga enam ei pressi, vaid lasen jalgadel pigem nagu õmblusmasinanõeltel käia. Näis, kas see mingit tulemust toob, aga reegel ju kõlab, et treeningute süsteemi ja ülesehitust ja harjutusi tuleb aeg-ajalt muuta, sest keha harjub seni tehtuga ära ning mõju jääb olematuks. Aga kergemale rauale üleminekust hoolimata olen püüdnud säilitada ligilähedast keskmist kiirust senisele, mis on 31-32 km/h.

Mis mulle dr Kasenõmme (fotol vasakul) tegemiste juures väga meeldis, oli see, et a) ta ei kasuta pulsikella (ja seda räägib teile doktor, pange tähele!), ning b), et tal ei ole mingeid treeningplaane. Sellest hoolimata, et ta ei vahi pulsikella ega aja plaanides näpuga järge, on ta kõvem rattur (rubriigi nimi on ju «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid»!) kui enamik teisi, kes mõõdavad ja plaanivad ja fikseerivad ja analüüsivad. Mis ütleb lõppkokkuvõttes seda, et elektroonilised näitajad ja mustvalged kavad võivad olla mis iganes, aga need ei aita tulemust nii palju paremaks teha, kui mehe enda sisu ja iseenda tundmine. Lühidalt, kõigile õpetuseks: ärge mõelge üle, vaid usaldage iseennast. (Muide, ka mina teen seda, ja kuigi mul ei ole absoluutselt ratturi jalgu, vaid on jooksja jalad, nagu nentis mõni aasta tagasi kiire, ent asjatundliku pilguga koolivend Jaan Kirsipuu, siis ei ole ma sugugi rattavõistlustel viimaste seas, mis on küllaldane tõestus, et tähtsad on isikuomadused, mitte see, mis kuskil kirjas või mis kuskilt näitajana välja tuleb.)

Dr Kasenõmmelt on paljugi õppida, aga ma ei hakka seda kõike siin teile ette laduma, vaid tehke nüüd, kui olete tõesti rattaspordi sõber, rattaharrastusele üks teene ning ostke Eesti ainus rattaajakiri, sealt saate juba kõigest oma silmaga ülevaate, nagu ka sellest:

kaanelugu on Eesti sagedasest maastikurattamaratonide võitjast Caspar Austast (fotol paremal);

nelja eri tasemel rattaspordisõpra usutleb Tartu rattaralli eel Liisi Rist ning sealt saame teada, et kukkumised rattarallil on ka kõigile neile (mitte ainult mulle ja teile) hirmutekitavad;

tublid rattasõitjad Priit Salumäe, Virgo Neeme ja Jaan Raivet vahendavad muljeid hullult, 543 km pikkuselt rattasõidult Norras – Styrkeprøvenilt;

põnev lugu Rein Kaselast, kes mõistis maailma jalgrattaspordi suurvõistlustel kohtunikuna õigust pea kolmkümmend aastat, sh Giro d’Italial ja Tour de France’il;

millisest Euroopa rattalinnast tasuks Eestis eeskuju võtta, jne jms.

Keda rattasõit praegusel jooksuajal veidi kõhklevale positsioonile jätab, võib lugeda mu avalikust küsimusest president Kersti Kaljulaidile, kas ta läheb vähem kui kahe kuu pärast Kadrioru staadionile maailmarekordit jooksma, ja kui see ka ei huvita, siis lugege, miks teil on igav ja milleni see teid võib viia, aga kui tahate olla õnnelik, siis lugege tänases Postimehes karmi, ent jõulist ja õiglast kolumni, kuidas lõputu õnnelikkuse promomine viimasel ajal ajab hoopis inimesi hulluks, viib neid stressi ja koguni depressiooni – väga hoiatav kirjutis, muide!

Foto 1: Priit Kasenõmm on mullusel harrastajate Tour de France'i etapil kaaslastest lahti rebinud. Foto: Priit Kasenõmme erakogu
Foto 2: Ajakirjan Ma Olen Jalgrattur maikuu number. Kaanepildi edastas: Vahur Kalmre
Foto 3: Priit Kasenõmm eraldistardist sõidus. Foto: Priit Kasenõmme erakogu
Foto 4: Caspar Austa mullusel Mulgi rattamaratonil. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpi
Foto 5: Itaallane Elia Viviani rõõmustamas Giro d'Italia kolmanda etapi võidu üle. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Ohh õudust - maailma tippu küündinud Eesti suusataja läheb vangi!

Tänase Postimehe kaheksandal küljel leiab aknaloo, mis algab nii:

Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu kõrval aastaid Eesti suusakoondisesse kuulunud Erkki Jallai mõisteti eile süüdi Kagu-Eestis mitme kuu jooksul toime pandud vargustes. Prokuratuur süüdistas Jallaid kehalises väärkohtlemises ja üheksas varguses.

Hull lugu. Mäletan seda, kuidas tunnistasin 2002. aasta jaanuari keskel, kõigest kuu enne Salt Lake City taliolümpiat, Jallai tõusu Eesti suusatamise tipu lähistele, kui olin Tehvandi suusastaadionil üks väheseid ajakirjanikke, kes nägi oma silmaga, kuidas tollal 20-aastane Jallai võitis Eesti meistritiitli 30 km vabatehnikas ühisstardist sõidus. Mäletan seda, kui 2004. aasta oktoobri lõpus ühel nädalavahetusel helistas ootamatult Mati Alaver - ja helistas ainult selleks, et rõõmsalt teatada, et Jallai oli sõitnud sprindi MK-etapil Düsseldorfis kvalifikatsioonis parima aja. Kokkuvõttes sai ta tookord viienda koha. Mäletan seda, kuidas 2005. aasta sügisel (fotol ülal paremal) käisin Jallail isegi Võrus kodus külas, kui tegin temast Postimehele loo - see oli siis, kui ta oli jätkuvalt lootustandev sprinter. Mäletan seda, kuidas 2007. aasta algul avaldasin Postimehes loo, kuidas Jallai vaevleb arusaamatu tõve küüsis. Ja mäletan ka seda, kui osalesin Põlvamaal Mammastes Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasõidus ning kuidas Jallai ühe laskumise järel ning enne vasakule keeravat tõusu minust mööda tuiskas.

Ja nüüd siis kolm kuud vangimaja...

Foto: Erkki Jallai treenimas 2005. aasta oktoobris Võru ja Väimela vahelisel kergliiklusteel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Milline vale suhtumine võtab rattasõidust mõnu ära?

Siin on mõned mehed taas üritanud püsti ajada küsimust, et mis on minu eesmärgid ja mille nimel treenin ja milline on üldse treeningplaan. Tule, taevas, appi, nagu ütles endine peaminister Andrus Ansip, kes armastas tol korral, kui tema julgestusmeeskonnaga Tallinnast mööda Piibe maanteed Tartusse väntasime, küllalt tugevas külgmises vastutuules kiirust 35-36 km/h ligi kruvida, sellal kui teised nägid vedajana vaeva ka 32-33 km/h keskmise hoidmisega. Kas keegi Ansipilt küsis, mis on plaan ja eesmärk? Ei, sest see oli niigi selge: panna on vaja, nagu on juurutanud ka Eesti harrastussporti keskse moto endine tippsuusataja Urmas Välbe. Ja Ansip panigi, nii ratta seljas kui peaministrina, pani kõvemini kui kõik tema järeltulijad Stenbocki majas, peavad tõdema ka need, kes Ansipile oma häält ei annaks, või nad paistavad silma poliitilise kanapimedusega.

Aga tagasi teie küsimuse juurde, mis jätab sellisena sõnastatult mulje, nagu mu elu sisu, kese ja keskpunkt oleks jalgrattasõit.

Teil on või? Ei ole, jah? Vaat, mul ka mitte.

Mis saab olla meiesuguste eesmärk? Kuidas saab üldse eesmärki seada, kui pead volbriööl (mitte et ma selles osalenud oleks; oh ei, spordimees ja üldse mõistlik mees peab režiimi ja öösel ringi ei titulituta) minema TÜ kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda, sest kolm päeva tagasi purustatud sentimeetrise läbimõõduga vasakpoolse (mitte mõelda siin poliitiliselt!) neerukivi tükid on ilmsesti liikvele läinud ning valu küünib kümne palli skaalal permanentselt 8-9-ni (kümnest kümme tähendab tunnet, et parem tahaks surra, kui sellist valu taluda)? Kui sind pannakse ööks tilgutite alla, magada ei saa? Ega te siis ju mõtleks järgmisel päeval, kui valu on taandunud 2-3 pallini, trenni minna? Kusjuures hea oli, et valu volbriööl välja lõi, sest muidu oleks juhtunud sama lugu, mis juhtus talvel enne Tallinna suusamaratoni: panin end kirja, aga parempoolne neerukivi läks liikvele ja vedas valuskaalal näidiku tõepoolest tippu, mistõttu tuli loomulikult maratonist loobuda ehk raha lendas tuulde; oleks nüüdki lennanud, ent nii palju oli juba kogemust, et tõukasin Mulgi rattamaratonile registreerimist edasi – ja nüüd sinna registreerimata jääbki, sest esmalt tuleb ikka tervis joonde saada.

Või mis plaanid?! Kuidas saab üldse plaane pidada, kui kõiksugu ootamatused võivad plaanid sassi lüüa? Mitte ainult neerukivid, vaid ka töö siin ja seal, olgu Postimehes või Tartu Ülikoolis või mõnes kolmandas kohas. (Isegi Mihkel Räime, profiratturi plaanid läksid sassi: ei pääsenud ta ju Giro d'Italiale.) Ja muud elu tahaks ka elada ju – kas teie ei taha? Või piisabki teile vabal ajal lihtsalt väntamisest? Loete ka ikka, harite ennast?

Mis siis on kogu selle sportimise ja rattasõidu mõte, küsite hämmingus. Mille peale ma jällegi hämmastun, et te nii lihtsat asja üldse küsite.

Aga las seekord vastab minu eest mõni teine. Viimases, märtsikuises ajakirjas Ma Olen Jalgrattur, mis peaks olema iga Eesti rattamehe kohustuslik lektüür (ja sugugi mitte sellepärast, et minu täita on seal rubriik «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» [muide, kas teist on selles rubriigis juba juttu olnud? Kui ei, siis miks, ah?]), kirjutab Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Mart Vainre, Team Vänt jalgrattaklubi liige, kes aeg-ajalt korraldab ka mõne rattaürituse või võistluse, oma kogemustest trekil. Ja see, millest ta seal kirjutab, haakub väga palju sellega, nagu minagi mõtlen. Tsiteerin teda:

«Trekil tuleks sõita pigem instinktide pealt, iseeneslikult. (Ta räägib kiirusest 45-55 km/h. – P.P.) Ja pigem panna kui end hoida, eest ära sõita on alati turvalisem ja ägedam. Harrastajana ma ei peagi kunagi kindla peale välja minema ja tulemust tegema. Mina sõidan selleks, et äge oleks. Ning alati on kihvtim mängus sees olla ja kaarte segada kui oodata ja muneda.»

Hästi öeldud, Vainre! Kui mõelda, mis on meeldejäävamad võistlused, siis just need, kus oled sattunud gruppi endasuguste ratturitega, mitte nendega, kellele rattasõit on töö ja kes klativad omavahel, kes pääseb pjedestaalile ja kes mitte. Sest endasuguste hulgas saad panna, saad kaarte segada, oled mängus sees, on ägedam. Mõelge nüüd ise: mis mõte on plaanipäraselt trenni teha, et siis kõvade meeste pundis, hing paelaga kaelas, saba peal kõlkuda, et kas jääd maha või ei jää? See on see, mis te saavutate oma plaanipäraste trennide ja eesmärkidega (tulla 50 sekka, tulla 100 sekka jne). Aga palju huvitavam on stiihiliselt kaasa lüüa ja vaadata, mis olukord kujuneb, ning siis käigult mõelda, kuidas tegutseda – selline loomingulisus teeb rattasõidu ägedaks, mitte punktuaalne ja robotlik absurdse eesmärgi plaanipärane tagaajamine.

Foto 1: Mihkel Räime meeskonnakaaslased Israel Cycling Academy meeskonnast valmistuvad tüdrukute pilgu all Giro d'Italiaks. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 2, 4 ja 5: 600-kilomeetrin Titan Desert maastikurattavõistlus Marokos. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Israel Cycling Academy meeskond valmistub 1. mail Giro d'Italiaks. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Šokk!!! Tartu maraton vabatehnikas!

Aeg pole küll talvine ja suusatamine pole justkui teema – aga on! Ajakirja Jooksja värskes numbris on minu sulest ilmunud üle nelja lehekülje laiuv lugu «Tartu maraton toimugu edaspidi vabatehnikas!».

Tõepoolest, aitab klassikatehnikas ponnistamisest. Miks peab edaspidi toimuma Tartu maraton vabatehnikas, selle kohta ei hakka siin ruumi kokkuhoiu nimel meetrite kaupa tähemärke kulutama, kõik põhjused on loos ilusasti kirjas. Nagu on seal ilusasti kirjas ka vastuargumendid neile, kes peaks pooldama Tartu maratoni jätkumist klassikatehnikas. Lugege Jooksjast!

Lühidalt loetledes põhjendused, miks peab eelistama vabatehnikat klassikalisele:

Lumekate on talviti õhuke ning õhukesele lumekattele on kergem pressida vabatehnikarada kui klassikatehnikarada.
Vabatehnikas sõitjaid on rohkem kui klassikatehnikas sõitjaid (vaadake inimesi treeningul, kui ei usu!).
Eriti just noorem rahvas, maratoni n-ö tulevik, eelistab vabatehnikat.
Klassikasuuskade määrimine on keeruline ja kallis, vabatehnikas saab sõitma minna lausa määrimata suuskadega.
Kui enamik tavainimesi eelistab nagunii vabatehnikat, siis miks sundida neid soetama endale lisaks klassikavarustust?
Klassikatehnika omandamine on keeruline ja vaevarikas, enamik ei saagi seda selgeks.
Kuna talve algul puudub paljudes kohtades õhukese lumekatte tõttu korralik klassikarada, ei saa enamik inimesi enne maratoni klassikatehnikat piisavalt treenida.

Kes Jooksjas mu kirjutist loeb ehk tutvub algmaterjali ehk tüvitekstiga, see näeb, et ma ei pane seal klassikasõitjatele sugugi kätt ette. Aga nõudmine on selge: Tartu maraton tuleb selle ellujäämise nimel muuta vabatehnikamaratoniks.

Kui Indrek Kelk soovib, et Tartu maraton püsiks elujõuline ning toimuks ka edaspidi, mitte ei teeks osalejate arvu poolest vähikäiku (andmed selle kohta on ka mu loos esitatud), siis ta ei hakka siin pikemalt juurdlema, vaid teeb nii, nagu mina Jooksjas kirjutan ja talle soovitan. Kui tal on ükspuha, mis tulevikus saab, võib vanaviisi edasi lasta.

Mis te arvate, kas Kelk võtab mu sõnu kuulda ja soovitust arvesse, ja kui jah, siis millal, ja kui ei, siis miks? Aga seda peate te tunnistama: mu ettepanekus on jumet.

Ja mis peamine: ettepanek muuta Tartu maraton klassikamaratonist vabatehnikamaratoniks on nii siin kui ajakirjas Jooksja mul ametlikult ja suurelt välja öeldud, mis tähendab, et kui Kelk peaks selle muudatuse tegema, teeb ta nii, nagu mina olen tahtnud ja soovitanud. Kuna ta seda mingil juhul teha ei taha – ta keeldus isegi Jooksja ajakirjale minu ettepanekut kommenteerimast, nagu väljaandjalt kuulsin –, siis läheb asi edasi vanaviisi, mis tähendab, et Tartu maratoni lähitulevik satub üha suurema küsimärgi alla.

Lisan siia lõppu selle, mille panin Jooksja loo lõppu:
Loo autorina kinnitan, et ei lähtunud seda kommentaari kirjutades isiklikest huvidest ega eelistustest, sest olen suusavõistlustel, sh maratonidel saavutanud oma parimad tulemused just klassika-, mitte vabatehnikas.

Foto 1: Rein Taaramäe tänavu märtsis suure lume ääres treenimas. Foto: Rein Taaramäe Facebooki lehekülg / Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Küsimus: kes on see suusataja 1991. aastal ja kus on pilt tehtud? Foto autor: Jõepera/Postimees/Scanpix
Foto 3: Siin on neli noort suusameest 1994. aastal. Vasakult: Herki Ilves, Paavo Otsus, ???, Mihkel Oja. Küsimus: kes on see hiljem tuntud ja kõva suusataja, kes on pildil vasakult kolmas? Foto: Postimees/Scanpix
Foto 4: 1996. aasta Tartu maraton. Foto: Postimees/Scanpix

Pullerits: Aga mida näitas teine kiirustrenn?

Pärast eilset kiirustrenni mõtlesin täna, kolmapäeva õhtul, et kordaks seda, mis eelmisel päeval sai tehtud. Niisiis alustuseks taas 20 kilomeetrit kiirusega 29 km/h. Seejärel võtsin kiiruse üles. Eesmärk oli sõita nii nagu eilegi ja nii, nagu õpetas mees, kellest varsti ilmub minu sulest ajakirjas Ma Olen Jalgrattur kõva harrastaja rubriigis lugu. See tähendab, et ei hakanud pressima, sest raske rauaga pressimine teeb jalad tuimaks, nagu mu peagi ilmuva loo peategelane mulle seletas, vaid sõitsin kiirelt ja kergelt kerides. Tõsi, ühe erandiga: esimese 5-kilomeetrise lõigu 4. kilomeetri läbisin peaaegu maksimumvõimsusega nagu eilegi, et end proovile panna. Kokku sõitsin taas kaks 5-kilomeetrilist lõiku üksteise otsa ehk tegelikult kümme kilomeetrit. Siin on tänased andmed ja vaheajad (sulgudes eilsed):

Esimese 5 km lõigu tulemus 40,9 km/h (41,1 km/h), kilomeetrite keskmised kiirused:
39,5 (43,9) - 37,5 (37,9) - 41,8 (42,8) - 48,0 (46,1) - 39,1 (36,3).

Teise 5 km lõigu tulemus 37,7 km/h (37,6 km/h), kilomeetrite keskmised kiirused:
40,9 (40,4) - 37,5 (37,1) - 34,2 (34,6) - 37,9 (37,5) - 38,7 (38,7).

Küsite, et miks teha kaks kiirustrenni järjest. Vastan: aga miks ka mitte? Kui tuju ja tahtmist on - ja täna oli, nagu oli ka eile -, siis mis seal maanteel ikka uimerdada ja muneda. Siis on targem vajutada. Saad emotsionaalse laengu ja naeratad rohkem. No igatahes väsimust ega kurnatust ega erilist hingeldamist need sõidud küll ei tekitanud. Täitsa mõnus ja õdus oli vändata. Puhas rõõm. Aga teil?

Foto 1: Tour de Romandie tänane avaetapp. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Ratturid tutvumas tänavuste MM-võistluste grupisõidurajaga Austrias Innsbrucki lähistel. Foto autor: imago / Eibner Europa / Scanpix