Pullerits: Mida ootamatut paljastasid mulle enne olümpia algust Allar Raja ja Tõnu Endrekson?

Ise mõtlesin selle välja, et teeks olümpia alguse puhuks intervjuu Allar Rajaga (fotol vasakul), kes läheb oma viiendale olümpiale, aga sai mitu nädalat enne selle algust rattaga kukkudes käele trauma. Raja oli pikema veenmiseta nõus, kuigi meie varasem vististi ainus vahetu kokkupuude pärineb veebruarist 2017, mil ta võitis Otepääl murdmaasuusatamise MK-etapil ülekaalukalt harrastajate 5 km klassikasõidu ning edestas mind ligi nelja minutiga; paar korda olin järgnevatel aastatel talle ka helistanud, kui võtsin käsile mõne huvitava sporditeema, kus oli vaja asjatudlikku kommentaari.

Raja võttis eelmise nädala esmaspäeval Viljandi järve ääres Aasa külalistemajas intervjuule kaasa ka Tõnu Endreksoni (fotol paremal), kellele Pariisi olümpia on juba kuues. Kuigi see tähendas, et pidin käigult senise ettevalmistuse usutluseks kõrvale heitma, oli Endreksoni kaasamine Rajal siiski hea mõte, sest mehed täiendasid teineteist. Sellest sai suurepärane intervjuu, mis avab mitte ainult sõudmise, vaid kogu tippspordi olemust.

Näiteks küsisin: «Eesti sportlastel on tavaline jutt, et lähen andma endast parimat ja siis vaatan, mis tuleb. Enamasti ei tule suurt midagi.»

Raja: See kõlab hästi klišeena, hästi nõmedalt ja vastikult, aga täpselt seda saabki sportlane teha. Ainuke asi, mis parandab tulemust soorituse hetkel, on teha oma parimat sooritust, mitte mõelda tulemusele, sest tulemus ei ole sinu kontrolli all. Sinu kontrolli all on sinu parim tehnika, sinu parim pingutus, sinu parim taktika.

«Mingi soov midagi võita peab vast ikkagi olema, sest muidu võib kergesti alla anda?»

Endrekson: Alateadvuses on see sul olemas, seda muidugi. Aga see ei saa olla kinnisidee. See hakkab sind psühholoogiliselt segama, kui paned endale meeletu pinge peal, et medal, medal – nagu oleks see elu või surma küsimus. See ei ole elu ja surma küsimus. Elu läheb pärast seda ka edasi.
Raja: Kuidas see aitab mul paremat tõmbe algust teha, paremini jalgu kasutada, paremini tunnetada paati, kui mõtlen medalist? Loomulikult on vaja usku, et pean vastu, et jõuan, et ma ei lase konkurente eest ära. Aga see ei ole medalile keskenduv tegevus, vaid sportlik hasart, et me suudame meeskonnana kõiki teisi edestada. Sa teed oma parima võistluse, ja siis on välja mõeldud, et kui sa juhtumisi said esimesena üle finišijoone, siis tule korraks siia, paneme sulle midagi kaela ka.

See on üks huvitavamaid ja sisukamaid intervjuusid spordimeestega, mida olen kunagi teinud.

Lisaks tegin tänasesse, laupäevasesse lehte loo, kuidas hakkavad Kanal 2 ja Duo 5 tegema olümpialt teleülekandeid. See ei ole niisama, et paned kokku mingi tehnilise kirjelduse – keda see huvitab! Sa pead üles leidma inimeste lood, soovitavalt ootamatud ja üllatavad lood, ning oskama need teemaga siduda. Mahutasin neid kirjutisse kolm. Neljanda jätsin loo lõppu, olümpiaülekannete peaprodutsendi Toomas Vara palvel anonüümseks, kellest on seal jutt. Kas oskate ära aimata, mis spordialaga on tegu?

Olümpiaga seoses on kindlati paljudel küsimus, kas ülekandeid hakkavad koormama reklaamid. Selle kohta küsisin Duo Media juhatuse esimehelt Jüri Pihelilt spetsiaalselt. Ta rahustas, et on vähendanud olümpiaülekannete ajal reklaami mahtu miinimumini – müünud seda kallilt ja valitud klientidele. Ühtlasi avaldas ta, et reklaamiblokke tuleb küll tihedamalt, kui tavaliselt, ent see-eest saavad need olema hästi lühikesed. «Me mingil juhul ei sõida [reklaamidega] ühelegi alale sisse ebameeldivalt,» lubas Pihel.

Foto 1: Sõudja Allar Raja teisipäeval Pariisis olümpiakülas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti neljapaadi liikmed Allar Raja ja Tõnu Endrekson 15. juulil Viljandis Priit Pulleritsule intervjuu andmise järel. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: EOK esindaja Merili Luuk, Tõnu Endrekson ja Allar Raja Pariisi olümpiakülas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kanal 2 olümpiastuudio Tallinnas. Vasakult olümpiasaadete juhid Keili Sükijainen, Mart Mardisalu, Madis Kimmel ja Eeva Esse-Sõõrumaa. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 5: Siit tulevad Eesti televaatajateni kommentaarid Pariisi olümpia kergejõustikuvõistlustelt. Duo Media tehnoloogiameeskonna liikmed (vasakult) Rene Einberg ja Aimar Prous kontrollimas süsteemide töökindlust. Foto autor: Toomas Vara, Duo Media Networks

Pullerits: Eksklusiiv: mida põnevat on kõvad tegijad mulle rääkinud enne Pariisi olümpiat?

Eelmine nädal pakkus huvitavaid kohtumisi. Näiteks neljapäeval rääkisin Jüri Piheliga, kes on Pariisi olümpiat üle kandva Duo Media juht, ning Toomas Varaga, kes on olümpiaülekannete peaprodutsent, ning sain kinnituse, et olümpia lauatennise võistlusi kommenteerib jalgpalliliidust Mihkel Uiboleht, keda pean Eesti üheks paremaks pressiesindajaks (kuigi ta formaalselt seda ametit enam ei pea), sest olgugi et oleme paljudes, kui mitte lausa enamikus jalgpalli puudutavates küsimustes eri meelt, on meil minu meelest teineteise seisukohtade suhtes respekt, igatahes oleme alati valmis teineteise argumente ära kuulama, aga sain ühtlasi ka teada, et Rahinge järve ääres suve algul minu väljakutse vastu võtmata jätnud Madis Mihkelsi sõitu olümpial kommenteerib Tanel Kangert, ning minu kunagine suusatreener, viimastel aastatel emotsionaalse-asjatundliku laskesuusakommentaatorina endale nime teinud Margus Ader kommenteerib koos Marko Albertiga triatloni.

Pärast kohtumisi Piheli ja Varaga läksin Tallinnas Postimehe toimetusest Toompeale Stenbocki majja, valitsuse residentsi (distants jalgi 3,15 kilomeetrit, seda läbisin ka tagasiteel, nii et lõpetatagu jutt, et Tallinnas on igas olukorras vaja ühistransporti või autot), kus kohtusin Ardo Hanssoniga (fotol ülal paremal), kes on 2021. aasta veebruarist pidanud peaminister Kaja Kallase majandusnõuniku ametit. Hansson on Ivy League’i mees, lõpetanud Harvardi ülikooli (Ivy League’i kuulub ka Columbia ülikool New Yorgis). Esimest korda kohtusime minu mäletamist mööda 1995. aastal Washingtonis, kui töötasin ajakirjas Newsweek. Igatahes oli tal meeles meie viimane kohtumine, mis leidis aset siis, kui ta sai tosin aastat tagasi Eesti Panga presidendiks. Nüüd rääkisime Stenbocki maja Sinises toas Kaja Kallase valitsuse majandusotsustest ning Eesti riigi praegusest rahandusseisust ning mis moodi sellest välja rabeleda. Hea on rääkida erudeeritud ja suurt pilti valdava inimesega, kes oskab ja julgeb asju seletada neist vaatepunktidest ja niisuguse analüüsi alusel, mis pimestava ja sõgeda vahkvihaga publikule ei pruugi meeldida.

Aga eelmise nädala esmaspäeval trehvasin Viljandis Viljandi järve ääres Aasa külalistemaja ees terrassil sõudjate Allar Raja ja Tõnu Endreksoniga (fotol paremal). Nad olid just lõpetanud lõunasöögi ning võtsid enne õhtupoolset treeningut lõdvalt. Märkasin, et Raja hoidis endiselt külma käel. Muidugi ei saanud ma jätta küsimata, mis jälje käevigastus on jätnud.

Raja: Positiivse. Vorm on parem, vaim on värskem, meeskond on mobiliseerunud.
Endrekson: Sa räägid enda eest?
Raja: Ma vaatan helikopteri vaates seda olukorda. (Ka seega suure pildi mees. – P.P.)

Pärisin, kas Raja on katsetanud ka, milline on tema füüsiline suutlikkus pärast rattaga kukkumise tõttu saadud traumat.

Raja: Ma siin ainult katsetangi. Kui paadis sõidad, siis ei ole adekvaatset datat, on võrdlus teistega ja tunnetuslik tagasiside. Olen kaks nädalat sõitnud wattbike’iga ja ergomeetril, seal on ainult numbrite möll. Seal on seis päris hea. Eilegi [14. juulil] tulin rattaga Pärnust Viljandisse (pisut alla 100 kilomeetri – P.P.) ja tundus, et ühe hingetõmbega võtsin selle tee ära. Oli mõnus. Täna tunnen, et lihased ja keha on värsked ja valmis pingutama.

Muidugi ei saanud ma jätta küsimata, kui kiiresti Raja sõitis.

Raja: Tunnetuslikult 280 kuni 300 vatti oli keskmine.

Kui trauma juhtus, oli siis hirm ka, et nüüd on olümpiaga kõik, uurisin edasi.

Raja: See sähvatas läbi kukkumise hetkel, kui pauk käis. Oli šokk. Valu oli hästi suur igal pool. Sain aru, et kuskilt tuleb verd, aga ei saanud aru täpselt, kust ja kui palju. Tegin kohe kükid ja testisin käed-jalad, vaatasin, et kõik justkui on terve ja hirm läks maha.
Siis läksin EMOsse. Seal öeldi, et kaks luumurdu. See ehmatas korra ära. Läksin sinna moe pärast, et teeme pildi ka, et oleks kindel. Tegelikult oli ainult üks luumurd loodetavasti; neid teisi kohti, mida ma ei skänninud – sealt on teadmata.
Positiivne oli see, et koht, kus oli murd, oli küünarluu jätk ja seal üks ots ei hoia midagi kinni, nii et sain juba kaks päeva hiljem ergomeetri peale. Rippuda ja tõmmata sain. Alaliidu viitsepresident Klementsov organiseeris korraliku wattbike’i Pärnusse. Kõik olud olid olemas, et jätkata treeninguid. Peaasi, et ise ja meeskond jääme rahulikuks.
Kehvemas seisus on ka varem oldud, kus on teadmata vigastused, mingi seljatrauma või liigese venitus, mis teinekord koormusega ei paranegi. Luu oli hästi konkreetselt fikseeritud vigastus, mulle tundus, et see tõmmet ei sega.
Tuleb välja, et Universum kuulab. Kui ma mingis trennis mõtlesin, et peaks varumeest paadis korra jooksutama, näiteks minu koha peal, siis sinna otsa kohe tuli ka õnnetus. (Muigab.)
Endrekson: Kui Allarilt kuulsin, et temaga on juhtunud õnnetus, oli mu esimene selge: riigihange tuleb korralda, meil on uut meest vaja paati, mis seal ikka. (Muigab.)
Kui Allar ütles, et tal on [katki] ranne, mõtlesin – natuke midagi mäletan anatoomiast –, kas nüüd on päris hull seis. Oleks luu katki, siis on selge, et kõik on pe***s. Kui on ranne, siis on vähe teine teema.
Raja: Faktiliselt ongi luu katki, aga see on nii väike, et see ei hoia midagi.
Endrekson: See ei ole sul reieluu või sääreluu murd!

Endrekson on olnud ligilähedases olukorras. Kui Tokyo olümpia oleks toimunud õigel ajal, suvel 2020, oleks tal seal vist seljatrauma tõttu käimata jäänud, küsisin.

Endrekson: Mul oli seljadisk kergelt rotatsioonis. See juhtus siinsamas laagris, ma ei saanud vee peal käia. Ei saanud isegi autorooli istuda, selg oli nii läbi. Meil olümpiale pääset veel polnud, valmistusime kvalifikatsiooniregatiks.

Jas see oli palju hullem kui Allari ranne, palusin tal võrrelda.

Endrekson: Ma ei saanud sõuda täie võimsusega. Sain valuvaigistiga istuda paati, aga kolme välimist varvast ei tundnud, sellepärast et närv oli kahjustada saanud. Ja reis oli ka pealt tundetu: sa võisid torkida, aga ei tunne reielihast.
Käisin EMOs, seal tehti kindlaks, milles on asi. Sain teada, et 80 protsendil juhtudel taastub see ise ära. Sai füsioterapeut Indrek Tustiti juures käidud ja harjutusi tehtud.

Kuid see, nagu selgus, ei olnud veel sugugi kõik. Raja käsi sai üle-eelmisel nädalal enam-vähem terveks, ta istus suurte ootustega paati – ja sai viirushaiguse. „Ebareaalne!” ütles ta mulle selle peale. Oli palavikuga maas kaks-kolm päeva, rögastas. Eelmise nädala esmaspäeval istus uuesti paati ja tõdes, et tunne on päris hea. „Jätkame sealt tööd, kus saab, teeme nii hästi, kui saab. Arvan, et meil on piisavalt aega, et leida õige fluidum üles,” rääkis ta mulle Viljandis.

Vaat, millised lood! Kas fluidum õnnestus leida, hakkab selguma juba sel laupäeval, kui Eesti paarisaeruline neljapaat koos Raja ja Endreksoniga läheb Pariisi olümpial tegema eelsõitu.

Foto 1: Pariisi olümpia pole veel alanudki, aga poolpaljad protestijad on juba platsis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Peaministri majandusnõunik Ardo Hansson eelmise nädala reedel Stenbocki maja hoovis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits kohtumas ja vestlemas Viljandis Allar Raja ja Tõnu Endreksoniga. Foto autor: Elmo Riig / Allar Raja
Foto 4: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond (vasakult) Allar Raja, Tõnu Endrekson, Johann Poolak ja Mihhail Kuštein on tänavu mais Šveitsis Luzerni regatil taganud kvalifikatsioonivõistluse teise kohaga pääsme Pariisi olümpiale. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Allar Raja (vasakul) ja Tõnu Endrekson pärast paarisaeruliste neljapaatide finaali Tokyo olümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Allar Raja mullu 25. novembril Viljandis spordihoones Eesti sisesõudmise meistrivõistluste esimesel etapil. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

Pullerits: Eesti Olümpiakomitee peab kiiresti kõva protestihäält tegema!

Olin kogu aeg kahtlustanud, et ROK ei suuda või ei taha Vene sportlaste tausta põhjalikult uurida. Nüüd on selgunud, et need kartused polnud kahjuks asjatud.

MTÜ Global Rights Compliance on teinud ära põhjaliku töö, mida pidanuks tegema ROK, ning sealt ilmnes, et Pariisi olümpial on saanud osalemiseks loa Venemaalt kümme ja Valgevenest seitse sportlast, kes on pooldanud sõda Ukrainas või on seotud agressorriigi relvajõududega. Reutersi andmetel omab sellekohast infot ka ROK, kuid pole midagi ette võtnud.

Nüüd peaks Eesti Olümpiakomitee, kui ta tahab olla tegus ja mõjus ühendus, võtma kiiresti kontakti teiste Euroopa riikide olümpiakomiteedega ning kutsuma ühiselt esitama ROKile arupärimise ja läkitama selle ka rahvusvahelisele ajakirjandusele – et ROK ei saaks arupärimist eirata –, miks on olümpiale lubatud sportlased, kes on avalikult väljendanud toetust Venemaa sõjale Ukraina vastu.

Kui ma oleksin EOK president, teeksin seda kindlasti kohe ja kiiresti, või oleksin EOK peasekretär, siis korraldaksin selle ühise arupärimise algatamise jalamaid. Kas Urmas Sõõrumaa ja Siim Sukles teevad selle ära? Või valivad nad alalhoidliku ärme-kõiguta-paati positsiooni?

Foto 1: Turvatöötajad juhatavad inimesi Pariisis reedel, 19, juulil Eiffel torni turvatsoonist eemale. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Prantsuse politsei julgestamas Pariisis Champs-Élysées tänavat reedel, 19. juulil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kohutav, mille peale Eesti spordis aega ja energiat raisatakse!

Lootsin tõemeeli, hingest ja südamest, et mõni jalgpallipooldaja, kellest meil Eestis ju sugugi puudu pole, tuleb välja oma argumentidega, et kummutada mu Postimehes avaldatud ja paljuloetuks osutunud arvamuslugu, et see oleks õudus, kui Eesti pääseks jalgpallis ime läbi EM-turniirile. Aga ei midagi. Vaikus. Tean küll, miks. Esiteks sellepärast, et vastuargumente, vähemalt selliseid, mil oleks pisutki kaalu, ei ole. Ja teiseks sellepärast, et kogu lokulöömine jalgpalli ümber keskendus EM-turniiri ajal võõrriikide koondistele, mille varjus oli ju nii mugav ära unustada see, kui mannetu on Eesti jalgpall; selle asemel sai taktikalaua kõrval tähtsa näoga olla osaline suures jalgpallis ning seletada, kuidas Hispaania või Inglismaa tegelikult mängima peaksid.

Kuid siit, nagu selgus, saab veel hullemaks minna. Eesti naiste jalgpallikoondise kaaspeatreener Sirje Kapper ütles pärast Eesti eilset 1:1 viiki Tartus Luksemburgiga – jah, oli tõepoolest selline mäng –, et peame naiste jalgpalli rohkem panustama ja veelgi enam töötama.

Peame naiste jalgpalli rohkem panustama ja veelgi enam töötama? Milleks?! Mille nimel?

Ahastus tuleb peale, kui loed ja kuuled, mis on inimeste elu eesmärk ning millele nad oma kordumatut aega ja suurt vaeva kulutavad. Öelge mulle üksainuke põhjus, milleks on meil vaja  naiste jalgpalli rohkem panustada ja veelgi enam töötada!

Kas lihtsalt sellepärast, et teistel riikidel on naiste koondis ning seetõttu peame nendega ilmtingimata mõõtu võtma? Aga mis siis juhtub, kui meil ei oleks naiste koondist? Kas keegi arvab, et keegi kuskil Euroopas paneks seda tähele? Kes panid Euroopas tähele, et Eesti naised mängisid kaks korda Luksemburgiga viiki?

Saan aru, et mul on siin ebatüüpiliselt palju emotsionaalseid küsimusi, aga see jutt, et „peame naiste jalgpalli rohkem panustama ja veelgi enam töötama” ongi sedavõrd irratsionaalne, et selle peale on võimatu midagi mõistlikku kosta. Veel kord: milleks on meil vaja arendada naiste jalgpalli?

Igal ettevõtmisel, mis haarab kaasa paljusid inimesi ning kulutab ressurssi – ressurss on ka nende noorte naiste aeg, mida nad kulutavad palliplatsil, ja tervis, mida nad palliplatsil ohverdavad –, peab olema selgelt sõnastatud eesmärk. Mis on Eesti naiste jalgpalli eesmärk? Et võita Luksemburgi ja seejärel veel mõnda paar astet tugevamat koondist? Hüva, aga kuhu me seejärel jõuame?

Kokkuvõtvalt: kui naised tahavad mängida jalgpalli, siis las mängivad. Ega seda keelata maksa, kuigi mõtlema tasuks neid suunata küll, milleks nad seda teevad ehk mis on selle mõte. Kuid üles ehitada suur süsteem, mis on ju hädavajalik, et naiste jalgpalli rohkem panustada, on küll tühja tuule tallamine. Otse öeldes elude raiskamine.

Fotod 1-4: Eesti naiste U17 jalgpallikoondis mängimas 2022. aasta oktoobris Tallinnas Ukraina vastu. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eesti naiste U17 jalgpallikoondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva 2022. aasta oktoobris Tallinnas mängus Ukraina vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas jalgpallitulemuste ennustajad pidevalt n-ö puusse panevad?

Ma ei vaadanud jalgpalli EM-turniiri finaalmängu. Milleks?! Mis vahe seal on, kumb võidab. Kui ausalt tunnistan, siis pigem olin Hispaania poolt – aga küllap sellepärast, et Inglismaa oli kuuldavasti hambutum meeskond, ja selline ei peaks võitma, ning teiseks sellepärast, et arusaamatult palju on Eestis neid, kes hoiavad fanaatiliselt pöialt Inglismaale, nagu oleks ise inglased, lootes, et lõpuks ometi pärast 1966. aastat Inglismaa midagi võidab. Miks ei võida, selle kohta esitan teooria allpool pärast seda, kui olen teile näidanud, kuidas need, kes jalgpallis midagi ennustavad, kapitaalselt mööda panevad.

Vaatasin vahetult pärast turniiri algust ühe suure ja tuntud ettevõtte ennustustabelit seoses jalgpalli EMiga ja sain välja kuulutada, kes kindlasti seda ennustust ei võida. Etteruttavalt olgu öeldud, et mul oli kapitaalselt õigus.

Ennustuste võiduvõti raskesti ennustatavate alade puhul, nagu seda on jalgpall, seisneb selles, et ennustusi ei võida nn kindla peale välja minnes ehk ennustades seda, mis tundub kõige turvalisem/raudkindlam/tõenäolisem/ootuspärasem. Vaatasin ennustustabelit, kus olid kirjas kõigi pakkumised, ning sain teatada, millise tulemusega EM ei lõpe (sest vastavaid ennustusi oli liiga palju). Nimelt sain välja kuulutada, et ei võida Prantsusmaa (10 pakkumist) tulemusega 2:1 (10x), et enim väravaid ei löö Mbappe (15x) ja suurim ühe mängija löödud väravate arv ei ole 6 (9x). Resümeerisin: „Need on kõige sagedasemad pakkumised, mis tähendab, et kellel selliseid pakkumisi on palju, ennustust ei võida.”

Nagu nüüd teada, oli mul õigus. 

Kes ennustuse võitis? See, kes pakkus ainsana, et võidab Hispaania ja võidab skooriga 2:1. Seda, et enim väravaid lööb Saksamaad esindav Jamal Musiala, oli samuti pakutud üks kord (ja siin ei suurendanud täppi panijate arvu isegi see, et kolme värava lööjaid, nagu Musiala, oli kokku kuus), aga et suurimad väravakütid piirduvad kolme tabamusega, ei ennustanud mitte keegi.

Teisisõnu ja veel kord: et ennustusvõistlusi võita, ei tohi enamikku panuseid teha sellele, et võidab see, kes tõenäoliselt võidab enamiku arvates, vaid tuleb võtta teatud riske.

Kui mängu tulemus 2:1 olnuks lahti seotud sellest, kes võidab, oleks tabamusi olnud rohkem. 2:1 oli tõepoolest ülekaalukalt populaarseim skoor: play-offi 15 mängust 7 lõppes 2:1.
Finaal Hispaania-Inglismaa 2:1
Poolfinaalid Inglismaa-Holland 2:1 ja Hispaania-Prantsusmaa 2:1
Veerandfinaalid (4 mängu) Holland-Türgi 2:1 ja Hispaania-Saksamaa 2:1
1/16-finaalid (8 mängu) Türgi-Austria 2:1 ja Inglismaa-Slovakkia 2:1

Miks siis Inglismaa ei võitnud seekord ega ole võitnud varem? Kuigi Inglismaal on väidetavalt tugevaim liiga. Aga kas selles asi polegi, et liiga on tugevaim? See tähendab, et liiga on täis välismängijaid. Kui meenutame eelmisel nädalal Eesti klubide etteasteid eurosarjades, siis valdavalt Eesti mängijatest koosnev FC Flora sai kaotuse 0:5, aga teised meeskonnad mängisid edukamalt (olgugi eeldatavalt nõrgemate vastaste vastu), kusjuures väravaid lõid nende eest ainult välismaalased. Ma ei kavatse siin esineda spetsialistina, sest seda ma ei ole, küll aga annan mõtteainet neile, kes sel teemal otsuseid teevad, et kas välismängijate sissetoomine, mis tugevdab klubisid ja liigat, tuleb ikkagi riigi koondisele kasuks. Ega vist.

Foto 1: Mikel Oyarzabal lööb palli Jordan Pickfordi selja taha ning viib Hispaania EM-finaalis Inglismaa vastu 2:1 võidule. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 2: Inglismaa jalgpallur Jude Bellingham pärast kaotust EM-finaalis Hispaaniale. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 3: Hispaania mängija Dani Olmo lööb EM-finaalis Inglismaa vastu palli oma väravajoone eest tagasi. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 4: Nico Williams viib EM-finaalis Hispaania Inglismaa vastu 1:0 juhtima. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 5: Hispaania mängija Alvaro Morata abikaasa ja lapsed pärast EM-finaali lõpuvilet. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix

Pullerits: Kurat küll, kas jalgpallihaiged tulevad juba ükskord pilvedest maa peale?

Hämmastaval kombel tegid nii mitmedki, nende hulgas Õhtulehe jalgpallipooldajast peatoimetaja Martin Šmutov näo, et ei saanud aru, mida ma oma viimase jalgpallikriitilise kirjutisega öelda tahtsin. Hämmastav, sest see oli ju suurte tähtedega pealkirjas esile toodud: oh õudust, kui Eesti pääseks ime läbi jalgpalli EM-turniirile.

Kõik, mis öelda tahtsin, on kokkuvõetav ühe lühikese lausega, nii et olgu taipamatutele veel kord korratud: Eesti jalgpalli tase on nii vilets, et see ei küüni kuidagi tasemeni, mida näitavad EMil mängivad meeskonnad, kelle hulka jõudmisest paljud unistavad, sh nt Eesti järjepidevamaid jalgpallipropagandiste Indrek Schwede. Ja pole ka märke, et see tase paraneks.

Pigem läheb asi ainult hullemaks. Ma ei vaadanud hiljutist FC Flora mängu Sloveenia meeskonna vastu (piltidel), aga juba selle esimese poolaja keskel helistas mulle suur spordihuvilisest kolleeg, kes ei üritanudki oma tundeid varjata. Just oli ilmunud minu kirjutis Eesti jalgpalli põhjendamatutest, kuid see-eest üleelusuuruses ambitsioonidest, mistap sai kolleeg irvitada: juba kümnendaks minutiks oli Flora 0:2 taga. Helistamise ajaks võinuks seis olla juba 0:3, kui vastaste mängija poleks põrutanud penaltit latti.

Lõpuks kaotas FC Flora, Eesti jalgpallikoondise farmklubi, kodumängu 0:5. Ja see oli alles turniiri esimene (sic!) eelring (sic!). Tõsiste vastasteni jõudmiseks tulnuks mitu sammu edasi astuda.

Kahjurõõm ja parastamine ei ole ilus, möönan ja tunnistan, aga arvestades, kuidas kohalikud jalgpallifanaatikud on püüdnud mu jalgpallikriitilistele arvamusavaldustele vastulööke anda, tahaks kuulda, mis on neil nüüd öelda. Asjatu lootus muidugi. Midagi ei ole neil öelda. Nad võivad muidugi ümarat juttu veeretada, nagu FC Flora peatreener Norbert Hurt pärast kaotust, et tasemevahe ei ole tegelikult nii suur, aga mulle, nagu teate, meeldivad faktid. Ja need on tollest mängust sellised: pealelöögid poolajaks 3-15, lõpuks 5-29, sh raami 1-16, ja nurgalöögid 0:8.

Kus maailmas elavad inimesed, kes unistavad ja loodavad, et sellise taseme pealt murrab Eesti EM-finaalturniirile?! Ja neil ei ole ka võimalust öelda, et ega Eesti oma klubid näita Eesti jalgpalli taset, sest parimad mängivad kõik välismaal. Ei mängi ju!

FC Flora kordusmäng toimub uuel nädalal Sloveenias. Kaotuse korral läheb Flora Konverentsiliiga teises ringis vastamisi San Marino klubi Virtusega. Vaat seal on Eesti jalgpalli tegelik tase. Kusjuures EM-finaalturniirile valjuhäälne kaasaelamine, nt ETV jalgpallistuudios, ei aita seda taset kuidagi tõsta. Küll annab EM suurepärase võimaluse suunata jalgpallifookus sinna, kust Eesti jalgpalli lootusetu seis välja ei paista.

Fotod: 10 juulil mängis FC Flora A. Le Coq Arenal UEFA Meistrite Liiga esimese eelringi avamängus Sloveenia meistri NK Celje vastu ja kaotas 0:5. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma jalgpallifanaatikutele vastulöögi andsin

Jalgpalliajaloolane ja -ekspert Indrek Schwede, kellega õppisime ühel ajal (kuid mitte samal kursusel) Tartu Ülikoolis ajakirjandust, võttis ette minu jalgpallikained seisukohad ning asus nendega polemiseerima, mis omakorda ärgitas mind talle vastulööki andma. Ega viimast sõna saa eales vastaspoolele jätta.

Postimehe kolleeg tuletas meelde mullu Eesti korraldatud U17 vanuseklassi tüdrukute EMi. Eesti kaotas Šveitsile 0:4, Saksamaale 0:5, Hispaaniale 0:6. Veelgi rohkemat räägib pealelöökide arv: vastavalt 3:25, 2:23 ja 0:40. Kokku 5:85. Ehk sellal, kui vastane teeb 17 pealelööki, teeb Eesti ainult ühe.

Eesti jalgpallifanattide unistus EMile jõudmisest on suur ja ilus ainult seni, kuni sinna lõpuks kohale jõutakse ja mängima tuleb hakata. Kas on ununenud 0:8 Saksamaale või 1:8 Belgiale?

Keda jalgpall jätab külmaks, nagu mind - selgituseks vaid nii palju, et mind ärgitab jalgpalli teemal sõna võtma selle ala suhtes valitsev arulage, mõõdutundetu ja totter fanatism -, sellele pakub loodetavasti suuremat kaasaelamist minu vestlus Parvel Pruunsillaga kapo teemal. Teisisõnu: kaks litakat ühe päevaga.

Foto: Eesti jalgpall. Paide Linnameeskond kohtub 4. juulil Paides JK Narva Transiga. Mäng lõppes 2:2. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

Pullerits: Kuidas katsesõit RMK uusimal matkarajal viis vastiku kohtumiseni vene naisega

Nonii, rattaseiklejad, lubage end juhatada Eesti kõige uuemale RMK matkateele, kuhu RMK, muide, ei soovita rattaga sõitma minna, sest rada on mitmes kohas liiga raske, keeruline ja tehniline. Aga läksin ja tegin sellest video ka, mis on siiski petlik, sest seal ei kajastu kaks kukkumist, mille üle elasin.

Matkarada viib Narvast (fotol vasakul) enamasti piki Narva jõe kallast (fotol ülal paremal) Narva-Jõesuusse ning seal merekalda ääres Sillamäe poole Mummassaare lõkkeplatsini. Enne kui teekonna ette võtate, võtke teadmiseks, et alustasin hommikul kella üheksa ajal ja lõpetasin õhtupoolikul kella veerand seitsme ajal. Kõige krooniks oli ebameeldiv kohtumine juua täis vene näitsikuga, millest allpool.

Esmalt sõitsin rattaga Narva-Jõesuust mööda kergliiklusteed Narvasse Rootsi lõvi mälestusmärgi juurde ning hakkasin sealt mööda Narva jõe äärset tagasi sõitma. Kui Narva promenaad ja sadam selja taha jäävad, algab singel, mis ei ole rattaga sõitmiseks tõesti kõige mõnusam. Palju on kive, juurikaid ja igasugust rohu alla peitunud risu. Ühes kohas, kus eelnevalt tuleb langenud puu alt läbi pugeda, on nii kõrge astang (fotol ülal paremal), et sellist ei näe sageli isegi Moabis (Utah’s).

Mõne kilomeetri möödudes keerab rada järsku kaldalt eemale ning ratast tuleb trepist (fotol vasakul) üles tassida. See on üks kummaline koht, sest esiteks keerab rada üleval järsaku peal ühe elamise hoovi, otse maja akende ja ukse alt läbi, nii et vaata võõra inimese tubadesse sisse, ning läheb siis üle õue – aga kõik on õige, raja tähistus näitab, et rada sealt tõepoolest läheb. 

Teise inimese õuest läbi avatud värava välja saanud, ei tule keerata vasakule, mis tundub loogiline, vaid „sukelduda” otse padrikusse, mis, nagu peagi selgub, on vana kalmistu, kus tuleb samuti olla ettevaatlik, et umbrohus kellegi hauaplatsist üle ei sõida. Mida oli aga meeldiv näha: seal, kus veel tunamullu suvel seisis augustini okupantide tank, on nüüd umbrohtunud plats, mis on liiati piiratud betoonkamatega, et keegi seal autoga parkida ei saaks (fotol ülal paremal).
 

Rada käib kolm korda kergliiklustee ja jõe kalda vahet. Õnneks muutub kaldaäärne ja -pealne tee ajapikku paremini sõidetavaks kui Narva vahetus läheduses, ent mõningaid tehnilisi oskusi eeldab siiski, kas või näiteks sildade ületamine (fotol vasakul). (Pikemalt ja täpsemalt saab matkateest ülevaate minu Postimehe loost „Kontvõõra tundega oma kaunil kodumaal”.)

Umbes poolel maal Narva ja Narva-Jõesuu vahel keerab rada neljaks kilomeetriks vasakule männimetsa alla (fotol paremal), kus on ka mõned liivased kohad, mis nõuavad jõu rakendamist. Seejärel jätkub sõit läbi suure suvilate rajooni, mis on masendav tagaminek vene aega, sest enamik sealseid piirkondi kannab kaardil jätkuvalt vene nimesid. Tänavate nimed on siiski eesti omad. Ainus positiivne asi on see, et sealse väikese poe ees on arteesiakaev, millest saab täita joogipudeleid.

Läbi männimetsa jõudsin tagasi pika, ligi 10-kilomeetrise liivarannaga (fotol vasakul) Narva-Jõesuusse ja kuna kell oli juba üle ühe, tegin kerge lõunasöögi ning küürisin tolmuse higi maha, et oleks veidigi inimlikum tunne. Siis sõitsin edasi Narva jõe suudme äärde, kus keerasin otsa lääne poole.

Algul tuli rammida läbi rannaliiva – uskumatu, aga see osa osutus täiesti sõidetavaks, ehkki vaeva näha tuli –, misjärel sain nautida 1,25 kilomeetri pikkust laudteed (fotol paremal), mis kohati, nagu ka videost näete, pakub sõiduelamust nagu ameerika raudtee. 

Seejärel, kui laudtee lõpeb, algab metsaalune singel, mis võimaldab samuti kiiret ja põnevat sõitu. Kuni sealkandis, kus algab nudistide rand, suundub rada rohkem metsa sügavusse. Seal kukub tempo alla, sest sisuliselt on tegemist ürgmetsaga (fotol vasakul), kus rada õieti polegi. Tuleb jälgida valge-kollast-valget tähistust puudel.

Ürgmetsalõik pole õnneks kuigi pikk, vast poolteist kilomeetrit, siis tuleb matkatee rannale tagasi. Seal, tunnistan, kadus järg käest. Nimelt: kus keerab rada rannalt uuesti metsa alla? Sellest seiklusest kirjutan taas pikemalt oma leheloos. Siin aga kokkuvõtvalt: jätkake piki kivist rannaäärt, kuni jõuate klindi ehk järsakuni (fotol ülal paremal ja all vasakul), ning jätkake ka sealt. Kui ületate Udria oja merre suubumise koha, jätkake ka sealt piki merekallast. Veidi enam kui poole kilomeetri pärast, kui märkate suurel hallil kivil tuttavat rajatähituse märki, tuleb silt, mis juhatab tagasi metsa alla.

Kuid olge seal samuti tähelepanelik: ärge minge singlit mööda üles, vaid umbes kümmekond meetrit pärast seda, kui olete suundunud metsa alla, keerab vaevu märgatav rada paremale. Sinna peate minema! Kuid olge hoiatatud: see on raja kõige vastikum osa. (Fotol all paremal rannas hästi sõidetav osa.)

Kohe algul peate tõstma ratast vöökõrguselt üle mitme langenud puu. Pinnast te peaaegu ei näe, sest metsik rohi on kõrge. Aga rajal on peidus kivid, augud, langenud puud ja igasugu muu värk, mis ühes kohas kukutaski mind külili, nii et lõin põlve ära. Esimene kord kukkusin Narva-Jõesuu lähistel singlil, kui otsustasin sõita üle langenud männi, ent pedaal jäi kuskile kinni ning lendasin õlg ja pea ees maha. Õnneks maandusin pehmele samblale, aga põrutada sain ikkagi.

Nood viimased kolm kilomeetrit enne Mummassaare lõkkekohta on tõesti ebameeldivad. Metsa all oli liikuda nii hull, et otsustasin keerata randa – äkki saan seal paremini edasi. Ei saanud. Rand on enamasti väikeste kividega ja pehme liivaga, mistõttu ainuüksi sadulas liikuma saamine on seal peaaegu võimatu. (Fotol ülal vasakul Utria dessandi maabumiskoha mälestuskivi Udria oja merre suubumise kohat idas.)

Päris hea meel oli, kui viimaks, kella viie ajal lõpp-punkti jõudsin. Sõitsin mööda Tallinna-Narva maanteed tagasi ning tegin veel tiiru Narva-Jõesuu lähedastes männimetsades, et saada paremaid videokaadreid. Kokku väntasin päeva jooksul 84,8 kilomeetrit ning veetsin sõites/liikudes viis ja kolmveerand tundi. (Fotol ülal paremal vana supelvanker Narva-Jõesuu rannas; alla vasakul matka marsruut Strava rakenduses.)

Kui õhtul sööma läksin, tuigerdas restorani terrassile ka umbes kahekümnedate keskpaika jääva vanusega heledapäine ja ümara näoga venelanna. Sellest, kuidas ta sõi ära võõras lauas teise inimese supi, on leheloos pikemalt juttu. Nagu ka sellest, kuidas ta minu lauda prantsates ja kuidas ma ta sealt minema lõin. Lehelugejaid säästsin aga kirjeldusest, kuidas ta seejärel läks sealsamas kõrval parklasse ning kadus mõneks ajaks ühe uhke valge auto ette. Kui ta sealt välja astus, oli ta vaevalt oma püksikud üles tõmmanud ning kiskus kleiti, mis hoidis talle niigi tihedalt ümber ihu ja ulatus napilt üle taguotsa, vöökohalt allapoole tagasi. Russki mir...

Käinud ära Narva-Jõesuus, kuulmata seal peaaegu üldse eesti keelt, teen üleskutse: mehed, võtke oma ratas, naine ja lapsed ning võtame Narva-Jõesuu tagasi!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

Pullerits: Jalgpalli tekitatav kahju on Eestis suurem, kui oskame arvata

Oeh, kuidas ma eksisin, kui olen näinud ainult seda, et jalgpall röövib lapsi teistelt spordialadelt.

Rääkisin just äsja ühe Tallinnas juba ligi kaks tosinat aastat tegutseva erahuvialakooli juhatajaga. Kool pakub lastele muusikaõpet. Muu jutu sees mainis juhataja, et jalgpall võtab neilt kohutavalt palju lapsi ära.

Võtab lapsi ära muusikakoolist, küsisin igaks juhuks üle, et ega ma valesti kuulnud või aru saanud.

Jah, nii see on, kinnitas ta. Korrates, et võtab tõesti ära palju lapsi. Ning küsis siis:

"Ja kus on tulemused?"

Kas kellelgi on siia veel midagi lisada?...

Foto: Lapsed tagumas jalgpalli Väätsa staadionil. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

Pullerits: Kuidas küll jalgpallispetsid ei suuda näha suurt pilti?!

Eesti Rahvusringhääling kutsub õhtuti jalgpallistuudiosse enda väitel suuri spetsialiste, kes võib-olla on tagantjärele targad lahkama mingeid olukordi, kuid kes suures pildis mitte ainult ei eksi, vaid ei adu üldse tegelikku olukorda. Näiteks eilse Portugali ja Sloveenia mängu ajal kõlas teleris kellegi suust imestus, mida keegi teine kaasa kiitis – vabandust, tol hetkel ei taibanud nimeliselt fikseerida, kes –, et väiksed riigid mängivad ja esinevad seekord väga tublilt.

Tõesti või?!

Muidugi, alustama peame sellest, mis riigid on Euroopas suured ja mis väiksed ning millise mõõdupuu järgi.

Jalgpalli mõistes on suured riigid Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Holland. Ülejäänud on selles mõõtkavas nendega võrreldes väiksed, sest suured tiitlid ja võidud hiljutisest ajast puuduvad. Mis tähendab, et jalgpalli mõistes väikseid riike on EMil enamus ehk teisisõnu: pole ime, et paljud noist on jõudnud 16 parema hulka – sest pole nii palju jalgpalli mõistes suuri riike, et nood saaks täita enamiku 16 kohast.

Edasi võime vaadelda suuri riike rahvaarvu järgi. Euroopa kümme suurimat on Türgi, Saksamaa, Suurbritannia (sh Inglismaa), Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Ukraina, Poola, Rumeenia, Holland. 11. kohal tuleb Belgia 11,6 miljoniga, mis ei ole enam absoluutarvudes rääkides kindlasti suurriik. Näeme, et kümnest suurimast ei jõudnud 16 parima hulka ainult Ukraina ja Poola. Teisisõnu: kümme suurimat on sõelmängudel esindatud 80-protsendiliselt. See, mööngem, on väga suur protsent. Ent ülejäänud kohad pidid ju paratamatult jääma väiksematele riikidele!

Kolmandaks, võime riike vaadata pindala järgi (no et mida suurem pindala, seda rohkem mahub sinna ehitama jalgpalliväljakuid – nali!). Esiotsa moodustavad Ukraina, Prantsusmaa, Hispaania, Rootsi, Saksamaa, Soome, Norra, Poola, Itaalia, Suurbritannia (sh Inglismaa) ja 11. kohal Rumeenia. Neist Soome, Rootsi ja Norra ei pääsenud EMi finaalturniirile ning Poola ja Ukraina ei pääsenud alagrupist edasi. Ülejäänud 11 suurimast kuus jõudsid 16 parema hulka. Mis tähendab taas, et seal jäi kümme kohta neist märksa väiksematele.

On veel neljas võimalus eristada suuri ja väikesi – ajaloo põhjal. Suurteks võime pidada vanu vabasid Lääne-Euroopa riike ning väikesteks – lääneeurooplaste silmis, ütleme ausalt, väikesteks ja vaesteks vendadeks – Kesk- ja Ida-Euroopa riike. Vaatame siis, kuidas noil on läinud.

Halvasti on läinud.

Peale Šotimaa olid kõik teised riigid, mis jäid 16 parema hulgast välja, endised idabloki maad: Ungari, Horvaatia, Serbia, Poola, Ukraina, Tšehhi ja Albaania.

Nende hulgas, kes pääsesid üle noatera ehk kolmandana sõelmängudele, olid peale Hollandi samuti kolm endist idabloki maad: Gruusia, Slovakkia ja Sloveenia.

Kuues alagrupis jõudis ainult üks endine idabloki riik, Rumeenia, kahe parima hulka, kusjuures ta mängis alagrupis, kus neljast kolm olidki endised idabloki maad.

Vaatame nüüd sõelmängude esimest ringi – ikka võidavad suuremad ja kaotavad väiksemad ning sh endised idabloki maad:

Saksamaa – Taani 2:0
Hispaania – Gruusia 4:1
Inglismaa – Slovakkia 2:1
Portugal – Sloveenia 0:0 (pen 3:0)
Prantsusmaa – Belgia 1:0

Ainus erand: Šveits – Itaalia 2:0.

Aga nagu öeldakse, erand kinnitab reeglit. Reegel on see, et väiksemad riigid, eriti kui nad on endisest idablokist, ei saa suurematele vastu.

See ettekujutus, et väikeriigid on käesoleval EMil eriliselt tublid, on petlik ning on tekkinud puhtalt sellest, et 16 parema sekka ei jätku Euroopas lihtsalt nii palju riike, mis oleksid suured.

Foto 1: Sloveenia väravavahet Jan Oblak võidab duelli Portugali kuulsa ründaja Cristiano Ronaldo vastu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Sloveenia on Portugali mängija Diogo Jota murule niitnud. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Portugali väravavahet Diogo Costa tõrjub Sloveenia mängija Benjamin Verbici penalti. Foto autor: AP/Scanpix