Pullerits: Ettevaatust, lagunevad kergliiklusteed seavad meid ohtu!

Vaatame soojenduseks paari pilti, enne kui asume meile eluliselt olulisema teema kallale. Need pildid tabavad ERRi sporditoimetuse otse teolt ja näitavad, et ERRi sporditoimetusele on nende inetu teguviisi paljastamine nagu hane selga vesi – ehk niimoodi käituvad ainult paadunud sulid.

Vaadake, kuidas ERR seab jalgpallist rääkides kaamera nii, et Eesti jalgpalli Liidu sponsorite logod oleks hästi kaadris – rääkivate peade läheduses ja vahel ehk seal, kuhu keskendub vaataja. LHV on jalgpalli liidu peatoetaja, Rimi ja A. le Coq suurtoetajad. Ometi peaks ERR olema meil teatavasti reklaamivaba.

See on ERRilt äärmiselt näotu ja moraalitu käitumine.

Kuid ega otse meie nina all ole asjad paremad. Rääkisin eile ühe rattamehega, kes omakorda rääkis oma sõbrast, kes oli saanud Jõgeva lähedal politseilt trahvi, sest sõitis maantel, kui kõrval kulges kergliiklustee. Mis sunnib Tartus seega olukorda, et kui tahad kiiresti sõita, pead Tartus välja sõitma piki Tallinna maanteed, sest seal lõpeb teravate servade, pöörete ja muude takistustega kergliiklustee õlletehaste ladude juures ning edasi saad sõita juba täie vungiga maanteel, mis aga on üksjagu kitsas ja suure liiklusega. Või pead sõitma mööda Võru maanteed, mis oli veel eelmisel nädalavahetusel kiirust 100 km/h lubav kiirtee.

Kergliiklusteed ei võta ainult rattasõidu kiirust vähemaks, rääkimata seal liikuvatest muudest ohuallikatest, nagu rulluisutšikid, kõrvaklapid peas, ning kolmerattalistel koolieelikud, kes ei suudagi endale aru anda, mida nende manöövrid võivad põhjustada. Vähemasti Tartu ümbruse kergliiklusteedel, väitis rattamees, kellega rääkisin, on paljudes kohtades teekate kohutavalt lagunenud.

Näiteks Raadilt Kõrvekülani.

Näiteks Vana-Ihaste tee ääres uue Emajõe sillani.

Neil pidi teekate olema tema väitel nii hull, et rulluisutada ei ole võimalik ja rullsuusatada ka tõenäoliselt mitte.

Näiteks Tartu-Võru maanteel Põlva maantee alguse lähedal, mis pidi vestluspartneri väitel olema Eesti ilmselt kõige halvemas seisukorras kergliiklustee.

Näiteks Jõgeva maantee ääres Lähte poole suunduv kergliiklustee hakkavat ka vestluskaaslase hinnangul lagunema.

Need kergliiklusteede lagunemise ilmingud on kummalised järgmistel põhjustel.

Esiteks, need on võrdlemisi uued teed, ehitatud vaid mõned aastad tagasi.

Teiseks, liiklemiskoormus nendel teedel on väga väike.

Paistab, et tegemist on viletsa ehituskvaliteediga. Vestluskaaslane oletas, et ilmselt on asfaldialune nn liivapadi liiga õhuke ning kui maa talvel-kevadel külmub ja sulab, kerkib ja vajub, siis see tekitabki lagunemist.

Kui kergliiklusteed jätkavad lagunemist, siis on vähemasti politseilt ebaõiglane sundida trahvi ähvardusel rattureid sinna, kus ei saa mitte üksnes korralikult treenida, vaid kus luuravad ohud – augud, teravad servad, kitsal teel kaasliiklejaist rääkimata –, mis nii tehnika kui inimesed ohtu seavad. Kas pole nii?

Fotod 1-4: Eesti Jalgpalli Liidu sponsorite logod reklaamivaba ERRi telepildis. Kaadrid ETV ekraanilt
Foto 5: Kergliiklustee ületamas raudteed Rakveres. Foto autor: Ain Liiva, Virumaa teataja / Scanpix
Foto 6: Jalutajad kergliiklusteel Järva-Jaanis. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 7: Kergliiklustee rajamine Koeru ja Järva-Jaani vahele. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

Pullerits: Otsereportaaž Tartu rattamaratoni sopasõidu otsustavatest hetkedest

Ai, see on täna raske sõit! Nii mõnigi kõva mees annab alla ja lahkub rajalt. Vaevalt poolteist tundi sõidetud, kui lätlane Dmitrijs Sorokins (nr 11) keerab tagasi Otepääle stardi suunas. Viljar Kannimäe (nr 14) seisab tükk aega paigal, siis läheb taas liikvele – aga võistlusrajalt eemale. Ka Gert Kivistik (nr 20) on lõpetanud punnimise. Samal ajal liigub Vahur Valvas (nr 26) juba pikemat aega üksinda Hellenurme suunas.

Ande teeninduspunktiks (23,8 km) saavad teistel eest ära neli meest: Gert Jõeäär, Josten Vaidem, Maris Bogdanovics (Läti) ning mullune võitja Eimantas Gudiškis (Leedu). Palu TP-ks (66,3 km) on aga jälitajad jooksikud kinni püüdnud ning kümne sekundi sisse mahub üheksa meest: neli lätlast, Gudiškis ning Peeter Pruus, Vaidem, Jõeäär ja kõigest 16-aastane Madis Mihkels.

Pärast Palu TPd, kui lõpuni jääb 16-17 kilomeetrit, läheb Jõeäär liidergrupist üksinda atrõõvi. Elva jõe sillal, kust finišini jääb umbes 14 km, on ta vahe järgmistega juba 40-45 sekundit. Ainult Pruus üritab talle üksinda järele minna.

Ent Jõeääre edu muudkui kasvab. Vaheajad 77,2 km-l, Hellenurme lähistel, ütlevad, et Jõeääre edu teisena sõitva Pruusi ees on juba 1.03, Pruusist omakorda tosin sekundit jäävad maha Josten Vaidem ja lätlane Andzs Flaksis, järgmised kolm lätlast kaotavad liidrile lausa kaks ja pool minutit.

Juba enne Elva jõe orgu, 3,5km enne finišit, on selge, et Jõeäär võtab kindla võidu. Ilmselt pole kahtlust, et ka Pruus kannatab taganttulijate surve ära ja tuleb teiseks, sest üksinda vunkida peaks ta jõudma, liiati võib oletada, et taga läheb kolme mehe vahel lahti pigem võitlus kolmanda koha peale, nii et seal ei hakka keegi Pruusile järele vedama.

Prognoos peab paika.
1. Gert Jõeäär 2:52.17
2. Peeter Pruus +1.44
3. Josten Vaidem +2.23
Eesti meestele kolmikvõit!
Viimati võitis eestlastest Tartu rattamaratoni Peeter Tarvis neli sügist tagasi. Tartu rattamaratoni kahekordne võitja Flaksis jääb neljandaks.

«Polnudki Tartu rattamaratoni kui Eesti kõige suuremat rattasõitu varem võitnud. Olen väga rahul!» rääkis Jõeäär võistluse pressiteenistusele. «Saime ühel hetkel neljakesi eest ära ning tundus selline punt, kellega võinuks ka lõpuni tulla. Taga aga organiseeruti ja päris tugev grupp sai meid ikkagi kätte. Pärast viimast vahefinišit Palul tundus, et kõigil on väga raske, mul oli õnneks aga midagi veel varuks. Tegin rünnaku ja saingi vahe sisse. Õnneks oli ka taganttuul ja kestsin lõpuni ära.»

Teise koha omanik Pruus tegi paarikuulise vigastuspausi järel oma esimese võistluse. «Paus on teinud oma töö, oli raske kohe võistlustulle hüpata,» rääkis ta võistluse pressiteenistusele. «Ilm oli ka jahe ning võttis energiast väga tühjaks. Isegi väikesed künkad olid väga rasked. Olen teise kohaga rahul ja vähemalt tuli Eestisse kolmikvõit. See on väga hea, sest mitu aastat järjest võitsid siin välismaalased.»

Kommentaar: hea, et Eesti ratturite seas on säilinud rahvuslik meel, et osatakse hinnata omade võitu ja ei meeldi see, kui võidavad välismaalased. Tubli suhtumine!

See pidi olema neetult raske sõit, kui võitja aeg on kõigest veidi üle seitsme minuti kiirem, kui mu isiklik rekord (2:59 ja poole kandis). Ainult 11 meest saavad aja alla kolme tunni.

Selleks ajaks, kui Jõeäär lõpetab, läheb veel aega, et Art Soonets jõuaks 50,8 km märki. Huu jõuab sinna 2:41ga, ta on tõusnud esimese poole 1000+ kohalt 900ndate kohtade algusse.

Huu sõidab viimased tosin kilomeetrit langevas joones, kaotab ligi kolmkümmend kohta ning saab lõpuks 852. koha. Aeg 4:52.28. Võrdluseks: dr Madis Rahu on 4:02.10ga 673. Soonets on ka hakanud ettepoole nihkuma, aga esituhandesse ta ei jõua. Viimaks saab ta 5:36.57ga 1206. koha. President Kersti Kaljulaid sai 6:10.45ga 1459. koha (naistest 50.). Nii rasketes oludes sõit seega...

JAGAGE, PALUN, SIIN MULJEID, KUIDAS TEIL VÕISTLUS LÄKS, MIS RAJAL JUHTUS, MIDA NÄGITE, KUIDAS KÕIK PAISTIS JA TUNDUS!

Foto 1: Tartu rattamaratoni porine lõik Mägestiku külas. Nr 914 president Kersti Kaljulaid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Must nagu neeger. Kas tunnete ära, kes see on? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Gert Jõeäär võidab Tartu rattamaratoni. Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Foto 4: Tartu rattamaratoni esikolmik (vasakult): Peeter Pruus (2.),  Gert Jõeäär (1.) ja Josten Vaidem (3.). Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Fotod 5-10: Kaadrid tänaselt Tartu rattamaratonilt. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Ai-ai-ai, nüüd on küll halvasti! Külm dušš Tartu rattamaratonil osalejatele

Küsimus on selles, kas lugeda pühapäeval värsket, järjekorras juba 19. ajakirja Ma Olen Jalgrattur või minna sõitma Tartu rattamaratoni.

Ajakirja (fotol all paremal) vahendusel saab ka sõita. Näiteks rattasõitudel «Saared, saunad ja tuletornid», Tanel Kangerti korraldatud Gravel Grinderil või Tour de Pirates’il, ronida l’Etape du Touril ja koos Priit Salumäega Tour du Mont Blancil. Kangert ja Rein Taaramäe analüüsivad oma sõitu Tour de France’il.

Kes pühapäevaseks stardiks plaani peab, sel pole täna-homme ajakirjas hilja tutvuda, kuidas valmistada oma ratas ette Tartu rattamaratoniks – Caspar Austa annab nõu. Kui olete kuulnud teisi harrastajaid rääkimas Stravast, aga päris täpselt ei tea, mis see on, siis Liisi Alamaa teeb selle vägagi selgeks.

Ühtlasi saate teada, mida on rattatreener Jaan Veeranna õppinud oma kunagiselt treenerilt Rein Kirsipuult, ja kes on see kõva harrastaja, kellest kirjutan omanimelises rubriigis seekord portreeloo. (Vihje: ta nimi on nii keeruline, et enamik teda selle järgi ei tunnegi.) Toimetajalugude pealkirjad on seekord «Võistlemisest villand» ja «Päästke fotograafid galeriidest!».

Tartu rattamaratonil osalemisega on asi keerulisem. Möödunud pühapäeval, päev pärast Ülenurme edukat rattarallit, pidin kodus korra põlved maha toetama, kui oli seinakapi põrandalt vaja üht-teist otsida, ja kui siis veidi hiljem koeraga (fotol vasakul) välja läksin, lõi vasakusse, opereerimata põlve järsku valu sisse. Tundus, et lõi just sellises asendis, kus jalg läheb sirgeks ning sääreluu ülemine ja reieluu alumine ots põlvekedra taga kokku puutuvad. Lühidalt: ei olnud kasulik jalga sirgeks lasta.

Algul ei saanud arugi, millest see järsku tuli. Otsustasin, et lähen ja sõidan veidi, ehk lähevad luud õige koha peale tagasi. Sõitsin vaikselt 41,6 km 1:28.40ga, keskmine kiirus kõigest 28,15 km/h. Hullemaks ei läinud, aga paremaks ka mitte.

Sest ajast saadik olen jalga muudkui hoidnud. Teisipäeval küll tegin Cube’i maastikurattaga vaikselt 25,3 km (1:07.20) ja kolmapäeval 20,2 km (49.30), aga see on kõik. Rohkem olen jalga säästnud kui koormanud, sh kõndides, kus säilitan spetsiifilist asendit. Võtsin ühendust sporditraumatoloogia kliinikuga ja sain kahe nädala pärast dr Madis Rahu juurde vastuvõtu aja. Perearst vormistas ka saatekirja.

Seis on praegu selline, et kõndides käivad teinekord imelikud torked ja krõksud. Pean põlve hoidma justkui krambis, et kuskile ootamatut liigutust ei tuleks. Rahulikult olles (nagu näiteks fotol paremal) valu ei tee. Paistetust ei tuvasta. Aga arusaamine on vastuvaidlematu, et probleem on. Aga mis ja kui tõsine, ei tea. Rattaga sõit ei ole asja otseselt hullemaks teinud, pigem on kõndimine see, mis ärevust tekitab.

Nüüd on küsimus, mida pühapäeval teha: startida või mitte? Viimased kolm rattasõitu on olnud asfaldil ja aeglase, rahuliku tempoga, mis ei anna selget ja usaldusväärset arusaamist, kuidas võiks põlv reageerida tugevamale ja pikemale koormusele ebatasasel maastikul. Lisaks ei saa arvestamata jätta tõsiasja, et täna, reedel, ja homme päeval sajab ning pühapäeval tuleb EMHI prognoosi järgi läänest suurem sadu hommikul kell seitse, tugevneb järjest ja kestab õhtupoolikuni, mis tähendab, et rattamaratoni rada muutub metsaalustes väga libedaks ning suureneb kukkumisoht, mis jala seisukorda arvestades võib lõppeda pehmelt öeldes väga ebameeldivalt.

Vähemalt praegu ei paista pühapäevane seis sugugi lootusrikas. Ütleme ausalt ja vaatame tõele näkku: pigem on asjalood ikka vastupidi. Kui kedagi huvitav stardinumber 586, siis ma ei hakka seda vägisi kinni hoidma. Võtke ühendust ja korraldame selle asja kiirelt ära. Patt on lasta head numbrit niisama raisku minna.

Foto 1: Mulluse Tartu rattamaratoni 64. kilomeeter. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 19. number. Kaanepildi edastas toimetaja Vahur Kalmre
Fotod 3 ja 5: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu rattamaratoni stardijärgne rahvamass. Foto autor: Tarmo Haud, Klubi Tartu Maraton
Foto 6: 2010. aasta Tartu rattamaratoni raames peetud Tartu mägirattasprint harrastajatele ja eliitratturitele. Pildil eliitklassis osalejad Vahur Valvas (Varvas) ja Urmas Välbe (Välbs). Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

Pullerits: Palun pange end harrastajate liigituses paika! (vol. 2)

Kas mäletate, et eelmise nädala neljapäeval avaldasin siin rohkelt vastukaja pälvinud loo «Kuidas klassifitseerida harrastussportlasi? (Ja mis klassi kuulute teie?)»? Juhtus see, et sain ühe sisukama vastukaja, mida eales kunagi seda blogi pidades olen saanud. Üks paljukogenud spordimees saatis mulle oma täiendusettepanekud, mille lubas ka teie ette tuua. Kui te minu liigituses end ära ei tundnud, siis lugege, äkki tunnete end ära siin! (Soovitav on eelnevalt tutvuda ka siinse klassifikatsiooni autori pakutud tippharrastajate liigitusega eelmainitud põhisissekande kommentaariumis kolmandiku peal, kell 12:23.)

Maanteerattasõidus esineb seltskond tegelasi, keda kõik vähegi rohkem rattasõiduga tõsisemalt tegelenud teavad – need on isakesed. Arusaadav, et kiirusega 50 km/h pundis sõites ei ole ruumi kukkede lollusteks. Jah, noorsõitjaid Eesti taseme sõitudel ikka ahistatakse, vahest ka põhjusega. Aga taluda rahvaspordivõistlustel grupis isehakanud isakesi, kes sulle väikese eksimuse korral vastu kiivrit peksavad... On paar teada-tuntud venda, kes on harrastajaid maanteesõitudel kraavi lükanud.

Poosetajaid kohtab ilmselt kõige rohkem just maanteesõidus. Tõenäoliselt on isakeste ja poosetajate suurem kontsentratsioon rattaspordis paljus tingitud ala dünaamilisusest, eriti maanteel, kus alati ei võida tugevaim. Seetõttu on rattakultuuris eristumiseks ja teiste paikapanemiseks oma visuaalsed vihjed ja kirjutamata reeglid. Jooksus pole seda vaja, sest protokoll ütleb 99% juhtudel kõik, mis vaja teada.

Kõikidel kestvusaladel näeb palju postiljone. Postiljon on selline tegelane, kes sõidab trennis alati ühe tempoga. (PP: mitte nagu mina, kelle tempo kõigub ligi 10%, 31 ja 34 km/h vahel!) Oluline vahe on muidugi selles, kas postiljon ise saab aru, et ta posti laiali veab. Kui nii meeldib, siis miks mitte – inimesed tahavad ju kirju saada. Ei saa panna pahaks, kui spordimees tahab lihtsalt liikuda ning muu elu kõrvalt ei jaksa tegeleda kogu treeningmetoodika ja juurdekuuluva teadusega. Rutiin ei ole tingimata halb.

India/Pakistani pundist, aga ka harrastustippude seast leiab alati ämblikmehi. Ämblikmees on keegi, kelle tehnika puhul ei suuda ära imestada, kuidas saab üldse nii sõita: käed ja jalad liiguvad koordinatsioonivabalt eri suundades. Ämblikmeestele tasuks näidata videoid nende sõidutehnikast: eelnev kõrge enesehinnang kipub asenduma võrdlemisi mossis näolapiga. Kõige tuntum ämbliknaine on näiteks Justyna Kowalczyk: mõelda vaid, mis tulemusi võinuks ta teha, kui keegi oleks talle noorena tehnikat õpetanud.

Remargi korras: kes tegelenud nii suusatamise kui rattaspordiga, sel on küllap raske aru saada, kui rumalad kipuvad suusaharrastajaid võrreldes rattaharrastajatega taktikaliselt olema. Rattaspordis on ka keskmine harrastaja oluliselt nutikam kui paljud suusatipud. Tempovahetused, rünnakukoha valimine (lõpusprindi alguspunkt), tuules sõitmine, nägude tegemine, pundis püsimine, tõusu lõppudel ökonoomitamine jne – suusatajad ei kipu sellele väga mõtlema. Kui palju magusaid skalpe iga tõsisem rattamees saaks, kui ta vaid suusatamisele tõsiselt pühenduks – puhtalt taktika pealt! (Samuti olen tähele pannud, et ka ilma rattataustata triatloniharrastajad ei ole taktikaliselt kõige teravamad kriidid karbis.) 

Wannabe tipu kategooriasse kuuluvad ka algajad tippharrastajad, kes on tulnud mõnest teisest klassist üle ning arvavad, et «paar hooaega veel, siis on tipp käes». Nad kulutavad ebamõistlikult palju aega õige rehvirõhu ja suusamäärde otsimisele; suusatamises jäävad neil enda arvates õiged tulemused alati vale suusakonstruktsiooni taha jne. Kui sellised elavad rookie-aja üle, siis enam nad ei pabista ebaoluliste detailide pärast. Reaalsus saabub kohale tavaliselt siis, kui nad on jõudnud arenguplatoole, kus senitehtu edasi ei vii. Sealt samm ülespoole algab liik wannabe tipp: hakatakse otsima uusi treeninguärritajaid või harrastama mõnda teist ala, sageli näiteks triatloni. Veel üks tähelepanek: selliste seas kipuvad paljud mandrossima, näiteks vahetavad enne starti kolm korda võistlusriietust.

Üksjagu haruldane, kuid markantne liik on konstandid. Konstant on see, kelle keha ei allu absoluutselt (või allub väga vähesel määral) treeningule (kusjuures see on teaduslikult tõestatud!). Tean oma kodukandist vähemalt ühte sellist, kelle keha oleks täpselt sama vormis/vormitu ka ilma igasuguse trennita.

Omapärane liik on alavahetajad ehk lifestyle'i mehed. Me kõik teame neid. Paar aastat ratast, siis disc-golf, seejärel ironman ja golf. Ühegi ala juurde nad kauaks ei jää, sest nende tegelik kirg on kogemuste hankimine (aga seda ei saa ju pahaks panna). Osasid neist motiveerib see, et saaksid peolauas öelda: «Sõitsin Tartu maratoni alla nelja tunni.» Iga suusamees muidugi teab, et Tartu maratoni aegade võrdlus ei oma suurt sisulist tähendust. Toon näiteks ühe spordimehe, kes paugutas kaheaastase treeningu pealt Tartu maratonil esisaja sisse, enne seda tegeles surfamisega, peale suusaperioodi sõitis motokrossi ja nüüd mängib disc-golfi. Lifestyle'i mees/beibe peab tihti ka spordiblogi, kus tuleb maksimaalselt kuus igavat sissekannet, siis saab jaoks otsa.

Nautlejad on need, kes sarnanevad mõneti vanakese ja fantoomtipuga, kuid kes tõepoolest naudivad seda, mida nad teevad. Nemad spordivad puhtalt spordiarmastuse pärast. Tõsi, nad võistlevad harva, kui üldse. Nemad on ka need, kes Stravas alati oma trennidele ilusaid pilte lisavad (aga need ei näita kunagi ratast, vaid pigem loodust).

Lillelapsest talendid – mitte segi ajada andeka tippharrastajaga! Samuti haruldane liik, kuid erinevus seisneb selles, et nad tõesti ei treeni, vaid lihtsalt loodus on neile andnud niivõrd palju. Arusaadavalt on väga palju peteka-meestest lillelaps-talente, kes tahavad jätta petukajutuga muljet, justkui oleks tegu uue Björn Daehliga. Osadest neist kasvavad välja andekad tippharrastajad.

Eraldi seltskonna moodustavad orienteerujad. Kõikidest harrastusspordi subkultuuridest on just nemad kõige rahulikum, viisakam ja realistlikum punt. Nokitsevad rahulikult metsas oma kaardiga ning puudub jauramine pseudoteemadel, nagu viimase malli ratas/varustus. Metsas on mudane, viga (orienteerujate slängis punktiga eksimine) ei hüüa tulles ning finišis ei paugu keegi, et «oi, kui oleks nüüd selle punkti üles leidnud, siis oleks esimene olnud». Muidugi ei tähenda see, et orienteerujate seas ei käiks sportlikku vihast andmist. Orienteerumine ei ole mingi pehmode ala: pulss punases, samal ajal tuleb kaardist aru saada, pidev sopp, soo ja lepavõsa. Paljud tugevad jooksumehed ei saa metsas, ka ilma kaardita, kunagi hakkama, sest väike oksakriimustus või jala väänamine toob neil protokolli kaasa märke DNF.

Foto 1: Jalgrattur Viljandis tänavu augustis. Foto autor: Gerthrud Grents, Sakala/Scanpix
Fotod 2-4: Teadmata rattavõistlused teadmata ajal. Fotode autor: Vello Marandi, Postimehe arhiiv / Scanpix
Fotod 5 ja 6: Kukkumine teadmata rattavõistlusel teadmata ajal. Fotode autor: Ain Protsin, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 7: Teadmata rattavõistlus teadmata ajal. Foto autor: Malev Toom, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 7: Lumine teadmata rattavõistlus teadmata ajal. Foto autor. Meelis Lokk, Postimehe arhiiv / Scanpix

Pullerits: Ohoo - kuidas Ahto Lobjakas kirjutas poliitikast, aga pani tegelikult paika Eesti rahvusspordi

Lugesin Postimehes Ahto Lobjaka (fotol paremal) suurepärast analüüsi "Sitt väetis" ja tunnistan ausalt, et kogu järgneva loo karkassi laenasin temalt. See, et talt laenatakse, ei ole minu nägemuses vargus, vaid talle kui loojale suurim tunnustus. Sedapuhku paneb Lobjakas nii kümnesse ühes spordiasjas, mida ta ise nähagi ei suuda. Patt oleks jätta sellele tähelepanu juhtimata. Niisiis, alustame. (Aga et järgnevast täiega aru saada, tutvuge enne ikka Lobjaka algtekstiga!)

Üks Mati Alaveri igavikulisi talente on tema epigrammilisele pärandile ajaga lisanduv oraakellik kvaliteet. Suurt osa selles kvaliteedis mängib asjaolu, et Alaveri siia-sinna pillatud tähelepanekud kalduvad aja möödudes uusi tähendusi võtma.

Sellega on nüüd Alaveri oraakellikku pärandisse lisandumas halvaendeline, et mitte öelda traagiline moment. See, mis kunagi innustas, masendab. See, mis kandis alguse värskust, ennustab põlvkond hiljem sumbumist lähenevasse lõppu.

Võtkem Alaveri (fotol vasakul) tähendussõna suure (Norra) ja väikese (Eesti) suusariigi kohta. Väikese laeva pöörderaadius on palju väiksem kui suurel, ta suudab suurest palju kiiremini suunda muuta. Nullindate algul ütles see metafoor, et olgu ülejäänud maailma suusatamisega, kuidas on, Eesti suudab omaette manööverdamisvõime saabudes kiirelt tippu tüürida.

Enamvähem põlvkond hiljem kehtib tähelepanek endiselt, aga diametraalselt vastassuunalisena. Eesti on suuteline ühe roolipöördega maailma suusaladvikust ära pöörduma, et tüürida minevikku. Põlvkonnaga mõõdetav ajavahemik näib tähendusrikkana, arvestades, et võimul on käsikäes Savi ja Šmiguni (Tolik, fotol all paremal) projektsioonid*, 15 aastat hiljem.

See hermeetiline põlvkonnapikkune ajaring, milles kõik tõuseb selleks, et vajuda, võib olla midagi meile üleaegselt omast, midagi, mille Mati Alaveri prohvetivaist mingis soomeugri kultuurikihis ära tabas. Ta on aga kahtlemata ka kohalik reaktsioon globaalsele tsüklile, mille üheks tunnusjooneks on Gian-Franco Kasperi hiljutise tähelepaneku järgi tõik, et telehuvidest dikteeritud spordijuhtimine radikaliseerib sportlasi.

TV-huvid tähistavad siin nn Šveitsi-Saksamaa** konsensust, mida ka globaalseks kutsutakse, kuid mis tegelikult taandub pigem soome-rootsi protestantlikule põhjamaade perenaise eetikale, mis lihtsalt ei salli dopingu võtmist. Dopingu võtmise mittesallimisest midagi vähem globalistlikku on raske ette kujutada – isegi kui Šveitsi-Saksamaa konsensus oma katses tippsuusatamist dopingukasinusega laulatada on ühtlasi suusatajate vaba sõidustiili valiku asetanud Euroopa talispordi projekti südamesse.

Eestil käib see muidugi kõik kõrgelt üle pea, välja arvatud tõsiasi, et meid viskab sama laine. Määrav tänase Euroopa tipptalispordi kogemuses on riikide instinktiivne kursivõtt tormis.

Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Põhjamaad peavad merd enda omaks. Šveits (kellest rääkis Kasper) ja vähemal määral muu Kesk-Euroopa koos Hiinaga ei jaga seda omanikutunnet ja otsivad oma minevikuhõngu tribaalsemates mustrites. Sama teevad – küll väiksema rafineeritusega – Ida-Euroopa riigid, kelle kiiluvette Eestit nüüd kiirelt tüüritakse, nagu oleks Calgary-aasta 1988.

Täna on selge, et hoolimata Alaveri kunagisest optimismist ei kuulu dopinguvaba tippsuusatamine Eesti ajaloolise tippspordi oleku südameverre. Suurte otsuste ajal moodustab suusaliit kulissi, mille taga koopas liiguvad algelementlikumad jõud.

Suusaliit on koht, kus formaalse globaalmatemaatikaga tõestatakse võrrandeid, mis määravad suusatamise saatust epohhideks. Et Alaveri katsest möödunud aastal suusaliidule umbusaldust avaldada sai umbusalduse avaldamine talle endale institutsioonina, on vaid üks näide kauasest probleemist.

Spordialaliitude valimistulemusi on Eestis pikka aega otsustatud kahesõnaliste loosungite ja vastava keerulisusastmega emotsioonide baasil ja siin on suusaliidul ehk suuremgi lähiajalooline süü, kui kellelgi teisel. 2011. aastal juhtus Alaveri ja Savi tiib Vestmann-Piibeleht-situatsioonis peale jääma ühe varasema ajaloolist mastaapi valiku tegemise ajal, milleks oli suhtumine Šmiguni dopingusaagasse 2002. Suusaliit oli toona see, kes valimistsükli pikkust ja paindumatust kasutas ära FOKK – formaalselt on kõik korras – olukorra tekitamiseks.

Sellest matialaverilikust perspektiivist jääb krokodillipisaraiks ka tänane, objektiivselt igati õige ja põhjendatud kurtmine, et Eestit lastakse talvest alates alla dopinguküllasest vetsupotist. Süsteemi, mis seda tänastele võimulolijatele lubab, lõid ja mängisid aga sisse teised jõud. Andreas Laanel ei pruugi sellega isiklikku pistmist olla, kuid ka tema on samade jõudude pillutada. Eesti olümpiakomitees ei jõua ta enne 2022. aastat kusagile ja selleks ajaks võib juba olla hilja. Mingitele muudele avalikkuse tagasiside mehanismidele polegi Eestile loomupärastes dopingust läbiimbunud institutsioonides kohta, näitavad nii aasta 2011 kui 2019.

Pikas vaates pole meil siiski määrav mitte olümpiatsükkel, vaid midagi vanatestamentlikumalt hõimupoliitilist: tsükkel, kus treenerite patte nuheldakse tänaste hooldemeeste kaela*** ja kus kõik võib rangelt võttes ollagi kinni EOK presidendi Oidipuse-kompleksis, mille ajel ta näitab kohta kätte oma spordipoliitilisele isale**** ja kelle taga liikuvaid varjulisemaid jõude kihutab tagant mõistetav, kuid monomaniakaalne soov teha suusaliidule järgmise paarikümne aasta jooksul sama, mida too tegi varem kogu Eesti spordile. Süsteemis puudub koht ühishuvile, reeglitele ja reeglite jõustajatele.

Alaveri kandev juuresolu selles mõttelõngas on siingi tuntav: Eesti spordi juhi funktsiooni on spordipoliitilises tajus 30 aastaga liigutatud järjest enam rasket auraha kandva tundmata omaniku firmat ostva käilakuju suunas. Mati Alaveri arvates on iga uus spordijuht järjest vähem osanud ja söandanud teha seda, mis tema rolli oli alguses kirjutatud elava mõttena, kuid mida nüüd lämmatab ajakirjanduse üha mantralikum ümin sellest, kuidas alaliidu juht peab oma kohta teadma.

Põlvkonnajagu aastaid tagasi oli alaliidu juhi esimene kirjutamata kohustus olla skandaalide ja kriiside väljakutsuja olukordades, kus katarsiseta kippus suusarahvale roidumus sisse tulema. Selle kohustuse apoteoosiks on valmisolek end vajadusel alaliidu põhikirja altarile ohverdada, kui mängus peaksid olema dopinguvaba ühiskonna alusväärtused. Toona polnud selleks õnneks suuremat põhjust, tänane dopinguväetis on aga meie kõigi sitt tulevik.

*Kui keegi taipamatu aru ei saa, siis EV presidendiks pürginud Savi asemel Alexelat tüüriv Andreas Laane ja ühe tütre / kahe lapse treeneri Toliku asemel ühe tütre / kahe lapse treener Tõnis Sildaru.
**Rahvusvaheline spordiarbitraaž ja dopingut paljastav Saksa telekanal ARD.
***Kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu.
****Ilmselt vihje Neinar Selile.

Foto 1: Ahto Lobjaka portree sügisest 2017. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver umbes kolm kümnendit tagasi. Foto autor: Meelis Lokk, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 3: Anatoli Šmigun kaks aastat tagasi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas tõesti jäi eksproff Rene Mandri Ülenurme rattarallil minu selja taha?

Panin enne Ülenurme rattarallit käe Rene Mandri õlale ja laususin Postimehe kolleegile, kultuuriajakirjanik Raimu Hansonile tutvustuseks: «Näe, tema on selle võistluse kõige kõvem mees. Ta on isegi olümpial käinud.» Mandri sai Londoni olümpial grupisõidus 50. koha.

Siis lisasin: «Ma olen ka olümpial käinud.» Ja täpsustasin: «Koguni kaks korda.» Aga see oli väga ammu, Salt Lake Citys ja Torinos.

Kuidas Ülenurme IV rattaralli 39 km sõit toimus, sellest panin oma silme läbi kokku lühikese video. Nagu näete, ei olnud algus üleliia tormakas, mis oli mulle hea, sest suvest traumeeritud ja siiamaani hellad põlved ei lubanud kordagi kiirenduseks sadulast tõusta. Sedasi oli igati sobilik, kui Mandri pärast Ülenurmelt Kurepalu poole keeramist minust ette läks ning eest paar jooksikut kinni püüdis. Grupp sai jälle kokku.

Aga sõit oli liigagi rahulik. Tavaliselt on sel võistlusel esimesed kuus-seitse kilomeetrit kihutatud nii, et hing paelaga kaelas. Nagu videost näete, läksin kahel korral ise ette vedama, et tempot pisutki kõvemana hoida.

Pärast Roiut said neli noort ja üks täismees, hilisem võitja Ragnar Tarmu, vastu- ja siis küljetuules eest kergelt vahe sisse. Mandri läks neid hooga püüdma, haakisin talle sappa. Aga nagu ta ise pärast tunnistas, sai vähese treenituse tõttu jaks enne otsa, kui ta jooksikud kätte sai. Ega tal palju puudu jäänud. Pärast seda kiirendust polnud kellestki vedajat, nagu videos näete, nii et pidin minema ise ette tempot hoidma.

Tagasiteel Roiult Kurepalu ja Ülenurme poole läks peagrupis veidi närviliseks. Roiu kandis kuulsin ja nägin, kuidas ühel mehel oli teisele käega vehkides midagi kurjalt öelda. Kui kolm noort vastutuulelõigul eest ära üritasid sõita, hüüdis keegi mu selja tagant, et mu ees tuult murdnu noile järele tõmbaks ja vahe kinni veaks. See pani mind naerma (mu «mine ise!» on ka videos kuulda), sest oli niigi selge, et ega nood kolm kuskile pääse. Ega pääsenudki.

Seejärel läks peagrupi ette jälle mõneks ajaks Mandri, kuni ta andis mulle käega märku, et ma vedamise üle võtaksin. Mida ma mõistagi ka tegin.

Kurepalult Ülenurme poole sõites oli tunda, et eespool mõned pooleldi üritasid. Tundsin end hästi ja kontrollisin olukorda ning käisin aeg-ajalt ees gruppi spurtijaile järele vedamas. Vasakult küljelt puhunud vastutuule käes moodustus viimaks karusselli kett ning kui tuli minu vahetus, siis tundsin, et võiks kujunevat mugavusrutiini murda ning võtsin peagrupi ees vasakult suuna hoopis paremale – tagamõttega, et eks näis, kuidas taga reageeritakse. Tahtsin mehi «raputada», et nad ei langeks mugavustsooni, et sõit püsiks loominguline ja aktiivne. Ja kohe, nagu videost kuulda saate, tuli karm (pehmelt öeldes) kriitika. Seda, nagu kuulda võite, klaarisime veel mõnda aega hiljemgi.

Aga mul oli niigi rohkem tegemisi käsil kui teistel. Ega ole lihtne sõidu ajal GoPro kaameraga videot teha, seda muudkui käima ja seisma lülitada. Pead kogu aeg kuulama, kui mitu piiksu kaamera teeb (üks piiks –  käima; kolm piiksu – seisma) ja kas see üldse piikse teeb (mõnikord vajutad ja vajutad, aga seisma ei jää ega tööle lähe; kogu sõidust ühte pikka filmi teha ei saa, sest kogemus näitab, et GoPro kaameraga on metsik risk, et kui teed kasvõi ainult kolme-neljaminutilise lõigu, siis see osutub hiljem nn korrumpeerunud failiks, mis ei avane). Kaamera lülitamise tulemuseks oli viimaks see, et rattakompuuter lendas leistangilt minema ja kadus ära – seegi on videos näha. Pärast ostsin Hawaii Expressist 32 euro eest uue kompuutri.

Neli-viis kilomeetrit enne lõppu läks passimiseks. See ei olnud mulle meeltmööda. Kui algas viimane pikk lauge tõus, mis viib Ülenurmele, liikusin peagrupi peas paremale ning kiirendasin sealt. Kaks noort tulid järele, hiljem veel üks täismees ka, aga üllataval kombel rohkem mitte. Paraku rauges noortel tõusu viimases osas jaks ning mis hullem veel: jäin nende taha ja teeserva vahele «karpi». Muidu oleks saanud sealt veel sõitu rohkemgi elavdada. (Seegi on kõik videos näha.)

Kui lõpuni jäi veidi rohkem kui kilomeeter, oli olukord üllatuslikult endiselt selline, et mõtlesin ja imestasin, kas keegi ei kavatsegi tagant tulla ja kiirust üles tõmmata. Kuni viimaks tuli rünnak vastassuunavööndist, vasakult. Siis läks korraks kihutamiseks. Kuna tunnistan ausalt, et lõpu eel selline tõmblemine tekitab mul kergeid hirmujudinaid, siis võtsin rahulikult sisse koha, mis teistest üle jäi. Tartu rattarallil olen lõpu eel hunnikusse lennanud, ei taha enam seda korrata.

Lõpusirgel jätsin selja taha Jaan Kirsipuu, kes tuli ära pikalt, 94 km sõidult ja liitus Kurepalus 39 km võistlusel osalejatega. Paraku valisin, nagu videost näete, vasakus servas valed mehed, kelle tuulde võtta, mistõttu kaotan nende sabas kiirust, selle asemel et minna paremal kaasa Mandri tuules. Ometi peab videolt uurima, kuidas ja kunas ma Mandrist lõpu eel mööda sain, sest protokollis on ta minust kolm kohta tagapool. (Ta ütles, et sai krambi.) Lõpetasin sama ajaga, mis peagrupi ees kuuenda ja seitsmenda koha saanud Martin Anier Taaramäe klubist ja Jaan Krela. Jooksikud, kes jagasid omavahel neli esimest kohta, lõpetasid 1.38 eespool.

Üllatavalt hästi läks see sõit. Heameel on eelkõige sellest, et hoolimata traumeeritud põlvedest, ainult istuvast sõiduasendist ning võistluse ajal videoreportaaži tegemisest suutsin ka peagrupi peas initsiatiivi näidata ning sõitu nii mitmelgi korral elavdada.

Video sisukamaks jälgmiseks on küllap soovitav vaadata tulemuste protokolli, kus on ka kirjas, kes sõitis millise numbriga.

Foto 1: Ülenurme rattaralli 94 km sõidul osalejad keeramas stardisirgelt vasakule. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 2: Nõupidamine enne starti Ülenurmel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 3: Ülenurme rattaralli 39 km sõidul osalejad stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits

Fotod 4 ja 5: Ülenurme rattaralli 94 km sõidul osalejad statimas. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 6: Ülenurme rattaralli peakorraldaja Rene Mandri. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 7: Rein Kirsipuu (paremal) võistlejatega enne Ülenurme rattaralli algust. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 8: Jaan Kirsipuu (keskel esiplaanil) starimas Ülenurme rattaralli 94 km sõidule. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 9: Jaan Kirsipuu (paremal) arutamas midagi enne Ülenurme rattaralli starti. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas klassifitseerida harrastussportlasi? (Ja mis klassi kuulute teie?)

Ütlen otse: palun teie abi, head lugejad! Plaan on juhatada Eestis sisse uus teadusharu, spordiantropoloogia, ja kust mujalt pihta hakata, kui sellest, mida ise veidi tunned. Lühidalt: eesmärk on koostada Eesti harrastus- ja rahvasportlaste tüpoloogia.

Küllap olete isegi märganud, et igasugustel maratonidel osalejad võib jaotada laias laastus teatavatesse klassidesse. Üks klassikalisemaid klasse on keskeakriisi-mehed, kes kolmekümnendate lõppu jõudes avastavad, et lapsed on suureks kasvanud, naine on iseseisvunud (ei vaja iga päev ümmardamist ja tuulutamist), töö on muutunud rutiiniks ning enam suuremat elamist pole ka mõtet taga ajada (sest mõistus tuli koju: mille poolest on 270-ruutmeetrine elamine parem kui 80-ruutmeetrine? – ega sa seal edasi-tagasi uisuta) ning jõuavad siis otsapidi tagasi iseendani: mis ma mehena ikkagi väärt olen, mida ma suudan, mida ma teiste meestega võrreldes jaksan?

Kindlasti moodustavad omaette klassi alfaisased, need, kelle eesmärk on teistele meestele pähe tegemise kaudu/abil iseendale ja teistele näidata, kui kõvad mehed nad on. Ja on ka! Need on mehed, kes lähevad võistlusele nagu lahingusse, mehed, kelle puhul kehtib reegel, et kui pauk käib, siis vend ei tunne venda. Nende meeste arvates võikski võistlustel olla vaid üks võistlusklass. Kõva mehe klass.

Kuid alfaisaste kõrval on üks veelgi väljapaistvam klass – need on poosetajad. Need on mehed, kes arvavad, et Astana või Team Ineosi tunamullune vormiriietus ja üle 5000 euro maksev ratas (mille nad on ostnud pärast 30-protsendilise allahindluse kauplemist ning sellegi eest maksnud siis sularahas, et naine kodus ei saaks kusagilt järele vaadata, kui palju mees oma lollaka hobi peale raha tuuri paneb, samal ajal kui ta ütleb naise ostetud 30-eurose kortsudevastase kreemi kohta: «Hulluks oled peast läinud või!») teevad neist kui mitte Taaramäe-Kangerti, siis vähemalt sellise mehe küll, kes neil tuules suudab püsida. Tühja nad suudavad! Nad ei suuda isegi peagrupi järel teises grupis püsida. Mõnel sellisel mehel, kui reaalsus valusalt kohale jõuab, jääb spordikarjäär väga lühikeseks.

Omaette klassi moodustavad nn peteka-mehed, kes tulevad alati starti jutuga, et nad pole üldse treeninud või et jõid eelmisel õhtul öösel kella kolmeni või et on olnud kaks nädalat jutti gripis või bronhiidis. Nende jutul on kaks tagamõtet. Esimene on see, et kindlustada end olukorraks, kui võistlus peaks tõesti lõppema nigela tulemusega – siis on hea varnast võtta vabandus, et näe, ütlesin ju, et olin pohmellis või voodis lääbakil. Teine tagamõte on konkurente uinutada, et nood ei peaks neid ohtlikeks vastasteks – ja oi kui magus on siis lõpus teisi ootamatult rünnata, kui peaks selguma, et jõudu ikkagi jagub.

Märkimisväärselt suur klass on nn lillelaps-sportlasi, kes kuulutavad, et nemad ei lähe võistlema, vaid loodust ning pühapäeva/laupäeva või sügispäeva/suvepäeva nautima. Aga see klass jaguneb kaheks alamklassiks. Ühte kuuluvad need, kes on otse öeldes pehmod, juba stardis alla andnud – sest nad pole korralikult, nagu õigele mehele kohane, treeninud ja siis hakkavadki nad naiselikult jutlustama pehmetest väärtustest. Teise alamklassi kuuluvad nood, kellel on tugevad ühisjooned eelpool mainitud peteka-meestega: nad kindlustavad endale ebaõnnestumise puhuks aegsasti vabanduse.

Loomulikult moodustavad omaette klassi vasikaarulised, kuhu kuuluvad valdavalt vähekogenud noorsportlased. Need on algul nii õhku ja äksi täis, trügivad esiritta, kui saavad, ja panevad siis stardist sellise padavaiga minema, nagu oleks tegu 400 meetri jooksuga. Tavaliselt kustuvad nad viie-kümne minuti järel, mõni sitkem peab vastu pool tundi. Vasikaarulisi iseloomustab seega enesekriitika puudumine, mis spordis tähendab enda võimete räiget ülehindamist. Mis kokkuvõttes on märk totaalsest ebaküpsusest.

Kõige muhedam klass on ilmselt vanakesed. Vaat nemad on ausad, pettepretensioonideta päevanautijad. Tulevad platsi, võtavad vaikselt stardijoone taga kauguses oma koha sisse, ei trügi ega ässatse ja kulgevad rahulikult lõpuni, kui mitte just naeratus näol, siis vähemasti rõõm südames. Sest neile ongi rõõm see, et nad veel üldse liiguvad.

Need klassid tuvastasin vähem kui pooletunnise mõttetööga. Eks neid klasse leiab veel, aga nüüd on mul muud kohustused kukil ja tuleb panna punkt. Mul oleks hea meel ja olen teile hiiglama tänulik, kui mu spordiantropoloogilisse uurimustöösse oma panuse annaksite. Olgu lisatud, et mul on kindel eesmärk tulemused, nagu teadustööle kohane, publitseerida. (Kui te crowdsourcingu korras teadust teha ei taha, jätke oma panus andmata, et pärast ei tekiks asjatuid vaidlusi.)

Huvitav, mis klassi kuuluvad ratturid nendel fotodel? Fotode autorid: 1 ja 5 - Marko Saarm, Sakala/Scanpix; 2-4 - Gerthrud Grents, Sakala/Scanpix; 6 - Kamilla Selina Lepik, Sakala/Scanpix

Pullerits: Mis saab Tartu rattamaratoni kontrollvõistlusest?

Me ju teame, et tähtsate startide eel tuleb teha kontrollvõistlus. Ega Indrek Kelk paku ilmaaegu nädal enne Tartu rattamaratoni avatud raja sõitu (ja seda tasuta!). Küsimus on, kas sellest on kasu.

Mu mullune kogemus ütleb, suurem on pigem kahju. Sõitsin eelmisel aastal (fotol vasakul) avatud raja läbi 3:20.23ga. Ilma ribadeks pingutamata, osa aega väntasin lausa üksinda, lõpuosa tulin kahe teatemaratonil osalenu mõnusas seltskonnas pooleldi tirri lastes. (Mulluse avatud raja sõidu esimest poolt näete minu videos siin ja teist poolt näete siin.)

Nädala pärast tuli põhivõistlus. Ja tulemus? Aeg 3:19.16. Ehk võisteldes kõigest minut kiiremini kui treeninguks sõites.

Ei tulnud vahe sellest, et põhisõidul olnuks ilm halvem. Või olnuks tervisel midagi viga – ei olnud. Samuti ei tekkinud põhisõidul tehnilisi probleeme. Küll aga juhtus see, et poolel maal kadus energia. Osalt võis häda tulla sellest, et äkki ei söönud Harimäe kandis (fotol paremal) ja selle järel piisavalt. Aga kuna pole kunagi Tartu rattamaratonile sööma läinud ning energiat on sellele vaatamata alati jagunud, pidi põhjus olema muus.

Oletan, et põhjus oli selles, et ma ei taastunud avatud raja sõidust lihtsalt ära. Mistõttu olen vähemasti täna, kolmapäeval, seisukohal, et avatud raja sõidul ma kaasa ei tee.

Aga kontrollstarti on ikkagi vaja. Nüüd on suur küsimus, kas minna laupäeval Rene Mandri korraldatava Tartu Terminali IV Ülenurme rattaralli starti. Loomulikult mitte 94 km sõidu starti, sest see pole Tartu rattamaratoni ja värskust silmas pidades mitte üksnes liiga pikk, vaid ka konkurents on seal professionaalne:  Alo Jakin, Rait Ärm, Norman Vahtra, Steven Kalf, Jaan Kirsipuu, Siim Kiskonen, Markus Pajur, Kristo Prangel, Vahur Valvas, Jörgen Matt, Kristjan Oolo, Gerd Kodanik, Joosep Sankmann jne. Seal tuleb kõva sõit ning sinna minek oleks sama vähetulus, et mitte öelda kontraproduktiivne, nagu oleks minna Tartu rattamaratoni avatud raja sõidule.

Aga kavas on ka 39 km sõit, kus seekord, nagu ütles Mandri, ei tule sellist starti nagu eelnevatel kordadel, et noored pääsevad vanadest minut-poolteist varem teele, vaid kõik lähevad rajale koos. Seal on praegu kirjas 28 sõitjat, mulle tuntud nimedest näiteks Jaanus Prükkel, Margus Kelk ja veel üks, kes on palunud, et ma tema nime ei mainiks. Tundub igati normaalne seltskond. Paar noort, kes samuti stati tulevad, aga keda veel kirjas pole, nagu märkis Mandri, tõmbavad, vähemalt minu ootuste kohaselt, nagunii kohe tempo üles, aga eks siis juba näeb, kas jaksan neil tuules püsida või mitte ning mida teised teevad.

Pean arvestama sellega, et ei tohi kaotada külma pead, vaid pean jälgima oma põlvi, et neile liiga ei teeks, sest kui teen, on Tartu rattamaraton kindlasti tuksis. Põlvi on iseenesest jälgida lihtne: ei tohi kordagi sadulast püsti tõusta, sest siis langeb põlvedele liiga suur, kahju tekitav koormus. Aga kas istudes on võimalik ka kiirendustega kaasa minna, on juba iseküsimus. Ja kui jäängi sedasi maha, pole samuti midagi hullu, sest 39 km jõuan igal juhul üksinda läbi sõita.

Kuidas siinsetele spetsialistidele tundub, kas teen Tartu rattamaratoni silmas pidades õige valiku või peaksin ka Ülenurme rattarallist loobuma? Ärge vastust formuleerides jätke tutvumata eelmise kahe nädala jooksul tehtud treeningutega, mille üksikasjalise ülevaate ja kokkuvõtte leiate kohe siit selle sissekande alt!

Foto 1: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Harimäe vaatetorn. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Alexela bensiinijaam tartus Tähtvere linnaosas eileõhtuse punase taeva taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu tänavuse rulluisumaratoni liidergrupp Kõrveküla kandis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tartu tänavuse rulluisumaratoni liidergrupp Jõgeva maantee poolsel ringteel. Foto autor: Priit Pullerits