Teisipäev, november 30, 2021

Pullerits: Uusi inimesi meie seast: saage tuttavaks - kekutajad ja pläkutajad

Kuni mehaanikud rattale talveks hooldust teevad ja määrdemehd suuskadelt suveparafiini maha lükkavad, pöörakem pilk kahe hooaja vahel korraks muule, mis me ümber toimub. Kui seda teha, tekib paratamatult küsimus, miks on ilmunud püünele nii palju kekutajaid ja pläkutajaid.

On olemas asjalikud ja mõistlikud inimesed, kellel on eluterve enesekriitika ja lastetoast saadud sündsustunne. Ja on inimesed, kellel selles osas on puudusi. Nood enamasti ongi kekutajad ja pläkutajad.

Muidugi räägib siin järgnevalt nüüd keskealine valge normaalse seksuaalse sättumusega mees, aga miks peaks tema mõtteil ja sõnadel olema vähem kaalu, kui kekutajatel ja pläkutajatel? Pigem vastupidi: rohkem on kaalu, palju rohkem, kas või sellepärast, et elukogemust on palju rohkem. Vaadake kas või seda jõulist intervjuud, mille hiljuti andsin ja mis täna välja paisati!

Aga nüüd kekutajatest ja pläkutajatest.

Kekutajad on need, kes pürivad püünele, ilma et neil midagi arvestatavat teha ja teistele kasulikku öelda oleks. Nende eesmärk ongi kekutada – näidata iseennast. Olgu teema milline tahes, on see pesueht kekutajale vaid ettekäändeks, et seada ennast esiplaanile. Ta võib näoliselt püüda isegi taustal käiva sündmusega suhestuda, kuid too sündmus ei ole eales rohkem kui pelgalt taust, mille foonil sättida esiplaanile just ennast. Kõigi silmad peavad keskenduma kekutajale, kes omalt poolt teeb kõik selleks, et tähelepanu endale köita. Kui ta seda kekutamist millegagi peita püüab – sest ega keegi taha ju avalikult tunnistada, et ta kekutab –, siis ülekeeva positiivsusega, mida ta soovib pealtnäha siiralt teistega jagada ja millega ilmselt proovib ka teisi nakatada. Andmata aru, et ta ei tee tegelikult midagi muud, kui afišeerib iseennast. Ehk kekutab.

Pläkutajad on need, kes ronivad lavale või ekraanile, uskudes, et nad on sündinud sõnameistrid ja meelelahutajad. See tunne on muidugi petlik. Kui neid mõnikümmend sekundit kuulata, saab kohe selgeks, et ega neil midagi sisulist öelda ole. Ainult pläkutavad. Tekitavad lihtsalt õhuvõnkeid. Ise aga usuvad, et on seejuures säravad ja kütkestavad. Seda sära ja kütkestavust püüavad nad lisada üleanimeeritud kehakeele, žestide, miimikaga. Nende põhiaur sellele lähebki, sest, nagu öeldud, sisuliselt neil midagi öelda pole. Liiati, mõelge ise, milline inimene, kellel on veidigi enesekriitikat ja eneseaustust, läheks tegema seda, mida teevad pläkutajad. Tõeline intelligents ja endast lugupidamine välistavad selle. Siin leiavadki omale tegevusruumi pläkutajad.

Kui tahate näha kekutajaid ja pläkutajaid oma silmaga, siis neist ei tule puudu sotsiaalmeedias. Seal nimetatakse osasid neid suunamudijateks. Kuid paraku on kekutajaid ja pläkutajaid viimasel ajal tulnud juurde ka televisioonis. Vaatame nüüd, kas oskate mõnda nimetada!

Foto 1: Jaak Mae ja tema määrdemees Urmas Välbe testivad 2010. aasta jaanuaris Otepääl suuski. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits sügisel 2021. Foto autor: Ragnar Peets, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kas ka kekutaja? Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 4: Mida võiks temal olla teistele öelda? Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix

Pühapäev, november 28, 2021

Pullerits: Millega lõppes mu katse spordiennustusega raha teenida?

Proovisin huvi pärast ja ajakirjandusliku eksperimendi korras järele, kui suured võisid olla spordiennustuses tagasi astunud keskkonnaministri Tõnis Möldri võidulootused.

Aga huupi pakkuda ei tasu, siis kaotad kindlasti. Seepärast kutsusin appi mehe, kes jälgib välismaiseid spordivõistlusi, ja enamgi veel: on töötanud rahvusvahelises spordiennustuse ettevõttes, kus tema vastutada olid võidukoefitsiendid. Teisisõnu: arvutada välja mängu tulemuse tõenäosus.

Neile, kes asjaga kursis pole - nagu mina polnud -, lühike kiirkursus. 

Kui koefitsiendid ütlevad, et jalgpalli Meistrite liigas on Kiievi Dünamo ja Müncheni Bayerni mängus Dünamo koefitsient 12 ja Bayernil 1,3, siis see tähendab, et panustades Dünamole saab tema võidu puhul tagasi 12 korda suurema summa ja Bayerni võidu puhul 1,3 korda suurema summa. Sest Bayern on kõigi näitajate põhjal tugevam ning tema võit on palju tõenäolisem.

Loogiline on panustada Bayernile, kas pole? Aga paraku juhtub spordis üllatusi, ja mitte harva. Selleks et Bayernile panustatud rahast ilma jääda, ei pea Dünamo tingimata võitma. Piisab viigist. Kui mäng lõpeb ennustatust teistsuguse tulemusega, peab arvestama, et jääd kogu panustatud summast ilma. Teisisõnu: võidud panuste pealt kogunevad enamasti tilkhaaval, aga kaotused viivad raha ära lausa ämbriga.

Kuna on selge, et tilkhaaval, ainult selgetele favoriitidele panustades on kokkuvõttes plussi jääda keeruline – sest piisab ühe favoriidi vääratusest, et sellega kaotatud summa pühiks minema kõik õigesti arvatud tulemuste pealt teenitud väiksed võidud –, võtsime paar riski ja panustasime ka nõrgematele.

Siin alljärgnevalt minu lõppeva nädala alguses tehtud panused ühes spordiennustuse portaalis (võistlussari; võistlejad; võidu (ja viigi - keskmine arv) koefitsiendid; kellele panustasin ning kui palju võitsin (summa koos sissepandud rahaga; null eurot tähendab tegelikult, et jäin kümnest eurost ilma)). Tegin kümme kümneeurolist panust.
 
Jalgpalli Meistrite liiga

Kiievi Dünamo vs Müncheni Bayern (12-6,2-1,3) - Bayern 13€

Londoni Chelsea vs Torino Juventus (1,67-3,89-5,80) - Chelsea 16,7€

NFL

New York Giants vs Tampa Bay Buccaneers (4,90-x-1,18) - Buccaneers 11,8€

Serie A (Itaalia jalgpalliliiga)

Torino vs Udinese (2,08-3,19-3,99) - viik 0€

NBA

Philadeplhia 76ers vs Sacramento Kings (2,15-x-1,73) - 76ers 21,5€

Indiana Pacers vs Chicago Bulls (2,20-x-1,70) - Bulls 0€

NHL

Anaheim Ducks vs Nashville Predators (2,99-4,00-2,15) - Ducks 0€

Las Vegas Knights vs St Louis Blues (3,06-4,10-2,08) - Knights 0€

La Liga (Hispaania jalgpalliliiga)

Rayo Vallecano vs Mallorca (1,95-3,31-4,60) - viik 0€

Taani jalgpalliliiga

Sonderjyske vs Aalborg (3,23-3,15-2,26) - Aalborg 22,6€

Nagu näete, siis ühel puhul läkski riskeerida õnneks. Korvpalli profiliiga NBA ühe kohtumise eeldatava nõrgema võidule panustades õnnestus veidi üle kahe korra rohkem tagasi teenida, kui raha mängu sai pandud.

Ent nagu öeldud, favoriidid alati ei võida ja sageli on vastased enam-vähem võrdsed, mis teeb õige tulemuse ennustamise raskeks. Kümnest panusest täpselt pooled läksid mööda – see tähendas 50 euro kaotust. Pooled, mis läksid täppi, tõid lisaks panustatud 50 eurole tagasi 35,6 eurot.

Seega, mängu pandud sajast eurost sain tagasi 85,6. Niisiis kaotasin 14,4 eurot.

Tulemus osutab, miks Mölder võis üha uuesti ja uuesti panustada. Sest teada ju on, et enamikul tekib soov kaotus tagasi teenida, eriti kui näha ju on, et paljud kaotused olid n-ö napikad ja vähem riskides oleks võinud ehk plussi jääda. Aga just selle petliku tunde tekitamises ongi spordiennustuste konks, mille otsa lihtsameelsed kinni jäävad.

Mulle ühest korrast ajakirjandusliku eksperimendina aitas.

Foto 1: Ahvid Tais naise seljas. Kes nuputab välja, miks just see pilt seda sissekannet illustreerib? Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kas suusahüpped on ka osalt õnnemäng? Saksa kahevõistleja Fabian Riessle Rukas MK-etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Kristjan Ilves suusatamas Rukas MK-etapil 5 km distantsil finiši poole. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Kristjan Ilves hüppamas Rukas MK-etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Sombune hommik eelmisel nädalavahetusel Tartu lähistel Rahinge järve ääres. Kes nuputab välja, miks just see pilt selle sissekannde lõppu illustreerib? Foto autor: Priit Pullerits

Neljapäev, november 25, 2021

Pullerits: Kuidas saada endale isiklikud fantastilised treeningurajad?

Mis on spordiharrastajale võib-olla lausa kõige olulisem, et korralikult treenida saaks?

Varustus? Pole hullu, selle saab poest. Tahe? Seda on nagunii. Treeninguplaan? Selle saab lasta koostada.

Kuid kõigist neist on vähe tolku, kui pole kohta, kus, nagu ütlesin, korralikult treenida. Ja neid kohti juba ise kergesti ei tekita.

Seepärast on hea, kui keegi need sinu asemel sulle valmis teeb.

Just nii on mul lõppeval aastal läinud. Siin on selle kinnituseks, et ma ei blufi, ka videotõestus.

Nagu näete, läheb mul maja tagant läbi tuliuue ja laudsileda asfaldiga sõidutee, kus on koguni kaks rattarada, et teha lõigutrenni – ühes suunas kergelt allamäge, et arendada kiirust, ja teisest suunas õrnalt vastumäge, et arendada ka jõudu. Nende kõrval, värske haljastusega eraldatuna, on kergliiklustee, kus saab hakata näiteks rullidega sõitma. (Kas Pulleritsu-nimeline ovaal Tähtvere spordipargis vajub unustusehõlma? Ka selle asemele tuleb Pulleritsu-nimeline sirge?)

Aga veidi rohkem kui kilomeetrine lõik jääb lühikeseks, eks ole. Pole probleemi! Teedeehitajad tegid endisele tühermaale peaaegu olematu autoliiklusega ilusa sirge pikenduse, mille kõrval kulgeb samuti lai kergliiklustee. Ja kui see ka otsa saab, panid maha õrnalt kurvilise, enam kui kilomeetri pikkuse asfaldiraja, mis on liiati ühelt küljelt tuule eest kaitstud.

Eks veenduge oma silmaga, kui mõnus on neil uutel teedel trenni teha.

Kui arvate, et see on kõik, siis eksite.

Vaadake lõpuni ja te näete, et kilomeetri kauguselt mu maja tagant algab verivärske, parasjagu valmimise lõppfaasi jõudnud umbes kolmekilomeetrine kergliiklustee, mis on seniajani Tartu üks suurimaid saladusi – ja mida on kasulik nii hoida, et see harjutajatest umbe ei läheks. Too on suurepärane lõik, sest seal peaaegu et puuduvad ristumised kõrvalteedega, mis võiks tempot maha võtta.

Kes oleks osanud arvata, et sellised fantastilised treeningutingimused luuakse – ja täiesti tasuta ja sisuliselt tagahoovi.

Foto 1: Rahinge järv eelmise pühapäeva hommikupoolikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Uus kergliiklustee Tartus Vaksali tänava ääres septembri lõpus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Uus kergliiklustee Tartus Vaksali tänava ääres oktoobri alguses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Leidke pildilt kaks suplejat Rahinge järves eelmise pühapäeva hommikupoolikul! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: ERMi esine parkla eelmise pühapäeva õhtupoolikul. Avastage pildil Chrysler Pacifica! Foto autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, november 22, 2021

Pullerits: Kas ülespuhutud positiivsus spordis ei ole muutunud juba naeruväärseks?

Jah, vastastest maksab lugu pidada, aga nüüdisaja kohustusliku positiivsuse ajastul on kerge muutuda läägeks. Ja sedasi ebausutavaks. Võltsiks.

Seda sai tajuda meilgi hästi palju kajastatud WTA aastalõputurniiril Mehhikos.

Näiteks ütles kreeklanna Maria Sakkari enne kohtumist Anett Kontaveidiga tema kohta: «Mul on väga hea meel, et Anett siia jõudis, sest ta on äärmiselt tore inimene ja väärib seda.» Kõik on kindlasti õige, ma ei vaidle vastu, aga kui sedasorti avaldusi tuleb riburada pidi üks teise otsa, siis ei kõla need enam usutavalt. Või isegi kui kõlavad, muutuvad need viimse vindini krutitud positiivsuses lihtsalt tüütavaks.

Enne seda oli WTA president Micky Lawler (fotol paremal) öelnud: «Aneti lugu ja tema teekond siia on olnud lihtsalt imeline. /--/ Temas on peidus midagi väga suurt, sest saada hakkama millegi sellisega, nagu tema, ning olla täna siin... see on lihtsalt erakordne.» Näete, et Lawler jõudis oma paljusõnalise ja üldsõnalise kiidulauluga ummikusse – lause lõpus tuli asjalikest mõtetest puudu ja sedasi lõpetas ta oma tiraadi retooriliselt.

Me ju teame, kuidas tuleb sisulist tunnustust avaldada. Sa ei ütle ju näiteks ajakirjanikule või õppejõuna tudengile, et ta tegi hea loo, sest see mõjub sõnakõlksuna; selles puudub tegelik sisu; see oleks justkui kiitus ja tunnustus, ent tegelikult ei ole, sest inimene ei saa aru, mille eest teda tegelikult kiidetakse, mis seal loos on hästi; enamgi veel: see võib tekitada kahtluse, kas kiitja on loo üldse läbi lugenud, sest miks ta räägib üldsõnaliselt – mis seal talle siis tegelikult meeldis?

Seepärast annan näiteks tudengitele alati konkreetset tagasisidet, mis oli hästi, mis väärib tunnustamist (ja milles olid ka puudused). Esiteks on selline tagasiside konkreetne ja konstruktiivne, sest tudeng saab selgelt teada, mis oli hästi. Ja teiseks näitab, et ma olen tema töö ikkagi sisuliselt läbi lugenud ning selle headuse (ja ka puuduste) üle juurelnud ning ütlen talle midagi sellist, millega tal on ka edaspidi midagi peale hakata. See on elementaarne lugupidamine teisest inimesest ja tema tööst.

Aga need suuresõnalised «imelised» ja «erakordsed» ja «toredad» ja muu säärane – see on tühipaljas sõnavaht, mis ei vääri tähelepanu.

Kahjuks on nüüdismaailm, mis liigub püüdlikult, isegi kramplikult positiivsuse poole, muutumas oma kiitustega ja tunnustustega üha pealiskaudsemaks ja sedasi ka järjest vähem usutavaks ja tõsiseltvõetavaks. Ütleks koguni nii: kunstlik positiivsus ajab südame läikima. Kas teil ka?

Foto 1: Anett Kontaveit WTA aastalõputurniiri finaalis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: WTA president Micky Lawler. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Arina Sabalenka Valgevenest WTA aastalõputurniiril. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix

Neljapäev, november 18, 2021

Pullerits: Kas nüüd on aeg tõsiselt võitlusse minna?

Mõni võis ju arvata, et mu intervjuud professor Andres Meritsa ja professor Peep Talvinguga on äkki juhuslikku laadi, et anda väärikate ja tarkade meeste teadmiste ja kogemuste abil vastulöök igasugu uhuu-inimestele, nii koroonaeitajatele kui vaktsiinivastastele, ning sellele midagi ei järgne.

Järgneb küll.

Nädala algul, olles näinud möödunud nädalal ERRis telelõiku mingitest illegaalsetest migrantidest, kes väitsid, et kulutasid Euroopasse tulekuks 9000 dollarit ja loetlesid terve hulga Lääne-Euroopa riike, kuhu nad tahakas edasi minna (nagu oleks Euroopa mingi rootsi laud, kust valid, mida tahad), kirjutasin Eesti ajakirjanikele: „Palun enam mitte ühtegi intervjuud nendega, kes on kogunenud Euroopa välispiirile, et seda rünnata; või on selle ületanud. Nende ise endale tekitatud väidetavate ebameeldivuste edastamine on just see konks/sööt, mille Lukašenko on välja heitnud, et see alla neelataks. Kui on himu piirilt midagi vahendada, siis palun lugusid vapratest Poola piirivalvuritest ja sõjaväelastest, kes praegu ennastsalgavalt Euroopat kaitsevad. Nemad on meie tõelised kangelased!”

Hiljem, kui mõned tulid küsima, miks ma konflikti ühte poolt, migrante, alla tahan suruda, küsisin vastu, kes on tegelikult allasurutud teine pool. Vastasin: „Kus siis on [meediakajastustes] konflikti teine pool, Poola vapper sõdur/piirivalvur? See pool on ju absoluutselt puudu! Mida piiri kaitsev poolakas arvab, kuidas tema end tunneb, et peab sissetungijate ärahoidmiseks ööd ja päevad jahedas valvet pidama, sellal kui ta naine ja lapsed riigi teises otsas peavad isata hakkama saama ja muretsema, ega temaga midagi juhtu? Vaat see huvitab mind, mitte seaduserikkujate teater!”

Nn Twitteri avangard läks sellest mõistagi leili ja pöördesse. Mul kama kaks, mis nad arvavad ja marutavad. Mina olen oma sõna öelnud ja punkt.

Aga jah, see, nagu mainitud, oli alles algus.

Eile sai minult oma osa Kaja Kallase saamatu valitsus.

Täna saavad minu küsimuste abil ja kriminoloogia professori Jüri Saare vastuste kaudu oma osa need sinisilmsed maailmapäästjad, kel peaks tekkima kiusatus minna oma abi pakkuma sinna, kus see pole nende asi – olgu nad aegsasti hoiatatud, mida illegaalsete migrantide kas või heasüdamlik ja süüdimatu aitamine kaasa võib tuua. Karmid karistused.

Mehed, aeg on käised üles käärida ja võitlusse asuda. Passiivselt kõrvalseisjad ehk ükskõiksed on võrdväärsed isamaa reeturitega, rääkimata neist, kes vastu hakkavad – nemad on vaenlased. Ja neid ei ole sugugi vähe. Nii et võitlus alaku!

Foto 1: Poolakad kaitsmas oma kodumaa piiri vastu Valgevenet. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Viimane aeg on Euroopas kuulutada, et nüüd oleme kõik poolakad. Foto autor: SOPA Images via ZUMA Press Wire / Scanpix

Esmaspäev, november 15, 2021

Pullerits: 10+1 vastuseta küsimust ehk sügishooaja mõtlemapanev kokkuvõte

Pärast järjekordset menukat intervjuud, sedapuhku PERHi ülemarsti professor Peep Talvinguga, on paslik teha vahekokkuvõte. Loodan siin selguse saamiseks teie abile.

1. Ajakirja Jooksja viimane number reklaamib Priit Pulleritsu kirjutist esikaanel pealkirjaga „Priit Pullerits...”
a) tuleb jooksurajale tagasi
b) usutleb Tiidrek Nurmet
c) tuntud headuses
d) Keenia jooksjate dopingust

2. Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur on Priit Pulleritsul omanimeline rubriik „Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde”. Eelmise aasta lõpuni kandis rubriik nime „Pullerits...”
a) tutvustab Eesti tipprattureid
b) tutvustab kõvasid harrastajaid
c) tutvustab tšainikuid
d) tutvustab Eesti rattaradasid

3. Ajakirja Jooksja üle-eelmises numbris kirjutab Priit Pullerits kahe sportlase duellist. Need sportlased on:
a) Sebastian Coe ja Steve Ovett
b) Tanel Kangert ja Rein Taaramäe
c) Mutaz Essa Barshim ja Gianmarco Tamberi
d) Karsten Warholm ja Rai Benjamin

4. Priit Pullerits ei ole seoses koroonapandeemiaga teinud Postimehele kunagi pikka intervjuud just selle Teadusnõukoja liikmega:
a) prof Irja Lutsar
b) prof Krista Fischer
c) prof Andres Merits
d) prof Peep Talving

5. Priit Pulleritsu lugudest on viimasel poolaastal Postimehe veebis kõige enam loetud just seda lugu:
a) Margus Aderi aastatepikkune võitlus Vana-Koiola järve reostamise vastu
b) toiduainetööstuse tulemusetu võitlus tootmissisendite hinnatõusu vastu
c) kahe lapse ema lootusetu võitlus koroonavaktsiini tekitatud tervisekahjude hüvitamise nimel
d) endise piirivalveohvitseri karm võitlus koroonaviirushaiguse vastu ja ellujäämise nimel

6. Priit Pullerits kirjutas Go Reisiajakirja viimases numbris
a) rattaseiklustest Moabis
b) autode kiirusrekordite sünnipaigast Bonneville’i soolatasandikul
c) matkast Suure kanjoni põhja
d) maailmarekordilisest kuumusest Californias Surmaorus

7. Millisest neist spordialadest ei kirjutanud Priit Pullerits Tokyo olümpiaraamatus
a) kärestikuslaalom ja surfamine
b) iluvõimlemine ja kujundujumine
c) vettehüpped ja seinaronimine
d) batuudihüpped ja taekwondo

8. Priit Pullerits arutas Vikerraadios viimati tunnises saates selle üle, kes on
a) Eesti mõjukaim arvamusliider
b) Eesti mõjukaim peaminister
c) Eesti aasta parim sportlane
d) Eesti parim ajakirjanik

9. Priit Pullerits tegi Postimehe arvamus- ja kultuurilisasse AK viimati pika intervjuu
a) Ameerika ülikoolide allakäigu teemal
b) vasakliberalismi totalitaarse pealetungi teemal
c) transsooliste sportlaste teemal
d) sotsiaalsete sõdalaste sallimatuse teemal

10. Just selles telesaates on Priit Pullerits esinenud kaks korda
a) „Esse”
b) „Vabariigi kodanikud”
c) „Foorum”
d) „Hommik Anuga”

11. Just selle ajalehe ühes tuluteenivamas sektsioonis on Priit Pullerits avaldanud esiküljeloo
a) New York Times
b) Moab Times-Independent
c) Washington Post
d) Wall Street Journal

Olgu vihjeks lisatud, et vastamisel tuleb abiks rütmitunnetus. Mõistate?

Foto 1: Priit Pulleritsu maanteeratas 12. novembri õhtupoolikul Emajõe sillal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaade 12. novembri õhtupoolikul piki Emajõge Ihaste poole. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Chrysler Pacifica 6. novembril Toome tenniseväljakute ees. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: 13. novembri hommikupoolik Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vaade 6. novembril Kassitoome künkalt. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 6 ja 7: Vaade 12. novembri õhtupoolikul Emajõe sillalt. Fotode autor: Priit Pullerits

Reede, november 12, 2021

Pullerits: Mis siis küll saab, kui võistlusvarustus koju ununeb?

Kui Anette Zukker (fotol vasakul) tänavu suvel Soomes poolpikas triatlonis võistlemas käis, avastas ta koha peal varustust lahti pakkides, et ratta võistlusesijooks oli ununenud koju. Ta oli alati usaldanud varustuse asjus elukaaslast, kes on talle ka mehaaniku eest, kuid sedakorda pidi tõdema, et tark on ikkagi kõik oma silmaga üle kontrollida.

Nii ei jäänud üle muud, kui panna võistluseks alla treeningsõitudeks mõeldud jooks.

Soomes õnnestus Zukkeril (25), Tartu Raatuse kooli liikumisõpetajal, endisel ratsutajal, ujumine enda kohta hästi. Ta haaras vahetusalast ratta, jõudis seda paljajalu käe kõrval lükates sinna, kus võis sadulasse hüpata, kui märkas, et esirehv on tühi. Täiesti soss. 

Mis muud, kui püüda rehv veljelt maha saada, et see terve vastu vahetada. Kuid rehv ei tulnud ega tulnud maha. Oli nagu Super Attacki liimiga kinni. Zukkerile meenus, et see oli sama rehv, mida elukaaslane oli kunagi üritanud trennis poolteist tundi veljelt lahti sikutada – tulutult.

Vanemad, kes oli talle kaasa elama tulnud, seisid mõni meeter eemal ega saanud midagi teha. Ka võistluse tehnilise abi töötaja laiutas käsi. Esimest korda elus pidi Zukker võistluse katkestama.

«See oli väga valus, sest olin väga heas vormis,» meenutab Zukker. Veel paar nädalat hiljemgi, kui juhtunu meelde tuli, tikkusid talle pisarad silma. Profiililt raske rattarada oleks tema hinnangul andnud talle head väljavaated, et tõusta jooksudistantsi alguseks kõrgele kohale.

Õppetund: võitlustele minnes kontrolli mitu korda üle, kas kõik sai ikka kaasa, et hiljem ei peaks kahetsema!

Nii algab mu järjekordne lugu tublist rattaharrastajast ajakirja Ma Olen Jalgrattur endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde».

Ajakirja 30. numbris (fotol ülal vasakul) on teisigi teemasid:

*Martin Laasile (fotol vasakul) tõi Vuelta a España rahulolu, aga ka pisaraid.
*Kolm meest sõitsid fatbike’idel üheksa päevaga Islandi pooleks!
*Mida Indrek Kelk pani kõrva taha Schleck Gran Fondol Luksemburgis – kas ka Tartu rattarallit ootavad ees muutused?
*Järgmisel aastal ei tule mitte ainult naiste Tour de France, vaid ka Tour of Estonia naistele.
*Vana rattasportlane Karli Lambot tuletab meelde Inglismaale sõitu – nälginud Vene sõdur rattasadulas...
*Rattaseltskond nimega Godsilja Racing Team – tosin kogemust, miks (mittesportlik) rattamatkamine tõmbab.
*Värvikas persoon. Kustaa Edvard Merilä, Soome esimene rattatootja.
*Ampler Development Teami aasta kokkuvõte: aukudega hooaeg tõi ühe UCI rahvusvahelise võidu. Kes jätkab tiimis, kes mitte?
*Rattakohtunikud Mihkel Nanits ja Jaan Lepajõe: rattakohtunikuks saamiseks peab kõigepealt olema huvi. Millest nad aga unistavad?
*Karl Patrick Laugul (parempoolsel fotol) aastaga üksteist võitu taskus. Nüüd profiks. Enne aga veel naudib ta Eesti vihmast ilma ja naerul suid...
*Rattamehaanikute lugude sarjas räägib seekord Kurmo Neemela.
*Toimetaja nõuab: revolutsiooni on vaja!

Kellel nüüd rattasõiduisu tekkis, siis sellele nädalavahetuseks väike innustus kaasa!

Foto 1: Anette Zukker tänavu eraldistardist sõidu võistlusel. Foto autor: Adam Illingworth (Anette Zukkeri erakogu)
Foto 2: Anette Zukker maanteerattal. Foto autor: Kristo Prangel (Anette Zukkeri erakogu)
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske numbri esikülg. Kaanefoto edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Martin Laas, tänavuse Tour of Estonia võitja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Karl Patrick Lauk pärast tänavuse Tour of Estonia avaetapi võitu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, november 09, 2021

Pullerits: Kuidas ma sain maailma parima võrkpalluri jutule ja mida ootamatut ta mulle paljastas?

Eile keskpäeval, kui trehvasin Tartu ülikooli spordihoones Tiidrek Nurmega ja kasutasin juhust, et paluda Tokyo olümpiaraamatusse tema autogramm – kusjuures ta ei olnud raamatu üle sugugi õnnelik, heites ette, et see on suuresti artiklite kogumik, sest näiteks temaga polnud raamatu tarbeks keegi midagi rääkinud –, nägin läbi jõusaali klaasseina, et seal teevad taevasinises lühikeses vormis pikad mehed oma keha ja raskustega tööd. Lugesin, et seljale oli valgete tähtedega kirjutatud «Zenit Kazan». Sellest võis kohe aru saada, et tegemist on maailma ühe tugevaima võrkpalliklubiga.

Ega ma võrkpallist suurt ei tea ja võrkpallureid samuti mitte, kuid ühe tundsin nende seast siiski kohe ära. Ta näeb teismoodi välja, sellepärast: piklik nägu, lühike tume soeng, lõug kergelt habetunud. See oli kahtlemata Maksim Mihhailov (kõigil piltidel), Londoni olümpiavõitja 2012, Tokyo olümpia hõbe 2021 ja Pekingi olümpia pronks 2008, kahekordne Euroopa meister, maailma üks paremaid, väidetavalt lausa kõige parem võrkpallur, sest kurikuulus segavereline Prantsusmaa esindaja Earvin N'Gapeth on isikuomadustelt selline, et teda ei tahaks enda sõnul oma meeskonda isegi Tartu Bigbanki peatreener Alar Rikberg.

Rikbergilt sain kaasa soovituse, et võiksin teha Mihhailoviga intervjuu. Ja ta lisas, et pidades silmas teisipäevast ja kolmapäevast mängu Bigbankiga oleks eriti kasulik, kui hoiaksin teda hästi pikalt kinni.

Aga see ei ole nii, et marsid trenni sisse ja kukud küsima. Läksin Zeniti meeskonna mänedžeri juurde ja küsisin intervjueerimiseks luba. Ta oli nõus, kuid palus, et ma väga kaua Mihhailovi aega ei võtaks.

Muidugi oli ETV oma kaameraga kohal ja Johannes Vedrul oli Mihhailoviga ilmselt mingi varasem kokkulepe. Ta saigi pärast treeningu lõppu Mihhailovi kaheks minutiks mikrofoni ette. Kui 203 cm pikkune Mihhailov ühe viimasena riietusruumi sammus, astusin tema suunas – ja ta jäi väga mõistvalt minu suunas vaatama, ilmselt aimates, milles asi – ning ütlesin selges vene keeles, kes olen ja mida soovin. Ta vastas, et neil läheb buss peagi Dorpati hotelli, kus neil on kell kaks, seega 20 minuti pärast lõunasöök, ja tegi ettepaneku, et tuleksin sinna ja ta pärast lõunat räägib minuga.

Äraütlematagi selge, et jõudsin Salt Lake Cityst üheksa aastat tagasi ostetud Treki maastikurattaga hotelli ette kiiremini, kui Zenit bussiga.

Mihhailov pidas sõna. Astus pärast lõunasööki otsejoones minu juurde. Tegin ettepaneku, et võtame laua taga istet. (Tagamõte: kui inimene on saadud istuma, tunneb ta end mugavalt ega kibele ära minema.) Ütlesin, et ei taha kulutada tema aega rohkem kui kümmekond minutit, ja küsisin, kas võin selgema vestluse nimel maski näo eest ära võtta. Ta oli sellega lahkelt päri.

Ja siis me rääkisime. Ja rääkisime. Õigemini, rääkis Mihhailov, mina ainult küsisin. Ta rääkis kiiresti ja ladusalt, kordagi sõnu otsimata, kordagi mõttega takerdumata, hoidis kogu aeg silmsidet.

Näiteks küsisin:

Olete mänginud kümme aastat Kaasani Zeniidi meeskonnas. Miks te pole kordagi klubi vahetanud?

«Kui inimene kasvab ja areneb ja tunneb end seejuures hästi, on rumal tingimusi muuta. Kui ma olen klubiga rahul ja klubi on rahul minuga, meil on ühised kõrged eesmärgid, ma näen võimalusi areneda, siis edeneb kõik hästi. Alles juhul, kui mõni asi enam ei õnnestu, tuleb aeg, kui on vaja midagi muuta, mugavustsoonist välja tulla – siis tasub vana tolmu endalt maha raputada ja siis on klubivahetusel mõtet.

Ma ei näe praegu mõtet sõita kuskile mujale ja saada sellest lisastress.»

Küsisin ka valusa kogemuse kohta:

Tokyo olümpial, kus Venemaa oli favoriit, jäite finaalis Prantsusmaa vastu kaotusseisu 0:2, viigistasite 2:2, aga lõpuks ikkagi kaotasite. Olete nüüd aru saanud, mille pärast?

«Jah, mõned arvavad, et oleks me siis kaotanud Brasiiliale või USA-le, aga Prantsusmaale... Kuid nagu ütlesin: võrkpallis on palju tugevaid koondisi. Kui varem oli maailmas neli-viis meeskonda, kes pretendeerisid võidule, siis nüüd on neid meeskondi ligi kümme.

Prantsusmaa on selle poolest eriline, et nad mängivad väga kaasaegset võrkpalli. Nad on väga tehnilised. Nad ei ole pikad, aga suudavad väljakul teha kõike – nad on universaalid. Neis on sellist ainest, mis võimaldab stressiolukorras võita. Meil sellist ainest kahjuks ei olnud.

Me ei olnud finaalmänguks ilmselt päris valmis. Andsime mängu algul initsiatiivi käest. Kuid tippmeeskondade vastu on oluline mängida tugevasti kohe esimesest pallingust, et neil ei tekiks isegi mõtet, et nad suudaksid meiega võidelda. Kui annad neile võimaluse tunda, et nad suudavad võidelda, läheb initsiatiiv kohe vastase kätte. Eriti hull, kui see on kokkumänginud koosseisuga vastane, kes on võidu järele näljane, kellele see võib olla ainus šanss võita olümpiamängud.

Arvatavasti oli see meie peamine viga: mitte et me oleks vastast alahinnanud,  aga me ei läinud väljakule õige häälestatusega. Panime end psühholoogiliselt arütmiasse, et oleme kohustatud võitma. Šansid olid 50:50. Me oleks pidanud aru saama, et me ei mängi mitte ainult tugeva vastasega, vaid vastasega, kes tahab väga võita.»

Kui lõpetasime, vaatasin kella: olime rääkinud pool tundi!

Tänasin teda ja soovisin edu.

Suure ja tugeva mehe kohta oli tema käepigistus üllatavalt pehme.

Ju ta pelgas, et võib muidu mu sõrmed äkki katki vajutada.

Kogu intervjuud sellise kaliibriga sportlaselt, kes on korvpallis võrreldav LeBron Jamesiga ja jalgpallis Ronaldoga (sellepärast panigi sporditoimetus veebis sellise pealkirja – vt!) saate lugeda tänasest Postimehest

Kõik fotod: 9. ja 10. novembril CEV Cupi sarjas Tartu Bigbanki võrkpalliklubiga kohtuva viimase kümnendi maailma ühe parima võrkpalliklubi Kaasani Zenit kapten Maksim Mihhailov esmaspäeva keskpäeval Tartu ülikooli spordihoones jõutreeningul. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Neljapäev, november 04, 2021

Pullerits: Mis on Eesti parim linn rattaga ringi kihutamiseks? Palun väga - siin see on!

LISATUD VÄRVIKAS VIDEO!

Nüüdne valitsusjuht Kaja Kallas, jätkates sellel otsustamatuse rajal, mille ta on tugevasti sisse tallanud ja mis ei luba tal kehtestada otsustavaid abinõusid, et koroonaviiruse levikut pidurdada ja tõkestada – ja edasi see levik muudkui tormab, nagu uudistest andmete põhjal taas lugeda võib –, palub ettevõtjail võimaldada kodutööd, mis on taas selline poolpehme meetod, milega suurt ei lahenda, sest hullus olukorras, nagu vähegi elukogenud inimesed teavad, toovad kasu ainult jõulised ja otsustavad sammud. Kordan: jõulised ja otsustavad sammud.

Kellel on kodukontor, on see ilma Kallase palvetagi – sest targad inimesed on aru saanud, kui kasulik on kodukontor tegelikult. Millise paindlikkuse ja vabaduse see annab!

Esiteks, tark inimene tõuseb koos päeva ja päikesega, sest osana loodusest on mõistlik elada loodusega ühes rütmis. Aga veelgi targem inimene, kes näeb, et väljas on ilus päikseline ilm, nagu oli esmaspäeval ja teisipäeval, ei istu laua taha arvuti ette, vaid istub sadulasse.

Ja läheb välja rattaga sõitma. Nagu tegin esmaspäeva ja teisipäeva hommikul. Mõlemal päeval väntasin umbes tunnise ringi. Pärast oli lahe olla, sest keha sai värskenduse ja emotsioonid turgutust.

Nüüd küsite: aga töö?!

No kuulge: me elame ikkagi 21. sajandi kolmandal kümnendil, kaugel orjanduslikust ja feodalistlikust ja padukapitalislikust elukorraldusest. Elame ajal, kus iga inimest tuleb väärtustada: hinnata tema aega, tema tervist, nii kehalist kui vaimset, hinnata ja toetada tema iseenda juhtimise oskust, hinnata seda, et ta oleks rõõmus ja õnnelik (kui keegi näeb siin pisukest irooniat, siis miks ka mitte!), sest rõõmus ja õnnelik ja rahulolev inimene on ka viljakas töötaja.

Muidugi läheb mul hommikuse rattaringi tõttu tööpäev kodus kauemaks, kui kella viie või kuueni. Aga kui vaatate aknast välja, siis näete, et kella viie ajal on juba pime. Kui siis palgatöö lõpetate, on hilja välja sportima, st enda keha eest hoolisema minna. Võite ju muidugi minna, kuid pole valgust, pole päikest, liiati suureneb ratta seljas oht, et võib õnnetusse sattuda.

Niisiis, minu soovitus: võtke hommikul aega iseendale, küll õhtul selle palgamaksjale tagasi saate anda; aga just nii, enda eest hoolitsedes, peate küllap kauem vastu, mis on lõppeks kasulik ka tööandjale.

Ja ei pea rattaga sugugi kaugele sõitma! Panin teile motiveerimiseks kokku muusikalise video kindlasti Eesti, aga tõnäoliselt Põhjamaade ja võib-olla kogu Euroopa kaunimast linnast, kus nii looduslikult kui reljeefilt-profiililt on kõige meeleolukam rattaga ringi kihutada. Kui keegi tahab vastu vaielda, eks esitagu samasugune videotõend. Mina olen oma sõna öelnud! Nautige!

Foto 1: Jalgrattur kihutamas Emajõe kaldal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Uuendatud Vaksali tänav ja jalgrattatee Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sügisene Toomemägi Tartus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Sügisene hommikutaevas Tartu kohal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Sügisene õhtutaevas Tartu kohal. Foto autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, november 01, 2021

Pullerits: Kuidas olematu treeningu pealt võistlusi võita?

Eesti spordiajaloo arhiivist ilmus välja huvitav foto. See on 13. septembrist 1983. Vasakul seisab 47-aastane Eino Ojastu, kes pani välja karika Tartu parimale noorele 400 meeri jooksjale. Ma ei olnud 400 meetri jooksja. Ma ei olnud tollal ka 800 meetri jooksja. Olin Tartu Ülikooli esimese kursuse ajakirjandustudeng, kes ei käinud veel kergejõustikutrennis ega olnud seal kunagi käinudki. Seepärast, nagu mäletan, arvaski Gunnar Vaht, kes pildil seisab pjedestaali teisel astmel, et tema selle jooksu Tamme staadionil võidab.

Aga ei võitnud. Ja selle üle, nagu pildilt näha, ta rõõmus ei ole. Võitis tollal suvaline noormees Priit Pullerits, kes sügiseselt jahedas ilmas viletsal ja ebaühtlasel kummiplaatidest rajal läbis staadioniringi 53,2ga.Vaht kaotas teisena tervelt 1,2 sekundit. Kolmanda koha sai Taso Tooming.

Tähelepanuväärne on noorte spordimeeste varustus. Sest kellelgi pole seljas ega jalas midagi tähelepanuväärset. Selline oli tolle aja tegelikkus, kuid ega keegi selle üle kurtnud. Nüüd on varustus kordades parem, osta mida tahad, aga neid noormehi, kes absoluutselt treenimata 400 meetrit 53 sekundi algusse jookseks, vist ei leidu. (Paar nädalat hiljem, veelgi suuremas ja sügavamas sügises, jooksin TÜ staadionil 400 meetrit 52,6ga.)

Mõned päevad enne 400 meetri jooksu Tamme staadionil olin Tallinnas Komsomoli staadionil jooksnud 800 meetrit 2.03,7ga. (Võitis Valdek Apivala 1.54,5ga.) Mõned päevad hiljem jooksin sealsamas staadionil 800 meetrit 2.01,6ga ja tulin kõigile üllatuseks spordiühingu Kalev noortemeistriks. (Ivar Kompus tegi minu püüdmiseks marulise lõpu, aga kaks kümnendikku jäi puudu; tegin soolojooksu.)

Pärast neid jookse mõtlesin, et teeks veidi trenni ka. Pisut tegingi, Heiti Annus juhendas. Umbes paarkümmend kilomeetrit kuus. Õppimine oli tähtsam. Et kõik oleks ikka viied. See andis kõrgendatud stipi, 50 rubla, ja sportlik hasart tekkis ka, et miks mitte teha õppetööd maksimumi peale. Talvel tulin TÜ hallis Kalevi noorte sisemeistriks 600 meetri jooksus 1.29,4ga, kevadel TRÜ meistriks 400 meetri jooksus ja Tartu meistriks 800 meetri jooksus. Eesti juunioride meistrivõistlustel jäin Komsomoli staadionil 800 meetri jooksus 1.58,5ga kuuendaks. Neljandast kohast jäi puudu kaks kümnendikku. Võitis Eero Tõnuri 1.52,7ga, Apivala kaotas talle kahe kümnendikuga.

Oleks ma tollal sportimisest pooltki nii palju teadnud, nagu praegu, ja oleks ma sportimist veidigi varem pisutki tõsisemalt hakanud võtma, oleks paljud protokollid ilmselt teistsugused. Kuid ega need selletagi väga koledad ole.

Foto leitud internetist, aga kust, enam ei mäleta. Kui keegi originaali üles leiab, palun andke teada, saan pildi päritolu korrektselt viidata!