teisipäev, jaanuar 16, 2018

Pullerits: Oh õudust küll, mu sõbrad läksid tülli!

Siin on kaks võimalust: kas mõni mees ei ole lugenud seda, mida ma oma blogis eelmisel nädalal kirjutasin («Millal hakkavad (lume)kahurid rääkima?»), ja tõstis teadmatusest kisa või vastupidi, et mõni mees luges seda, mida ma kirjutasin, erilise hoolega ja otsustas sellest kinni võtta ning asja võimendada.

Igatahes fakt on see, et Mati Alaver (ülemisel fotol keskel) andis esmaspäevases Õhtulehes kõva löögi Indrek Kelgu pihta, süüdistades, et Kelgu korraldatud Tartu maraton, mida Alaver nimetab sõuvõistluseks, röövis ära tolle lume, mida võinuks hoida üle suve, et nüüd sügisel ja talve hakul teha Tehvandil suusatajatele treenimiseks korralik rada.

«Asjaolu, et Otepääl ei suudetud eelmisel aastal ette valmistada üle talve hoiatavat (sic!) lund – see sõideti Tartu maratoni sõuvõistlusega maha –, oli väga suur karuteene ennekõike Eesti noortele suusatajatele,» sõnas kogenud treener.

Kuidas asjad aga tegelikult olid, lugegu asjahuvilised minu avalõigus viidatud kirjutisest. Alaver ei lugenud? Või vastupidi: luges ja sai Kelgu peale pahaseks ja andis tema pihta tuld?

Kelk (fotol vasakul) ei jätnud reageerimata, nimetades Alaveri väidet naeruväärseks. Ta ladus Postimehes lauale kolm argumenti, miks Alaveri jutt ei ole argumenteeritud.

Väga keeruline olukord, kas pole, kui kaks su suurt sõpra on omavahel avalikult tülli pööranud. Või on see hoopis märk sellest, et kui mehed, kes on tahtnud ka minuga tülli keerata, on omavahel tülli pööranud, kinnitab see, et tegu ongi kahe riiukukega?

Igatahes tunnistan, et kui koomiline või tragikoomiline kujunenud olukord ka ei paista, on mul väga keeruline isiklikult poolt valida. Seetõttu kutsun teid appi, et te kõrvalseisjatena ütleksite välja, kummal on rohkem ja kummal on vähem õigust, kas Kelgul või Alaveril!

Foto 1: Jaak Mae (vasakul) ja Mati Alaver lähevad Sotši olümpial vaatama Soome ja Rootsi jäähokimängu. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Indrek Kelk mullu veebruari lõpus Tehvandil. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

esmaspäev, jaanuar 15, 2018

Pullerits: Kuidas korraldada alatule ründajale resoluutne vasturünnak?

Kas teate, mis tuleb kergelt, aga läheb raskelt?

Õige: nohu. Kusjuures tuleb salakavalalt. Näiteks pistsin neljapäeval palja pea ja ülikonnas kere tööl 15 sekundiks välja, lageda taeva alla – ja sellest piisas. Sama reha, mis aastaid tagasi, mil sõitsin Aivar Otsaltiga (400 meetri mark 47,26), kui ta oli veel prefekt, varakevadel Tartust Tallinna, astusin kesklinnas autost välja, ja selle aja jooksul, mil salli kaela, mütsi pähe ja mantli selga jõudsin panna, oli tuul juba nii palju mind räsinud, et haigeks jäingi, või teine juhtum enne seda, kui talvel viisin kodus prügiämbrit välja – tosin meetrit konteinerini ja teist sama palju tagasi –, ei pannud piisavalt riidesse ja haigus puges sisse.

Juba õhtul läks nina imelikuks, reede hommikuks oli kipitav ja laupäeval jooksis vett juba pidurdamatult. Mis teha? Kindel oli see, mida mitte teha: sporti.

Mõni ütleb nüüd, et mida väike sport halba oleks teinud. Esiteks, väljas oli -10 kraadi ja see on ärritunud ning põletikus hingamisteedele kurjast. Teiseks, pigem kaotada paar päeva ravides, kui minna sportima, teha seda nagunii n-ö pooleteraga, praktilise tuluta, ja siis ikka jääda tõbiseks – ja siis juba kapitaalselt.

Niisiis, mida teha?

Tegin igasugu trikke. Juba reedel otsisin välja Mihkel Zilmeri salaretsepti, kuidas tuleb organismile korraldada vasturünnak, kui tunned, et haigus ajab ligi. Võtsin nimekirja vajalikest ainetest näppu ja läksin apteeki ning lasin apteekril purgid letile tõsta. Arve 19 eurot – säh sulle siis, vaat mis haigusega võitlus maksma läheb. Tegin ettenähtud kuuri läbi, kuid ei tundnud, et see oleks asja paremaks teinud. Või siiski? Äkki oli paranemine kas või see, et asi ei läinud väga hulluks.

Aga öösel suurt magada küll ei saanud. Läbi nina hingata polnud võimalik. Eks hingake läbi suu – see ju kuivab kohe ära. Väga ebameeldiv.

Laupäeval otsustasin: nädalavahetusel nina välja ei pista. Isegi koeraga mitte. Soojad sokid jalga, dressid samuti, et keha püsiks soojas. Kolm korda päevas tegin jalgadele ja kätele kuumaveevanni, nii et nahk tõmbus kergelt punaseks. Sel oli selgelt hingamisteedele puhastavalt mõjuv toime. Lisaks jõin rohkelt teed, meega. Ja manustasin vitamiine. Aega sisustasin Moabi ümbruse ühest ilusamast teest videot kokku lõigates.

Pühapäeva hommikul tõdesin, et vool ninast pole enam endine. Pidas paremini. See on märk, et haiguse algfaas on möödas. Hoidsin endiselt keha soojas ja jõin meega teed. Paar tabletti paratsetamooli võtsin ka. Õhtuks läks asi selgelt ülesmäge. Nii et täna, esmaspäeva hommikul, sain isegi tööle sõita. Tallinna. Õnneks autoga, jäi ära tavapärane liikumine ratta ja rongiga, mis poleks kindlasti olnud tervislik.

Kuid nädalavahetus läks ikkagi tuksi. Ent tühja sest: mõnikord tulebki ohverdada veidi aega, et võita hiljem rohkem aega, kas pole nii? Vaevalt konkurendidki eriti palju suusakilometraaži kogusid. Kui üldse.

Fotod 1-4: Suusavahetusega sõit Eesti meistrivõistlustel Haanjas. Pildil Andreas Veerpalu (nr 101), Alvar Johannes Alev (nr 102), Algo Kärp (nr 103), Kaarel Kasper Kõrge (nr 104), Jincai Shang (Hiina, nr 105) ja Karl Erik Rabakukk (nr 106). Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

reede, jaanuar 12, 2018

Pullerits: Veel üks selline talv nagu mullu ja...?

Täna oli selline hommik, et täitsa «lambist» helistas Jaak Mae (selles mõttes, et ei teadnud ta kõnet oodata) – teile ka ikka aeg-ajalt olümpia- ja MM-medalite mehed helistavad, loodan, eks? –, sest tal oli ajada minuga veidi bisnisjuttu (mida ma siin edasi ei räägi, sest teatud asjad peavad jääma rangelt konfidentsiaalseks), aga ilmselt ei ole tal midagi selle vastu, kui annan teada, mis moodi on ta pannud Tehvandil (lume)kahurid rääkima.

Mae (fotol ülal paremal) teatas, et juba neljapäeva pärastlõunal kella neljast on kümme kahurit töös, neist kolm Tehvandi staadionil, ülejäänud Kunimäel, Tordikarbi juures, vanas lasketiirus ja kaks suusahüppemäel. Mae sõnul on plaan toota võimalikult palju lund otse rajale, sest laialivedu võtaks veel omajagu aega, aga aega on vähe – tänaseks ju rohkem kui kolmandik jaanuari möödas ning hommikul oli Tartus maa nii must, et aja või võidusõiduratas jälle õue. Meenutage siin, kui ilus oli Otepääl mullu veebruari keskel, kui Maega ühistrenni tegime!

Mae (fotol vasakul) ütles, et Tehvandil keskendub lumetootmine keskendub eeskätt laskesuusatajate vajaduste ja huvide rahuldamisele, sest juba vähem kui kahe nädala pärast, 25. jaanuaril, algavad Otepääl noorte ja juunioride MM-võistlused. Nii on selge, et kui Klubi Tartu Maraton tahab ka oma üritust jälle kohalikul ringil läbi viia, nagu mullu, tuleb neil oma kahurid appi saata. Mitte mingil juhul ei saa nad noid kahureid aga Tähtvere spordipargist, sest nood kuuluvad ikka hoopis teisele sihtasutusele, mille ülesanne on ennekõik Tartus minunimeline ovaal lumega katta.

Kui suured siis on lootused, et Eestis suusamaratonid toimuvad? EMHI prognoos ütleb, et enne järgmise nädala kolmapäeva lumesadu oodata ei ole, ja kui siis sajabki, on sadu vähene. Kunstlume tootmise tingimused püsivad tuleva nädala neljapäevani soodsad, siis aga hakkab temperatuur tõusma tagasi nulli alla. «Kokkuvõtvalt tuleb jaanuar keskmisest tunduvalt soojem (norm -5,2..-0,7°C),» seisab EMHI lehel. «Enamuse ajast kõigub õhutemperatuur nulli lähedal.» Ja lisab: «Sajupäevi on rohkesti ning enamasti sajab lörtsi ja vihma.»

Niisiis: suure tõenäosusega jääb Viru maraton, mis peaks toimuma juba kahe nädala pärast, 27. jaanuaril algusega Pariisi puhkekülas, lume puudusel ära. Küsimus on pigem selles, kas sama saatus ootab ka nädal hiljem, 4. veebruariks plaanitud Tamsalu-Neeruti maratoni. Veebruari keskpaigast märtsi alguseni näitavad suuremad prognoosid vähemasti Tartu kandis stabiilselt kergeid plusskraade. Mis tekitab küsimuse: kas suusatalvest üldse asja saab?

Kui minevikus leidub õppetunde tulevikuks, siis vaadakem eilsesse ja üleeilsesse. Aastail 2009-2013 ehk viis talve järjest toimusid kõik kuus Estoloppeti maratoni. Seejärel läks asi käest (andmed Estoloppeti ametlikust trükisest):

2014 – toimusid vaid Viru ja Alutaguse maraton, Tallinna maraton toimus matkana;

2015 – ära jäid Tallinna ja Haanja maraton;

2016 – toimumata jäi talve tippsündmus, Tartu maraton:

2017 – ettenähtud mahus ei toimunud ükski maraton: Tartu maraton toimus Tehvandi ringil pooliku pikkusega, Alutaguse maraton toimus 10-kilomeetrisel ringil (kolm ringi) ning Tallinna maraton, kus tulemuse sai kirja erakordselt vähe, 305 osalejat (viimati oli sellest väiksem tulemuse saanute arv 1998. aastal, mil Tallinna maratonil sai aja ja koha 262 suusatajat), piirdus jäiste olude tõttu ühe ringiga kahe asemel, ning Tamsalu-Neeruti maraton peeti matkana.

Nagu öeldakse: veel üks selline talv nagu mullune (kõik märgid näitavad, et jah, seesugune see tuleb) ning suusatamisest jääb vaid lapsepõlvemälestus. Või näete kuskil märke, et ei peaks selle talve osas nii pessimistlik olema? Tõenäoliselt sõidate enne Grand Canyoni äärde (fotol ülal paremal), kui sõidate Eestis mõne täispikkuses maratoni. (Lugeja soovil ka päikseloojangu eelne kanjon.)

Foto 1: Sellisest valgest lumest, nagu mullu veebruari keskel MK-etapiks valmistudes, võib Tehvandi spordikeskuse juhatuse liige Jaak Mae (pildil) praegu ainult unistada. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae mullu 19. jaanuaril Kunimäe tõusul klassikajälge uurimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Lumesadu mullu 5. detsembril Pärnus Papiniidul. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits mullu juuni lõpus Arizonas Suure kanjoni ääres. Foto: Priit Pulleritsu erakogu

kolmapäev, jaanuar 10, 2018

Pullerits: Millal hakkavad (lume)kahurid rääkima?

Hämmastav, aga tõsi: Eestis on võimalik jahtida neid, kelle süül ei saa suusatada. Just seda tegi kolleeg Jüri Saar, kes taris viis päeva tagasi päevavalgele, miks ei ole Tehvandil piisavalt lund. Ja pange tähele, ta ei otsinud süüdlasi taevast, vaid maa pealt, omade seast. Nimelt: kelle süül jäi eelmise talve lõpus tootmata kunstlumi, mille oleks saanud nüüd, sügisel, saanud laotada Tehvandi radadele, et olnuks mingigi lootus pidada maha kahevõistluse MK-etapp, rääkimata harjutamisvõimaluse pakkumisest suusahuvilistele ja -hulludele.

Ja nüüd läheb asi eriti intrigeerivaks. Nimelt, Tehvandi nüüdses lumepuuduses võib olla süüdi mullune Tartu maraton, mis oli vaja, nui neljaks, kuuekilomeetrisel ringil maha pidada. Sinna see lumi läkski. Ja seda möönab ka kolleeg Saare loos Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk. Tsiteerin:

««Muidugi võime vaadata asjale nii, et kui Tehvandi poleks teinud lund Tartu maratoni raja katmiseks, vaid hunnikusse, siis oleks midagi võib-olla nüüd alles olnud,» arutles Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk.» (Fotol paremal nr 307 Priit Pullerits.)

Aga kuluaarides räägitakse veel ühest võimalusest. Et Alar Arukuusk, Tehvandi spordikeskuse juht mullu märtsi alguseni, kelle asemele siis tuli Jaak Mae, ei näinud piisavalt motivatsiooni uuele mehele lund ette tegema hakata. Inimlikult täiesti arusaadav, kui oled Tehvandi keskust juhtinud 15 aastat, ja juhtinud pealtnäha edukalt, ning siis öeldakse: head aega! Loomulikult ei hakka siis nahast välja rabelema.

Niisiis olemegi olukorras, kus jaanuarist on juba kolmandik möödas, Tartu maratonini on jäänud kõigest viis ja pool nädalat ning lund ei ole ja ega lumepilvi vähemasti sel nädalal paista ka.

Praegu on akuutne küsimus selles, millal saab lumekahurid tulistama panna. Helistasin Tähtvere spordipargi juhatajale Marti Viilule, kes ütles, et nende kaks kahurit on töövalmis, ja avaldas lootust, et ehk homme, neljapäeva õhtul läheb nii külmaks, et saab ööl vastu reedet kahurid tööle panna.

Viilu ütles, et selleks, et mingitki lund toota, peab õhutemperatuur olema vähemalt viis külmakraadi. Ta viitas Jaak Maele, kes on öelnud, et kui külmakraade on ainult kolm, tuleb kahuritest üksnes lumeudu, mil praktilist väärtust ei ole. Selleks, et korralikult lund toota, on vaja 7-10 külmakraadi.

Küsisin Viilult, kui palju läheb -7 kuni -10 kraadi tingimustes alates kahurite käima panemisest aega, kuni saaks Tähtvere spordipargi 850-meetrise ovaali lumega kaetud ja suusatatavaks. Ta vastas, et 10-12 päeva. Et lume tootmine võtab vähemalt 5-6 päeva ja laiali vedamine 2-3 päeva – aga seda parimal juhul. Niisiis, kui eeldame, et ööl vastu reedet saab hakata lund tegema, siis suusatama saab ovaalil hakata parimal juhul ületuleva nädala algusest, 22. jaanuarist (see on minu kalkulatsioon, mitte Viilu oma!).

Viilu rääkis, et esialgu on kavatsus hakata lund tootma keset spordiparki, et saada valmis umbes 400-meetrine suusaring, mis kulgeb stardi- ja finišialal ning läheb üle väiksema mäe (selle, millest sõidetakse üles-alla kaks korda [fotol vasakul]).

Ühtlasi rääkis Viilu, et valmis on projekt, mille järgi saaks tuua torud Emajõe äärest ovaali äärde ning soetada kahele kahurile lisaks veel kaks, kuid selle maksumus küünib 400 000 euroni (ühe lumekahuri hind on umbes 25 000 eurot), mistõttu ei ole põhjust loota, et selle elluviimine algaks varem kui tuleval või ületuleval aastal. Uue projekti realiseerudes saaks hakata lund tootma otse ovaalile ning jääks ära laiali vedamise vajadus. (Seevastu Moabi lähedal, vaadake, on vesi viidud lausa üle kõrge kivise mäeaheliku ning keegi ei räägi mingitest projektidest ega kuludest.)

Seni kui looduslikku lund pole, pidi saama suusatada Jõulumäel, kus on valmis 1,3 km pikkune ja kolme meetri laiune rada klassika- ja uistehnikas sõitmiseks, ning Narva all Pähklimäe terviserada vabatehnikas kehva suusaga sõitmiseks.

Foto 1: Tehvandi staadion 6. jaanuaril 2018. Täna pole pilt põrmugi valgem. Foto autor: Maarius Suviste, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 2: Mullune Tartu maraton, paremal nr 307 Priit Pullerits. Foto autor: Reigo Teervalt, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tehvandi staadionilt väljuv suusarada 4. jaanuaril 2018. Täna pole pilt põrmugi valgem. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Suusataja Tartu dendropargis looduslikul lumel 2016. aasta 8. novembril. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Lumine Tähtvere spordipark mullu 6. detsembril. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

pühapäev, jaanuar 07, 2018

Pullerits: Mida ütlevad mullused treeninguandmed ja mida tõotab aasta uus?

Millega aastat alustad, selliseks aasta kujuneb. See aasta algas kohe kõige esimesel päeval 1:16 kestnud rattasõiduga. Järelikult tuleb rattasõiduaasta. Nagu seda oli ka eelmine, mis samuti lõppes rattasõiduga – aasta kõige viimasel päeval 1:44.30 sadulas. Ja ega eelmine aasta ju suusa-aasta olnud, sest ükski maraton ei toimunud täies pikkuses. Kolm neid saadigi pidada, Alutaguse ja Tallinna ja Tartu, kõik lühendatud distantsil.

Rattaga aga muudkui jätkame. Aasta esimese nädala lõpus sai pedaalitud 1:29.30 ja 1:36. Eks miinuskraadides aitasid vastu pidada ka jõuluvana toodud Mavici kollased rattakindad, mis algselt maksid 60 eurot, kuid olid vastu talve lastud alla 24 peale ning ära anti suisa 20 eest.

Kvaliteeti tuleb panustada, eriti kui olümpia lähenemas ja olümpiaraamat ootab kirjutamist. Kuna ise Lõuna-Koreasse ei lähe, tuleb teleri vahendusel tähelepanelik olla. Selleks, et detaile terasemalt näha, tõi näärivana vana-aasta eelõhtul uue 55-tollise LG Ultra HD OLED-teleri. Nii terava ja kontrastse pildiga ekraanil ei tohiks miski kahe silma vahele jääda. On ikka vaks vahet, kas võtad värvikireva pildi lahti YouTube’is või OLED-televiisoris – vaadake ise järele!

Olen võlgu mulluse spordiaasta kokkuvõtte. Siin see on.

Eelmise, 2017. aasta treeningunäitajad (sulgudes võrdlus 2016., 2015., 2014., 2013., 2012. ja 2011. aastaga).

Treeninguaega kokku 239:46 (281:47; 285:37; 332:30; 275:20; 314; 286:40)

     Treeninguaeg ööpäevades 9 ööpäeva 23 tundi ja 46 minutit (=peaaegu üks nädal ja kolm ööpäeva) - (11,75; 11,75; 13,8; 11,5; 13,1; 12 ööpäeva)

     Keskmine treeninguile kulunud aeg nädalas 5:02.20 (5:24.33; 5:30; 6:24; 5:10)

     Keskmine ühe treeningukorra pikkus 1:31 (1:31.40; 1:29.15; 1:32)

     Keskmine treeninguile kulunud aeg päevas jaotatuna aasta kõigi 365 päeva vahel 39.25 (46; 47; 53.40; 45)

     Treeningupäevi 158 (184; 187; 217; 194; 224)

     Keskmine treeningupäevade arv nädalas 3 (3,5; 3,6; 4,2)

Rattasõit (mnt ja MTB kokku) 5269,3 km (4671,9; 7065,5; 6997,2; 4878,9; 4081,3; 3172,1 km)

Suusatamine 825,8 km (1058,9; 728,7; 772,1; 1203,8; 1340,3; 894,4 km)

Rullsuusatamine 0 km (0; 20,4; 510,2 km)

Üldfüüsiline ja jõutreening 50.45 (2:12)

Suusaergomeeter 0 km (11,8 km)

Sõudeergomeeter 0 km (11,7 km)

Kokku kilometraaž (v.a suusa- ja sõudeergomeeter) 6095,1 km (5730,8; 7814,6; 8872,5; 6725,2; 6143,9; 5559)

     Keskmise treeningupäeva kilometraaž 38,58 km (31,14; 41,78; 40,88)

     Keskmine päeva kilometraaž jaotatuna aasta kõigi 365 päeva vahel 16,7 km (15,66; 24,5; 27,65)

Võrdluseks ka Tartu Ülikoolis õppetöö läbiviimisele kulunud aeg (üks kursus kevad- ja üks kursus sügissemestril).

Loengutele, seminaridele, eksamitele kulunud aeg 61:19 ehk 2 ööpäeva 13 tundi ja 319 minutit (mullu 62:03, 2015. aastal 54:53, 2014. aastal 50:37).

Kodu- ja eksamitööde parandamisele kulunud aeg 142:26 ehk 5 ööpäeva 22 tundi ja 26 minutit (eelnevatel aastatel 105:58, 126:20 ja 117:34).

Kokku ajakulu 203:45 ehk 8 ööpäeva 11 tundi ja 45 minutit ehk üks terve nädal ja peaaegu poolteist päeva lisaks minut lisaks (mullu 7 ööpäeva ja 1 minut, 2015. aastal 7 ööpäeva 13 tundi ja 13 minutit ning 2014. aastal 7 ööpäeva ja 22 minutit ehk üks nädal ja 22 minutit).

Kommentaar:
Me näeme siin kahte vastassuunalist ilmingut. Esiteks on mullune treeningute koguaeg veidi alla 240 tunni ehk pisut alla kümne ööpäeva selle kümnendi kõige väiksem. Teisalt on teine töövälise, vaba aja sisustaja, tudengite õpetamine Tartu Ülikoolis, ligi 204 tundi ehk kaheksa ja pool ööpäeva rohkem kui kunagi varem viimase nelja aasta jooksul. Kas see tähendab, et treeninguaja kahanemine on ülikooli töökoormuse suurenemise tagajärg?

Pange tähele, et mullu kulus treenimisele vaid 36 tundi ehk üksnes poolteist ööpäeva rohkem kui tööle Tartu Ülikoolis. Ja seda kõike lisaks palgatööle Postimehes (ning kolumnidele ajakirjas Jooksja ja harrastusratturite portreedele ajakirjas Ma Olen Jalgrattur).

Nende kahe palgatöö välise aja vahel puudub siiski otsene seos. Treeninguaeg on vähenenud ilmselt seetõttu, et mullu veetsin suvel, keset parimat rattasõiduaega, kaks ja pool nädalat Edela-Ameerikas, Californias, Arizonas, Nevadas ja muidugi Utah’s Moabis. Samuti seetõttu, et sügisel alates juba septembri lõpust olen harjutanud peamiselt vaid nädalalõppudel, sest nädala keskel argipäeviti pole olnud aega ja pole olnud ka tingimusi – varane pimenemine ning pidevad sajud õhtul välja pedaalima ei kutsu. Olen loobunud rullide sõitmisest, seda juba vähemalt teist aastat, sest viimastel aastatel üha nirumaks muutunud talv ei ole tekitanud motivatsiooni ega usku, et asfaldi toksimisel oleks mõtet (rääkimata sellest, et viimastel aastatel hakkas see tekitama valu küünarnukkides ja randmetes). Ühtlasi olen juba aastaid tagasi loobunud imitatsioonitrennidest – ikka ja taas seetõttu, et on puudunud usk suusatalve saabumisse. Ja seetõttu ei käinud mullu ka jõusaalis sõude- ega suusaergomeetrit sikutamas.

Seevastu tuli endalegi üllatuseks, et rattaga sõitsin mullu 600 km rohkem kui tunamullu, mil käisin, küllap mäletate, kevadel Moabis, kus väntasin 16 päevaga 733 km ehk keskmiselt 45,8 km päevas. Nii palju ei sõida ma korraga tavaliselt isegi maanteel. Ent samas ei tohi unustada, et tunamullu lõi suure «augu» treeningutesse vasaku rangluu ja viie roide murd, mistõttu ei kogunenud suve teises pooles ligi nelja nädalaga ainsatki kilomeetrit.

Suusatamise mullune kilometraaž jäi sellele kümnendile iseloomulikult tagasihoidlikuks, 825,8, mis peegeldas eelmise talve heitlikke ja puudulikke lumeolusid. Siiski kogunes tänu forsseeritud pingutusele jaanuaris ja veebruaris rohkem suusakilomeetreid kui 2011., 2014. ja 2015. aastal. Näis, millal saab selle aasta talvel esimest korda suusad alla. Täna, uue aasta teise nädala esimesel päeval sõitsin Tallinna tööle igatahes rattaga.

Foto 1: Rakvere rattamaraton 2016. aasta juunis. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Meeste 4x10 km teatesuusatamise avavahetus neli aastat tagasi Sotši olümpial. Leia pildil Karel Tammjärv! Foto autor: AP/Scanpix

neljapäev, jaanuar 04, 2018

Pullerits: Kui tähtis on spordis isafiguur? (Mõelge, mida te kompenseerite!)

Endalegi üllatuseks sain kolmapäevasesse lehte valmis loo, mis oma otsekohesuse ja selgesõnalise manitsusega osutus Postimehes kõnekaks hitiks. Inspiratsiooni pakkus hea kolleegi Vahur Kersna (vasaspoolsel fotol vasakul) saade Urmas Otist, mis näitas, kuidas egoistlikult taga aetud kuulsus ja raha osutusid ühel, tegelikult kõige otsustavamal ja raskemal ajal tähetolmuks, millest polnud enam mingit tolku, ning mis hoiatas, et tähtsam kui see, kui suur ja tuntud sa oled, on see, et sul oleks lähedal inimesi, kes sinust tegelikult hooliks. Oti kõrgelennulise karjääri finaal osutus valusalt traagiliseks.

Kuid üks asi jäi kogu selles suurejoonelises dokumentaalsaates siiski puudu.

Me saime korduvalt kuulda, kuidas Ott ihkas saada igas mõttes staariks, ja nägime, kuidas saigi, aga me ei saanud teada – ent mis olnuks just kõige huvitavam –, mis teda tagant piitsutas ja utsitas.

Huvitaval kombel, kui arutasin seda teemat teistega, sh saate autoriga, tuli korduvalt esile tõsiasi, et Otil polnud isa. Nagu saate autor mulle ütles, oli ta sündinud ühe öö suhtest. Ja just puuduv isafiguur võis mitme inimese hinnangul olla see asjaolu, mis sundis Otti meeleheitlikult tõestama, et ta on kõigele vaatamata suur tegija, staar.

Seda käsitlust võiks pidada lihtsustatud freudismiks – ja kahtlemata ei pruukinud see olla ainus asjaolu, mis Otti elus tagant kihutas –, kui sellele ei annaks tuge kahe Eesti tuntud tippsportlase elulugu.

Ja siit jõuamegi otsapidi sporditeemasse.

Lugege alljärgnevalt lõiku minu 2009. aasta juunikuu intervjuust Eesti jalgpallikoondise väravavahi Mart Poomiga (fotol vasakul). Pange tähele, mida, õigemini keda ta mainib põhjusena, miks ta ihkas spordis läbi murda. (Ja kui Poom mulle seda lugu rääkis, nägin, kuidas suure sportlase silmad täitusid pisaratega. [Ma ei pea neid pisarateks, mida peaks häbenema; pigem vastupidi.])

Pullerits: Mainite juba mitmendat puhku kodu tähtsust. Mis on kõige väärtuslikum, mille olete kodunt kaasa saanud?

Poom: «Võib-olla jääb jutust mulje, et mul oli ideaalperekond. Tegelikult oli asi sellest kaugel. Ma ei tulnud kergetest oludest, samas mitte kehvadest. Keskmistest.

Isast on mul raske rääkida... Mul ei olnud temaga lähedast läbisaamist. Isa oli tark mees, aga tal oli alkoholiga probleeme, seepärast ka meie pereelu kannatas. Isa suri 1995. aastal, kui ta emaga enam koos ei elanud, ja kahjuks ta minu läbilööki Inglismaal ei näinud. Emaga oli mul palju lähedasem suhe. Ta on väga töökas, põhimõtteliselt üksi kasvatas mind. Emalt tuli töö- ja korraarmastus.

Isa ütles, et minust ei saa mitte kedagi. Oma poistele ei ütleks ma seda kunagi. Kuid olen isale need ütlemised andeks andnud. Tagantjärele olen talle selle eest võib-olla tänulikki – kuigi see on lapsele suur löök, kui sind tehakse maha ja sinusse ei usuta –, sest äkki tänu tema ütlemistele olen nii kaugele jõudnudki, kuna tahtsin salamisi talle näidata, mida ma suudan. Iga laps, olgu teadlikult või alateadlikult, proovib vanematele tõestada, et on hea laps. Suutsin hoida hinded korras ja end ka jalgpallis näidata.»

2014. aasta novembri lõpus tegi mu hiljutine tudeng Ursula Nõu Laupäevalehele intervjuu rattur Rein Taaramäega (parempoolsel fotol keskel). Selle pealkiri kõlas: «Rein Taaramäe: kasuisa pealt nägin, milline mees ma olla ei taha». Alapealkiri ütles: «Profirattur räägib esimest korda avameelselt oma keerulisest lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta kõige kiuste oma unistused teoks tegi.» See lugu on maksumüüri taga, seega ei saa teid siin enam edasi aidata, sest sealt midagi võttes ja siin levitades oleks tegu vargusega, kuid kui loo läbi loete, siis saate teada, et Taaramäedki (fotol all vasakul) utsitas tagant soov endale, oma emale ja kasuisale tõestada, et ta ei ole mingi s***kott.

Meedias kehtib selline tõdemus: kui leiad millegi kohta ühe näite – siis on see erand; kui leiad millegi kohta kaks näidet – siis see osutab juba trendile; kui aga leiad millegi kohta koguni kolm näidet – no siis on kindlalt tegemist reegliga. Loomulikult on seesugune lähenemine ja käsitlus utreeritud, ent eelpool toodud kolm näidet puuduva või vigase isafiguuri rollist suurte meeste elusaatuse kujundamisel on igal juhul kõnekad.

Siin jääb meil vastata veel kaks küsimust.

Esiteks, kas Eesti spordis leidub veel edukaid mehi, keda puuduv ja vigane isafiguur võib olla motiveerinud?

Ja teiseks (aga see on küsimus ainult neile, kes on tõesti midagi saavutanud, olgu spordis või mujal): mõelge sügavuti, mis on see, mis on teid elus tegelikult tagant piitsutanud!
*
Veel üks oluline asi: lugege tänase Postimehe arvamusküljel minu järjekordset vastuhakku uue euroopaliku vasakpoolse tava vastu! Võidelgem, mehed!

Fotod 1 ja 2: Vahur Kersna (vasakul) valmistub usutlema Urmas Otist tehtava saate tarbeks tennisetreener Toomas Leiust (foto 1) ja endist kolleegi Maire Aunastet (foto 2). Fotode autor: Andres Lepasar
Foto 3: Endine jalgpallur Mart Poom abikaasa Lisseliga 2016. aasta detsembris Hendrik Sal-Salleri raamatu esitlusel. Foto autor: Toni Läänsalu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe (keskel) 2012. aasta septembris Tartus Tähtvere spordipargis sügiskrossi võitmise järel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Rein Taaramäe tegemas 2012. aasta septembris Tartus Tähtvere spordipargis sügiskrossil soolosõitu. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, detsember 30, 2017

Pullerits: Kingitus uueks aastaks – tere tulemast Moabi rattaekspeditsioonile!

Tundub, et mõned mehed on hakanud aru saama, et mõne asjaga läheb kiireks. Nimelt kuulsin sügisel, pool aastat pärast seda, kui ühe reisifirma plaan viia suvalised rattasõiduhuvilised Utah’sse Moabi, maailma maastikuratturite paradiisi ja mekasse, oli vastu taevast lennanud, sest kõvasid kulusid arvestades jäi osalushuvi leigeks, et siiski leidub mehi, kellel on saanud Itaalias ja Hispaanias laagerdamisest villand ning kes mõlgutavad mõtteid kaugemast ja eksootilisemast paigast, nagu seda on Ameerika. Iseasi, kas nad teavad, mida maksab unistuse elluviimine.

Jõulude ajal avaldasin siin küllap paljudele šokeeriva ja entusiasmi jahutava üksikasjalise ülevaate, kui palju maksab neljale inimesele veidi rohkem kui kahe nädala pikkune reis Edela-Ameerikasse Colorado platoole (seal asub Moab geograafiliselt). Kuid on siiski vaks vahet, kas teha perekondlik autoreis või võtta ette individuaalne rattaekspeditsioon. Kuluartiklid kujunevad üksjagu erinevaks.

Aga miks siis asjaga kiireks läheb? Küsimus ei ole üksnes ja põrmugi selles, et Moabi ümbrus on looduslikult pööraselt ilus ja imeline (küsige teistelt, kes seal käinud on, nagu Pärtel Piirimäe, Silver Eensaar, Jaanus Laidvee, Kristina Herodes). Asi on hoopis selles, et on karta, et Moab siseneb peagi buumitsüklisse. Viimati, nii tänavu suvel kui mullu kevadel, nägin seal nii uute ööbimispaikade kui uute elamute ehitamist. Kevadel 2016, kui korraldasin Moabi ligi kahe ja poole nädala pikkuse rattaseikluse, nägin, kuidas paljud ratturid ööbisid lageda taeva all telklates. Esiteks seepärast, et nii saab hinda alla lüüa, ja teiseks seepärast, et kevadel on sealkandis igasugu seiklejate tippaeg ning ööbimispaiku lihtsalt napib.

Näiteks soovisin saada majakest ühes elupaigas, kus olin ööbinud kevadel 2012, kui käisime sealkandis luureekspeditsioonil Jaanus Laidveega, aga kolm kuud varem, kui 2016 kevadel tolle kohaga ühendust võtsin, sain vastuse, et nad on kogu kevadeks juba reserveeritud. Õnneks oli mul tagataskus varuvariant ning seal näkkas. Muidu tulnuks hakata ööbimiskohta otsima Green Riveris, mis jääb Moabist 84 km kaugusele, sest eramajutajad küsivad Moabis lausa sada dollarit öö eest, paljud palju rohkemgi. Aga eks sõitke iga päev tund ja rohkem ühes ja siis jälle teises suunas – ära tüütab ja väsitab ning väärt aega röövib.

Lisaks tuleb enne Moabi minekut aegsasti arvestada, et sa ei läheks sinna Easter Jeep Safari ajal, mil linn on täis sadu maasturifänne ja -hulle ning kõik ööbimispaigad on nende poolt hõivatud. Tänavu toimub Ameerika vägevamaid maasturiüritusi märtsi viimasel nädalal (24. märts kuni 1. aprill), aga 2016 toimus 19.-27. märts. Tookord saabusin Moabi 28. märtsi õhtuks.

Saan aru, kui te kannatus kipub juba katkema, ning palute nüüd, et lööksin faktid letti. Palun väga! Siin on Eesti, kindlasti kogu Baltimaade, tõenäoliselt terve Euroopa, aga võib-olla kogu maailma parim ja põhjalikem ülevaade, mida maksab rattaekspeditsioon maailmakuulsasse Moabi. Igaks juhuks olgu liiga kiirete ja ekslike järelduste ennetamiseks siinkohal rõhutatud, et lennupiletid olid tasuta - need kinkis vend 50. aasta juubeliks. Siiski jätan avaldamata, mis on see kõige soodsam ööbimispaik, ning samuti ei avalda rattasõidupäevade marsruutide ülevaadet, sest need teadmised on n-ö ekstrainfo (nüüdisajal öeldaks, et see info jääb paywalli taha).

Niisiis, tere tulemast Moabi rattaekspeditsioonile!

26. märts: lend Tartu-Helsingi-Göteborg
27. märts: lend Göteborg-London-Los Angeles-Las Vegas
28. märts: autosõit Las Vegas-Moab (735 km)
29. märts kuni 13. aprill: 16 päeva rattasõitu Moabis
14. aprill: autosõit Moab-Las Vegas
15.-16. aprill: lend Las Vegas-Los Angeles-London-Göteborg
17. aprill: lend Göteborg-Stockholm-Tallinn

Autosõit GMC Terrainiga kokku 3007 km, sh Moabis ja selle ümbruses 1443 km
Keskmine auto läbisõit päevas 158 km
Bensiini kulu 282,5 liitrit (74,6 gallonit)
Keskmine galloni hind 2.124 dollarit (1.93 eurot)
Keskmine liitri hind 0.51 eurot
Kütusele kulus kokku 144.10 eurot (158.52 dollarit)
Auto keskmine kütusekulu 9,4 l / 100 km 

Rattaga läbisõit Moabis 733 km
Päeva keskmine läbisõit rattaga 45,8 km
Rattasõitudel veedetud koguaeg 99:51
Rattaga puhas sõiduaeg 65:59 ehk keskmiselt 4:07 päevas
Keskmine kiirus 11,1 km/h

Ööbimised
17 ööd Moabis
Ühe öö hind Moabis 32.22 eurot (35.50 dollarit)
2 ööd El Cortezi hotellis Las Vegases
2 ööd Göteborgis tasuta
1 öö lennukis 

Toidukulu 19 päevaga 282.18 dollarit ehk keskmiselt 14.85 dollarit (13.47 eurot) päevas.

Kõik kulud

Lennupiletid: tasuta
Autorent (koos kindlustusega) 19 päevaks - 585.40 eurot (653.44 dollarit)
Auto kütusekulu - 144.10 eurot (158.52 dollarit)
Ratta transport lennukiga tagasisuunal - 133.95 eurot (150.00 dollarit)
Tervise ja ohtliku spordiala kindlustus - 87.65 eurot
Ööbimine Moabis (17 ööd) - 547.75 eurot (603.62 dollarit)
Ööbimine Las Vegases (2 ööd hotellis) - 63.90 eurot (70.84 dollarit)
Ratta pakkimine ja lisavarustus - 70.00 eurot
Toit - 256.06 eurot (282.18 dollarit)
Rattasõidu topograafilised kaardid - 23.44 eurot (25.86 dollarit)
Parkide pääsmed ja load - 30.85 eurot (34.00 dollarit)
Esmatarbekaubad jms - 34.06 eurot (37.54 dollarit)
Raamatud - 42.77 eurot (47.13 dollarit)
Kingitused - 130.97 eurot (144.33 dollarit)
Bussipilet Tallinn-Tartu - 12.00 eurot

Kokku 2162.90 eurot
Foto 1: Hurrah Passil Chicken Corners Roadi algul, taamal Colorado jõgi.
Foto 2: Monitor Butte'i taustal.
Foto 3: Determination Towers.
Foto 4: Maantee 191 läbi Moabi.
Foto 5: Maastur Wipe-Outi mäel Merrimac Butte'i taustal.
Foto 6: Ratturid alustamas tõusu Shaferi teel.
Foto 7: Ratturid õhtupoolikul pärast lörtsisadu Circle O rajal.
Foto 8: GMC Terraini maastur Navajo Rocksi rattaradade võrgustiku parklas Lone Mesa taustal.
Foto 9: Vaade Bartlett Overlookilt Hidden Canyonile.
Foto 10: Liivakivimoodustis Hurrah Passi lähistel.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits; fotod tehtud 2016. aasta kevadel

reede, detsember 29, 2017

Pullerits: Kas pehme ROK hakkab Venemaa ees juba koogutama?

Alles see oli, kui ROK ajas rinna kummi ja kaela õieli, et ei mingit Venemaa lippu Pyeongchangi olümpial. Aga nüüd saame teate, et ROK tegi Venemaale juba möönduse, lubades Gangneungi rajatavas Venemaa ametlikus fännimajas Venemaa embleeme kasutada. Kuid see pole veel kõik.

Kuu algul jäi suurema tähelepanuta uudis, et kui Venemaa käitub korralikult, siis lubab ROK tal Pyeongchangi olümpia lõputseremooniale marssida oma lipu all. Unustades, et see, kes Venemaa käitus olümpial korralikult, võib selguda alles paari aasta pärast.

Kogu selle suure Venemaa keelamise kisa-kära taustal on mul jäänud tähelepanuta, mistõttu palungi teie juhatust, et kas ja kuidas ikkagi suudab ROK tagada, et Venemaa sportlased ei võistle Pyeongchangi olümpial hetkegi Venemaa lipu all. Küsimus on nimelt selles: mis saab siis, kui olümpialipu all võistlev Venemaalt pärit sportlane tuleb näiteks suusatamises lõpusirgele ning olgu ta esimesel, teisel või kolmandal kohal, haarab pealtvaatajate tribüünilt Venemaa trikoloori ja sõidab seda lehvitades uhkelt kogu maailma pilkude all üle lõpujoone?

Kas keegi teab, kas ja kuidas selline võimalus on välistatud? Kas ähvardusega, et kui Venemaalt pärit sportlane seda teeb, siis ta diskvalifitseeritakse? Muud võimalust ma küll ei näe. Samas pole kuulnud, et ROK oleks selle kohta mingid juhised väljastanud.

Kes teab?

Ja kes ei tea, lugegu mu tänast kommentaari aasta sportlase valimise teemal!

Foto 1: ROKi ja Venemaa lipp kõrvuti Sotši olümpial. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix
Foto 2: Venemaa fännid kevadel jäähoki MM-võistlustel. Foto autor: TASS/Scanpix

kolmapäev, detsember 27, 2017

Pullerits: Kas Pulleritsu maratonireegel ennustab taas maratonivaba talve?

Selleks, et järeldusi teha, on vaja fakte. Faktid on järgmised.

Laupäeval, 23. detsembril sõitsin Tartus Tähtvere spordipargis ja dendropargis maastikurattaga 1:21.35 (keskmine kiirus 21,1 km/h).

Pühapäeval, jõululaupäeval sõitsin Tähtvere spordipargis vanade hallide Fischeri universaalsuuskadega 1:00.25 (keskmine kiirus 13,2 km/h). Läbisin seitse omanimelist ovaali, mis oli jäine, neli sprindiringi, kus tõusud olid samuti jäised, ent kohati ka mullased, ning kaks nn Lauri ringi, mille spordipargipoolsed osad oli täitsa hästi sõidetavad, aga dendropargipoolne osa oli mullane ja konarlik.

Esmaspäeval, esimesel jõulupühal sõitsin Tartus Tähtvere spordipargis samade vanade hallide Fischeritega, mil oli endiselt all suvemääre (või äkki selle jäänukid?), kaheksa omanimelist ovaali, kud oli tänu öösel lisandunud imeõhukesele lumekihile parem kantimine kui eelmisel päeval, ning tervelt tosin Lauri ringi, mille spordipargipoolsel osal andis ilusasti, isegi ilma keppideta «uisutada», kuid mille dendropargipoolne osa oli eelmisest päevast palju hullem – lisaks mullale ja konarustele ning jääle ka tuule tekitatud oksarisu paksult täis. Poole trenni ajal tuli rajale üks Merida kirjaga särgis mees, kes aitas tempot tõsta – lõpuks koguni nii palju, et jätsin ta ajapikku selja taha, kuni tuli üks kollaste Fischerite ja punase (kui õigesti mäletan) mütsiga mees, kes tänu oma palju parematele suuskadele näitas omakorda mulle selga. Suusatasin kokku 1:22.00, mis ajaga läbisin Endomondo järgi 19,5 km (keskmine kiirus 14,2 km/h).

Täna, kolmapäeval, on, nagu rahvasuu ütleks, mätas haljas ning kui tuul ja päike usinasti töötaksid, saaks pärastlõunal ehk koguni maanteerattaga sõitma minna.

Aga kuidas jääb sel juhul suusahooajaga?

Selleks tuleb appi võtta Pulleritsu maratonireegel. See reegel tugineb viimase kümnendi faktidele. Reegel lähtub sellest, mis seos on suusakõlbliku lume lõplikul saabumisel Tartu piirkonda Tartu maratoni toimumisega, ja ütleb faktide põhjal: Tartu maraton toimub neil aastail, kui Tartus on saanud hiljemalt jõulude eel suusatada. 

Oluline on silmas pidada, et esitatud seaduspärasuses ei lähe arvesse need lühiajalised jõulueelsed lumekihid, mis on mõnda aega suusatada lubanud ning seejärel sooja ilma käes hävinud, sest neil pole talvele ega suusatajate treenitusele kestvat mõju. Samuti ei lähe arvesse kunstlumerajad, sest Tartu maraton toimub looduslikul lumel, mitte kunstlumel.

Kas tänavu sai jõulude eel Tartus korralikult suusatada? Ega saanud – esitasin äsja selle kinnituseks isiklikult kogutud faktid. Kas jõulude ajal sai suusatada? Jah, kuidagi sai – aga ärge unustage, et lühiajalised, mittepüsivad lumekihid ei mõjuta Pulleritsu maratonireegli kehtivust! –, aga see polnud korralik suusatamine. Nüüd ei tasu Tartus ja selle lähiümbruses suusatamisest unistadagi. Nagu ütlesin: aeg on taas rattaga sõita.

Niisiis järeldus: lähtudes Pulleritsu maratonireeglist järgmisel aastal Tartu maratoni looduslikul ja traditsioonilisel rajal ei toimu. Mis ei tähenda, et korraldajad ei või taas pakkuda välja poolikut varianti, nagu mullu Tehvandi ringil, või lausa mõnda muud võimalust, nagu ühel aastal oli mõni aega kaalumisel Tartu maratoni korraldamine Võrtsjärve jääl ning, kui mu mälu nüüd alt ei vea, vist oli kunagi arutlusel ka Tartu maratoni läbiviimine Haanjas (igatahes toimus seal avatud raja sõit) – parandage, kui eksin!

Aga praegu, kolmapäeva hommikupoolikul, nautigem ilusat ilma ning unistagem imelistest sõitudest imetabases looduses – inspiratsiooni pakkumiseks see lõik, sugereerivuse lisamiseks varustatud teemakohase meloodiaga.

Fotod 1-3: Suusatajad teisel jõulupühal Pärnumaal Tahkuranna vallas Jõulumäe kunstlumerajal. Fotode autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Fotod 4-6: Lumi esimesel jõulupühal Jõgevamaal Mullaveres. Fotode autor: Priit Pullerits

laupäev, detsember 23, 2017

Pullerits: Kas nüüd läheb Eestist suuremat sorti Moabi vallutamiseks?

LISATUD OLULINE PARANDUS KOONDSUMMAS
Kuu aega tagasi teatas mees, kes võitnud maailmas võistlustel kulda ja karda, et mõte läks liikuma. Sest nägi variante. Ikka päris soodsaid, kui pisut kombineerida. Ja kui ta kombineeris, olgu Salt Lake City, Las Vegase või Denveri kaudu – aga ma ei ütle teile nimme, milline variant on lühim! –, siis ikka viisid kõik ta teed koos oma seltskonnaga Moabi. Ja ta on kõva mees!

«Ma täitsa hakkasin mõtlema sellele…» tunnistas ta mulle.

No kes ei hakkaks?! Moabis paar nädalat rattaga ringi rännata – see oleks iga normaalse rattamehe eluunistus. (Kui ta muidugi vaid teaks sellest unistada ega oleks oma paekaldale või soodesse liiga kinni jäänud.) Või kui rattaga ei julge, siis kõlbab ka maasturiga – vaadake, kuidas ma seda tegin.

Hüva, Moabist mõelda on lihtne. Teostada mõeldut aga palju keerulisem.

Ja siin tulengi appi mina. Kes siis veel?! Ma olen ju sealkandis küllaga rännanud ja imelisi kohti uurinud - tõestuseks kas või see värske video.

Küsimus on eelarves ja logistikas. Palun väga, siin see on! Sellesuvine veidi rohkem kui kahenädalane nelja inimese reis läbi Ameerika edelaosa Moabi:

Tallinn-Stockholm-Göteborg-London-Los Angeles
ja Las Vegas-London-Göteborg-Stockholm-Tallinn

Kulud kokku eurodes (ja dollarites)

ESTA ehk USAsse sissesõidu luba - 12.73 (14.00)
Reisikindlustus (SEB kaudu kahele inimesele aastaks) - 69.00
Rongi- ja bussipiletid Tartu-Tallinn-Tartu (4 tk) - 64.64
Lennupiletid Tallinn-Göteborg-Tallinn (4 tk)* - 363.00
Lennupiletid Göteborg-USA-Göteborg (4 tk)** - 1543.02
Autorent (Jeep Cherokee, Alamo; 24.6.-9.7.) - 625.68 (635.47)
Bensiin - 208.42 (229.89)
Ööbimine - 1845.34 (1997.90)
Söök - 418.35 (461.44)
Rahvusparkide jm pääsmed*** - 120.58 (133.00)
Parkimine - 33.40 (37.00)
Priidu riided - 134.49 (148.34)
Raamatud - 96.23
Suveniirid ja kingitused - 53.45 (58.95)
Magnetid (23 tk) - 72.59 (80.07)
Muu - 6.37 (7.03)

Kokku 5667.29 eurot (varasem väiksem summa 4717.29 eurot sisaldas teatud mahaarvutusi ja tasaarveldusi lennupiletite koondhinnas; teisisõnu: ma ei hakka siin tüütama lugejaid sellega, kes maksis mille eest ja kui palju)

Kui oleksin reisinud üksinda, oleks kulunud 2032.94 eurot, lisaks ööbimised (mida on raske jagada lähtudes nelja peale kulunud summast ühe inimese kohta).

Autoga läbisõit 3962 km.
Keskmine läbisõit päevas (16 päeva) 247,6 km.
Bensiini kulu 335,8 liitrit (88,7 gallonit).
Keskmine bensiini kulu 100 km kohta 8,47 liitrit.

Keskmine toidu kulu päevas (15 päeva) 27.89 eurot ehk 30.76 dollarit.
Keskmine toidu kulu päevas ühe inimese kohta 6.97 eurot ehk 7.69 dollarit.
Külastatud toidukohad: hiina – 5; mehhiko – 3; burgerid – 2; itaalia – 1; IHOP – 1.
Moabis City Marketi kliendikaardiga toidu pealt kokku hoitud 46.20 eurot ehk 50.96 dollarit.

Ööbimised eurodes (ja dollarites)

23.6. Göteborgis tasuta
24.6. Royal Century Hotel, Inglewood - 71.44 (78.80)
25.6. Travel Inn, Los Angeles - 77.51 (85.50)
26.6. Economy Inn, Kingman (2 tuba)- 71.26 (78.60)
27.6. Yavapai Lodge, Grand Canyon - 167.24 (179.92)
28.6. The Cliff Palace, Blanding - 74.03 (81.65)
29.6.-6.7. 3378 La Camino, Moab (maja, 7 ööd) - 1092.01 (1190.89)
6.7. The Noor Hotel, Torrey - 86.65 (88.58)
7.7. Sands Motel, St. George (2 tuba) - 76.31 (79.56)
8.7. Fremont Hotel & Casino, Las Vegas (2 tuba) - 128.89 (134.40)
9.7. lennukis
10.7. Göteborgis tasuta

Ühe öö keskmine hind 123.03 eurot ehk 133.19 dollarit.

Dollari kurss Eestis 1,103 eurot (1 euro=1,103 dollarit).
* Rootsi kroonides nelja pileti maksumus 3538 SEK, sh osa hinnast makstud lennupunktide eest.
** Rootsi kroonides nelja pileti hind 15 104 SEK, lisaks 10 eurot pangaülekande tasu.
*** National Parki aastapääsme hind 80 dollarit.


Head kalkuleerimist kõigile jõulude ajaks!

Fotod Moabi ümbrusest
Foto 1: Vaade Dead Horse Point State Parkist Colorado jõele ja Canyonlandsi rahvuspargile. 
Foto 2: Jeep Cherokee Onion Creek Roadil.
Foto 3: Vaade Shafer Trailile Canyonlandsi rahvuspargis.
Foto 4: Park Avenue Archesi rahvuspargis.
Foto 5: Jeep Cherokee Hurrah Pass Roadil.
Foto 6: Vaade Moabile lõuna suunas.
Foto 7: Vaade Monument Basinile Canyonlandsi rahvuspargis.
Kõik fotod Priit Pulleritsu erakogust.