Pullerits: Kas Elisabeth Pihela on Eesti kergejõustiku allakäigu ohver?

Midagi pole parata, aga me peame rääkima Elisabeth Pihelast (fotodel). Sellepärast, et ta on viimastel aastatel ainus rahvusvaheliselt arvestatav Eesti naiskergejõustiklane. Või oli?

Eelmisel nädalalõpul Sloveenias Euroopa võistkondlike meistrivõistluste teises liigas (kohad 17.-32.) sai ta kõigest 1.83ga alles 7. koha. Ja sellegi kõrguse ületas ta viimasel katsel. Isikliku rekordi 1.92 püstitamisest möödus tal eelmisel kuul kaks aastat. Tänavu on ta kahel korral ületanud 1.89, seda sise-EMil, nii kvalifikatsioonis kui finaalis, kus sai igati tubli 6. koha. Aga isiklikku rekordit korrates oleks võinud võita pronksmedali. Mullu ületas ta korra 1.90 ja samuti kahel korral 1.89. Eelmisel aastal oli tema viie parema võistluse keskmine 1.88,8.

Kaks hooaega tagasi hüppas Pihela märksa paremini. Lisaks 1.92-le Pärnus sai ta üle 1.91 Lausanne’is. Tema viie parema võistluse keskmine oli 1.89,8 ehk sentimeeter rohkem kui mullu. Tänavu on tema viie parima võistluse keskmine 1.88,2 ja seda mööndusega, et sise-EMi kvalifikatsioon ja finaal lugeda kaheks eraldi võistluseks. Ilma selleta oleks viie parema keskmine 187,2 ehk 2,6 sentimeetrit kehvem kui tunamullusel, parimal hooajal. Muidugi tuleb lisada, et tänavusest hooajast on pool veel ees. Aga samamoodi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et tänavusel välishooajal on ta parim tulemus kõigest 1.84.

Tean, et paljudel on kombeks asju ilustada ja faktidest mööda vaadata või tõlgendada neid meelevaldselt ning lajatada viimases meeleheites lauale argument, et Karmen Bruus on hüpanud veelgi vähem. Aga Bruus ei ole ka Eesti koondislane. Ükskõik mis hookus-pookusi vastuväitjad nüüd teevad, üritades tõestada, et olen asjatundmatu ja eksin kõiges, siis faktide eest pääsu pole. Pihela areng ei ole peatunud. Pihela puhul on tegemist taandarenguga. 

See ei peaks nii olema. Ta on noor sportlane, sai kevadel alles 21. Seega parimas eas, et tulemusi parandada. Muidugi ei saa välistada, et tunamullune 1.92 ongi tema lagi. Igal sportlasel tuleb võimete piir kunagi ette. Ent ta võiks oma noores eas taset vähemasti säilitada. Paraku pole see õnnestunud. Mis toob mind tagasi selle juurde, millest kirjutasin siin eelmise aasta augustis: kas Elisabeth Pihela peab andma treenerile hundipassi? 

Ja siin läheb nüüd teema Pihela pealt palju ja olulisemalt laiemaks. Nimelt: kas meil on kergejõustikutreenereid, kes üldse suudavad viia sportlasi rahvusvahelisse konkrentsi? Eriti juhul, kui tegemist ei ole ürgandega, mida Pihela ilmsesti ei ole. Selleks ei piisa sellest, et oled ise olnud tippsportlane ja lõpetanud näiteks Tartu Ülikoolis kehakultuuriõpingud. Kui see nii lihtne oleks, siis võiks ju kõigist endistest tippsportlastest, kes on saanud treeneri kõrghariduse, tulla tipptreenerid. Aga ei tule. Selleks on vaja teha pidevalt tööd, palju lugeda, uurida, hankida kogemusi, orienteeruda teaduses, suhelda välismaa kolleegidega – ja mitte põgusalt how are you?, vaid süvitsi.

Kui ei ole piisavalt häid treenereid, ei saa olla ka heade tulemustega sportlasi. Kas me saame välistada selle, et Pihela ei ole antud olukorras hoopis süütu ohver?

Fotod 1 ja 3: Elisabeth Pihela Pariisi olümpial naiste kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elisabeth Pihela hüppamas tänavu 26. aprillil Hiinas Xiamenis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Elisabeth Pihela tänavu 9. märtsil Hollandis Apeldoornis sise-EMil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Paneme Eesti kergejõustiklaste äsjased tulemused halastamatult pingeritta!

Mul on hea meel, et suutsin oma võistluseelsete võrdluste ja analüüsidega tekitada huvi Eesti kergejõustikukoondise esinemise vastu Euroopa võistkondlike meistrivõistluste teise liiga jõuproovil – aga vaatame nüüd tulemusi ka ikkagi! 

Seekord võtsin hindamise aluseks WA ehk maailma kergejõustikuliidu universaalse punktitabeli, mille alusel on selgelt näha, mida on üks või teine tulemus rahvusvahelises konkurentsis tegelikult väärt.

Näeme, et Sloveenias Mariboris ainsa Eesti rekordi püstitanud naiste sprindinelik tegi parima tulemuse. Uurige tekkinud pingerida, kommentaarid selle järel.

1136 4x100 m naised (Miia Ott, Anna Maria Millend, Kreete Verlin, Ann Marii Kivikas [fotol ülal paremal]) 43,98 (Eesti rekord), 4. koht

1129 Robert Kompus, teivashüpe 5.50, 3. koht 

1116 Ann Marii Kivikas, 200 m 23,18, 4. koht 

1113 Kreete Verlin, 100 m tj 13,27, 9. koht 

1108 Uku Renek Kronbergs, 800 m 1.47,18, 5. koht 

1104 Adam Kelly, vasar 73.66, 3. koht 

1090 Hans-Christian Hausenberg, kaugus 7.78, 2. koht 

1085 Laura Maasik, 3000 m tak 10,04,02, 5. koht 

1081 Henri Sai, 200 m 20,91, 9. koht

1079 Mia Lisett Meringo, 400 m tj 58,06, 8. koht 

1070 Ann Marii Kivikas, 100 m 11,61, 4. koht 

1059 4x100 m mehed (Rasmus Jaanson, Reimo Sepp, Henri Sai, Rain Kirsipuu) 40,22, 13. koht 

1053 Deniss Šalkauskas, 1500 m 3.44,02, 5. koht 

1052 Elisabeth Pihela, kõrgus 1.83, 8. koht 

1049 Kelly Nevolihhin, 800 m 2.06,50, 13. koht 

1047 Lishanna Ilves, kaugus 6.22, 5. koht 

1046 Viktor Morozov, kolmik 15.88, 5. koht 

1045 4x400 segateade (Rain Kirsipuu, Mia Lisett Meringo, Uku Renek Kronbergs, Viola Hambidge) 3.24,41, 14. koht 

1043 Keiso Pedriks, 100 m tj 14,13, 9. koht 

1028 Taavi Tšernjavski, 400 m tj 52,10, 9. koht 

1018 Gedly Tugi, oda 56.74, 7. koht 

1006 Hege-Lee Pielberg, 400 m 55,18, 14. koht 

999 Ervin Markus Raudsepp, 400 m 47,71, 15. koht 

986 Anna Maria Čeh, vasar 63.35, 7. koht 

974 Kalev Hõlpus, 3000 m tak 9.04,89, 7. koht 

955 Kunnar Erich Viisel, oda 69.68, 13. koht 

949 Andres Hantson, kõrgus 2.04, 14. koht 

911 Gevin Genro Paas, ketas 51.84, 13. koht 

909 Tiidrek Nurme, 5000 m 14.27,66, 13. koht

876 Andri Matrov, kuul 15.89, 13. koht
 
893 Anete Randma, 1500 m 4.41,75, 16. koht

852 Johanna Ardel, 5000 m 17.52,65, 16. koht 

817 Lilian Turban, kuul 13.73, 10. koht

772 Katarina Verst, ketas 43.72, 15. koht

0 Daria O'Konnel-Bronin, kolmik

0 Marleen Mülla, teivas

0 Karl Erik Nazarov, 100 m

Esinelikus on kolm sprinditulemust, kõik naistelt. See justkui vaidleb vastu minu eelmisele sissekandele, et sprinti ei maksa panustada, sest sprindis on maailma tipptase Eesti rekordite järgi hinnatuna Eesti tipptasemest kaugemal, kui paljudel teistel aladel. Ent teisalt peame vaatama, kui palju on sprinteritel arenguruumi. Väidan, et vähe. Miia Ott ei ole tänavu igatahes enam näidanud, et areng jätkuks.

Kui vaatame ka Ann Marii Kivikase aega 100 meetri jooksus, mis tõi talle 4. koha, siis see oli Eesti sportlaste tulemustest Mariboris alles 11. Temast eespool on isegi näiteks 400 meetri tõkkejooksja Mia Lisett Meringo

Kõige tihedam on konkurents Eesti sportlaste tulemuste teise kümne algul, kus 17 punkti suurusesse vahemikku mahub koguni kaheksa tulemust. Üllatav on, et MMil ja olümpial osalenud kõrgushüppaja Elisabeth Pihela on alles 14., napilt eespool Kelly Nevolihhinist (fotol paremal), kes viimasel ajal jooksnud pigem pikemaid maid kui keskmaad.

Odaviskaja Gedly Tugi, kellest räägitud aastaid kui Eesti viskealade lootusest, on oma tulemusega alles 21., jäädes maha isegi Taavi Tšernjavskist (fotol all vasakul esiplaanil), kellele 400 m tõkkejooks ei ole olnud mingi põhiala.

Eesti koondise raudvara Tiidrek Nurme aeg 5000 m jooksus jääb alla isegi Andres Hantsoni 2.04-le kõrgushüppes ja Gevin Genro Paasi kettatulemusele 51.84 – neid kahte võis enne võistlust lugeda Eesti koondise nõrgemate lülide hulka. 

Pingereastatud tabel näitab mõne üksiku erandiga, et need, kelle tulemus on WA punktitabeli järgi väärt suuremat summat, said ka enamasti palju kõrgema koha kui need, kes jäid siinses pingereas teise poolde. 

Aga ennekõike näitasid võistlused Mariboris – ja seda ilma WA punktitabelitagi –, et kui Rasmus Mägi on vigastatud ja Karmen Bruus intriigidega kõrvale tõrjutud ning kümnevõistlejail pole areenile asja, ei anna Eesti kergejõustik ainest rääkida selle ala heast seisust ja käekäigust. 

Ja veel üks asi: minu isiklik rekord 800 meetri jooksus 1.55,9 annab 865 punkti, millega ei olnuks ma Eesti koondises Mariboris sugugi kõige kehvem liige. Aga omal ajal, 1980ndate teises pooles pääses selle ajaga vaevalt Eesti meistrivõistlustel B-finaali.

Foto 1: Ann Marii Kivikas mullu Roomas EMil naiste 200 meetri eeljooksus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kreete Verlin (190) ja Diana Suumann (313) 15. juunil Tartus Tamme staadionil Eesti karikavõistlustel kergejõustikus. Foto autor Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Kelly Nevolihhin võidab mullu 5. oktoobril Tartu linnamaratoni. Foto autor Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Taavi Tšernjavski 28. mail Pärnu rannastaadionil 400 meetri tõkkejooksus. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Miks tuleb Eestis lõpetada kiirjooksu upitamine?

Miks eestlased ei suuda sprinti joosta, sain paar päeva tagasi küsimuse. „Kuidas ei suuda?” pidanuksin vastu küsima. Sest nagu Jaanus Kriisk on välja toonud, ja seda õigustatult, on kiirjooks saanud Eesti kergejõustikus suurt tähelepanu – ja Kriisk teab, millest räägib. Eks seda tähelepanu on suurendanud Karl Erik Nazarovi (fotol paremal) mõned head jooksud sisehallis, millele pole paraku järgnenud vähegi arvestatavaid kordaminekuid suvel, staadionil, ja naiste 4x100 meetri teateneliku pürgimine Pariisi olümpiale, mis küll, tõsi, kusagile ei viinud.

Vaatame siis seda Eestis esile tõstetud kiirjooksu taset Eesti rekordite järgi. Olge hoiatatud: vaatepilt ei ole ilus.

Meeste 100 meetri jooksus asub Eesti oma rekordiga, Nazarovi joostud 10,18ga maailma riikide hulgas 110.-113. kohal.

Naiste 100 meetri jooksus on Ksenija Balta (fotol paremal) 11,35ga 97.-99. kohal.

Meeste 200 meetri jooksus on Marek Niit 20,43ga 99. kohal.

Naiste 200 meetri jooksus on Ksenija Balta 23,05ga 89.-90. kohal.

Mõnes klassifikatsioonis loetakse kiirjooksuks ka 400 meetrit, milles on Rasmus Mägi meestest 45,35ga 81. kohal ja Egle Uljas (fotol paremal) naiste hulgas 51,91ga 88. kohal.

Näib ja näeme, et mida pikemaks muutub jooksumaa, seda kõrgemale tõuseb maailma riikide pingereas Eesti rekord.

Jah, nii see on. 800 meetris, mis pole enam kiirjooks, on Urmet Uusorg (fotol all paremal) 1.45,87ga 77. kohal ja Raissa Ruus 2.02,1ga 86. kohal. (Huvitav on teada, et oleksin oma isikliku rekordiga 1.55,9 kuraditosina riigi, sh nt kaheksa miljoni elanikuga Laose rekordiomanik.)

Miks siis eestlased kiirjooksus teistega võrreldes ikkagi nii aeglased on? Vastus on lihtne: vaadake 19. sajandi pilte talupoegadest. (Kindlasti oskab ajaloolane Pärtel Piirimäe siin kaaluka sõna minu toetuseks sekka öelda.) Loomulikult pole see ainus põhjus, aga väidan, et sealt vaatab vastu peapõhjus. Sealt kõik algab. Geneetiline baas määrab spordis ju nii palju. Te vaid vaadake, millised mehed nüüdisajal sprindis tulemusi teevad!

Järeldus: lõpetage Eestis kiirjooksjatesse panustamine ning arendage neid alasid, milleks eestlastel on sünnipäraseid eeldusi.

Foto 1: Karl Erik Nazarov mullu Roomas EM-võistluste 100 meetri eeljooksus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ksenija Balta mullu jaanuaris treeningul Audentese spordihoones. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 3: Egle Uljas 2008. aasta veebruaris kergejõustiku kuldliiga võistlustel TÜ spordihoones 800 meetrit jooksmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4. Urmet Uusorg võitmas 2000. aastal Tartus Eesti meistrivõistlustel 400 meetri jooksu. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kus on toimunud Eesti kergejõustikus suurim allakäik?

Nii üllatav kui see ka pole, on Eesti kõige tugevamad kergejõustikualad kiirjooksud. Kuidas nii?

Seda näitab külm analüüs. Vaatasin, kui mitu protsenti on nädalavahetusel Sloveenias Mariboris Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel Eesti koondist esindavate kergejõustiklaste tänavune parim tulemus nõrgem Eesti rekordist. Ja mis tuli välja?

Nii meeste kui naiste hulgas kuuluvad kuuest Eesti rekordiga võrreldes parimast tulemusest kolm kiirjooksjatele (arvestasin nende hulka ka lühema maa tõkkejooksjad).

Alati võib väita, et analüüsi meetod pole parim. Möönan, et ideaalset meetodit on raske leida. Muidugi võinuks ma vaadata Eesti tulemusi võrreldes tänavuse Euroopa või maailma edetabeli juhi tulemustega või vaadata koondislaste kahe või kolme viimase aasta parimat tulemust. Valisin metoodika selle järgi, et loeb ikkagi Eesti sportlase tänavune vorm ja tase (mis võib väga palju erineda eelnevate hooaegade tasemest) ning taset tasub hinnata Eesti rekordiga võrreldes, sest Euroopa ja eriti maailma kontekst annaks meisse vähepuutuva tulemuse. Ei tasu ju vaadata, milline on Eesti meeste 100 meetri jooksu parim tulemus võrreldes maailmarekordiga, sest maailmatasemel jooksevad ikka hoopis teistsugused inimesed.

Kui nüüd tehtud analüüsi tulemusi vaatate, joonistub välja mitu huvitavat tõsiasja, näiteks heitjate-tõukajate praegune silmatorkavalt nõrk tase. See on igal juhul uudisväärtuslik, mida tõestab siinne lingitud ilmutus.

Niisiis, nädalavahetusel Mariboris startivate Eesti kergejõutiklaste pingerida selle järgi, kui mitu protsenti erineb nende tänavune parim tulemus Eesti rekordist. (Protsent; Eesti esindaja tänavune parim tulemus; sulgudes Eesti rekord.)

Mehed

0,9 – Uku Renek Kronbergs 800 m 1.46,84 (1.45,87)*
1,5 – Karl Erik Nazarov 100 m 10,33 (10,18)
2,9 – Deniss Šalkauskas 1500 m 3.45,00 (3.38,59)
4,1 – Hans-Christian Hausenberg kaugus 7.77 (8.10)
4,5 – Henri Sai 200 m 21,35 (20,43)
4,6 – Keiso Pedriks 110 m tj 14,25 (13,62)
5,8 – Ervin Markus Raudsepp 400 m 47,99 (45,35)
5,8 – Viktor Morozov kolmik 16.35 (17.35)
6,1 – Robert Kompus teivas 5.50 (5.86)
7,8 – Andreas Hantson kõrgus 2.12 (2.30)
8,3 – Taavi Tšernjavski 400 m tj 51,79 (47,82)
9,5 – Kalev Hõlpus 3000 m tak 9.16,94 (8.28,55)
10,2 – Adam Paul Kelly vasar 75.81 (84.40)
10,8 – Tiidrek Nurme 5000 m 14.43,46 (13.17,2)
10,8 – Andri Matrov kuul 18.52 (20.76)
20,3 – Kunnar Erich Viisel oda 72.19 (90.61)
29,2 – Gevin Genro Paas ketas 51.98 (73.38)

*Kronbergsi tulemus 1.46,84 on joostud sisehallis. Välitingimustes on tema tänavune parim 800 meetri aeg 1.50,08, mis on Eesti rekordist nõrgem 4 protsenti.

Naised

0 – Marleen Mülla teivas 4.57 (4.57)
1 – Ann Marii Kivikas 200 m 23,28 (23,05)
1,2 – Ann Marii Kivikas 100 m 11,49 (11,35)
1,4 – Kreete Verlin 100 m tj 13,11 (12,93)
3,6 – Elisabeth Pihela kõrgus 1.89 (1.96)
4,4 – Mia Lisett Meringo 400 m tj 59,04 (56,56)
5,2 – Lishanna Ilves kaugus 6.51 (6.87)
5,7 – Kelly Nevolihhin 800 m 2.09,12 (2.02,1)
7 – Anete Randma 1500 m 4.29,09 (4.11,44)
7,2 – Hege-Lee Pielberg 400 m 55,65 (51,91)
7,3 – Daria O’Konnel-Bronin kolmik 13.37 (14.43)
7,4 – Gedly Tugi oda 58.96 (63.65)
7,6 – Laura Maasik 3000 m tak 10.28,83 (9.44,20)
8,4 – Johanna Ardel 5000 m 16.48,87 (15.30,84)*
8,2 – Anna Maria Čeh vasar 65.64 (71.50)
18,6 – Lilian Turban kuul 14.67 (18.03)
29,3 – Katarina Verst ketas 46.99 (66.42)

*Johanna Ardelil tänavu 5000 meetri jooksu tulemus puudub. Siin on arvestatud tema mullust parimat aega sel alal.

Foto 1: Naiste 100 meetri jooksu 15. juunil Eesti karikavõistlustel kergejõustikus Tamme staadionil võidab Ann Marii Kivikas (94). Mia Ott (104) kaotab talle. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Eesti Kergejõustikuliit tutvustamas Euroopa sisemeistrivõistlustele sõitvat Eesti koondist 26. veebruaril Tallinnas. Vasakult Johannes Erm, Ann Marii Kivikas ja Uku Renek Kronbergs. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kas Uku Renek Kronbergsi toetajad? Ei, Läti toetajad võrkpallimängus Kreeka vastu Daugavpilsis 15. juunil. Foto autor: LETA/Scanpix

Pullerits: Miks motomehed mind sürreaalsel maastikusõidumaastikul ette võtsid?

LISATUD VIDEO.

Ma ei ole siiamaani rääkinud sellest, mis juhtus mullu oktoobri lõpus sellises kohas, kust üles väntamine käiks üle jõu ka Rein Taaramäele ja Tanel Kangertile, tõenäoliselt isegi Tadej Pogačarile ja Jonas Vingegaardile. Kui ei usu, siis veenduge oma silmaga siin.

Nüüd, enne jaanipühi, on paras aeg sellest rääkida. Koht, kuhu sattusin, pidanuks olema maastikurattureile soodne: rasked tõusud ning järsud ja kiired laskumised. Aga maastikurattureid näha polnud. Nende asemel oli kaks krossimootorratturit, kes võtsid ühtäkki 60–70 meetri kauguselt suuna otse minu poole.

Nad olid mootorite möirates kihutanud üles järsust, vähemalt 45-kraadisest hallist nõlvast (fotol ülal vasakul) ja kui hoog hakkas raugema, keerasid nõlva tipus otsa ringi ning laskusid alla. Niimoodi kaks korda järjest. Sain nende mõlemad sõidud salvestada kaameraga.

Siis suundusid nad minu poole. Jäid meeter enne mind pidama (fotol paremal ja all vasakul). Mis nüüd?

Kas neile ei meeldinud, et olin neid GoPro kaameraga filminud? Kas olin sattunud luba küsimata nende territooriumile?

Koha nimi oli Swing Arm City ehk Pöördõla linn. Aga linnaga pole sel mingit pistmist. Seal pole ainsatki märki elust: ei tilkagi vett, ei ühtki puud ega põõsast. Sürreaalne kuumaastik (fotol all paremal).

Mehed olid algatuseks väga viisakad. Küsisid, kust pärit olen. Nemad olid Ogdenist, mis on Tartust pisut väiksem linn veidi üle poolesaja kilomeetri Salt Lake Cityst põhja pool.

Võtsin võimalike pingete maandamiseks vestluse üles. Küsisin, kas niimoodi sõita, nagu nad just sõitsid, on ohtlik. Nad seletasid, et alla tundub hirmsam sõita kui üles, sest tekib tunne, et laskud pea ees; et kui üles sõites mootorrattal ühtäkki jõust puudu tuleb – ehk kui tagasipöördega liialt viivitad –, pead viskama end nõlva poole pikali – siis on pinnas more forgiving, rohkem andestav.

Kasutasin võimalust ja tegin juttu sellest, on olen varemgi korduvalt Utah’s käinud, ja mainisin, et Salt Lake City olümpial ka ajakirjanikuna. Selle peale küsis üks meestest, kas ma Soldier Hollow’s ka käisin. Muidugi, sain rõõmsalt teatada, sest seal peeti ju murdmaasuusavõistlused. Mille peale tuli jätkuküsimus, kas ma mäletan sealt ühte meest, kes oli erilises kostüümis (ta kirjeldas ka kostüümi, kuid see kirjeldus on nüüdseks ununenud). Ei hakanud talle valetama, et nägin küll ja mäletan hästi. Ütlesin, et pole välistatud, et nägin, sest veetsin enamiku päevi Soldier Hollow suusastaadionil. Motomees teatas seepeale, et too mees oli tema isa.

Igatahes jättis meeste viisakas jutt, nende väga selge ja korrektne hääldus neist äärmiselt hea mulje. Hoopis teistsuguse, kui võiks eelarvamuste põhjal Ameerika motomeestest arvata. Kahetsen, et ei küsinud, millega nad tegelevad. (Sain teada vaid nii palju, et nad on käinud Pariisis, aga mitte Suure kanjoni ääres, mis asub nende naaberosariigis Arizonas.) Ei imestaks, kui tulnuks välja, et nad töötavad näiteks pangas. Sest suvalised vennad endale nii kallist hobi vaevalt võimaldaksid. Krossimootorrattad tuleb ikkagi treileriga kohale vedada, nende seljas maanteel sõita ei tohi, et kihutad nende sadulas Utah’ põhjaosast lõunaossa, et seal siis hallidel nõlvadel hullata.

Foto 1: Lossi-nimeline moodustis Swing Arm Citys. Foto autor: Külli Pullerits
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits Swing Arm Citys vastakuti kahe krossimootorratturiga. Fotol 2 on taamal North Caineville Mesa. Fotode autor: Külli Pullerits
Foto 4: Vaade osale Swing Arm Cityst. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 5: Külli Pullerits Swing Arm City järsu nõlva allosas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida võtta ette jalgratturite süüdimatute ohustajatega?

Kergliiklusteed on ohtlikud. Tartust Ilmatsalu poole vändates nägin ees elektritõuksiga sõitvat last, pakuks pikkuse ja kehaehituse järgi, et umbes 12-aastast, suur mootorratturi kiiver peas. Selliste kohta ei tea eales, mida nad teevad. Ja ta hakkaski ees vänderdama, keskjoonel slaalomit sõitma.

Jõudsin talle järele ja märkasin, et ta aeglustab kiirust. Sisetunne ütles, et ta võib keerata minu ees vasakule, just sinna, kust poolt olin otsustanud temast mööduda. Hüüdsin kaks korda kõvasti „Hei!”, „Hei!” - ei tea ju, kui hea on kiivri all kuuldavus. Õnneks ta vist kuulis, heitis pilgu üle vasaku õla, jäi seisma. Pääsesin mööda.

Ilmatsalust tagasiteel, enne Rahinget nägin, et vastu tuleb Tartu rendirattal sõitev noor. Ja ühtäkki kaldus ta vastassuunda, minu teepoolele. Kui talle lähemale jõudsin, sain aru, miks. Ta vaatas ja näppis sõidu ajal mobiiltelefoni.

Õnneks ta märkas, et on sattunud tee valele poolele ja korrigeeris kohe oma trajektoori. Aga kas ta lasi end sellest kõrvalekaldest häirida? Ega vist, sest kui kohakuti jõudsime, nägin, et ta jätkas rahumeeli mobiili vahtimist. Mõtlesin hetke, kas peaks talle midagi ütlema, et näiteks pangu mobiil sõidu ajal käest, aga olen neid märkusi varasematel aegadel juba üksjagu teinud – ei need ilmselt mõju. Või oleksin pidanud ikkagi noomima?

Poolel teel Rahinge ja Tartu vahel silmasin juba kaugelt, et vastu tuleb kaks ratturit. Nad sõitsid kõrvuti. Kui nood lähemale jõudsid, nägin, et nad ei ole treenijad, vaid rendiratastel väntajad. Sellele osutas ka kiivri puudumine. Seesugused on ohtlikud, sest nad ei taha või oska teistega arvestada, on tavaliselt kogenematud ja hooletud. Panin näpud piduritel valmis ja alandasin kiirust, hakates kergemini pedaalima.

Kui vastutulevate ratturiteni jäi veel umbes meetrit 20 kuni 25, ei olnud see, kes sõitis mulle otse vastu minu rajal, mind ikka veel tõenäoliselt märganud. Ta liikus kokkupõrkekursil. Noormehed näisid ajavat omavahel juttu. Siis vist ilmselt silmas mind ja keeras järsku eest ära, kaaslase selja taha.

Nüüd, tunnistan, sai mõõt täis. Eelmised kaks olukorda olid juba piisavalt adrenaliini tekitanud. Kui noormehed, vilksamisi hinnates umbes 16-17-aastased, minuga kohakuti jõudsid, käratasin tollele, kes oli äsja liikunud mulle vastu: „Vaata ette, kurat!”

Pärast mõtlesin, kas läksin liiale. Et kas oli vaja sinna lisada kurjalt „kurat!”. Kirjeldasin olukorda kodus ja sain vastuse, et ei läinud liiale, sest kui oleksin öelnud neutraalselt, poleks see kinldasti mõju avaldanud. Nüüd, karmilt öelduna, oli vähemalt lootust, et noormehel käis jõnks südme alt läbi ja võib-olla on ta järgmine kord ettevaatlikum. Kuid ega kunagi tea...

Foto 1: Vaksali tänava äärne jalakäijate ja rattatee Tartu servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaksali tänava pikendus Gardesti kaupluse suunas koos kergliiklusteega selle ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu ja Ilmatsalu vaheline kergliiklustee veebruaris. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu Ringtee äärne kergliiklustee. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Eesti rekordi teinud mitmevõistleja saab nadimat toetust, kui temast kehvemad sportlased?

Nädalavahetusel ei saanud jääda märkamata, et seitsmevõistleja Pippi Lotta Enok (fotodel) ei võitnud ainult USA üliõpilaste meistrivõistlusi, vaid püstitas ka Eesti rekordi 6285 punkti, millega tõusis maailma tänavuses edetabelis 11. kohale, kuid vähesed panid tähele - kui üldse keegi pani peale minu -, et teda ei leia Team Estonia toetatavate sportlaste esiküljelt, vaid tema nime tuleb otsida noorsportlaste hulgast, mis tähendab, et ta saab Team Estonialt kolm korda väiksemat ettevalmistustoetust kui ülejäänud Eesti paremad naiskergejõustiklased, kes kõik jäid juba mullu temast maailma edetabelis tahapoole.

Sport olgu ikka tulemuspõhine. Vaatame siis tulemusi. Enok lõpetas eelmise hooaja maailma pingereas 6057 punktiga 45. kohal. Äsjane võidusumma USA üliõpilasmeistrivõistlustel andnuks talle mulluses maailma edetabelis 19. koha.

Ent Eesti Olümpiakomitee tippspordikomisjon määras Enokile eelmise aasta tulemuste põhjal toetuse 500 eurot kuus.

Sama komisjon määras määras mullu sügisel kolm korda suurema, C-kategooria sportlase 1500-eurose kuutoetuse naiskergejõustiklastest kõrgushüppaja Elisabeth Pihelale, teivashüppaja Marleen Müllale ja osaviskaja Gedly Tugile, kes kõik lõpetasid hooaja maailmas kehvemal kohal, kui Enok.

Pihela jagas 1.90ga 53. kohta, Mülla oli 4.45ga 58. kohal ning Tugi 58.19ga 71. kohal. B- ja A-kategooriani ükski Eesti naiskergejõustiklane ei küüni.

Huvitav, miks on Enok noorsportlane ja peab rahulduma noorsportlase toetusega, kui on aasta võrra vanem kui Pihela, kaks aastat vanem kui Niina Petrõkina, aasta vanem kui Madis Mihkels, neli aastat vanem kui Eneli Jefimova ja Henry Sildaru?

Asi on selles, et saamaks C-kategooria toetust, peab ette näitama tulemuse täiskasvanute tiitlivõistlusel. Enokil seda ette näidata pole. Erinevalt Pihelast, Müllast ja Tugist on ta võistelnud ainult noorte ja juunioride rahvusvahelistel jõuproovidel.

Küsimus: miks on Mülla 16. koht mullusel EMil, Tugi 18 ja 15. koht üle-eelmisel ja eelmisel EMil ning Pihela 26. koht Pariisi olümpial ja 16. koht MM-il 2023 ja 19. koht EM-il 2024 paremad tulemused, kui Enoki 2021. aasta juunioride MMil võidetud hõbemedal ja 2023. aastal Euroopa U23 meistrivõistlustel võidetud pronksmedal, lisaks USA üliõpilaste meistritiitel ka 2023. aastal? Kergejõustikus ei näita taset niivõrd üksikutel võistlustel saavutatud koht, vaid sekundites ja sentimeetrites ning mitmevõistluses punktides väljendatud resultaat.

Asi ei ole õiglane. Aga ebaõiglust parandab EOK tippspordikomisjon alles oktoobris, ja sedagi juhul, kui Enok septembri keskel Tokyo täiskasvanute MMil kaasa teeb - ja lõpuni teeb. Teema on igati õigustatud ja asjakohane, sest seda võimendab ka Postimees.

*

Muide, saatsin esmaspäeva hommikul kell 11:11 päringu, miks Eesti Kergejõutikuliit pole esitanud Enokit C-kategooria sportlase kandidaadiks, nimeliselt EKJLi presidendile Madis Kallasele, peasekretärile Sirje Lippele, saavutusspordi juhile Kristel Berendsenile ja kommunikatsioonijuhile Mariliis Merisalule (ei tea ju, kes neist võiks võtta vastutuse vastata), aga kella 19-ks ehk ligi kaheksa tunniga polnud üheltki neist neljast vastust tulnud.

Madis Kallas vastas neljapäeva, 19. juuni pärastlõunal järgmist:

"Meie toetame EOK poolt Teile saadetud selgitusi.

Eesti Kergejõustikuliit esitas Pippi Lotta Enoki nime ja saavutused EOK Team Estonia C-toetuse kandidaadiks koos Rasmus Rooslehega. Mõlemad osutusid EOK komisjoni poolt noorte toetuse vääriliseks.

Eesti Kergejõustikuliidu poolt saame aga kinnitada, et arutame sportlastega seotud teemasid alaliidus ning suhtleme EOKga tegulaarselt, et kõigi otsuste puhul arvestataks maksimaalselt meie ala spetsiifikaga ja ettepanekutega."

Fotod 1-5: Pippi Lotta Enok mullu juuni lõpus Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas Mehis Viru kahtlustatava dopingukuriteo uurimine kokku kukkus

Siin mu värske põhjalik lugu sellest, kuidas EADSE ja politsei uurisid vähemalt poolteist aastat kahtlusi, mis tuginesid alusetuks osutunud vihjetele ja naised-saunas-rääkisid-juttudele, et Mehis Viru on andnud oma õpilastele pikka aega dopingut, kuid mis hoolimata uurijate pingutustest ei toonud mingeid tulemusi.

Mis mulje teile see uurimine jätab?

Foto: U20 MMil kõrgushüppes kuldmedali võitnud Karmen Bruus ja kolmikhüppes pronksmedali saanud Viktor Morozov saabuvad 9. augustil 2022 Tallinna lennujaama. Vasakul treener Mehis Viru. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Lõpetage jahumine taktikast! Hakake jooksma!

Eesti koondise ründaja Rauno Sappinen ütles pärast eilset 0:1 kaotust Norrale, et „on vaja veel natuke kannatlikkust, et astuda samm edasi ja võtta järgmine kord siit punkt või kolm”. Ma arvan, et kannatlikkusest ei piisa. Jooksma tuleb hakata.

Millegipärast vaatasin eile üle tüki aja jalgpalli. Me kõik nägime, et norrakad olid võimsamad. Seda tasa ei tee, kui oled sündinud lühemana ja kergema kondiga. Aga me nägime ka, et norrakad on kiiremad. Ja see on midagi, mida saab järele aidata. Kui maast madalast töö teha. Kas tehakse?

Ajakirjanik Marko Susi tõdes Postimehes eilse mängu analüüsis, et palliga mängus jäid Eesti jalgpallurid tihtipeale tempoga hätta. Jah, seda oli selgelt näha. Sellele, et jooksusuutlikkusega on probleeme, juhtisin tähelepanu juba kuraditosin aastat tagasi, kui Eesti jalgpallurid olid saanud järjekordse koslepi, mille peale esitas aga Mart Poom noortele oma kuulsa manitsuse: „Ärge kuulake Priit Pulleritsu!” 

Aga ärge siis ka imestage, et norralased teid üle jooksevad. Ja norralastest on Euroopas ikkagi hulk palju kõvemaid koondisi.

Jalgpall on jooksumäng. Ilma jooksmata ei saa seal midagi. Joosta tuleb palju ja kiiresti. Joosta tuleb jaksata. Mäng kestab ju poolteist tundi, olgugi veerandtunnise taastumisajaga.

Kui Eesti kaotas 2019 septembris Hollandile 0:4, rääkis nende peatreener Ronald Koeman: «Esimene poolaeg oli raskem. Eesti kaitses hästi, aga me ei suutnud palli päris soovitult liigutada. Jäime kannatlikeks, sest võis eeldada, et teisel poolajal ei jagu Eestil enam nii palju jooksurammu.» 

Kust tekivad Eesti vastu väravaohtlikud olukorrad? Kiiretest rünnakutest, nagu eilses mängus Norraga esimese poolaja lõpus, kui Erling Haaland palli paraku ebaprofessionaalselt Karl Jakob Heinale sisuliselt sülle lõi. Või trahvikasti ümber hoogsalt kombineerides. Aga miks vastane teeb Eesti trahvikasti ümber, mida vaid tahab? Miks on pall enamiku ajast, eile esimesel poolajal 65%, vastaste käes? Miks teevad vastased rohkem pealelööke, eile esimesel poolajal kümme Eesti ühe vastu? Miks teevad vastased rohkem sööte kui Eesti – eile esimesel poolajal kaks korda rohkem? Miks pall on enne ära söödetud, kui Eesti kaitsja jaole jõuab? Miks pall ei jõua enamasti Eesti ründajateni? Nende kõigi küsimuste vastuste oluline ühisosa on see, et joosta ei jaksata. Või nagu ütles Koeman: ei jagu jooksurammu.

Ma tahan näha, mis on Eesti jalgpallikoondislaste jooksutulemused! Kui paljud ei jookse 100 meetrit alla 11,5 sekundi? Kui paljud ei jookse 400 meetrit alla 50 sekundi? Kui paljudele käib 800 meetris üle jõu aeg alla kahe minuti? Kui paljud suudavad joosta 3000 meetrit alla kümne minuti?

Vaadake, kuidas jookseb jalgpallimängu ajal Kylian Mbappe! Palun Eesti jalgpallurite andmeid võrdluseks!

Kuni meil neid andmeid ja näitajaid ei ole, ei ole mõtet targutada tahvli ees või laua ääres mingitest taktikatest, sest lihtsalt ei jätku jooksukiirust ja vastupidavust treeneri hiilgavate taktikate elluviimiseks.

Lauri Birkan meenutab Jaanus Kriiski FB küljel kommentaariumis: „Mäletan hästi, et olin ise kehakultuuri esimesel või teisel kursusel (1996 või 1997), kui Teitur meie jalgpallikoondist tüürima hakkas. (See oli ajal, kui Poom oli koondise kapten. – P.P.) Ühe esimese asjana tõi ta kõik mehed Piritale TPÜ laborisse koormustestile. Nägin oma silmaga nii testimist jooksulindil kui ka saadud tulemusi. Eriti huvitas Teiturit meeste VO2max ehk maksimaalse hapnikutarbimise suhtnäitaja kilogrammi kehakaalu kohta. Võib öelda, et islandlane tabas kohe naelapea pihta, sest uuring näitas selgelt, et valdaval enamusel olid võhmaga kehvad lood (vaid ühel mängijal oli see näitaja üle 60, enamusel heal juhul 50 piirimail) ning pärast seda pandi mehed korralikult jooksma. Tulemused ei lasknud end kaua oodata ja vaikselt hakkas ka võite kogunema. Näib, et Arno, Jelle, Viggo ja Tarmo jätkasid seda, millega Teitur algust tegi, sest mingi aeg oli meeste mängu juba lust vaadata. Võideldi viimse sekundini. Meenutagem kasvõi neid kordi, kui Eesti kodus Hollandile korralikult vastu hakkas.”

Ma pidin kreepsu saama, kui Birkani järgi oli ainult ühe jalgpalluri VO2max üle 60. Mäletan, et käisin 37- või 38-aastasena, kui olin taas üle pika vaheaja paar kuud jooksutrenni teinud, samuti VO2max-i mõõtmas ja sain tulemuseks 62. Meenub, et testi läbiviijad rääkisid, et kõvematel tippsportlastel küünib see üle 80 ja eriti kõvadel 90 kanti.

Seega, esitagu Eesti jalgpallikoondis ka praeguste koondislaste VO2max näitajad! Vaatame esmalt, milline on nende jooksusuutlikkus. Sest jooksmisest algab jalgpallis kõik.

Huvitav, et ükski Eesti jalgpalli kajastav ajakirjanik pole seda teemat korralikult üles võtnud. Selle asemel, millele jalgpall tegelikult tugineb, nämmutatakse pigem targutavalt taktikaskeemidest, eriti telestuudios.

Mis kuradi taktika?! Hakake jooksma!

Fotod 1-6: Eesti-Norra 0:1 eile Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks jääb sportlikel nädalalõppudel puudu erilistest elamustest?

LISATUD VIDEO.

Üks probleem on meil Eestis sportlike radadega, aga selle-eest suur. Kes piisavalt kaua elanud ja küllalt palju liikunud, sel on kõik kohad – no olgu, peaaegu kõik kohad – juba mitu korda läbi käidud. Ja need, mis käimata, jäävad kodust üha kaugemale, nagu Seljamäe loodusrada (fotol paremal), kus käisin möödunud pühapäeval. Sinna on Tartust autoga üle kahe tunni sõitu.

Võib ju öelda, et pole palju, aga seda on üle nelja tunni edasi-tagasi. Ja mis sa vastu saad? 6,7-kilomeetrise matkaringi piki seljandikku ümber tükikese Punasood (kõige alumisel fotol). Lisaks tegin pooleteisekilomeetrise edasi-tagasi retke seal lähedal Järvesoo keskel Tudu järveni. Sinna viib ilmselt Eestimaa parim laudtee (fotol vasakul). Aga kokkuvõttes jäi ikkagi väheks.

Väheks ei jäänud kilomeetreid, vaid elamusi. Kui poleks elus esimest korda kohtunud metsisega (fotol paremal), siis vist polekski midagi erilist meenutada. Mis tekitas paraku taas kord vastuseta küsimuse, miks meil on loodusradadel nii vähe erilist, võimsat, põnevat, pingelist, rasket, kordumatut jne?

Nüüd muidugi pahandate, et millest ma jälle räägin ja mida kurdan. Aga palun võrrelge ükskõik millist Eestimaa matkarada näiteks selle suvalise, Seljamäe loodusrajast ainult poolteist kilomeetrit pikema rajaga, mida läbisin hiljuti, ja siis saate küllap aru, kui ütlen, et meil jääb puudu erilisusest, võimsusest, põnevusest, pingest, raskustest, kordumatusest. Kusjuures see rada, mida näete, pole mingi globaalne hittrada, vaid lihtsalt üks koht, kus veeta aktiivselt emotsionaalset nädalalõppu.

Kuidas tundub?

Fotode autor: Priit Pullerits