teisipäev, august 14, 2018

Pullerits: Kas Tiidrek Nurme kiirustas enda maratonimeheks kuulutamisega?

Tiidrek Nurme kiirustas liialt. Kiirustas sellega, et kuulutas pärast Berliini EMil Eesti kõigi aegade teise maratoniajaga 2:15.16 saavutatud 9. kohta end maratonijooksjaks.

See on veidi ennatlik kuulutus.

Et minust valesti aru ei saadaks: pean Nurmest väga lugu. Raskest noorusest edukalt välja tulla, kolm last, usklik meel (mitte mingi tänapäevane kergats) on minu silmis kõik kiiduväärsed näitajad. Kõige kiiduväärsem on aga see, kuidas Nurme oli ligi neli aastat tagasi ainus, kes julges riigikogulaste poolt Eesti rahvale agressiivse homolobi takkakiitmisel kurgust alla surutavale kooseluseadusele vastu hakata, seistes üksinda protestiva plakatiga riigikogu hoone ees (fotol all vasakul) – see on tegu, mida söandab teha vaid sirge selja ja vankumatu meelega, kahtlemata ka rahvuslikult meelestatud spordimees. Selliseid on Eestis kahjuks vähe. Mitte ainult spordimeeste, vaid üldse meeste hulgas.

Aga see ei tähenda, et ta võiks end sama kindlalt, nagu ta seisis vastu Eesti rahvale näkku sülitamisele, kuulutada end ka maratonijooksjaks.

Selgitan oma seisukohta.

Nurme äsjane maratonitulemus 2:15.16 annab IAAFi punktitabelis, mis lubab omavahel võrrelda kergejõustiku eri alade resultaate, 1070 punkti. Kahel peamisel keskmaaalal, 800 ja 1500 meetris, tuleb selle punktisumma teenimiseks joosta ajad vastavalt 1.48,48 ja 3.42,77. Nende tulemustega ei jõua aga isegi Euroopa meistrivõistlustel mitte kusagile, koguni eeljooksust edasi mitte. Kuidas saab siis Nurme aeg 2:15.16 anda alust kuulutada end maratonijooksjaks (ja Nurme pidas kahtlemata silmas seda, et ta on professionaalne maratonijooksja, kelle põhiala ja põhitöö on maratonijooks, mitte pole mingi asjaarmastajast maratoonar)?

Nurme võimsaim tulemus klassikalisel jooksualal on ikkagi Pekingi olümpial joostud 1500 meetri Eesti rekord 3.38,59 (fotol paremal), mis annab IAAFi tabelis 1125 punkti. See on tulemus, millega võib vähemalt EMil loota finaali jõuda. Maratonis peab sellise punktisumma teenimiseks saama aja 2:12.05. Ehk teisisõnu: Nurme pidanuks jooksma Berliinis üle kolme minuti kiiremini, et lüüa üle oma parim keskmaatulemus.

Maratonijooksja oli kahtlemata Pavel Loskutov, kelle Eesti rekord 2:08.53 annab 1182 punkti. Vaat see on korralik maratoni aeg! 800 meetris tuleb selle punktisumma saavutamiseks joosta 1.44,73 ja 1500 meetris 3.34,49 – ajad, mis on olnud kaugelt kättesaamatud ükskõik kellele Eesti jooksjatest.

Vaatame huvi pärast ka Nurme teisi tulemusi, et mis laadi jooksjaga on ikkagi tegu. Tema 800 meetri rekord 1.52,25 on IAAFi punktitabeli järgi üsna kesine – väärt vaid 963 punkti. (Maratonis võrdub see poolamatöörliku ajaga 2:21.39.) Selge, et Nurme pole kiiruslikult kuigi võimekas jooksja. Paneme tema rekordid ritta, alustades lühematest aladest:

800 m 1.52,25 – 963 p
1500 m 3.38,59 – 1125 p
1 miil 3.59,74 – 1078 p
2000 m 5.06,02 – 1074 p
3000 m 7.48,24 – 1126 p
5000 m 13.31,87 – 1096 p
10 000 m 28.59,88 – 1041 p
Poolmaraton 1:03.13 – 1062 p
Maraton 2:15.16 – 1070 p

Näeme, et IAAFi tabeli järgi on Nurme tugevaimad tulemused 3000 ja 1500 meetri jooksus, seejärel 5000 meetri jooksus. Mis näitab, et Nurme on pigem vastupidavuseeldustega keskmaajooksja. Maratonis peab ta oma rekordit veel vähemalt kolm, parem isegi kui neli minutit kärpima, et võiks kuulutada end maratonijooksjaks ning jätta lõplikult möödanikku mälestus endast kui keskmaajooksjast.

Fotod 1 ja 6: Tiidrek Nurme jooksmas maratoni Berliini EMil. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tiidrek Nurme protestimas 2014. aasta oktoobris riigikogu hoone ees kooseluseaduse läbisurumise vastu, nõudes plakatil rahva arvamuse austamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurme jooksmas Pekingi olümpial 1500 meetris uue Eesti rekordi 3.38,59. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tiidrek Nurme vedamas 2009. aastal Eesti meistrivõistlustel 800 meetri jooksu Nikolai Vedehhini ja Roman Fosti ees. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eelmise sissekande lugejate nõudmisel aplodeerib siin Berliini EMil neljanda koha saanud Leedu kõrgushüppaka Airine Palšyte. Foto autor: Reuters/Scanpix

pühapäev, august 12, 2018

Pullerits: Lihtne seletus, miks Eesti sportlased ei suuda üle oma varju hüpata (kuigi usuvad, et suudavad)

Tänasest täpselt 29 aastat + 1 päev tagasi, 11. augustil 1989 toimusid Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlused kergejõustikus – ja toimusid uudse süsteemi järgi: jooksualadel hommikul eeljooksud ja pärastlõunal finaal, sest nii olla olnud tol ajal suurtel võistlustel tavaks. Aga see tähendas, et mul tuleb 800 meetris panna kõik ühele kaardile – eeljooksule. Sest kolmest või neljast eeljooksust sai finaali minu mäletamist mööda vaid võitja, ülejäänud pääsesid edasi aegade põhjal.

Kohaga finaali saamise lootust mul polnud, sest minu eeljooksus osales Raivo Mägi, kes oli viinud Eesti rekordi 800 meetri jooksus 1.47,33-lt 1.46,19-ni. Tähendab, tuli panustada kiirele jooksule.

Arvestades minu taset olid nood Eesti meistrivõistlused minu jaoks kindlasti tähtis jõuproov, võrreldav ikkagi suurvõistlusega, nagu on enamikule Eesti sportlastele nüüdne EM Berliinis, kuhu paljud läksid ilmselt lootusega, et äkki õnnestub teha kõva tulemus ja sellega finaali pääseda.

Aga ei käi need asjad nii lihtsalt. Suurvõistlused oma tavapärasest teistsuguse konkurentsiga jätavad oma jälje.

Teiseks, peale vahetu konkurentsi Raivo Mägiga, oli probleem see, et eeljooksud toimusid hommikul vara, kella üheksa ja kümne vahel. Nii vara polnud ma kunagi võistelnud. Seega polnud ma üldse kindel, et end käima saan.

Esimeses eeljooksus ei näidanud kaks parimat, Raivo Raspel ja Valdek Apivala sugugi ulmekiirust. Raspel võitis 1.55,43ga, Apivala oli 1.55,59ga teine. Minu isiklik rekord oli aasta tagasi sealsamas Kadrioru staadionil Tallinna-Tartu maavõistlusel joostud legendaarne 1.55,9. Käesoleva hooaja varasemad tulemused andsid igatahes lootust midagi korda saata, nagu andsid nüüd ilmselt nii mõnegi Eesti sportlase tulemused lootust neile enne Berliini EMi. Kaks ja pool nädalat enne Eesti meistrivõistlusi olin jooksnud Käärikul TRÜ ja Moskva ülikooli maavõistlusel hämmastavalt kergelt 1.56,0 ning viis päeva hiljem TRÜ staadionil Kalevi meistrivõistlustel 1.56,79. Ehk teisisõnu: jookse vähem kui sekund senisest kiiremini ja oledki finaalis. Tehtav, kas pole?

Nii haarasin avakurvist väljudes kohe juhtohjad ning läbisin esimesed 200 meetrit 27,3ga. See polnud paraku kuigi kiire algus. Mäletan, et hommikul puudus lennukus. Aga lootsin, et äkki saan ikka hoo sisse ning jätkasin vedamist. Juhtisin ka teisel ringil tagasirgele väljudes. Siis pani Raivo Mägi tempot juurde ning läks oma pikkade sammudega minust mööda – ja loomulikult võitis eeljooksu. Jõudsin 600 meetri märki tagasihoidliku 1.28,7ga, mis tähendas, et kõva aega siit ei tule. Ei tulnudki. 1.59,21ga jõudsin viimasena B-finaali.

Kui nüüd Eesti sportlastest eeskuju võttes statistikapõhiselt arutleda, võib nende kombel vabalt väita, et põhimõtteliselt olin kindel A-finaali mees. Meenutame veel mu kahte meistrivõistluste-eelset aega: 1.56,0 ja 1.56,79. Ja nüüd vaatame, milliste tulemustega jõuti A-finaali. Kiireimaiks jäidki Raspeli ja Apivala ajad, aga ülejäänud finalistid jooksid kõik minu tasemel: Riho Tipp, kes tuli õhtupoolikul üllatuslikult Raivo Mägi ees Eesti meistriks, sai eeljooksus aja 1.56,61. Andry Prodel sai paremuselt neljanda aja 1.56,86. Ülejäänute tulemused küündisid üle 1.57, mis oli mulle tollal argiresultaat: Urmas Sadam 1.57,04, Taivo Mägi (Rasmus Mägi isa) 1.57,13, Jevgeni Ikko 1.57,15 ja Raivo Mägi 1.57,63.

Mis me siit siis näeme? Esiteks seda, et tiitlivõistlustel – ja mulle olid Eesti meistrivõistlused tiitlivõistlused – ei maksa arvestada, et suudad ennast ületada. Ei suutnud, ja osalt ei suutnud seepärast, et olud olid võõrad ja harjumatud. Teiseks, et paberil võid küll tulemusi omavahel kõrvutada ja võrrelda, kuid see ei maksa midagi. Loeb mees mehe vastu võitlus konkreetsel päeval, ja seal on alati eelis nendel, kelle keskmine tase on kõvem kui sul. Nii oli: kõigil, kes finaali pääsesid, oli isiklik rekord tunduvalt tugevam kui minul.

See õpetlik mälestuskild möödanikust seletab, miks lootus üle oma varju hüpata, isegi kui see mõtetes tundub võimalik, mitte kunagi ei õnnestu. Nagu ei ole õnnestunud Eesti kergejõustiklastel Berliini EMil.

Foto 1: Poolakas Adam Kszczot (paremal) võidab Berliini EMil 800 meetri jooksu poolfinaali. Foto autor: Cal Sport Media / Sipa USA / Scanpix
Foto 2: Norra vennad Ingebrigtsenid juhtimas Berliini EMil 1500 meetri jooksu finaali. Foto autor: imago / Andreas Gora / Scanpix
Foto 3: Rootslane Andreas Kramer (paremal) võidab Berliini EMil 800 meetri jooksu poolfinaali. Foto autor: Cal Sport Media / Sipa USA / Scanpix
Foto 4: Norra vennad Ingebrigtsenid juhtimas Berliini EMil 1500 meetri jooksu finaali, kõige ees võitjaks tulnud 17-aastane Jakob. Foto autor: EPA/Scanpix 
Foto 5: Poolakas Adam Kszczot võidab Berliinis EMil 800 meetri jooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6 ja 7: Vennad Jakob (ees) ja Henrik Ingebrigtsen saavad Berliini EMil 5000 meetri jooksus kaksikvõidu. Fotode autorid: EPA ja AFP / Scanpix

reede, august 10, 2018

Pullerits: Miks spordiajakirjanikud (minuga võrreldes) nii rängalt eksivad?

Umbes kaks aastat tagasi kutsus Eesti jalgpalliajakirjanike ühendus mind esinema oma kokkusaamisele Tallinna vanalinna ühes kõrtsis. Sinna tuli kohale ka Eesti koondise uus peatreener Martin Reim. Tegin korraliku eeltöö ja panin kokku faktipõhise esitluse, kus näitasin, et jalgpalliajakirjanikud ei ole pahatihti ajakirjanikud, vaid fanaatikud. See joonistus eriti selgelt välja siis, kui vaadata, mida nad kirjutasid enne Eesti koondise järjekordset mängu. Pealkirjad kuulutasid, et Eesti läheb lahingut andma ja Eesti läheb võitu noolima ja Eesti viigiga küll ei rahuldu jms, tagudes uljalt sõjatrumme. Kuni tuli järjekordne hale laks 0:3 või 0:5, misjärel needsamad ajakirjanikud, kes olid puhunud hurraapatriootlikult sõjapasunaid, hakkasid imestunult uurima, kuidas ikka taas kaotus tuli, ja veel nii masendav. Nagu nad poleks suutnud elult üldse midagi õppida: esiteks, et Eesti kaotabki enamiku mänge, ja teiseks, et võidulootust ei paista enamasti kuskilt.

Miks ma tüütan teid siin jalgpalliga? Seepärast, et enne äsjast kergejõustiku EMi nägime samasugust arutut eelkajastust, mille naelaks ja krooniks oli pealkiri «Kas kergejõustiku EM tõotab Eestile medalisadu?». Optimistid lugesid kokku, et Eesti võiks saada Berliinist neli medalit. Mille peale ma kostsin siin oma blogis selle nädala algul nii:

«Kuulake mind nüüd kordki: meie ainus medalilootus on Kirt. Ta saab hõbeda. Uibo saab miski nulli. Mägi jääb neljandaks-viiendaks. Kanter ja Balta rabelevad 12 hulka pääsu nimel, üks neist sinna ei jõua, aga seda ma veel ei tea, kumb.»

Päris täpne, kas pole? Kirt sai ainsana medali, hõbeda asemel siiski pronksi. Uibo sai nulli? Sai. Mägi võinuks tulla neljandaks-viiendaks, kuid jäi siiski kuuendaks. Balta sai napilt 12 hulka? Sai, kümnendana. Ainus, keda alahindasin, oli Kanter, aga pole ka ime – Kanter on nii kogenud sportlane, et tema oskab ka vähelubavast olukorras maksimumi välja pigistada.

Mida me siin aga näeme, on see, et minu kui kergejõustiku- ja spordidiletandi arvamus oli täpsem ja adekvaatsem kui ükskõik millise asjatundjast ja professionaalist spordiajakirjaniku arvamus. (Neli medalit...!) Kuidas on see võimalik, küsite imestunult.

Väga lihtsalt: seetõttu, et ma olen realist ja et mul on elukogemust ja elutervet skepsist.

Millega tahan ka öelda, et igasugused prognoosivad eellood, olgu jalgpallist või kergejõustikust, on puhas bullshit, jama ja bluff, millel on tegelikkusega palju vähem sidet kui minusuguse suvalise profaani n-ö lambist võetud prognoosil.

Ja nüüd veel ühest kurvast asjast. Rasmus Mägi saatusest. Mäletate, kuidas Mägi jäi neli aastat tagasi Zürichi EMil favoriidina teiseks ja oli väga kurb ja pettunud? Mäletan, kuidas nii mõnedki ütlesid, et pole hullu, Mägi veel noor mees, tal on tulevikus ees mitmeid EM-e ja MM-e, kus võita. Mille peale ma laususin: aga mis siis, kui see Zürichi jooks jäigi ta elu ainsaks ja parimaks šansiks?

Kas jälle oli mul õigus?

Foto 1: Rasmus Mägi EMi finaalis kahe favoriidi vahel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Magnus Kirt EMil Berliinis. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rasmus Mägi jääb EMil Berliinis paraku medalita. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

kolmapäev, august 08, 2018

Pullerits: Millele küll loodavad Eesti sportlased, kes on saavutanud oma tulemuste lae?

Mäletate, rääkisin siin blogis juba pikki aastaid, et Eesti suusatajailt ei maksa vastupidi nende enda lootusele tulemust oodata, sest kui seda ei ole siiani, pikkade aastatega tulnud, siis kust peaks ühtäkki tulema arenguhüpe, et mehed, kes sõitnud parimal juhul 30. koha piirimaile, hakkaks järsku heitlema kohtade nimel esikümnes. Ja nagu me nüüd tänaseks kõik väga hästi teame, siis seda ei juhtunudki.

Miks ei juhtunud? Sest ma sain kõrvalseisjana ideaalselt ja suurepäraselt aru sellest, millest nemad ise asjas sees olles ei tahtnud või ei suutnud aru saada: et kui arengut ei ole kaks-kolm hooaega toimunud, siis kust see areng ühtäkki peaks tulema? See ei ole lihtsalt võimalik. Sest nad on saavutanud oma võimete lae.

Samasugust võimete lage näeme mujalgi Eesti spordis. Alustades kaugemalt, siis Kaia Kanepi võimete laeks jäigi Suure slämmi turniiridel parimal juhul veerandfinaal. Senised märgid näitavad, et ka Anett Kontaveiti kummitab oht sinna tasemele pidama jääda. Kuid tühja naissportlastest. Räägime meestest.

Võtame Eesti spordi medalimasina Gerd Kanteri (fotol ülal vasakul). Ta on arukas mees ning on vähemasti aru saanud, et tema võimete lagi jääb aastate taha ning mõistab, et sinna ta enam ei küüni. Sealtpeale on ta tulemused ainult allamäge läinud, millest, nagu ka ütlesin, ta aruka mehena endale aru annab. Millest on raskem aru saada, on see, kas ka Martin Kupper on saavutanud juba oma võimete lae ning alustanud samuti vähikäiku. Tema lagitulemus 66.67 pärineb aastast 2015. Aasta hiljem heitis ta samuti sinnakanti, 66.61, aga kahel järgmisel hooajal on jäänud noist tulemustest kolme-nelja meetri kaugusele.

Kurb, aga siia lae saavutanute ritta tuleb kanda ka Rasmus Mägi (fotol vasakul). Tema laeks on jäänud 48 ja pool sekundit. Ta jooksis aja 48,54 juba neli aastat tagasi. Aastaid ei ole ta sellelt tasemelt edasi läinud, tänavu ei ole enne EMi selle taseme ligigi küündinud. Rio olümpial parandas ta küll oma isiklikku marki 14 sajandikuga, aga see ei tähista ju kvalitatiivset edasiminekut. Nüüd jooksis Berliinis 48,80. Isegi kui ta peaks Berliinis jooksma finaalis üle kahe aasta taas aja 48 ja poole sekundi kanti, isegi kui ta peaks selle ajaga saama koha esimese nelja-viie hulgas - parimal juhul on saadaval pronks, aga ka selleks tuleb kõvasti pingutada -, on fakt, et ta ei ole aastaid edasi läinud. Aga mitmed konkurendid on.

Sama, kui põigata korraks tagasi naiste sporti, käib ka kaugushüppaja Ksenija Balta (fotol vasakul) kohta – samuti lagi käes. (Tõsi, teda on seganud vigastused – aga kas pole needki märk, et lagi on käes ja sealt edasi pingutamine on viljatu? Ta hüppas 6.80 juba aastal 2006, 2010 hüppas 6.87, mis on ta margiks jäänud tänini.)

Üks väheseid, kes edasi liikunud, on odaviskaja Magnus Kirt (fotol paremal). Ta on arenenud peaaegu iga aastaga, tänavu eriti jõudsalt. Tema tulemuste areng aastatst 2011: 70.07 – 76.97 – 79.82 – 79.70 (esimene seisakuaasta, aga ainult aasta!) – 86.65 – 84.47 – 86.06 (seega kaks seisakuaastat) ja nüüd tänavu 89.75. Siin on näha enam-vähem pidevat edasiminekut, kas pole? Sedasi saab öelda, et Kirt on suurima potentsiaaliga Eesti sportlane, kellelt on lootust edaspidi häid tulemusi oodata, sest tema ei ole jäänud oma senisesse lakke «kinni», nagu enamik teisi.

Mõni tahab nüüd ilmselt Kaur Kivistiku (fotol vasakul) äsjase 3000 meetri takistusjooksu Eesti rekordi purustamise valguses teda ka arenejate nimistusse tõsta. Kahjuks on see alusetu. Berliinis joostud 8.28,84 on tegelikult väga väike edasiminek võrreldes kahe ja kolme hooaja taguste tulemustega 8.33,75 ja 8.32,23. Jah, nüüd jooksis ta nonde tulemustega võrreldes ligi viis sekundit kiiremini, kuid viis sekundit kolme aastaga 3000 meetri takistusjooksus – eriti veel kaheksa ja poole minuti tasemel – ei ole selline ajaparandus, mida võiks pidada kvalitatiivselt uuele tasemele küündimise märgiks.

Kõige selle taustal huvitab meid aga tegelikult peaküsimus: kas jalgrattur Tanel Kangert (fotol paremal) on samuti oma lae saavutanud – ta ei ole ju küündinud suurtuuridel kokkuvõttes enam 13. koha kanti nagu varasemalt – või on maanteesõit tänu sellele, et seal pole võimalust tulemusi nii selgelt võrrelda nagu odaviskes, kettaheites või 400 meetri tõkkejooksus, selline nn amorfne ja suhteline ala, kus saab nii ennast kui publikut illusioonidega petta/«petta»?

Aga filosoofilis-eksistentsiaalne küsimus kõlab: millele loodavad need Eesti sportlased, kelle tulemused ei ole juba kolm-neli hooaega paranenud, ja eriti veel juhul, kui nende saavutatud tulemuste lagi ei taga ka rahvusvahelistel võistlustel medalit?

Foto 1: Tony Nõu jookseb Berliinis EMil 400 meetrit ajaga kõigest 47,19 ja lõpetab oma jooksu alles seitsmendana. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter heitmas end Berliinis EMil finaali. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rasmus Mägi võidab Berliinis EMil 400 meetri tõkkejooksu teise poolfinaali. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Ksenija Balta hüppamas kaugust kevadisel sise-MM-il Birminghamis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Magnus Kirt viskamas oda Eesti meistrivõistlustel Kadrioru staadionil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kaur Kivistik ületamas Berliinis 3000 meetri takistusjooksus Eesti rekordit püstitades veetakistust. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tanel Kangert laskumas Tour de France'i 19. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix

esmaspäev, august 06, 2018

Pullerits: Ootamatu lugu – ma sain võistluskeelu!

Viimane võistlus, nagu teate, oli mul Elva rattamaratonil, kus sain 50 km sõidus igati tummise ja tuumaka 55. koha. Pärast seda läks kõik tavapäraselt. Miski ei ennustanud lähenevat katastroofi. Ei Elva sõidule järgnev esmaspäev ega teisipäev.

Aga kolmapäeval kiskus asi ärevaks. Kohe oli tunda, et lugu pole õige. Siin on mängus mulle allumatud ja vaenulikud jõud, järeldasin.

Võtsin vaikselt ühendust Art Soonetsiga, sest tema on mees, kes tunneb peaaegu kõiki ja ilmselt teab, kuidas ootamatuid olukordi siluda. Pealegi on ta selline, kes vähemasti minu silmis pole kunagi ähmi täis läinud, vaid on alati suutnud säilitada kaine pea.

Kujunenud situatsioon, nagu Soonetsist aru sain, polnud talle üdini võõras ega senikuulmatu. Aga selle lahendamine jäi väljapoole isegi tema võimekust. Kuid ta teadis, kellele mul tuleks helistada. Ja teadis ka seda, et too, kellele mul tasub helistada, on viimast päeva Eestis enne, kui läheb tükiks ajaks välismaale.

Niisiis tuli asuda kiiresti tegutsema, et olukord päris hapuks ja käest ei läheks.

Oma üllatuseks sain Soonetsi soovitatud tegelase koheselt telefoni otsa. Palusin ruttu, kas tal on mõnikümmend sekundit, et mind ära kuulata, ja avaldasin lootust, et ehk oskab ta siis soovitada, kes on see kõige õigem inimene, kelle poole tuleb pöörduda.

Mu vestluskaaslane kuulas mind ära. Peamine, et rahulikult. See andis usku, et küllap ta teab, mis «kange» ja «nuppe» tuleb mul järgnevalt liigutada, et asjad siiski joonde saada. Ja ma ei pidanud temas pettuma. Ta ütles, et teeb paar kõnet ja helistab siis mulle tagasi.

Umbes veerand tunni pärast helistaski. Ütles, et võtaksin pastaka ja paberi ning paneksin nime ja numbri kirja. Vastasin, et seda ei ole mulle vaja isegi öelda – olen valmis kirjutama. Ja ta ütles, et helistaksin kohe. Ning lisas, et järgmised sammud, mis mulle soovitatakse, ei ole just tavapärased, kuid midagi peljata pole vaja.

Niipea kui olin oma kõne lõpetanud, võtsin kõne üleskirjutatud numbril. Midagi polnud oodata ega passida, enne kui lahvatada ähvardav probleem liiga suureks paisub. Siis on seda juba hulga keerulisem üldsuse eest peita ja lahendada.

Kõne vastuvõtja oli juba asjast informeeritud. Meil jäi üle vaid kohtumine kokku leppida. Ta andis esimesed direktiivid, kuhu mul tuleb sõita, ja ütles, et siis helistaksin, kui sinna jõuan. Konspiratsioon näis viimistletud ja täiuslik.

Sõitsin kokkulepitud kohta. Helistasin. Sain uued juhised. Sõitsin sinna. Helistasin. Sain jälle uued juhised. Sõitsin sinna. Helistasin.

Lõpuks jõudsin kohale. Seal, kuhu jõudsin, võisin end tõepoolest turvaliselt tunda, ei ühtki kõrvalist silmapaari ega kõrva.

Vestlus ei kestnud kaua, oli konkreetne. Lõpuks ei olnud mul midagi vaielda ega vaidlustada. Jäi nii, nagu mulle öeldi: kaks nädalat võistluskeeldu. Sh trennikeeldu ka.

Näis, kui esialgne keeld läbi saab, kas see läheb pikendamisele – kindlasti, kui peaksin üritama keeldu rikkuda – või tühistamisele.

Foto 1: Chris Froome pärast dopingutestis põrumist detsembris 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Benjamin Cohen (Šveits), International Testing Agency (ITA) juht. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Chris Froome'i vastane plakat Tour de France'il. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Sky meeskonna ratturid möödumas Tour de France'i neljandal etapil dopingusüstlaga tähistatud kohast. Foto autor: AP/Scanpix

laupäev, august 04, 2018

Pullerits: Kas palavus tõmbab lõpuks võistlemisele pidurit?

Nooh, mehed, kas toss väljas Eestimaa kuuma suvega? Pole harjunud sellise palavusega treenima ja võistlema?

Aga rahu! See pole veel mitte midagi. Ja isegi see, millise leitsakuga Lõuna-Euroopas ähvardatakse, pole midagi.

Midagi on siis, kui tõusete hommikul üles ja hakkate enne kella üheksat tegutsema ja juba on temperatuur +40 kraadi. Vaadake ise, kui ei usu! Aga ka see pole mingi maksimum. Kui oled näinud tunde vaeva ja saabub keskpäev, kerkib temperatuurinäit +45 kraadini. Ent vaadake ise, kuidas ka sellisel saunalaval saan normaalselt hakkama!

Eestimaa malbeid suveolusid ning nende mõju võistlemisele kirjeldan üksipulgi tänase Arteri hittloos Rakke rattamaratoni kohta. Olen ju tolle reportaaži teile võlgu. Otsustasin nood muljed hoida suures ajakirjanduses avaldamiseks, et ka laiem publik aru saaks, millega me kõik nädalavahetustel innuga tegeleme.

Kuid too pole tänases Arteris sugugi kõige ekstreemsem lugu. Lausa pöörane on mu intervjuu Andras Kaasikuga (fotol vasakul), kes on esimene eestlane, kes tõusis maailma kõrguselt teise mäe, 8611-meetrise K2 otsa.

Kaasik rääkis mulle selle nädala teisipäeval oma Peipsi-äärses suvekodus päev pärast Pakistanist naasmist, et Everest, mille otsas ta käis seitse aastat tagasi, on K2ga võrreldes lihtsalt üks pikk kõndimine, aga K2 on ronimine. Karm ronimine. Sest iga nelja inimese kohta, kes on jõudnud tippu – ja noid on ainult umbes viissada –, on üks üritaja surma saanud. K2-te peetakse Annapurna kõrval maailma üheks mõrvarlikumaks mäeks.

Kui loete, millised olid Kaasiku emotsioonid K2e vallutamisega seoses, võite sattuda segadusse ja olla jahmunud. See üliohtlik põrgu, millest ta läbi pidi käima, keeras ta suhtumise mägedesse ronimisse pea peale.

Kas kellelgi teist on ka kuumas rattaga sõitmine keeranud suhtumise rattasõitu juba pea peale?

Foto 1: Priit Pullerits pärast Elva rattamaratoni lõpetamist eelmise nädala pühapäeval. Palun aidake tuvastada foto autor!
Foto 2: Andras Kaasik K2 taustal Pakistanis. Foto Andras Kaasiku erakogust

teisipäev, juuli 31, 2018

Pullerits: Kust tuli Elva rattamaratoniks ootamatu enesekindlus?

«Atrõõõõv!!!»

Laguja TPni 15 km enne Elva rattamaratoni lõppu jäi kilomeeter, kui leidsin, et nii, mehed, läheb sõit igavaks. Initsiatiiv oli kollektiivselt minetatud. Enamik, kes just koomas polnud, lasi selgelt luuslangi.

Tegelikult olin ise ka häälestanud end sõitu vahelduseks kergemini võtma. Kui pärast metsaaluseid lõike, kus olin tegelenud ühe eespool liikunud pikema rivi püüdmisega, asfalteeritud teele keerasime, ütlesin endale – ja videosse – kolm korda: «Ei tee lolli tööd. Ei tee lolli tööd. Ei tee lolli tööd.» (Kuulake videos üle, see on seal selgelt fikseeritud.) Sest tark mitte ainult ei torma (asjatult!), vaid sõidab ka peaga.

Peaga sõitu olin näidanud konkurentidele juba 20. kilomeetri paiku, kui Elva rattamaratoni rada keeras Tartu rattamaratoni rajalt paremale laiale, kergelt laskuvale kruusateele. Olin sinna pöördesse läinud ligi kümnese rivi liidrina. Võtsin kurvi ettevaatlikult, mistõttu langesin rivis teiseks. Aga sajakonna meetri järel otsustasin, et taandun ka sealt. Nihkusin rivist välja paremale ja näitasin enda taga sõitjaile käega, et mingu mööda.

«Kas ei jõua?» küsis üks naissõitja.

«Jõuan küll,» vastasin, «aga tahan lihtsalt kõrvalt vaadata, kuidas teised sõidavad.»

«Et pärast ikka oleks, millest kirjutada,» kommenteeris rivis kolmes-neljas meessõitja.

Tegelikult oli selle manöövri põhjus palju proosalisem. Asi on nimelt selles, et laugetel ja kiiretel lõikudel jõuab enamik sõita ning grupp liigub nagunii kiiresti, seetõttu ei olnud mõtet ees tööd rabada. Seal ainult kaotad jõudu ja raiskad energiat. Võtsin sisse koha rivi kõige lõpus. Seal sai rahulikult järgmisteks manöövriteks valmistuda.

Ja läkski nii, et minu rivi püüdis enne vasakule kruusasele metsateele keeramist eespool umbes kuueliikmelise rivi kinni – nii, et ma ei pidanud selle nimel vaeva nägema. Ehkki tegelikult, jah, nägin vaeva varem, kui enne laiale kruusateele keeramist tõmbasin tempo üles ning aitasin sedasi eesmistega vahet vähendada.

Kergelt tõusval metsateel oli aeg taas aktiivsust näidata. Sain vasakul vaba jälje ning väntasin kogu rivist mööda. Ja tegin rivi eest minekut. Et asuda püüdma järgmist rivi.

Nii mu sõit seni oligi valdavalt kulgenud. Alustasin ju kõige viimasest, kuuendast stardigrupist, mis tähendas paratamatult, et tuleb üksinda tööd teha ja gruppidest mööduda. Ent Tartu ratta- ja suusamaratoni rajal, selle viimasel neljal kilomeetril, polnud möödumiseks võimalust, sest mõlemas jäljes liikus pikk-pikk ratturite rivi (vaata taas videot!). Kõrvalt heina seest mööda pressimine olnuks ebaefektiivne: saad küll kahest-kolmest-neljast mööda, aga raiskad asjatult palju energiat, liiati ei nihku sa oluliselt ettepoole, sest ligi sadakond meetrit sõitjaterivi jääb nagunii sinust veel ette.

Alles pärast Elva jõe ületamist, seal, kus asub Tartu suursõitude aegu kohvipunkt, tuli laiem ja pikem tõus, kus võtsin paremale ning sain enam-vähem kogu suurest grupist mööda (vt taas kord video!).

Tundsin end võrdlemisi enesekindlalt. Ainus, mis veidi ärevust tekitas – ilmselt ka enamikule teistele –, oli rohkem kui 30-kraadine palavus, ent samas teadsin varasemast, et kuum ilm ei mõju mulle ilmselt nii laastavalt nagu paljudele teistele. Eks Moabis ju kogetud tunduvalt hullematki, üle 40-kraadist lõõska. Enesekindlust süstis kahtlemata nädalataguse treeningsõidu võitmine, kui isegi Caspar Austa jäi selja taha, ent veelgi rohkem see, et tänu tollele kogemusele teadsin-tundsin rada, mistõttu tundsin end metsa all julgemalt ning oskasin planeerida, millal rünnata ja millal taastuda ning millal rivis ettepoole nihkuda.

Ent põnevust on ju ka vaja. Ja seda tuleb ise tekitada. Üks võimalus selle tekitamiseks ongi konkurente õrritada. Ning õrritamiseks pole midagi paremat, kui ootamatult spurtida ehk korraldada atrõõv. Mitte et ma oleks mõelnud ja lootnud, et mind eest lastakse, nagu lasti treeningsõidul, vaid tegin seda endale lõbu pakkumise kõrval ennekõike ka selleks, et vastaseid kurnata. Spurtisin 200-300 meetrit (vt video!), siis vaatasin muigega üle õla, mida konkurendid teevad. Loomulikult lasid nad ka kohe jala sirgu, kui mina lasin. Polnud neist ürituse jätkajaid.

Aga kui nad arvasid, et sellega on mäng läbi, siis nad eksisid. Mul oli teinegi rünnak varuks – pärast TPd, kus on ju teada, et tempo lastakse alla ning hakatakse jooma.

Aumehena ei rünnanud ma siiski vahetult pärast TPd, vaid umbes pool kilomeetrit hiljem. Lasin konkurentidel pudelid enne taas raami külge kinnitada. Väljusin mulle atrõõvi ajal kõige aktiivsemalt järele tulnud musta habemega sõitja tuulest, tõmbasin vasakule, ütlesin talle, et lähme nüüd, ja vajutasin gaasi peaaegu põhja (vt video!). Tegin 300-400-meetrise kiirenduse, siis võtsid need, kes kaasa tulid, järje üle. Ja nii saimegi osadest lahti. Rivi pikkus kahanes kaheksale mehele.

Kui olime minu algatusel vahe sisse saanud, läksin taha, seitsmendale kohale puhkama. Las teised ka rabavad vahelduseks. Ent taga ilmnes see häda, et pööretest, mis sageli olid täis- ja vahel koguni teravnurksed, said eesmised kiiremini välja ja minema ning pidin pahatihti sadulast püsti kiirendama, et vahe kinni nõeluda. Kuid polnud häda midagi – see tegigi sõidu põnevamaks ja hoidis adrenaliini ülal.

Orus pärast Elva jõe silla ületamist, enne raja kõige järsemat tõusu mändide alla, venis me rivi pikaks. Eesmised said minema. Aga nii see ei jäänud. Nii nagu olin avastanud, et sain üllatavalt hästi hakkama metsasinglitel, mis varem oli mu ahhilleuse kand, märkasin nüüd, et saan rahuldavalt toime ka pehmel saepururajal ja juurikatel. Ei tea, kas siin oli oma osa ka Kodanik Männiku (Hawaii Express) mehaanikuosavusel, sest ta oli kaks päeva varem mu Cube’i esiamorti palju pehmemaks seadistanud?

Igatahes püüdsin ükshaaval oma endised grupikaaslased kinni ja läksin neist mööda (vt taas video!). Raudtee äärde jõudes juhendasin juba kaaslasi, et ärgu nad püüdkugi selle alusest käigust läbi sõita (seegi on videos kuulda-näha), sest isegi Austa ei olnud treeningsõidu ajal seda üritanud. Aga tänu treeningsõidule olin raudteeäärsel ebamugaval niidetud ja hüpitaval lõigul taas enesekindel, sest teadsin, mis ees ootab ja kui kaua see kestab.

Sealt edasi jäi ümber Arbi järve vaid vormistamise küsimus. Lõpusirgel jäi õige napilt puudu, et püüda kinni kaks rivaali, kes ümber järve olid ligi poolsada meetrit eespool sõitnud, ent see-eest suutsin edukalt tõrjuda seljataguse rünnaku mehelt, kes oli terve Arbi järve ringi mu tuules sõitnud.

Endalegi üllatuseks sain 55. koha. Aeg 1:48.00 tähendas, et keskmine kiirus oli 27,8 km/h.

Pärast finišit kohtusime Allan Orase ja Austaga. Oras, nagu ta tunnistas, tegi pärast kolmeaastast vaheaega taas maastikuratta seljas võistluse, et valmistuda Tartu rattamaratoniks. Austa küsis mult otse, kuidas meeldis. «Parim võistlus!» ütlesin pikalt mõtlemata. Ja ei luisanud.

Sest koht tuli korralik, enesekindlust jagus küllaga, kuskil eriti hätta ei jäänud (v.a paar kurvist väljasõitu, millest mõned on ka videosse jäänud), tõusudel olin enamikust tugevam, singlitel sain ilusti hakkama, suutsin üksinda pikkadel rividel eest sõita ning kiiretel lõikudel rünnakuid korraldada. Mida veel tahta?

Ma tean, mida te tahate! Te tahate näha Elva rattamaratoni lõpuheitlust ja finišisirget, mis eelmisesse videosse ei mahtunud. Aga palun väga, siin see on! Kaitsesin edukalt oma kohta, oleksin peaaegu eessõitjadki kätte saanud.

Foto 1 ja 3-11: Elva rattamaratoni osalejad kihutamas ümbes Arbi järve finiši poole ja pärast lõpetamist janu kustutamas. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kruusane lõik Elva rattamaratonil. Foto autor: Priit Pullerits

pühapäev, juuli 29, 2018

Pullerits: Lühike videoreportaaž Elva rattamaratoni hooaja parimast sõidust

Pühapäeval rohkem kui 30-kraadises palavuses Hawaii Expressi Estonian Cupi sarja Elva rattamaratoni kõige osavõturohkemal, 50 km maratonisõidul 310 lõpetanu seas 55. koht ehk esimest korda nii suurel maastikusõidul saja sees. Aeg 1:48.00 oli ligi üheksa minutit kiirem kui nädal tagasi Caspar Austa korraldatud treeningsõidul. Keskmine kiirus oli sedapuhku 27,8 km/h. Kuna polnud varem selles sarjas osalenud, pidin startima kõige viimasest, kuuendast stardigrupist. Eks sinna läks tükk aega (25. kohast jäi lahutama vähem kui neli minutit), enne kui oma võimete kohaselt sõitma sain - vaadake videot, mille teile täna pärast võistlust õhtupoolikul, enne homset sünnipäeva kokku lõikasin! See sõit oli ikka hoopis midagi muud kui kaks nädalat tagasi Rakkes, kus keskmine kiirus ei küündinud isegi 20 km/h-ni. Mulle kiired sõidud meeldivad.

Foto: Pühapäevase Elva rattamaratoni metsaalune lõik. Foto autor: Priit Pullerits

reede, juuli 27, 2018

Pullerits: Appi! Mida teha nädalavahetuse võistlustel hullu kuumusega?

Mis siin keerutada: laupäevaseks Otepää ja pühapäevaseks Elva rattamaratoniks lubab ilmaprognoos põrgukuumust, üle 30 plusskraadi. See sõna «põrgu-» on muidugi ajakirjanike hinnang ning nagu ikka, tuleb igasse hinnangusse suhtuda kriitiliselt. Sellegipoolest on +30+ kraadi meie rattavõistlusteks harvaesinev temperatuur, mida tuleb tõsiselt võtta.

Siin ei ole teie kevadlaagritest Hispaanias ja Itaalias mingit kasu. Nood teid sellisteks oludeks ette ei valmista. Vaat milleks on vaja käia kuumade oludega harjumas American Southwestis (fotol ülal paremal), sh Moabis, kus suvel on pidevalt üle 40 kraadi. Tõsi, sealmail aitab palavust taluda fantastiline loodus, mis korvab kuumust esteetilise elamusega ja mida mujal maailmas ei kohta – näiteks vaadake seda mu väikest sõitu mööda Capitol Reefi rahvuspargi Scenic Drive’i (fotol vasakul), kas pole imeline?

Siiski, hoolimata aastatepikkusest kuumaga kohanemisest Utah’s ja Arizonas, tegin eile pärastlõunal testsõidu. Ennekõike tahtsin proovida ja veenduda, kuidas mõjuvad abistavad kreemid (fotol paremal), mille Rakke rattamaratoni järel ostsin. Üks kreem on see, mida reklaamib kolmekordne grupisõidu maailmameister Peter Sagan ja mida tuleb määrida enne starti istmiku alla ning kubemepiirkonda, et seal ei tekiks palavusega hõõrdumisi ja haudumisi. Teine kreem on see, mida tuleb määrida näiteks kätele, jalgadele ja kaelale, et neid jahutada.

Hõõrdumisvastase kreemi tõhususes olin juba varem veendunud, nüüd tahtsin tunda, kuidas mõjub jahutav kreem. See tuli kõige paremini välja siis, kui pead pedaalides ettepoole kallutasin. Siis tundsin, kuidas kaelal, kus nahk läheb sadulas istudes volti, läks kohemaid jahedaks, kui voldid sirutuse järel kadusid.

Sõitsin eile 32,7 km pikkuse ringi ajaga 1:00.46, mis teeb keskmiseks kiiruseks 32,2 km/h. Selline mõõdukalt mõnus tempo. Ja tajusin, et palav küll ei hakanud, kuumatundest rääkimata. Ju siis kreem ikkagi mõjus. Kuid ilmnes ka see, mida müüja oli rääkinud, et kreem toimib tund aega. Tõepoolest, sõidu lõpus hakkas jahutav mõju vähenema. Kuid ligi kahetunnisel Elva sõidul on ilmselgelt ka sellest kasu, kui esimese poole võistlusmaast saab läbida veidi jahedamalt kui ilma kreemita. Ehk nagu öeldakse: abiks seegi.

Mis abivahendid teie laupäeval ja pühapäeval kasutusele kavatsete võtta?

Foto 1: Priit Pullerits palaval Poison Spideri rajal Moabist loodes mäest üles pressimas. Foto autor: Jaanus Laidvee.
Foto 2: Priit Pullerits Utah's Capitol Reefi rahvuspargis Scenic Drive'i ääres. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 3: Jalgratturitele mõeldud jahutav kreem (vasakul) ja hõõrdumisvastane kreem. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Utah's Canyonlandsi rahvuspargis Needlesi piirkonnas Elephant Hilli rajal. Foto autor: Jaanus Laidvee

kolmapäev, juuli 25, 2018

Pullerits: Milles ma olen Indrek Kelguga täiesti ühte meelt?

Tänases Postimehe Tartu väljaandes on mu mullune uudisekursuse tudeng Siim Kams lasknud kõlada nende tartlaste häälel, mille ta võtab pealkirjas kokku nii: «Triatloni puudulik teavitustöö ajas tartlased marru». Ta on lasknud oma pahameelt välja elada neil, kes hädaldavad, et seoses eelmise nädala teises pooles peetud triatloni EMiga – mille ujumispaiga, Emajõe vee olukord tekitas (asjatult!) eelmise sissekande järel palju tulisemat vastukaja kui minu edu maastikurattarajal Eesti selle ala viimaste aastate valitseja Caspar Austa ees – ei saanud paljud linnas normaalselt liikuda ja mis veelgi hullem: nad ei teadnud, et liiklus pannakse mitmel pool seisma.

Aga paras teile, kui ei teadnud! Süüdistage iseennast. Ja miks just iseennast, selleks annab otsa kätte loo ülapealkiri: «Facebook kihab triatloni liiklusteavitust kiruvatest tartlastest.»

Las ma ütlen seda plain and simple: Fuck Facebook! See on vastik Ameerika kompanii, mis arvab, et maailm kuulub talle; vastik Ameerika kompanii, mis viib Eestist raha ära – reklaamiraha! – ja ei maksa siin tegutsemise eest makse ka mitte. Ma olen oma tudengitel keelanud loengus Facebooki mainimise ja samuti sealt info ammutamise (sest seal tegelikult ei ole seda). Ainsad korrad, kui nad tohivad Facebooki sõna kasutada, on siis, kui olen andnud neile lugeda kriitilisi kirjutisi Facebooki kohta.

Aga kui te tahate elada Facebookis, siis elage seal edasi ja arvake pealegi, et kogu elu on seal. Ei ole, s***gi ei ole – selle tõestuseks on see, et te isegi ei teadnud seal elades, et Tartus on liiklus mõnes kohas suletud.

Ja siin olengi ma Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelguga ühel nõul. Kelk rääkis viimases ajakirja Ma Olen Jalgrattur numbris, et temagi on saanud tagasisidet neilt hädaldajatelt, kes kurdavad kevadise Tour of Estonia ja Tartu rattaralli aegu, et nemad ei teadnud, et liiklus on kinni. Ja Kelk ütleb seal loos väga konkreetselt, miks need lollid võivad ainult iseennast selles süüdistada: sest kui inimene ikka ajalehti ei loe (elab selle asemel Facebookis?) ja on keelanud oma postkasti reklaami ja teavitusi panna, siis on ta selles ainult ise süüdi, et elab teadmatuses.

Kelk on alati saatnud aegsasti enne oma võistlusi postikastidesse lehe, kus on liiklusskeemid nii pildil kui sõnadega lahti seletatud, samuti on liikluskorralduse muudatustest tema võistluse aegu kirjutanud Tartu Postimees. Ja samuti saatis enne äsjast triatloni laiali korraliku infolehe liikluskorralduse kohta triatloni korraldaja Ain-Alar Juhanson ning sellest kirjutas ka Tartu Postimees.

Niisiis ütlen hädaldajaile üht: pistke oma nina välja sealt neetud Facebookist! Kui vaatate elu laiema pilguga, mitte kapseldununa mingisse lolli võrgustikku, siis ei tule see teile üllatusena, et liiklus on vahel muudetud. Aga kui tahate elada edasi oma idiootses virtuaalses maailmas, siis ärge imestage, et pärismaailmal on teile sageli üllatusi varuks. Ja kui te sellest korrast selle asja kohta ei õpi, siis olge loll ja kitsarinnaline edasi – aga ärge tulge sellega teiste aega raiskama ja sellest teistele pasundama. Meie, kes me elame pärismaailmas, vaid naerame teie lapsiku virtuaalmaailma virina üle.

Foto 1: Naiste triatloni finiš Tartu kesklinnas. Istub Kaidi Kivioja. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ukraina triatleet Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Laste triatloni ujumise start Emajõel. Foto autor: Artur Laugamets, Postimees/Scanpix
Foto 4: Naistriatleedid ujuvad Emajões. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix