Pullerits: Kuidas ma talvel arvatavasti ainuõige otsuse tegin

Ühte asja pole ma vist öelnud. Nimelt, prognoosides, et ega õiget talve nagunii tule, ja ei tulnudki, soetasin juba aasta algul velotrenažööri.

Ärge nüüd erutuge! Ega ma seda poest ostnud. Ikka järelturult. Aga sain sellegipoolest tuliuue. Kuidas see on võimalik, küsite, küllap mõeldes, et jutt pole tõsi.

Leidsin Soovis müüdava Gymstick IC 3.0 Exercise Bike’i (fotodel). Omanik oli selle ostnud umbes kolmveerand aastat tagasi, aga polnud kordagi kasutanud. Ja see polnud tal niisama müügijutt. Kui ta trenažööri mulle koju tõi, tuli mul hakata seda pakendist välja võtma ja kokku panema. Senine omanik oli soetanud selle ühele oma vanemale sugulasele, aga tollest polnud paraku väntajat. Ta ostis sugulasele seejärel mingi muu riistapuu. Ostetud velotrenažöör jäi tal kasti sees garaaži seisma.

Sain selle kahesaja euro eest. Väidetavalt oli esimene omanik selle eest maksnud viissada eurot. Praegu leidsin veebis samasuguse trenažööri hinnaga 349 eurot, aga see on läbi müüdud.

Üks puudus oli sel agregaadil: sadulapostis olid kinnitusaugud niimoodi, et sadul jäi ka maksimumkõrgusel mulle liiga madalaks. Nii võib ju endale häda teha. Õnneks oli sadulapostil piisavalt kõrgust, nii et sain ühe augu selle alumisse otsa juurde puurida.

Velotrenažöör, tuleb tunnistada, on selline, millel väntamine nõuab hobuse või vähemalt ahvi kannatust. Äärmiselt tüütu. Seetõttu ilmselt ongi paljud, kes selle soetanud, selle mõne aja möödudes maha müünud või kui see pole õnnestunud, siis nurka tolmu koguma jätnud. Ma olen jaanuarist alates peaaegu iga päev vändanud, mõnel päeval koguni kaks korda. Ainult üheksa päeva on vahele jäänud. Veebruari algusest saadik on vahele jäänud ainult kaks päeva.

Selleks, et väntamine vaimselt nüristavaks ei muutuks, olen pannud samal ajal teleri mängima ning vaadanud sellest kas rattavõistlusi või Youtube’ist maastikul sõitmisi. Päris hea, muide, on vaadata läbi maasturi esiklaasi filmitud sõite Metsiku Lääne džiibiradadel. Kuna meil on peres hästi suure ekraaniga ja äärmiselt terava pildiga teler, siis nii võib isegi pool tundi sadulas mööduda täiesti talutavalt.

Eelmisel nädalal väntasin kokku veidi rohkem kui neli tundi. Pole ju teab mis kolossaalne näitaja, aga arvestades, et olen trenažööri peal alles algaja, siis ei maksa üle pingutada. Sest nagu elu näitab, jääb paljudele trenažööril pedaalimine vaid ajutiseks ja lühiajaliseks. Mis kokkuvõttes tähendab tarbetut rahapaigutust.

Fotod 1-3: Gymstick IC 3.0 Exercise Bike. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks mõned Eesti sportlased tekitavad enda vastu parastavat suhtumist?

Eesti sporditeleajakirjanduses on üks viljatu žanr. Kuigi „žanr” on selle kohta isegi palju öeldud. Pean silmas võistluste eellugusid. Ja koos nendega eelreklaamiklippe.

Kõige ehedamalt tuli selle „žanri” viljatus, lausa naeruväärsus välja seoses Eesti ja Leedu käsipallimeeskondade eilse kohtumisega. ERR tegi vähemalt ühe eelloo, aga see-eest oli see piisavalt pikk. Ja kuigi lugu mainis ühe-kahe parima mängumehe puudumist, süstis see siiski optimismi ja rääkis Eesti koondise võitlusvaimust. Lisaks näitas ERR korduvalt teleklippi, mis samuti lubas paeluvat mängu.

Tulemust teame. Eestil polnud mingit šanssigi. Kodus saadi Leedult kõva kolakas 20:30.

Teate, mis on selle juures kõige kurvem? Kõige kurvem on see, et niisugused eellood panevad kaotuse järel parastama. Peaks ju olema Eesti poolt ja olengi, aga kui pärast pikka eelkajastust tuleb ikkagi „saun”, siis paratamatult tekib reaktsioon: no saite nüüd oma ette kaagutamise peale! Võiks olla kurb, et Eesti kaotas, aga tunned, et paras teile, mis te läksite enne televisiooni hüppama.

Halb, et eellood panevad lõpuks nii halvasti tundma.

Teiseks, mis on selliste eellugude mõte? Ma ei suuda kaine pilguga vaagides näha muud kui seda, et anda teada mingi võistluse toimumisest. Aga sel juhul, vabandage, on tegemist eelreklaamiga, mis ei peaks küll olema ERRi ülesanne – vähemalt mitte selles mahus, et pühendada sellele õhtuses spordisaates poolteist või kaks minutit.

Nüüd küsivad minu kriitikud – ja neid ei ole kunagi vähe ja nii mõnedki neist pulbitsevad õelusest –, mis on minu positiivne programm. Et olgu mu kriitika konstruktiive. Aga palun väga! Kui Eesti sportlased ei taha, et neid pärast võistlust südames või seltskonnas või suisa avalikult kaotuse pärast parastataks, siis ärge laske endast teha eellugusid.

Just nii talitas omal ajal Kristina Šmigun-Vähi: ei andnud enne võistlust mingisuguseid intervjuusid. Ajakirjanikele see muidugi ei meeldinud. Aga ta jäi endale kindlaks. Sest mida asjalikku ja tarka ongi sportlasel enne võistlust öelda? Ütled, et lähed andma endast parimat, et pärast saaks küsida: kas kümneväravaline kaotus ongi Eesti koondise parim?

Fotod 1-4: Eesti ja Leedu käsipallimeeskonna eilne kohtumine. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Jaanus Laidvee: Trondheimi MMi rajal käis sõit nagu kartulivagude vahel

Jaanus Laidvee, kes osales möödunud nädalal Trondheimis suusaalade MMil, räägib pärast eilset rajaga tutvumist, mis mulje see talle jättis:

Trondheimi MMil oli ikka äge rada. 8,3-kilomeetrine ring koosnes umbes viie- ja ligi 3,5-kilomeetrisest osast. Viiene osa (fotol vasakul) oli raskem. Aga seda, et Trondheimi rada oleks üliraske, ma öelda ei saa.

Sõitsin raja esmaspäeval läbi matkatempoga – 26,2 km vabatehnikas 1:52.13ga (fotol paremal). Rahulikult sõites on muidugi keeruline raja raskust hinnata, sest kui sõita matkatempoga Tehvandi tõusu, ei võta see ka hinge seest välja. Aga kui sõita Tehvandi tõusu rahulikult ja siin Trondheimis viiese ringi algust rahulikult, siis siin jäi mul pulss madalamaks.

Tehvandi tõus on karmim – nii pikka ja nii järsku tõusu siin 8,3-kilomeetrisel ringil pole. Seda ütles mulle ka Alvar Johannes Alev, kes sai 50 km sõidus 19. koha (all vasakpoolsel fotol paremal koos Laidveega). Tema hinnangul on Trondheimi rada raskuselt võrreldav Holmenkolleni rajaga, kuid mõlemad jäävad ses suhtes alla Lillehammeri rajale.

See-eest on Trondheimi rada küllalt tehniline, päris palju kurve vasakule-paremale, üles-alla.

Naiste 50 km sõidus oli näha, et see polnud üldse kvaliteetne rada. Rada oli nii pehme, et tavaliselt MK-etappi sellisel ei korraldataks. Pühapäevale järgneval ööl tulid miinuskraadid. Kui esmaspäeval sõitma läksin, oli õhutemperatuur umbes pluss üks kraadi, aga lumi püsis miinuses. Vastu hommikut oli rajamasin lihtsamast, kolmekilomeetrisest osast üle käinud, aga viiekilomeetrisest osast (fotol all paremal) mitte.

Naiste sõidu ajal nägime, millised vaalud rajale tekkisid, ja need külmusid järgneva ööga ära. Nii et tänane sõit oli mul nagu kartulivagude vahel, kui natuke liialdada. Tõusud olid eriti rohkete vaaludega. Laugematel ja allamäge kohtadel olid samuti vaalud, aga mitte nii hullud, nagu tõusudel – sain hakkama. Kogu rada oli täna jäine.

Kõige hullem oli farmiosa, mis asuski sisuliselt farmi territooriumil. See on see osa, kuhu, nagu laupäeval sai telepildis näha, lasti tohutu rahvamass vaatama. Pühapäeval oli seal juba märgatavalt vähem inimesi, ka mitmed eestlased pidid pühapäeva lõuna ajal lahkuma, samuti oli ilm siis võrreldes meeste sõiduga kehvem, tibutas vihma. Täna hakkas seal farmiosas päikese käes lumi sulama. (Fotol ülal vasakul Jaanus ja Nele Laidvee [vasakult 3. ja 4.] ning Alvar Johannes Alevi pere kaasa elamas meeste 50 km sõidule.)
 

Seal on korralik kõrguste vahe ja rada vonkleb nagu uss edasi-tagasi (fotol paremal). See on ka hästi tehniline osa: saad laskudes korraliku kiiruse sisse, all on kurv enam-vähem tagasikeeramisega. Alev ütles mulle, et tema suurim kiirus oli seal 75,3 km/h. Kui rada on poolpehme ja laskumise lõpus on kurv, siis see muutub eriti pehmeks ja seal püsti jääda nõuab häid tehnilisi oskusi.

Täna nägin juba kaugelt, milline rada oli, ja kuna teadsin, mis kiirusega sealt ässad alla tulid, siis sahatasin. Ega jäise lume peal sahatamine kerge ole, suusk ikka libiseb hästi (fotol vasakul). Algul ajasin jalad harki, hoidsin tasakaalu, sahatasin mingi aja ära ja kui nägin, et edasi on natuke parem ja vaalusid vähem, võtsin serva, sest serv oli öösel kõvaks külmunud ja servast polnud nädalavahetuse võistluste ajal eriti palju lastud. Seal oli pinnas siledam.

Kujutan ette, et kui peaks sealt täiskiirusega laskuma, oled täiesti pinges, mistõttu ei puhka ka laskudes, sest pead kogu aeg olukorda kontrolli all hoidma. Nõudlik rada igal juhul. Täiskiirusel sõites pead väga tehniline ja suuskade valitsemisel osav olema. 

Seal, kus Martin Nyenget viimasel ringil staadionile laskumise lõpus kukkus, vaatasin, et mis seal keerulist, enam-vähem sirge koht, aga kui kerge vasakkurvi keskel on ühes kohas pehme lumesupp ja suusk satub sinna ning kiirus on 50-60 km/h, siis vajub suusk läbi või tõmbab korraks kinni ja tasakaal on kohe kõvasti häiritud. Lõpus on jalad juba pehmed ka ja sa ei oota, et selline asi juhtub, sa ei ole selleks valmis. (Fotol ülal paremal ja all vasakul osa suusastaadionist esmaspäeval.)

Staadionikurvi enne finišisirget tuled samuti hea hooga alla. See oli täna heas korras, masin oli üle käinud. Aga päike hakkas siiski peale paistma ja kohati vajus suusk läbi. Võis juhtuda, et tugijalg vajus 5-10 sentimeetrit allapoole. Kui tulla sinna pehmesse kurvi suure hooga, nagu tulid naised oma sõidu lõpus, siis see osa oli tõepoolest tricky. Kõik aerutasid seal, ja ma ei mõtle seda pahas mõttes – sa peadki seal sügavas lumes sumpama. Naised lükkasid oma sõidus mitmes kohas paaristõugetega, nad lihtsalt ei saanud uisutada paksus lumesupis: suusanina läheb muidu lumme ja jääb kinni ning kukudki kõhuli.

Naiste sõidu ajal ei olnud raja kvaliteet MK-raja kvaliteedi vääriline. Kas sellise ilmaga oleks saanud teha kõvema raja ja kas korraldajad mängisid Therese Johaugile eeliseid kätte? Mitmest suust oli kuulda, et kuna Johaug on kerge, jätsid nad raja piisavalt soolatamata või jätsid mõned kohad üldse soolatamata, et kergetel oleks eelis, aga kas see ka nii oli, seda ma ei tea. 

Fotod 1 ja 6: Meeste 50 km sõit Trondheimi MMil. Fotode autor: AP/Scanpix
Ülejäänud fotod Trondheimi MMilt ja sealsetest suusaradadest Jaanus Laidvee arhiivist.
Küsimus: kellega koos on Laidvee viimasel pildil?

Jaanus Laidvee: Kuidas ma tegin Vasaloppetil eksperimentaalsõiduga isikliku tippmargi

Tänavune oli mulle kõige lihtsam ja meeldivam Vasaloppet neljast, mida olen sõitnud. Tervis oli pühapäeval nädala kõige parem. Kuna hakkasin stardist vaikselt minema, kohanes organism järjest paremini ära. (Fotol paremal Jaanus Laidvee Vasaloppeti stardi eel.)

Startisin kell kaheksa teise grupi (fotol all vasakul) üheksandast reast kõige parempoolsemast servast, silma järgi hinnates teise tuhande algusest. Kõigil eelmistel kordadel olin startinud vasakust äärest. Keskelt pole kunagi startinud, sest kui tekib mingi jama, jääd seal kinni. Kokku on stardis 49 rida.

Kuna esimese tõusu peale läheb peaaegu 90-kraadine paremkurv, tähendab vasakust äärest liikumine alguses kõige pikemat teekonda. Pluss on see, et seal on tavaliselt olnud vähem vett ja rada on seetõttu parem. Kuna ma seekord n-ö panema ei läinud, vaid tegin pigem eksperimentaalsõitu, siis otsustasingi, et proovin alustada paremalt.

Eelneval paaril nädalal oli ilm olnud kehv, aga kuna Vasaloppeti nädalal oli öösiti külmetanud, oli rajapõhi stardis ja igal pool kõva. Nendes kohtades, kus oli vahepeal olnud vesi, oli stardihommikul pinnas jääs. Rajamasin freesis selle ära, nii et midagi väga hullu ei olnud. (Fotol all paremal Jaanus Laidvee.)

Paremalt oli mõnus tõusust üles minna. Kõik sujus väga hästi. Kui eespool ka mingit koperdamist tekkis, pääses paremalt kohe mööda. Eelmine aasta see taktika ei toiminud, sest siis oli rada hästi pehme. Oli täissula. Hävisin siis tõusul, sest ei saanud lükata. Väga palju ei saanud ka jalgu hargitada, sest nii kitsas on, et pead paari lükkama. Aga kui sul on raja serv täiesti pudi ja pehme, läheb kepp nii sügavale, et tekib oht see ära murda. See aasta oli väga mõnus jäise tugeva lume peal tõugata.

Tõusu võeti viisakalt. Keppe lõhuti siiski päris palju. Nägin kahe ja poole kilomeetri pikkusel tõusul kepiotsi ja poolikuid keppe pea kümmekond. Õnneks keegi mulle eriti peale ei astunud, võib-olla korra või kaks. (Fotol all vasakul Laidvee ja Tiit Pruuli.)

Kui jõuad üles, umbes viiesaja meetri kõrgusele merepinnast, mis on raja kõige kõrgem koht, hakkad vaikselt platoo peal minema. See on Vasaloppeti kõige ilusam osa, 20 kilomeetrit rabade, järvede, metsade vahel. Just seal hakkas ka päike paistma. Prognoos oli lubanud suhteliselt kehva ilma, et võib kergelt sadada või pilves olla. Tegelikult oli stardis pluss 1,5 kraadi, finišis oli pluss kaheksa kraadi. Huvitaval kombel see sõidu esimeses pooles mingit mõju ei avaldanud: lumi oli kogu aeg miinuses, päris hea libisemisega. Võib-olla viimased 25-30 kilomeetrit läks lumi sulamaks, aga jäljepõhi säilis kõvana. Jutt, et Hannes Hermaküla ei saavutanud saavutusmedalit seepärast, kuna vajus läbi, ei ole kindlasti õige, sest ma olen ka raskem mees. Tänavu oli väga selgelt suurte meeste rada, said oma massiefekti ja hoogu ära kasutada. Väga hästi libises nii jäljes kui ka raja kõrval. (Fotol all paremal Laidvee stardiala.)

Mul oli kaasas neli paari suuski: sulailma ja külma ilma suusad, zero suusad ja uisupaar. Nendest libisesid kõige paremini sulailma suusad. Need on ka varem sarnastes oludes väga hästi töötanud, nii Vasal kui Tartus. Lasin Skiwaxil teha nädala algul suusapõhjad ära. Kui stardieelsel päeval sai testiga parim paar välja valitud, tegi Alar Savastver neile õhtul pulbrite ja struktuuridega viimistluse. Väga kiidan! Mul olid superhead suusad. Ainult mõni üksik läks kogu sõidu jooksul mööda. Eks minu kasuks mängis ka kehakaal: kui 90 kilo paneb täie hooga mäest alla, siis 75-kilosel ongi raskem mööda minna.

Häid libisemisolusid näitab seegi, et 2023. aastal oli mu maksimaalne kiirus Vasal 49,5 km/h, 2024. aastal 50,5 ja sel aastal 54,5 kilomeetrit tunnis. (Fotol vasakul Laidvee.)

Kui päike tuli välja, oli emotsiooni pealt hea sõita. Esimesed 20 kilomeetrit pärast alguse tõusu on küllaltki lauged, aga ka neil osadel hakkasin teistest lihtsalt mööda libisema. Tempo oli selline, et pulss kordagi punasesse ei läinud. Vaatasin, et lähen isegi sellise lõdva minekuga teistest kiiremini. Sain järjest paremasse sõidurütmi sisse. Mitmel kohal tuli öelda endale, et kuule, Jaanus, tõmba natuke tagasi, täna ei ole see päev. (Fotol all paremal Alar Savastver.)

Enesetunne oli poolel maal päris hea, laktaati kätesse-jalgadesse ja kõhtu ei tulnud. Kui olin parasjagu mingi grupiga koos ja grupp pani natuke käiku juurde või kiirendas, siis tuli konkreetselt endale öelda, et ei, sa ei lähe sellega kaasa, sõidad oma tempoga edasi, ja kui tuleb järgmine grupp, sõidad nendega edasi.

Ühtlaselt selle tempoga sõites tõusin lõpuks umbes sada kohta.

Lõhutud keppe nägin hiljemgi veel, geele oli suvalistes kohtades räigelt maas, lagastatud oli päris korralikult. 30 kilomeetrit enne lõppu vedelesid maas ühed prillid.

Piltidelt on näha, et eestlastest parima, 134. koha saanud Andres Juursalu (fotol vasakul ja all paremal ees) nägu on verine. Ta oli 18. kilomeetril stardist hakanud laskumise peal jooma ning kepiots läks hooletult maha. Ta sai käepideme otsaga vastu põske ja silma. Selle käigus kaotas muidugi ka prillid ära. Käega katsus - saigi käsi veriseks, aga sa ei näe ju, kui palju või kust verd tuleb. Siis vaatas, et natuke küll valus on, aga mis seal ikka, pundist maha jääda ei taha, pani edasi. Järgmine päev oli tal nägu päris paistes.

Ikka uskumatuid kaerajaane näeb Vasaloppetil ka küllaltki eesotsas. Tahad oma sõitu teha omas tempos, aga kui kaerajaan vajub eespoolt sinu juurde, pead sellisest vennast kohe mööda minema, sest kui juba ei ole midagi juhtunud, siis järgmisel tõukel kindlasti mingi jama juhtub. Kehakeelest ja koordinatsioonist tunned sellise venna kaugelt ära. Niisiis, kui kaerajaan jäi ette, siis üks-kaks plaanivälist kiirendust tuli teha, et mööda saada. See lõi korraks pulsi natuke kõrgemale, aga kui sellise tüübi taha jääd, võib järgmisel laskmisel olla kahju suur.

Lõpus oli sooja seitse-kaheksa kraadi. Kogu aeg oli päike. Seetõttu läks viimasel 30 kilomeetril lumi natuke sulaks, aga jäljepõhi püsis ikkagi kõva. Loomulikult oli libisemine kehvem, aga see oli võrdselt kehvem kõigil. Tempo natuke aeglustus, aga rada pidas vastu, vähemalt eesmistel.

Nii palju kraavide ületamisi (fotol vasakul) nagu seekord ei ole ma pidanud Vasal veel tegema. Eelmisel nädalal oli suur sula, mitmed alad olid üleni vee all. Ei olnud teada, kui palju ära külmetab ja kas üldse stardihetkeks külmetab. Kui stardihetkel olnuks sula, siis olekski pidanud teatud kohtades, näiteks madalamatel rabalõikudel, põlvini vees sumpama. Nondel päevadel, kui vesi oli peal, oli seda ära juhitud kogu raja ulatuses risti tõmmatud, 15-25 sentimeetrit sügavate kraavidega. Need olid kümme-viisteist sentimeetrit laiad, nii et suusk läks ilusti üle.

Selliseid kraave oli üle saja kindlasti. Need olid ilusti ära kuivanud, jäiste servadega. Paaris kohas oli puhas jää, rada oli olnud vee all ja siis külmunud, aga hommikul oli freesimismasin üle käinud, nii et see ei olnud liuvälja jää. (Vasakpoolsel pildil ees Martin Nassar.)

Kõige suurem, Risbergi tõus, mis on umbes 30 kilomeetrit stardist ja kestab umbes viis kilomeetrit, oli eelnevatel aastatel tõmmanud mul hinge peaaegu paelaga kaela. Seekord läks Risberg kergelt. Tõusud tundusid väiksemad kui varem, aga eks see sõltub pingutamise astmest. (Fotol all paremal Suusasemud Vasaloppeti eel.)

Üks ärev hetk siiski oli, Evertsbergi laskumine, umbes 40 kilomeetrit enne lõppu. Seal on vasakkurv. Teadsin seda, põhilised kohad on varasemast meeles. Teadsin ka, et seal tuleb kallutada vasakule, eriti kui tuled hooga. Võib-olla olin natuke lohakas, ei viinud raskust liiga vasakule jalale, ja viskas lihtsalt jäljest välja. Kiirus oli tõenäoliselt üle 50 km/h. Paremal rajal oli teine vend, mingi soomlane. Ta oli ka suurem ja turskem, sai kohe aru, millega on tegu, pani oma vasaku käe vastu, mina panin oma küünarnuki vastu ja ta surus mind jõuga tagasi. Õnneks oli ta kiire reaktsiooniga ja tal oli ka piisavalt jõudu; oleks seal mingi tüdruk olnud kõrval, oleksin ta lihtsalt maha niitnud. Nüüd jäime mõlemad püsti. Pärast tänasin venda kõvasti, aga oli tunda, et ta on vana spordimees, ei hakanud rapsima ja ühtegi paha sõna ei öelnud, ütles, et paneme edasi. Kogu lugu.

Võtsin geeli igas energiapunktis ja jõin igas ametlikus joogipunktis. Enda geele oli igaks juhuks vöökotis neli tükki kaasas, aga need tõin kõik tagasi. Pingutus oli väiksem, energiat kulus ka vähem. Seekord ei olnud lõpu eel ka kofeiiniga geelide järele vajadust. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)

Sõitsin oma parima aja 4:54.28, ületasin senise tippmargi 14 minutiga. Koht ei olnud parim. Lõpetasin 950ndana, meestest 893ndana. Medali piir, võitja aeg pluss 50 protsenti, oli 5:13 sellel aastal. Nii et nüüd on mul neli sõitu ja neli medalit.

Jaanus Laidvee muljed pani kirja Priit Pullerits.

Fotod Jaanus Laidvee arhiivist.

Pullerits: Profi nipp: kuidas saada suusamaratonil jagu vedelikupuudusest

Sellist asja, nagu rääkis mulle lõppeval nädalal Raul Olle, polnud ma suusavõistlustega seoses veel kunagi kuulnud.

Olle (fotol vasakul), kui nooremad äkki ei tea, on esimene ja viimane eestlane, kes võitnud Vasaloppeti. Ta on viimane mitterootslane ja mittenorrakas, kes seal esimeseks tulnud. Tema edumaa teise koha saanu ees oli 4.39, mis peaks olema sel sajandil kõige ülekaalukam võit Vasaloppetil. Lisaks sõitis ta tol korral, aastal 2000, rohkem kui poolsada kilomeetrit (arvutasin, et umbes 55 km) üksinda ees – taas midagi sellist, mida tõenäoliselt pole keegi suutnud sel sajandil teha.

Sellest kõigest saate lähemalt lugeda minu tänasest loost, mis peaks nüüd likvideerima vana võla ehk jäädvustama Olle sõidu enam-vähem täiskujul ja tervikliku ülevaatena Eesti spordi ajalukku.

Esimest korda käis Olle Vasaloppetil aastal 1992 ja kuna tal oma hooldetiimi ega jootjaid polnud, juhtus säärane lugu: 

”Ma ei tahtnud joogipunktidesse sissesõiduga oma grupist maha jääda. Mäletan, et kolm-neli korda sain juua nii, et need, kes minu grupis jõid, viskasid pudelid eemale raja äärde ära. Ma sõitsin siis pudeli juurde, võtsin selle üles ja jõin põhjani. Nii sain natukenegi energeetilist kosutust. Kui oleksin läinud laudade juurde, oleksin grupist maha jäänud.
Lõpuks sellest joogist, mis teiste pudelite põhjast sain, finišini ei piisanud. Sain ikka väga korraliku haamri. Viimases kahes joogipunktis oli mul aega juua nii palju, kui tahtsin.” Ta lõpetas 162. kohal.

Meie veidi rohkem kui kolmveerandtunnise vestluse lõpus tuli juttu ka sellest, miks on Olle viimasel ajal nii vähe suusavõistlustel osalenud. Ta tunnistas, et eks seal ole mängus ka ego teema. Nimelt, kui number seljas, siis ei tahaks allapoole teatud taset võistlustel laskuda, avaldas ta. ”Kui ma enda soovitud taset välja ei sõida, siis ma parem ei lähegi starti,” lisas ta.

Täpsustasin, kas sellepärast ei läheks, et pärast ei saaks kõiksugused tegelased uhkelt kuulutada, et tegid talle maratonis pähe. ”Jah, just. Täpselt,” vastas ta mulle naerdes. Sain tema loogikast ja mõttekäigust suurepäraselt aru.

Foto 1: Raul Olle sõitmas 2000. aasta Vasaloppetil võidu suunas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Raul Olle näitab kodus 2000. aasta Vasaloppeti võiduga seotud mälestusasju. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Raul Olle 20002. aasta Salt Lake City olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Raul Olle 20002. aasta Salt Lake City olümpial 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas laskesuusatamine pilvedest tagasi maa peale tuua?

Mis peab järgnema tiitlivõistlustele? Õige – loomulikult analüüs! Mis on analüüsi aluseks? Muidugi faktid. Aga faktid teadupoolest iseenesest midagi ei räägi. Faktid tuleb panna rääkima. Üks hea võimalus neid rääkima panna on võrrelda tänavuse ja mulluse MMi tulemusi. Kuna laskesuusatamine on ala, kus sõiduaegasid võrrelda pole mõtet, tuleb võrrelda saavutatud kohtasid, sest lõppeks on ju MMil kohal kõik maailma paremad.

Tänavuse Lenzerheide MMi ja mulluse Nove Mesto MMi kohtade võrdlus näitab, et Eesti sportlased esinesid hiljuti Šveitsis tunduvalt kehvemini kui eelmisel aastal Tšehhis. Taas lasid lihtsameelsed end ära tinistada/pimestada Tuuli Tominga kahest kohast esikümnes – aga kui tulemustesse süüvida, tuleb välja, et polnud nood kaks Eesti koondise ainsad kordaminekud sugugi mõlemad sellised, mis Tominga tulemused Nove Mestos üle löönuks.

Niisiis, vaatame tulemusi – ja mis me näeme! (Olgu lisatud, et õigluse nimel ei arvestanud ma kokkuvõttes seda, kui mullusel MMil sportlane kuulus mingisse teatevõistkonda, aga tänavusel MMil mitte – ma ei lugenud seda tulemuse languseks, sest tegemist oli lõppeks ikkagi peatreeneri valikuga.)

Lenzerheide MMi koht versus Nove Mesto MMi koht

Rene Zahkna

segateade 13 – 12
sprint 69 – 36
12,5 km ei osalenud – 40
20 km 46 – 40
paaristeade 15 – 11
teatesõit 11 – 17

Parem tulemus Lenzerheides ainult teatesõidus (1:5).

Kristo Siimer

segateade 13 – 12
sprint 39 – 64
12,5 km 35 – ei osalenud
20 km 76 – 14
teatesõit 11 – 17

Parem tulemus Lenzerheides sprindivõistlusel, teatesõidus ja 12,5 km distantsil, kus Nove Mestos ei osalenud (3:2).

Regina Ermits

segateade 13 – 12
sprint 51 – 25
10 km 25 – 24
15 km 60 – 13
paaristeade 15 – ei osalenud
teatesõit 10 – 4
mass-start ei osalenud – 12

Kõigil aladel, kus Lenzerheides osales, olid tulemused halvemad kui Nove Mestos (0:6).

Tuuli Tomingas

segateade ei osalenud – 12
sprint 32 – 24
10 km 20 – 10
15 km 7 – DSQ
teatesõit 10 – 4
mass-start 9 – 8

Aladel, kus Lenzerheides osales, oli ainult 15 km sõidus tulemus parem kui Nove Mestos, kus ta sel alal diskvalifitseeriti (1:4)

Susan Külm

segateade 13 – ei osalenud
sprint 36 – 41
10 km 39 – 27
15 km 47 – 62
paaristeade ei osalenud – 11
teatesõit 10 – 4

Kui jätte arvestamata kaks meeste-naiste teatesõitu, kus ta ühel MMil osales ühel ja teisel MMil teisel distantsil, siis neljal alal, kus ta lõi kaasa nii Lenzerheides kui Nove Mestos, oli ta kahel neist parem Lenzerheides (2:2).

Johanna Talihärm

sprint 49 – 63
10 km kaotas ringiga – ei osalenud
15 km 57 – ei osalenud
teatesõit 10 – 4

Tuleb välja, et tinglikult parima saldoga sportlane: ainult teatesõidus sai Nove Mestos parema tulemuse kui Lenzerheides, kuigi Lenzerheides 10 km distantsil ringiga kaotamine tähendab tegelikult seda, et tulemust kirja ta ei saanud (3:1).

Kui sulgudes esitatud arvud kokku liidate, saate tulemuseks 10:20. See tähendab, et ainult kümnel alal oli sportlase tulemus Lenzerheides parem kui Nove Mestos, aga vastupidiseid näiteid kogunes kaks korda rohkem – 21.

Teeme siiski ühe korrektsiooni: loeme iga teatesõidu kokku üheks sõiduks, mitte ärme jagame seal saavutatud kohta kõigi võistkonna liikmete vahel. Siis saame tulemuse, et kolmes teatesõidus oli Eesti esinduse tulemus Lenzerheides kehvem kui Nove Mestos ja ühes teatesõidus parem. Seega 1:3. Kui nüüd lugeda üle ainult individuaalvõistlused, saame tulemuse 7:14 ehk 14 alal oli Lenzerheides tulemus halvem kui Nove Mestos ja 7 alal parem.

Eks püüdke arvudega vaielda!

Erapoolikud ja sportlikult pimedad saavad muidugi jälle kuulutada, et pritsin laskesuusatamise pihta sappi. No kuulge! Need on ju must valgel faktid, sappi pole siin grammi eestki!

Foto 1: Tuuli Tomingas (vasakul) konkureerimas Lenzerheide MMil Milena Todorovaga Bulgaariast 15 km sõidus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Rene Zahkna Lenzerheide MMil paaristeatesõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Kristo Siimer Lenzerheide MMil 10 km sprindivõistlusel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Karoline Offigstad Knotten Norrast, Regina Ermits ja Natalia Sidorowicz Poolast Lenzerheide MMil naiste teatesõidus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Tuuli Tomingas on lõpetanud Lenzerheide MMil naiste teatesõidus oma vahjetusel, vasakul vahetavad Aita Gasparin ja Elisa Gasparin Šveitsist. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Susan Külm Lenzerheide MMil 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 7: Johanna Talihärm Lenzerheide MMil 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Valus aruandlus: mille taha jäi loodetud tulemus Tallinna maratonil?

Avasin Tallinna maratoni lõpuprotokolli 50. koha kandis. Lasin sealt silmadega ettepoole. Taavi Raudsaar... Grete Gaim, kes kord Tartu teatemaratonil mind taga ajas, aga tulutult... Aivar Ridamäe, kes, kui mälu alt ei vea, kuulus kunagi Andrus Ansipi turvatiimi... Joonatan Kama, kes elab minuga samas majas... Siis tulid juba kohad kolmandas kümnes. Libistasin silmad 50. kohast allapoole: enamik nimesid ei ütelnud mitte midagi (seega, tehke veel tööd ja nähke vaeva, et nimi sitkete maratonisõitjate seas kinnistuks). Ja siis... kohal number 75 Jaanus Laidvee.

Jaanus, kaotasid sinu ees 74. kohal lõpetanud Lauri Tikule 40 sekundit – aga tühja nendest sekunditest! Räägi parem, kuhu need minutid jäid! Võitjale kaotasid ju ligi poole tunniga. 

Need jäid viimase kahe ja poole nädala haiguse perioodi. Kogu see aeg on olnud pooltõbine olek, väike palavik, vahepeal mitte. Hullu ei ole pannud.
Enne võistlusi palavikku pole olnud ja olen saanud enam-vähem tervena starti minna, aga kui sul on sõidu ajal nohu ja kurk kipitab ja üle kahe nädala on olnud temperatuur pluss-miinus 37 kraadi ringis, mõjutab see organismi töövõimet. Kaks-kolm tundi rahulikult Kõrvemaa metsades sõita pole mingi probleem, aga kui hakkad panema, lööd pulsi üles, ei taha organism sellises olukorras töötada.
Läksin Tallinna maratonil siiski panema. Kahel esimesel võistlusel Alutagusel oli käsipidur peal, aga tuli välja, et nüüd jätkuvalt ka. Pingutasin 13 kilomeetrit 95 protsendiga, kuid pärast teist joogipunkti sain selgelt aru, et rohkem ei ole mõtet – see läheb enda vägistamiseks.

Ajakirjaniku ülesanne on nii pika vastuse järel sõnastada lühidalt öeldu tuum ja siis küsida sellele kinnitust, mida nüüd teengi: kui haigust poleks olnud, siis oleksid Tallinna maratoni kinni pannud?

Ma usun küll.
No kas just kinni, aga märgatavalt eespool oleksin küll olnud, paarkümmend-kolmkümmend kohta kindlasti. Pärast 13. kilomeetrit võtsin peaaegu trenni tempo. Näiteks teise ringi algul läksin suvalise kiirusega. (Lingitud video autor Taavi Kaiv.) Sest kui sa ikkagi pingutada ei jõua, nii nagu terve organism jõuab – ma ju tunnen ennast –, on tempo hoopis teine.

Alati, kui tulemused ei vasta ootustele, tuleb teha korralik analüüs. Miks on asjad sel hooajal nii untsu läinud? 

Puhtalt haiguse tõttu.

Ja kes on haiguses süüdi?

Lapsed ja koolikorraldus.

Pane siis lapsed talveks koduõppele!

Asi on selles, et haiged lapsed lastakse kooli, minu terved lapsed lähevad ka kooli, segunevad seal haigete lastega ja spordimees jääbki haigeks sellepärast. Võib-olla tuleks haridusminister Kallasel asju natuke ümber mõelda.

Kahe eelmise maratoni kohta Alutagusel rääkisid, et midagi ei juhtunud. Kas Tallinna maratonil ka mitte midagi märkimisväärset ei toimunud – peale sinu käigu väljavõtmise, mis oli ilmselt selle võistluse suurim sündmus? 

Ma usun ka, jah, et oli.
Ega midagi muud erilist juhtunud ka seekord. Stardist mindi väga viisakalt. Mitte küll nii viisakalt, nagu Tartu maratonil, sest uisusammuga on jala hargistamist rohkem ja keppidel talluti samuti rohkem. Mu enda keppidele astuti sõidu jooksul seitse-kahekdsa korda peale. Ime, et kulbid otsa jäid ja kepid ära ei murdunud. Muidu oli rahulik sõit, ühtki kukkumist ei olnud ega näinud.
Kõrvemaa rada on kohati päris lai, aga ka huvitav. Keskelt oli küllalt tugev. Aga kuna viimastel päevadel oli värsket lund juurde tulnud, siis ääred olid küllalt pehmed: seal libises kehvalt ja sealt möödumine oli tricky, väga kõva ülekulu. Kepp vajus läbi.
Ka suusateema oli tricky. Saada nendes oludes kõikjal toimivat suuska polnud tõenäoliselt võimalik, kuna olud olid nii erinevad: keskel kõva, äärtes pehme, teisel ringil läksid ka tõusud pudruks. Siis oli rasketel meestel tõusudel paras sumpamine küllalt paksu lume sees.

Vaatasin hiljuti Tour de France'i tõsielufilmi ja seal ühe meeskonna mänedžer ütles, et ta on näinud tuuril imelisi comebacke – et mehed, kes on kukkunud ja kõvasti haiget saanud, on järsku hakanud kõvasti sõitma. Kuhu sellel maratonil pärast 13. kilomeetrit sinu comeback jäi?

Minu comeback alles tuleb. See kõik oli tühi-tähi, eelmäng, väike jalasoojendus.

Varsti on talv läbi, kui kaua sa jalga soojendad? 

Vaata, ei ole talv veel läbi. See on väga eksitav lähenemine uurival ajakirjanikul. Minu comeback tuleb nädala pärast Vasal. Sinna on rihitud kogu jõud ja purakas.

Sinna on jäänud alla nädala. Mida õnnestub selle aja jooksul üldse veel päästa?

Esimene asi on saada terveks. Kui terveks ei saa, siis ka Vasal kindlasti purakat ei tule. Kui ikka käsipidur on peal, siis ainult loll punnitab seal idioodi järjekindlusega viis tundi, nii et pärasool väljas. See oleks tervise räme rikkumine. Selle peale ma ei lähe.
Aga trenni on mul tehtud, mahtu kogutud päris korralikult. Uuel nädalal puhkan päris palju, see on vajalik organismile tervenemiseks ja taastumiseks, et Vasaks vorm tõuseks.

Mis hinnangu ise 25 kilomeetri pikkusele matkale Kõrvemaal annad pärast seda, kui käigu välja võtsid?

See oli ikkagi läbi häda tulek. Organism sai esimese otsaga kerge paugu, oli laktaati täis, ja sealt edasi tulek oli so-so. Oli okei, aga ei midagi väga meeldivat.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et seni on hooaeg läinud siiski aia taha, arvestades pööraselt eeskujulikku ettevalmistust? 

Küllaltki, jah. Kuid arvestades olukorda, oli Tartu maratoni 79. koht mulle koha mõttes väga postiivne üllatus. Sõidu ajal ei olnud ka hullu, suutsin pingutada rohkem kui Alutaguse ja Tallinna maratonil. Aga sain ka aru, et keha ei pingutu nii, nagu heas konditsioonis käituks. Et vaatamata küllaltki kehvale enesetundele tuli Tartu maratonil selline koht, võiks panna kokkuvõttes hindeks nelja või nelja miinusega. Ülejäänud hooajast ei ole positiivses mõttes midagi rääkida.

See on kõva nöök, kui kuuldavasti harjutad tippsportlase mahtudega, aga ikka tulemust ei tule. Mida ütled selle peale? 

Tippsportlase mahtudest on asi väga kaugel. 2022. aastal harjutasin 418 tundi, sh madala pulsiga matkad, 2023. aastal 438 tundi ja 2024. aastal 428 tundi. Varasematel aastatel harjutasin veel vähem, umbes 350 tundi aastas. Tippsportlase mahtude miinimum on 900 tundi.
Meil on harrastussportlasi, kes sõidavad Estoloppetit ja treenivad 800, 900 tundi. 800 tunni vendi on omajagu. Minu 400+ tundi ei ole nendega võrreldes midagi. Ma olen Estoloppetis eesotsas sõitjatest pigem keskmiselt või vähe treenijaid.
 
Kõige selle taustal: mis on päikesekiir suhteliselt mustades värvides talve taustal? 

Loodan, et Vasaloppet. Esiteks, et tuleks megailm. Vasa on hästi kaunis looduses, hästi ägeda reljeefiga maraton – sa ei ole ringi peal või väiksel maa-alal ussitamas, nagu meil Eestis, vaid liigud 90 kilomeetrit punktist A punkti B. Selle jooksul vaheldub maastik päris palju: metsad, põllud, künkad, mäed, külad. See annaks positiivse emotsiooni, ja juba selle pealt ja viimase nädala puhkuse pealt võiks tulla täitsa okei tulemus. Sellega võiks suusahooajale korraliku punkti panna.

Oot-oot, aga Neeruti maraton märtsi keskel pärast suusa-MMi Trondheimis?

Kui 15. märtsil on Alutagusel lund, siis arvan, et nad korraldavad selle ära. Ei välista, et siis teen võib-olla Neeruti maratoni ka kaasa. Aga praeguse seisuga jääb Vasa viimaseks.

Ja kui Vasal ei õnnestu, siis saad Neerutil ikka veel üritada hooaega ära päästa?

Ma siiski loodan, et hooaeg õnnestub ära päästa Vasaga.

Fotod 1-3: Tallinna maratoni start. Kolmandal fotol keskel nr 54 Jaanus Laidvee. Fotode autor: Estoloppet
Foto 4: Tallinna maraton. Foto autor: Estoloppet
Foto 5: Kõrvemaa rajad pühapäeval. Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 6-8: Tallinna maratoni meeste esikuuik ja naiste esikolmik. Kes teab, miks ei ole autasustamisel Andrus Veerpalu? Fotode autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Kas fluorikontroll rahvamaratonidel võiks olla inimnäolisem?

Kui uurime veel kord Tartu maratoni (fotodel) lõpuprotokolli, näeme, et pärast 1898. kohal lõpetanut tuleb kuus nime, kus ees ja järel puudub igasugune märge. Pole seal ka lühendeid DNF ega DNS, nagu noil, kes on protokollis nende kuue järel. Tõenäoliselt on tegemist osalenutega, kes on diskvalifitseeritud. Varasemad protokolli uurijad on öelnud, et nende kõrvaldamise põhjus oli fluorimäärde kasutamine.

Nimetatud kuue hulgas on kolm itaallast ja üks soomlane ning kaks eestlast, kelle keskmine kiirus oli 13,97 km/h ja 16,17 km/h. Kiirem noist oleks saanud 227. koha. Seega polnud need kaks eestlast kaugeltki eliitsõitjad.

Küsimus, mis mul tekkis seoses eliitsõitjatega, kellest teadupoolest ühte suuskade all avastatud fluori tõttu starti ei lastudki, on järgmine: miks peab osaleja, kellel ju vaevalt on kodus fluori mõõtmise aparaat, juhul, kui ta suusad enne starti fluoritesti ei läbi, koheselt diskvalifitseerima selle asemel, et lasta tal asendada need teiste suuskadega ja võimaldada nondega ikkagi startida?

Teeme siin õigluse nimel ühes asjas selget vahet: olen päri, et karmilt võib suhtuda neisse, kes on tõepoolest tippsõitjad ning neile ei pruugi suuskade vahetamise mööndust teha. Eesti mõistes on tippsõitja see, kes on alates ajast, mil hakkas kehtima fluorimäärde piirang, osalenud vähemalt korra Eesti meistrivõistlustel või kellel on kehtiv FISi kood. Seega peavad sellise suusataja suusad olema juba varasemalt kontrollitud, et seal all ei leiduks mingeid jääke, ja teiseks peab tema teadlikkus ja vastutus olema nagunii suurem kui harrastajal (olgugi et oma tulemuste poolest võib harrastaja paigutuda rahvamaratonil eliitrühma).

Niisiis, võtame reaalse olukorra: suusataja tuleb starti ja fluorikontroll avastab, et suuskade all on fluori. Täpselt seda, muide, avastas fluorikontroll eelmisel aastal enne Tartu maratoni Lõunakeskuses tehtud testil minu suuskade alt, kuigi suusad olid määritud fluorivabade määretega ja eelnevalt ka puhastatud. Miks ei võiks anda harrastajale võimalust, et juhul kui tal on kaasas teine suusapaar, siis saab ta võtta nood ja ikkagi startida? Ta on ju osalustasu maksnud ja saab vea parandada, ilma et keegi sellest veast kahju saaks. 

Juhul kui uusi suuski enne starti enam kontrollida ei jõuta, saab neid kontrollida ju finiši järel ning kui suusad on fluoriga, siis suusataja ikkagi diskvalifitseerida.

Kui on suur soov harrastajat ikkagi karistada, et ta esimene suusapaar oli fluoriga, siis näiteks võib ta uue suusapaariga paigutada stardis kõige viimasesse gruppi või juhul, kui seda ei saa tagada või kontrollida, siis näiteks liita tema lõpuajale kolm, viis või kümme minutit.

Nüüd tekib muidugi see oht, et äkki hakkavad mõned kavalalt riskima – et valmistangi ette kaks suusapaari, ühe fluoriga ja teise ilma, ning juhul, kui enne starti fluoriga vahele jään, võtan sujuvalt fluorita paari. Kuid selle riskisoovi nullib esiteks eelmises lõigus kirjeldatud karistusmehhanism ning teiseks võiks kehtestada reegli, et elus teistkordsel fluoriga vahele jäämisel enne starti enam suuski vahetada ei saa ning järgneb automaatne diskvalifitseerimine.

Oleks ju mõistlik lahendus, selle asemel et kõigile kohe kirvega lüüa?

Arutasin seda teemat Jaanus Laidveega, kes küsis tehisarult: kui suusataja põrub enne starti fluorikontrollis, kas tal on õigus siis startida võistlusele teise suusapaariga, kui need fluoritesti läbivad? Mida FISi võistlusmäärustik ütleb?

Tehisaru vastus: „Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) võistlusmäärustik ei käsitle otseselt olukorda, kus suusataja põrub enne starti fluorikontrollis ja soovib seejärel kasutada teist suusapaari. Küll aga on FIS kehtestanud fluorisisaldusega määrdeainete kasutamise keelu alates 2023/2024 hooajast.

Fluorikeelu rakendamise juhistes on sätestatud, et kõik võistlussuusad peavad läbima kontrolli enne starti. Kui suusad ei vasta nõuetele, võib sportlasel olla võimalus kasutada teist suusapaari, mis vastab kehtestatud standarditele, kuid see sõltub konkreetse võistluse korralduskomitee otsusest ja ajapiirangutest.

Seetõttu on oluline tutvuda konkreetse võistluse juhendiga ning vajadusel konsulteerida võistluse korraldajatega, et selgitada välja, millised on võimalused ja protseduurid fluorikontrollis mittevastavaks osutunud suuskade asendamiseks enne starti.”

Tartu maratoni juhend ütleb:

„Positiivse fluoritesti korral (punane suusk):
Sportlasele teatatakse punastest suuskadest žürii liikme poolt.
Sportlane kutsutakse vaatama testi tulemust.
Positiivne test enne starti: sportlast ei lubata starti, stardinumber eemaldatakse ja ajavõtu kiip võetakse ära (NPS).
Positiivne test pärast finišit: sportlane diskvalifitseeritakse (DSQ).”

Estoloppeti sarja juht Kunnar Karu rääkis mulle teemat kommenteerides, et kuna tegemist on FISi võistlusega, tuleb lähtuda ka FISi reeglitest. Nii on Tallinna suusamaratoni juhendi punktis 3 kirjas: „Vastavalt FIS võistlusmääruse punktile 222.8 on kõik fluoriühendeid sisaldavad suusamäärded ja suusahooldusvahendid keelatud.”

Kui küsisin, kas sisuliselt ikkagi profisportlastele mõeldud karistuste rakendamine harrastajatele pole liiga karm, vastas Karu: „Kunnarina olen nõus, aga kui on võistlusreeglid, siis ei küsita, kas need sulle meeldivad või ei meeldi. Võime arvata, et seda [harrastajate diskvalifitseerimist karistusena] on palju ja see ei meeldi, aga need on FISi reeglid. Kui me ei pea [korraldajatena] nendest kinni, siis protesteerib keegi teine, et miks me ei järgi FISi reegleid.”

Karu avaldas, et on pigem seda meelt, et neil, kelle suuskade alt tuleb välja fluori, ei ole see sinna sugugi kogemata sattunud.

Küsisin ka eksperdi arvamust. Thomas Kuus Skiwaxist, mis on Estoloppeti ametlik määrdepartner, ütles, et neil pole kahe aasta jooksul ükski võistlusteks puhastatud ja määritud suusapaar andnud fluoritestis positiivset tulemust. Ent ta tunnistas, et enne iga võistlust siiski natuke kardab, millise tulemuse võib fluoritest Skiwaxis ettevalmistatud suuskadele anda, olgugi et riskide vältimiseks ei pane nad juba mullusest mitte kellelegi isegi treenimiseks või niisama sõitmiseks alla fluori sisaldavaid määrdeid, mis peaks välistama ka töökeskkonna ja -vahendite juhusliku saastumise. Väike kartus tuleneb tema sõnul sellest, et Skiwaxil endal testimisaparaati ju pole ning samuti pole mõeldav katta suuski näiteks viiekordse parafiini kihiga, mis samuti peaks aitama riske vähendada.

Kuus oli nõus minu seisukohaga, et need harrastajad, kelle suusad peaks andma rahvamaratonil enne starti fluorikontrollis positiivse tulemuse, peaks saama võimaluse asendada need teise suusapaariga. Sest lõppeks pole ju fluori sisaldavate määrete müük ning samuti kasutamine väljaspool võistlusi keelatud.

Küsisin Kuusilt, pidades silmas Tartu maratonil enne starti ühe harrastaja diskvalifitseerimist, mis pani mind mõtlema kehtiva karistussüsteemi liigse karmuse üle, kas on võimalik, et juhul kui suuskadele on aastate jooksul korduvalt ja palju fluori sisaldavaid määrdeid alla pandud, siis ei õnnestugi suuski enam lõplikult puhtaks saada.

Kuus tunnistas, et enda kogemuse põhjal ei oska ta sellele küsimusele vastata, kuid lisas, et on teistelt määrdemeestelt ja masinatega toimetajatelt kuulnud, et kui suuski on kõvasti fluoriga määritud ja jätta need siis seisma, näiteks nädalaks, võib vana fluor hakata plastikust välja tulema ja pinnale kerkima. Fluor on nimelt selline aine, ütles ta, mis püüab suusa seest välja saada. 

Kõik see näitab mulle, et fluoriga seondub jätkuvalt riske ja küsimusi, mida mitteprofisportlane ei pea teadma ja ei saagi teada, mistõttu on minu hinnangul stardieelse positiivse testitulemuse järel automaatne diskvalifitseerimine ülekohtune ja põhjendamatu.

Kuus pakkus välja oma lahendusvariandi, mis oli tema teada vähemasti mullu kasutusel laskesuusatamise MK-sarjas ja mida ta soovitab rakendada ka Eestis. Nimelt, eliitsportlastele, kelle suuski tahavad korraldajad nagunii enne starti kontrollida, võiks anda võimaluse, et nad tulevad ise suuski kontrollima ilma, et positiivse vastuse korral järgneks diskvalifitseerimine, vaid nad saaksid sel juhul võimaluse fluori sisaldavad suusad välja vahetada. Oleks ju inimnäoline lahendus?

Möönan omalt poolt, et sel juhul võib tekkida fluorikontrollis ummistus, sest kõiki ju enne starti kontrollida ei jõua. Aga sellestki saab mööda. Näiteks võiks fluorikontrolli avada kas või kaks tundi enne starti – palun, tulge ja laske suusapõhjad üle mõõta! Või näiteks võiks numbriga 1-15 osalejaile anda eelisõiguse, et nad tingimata jõuaks kontrollist läbi käia, ja siis ülejäänud 30 või 50 parema hulka sõitnuid kontrollida finiši järel. See välistaks samuti, et tuldaks fluoriga teadlikult katsetama ja riskima, kas läheb läbi, sest vaevalt keegi tahab, et teda pärast lõpetamist fluori tõttu juba raudkindlalt diskvalifitseeritakse.

Fotod: Tartu maraton Alutagusel. Fotode autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix