Reede, detsember 02, 2022

Pullerits: Kas iga väikse trauma pärast tasub võistlusest loobuda?

Kui õpetajana töötav Maris Kaarjärv, kes on tulnud cyclocrossis veteranide Euroopa meistriks, alustas osalemist olümpiakrossi (XCO) võistlustel, olid rajad märksa lihtsamad, kui nüüd, mil tuleb valmis olla hüpeteks ja suurte kivide vahel ukerdamiseks. Neljakümnendates eluaastates pole lihtne nende muutustega kohaneda, tunnistab ta.

Neli aastat tagasi Rakveres suutis Kaarjärv esimest korda läbida raja mööda A-liini ehk kõige otsesemat, kuid samas kõige riskantsemat trajektoori. Paraku lõppes tema võistlus teisel ringil. Ühes keerulises kohas tõmbas ta liiga järsult pidurit ning... lendas näoga otse vastu kivi. Esimene mõte, mis peast läbi käis: «Kas siin lõpetangi?»

Veri ninast jooksmas, läks ta finišialasse arsti juurde. Arst soovitas minna otsejoones Rakvere haigla  EMOsse. Kaarjärv mäletab sealsete arstide reaktsiooni: «Kui rõve! Päris kole pilt!» Nahk oli ninalt maas. Röntgenipilt näitas ninaluu murdu. 1. septembril ei söandanud ta kooligi minna – pelgas enda sõnul, et lapsed ehmatavad teda nähes surnuks.

Aga juba kahe päeva pärast istus Kaarjärv taas ratta selga. Kuus päeva hiljem osales Jõulumäe rattamaratonil. Tõsi, seal, kus rada raputas, oli tunne vastik: «Nagu nõelad jooksid ninas,» kirjeldab ta. «Hingata sain vaid suu kaudu.» Sellegipoolest oli ta naistest kiireim.

Kaarjärv oli hiljemgi luumurruga võistelnud. Hobune astus tal väikse varba luu katki. Kümme päeva hiljem osales ta Eesti meistrivõislustel cyclocrossis. «Kui läheb võistlemiseks, ega sa siis enam midagi tunne,» ütleb ta.

See on üks kasulikke tõdemusi – et iga väikse trauma pärast ei pea võistlust ära jätma – mu järjekordses loos ajakirja Ma Olen Jalgrattur endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde». Rattaajakirja selle aasta viimases numbris leiab ka sellised lood:

Rein Taaramäe räägib Vueltast, enne kui koroona selle talle katkestas;
Janika Lõiv, kelle hooaeg käis üles-alla, otsib uut profitiimi;
viis Eesti rattaharrastajat räägivad oma muljetest Gran Fondo maailmameistrivõistlustelt;
kolm päeva kruusa ja kive Rootsi graveli kuningriigis – gravel kogub populaarsust;
Haanja100 – pikk teekond peast veidi imelikele;
mägiteede kuninganna Stelvio vallutamine;
rattakohtunike sarjas räägib Kuldar Põder;
kokkuvõte Ampleri tiimi aastast, mis sai hindeks kolm tugeva plussiga;
ootamatult meie seast lahkunud spordi- ja olümpiamuuseumi teadur Kalle Voolaid kirjutab Sergei Utotškinist, Odessa lendurist, kes oli ka kõva jalgrattur;
ja see pole muidugi kõik...

Ajakiri jätkab ilmumist ka uuel aastal, kinnitas mulle selle toimetaja Vahur Kalmre. Kellest või millest võiksin teile seal kirjutada?

Foto 1: Maris Kaarjärv kivisel laskumisel mõni kilomeeter enne kukkumist, mille tagajärjel murdis ninaluu. Foto autor: Marius Kaarjärv
Foto 2: Maris Kaarjärv jooksmas Itaalias poris Euroopa meistritiitli poole. Foto autor: Mari-Liis Mõttus
Foto 3: Maris Kaarjärv saamas jahutust pärast sõidu lõpetamist tänavu Tšehhis maastikurataste maratoni EM-il. Foto autor: Marius Kaarjärv
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur esikülgede kollaaž. Foto edastas Vahur Kalmre
Foto 5: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur tänavune viimane, kokkuvõttes aga juba 35. number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre


Teisipäev, november 29, 2022

Pullerits: Kas keegi tunneb venelastest puudust?

Juhtusin pühapäeval nägema Eurospordis meeste 20 km vabatehnikasõidu viimast kahte ja poolt kilomeetrit. Esiteks üllatas see, et kaks Eesti suusatajat sõitsid Soomes Rukal teise ja kolmanda kümne piirimail. Teiseks üllatas – ja see oli esimesest veelgi suurem üllatus –, et ma ei pannud vene suusatajate puudumist tähelegi ega tundnud nende puudumisest ka mingit puudust.

Nii võiksiki väga-väga pikaks ajaks jääda. Me nägime ju Rukal võistlemas rahumeelsete riikide sportlasi, nagu see spordis peabki olema. Kujutage nüüd ette, et seal oleks nende seas võistelnud ka venelased – no ei ole nende koht maailmas võrdsena teiste riikide sportlaste kõrval, kohe kuidagi ei ole. Nad oleks seal olnud nagu võõrkehad. Hullemad veel, kui ajast ammusest jäänud punasümbolid meie kultuuriruumis.

Sest venelased sümboliseerivad praegu kogu seda agressiivsust, kurjust ja jõhkrust, mida kannab ja kehastab nende kodumaa. Ja see, kui võtta teleekraanil nende nime juurest ära märge Russia ja kui mitte lasta neil lehvitada oma sõjardliku kodumaa lippu, ei muuda grammi võrdki tõsiasja, et nad on endiselt venemaa, maailma agressiivse, teistele kallale tungiva ja tunginud riigi esindajad. Ja mitte ainult: mitu vene suusatajat on oma riigi ning selle vaenuliku poliitika toetajad, nagu on demonstreerinud kaks Pekingis olümpiavõitjaks tulnud suusatajat, B-v ja S-a (pole vaja nenede nimesid siin kirja panna, et neile seda vähestki au osutada).

Pealegi, milleks venelastele mingid rahvusvaheliste võistluste medalid? Kodumaa pärgab neid nagunii. Putini liitlane, venemaa suusakoondise peatreener Jelena Välbe sai just presidendi ukaasiga (fotol vasakul) suure panuse eest kehakultuuri arendamisse ja isamaalise (sic!) spordi populariseerimise eest ordeni "Teenete eest isamaale" 2. järgu.

Seni kui Ukraina pole vene sõjaväest vaba, jäägu vähemalt maailma sport venemaa esindajatest vabaks!

Foto 1: Martin Himma Pekingi olümpial sprindi kvalifikatsioonis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Richard Jouve (Prantsumaa, paremalt), Joni Mäki (Soome) ja Martin Himma Pekingi olümpial teatesprindi kvalifikatsioonis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Alvar Johannes Alev Pekingi olümpial 50 km sõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix

Reede, november 25, 2022

Pullerits: Lõpetage kunstlume tegemine või muutke sellise kattega rajad tasuliseks!

Enam ei saa keegi öelda, et ma oma suuskadele kätt külge ei pane.

Eile õhtul panin. Asetasin suusakotti vanad Atomicud, mille Jaanus Kunts müüs mulle siis, kui Tartus Lõunakeskuses tegutses veel Silja Sport, ja kepid ka, sättisin koti üle õla ja sõitsin kümme aastat tagasi taliolümpialinnas Salt Lake Citys ostetud Treki maastikurattaga Tähtvere spordiparki, mille kõrval oli suusamaja kella viiest õhtul avanud ukse. Seal kinnitasin Atomicud ühekaupa suusapukile ning tõukasin oma kätega suvise parafiinikihi maha ning harjasin põhjad üle ka.

Seejärel rajale (fotol ülal paremal). Esimest korda sel talvel. Nagu üks teine Jaanus, Laidvee, kellega tegin kümme aastat tagasi Eesti esimese rattaekspeditsiooni legendaarsesse Moabi, mulle eile hilisõhtul Tallinnast teatas, siis pealinnas pole isegi mullasuusaga praegu midagi peale hakata. Niisiis, eelis tuleb ära kasutada.

Kuid eksib see, oi, kuidas eksib, kes arvab, et niipea kui suusad alla sain, panin spordipargi omanimelisel 850 meetri pikkusel ovaalil tuhatnelja ajama. See olnuks viga. Kõigepealt tuleb ikka tasakaal paika saada. Mingi harrastajate rühm, kelle hulka, nagu hiljem selgus, mahtus ka sitke veteran Kalle Kiiranen, oli sama ülesande kallal hulgakesi, tegi isegi mingeid eriharjutusi. Ma nii «hulluks» ei taha minna; kogemust ka piisavalt, nii et vast ei vaja keha meeldetuletust päris A-st ja B-st alates.

Sõitsin nimme hästi rahulikult, kokku tosin ringi, Strava järgi 10,6 km. (Te saate seda kontrollida, mu konto peaks olema avalik.) Ringi ajad jäid enamasti stabiilselt 4.18 ja 4.22 vahele. Enamik sõitis minust mööda, kuid ärgu nad arvaku, et see mind morjendanuks. Asi olnuks hull siis, kui hakanuks ise teistest mööda sõitma.

Umbes kümnendal ringil kiskusid paremas labajalas vasakult teine varvas ja selle kõõlused krampi. Täna, reede hommikul, oligi seal valu sees. Vaat siis, mida uuele alale üleminek võib tekitada.

Asfalteeritud ovaalil oli lumekate hea. Kuskil ei olnud asfalti väljas, samuti polnud kive ega muud risu. Teistelt kuulsin, et neil radadel, mis on looduslikul pinnasel, oli siiski oht suusapõhjadele kriime saada. Seepärast sinna ei läinudki. Mäletan väga hästi, mida tekitas mullu veebruari lõpus kõva lumekattega kruusateel sõitmine: pärast oli Hawaii Expressi kivilihvimasinal Tartus tükk tegu, et Atomice põhjad taas korda saada.

Lähtudes lumeoludest spordipargis sain kinnitust oma arvamusele, et kunstlume tootmisest tuleks tänavu loobuda. Ja mitte ainult Tartus, vaid ka mujal Eestis. See on ogar raiskamine, eriti praegusel energiakriisi ajal. Iga vastutustundlik inimene hoiab energia pealt kokku. Mõelge kas või, millistes oludes peavad saama hakkama inimesed Ukrainas! Muidugi ei ole me Ukraina energiavõrguga minu teada kuidagi seotud, ent ei ole ka mingit põhjust panustada üleilmsesse energianõudlusse energiat ebaolulise peale raisates, samal ajal kui looduslikud olud teevad kunstlume tootmise lumekahureist täiesti põhjendamatuks. 

Või teine võimalus, kui keegi ikka hirmsasti kunstlund tahab: siis tuleb kunstlumerajad muuta tasulisteks. Minu teada Rootsis see mitmel pool nii on ja see on ka normaalne. Kui sul on kulutada 300 kuni 400 eurot, võib-olla rohkemgi suusapaari peale – ja paljudel on ju mitu paari – ning korraga poolsada eurot klassikasuuskade määrimise peale, siis pole näiteks 10 või 15 eurot päev aega kehtiva sõiduõiguse eest kunstlumerajal sugugi palju; pigem vähe. Pisteline kontroll, kus maksmata sõitjad saavad sada eurot trahvi, on arvatavasti piisav, et asi aus ja kord majas hoida.

Mõned võivad vastu väita, et see piirab inimeste suusatamisvõimalusi ja tõrjub neid, kel raha napib. Vale väide! Nii nagu korralikes riikides on tasuliste kiirteede kõrval ja läheduses tasuta teed, jäägu ka Tähtveres mõned üksnes loodusliku lumega rajad. Näiteks, kui on piisavalt soovijaid – selleks saab teha küsitluse, sest on ju teada, kes on aktiivsemad suusatajad (võetagu või Klubilt Tartu Maraton tartlaste andmed) –, võiks Tähtvere spordipargis ovaali, 1,3-kilomeetrise sprindiringi ja kilomeetrise Lauri ringi katta kunstlumega ning muuta need tasuliseks, kuid kõik dendropargis asuvad rajad jätta loodusliku lume meelevalda ja ühtlasi tasuta kasutamisse.

On ju õiglane? Muidugi on.

Foto 1: Tähtvere spordipargi ovaal (vasakul) ja sprindiring (paremal) neljapäeva õhtul kella seitsme ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tähetorn Toomemäel eelmise nädala pühapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kes tunneb ära, mis maja see on ja kus tartus asub? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Suusataja Tähtvere spordipargis 19. novembril, eelmise nädala laupäeval. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, november 21, 2022

Pullerits: Kas sõita rattaga või suusatada? Vaadata jalgpalli MMi või mitte?

LISATUD VIDEO!

Tartlastel on nüüd vähemalt tallinlastega võrreldes ilmne eelis. Sest ilm on tartlasi soosinud. Käisin eile pärastlõunal rattaga sõitmas, lund oli maas juba nii palju, et linnas polnud väiksemad teed sellest sugugi puhtad: oli nii lahtist kuiva soppa kui kinnipressitud muhke. See kõik tuli ainult kasuks, sest aitas tuletada meelde ja harjutada, millise pinnasega tuleb hakkama saada Moabi ümbruses: lahtine liiv, mis samuti veab leistangi viltu nagu lumigi, ja ebatasane kõva pinnas, mis paneb ratta «lõgistama». Lühidalt: kasulikud treeninguolud – märksa Moabi-sarnasemad kui kõigest päev tagasi, nagu videos näete.

Aga Supilinna spordipargis käis sootuks teistsugune treeningtöö. Seal oli lumi kinni pressitud nii minunimelisel 850-meetrisel ovaalil, 1,3-kilomeetrisel sprindiringil kui kilomeetrisel Lauri ringil, samuti isegi dendropargis. Ja suusatajaid jagus! Mõned libistasid koguni klassikat. Alanud nädal tõotab sealseid tingimusi vaid parandada.

Samal ajal on täiskasvanud ja ülemakstud mehed hakanud ajama Kataris palli taga. Teatan siin, et boikoteerin jalgpalli MMi vaatamist ja kutsun teid ka boikotiga ühinema. Mida vähem me sellele tähelepanu pöörame, seda parem kogu maailmale.

Esiteks, nagu teada, sai Katar MMi korraldusõiguse suure korruptsiooni tulemusena. Ei ole eetiline vaadata võistlust, mis on korruptsioonist sedavõrd läbi imbunud.

Teiseks, FIFA juht, šveitsi-itaalia juurtega ja minust viis aastat noorem Gianni Infantino pole ainult korruptsiooni õigustaja, vaid on lausa infantiilne. Ta ütles enne MMi algust: «Selle eest, mida me, eurooplased, oleme teinud maailmas viimased 3000 aastat, peaksime me vabandama järgmised 3000 aastat enne, kui hakkame andma moraalseid õppetunde inimestele.» Et siis umbes 1000 aastat enne Kristuse sündi möllasid eurooplased maailmas ringi, imestas selle peale kümme aastat ajalugu õppinud kolleeg Erkki Bahovski. «See oli aeg, mil polnud asutatud Rooma linna ja Kreeka kuldajastu oli ka umbes viie sajandi kaugusel,» täpsustas ta. Siinset ajalookompassi hoidev Pärtel Piirimäe võiks nüüd öelda, kummal on õigus, kas Infantinol või Bahovskil.

Rääkimata Infantino sellest infantiilsusest, et ta tegi ettepaneku teha venemaa sõjas Ukraina vastu vaherahu. Sellest idiootsemat ettepanekut annab teha, sest ma ei pea siin ju pikalt kordama seda, mis on arusaadav igale koolipoisilegi, et igasugune paus tolles sõjas ei tähenda muud, kui ajavõitu venemaale, et koondada ja välja õpetada oma reserve ning koguda jõudu pealetungile taas hoo sisse saamiseks. Niisugust asja rääkides on Infantino puhtakujuline tõbras. Mille üle ei maksa imestada, sest tõenäoliselt on tegemist vene autokraadi putini sõbraga.

Kolmandaks, jalgpalli mittevaatamine on mul pikaajaline traditsioon, mida pole põhjust murda, sest jalgpall pole ainult oopium rahvale, vaid on käepärane vahend tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

Ja see, millelt jalgpallile kaasa elamine tähelepanu kõrvale juhib, on mõistagi venemaa sõda Ukraina vastu. Seda siis neljandaks, miks MMi vaatamist boikoteerida. Nii nagu Esimese ja Teise maailmasõja ajal jäid ära ülemaailmsed olümpiamängud, nagu kaks aastat tagasi jäid koroonapandeemia tõttu ära Tokyo olümpiamängud, oleks tulnud ära jätta ka jalgpalli MM, sest tegemist on sõjaga, kus kaalul pole vähemat kui see, kas värdjaliku ja sadistliku russkii miri ehk nn vene maailma edasitungile õnnestub panna piir või hakkab Euroopa elama pidevas venemaa hirmus ja venemaa taktikepi järgi. Praegu on aeg, mil kogu mõistliku üldsuse tähelepanu tuleks koondada Ukraina abistamisele ja toetamisele, mitte korruptiivses riigis palli tühise tagaajamise jälgimisele.

See, kui maailma pilgud on pööratud pallile, on hea võimalus venelastele panna Ukraina kallal toime järjekordseid kuritegusid ja roimasid. Nii et koputades teie südametunnistusele, palun ärge vaadake jalgpalli teleülekandeid ja ärge unustage, mis on meie Eesti ja kogu Euroopa püsimisele tegelikult tähtis ja eluline!

Nüüd rahustage end varalumise rattasõiduga ja mõelge oma elus prioriteetide üle järele
!

Foto 1: Vaade Tartu kesklinnale ja raekojale Toomemäelt pühapäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tartu dendropargi (vasakul) ja Supilinna spordipargi vahelt Emajõe poole viiv tee. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Emajõe (vasakul) ja Supilinna tiigi vaheline allee pühapäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu tähetorn Toomemäel pühapäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vaade Supilinnale Emejõe lõunakaldalt laupäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Toidukuller Delta õppehoone taustal laupäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Vaade Emajõe lõunakaldale pühapäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, november 16, 2022

Pullerits: Miks ROKi president tahab saata vene sportlasi avaliku mõnitamise kätte?

ROKi president sakslane Thomas Bach paneb jälle hullu. Ta soovitas äsja Indoneesias toimunud G20 kokkusaamisel osalenuil lisada ühisavaldusse punkt sportlikust neutraalsusest, millega ta peab silmas seda – ja seda ta ka ütles –, et suurtest spordivõistlustest saaks osa võtta kõik riigid, ka need, kes on segatud konfliktidesse. Kui kellelegi vajab see tõlkimist, siis Bach tahab, et venemaa sportlased saaksid taas võistelda koos teistega.

Olen Bachiga täiesti vastupidisel seisukohal: venemaa sportlastele ei tohiks olla niipea, ka vahetult pärast venemaa algatatud sõja lõppu pääs rahvusvahelistele võistlustele valla. Miks, seda olen siin juba küllastumiseni argumenteerinud ega hakka end pikalt kordama. Lühidalt vaid nii palju, et venemaa sportlased on enamikus näidanud end putinistidena ja sõja toetajatena. Kui palju te oskate nimetada venemaa sportlasi, kes on sõja ja putini tegevuse selgelt, ilma mingi keerutamiseta ja pehmendamiseta hukka mõistnud? On selliseid üldse olemas? (Oma toetust talle on demonstreerinud suusatajad Veronika Stepanova [ülal vasakpoolsel pildil paremal] ja Aleksandr Bolšunov [all parempoolsel pildil keskel].) Arvata võib, et kui mitte avalikult, siis hinges ja südames on enamik vene sportlastest venemaa agressiivse käitumise pooldajad. Mingid lühiloosungid, nagu «Ei sõjale», vastupidise väitmiseks arvesse ei tule, sest venemaa ei pea ju enda väitel sõda, seega on niisugune loosung sisutühi. Nagu ka vene tennisisti Andrei Rubljovi «Rahu. Rahu», sest kes siis poleks rahu poolt; arvan, et isegi putin on.

Ja teiseks, venemaa on paljude rahumeelsete riikide ametlikul hinnangul terroristlik riik ning terroristide esindajail ei tohi olla rahvusvahelises elus mingit kohta.

Aga olgu, kujutame ette, et venemaa sportlased tulevad Otepääle suusavõistlusele. See oleks riskantne samm. Kindlasti soditakse nende suusabussile venemaad tauniv ja Ukrainat toetav loosung. Arvatavasti koguneb sinna, kus venelaste buss asub, kus venelased elavad ja söövad ja harjutavad, inimesi, kes nende vastu pehmelt öeldes protestivad, otse öeldes neid mõnitavad. Näiteks loosungite või hüüetega «Fašistõ!», «Idite nahhui!», «Putin huilo!», «Merzavtsõ!», «Podonki!», «Zaraza!», «Smert russkim okupantam!», «Pozor!» jne. 

Ja kujutage vaid ette, mis juhtub võistlusel teleülekande ajal: rahvas koguneb raja äärde, ökoprotestijatelt tuntuks saanud tomatisupi purgid käes ja loobib nende sisuga vene suusatajaid, et nad oleksid punased, justkui sama verised, nagu nende tapetud ukraina inimesed.

Siis tuleb pressikonverents. Uskuge, ma tean väga hästi, mida seal venelastelt küsitakse. Ja need küsimused ei ole lühikesed – need küsimused on pikad, põhjaliku ja üksikasjalise sissejuhatusega, väljendavad moraalseid selgeid hoiakuid ja jõulist, reljeefset kriitikat. 

Igasugustel tseremooniatel tabab venelasi avalik ja üldrahvalik hukkamõist. Kõrvulukustavad vilekoorid, sekka valjuhäälsed, siin eespool viidatud põlastust väljendavad hüüded.

Miks tahab Thomas Bach saata oma sõbra putini diktatuuri all elavaid vene sportlasi niisuguse massiivse ja globaalse alanduse alla? Kas ta tõesti arvab, et venelastele kujuneb see mingiks naudinguks?

Foto 1 ja 4: Vene suusakoondise hooldebuss on saanud 2. märtsil Norras Holmenkollenis Ukrainat toetavad loosungid ja sümbolid. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 2: venemaa president vladimir putin 26. aprillil kremlis tema innuka toetaja suusataja Veronika Stepanovaga. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Vene suusataja Aleksandr Bolšunov lahkumas 1. märtsil autoga Holmenkolleni suusastaadionilt, kui norralased keeldusid teda starti lubamast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: venemaa president vladimir putin 26. aprillil kremlis suusataja Aleksei Tšervotkiniga. Foto autor: AP/Scanpix

Esmaspäev, november 14, 2022

Pullerits: Kuidas tuvastada dopingu tarvitamist juukse- ja kaenlakarvades?

Prof. Pascal Kintz, üldtuntud juuksekarvade analüüsi ekspert, selgitas Heiki Nabi protsessil CASis, et ravimite tuvastamise aken 4 cm pikkustes juustes võib katta umbes neli kuud. (Heiki Nabi puhul seega 2020. aasta detsembri algusest kuni 2021. aasta märtsi lõpuni.) Ta selgitas ka, et ravimite tuvastamise aken kaenlakarvades ulatub nelja kuni kaheksa kuu taha, hageja puhul kuni 2020. aasta maini.

Kintzi hinnangul näitavad uuringud, et ühekordne 0,62 või 2,5 mg Letrosooli manustamine annab juuste kontsentratsioonid vahemikus 16 kuni 60 pg/mg. Seejuures letrosooli korduvatel kasutajatel on juuksekarvades kontsentratsioonid kõrgemad kui 160 pg/mg. Nabi juukseproovides mõõdetud kontsentratsioonid on palju madalamad kui see, mida võib eeldada isegi pärast ühekordset kokkupuudet letrosooliga. Kintzi järeldus on, et need tulemused näitavad, et Nabi puutus kahe kuni nelja kuu jooksul enne proovi võtmist juhuslikult kokku letrosooli mikrokogustega (märkides, et sportlast testiti septembris ja tulemus oli negatiivne).

Kintz möönis, et seoses kaenlakarvadega puudub rahvusvaheline konsensus selles osas, milliseid segmente tuleks analüüsiks kasutada, arvestades kaenlakarvade erinevat olemust. Kui peakarvad on lineaarsed ja eksperdid teavad, et juuste sissehargnemise määr on 85%, siis kaenlakarvad ei ole lineaarsed. Igal kiul on oma elu ja see võib olla kõver.

Kintzi hinnangul piisab ühe kuu pikkusest peakarvade kasvust, et mõista kasutamise ajastust. Analüüsiks kasutatakse nelja kuni kaheksa kuu pikkuse kasvu kaenlakarva. Kui tegemist on ühekordse kokkupuutega piiratud koguse ravimiga, siis oleks peajuuste puhul väike punkt ühe kuu jooksul ja kaenlakarvade puhul oleks see veel vähem. Peakarvades tuvastatud aine kontsentratsioon on alati suurem kui kaenlakarvades tuvastatud aine kontsentratsioon.

Kintz selgitas oma analüüsis, et kui sportlane oleks võtnud vaid ühe tableti või rohkem, siis "me teame, milline oleks olnud oodatav kontsentratsioon. See oleks kõrgem". Ta selgitas, et sportlase kaenlakarvades tuvastatud letrosooli kontsentratsioon oli madalam kui uriinis tuvastatud 0,62 mg. Tema nägemuses ei saanud letrosool tulla letrosooli tablettide vabatahtlikust manustamisest või letrosooli korduvast manustamisest tulemuste suurendamise eesmärgil. Mõlemal juhul oleks letrosooli tuvastatud kaenlakarvades (ja peakarvades) suuremates kontsentratsioonides, mida aga ei olnud.

Kintz selgitas ka, et kuigi täpsete tulemuste saamine võib olla keerulisem ainult kaenlakarvade puhul, kinnitavad kaenlakarvad siinkohal peakarvade mõõtmise tulemusi. See kinnitab mitte ainult seda, et positiivse proovi põhjustas tõenäoliselt ühekordne juhuslik kokkupuude või korduv juhuslik kokkupuude väga madalal tasemel, vaid lisaks, kuna kontsentratsioon uriinis on nii madal ja tulemused on nii madalad nii pea- kui ka kaenlakarvades - pidades silmas septembris tehtud negatiivset uriiniproovi -, võib välistada võimaluse, et sportlane tarbis kogemata rohkem, kui tavaliselt sisalduks ühes letrosooli tabletis (mis ei pakuks mingit kasu tulemuslikkuse suurendamiseks).

Kintzi hinnangul on Nabi kaasuses tegemist ühe või mitme juhusliku kokkupuutega letrosooliga. Nii pea- kui ka kaenlakarvade analüüsi tulemused kinnitavad ja näitavad sama. Tuginedes testide ajastusele (negatiivne septembris), võib järeldada, et letrosooliga, millega sportlane kokku puutus, oli vähem kui ühekordne vabatahtlik kokkupuude või üks tablett. See oli minimaalne kokkupuude ainult letrosooli jääkkogusega 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuaris, seega oli tegemist juhusliku kokkupuutega.

Dr. Detlef Thieme, kohtuekspertiisi toksikoloog, Kreischas asuva Dresdeni dopinguanalüüsi ja spordibiokeemia instituudi (IDAS Dresden) direktor, oli seisukohal, et juukseanalüüs on kehtiv teaduslik meetod, mida kasutatakse täiendavate tõendite saamiseks, mis võivad olla kasulikud uriini- või vereproovide leidude selgitamiseks. Ta tegi isegi ettepaneku, et Katia Shultz tema laborist teostaks juuste ekstraheerimise testi vastavalt proovide kohtuekspertiisile. Kuid seda ei tehtud, sest EADSE keeldus laboratooriumilt analüüside tegemise tellimisest, väitis Thieme.

Kaenlaaluste karvade kohta selgitas Thieme, et põhimõtteliselt on neil parem tagasivaade kui peakarvadel, kuni kaheksateist kuud. See sisaldab väiksemat osa juustest, mis võivad olla kuni kaheksateist kuud vanad ja peegeldada seda, mis oli selle aja jooksul sportlase vereringes.

Tuginedes talle esitatud faktilistele tõenditele, jõudis dr Thieme järeldusele, et enne juunit 2020 ei ole letrosooli tarvitatud ja enne septembrit 2020 ei ole samuti letrosooli tarvitatud.

6. jaanuari 2021. aasta testi tulemus 0,6 ng/ml on madal kontsentratsioon, kuid dr Thieme sõnul on see tüüpiline kontsentratsioon selliste ainete nagu letrosooli puhul, kui manustamine ei ole tahtlik. Ta kinnitas ka, et tema laboris on letrosooli avastamispiir 0,2 ng/ml ja tema teada on see sama, mis teistes WADA akrediteeritud laborites.

Sellest leiust lähtudes, kui tegemist oleks olnud Nabi jätkuva letrosooli kuritarvitamise perioodi lõpuga, oleks kasutamine pidanud toimuma ajavahemikus 2020. aasta septembri lõpust kuni 2020. aasta novembri lõpuni. Ei ole võimalik, et te teeksite seda ja jätaksite 2021. aasta jaanuaris jälje 0,6 ng/ml, väitis Thieme; tarbimine oleks pidanud olema märkimisväärne. Samuti väitis Thieme, et ei saa välistada letrosooli ühekordset terapeutilist kasutamist oktoobris või novembris. Kuid ta nõustus, et ühest ühekordsest annusest ei oleks mingit kasu.

Suur tänu teemas selguse loomise eest advokaat Paul Keresele!

Foto 1: Ujula riietusruumis juukseid kuivatamas. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Juuste annetamine juuksurisalongis Pelytte vähihaigetele parukate tegemiseks. Fotode aiutor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 4: Juuksed ja käärid. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 5: Korvpalli tantsutüdruku lehvivad juuksed. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, november 07, 2022

Pullerits: Vaatame suletud uste taha - mida rääkis Heiki Nabi CASis ülekuulamisel?

Ega seda väga räägita, mis toimub rahvusvahelise spordiarbitraaži CAS suletud uste taga, kuid hea reporteritöö aitab alati uksi paotada ning tuua selgust, millega argumenteeris Heiki Nabi CAS-is oma väiteid, et tänaseni ei tea ta kindlalt, kust letrosool pärineb, ja et ta teab, et ta ei võtnud seda kunagi tahtlikult. (Vt ka eelmine sissekanne!)

Nabi rääkis CAS-is, et on teinud kõik endast oleneva, et püüda kindlaks teha, kust letrosool võis tulla. Ta ei olnud enda sõnul teadlik, et lihast võib saada saastumist, kuid on pärast positiivsest dopinguproovist teada saamist otsinud üles Argentina restorani kviitungid ja otsinud teavet Coopi toidupoest, et teha kindlaks, kust nad oma kalkunid ostavad.

Ene Leigri, Nabi ema, rääkis, et mäletab jõuluõhtusööki 2020. aastal, ja meenutas täpselt, et ta valmistas kalkunit ja ostis selle Coopi kauplusest. See oli sügavkülmutatud toode Prantsusmaalt, väitis ta.

Treener ja ainevahetusanalüütik Levi Earl kinnitas, et 4. jaanuaril 2021 sõid tema ja Nabi Argentina restoranis röstitud maksa pärast seda, kui nad olid koos Sparta jõusaalis jõutreeningut teinud. Earl lisas, et Nabi käib Sparta jõusaalis neli-viis korda nädalas, sest see on ainus jõusaal Tallinnas, kus on olümpiaraskused.

Biokeemik Douwe de Boer, kes töötas aastatel 1987-2004 spordiravimite testimise laboratooriumides ja on pärast seda töötanud täiskohaga Hollandis Maastrichti ülikooli meditsiinikeskuse keskdiagnostikalaboris, avaldas arvamust, et on võimalik, et vasika- või veisemaksas leidub letrosooli mikrokoguseid, kuna maks on seedekulgla prügikast, ja kui letrosooli kasutati piimatööstuses või loomakasvatusettevõtetes, eritus letrosool tingimata maksa.

Nabi selgitas, et Sparta jõusaal on suurim ja odavaim jõusaal Eestis ning seal on kõik parimad ja ajakohastatud seadmed koos raskemate raskustega. Seda külastavad paljud Eesti rahvusmeeskonna sportlased ja seal käivad ka mõned isikud, kes näivad olevat steroidide kasutajad, rääkis Nabi. Kuna ta on Eestis hästi tuntud, käivad inimesed sageli tema juures kätt surumas ja ta võtab selleks alati aega.

Nabi ütles, et ta käib Sparta spordisaalis neli-viis korda nädalas ja et võtmekaardi logi võiks pakkuda kinnitust selle kohta, kuid spordisaal ei tahtnud neid logisid anda, kuna ei tahtnud sekkuda.

Samuti rääkis Nabi, et ta ei pühi seadmeid puhtaks enne nende kasutamist, vaid teeb seda pärast nende kasutamist. Ta eeldas enda sõnul, et kõik pühivad samuti oma varustust, sest reeglid on sellised.

Biokeemik de Boer lausus, et tõenäosus, et letrosooli saastumine toimub kaudse kontakti, sülje või higi tulemusena, mis peab läbima kaks nahabarjääri ja erituma või imenduma kahe kehasüsteemi kaudu, on väike. De Boeri sõnul on letrosooli kõige tõenäolisem saastumisallikas piimapulbri või liha saastumine.

Mis puutub toidulisanditesse, siis Nabi on enda kinnitusel aastaid kasutanud sama kvaliteetset toidulisandit ega ole kunagi positiivset testi andnud. Pärast positiivset leidu lasi ta paljusid neist igaks juhuks testida - neid, mis olid kättesaadavad - ja ükski test ei näidanud märke letrosoolist.

Nabi selgitas, et ta toitub mitmekesiselt, süües palju liha, eriti poolküpset maksa, juustu, piima ja kala, mida ostab erinevatelt turgudelt ja kauplustest Eestis, mõnikord ka nn trendikatest poodidest. Ta ütles, et tal ei ole kunagi olnud ühtegi toidusaastet või toidumürgitust ja ta usaldab kõiki oma turuallikaid.

Nabi kinnitas lõpuks, et ta ei ole kunagi võtnud letrosooli ja on olnud aus kogu dopingujuhtumi menetluse vältel ning otsustas mitte oma kaitseks mingit lugu välja mõelda, vaid leida tõde. Ta ütles, et lihtsalt ei tea kindlalt, kust letrosool pärineb, kuid ta pakub välja mitmeid võimalikke stsenaariume, teadmata, mida ta saab veel teha, et tõestada oma süütust.

EADSE juht Henn Vallimäe ütles, et Nabi väited ei ole teaduslikult põhistatud. Ühtlasi kinnitas ta, et alates 2017. aastast ja sellele järgnenud 2019. aasta Seefeldi skandaalist murdmaasuusatamises, kus Eesti sportlased peeti kinni ja Austria politsei esitas neile süüdistuse, on EADSE edendanud hea valitsemise põhimõtet ja nulltolerantsi lähenemist dopingule Eestis.

*

Suur tänu panuse eest advokaat Paul Keresele.

Foto 1: Heiki Nabi sai 2019 detsembris aastaks enda kasutusse auto Mercedes-Benz GLC 220 d 4 MATIC Coupe. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Heiki Nabi 2019. aasta oktoobris Hiinas Wuhanis sõjaväelaste maailmamängudel maadlemas finaalis Türgi esindaja Riza Kayaalpi vastu. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Fotod 3 ja 4: 2017. aast augustis Pariisis Kreeka-Rooma maadluse MMil hõbemedali võitnud Heiki Nabi vastuvõtt Tallinna lennujaamas. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/S
canpix

Reede, november 04, 2022

Pullerits: Kuidas Heiki Nabi püüdis dopinguküttidest jagu saada?

Vaatame sissejuhatuseks, kes läksid Heiki Nabi (fotol paremal) juhtumi arutelus Lausanne'is CASi istungil vastamisi. Milline raskekahurvägi Nabi poolt, kas pole?

Hageja poolt
:
    • Heiki Nabi, sportlane (isiklikult kohapeal)
    • Paul Keres, advokaat (isiklikult kohapeal)
    • Rafael Braegger, advokaat (isiklikult kohapeal)
    • Aleksander Muru, advokaat (isiklikult kohapeal)
    • Ene Leigri, tunnistaja (videokonverentsi teel)
    • Levi Earl, tunnistaja (videokonverentsi teel)
    • Dr. Douwe De Boer, ekspert-tunnistaja (isiklikult kohapeal)
    • Prof. Pascal Kintz, ekspert-tunnistaja (isiklikult kohapeal)
    • Dr. Mihkel Mardna, ekspert-tunnistaja (videokonverentsi teel)
    • Dr. Keith R. Ashcroft, ekspert-tunnistaja (videokonverentsi teel)

Kostja poolt:
    • Henn Vallimäe (fotol paremal), kostja EADSE tegevdirektor (isiklikult kohapeal)
    • Ingeri Luik-Tamme, advokaat (isiklikult kohapeal)
    • Stephan Netzle, advokaat (isiklikult kohapeal)
    • Dr. Detlef Thieme, ekspert-tunnistaja (isiklikult kohapeal)

Mida siis Nabi väitis?

Nabi koostatud ja esitatud tõendid näitavad tema sõnul mitte ainult seda, et on võimatu, et ta oleks tahtlikult Letrosooli sisse võtnud, vaid ka seda, et ta tegi kõik, mis on mõistlikult võimalik, et tuvastada selle allikas:

    • Ta läbis polügraafitesti (Dr. Ashcroft);
    • Ta lasi oma ravimeid ja toidulisandeid analüüsida erilaboris, et tuvastada võimalikku saastumist (Prof. Kintz);
    • Ta uuris restorani, kus ta oli söönud (Argentina);
    • Ta uuris selles restoranis söödud liha (Biovela);
    • Ta uuris oma sparringupartneritelt nende võimaliku Letrosooli kasutamise kohta (Eesti maadlejad);
    • Ta uuris jõusaalist, kus ta treenis (Sparta Spordiklubi);
    • Ta uuris Tartu Ülikoolist veekvaliteedi analüüside läbiviimise kohta.

Pärast kõiki oma uuringuid ja jõupingutusi tõi Nabi välja neli võimalikku viisi, kuidas Letrosool oleks juhuslikult tema organismi sattunud ja mis kõik on tema arvates võimalik.

Esimene stsenaarium
on Prantsusmaa päritolu saastunud kalkuniliha tarbimine, mida Nabi sõi 2020. aasta jõuluõhtul. Ta väitis, et Letrosool, nagu ka paljud teised inimtervishoius kasutatavad ravimid, on osutunud loomakasvatuses teatavate haiguste ravil kasulikuks. Näiteks kodulinnukasvatuses on uuringus leitud, et Letrosool vähendab märkimisväärselt munatoodangut ja on võimalik, et 2020. aasta jõululaupäeval söödud kalkun võis sisaldada Letrosooli.

Teine stsenaarium on Nabi sõnul Leedu päritolu saastunud veisemaksa tarbimine, mida ta sõi 2020. aasta detsembris ja 4. jaanuaril 2021, st kaks päeva enne saatuslikku dopingukontrolli. Tuginedes Contadori testile (CAS 2011/A/2384), väitis Nabi, et liha saastumine on usutav selgitus Letrosooli leidmiseks tema proovis.

Kolmas stsenaarium on higi ja/või sülje ülekandumine teiselt maadlejalt, kes harjutab Nabiga ning kes kasutab Letrosooli ilma Nabi teadmata.

Neljas stsenaarium, mis on seotud kolmanda stsenaariumiga, on saastunud jõusaalivarustuse kasutamine, st Letrosooli kasutaja ei pühkinud varustust puhtaks enne, kui Nabi seda kasutas.

Nabi tugines ka asjaolule, et Sparta spordisaalis tegutsev narkojõuk avastati samal ajal, kui temalt võeti dopinguproov. Tõendid näitavad, et spordisaalis väidetavalt kaubitsetud narkootikumide peidikust leiti Letrosooli. Nabi väitis, et ta viibis 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuaris Sparta jõusaalis ja et on väga tõenäoline, et ta võis saaste saada higist või süljest või mõnelt paljudest jõusaaliliikmetest, kes kasutasid erinevaid keelatud aineid, millega jõusaalis kaubitseti, sealhulgas Letrosooli. 

Nabi järeldas, et tema tõendid ja esitatu näitavad, et ta:
    • ei võtnud tahtlikult Letrosooli;
    • on tuvastanud mitu usutavat Letrosooli allikat;
    • on suutnud välistada mitmeid teisi võimalikke Letrosooli allikaid;
    • tegi kõik, mis on mõistlikult võimalik, et tuvastada Letrosooli allikas.

Selle taustal väitis Nabi, et on ebaoluline, et tal ei ole õnnestunud lõplikult kindlaks teha tema uriiniproovis tuvastatud Letrosooli täpset allikat (st kuidas see tema organismi sattus) ja et kõik võimalikud stsenaariumid, mida ta on esitanud, peaksid olema piisavad, et CASi kolleegium saaks järeldada, et alles on jäänud vaid mitte süüga seotud stsenaariumid (saastunud liha või saastumine higi/sülje/aerosooli kaudu jne). 

Mida väitis kostja? 

Kostja väitis, et hageja väide, et tahtluse puudumine peab automaatselt viima selleni, et toidu või seadmete saastumine või füüsiline kokkupuude konkurendiga on ainuke võimalik seletus Letrosooli esinemisele tema proovis, on julge ja vale. Tõendite puudumine tahtluse kohta ei võrdu süü puudumisega ja sportlasel on endiselt seadusest tulenev kohustus tõendada oma uriiniproovis avastatud keelatud aine päritolu, et võiks tulla kõne alla karistuse vähendamine.

Kostja lükkas kõik hageja argumendid kindlalt tagasi ja väitis, et Nabi on see, kes peab tõendama Letrosooli päritolu oma proovis, kuid Nabi ei ole seda teinud, mistõttu ta ei saa kasutada «süü puudumise» ja «olulise süü puudumise» sätteid.

Kostja lükkas tagasi ka kõik Nabi esitatud ekspertiisitõendid ja palus tagasi lükata ka polügraafitesti. Juuksekarva anaüüsi tagasilükkamisel väitis kostja, et siiani ei ole juukseanalüüsi tulemusi dopingumenetluses usaldusväärse tõendina laialdaselt aktsepteeritud. Aktsepteeritud analüüsimeetodid on rahvusvahelistes standardites väga üksikasjalikult määratletud, kuid WADA ei ole juuste analüüsi sertifitseeritud analüüsimeetodina määratlenud. Kostja seadis kahtluse alla ka professor Kintzi analüüside ja korduvalt muudetud eksperdiarvamuste ja tunnistuste usaldusväärsuse, väites, et need ei ole tulemuste tõlgendamisel ja lõplike erapooletute järelduste tegemisel objektiivsed.

Stsenaariume 3 ja 4 (saastumine higi/sülje kaudu) tagasi lükates väitis kostja, et ükski uuring ega tõendusmaterjal ei viita sellele, et sportlane võiks saastuda lihtsa kogemata kokkupuutega teise inimese higi või süljega – rääkimata sellisega, kes on võtnud Letrosooli, mis peaks olema antud stsenaariumi õnnestumise kriitiline tingimus. Tuginedes dr. Boeri arvamusele, kes ütles, et «teadaolevalt ei ole Letrosooliga seoses uuritud ühtegi alternatiivset kehavedelikku, nagu sülg ja naha eritised», väitis kostja, et puuduvad uuringud, mis kinnitaksid, et Letrosooli saastumist süljest või higist on kunagi esinenud. See on nii seetõttu, et ainult väga väike kogus Letrosooli eritub uriiniga, veelgi vähem eritub naha kaudu. Kostja lükkas tagasi ka väite, et Letrosool võib kanduda ühelt inimeselt teisele naha kaudu sülje või higi eritumise või eritumise teel ühiste ruumide, pindade või spordivarustuse kaudu, ning väitis, et Nabi ei ole esitanud mingeid tõendeid nende stsenaariumide toetuseks. Vastupidi: kõik Nabi sparringupartnerid on väitnud, et nad ei kasutanud Letrosooli ning spordivarustust puhastatakse ja desinfitseeritakse nüüd Covid-19 eeskirjade tõttu sagedamini kui kunagi varem.

Kostja lükkas tagasi ka kõik katsed võrrelda käesolevat juhtumit teiste nn saastumisjuhtumitega, kuna faktilised asjaolud on siin täiesti erinevad. Kostja lükkas tagasi Nabi tuginemise kohtuasjale USADA vs. Virginia Fuchs, kuna seal, erinevalt käesolevast kohtuasjast, oli aine allikas/ülekandja selgelt tuvastatud (sportlase poiss-sõber) ja aine kanti üle seksuaalvahekorra kaudu (st limaskesta kaudu), mitte nahakontakti või saastunud varustuse või pindade kaudu.

Samuti lükkab kostja tagasi Saksa ajakirjaniku Hajo Seppelti (fotol paremal) dokumentaalfilmi kui käesoleva juhtumi jaoks täiesti ebaolulise, sest seal käistletud katse puudutas anaboolseid steroide, mitte Letrosooli. Lisaks sellele kanti inimese nahale anaboolsed steroidid koos kandjaainega. Seega on keelatud ainega saastumine sellisel viisil võimalik ainult tahtliku ja hästi kavandatud sabotaaži kaudu, millele ei tugine käesolevas asjas isegi Nabi. Dokumentaalfilmis ei väideta, et sportlane võib saastuda Letrosooliga juhusliku, lihtsa kokkupuute kaudu teise Letrosooli kasutanud isiku sülje või higiga.

Kostja väitis ka, et ükski ekspert, uuring või väljaanne ei ole teatanud ühestki juhtumist, kus Letrosool oleks kandunud ühelt inimeselt teisele ühiste ruumide, pindade või spordivarustuse kaudu. 

Kostja esitas tõendeid, et seni on Eestis tehtud tuhandete dopingukontrollide käigus leitud ainult kaks positiivset proovi Letrosooli suhtes. Üks on Nabi proov. Teine on kinnitatud tahtliku kasutamise juhtum. Kostja väitis, et ka teised Eesti rahvuskoondise sportlased käivad jõusaalis ja kasutavad avalikke ruume ning et ka teised maadlejad puutuvad kokku treeningpartneri või võistleja higiga või süljega, samas ei ole Eestis ega mujal maailmas esinenud ühtegi muud juhtumit Letrosooliga saastumise kohta. Arvestades esitatud ulatuslikku nimekirja Eesti tippsportlastest, kes treenisid Sparta jõusaalis ja kes on samal ajavahemikul läbinud EADSE dopingukontrolli, oleks teine Letrosooli positiivne proov olnud peaaegu vältimatu, kui jõusaalis oleks olnud reaalne saastumisoht. Nabi ei oleks olnud ainus.

Vaat nii, mehed! Need on väited ja vastuväited ja nende pinnalt sündiski CASi otsus. Loodetavasti, kui selle siit läbi lugesite, saite targemaks ja edaspidi käo(!)jaani ei aja!

PS: Aitäh materjali eest vandeadvokaat Paul Keresele!

Fotod 1 ja 3-7: Maadleja Heiki Nabi ja tema advokaat Paul Keres neljapäeval pressikonverentsil. Fotode autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Henn Vallimäe. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Fotod 8 ja 9: Kaisa Abner treenimas Tallinnas Sparta spordiklubis. Fotode autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 10: Saksa spordiajakirjanik Hajo Seppelt. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 11: Sparta spordiklubi Tallinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Reede, oktoober 28, 2022

Pullerits: Miks ma ei ole nõus põhjendustega, millega püütakse venelasi spordist tõrjuda?

Kellelegi pole vist uudiseks, et olen üks järjepidevamaid võitlejaid selle eest, et Venemaa sportlasi ei lubataks niipea rahvusvahelistele võistlustele. Isegi muidu sõnakas Peep Pahv ei suuda minuga tempot hoida - vähemasti ei ole avalikult sugugi selge, mis on üleüldse tema positsioon sel teemal. Teisisõnu: ta ei ole suutnud end selles küsimuses Eesti avalikus ruumis mitte ainult kuuldavaks teha, vaid ka maksma panna ja kehtestada.

Põlvenõtkutamist on sel teemal palju. Mulle kirjutas üks Eestis lugupeetud ja tunnustatud sporditegelane, kes rääkis, et on vestelnud Soome suusaliidu inimestega, kes on omamoodi kahe vahel. "Võistlemas nad venelasi näha ei taha, aga kui oma esimese lume rajatised ikka on endistest klientidest, suurel määral venelastest ilma, siis asemele pole rasketes oludes kedagi võtta," teavitas ta mind. "Kõik hoiavad raha kokku, ka rikas Norra, ja nii seisavad Lapimaa keskused suht tühjad. Nii et spordiga ei käi asjad mitte kuidagi teistmoodi, kui nafta või gaasiga, kus osa tegelastest tahaks sanktsioonide varjus tasakesi ikka edasi ja saamahimuga susserdada."

Isegi kui venelasi on tõrjutud, siis sageli ei ole argumendid selleks vastuvõetavad. 

Üks põhjendustest kõlab, et pole õiglane venelasi võistlema lubada, kui Ukraina sportlased ei saa samal ajal treenida ja võistelda, vaid peavad kodumaa eest sõdima. Iseenesest kõlab see mõistlikult ja sellele võiks alla kirjutada, aga see ei ole siiski peamine argument. (Kuigi Venemaal on isegi nende olümpiakomitee juht öelnud mobilisatsiooni toetuseks, et Venemaa sportlastel peaks olema auasi sõdida Venemaa eest; paraku liigitub see venelastele iseloomuliku lolli möla kategooriasse.) 

Teine põhjendus kõlab, ka näiteks tänavuse Rally Estonia puhul, et venelasi ei saa võistlema lubada seetõttu, kuna korraldajad ei suuda tagada nende turvalisust. See on eriti rumal variant. Loomulikult sellepärast, et sedasi võtavad igasugu süüta korraldajad süü enda peale - justkui oleks probleem nende saamatuses, mitte venelastes.

Tegelikult tuleks alati otse ja selgelt välja öelda, et venelaste võistlema mittelubamise põhjus on see, et nad esindavad sõdivat ja agressiivset riiki ja rahvast. See on ainus põhjendus, mis peaks kõlama. Kõik muu on sobimatu ja kohatu.

Või vaidleb mõni vastu?

Foto 1: Carolina Hurricanesi mängija Andrei Svetšnikov (vasakul) Venemaal on surunud 24. oktoobril põlvili Vancouver Canucksi rootslasest mängija Nils Amani. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Carolina Hurricanesi mängija Jesper Fast (paremal) Rootsist üritab selga karata Calgary Flamesi mängijale Nikita Zadorovile Venemaalt. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 3: Venemaa tennisist Veronika Kudermetova mängimas 21. oktoobril Mehhikos Zapopanis WTA turniiril kreeklanna Maria Sakkari vastu. Foto autor: AFP/Scanpix

Teisipäev, oktoober 25, 2022

Pullerits: Aeg on esitada teravaid ja valusaid küsimusi! Aga kes vastab?...

Ise kirjutasin laupäeval Postimehes, et Kagu-Eestis on olukord julgeoleku vaatenurgast hõre, mis tähendab, et tuleb osa selle vaakumi eemaldamisest enda peale võtta, mida olen ka laupäeva õhtust alates teinud. Olen patrullinud rattaga, hoidnud tempo keskpärase, et jääks aega ka vasakule ja paremale vaadata. Seni ei ole peale ühe hallikarva orava, kes ratta eest läbi lipsas, ühtki ootamatut liikumist silma jäänud. Kahes kohas olen näinud metsa all seismas metsamasinaid – ei tea, kas märk puidu tõusmisest veelgi suuremasse hinda?

Küll näeb endiselt nn Riia-Pihkva kiviteel, mille Eesti kagunurka läbiv 22-kilomeetrine lõik sai paar aastat tagasi uue asfaldi – huvitav, milline on tee olukord ida pool, kas endiselt nõukogulik? –, sõitmas Vene numbrimärgiga sõiduautosid. Tõenäoliselt on tegemist Läti või mõne muu riigi elamisloaga venelastega. See tekitab pehmelt öeldes tuska. Mida nad tikuvad meie maale? Püsigu oma neetud kodumaal, millega nad on kõik need 20 ja veidi rohkem värdjalikku aastat vaikimisi rahul olnud.

Mitte ainult tuska, vaid nördimust ja viha tekitab see, millest rääkisid mulle eile EOK peasekretär Siim Sukles ja kommunikatsioonijuht Merili Luuk, kes käisid üleilmsel sporditeemalisel üritusel vastavalt Soulis ja Pariisis. Lühidalt: nende sõnul ei ole Venemaa sportlaste rahvusvaheliselt spordiareenilt tõrjumise teema kuigi aktuaalne ja arusaadav. Sukles ütles, et mida kaugemale jääb riik Venemaa ja Ukraina piirist, seda kaugem on selle riigi spordijuhtidele ka Ukrainas toimuv ning seda vähem nad mõistavad, miks meie, teiste Balti- ja Põhjamaade ning Poola arvates ei tohiks venelasi rahvusvahelistele spordivõistlustele lubada. Sel teemal kirjutasin eile õhtul Postimehe veebi pikema ja põhjalikuma loo.

Tänases Postimehes aga avaldan kriitilise kommentaari selle kohta, kuidas kajastas Eesti Rahvusringhääling, konkreetsemalt «Aktuaalne kaamera» möödunud nädalal Reformierakonnaga seotud sündmust. Kes on pannud tähele, kuidas kajastab ERRi sporditoimetus jalgpalliga seotud teemasid – sellele teen viite ka seekordses kommentaaris –, peaks ilma pikema jututa taipama, et mu kommentaaris esitatud valusad küsimused ei ole laest võetud ega sulepeast imetud.

Mis järgmiseks?

Fotod 1-4: Kaadreid Priit Pulleritsu rattapatrullilt Kagu-Eestis oktoobri lõpus. Fotode autor: Priit Pullerits