reede, jaanuar 27, 2023

Pullerits: hoiatus võistluste korraldajaile: ärge mõelgegi venelastega semmima hakata!

Kes oleks osanud prognoosida, et ROKi tegevuse taustal kujuneb Eesti valitsuse korraldus nr 247 mullu 8. septembrist, mis jõustus 19. septembril, nii vajalikuks. Mäletatavasti puudutab too korraldus piiranguid Venemaa kodanikele, et nad ei saa Venemaa alustatud sõja tõttu Ukrainas kehtiva lühiajalise, C-liiki viisaga enam Eestisse tulla.

Kuid on ka pikaajalised, D-liiki viisad, mille omanikele Eestisse sisenemisel piirangud ei kehti. Ent sellest pole lugu. Küsisin siseministeeriumilt, millise viisaga Venemaa sportlased tavaliselt Eestisse tulevad, ja sain sõna-sõnalt sellise vastuse: «Sportlased taotlevad enamasti lühiajalist viisat, sama, mis turistid.»

Jah, lühiajalise viisa teatud omanikele – neid on valitsuse korralduses loetletud kümme – kehtivad erandid, kuid sportlasi ega ka treenereid nende hulgas nimetatud ei ole.

Niisiis tähendab see, et ROK võib ju soovida ja tahta ja survestada, et venelased saaksid taas rahvusvahelisele areenile võistlema tulla, kuid Eesti seadustest nad üle sõita ei saa. Nagu pealkirjastasin oma loo sel teemal Postimehes: «Eesti ei lase ROK-il endale pähe istuda».

Mäletan hästi, millist vingerdamist ja pusimist see mullu suvel ametimeestelt nõudis, et takistada Vene rallisõitjate saabumist Rally Estoniale. Kirjutasin sellest Postimehes mitu lugu, et teemat ja survet üleval hoida. Lõpuks sai venelastele sissesõidukeeld kehtestatud. Nüüd enam sellist trianglit teha vaja poleks, sest Venemaa kodanikele kehtib Eestisse sissesõidu keeld ja jutul lõpp. Nagu kinnitas mulle siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Veiko Kommusaar:

«Riigid otsustavad ise, keda nad enda territooriumile lubavad. ROK-i otsus Eesti valitud lähenemist ei muuda. Vahetult välispiiri ületades ei ole Venemaa kodanikel sportimise eesmärgil võimalik Eestisse tulla.»

Aga et asjalood üldse nii kaugele ei jõuaks, et peaks hakkama juriidika ja bürokraatiaga maid jagama, lasub Kommusaare sõnul põhivastutus ikkagi võistluste korraldajatel, et nad ei kutsuks Venemaa ja ka Valgevene sportlasi Eestisse võistlema. See puudutab eeldatavasti peamiselt laskesuusatamise ja murdmaasuusatamise ning autoralli, aga ka sportmängude võistluste korraldajaid.

Ehk teisisõnu: häda neile korraldajaile, kes peaks üritama Venemaa ja Valgevene sportlasi siia võistlema kutsuda või lubada. Olge hoiatatud: ma pean teil tihedalt silma peal ja tõmban valusalt liistule!

Foto 1: Hoolimata sellest, et Austraalia lahtiste tennisemeistrivõistluste korraldajad on keelanud Venemaa sümboolika kasutamise, lehvitavad pealtvaatajad tribüünil Venemaa lippu. Foto autor: EPA/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Vene tennisisti Daniil Medvedevi toetajad lehvitavad Austraalia lahtistel tennisemeistrivõistlustel Venemaa riigilippu. Fotode autor: Reuters/Scanpix (foto nr 2) ja AFP/Scanpix (foto nr 3)

laupäev, jaanuar 21, 2023

Pullerits: Kas musta masenduse eest saab ära joosta?

Täna lööb laineid minu intervjuu Mirjam Mõttuse, Eesti Rahvusringhäälingu Põlva- ja Võrumaa korrespondendiga. Sest see usutlus on ääretult otsekohene ja avameelne, ei mingit ilustamist. Meile siin võiks sealt huvi pakkuda see, kas ja mis moodi on tegelikult liikumisest kasu musta masenduse vastu.

See ärevus ja paanika, mis Mõttusele kallale tuli – ja millest ta avameelselt ning julgelt räägib –, vajas võitlemist, et vaimselt üldse ellu jääda. Üks variant, nagu ta kirjeldas, oli see, et kui oli raske tööpäev, siis visata pärast seda diivanile, avada külm õlu ja vaadata seriaali. «Aga kui kaua see kestab niimoodi?» tabas teda viimaks küsimus. «Kilod hakkavad kogunema ja alkohol – see on lihtsalt jube.»

Siis saigi Mõttus (fotol paremal) aru, et peab hakkama ennast liikumisega maandama.

Kerge mõelda, raske teha?

Mnjah... «Ega see motiveeri, et oh, ma pean minema liikuma, sest see on mu vaimsele tervisele hea,» rääkis ta mulle oma kontoris (fotol all paremal) Võru kesklinnas. «Minu peal toimivad teised asjad, nagu igal inimesel omad. Mulle meeldib panna eesmärk: jooksen 100 kilomeetrit kuus. Siis jooksen ka. Jagan selle väikesteks eesmärkideks ära, et 10. kuupäevaks 33,3 ja 20. kuupäevaks 66,6 kilomeetrit ja siis tegutsen.» Eelmine aasta jooksis ta 1000 kilomeetrit.

Küsisin, kas see aitas?

«Megalt aitab! Aga tahan rõhutada, et see ei pea olema jooksmine. Ajuteadlased ütlevad, et aitab kas või pool tundi sellist liikumist, mis sul selja natuke märjaks ajaks: tee kepikõndi metsa all, pane musa mängima ja tantsi kodus peegli ees.»

Tegelikult on see laiem probleem. Mõttuse nägemus on selline:

«Ma ei ole vaadanud kõiki valimisprogramme, aga mind hämmastab, et me liikumise küsimustega riiklikult juba väga tõsiselt ei tegele, sest maja on täisleekides. Üle poole eestlastest on ülekaalus, iga viies on rasvunud. Meie tervishoiusüsteem lihtsalt ei pea enam vastu kõikidele liigese-, südame-veresoonkonna, mao vähendamise operatsioonidele. Riik peaks esimese asjana piirama vähemalt välireklaami. Mul ei ole kodus telekat, aga kui satun kellelegi poole, kellel on, siis vaatan nagu väike laps, mis sealt tuleb. Sealt tuleb raffaellode (fotol ülal vasakul) ja ferrerode reklaame, kõik keerleb, mandlid on ümber, krõbe sisu ja kreem – mul hakkab ka sülg jooksma, et andke seda kohe.

Teine teema on see, mis on tänavapildis. Kõik kohad on rämpstoidu reklaame täis: «Sul on kerge nälg? Siin on KFC, haara Snickers, tõmba powerjook sisse!» Hullumeelne ju! Inglismaal piirati välireklaame ja see aitas.»

Mainisin vastu, et ega reklaamide piiramisest piisa.

Mõttus (fotol paremal) ütles: «Kui asi läheb samamoodi edasi, et ühel pool on need, kes võtavad vastutuse oma tervise eest, ja teisel pool on need, kellel on hästi palju probleeme ja miks midagi ette võtta ei ole võimalik, siis mina ei taha nende eest vastutada. Sel juhul olgu sotsiaalmaks niimoodi, et 50 protsenti läheb ühiskassasse, aga 50 protsenti on minu enda kasutada vastavalt minu äranägemisele. Raha distsiplineerib alati inimesi!»

Õiget juttu räägib, kas pole nii?

Foto 1: Priit Pullerits kolmapäeval Võrus Tamula järve kaldal. Foto autor: Margus Ansu
Foto 2: Rahvusringhäälingu ajakirjanik Mirjam Mõttus Võrus Karja tänava otsas jäätunud Tamula järve kaldal. Sel tänaval asus ta esimene elukoht, kui ta nooruses Põlvast «suurde linna» Võrru kolis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mirjam Mõttus rahvusringhäälingu Võru korrespondendipunktis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Modell Kim Riekenberg Raffaello kaubamärkide taustal. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 5: Mirjam Mõttus Võru ilmselt kuulsaimal ja ilusaimal tänaval, Katariina alleel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

pühapäev, jaanuar 15, 2023

Pullerits: Mis juhtub siis, kui te end spordis pildituks pingutate?

Eesti spordi läheminevikust leidub endiselt musti auke. Näiteks see, mis juhtus vähem kui aasta tagasi Pekingi taliolümpial pärast naiste 4x5 km teatesuusatamist (fotol vasakul). Eesti koondise nüüdne peatreener Aivar Rehemaa rääkis mulle, mis seisundis lõpetas tolle sõidu Eesti neliku viimase vahetuse sõitja Aveli Uustalu. Aga ma ei saa ju ajakirjanduses kasutada seda, mida keegi teise inimese tervisliku seisundi kohta räägib, ilma tollelt inimeselt luba saamata. Niisiis helistasin Uustalule ja küsisin järele, mis tegelikult juhtus. Ja ta rääkis ära.

Huvi tekkis sellest, mis juhtus tänavuse Tour de Ski lõputõusu järel rootslanna Frida Karlssoniga. Mäletate, ta kukkus kokku. Mitte lihtsalt kurnatusest, vaid seal olid ikka tõsisemad probleemid. Too juhtum panigi mind huvi tundma, mis inimesega pärast seda toimub, kui ta end pildituks pingutab, ning mis võivad olla selle karmimad ja kaugemad tagajärjed.

Selle teema käsitleda võtmine tekitas soosivat tagasisidet. Sest see on oluline, lausa eluline teema, kuulsin korduvalt tunnustuseks. Rääkisin sel teemal Eesti sportlastega (lisaks Rehemaale ja Uustalule Kristina Šmigun-Vähiga, kes oli ka võimeline end viimse piirini piitsutama, Kaspar Taimsooga, kes vahendas ühtlasi teiste sõudjate läbielamisi, endise triatleedi Ain-Alar Juhansoniga), samuti spordiarstide, -teadlastega, võistluste meditsiiniteenistuse juhtidega, muidugi vaatasin ka sel teemal avaldatud teadustöid.

Kõige selle tulemusena sai valmis üks sisukas ja õpetlik lugu, mille lugemisel soovitan tähele panna, a) kuidas sidusin kohe avalõigus meile emotsionaalselt kauge Karlssoni juhtumi meile vähetuntud Uustalu ja kõigile tuntud kahekordse olümpiavõitja Šmigun-Vähi kogemusega, et tekitada edasi lugemise ootust, b) kuidas panin isiklike läbielamiste ja kogemuste näited vahelduma teoreetilisemat laadi seletava materjaliga, et lool tekiks sisemine dünaamika, ning c) kuidas lõpus suutsin moodustada raamlõpu, mis minu meelest on üks efektsemaid loo lõpetamise variante üldse.

Reporteritöö oli hästi suur ning kahjuks kõik väärt kraam loosse ei mahtunud. Näiteks Juhanson rääkis, miks ja kuidas juhtub triatlonis, kus ei ole pikka anaeroobset pingutust, mõnikord nii, et sportlane tikub kokku kukkuma juba paarsada meetrit enne lõppu jõudmist: «Ironmanis on juhtunud, et enne finišijoont tekib pingelangus – eriti kui oled korralikult söömata ja joomata –, nii et jalad kaovad alt ära.» Teisisõnu: pika kannatuse lõpujoone pikisilmi ootamine ja selle nägemine viimaks põhjustab selle, et sportlane laseb end enneaegselt lõdvaks. Ja et üle piiri maksimaalselt pingutada ei maksa, selle kohta tõi Juhanson samuti hea näite: «Spordiarstid ka ei lase koormustesti lõpuni teha, sest muidu tekib kollaps.»

Olgu õpetuseks öeldud, et üks võte, mis aitab finišijärgse kollapsi vastu, on jätkata pärast lõpujoone ületamist tasapisi liikumist ja mitte kohe seisma jääda. Miks, see on lahti seletatud loos.
*
Aga ma tegin nädalalõpuks veel ühe avastusliku loo: vaatasin senise 29 «Eesti laulu» konkursi tulemusi, et selgitada, millistel lugudel ja esinejatel on suurem võidu tõenäosus. Laupäevane poolfinaal kinnitas, et mu leitud valem töötas üllatavalt hästi.

Foto 1: Suusataja Aveli Uustalu on Pekingi taliolümpial pärast naiste teatesõidu lõpetamist kokku vajunud. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond on lõpetanud Tokyo olümpial finaali kuuendana. Tõnu Endrekson on langenud selili, Allar Raja püsib veel istukil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond on lõpetanud Tokyo olümpial pingelise vahesõidu ja pääsenud finaali. Küsimus: kelle keha vajab pildil jahutust ja turgutust? Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ansambel Meelik, Priit Pulleritsu lemmik «Eesti laulu» konkursil, esinemas teises poolfinaalis. Meelik pääses finaali. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix

neljapäev, jaanuar 12, 2023

Pullerits: Hea kolleegi spordiajakirjanik Andrus Nilgi mälestuseks

(Olen kindel, et Postimees ei pahanda, kui avaldan oma täna lehe spordikülgedel ilmunud järelehüüde kauasele kolleegile Andrus Nilgile [1962-2023] ka spordiblogis, seda enam, et toetun isiklikele mälestustele.)

Kaheksakümnendate lõpus, mil Andrus Nilk oli Spordilehes endale juba nime teinud, kirjutades nii korvpallist kui näiteks ka purjetamisest, aga mina olin kõigest suvepraktikant, leppisime enne Dünamo keskmaajooksjate seeriavõistluse järjekordset etappi, 2000 meetri jooksu Kadrioru staadionil kokku, et see, kes teisele kaotab, kirjutab õhtul võistlusest lehte loo ja vähe sellest – annetab ka honorari tollal spordisõpru ja -huvilisi tiivustanud Eesti Spordi Maja fondi.

Nilk jooksis 0,74 sekundit kiiremini ega pidanud seega minema õhtul vanalinna, kus tema töökohta Rataskaevu tänava toimetuses sain ainult kadestada. Mitte Raekoja platsi lähedase asukoha, vaid sealse seltskonna pärast: Spordileht koondas tollal ikkagi Eesti spordiajakirjanduse parimad jõud. Selle koosseisu pääsemine oli nagu olümpiale jõudmine. Ja et Nilk oli sinna pärast Tartu Ülikooli lõpetamist jõudnud – Urmas Esloni, Tiit Karuksi, Valeri Maksimovi, Tõnu Keesi ja neist veelgi kogenumate tegijate kõrvale –, tähendas, et temas on sisu. Ja näitas algajale, et kõik, millest unistada, on võimalik.

Vaba Eesti algusajad viisid me teed mõneks ajaks lahku, ent need ristusid kümmekond aastat hiljem Tallinnas Postimehe toimetuses taas. Nilk juhtis sporditoimetust ning tegi ühel sügispäeval aastal 2001 ühe parima pakkumise, mida keegi mulle ajakirjanduses kunagi teinud. Ta kutsus mind Maakri tänavas asunud büroohoone neljanda korruse koosolekute ruumi ja küsis, kas olen nõus sõitma temaga talvel Salt Lake Citysse kajastama olümpiamänge. Ameerikasse. Utah'sse. Loomulikult! Ta ei pidanud jah-sõna sekunditki ootama.

Vähem kui aasta hiljem korraldas Nilk mulle aga ühe suurima külma duši. Hiiumaal Kärdla staadionil olin enam kui kümmekonna aasta järel taas ajakirjanike kümnevõistlust tehes kindel, et ühe ala võidan igal juhul – 400 meetri jooksu. Puid lükkas alla Kalle Muuli, kes hüüdis mulle enne avapäeva viimast ala: «Priit, keevita nüüd!»

Paningi stardist hooga ja enesekindlalt minema. Ent tühjagi!... Ma ei suutnud lõpusirge lõpus uskuda, et kolm aastat vanemale Nilgile kaotan. Tehniliselt ei kaotanudki, sest arusaamatul kombel ta lõpuruudustikus kukkus. Aga sisuliselt oli see kaotus sellegipoolest.

Aitäh, Andrus Nilk, elus eeskuju andmast ja suunda näitamast, elamusi võimaldamast ja elutervet konkurentsi pakkumast! 

Foto 1: Postimehe ajakirjanik Andrus Nilk lähenemas 2004. aasta kevadel Tartu jooksumaratoni 23 km distantsi finišile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Nilk 2002. aasta suvel Eesti murdmaasuusatamise koondise treeningulaagris Haanjas Vaskna turismitalus koos Jaak Maega. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Postimehe meeskond (vasakult) Andrus Nilk, Toomas Huik ja Priit Pullerits 2002. aasta veebruari lõpus Tallinnas lennujaamas pärast naasmist Salt Lake City taliolümpialt. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Koju jõudmise rõõm: Andrus Nilk on naasnud Salt Lake City taliolümpiat. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix

teisipäev, jaanuar 10, 2023

Pullerits: Kas võistluste korraldajad on läinud liiale?

Äsjalõppenud Tour de Ski lõputõus mööda slaalominõlva ning selle lõpus rootslannaga juhtunu pani mõtlema, kas võistluste korraldajad enam millegi eest vastutavad ka üldse?

Nimelt, vaatemängu nimel aetakse võistlused üha kurnavamaks ja tapvamaks. Mõnel alal, nagu vormel 1, on pikka aega panustatud ohutusele, kuid vastupidavusaladel näikse asi minevat vastupidi. Mängitakse sellele – kui nüüd liialdades, ent reljeefselt väljendades öelda –, et saata sportlased võistlustulle, kus ainult tugevaimad jäävad ellu; teiste ülesanne on traagiliselt surra.

Kes näinud, kuidas suusatajad Tour de Skil Val di Fiemmes toda lõputõusu võtavad – ja ikka võisteldes ju, mitte treeningtempoga –, saavad aru, et see on mõeldud neist viimasegi elumahla, mis pika võistlussarja lõpuks veel sisse on jäänud, välja pigistamiseks. Ja välja pigistatud need saavad, kui vaatate, kuidas suusatajad langevad pärast lõpujoone ületamist nagu loogu. Finišijärgne ala on elavaid laipu täis, nii et pole kohtagi, kuhu tagantpoolt tulijad võiks kukkuda. Hullem vaatepilt, kui venelaste laupa ründavate vangide saatus Bahmuti all.

Jääb vaid oodata, millal keegi tõepoolest hinge heidab.

Teine võistlus, kus inimestest elumahla väljapigistamine kujukalt esile tuleb, on jalgratturite suurtuurid. Täpsemini, sealsed mägietapid. Ma pole neid harrastajate etappe sõitnud, kuid olen rääkinud inimestega, kes on seda teinud, ja lugenud teiste kogemustest ning saanud juba sellest selge pildi, et tegemist on ränkraske katsumusega. Ja need on ikkagi enam-vähem treenitud ratturid, kes neid üksikuid etappe kord aastas sõitmas käivad. Aga profimeeskondade liikmed sõidavad neid etappe päevast päeva, sageli kolm keskmiselt 15 kilomeetri pikkust Tartu Jakobi mäe tõusu etapi jooksul, ja sõidavad viimse peal, st võidu. See on inimeste kohutav kurnamine.

Võib ju vastu väita, et see on sportlaste vaba valik. Aga kas ikka on? Ei ole ju! Korraldajad panevad võistluse üksikasjad paika ja meeskonnad saadavad sõitjad peale – ei ole seal midagi sportlasel valida. Aga kas korraldajad selle peale ka mõtlevad, mida nad sportlastega – jah, ka sportlased on inimesed! – sedasi teevad? Kas nad vastutavad selle eest, kui mõni peaks ülepingutusest otsad andma?

Kas korraldajad vastutavad selle eest, mis tervisekahjustusi nende üleinimlikku pingutust nõudvad võistlused sportlastele tulevikus võivad põhjustada? Ega hädad pruugi ilmneda kohe. Nende hädade alged kogunevad ajapikku, et avalduda mõni aeg hiljem, pärast spordikarjääri lõppu – siis, kui sportlased on unustatud ning nad on oma lõhutud tervisega üksi.


Kas see kõik pole kuritegelik?

*

Möödunud nädalavahetusel tekitas küsimusi, miks jättis ETV pärast Kristjan Ilvese (fotol paremal) edukat sõitu Otepää MK-etapil, kus ta kaotas 10 km rajal võitjale kõigest nelja sekundiga, näitamata temaga võistlusjärgse intervjuu. Eetris kõlas põhjendus, et tuleb lülituda ümber laskesuusatamise MK-etapi ülekandele. (Kuigi Pokljukas ei startinud tol päeval mitte ükski eestlane.) Meelepaha kostus minu kõrvu isegi laskesuusatajate (sic!) ringkonnast, mistõttu pärisin aru ERRi sporditoimetuse juhilt Rivo Saarnalt. Siin tema selgitus.

*

Kas te ei ole tähele pannud, et jutud venelastega nende lojaalsusest Eestile kipuvad jääma poolele teele, sest kuidas nad suhtuvad Venemaa algatatud sõtta Ukrainas, mis on otseselt seotud ka Eesti julgeolekuga, jääb enamasti välja ütlemata? Sel teemal kolmapäevase Postimehe arvamusküljel kriitiliselt kirjutangi.

Foto 1: Rootslanna Frida Karlsson (keskel) variseb Tour de Ski lõputõusu läbimise järel kokku. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tour de Ski lõputõusu läbimise järel lumme kukkunud naissuusatajad. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Kurnatud Rein Taaramäe 16. augustil 2021 pärast La Vuelta 202,8 km pikkuse mägise etapi võitmist. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Meditsiinitöötajad askeldamas Tour de Ski lõputõusu läbimise järel kokku kukkunud Frida Karlssoni ümber. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Kristjan Ilves 6. jaanuaril Otepää külje all Tehvandi hüppemäel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

neljapäev, jaanuar 05, 2023

Pullerits: Vaadake ja võrrelge, kui palju sai eelmisel aastal sporti tehtud (ja muud ka)!

Alustasin aastat statistiliselt ehk lugejate arvult muljetavaldava looga, kuidas Eesti toll nurjas Saksa suurfirma salaplaani, aga see ei tähenda, et mulluste kõnekate näitajatega oleks nüüd ühel pool. Nood näitajad räägivad siinsetele huvilistele tegelikult rohkem kui see, mis lood inimeste tähelepanu äratasid ja huvi paelusid (vt eelmine sissekanne!), sest ega siin neid nagunii ole, kes minuga ajakirjandusrindel konkureerida suudaks. Niisiis, vaatame muid andmeid, et teil oleks ka midagi kõrvutada.

Kõigepealt ühiskondlikust panusest ehk kui palju kulutasin aega Tartu Ülikoolis tudengite õpetamisele.

Kevadsemestril, kui oli ligi 80 alustanuga massikursus:

loengud 22:30
kodu- ja kontrolltööde parandamine 54:40
kolme eksami läbiviimine 4:50
eksamitööde parandamine 12:30

Kokku 94:30 ehk 3 ööpäeva ning 22 ja pool tundi ehk peaaegu neli ööpäeva puhast tööaega. (Aeg ei hõlma loengute ning kodu- ja kontrolltööde ettevalmistamist, milleks kulus iga nädal üks-kaks tundi.)

Võrreldes 2021. aasta kevadsemestriga, mil õppetöö toimus korooonapiirangute tõttu veebis ning eksamit ei toimunud, kulus veebiloengutele 27:20 ning kodu- ja kontrolltööde parandamisele (neid töid oli rohkem kui 2022. aasta kevadsemestril) 86:40, mis teeb kokku täpselt 114 tundi ehk 4 ööpäeva ja 18 tundi. 

Sügissemestril, kui oli individuaalsema tööga reporteritöö kursus:

seminarid 26:17
tööde parandamine 26:06

Kokku 52:23 ehk 2 ööpäeva ning neli ja ligi pool tundi.

Need näitajad on enam-vähem samad, mis 2021. aasta sügissemestril: 31:09+21:57=53:06.

Nüüd spordist eelmisel, 2022. aastal. Võtke aga oma tabelid välja! (Sulgudes 2021. aasta näitajad.)

Kokku sportisin 193 päeval (166 päeva).

Sportimisele (sh võistlused) kulutasin 204:10.45 ehk 8 ööpäeva 12 tundi ja ligi 11 minutit. (168:48.38)

Ühe sportimiskorra pikkus oli keskmiselt 63.28 (61.00) ehk üks tund ning kolm ja pool minutit.

Rattaga sõitsin 3693,7 kilomeetrit (2864,1 km).

Suusatasin 661,4 kilomeetrit (638,9 km), sellest aasta esimeses pooles ehk kevadeni 493,9 km ning aasta teises pooles ehk hilissügisest 167,5 km.

Foto 1: Priit Pullerits juhtimas mullu mais Eesti Olümpiaakadeemia üritusel arutelu venemaa saportlaste mittelubamisest rahvusvahelisele areenile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Uue aasta esimeseks päevaks sulanud lumega kergliiklustee Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Nn Lauri ring ehk 1 km suusarada Tartus Tähtvere spordipargis eelmise aasta 27. detsembri õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu maastikuratas Trek mullu 23. detsembril Kagu-Eestis Hino järve ääres. Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, jaanuar 02, 2023

Pullerits: Kui palju spordilugusid mullu üldse löögile pääses?

Ei tea, kuidas teile, aga mulle statistika meeldib. Siin kokkuvõte, millised mu avaldatud lood olid Postimehe veebis lõppenud aastal kõige loetumad. Absoluutarvud võivad olla ärisaladus, seetõttu võrdsustasin kõige loetuma loo lugejate arvu saja protsendiga ning arvutasin sellest lähtudes menukuselt järgmiste lugude protsendi, et tekitada pingerida. Ümardasin tulemused täiskohani. Võrdsete protsentide korral on eespool see lugu, mis komakohti arvestades oli loetum.

Faktid on siin - mida sellest kõigest järeldada? Selgelt on näha, mis teemad aasta jooksul lugejaid enim erutasid: loomulikult need, mis on Venemaa sõjaga seotud. Teiseks tooksin välja teemade suure ampluaa, alates äkksurmadest ja pangahoiustest ning lõpetades eestlaste autoga, mida peaaegu keegi peale minu näinud pole. Kolmandaks, väga erinevad tegelased, alates Kersti Kaljulaidist ja Kaja Kallasest ning lõpetades Kelly Sildaru ja Rita Rayga. Neljandaks, žanriline mitmekesisus, alates uudistest ja reportaažidest ning lõpetades intervjuude, kommentaaride ja graafiliselt esitatud materjalidega.

Veidi enam kui kolmandik alljärgnevasse tabelisse mahtunud lugudest on seotud venemaa algatatud sõjaga Ukrainas. Kahju on sellest, et paljud väärt lood, mida ise nii mitmestki siia tabelisse, 29 loetuma loo hulka ei mahtunud.

100 EKRE tulistas endale jalga. Või siiski mitte?

73 ERRi spordireporter sattus vastuollu eetikakoodeksiga

68 Vene sõjakas sümboolika satub Eestis ründe alla

67 Sanktsioonid suurendavad venelaste patriotismi

67 Koolijuhid lasevad Stalnuhhini unistuse õpetajatööst põhja

66 Sõjas lähevad Eestis rindele pigem vanemad, välismaale pagevad nooremad

58 Vaatame Eesti inimeste pangakontosid: vähe rahakaid, palju peost suhu elajaid

58 Rita Ray kontserdi külastajaid tabas ootamatu hinnaüllatus

55 Brigaadikindral Vahur Karus: see on venelastele olnud šokk, kui efektiivsed võivad olla uued relvad

51 Kersti Kaljulaidi viibiv otsus segab poliitikas kaardipakki

51 EKRE püüab pidurdada Kaljulaidi

47 Krimmi elanikud pagevad Eesti kaudu mobilisatsiooni eest

47 Kes ületavad Venemaalt Eesti piiri ja mida nad räägivad?

46 Isegi parimad arstid ei oska ette näha, keda võiks tabada äkksurm

45 Sõda Euroopa viljaaidas lööb Eesti toiduturu rivist välja

43 Ukraina paar murdis Krimmi kaudu Eestisse

42 Muuli ei saa aru, mis Sildarule tema kirjutatud raamatus ei meeldi

41 Venemeelne liikumine pakub abi Nursipalu rahvale

41 Isehakanud rahuvõitlejad hoiduvad Venemaad hukka mõistmast

41 Eestlased kergitasid saladuskatet uudselt autolt

41 Telepilt haiseb salaleppe järele

40 Tütre ja kassiga Ukrainast põgenenud õppejõud saab tööle Tartu Ülikooli

40 Igor Gräzin: Gorbatšov keeras Putinile käru

38 Soov õpetada vene lastele eesti keelt tõi kaasa vallandamise

37 Ajukasvajaga võidelnud eestlane läbis USAs karmi väljaõppe

37 Nursipalu harjutusvälja laiendamine saadab 21 peret asju pakkima

37 Kaja Kallas paneb oma sõna Euroopas üha kõvemini maksma

37 Eesti piiriala vastu Venemaad jookseb elust tühjaks

36 Eesti näitleja sõlmis Hollywoodis esimesed filmilepingud. Mis sellele eelnes?

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) ja Henri Käsper firmast KPMS Eesti väikese elektriauto EEV maailma esmaesitlusel Tallinnas mullu 7. detsembril (#eevtheworld). Foto autor: Andrei Ozdoba
Foto 2: Lumeolud Tähtvere spordipargis alanud aasta esimesel päeval. Leia pildil suusataja! Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, detsember 29, 2022

Pullerits: Miks Strava veab otsustaval ajal alt ning mis kaitseb meid venelaste eest?

LISATUD UNIKAALNE VIDEO!

Võiks ju raporteerida sellest, kuidas on aasta viimasel nädalal edenenud suusatamine. Näiteks, et esmaspäeval 53.50ga 12,8 km ja teisipäeval 48.30ga 11,7 km, mille peale ilmselt mõned küsiks, et miks mitte rohkem – aga sellepärast, et talv alles algas ja tuleb hoida värskust, mitte nagu mõned mehed, kes käisid Livignos ja kühveldasid seal iga päev 30 kuni 40 km. Nad ainult arvavad, et see kõik tuli emotsioonide pealt ja nad said superemotsiooni. Jah, küllap tuligi ja küllap saidki, aga mida nad ei adu ega märka, on tõenäoliselt see, et iga lisanduva kilomeetriga akumuleerub tüdimust ja väsimust, mis hooaja otsustavateks nädalateks on nii suur, et siis võivad nad imestamisi üksnes küsida: huvitav, trenni sai nii palju tehtud, aga miks küll vormi ei ole?

Võiksin raporteerida ka eilsest suusasõidust, kui läbisin 1:01.35ga 16.2 km, mis teeb mõnus-mugava tempo kohta juba üsnagi korraliku keskmise kiiruse. Aga ma ei usu seda. Ei usu sellepärast, et kui te mu Strava kontot vaatate – soovitan jälgida! –, siis silmate isegi, et Emajõe ääres sõites, sealkandis, kus teisele kaldale jääb Kvissentali uusrajoon (muide, elasin oma elu esimesed viis kuud Kvissentalis – muidugi mitte mingis uusrajoonis, mida siis, 1965. aastal, polnud), teeb marsruudi punane joon üle põldude sirge edasi-tagasi jõnksu Tartu-Tallinna maantee suunas ja tagasi.

Aga seal ma ei käinud, ausõna. Seal, Emajõe-äärsel rajal, tegin korraks peatuse ja panin Strava rakenduse seks ajaks seisma. Ilmselt siis, kui selle taas käima lülitasin, hakkas rakendus otsima mu asukohta ning kuna läksin liikvele, läkski otsing ekslema. Nüüd on küsimus selles, kas too jõnks – edasi-tagasi, pakun, et ligi poolteist kilomeetrit – tõi mu üldkilometraažile lisa, ilma et oleksin seda maad tegelikult läbinud. Kui tõi, peaks see Strava koostatud analüüsis kajastuma ka meeletu lühiajalise kiirendusena, mida aga graafikul näha ei ole. Teisalt, ei tahaks uskuda, et läbisin eile kilomeetreid keskmiselt 3.48 ehk oluliselt kiiremini kui seni kogu talve jooksul, näiteks päev varem 4.09ga. Kes teab õiget vastust?

Jah, see on keeruline küsimus ja võib aju krussi ajada. Seepärast pakun aasta lõpu eel hoopis meeleolukamat vaatepilti. Eelmise sissekande kommentaaride osas erutas enamikku, mis ikkagi juhtus Kagu-Eestis, kus kohtusin jõululaupäeval piirivalvuritega. Palun väga: siin on sellest autentne ülevaade! Preemiaks näete, mis eraldab meid kurjuse maast ja rahvast.

Foto 1: Priit Pulleritsu ratas ja suusad kolmapäeval Tähtvere spordipargi hooldemaja ees. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jaanus Kunts kolmapäeval Tähtvere spordipargi hooldemajas tööhoos. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Emajõe-äärne suusarada. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu vari jõululaupäeval Kagu-Eestis Kiviora lähedal pärast kohtumist piirivalvuritega. Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, detsember 26, 2022

Pullerits: Kes mind jõululaupäeval ootamatult rajalt maha võtsid?

Olin jõululaupäeval kurjuse riigi piirist vaevalt kilomeetri kaugusel (fotol paremal), kui nägin juba eemalt, et puude tagant miski liikus – ja siis seisatus.

Seni ei olnud ma umbes kümne kilomeetri jooksul näinud mitte hingelistki. Isegi mitte ühtegi autot. Ainult ühtesid autojälgi öösel õhkõrna kirmena maha langenud lumel. Aga sellest lumest oli kohutavalt kasu. Kaks päeva varem olin alustanud sel teel Eesti kagunurgas rattaga sõitmist, kuid vaevalt 700 meetri järel keerasin otsa ringi. Tee läikis äärest ääreni kuidagi kahtlaselt. Kui siis jala maha panin, sain aru, et kogu kruusatee oli kaetud kiilasjääga.

Õhulisest lumekirmest (fotol vasakul) oli jõululaupäeva keskpäeval nii palju kasu, et see muutis rehvide haakumise teel palju paremaks. Muidugi ei tohtinud teha rumalusi, näiteks veidigi järske keeramisi või pidurdamisi. Kord mittepidurdamise reegli vastu eksisin, kui tahtsin peatuda, et pilti teha (fotol all paremal), ja kuna kasutasin esipidurit – sest kümne aasta vanuse Treki maastikuratta tagumine pidur külmas millegipärast ei töötanud –, läks esiratas all viltu. Sain küll parema jala maha toetada, aga paremale kaldunud Trek oli sedavõrd juhitamatu, et kukkusin põlvega maha. Veidi valus oli küll ja hiljem avastasin, et isegi vere kraapis välja, ent siiski oli kukkumine sedavõrd õnnelik, et põlve painduvad ja liikuvad osad jäi puutumata.

Muu seas sõitsin mööda ka kohast, kus tee kulgeb ligi poole kilomeetri pikkuses mööda piiriäärset turva- ja julgestustara. See on koht, kus kurjuse riik ulatub kõige kaugemale läände. Sealt ligi pool kilomeetrit hiljem, taevas sinine, teeääred lumivalged, ümberringi vaikus, märkasingi tõusu otsas puude tagant midagi sellist, mida polnud eales varem näinud.

Nii palju sain aru, et see oli suvise maskeeringu värvi. Roheline.

Mäe otsas (fotol vasakul) liikus puude tagant teele inimene. Nüüd polnud enam kahtlust, et olin huvi äratanud. Ilmselt juba tükk aega tagasi, sest kuidas muidu teadsid see inimene ja veel kaks, kes temaga kaasas olid, mulle vähekasutatud kõrvalteelt läheneda ja vargsi peatuda. Tõenäoliselt olin kuskil kaamerasse jäänud.

Väntasin mäe otsa ja kui keset teed seisva piirivalvurini jäi umbes 20 meetrit, hüüdsin, et panen parema käe korraks taskusse sellepärast, et võtan sealt telefoni ja vajutan Strava rakenduse kinni. Muidu äkki arvavad, et hakkan relva krabama ja jään tule alla.

Kui piirivalvurini jõudsin, pidasin kinni. Ma ei hakka siin üksikasju paljastama, kuidas ja millest vestlus kulges. Mul tekkis väike probleem, aga see sai kiiresti lahendatud. Ütleme nii, et jagasin neile mitmesugust informatsiooni. Piirivalvurid tegid mu isiku kindlaks ja kõik oli hästi. Küsisin, ega nad ometi minu pärast kordonist välja sõitnud. Nad ütlesid, et ei, nad patrullivad kogu aeg ringi. (Olen alates tänavusest veebruarist Eesti kagunurgas rattaga sõitnud kümneid kordi ja sadu kilomeetreid, aga see oli esimene silmast silma kohtumine piirivalvuritega.)

Küsisin, kas oleks hea, kui annaksin neile teinekord enne, kui jälle sinnakanti (fotol vasakul ja ülal paremal) sõitma tulen, teada, et neid mitte asjatult tegutsema panna. Ei ole ju vaja, et nad oma ressursse mõttetutele väljasõitudele kulutaksid. Nad kirjutasid mulle telefoninumbri, millele sel puhul helistada. Loodan, et mu edasised helistamised ei muutu neile tüütuks.

Enne kui lahku läksime, andsin piirivalvureile teada, kust kaudu edasi sõidan, et neil oleks ülevaade olemas. Piirivalvurid soovitasid hästi ettevaatlik olla, sest tee on libe: nende rohelist värvi maastur oli muudkui ujunud üles-alla kurvilisel teel. Ütlesin, et tean, et tee on libe, ja tean, et kurvides tuleb hoida võimalikult sirget trajektoori ja ühtlast kiirust ning pidurdada ei tohi.

«Pidurid on kiiruse surm,» lausus piirivalvur, tõmbas autoukse kinni ja läinud nad olidki. Umbes 20 minutit hiljem jõudsin oma n-ö staapi (fotol paremal; leia pildil Fischeri auguga suusad!).

Kõigi fotode autor 24. detsembril 2022: Priit Pullerits

teisipäev, detsember 20, 2022

Pullerits: Minu treeneri mälestuseks: Heiti Annus (10.02.1940 - 12.12.2022)

Arvan, et esimest korda pani Tartu kergejõustikutreener Heiti Annus (fotol vasakul) mind tähele, kui olin 2. keskkooli 10. klassi poiss. Ega ma selleks ajaks midagi erilist korda saatnud olnud. 9. klassi sügisel jooksin kooli neljakandilises õues 800 meetrit 2.30ga ja hüppasin kaugust 4.69. Võib-olla kõige parem tulemus tuli kõrgushüppes, kui kooli libeda põrandaga aulas ületasin karjapoisi tehnikaga 1.45. Suusatada oskasin ka, kuid Tartus jäin parematest kaugele: endavanuste seas tulin linna meistrivõistlustel 5 km klassikatehnikas sõidus 22.08ga 22. kohale. Oma kooli poistest, kes dendropargis koolisisestel suusavõistlustel alati «lõikama» tikkusid, olin selgelt parim. (Isegi kuulitõukes leidsin oma resultaatide märkmikust märke, et 9. klassi poistest on ainult minu tulemus õige, sest teised tegid parema tulemuse ja hinde nimel sohki.)

9. klassi kevadel võisin Annusele esimest korda silma jääda, kui sain linna meistrivõistlustel 800 meetri jooksus 2.17,5ga neljanda koha. Võitis 2.11ga Aivar Veri (fotol paremal), hiljem Eesti tasemel viievõistleja, kes nüüd osaleb talitriatlonidel ja on käinud mul loendamatu arv kordi torutöid tegemas. Trennis, olgu lisatud, ma ei käinud ega olnud ka kunagi käinud. Sellele vaatamata julgesin minna isegi 300 meetri tõkkejooksu starti. Sain viienda koha 47,0ga.

10. klassi sügisel olin juba selgelt Annuse huviorbiidis. Tamme staadionil, kus toimus Tartu koolide teatejooksu päev, jooksin 2. keskkooli eest 4x800 meetri avavahetust. Lõpetasin selle vist kolmandana, täpselt ei mäleta, küll aga on vanas märkmikus kirjas aeg – 2.13,2. Vend ütles hiljem, et olin 600 meetri kandis teinud nii hea kiirenduse, et talle tundus, et lähen kõigist mööda. Oma kooli nelikust jooksin kiireima vahetuse. Püsisime pärast hiljem arstiks õppinud ja meditsiiniettevõtjaks saanud Ivar Värsi teist ning nüüdse riigikohtuniku Hannes Kirise (fotol ülal vasakul) kolmandat vahetust (ajad vastavalt 2.15 ja 2.18) endiselt kolmandal kohal, kuid viimase vahetuse jooksja ei suutnud kiiremini kui 2.32 ja nii tuli leppida kuuenda kohaga.

Aga umbes nädal hiljem, mäletan, tuli Annus minuga juba konkreetselt juttu tegema. See juhtus Tartu lauluväljaku ülaserval. Lauluväljaku ümbruses toimusid koolinoorte meistrivõistlused krossijooksus ning üllatuslikult tulin seal võitjaks. Kuigi võit 1000 meetri rajal oli napp: teiseks jäänud Ivanovi-nimelist poissi edestasin vaid kahe kümnendikuga (minu aeg 2.58,5). Olgu ausalt öeldud, et mul vedas, sest tegelikult jooksis tol päeval kiireima aja Värsi (me ei olnud ühes jooksus), aga kuna ta jooksis ühes kohas rajast mööda, ta diskvalifitseeriti. Omakorda umbes nädal hiljem tulin 1000 meetri jooksus Tähtvere pargis kooli meistriks ajaga 2.53. Kiris jäi teiseks 3.00ga, paralleelklassis õppinud Marcel Vichmann (fotol ülal paremal), hilisem tuntud ettevõtja, tuli 3.01ga kolmandaks ning meist aasta vanem Urmas Sule (fotol all vasakul), hilisem Pärnu haigla peaarst ja juht ning Terviseameti kriisistaabi juht, jäi 3.04,5ga neljandaks.

Tolle esimese linna meistritiitli järel tuligi Annus ilusa päikselise sügisilma käes rääkima. Küsis, mida teen, ja kutsus trenni. Aga ma ei mäleta täpselt, miks mul minemata jäi. Ju jäi otsustavusest puudu, oletan. Igatahes mäletan seda oma esimese sisulise kohtumisena Heiti Annusega, kelle juures hakkasin harjutama alles kaks aastat hiljem, Tartu Ülikooli esimese kursuse ajakirjandustudengina.

10. ja 11. klassi poisina käisin sellegipoolest jooksuvõistlustel osalemas ja ilmselt rääkisin alati ka Annusega, kes enamasti mul huvi pärast vaheaegu mõõtis. Eriliselt on meelde jäänud 1000 meetri jooks Tartu kilehalli 150-meetrisel ringil 10. klassi talvel, kui sain linna koolide võistlustel küll alles viienda koha, aga aeg tuli korralik, 2.51,8. Võitis Maseri-nimeline noormees 2.42,1ga. Samuti on meeles üks talvine 800 meetri jooks – sellepärast, et ringide lugemine läks sassi, spurtisin 150 meetrit liiga vara ning jäin seetõttu lõpuks 2.14ga kuuendaks. Kevadel käisin Elvas Eesti meistrivõistlustel krossijooksus, kus sain sealsete mändide all 1000 meetris ajaga 3.04 umbes 30. koha. Seal kuulsin esimest korda sellise imeliku nimega Kohtla-Järve poisist nagu Valdek Apivala (fotol ülal paremal), kes võitis 2.43,8ga. Ta oli teistest toona selgelt parem. Hiljem sai Apivalast alla 1.50 jooksja 800 meetris, kuid treener Raimond Lutsu sõnul rikkus ärihimu noore paljulubava jooksumehe edasise karjääri.

Heiti Annuse juhendamisel harjutades jõudsin ülikooli esimese kursuse lõpuks 800 meetris tulemuseni 1.58,2. Lootsin, et see aitab mind veidigi lähemale pääsule spordiroodu. Kahel korral see lootus tekkiski, kuid ka purunes. Kui tulin pärast kahte aastat okupatsiooniarmees tagasi, olin tosin kilo ülekaalus ja suutsin 800 meetrit joosta suure surmaga 2.10ga. Kulus terve aasta, et vormi pisutki taastada, kuid teise kursuse järel alla kahe minuti joosta ei suutnudki. Kuid kolmanda kursuse kevadel püstitasin Tallinna-Tartu linnavõistlusel Kadrioru staadionil isikliku rekordi 1.55,9. Pärast ööksin puu alla üle poole tunni.

Aasta hiljem jooksin Kääriku (fotol paremal) staadionil 1.56,0, mis tuli üllatavalt kergelt, kuid isiklik rekord siiski enam ei paranenud. Viienda kursuse sügistalvel käisin koos hilisema politseijuhi Aivar Otsaltiga (fotol all vasakul) veel Annuse juures trennis, kuid detsembri alguses lõpetasin ära. Vaja oli valmistuda ülikooli lõpetamiseks ja edasiseks eluks. Ilmselt olin ka aru saanud, et seniste mahtude ja intensiivsustega olen oma potentsiaali 800 meetri jooksjana realiseerinud ning edasiminek, kui see üldse toimuks, oleks väike ning selleks kulutatav aeg ja vaev tulemust arvestades ebaproportsionaalselt suur.

Annusega kohtusin aeg-ajalt hiljemgi. Siis, kui nullindate algul üritasin 800 meetris 37-aastasena comebacki, aga ahhilkad ei pidanud vastu; ja mitmetel sporditeemalistel üritustel, viimati tänavu oktoobri teises pooles endises kinos Ekraan jooksjate konverentsil, kus mul oli ettekanne. Mitte miski ei viidanud siis, et vähem kui kahe kuu pärast Annust enam meie seas ei ole. Ta oli alati naeratav ja nägi välja nooruslik. Ma poleks eales osanud arvata, et ta oli 82, kui viimati nägime.

Aitäh, Heiti Annus, minusugusele aega ja tähelepanu pühendamast!
Kui Heiti Annus poleks mind jooksma kutsunud, oleks ka mu parimad tulemused jäänud sündimata.

Foto 1: Heiti Annus veteranvõrkpallurite treeningul Tartu Ülikooli spordihoones 2000. aastal 60-aastasena. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aivar Veri noorpõlves viievõistlejana. Foto autor: Postimees / Scanpix Baltics
Foto 3: Hannes Kiris kohtunikutee algul. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix Baltics
Foto 4: Marcel Vichmann 2013. aastal. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Urmas Sule Postimehee stuudios eelmise aasta veebruaris. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: valdek Apivala Otepää golfi mängimas 2007. aasta suvel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Valter Kalami mälestusvõistlused 2018: 800 meetri jooksu võidab 1.51,60ga Rasmus Kisel, edestades Sten Ütsmütsi 0,05 sekundiga. Kolmandana lõpetas Enari Tõnström 1.51,99ga. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 8: Kääriku spordikeskus Valgamaal. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 9: 400 meetri jooksja Aivar Otsalt, kellest sai hilisemas elus politseijuht, oli Heiti Annuse paremaid õpilasi. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix