Pullerits: Vaadake, kuidas Ragnar Klavan Eesti jalgpallurid paika paneb!

Täna hommikul helistas Rein Valdmaa, Eesti kõigi aegade raudne esikümnemees pikamaajooksus, ja soovitas mul üles otsida mu viie aasta taguse intervjuu Ragnar Klavaniga (fotol paremal valges särgis).

Otsisin. Lugesin. Ja leidsin sealt puhast kulda.

Seal on üks küsimus, mis lendab diskussioonis Eesti jalgpallurite üldfüüsilise nõrkuse ja vastupidavuse puudumise teemadel otse kümnesse.

Pullerits: mis on Saksamaal mängides kõige raskem?

Lugege nüüd hoolega, Eesti jalgpallurid, mida Klavan vastas!

Klavan (fotol vasakul):
See, kuidas end vormis hoitakse ja kui palju füüsilist poolt lihvitakse. Arvan, et üheski teises liigas ei tegelda sellega nii palju. Seda on näha kas või mängijate läbitud kilometraažis: näiteks Meistrite Liiga mängudes jooksevad Saksamaa tippklubid võrreldes Madridi Reali või FC Barcelonaga mängus meeskonna peale viis kilomeetrit rohkem kui hispaanlased. Siin on vahe ka Hollandi liigaga: seal on hästi tehnilised mängijad, lüüakse palju väravaid, mäng on atraktiivne, aga füüsilise võimekuse, mängu tempo ja jõu poolest jäädakse Bundesligale kõvasti alla. Seetõttu oli mulle Saksamaal esimese hooaja ettevalmistus väga raske. Kui koju jõudsin, siis ainult puhkasin. Koormused tõusid nii järsku ja palju, et keha vajas kaks kuud aega, enne kui kohanes.

Nüüd küsin: kuidas on Eesti koondisel lootust sellise vastasega, nagu on Saksamaa, pisutki sammu pidada?

Ja lisan meeldetuletuseks: Klavan rääkis seda juttu viis (sic!) aastat tagasi.

Ja küsin veel ühte, valjusti ja resoluutselt: mida on Eestis Klavani räägitust viimase viie aasta jooksul järeldatud?
*
Klavani intervjuu leiate siit. Lugege, Eesti jalgpallurid ja jalgpallitreenerid ja jalgpallijuhid! Kummalisel kombel on see intervjuu nüüd eriti aktuaalne.
*
Aga ma ei saa piirduda ainult jalgpalluritega väitlemisega. Tänases lehes võtan ette ka Ahto Lobjaka ja Eesti nn valged erakonnad, ühtlasi ka osa ajakirjandusest.

Foto 1: Ragnar Klavan Itaalias liigas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Ragnar Klavan mullu Eesti koondise särgis. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Pullerits: Eesti jalgpallikoondise mängijad - siin on teile väljakutse!

Eesti kõigi aegade paremaid ja lugupeetumaid jalgpallureid Mart Poom (parempoolsel pildil esiplaanil) torkas pärast minu sulest Postimehes ilmunud kolumni «Eesti jalgpallil pole lootustki», et mu «suurim saavutus on Tartu maratoni läbisõitmine, aga seal saab ta ka pidevalt endise jalgpalluri Raio Piiroja käest peksa».

Ei, minu suurim saavutus spordis ei ole Tartu maratoni läbisõitmine, aga tühja sellest. Olulisim on Poomi öeldu teine pool.

Oleks väga imelik, lausa ebaloogiline, kui ma Piirojale (fotol vasakul) ei kaotaks. Mitte seepärast, et Piiroja on minust tervelt 14 aastat noorem, vaid seepärast, et Piiroja on ikkagi endine tippsportlane, tõenäoliselt üks sitkemaid, kes Eesti koondises kunagi jalgpalli mänginud. Seda esiteks.

Teiseks oleks imelik, kui ma kõigilt Eesti jalgpallikoondise praegustelt liikmetelt suusatamises pähe ei saaks. Lõppeks peab neil jaguma vastupidavust ja koordinatsiooni ja mida kõike veel, nii et tapab, sest muidu tapetakse neid täna Mainzis, homme Moskvas, ülehomme Milanos... ja taevas hoidku, kui ka San Marinos.

Aga me saame seda vastupidavust ja koordinatsiooni õnneks kontrollida. Mart Poom valis suusatamise – niisiis, eks suusatagem! Siinkohal esitan väljakutse kõigile Eesti koondise jalgpalluritele: paneme kaheksa kuu pärast Tartu maratonil jala joonele ja vaatame, kes keda!

Ärge hakake pugema selle taha, et suusatamine ei ole teie ala. Sest suusatamine ei ole ka minu ala. Sport ei ole üldse minu ala. Ma olen ajakirjanik. See on minu töö. Sport on minu hobi. Sport on teie töö. Vastupidavus on teie töö vundament ja nurgakivi. Koordinatsioon, mida läheb vaja ühtviisi nii jalgpallis kui suusatamises, on teie leib.

Või kui suusatamine on liiga raske ja keeruline, siis palun väga: näidake kõik, et suudate joosta 10 kilomeetrit alla 37 minuti, või kui see on liiga pikk maa, siis 800 meetrit 1.55,9-ga – see ala kätkeb endas suurepäraselt nii kiirust kui vastupidavust. Igal juhul on teie suur eelis teie vanus – paljud teist on minust poole nooremad –, ent ma ei kavatsegi selle taha pugeda.

Kui enamik teist minust ja mu keskpärastest tulemustest jagu ei saa, tuleb enne, kui mõelda Saksamaale vastu hakkamisest, alustada elementaarsete puuduste kõrvaldamisega baasettevalmistuses. Vastasel korral jään endale raudkindlaks: Eesti jalgpallil pole tõesti mingit lootust.

Foto 1: Mart Poom eilsel pressikonverentsil aru andmas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Raio Piiroja tänavusel Tartu teatemaratonil, kus tema meeskond kaotas Priit Pulleritsu meeskonnale. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti jalgpall kodusel muru. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Huvitav, kas kõik Eesti jalgpallikoondislased ikka suudaks neist Rootsi naistest 800 meetri jooksus jagu saada? Foto autor. imago images /Bildbyran / Scanpix

Pullerits: Miks Eesti spordile kaasaelamine on tervist kahjustav?

Mingil täiesti arusaamatul põhjusel jälgisin nädalavahetusel aeg-ajalt Ott Tänaku (fotol vasakul) tulemusi Sardiinia rallil. Mis põhjusel ikkagi? Ilmselt osalt sellest, et pikaajaline haamerdamine annab siiski tulemuse. St et kui sulle on aastast aastasse topitud nina alla Tänakut ja Tänakut, siis hakkadki selle vastu tasapisi huvi tundma, kuigi kaine mõistus ütleb, et ei tahaks. Samasugune mehhansim töötab, muide, muude teemade allasurumiseks inimeste kurgust, olgu selleks sallivus (see sõna ajab juba öökima!) immigrantide suhtes või poolehoid homokooselu seadustamisele: kui neist kuust kuusse ja aastast aastasse rääkida, kui teemat pidevalt üleval hoida, siis inimeste vastupanuvõime raugebki, nagu see raugeb lõputuile ja pidevatele Tänaku uudistele, kas pole nii?

Sellise eelkirjeldatud mehhanismi avamine siin ongi suure pildi nägemine. Selleks on võimelised vähesed. Enamik on perspektiivitundetud nikerdajad.

Veel ühest suurest pildist, enne kui räägime Tänakust – õigemini sellest, miks Tänaku-uudistest tuleb hoiduda. Viimastel kuudel on kõvasti haamerdatud kliimateemat, räägitud eesootavast kliimakatastroofist ja kliimakriisist. Aga maailm ongi muutumises, peabki olema muutumises – sellest on ju rääkinud just kõik need, kes nüüd armastavad pasundada ka kliimateemast. Kui maailm muutub, siis tuleb ju inimestel muutustega kohaneda (nagu nende arvates tuleb kohaneda sellega, et Euroopa pole enam valge ja homod lasevad naistel endale lapsi teha). Kuidas siis nüüd äkki nii, et kliimamuutusega ei saagi nende arvates inimesed kohaneda?

Aga see on poolsuur pilt. Täissuure pildi saame siis, kui vaatame nüüdisteemadele otsa veel avarama pilguga. Mis on see teema, mis on Euroopas viimasel ajal kõike rohkem kirgi kütnud? See on immigratsioon, inimeste sissetung lõunast, Aafrikast ja moslemimaadest. Nende tõrjumine läheks vastuollu Euroopa eliidi edendatud tolerantsusparadigmaga. Kuid me ju teame, mida teha siis, kui sul on probleem, millest sa jagu ei saa ja millega ei suuda võidelda. Siis on vaja tekitada veel suurem probleem, mis esimese probleemi varjutaks.

Niisiis, kliimateema jõuline esile surumine ei ole ju tingitud sellest, et nüüd kevadel järsku läks asi käest ja eriti hulluks. (Vähemasti ma küll kevadel Moabis ei märganud, et see oleks erinenud sealsest kevadest kolm või seitse aastat tagasi; nojah, kaks erinevust siiski oli: ühe päeva rikkus mul terve päeva kestnud vihmasadu, millist polnud eales varem sealkandis nii pikalt näinud, ja teisest päevast poole rikkus lumetorm (fotol ülal paremal), aga tegemist oli ka kõrgusega üle kahe tuhande meetri.) Kliimateema on klassikaline teema, millega varjutada neid protsesse, mis on Euroopa löönud kahte lehte, mis on Euroopas ajanud inimesed vihale, ja protsesse, mille haldamisega Euroopa juhid toime ei tule. Kusjuures pange tähele, et kliimateemat saab ju esitada nii – ja esitataksegi –, et see on kõiki liitev ja kõigi ühine teema, millega saab katta seda polariseerumist, mis on Euroopas nüüdisajal ilmselt sama terav nagu Teise maailmasõja eel.

Having said that, siis nüüd Tänakust. Kui Tänak Sardiinias viimasel kiiruskatsel viiendaks langes, siis esimene reaktsioon tolle kohta pealkirjast lugedes oli väike ehmatus, et tohoh. Kuid kogusin end kiiresti. See ju võõras mure, ütlesin endale, ja läksin oma eluga edasi.

Meenus ka, kuidas olin häiritud, kui Tanel Kangert (fotol vasakul) viimasel Giro d’Italial mingil etapil palju kaotuseminuteid kogus ja kusagile kolmandasse või neljandasse kümnesse pudenes. Sellest oli igatahes märgatavalt rohkem kahju kui Tänaku esikoha kaotamisest viimasel katsel või Eesti häbistavast 0:8 saunast Mainzis. Umbes nädal hiljem juhtusin telerist nägema Giro ühte viimastest etappidest, kus Kangert oli lõputõusu lõpus 7-8 mehega teistel eest, ähvardas noist maha jääda, kuid sai järele ja läks umbes kaks kilomeetrit enne lõppu ettegi – aga jäi lõpuks ikkagi esiviisikust pikalt välja. Kahju, etapivõidu võimalus oli ju nii lähedal.

Sellised kahjutunded tekivad siis, kui liiga palju kaasa elad. Ja kuna spordis on kaotajaid alati rohkem kui võitjaid – ja kuna eestlased võidavad alati vähem kui kaotavad (õigele spordimehele on ka teine koht kaotus) –, siis on päevselge, et sport toidab ennekõik negatiivseid emotsioone.

Selliseid emotsioone ei ole vaja. Need on ruineeriva, hävitava iseloomuga. (Küll on hea, et ma ei jälginud Anett Kontaveiti (fotol vasakul) viimast, kaotusega lõppenud kohtumist.)

Eelnevast järeldub üks: on täiesti ebamõistlik ja lausa tervist kahjustav end sporti vaadates emotsionaalselt investeerida, sest enamasti lõpeb see pikka aega võttev kaasaelamine halva tundega. Kas te tõesti olete masohhistid, et peate vajalikuks end niiviisi piinata ja lõhkuda?

Mõelge järele, enne kui pole hilja.
*
Siin mu kommentaar Postimehes, miks Eesti jalgpallil pole lootustki.
*
Siin mu soovitused ja õppetunnid, milliseid vigu jalgrattaga sõites vältida, et ise ja tehnika terveks jääks.

Foto 1: Ott Tänak Sardiinia rallil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Paljad ratturid Londonis juhivad oma arust tähelepanu kliimamuutusele. Foto autor: EMPICS Entertainment / Scanpix
Foto 3: Migrandid on asunud Liibüast teele Euroopa suunas. Foto tehtud 5. juunil 2019. Foto autor: Pilotes Volontaires / Scanpix
Foto 4: Ähvardav lumetorm Utah's Monticellos aprilli keskel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tanel Kangert tänavuse Giro d'Italia avaetapil Bolognas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Anett Kontaveit esmaspäeval Birminghamis servimas. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix

Pullerits: Vaatame nüüd, kui hästi te tunnete Eesti lähiaja spordikuulsusi!

Soovitan teil kõigepeal ära vaadata värske lühike rattavideo, et saada pea puhtaks, enne kui asuda kõva peamurdmise kallale (marsruudi kaarti ja reljeefi näete siit). Nimelt on Postimehe fotoarhivaar kaevanud välja hulga 1980.-1990. aastatest pärit paberil fotosid, mida ta on asunud digitaliseerima, kuid oh häda: mitmel fotol on info puudulik.

Nüüd saate testida, kui hästi te tegelikult tunnete Eesti spordi lähiminevikku. Valisin teile välja mõned suusatajate ja kergejõustklaste fotod. Kas tunnete ära, kes neil on ja kus on pilt tehtud? Kui näete pildil küsimärki, siis on vaja identifitseerida üksnes see, kelle kohal on küsimärk - ülejäänud on tuvastatud. Kui pildil ei ole ainsatki küsimärki, on järelikult vaja kõiki identifitseerida. Piltide paremaks uurimiseks klõpsake neile hiirega!

Vaatame siis, kas tunnete kedagi ära!

Foto 1. Kristina Šmiguni tunnete ära, aga kes on küsimärkide all?

Foto 2. Õed Šmigunid on äratuntavad, aga kes on teised?

Foto 3. Keskel on Donatas Narmont, vasakul tundsin na ära Aivar Tsarski, aga kes on paremal?

Foto 4. Vasakul teivashüppaja Valeri Bukrejev, aga paremal?

Foto 5. Keskel Donald-Aik Sild ja Marek Kaleta, aga kes sammub kõige ees? Äkki tunneb keegi ära ka näitsiku paremal?

Foto 6. Olümpiavõitja Jaak Uudmäed tunnevad kõik, aga kes istub tema kõrval?

Foto 7. Kes siin lendab?

Foto 8. Kes on see kergejõustiklane?

Foto 9. Kes on see rullsuusataja?

Foto 10. Kes on see rullsuusataja?

Foto 11. Ja kes on see rullsuusataja?

Foto 12. Kes on see suusataja?

Foto 13. Kes on see suusataja?

Foto 14. Kes siin seisab suusad käes?

Foto 15. Kas paremal on Allar Kivil? Aga vasakul?

Foto 16. Kes siin suusatab?

Foto 17. Kes see on?

Foto 18. Ja kes on see?

Foto 19. On siin mõni orienteeruja, kes tunneb endist ametivenda?

Foto 20. Kes siin rivis suusatavad?

Kõik fotod Postimehe arhiivist. Avaldatud fotoarhivaari loal piltidel tegelaste tuvastamiseks.

Pullerits: Eilne äratuskell - lõpetagem Eestis jalgpalli arendamine!

Ma rääkisin juba tookord, kui Eesti jõudis jalgpalli EM-võistluste kvalifikatsiooniturniiril play-offi, mil finaalturniirile pääsust jäid 2011. aasta sügisel lahutama vaid kaks mängu Iirimaaga, et taevale tänu, ei juhtunud imet, et Eesti oleks sealt edasi pääsenud. Sest see, mis Eestit play-offis kahe mängu kokkuvõttes 5:1 võitnud Iirimaaga EMil juhtus, ei olnud ilus. Neist ei olnud alagrupis teistele mingit vastast. Kolmest mängust kolm kaotust, väravate vahe 1:9. Õudne oleks kujutada, mis oleks seal alagrupis Eestiga tehtud. Mis oleks järele jäänud esialgsest uhkusest, et oleksime pääsenud finaalturniirile? Selle asemel saanuks me tunda kogu Euroopa ees rahvuslikku häbi ja alandust. Me oleks olnud peksupoisid. Ei imestaks, kui seejärel oleks hakatud arutama, mida küll ette võtta, et Eesti-sugused nõrgad meeskonnad ei pääseks EMile selle taset lörtsima.

Eilne 0:8 mäng Saksamaa vastu näitas taas ilmekalt, kui suur on vahe Eesti ja Euroopa tipptaseme vahel. Eestil ei olnud mingit võimalust. Kui pall korraks enda kätte saadi, võtsid sakslased selle uuesti tagasi enamasti juba enne, kui Eesti üle keskjoone jõudis. See oli masendav.

Jah, ma vaatasin seda mängu. Üle mitme aasta vaatasin jalgpalli. Vaatasin just seepärast, et näha oma silmaga, kui suur on vahe Eesti ja Euroopa tipptaseme vahel. Ei ole mingit mõtet vahtida mänge Eesti-Kreeka või Eesti versus Põhja-Iirimaa, sest need ei näita tegelikult midagi. Nondega võib hea õnne korral ikka pusida. Taset näitavad siiski sellised mängud, nagu eile Saksamaa vastu.

Minu meelest jõudsime seal seisuni, kus tekkis küsimus, millal hakkab sakslastel Eestist lihtsalt hale ja nad lõpetavad meie halastamatu nüpeldamise, nagu nad tegid seda omal ajal mõisatallides. Eks nad teisel poolajal tõmbasidki survet veidi tagasi, ainult et Eestist polnud siis enam mängumehi – toss oli väljas ning isegi lõpu eel sisse vahetatud Henrik Ojamaa ei suutnud sakslastega võidu joosta.

Miks ma siin blogis, kus jalgpall on out, sellest nii pikalt kirjutanud? Seepärast, et millal veel kui mitte nüüd peaks Eesti rahvas ja spordiüldsus jõudma tõdemuseni, et jalgpalli arendamine professionaalsel tasemel on meie riigis mõttetu ja tulutu. Jah, las lapsed mängivad jalgpalli, see paneb nad liikuma ja kindlasti pakub jalgpall kui meeskonnamäng neile rõõmu. Aga alates noorteklassist tuleks jalgpall – ja see kõlab nüüd paljudele radikaalse ettepanekuna – lausa ära keelata, v.a neile, kellest tõesti võiks saada Eesti koondise mängumehed, sest tunnistagem, et ega ilma rahvuskoondiseta Eesti ikka jääda saada. Aga kõik teised tuleks suunata, ütleme, 15.-16. eluaastast alates harrastama teisi spordialasid.

Te vaid mõelge, kui palju meil läheb võib-olla täiesti võimekaid jooksjaid, rattureid, triatleete, suusatajaid, keda iganes kaduma tänu sellele, et noored jäävad pikalt mängima jalgpalli! Jäävad mängima mängu, kus Eestil pole eales võimalust kusagile välja jõuda. «Kuidas ei ole?» küsite.

Aga Eesti on jalgpalli püüdnud arendada juba ligi kolm kümnendit. Ja mis meil on selle kulutatud aja ja arendustöö eest ette näidata? Ette on näidata 0:8 vahe Euroopa tipuga. Kusjuures, pange tähele, need numbrid on veel ilusad võrreldes mängupildi endaga.

Ükskõik kui palju me jalgpalli panustame, ei ole Eestil võimalik kokku saada nii palju häid mängumehi, et me suudaks moodustada tugeva koondise. 11 meest, lisaks paar vajalikku varumeest on selleks liiga suur arv. Meenutage, et me ei suutnud ju kokku saada nelja meessuusatajatki, kes suudaks konkurentsivõimeliselt sõita 4x10 km. Tavaliselt saime juba esimese vahetusega minuti kaotust, ja kui siis Jaak Mae ning Andrus Veerpalu seda vahet hoidsidki, saime viimase vahetusega tavaliselt kaks-kolm minutit kaotust alati juurde ning koht tuli tavaliselt esikümne lõppu. Ja nii oli see Eesti suusatamise kuldaegadel.

Jääb vaid loota, et eilne häving 0:8 ei olnud šokiteraapia, misjärel mõned leiavad, et jalgpalli tuleb veel rohkem panustada, vaid et sellest saab pigem äratuskell, mis viib äratundmisele ja leppimiseni, et jalgpalli arendamine tipptasemel on Eestis perspektiivitu. See on ressursside raiskamine. Eestlasi lihtsalt ei huvita jalgpall. ERR võib ju teha õhtuste spordiuudiste stuudiost otselülitusi Lilleküla staadionile, võib teha ka Eesti liiga mängude otseülekandeid, aga tribüünid on tühjad. Ühelt poolt sellepärast, et jalgpall ei ole tegelikult meie, eestlaste mäng – ja vägisi midagi armsaks ei tee. Teiselt poolt sellepärast, et meie jalgpallis lihtsalt ei ole taset, mida võiks vaadata ja millele kaasa elada. Mõned mehed Euroopa sekundaarsete jalgpalliliigade perifeersetes meeskondades ei too endaga koondisse kvaliteeti, mis lubaks Euroopa paremate vastu pakkuda vähemasti mängupilti, mille pärast ei peaks tundma häbi, alandust ja masendust.

Foto 1: Masendunud ja ahastuses Sergei Lepmets, Eesti väravavaht, eilses 0:8 mängus Saksamaa vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Saksamaa on löönud Eestile järjekordse värava. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Saksamaa ründab taas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Saksamaa võtab väravate löömist stoilise rahu ja loomulikkusega. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Sergei Lepmets päästab Eesti värava järjekordsest tabamusest. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Sakslased tähistavad rahulikult järjekordset tabamust. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 7: Sakslased jooksid Eesti mängijatest lihtsalt mööda, üle, ümber - kuis iganes. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Eesti rattarajad ei kannata mu lemmikpaiga radadega mingit võrdlust?

Nädal või kaks tagasi üritas teatud seltskond mind irriteerida, et Alutaguse mingi karjäär olevat karmide laskumistega. Tõsi või? You don’t know what you are talking about.

Selliseid muinasjutte, et Alutaguse või mis iganes metsalaanenimeline koht on raske ja ohtliku rajaga, võite rääkida oma vanaemale. Mulle mitte. Sest mul on globaalseid taustakogemusi ja sellest tulenevalt realistlikku perspektiivitunnet.

Igasuguste Alutaguse-on-karm juttude kummutamiseks panin kokku real life movie Amasa Backist, Moabi rattameeste lemmikrajast (fotol vasakul). (Maasturisõitjad kutsuvad seda Cliffhangeri rajaks - fotol ülal paremal.) Mul pole aimugi, millest selline nimi, Amasa Back, tuleb, aga kui kaardilt vaatate, siis näete, et see on üksjagu kurioosse kujuga Moabist (Utah) läände jääv Colorado jõega ümbritsetud kõrgendik.

Raja pikkus ühes suunas on kõigest 8 km, aga tõusu- ja laskumismeetreid on sel 431. Kõrguste vahe: 1220 ja 1548 meetrit. Keskmine tõusuprotsent 6. Maksimaalne tõusuprotsent 22. Igaks juhuks olgu lisatud: see ei ole teil mingi sileda kattega asfalttee Alpides. Ametlik raskusaste: keeruline, järsk, mitte algajatele.

Üks asi on saada Amasa Backi otsa (kust saab harukordselt võimsad ja kauged vaated - fotol paremal), aga sootuks teine asi on sealt alla saada. Eriti juhul, kui otsustad tagasi tulla teisi radasid pidi. Ja ma otsustasin.

Enne käisin ära Pothole Archi ehk Potiaugu loodusliku kaare juures – see tekitas üksjagu närvikõdi, sest nagu näete, on mitmevärvilisel kivil täiesti võimalik ära eksida. Ja kedagi ümberringi polnud, olin ihuüksi. Aga hulluks asi alles läks.

Otsustasin laskuda Rockstackeri rada mööda. Ja see, mis seal salata – see on ka filmil kuulda –, tekitas tunde, et oleks targem ringi pöörata. Kuid ma ei pööranud. Ja sain taas parajalt närvikõdi. Kas või seepärast, et kui peaksid korragi vääratama ja kukkuma, ei lange sa pehmele mullale või metsaalusele samblikule, vaid prantsatad kõvadele ja teravatele kividele. Siis oleks kohe game over.

Rockstackeri rada läks 2,6 km järel sujuvalt üle Jackson’s Trailiks (fotol ülal vasakul) – ja kui seda mööda laskumist vaatate, siis saate aru, miks mingist Alutagusest ei maksa erutuda. (Fotol paremal Rockstackeri ja Jackson's Traili ohtude eest hoiatav silt - suurendage seda ja lugege! Ühtlasi on sildil ka kaart, mis aitab aru saada sellest, mida siin kirjeldasin ja mida oma filmis näitan.) Kahju vaid, et kohati oli pinge nii suur, et nood kõige hullemad ja pöörasemad lõigud jäid filmist välja, sest seal olin ametis oma elu säilitamisega. Kuid arusaamise, millega tegu, peaks mu väike film andma sellegipoolest. (Samas pidage silmas, et video petab – ja petab riskide mahendamise suunas: tõusud ei näi tõusud ja laskumised ei näi laskumised, teate omast kogemusest küllap küll.)

Go and get a taste of real Moab ja siis räägime edasi.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

Pullerits: Miks on spordis lubatud vähemuse õiguste nimel kottida enamust?

Kuna 800 meetrit oli omal ajal minu trumpala – ala, kus ma oleksin oma isikliku rekordiga 1.55,9 tänavuses Eesti edetabelis.... kolmas!!! –, siis pean sel teemal tegema ühe avalduse.

Olen äärmiselt nördinud, et LAVi mutantjooksja Caster Semenya saab oma sünnipärast ebaloomulikku ja teiste suhtes täiesti ebaõiglast eelist ära kasutada. Küllap märkasite selle nädala algul teadet, et Šveitsi ülemkohus otsustas ajutiselt peatada rahvusvahelise kergejõustikuliidu (IAAF) kehtestatud uute reeglite rakendamise, millest tulenevalt ei pea Semenya hakkama võistlemiseks tarvitama testosterooni taset alandavaid ravimeid.

Oleks IAAFi uued reeglid kehtima jäänud, pidanuks looduslikult kõrge testosterooni tasemega naiskeskmaajooksjad seda taset vähendama ja teistega võrdsel tasemel hoidma, kui tahavad nondega koos võistelda.

Semenya esindajad rõhusid kohtus väitele, et IAAFi reegel piirab Semenya inimõigusi. Šveitsi ülemkohus arvestas seda, mispeale sai Semenya esindaja rõkata: «See on oluline juhtum, mis avaldab olulist mõju naissportlaste inimõigustele.»

Ja nüüd ma ütlen: ma vihkan inimõigusi, kui nendega arulagedalt liiale minnakse. Ja Semenya puhul on mindud. Taas kord näeme, kuidas vasakliberalismi poole viltu vajunud maailmas lokkab näilise õigluse asemel tegelikult ebaõiglus; näeme, kuidas inimõigustest, iseenesest ju vajalikust asjast, on saanud vähemuste privileege tsementeeriv instrument; näeme, kuidas vähemuste õiguste sildi all tallatakse jalge alla enamuse õigused.

Sest küsigem: kas see ei ole mitte normaalse testosterooni tasemega naiste inimõigus, et nemad ei pea pidama ebavõrdset võitlust testosteroonist pungil mutandi vastu? (Kes nüüd tahab tõsta kisa, miks kasutan siin sõna mutant, pidagu hoogu ja lugegu seda!)

Ise küsin ja ise vastan: loomulikult on see normaalsete naiste inimõigus, et ei tule mingi ebaloomuliku testosterooni tasemega jooksja, kes võtab neilt mitte ainult poodiumikohad, vaid võtab, arvestades, et tippsport on elatusallikas, ka sissetuleku

See ei ole ju ilmselgelt õiglane võistlus, kui Semenya juhib tänavust maailma edetabelit 1.54,98ga ning järgmine kaotab talle ligi kolme sekundiga (1.57,75) ja ülejärgmine ligi nelja sekundiga (1.58,83). Võrrelge seda meeste tänavuse edetabeliga. Liidri Nijel Amose (1.44,29) järel mahub sekundi sisse tervelt 14 sportlast. See, kes kaotab talle kolme sekundiga, mahub alles üheksandasse kümnesse.

Suutmatus lahendada Semenya probleemi nii, et kõigi teiste jooksjate õigused ei kannataks, näitab kurvaks tegevalt seda, et selle küsimuse üle otsustajad on vajunud vasakliberaalsesse vähemuste kaitsmise sohu, on vajunud sinna paduliberaalsete huvigruppide hirmusurve all, ja kinnitab seda, et (otse öeldes) võid rahumeeli kottida kümneid ja sadu tavalisi inimesi, aga kui peaksid langetama otsuse, mis kuidagi võiks riivata vähemuste eelisõigusi, siis kaotavad inimesed milegipärast kaine otsustusvõime ja otsustusjulguse. It’s a sick society we live in! Ja see, muide, on üks põhjus kõigi nende põhjuste pikas reas, miks igasugused paremäärmuslikuks tembeldatud liikumised ja erakonnad koguvad toetust.

Ja Eesti ajakirjandus on sel teemal kahjuks nukraks tegevalt vait, kajastades vaid fakte, ent jättes väljendamata oma seisukoha. Nõrk!

Foto 1: Nii masendava ülekaaluga võitis Caster Semenya maikuus Dohas Teemantliiga etapil 800 meetri jooksu. Foto autor: Reuters/Scanpix 
Foto 2: Caster Semenya. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Caster Semenya mullu suvel Teemantliiga etapil Monacos. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Need mehed aitavadki Caster Semenyal teiste naisjooksjate ees eelisolukorda säilitada. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kas tippvorm on tõesti saabumas?

Miskit on sel kevadel vist õigesti tehtud. Seda ei näita ainult see, et sõitsin Tartu rattarallil tagareast rohkem kui kakssada kohta kaugemale ettepoole kui mullu, kusjuures distantsi teisel poolel dikteerisin sageli tempot ja korraldasin mitu atrõõvi. Nii et üks eestpoolt tehnilise probleemi tõttu mu gruppi sattunu kommenteeris hiljem:

«Oli seekord au Priiduga enamus distantsist koos sõita. Vägev iseloom ja pidev tagantutsitaja. Väga tubli. Videost hakkas silma, et Priit ei võtnud kordagi näppe piduritelt ära. Eks see ole raskete kukkumiste psühholoogiline tagajärg, tean omast käest. Spurtidele või siis Priidu sõnul atrõõvidele see muidugi kaasa ei aita, kui lenksust korralikult kinni ei hoia ja kogu käte jõudu ei rakenda.» Oleks ma vaid teadnud...

Seda, et midagi on õigesti tehtud, on näidanud ka kaks viimast õhtust mõnusõitu, millest esimese keskmised kilomeetrite kiirused avaldasin eelmise sissekande lõpus. Eile püüdsin 14.-18. kilomeetri kergelt vastumäge lõigul kinni ühe kärbsesilmadega aerokiivriga ja eraldistardirattaga sõitnud mehe. Seejärel sain samuti tasapisi tõusval lõigul, 19.-22. kilomeetril kätte mehe, kelle kohta leiate infot isegi Pro Cycling Stats küljelt. Vaatasin veel möödudes paar korda üle õla, lastes tempot pisut alla, et kas haagib tuulde või mitte. Ei haakinud kahjuks. Panin üksi edasi.

Siiski polnud eile nii hea ja kerge minek nagu päev varem. Sellegipoolest võtsin end lõpus maksimaalselt kokku ja tegin 29. kilomeetri keskmise kiirusega 59 km/h (see kõik on Endomondo küljel kontrollitav). Ainuüksi üksainus selline täiskiirendus – millega Jaan Kirsipuu hiilgeaegadel poleks paraku lõpuheitluses mitte midagi teha – annab õhtusele rattasõidule mitte ainult jumet, vaid annab ka mõtte.

Nüüd tahab siin kindlasti sõna võtta hulk rattamehi, kes kuulutavad, et minu tunnistel sõitudel ei ole mingit mõtet, ja ammugi ei ole mõtet sellel, et sõidan neid tugeva tempoga. (Nagu Art Soonets eile huumoriga pooleks tõdes, kui toimetuses veidi vestlesime: jah, ta teab, et ma ei tee rattaga trenni – et mulle on iga trenn võistlus.) Ometi näitavad mu tulemused ja näitajad, et need potentsiaalsed arvajad eksivad.

Nood kriitilised arvajad teevad ühe vea, suure ja olulise: nad lähtuvad mingist üldtunnustatud treeningumetoodikast, mis omakorda lähtub sellest, et treenija valmistub mingiteks suurteks rattavõistlusteks. Aga ma ei valmistu mingiteks suurteks võistluseks. Seetõttu ei huvita mind ka üldtunnustatud treeningumetoodikad. Mul ei ole nendega midagi peale hakata. Ma ei ole mingi rattasportlane, et peaksin kasutama mingit traditsioonilist suuremahulist ettevalmistust. Nendeks võistlusteks, kus mõnikord osalen, piisab täiesti sellest, mida teem – peaasi, et rattaga sõit pakuks pinget ja põnevust ning annaks võimaluse end veidi tagant piitustada ja proovile panna, sh vaimu, sest kõik, sh enesesund, algab peast.

Loomulikult saan aru, et inimestel on erinevad eesmärgid, miks keegi rattaga sõitma läheb. Aga ütlen ühte: neil, kes ei ole sportlased, ei ole mingit tarvidust kulutada päevas kahte tundi rattasadulas, ja seda veel grupis, kus koormus on minimaalne, sest enamik aega lased teistega koos tirri. Jah, igaks juhuks kordan üle: inimestel on erinevad eesmärgid ja mõni tahabki rattaga sõites teiste seltskonda. Ent seejuures ärgu nad loogu endale illusiooni, et selline rahulik ühissõit neid palju arendab. Saadav efekt on selle saavutamiseks kulutatud ajaga igal juhul palju vähem korrelatsioonis kui minu rattasõitude puhul.

Ja veel üks oluline asi: rattasõit on tore küll, ega ma muidu seda teeks, aga elus leidub veel palju muudki huvitavat, milleks kulutada neid nappi vabu tunde ööpäevast, mis muidu kuluvad sadulas nühkides. Teed oma tunnise kiire sõidu ära, saad adrenaliini kätte – ja pärast seda jääb õhtul aega ka muud ette võtta. Kas või lugeda, ennast harida. Ausõna, elu ei ole peamiselt vaid rattasõit – kui te sellega just leida ei teeni. Aga kes teist teenib?

Foto 1-4: Priit Pullerits tänavusel Tartu rattarallil. Fotode autor: Kiur Kaasik