Kõigepealt lükati mulle vanemat sorti hallis majas (fotol paremal) tihedat teksti täis paber nina alla – kirjutagu alla. Väärt aeg jooksnuks, et seda kõike läbi lugeda. Küsisin, mis see paber ütleb. Sain vastuse, et ütleb seda, et kui ma õnnetusse satun ja vigaseks kukun, siis ma ei hakka allkirja küsinut kohtusse kaebama. Siin Ameerikas on kohtutee ju nii tavaline asi. Kirjutasin viksilt alla.
Kuidas ma üldse nii kaugele jõudsin, et sellist allkirja pidin andma? Jõudsin väga imelikke teid pidi. Tee peale jäi viiekümnendate Beat Generationi endine rajoon. Heitsin seal paar pilku nurga taha, Broadway tänava väiksele lõigule, mis olla olnud kurikuulus
adult entertainmenti poolest. Praegugi on seal mõned nappides riietes naiste suured plakatid majade küljes (fotol vasakul), mis on üllatav, sest San Francisco kohatine ultravasakliberaalsus peaks ju eeldama, et igasugused teemad «naised müügiks ja meestele rõõmuks» peaks ju olema ammu suletud. Aga näe, ei ole.
Hullem veel: San Francisco tunneb oma räpase ehk
dirty mineviku üle isegi uhkust. Broadway ja Granti tänava nurgal asub klubi Condor (fotol paremal ja all vasakul), mille punastest tellistest seinal on tahvel, mis teatab, et seal toimus 1964. aasta 19. juunil maailma esimene
topless ja 1969. aasta 3. septembril maailma esimene
bottomless lava
show. (Mälumänguhuvilistele: esines Carol Doda.) Kas seal praegu ka midagi toimub, polnud mahti selgitada, sest tund oli varane ning mul oli kohtumine minuti pealt kokku lepitud (mitte Condoris!). Aeg tiksus ja kummitas oht hiljaks jääda.
Olin siin nädal aega hullu moodi rabanud, enne kella seitset maast lahti ja sageli poole kümneks õhtul tagasi. Nüüd oli tekkinud väike hingetõmbepaus. Selle sisustamiseks seadsingi sammud 1325 Columbus Avenue’le. Kui kohale jõudsin, siis juba oodati. Teati lausa nime järgi, kes tuleb. Ja kinnitati, et ratas on valmis pandud. Jäi vaid sadula kõrgus õigeks timmida.
Võtsin Specializedi tumeda raamiga võidusõidurattal mööda San Francisco põhjarannikut suuna Golden Gate’i silla poole (fotol paremal). Kui esimesest suurest tõusust üles sain – ja hiinlastest mängeldes mööda väntasin –, ähvardas silme eest mustaks minna. Ilmselt oli põhjus selles, et polnud pikka aega sõitnud ja organism ei läinud kohe käima, nagu vaja. Olin veerand minutit veidi uduse pildiga, veri justkui seisis, aga pedaalisin edasi, et veri siiski ringi hakkaks käima ja sain pildi taas klaariks.
Kuue sõidureaga Golden Gate’i silla terve läänepoolne kõnnitee on eraldatud rattureile (fotol vasakul). Niisama patseerijaile on idapoolne kõnnitee. Olin valmis suurteks tuulteks, kuid asjata. California hiiglaslikud, väidetavalt lausa rekordilised metsapõlengud on ajanud kogu taeva halliks, nii et päike suudab vaevu läbi murda. Oleks tuult, ajaks see suitsu ehk laiali. Aga pole ja nii ei olnud Golden Gate’i sillalt isegi linna näha.
Silla põhjapoolses otsas sillalt maha keerates tuleb vasakut kätt kohe järsk ja kurviline laskumine. Seal võttis minu ees positsiooni sisse kohalik süsimustade juustega rattur, rattakingad jalas ja prillid ees (fotol paremal Sausalitos). Minu rattal olid tavalised pedaalid, väntasid New Balance’i tossudega. Kiivri ikka sain. Aga sellest hoolimata, et ma rada ei tundnud, sõitsin kohalikust Conzelman Roadil uljalt mööda. Seejärel võtsin Richmondi lahe servas suuna Sausalito peale.
Umbes 7000 elanikuga Sausalito on endine kaluriküla, kus värvilised ilusad majad lausa ripuvad mägede külgedel (fotol vasakul). Vaatepilt oli sedavõrd unikaalne, et sundis tempot alandama. Nii saigi kohalik mees mind Sausalito kaldapealsel kulgeval Bridgeway Avenue’l kätte ja läks möödagi. Võtsin talle sappa, et las juhib mind läbi linna. Kuigi erilist juhtimist vaja polnuks, sest kummagi sõidusuuna servas on valge jutiga eraldatud rada jalgrattureile.
Ühe ristmiku punase tule taga sattusin kohaliku mehega kõrvuti ning küsisin, kas võin temaga koos sõita. Ta ütles, et loomulikult. Küsisin, kas ta läheb Tiburoni (fotol paremal tee Tiburoni). Ei, vastas ta, tema keerab varem ära Mill Valley poole. Misjärel ta ulatas oma valges ratturikindas käe ja ütles: «Minu nimi on John.» Vastasin: «Mina olen Priit. Ma olen Eestist.» Siis läks tuli fooris roheliseks ja sõitsime piki kaldapealset edasi.
Ausalt öeldes oli Johni tempo aeglasevõitu. Kuid otsustasin sellega leppida, sest nii sain rohkem ringi vahtida ja California loodust nautida. Lõppeks polnud ju mul kuskile aja peale vaja minna. Ma polnud isegi päris kindel, kuhu ma üldse tahan minna. Jah, küsisin Sausalitos (fotol vasakul) Johnilt küll Tiburoni kohta, aga rattalaenutuses oli laenutaja öelnud, et Sausalitost Tiburoni on umbes tund. Nii pikka teed ei tahtnud esimese hooga ette võtta.
Aga kui saad pärast pikki-pikki ja pingelisi päevi lõpuks lemmikhobiga hinge tõmmata, ja seda Californias, siis paneb see hinge ja südame rõkkama. Lahe! Nii äge! Võimas! Mõelda vaid – sõita Californias võidukaga ringi! Kuni ühel hetkel, ligi kümmekond minutit Sausalitost (fotol paremal ja all vasakul) põhja pool vajutas John ees pidureid ja võttis parema jala pedaali küljest lahti.
John pidas kinni ja ütles: «Nii, Priit, ma keeran nüüd siit ära vasakule, aga sina sõida edasi ja mõne aja pärast keerab tee paremale. Hoia kallast kogu aeg oma paremal käel ja sa ei peaks kusagile eksima.» Üllatusin, et tal oli veel 15-20 minutit hiljem mu võõras eesnimi endiselt meeles. Aga see on ameeriklaste oskus, millega nad eestlastele pika puuga ära teevad: suutlikkus nimesid meelde jätta.
Edasi olin siis omapead. Ja Redwood Highway ääres paningi õigest teeotsast mööda. Kuid sain sellest peagi aru, sest vesi oli paremalt käelt kadunud, ning keerasin otsa ringi. Mõne aja pärast Strawberry Drive’il (fotol paremal) oleksin uuesti mööda pannud, aga tagant lähenes kollaste rattakingadega kohalik, kes keeras enesekindlalt õigele harule. Tänu temale sain ka oma marsruuti õigel ajal korrigeerida.
Ent seegi kohalik sõidumees ei näidanud erilist initsiatiivi. Tiburon Boulevardil (fotol vasakul Tiburoni
town hall ehk raekoda) võtsin vasakule ning vajutasin kiirust juurde. Tegelikult mitte selleks, et ameeriklasele koht kätte näidata, vaid vaatepilt, mis ees avanes, oli sedavõrd inspireeriv, et olnuks patt sadulas uimerdada. Vaimustus andis lihtsalt tiivad.
Umbes 9000 elanikuga Tiburonis sõitsin otsejoones mehhiko pulma sisse (fotol paremal). Noorpaar oli oma renditud ülipika valge maasturliku
towncari parkinud linnakese peatänava lõppu, sadama lähedusse, ning tegi seal pilti. Kui mustajuukseline pitsilises-satsilises kleidis pruut märkas, et tunnen tema vastu huvi – pidasin nimelt kinni ja otsustasin sellest ekstravagantsest üritusest pildi teha –, keeras ta kohe meeleldi minu suunas ja võttis naeratava poosi. Kes noist noormeestest seal peig oli, seda ma aru ei saanudki, ja ega suurt huvitanud ka.
Nüüd, kui juba nii kaugele sõidetud, otsustasin Tiburoni (fotol vasakul) poolsaarele tiiru peale teha. Poolsaare lõunatipus Paradise Drive’il algas kohe tõus. Minu ees sõitis kaks kohalikku. Läksin neist kergelt kerides mööda. Üks jäi kohe maha, teine aga mitte. Too teine tuli poolel tõusul mulle järele, läks möödagi ja ütles üle õla: «Tavalistes jalatsites on vist raske.» Vastasin: «Ähh, ei ole häda midagi.» Ja haakisin talle sappa.
Tollele kohalikule ei mahtunud see vist hinge. Igatahes hakkas ta
käänulisel üles-alla teel tasapisi tempot kruvima. Aga ma ei
kavatsenudki temast maha jääda (fotol paremal). Ja kui ta seda samuti
tõdes, lasi ta tempo alla ja tõmbas kõrvale. Võtsin juhtimise üle ja
panin omakorda kiirust juurde. Ühte kurvi läksin lausa nii palju
kallutades, et sisemise jala pedaal käis vändates vastu asfalti. Minu
viga muidugi, kallutades ei peaks üldse jalgadega tööd tegema. Ühel
tõusul ründas kohalik uuesti.
Aga ma ei lasknud tal minna. Ajasin tagumiku sadulast ja läksin kaasa. Kuigi võistlemine polnud päeva alustades minu eesmärk. Kuid õnneks sai konkureerimine varsti lõpu, kui keerasin ära vasakule Trestle Gleni peale, kus uudistasin kõrvaltänaval lihtsate ameeriklaste tagasihoidlikke elamisi (fotol vasakul). Keerasin konkurendi tuulest ära seepärast, et mul oli plaan jõuda ka Presidiosse.
Siinkandis on paljud rääkinud, et tõus Sausalitost tagasi Golden Gate’i silla peale (fotol paremal) on väga karm ning mõned ei suudagi seda ära sõita. See on küll liialdus, polnud seal hullu midagi. Tuli vaid leida optimaalne ülekanne ja siis ühtlase tempoga kerida. Võtsin tõusul kinni taas ühe kohaliku, kes nägi päris märgatavat vaeva, ning väntasin temast kergelt mööda. Võidukaga rattureid oli väljas palju, aga ei ütleks, et hoolimata tõsiasjast, et karmid mäed on neil kõikjal võtta, nad väga kõvad sõidumehed oleksid.
Ületanud päeva jooksul juba teist korda kuulsa Golden Gate’i silla (fotol vasakul), sisenesin Presidiosse (fotol all paremal). See on hiiglaslik, lausa metsataoline park San Francisco loodeosas. Tegelikult on Presidio endine sõjaväelinnak, aga nüüd on sellest saanud vaba aja veetmise paik. Ja vaat seal olid juba veidi pikemat sorti ja nauditavad tõusud.
Väntasin üles mööda Park Boulevardi, kui märkasin vasakul puude taga küngastel meeletult suurt valgete hauakivide merd. Ma polnud kuulnudki, et Presidios on nii suur kalmistu. Otsustasin, et tahan seda lähemalt näha, sest 1990. aasta novembri algul jättis Arlingtoni kalmistu pealinna Washingtoni külje all nii võimsa mulje, et kananahk tõusis ihule. Sest saadik on Ameerika korrapärased sõjaväekalmistud midagi sellist, mis on mind alati paelunud.
Aga kuidagi ei leidnud õiget teed kalmistuni. Küll sõitsin mööda Washington Boulevardi, küll mööda Arguello Boulevardi – ei midagi. Siis võtsin ette karmi tõusu mööda Infantry Terrace’it, kus endised ohvitseride elumajad on nüüd eramud. Ühe maja uksest astus välja minuealine mees (fotol vasakul), kellega tegin juttu, avaldades imestust, et ma ei teadnudki, et Presidios on nii palju eramuid, et olin arvanud, et see on pigem metsik park. Mees kiitis, et Presidios on väga hea elada, sest sa justkui ei elagi linnas, kuigi tegelikult elad küll.
Viimaks, pärast pikka seiklemist, leidsin kalmistu (National Cemetery) värava üles. Ja kui keegi nüüd küsib, et kuidas ma võisin kalmistule jalgrattaga sõita, siis selles ei ole midagi imelikku. Presidio sõjaväekalmistul (fotol paremal) on väga korralikud asfaltteed, kus saab lausa autoga sõita – ja nagu nägin, siis mitmed seda tegidki.
Kuid ma polnud veel lõpetanud. Sõitsin läbi pealinnakust, Main Postist, kus on suured muruväljakud ja nende ees ajaloolise hõnguga, kuid igati tiptopp korras eramud ja muud hooned (fotol vasakul). Seejärel võtsin nimme ette viimase tõusu piki Presidio Boulevardi, et saaks veel jalgadega korralikult tööd teha. See tõus viis läbi Presidio tagasihoidlike väravate kõrgele Jackson Streetile, kust keerasin põhja poole ja ronisin veel kõrgemale Lyon Streeti treppide otsa. Ei teadnudki, et San Franciscos on sellised looduslikult kaunid trepid, sest ühelgi turistikaardil pole neid märgitud.
Sõitsin Presidiost idas mööda Broadwayd ja Union Streeti ega jõudnud ära imestada, millised uhked ja suursugused häärberid seal on (fotol paremal). Taas, millegipärast ei ole neid märgitud turistikaartidele. Kas megarikkad tahavad säilitada oma privaatsust, et turistid nende akende taga piilumas ei käiks? Otsustasin seda uurida ühelt ilmselt kohalikult, kui nägin Brodericki tänaval madalate puude varjus slaalomina laskumas ühesuunalist äärmiselt kitsast sõiduteed, mida taas pole kuskile märgitud, ja seal kinni pidasin. Paraku selgus, et tema oli vaid koerte jalutaja ning sain aru, et rohkem sealt infot ei tule.
Kuna hakkas juba pimenema (fotol vasakul), laskusin mööda Baker Streeti alla, et jõuda Marina Boulevardile ja keerata seal itta rattalaenutuse poole tagasi. Pagari tänava laskumised olid aga nii järsud, et pidin mõlema käega kramplikult pidurikange tõmbama, ise samal ajal mõeldes, mida ma küll teeksin, kui pidurid peaksid üles ütlema. Neil mägedel saaks tõenäoliselt peaaegu samasuguse kiirenduse nagu Tehvandi suusahüppetornist alla sööstes.
Kui laenutusse jõudsin, oli pimedus juba võimust võtnud (fotol paremal Palace of Fine Arts Presidio kirdenurgas). Kuid mul oli tekkinud idee: kuna olin rentinud ratta veebi kaudu ööpäevaks ja saanud selle eest tänutäheks 20 protsenti hinnaalandust – 48 dollari pealt 38,4 dollari peale –, siis mõtlesin, et hea oleks sellega sõita oma elupaika Mission Terrace’i piirkonnas ning homme kohe uut päeva tegusalt rattaga, mitte trammiga alustada. Küsisin, kas neil laenutuses rattalampe leidub. Punase, mis käib taha sadulaposti külge, leidsid, aga esituld, kui palju nad ka sahtleid lahti ei tõmmanud ja nende sisu ei uurinud, paraku mitte. Vabandasid, et kahju küll, aga esilampi ei ole.
Ütlesin, et pole vaja vabandada. Et ju siis kes iganes, kes me elu suunab, ei tahtnud, et ma suures linnas pimedas rattaga sõites millegagi riskiks.
Kokku sai Specializediga (fotol vasakul) sõidetud 97,2 kilomeetrit ja söödud poolel teel McDonald’sis üks kalafileega eine, mille eest siinmail kasseeriti peaaegu üheksa dollarit. Nii kõrged on San Francisco kandis hinnad.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits.
Tollele kohalikule ei mahtunud see vist hinge. Igatahes hakkas ta
käänulisel üles-alla teel tasapisi tempot kruvima. Aga ma ei
kavatsenudki temast maha jääda (fotol paremal). Ja kui ta seda samuti
tõdes, lasi ta tempo alla ja tõmbas kõrvale. Võtsin juhtimise üle ja
panin omakorda kiirust juurde. Ühte kurvi läksin lausa nii palju
kallutades, et sisemise jala pedaal käis vändates vastu asfalti. Minu
viga muidugi, kallutades ei peaks üldse jalgadega tööd tegema. Ühel
tõusul ründas kohalik uuesti. 
Aga ma ei lasknud tal minna. Ajasin tagumiku sadulast ja läksin kaasa. Kuigi võistlemine polnud päeva alustades minu eesmärk. Kuid õnneks sai konkureerimine varsti lõpu, kui keerasin ära vasakule Trestle Gleni peale, kus uudistasin kõrvaltänaval lihtsate ameeriklaste tagasihoidlikke elamisi (fotol vasakul). Keerasin konkurendi tuulest ära seepärast, et mul oli plaan jõuda ka Presidiosse. 
