Töödeldud süsivesikud on mürk.
Aga!
«Oskuslik turundamine on muutnud süsivesikute tarbimise sportlaste hulgas religiooniks,» loen põnevusega jooksuteemalise bestselleri «Jooksjana sündinud» autori Christopher McDougalli järjekordsest raamatust «Kangelasena sündinud». «Sportlased usuvad, et nad ei saa kusagilt mujalt energiat kui süsivesikutest.»
Kas teie olete ka üks neist?
Ta jätkab: need samad toidud, mis peaks laialt levinud teadmise kohaselt tegema tugevamaks ja kiiremaks, toimivad aeglase mürgina, muutes meid paksemaks, nõrgemaks ja vastuvõtlikumaks südamehaigustele, insultidele, suhkruhaigustele ja dementsusele.
Lihtne näide kinnitab, kuidas teid kõiki on süsivesikutega lollitatud. Vaadake neid, kes on püüdnud jooksuga liigsetest kilodest lahti saada. Enamik ei saa. Või kui saab, siis väga vähestest. Ja kui saab, tulevad need kilod kiiresti tagasi. Miks, imestate?
Alustage selle sissekande lugemist uuesti algusest.
Pilgud tuleb suunata mujale. McDougall tuletab meelde, et just loomne rasv on meid muutnud selliseks, nagu me oleme. «Kui meie esivanemad rändasid Aafrika savannidest välja, ei järgnenud nad viljasaagile,» kirjutab McDougall. «Nad järgnesid loomakarjadele. Nad otsisid liha ja kui selle leidsid, jäid paigale, hoolimata sellest, kui karm võis keskkond olla.» Teisisõnu: inimesed harjusid tarbima palju energiat andvaid rasvaseid toiduaineid, sest neid oli lihtne säilitada, need olid aeglaselt n-ö põlevad, nii et vähesest kogusest võis jätkuda terveks päevaks.
Ta tuletab meelde, et alles suhteliselt hiljuti läksime üle farmides kasvatatud teraviljadele ning oleme sellest peale näinud ülekaalulisuse ja toitumisega seotud haiguste järsku kasvu.
Rasvase toidu kahjulikkuse tõestamiseks on loodud palju teooriaid, millest värvikam on Ameerika biokeemiku Ancel Keysi torustiku teooria: kui valada peekonirasva kraanist alla, jääb see torude seinale ja lõpuks ummistab need. On ju nii?! Nõnda püstitas Keys hüpoteesi, et südamehaiguste põhjuseks on toidus sisalduv rasv. Ja kui sellele teooriale panid õla alla veel paar prominentset poliitikut, vallutas rasv-on-surmav teooria USA terviseametkonnad, kirjutab McDougall.
Edasi räägib McDougall insuliinist ja glükoosist (lk 316-317), mille jätan siin vahele, sest see on liiga spetsiifiline ja viiks teie tähelepanu peamiselt kõrvale. Ta jõuab välja sinna, et kui loobuda harjumusest tarbida süsivesikuid, võib muuta oma keha uuesti rasvapõletajaks – mis on siin kõige olulisem sõnum. Ja järgnev, mis ta kirjutab, on teile kui vastupidavussportlastele eriti tähtis:
«Kui sa oled rasvaga kohanenud, siis peaksid olema teoreetiliselt võimeline ammutama kogu oma energia rasva ainevahetusest, eriti väga pikaajalise treeningu ajal, kui tegevuse intensiivsus on mõnevõrra madalam ja peaks puuduma vajadus põletada süsivesikuid.»
Soovitan veel kord lugeda seda eelmist, jutumärkides lauset!
Seda kõike võib pidada tühipaljaks targutuseks, aga seda kinnitab praktika – praktika sealt, kus on mängus väga suur raha ja kus tervise ning sportliku suutlikkusega just seepärast ei riskita. McDougall räägib Los Angeles Lakersi korvpallimeeskonnast, kes hakkas sööma tervislikke rasvu sisaldavat toitu ja kahandama suhkru tarbimist ning nagu kinnitab raamatus tsiteeritud Kobe Bryant, olid tulemused sageli kehakaalu tõusuga kimpus mängijaile üllatavalt head. Nad said kehakaalu kontrolli alla ning suutsid seda ka kergemini vähendada.
Niisiis, lõpetage ruttu suhkru ja töödeldud süsivesikute söömine ning ärge kartke rasva! Eriti ohtlik on suhkur, mis on söövitav, kahjustab veresoonte seinu, tekitades õnarusi, kuhu takerdub katt.
Ikka kahtlete?
Triatleet Mark Allenist olete kuulnud? Ta on kuuel korral tulnud Ironmanis maailmameistriks. Tema toitumine, mis on hästi dokumenteeritud, ei sisaldanud peaaegu üldse tärklist või töödeldud süsivesikuid, kirjutab McDougall oma raamatus. Kuidas võis ta läbida maratoni 2:40ga pärast seda, kui oli 4 km ujunud ja sõitnud 180 km rattaga, küsib McDougall. Sellele oli ainult üks seletus.
«Ma teadsin, et ta pidi võistlust alustama, ilma et ta musklites oleks suhkrut või glükogeeni,» kirjutab McDougall. «Ta pidi põletama rasva.»
Vaat siis, sööge rasva, tehke selle pealt mahutrenni ja vastupidavustulemused paranevad!
Fotod 1 ja 2: Laud nagu äke! Paluveski toitlustuspunkt Tartu jooksumaratonil aastal 2017. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Puka toitlustuspunkt Tartu rattamaratonil aastal 2016. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Palu toitlustuspunkt Tartu rattamaratonil aastal 2013. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tankimine Palu toitlustuspunktis Tartu maratonil aastal 2012. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
