esmaspäev, november 12, 2018

Pullerits: Kuidas ma avastasin San Franciscos rattameeste paradiisi?

Kõigepealt lükati mulle vanemat sorti hallis majas (fotol paremal) tihedat teksti täis paber nina alla – kirjutagu alla. Väärt aeg jooksnuks, et seda kõike läbi lugeda. Küsisin, mis see paber ütleb. Sain vastuse, et ütleb seda, et kui ma õnnetusse satun ja vigaseks kukun, siis ma ei hakka allkirja küsinut kohtusse kaebama. Siin Ameerikas on kohtutee ju nii tavaline asi. Kirjutasin viksilt alla.

Kuidas ma üldse nii kaugele jõudsin, et sellist allkirja pidin andma? Jõudsin väga imelikke teid pidi. Tee peale jäi viiekümnendate Beat Generationi endine rajoon. Heitsin seal paar pilku nurga taha, Broadway tänava väiksele lõigule, mis olla olnud kurikuulus adult entertainmenti poolest. Praegugi on seal mõned nappides riietes naiste suured plakatid majade küljes (fotol vasakul), mis on üllatav, sest San Francisco kohatine ultravasakliberaalsus peaks ju eeldama, et igasugused teemad «naised müügiks ja meestele rõõmuks» peaks ju olema ammu suletud. Aga näe, ei ole.

Hullem veel: San Francisco tunneb oma räpase ehk dirty mineviku üle isegi uhkust. Broadway ja Granti tänava nurgal asub klubi Condor (fotol paremal ja all vasakul), mille punastest tellistest seinal on tahvel, mis teatab, et seal toimus 1964. aasta 19. juunil maailma esimene topless ja 1969. aasta 3. septembril maailma esimene bottomless lavashow. (Mälumänguhuvilistele: esines Carol Doda.) Kas seal praegu ka midagi toimub, polnud mahti selgitada, sest tund oli varane ning mul oli kohtumine minuti pealt kokku lepitud (mitte Condoris!). Aeg tiksus ja kummitas oht hiljaks jääda.

Olin siin nädal aega hullu moodi rabanud, enne kella seitset maast lahti ja sageli poole kümneks õhtul tagasi. Nüüd oli tekkinud väike hingetõmbepaus. Selle sisustamiseks seadsingi sammud 1325 Columbus Avenue’le. Kui kohale jõudsin, siis juba oodati. Teati lausa nime järgi, kes tuleb. Ja kinnitati, et ratas on valmis pandud. Jäi vaid sadula kõrgus õigeks timmida.

Võtsin Specializedi tumeda raamiga võidusõidurattal mööda San Francisco põhjarannikut suuna Golden Gate’i silla poole (fotol paremal). Kui esimesest suurest tõusust üles sain – ja hiinlastest mängeldes mööda väntasin –, ähvardas silme eest mustaks minna. Ilmselt oli põhjus selles, et polnud pikka aega sõitnud ja organism ei läinud kohe käima, nagu vaja. Olin veerand minutit veidi uduse pildiga, veri justkui seisis, aga pedaalisin edasi, et veri siiski ringi hakkaks käima ja sain pildi taas klaariks.

Kuue sõidureaga Golden Gate’i silla terve läänepoolne kõnnitee on eraldatud rattureile (fotol vasakul). Niisama patseerijaile on idapoolne kõnnitee. Olin valmis suurteks tuulteks, kuid asjata. California hiiglaslikud, väidetavalt lausa rekordilised metsapõlengud on ajanud kogu taeva halliks, nii et päike suudab vaevu läbi murda. Oleks tuult, ajaks see suitsu ehk laiali. Aga pole ja nii ei olnud Golden Gate’i sillalt isegi linna näha.

Silla põhjapoolses otsas sillalt maha keerates tuleb vasakut kätt kohe järsk ja kurviline laskumine. Seal võttis minu ees positsiooni sisse kohalik süsimustade juustega rattur, rattakingad jalas ja prillid ees (fotol paremal Sausalitos). Minu rattal olid tavalised pedaalid, väntasid New Balance’i tossudega. Kiivri ikka sain. Aga sellest hoolimata, et ma rada ei tundnud, sõitsin kohalikust Conzelman Roadil uljalt mööda. Seejärel võtsin Richmondi lahe servas suuna Sausalito peale.

Umbes 7000 elanikuga Sausalito on endine kaluriküla, kus värvilised ilusad majad lausa ripuvad mägede külgedel (fotol vasakul). Vaatepilt oli sedavõrd unikaalne, et sundis tempot alandama. Nii saigi kohalik mees mind Sausalito kaldapealsel kulgeval Bridgeway Avenue’l kätte ja läks möödagi. Võtsin talle sappa, et las juhib mind läbi linna. Kuigi erilist juhtimist vaja polnuks, sest kummagi sõidusuuna servas on valge jutiga eraldatud rada jalgrattureile.

Ühe ristmiku punase tule taga sattusin kohaliku mehega kõrvuti ning küsisin, kas võin temaga koos sõita. Ta ütles, et loomulikult. Küsisin, kas ta läheb Tiburoni (fotol paremal tee Tiburoni). Ei, vastas ta, tema keerab varem ära Mill Valley poole. Misjärel ta ulatas oma valges ratturikindas käe ja ütles: «Minu nimi on John.» Vastasin: «Mina olen Priit. Ma olen Eestist.» Siis läks tuli fooris roheliseks ja sõitsime piki kaldapealset edasi.

Ausalt öeldes oli Johni tempo aeglasevõitu. Kuid otsustasin sellega leppida, sest nii sain rohkem ringi vahtida ja California loodust nautida. Lõppeks polnud ju mul kuskile aja peale vaja minna. Ma polnud isegi päris kindel, kuhu ma üldse tahan minna. Jah, küsisin Sausalitos (fotol vasakul) Johnilt küll Tiburoni kohta, aga rattalaenutuses oli laenutaja öelnud, et Sausalitost Tiburoni on umbes tund. Nii pikka teed ei tahtnud esimese hooga ette võtta.

Aga kui saad pärast pikki-pikki ja pingelisi päevi lõpuks lemmikhobiga hinge tõmmata, ja seda Californias, siis paneb see hinge ja südame rõkkama. Lahe! Nii äge! Võimas! Mõelda vaid – sõita Californias võidukaga ringi! Kuni ühel hetkel, ligi kümmekond minutit Sausalitost (fotol paremal ja all vasakul) põhja pool vajutas John ees pidureid ja võttis parema jala pedaali küljest lahti.

John pidas kinni ja ütles: «Nii, Priit, ma keeran nüüd siit ära vasakule, aga sina sõida edasi ja mõne aja pärast keerab tee paremale. Hoia kallast kogu aeg oma paremal käel ja sa ei peaks kusagile eksima.» Üllatusin, et tal oli veel 15-20 minutit hiljem mu võõras eesnimi endiselt meeles. Aga see on ameeriklaste oskus, millega nad eestlastele pika puuga ära teevad: suutlikkus nimesid meelde jätta.

Edasi olin siis omapead. Ja Redwood Highway ääres paningi õigest teeotsast mööda. Kuid sain sellest peagi aru, sest vesi oli paremalt käelt kadunud, ning keerasin otsa ringi. Mõne aja pärast Strawberry Drive’il (fotol paremal) oleksin uuesti mööda pannud, aga tagant lähenes kollaste rattakingadega kohalik, kes keeras enesekindlalt õigele harule. Tänu temale sain ka oma marsruuti õigel ajal korrigeerida.

Ent seegi kohalik sõidumees ei näidanud erilist initsiatiivi. Tiburon Boulevardil (fotol vasakul Tiburoni town hall ehk raekoda) võtsin vasakule ning vajutasin kiirust juurde. Tegelikult mitte selleks, et ameeriklasele koht kätte näidata, vaid vaatepilt, mis ees avanes, oli sedavõrd inspireeriv, et olnuks patt sadulas uimerdada. Vaimustus andis lihtsalt tiivad.

Umbes 9000 elanikuga Tiburonis sõitsin otsejoones mehhiko pulma sisse (fotol paremal). Noorpaar oli oma renditud ülipika valge maasturliku towncari parkinud linnakese peatänava lõppu, sadama lähedusse, ning tegi seal pilti. Kui mustajuukseline pitsilises-satsilises kleidis pruut märkas, et tunnen tema vastu huvi – pidasin nimelt kinni ja otsustasin sellest ekstravagantsest üritusest pildi teha –, keeras ta kohe meeleldi minu suunas ja võttis naeratava poosi. Kes noist noormeestest seal peig oli, seda ma aru ei saanudki, ja ega suurt huvitanud ka.

Nüüd, kui juba nii kaugele sõidetud, otsustasin Tiburoni (fotol vasakul) poolsaarele tiiru peale teha. Poolsaare lõunatipus Paradise Drive’il algas kohe tõus. Minu ees sõitis kaks kohalikku. Läksin neist kergelt kerides mööda. Üks jäi kohe maha, teine aga mitte. Too teine tuli poolel tõusul mulle järele, läks möödagi ja ütles üle õla: «Tavalistes jalatsites on vist raske.» Vastasin: «Ähh, ei ole häda midagi.» Ja haakisin talle sappa.

Tollele kohalikule ei mahtunud see vist hinge. Igatahes hakkas ta käänulisel üles-alla teel tasapisi tempot kruvima. Aga ma ei kavatsenudki temast maha jääda (fotol paremal). Ja kui ta seda samuti tõdes, lasi ta tempo alla ja tõmbas kõrvale. Võtsin juhtimise üle ja panin omakorda kiirust juurde. Ühte kurvi läksin lausa nii palju kallutades, et sisemise jala pedaal käis vändates vastu asfalti. Minu viga muidugi, kallutades ei peaks üldse jalgadega tööd tegema. Ühel tõusul ründas kohalik uuesti.

Aga ma ei lasknud tal minna. Ajasin tagumiku sadulast ja läksin kaasa. Kuigi võistlemine polnud päeva alustades minu eesmärk. Kuid õnneks sai konkureerimine varsti lõpu, kui keerasin ära vasakule Trestle Gleni peale, kus uudistasin kõrvaltänaval lihtsate ameeriklaste tagasihoidlikke elamisi (fotol vasakul). Keerasin konkurendi tuulest ära seepärast, et mul oli plaan jõuda ka Presidiosse. 

Siinkandis on paljud rääkinud, et tõus Sausalitost tagasi Golden Gate’i silla peale (fotol paremal) on väga karm ning mõned ei suudagi seda ära sõita. See on küll liialdus, polnud seal hullu midagi. Tuli vaid leida optimaalne ülekanne ja siis ühtlase tempoga kerida. Võtsin tõusul kinni taas ühe kohaliku, kes nägi päris märgatavat vaeva, ning väntasin temast kergelt mööda. Võidukaga rattureid oli väljas palju, aga ei ütleks, et hoolimata tõsiasjast, et karmid mäed on neil kõikjal võtta, nad väga kõvad sõidumehed oleksid.

Ületanud päeva jooksul juba teist korda kuulsa Golden Gate’i silla (fotol vasakul), sisenesin Presidiosse (fotol all paremal). See on hiiglaslik, lausa metsataoline park San Francisco loodeosas. Tegelikult on Presidio endine sõjaväelinnak, aga nüüd on sellest saanud vaba aja veetmise paik. Ja vaat seal olid juba veidi pikemat sorti ja nauditavad tõusud.

Väntasin üles mööda Park Boulevardi, kui märkasin vasakul puude taga küngastel meeletult suurt valgete hauakivide merd. Ma polnud kuulnudki, et Presidios on nii suur kalmistu. Otsustasin, et tahan seda lähemalt näha, sest 1990. aasta novembri algul jättis Arlingtoni kalmistu pealinna Washingtoni külje all nii võimsa mulje, et kananahk tõusis ihule. Sest saadik on Ameerika korrapärased sõjaväekalmistud midagi sellist, mis on mind alati paelunud.

Aga kuidagi ei leidnud õiget teed kalmistuni. Küll sõitsin mööda Washington Boulevardi, küll mööda Arguello Boulevardi – ei midagi. Siis võtsin ette karmi tõusu mööda Infantry Terrace’it, kus endised ohvitseride elumajad on nüüd eramud. Ühe maja uksest astus välja minuealine mees (fotol vasakul), kellega tegin juttu, avaldades imestust, et ma ei teadnudki, et Presidios on nii palju eramuid, et olin arvanud, et see on pigem metsik park. Mees kiitis, et Presidios on väga hea elada, sest sa justkui ei elagi linnas, kuigi tegelikult elad küll.

Viimaks, pärast pikka seiklemist, leidsin kalmistu (National Cemetery) värava üles. Ja kui keegi nüüd küsib, et kuidas ma võisin kalmistule jalgrattaga sõita, siis selles ei ole midagi imelikku. Presidio sõjaväekalmistul (fotol paremal) on väga korralikud asfaltteed, kus saab lausa autoga sõita – ja nagu nägin, siis mitmed seda tegidki.

Kuid ma polnud veel lõpetanud. Sõitsin läbi pealinnakust, Main Postist, kus on suured muruväljakud ja nende ees ajaloolise hõnguga, kuid igati tiptopp korras eramud ja muud hooned (fotol vasakul). Seejärel võtsin nimme ette viimase tõusu piki Presidio Boulevardi, et saaks veel jalgadega korralikult tööd teha. See tõus viis läbi Presidio tagasihoidlike väravate kõrgele Jackson Streetile, kust keerasin põhja poole ja ronisin veel kõrgemale Lyon Streeti treppide otsa. Ei teadnudki, et San Franciscos on sellised looduslikult kaunid trepid, sest ühelgi turistikaardil pole neid märgitud.

Sõitsin Presidiost idas mööda Broadwayd ja Union Streeti ega jõudnud ära imestada, millised uhked ja suursugused häärberid seal on (fotol paremal). Taas, millegipärast ei ole neid märgitud turistikaartidele. Kas megarikkad tahavad säilitada oma privaatsust, et turistid nende akende taga piilumas ei käiks? Otsustasin seda uurida ühelt ilmselt kohalikult, kui nägin Brodericki tänaval madalate puude varjus slaalomina laskumas ühesuunalist äärmiselt kitsast sõiduteed, mida taas pole kuskile märgitud, ja seal kinni pidasin. Paraku selgus, et tema oli vaid koerte jalutaja ning sain aru, et rohkem sealt infot ei tule.

Kuna hakkas juba pimenema (fotol vasakul), laskusin mööda Baker Streeti alla, et jõuda Marina Boulevardile ja keerata seal itta rattalaenutuse poole tagasi. Pagari tänava laskumised olid aga nii järsud, et pidin mõlema käega kramplikult pidurikange tõmbama, ise samal ajal mõeldes, mida ma küll teeksin, kui pidurid peaksid üles ütlema. Neil mägedel saaks tõenäoliselt peaaegu samasuguse kiirenduse nagu Tehvandi suusahüppetornist alla sööstes.

Kui laenutusse jõudsin, oli pimedus juba võimust võtnud (fotol paremal Palace of Fine Arts Presidio kirdenurgas). Kuid mul oli tekkinud idee: kuna olin rentinud ratta veebi kaudu ööpäevaks ja saanud selle eest tänutäheks 20 protsenti hinnaalandust – 48 dollari pealt 38,4 dollari peale –, siis mõtlesin, et hea oleks sellega sõita oma elupaika Mission Terrace’i piirkonnas ning homme kohe uut päeva tegusalt rattaga, mitte trammiga alustada. Küsisin, kas neil laenutuses rattalampe leidub. Punase, mis käib taha sadulaposti külge, leidsid, aga esituld, kui palju nad ka sahtleid lahti ei tõmmanud ja nende sisu ei uurinud, paraku mitte. Vabandasid, et kahju küll, aga esilampi ei ole.

Ütlesin, et pole vaja vabandada. Et ju siis kes iganes, kes me elu suunab, ei tahtnud, et ma suures linnas pimedas rattaga sõites millegagi riskiks.

Kokku sai Specializediga (fotol vasakul) sõidetud 97,2 kilomeetrit ja söödud poolel teel McDonald’sis üks kalafileega eine, mille eest siinmail kasseeriti peaaegu üheksa dollarit. Nii kõrged on San Francisco kandis hinnad.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

reede, november 09, 2018

Pullerits: Kuidas leida Silicon Valleys jalgrattal oma miljoni-idee?

Kui teil on vähegi korralik resümee ehk CV, mis kajastab te rikkalikke kogemusi ja head haridust, siis siin Silicon Valleys tuleb tööpakkumisi ridamisi – ja mitte selliseid, mis on viiekohalise, vaid ikka kuuekohalise aastapalgaga. Talente jahitakse siin agressiivselt, selleks ongi siin kasulik kohal olla. Olete Eestis, ei pane keegi teid tähele ega kutsu teid intervjuule.

Ent samas on küsimus, kas maksab end tööjõuna võõrkapitalile maha müüa. Sest siinses ülepakkumise õhustikus on tulemus paraku see, et puudub igasugune lojaalsus. Töötajad ei ole lojaalsed tööandjale, joostes sageli kohe mõne teise juurde, kes vaid pisut rohkem palka pakub, ning ega tööandja ka töötajaist rohkem kui tööjõust tegelikult hooli – siin võidakse sind päeva pealt lahti teha ja kogu lugu; antakse 15 minutit asjade pakkimiseks ja head aega.

Lisaks on kõigil tunnel vision ehk kõik näevad ainult tehnoloogilisi arendusi. Aga mis viib edasi, kust otsida edu võtit, kui kõik vahivad ühes suunas? Tuleb mõelda out of the box, kastist väljas. Tuleb mõelda teistega võrreldes teises suunas. Ja meeles pidada, et uus asi võib olla otse su nina all – aga enamik seda ei näe, sest elab oma mullis ja on stampides kinni.

Näiteks selle asemel, et mõelda, kuidas teha uut mõttetut äppi, oleks tark ära kasutada seda ressurssi, mis juba nagunii olemas on ja mis ei vaja lisainvesteeringut. Selleks tuleb oma kontorist välja tulla, minna inimeste sekka. Tuleb veidi linnas ringi kõndida. Ja siis näete, et siin on järsult tõusvad ja laskuvad tänavad. Muudkui mäest alla ja mäest üles.

Ma arvan, et edasi ei pea isegi rääkima, mis mõtteid selline linnapilt tekitab.

Loomulikult mõtte, et San Francisco on ideaalne paik rattavõistluste korraldamiseks. Tõusud on pööraselt rasked, nii et enamik ei suudaks neist üles sõita. Laskumised on seevastu kiired. Samas on tegemist suurlinnaga – ja väga ilusa suurlinnaga. Mis tähendab, et kõik tingimused, et hakata siin korraldama tippvõistlusi, kus ei tule mingit grupis loksumist ja passimist, on siin täidetud.

Lühidalt: start-upi idee on hakata San Franciscos korraldama tõeliselt paeluvaid ja suuri maanteevõistlusi. Veel kord: see on suurlinn, ja tele armastab suurlinna; siin on raha, väga palju raha, mis otsib kohta, kuhu minna; siin on järsud mäed (vt fotodel!) raske võistlusraja tegemiseks; see on ilus, väga ilus linn, mis teeb telepildi atraktiivseks.

Aga seda mõtet ei oleks saanud tulla, kui ma ei oleks San Franciscos kohal olnud. Seepärast ongi oluline siin aeg-ajalt käia – samamoodi nagu käivad siin tehnoloogiaambitsiooniga tegelased, sest just siin lähevad nende mõtted liikuma. Aga ei ole mõtet trügida sellele turule, mis on niigi üleküllastunud. Teinekord tasub vaadata nina ette ja sealt – antud juhul Dolores Streetilt (fotol paremal) – leiadki idee, mis võib saada sinu miljoni-dollari-ideeks.

Liiati, rattasõit on siin populaarne. Caltrainis ehk San Francisco ja San Jose vahelises rongis on terve vagun - terve vagun! - ratturite päralt. Mitte paar konksu, nagu Elronis. Õhtuti näed, kuidas ratturid sõidavad massiliselt töölt koju. Kohtusin Eestist pärit tehnoloogiajuhiga, kes rääkis, et ostis endale spetsiaalselt Specializedi võidusõiduratta - sellepärast, et Specializedi peakorter asub tema kodulinnas Morgan Hillis ja kui seal mõne teise rattaga sõidad, siis... Lühidalt: siin on palju bike-crazy tegelasi.

Igatahes võiks San Franciscost, mis on tehnoloogiafirmade taimelava, saada edaspidi ka tugevate ja kartmatute maanteeratturite paradiis. Nüüd tuleb see idee vaid ellu viia.

Foto 1: Priit Pullerits Silicon Valley südames Sunnyvale'is Microsofti kontori 8. korrusel. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 2: Twitteri peakorter San Francisco kesklinnas Market Streetil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Silicon Valleys Santa Claras kiirelt areneva, rohkem kui 7000 töötajaga tehnoloogiakompanii ServiceNow peakorteri ees. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 4: Priit Pullerits San Franciscos Dolorese pargis. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 5: San Franciscos Telegraph Hilli otsa viiva Filberti tänava järsul tõusul tohib autosid parkida vaid sõidusuunaga risti. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Grant Avenue San Franciscos. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Dolores Street San Franciscos. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Caltraini rongijaam Bayshore'is. Foto autor: Sander Ilvest

neljapäev, november 08, 2018

Pullerits: Kuidas krediitkaardid Ameerikas üles ütlesid ja ma seal vanglasse läksin

Te küllap juba teate seda, et endisel peaministril ja eurokomissaril Siim Kallasel oli õigus, kui ta hoiatas, et ei maksa Eesti krediitkaardiga USAs vehkima hakata. Silicon Valley südames Palo Altos ulatasin maksmiseks ühe – declined. Pakkusin siis teist – samuti declined. Lõpuks maksin sulas. No questions asked. Näete siis, kui räbalaks on rahapesijad meie aktsiad rahvusvaheliselt kukutanud.

Kuna ka kolmas kaart sai peagi teate, et declined, siis mu vastutulelik kontaktisik pakkus, et aitab oma autoga mind edasi, st San Francisco suunas tagasi. Tuli välja, et auto oli tulevikust: 2019. aasta tumekirsipunane 5,4-liitrise mootoriga Ford Mustang GT (pildil ülal vasakul), kiirendus nullist sajani alla nelja sekundi. Kui kiirendas, siis kogu Silicon Valley kajas. Küsisin juhilt, et nüüd ilmselt kõik vaatavad, kes need siin paarutavad. Mille peale mu kontaktisik vastas, et ei, sest see on California ning lahtised autod on osa Californiast ning keegi neid ei vaata viltu või imelikult. Selge: siin on massidesse sulandumiseks kasulik omada kabrioletti.

Aga kabriolett oli kontaktisiku oma. Mul polnud kaartigi, mis töötaks. See ei saa lõppeda rõõmsalt.

Küllap teate, et on kaks kuulsat Michigan Avenue’d. Ühte teavad kõik: see kulgeb Chicagos Michigani järve tuulise kaldapealse lähistel, teisel pool avenüüd Chicago suursuguse arhitektuuri hiilgavad näited. Teist Michigan Avenue’d teavad vähesed, veel vähesemad on seal käinud. Ja mitte keegi ei tahaks seda mööda vabatahtlikult käia.

Kuid just sinna sattusingi.

Too teine, kurikuulsam Michigan Avenue asub vanglas (fotol ülal paremal). Ja sealt ma end ühel päikeselisel päeval, kui sooja oli üle 20 kraadi, leidsingi. Krediitkaardiprobleemid kaasas ja lahendamata. Siim Kallas küll hoiatas, aga hoiatas liiga vähe.

Michigan Avenue on koridor vangla A-blokis. Kongid (fotol vasakul) on ülispartalikud, ja mitte ainult. Need on vanad ja väsinud. Nende ees on rasked metallvarbadega uksed. Kogu aeg oled valvurite või teisel pool Michigan Avenue’d asuvate kinnipeetavate vaateväljas. Kui liiga palju lärmi tõstad või õiendama hakkad, viiakse sind D-bloki lõppu, kus asub The Hole, Auk. Seal ei ole mitte midagi, isegi valgust ei ole. Augu ees on rasked metalluksed, et seal kohe üldse muu maailmaga ühendust poleks.

Ainus lohutus ja lootus on vangidel nädalavahetustel, kui pääsed The Yardi, Aeda (fotol vasakul). Ainult seal näeb taevast ja päikest. Pind on aga kaetud betooniga, nii et katsu sa seal joosta – varsti hakkavad põlved või sääred valutama. Aga ameeriklastele pesapalli mängimiseks käib see küll.

Vaat selline koht on maailma üks kuulsamaid ja kurikuulsamaid vanglaid, maksimumturvalisusega Alcatraz. Vaid mõnel üksikul on õnnestunud siit põgeneda. Varem ei tahtnud keegi siia sattuda, nüüd aga maksavad sajad ja tuhanded lausa peale, et siia saada. Tahad Alcatrazis ära käia, osta San Francisco 33. sadamakai äärest väljuvale laevale 38 ja poole dollari eest pilet; suviti pidavat pileti lausa pikaks ajaks ette broneerima – nii suur on tung Alcatrazile (fotol all paremal).

Veetsin seal kaks ja pool tundi. Väärt käik, ei kahetse. (Pileti olin ostnud juba Eestis veebis, siis ja seal krediitkaart töötas.) Ainus, mis häiris, oli igal pool tekstides ja juttudes kumav kaastunne, et küll see oli hull koht, et küll siin oli ikka raske olla, et küll see murdis paljude meeste igasugused lootused. Mida juttu?! Mida on siin kaasa tunda? Alcatrazis istusid ligi kolme kümnendi jooksul kuni 1963. aastani ikkagi kõige paadunumad ja jõhkramad kurjategijad, kes väärisidki seda, et nad sinna saadeti. Mida on neid haletseda? Kas keegi neid ka haletseb ja neile kaasa tunneb, keda nad tapsid ja röövisid? Kõige tagatipuks istub vangla raamatupoes William Baker, endine vang nr 1259, ja müüb elulooraamatut oma aastatest Alcatrazis. Selle kohta ütleks: only in America.

Nagu näete, on omal ajal Alcatrazi (fotol vasakul) kongi ja trelle väärinud mees nüüd Ameerikas lugupeetum ja õigem tegelane kui Euroopast tulnud aus kodanik (vasakpoolsel fotol keskel), kelle krediitkaartegi siin vastu ei võeta, vaid ära põlatakse – declined.

Foto 1: Priit Pullerits 2019. aasta Ford Mustang GT juhi kõrvalistmel Californias Sunnyvale'is. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 2: Alcatrazi vangla San Francisco külje all. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Alcatrazi vangla kong. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Alcatrazi vangla jalutus- ja spordiväljak. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Alcatrazi vangla asub kümmekonna minuti laevasõidu kaugusel San Franciscost. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pulerits Alcatrazi vangla paraadväljaku taustal, taamal mäe otsas tuletorn ja vanglahoone. Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, november 05, 2018

Pullerits: Miks ei kohta karmidel tõusudel jalgrattureid?

Tunnistan ausalt, et pole San Franciscos veel ratta selga saanud. Aga tahaks saada, väga tahaks. Sest siin on ikka väga karmid mäed. Usun, et ega enamik teist neist üles sõidaks. Mõned teed läheks justkui otse taevasse. Ja ega alla saamisega kergem oleks. Mõned tänavad laskuvad nagu püstloodis. Ei tea, kas rattapidurid seal üldse peaksidki. Olen näinud rattureid oi kui palju, näiteks Twin Peaksi otsa pressimas, aga Twin Peaks, kuigi kõrgumas 274 meetri kõrgusel San Francisco kohal (fotol ülal paremal), on rattureile ikka kerge saak võrreldes mitme tänava uskumatult karmi tõusuprotsendiga. Kes on San Franciscos käinud, saab aru, millest räägin. Aga kes ei ole, ei seda veena ka pildid (sest pildid alati petavad).

Kus ma aga ühtegi ratturit näinud ei ole – need on need peaaegu püstloodis tõusud ja langused. Isegi autosid ei ole neile lubatud tänava pikisuunas parkida; tohib parkida ainult risti. Niigi kehtib San Franciscos reegel, et kui piki tänavat pargid, pead esirattad keerama nii, et kui auto peaks äkki iseenesest liikuma hakkama, siis vastu äärekivi jooksvad rattad peavad liikumise kinni. Kes pargib auto ilma esirattaid äärekivi suunas keeramata, saab trahvi.

Politseil siin tegevust jagub. Homodest kubiseva Castro ja Marketi tänava ristmikul (fotol paremal) nägin, kuidas nad peatasid oma musta ametiauto keset sõiduteed kinni ja hakkasid küsitlema ühte neegrit, kes istus kõnnitee servas tänavaposti najal. Püüdsin aru saada, mida ta teinud on. Neeger muudkui seletas, aga ei saanud ta jutust sotti. Tund aega hiljem nägin, kuidas üks teine neeger hakkas Mission Dolorese linnajaos Safeway suures toidupoes õiendama ja räuskama, nii et tallegi tuli politsei kutsuda; politsei ajas ta poest minema.

Kodutuid on siin üldse palju, ja nad pole sugugi kõik mustanahalised. Väga palju on ka valgeid. Magavad kõnniteedel ja nende ääres, räämas varanatuke enda kõrval. Üks oli Dolorese tänaval kõnnitee ääres kitsale murulapile püstitanud koguni telgi. Mõni on välja pannud ka pruunile kartongile kirjutatud abipalve. Õnneks nad teisi ei tülita, katsuvad kuidagi omaette vaikselt hakkama saada.

Mitmed kohalikud on mulle maininud, et kodutuid on viimastel aegadel palju juurde tekkinud. Kui uurida, miks, ega nad vastust tea. Aga fakt on see, et elukallidus on San Franciscos pöörane. Bay Areas on ruutmeetri elupinna keskmine hind 25 386 eurot. Vaadake nüüd hoolega oma vara ja sääste ning tõdege, kui mitu ruutmeetrit elamispinda te San Franciscos või Silicon Valleys endale lubada suudaksite? Üürihinnad olla samuti taevas. Mingi ühetoalise korteri eest kuus 3000 dollarit maksta pidi olema täiesti tavaline. Näiteks sain Mission Terrace’is kahetoalise elamise (fotol ülal paremal) just sellise hinnaga – ja Mission Terrace ei asu kesklinnas, vaid siit on J liini mööda trammiga (pilet maksab 2,5 dollarit) kesklinna Marketi tänavale üle veerand tunni sõitu.

See kõik paneb küsima, kas siin on enamik siiski miljonärid. Pühapäeval kõndisin maha umbes kümme miili ning juurdlesin San Francisco omapärast, uhket ja erilist arhitektuuri vaadates, et kui kõik kurdavad kinnisvarahindade hullumeelse tõusu üle, siis kellele kuuluvad kõik need siinsed miljoni ja mitme miljoni dollari väärtuses majad ning kes neis elavad, kui enamikule käivat elukallidus üle jõu. See on pähkel, mida ma pole veel suutnud katki hammustada.

Selle pähkli puremisest kergem on vist üritada San Francisco hulludest mägedest rattaga üles suruda.

Foto 1: Priit Pullerits Twin Peaksi otsas San Francisco taustal. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 2: Tagasihoidlik kallak Steiner Streetil. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 3: Priit Pullerits San Franciscos Castro tänaval kuulsa Castro teatrimaja ees. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 4: Priit Pullerits San Franciscos Alamo väljakul Steineri tänava ääres. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 5: Priit Pullerits San Francisco Mission Terrace'i rajoonis kahetoalise üürielamise magamistoas. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 6: Majad San Franciscos Roosevelt Wayl Corona Heights Parki lähedal. Foto autor: Sander Ilvest

pühapäev, november 04, 2018

Pullerits: Kuidas ma läksin maailmakuulsasse Stanfordi ülikooli?

Hommik polnud teab mis paljutõotav. Kui päike end kella kaheksa ajal üle aknast paistvate mägede ajas, oli sooja vaevalt tosin kraadi. Istusin hiinlase juhitud Uberisse ja sõitsin veerand tundi Caltraini peatusesse. Caltrain on suur rong, mis viib San Franciscost läbi Silicon Valley ehk Ränioru San Jose suunas.

Silicon Valleys oli plaanis kaks kohtumist, mille olin kokku leppinud juba suve lõpus. Sättisin mõlemad kokkusaamised Stanfordi ülikooli, mis kuulub värskelt avaldatud globaalse edetabeli järgi maailma nelja parima ülikooli hulka.

San Franciscost on rongiga Palo Altosse Stanfordi ülikooli pisut üle tunni sõita. Päevapilet edasi-tagasi maksab 16 ja pool dollarit. See on peaaegu sama palju, nagu läks maksma hommikusöök Palo Altos California avenüül Joanie’s Cafes. Hinnad pole siinkandis odavad. Hiljuti The Economistis avaldatud artikli andmeil on Bay Area, nagu kutsutakse San Franciscot ja sellest lõunasse jäävat piirkonda, kõige suurema elukallidusega piirkond kogu Ameerikas. Keskmine maja maksumus on 940 000 dollarit ehk neli ja pool korda suurem kui Ameerika keskmine.

Aga juba hommikusöögi ajal, kella kümne paiku, läks ilm soojaks. Ja kui Stanfordi ülikooli ette jõudsin, leekis päike sinises taevas juba nii kõvasti, et tahtnuks särgi seljast võtta. Hommikul selga pandud jakk, mille olin saanud Tartu A&T Spordi sulgemiseelse soodushinnaga üksjagu alla 30 euro, oli selgelt liiast. Aga see, nagu teada saingi, ollagi Bay Area eripära, et hommikul võib olla jahe, isegi külm, kuid päeva peale läheb palavaks nagu suvel.

Tähtis on see, et nii saab siit elutarvilikku D-vitamiini.

Kes San Franciscot ja maastikurattasõitu lähemalt tunneb, oskab ehk juba midagi järeldada. San Franciscost põhja poole jääb nimelt Marin County, mis on maastikurattasõidu sünnipaik. Aga kui paljud seda teavad? Väga vähesed. Nüüd on igatahes võimalus selles suurem selgus majja saada. Oma silmaga kõik üle vaadata.

Ja mis te arvate, kas Stanfordi ülikoolis leidub andmeid maastikurattasõidu kohta maailmas ja Ameerikas? Kui seal olla nii suur kogu Eesti kirjandust, mis teeb silmad ette paljudele Eesti raamatukogudelegi, asi see siis mingit kohalikku ilmingut pole talletada, eks? Lõppeks on Stanfordis üle 16 400 üliõpilase ja 2200 akadeemilist töötajat – midagi peaks nad ju teadma. Kuid tuleb üles leida need, kes midagi teavad. Ei tea, kas see õnnestub?

Kaks esimest kohtumist Stanfordi ülikoolis läksid edukalt. Mõlemad inimesed võtsid mind lahkelt vastu, rääkisid oma asjust põhjalikult, selgelt ja süsteemselt. Kuulsin palju huvitavat ja põnevat. Pilt läks hoopis klaarimaks.

Õhtupoolikul sõitsin Caltrainiga San Franciscosse tagasi. Väsinud, sest eelmine öö oli ajavööndi vahetuse tõttu jäänud poolikuks – uni kadus juba enne kella nelja –, aga lootusrikas. Ameerika on endiselt võimas ja erutav. Kui vaid õnnestuks niimoodi sisse elada, et siinset elu ja tegemisi paremini ning põhjalikumalt tunnetama hakata.

Foto 1: Priit Pullerits Stanfordi ülikoolis The Ovali ees. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 2: Priit Pullerits Stanfordi ülikoolis Auguste Rodini skulptuuriaias "Põrguväravate" ees. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 3: Priit Pullerits Stanfordi ülikoolis Hoover Toweri taustal. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 4: Priit Pullerits Stanfordi ülikoolis Memorial Churchi ees. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 5: Priit Pullerits Stanfordi ülikoolis Cantor Arts Centeri ees. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 6: Priit Pullerits Stanfordi ülikoolis Auguste Rodini skulptuuri The Burghers of Calais keskel. Foto autor: Sander Ilvest