Pullerits: Totaalne ämber ehk kogu karm tõde Eesti kergejõustikuliidu õiguslikult vildakast ja puudulikust tegevusest

Meie õigusriigiga on asjad sandisti, kui igaüks, ka see, kel puudub vastav pädevus ja seaduslik õigus, võib hakata õigust mõistma – ja vähe sellest, õigust mõistes ka õigust väänama või ignoreerima. Paraku lähevad sellised asjad liiga kergelt läbi, sest vähe on neid, kes vaevuks isehakanud õigusemõistjaid kontrollima ja esitama kriitilisi küsimusi. Ajakirjandus võiks siin olla üks, kes seda rolli täidab, kuid kahjuks sööb teatud osa ajakirjandusest mõnikord isehakanud õigusmõistjailt peost, ja mis veelgi hullem – muutub ise õigusemõistjaks, enne kui asi üldse kohtussegi on jõudnud.

Eesti kergejõustikuliidult kergejõustikus tegutsemise keelu saanud treener Mehis Viru lugu on üks selline lugu. Mis on seal siis viltu?

Alustame sellest, et spordiseadus (SpS) reguleerib treeneri tegevust kutsekvalifikatsiooni kaudu. Treenerikutse andmisel ja äravõtmisel lähtutakse kutseseadusest (KutS).

Spordiseaduse järgi on treener treenerikutsega sportimist juhendav spordispetsialist (SpS § 6 lg 2), kuid pole välistatud, et sportimist võib juhendada ka treenerikutseta inimene (SpS § 61 lg 6 p 2).

Teisisõnu, seadus ei sätesta, et sportimist saab juhendada vaid isik, kes töötab spordiklubis (mis on spordialaliidu, antud juhul EKJLi liige) või omab kutsetunnistust. Selline piirang välistaks näiteks personaaltreenerite töövõimalused läbi enda loodud juriidilise isiku, samuti looks see eeldused ebaausaks konkurentsiks konkurentsiseaduse mõttes.

Arusaadav? Vaatame siis edasi.

Spordialaliidu liikmed võivad olla juriidilised isikud (SpS § 4 p 1, Eesti Kergejõustikuliit MTÜ põhikiri, p 16). Treenerid pole seega õiguslikult spordialaliidu liikmed ning spordialaliidul puudub võimalus treenereid ühingust välja arvata või nende tegevust piirata ka põhikirjale tuginedes. See ei tähenda, et spordialaliidu põhikirjas kehtestatud reeglid ei võiks laieneda treeneritele läbi spordiklubide kui tööandjate; kuid isegi juhul, kui spordiklubi treeneriga lepingulise suhte lõpetab (see tähendab, et treeneri ja spordiklubi vahel puudub töösuhe), ei seas seadus tingimust, et treenerina töötamiseks peab töölepinguseaduse (TLS) mõttes treenerina töötama.

Loogiline, kas pole? Elementaarne, Watson, nagu öeldakse.

Seaduse järgi võib kutsekomisjon teha kutse andjale (Eesti Olümpiakomitee) ettepaneku tunnistada väljastatud kutsetunnistus kehtetuks, kui on alust arvata, et inimese tegevus ei vasta kutsestandardi nõuetele (KutS § 22 lg 1 p 3), kuid lõpliku otsuse saab teha üksnes kutse andja (EOK). Kutseseadus (KutS § 22 lg 2) sätestab, et väljastatud kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamisel kustutatakse see kutsetunnistus kutseregistrist ning kutsetunnistuse kehtetuks tunnistanud organ teatab otsusest asjaomasele isikule tähtkirjaga ja avaldab sellekohase kuulutuse Ametlikes Teadaannetes. Säte seob kutsetunnistuse kehtivuse otseselt kutseregistri kandega. Mehis Viru kutsetunnistus on 13. septembri 2024 seisuga endiselt kutseregistris kehtiv, seega pole Mehis Viru kutsetunnistus kehtetuks tunnistatud (vt kuvatõmmised paremal üleval ja all).

Huvitav ja kummaline, kas pole?

Mehis Viru kohta tehtud distsiplinaarkomisjoni otsus viitab kuriteole. Kutse- või ametiõiguste kuritarvitamisest – mida Mehis Virule sisuliselt ette heidetakse – korral saab tegutsemiskeelu lisakaristusena seada üksnes kohus kuni kolmeks aastaks (karistusseadustiku § 49); seda enam on Mehis Viru tegevuse piiramine vastuoluline. Ent vähe veel sellest: MTÜ-l Eesti Kergejõustikuliit puudub pädevus isikuandmete töötlemiseks sellisel määral, mis võimaldaks läbi viia piisavalt põhjalikku uurimist. Miks ei pöördutud koheselt uurimisasutuse poole (antud juhul Politsei- ja Piirivalveamet), vaid jätkati iseseisva uurimisega, kusjuures võimalik, et Mehis Viru põhiõiguseid riivates (süütuse presumptsioon jmt), jääb arusaamatuks.

Siit järeldubki, millest alustasin, et Eestis võib iga eraõiguslik juriidiline isik astuda kohtumõistja rolli ja ükskõik kelle elutöö hävitada.

See oli nüüd suur plaan. Kuid see pole mõistagi kõik. Vaatame nüüd kujunenud olukorda märksa suurema luubiga, et detailid tuleks paremini esile.

Nimelt, EKJLi tegevus on tõstatanud mitmeid küsimusi selles osas, millistest õigusaktidest EKJL oma tegevuses lähtub. Isegi kui jätta Mehis Viru kaasus kõrvale ei saa olla vaidlust selles, et EKJL-i tegevus peaks olema selge ja läbipaistev ning toimuma kindla korra alusel, mille puhul on nii menetlust läbi viival organisatsioonil kui ka menetlusalusel isikul selge arusaam, millised õigusaktid vastavale menetlusele kohalduvad ja millised on kellegi õigused ning kohustused.

Mehis Viru pöördus mullu 22. veebruaril kaebusega Tallinna halduskohtu poole EKJL-i 15. veebruari protokollilise otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning 11.veebruaril distsiplinaarkomisjoni otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning taotles ühtlasi esialgse õiguskaitse korras EKJL-i 15. veebruari protokollilise otsuse täitmise ja kehtivuse peatamist.

Mullu 6. märtsil esitas EKJL Tallinna halduskohtule seisukoha, milles leiti, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja kõnealused otsused pole seega ka halduskohtumenetluses vaidlustatavad.

Samas oli EKJL eelnevalt, 2022. aasta 15. septembri kohtumise käigus selgitanud Mehis Viru esindanud vandeadvokaadile, et menetlust viiakse läbi haldusmenetluse sätete alusel ehk teisisõnu: menetluse läbiviimisel ajal esitatud info lõi mulje, et EKJL lähtub menetluse läbiviimisel haldusmenetluse sätetest. Hilisemas EKJL-i seisukohas on leitud, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja asja lahendamine ei allu halduskohtule.

Mullu 6. märtsil esitatud seisukohas selgitas EKJL 15. veebruari protokollilise otsuse kehtivuse ja siduvuse osas järgmist: „Vastustaja juhatuse 15. veebruari 2023. a. protokolliline otsus on täimiseks ühingu sisesuhetes, otsus on adresseeritud vastustaja kui mittetulundusühingu liikmeteks olevatele kergejõustikualal tegutsevatele spordiklubidele (mittetulundusühingutele). Vaidlustatud otsused ei kohusta kaebajat, kaebaja ei ole EKJL kui mittetulundusühingu liikmeks. Kaebajal on kehtiv treeneri kutsetunnistus, mille väljastas Eesti Olümpiakomitee. Vastustaja ei ole kutset andev organ ja vastustajal puudub pädevus kutse andmiseks ja kutsetunnistuste kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja saab soovi korral jätkata treeneritööd vaidlustatud otsuse kehtivuse ajal, välistatud on treeneritöö jätkamine EKJL liikmeskonda kuuluvates spordiklubides. Vaidlustatud otsustel ei ole mõju kaebaja töösuhete jätkumisele õppeasutuste ja muude EKJL-i liikmeks mitte olevate isikutega. Õiguskirjanduse kohaselt ei ole üksnes teatud ebamugavuste talumine kohtuvaidluse ajal piisav, et esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.“

Järelikult on EKJL asunud seisukohale, et kõnealune otsus keelab Mehis Virul töötada EKJL-i liikmeks olevas spordiklubis treenerina, aga pole muus osas Mehis Virule õiguslikult siduv ja ta võib jätkata töötamist täpselt nii, nagu ise soovib. Mehis Viru tööleping EKJL-i liikmeks oleva MTÜ-ga Tartu Spordiselts Kalev on lõppenud 1. septembril 2023 ehk ta ei tööta ühegi EKJL-i liikmeks oleva isiku juures treenerina.

Kui võrrelda EKJL-i 15. veebruari otsust ja kohtule esitatud seisukohti, siis tekib küsimus, et kui EKJL saab teha otsuseid ainult oma liikmete osas (kelleks Mehis Viru pole ega ole kunagi olnud), siis kuidas sai EKJL üldse teha otsuse füüsilise isiku suhtes, kes pole EKJL-i liige.

EKJL-i selgituste kohaselt puudub organisatsioonil pädevus teha otsuseid treenerikutse andmise või äravõtmise osas.

Kui aga lugeda EKJL-i mulluseid 11. ja 15. veebruari otsuseid, siis pole seal ega ka üheski muus EKJL-i seisukohas, millega on olnud võimalik tutvuda, selgitatud, millistest õigusaktidest tulenevalt on EKJL-il, MTÜ-l, õigus määrata füüsilisele isikule, kes ei ole tema liige, eluaegse tegutsemise keeld tervel spordialal. (Võrdluseks: suur osa Eestis karistatavaid kuritegusid võimaldavad määrata tähtajalisi karistusi kuni viieks aastaks, mitte kohaldada eluaegseid sanktsioone. Seega on selle keelu pikkus ja proportsionaalsus täiesti omaette teema.)

See on küsimusi tekitav olukord, kus ühelt poolt leiab EKJL, et ta ei saa treenerikutse andmise üle otsustada ja tema otsused on siduvad ainult tema liikmetele, aga samas teeb seni teadmata õiguslikul alusel otsuse tema liikmeks mitte oleva Mehis Viru suhtes ja keelab temal justkui kogu kergejõustikus tervikuna tegutseda. Millisel õiguslikul alusel on EKJL-il väidetavalt selline pädevus, jääb selgusetuks.

Iga sporti teha sooviv isik, sh profisportlane, võib ise vabalt valida, kellega ta koostööd teeb ja seda ei saa EKJL asuda sportlasele ette kirjutama, kellega sportlane võib koostööd teha ja kellega mitte, sest see pole kehtiva õiguse kohaselt EKJL-i pädevuses.

EKJL on jõudnud seisukohale, et neil on justkui õigus sekkuda ka sellesse, kellega teeb koostööd EKJL-i liikmeks oleva spordiklubi liikmeks olev sportlane (näiteks Karmen Bruus), kuigi spordiklubide liikmeks olevad sportlased ei ole EKJL-i liikmed ja EKJL ei saa nende suhtes õiguslikult siduvaid otsuseid teha. EKJL ei ole ka selle seisukoha väljendamisel selgitanud, milline õigusakt annab EKJL-ile pädevuse selliseid nõudmisi esitada.

Seega tuleb eristada EKJL-i väidet/seisukohta sellest, kas väite/seisukoha esitamiseks on tegelikult ka õiguslik alus või on tegemist lihtsalt EKJL-i arvamusega, mis pole õiguslikult siduv.

Nagu öeldakse: chew that, Eesti kergejõustikuliit! Ja juristid - mõtlen kvalifitseerituid, mitte isehakanuid -, mida kostate?

Fotod 1 ja 2: Troika (vasakult) Eesti kergejõustikuliidu distsiplinaarkomisjoni liige Margus Mugu, Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ja EADSE juhtivuurija Remo Perli mullu 15. veebruari pressikonverentsil, kus tegid teatavaks, et Eesti kergejõustikuliidu juhatus võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Ja nii ongi - kergejõustikuliit on ületanud oma pädevuse piirid

Ma ei ole kunagi varjanud, et mulle meeldib asju vaadata teisest vaatenurgast, kui teeb seda sageli enamus. Enamusel on ju tavaliselt lihtsad ja kiired lahendused, mis võimenduvad seetõttu, et väga odav, kerge ja populaarne on levinud seisukohaga kaasa joosta ja sellele kaasa karjuda. Kuid elus ei ole asjad enamasti liiga ühesed ja liiga mustvalged. Liiati on ajakirjaniku, hea ajakirjaniku kohustus ära kuulata ka teine pool.

Mina ei tea ja teie ka ei tea, kas sellel, mida räägitakse treener Mehis Viru ja tema õpilaste suhete kohta, on alust. Aga ajakirjanduses on asju esitletud nii, et kui väidetavalt on kokku kogutud 300, 400 või 500 lehekülge uurimismaterjale - näete, isegi selles lihtsasti loendatavas arvus puudub selgus ja üksmeel -, siis järelikult see tähendab, et isik, kelle kohta on materjale kogutud, on süüdi.

Mina sellise ennatliku ja põhjendamatu ning tõestamata süüdistusega päri ei ole. Süüd mõistab meil ikkagi kohus. Ja asi ei ole kohtusse veel jõudnudki. Aga ma ei ole seniste levinud käsitlustega päri ka seetõttu, et näen, kuidas neid materjale on kogutud. Sellest olen korduvalt ja põhjalikult kirjutanud seoses Viru ja Karmen Bruusi kohta avaldatuga. Hiljuti, eelmisel nädalal, jäi mulle silma, kuidas materjali kogumine jätkub. Ja see ei paistnud õiguslikult kuidagi õige ja põhjendatud välja. Sellest mu tänane lugu Postimehes räägibki. Lugege ja mõelge kaasa.

Foto: Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi 15. veebruaril 2023 Eesti Kergejõustikuliidu pressikonverentsil, kus teatas, et EKJLi juhatus võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks mind ei olnud Tartu rattamaratoni stardis?

Vastuse sellele küsimusele leiab siit.

Lühidalt: see on kõik üks ja seesama. Korduvalt tehtud ja ammu pähe kulunud. Mida on seal uut ja seninägematut? Võib ju silmad kinni panna ning mõttes raja paari minutiga läbi sõita.

Võrrelge näiteks sellega, mis on lisatud videos ja mida te varem ei ole näinud. Esimeses kohas (esimesed kolm minutit) ei ole väga-väga suure tõenäosusega mitte ükski eestlane eales käinud. Oleksin äärmiselt üllatunud, kui mõni oleks. Vaevalt muidugi. Sest isegi mina ei olnud seal kunagi käinud, ehkki võimalusi olnuks korduvalt – aga ikka olid teed viinud mujale.

See, et pole käinud, teebki asja põnevaks. See on nagu avastusretk. Sa ei tea, mis ees ootab. Sa ei tea, kui raske ja keeruline rada on, mil määral on see üldse rattaga läbitav. Ja loomulikult ümbrus – millised värvid! Ja milline eriline maastik, mida siinkandis, kuskil Euroopas, kusagil ei näe.

Ja siis edasi – milline vaheldusrikas rada (neljandast kuuenda minuti lõpuni). Kord kivine, siis astangud; seejärel kurviline, siis veidi liivane. Ja jälle – sa ei tea, mis ees ootab. Avastusretk jätkub. Ning siis järsku avarad vaated – justkui lõpmatusse. Ja mis mulle eriti meeldib: keegi „ei ela” seljas ega trügi mööda ega jää ette, saad liikuda oma tempos. Saad ringi vaadata. Kui palju jääb aega Tartu rattamaratonil ümberringi vaadata?

Ja siis jälle uus salapärane koht (alates kuuenda minuti lõpust ehk 5.58st), kus, tean, on üks eestlane peale minu veel käinud. Küllap ta mäletab seda ja kui tahab, jagab ise oma mälestust, mis ta sellest arvas. Kuid ega ta pruugi kõike mäletada. Mullegi tulid mõned kohad varasemaga võrreldes üllatusena.

Kõik see, mis videos kümmekonna minutiga näete, kestis tegelikult palju kauem, kui kestab keskmisele harrastajale Tartu rattamaraton. Selle olulise vahega, et kui Tartu rattamaraton on taas see, mida olnud kõigil varasematel aastatel, siis niisugused käigud, mida teiega siin jagan, on unikaalsed ja enamasti kordumatud. Ning mis seal salata: kutsuvad tagasi. Millal?

Foto 1: Tartu rattamaratoni liidergrupp mullusel sõidul Puka toitlustuspunktile lähenemas. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Ratturid mullusel Tartu rattamaratonil 16. septembril. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Tähelepanu, kergejõustikuliit ja spordieetika sihtasutus jahivad Mehis Viru!

Kui te väljute Tartu Ülikooli spordihoone (fotol paremal) kergejõustikuhalli-poolsest pääslast ja heidate pilgu paremale, sinna, kus istub spordihoone administraator, siis mida te näete?

Seal on istuva administraatori kõrvale leti serva kleebitud paberil silt, mida saab lugeda igaüks, kellel on vähegi terav silmanägemine või nägemispuudulikkust kompenseerivad prillid, nagu mul. 

Sellele sildile on kirjutatud (fotol vasakul): „Kui Mehis Viru saabub taas halli, siis palun adminnil võtta kohe ühendust kas Remo Perliga +372 50 27 604 või siis Sirje Lippega +372 50 62 390.” Perli on EADSE juhtivuurija ja Lippe on EKJLi peasekretär-tegevjuht.

Paraku puudub sildil märge, kes on see, kes palub administraatoril kohe ühendust võtta. Ehk kelle palvel/käsul/ülesandel on Tartu Ülikooli spordihoones, mida haldab Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, paigutatud eelkirjeldatud palvega silt.

Selline silt, nagu kinnitavad minu käsutuses oleva ülesvõtte makroandmed, on seal olnud juba vähemalt juulikuu lõpust ning see silt oli üleval ka eile, kolmapäeva õhtupoolikul, nagu oma silmaga veendusin.

Siin tekivad mõned küsimused, mis väärivad uurimist ning mille kallale olen ka asunud.

Esiteks, kas antud juhul võib olla tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega, kus MTÜ ja SA paluvad kanda TÜASKil ette ühe isiku liikumisest? Kas sellise tegevuse teostamiseks peab olema luba kõrgemalt, kui seda on MTÜ või SA palve või korraldus?

Mõelge ise, mis te arvaksite sellest, kui mingi asutus palub teist asutust, et too annaks jalamaid teada, kui on teid seal näinud. Pole võimatu, et samasugused sildid on väljas ka näiteks TÜ staadionil ja Tamme staadionil. Siis oleks juba tegemist laiaulatusliku jälitamisega.

Teiseks, mis voli on EADSE-l või EKJL-il kohustada TÜASKi kandma ette ühe isiku liikumistest? Jah, TÜASK on EKJLi liikmesklubi, aga mis alusel saab katusorganisatsioon panna oma liikmesklubi jälitama isikut, kes ei ole juba ammu isegi mitte TÜASKi treener ega klubi hingekirjas, vaid on hoopis Tartu Spordiseltsi Kalev nimekirjas?

Edasi: TÜ spordihoone administraator peab teada andma siis, kui isik saabub spordihalli (fotol vasakul). Siin tekib küsimus, kas see pole liikumisvabaduse põhjendamatu piiramine. Miks ei või isik hallis viibida, sest ega pelgalt hallis viibimine tähenda seda, et isik hakkab automaatselt tegelema kellegi treenimisega, mis on oletatavasti see, mis EKJLi ja EADSEt huvitab.

Seega, vaja on põhjust, miks on isiku juurdepääs piiratud kohta, mis pole eravaldus, vaid, kui ma nüüd ei eksi, mille haldaja on avalik-õiguslik juriidiline isik. Konsulteerisin tunnustatud õiguseksperdiga, kes lausus, et kindlasti peaks olema esitatud ka põhjendus, sest vastasel juhul võib olla tegemist diskrimineerimisega. Küsisin seda põhjust TÜASKi juhatuse esimehelt Gert Prantsilt, kellega olen kahel korral olnud Vahur Teppani korraldatud Sõprade sõidul grupijuht, kuid vastust küsimusele ei saanud.

Ja see pole veel kõik. Teame, et EKJL on määranud Mehis Virule kergejõustikus tegutsemise keelu. Kui sõnastus on tõepoolest ametlikus keeludokumendis just selline, on see minu pädeva konsultandi hinnangul probleemne. Sest see tähendab seda, et Viru ei tohi ka ise kergejõustikut harrastada, sh joosta, heita, hüpata, sest see kõik on samuti kergejõustikus tegutsemine. Ja vähe sellest.

Ütlesin auväärsele konsultandile, et kui advokaat visatakse välja advokatuurist, ei tähenda ju see, et ta ei või enam anda juriidilist nõu. Jah, võib küll, seda ei saa keegi keelata, kuid ta ei tohi end enam esitleda advokaadina. See tähendab, et kui ükskõik milline eraisik palub Mehis Viru, kas too annaks talle nõu jooksu-, hüppe- või heitetreeninguil, ei saa keegi seda takistada. Ja keegi ei saa Viru selle eest karistada. Konsultant möönis, et sel juhul tuleb sellist treenimist nimetada küllap juhendamiseks. Mis iganes, minu pärast kas või järeleaitamiseks. Ja liiati väheneb ükskõik kelle sõnaõigus Viru tegevuse üle veelgi, kui paluda Virult juhendamist venitus-, painutus- või jõuharjutuste tegemisel.

Lühidalt, ükskõik kes teist, kes te ei ole EKJLi liikmesklubi liige, vaid olete eraisik, võite pärast sissepääsusumma maksmist sammuda koos Viruga Tartu Ülikooli spordihoonesse ning lasta tal seal ennast juhendada nii palju, kui süda lustib. Ei EKJLil ega EADSE-l, ei Perlil ega Lippel ole võimu seda keelata, ammugi mitte selle eest karistada.

Mis kokkuvõttes panigi mind pöörduma erapooletu ja pädeva riikliku organi poole, et saada sealt teadmine ja vastus, kas too silt, mis käsib Viru nägemisest TÜ spordihoones ette kanda, on ikka igati seaduslikult põhjendatud või on tegemist isetegevusega, milleks pole juriidilist alust. Olen jätkuvalt vastuse ootel, sest ilmselt pole tegemist lihtsate küsimustega.

Foto 1: Tartu Ülikooli spordihoone. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 2: Silt Tartu Ülikooli spordihoone administraatori leti serval. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 3: Sprinter Õilme Võro treenimas tänavu kevadel Tartu Ülikooli spordihoones. Foto on illustratiivne; Võrol puudub igasugune seos selle looga. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix

Pullerits: Erich Teigamägi peaks lõpetama pürgimise EOK presidendiks

Täiendasin täna hommikul arvamuslugu, mille kirjutasin juba eelmisel nädalal, ja saatsin Postimehele ka, et avaldagu soovi korral. Iga toimetus on ju oma otsustes autonoomne.

Postimees avaldas.

Loos argumenteerin, miks peaks Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi (fotol vasakul) loobuma EOK presidendiks kandideerimisest.

Kogu loo avaldamisõigus on Postimehel, siin vaid paar viidet loole motiveeritud mahus.

Niisiis, suures soovis tühistada Eesti naiskergejõustiklaste viimaste aegade edukaim treener Mehis Viru saavutas Teigamägi selle, et muutis Bruusi hoolimatul kombel lihtsalt oma võitlusvahendiks. Jääb mulje, nagu oleks Bruusist saanud justkui kahuriliha, kelle võib saata lahinguväljale surema, peaasi et saaks Viruga arved õiendada. Nende arveõienduste tagamaad ulatuvad 2015. aastasse, mil Viru oli üks peategelasi „Pealtnägija” loos, kus uuriva vaatluse alla olid võetud kergejõustikuliidu rahaasjad. Väites, et Teigamäe prioriteedid on ammu paigast ära, kuna alaliidu aur kulub sellele, et korraldada Eestis uhkeid rahvusvahelisi võistlusi, mille taustal on tippsport muutunud teisejärguliseks, sattus Viru Teigamäe vaenlaste leeri. 

Jätkates Viruga arvete klaarimist, nähtub, et ilmselt ei hoolinud ega näinud Teigamägi ette, et rikub ka Bruusi edasise sportliku käekäigu. Alaliidu presidendina oleks tema kohustus hoolitseda ennekõike ja esmajoones Eesti kergejõustiku perspektiivikaimate noorsportlaste eest. See jäi tegemata. Bruus oli sama hästi kui maha kantud.

Nagu öeldud, täispikkuses argumentatsiooni saate lugeda Postimehest, sest andsin selle sporditeemalise arvamusloo Postimehele, olgugi et ma pole ei arvamus- ega sporditoimetuse liige.

Foto 1: Erich Teigamägi 6. juunil Roomas Eesti koondise liikmetele EMi stardinumbrite kätteandmise eel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Erich Teigamägi (vasakul) õnnitlemas 5. märtsil Tallinnas kergejõustikuhallis kergejõustiku sise-MMil pronksmedali võitnud Johannes Ermi. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Uskumatu, aga rattaspordis läheb Eestit MMile esindama... harrastaja!

Küllap mäletate seda jaanipäevaeelset sensatsiooni, kui Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus saavutas kolmanda koha ja üllatas siinseid tipprattureid metsakasvataja, end harrastajaks pidav Taavi Kannimäe (33, vasakpoolsel fotol paremal), sest tegin temaga ju pika intervjuu, mida juhtus lugema ka Rein Taaramäe (vasakpoolsel fotol vasakul) – ja see on siinkohal tähtis, isegi otsustav.

Intervjuu lõpus püüdsin Kannimäed irriteerida ning küsisin, kas nüüd võiks ta järgmise sammuna rattaspordis püüelda Eestit esindama MMil. Naersime mõlemad selle üle – lõbus mõtteharjutus ju!

Aga mis juhtus: tuleb välja, et Kannimäe sõidabki järgmisel nädalal Belgiasse ja ülejärgmisel Šveitsisse. Belgias esindab ta Eestit Euroopa ja Zürichis maailma meistrivõistlustel.

Kuidas see on võimalik? 

Kannimäe rääkis mulle neljapäeval, samal päeval, mil Taaramäe (fotol vasakul) katkestas Vuelta, asjast nii: „Pärast sinu eelmist intervjuud minuga kirjutas mulle Rein Taaramäe. Ütles, et luges artiklit, väga lahe, ja lisas mulle, et ära mõtle, kas sa lähed [MMile], vaid sa kindlasti lähed ja ta ise ajab asjad korda. Tema suhtleski otse Eesti jalgratturite liiduga, et ma peaks minema mõlemale võistlusele, EMile ja MMile.
Taaramäe mulle need stardid valmis sepistas ja olen talle selle eest ülitänulik. Ta utsitab mind siiamaani, kirjutab mulle vahel tund aega enne starti Vueltal ja annab näpunäiteid, kuidas jõudu säästa ja end hoida.”

Tegelikult teadsin sellest, et Kannimäe läheb MMile, juba juulikuu lõpus. Et kust ja kellelt? Allikad! Ja sugugi mitte ratturite liidust. Kuid lubasin suu pidada ja saladust hoida – liiga vara oli sellest veel rääkida, see uudis oleks olümpia künnisel tähelepanuta jäänud. Nüüd tuli aga reageerida, sest ratturite liit andis Eesti koondise koosseisust teada ja ega saa lubada, et Ivar Jurtšenko või Jaan Martinson mulle ühtäkki „ära teevad”. ERRist polnud konkurente karta, sest nende uudiskünnist see vaevalt ületanuks. Nemad vahivad seal isegi keset suve laskesuusatamist ja aja, mis selle üle jääb, raiskavad jalgpallile (sest olümpiaga tegi Kanal 2 neile „ära”). (Hüva, sain laskesuusa- ja jalgpallikirglikule ERRile jälle „ära panna”, kohe hakkas puhtam ja kuivem tunne.)

Niisiis, rääkisin Kannimäega tema valmistumisest EMi ja MMi eraldistardist sõiduks, kus ta on eliitklassis (!) Eesti ainus esindaja. Kõike ei saa avaldada, sest enamik kogutud infost on Postimehe omand, kuid paar huvitavamat asja siiski poetan.

Palusin, et ta kirjeldaks kõige piinarikkamaid trenne.

Kannimäe: „Hea näide, mis näitab ka edasiminekut, on mulle kõige valusam trenn – neli korda kaheksa minutit grammikene üle oma FTP ehk functional threshold poweri. See tähistab vattide hulka, mida suudad tund aega hoida. Sellest [tasemest] olen sõitnud veidi kõrgemal. Tegin neli korda kaheksa minutit keskmiselt 480 vatiga.
Need on minu jaoks päris kolossaalsed numbrid, aga suurtuuridel sõidavad isegi kleenukesed mehed selliseid vatte välja. Mina oma suurema lihasmassi ja kaaluga (92 kilo, pikkus 187 cm – P.P.) hoian lihtsamini seda võimsust, kuid et 30 kilo kergemad mehed samasuguseid vatte produtseerivad, on ulme. Vuelta pikkade etappide lõputõusudel hoitakse selliseid numbreid, et Chris Froome oleks oma tippvormis napilt top 10-sse mahtunud. Nii et ei oska midagi eeldada, mis mind ees ootab.”

Üks huvitav asi veel – preemiaks neile, kes siiamaani on lugenud. Küsisin tema võimaluste kohta EMi 31 kilomeetri pikkusel rajal.

Kannimäe: „Seal tõuse sisuliselt ei ole, nagu olen aru saanud – alla saja tõusumeetri, nii et seda ei tunnegi sisuliselt. Aga seal on umbes 20 äkilist kurvi, kus hoog läheb maha. Selleks mul kogemust pole. Plaanis on sõita niimoodi, et mul on raadio kõrvas ja tiimibussist juhendatakse, kuhu keerama peab, sest kogu aeg ei saa pead üleval hoida, muidu kaotad kiiruses. Kui pea väga alla panna, siis on ettenähtavus ainult mõni meeter, aga nii kui pead tõsta, on vähemalt kilomeeter tunnis kiirust kohe kadunud. Tuleb usaldada tiimibussist antavaid instruktaaže. Ma ei tea, kuidas see mul välja tuleb ja kui hästi ma võrreldes tippudega seal kurve oskan ja julgen võtta.”

Ülejäänud Kannimäe sisukat ja põnevat intervjuud saate lugeda siit.

Foto 1: Rein Taaramäe (vasakul) surub tänavustel Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus kolmandaks tulnud Taavi Kannimäe kätt. Taaramäe võitis. Foto autor: Raul Soome
Foto 2: Taavi Kannimäe. Foto autor: Art Soonets
Foto 3: Rein Taaramäe selle nädala kolmapäeval Vueltal, mille ta katkestas järgmisel päeval. Foto autor: IMAGO/Sirotti/Scanpix
Foto 4: Taavi Kannimäe juunis Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Art Soonets
Foto 5: Rein Taaramäe mullu juunis Criterium du Dauphine eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Rein Taaramäe tunamullu aprillis Šveitsis Lausanne’is Tour de Romandie proloogil eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas Karmen Bruusi treener takistuste kiuste ikkagi MM-võistlustele pääses

30. juulil, neli nädalat enne Peruus Limas algavaid U20 vanuseklassi kergejõustiku MM-võistlusi saabus Eesti kergejõustikuliidu peasekratärile-tegevjuhile Sirje Lippele ja saavutusspordi juhile Kristel Berendsenile e-kiri, mille saatja küsis, millised on tema võimalused sõita Karmen Bruusiga (fotol paremal) kaasa MMile. Bruus oli ikkagi eelmise samaealiste MMi võitja ning tema treener Kersti Viru, kirja saatja, leidis, et see võiks olla üks argument, miks ta võiks oma õpilast Peruusse aitama ja toetama lennata.

Ka rahvusvaheline kergejõustikuliit (World Athletics) pühendas oma MM-i-eelses ülevaates kõrgushüppajate hulgas kõige rohkem tähelepanu just Bruusile (vt kuvatõmmis vasakul).

Möödus üheksa päeva, enne kui Berendsen vastas. Selleks ajaks, 8. augustiks, oli Bruus viinud oma hooaja tippmargi Tartus KEVEKi võistlusel 1.87ni, mis andis maailma U20 vanuseklassi jooksvas edetabelis 7. koha. Sellest kõrgemal, 6. kohal, oli U20 maailma jooksvas edetabelis Eesti 19-liikmelisest koondisest üksnes Võrust pärit teivashüppaja Miia Tillmann. Bruusiga võrdsel 7. kohal oli maailma edetabelis Haapsalust pärit seitsmevõistleja Emma Kathrina Hein. Eesti koondisse kuulus ka sportlasi, kelle koht hooaja edetabelis oli 65., 71. ja 73.

Berendsen (fotol paremal) vastas üheksa päeva hiljem Virule, et Viru oli 26. juulil saatnud talle kirja, kus kinnitas, et Bruus soovib osaleda U20 MMil, ning avaldanud soovi, et tema abiline MMil Limas oleks Heiko Väät.

Kuid asi oli selles, et kui Berendsen küsis Bruusi osalemise kohta Peruus, oli ta andnud Virule valida kolme treeneri vahel: Väät, Harry Lemberg ja Erki Nool. Nonde seast valis Viru Väädi, sest eeldas enda sõnul, et Nool ja Lemberg on hästi palju hõivatud teiste Eesti noorsportlaste abistamisega.

Viru (all parempoolsel fotol keskel) sõnul ei pakkunud Berendsen talle isegi oma kuludega MMile kaasa sõitmise võimalust, nii nagu sai võimaluse Limasse sõita Aleksandr Hvorõhh, kelle õpilane kolmikhüppaja Anna Panenko oli U20 maailma jooksvas edetabelis 13.

Lisaks eelnimetatud neljale sõitsid treenerina Peruusse ka Maris Mägi ja Romet Mihkels.

Berendsen teatas, et 27. juuli õhtul pärast mitmevõistlust Rakveres tegi kergejõustikuliidu noortespordikomisjon kirjaliku koosoleku, kus arutati läbi MMile lähetatavad sportlased ja nende treenerid. Tolleks ajaks oli Bruus hüpanud 1.82 ning oli hooajal sentimeetri võrra kõrgemale hüpanud Valeria Smirnova järel tulemuse põhjal kõrgushüppes Eesti koondise teine number.

Kergejõustikuliidu juhatus kinnitas noortespordikomisjoni ettepaneku kirjaliku menetlusega 1. augustil. Poolt oli 11 juhatuse liiget, ainsana jäi erapooletuks Lemberg.

Viru ei varjanud 30. juuli kirjas Berendsenile oma pettumust selle üle, et juba eelmisel aastal ei andnud EKJL talle võimalust koondise koosseisus Bruusiga (fotol all vasakul) tiitlivõistlustele kaasa sõita. „Lõpuks Karmen Bruus loobus,” seisab tema kirjas.

Viru juhtis tähelepanu ka sellele, et varasemalt on EKJLi esimene eelistus olnud saata tiitlivõistlustele kaasa mitmevõistlejate treener, seejärel hüpete-heidete ning alles kolmandas järjekorras jooksutreener. Peruu koondise liikmeks kinnitatud treenerite Mägi ja Mihkelsi kõik õpilased olid jooksjad.

Viru märkis 9. augusti vastuskirjas Berendsenile, et peale Bruusile Limas treeneriks pakutud Väädi, Lembergi ja Noole polnud teiste treenerite kohalolust MMil temaga juttugi. „Kahjuks on sinupoolne info jäänud alati ebatäpseks,” kirjutas ta Berendsenile.

Samas kirjas teatas Viru Berendsenile: „Üldse on häbiväärne, kuidas EKJLi juhatus on käitunud Karmen Bruusiga kahel viimasel aastal. See on jätnud tema treeningutesse ja võistlemisse väga valusad jäljed.” Kirja lõpetas ta nii: „Jälle on näha, et Bruusi saavutused EKJLi juhatuses mitte kedagi ei huvita.”

Lõpuks sõitis Viru Peruusse kaasa turistina. Alles siis, kui Bruus (fotol ülal paremal) pöördus spetsiaalselt Berendseni poole, et tema treener saaks MMil personaaltreeneri kaardi – mille peale oli Berendsen Viru sõnul Bruusilt küsinud, kas ta kindlasti ikka tahab Virule personaaltreeneri kaarti –, õnnestus tal see saada ja Bruusi MMil juhendama pääseda.

Bruus tõi lõpuks U20 MMilt Eestile ainsa medali. Ta hüppas oma hooaja tippmargi 1.89 ja sai pronksmedali.

Foto 1: Karmen Bruus saabub MMilt pronksmedaliga 2. septembri õhtul Tallinna lennujaama. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 2: U20 vanuseklassi kergejõustiku MMi eelne ülevaade kõrgushüppe favoriitidest. Kuvatõmmis WA koduleheküljelt
Foto 3. Kristel Berendsen 3. juunil Tallinnas Euroopa meistrivõistluste koondise tutvustamisel Coop pangas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kersti Viru (keskel) juhendamas karmen Bruusi mullu 2. märtsil Istanbulis Euroopa sisemeistrivõistlustel kergejõustikus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Karmen Bruus mullu 22. juulil võistlustel Madridis Vallehermoso staadionil. Foto autor: ZumaPress/Scanpix
Foto 6. Karmen Bruus mullu 30. juulil Tallinnas Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Valus löök Karmen Bruusi treenerilt Eesti kergejõustiku juhtide pihta

Karmen Bruus (fotol vasakul) võitis U20 vanuseklassi MM-võistlustel kõrgushüppes 1.89ga pronksmedali. Sain tema treeneri Kersti Viru Peruus Limas kätte siis, kui ta oli juba lennukile istunud, aga ta leidis ikkagi aega, et rääkida. Ja rääkida oli tal palju ning südamest! See on valusamaid ja kriitilisemaid intervjuusid, mis Eestis spordi teemal viimastel aastatel antud. Eks lugege ja veenduge ise.

Foto: Karmen Bruus mullu 30. juulil võistlustel Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Rasmus Mägi eksib - Eesti kergejõustik on omadega ikka täitsa pekkis

Rasmus Mägi (fotol paremal) ütles Pariisi olümpial pärast 400 meetri tõkkejooksu finaali, et tema hinnangul «Viro urheilu ei ole perseestä» ehk Eesti sport pole perses.

Tahaks kuulda selle hinnangu kinnituseks argumente. Võib olla pe***s ei ole, aga headest aegadest kehvemal tasemel küll. Kinnituseks kas või tõsiasjad, et Pariisi pääses ainult 25 sportlast (neist kaks, Heiki Nabi ja Mart Seim, viimasel tunnil seetõttu, et tekkis ootamatult vaba koht) ning ei saadud ainsatki medalit. Kohad esikümnes on tublid, aga ikkagi poodiumilt väljas.

Kogu spordi taseme analüüsimine läheb pikale, mistõttu vaatame olümpia suurimat ja peamist ala, meeste kergejõustikut, mille seis peaks ka Mägi hinnangut esmajoones mõjutama.

100 meetri jooksu tänavust edetabelit juhib Karl Erik Nazarov 10.31ga. Sellega ei saa tiitlivõistlustel startigi. 200 m selle aasta edetabelijuht on Lukas Lessel (fotol ülal vasakul) ajaga 21,27. Euroopa tase, mis ei ole maailmatase, algab sekund kiiremast ajast. 400 m edetabelis on eesotsas Rasmus Mägi ja kümnevõistleja Johannes Erm 45,51 ja 46,81ga. Kolmas aeg on alles 47,26.

800 meetris on neli meest suutnud joosta alla 1.50, neist kiireimana Uku Renek Kronbergs (fotol paremal) 1.47,32. Ma mahuksin oma 1.55,9ga ja paremuselt teise ajaga 1.56,0 mõlemaga esikümnesse, täpselt kümnendaks.

1500 meetrit on kaks meest suutnud joosta 3.48ga, kolmas aeg on juba 3.50 ning üheksas aeg juba üle nelja minuti, ligi 4.05.

5000 meetrit juhib Tiidrek Nurme 14.10ga. Edetabeli kuues aeg on juba üle 15 minuti.

10 000 meetrit pole keegi suutnud joosta alla 30 minuti. 

Maratoni edetabelit juhivad Leonid Latsepov (fotol vasakul) ja Nurme vastavalt 2:13.38 ja 2:14.50ga. Kolmas on ultratriatleet Rait Ratasepp 2:28.56ga. Pole ime, et paljud tikuvad maratoni ületähtsustama, sest maratonis on tase nii nõrk, et siin on kõige kergem Eestis paremate hulka saada. Näiteks kümnes aeg on 2:55.52.

Tahate veel tõendeid allakäigust?

Kõrgushüppe edetabeli esimene tulemus on 2.12 ning teine ja kolmas võrdne naiste maailmarekoridga 2.10. 11. tulemus on juba alla kahe meetri – 1.99.

Kaugushüppes on seis veidi rõõmustavam – tänu Ermile, kes hüpanud 7.91. Aga kümnes tulemus on ainult 7.18.

Teivashüppes on kõrgeimale saanud Eerik Haamer (fotol paremal) – 5.42. Kolmas on Janek Õiglane 5.30 ja viies Erm 5.20ga. Üheksas tulemus jääb juba alla viie meetri – ainult 4.85.

Kolmikhüppes on Viktor Morozov saanud kätte 16 meetrit – 16.17. Kuid juba teine tulemus ei küüni 15 meetrinigi – kõigest 14.56.

Kuulitõukes on kaks meest suutnud saada kirja rohkem kui 19 meetrit, neist parimana Jander Heil 19.59. Aga juba neljas on kümnevõistleja Karel Tilga 16.59ga.

Hiljutisel paraadalal kettaheites pole keegi suutnud ületada isegi 60 meetri joont.

Odaviskes on ainult kaks meest suutnud visata kaugemale, kui 70 meetrit. Juhib Kunnar Erich Viisel 72.85ga, teine on Õiglane 71.89ga. 

Kui vasaraheites poleks Põhja-Ameerikast pärit Adam Paul Kellyt (fotol vasakul), kes heitnud 74.33, oleks parim Toomas Tankler 63.96ga.

Nagu näha, siis nii mitmelgi alal kuuluvad tippu kolm kümnevõistlejat, ilma kelleta oleks pilt veelgi masendavam. Teiseks, kindlasti on enamik siin nimetatud nimesid enamikule täiesti tundmatud, mis on seletatav sellega, et oma Euroopa mastaabis kesiste tulemustega pole nad suutnud Eestis uudiskünnist ületada ning sedasi pole neil ka olnud võimalust spordihuviliste mällu kinnistuda.

Eesti kergejõustik ei ole ainult alla käinud, vaid on ikka täiesti pe***s, kui kasutada Rasmus Mägi pruugitud sõna. Kes vastutab?

Foto 1: Olümpiamängud Pariisis. 400 meetri tõkkejooksu finaal. Rasmus Mägi. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kiirjooksja Lukas Lessel kergejõustiku talvistel meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Keskmaajooksja Uku Renek Kronbergs 2022. aasta märtsis. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Leonid Latsepov Roomas EMil poolmaratoni jooksmas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eerik Haamer hüppamas teivast mullu juunis Poolas Chorzowis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Eestit esindav Adam Kelly Rooma EMil vasaraheite kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Uskumatu, kui madala pulsiga on võimalik saavutada pööraseid tulemusi!

Rait Ratasepp (fotodel) lõi mind pahviks. Saime kokku ja ta näitas mulle andmeid, mille kogus kuu algul, kui läbis kümne päevaga kümme täispikka triatloni koguajaga 99:49.47 ehk keskmiselt üks triatlon 9:59-ga. Ent rohkem kui too aeg hämmastas mind, kui madal oli tal selle pika võistluse kestel keskmine südamelöögisagedus.

Seda kõike saate näha ja lugeda loost, mille ma pärast Ratasepaga kohtumist Postimehele tegin.

Jätame ujumise kõrvale, see ala kõnetab ja huvitab siin väheseid, ning vaatame rattasõitu ja jooksu.

Esiteks tuleb märkida seda, et Ratasepp läbis esimesel seitsmel päeval 181 km pikkuse rattadistantsi stabiilselt keskmise kiirusega 35-36 km/h. Kolmel viimasel päeval kiirus veidi langes, kahel viimasel päeval 33,6-33,7 km/h-ni, ent asi polnud väsimuses, vaid vihmases, jahedas ja tuulises ilmas. Mitte ainult et selline keskmine kiirus, nagu 35-36 km/h tundide kaupa, ei käi meist siin enamikule üksinda hoida üle jõu, aga vaadake ka tema pulssi: esimesel päeval 128, järgmisel 118, siis 115, 112, 111, 109, 108, 107, 102, 103. Uskumatu, kas pole?

Vaatame ka vändapöörete arvu minutis. Kahel esimesel päeval keskmiselt 86, kolmandal päeval 83 ja siis järgnevatel päevadel ühtlaselt 80-81. Ja nüüd vaatame võimsust päevade kaupa: esimesel päeval 212, siis 203 ja 205, edasi kahesaja ringis ning kolmel viimasel päeval kahel korral 192 ja korra 190. Nüüd on teil mõõtkava ees, saate minna õhtul proovima, kas suudate tund aegagi sama. Võite homme raporteerida, kuidas õnnestus.

Maratonijooksus oli Ratasepa pulss kahel esimesel päeval keskmiselt 129, järgmisel seitsmel päeval jäi see näit 121 ja 125 vahele ning viimasel päeval oli kõigest 115. Tema maratoniajad jäid 3:09 ja 3:19 vahele, mis iseenesest pole kuigi kiire, kõigest 4:40 tempo, ent ärgem unustagem, mis kõik sellele päeval eelnes. Ratasepa maratonitempot suudavad ilmselt paljud tund aega vabalt hoida, kuid küsimus on selles, mida näitab samal ajal pulss.

Ja veel üks hämmastav asi: kui vähe Ratasepp võistluspäevade ajal öösel magas. Kõige pikem uneaeg oli 6:17 ja kõige lühem 4:04 (kolmas öö). Keskmiselt magas ta öösiti 5:20. Ausalt, kes meist suudaks tavalise, füüsilisest pikast pingutusest vaba elutempo juures nii vähese uneajaga hakkama saada ning adekvaatsust säilitada?

Fotod 1-3: Rait Ratasepp kümnekordseks ultratriatloniks võidusõiduratast ette valmistamas. Fotode autor: Jakob Meier
Foto 4: Rait Ratasepp oli Lääne-Virumaal Vinnis peetud ultratriatloni võistluse üks korraldajaid. Foto autor: Jakob Meier