reede, veebruar 03, 2023

Pullerits: Kuidas pikaajaline võitlus mulle lõpuks esikoha tõi

Kui kaua see kestab, et ilm teeb taas kord rassistliku pöörde ning valge talv surub vähemasti Tartus enda alla musta maa?...

Ent mitte kõikjal ja mitte piisavalt. Jaanus Laidvee, Eesti parimaid klassikatehnikas suusatajaid harrastajate seas, võib ju nahast välja pugeda ja naba paigast pingutada, teha 30–40-kilomeetriseid trenne, sikutada jõusaalis rauda, joosta õhtupimedas kiilasjääl, käia Itaalias laagris, isegi kirjutada siin blogis võistlusülevaateid või anda sel teemal intervjuud, nagu pärast Viru maratoni eelmisel laupäeval, aga kõik see töö läheb tal vastu taevast, kui Tamsalu-Neeruti maratoni korraldajad peavad tõdema, et valge pealetung mustale jääb siiski nõrgaks ega kannata suusaüritust läbi viia.

Aga samal ajal... samal ajal Tallinnas noppisin oma mulluse võitluse vilju. Küllap kõik teavad, et olen järjepidevalt ja kompromissitult võidelnud selle eest, et Venemaa sportlased ei saaks rahvusvahelistele võistlustele ega ka Eesti võistlustele. Seda tehes paljastasin isegi Klubi Tartu Maraton, kes lasi Venemaa inimesi osalema Tartu kevadisele jooksu- ja rattaüritusele. Survestasin kõikvõimalikke asjaomaseid instantse, et nad ei laseks Venemaa rallisõitjaid Rally Estoniale. Kirjutasin sel teemal mitu arvamuslugu.

Ja nagu ikka, kui midagi siiralt, hingest ja südamega teed, siis see läheb korda ja seda ka märgatakse. Eile sain nende kirjutiste ees Jaan Tõnissoni meediaauhindade jagamisel esikoha arvamuslugude konkurentsis. Nagu hiljem žürii esimehelt kuulsin, oli see kõige suurema osalejate arvuga ja kõige tihedama rebimisega auhinnakategooria. Teiste ees tunnustamise, tulbikimbu ja raamitud diplomiga kaasnes 1000-eurone preemia.

Kolleeg Jaan Väljaots kirjutas minust sel puhul isegi väikse loo.

Paraku see teema jätkub. Päev varem olin avaldanud Postimehe arvamusküljel järjekordse loo, kus argumenteerisin, miks ROKi plaan lasta venelasi rahvusvahelistele võistlustele n-ö neutraalsetena on eluvõõras ja sinisilmne. Sel teemal paistab minevat üldse suuremaks piikide murdmiseks, sest Poola on kuuldavasti koos Suurbritanniaga loomas rahvusvahelist boikotikoalitsiooni, kuhu loodab kaasata 40 riiki. Poola spordiministri sõnul on nad vajadusel valmis juhul, kui saadakse kokku piisav arv riike, kelleta olümpiamänge ette ei kujuta, esitama ROKile koguni ultimaatumi.

ROKil on juba hirm nahas, sest miks muidu on ROK asunud vastu hoiatama, et boikotiähvardus käib olümpialiikumise põhimõtete vastu ja boikott rikub olümpiahartat. Aga kas see ei käi olümpialiikumise ja üleüldse rahumeelse maailma põhimõtete vastu, et sõda alustanud ja sõda jätkava ning ka avaliku arvamuse areenil sõda toetava riigi sportlased, kellest enamik on liiati armeesportlased, saavad võistelda teistega nagu võrdne võrdsega. (See, et nad ei saa esineda oma lipu all, ei tähenda, et nad muud osas, mis puudutab võistlemisest, poleks teistega võrdsed.)

Kolmapäeval olin tunnistajaks veel ühele võitlusele: peaminister Kaja Kallas käis Võrus (fotol vasakul ja ülal vasakul) ning kohtus sealsete inimestega ning vastas nende küsimustele. Lõpp kiskus väga tuliseks. Sellest kirjutasin Postimehele ka reportaaži. Tuleb ikka käia sündmuskohal, mitte rippuda ainult telefoni otsas ja kirjutada e-kirju, sest ainult n-ö põllul käies näed päris elu ja saad tunda rahva meeleolu. Liiati, EKRE valimiskampaania üritusest olin päev varem loo avaldanud – vaja ju ajakirjanduspildis tasakaalu eest hoolitseda.

Küll aga ei saa ma sinna midagi parata, et Kaja Kallase lugu on saanud Postimehes veebis peaaegu kaks korda rohkem lugejaid kui Martin Helme lugu. See on fakt. Kommentaar on vaba.

Fotod 1 ja 5: Diplomeeritud ajakirjanik Priit Pullerits, Jaan Tõnissoni meediaauhindade konkursi võitja parima arvamusloo kategoorias. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi (paremal) annab Jaan Tõnissoni auhindade tseremoonial Postimehe parima arvamusloo auhinna Priit Pulleritsule. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (keskel) koos teiste Jaan Tõnissoni auhinna võitnutega. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 6: Priit Pullerits vestlemas peaminister Kaja Kallasega kolmapäeval Võru kultuurimajas Kannel. Fotod Priit Pulleritsu erakogust

esmaspäev, jaanuar 30, 2023

Jaanus Laidvee: Viru maraton niitis jalust

Ilmaolude kiuste toimus laupäeval Viru maraton, seda küll seitsme ja poole kilomeetri pikkusel ringil. Jaanus Laidvee (nr 51) sai seal pikema, ametlikult 32 km (tegelikult väidetavalt siiski 29 km) pikkuse raja sõidul 280 lõpetaja seas 65. koha. Kaotust võitnud Kalev Ermitsale, endisele Eesti laskesuusakoondislasele, kogunes 19 ja pool minutit ning endisele profiratturile, neljandaks tulnud Gert Jõeäärele 16 ja pool minutit.

Jaanus, kui mitu kriimu suuskadele said?


Ei saanud mitte ühtegi. Nädala sees lasin ära määrida oma parima paari, panna ka pulbri alla, aga stardieelsel õhtul uurisin vendadelt, kes olid koha peal, et rajal on ka väga häid lõike, aga samuti kehvi kohti ning ei saa olla kindel, et suusad päris terveks jäävad.

Võtsin kaasa vanema võistluspaari ja lasin hommikul Skiwaxi Thomas Kuusel selle enne starti ära määrida. Ei lasknud sinna pulbrit panna, vaid tavalise kõrgfloori – aega oli vähe, et hakata pulbriga jamama, ja uisuvõistlus on mul nagunii n-ö teisene võistlus. Olen rohkem klassikamees.

Loomulikult tuli silmad lahti hoida. Oligi kehvemaid kohti, aga õnneks ühtegi kivi või maad väljas ei olnud ja suusad jäid täiesti puutumata.

Oli ka selliseid kohti, mis võtsid jala värisema?
 

See oli kõige jäisema pinnasega maraton, mida olen sõitnud. Kaks kohta olid eriti halvad. Üks oli paremkurviga laskumine staadionile, mis oli täielik jääväli. Seal polnud raja kõrvalt ka lund võtta, ainult lumekirme. Kui freesida masinaga jääd tükilisemaks, oleks see kohe ära sõidetud ja järgmine jääkiht välja tulnud, nii et see poleks aidanud.

Teine koht oli ringi viiendal kilomeetril. See oli täielik trikiga koht. Päris hea laskumine paremkurviga ja ka täielikult jääs juba esimesel ringil, üldsegi mitte kanditav. Õnneks mingi vallikene seal oli, kust sai natuke tuge.

Kuna eelnevalt oli info hästi edasi antud, et rada on, nagu on, jäine, siis mingit mõttetut rapsimist ei olnud. Kõik sõitsid hästi viisakalt ja alalhoidlikult. Enne laskumist pandi sahka, pidurdati ja hoiti pikivahet. Viiendale kilomeetrile, kus oli kõige ohtlikum laskumine, olid korraldajad pannud spetsiaalse venna, kes kogu sõidu vältel tuletas laskumise algul meelde, et see on ohtlik koht, pidurdage hoog maha, laske vahe pikemaks.

Too laskumine oli kergelt väljapoole kaldega, nii igal juhul kaldusid lõpuks vasakule raja äärde. Seal oli roheline sammal. Esimesed kaks ringi üritasin hullult hoida, et ei läheks maa peale, aga kolmandal ringil hakkasin mõtlema, et see on roheline – mulda ja kive silma ei hakanud –, et kui sõidan heina või sambla peale, ei tee see midagi. Kolmandal ja neljandal ringil lasingi veidi suurema hooga ja lõpus sambla peale. See oli isegi kõige turvalisem, ei võtnud äkki kinni, vaid mõnusalt libises paar meetrit.

Kas sõidu alguses tahtsid mehed looma väga välja lasta?

Ei. Hoiti alalhoidlikult tagasi. Mul endal ei olnud kordagi plaani looma välja lasta, kuna see oli esimene võistlus ja uisutehnikas. Eriti olusid arvestades mõtlesin, et hakkan vaiksemalt minema.

Tegin kolmapäeval jõutrenni. Kolmapäevast laupäevani jääb suht väike vahe. Pidin tegema teisipäeva hommikul, aga sain teha kolmapäeva õhtupoole, mistõttu oli kogu kehas laktaadi tase piisavalt kõrge. Teadsin juba varasema kogemuse põhjal, et kui lähed niimoodi võistlema, ega sul väga head enesetunnet olla saa. Kui hakkad sellises seisundis mägede peal vajutama, hakkab laktaati kohe rohkem kuhjuma. Paaril tõusul proovisin natukene tempokamalt, aga tundsin kohe, kuidas just reitesse tõmbab laktaadi nii sisse, et liikumine läheb kangeks. Siis võtsin sellise tempo, millega oleks sõita nii palju mugav, et ei lähe ebameeldivaks ega hingamisega raskeks. Kogu sõidu keskmine pulss oli mul 153. See pole mingi eriline pulss.

Vähemalt nendel kohtadel, kus sõitsin – 50. ja 60. koha vahel –, rajal hullu kangutamist või pingutamist pigem ei olnud, kõik läksid enam-vähem mõnusa tempoga ja tõusudel mööda rapsimist ei olnud. Mööda üritati minna lausikul, kus on laiem koht. Hästi viisakas sõit oli.

Kas iga ringiga läks rada kehvemaks?

Ainult kurviga laskumistel, kus esimesel ja neljandal ringil oli ikka märgatav erinevus.

Juhtus kukkumisi ka?

Estoloppeti ametlikul videol on tol kõige ohtlikumal laskmisel näha pauk, kus vend paneb peaga vastu maad. Kaks kohta minust tagapool lõpetas number 50, Kaido Pesor, kes tuli verise näoga. Silmast allapoole saadud haav tõenäoliselt eriti sügav ei olnud, aga verd oli palju, sest sõidu ajal sa seda ju ära ei pühi; ei oskagi pühkida, sest ei näe seda.

Sa oskasid ka ennast siledal maal lumme kukutada! 

Jah, 23. kilomeetri järel. Seal oli lausik, natuke allamäge, korralik lumekoht, küllalt okei kiirus. Ei mingit rabelemist, positsioonivõitlust ega muud, vaid lihtsalt enda lollusest, kergest tähelepanu hajumisest lõin kepi kahe jala vahele. Kui hoog on ligi 30 km/h ja kui niimoodi kepi ette lööd, sõidad kogu keharaskusega sellele peale ja see niidab su kohe maha. Minu ees sõitnud Kristen Soo reaktsioonist on hästi kuulda, et mis see nüüd oli (vt 29:30). Kolmas mees hõikas kõrvalt, et oi, kurat, ebaõnn. Ebaõnneks võib seda ka nimetada, aga pigem oli see enda hästi loll viga.

Haiget said?

Jah. Käed tood kukkudes instinktiivselt ette rinna juurde. Kepp on ju käes ning see jäi käe ja rinna vahele, nii et vasak rinnakupool on jätkuvalt (pühapäeva õhtul – P.P.) valus, kui sügavalt hingan. Püsti tõustes oli kohe valu tunda, see häiris sõidu lõpuni, tundsin igal tõukel, aga otseselt sõitu ei seganud. Tõenäoliselt katki midagi ei ole, vaid on põrutus või väike nihestus või roidemõra.

Mida edasi tegid? 

Vaatasin, et mis teen. Esimene mõte oli, et olen keset metsa, mitte kedagi ei ole, sõit oli nagunii pigem tugeva treeningsõidu eest, et lähen esimesse kohta, kus saan maha keerata, sest mis ma ühe kepiga ikka vigurdan. Aga uisutehnikas saad ju ka ainult jalgadega uisutada ja nii päris normaalse kiirusega edasi liikuda; klassikas on palju hullemad tagajärjed.

Hakkasin uisutama, ühe käega kõrvalt sudima. Jõudsin lagedama peale, 1,8 kilomeetrit paugust. Seal olid raja ääres Areali hooldemehed, mitu suurt suusakotti kõrval, selge, et head kraami täis. Läksin juurde ja ütlesin, et paremat keppi oleks vaja. Leiti kaks ja pool sentimeetrit lähem kepp, aga see on nii väike vahe, et seda ei tunnegi. Panin sellega lõpuni välja umbes neli kilomeetrit.

Kui mitu kohta kukkumise tõttu kaotasid?


Viis kohta. Kristen Soo ja number 49, Roland Toome, kellega sõitsin kolmanda ja neljanda ringi koos, olid 60. ja 61. Mul nende tempot hoida mingi probleem ei olnud, pigem vastupidi. Tõenäoliselt oleksin lõpus neil rohkem eest ära sõitnud. Lõpetasin neist viis kohta ja ajaliselt 1.45 hiljem.

Väsitas ära ka hooaja esimene sõit?

Mitte eriti. Oli mõnus tugev treening, samas lühike, lõpuaega alla 1:30 (1:29.37 – P.P.). Poolteist tundi ei ole ju kaks ja pool tundi.

Tegelikult oli kift, et sõit oli samal ringil. Kui on pika ringiga võistlus, eriti Tamsalus, ka Virus, on palju tuule käes põldu ja lausikut. Mulle endale kui ka paljudele teistele, kellega lõpus rääkisin, meeldis: ühtepidi oli küll tiirutamine, aga seitse-kaheksa kilomeetrit ei ole mingi kaks-kolm kilomeetrit, see on ikkagi piisavalt pikk ring. Samas on pealtvaatajaid. Muidu lähed metsa ära ja keegi ei näegi sind rohkem, kui ainult stardis ja finišis. Nüüd said pealtvaatajad võistlejatele kaasa elada vähemalt neli korda, isegi rohkem, sest rada keerutas vahepeal stardiala ümber.

Rada oli keskmisest nõudlikum, tõuse oli rohkem ja lausikuid vähem, sõidumeestele pigem sobis. Oli huvitavam sõita. Selle formaadi peale võib edaspidigi mõelda, et teha väiksemaid sõite kolmel-neljal ringil. Ei jäänud sugugi muljet, et on mingi säästurada.

Mis veel silma jäi?


Kultuuriminster Piret Hartman pidas lõpus väikse kõne ja autasustas. Kas see näitab, et suusatamine on Eestis jätkuvalt tähtis ala, või seda, et valimised on lähenemas? Tõenäoliselt eksin, aga vähemalt ma ei mäleta – pole muidugi ka kõiki autasustamisi näinud –, et kultuuriminister oleks Estoloppetitel käinud autasustamas. Viide valimistele oli see kindlasti. (Indrek Saar on kultuuriministrina ka Estoloppeti maratonidel osalenud. - P.P.)

Foto 1: Tarmo Kärdi, Viru Maratoni korraldaja 26. jaanuaril Mõedakul. Foto autor: Ain Liiva, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Jaanus Laidvee (nr 51) Viru maratoni jäisel rajal. Fotode autor: Adam Illingworth, Estoloppeti Facebooki leht
Foto 4: Jaanus Laidvee on kukkunud Viru maratonil. Foto Kristen Soo sõiduvideost
Foto 5: Jaanus Laidvee murdunud suusakepp. Foto autor: Jaanus Laidvee

reede, jaanuar 27, 2023

Pullerits: hoiatus võistluste korraldajaile: ärge mõelgegi venelastega semmima hakata!

Kes oleks osanud prognoosida, et ROKi tegevuse taustal kujuneb Eesti valitsuse korraldus nr 247 mullu 8. septembrist, mis jõustus 19. septembril, nii vajalikuks. Mäletatavasti puudutab too korraldus piiranguid Venemaa kodanikele, et nad ei saa Venemaa alustatud sõja tõttu Ukrainas kehtiva lühiajalise, C-liiki viisaga enam Eestisse tulla.

Kuid on ka pikaajalised, D-liiki viisad, mille omanikele Eestisse sisenemisel piirangud ei kehti. Ent sellest pole lugu. Küsisin siseministeeriumilt, millise viisaga Venemaa sportlased tavaliselt Eestisse tulevad, ja sain sõna-sõnalt sellise vastuse: «Sportlased taotlevad enamasti lühiajalist viisat, sama, mis turistid.»

Jah, lühiajalise viisa teatud omanikele – neid on valitsuse korralduses loetletud kümme – kehtivad erandid, kuid sportlasi ega ka treenereid nende hulgas nimetatud ei ole.

Niisiis tähendab see, et ROK võib ju soovida ja tahta ja survestada, et venelased saaksid taas rahvusvahelisele areenile võistlema tulla, kuid Eesti seadustest nad üle sõita ei saa. Nagu pealkirjastasin oma loo sel teemal Postimehes: «Eesti ei lase ROK-il endale pähe istuda».

Mäletan hästi, millist vingerdamist ja pusimist see mullu suvel ametimeestelt nõudis, et takistada Vene rallisõitjate saabumist Rally Estoniale. Kirjutasin sellest Postimehes mitu lugu, et teemat ja survet üleval hoida. Lõpuks sai venelastele sissesõidukeeld kehtestatud. Nüüd enam sellist trianglit teha vaja poleks, sest Venemaa kodanikele kehtib Eestisse sissesõidu keeld ja jutul lõpp. Nagu kinnitas mulle siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Veiko Kommusaar:

«Riigid otsustavad ise, keda nad enda territooriumile lubavad. ROK-i otsus Eesti valitud lähenemist ei muuda. Vahetult välispiiri ületades ei ole Venemaa kodanikel sportimise eesmärgil võimalik Eestisse tulla.»

Aga et asjalood üldse nii kaugele ei jõuaks, et peaks hakkama juriidika ja bürokraatiaga maid jagama, lasub Kommusaare sõnul põhivastutus ikkagi võistluste korraldajatel, et nad ei kutsuks Venemaa ja ka Valgevene sportlasi Eestisse võistlema. See puudutab eeldatavasti peamiselt laskesuusatamise ja murdmaasuusatamise ning autoralli, aga ka sportmängude võistluste korraldajaid.

Ehk teisisõnu: häda neile korraldajaile, kes peaks üritama Venemaa ja Valgevene sportlasi siia võistlema kutsuda või lubada. Olge hoiatatud: ma pean teil tihedalt silma peal ja tõmban valusalt liistule!

Foto 1: Hoolimata sellest, et Austraalia lahtiste tennisemeistrivõistluste korraldajad on keelanud Venemaa sümboolika kasutamise, lehvitavad pealtvaatajad tribüünil Venemaa lippu. Foto autor: EPA/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Vene tennisisti Daniil Medvedevi toetajad lehvitavad Austraalia lahtistel tennisemeistrivõistlustel Venemaa riigilippu. Fotode autor: Reuters/Scanpix (foto nr 2) ja AFP/Scanpix (foto nr 3)

laupäev, jaanuar 21, 2023

Pullerits: Kas musta masenduse eest saab ära joosta?

Täna lööb laineid minu intervjuu Mirjam Mõttuse, Eesti Rahvusringhäälingu Põlva- ja Võrumaa korrespondendiga. Sest see usutlus on ääretult otsekohene ja avameelne, ei mingit ilustamist. Meile siin võiks sealt huvi pakkuda see, kas ja mis moodi on tegelikult liikumisest kasu musta masenduse vastu.

See ärevus ja paanika, mis Mõttusele kallale tuli – ja millest ta avameelselt ning julgelt räägib –, vajas võitlemist, et vaimselt üldse ellu jääda. Üks variant, nagu ta kirjeldas, oli see, et kui oli raske tööpäev, siis visata pärast seda diivanile, avada külm õlu ja vaadata seriaali. «Aga kui kaua see kestab niimoodi?» tabas teda viimaks küsimus. «Kilod hakkavad kogunema ja alkohol – see on lihtsalt jube.»

Siis saigi Mõttus (fotol paremal) aru, et peab hakkama ennast liikumisega maandama.

Kerge mõelda, raske teha?

Mnjah... «Ega see motiveeri, et oh, ma pean minema liikuma, sest see on mu vaimsele tervisele hea,» rääkis ta mulle oma kontoris (fotol all paremal) Võru kesklinnas. «Minu peal toimivad teised asjad, nagu igal inimesel omad. Mulle meeldib panna eesmärk: jooksen 100 kilomeetrit kuus. Siis jooksen ka. Jagan selle väikesteks eesmärkideks ära, et 10. kuupäevaks 33,3 ja 20. kuupäevaks 66,6 kilomeetrit ja siis tegutsen.» Eelmine aasta jooksis ta 1000 kilomeetrit.

Küsisin, kas see aitas?

«Megalt aitab! Aga tahan rõhutada, et see ei pea olema jooksmine. Ajuteadlased ütlevad, et aitab kas või pool tundi sellist liikumist, mis sul selja natuke märjaks ajaks: tee kepikõndi metsa all, pane musa mängima ja tantsi kodus peegli ees.»

Tegelikult on see laiem probleem. Mõttuse nägemus on selline:

«Ma ei ole vaadanud kõiki valimisprogramme, aga mind hämmastab, et me liikumise küsimustega riiklikult juba väga tõsiselt ei tegele, sest maja on täisleekides. Üle poole eestlastest on ülekaalus, iga viies on rasvunud. Meie tervishoiusüsteem lihtsalt ei pea enam vastu kõikidele liigese-, südame-veresoonkonna, mao vähendamise operatsioonidele. Riik peaks esimese asjana piirama vähemalt välireklaami. Mul ei ole kodus telekat, aga kui satun kellelegi poole, kellel on, siis vaatan nagu väike laps, mis sealt tuleb. Sealt tuleb raffaellode (fotol ülal vasakul) ja ferrerode reklaame, kõik keerleb, mandlid on ümber, krõbe sisu ja kreem – mul hakkab ka sülg jooksma, et andke seda kohe.

Teine teema on see, mis on tänavapildis. Kõik kohad on rämpstoidu reklaame täis: «Sul on kerge nälg? Siin on KFC, haara Snickers, tõmba powerjook sisse!» Hullumeelne ju! Inglismaal piirati välireklaame ja see aitas.»

Mainisin vastu, et ega reklaamide piiramisest piisa.

Mõttus (fotol paremal) ütles: «Kui asi läheb samamoodi edasi, et ühel pool on need, kes võtavad vastutuse oma tervise eest, ja teisel pool on need, kellel on hästi palju probleeme ja miks midagi ette võtta ei ole võimalik, siis mina ei taha nende eest vastutada. Sel juhul olgu sotsiaalmaks niimoodi, et 50 protsenti läheb ühiskassasse, aga 50 protsenti on minu enda kasutada vastavalt minu äranägemisele. Raha distsiplineerib alati inimesi!»

Õiget juttu räägib, kas pole nii?

Foto 1: Priit Pullerits kolmapäeval Võrus Tamula järve kaldal. Foto autor: Margus Ansu
Foto 2: Rahvusringhäälingu ajakirjanik Mirjam Mõttus Võrus Karja tänava otsas jäätunud Tamula järve kaldal. Sel tänaval asus ta esimene elukoht, kui ta nooruses Põlvast «suurde linna» Võrru kolis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mirjam Mõttus rahvusringhäälingu Võru korrespondendipunktis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Modell Kim Riekenberg Raffaello kaubamärkide taustal. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 5: Mirjam Mõttus Võru ilmselt kuulsaimal ja ilusaimal tänaval, Katariina alleel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

pühapäev, jaanuar 15, 2023

Pullerits: Mis juhtub siis, kui te end spordis pildituks pingutate?

Eesti spordi läheminevikust leidub endiselt musti auke. Näiteks see, mis juhtus vähem kui aasta tagasi Pekingi taliolümpial pärast naiste 4x5 km teatesuusatamist (fotol vasakul). Eesti koondise nüüdne peatreener Aivar Rehemaa rääkis mulle, mis seisundis lõpetas tolle sõidu Eesti neliku viimase vahetuse sõitja Aveli Uustalu. Aga ma ei saa ju ajakirjanduses kasutada seda, mida keegi teise inimese tervisliku seisundi kohta räägib, ilma tollelt inimeselt luba saamata. Niisiis helistasin Uustalule ja küsisin järele, mis tegelikult juhtus. Ja ta rääkis ära.

Huvi tekkis sellest, mis juhtus tänavuse Tour de Ski lõputõusu järel rootslanna Frida Karlssoniga. Mäletate, ta kukkus kokku. Mitte lihtsalt kurnatusest, vaid seal olid ikka tõsisemad probleemid. Too juhtum panigi mind huvi tundma, mis inimesega pärast seda toimub, kui ta end pildituks pingutab, ning mis võivad olla selle karmimad ja kaugemad tagajärjed.

Selle teema käsitleda võtmine tekitas soosivat tagasisidet. Sest see on oluline, lausa eluline teema, kuulsin korduvalt tunnustuseks. Rääkisin sel teemal Eesti sportlastega (lisaks Rehemaale ja Uustalule Kristina Šmigun-Vähiga, kes oli ka võimeline end viimse piirini piitsutama, Kaspar Taimsooga, kes vahendas ühtlasi teiste sõudjate läbielamisi, endise triatleedi Ain-Alar Juhansoniga), samuti spordiarstide, -teadlastega, võistluste meditsiiniteenistuse juhtidega, muidugi vaatasin ka sel teemal avaldatud teadustöid.

Kõige selle tulemusena sai valmis üks sisukas ja õpetlik lugu, mille lugemisel soovitan tähele panna, a) kuidas sidusin kohe avalõigus meile emotsionaalselt kauge Karlssoni juhtumi meile vähetuntud Uustalu ja kõigile tuntud kahekordse olümpiavõitja Šmigun-Vähi kogemusega, et tekitada edasi lugemise ootust, b) kuidas panin isiklike läbielamiste ja kogemuste näited vahelduma teoreetilisemat laadi seletava materjaliga, et lool tekiks sisemine dünaamika, ning c) kuidas lõpus suutsin moodustada raamlõpu, mis minu meelest on üks efektsemaid loo lõpetamise variante üldse.

Reporteritöö oli hästi suur ning kahjuks kõik väärt kraam loosse ei mahtunud. Näiteks Juhanson rääkis, miks ja kuidas juhtub triatlonis, kus ei ole pikka anaeroobset pingutust, mõnikord nii, et sportlane tikub kokku kukkuma juba paarsada meetrit enne lõppu jõudmist: «Ironmanis on juhtunud, et enne finišijoont tekib pingelangus – eriti kui oled korralikult söömata ja joomata –, nii et jalad kaovad alt ära.» Teisisõnu: pika kannatuse lõpujoone pikisilmi ootamine ja selle nägemine viimaks põhjustab selle, et sportlane laseb end enneaegselt lõdvaks. Ja et üle piiri maksimaalselt pingutada ei maksa, selle kohta tõi Juhanson samuti hea näite: «Spordiarstid ka ei lase koormustesti lõpuni teha, sest muidu tekib kollaps.»

Olgu õpetuseks öeldud, et üks võte, mis aitab finišijärgse kollapsi vastu, on jätkata pärast lõpujoone ületamist tasapisi liikumist ja mitte kohe seisma jääda. Miks, see on lahti seletatud loos.
*
Aga ma tegin nädalalõpuks veel ühe avastusliku loo: vaatasin senise 29 «Eesti laulu» konkursi tulemusi, et selgitada, millistel lugudel ja esinejatel on suurem võidu tõenäosus. Laupäevane poolfinaal kinnitas, et mu leitud valem töötas üllatavalt hästi.

Foto 1: Suusataja Aveli Uustalu on Pekingi taliolümpial pärast naiste teatesõidu lõpetamist kokku vajunud. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond on lõpetanud Tokyo olümpial finaali kuuendana. Tõnu Endrekson on langenud selili, Allar Raja püsib veel istukil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond on lõpetanud Tokyo olümpial pingelise vahesõidu ja pääsenud finaali. Küsimus: kelle keha vajab pildil jahutust ja turgutust? Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ansambel Meelik, Priit Pulleritsu lemmik «Eesti laulu» konkursil, esinemas teises poolfinaalis. Meelik pääses finaali. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix

neljapäev, jaanuar 12, 2023

Pullerits: Hea kolleegi spordiajakirjanik Andrus Nilgi mälestuseks

(Olen kindel, et Postimees ei pahanda, kui avaldan oma täna lehe spordikülgedel ilmunud järelehüüde kauasele kolleegile Andrus Nilgile [1962-2023] ka spordiblogis, seda enam, et toetun isiklikele mälestustele.)

Kaheksakümnendate lõpus, mil Andrus Nilk oli Spordilehes endale juba nime teinud, kirjutades nii korvpallist kui näiteks ka purjetamisest, aga mina olin kõigest suvepraktikant, leppisime enne Dünamo keskmaajooksjate seeriavõistluse järjekordset etappi, 2000 meetri jooksu Kadrioru staadionil kokku, et see, kes teisele kaotab, kirjutab õhtul võistlusest lehte loo ja vähe sellest – annetab ka honorari tollal spordisõpru ja -huvilisi tiivustanud Eesti Spordi Maja fondi.

Nilk jooksis 0,74 sekundit kiiremini ega pidanud seega minema õhtul vanalinna, kus tema töökohta Rataskaevu tänava toimetuses sain ainult kadestada. Mitte Raekoja platsi lähedase asukoha, vaid sealse seltskonna pärast: Spordileht koondas tollal ikkagi Eesti spordiajakirjanduse parimad jõud. Selle koosseisu pääsemine oli nagu olümpiale jõudmine. Ja et Nilk oli sinna pärast Tartu Ülikooli lõpetamist jõudnud – Urmas Esloni, Tiit Karuksi, Valeri Maksimovi, Tõnu Keesi ja neist veelgi kogenumate tegijate kõrvale –, tähendas, et temas on sisu. Ja näitas algajale, et kõik, millest unistada, on võimalik.

Vaba Eesti algusajad viisid me teed mõneks ajaks lahku, ent need ristusid kümmekond aastat hiljem Tallinnas Postimehe toimetuses taas. Nilk juhtis sporditoimetust ning tegi ühel sügispäeval aastal 2001 ühe parima pakkumise, mida keegi mulle ajakirjanduses kunagi teinud. Ta kutsus mind Maakri tänavas asunud büroohoone neljanda korruse koosolekute ruumi ja küsis, kas olen nõus sõitma temaga talvel Salt Lake Citysse kajastama olümpiamänge. Ameerikasse. Utah'sse. Loomulikult! Ta ei pidanud jah-sõna sekunditki ootama.

Vähem kui aasta hiljem korraldas Nilk mulle aga ühe suurima külma duši. Hiiumaal Kärdla staadionil olin enam kui kümmekonna aasta järel taas ajakirjanike kümnevõistlust tehes kindel, et ühe ala võidan igal juhul – 400 meetri jooksu. Puid lükkas alla Kalle Muuli, kes hüüdis mulle enne avapäeva viimast ala: «Priit, keevita nüüd!»

Paningi stardist hooga ja enesekindlalt minema. Ent tühjagi!... Ma ei suutnud lõpusirge lõpus uskuda, et kolm aastat vanemale Nilgile kaotan. Tehniliselt ei kaotanudki, sest arusaamatul kombel ta lõpuruudustikus kukkus. Aga sisuliselt oli see kaotus sellegipoolest.

Aitäh, Andrus Nilk, elus eeskuju andmast ja suunda näitamast, elamusi võimaldamast ja elutervet konkurentsi pakkumast! 

Foto 1: Postimehe ajakirjanik Andrus Nilk lähenemas 2004. aasta kevadel Tartu jooksumaratoni 23 km distantsi finišile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Nilk 2002. aasta suvel Eesti murdmaasuusatamise koondise treeningulaagris Haanjas Vaskna turismitalus koos Jaak Maega. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Postimehe meeskond (vasakult) Andrus Nilk, Toomas Huik ja Priit Pullerits 2002. aasta veebruari lõpus Tallinnas lennujaamas pärast naasmist Salt Lake City taliolümpialt. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Koju jõudmise rõõm: Andrus Nilk on naasnud Salt Lake City taliolümpiat. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix

teisipäev, jaanuar 10, 2023

Pullerits: Kas võistluste korraldajad on läinud liiale?

Äsjalõppenud Tour de Ski lõputõus mööda slaalominõlva ning selle lõpus rootslannaga juhtunu pani mõtlema, kas võistluste korraldajad enam millegi eest vastutavad ka üldse?

Nimelt, vaatemängu nimel aetakse võistlused üha kurnavamaks ja tapvamaks. Mõnel alal, nagu vormel 1, on pikka aega panustatud ohutusele, kuid vastupidavusaladel näikse asi minevat vastupidi. Mängitakse sellele – kui nüüd liialdades, ent reljeefselt väljendades öelda –, et saata sportlased võistlustulle, kus ainult tugevaimad jäävad ellu; teiste ülesanne on traagiliselt surra.

Kes näinud, kuidas suusatajad Tour de Skil Val di Fiemmes toda lõputõusu võtavad – ja ikka võisteldes ju, mitte treeningtempoga –, saavad aru, et see on mõeldud neist viimasegi elumahla, mis pika võistlussarja lõpuks veel sisse on jäänud, välja pigistamiseks. Ja välja pigistatud need saavad, kui vaatate, kuidas suusatajad langevad pärast lõpujoone ületamist nagu loogu. Finišijärgne ala on elavaid laipu täis, nii et pole kohtagi, kuhu tagantpoolt tulijad võiks kukkuda. Hullem vaatepilt, kui venelaste laupa ründavate vangide saatus Bahmuti all.

Jääb vaid oodata, millal keegi tõepoolest hinge heidab.

Teine võistlus, kus inimestest elumahla väljapigistamine kujukalt esile tuleb, on jalgratturite suurtuurid. Täpsemini, sealsed mägietapid. Ma pole neid harrastajate etappe sõitnud, kuid olen rääkinud inimestega, kes on seda teinud, ja lugenud teiste kogemustest ning saanud juba sellest selge pildi, et tegemist on ränkraske katsumusega. Ja need on ikkagi enam-vähem treenitud ratturid, kes neid üksikuid etappe kord aastas sõitmas käivad. Aga profimeeskondade liikmed sõidavad neid etappe päevast päeva, sageli kolm keskmiselt 15 kilomeetri pikkust Tartu Jakobi mäe tõusu etapi jooksul, ja sõidavad viimse peal, st võidu. See on inimeste kohutav kurnamine.

Võib ju vastu väita, et see on sportlaste vaba valik. Aga kas ikka on? Ei ole ju! Korraldajad panevad võistluse üksikasjad paika ja meeskonnad saadavad sõitjad peale – ei ole seal midagi sportlasel valida. Aga kas korraldajad selle peale ka mõtlevad, mida nad sportlastega – jah, ka sportlased on inimesed! – sedasi teevad? Kas nad vastutavad selle eest, kui mõni peaks ülepingutusest otsad andma?

Kas korraldajad vastutavad selle eest, mis tervisekahjustusi nende üleinimlikku pingutust nõudvad võistlused sportlastele tulevikus võivad põhjustada? Ega hädad pruugi ilmneda kohe. Nende hädade alged kogunevad ajapikku, et avalduda mõni aeg hiljem, pärast spordikarjääri lõppu – siis, kui sportlased on unustatud ning nad on oma lõhutud tervisega üksi.


Kas see kõik pole kuritegelik?

*

Möödunud nädalavahetusel tekitas küsimusi, miks jättis ETV pärast Kristjan Ilvese (fotol paremal) edukat sõitu Otepää MK-etapil, kus ta kaotas 10 km rajal võitjale kõigest nelja sekundiga, näitamata temaga võistlusjärgse intervjuu. Eetris kõlas põhjendus, et tuleb lülituda ümber laskesuusatamise MK-etapi ülekandele. (Kuigi Pokljukas ei startinud tol päeval mitte ükski eestlane.) Meelepaha kostus minu kõrvu isegi laskesuusatajate (sic!) ringkonnast, mistõttu pärisin aru ERRi sporditoimetuse juhilt Rivo Saarnalt. Siin tema selgitus.

*

Kas te ei ole tähele pannud, et jutud venelastega nende lojaalsusest Eestile kipuvad jääma poolele teele, sest kuidas nad suhtuvad Venemaa algatatud sõtta Ukrainas, mis on otseselt seotud ka Eesti julgeolekuga, jääb enamasti välja ütlemata? Sel teemal kolmapäevase Postimehe arvamusküljel kriitiliselt kirjutangi.

Foto 1: Rootslanna Frida Karlsson (keskel) variseb Tour de Ski lõputõusu läbimise järel kokku. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tour de Ski lõputõusu läbimise järel lumme kukkunud naissuusatajad. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Kurnatud Rein Taaramäe 16. augustil 2021 pärast La Vuelta 202,8 km pikkuse mägise etapi võitmist. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Meditsiinitöötajad askeldamas Tour de Ski lõputõusu läbimise järel kokku kukkunud Frida Karlssoni ümber. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Kristjan Ilves 6. jaanuaril Otepää külje all Tehvandi hüppemäel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

neljapäev, jaanuar 05, 2023

Pullerits: Vaadake ja võrrelge, kui palju sai eelmisel aastal sporti tehtud (ja muud ka)!

Alustasin aastat statistiliselt ehk lugejate arvult muljetavaldava looga, kuidas Eesti toll nurjas Saksa suurfirma salaplaani, aga see ei tähenda, et mulluste kõnekate näitajatega oleks nüüd ühel pool. Nood näitajad räägivad siinsetele huvilistele tegelikult rohkem kui see, mis lood inimeste tähelepanu äratasid ja huvi paelusid (vt eelmine sissekanne!), sest ega siin neid nagunii ole, kes minuga ajakirjandusrindel konkureerida suudaks. Niisiis, vaatame muid andmeid, et teil oleks ka midagi kõrvutada.

Kõigepealt ühiskondlikust panusest ehk kui palju kulutasin aega Tartu Ülikoolis tudengite õpetamisele.

Kevadsemestril, kui oli ligi 80 alustanuga massikursus:

loengud 22:30
kodu- ja kontrolltööde parandamine 54:40
kolme eksami läbiviimine 4:50
eksamitööde parandamine 12:30

Kokku 94:30 ehk 3 ööpäeva ning 22 ja pool tundi ehk peaaegu neli ööpäeva puhast tööaega. (Aeg ei hõlma loengute ning kodu- ja kontrolltööde ettevalmistamist, milleks kulus iga nädal üks-kaks tundi.)

Võrreldes 2021. aasta kevadsemestriga, mil õppetöö toimus korooonapiirangute tõttu veebis ning eksamit ei toimunud, kulus veebiloengutele 27:20 ning kodu- ja kontrolltööde parandamisele (neid töid oli rohkem kui 2022. aasta kevadsemestril) 86:40, mis teeb kokku täpselt 114 tundi ehk 4 ööpäeva ja 18 tundi. 

Sügissemestril, kui oli individuaalsema tööga reporteritöö kursus:

seminarid 26:17
tööde parandamine 26:06

Kokku 52:23 ehk 2 ööpäeva ning neli ja ligi pool tundi.

Need näitajad on enam-vähem samad, mis 2021. aasta sügissemestril: 31:09+21:57=53:06.

Nüüd spordist eelmisel, 2022. aastal. Võtke aga oma tabelid välja! (Sulgudes 2021. aasta näitajad.)

Kokku sportisin 193 päeval (166 päeva).

Sportimisele (sh võistlused) kulutasin 204:10.45 ehk 8 ööpäeva 12 tundi ja ligi 11 minutit. (168:48.38)

Ühe sportimiskorra pikkus oli keskmiselt 63.28 (61.00) ehk üks tund ning kolm ja pool minutit.

Rattaga sõitsin 3693,7 kilomeetrit (2864,1 km).

Suusatasin 661,4 kilomeetrit (638,9 km), sellest aasta esimeses pooles ehk kevadeni 493,9 km ning aasta teises pooles ehk hilissügisest 167,5 km.

Foto 1: Priit Pullerits juhtimas mullu mais Eesti Olümpiaakadeemia üritusel arutelu venemaa saportlaste mittelubamisest rahvusvahelisele areenile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Uue aasta esimeseks päevaks sulanud lumega kergliiklustee Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Nn Lauri ring ehk 1 km suusarada Tartus Tähtvere spordipargis eelmise aasta 27. detsembri õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu maastikuratas Trek mullu 23. detsembril Kagu-Eestis Hino järve ääres. Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, jaanuar 02, 2023

Pullerits: Kui palju spordilugusid mullu üldse löögile pääses?

Ei tea, kuidas teile, aga mulle statistika meeldib. Siin kokkuvõte, millised mu avaldatud lood olid Postimehe veebis lõppenud aastal kõige loetumad. Absoluutarvud võivad olla ärisaladus, seetõttu võrdsustasin kõige loetuma loo lugejate arvu saja protsendiga ning arvutasin sellest lähtudes menukuselt järgmiste lugude protsendi, et tekitada pingerida. Ümardasin tulemused täiskohani. Võrdsete protsentide korral on eespool see lugu, mis komakohti arvestades oli loetum.

Faktid on siin - mida sellest kõigest järeldada? Selgelt on näha, mis teemad aasta jooksul lugejaid enim erutasid: loomulikult need, mis on Venemaa sõjaga seotud. Teiseks tooksin välja teemade suure ampluaa, alates äkksurmadest ja pangahoiustest ning lõpetades eestlaste autoga, mida peaaegu keegi peale minu näinud pole. Kolmandaks, väga erinevad tegelased, alates Kersti Kaljulaidist ja Kaja Kallasest ning lõpetades Kelly Sildaru ja Rita Rayga. Neljandaks, žanriline mitmekesisus, alates uudistest ja reportaažidest ning lõpetades intervjuude, kommentaaride ja graafiliselt esitatud materjalidega.

Veidi enam kui kolmandik alljärgnevasse tabelisse mahtunud lugudest on seotud venemaa algatatud sõjaga Ukrainas. Kahju on sellest, et paljud väärt lood, mida ise nii mitmestki siia tabelisse, 29 loetuma loo hulka ei mahtunud.

100 EKRE tulistas endale jalga. Või siiski mitte?

73 ERRi spordireporter sattus vastuollu eetikakoodeksiga

68 Vene sõjakas sümboolika satub Eestis ründe alla

67 Sanktsioonid suurendavad venelaste patriotismi

67 Koolijuhid lasevad Stalnuhhini unistuse õpetajatööst põhja

66 Sõjas lähevad Eestis rindele pigem vanemad, välismaale pagevad nooremad

58 Vaatame Eesti inimeste pangakontosid: vähe rahakaid, palju peost suhu elajaid

58 Rita Ray kontserdi külastajaid tabas ootamatu hinnaüllatus

55 Brigaadikindral Vahur Karus: see on venelastele olnud šokk, kui efektiivsed võivad olla uued relvad

51 Kersti Kaljulaidi viibiv otsus segab poliitikas kaardipakki

51 EKRE püüab pidurdada Kaljulaidi

47 Krimmi elanikud pagevad Eesti kaudu mobilisatsiooni eest

47 Kes ületavad Venemaalt Eesti piiri ja mida nad räägivad?

46 Isegi parimad arstid ei oska ette näha, keda võiks tabada äkksurm

45 Sõda Euroopa viljaaidas lööb Eesti toiduturu rivist välja

43 Ukraina paar murdis Krimmi kaudu Eestisse

42 Muuli ei saa aru, mis Sildarule tema kirjutatud raamatus ei meeldi

41 Venemeelne liikumine pakub abi Nursipalu rahvale

41 Isehakanud rahuvõitlejad hoiduvad Venemaad hukka mõistmast

41 Eestlased kergitasid saladuskatet uudselt autolt

41 Telepilt haiseb salaleppe järele

40 Tütre ja kassiga Ukrainast põgenenud õppejõud saab tööle Tartu Ülikooli

40 Igor Gräzin: Gorbatšov keeras Putinile käru

38 Soov õpetada vene lastele eesti keelt tõi kaasa vallandamise

37 Ajukasvajaga võidelnud eestlane läbis USAs karmi väljaõppe

37 Nursipalu harjutusvälja laiendamine saadab 21 peret asju pakkima

37 Kaja Kallas paneb oma sõna Euroopas üha kõvemini maksma

37 Eesti piiriala vastu Venemaad jookseb elust tühjaks

36 Eesti näitleja sõlmis Hollywoodis esimesed filmilepingud. Mis sellele eelnes?

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) ja Henri Käsper firmast KPMS Eesti väikese elektriauto EEV maailma esmaesitlusel Tallinnas mullu 7. detsembril (#eevtheworld). Foto autor: Andrei Ozdoba
Foto 2: Lumeolud Tähtvere spordipargis alanud aasta esimesel päeval. Leia pildil suusataja! Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, detsember 29, 2022

Pullerits: Miks Strava veab otsustaval ajal alt ning mis kaitseb meid venelaste eest?

LISATUD UNIKAALNE VIDEO!

Võiks ju raporteerida sellest, kuidas on aasta viimasel nädalal edenenud suusatamine. Näiteks, et esmaspäeval 53.50ga 12,8 km ja teisipäeval 48.30ga 11,7 km, mille peale ilmselt mõned küsiks, et miks mitte rohkem – aga sellepärast, et talv alles algas ja tuleb hoida värskust, mitte nagu mõned mehed, kes käisid Livignos ja kühveldasid seal iga päev 30 kuni 40 km. Nad ainult arvavad, et see kõik tuli emotsioonide pealt ja nad said superemotsiooni. Jah, küllap tuligi ja küllap saidki, aga mida nad ei adu ega märka, on tõenäoliselt see, et iga lisanduva kilomeetriga akumuleerub tüdimust ja väsimust, mis hooaja otsustavateks nädalateks on nii suur, et siis võivad nad imestamisi üksnes küsida: huvitav, trenni sai nii palju tehtud, aga miks küll vormi ei ole?

Võiksin raporteerida ka eilsest suusasõidust, kui läbisin 1:01.35ga 16.2 km, mis teeb mõnus-mugava tempo kohta juba üsnagi korraliku keskmise kiiruse. Aga ma ei usu seda. Ei usu sellepärast, et kui te mu Strava kontot vaatate – soovitan jälgida! –, siis silmate isegi, et Emajõe ääres sõites, sealkandis, kus teisele kaldale jääb Kvissentali uusrajoon (muide, elasin oma elu esimesed viis kuud Kvissentalis – muidugi mitte mingis uusrajoonis, mida siis, 1965. aastal, polnud), teeb marsruudi punane joon üle põldude sirge edasi-tagasi jõnksu Tartu-Tallinna maantee suunas ja tagasi.

Aga seal ma ei käinud, ausõna. Seal, Emajõe-äärsel rajal, tegin korraks peatuse ja panin Strava rakenduse seks ajaks seisma. Ilmselt siis, kui selle taas käima lülitasin, hakkas rakendus otsima mu asukohta ning kuna läksin liikvele, läkski otsing ekslema. Nüüd on küsimus selles, kas too jõnks – edasi-tagasi, pakun, et ligi poolteist kilomeetrit – tõi mu üldkilometraažile lisa, ilma et oleksin seda maad tegelikult läbinud. Kui tõi, peaks see Strava koostatud analüüsis kajastuma ka meeletu lühiajalise kiirendusena, mida aga graafikul näha ei ole. Teisalt, ei tahaks uskuda, et läbisin eile kilomeetreid keskmiselt 3.48 ehk oluliselt kiiremini kui seni kogu talve jooksul, näiteks päev varem 4.09ga. Kes teab õiget vastust?

Jah, see on keeruline küsimus ja võib aju krussi ajada. Seepärast pakun aasta lõpu eel hoopis meeleolukamat vaatepilti. Eelmise sissekande kommentaaride osas erutas enamikku, mis ikkagi juhtus Kagu-Eestis, kus kohtusin jõululaupäeval piirivalvuritega. Palun väga: siin on sellest autentne ülevaade! Preemiaks näete, mis eraldab meid kurjuse maast ja rahvast.

Foto 1: Priit Pulleritsu ratas ja suusad kolmapäeval Tähtvere spordipargi hooldemaja ees. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jaanus Kunts kolmapäeval Tähtvere spordipargi hooldemajas tööhoos. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Emajõe-äärne suusarada. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu vari jõululaupäeval Kagu-Eestis Kiviora lähedal pärast kohtumist piirivalvuritega. Foto autor: Priit Pullerits