kolmapäev, juuli 18, 2018

Pullerits: Kuidas ma püstitasin absoluutse ja ületamatu rekordi?

Tõukasin esmaspäeva varasel pärastlõunal Postimehe sporditoimetuse klaasukse kindlakäeliselt eest ja astusin sisse. Kõik, kellele Postimehes spordi vahendamise eest tasu makstakse, nokitsesid andunult oma arvuti ees, v.a üks nooremaid, keda polnud laua taga. Nad üritasid teha nägu, nagu ei märkaks mind, mis on muidugi lootusetu ettevõtmine, sest ma tean väga hästi, mis nuppudele vajutades nende meeste tähelepanu köita. Ajal, mil jalgpallihullunud spordiajakirjanduse janu iga jalgpalliteemalise iitsatuse järele on nii suur, nii meeleheitlik, et tänane Õhtuleht on parima puudusel sunnitud alustama jalgpallilugu koguni lausega, et «Ronaldo näpujäljed saabusid Eestisse!» (mis järgmiseks? Eestlanna endise elukaaslase parima sõbra tädipoeg tundis Torinos viie kilomeetri kaugusel Ronaldo lõhna?), oli lihtne end kehtestada.

«Vaadake, mehed,» ütlesin formaalselt justkui ainsat naisspordiajakirjanikku eirates (mis nii ei olnud üldse mõeldud), «teil on spordikülgede veerul see rubriik, kus toote ühe arvu suurelt välja. Mul on teile sinna üks uudis.» Pidasin pausi, kandva ja paljutähendusliku. Oli tunda, kuidas spordiajakirjanike ajud raalivad ja ragistavad, mis see uudis võiks olla.

«Ma pidasin sõna,» ütlesin lühidalt, teades suurepäraselt, et nad saavad kohe aru, millest räägin ja mida mõtlen. «Ma ei vaadanud mitte ainsatki minutit jalgpalli MMi. See on Eesti absoluutne rekord. Sellest paremat tulemust keegi teha ei saa.»

Muidugi ei olnud ma nii naiivne, et arvata, nagu nad selle uudise tegelikust suurusest ja tähendusest aru võiks saada. Kus sa sellega! Kui elu on kuu aega keerelnud jalgpalli MMi ümber, siis kõik, mis sellega ei haaku, mis sellele koguni väljakutse esitab, mõjub mõistetamatuna.

Üks jalgpallifanaatikust spordiajakirjanik üritas mind vastu rünnata Tour de France’i vaatamise teemal, aga... sellega lõikas ta endale pahaaimamatult väga valusalt näppu. Ja seda kõigi kolleegide ees.

Sest vaevalt rohkem kui ööpäev hiljem näitas Rein Taaramäe (fotol paremal) Tour de France’il, et ilmaaegu ilguvad Eesti spordiajakirjanikud Tour de France’i üle ja ilmaaegu alavääristavad, võiks isegi öelda, et ignoreerivad seda. Taaramäe andis neile kõigile, jätkuvalt jalgpallipohmellis vaevlejaile kui mitte korralikku maksahaagi, siis valusa ninanipsu kindlasti. Taaramäe kolmas koht eilsel etapil, mis vahepeal, kõigest 30 km enne lõppu, tundus veel vägagi võidupotentsiaalne, oli spordisündmus, millele võinuks tõepoolest oodata Eesti spordiajakirjanike pühendumist ja kaasaelamist ning loomulikult selle põhjalikku vahendamist. Paraku saime teisipäeval näiteks Postimehes lugeda pikka lugu kolmest Prantsusmaa koondise neegrist, kelle kokkupuude meiega on ainult see – ja selle kokkupuute esiletoomiseks pean ma ikka väga-väga kõvasti kujutlusvõimet venitama –, et nad esindavad riiki, millenimelisel velotuuril Taaramäe samal päeval mehetegusid tegi.

Samas, ega saa Eurospordi spordikommentaatoreile ja ülekande tegijaile samuti jätta verbaalset keretäit andmata. Just sellal, kui Taaramäe (fotol vasakul) jooksikute grupist ette rebis, otsustasid nemad näidata graafilist lõiku meeskonna tegutsemisest mägisel sõidul. See oli nii kohutav ajastus, et ahastus tuli peale! Aga see polnud veel kõik, polnud veel kogu fopaa. Sest sellal, kui Taaramäe vahet teiste jooksikute ees kasvatas, püsis temaga samavõrd pildis keegi Warren Barguil, kes ei teinud mitte midagi muud, kui üritas – ainult üritas! – Taaramäest ja jooksikutest kuue minuti kaugusele maha jäänud peagrupist lahti rebida. Leidsid ka, kellele tähelepanu osutada!

Mis see meile kokkuvõttes näitab? Selle nägimiseks, nagu olen korduvalt rõhutanud, tuleb näha suurt pilti, mitte nikerdada. Ja see näitab seda, et spordiajakirjanikud, olgu meil või mujal, on erapoolikud. Seda esiteks. Ja teiseks, et pahatihti on neil isiklikest huvidest lähtudes fookus paigast ära. Aga ajakirjanikud ei peaks ajama isiklikku asja, vaid – ja seda ütlen kauase ajakirjandusõppejõuna – püsima oma valikute ja käsitlustega ikka rahva tõeliste huvide teenistuses, ja – pange nüüd eriti tähele! – kui rahvas oma huvidega sohu põrutab (saate aru küll, mida ma mõtlen!), siis ilmutama sel määral professionaalsust ja meisterlikkust ja vastutustunnet, et rahvas soost jälle kindlamale ja kodumaisemale (!) pinnasele juhatada.

Öelge, mehed, kas seda on tõesti palju soovida?
*
Ja lõpetuseks siis kokkuvõtlik ülevaade Rakke rattamaratoni esimesest poolest ja samuti teisest poolest.

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits Rakke rattamaratonil 6 km enne lõppu pikal põldude vahel kulgeval tõusul. Fotode autor: Riho Lüüs
Foto 3: Rein Taaramäe nägemas üksinda vaeva Tour de France'i 10. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe Tartu viimasel rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe lõpetamas Tour de France'i 10. etappi. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix

esmaspäev, juuli 16, 2018

Pullerits: Kuidas lõppes Rakke rattamaraton?

NÜÜD RAKKE SÕIT NÄHTAV TÄIELIKULT - VT LINGID!
Eile õhtul pakkusin teile vaatamiseks pühapäevase Rakke maratoni esimest osa kuni tõusuni Emumäele. Täna käisin Tallinnas ühte sündmuste ja protsesside keerisesse sattunud kuulsat inimest - kes on aktiivne ja nähtav ka spordis - intervjueerimas (kuid me ei rääkinud spordist, sest see pole praegu tema puhul üldse aktuaalne), ent sellest hoolimata jõudsin tegutseda õhtul tagasi Tartusse jõudnuna ka oma blogi lugejate huve silmas pidades ning panin kokku väikse video Rakke rattamaratoni teisest poolest, alates laskumisest Emumäelt. Sellelt näete väga hästi, et võtsin sõitu rahulikult ja mõnuga, nagu eelmises sissekandes rääkisin, mitte võistlusena. See, et lõpus pisut spurtisin, oli lihtsalt meelelahutuseks, sest need mehed, kellele järele tõmbasin, ei sõitnud ju minuga sama, pikka, vaid sõitsid hoopis lühikest maad.

Foto: Rakvere rattamaraton 17. juunil. Foto autor: Kasper Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix

pühapäev, juuli 15, 2018

Pullerits: Värske videoreportaaž Rakke rattamaratonilt

Täna, pühapäeval käisin suure palavusega Rakke rattamaratonil. Stardinumber 475 oli rivi lõpus ja rivis lõpust ma ka startisin. Et näis, kui kaugele jõuan. Jõudsin 243. kohale. Ise algul arvasin, et vaevalt 300. kohast kõrgemale jõuan. Üldiselt oli kerge sõit, Moabi radadega võrreldes oli see nagu jalutuskäik metsas. Panin kokku raja esimesest poolest, kuni Emumäe tipuni, ka väikse video. Oleks rohkemgi, video lõpuni valmis teinud, aga arvuti teatas, et tal ei ole piisavalt ruumi selle kõige töötlemiseks ja salvestamiseks. Eks siis tule raja teisest poolest, Emumäest finišini Rakke staadionil teha teine osa. Aga raja esimest poolt saate meenutada siit videost - ja otsige üles ka koht, kus näete, kuidas üle võistleja üle rajapiirdelindi lendab. (Kellele kiirustest väheks jäi, sel soovitan vaadata videot rattasõidust rattureile keelatud rajal - Tehvandi rullirajal.)

Foto: Rakvere rattamaraton 17. juunil. Foto autor: Kasper Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix

reede, juuli 13, 2018

Pullerits: Kuidas ma sõitsin keelatud rajal (ja teised ka!)?

Nädalavahetuseks teile võrdlus- ja mõtteainet. Esiteks panin kokku video Eesti rajast, kus rattaga sõita ei tohi - märgid keelavad. Aga tol päeval võis. Tegemist on Eesti ühe käänulisima ja kiireima asfaltrajaga. Video algus näitab sinna kümnemehelises pundis kohale sõitmist, nii seda, kuidas tempot teen, kui seda, kuidas vahetuse üle annan - vaadake, kas tunnete kedagi tollest pundist ära!

Sellele võrdluseks ja intrigeerimiseks panen üles ka ühe teise video, mis on tehtud Surnud Hobuse neemel. Nüüd on teie asi võrrelda, kumb kant on sõitmiseks huvitavam, kas Eesti asfalteeritud käänuline rada või kauge kandi kerge raskusastmega maastikurada. Ja kes arvab, et ägedam on Eesti rada, siis noile karmiks võrdluseks ikka hoopis teisest puust käänuline rada.

Seekord siis vähem sõnu ja rohkem liikuvaid pilte - olgu nädalavahetusel vahelduseks nii, sest suvi ju! Hääletage, kumb rada pakuks teile elamusrohkemat sõitu!

Foto: Astana meeskond treenimas Tanel Kangerti (ees keskel) juhtimisel 6. juulil enne Tour de France'i algust. Foto autor: imago / Claus Bonnerup / Scanpix

neljapäev, juuli 12, 2018

Pullerits: Valus tõde - ratturid on näljarotid!

LUGEJATE SOOVIL LISATUD UUS NYUSHA PILT - VT FOTO PAREMAL!
Ma ei tea, kust tulevad need jutud, et jalgrattasõit on edukate eliitmeeste ala? Kas tõesti sellest piisab, et Erkki Raasuke ja Tanel Padar väntavad pedaale? (Kuigi Padar tänavu pärast liiklusõnnetust enam mitte, nagu ta avaldas mu noorele kolleegile.) Jah, olen ise ka kirjutanud ajakirjas Ma Olen Jalgrattur omanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» kümmekond lugu Eesti harrastusratturitest, kes on tegijad ka muudel aladel, aga mööngem, et see ei anna siiski veel põhjust pidada jalgrattasõitu edukate meeste alaks.

Jalgrattasõidust justkui edukate meeste alaks saamisele on kõvasti kaasa aidanud tõsiasi, et jalgrattasport nõuab arvestatavaid investeeringuid, mida saavad endale lubada ainult need, kellel raha ka lõbuks ja lustiks jääb. Sest rattad maksavad palju, alates pooleteisest tuhandest kuni mitme tuhande euroni, lisaks on rattaid vaja mitu (mulgi on neid kolm), takkaotsa veel muu varustus, kasvõi elektrooniline käiguvahetaja või Zippi jooksud. Ja liiati, ärgem unustagem, võimaldab rattasõit oma uhket varustust ja seekaudu ka head elujärge teistelegi demonstreerida, mida ei saa teha enamikul muudel aladel, mis toimuvad spordisaalis või spordiareenil, kuhu enamik eales ei satu. Aga kui sõita rattaga näiteks läbi linna, näevad sind sajad ja tuhanded (vähemalt nii võib loota, ja tähtis on see, mis tunde too lootus lootjas tekitab, mitte see, mis päriselt toimub).

Eelnevast lähtudes on arusaadav, miks ei ole edukate meeste ala kuvandiga jooksmine ega ole ka suusatamine (ehkki sealgi on vaja mitu paari suuski – aga kes neid ikka tähele paneb). Edukate meeste ala on hoopis... purjetamine.

Purjetajatega võrreldes on jooksjad, suusatajad ja ka ratturid sisuliselt ikkagi näljarotid. Selle kinnituseks võrdleme nende rahakotte.

Rääkisin hiljaaegu äsjasel Muhu väina regatil osaleva 36 jala pikkuse purjeka Minni kapteni Andres Aavikuga (32), iseõppinud purjetajaga, ning ta ei olnud kitsi avaldama, mida tema spordiala harrastamine maksab. (Lugege sellest lööva pealkirjaga loost "Kavalad suslikud krapsaka neiu kallal" - hämmastav, et feministid ei ole selle pealkirja vastu veel protestinud; randa läksid või?) Alustame varustusest. Ta ostis kasutatud Minni koos seitsme kaasosanikuga Inglismaalt 80 000 euro eest. Mis iseenesest ei teegi teab mis palju, 10 000 eurot nina peale, aga... ega purjeka pidamine ole sama, mis ratta või suuskade pidamine. Nii tuleb aastas maksta 5000–6000 eurot kaikohtade, hoolduse ja kindlustuse eest. Loomulikult tuleb ka võistlustel osalemise eest maksta – ja mitte vähe. Minni meeskond tahab tuleval aastal minna Rootsi EM-võistlustele ning selleks tuleb neil leida 26 000 eurot. Aga kui palju peavad ratturid välja käima, kui tahavad ratta joone taha veeretada? Pühapäevasele Rakke rattamaratonile panin end eile õhtul kirja kõigest 35 euro eest ja sellestki maksab tööandja SportID vahendusel rohkem kui poole, 20 eurot tagasi.

Kuid tegelikult on Minni meeskond – loodan, et ei tee neile liiga – samasugune säästuprojekt nagu enamiku meist osalemine rattaspordis. Aavik osutas Pirital kai ääres seisvale kahele väliselt samasugusele jahile, millest ühe omanikud kulutasid hiljuti aluse võimekuse parandamiseks umbes 100 000 eurot ehk rohkem, kui oli Minni ostuhind: soetasid uue masti, kiilu ja purjed ning elektroonika. Veidi kaugemal seisis teine ORC klassi jaht, küljel kiri Amserv, mille peremehed investeerisid konkurentsivõime suurendamisse 60 000 eurot.

Niisiis peab konkurentsis püsimiseks jahi varustust pidevalt uuendama. Minni meeskonnal on lähiajal plaanis vahetada välja kiil, sest vana kiil on Aaviku sõnul kujult vanamoodne, mistõttu kannatab tõstejõud ja püstuvus. Uus 1700-kilone kiil maksab 8000–12 000 eurot. Samuti on kavas välja vahetada vastutuulepurjed, mis on liiga välja veninud. Nende hind jääb 12 ja 22 tuhande euro vahele.

Ometi on need väljaminekud väiksed võrreldes Eesti kõige moodsamate, 200–300 tuhat eurot maksvate võistlusjahtidega. Ainuüksi ülalpidamise kulud küünivad noil aastas vähemalt 30 000 euroni.

Ja teie arvasite, et harrastades rattasporti kuulute Eesti edukate, jõukate ja rikaste hulka... Metštatj ne vredno, nagu ütleb Art Soonets. Mida eesti keelde võiks tõlkida, et unistage aga edasi. 

Foto 1: Lugejate lemmik Nyusha. Küsimus: mis alal on Njuša õde olümpiavõitja? Foto edastas Reno Hekkonens
Foto 2: Valgehobusemäe rattamaratoni stardi ootel juuni alguses. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / ScanpixFoto 3: Jalgratturid imetlevad Pirital tõeliselt edukate inimeste lemmikala varustust. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 4-5: Rikaste inimeste spordivahendid Pirital. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rakvere rattamaratoni start juunikuus. Foto autor: Kasper Mäe, Virumaa teataja / Scanpix

teisipäev, juuli 10, 2018

Pullerits: Kas jalgpall heidutab minu julgeolekut?

Jah, heidutab küll. Vihje sellele oli laupäevane Venemaa-Horvaatia jalgpalli avalik vaatamine Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas Vabaduse väljakul, kus lehvisid Venemaa lipud ja kõlasid ergutushüüded «Ros-si-ja! Ros-si-ja!». Kujutate ette: Eesti Vabariigi pealinna kesksel väljakul lehvis ja laiutas vene vaim. (Mõelge: minge Moskvas kambaga Punasele väljakule, rullige sinimustvalged lahti ja hakake karjuma «Es-to-ni-ja! Es-to-ni-ja!». Juba paari minuti pärast leiate end... teate küll, kust; ja kui ei tea, küll siis teada saate.) Jääb vaid heameelt tunda, et see ülesköetud rahvahulk sai külma ja jahutava duši, kui mõni aasta tagasi Eestile kuivalt 0:3 kaotanud Horvaatia Venemaad lõpuks läbi häda ikkagi võitis. Aga võib-olla seda valusam venelastele kaotus oli, et see tuli nii napilt ja pikkamisi, kui nende võidulootus oli mitut puhku õhus?

Mida me siin siis näeme? Mõtlen siis, kui vaatame ikka laiemat pilti, mitte ei tegele nikerdamisega. Me näeme taas kord poliitilist lühinägelikkust. Poliitiline lühinägelikkus on aga Eesti ja Euroopa poliitikutele saanud nii iseloomulikuks ja igiomaseks – sellest räägib ka minu tänane järjekordne karm ja otseütlev kolumn Postimehe teisel küljel.

Antud juhul seisneb poliitiline lühinägelikkus suure, jalgpalli näitava ekraani toomises ja paigaldamises Vabaduse väljakule. See oli ju algusest peale teada, et Venemaa osaleb jalgpalli MMil ja et Tallinnas elab palju venelasi, kes näitasid oma meelsust ja ähvardavat jõudu veidi rohkem kui kümnend tagasi dramaatilisel Pronksiööl. Lisagem siia valemisse revanšistlikud meeleolud, mida Putini Venemaa üles kütab ja õhutab. Algusest peale oli selge, et neid tegureid arvestades ei maksa meie Vabaduse väljakule jalgpalliekraani üles seada.

Liiati, ärgem unustagem, olen ma algusest peale rääkinud, et jalgpalli MM on meile võõras asi ja võõras mure, et ei maksa selle ažiotaažiga kaasa minna. Ometi mindi, tassiti meile võõras MM otse meie Eesti pealinna südamesse, ja lasti laupäeval endale avalikult öelda, et näete, estontsõ, kui palju meid on, kuidas me suudame koonduda otse teie pealinna südamesse, kuidas me paneme silmagi pilgutamata oma lipud lehvima ja karjume Venemaa toetuseks ja näete, estontsõ, teil ei ole mitte midagi muud teha, kui vaid tuimalt kõrvalt vaadata. Teadlik või alateadlik sõnum: me oleme siin kohal. (Ja kui mõni arvab, et venelaste kogunemine oli hea, sest nad said auru välja lasta, siis kas samavõrd pole võimalik, et tegelikult said nad ühiselt salamisi kuraasi juurde?)

See kõik, mis venelastele eneseusku ja enesekindlust juurde andis - ning seda Putini ja Trumpi kohtumise eelõhtul, mil keegi ei tea, millest nood kahekesi omavahel rääkida võiks, nii et levivad kartused Jalta 2-st -, mis lubas neil tunda end Eesti pealinna südames, vaid paarsada meetrit eemal hirmutava Pronksiöö epitsentrist arvestatava jõuna, oleks võinud olemata olla, kui poliitikud või kes iganes selle ekraaniotsuse tegid, oleksid ilmutanud suuremat läbi- ja ettenägelikkust ning oleksid, nagu ma juba algusest peale rääkisin, selle meisse absoluutselt mittepuutuva jalgpalli MMi jätnud meie Eesti keskväljakule toomata.

Ent see ei ole veel kõik. Hull on see, et osa tallinlasi, nagu näitas mu eilne töine käik pealinna, võtavad seda, et Eesti pealinnas võimutsevad alatihti venelased, justkui iseenesestmõistetavusena, mille suhtes ei ole mõtet isegi kulmu kergitada. Kas see pole midagi samasugust, mis on juhtunud Euroopas, kus suurtes linnades on inimesed juba sedavõrd resigneerunud ja leppinud, et nad ei hakka isegi häält tegema, kui nende kõrval võtavad üha rohkem ruumi enda alla kümned tuhanded aafriklased, araablased ja moslemid?

Aga mäletate, mida ütleb rahva iidne tarkus: karta tuleb ükskõikseid. Ehk teisisõnu: meid ei ohusta ainult võõraste lippude alla koonduvad ja võõrast, meile avalikult vaenulikku riiki ergutavad ning toetavad inimesed, vaid ohustavad ka need meie rahvuskaaslased meie endi seast, kes ei taha, suuda või oska selles mingitki ohtu ega probleemi näha.

Ja kõik see, mis meie välise, suhteliselt rahuliku pealispinna all podiseb, ärgem unustagem, sai võimendust tänu jalgpallile, mis, nagu ma olen korduvalt, lausa väsimuseni rääkinud, ei puutu absoluutselt meisse. Hea, et seekord tänu Horvaatiale nii läks, aga mis siis, kui mängu oleks võitnud Venemaa? Toda jalgpallivaatamist on juba võrreldud venelaste öise laulupeoga. Meie, eestlaste laulupidu, nagu ajaloost mäletate, oli meie rahvusliku eneseteadvuse ja eneseuhkuse oluline ärataja, mis, muide, aitas sillutada teed Eesti riigi tekkimiseni mitu kümnendit hiljem.
*
PS: Tänase, teisipäevase Postimehe 25. lk-l ilmub leheküljene reklaam "Eestlased jalgpalli MM-il Horvaatia poolt!". Huvitav, see kõlab nagu siinsetele venelastele nonde lemmikute äsjase kaotuse nina peale hõõrumine: näete, teie meeskond kaotas, aga meie, eestlased, oleme tagatipuks selle meeskonna poolt, kes teid kodusel MMil mängust välja lõi!

Fotod 1-5: Venemaa poolehoidjad laupäeval Tallinnas Vabaduse väljakul. Fotode autor: Joakim Klementi, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rally Estonia peaesineja Nyusha esineb Tartu laululaval 14. juulil. Kui palju tuuakse sinnaVenemaa lippe? Foto edastas Reno Hekkonens. Pressiteates on kirjas: Venemaa supertäht Nyushat tohib Eestis sõidutada vaid luksklassi autoga - eelistatud on Mercedes S-klass, BMW 7 seeria või Audi A8. Auto peab olema tumendatud akendega ja mitte vanem kui kolm aastat. Staari ja autojuhtide, nagu ka turvameeskonnaga suhtlemine toimub Nyushaga kaasas oleva saatjaskonna vahendusel. Nyusha esindajad andsid ka juba teada, et lauljanna ja saatemeeskonna majutuseks kõlbab vaid viietärnihotell.

esmaspäev, juuli 09, 2018

Pullerits: Kuidas ma maailma ühe parima ekstreemsportlasega mõõtu võtsin?

Prantslane Pierre Vaultier (fotol paremal perega) on suur, väga suur sportlane – mitte mõõtmetelt (186 cm ja 83 kilo), vaid saavutuste poolest: ta on omal alal maailma kõigi aegade parim. Ta on tulnud lumelauakrossis kahel korral olümpiavõitjaks, möödunud talvel Pyeongchangis ja neli aastat tagasi Sotšis, korra maailmameistriks ning võitnud koguni kuuel korral maailma karika. See, miks ta meile, eestlastele, korda võiks minna, tuleneb tõsiasjast, et tema teine kodu asub Eestis. Ta on abielus Eesti kõigi aegade parima lumelauasõitja Kadri Pihlaga (nüüd Vaultier), nad veedavad igal kevadel kaks kuud Eestis, peamiselt Tallinnas. Neil on kaks last, kellest vanema, viieaastase tütre Kimi esmane emakeel on eesti keel, ja kellest noorema, aasta ja kahe kuu vanuse Robiga püüab ka isa Pierre hakata lähiajal oma eesti keelt uuele, senisest veelgi paremale tasemele viima.

Nii palju sissejuhatuseks, kui te seda ei teadnud või minu loost laupäevases Arteris lugeda ei osanud.

Mida aga Arteris kirjas polnud – ja mille ma säästsin teile, oma blogi lugejatele –, on see, kuidas ma Vaultier'iga Tartus Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis reaktsioonikiiruses mõõtu võtsin.

Vaultier'i leivaalal tuleb enamasti tegutseda instinktiivselt, aega mõelda peaaegu pole, sest sõidukiirus küünib puhuti üle 60 km/h ning õhulennud kanduvad kaugemale kui 30 meetrit.

Reaktsioonikiiruse selgitamiseks tuli tal spordimuuseumis poole minuti jooksul suure püstise X-tähe telgedele paigutatud ja suvalises järjestuses süttivaid tulukesi käega «surnuks» lüüa (fotol paremal ja ülal vasakul). Mida rohkem, seda parem.

Vaultier ei võtnud katset surmtõsiselt, ent võttis professionaalselt. Ta leidis seina äärest väikese pingi ja seda kasutades sättis end mugavaimasse asendisse – tema silmad jäid otse X-i keskpaiga kõrgusele (fotol ülal paremal). Nii oli optimaalseim süttivaid tulukesi märgata ja kätega kustutada, ei pidanud allapoole kummardama ega lae suunas sirutama – seega ei pidanud kehaga rahmeldama, vaid sai tegutseda ökonoomselt. Mitte keegi, kinnitasid muuseumi töötajad, ei olnud toda testi tehes sellist asendit kunagi kasutanud.

Vaultier kustutas poole minutiga 44 tulukest.

Millal veel üritada kahekordset olümpiavõitjat võita, kui mitte nüüd? Liiati, kui tema ideaalasendist saab õppust võtta.

Endale tundus, et tabasin kaootiliselt süttivaid tulukesi sugugi mitte kehvemini kui Vaultier. Loendur teatas aga hoopis muud: ainult 33 kustutatud tulukest. Vaultier’iga võrreldes tervelt neljandiku võrra vähem.

Kas siin peitub osa vastust küsimusele, miks üks on kahekordne olümpiavõitja, aga teised, sh teie, temaga võrreldes mitte tuhkagi?

Foto 1: Pierre Vaultier abikaasa Kadri ja lastega Tartus Eesti spordimuuseumis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Reaktsioonikiiruse katsetamise aparaat spordimuuseumis. Vasakul istub Pierre Vaultier tütrega. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Pierre Vaultier tegemas pooleminutilist reaktsioonikiiruse mõõtmise katset spordimuuseumis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Pierre Vaultier rulatamas spordimuuseumis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

neljapäev, juuli 05, 2018

Pullerits: Kuidas ma EI lase salbutamoolimees Chris Froome'il ennast lollitada?

SIIN ON EESTI PARIM JA PÕHJALIKEM SALBUTAMOOLI KÄSITLUS!
Kuradi Sky meeskond ja Chris Froome manipuleerivad meiega taas. Aga siin blogis ei lähe see läbi. Nad võivad ju muule maailmale ette sööta, nagu nad äsja tegid, kui palju ja mida Froome (fotol vasakul) mingi etapi ajal ja järel sõi ja jõi, aga mina seda sööta alla ei neela. Ma ei lase end eksitada põhiküsimusest, ja see on: Froome’i salbutamooli näit oli mullu Vueltal kaks korda suurem kui lubatud. See on reeglite rikkumine ja jutul lõpp. Jutul lõpp eriti seepärast – ja pange nüüd tähele, mida Froome ja Sky ei ole osanud tähele panna! –, et kui nüüd püüavad Froome ja Sky lüüa maailma pahviks sellega, milline täppisteadus, viimse grammi ja kalorini timmitud on tema toitumine, siis halloo, mehed, ei ole ju usutav, et nii oluline asi, nagu väidetav hingamisteede turgutamine salbutamooliga, jäetakse juhuse hooleks, ja jäetakse nii suure juhuse hooleks, et salbutamooli näit ületab lubatud piiri kahekordselt.

Keda Sky ja Froome lolliks peavad?! Kogu maailma? Sel juhul peatage see maailm – mina tahan maha minna. Aga kuna maailma peatada ei saa ning maha astuda sellelt seetõttu samuti, siis vähemasti ei lase ma endale, nagu venelased ütlevad, nuudleid kõrva taha riputada. (Froome vist arvab üldse, et reeglid talle ei kehti: me mäletame ju väga hästi, kuidas ta Touril, kui ratas katki läks, hakkas ülesmäge jooksma, kuigi reeglid ütlevad ju väga selgelt, et tuleb olla kohapeal ja oodata varuratast; kas on võimalik, et toonane karistuseta jäämine süvendas temas karistamatuse tunnet?)

Kuid nagu ma olen siin korduvalt rääkinud, ei ole mõtet spordist rääkides laskuda jalgpallihaigete nikerdamise tasemele – te ju ikka olete selgeks saanud ja teate, mida ma nikerdamise all silmas pean –, vaid tasub vaadata suurt pilti. Suurt pilti seoses salbutamooliga, mis, ärge unustage, on Froome’i puhul ikkagi põhiküsimus, mitte mingi toitumisprogramm, millega – pidage meeles! – tahetakse ülejäänuid lollitada.

Las ma harin teid salbutamooli (fotol all paremal) teemal. Ja siis lõpus küsime, kas ja kuidas ka meie saame salbutamoolist kasu lõigata – kui üldse saame.

Eelmise sajandi lõpus oli lugu nii, et kui tippsportlane tahtis saada õigust astmarohtu tarvitada, pidi ta tõestama, et tal on astma või vähemalt tõsised hingamisteede probleemid. Kuid pange tähele: nõudmine, et ta astmat tõestaks, ei olnud seotud dopinguvastase võitlusega, vaid oli tingitud soovist kaitsta sportlaste tervist. Selleks, et sportlaste taotlusi astmarohu kasutamiseks läbi vaadata ja hinnata, moodustas ROK sõltumatu astmaekspertide komisjoni. Taotlus ei olnud lihtsalt kirjalik paber, vaid selle juurde käis kindel test, mille sportlane pidi läbi tegema. Pange nüüd järgmist arvu tähele: eelmisel kümnendil peetud kahe suve- ja kahe taliolümpia tarvis väljastas ROKi astmaekspertide komisjon astmarohu tarvitamise loa 1549 olümpiasportlasele. See on kolossaalne arv, kas pole?

Lähme nüüd tagasi 2010. aasta Vancouveri olümpia eelsesse aega. Paar nädalat enne Vancouveri talimängude algust kehtestas Maailma Antidopinguagentuur WADA reegli, et sportlased võivad teatud kogustes tarvitada kahte levinud astmaravimit salbutamooli ja salmeterooli. Asi oli nimelt selles, et sportlasi, kes olid taotlenud astmarohu tarvitamiseks terapeutilisel eesmärgil eriloa, oli tekkinud sedavõrd palju. Ehk teisisõnu: astmaatikud polnud tippspordis enam erandid, vaid märkimisväärne osa tippsportlasi ongi astmaatikud.

Faktid kinnitavad mu äsjast väidet. Mäletate, mainisin ennist teile 1549 sportlast, kellele ROKi ekspertkomisjon väljastas varem astmarohu tarvitamise eriloa. Suuresti just nonde lubadega seotud andmebaasi analüüsides avaldas Austraalia teadlane Ken Fitch tunamullu uurimuse, kus näitas, et selle sajandi esimesel kümnendil peetud viiel olümpial oli iga 15. kuni 20. sportlane arstitõendiga astmaatik. Näiteks Salt Lake City taliolümpial osalenute hulgas oli astmaatikuid veidi üle viie protsendi, Torino taliolümpial osalenute hulgas ligi kaheksa protsenti ja Vancouveri taliolümpial osalenute seas pisut üle seitsme protsendi. Taas: need on piisavalt suured arvud väitmaks, et astmaatikud ei ole erandid.

Aga Fitchi uurimus muutub veelgi põnevamaks, kui vaatame, kuidas läks astmaatikutel nondel kolmel nimetatud taliolümpial. Mis teie arvate, kuidas läks? Loomulikult: kui ma seda küsin, siis pidi neil minema väga hästi. Ja tõepoolest, läkski. Vancouveri taliolümpial oli medalivõitjate seas astmaatikuid ligi 12 protsenti, Torino taliolümpial üle 15 protsendi ja Salt Lake City taliolümpial peaaegu 16 protsenti. Niisiis, nagu protsentidest näete, suurendab astma ja astmarohu tarvitamine järelikult võidu võimalust märgatavalt, kas pole nii?

Kuid ettevaatust: ei maksa järeldustega nii sirgjooneline olla! Fitchi uuringu alusel ei ole sugugi õige ja põhjendatud väita, et ilmselt aitas paljusid sportlasi olümpial pjedestaalile astmaravimite kasutamine, nagu arvab küllap enamik teie seast. Palju tõesem ja usutavam on väide, et küllap need, kes jõudsid olümpial pjedestaalile, on teistest lihtsalt rohkem ja pikemalt treeninud. Aga kui olete veidigi tugevamini kestvussporti, siis küllap teate, mis jälje jätab see hingamisteedele. Tõenäoliselt olete pärast tugeva treeningu lõpetamist köhinud nagu hobune. Sest te hingamisteed on saanud hirmsat moodi vatti. Ka Fitchi uurimuse üks järeldusi kõlab: «Astma suhteliselt hiline teke paljudel vanemaealistel sportlastel viitab, et aastaid tehtud vastupidavustreening võib olla selle üks põhjustajaid.»

Nüüd jääb veel vaid küsida, kui suure eelise võiks anda astmarohu tarvitamine vastupidavusaladel. Kahjuks keegi ei tea. Selle kohta puuduvad vettpidavad andmed. Õigemini pole seda piisavalt uuritudki. Mõned üksikud selleteemalised uurimused, mis on tehtud üksikute inimeste peal ega ole seetõttu kuigi suure üldistusjõuga, viitavad, et kasu tulemustele astmarohust ei ole. Mis omakorda tekitab küsimuse, miks siis ikkagi sajad sportlased, sh Froome, astmarohtu tarvitavad, kui see tulemusi paremaks ei tee.

Tõenäoliselt tarvitavad sellepärast, et kuna uurimusi astmarohu kasulikkuse kohta tulemustele ei ole, siis kes teab – äkki astmaroht pisut ikkagi aitab? Ka tilluke 0,1 protsenti, mis võib-olla kasu võiks olla, aitaks pikal distantsil võita mitu head sekundit, mis määravad viimaks, kas oled kullal või on su tagumik mullal. Tõenäoliselt tarvitavad sportlased astmarohtu ka sellepärast, et platseebo efekt on teinekord väga tugev. Pelgalt teadmisest, et oled võtnud rohtu, mis äkki aitab, võid saada selga kujuteldavad tiivad, mis aitavad võistluse käigus kriitilisel hetkel vastu pidada. Ja kohe kindlasti tarvitavad sportlased astmarohtu sellepärast, et nende hingamisteed on rasketel treeningutel saanud kõvasti vatti ja vajavad pidevat turgutamist.

Vaat nii on lood. Ent see, millest teile siin rääkisin, ei vabasta vähemasti minu silmis ikkagi Froome’i (fotol paremal) tema salbutamoolisüüst. Sest reeglid on reeglid, reeglid peavad kehtima ühtemoodi kõigile, ja fakt on see – ning seda fakti ei ole keegi kahtluse alla seadnud –, et Froome’i salbutamoolinäitaja oli Vueltal kaks korda üle kehtestatud ülempiiri.

Loodan, et Touri pealtvaatajad raja kõrval ei jäta seda tõsiasja Froome’ile pidevalt nina alla hõõrumata, eriti tõusudel, kus tempo aeglane ja Froome’i pihta tehtud avalik kriitika nii talle kui maailmale kenasti kohale jõuab.

Kes tahab sellest erutavast teemast närve puhata, neile tuleb kasuks vaadata seda rahustavat videolõiku.

*Selle sissekande kirjutamisel olen kasutanud materjale, mis kõlasid Pyeongchangi olümpia ajal Kuku raadios minu olümpiakommentaaris.

Fotod 1 ja 2: Neljakordne Tour de France'i võitja inglane Chris Froome jagab autogramme ja poseerib poolehoidjatega enne suundumist tänasele treeningule Saint-Mars-la-Reorthe'is Vendee piirkonnas Prnatsusmaal. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 3: Salbutamooli manustamine. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 4: Chris Froome andmas 4. juulil Saint-Mars-la-Reorthe'is teleintervjuud. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Chris Froome (vasakul) treenimas Sky meeskonnaga 4. juulil Prantsusmaal Saint-Macaire-en-Mauges'is. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Vaadake, kui hästi tunnete Sky meeskonna liikmeid! Kes on pildil kes? Pange tähele loosungit Sky meeskonna bussil, mis ütleb, et ärge loopige plastasju minema, võtke need taaskasutusse. Nüüd ei taha näha, kuidas Sky meeskonna liikmed oma plastist joogipudeleid Touril tee äärde või kraavi hakkavad loopima! Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Chris Froome astub mulluse Tour de France'i kuuenda etapi järel poodiumile liidri kollast särki vastu võtma. Foto autor: AFP/Scanpix

pühapäev, juuli 01, 2018

Pullerits: Kuidas ma Eesti maanteesõidu meistrivõistluste proovisõidul gruppi elavdasin?

Olümpiapronksi omanikul Jaak Mael oli sõidetud neli kilomeetrit, kui ta Tehvandi staadionil Astri kohvisõiduks ehk Eesti grupisõidu meistrivõistluste ühistreeninguks piirdeaia ääres koha sisse võttis. Mul oli selleks ajaks läbitud juba 58 km. Väntasin koos kümnese grupiga Otepääle Tartust, paariliseks Kurmo Neemela. Pärituul soosis kerget sõitu. Seetõttu jõudsime kohale pool tundi enne kohvisõidu starti, mistõttu otsustasin kasutada võimalust ja proovida rattal Tehvandi radasid, kus tavaliselt on rattureil sõitmine keelatud, aga nüüd oli Eesti meistrivõistluste puhul lubatud. (Kuigi Maest sain aru – mis ei tähenda, et ta nii ka mõtles –, et kui annan aegsasti ette teada, võib ta Tehvandi rajad mulle sõitmiseks priiks teha ehk kinni panna.)

Peakorraldaja Rene Mandri hinnangul läks teele umbes 80 ratturit. Teele minek oleks äärepealt päädinud avariiga, sest kui ratturid staadionilt maanteele tagasipööret tegid, tulid Otepää poolt mäest alla rullsuusatajad, kel teatavasti pole pidureid, aga nad suutsid murule hüpates kuidagi siiski seisma ja isegi püsti jääda. Nii sai peagrupp kohe algul mul eest minema.

Mis edasi juhtus, seda näete juba minu tehtud ja kokkupandud videolt.

Algul, esimesel ringil oli sõit rahulik – eesmärk oli ju rajaga tutvumine. Aga kui algas teine ring ja rada osalejail selge, läks sõit ühtlasest postiljoni või piimanaise kulgemisest veidi huvitavamaks. Liikusin ise ka grupis ettepoole, et vaadata, mis seal õige toimub. Ühe väikse tõusu otsas nägin, et üks osaleja oli poolesaja meetriga jooksu pannud. Kuna grupi sabas sõitmine oli juba üksjagu tüütuks muutunud, läksin jooksikule järele.

Ja sellest alates muutus sõit palju paeluvamaks. Vähemasti mulle. Teiste eest ei oska rääkida. Enamikule, kes grupis lihtsalt kaasa liikusid, vist mitte. Aga eks igaühel oli oma soov ja eesmärk, mida järgida.

Teise ringi esimesest kolmandikust alates sõitsin enamiku ajast grupi peas või suisa liidrikohal. Mitmel meeldivama reljeefiga lõigul püüdsin ees ka tempot teha ja kiirust tõsta. Mõned mehed, nagu silmanurgast nägin, tulid kaasa, nagu näiteks Mae (seegi on videos dokumenteeritud). Mõistagi polnud siht gruppi lõplikult selja taha jätta, vaid lihtsalt gruppi elavdada. Miks, küsite.

Aga seepärast, nagu teate, et kõige tüütum sõit on üksluine sõit, kus miskit ei juhtu. (Ma ei pea juhtumise all silmas õnnetusi.) Rutiin ja üksluisus on iga loova loomuga inimese vaenlased. Isegi väike ärgitus, mis õnnestub korraldada, lisab sõidule meeleolu ja värvi. Näiteks lähed ette, kiirendad pisut ja vaatad, kuidas grupp reageerib. Millal veel selliseid asju proovida, kui mitte treeningul? Need lükked teevad sõidu ja treeningu üksnes põnevamaks. Muidu lähed pärast koju ja mõtled, et oot-oot, mis see siis nüüd oli, kas midagi juhtus ka üldse... ja järgmisel päeval ei ole sellest sõidust enam absoluutselt midagi mäletada.

Lõppeks on iga osaleja vaba valik, kuidas ta käitub: kas sõidab rahulikult grupis või tuleb väikese kiirendusega kaasa. Täiskasvanud inimesed ju, kõigil pea otsas. Peaasi on see, et sa teisi kuidagi ei sega. Ja ma ei seganud, sõitsin alati kaarega vasakult mööda. Kui mõni, kes kiirendustega kaasa ei soovinud minna, ometi läks, siis vaadaku küll iseendale, mitte mulle otsa: kes käskis minna? Ent tegelikult usun, et nendele, kes rahulikult grupis sõitsid, polnud mingit vahet, mis keegi ees teeb – grupi jaoks tasandusid need eesmiste meeste manöövrid nagunii ühtlaseks liikumiseks.

Sõbralik sõit oli, see on peamine. Ja mõned mehed ei pidanud paljuks ka nalja visata, kui saatsid mulle grupist järelepärimise, kas kuulutusi ka vastu võtan (mu pükstel on Soov.ee logo). Mitmed mehed, sh Pelotoni tiimist, tulid isegi kiirenduste mänguga kaasa – ehk korraldasid provokatsioone, nagu mulle pärast öeldi (videos on need näha!).

Aga mis ma siin ikka seletan: oma silm on kuningas. Vaadake kõike videost!

Pärast, kui kringliviil söödud ja kohvi joodud – osad jäid kringlist ilma, sest ei olnud end eelnevalt sõidule registreerinud, mistõttu korraldaja ei teadnud nende tulekuga arvestada; korraldaja tellis kringlit nii palju, kui oli registreerinuid pluss kümme ehk 60 inimesele –, asusime kümnese grupiga tagasiteele Tartu poole. Seekord oli paarimeheks P.L., kes jagas sõidu ajal nõuandeid ja nippe grupisõidu kohta. Vastutuult andis kõvasti murda, lõpuks tuli keskmine kiirus vaid napilt üle 30 km/h. Viimaks sai vihma ka viie kilomeetri jagu.

Kokku sai laupäeval vändatud 149 km ehk rohkem kui ühelgi teisel korral sel aastal. Ja vist rohkem kui mullu või tunamullu samuti.

Fotod 1-7: Pühapäevased Eesti meistrivõistlused maantee grupisõidus, meistriks tuli Mihkel Räim. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

neljapäev, juuni 28, 2018

Pullerits: Kuhu on kadunud noorte meeste võitlusvaim?

Olukord on Eestile ohtlik ja ärev, sest ei ole noortes meestes enam võitlusvaimu ja -valmidust. Selle kinnituseks, teema sissejuhatuseks, kaks näidet.

Kuulake, mida ütles viimatine Eesti superstaar Uudo Sepp usutluses Arterile oma konkurentide kohta: «Meil valitses omavahel täielik soe toetus – hoolimine, sõprus, armastus. Südamest tahad, et teisel läheks hästi. Ma olen tohutult õnnelik, et just need inimesed mind seal saates ümbritsesid.»

Või vaadake, kuidas suhtub Tallinnas lavakooli lavastaja erialale pürgiv Tartust pärit Mart Piirimets oma rivaalidesse. Tänane Postimees kirjutab, et «[k]onkurendiks ta katsetel kedagi ei pea, pigem juba sõpradeks». Kuigi nood uued sõbrad on need, kes võivad just tema lavakooli ukse taha jätta.

Kas teile ei ole viimasel ajal silma jäänud, et noorema põlvkonna esindajad võtavad kõiki nii ninnunännutavalt sõpradena, kellega võtta üksteisel kätest kinni ja teha kalli-kalli ja kussu-kussu? Ja et veelgi rohkem kui enda kordaminekute üle väljendatakse heameelt teiste edusammude üle – isegi siis, kui ise ollakse need, kes nonde edusammude tõttu joone alla jäävad?

Kas sellistes inimestes on võitlejahinge? Karta on, et ei ole. Loeme, mida ütleb sellise uue põlvkonna kohta kirjanik Mihkel Mutt. Tema kirjutab Postimehes: «Lumehelbekeste ideaalis pole kohta roomlaslikele hingeomadustele (tahtekindlus, raskuste trotsimine, võime silma pilgutamata taluda kannatusi ja hingevaeva jne), samuti mitte nn protestantlikele väärtustele nagu usinus ja kokkuhoidlikkus. Neid omadusi ei maksa ühekülgselt idealiseerida, aga ilma nendeta on inimene siiski kuidagi amööbilik.»

Las ma ütlen otse. Kui ma poleks 1983. aastal ülikooli sisse saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende üle, kes said ja minu koha ära võtsid. (Ma sain keskkooli- ja eksamitulemuste põhjal sisse kõige esimesena.) Kui ma poleks 1990. aastal Ameerikasse New Yorki Columbia ülikooli (fotol paremal) õppima saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik selle üle, kes tolle koha minu asemel oleks saanud. (Tegelikult olin õpitulemuste poolest ainus kandidaat sellele kohale.) Kui ma poleks 1995. aastal Washingtoni Newsweeki toimetusse tööle saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende välismaalaste üle, kes tolle võimaluse minu eest said. (Üle maailma kandideeris USA suurväljaannetesse 160 inimest, kellest tööle pääsesid kümme.) Kui ma poleks 1997. aastal Marylandi ülikooli Fulbrighti teadusstipendiumi saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende üle, kes selle stipendiumi minu asemel said. (Raivo Palmaru, kellel oli siseinfot avalduse esitanute kohta, ütles, et mu avaldus oli kõvasti tugevam kui kellelgi teisel.)

Või veel, sportlikumalt. Kas keegi arvab, et ma olin rõõmus ja õnnelik, kui 2011. aasta Tartu maratonil, mil pidamismääre Harimäel suuskade alt ära kadus, tuli tagant, ei kuskilt ja märkamatult Art Soonets ning sõitis otse finiši eel minust mööda? Muidugi mitte.

Loomulikult ei saa sa kõiki võistlusi võita. Isegi Seb Coe (fotol vasakul) ei võitnud. Petter Northugist või Mark Cavendishist rääkimata. Ei ole minagi võitnud kõiki stipendiumikonkursse. Aga ma ei lange eales ka sellele lapsikule tasandile, et hakkan mängima, kui rõõmus ja õnnelik ma selle üle olen, et teised mulle pähe tegid. See oleks võlts, vale, ebasiiras. Ja see poleks tervemõistuslik ega mehelik. Sellise ebaterve käitumise väljenduseks on, muide, ka läänest meile levinud pidev ja valimatu kallistamine.

Kust selline pehmostumine, mille kohta näiteid tõin, on tulnud? Ühelt poolt on see äärmuseni viidud tolerastia vili, teisalt ega kollektiivsuse tähtsustamine individuaalsuse ees. Mulle on selline kollektiivne, marksistlik lähenemine võõras. Ma eelistan raudselt ameerikalikku, individuaalset lähenemist. Kollektiivse lähenemise propageerimise mõte on just selles, et inimest tasa lülitada, allutada ta teiste tahtmistele ja huvidele. Need, kellele selline allasurumine ei meeldi, eelistavadki individualistlikku ellusuhtumist. Tugevad isiksused jäävad alati individualismi pooldajateks.

Üks lihtne näide. Nüüdisajal soositakse koolides ja ka ülikoolides grupitöid. Mina neid ei poolda ja ei ole lasknud neid ka tudengitel teha, sest tulemus on enamasti see, et üks-kaks pingutavad ja ülejäänud lasevad nonde seljas liugu. Individualismi pooldajana olen selle poolt, et igaüks peab olema ise enda eest väljas.

Olen elus kirjutanud ainult ühe loo kellegagi kahasse ja sellest sai õudus. Vähemasti sain aru, et enam ei tee seda kunagi kellegagi. Ja ei ole ka teinud. Sa saad ennast inimesena täielikult realiseerida üksnes siis, kui vastutad ainult ise oma tegude ja otsuste eest. Seepärast ei kuulu ma ka ühtegi ühendusse – lisaks argument, et ühendusse kuulumine kahjustaks sõltumatust ajakirjanikuna – ning eelistan Moabis rattalaagris käia üksinda, mitte Hispaanias või Itaalias grupiga.

Kõige üllatavam on siin aga seos, mis valitseb Eesti rattaspordiski tugevasti levinud, isegi juurdunud grupimentaliteedi ja nüüdse noorsoo ninnunännutava ja kussutava ellusuhtumise vahel. Vaadake ette, et te ei libastu: täna teete grupitrenni, homme... (Mäletate seda ütlemist: täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa?)

Foto 1: Serbia jalgpallur kallistamas Venemaal MM-võistlustel brasiillast, kelle meeskond on teda äsja võitnud 2:0. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 2: Hispaania naisvõrkpallurid kallistamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees. Foto: Priit Pullerits
Foto 4: Sebastian Coe on võitnud Los Angelese olümpial 1984. aasta suvel 1500 meetri jooksu. Foto autor: S&G and Barratts / EMPICS Sport / Scanpix
Foto 5: Prantsusmaa ja Taani jalgpallur, äsjased vastased, lahkuvad staadionilt sõbralikult. Foto autor: Sputnik/Scanpix