neljapäev, september 20, 2018

Pullerits: Mehed, me peame rääkima mitme mehe käitumisest!

See juhtus juba ligi kaks kümnendit tagasi, kui kaotasin igasuguse huvi, kaotasin ka vähimagi lugupidamise NBA profikorvpalli vastu. Sellepärast, et paljud neist, väga paljud, kes platsil müttasid, nägid välja nagu vangimaja kandidaadid.

Sel kümnendil ilmusid need välimuse järgi vangimaja kandidaadid ka jalgpalliplatsile. Tätoveeritud ja platnoiliku soenguga. Veel kümnendi keskel arvasin, et kergejõustik jääb sellisest debiilsest suundumusest puutumata, aga võta näpust – viimatisel EMil oli näha juba liiga palju vangimaja kandidaate; kurb ja masendav, et ka naiste hulgas.

Olid ajad, kui sport oli nooblite ja väärikate meeste ala. Nüüd enam mitte. Nüüd annavad seal tooni kaagid ja paskaagid.

Üks korralike meeste kants on siiski veel jäänud. Mulle tundub ja paistab, et selleks on jalgrattasõit. Tartu rattamaratonil, kui viimasel 30 kilomeetril rauges jaks, sõitis ligi kakssada meest minust distantsi viimasel kolmandikul mööda ja õnneks ei märganud, et keegi oleks olnud tätoveeritud. Jah, mõningaid selliseid olen varasematel võistlustel näinud, kuid siiski tundub, et neid on väga vähe. Või eksin?

Ma ei saa aru, kui kapitaalselt rahulolematu peab inimene olema oma kehaga, et hakata seda nõela ja tindiga rikkuma. Enamiku puhul viitab see selgelt ka mingile mentaalsele probleemile, millest, nagu tean, nad ise ka päris hästi aru ei saa.

Ometi on sellest veel üks hullem ilming – ja see puudutab juba meid kõiki. Kust küll on meie kultuuriruumi meeste sekka siginenud jäle komme üksteist tervitades emmata? See on nii mitte-eesti, kui veel olla saab. Vastik vaadata, ja veel vastikum, kui mõni sind embama tuleb. Väärikas ja soliidne on anda kätt, mitte tungida teise inimese privaatsfääri.

Taas peab tõdema, et ratturite hulgas ei ole see ilmselt läänest lolli peaga ülevõetud komme juurdunud. Tartu rattamaratonil oli stardis ja finišis näha tuhandeid mehi, kellest paljud on üksteisega moel või teisel tuttavad, aga minu silmad küll ei tunnistanud, et mõni neist oleks tervitades hakanud teist kaisutama.

Kui nii edasi läheb, nagu läheb – olete ju näinud seda Eesti jalgpalliliiga telereklaami, kus osalevad mängumehed oma lastega ja kuidas siis «vana» Mart Poom embab ühes viimastes kaadrites noort Poomi –, siis mis järgmiseks? Kas peagi võtavad mõned «progressiivsed» mehehakatised üle lõunaeurooplaste kombe üksteist tervitades ka põsele suudelda?

Las ma ütlen ühte, et kõik oleks selge ja ei jääks mingit vääriti mõistmist: kui mõni mees peaks tulema mind tervituseks kallistama, siis võtku aga heaga mitu sammu tagasi, kui ei taha otsest solvangut kuulda minu isiklikku sfääri lubamatu tungimise pärast. Selline meeste teineteise kallistamine ja embamine ei ole meile, eestlastele, üksnes võõras, vaid on ka vastik ja ebameeldiv. Jäägem soliidseteks ja väärikateks, eks!

Foto 1: Belgia jalgpallur Radja Nainggolan. Foto autor: Sputnik/Scanpix
Foto 2: Kasahstani tätoveeringuga naisjooksja Aasia mängudel. Foto autotr: EPA/Scanpix
Foto 3: USA lahtistel tennisemeistrivõitlustel kallistavad Novak Djokovic ja Juan Martin del Potro. Foto autor: Anthony Behar / Sipa USA / Scanpix
Foto 4: Embavad tätoveeritud profikorvpallurid New Orleans Pelicansi meeskonnast. Foto autor; USA Today Sports / Scanpix

pühapäev, september 16, 2018

Pullerits: Tartu rattamaraton - kuhu kadus mootorist ühtäkki jõud?

Algul sai tehtud kõik õigesti, vägagi õigesti. Tartu rattamaratoni stardist kohe vasakule serva, kus oli vabam ruum liikumiseks; silmanurgast nägin, kuidas sõitjate põhimass minust paremal üksteise seljas elas. Samas jälgisin enesetunnet: hoidsin pisut tagasi, et mitte üle panna. Püüdsin taktikaliselt sõita targalt: mitte rapsida, mitte tõmmelda, kasutada teisi tempotegija ja tuulemurdjana. 11. kilomeetri esimesel tõsisel tõusul, kus kallak on tipus 17%, nägin, et mehed on kõik tropis ja kiirus peaaegu maas – läksin seepele ainsana otse, sealt, kus läks vana rada, ja enne tippu keerasin paremale, ning tundus, et sain üles esiteks kergema vaevaga ja nihkusin ka ettepoole.

Ega edaspidigi halvasti läinud. Harimäe otsa sain grupi sabas, mis oli oluline, sest laskudes saab teiste tuules kiire hoo. Järgnenud pikal kruusateel pärast teist TPd lasin entusiastidel ees tööd rabada – elu on õpetanud, et ega keegi sulle pärast aitäh ütlema tule, kui end tempotegijana ohverdad. Enne parempööret raja esimesele pisutki tehnilisele lõigule nihkusin vasakult ettepoole, et seal, kus rada kitsaks läheb, olla soodsal positsioonil. Ühtlasi sai mu grupp seal, kus rada laskub diagonaalis mööda heinamaad kivisele metsavahelõigule, kätte eespool liikunud rohkem kui 50-pealise suure grupi. Juba eemalt oli näha, et kividega lõigu ette moodustus ummik. Võtsin vasakule, hüppasin ratta seljast maha ja sain ummikus ilmselt väga paljudest mööda, otse endise Eesti koondise jalgpalluri Marek Lemsalu selja taha. Innustasin veel teda, et andku minna, sest vasakpöörde järel läheb kruusal vastumäge alati tõmbamiseks.

Niisiis, nagu näete, tegin kõike targasti ja eeskujulikult. Ja samas vaimus ka jätkasin. Erinevalt paljudest oja ületust ma ei peljanud, sest teadsin eelmise pühapäeva avatud raja sõidust, et muda ja muid ohte seal pole. Taas kruusale jõudnuna kasutasin ära paari sõitjat, kes mind järgmisse eespool veerenud rivvi vedasid. Kõik näis minevat suurepäraselt. Tundsin end enesekindlalt, keegi ei pakkunud tempot, mis oleks käinud üle jõu. Mõtlesin juba, et siit võib tulla elu teine sõit, sest vaevalt suudan ma ületada paari aasta tagust aega alla kolme tunni. Ja hoogu andis veelgi see, kui kilomeeter enne keeramist Puka TPsse ühe lätlasega oma grupil lihtsalt eest ära sõitsime. Lihtsalt läksime ja teised kõik jäid

Vähe sellest. Puka TPs jäi lätlane minust maha. Nägin poolsada meetrit eespool suuremat gruppi ning asusin seda üksinda püüdma. Sest mõtlesin, et kui tolle grupi kätte saan, saan tagumistest kindlasti lõplikult lahti. Tegin roppu moodi tööd, sest rada ju kulgeb seal kergelt vastumäge ja vastutuult ka. Grupp tuli tasapisi muudkui lähemale. Umbes kilomeeter enne järsku tõusu saingi grupi saba kätte.

Aga aimasin, et võin tolle pingutuse eest lõivu maksta. Kuid kui ei riski, siis ei juhtu kindlasti midagi. Tõusu järsema osa suutsin ära kannatada, kuid laugel järeltõusul nägin, et esimesed hakkavad eest nihkuma. Seetõttu pidin järgnenud laskumisel tööd tegema ning all vasakkurvi, mis keerab Meegastemäe tõusule, uljalt võtma, ent sain grupi saba taas kätte.

Kuid seda vaid korraks. Tõusul sain aru, et olen oma organismi sedavõrd palju kurnanud, et mul pole lootustki grupiga kaasa minna. Ei hakanud punnimagi. Leppisin olukorraga ja jäin maha.

Ent oh imet! Kas tõusu lõpus rauges grupi jaks või tuli mul taas elu sisse, aga Meegastemäe tippu jõudes sain grupist taas kinni.

Paraku oli võidurõõm ajutine. Laskumise algfaasis tänu tõusu lõpus tehtud suurele pingutusele enam töötada ei jõudnud ning grupp veeres jälle eest. Taas jäin ihuüksi. Kolmemeheline abivägi saabus alles siis, kui talu õuelt algas üle heinamaa laskumine. Kahjuks olid kaks tagumist noist liiga ettevaatlikud, mistõttu pidin pidurdama, et neile mitte selga sõita, ja kui tõusu all üritasin neist paremalt mööduda, sattusin pehmele pinnasele, kus kiirus rauges – ja läinud nad olidki.

Õnneks saabus peagi tagant umbes seitsmeliikmeline grupp, enamik mehi sinises, sh ka Pelotoni mustas vormis Meelis Leidt, ning nendega sai töiselt kampa löödud. Kuna Leidti jätsin peagi selja taha, uskusin, et minek on endiselt korralik.

Aga tasapisi ilmnesid märgid, et tunne on petlik. Umbes 30 km enne lõppu, kui rada tõuseb laial metsasihil kahel mustal roopal tasapisi muudkui ülespoole, et siis tõusu lõpust mööda kruusakattega kitsast külavaheteed kiirelt laskuda, lasin ühel 15-20-meheliselt rivil end maha jätta. Siiski proovisin endale sisendada, et see võib olla ajutine raskus.

Tõsisem signaal, et miski pole korras, saabus seal, kus 40 km rada liitub paremalt pika maa rajaga. Pudenesin enne seda kolme mehe seltskonnast. Kasutasin tekkinud aega geeli võtmiseks ja joomiseks. Siis tuli tagant kümmekond meest ning võtsin nende sappa koha sisse. Ent tajusin, et seal pole kõige kergem olla. Maanteeäärse truubi väljavoolukohas olin neil veel kannul, aga pärast seda ei suutnud enam ühtäkki midagi teha. Killustikul ratas ei veerenud, tuul oli vastu ja jõud otsas. Kuidagimoodi pressisin end veevoolude uuristatud kivisest kruusatõusust üles, suutsin tagant tulnutega isegi kaasa minna, ent mõistsin, et raskustega. Niipalju end siiski motiveerisin, et pikale laskumisele Palu TPsse püsiksin neil sabas. Ometi veeresid ajutised kaaslased laskumisel eest.

Sain aru, et energia on otsas, paagid tühjad ja see sõit on sõidetud. Pärast Palu TPd võtsin sisse mugavustempo ning nägin, kuidas tagant tuli muudkui mehi ja mehi ja kuidas nad muudkui mööda sõitsid. Meelis Leidt veel koputas tosin kilomeetrit enne lõppu minust möödudes ergutavalt seljale, aga mul jäi üle talle vaid tunnistada, et sedakorda on minuga kõik. Andsin endale aru, et mul pole mõtet üritadagi nendega kaasa minna. Ehkki vahetevahel mõtlesin, et äkki on küsimus pelgalt selles, et olen alla andnud, ja et ehk aitab see, kui end lihtsalt rohkem kokku võtan ja tagant sunnin – aga ei olnud nii. Ei olnud energiat võtta.

Sellistes olukordades ei ole midagi teha, nagu kogenud sõitjad teavad. Tuleb lihtsalt võtta rahulikult, enda peale mitte vihastada, end mitte siunata, sest see, kui emotsionaalselt end ruineerima hakkad, teeb asja ainult hullemaks. Mõnes kergemas kohas siiski püüdsin möödujatega kaasa minna, aga sellest, mis seal salata, ei tulnud suurt midagi välja, v.a pikk kiire lõik pärast Hellenurme TP järgset tõusu, kus püsisin kolm kilomeetrit grupi kannul. Aga niipea kui tuli järsk tõus 6 km enne lõppu, pidin taas reaalsusele otsa vaatama – aurude pealt tõuse ikka ei ründa.

Nii võib öelda, et sõitsin viimased 25-30 km suuresti üksinda. Jõudsin üle lõpujoone ajaga 3:19.16, mis on vaid veidi üle minuti kiirem kui nädala eest avatud raja sõidul. Protokolli läks alles 664. koht (M50 vanuseklassis 53.). Ja nagu osavate näppudega mehed tuvastasid, siis kohad vaheajapunktides on kõnekad, mis rajal juhtus: Matul olin 495., Andes 504., Pukas 479. (mäletate, sõitsin grupil eest ära!), Astuveres 489., Palus 552. (mäletate, energia hakkas otsa saama umbes 30 km enne lõppu), Hellenurmes 610. ja  Elvas 664. Täpsemalt saate mu vaheaegu ja kiirusi näha ja analüüsida siin!

Nüüd siis suur küsimus, et mis oli nii suure äralangemise põhjus. Kindlasti mitte uued Mavicu rehvid, sest need veeresid ju kaks kolmandikku maast kenasti, ega ka mitte mingid muud tehnilised asjaolud. Oletan, et põhjus peitub suvel, eriti selle teisel poolel tegemata jäänud veidigi pikemates trennides. Nagu teate, sain juuli lõpus võistluskeelu, mis tulenes sellest, et arst keelas mul istmiku piirkonda tekkinud suure põletiku tõttu kaheks nädalaks rattaga sõitmise. (Siinkohal suur tänu dr Leho Ripsile, kes mu mureliku telefonikõne peale organiseeris mulle juba kahe tunni pärast vastuvõtu üldkirurgile, kes oli mind valmis läbi vaatama hoolimata sellest, et viibis puhkusel!) Kui seejärel uuesti sõitma hakkasin, tuli põletik nädala pärast tagasi. Taas mõningane paus, misjärel, nagu teate, piirdusid mu trennid 35-40-minutiliste otstega, sest kui kaua sa ikka vahetpidamata ühtejutti sadulast püsti vändata suudad. 35-40-minutiliste trennidega, ükskõik kui palju need püsti sõites ka jalgu tugevdavad, kolmetunniseks võistluseks siiski ei valmistu. Ongi kogu seletus.

Aga ei midagi hullu. Selline kogemus varem puuduski, nüüd on see ka siis olemas. Ja ei midagi hullu ka seepärast, et esimesed 55-60 km suutsin sõita igati konkurentsivõimeliselt ja aktiivselt. Hull oleks asi siis, kui kohe algusest peale oleks mootorist jõud ära kadunud. Aga ei kadunud ju.

Fotod 1-7 ja 9 ja 11 ja 12: Tartu rattamaratoni 64. kilomeeter. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/ScanpixFoto 8 ja 10: Priit Pullerits 25 km enne Tartu maratoni lõppu maanteetruubi väljavoolukoha lähedal. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

neljapäev, september 13, 2018

Pullerits: Meelehead rattapededele ja -jupijumalaile ehk minu rattail uued tükid

Minu Scotti maantee- ja Cube’i maastikuratas pole enam endised. Nad on saanud märgatava facelifti ja tuntava upgrade’i. Millest alustame?

Alustame Cube’ist, sest see on pühapäevase Tartu rattamaratoni tõttu aktuaalsem. Aasta otsa olin sellega sõitnud ilma kompuutrita. Nüüd ostsin kompuutri. Tartu A&T Spordi kaupluses nägin kaks nädalat tagasi Rait Pallot, mitmekordset Tartu nelikürituse võitjat, ja kurtsin, et näe, ei tea, kui kiiresti sõidan. Ta võttis klaaskapi võtme ja tegi seal väikse «inventuuri». Lõpuks valisime välja VDO juhtmeta kompuutri (fotol ülal vasakul), hind 39 eurot.

See oli ülihea kompuuter, nagu mõni päev hiljem Tartu Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluses selgus. Nimelt, isegi kui rattad all ei veerenud, tuli meetreid ja kilomeetreid muudkui juurde – kilometraaž kogunes iseenesest, kohapeal seistes. Hawaii eksperdid vaatasid ja imestasid. Keerasid kompuutri ühendustest lahti, panid siis alusele tagasi – ja ikka jätkasid meetrid muudkui tiksumist. Nad ei osanud kosta musta ega valget, vaid soovitasid müüja juurde tagasi minna.

Läksingi. Aga enam ei tahtnud kilomeetrid ise üldse lisanduda. Võlukompuuter lõpetas oma imelise töö ega ole seda seniajani enam teinud.

Kuid oli veel üks probleem. Kuigi spetsialistid timmisid kompuutri nii tööle, nagu igasugused rehvi- ja dokumentatsiooninäidud nõudsid, näitas kompuuter palju suuremat läbisõitu, kui tegelikult. 30 km peale tuli kolm ikka lisa. Küll lasin kompuutrit häälestada nii ja naa, aga ikka näitas mööda. Lõpuks läksin Peeter Dedovi juurde, kes võttis maamehelikult mõõdulindi, tõmbas selle põrandale ja sättis kompuutri selle järgi tööle. Enam pole kompuuter valetanud.

Täna, kolm päeva enne Tartu rattamaratoni, lasin A&T Spordis Cube’i rehvid välja vahetada. Eelmised olid üksjagu siledad. Need sobisid avatud raja sõiduks, ent vaevalt sobiks nüüd pühapäevaks, mille eel lubab ilmaprognoos terve laupäeva vihma. Lasin Jaano Verbul panna alla Mavicu Crossmax Pulse tubeless rehvid (fotol vasakul ja ülal paremal), mida ka Pallo oli kaks nädalat tagasi kiitnud. Ühe rehvi hind oli 55 eurot. Rehve kulus kaks. Loodetavasti saab tänu neile olema rattamaratonil kurvides kindlam tunne.

Tegelikult algas mul rataste tuunimine juba augustikuus, kui lasin Kodanik Männikul (nii teda tuntakse) paigaldada Hawaii Expressis oma Scottile uue sadula. Seni olin sõitnud Marco Pantani kollase piraadisadulaga, ent see, nagu teada, võis viia suvel võistluskeelu saamiseni.

Üllataval kombel ilmnes, et Eesti ratturite seas kõige vähem räägitud probleem on jalgevahe ja tagumiku probleem. Kui aga sellest juttu teha, tuli välja, et teema on enamikule tuttav. Kuulsin, et ka mitmed Eesti tippratturid, kelle nimesid ei hakka siinkohal mainima, sest pole neilt isiklikult juttude tõele vastavusele kinnitust küsinud, on sadulaga hädas olnud. Üks ema avaldas, et tema Eesti paremikku kuuluv poeg oli jalgevahe piirkonnaga koguni kaks kuud kimpus ja nii kapitaalselt, et isegi pissida oli põrgulikult valus.

Lasin Kodanik Männikul paigaldada Scottile Selle Italia X-LR piluga sadula (fotol ülal paremal). See maksis, kui õigesti mäletan, umbes 150 eurot. Kaupluse juhataja väitis, et seda tüüpi sadulaga on kõik oma probleemist lahti saanud.

Igaks juhuks, nagu teate, sõitsin ikkagi nädalaid sadulast püsti, et ei tekiks retsidiive. Kuid kogu keha jõuga pedaalidele surudes hakkas kuskil esimese hammasratta piirkonnas süvenema kõrin, mis muutus ajapikku lausa permanentseks. Arvasin, et äkki käib käiguvahetaja kuskil millegi vastu. Aga kui Hawaii mehaanikud müra üle kuulasid, oli neil paugupealt selge, et tõenäoliselt on viga keskjooksus. Nad keerasid selle lahti – ja oligi. Paraku jäi tol korral kaupluse sulgemiseni viis minutit, nii et pidin järgmisel päeval tagasi tulema. Hea oligi: vähemalt sain trennisõidu tol õhtul ära teha, olgugi kõrina saatel.

Aga mul on eriline ratas, mitte tavaline. Nagu selgus, polnud mu Scottile sobivat keskjooksu kaupluses olemas ega olnud seda ka Tallinnas. Kuid Kodanik Männik ei ole seniajani mind hätta jätnud. Kevadel tegi ta imet, kui parandas ära mu Scotti tagumise käiguvahetaja. Ka nüüd «võlus» ta õigete mõõtudega keskjooksu (fotol ülal vasakul) kuskilt välja.

Ent uut keskjooksu paigaldades avastas, et esimene käiguvahetaja (fotol paremal) on kinnitusest lahti ja vähe sellest – kinnitusel on keere maas. Nii sai ta tööd juurde. Ja minu ratas uue esimese käiguvahetaja. Kogu keskjooksu ja käiguvahetaja kupatus koos tööga läks maksma ümmargused sada eurot.

Nii palju ei olegi ma oma rattaid nii lühikese ajaga upgrade’inud ja faceliftinud. Aga teie?
*
Ja muide, minu video Tartu rattamaratoni avatud raja sõidust on jõudnud ka Postimehe veebi! Kes ei ole seda veel näinud, siis kokkuvõtet raja esimese poole põnevamatest kohtadest saab näha siin ja teise poole intrigeerivamatest kohtadest siin!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

teisipäev, september 11, 2018

Pullerits: Kas vihmasajud teevad Tartu rattamaratoni ohtlikuks?

Kuulsin usaldusväärselt allikalt, et pühapäevasel avatud raja sõidul oli üks mees kurikuulsal Harimäelt laskumisel sealses teises, pikas parempoolses kurvis teelt välja sõitnud ja ootas kiirabi. Allikas oletas, et tegemist võis olla rangluumurruga.

Panin kokku ka pühapäevase sõidu teise poole video, alates kiirest Meegastemäe laskumisest. Sel videol näete, milline on olukord raja tehnilisematel lõikudel metsa all ning kui palju vett on ojade ja kraavide ületuse kohtades. Seal näete, kuidas sõidan 14 km enne lõppu Otepää rattaklubi kahe noormehe taga. Nad läksid ühel hetkel veidi ülemeelikuks, muutusid hooletuks ning lugu lõppes sellega, et "sarved" läksid kokku ja üks noormees lõpetas teeäärses võsas. Hea, et vastu puud ei põrutanud.

Pühapäeval saab ilmselt olema teistsugune sõit, kui seda on videos näha. Prognoos lubab vihmast ilma, sh päev enne võistlust laupäeval. Pühapäeval pidavat sadu olema vähem, aga karta võib, et metsaalused on märjad ning enam ei saa seal nii suure hoo ja mõnuga kihutada, nagu möödunud pühapäeval.

Kes soovib näha pühapäevase avatud raja sõidu esimest poolt, siis sellest saab lühiülevaate siit.

Foto 1: Kas tunnete Eesti rattureid? Kes on need mehed pildil, kes võitsid pühapäevase teatemaratoni? Foto autor: Mari Luud / Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Tartu rattamaratoni teatevõistluse paremad meeskonnad autasustamisel Foto autor: Mari Luud / Klubi Tartu Maraton

pühapäev, september 09, 2018

Pullerits: Kuidas Tartu rattamaratoni avatud raja treeningsõit nii kiireks läks?

Ma ei tea tänastest jooksudest Tallinnas suurt midagi ega tahagi teada, sest eilne telepilt sealt oli kohutav: rajal igasugused inimesed, kes tegelikult vaid kujutasid ette, et jooksevad. Seevastu tänasel Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul ja rattamaratonil olid peaasjalikult vaid tegijad koos: Caspar Austa, Alges Maasikmets, Allan Oras, Viljar Kannimäe, Sten-Erik Ottender, Mihkel Kannimäe, Rait Pallo, Peeter Tarvis...

Ja sõit oli kiire. Oras ütles finišis, et sõitis ikka tõsiselt ja hooga - aeg 2:52! Ja seda treeningsõidul! Viljar Kannimäe, kes sõitis teatemaratonil oma meeskonna avavahetust, oli sõitnud kogu raja läbi veelgi kiiremini - 2:47ga!

Ise võtsin rahulikult. Art Soonets alias Lobamokk, sõidukaaslane, oli saabunud eile Barcelona ja Riia kaudu fotoagentuuride messilt Hispaaniast ega olnud arusaadavail põhjusil teravaimas vormis. Kevo Jürmann, teine sõidukaaslane, ei hakanud ka minu nägemuse järgi naba paigast sikutama. Nii läksime esimesed 30 km teatemaratoni esimese vahetusalani mõõdukalt ja vaikseltki, vaatasime ümbrust, vahetasime repliike ja nautisime ilma. Seejärel hakkas tagantpoolt teisi sõidumehi tulema ning läksin mõnega kaasa. Kui nood läksid liiga kiiresti, lasin neil minna ja liitusin järgmistega - ei kiiret kusagile! Nii kulus mul 89 km läbimiseks sedapuhku 3:20.23.

Siin on videos lühikokkuvõte raja esimesest poolest kuni Meegastemäeni. Saate üksikasjalise ülevaate raja olukorrast. Näete, kui palju vett on mullu umbes 30. km-l rajale lisatud ojas, kui sile või raputav on Matu TP eelne ja maanteeäärne põllulõik jms. Loomulikult, järgmiseks pühapäevaks võib pilt olla hoopis teine, aga igatahes on tänane seis ausalt dokumenteeritud. Vaadake, kas jäite ka äkki minu video ette! Teise osa avaldan uue nädala algul.

Foto 1: Tartu rattamaratoni avatud raja sõidu start. Foto autor: Mari Luud, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: See oja ületuse koht umbes 25 km enne Tartu rattamaratoni lõppu oli täna täiesti kuiv. Foto mulluselt Tartu rattamaratonilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

reede, september 07, 2018

Pullerits: Kuidas ma Magnus Kirdi tõsiselt ette võtsin?

LÕPPU LISATUD LINK MAGNUS KIRDI SUURE INTERVJUU JUURDE!
See oli juba juulikuu esimeses pooles, südasuvel, kui helistasin Magnus Kirdile. Ta oli selleks ajaks parandanud Eesti odaviske rekordit kahel korral ning kolmas kord, 90 meetri piiri ründav 89.75, oli, nagu tagantjärele selgus, vaid kahe päeva kaugusel tulevikus. Oli ilmne, et Kirdi tulemused ei olnud üksikud sähvatused, nagu kolm aastat tagasi visatud 86.65, vaid et siit on tulemas midagi suurt ja tõsisemat.

Tahtsin pidada Kirdiga maha tõsised jutuajamised.

Siis läksid aga asjalood pingeliseks. Pärast Teemantliiga etapi võitu Rabatis Eesti rekordiga sai Kirdist Berliini EMi üks vaieldamatuid favoriite. Ja arvata võib, et igasugused ajakirjanikud soovisid tema jutule. Nii palus Kirt ka mind, et lükkaksime pikema vestluse veidi edasi, selleks ajaks, kui EM ja hooaja tähtsamad võistlused saavad läbi.

Arusaadav, teeme nii, jäin temaga nõusse. Ega mul ju muud valikut olnudki.

EMil võitis Kirt mäletatavasti pronksi. Aga teada oli, et peagi järgneb Teemantliiga finaal Zürichis (fotol paremal). Küsisin talt, kas seejärel tekib tal vabamat aega.

Kaks päeva tagasi saimegi Tallinnas kokku. Kirt saabus kohtumispaika oma tuttuue Audi valge maasturiga. Kätlesime tervituseks, ütlesin oma nime, kes ma olen, sest me polnud varem silmast silma kohtunud, millele ta vastas, et teab mind küll. (Huvitav, kust?!) Tegin ettepaneku, et teen talle veidi välja, millega ta pärast mõningast veenmist nõusse jäi. Ta ütles, et oli just äsja hommikueinet söönud.

Olin korralikult valmistunud, nagu alati. Lugesin odaviskest parema arusaama tekitamiseks veel kord läbi oma kahe aasta taguse intervjuu tollase Eesti parima odamehe Risto Mätasega. Too oli niisugune intervjuu, et isegi inimesed, kes ei tea ega hooli spordist, rääkimata odaviskest, olid vaimustatud, sest said esimest korda täpsemalt aru, kui keeruline võib olla mingi pealtnäha lihtne spordiala ning mis toimub suurtel areenidel tegelikult – ja millest isegi kogenud spordihuvilised enamasti aru ei saa. Olin põhjalikult läbi mõelnud, millest Kirdiga alustada, kuidas jätkata, vaaginud üksikasjalikult läbi liikumised ühelt teemalt teisele, mänginud peas läbi erinevad variandid, mis moodi küsimusi fokuseerida jne. Lõppeks on Kirt omal alal ikkagi proff ja võis olla kindel, et ta eeldab professionaalsust ka sellelt, kellega ta kokku saab – olgu pealegi tolle teise oskused odaviskes sisuliselt olematud. Aga ega me läinudki võidu oda viskama.

Kirdil oli väga konkreetne põhjus, miks ta ei tahtnud minuga juulikuus ega ka augusti algul rääkida. Ta selgitas:

«Kõige suurem läbipõlemise oht mu karjääris oli enne tänavust EMi Berliinis. Hooaja seniste tulemuste pealt oodati mult kõrget tulemust ja taheti teha intervjuusid. Aga mulle ei meeldi midagi rääkida enne, kui ei ole seda näidanud. Seepärast ei räägigi ma oma eesmärkidest. Enne Berliini oli vaja, et ma ei mõtleks liialt võistlustele.»

Kas sellepärast, et muidu paneb endale liigsed pinged peale, küsisin.

«Mäletan juba lapsepõlvest, et mu isa oli täpselt samasugune: ka tema ei kelkinud enne sõnadega, kui ei olnud tegusid. Eks ajakirjandusele muidugi meeldiks, kui ma ütleks igasuguseid asju välja, aga las eesmärgid olla minus sees ja las ma räägin neist siis, kui olen need täitnud.»

Aga üleeile keskpäeval rääkisime pikalt. Ligi poolteist tundi. Usun, et see kujunes üheks sisukamaks vestluseks, mille olen spordi teemal viimasel kahel aastal kellegagi pidanud. Lõpuks, kui vestlus läbi, siis igaks juhuks küsisin, kas mul kui odaviskes diletandil olid ikka normaalsed küsimused. Kirt vastas sekunditki vaagimata:

«Jaa, väga normaalsed.»

Kui eile õhtuks meie vestluse ka teistele loetavaks vormistasin, soovisin Kirti tema panuse eest tänada ja saatsin talle sõnumi: «Kokkuvõttes sai vähemalt minu vaatevinklist asi, millega julgen rahule jääda. Aitäh suure vastutuleku ja abi eest!» Millele ta vastas: «Aitäh Sulle!»

Meie sisukas vestlus ilmub homme Arteri kaaneloona. Kahtlemata on see innustav lugemine, millega iga vähegi spordimees saab oma nädalavahetusele õige hoo sisse lükata, et olla pühapäeval Tartu rattamaratoni avatud rajal löögijõuline. Seal ei tule niisama veeremine – panna on vaja!

Foto 1: Magnus Kirt selle nädala kolmapäeval Tallinnas Lükati suusasillal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Magnus Kirt selle nädala kolmapäeval Tallinnas rippredelil ronimas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Magnus Kirt võistlemas Teemantliiga finaalis Zürichis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Berliini EMi odaviske medalimehed (vasakult) Andres Hofmann, Thomas Röhler (mõl Saksamaa) ja Magnus Kirt. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 5: Magnus Kirt Berliini EMil autasustamisel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Magnus Kirt selle nädala kolmapäeval Tallinnas venitusharjutust tegemas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

teisipäev, september 04, 2018

Pullerits: Kes oli tegelikult NSV Liidu parim raketilaskja? (Ja mis on sel seost Eesti ja spordiga?)

Ajad on ärevad ja järjest ärevamaks lähevad. Euroopas mitte ainult ei puudu üksmeel, vaid olukord on plahvatusohtlik, mida näitavad parem- ja vasakpoolsete tänavalahingud Saksamaal Chemnitzis, endises Karl-Marx-Stadtis, millel, nagu kirjutab Postimees, pole lõppu näha ja välistatud pole ka uued kokkupõrked. Sellises pingelises olukorras tasub kõigile võimalikele vaenlastele meelde tuletada, kes on kes, ning kraamida välja vanad oskused ja kogemused, et need rooste ei läheks. Saabumas on spordimeeste tund. Siinkohal tuletan ka meelde, et kui New Yorgis Columbia ülikoolis, kus õppisin aastal 1990, läks 1968. aastal mäsuks, olid just ülikooli spordimehed need, kes astusid välja korra kaitseks ning seisid vastu mustadele, vasakpoolsetele ja liberaalidele, kes asusid kõigutama ühiskonna stabiilsust. (Sellest kirjutas hiljuti pikalt ajakiri Vanity Fair, mis uue naispeatoimetaja juhtimisel on kaotanud selle hoo, põnevuse ja jõu, mis tal oli eelmise peatoimetaja, Graydon Carteri ajal. Kahju...)

Uurisin oma arhiivi. Ja endalegi üllatuseks leidsin sealt 1986. aasta 12. aprilli Nõukogude armee ajalehe Zaštšitnik Rodinõ (neile, kel hariduses lüngad, teadmiseks, et see tähendab Kodumaa Kaitsja), kus esiküljel, päise kõrval, olid esile toodud talvise lahinguõppeperioodi parimad (vasakpoolsel fotol ülal paremal ja suurendatult all parempoolsel fotol). Ja seal seisab artelleristide seas esimesena seersant P. Pullerite nimi. Jah, perekonnanime lõpus on üks täht valesti, mida ei maksa ületähtsustada, sest vene keele kirjapildis on s ja e väga sarnased (c ja e) ning teiseks on mu nimi niigi venelastele hirmus keeruline. Kui õigesti mäletan, ei suutnud Nõukogude armees keegi pelgalt kuulmise järgi seda kirjutada nii, et ta poleks teinud vähemalt kolme-nelja viga; tavaline oli viis viga.

Veidi rohkem kui kuu aega pärast ajalehes saadud kiitust tulin Nõukogude armeest tulema. Enne pidin allkirjastama mingi paberi, et viis aastat ei tohi kas suud paotada või välismaale minna - ei ma seda mäleta, mis viie aasta piirang see oli, sest kes sellesse väga süüvida viitsis. Too oli aeg, kus ükski vabaduse kiir nagunii ei paistnud ja lootust kuhugi kaugemale pääseda samuti mitte. Takkapihta on praeguseks nood viis keeluaastat ammu möödas.

Kuid ega see, et kusagile sai omal ajal alla kirjutatud, tähenda, et seda nüüd mäletama peab, seda enam, et nii riik kui riigikord on muutunud. Aga väljaõppe sai Nõukogude armees hea ja põhjaliku. Mäletan, kuidas tol talvise lahinguperioodi lõpul saabusid Leningradist tähtsad kontrollid, kes tulid vaatama, mida me oma raketiseadeldise peal üldse teha oskame, ja küsisid mult mingi hirmus kavala, spetsiifilise ja nipiga küsimuse. Teadsin selle vastust, sest ajaviiteks võis mõnikord ka raketiseadeldise õpikut lugeda. Ja tulistasin vastuse - otse kümnesse. Oleks te näinud, kuidas juures viibinud väeosa komandöri nägu selle peale särama lõi. Varem oli ta veidi šovinistlikult suhtunud minusse kui eestlasse kerge üleolekuga, nimetades kord õppuse järel mu ettekannet, mille taipasin ainsa seersandina talle esitada ja mille eest tal polnud muud pääsu kui mind kiita, pisut põlglikult jaapanikeelseks, aga nüüd, Leningradi tähtsate ninade ees kuulutas: "Mida ma teile ütlesin - ta on meil samõi tolkovõi seržant!" (Jälle neile, kes vaenlase keelt ei tunne: kõige taibukam seersant.)

Huvitav, kas tuleb tema antud hinnangut kunagi ka tõelises lahinguolukorras tõestada?

Fotod 1 ja 4: Priit Pullerits 1985. aasta suvel Nõukogude armee raketivägedes Põhjapolaarjoone taga Alakurttis. Fotod: Priit Pulleritsu erakogu. HOIATUS! Fotode kas või osaline avaldamine mujal ilma Priit Pulleritsu kirjaliku loata keelatud. Ühe foto mujal ühekordse avaldamise hind algab 5000 eurost.
Fotod 2 ja 3: Ajalehe Zaštšitnik Rodinõ esikülg 1986. aasta 12. aprillil.

pühapäev, september 02, 2018

Pullerits: Tähtis pole see, mis võisteldes seljas, tähtis on pilk ja silmavaade!

Aitäh eelmise sissekande järel kõigile sõnavõtnuile sisuka arutelu eest! Kõvasti üle saja kommentaari on väga eeskujulik tulemus - hea töö, mehed (!). Saime sihiku taas paika ja fookuse klaariks. Aga enne kui edasi minna, võiks mõnikord ka tagasi minna. Vaadake hoolega alltoodud fotosid, mis pärinevad 1975. aasta 20. juuni Spordilehest.

Ülemisel vasakpoolsel pildil, mis on siin all suurendatult välja toodud, näete Valkla pioneerilaagri spordipäeval jooksmas võidu kahte poissi, kellest üks on kaheksa- ja teine üheksa-aastane. Kas tunnete nad ära? Kindlasti on tähelepanuväärne see, et parempoolne poiss ei ole teksajakkigi seljast võtnud - sest ega riietus ole tähtis, tähtis on sportlik keskendumine ja võitlusvalmidus.

Lisaks veel üks vana protokoll 1983. aasta Postimehest. Vaadake paremat veergu, sealt peaks otsa vaatama vähemalt kaks teile tuntud nime. Lisaks nii palju, et tegemist ei olnud staadioni-, vaid krossijooksuga.
Tõsi, mõnikord piisas sisetingimustes võiduks ka üsna tagasihoidlikust tulemusest - vt all paremas veerus ülal 800 meetri jooksu võitja (õppisin siis 11. klassis):
Aga siin on Spordilehest huvitav lugu, kus mind kiidetakse koos paari teisega (vt sissejuhatus!) Tartu noorte kergejõustiku madalseisust välja toomises - vaadake all, kes võitis Kalevi Eesti noortemeistrivõistlustel 600 meetri jooksu! Kui nüüd räägitakse nagu ilmaimest, kui mõni jooksja tuleb võitjaks kaotatud naelikuga, siis täpselt see juhtus minuga ka tol võistlusel: kaotasin naeliku poolel võistlusmaal ning jooksin lõpuni villase pika valge juantorenaliku põlvikuga, mille vanaema oli mulle kudunud ja mida tollal kandsin.

kolmapäev, august 29, 2018

Pullerits: Mis tähtsus on sportlase homoseksualismil?

Kaks päeva enne seda, kui olin avaldanud absoluutse hittloo nüüdsest täiesti mittelahedast põlvkonnast, millega suutnuks lugejate arvult ühe kogenud lehetoimetaja hinnangul konkureerida vaid mõne verinoore beibe kirjutis, kuidas ta annab oma emaka kahetoalise korteri eest rendile, püstitas Joosep Susi laupäevase Postimehe spordirubriigis küsimuse, kellele kuulub sportlase keha kui kunstiteos.

Seal oli mitmeid vastu vaidlema ärgitavaid kohti, nagu näiteks tsitaat endiselt võrkpallurilt Anna-Liisa Sutilt (fotol vasakul): «14–18aastased tüdrukud on väga-väga tundlikud kaalu teema osas. Meid reastati ka järjest kaalu peale ja öeldi, et sina pead maha võtma ja sina pead maha võtma ja sul on sealt natuke üle.» Sellest rääkis Sutt mõistagi hukkamõistval toonil. Mille peale ei saanud ma kuidagi alla suruda mõtet, et mis lumehelbesportlase jutt nüüd see on. Loomulikult, kui sa tahad korralikul tasemel trenni teha ja võistelda, pead jälgima toitumist ja kehakaalu, sest kui sul on 60 kilo asemel 75 kilo, siis esiteks hüppad sa võrgu kohale palju madalamale ning teiseks suureneb vigastuste oht, sest maandudes põrutab 75 kilo kahtlemata rohkem kui 60 kilo. Ja heita treenerile ette, kui ta ütleb, et tuleb alla võtta, näitab antud juhul seda, et esiteks on sportlane lasknud end käest ning teiseks, et temas pole tegelikult sportlase ainest, kui ta niisuguse asja peale solvub. Mis järgmiseks? Kas järgmiseks jookseme kitule, et näe, vastik ülemus vaatas me töötulemusi ja ütles, kes peab paremini tööd tegema? Või ma tulen siia pisaraid valama ja solvumist näitama, et näete, Vahur Teppan vaatas mu suusasõite ja ütles, et pean hakkama aeglasemalt harjutama, et kihutan liiga palju?

Susi loo lõpp läks aga eriti kummaliseks. Ta pani kirja kaks punkti, mida ta nimetas tabudeks, «millega spordilembesed inimesed peavad edu saavutamise puhul juba lapsest saati kokku puutuma». Neist teine oli noorsportlaste ahistamine ja väärkohtlemine, millega olen päri, et sellised teod on lubamatud. Aga kas nende sooritajad lüüakse alati risti? Las ma olen enesekriitiline: kas ma ise olen ühe endise kuulsa sportlaste väidetava ahistaja nime, mida tean juba kümmekond aastat või enamgi, avalikkuse ette toonud? Ei ole. Miks ei ole? Sest mul pole vettpidavaid tõendeid, kuna naised, kes mulle sellest rääkisid, tegid seda üksnes tingimusel, et ma nende nimesid mängu ei tooks ja asja suure kella külge ei paneks. Niisiis, see on nende otsus, et omaaegseid valusaid kogemusi enda teada hoida, ja pole minu asi veenda neid süüdistustega lagedale tulema (mille tõestamiseks neil vaevalt et endalgi mingit tõendusmaterjali leidub), sest ma ei ole ju uurimisorgan. Seesuguste asjade avaldamine ja mitteavaldamine on iga kannatanu enda otsus. Liiati, see, mida me Eestis kõige vähem vajame, on ameerikalikult arulage ja soppa loopiv MeToo kampaania, kus piisab kellelgi ainult kisada, et näe, keegi kunagi ahistas, ja ilma, et too süüdistus saaks mingigi tõenduse, on teise inimese elu hävitatud. Aga võib-olla oli see väidetava kannataja alatu kättemaks? Sest kahe inimese suhtes, kus kolmandaid pole tunnistajaks, on väga raske kohtumõistjaks hakata – mis on, muide, ka põhjus, miks Eesti valge ajakirjandus ei kirjuta lahkuminekute puhul suhete klaarimisest, sest võta seal kinni, kes on tegelik süüdlane ja kes tegelik kannatanu.

Aga kummastavalt kõlas Susi loo teine nn tabuteema. Ta kirjutas: «Tippsportlane ideaalkehana on heteroseksuaalne. (Nõus! – P.P.) Maskuliinses ruumis on mitte heteroseksuaalsetel sportlastel harukordselt keeruline, iseäranis meestel. Kujutan ette, et mõne aasta pärast näeme esimest juhtumit, kui näiteks naiste jalgpallikoondislane avalikult teatab, et on homoseksuaalne. See oleks normaalne ja vajalik.»

Mis mõttes on mõne sportlase homoseksuaalsusest kuulutamine vajalik? Mis see sporti puutub? Mis tähtsus sel on, kas sportlane on nii- või naasugune? Tema ainus väärtus ja peamine kvaliteet seisneb tulemuse tegemises, vastaste alistamises ning medali võitmises. See, kas ta on omasooihar või mitte, on sama vähe tähtis kui see, kas Tanel Kangert annab Eesti Laulu konkursi hääletusel hääle Ivo Linnale või Liis Lemsalule. Kinnituseks, et seksuaalne orientatsioon pole oluline, on näiteks kaks 800 meetri jooksjat, ameeriklane Nick Symmonds (fotol ülal vasakul punases võistlusvormis) ja lõunaaafriklane Caster Semenya (fotol all paremal valges särgis). Keegi ei ole teinud numbrit sellest, et Symmonds on homo ja Semenya abiellus naisega. (Tehkem vahet: Semenya puhul on probleemiks tema enda tegelik sugu, mitte see, kas ta abiellus naise või mehega.) Teame maailma spordis teisigi homosid, alates tennisistidest Billie Jean Kingist ja Martina Navratilovast kuni vettehüppaga Greg Louganiseni, aga mida me ei tea, on see, et nende homoks olemine on kuidagi nende sportlike tulemustega seotud ja et see on spordiareenil üldse tähtis. (Nojah, HIV-positiivse Louganise puhul siiski pisut oli: mäletate, ta sai hoolaual verise trauma ja veri valgus basseini ning tekkis mure, kas ta võis niiviisi teisi sportlasi nakatada; kuid siin on küsimus tema HIV-positiivsuses, mis, jah, oli seotud tema homoseksuaalse praktikaga, mitte homoseksualismis kui sellises.)

Seega, kainelt mõeldes on võimatu leida tugevat argumenti, miks peaks spordis kellegi homoseksualismist tegema tähtsa asja, nagu tahab seda Susi. Või on siin asi selles – mõeldes, kuidas igasugused vähemused teinekord käituvad –, et kui teatad avalikult, et oled homo, ja siis jääd koondisest välja, on sul hea, mugav ja lihtne võtta ohvripositsioon ning hakata taguma trummi, et sind tõrjutakse ja diskrimineeritakse ja jäeti koondise ukse taha seetõttu, et oled homo?

Jah, järele mõeldes on see tõesti ainus käik, millega end homoseksuaalina avalikustanud sportlane saab homoseksualismist teha spordis kõneka argumendi. Paraku oleks selline käitumine üdini ebasportlik. 

Foto 1: Naiste rannavõrkpallis on napid rõivad kohustuslikud. Foto autor: imago / Beautiful Sports / Scanpix
Foto 2: Anna-Liisa Sutt koos Brasiilia võrkpallitreeneri Bryan Romano Faraniga viis aastat tagasi Pärnus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ameeriklannad tähistavad võitu rannavõrkpalliturniiril Moskvas. Foto autor: Sputnik/Scanpix
Foto 4: Blogi heteroseksuaalsed lugejad ja kommenteerijad on valmis kandma vene popartisti Njušat kätel, nagu teevad seda noormehed kontserdil Moskvas. Foto autor: Sputnik/Scanpix 
Foto 5: Ameeriklane Nick Symmonds (keskel punases võistlusvormis) võidab Londoni olümpial 800 meetri eeljooksu ajaga 1.45,91. Venelane Juri Boržakovski (vasakul teiseks tulnud Kanada esindaja Geoffrey Harrise taga) jääb viiendaks, aga pääseb tänu ajale 1.46,29 siiski järgmisse ringi, poolfinaali, mis jääb hoolimata seal joostud hooaja tippmargist 1.45,09 Londonis tema laeks. Londoni olümpia 800 meetri eeljooksudes saavad neli meest kehvema aja, kui on Priit Pulleritsu 800 meetri rekord 1.55,9. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Lõunaaafriklane Caster Semenya (800 meetri isiklik rekord 1.54,25) Teemantliiga etapil Monacos. Foto autor: Reuters/Scanpix

esmaspäev, august 27, 2018

Pullerits: Minu geniaalne ettepanek, kuidas Eesti tippsporti raha juurde tuua!

Mehed, mul on idee ja ettepanek, kuidas lahendada Eesti andekate tippspordihakatiste edasise sporditee rahastamise küsimus! Ja see on lausa nii hea ja kaasav idee/ettepanek, et ka teie saate selle elluviimiseks oma panuse anda.

Kust tuleb selliste rahastamisküsimuste lahendamiseks eeskuju võtta? Ikka sealt, kus sedasorti küsimusi on pikka aega lahendatud, ja edukalt, kasudega. Seega: tuleb vaadata uue majanduse ettevõtete rahastamise skeeme. Seda enam, et tippspordihakatised on väga sarnased uue majanduse ettevõtetega: mõlemas nähakse potentsiaali, aga nad mõlemad vajavad potentsiaali rakendamiseks investeeringut. Mõistate?

Kui ei, siis kiirkursus teile. Ütleme, et teil on idee, kuidas mingi uue majanduse alla liigituva ettevõtmisega raha teenida (kuigi on äärmiselt ebatõenäoline, et teil see idee on – aga kujutleda võib ju kõike). Kuid oh häda: teil on vaja ettevõtte käivitamiseks ja laiendamiseks suuri summasid. Pank teile laenu ei anna, sest teil pole midagi ette näidata. Siis pöördutegi erainvestorite ja riskikapitalistide poole. Teete neile uhke esitluse sellest, mis on teie idee, kuidas see on unikaalne, mis moodi see inimestele korda läheb ja kuidas see hakkab raha teenima. Kindlasti mitte kõik investorid ei nooguta teile entusiastlikult kaasa, aga tavaliselt leidub ikka mõni, kes leiab, et te ideel paistab jumet, ning on valmis teile mingi summa andma. Ja kui selle summaga õnnestub teil tõepoolest ettevõte käima lükata ning mingeidki positiivseid arengumärke tekitada, võite teha järgmise investorite leidmise raundi. Siis on loota, et neid, kes on nõus teile raha andma – ja andma esialgsest juba tunduvalt suuremaid summasid –, ilmub juba märkimisväärselt rohkem. Ja nende abil saate oma ettevõtet veelgi suuremaks kasvatada.

Täpselt sama võiks teha spordis. Kujutame ette 17-aastast andekat noorsportlast, kes seisab peagi valiku ees: kas minna ülikooli ja teha tippspordipüüdlustega lõpparve või jätkata siiski maailma tippu pürgimist. Enamik valiks edasi õppimise, sest pole raha, mis aitaks tippsporti edasi teha. Kuid siin tulebki neile appi minu idee ja ettepanek.

Niisiis võiks noor andekas sportlane panna kokku 5-10-minutilise esitluse, nagu panevad kokku uues majanduses rahastuse taotlejad. Seal näitab noorsportlane ära oma senise sportliku arengu: kui palju on treeninud, mis tulemusi on saavutanud, millised on maailmas tema tugevamate konkurentide tulemused, milline on arenguvaru, millisest potentsiaalist räägivad tema füsioloogilised näitajad (maksimaalne hapniku tarbimise võime, maksimaalne kiirus, pulsisagedused jms), millise hinnangu on andnud tema võimekusele treenerid, arstid jne, jne.

Võimalikud investorid siis kuulavad ja mõtlevad. Kujutame ette, et kaks-kolm neist leiavad, et noormehes on ainest, ning otsustavad temasse panustada igaüks näiteks 5000, 10 000 või 20 000 eurot. Selle summa eest saavad nad sportlases kokkulepitud osaluse – täpselt samamoodi, nagu riskikapitalistid saavad oma panuse järgi osaluse uue majanduse ettevõttes. Ehk teisisõnu: kui sportlane võidab tulevikus auhinnaraha, siis vastavalt investeeringu suurusele läheb protsent võidetud rahast investoritele. Näiteks 5% 5000 euro panustajale, 10% 10 000 euro ja 20% 20 000 euro panustajale.

Küsite, et mis juhtub siis, kui sportlane saab vigastada või lõpetab muul põhjusel oma pürgimused. Sel juhul, kahju küll, on investorid oma rahast ilma (kui nende leping sportlasega ei sätesta kuidagi teisiti). Aga täpselt samamoodi jäävad riskikapitalistid oma rahast ilma, kui uue majanduse ettevõttest, kuhu nad on raha paigutanud, asja ei saa. Iga investeeringuga kaasneb ju risk.

Loomulikult on siit põhjust kõvasti edasi mõelda. Näiteks kas mingist hetkest, kui sportlane on talle antud 5000 või 10 000 eurot ja teatud kokkuleppelise kasumi investorile tagasi teeninud, saab ta kohustustest investori ees priiks või jääbki investor sportlase karjääri lõpuni tema osanikuks (kaasomanikuks). Sportlane võib jällegi hakata kurtma, et liiga suur osa preemiast läheb teistele ning talle jääb vähe järele, ent sel juhul tasuks tal siiski meeles pidada, kes need üldse olid, kes riskisid ja panid oma raha mängu, et anda talle üldse võimalus tulevikus võiduraha teenima hakata.

Kindlasti tekib niisuguseid küsimusi ja poleemilisi aspekte veel mitmeid, kuid minu meelest on siin kõige tähtsam mitte takerduda tulevikuprobleemidesse, vaid selle asemel mu idee/ettepanek kiiresti ellu lükata. Probleemidega, mis hiljem kerkivad, tasub tegeleda nende tekkimise järjekorras. Seni kui nende üle ehteestlaslikult vaidlema hakata, jõuame kaotada mitmeid andekaid sportlasi, kes kaovad areenilt, sest Pulleritsu ettepanek ja idee Eesti tippspordi rahastamiseks takerdus aastateks teoreetilisse tähenärimisse ja nääklustesse. Sellest oleks kahju.

Foto 1: Lugejate soovil pilt pealtvaatajatest Venemaa jalgpalli meistrivõistlustel. Foto autor: Sputnik / Scanpix
Foto 2: Lugejatele: Grid Girls Moto GP etapil Austrias. Foto autor: imago / Eibner Europa / Scanpix