esmaspäev, jaanuar 18, 2021

Pullerits: Vaadake, kuidas mina olen ausam ja avameelsem kui Eesti poliitikud!

Eesti elus valitsevad masendavalt kahepalgelised ja jäledad protsessid. 1. Keskerakond, kes saab kahtlustuse korruptsioonis ja astub seepärast valitsusest hoobilt tagasi, võttes Jüri Ratase sõnul niiviisi vastutuse, ei pilguta tosin tundi hiljem silmagi, kui asub rõõmsa näoga osalema juba uue valitsuse kokkupanekus. 2. Mailis Reps, kes alles poolteist kuus tagasi pidi ametist lahkuma, sest kasutas riigi vara eraotstarbel, on nüüd taas suunamas ja ohjamas, kuidas seesama riik, mida ta mõni aeg tagasi nööris, peaks edasi minema. 3. Ja suur seltskond vasakpoolseid ja liberaalseid, kes varem krimpsutasid nägu iga neile mitte meeldinud väljaütlemise peale, ei tee nüüd teist nägugi, kui toimub selline «ülelaskmine», nagu kirjeldasin punktides 1 ja 2, mida, pange nüüd tähele, on meil esitatud küüniliselt Eesti maine päästmise aktsioonina.

Ai-ai, viimases, 3. punktis siiski eksisin. Kuidas nad ei tee teist nägu?! Teevad küll – lausa rõõmustavad ja rõkkavad.

Aga meie, ausad ja sirge seljaga spordimehed, räägime pigem faktidest ja võtame asjad must valgel kokku. Olen võlgu eelmise aasta ülevaate. Siin see on!

Treening- ja võistlustunde eelmisel, 2020. aastal 228:16.19 ehk ümardatult 9,5 ööpäeva ja 16 minutit. See teeb 28,5 kaheksatunnilist täistööpäeva ehk sportisin aktiivselt palju rohkem kui kuusse mahtuva ametliku tööaja jagu. (See aeg ei hõlma rattaga kodunt tööle ja tagasi sõitu, koeraga tehtud jalutusringe [fotol all paremal] jms.) 

Treening- ja võistluspäevi 187 ehk veidi rohkem kui pooltel päevadel aastas.

Ühe treening- ja võistluspäeva keskmine pikkus 1:13.15.

187 päevast 179 sõitsin rattaga ja 8 suusatasin (kolm päeva veebruari lõpus ja viis päeva aasta lõpus).

Rattakilometraaž 6377,1 (taas: ei hõlma sõite kodunt tööle jms).

Suusakilometraaž 111,9.

Aga see ei ole ainus, mille peale mul põhitöö kõrvalt mullu aega kulus. Kevadsemestril andsin Tartu Ülikoolis umbes 80 tudengile uudiste aluste ning sügissemestril ligi tosinale tudengile reporteritöö kursust.

Kevadsemestril 5 loengut koguajaga 7:30. Märtsist tuli minna kaugõppele ja auditoorset tööd rohkem ei toimunud.

Kodu- ja kontrolltööde parandamisele kulunud aeg 70:11. 

Kokku kevadsemestril õppetööle kulunud aeg 77:41 ehk 3 ööpäeva ning 5 tundi ja 41 minutit. (See aeg ei hõlma ülesannete ja koduste tööde koostamisele kulunud aega ning muud ettevalmistust.)

Sügissemestril loengutele ja seminaridele kulunud aeg 28:38.

Iseseisvate tööde (uudiste) parandamisele kulunud aeg 28:59.

Kokku sügissemestril õppetööle kulunud aeg 57:37. 

Kevad- ja sügissemestril õppetööle kulunud aeg kokku 135:18 ehk 5 ööpäeva 15 tundi ja 18 minutit. See teeb ligi 17 täisajaga ehk kaheksatunnilist tööpäeva (kordan: selle aja sisse pole arvestatud minu ettevalmistusaega).

Niisiis saame kokku, et Postimehe põhitöö kõrval kulus mul ülikoolis teisele tööle ning lisaks vaba aja sportlikele harrastustele kokku 363 ja pool tundi, mis teeb peaaegu 45 ja pool täistööpäeva, mis tähendab üheksat töönädalat ehk pisut rohkem kui kahte lisatöökuud aastas.

Mis te arvate, kas sellel võivad olla tagajärjed?

Võib-olla sellest edaspidi.

Fotod 1, 2 ja 4: Ühekilomeetrine nn Lauri ring Tähtvere spordipargis pühapäeval, 17. jaanuaril. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy laupäeval, 16. jaanuaril Tähtvere linnaosas raudtee läheduses Tallinna suunas kulgeval uuel kergliiklusteel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pullerits 2020 sügissemestri algul Tartu Ülikooli õppehoones Toomemäel (endine sünnitusmaja) Juhan Peegli nimelises auditooriumis, kus toimub uudiste aluste massikursus. Foto: erakogu
Foto 6: Kes arvab ära, kus on see suusapilt tehtud? Foto autor: Priit Pullerits

teisipäev, jaanuar 12, 2021

Pullerits: Miks mõni lubab endale suusatades palju rohkem kui kõik teised?

Mul ei ole juba mullu kevadest tulnud mõttessegi, et peaks Moabi rattaseiklusele minema (fotol vasakul). Ei tulnud seda mõtet ka suvel, mil avastasin rattaga Hiiumaa tundmatuid siseteid. Kuigi just suvi on see aeg, mil tuleks nii kauget reisi planeerida, sest Moab on viimastel aastatel kujunenud sedavõrd kuumaks paigaks, et sinna tuleb ööbimiskohad varakult, ligi aasta jagu ette broneerida. Need Moabi-mõtted ei tulnud seepärast, et praegu ei ole aeg, mil peaks mööda maaima ringi lendama – ei ole aeg nii enda kui kõigi teiste lähikondsete tervist silmas pidades.

Ja siis sõidab Eesti president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) möödunud aasta viimastel päevadel Šveitsi suusareisile. Sõidab hoolimata välisministeeriumi soovitusest vältimatu vajaduseta mitte reisida.

Ju siis oli vältimatu vajadus, kas nii? Sel juhul peaks riigipea rahvale selgitama, milles vältimatus seisnes. On keegi tema suust seda kuulnud?

Ei ole. Seda, et president Kaljulaidi (vasakpoolsel fotol vasakul) teod ja sõnavõtud on valikulised, lausa kahepalgelised, kinnitab lisaks see, kuidas ta on suhtunud leigelt Reformierakonna soovitatud selgelt Eesti-vaenulikesse rahvaküsitluse ettepanekutesse võrreldes sellega, kuidas ta on tõstnud kisa taevani, kui kaks rahvuskonservatiivi on väikse raadiojaama saates esinenud intrigeerivate arvamusavaldustega. President on nii varjamatult erapoolik, kui üldse olla saab, mida kinnitab tema äsjane idee, kuidas saaks korraldada ennetähtaegsed valimised, peaasi, et oleks mingigi võimalus praegusest valitsusest lahti saada.

Õnneks ei ole meil jäänud palju kannatada. Sügiseni – peame vastu!

Aga siis on meil veel Jürgen Ligi, endine spordimees. Temaga juhtus detsembri keskel selline lugu, millest ma ka kirjutasin:

«Koolivend Jürgen Ligi, näitasid eile, et oled ainult jutumees. Jätsid oma sõnavõttudega mulje, et kui vaid oleksid kursis olnud, oleksid nn vihakuritegude vastu võitlemise eelnõusse mittepooldavalt, st skepsisega suhtunud. (Ligi: "Aga mina poleks [s]eda esitanud, aga magasin hetke maha ja hilja oli vaielda."; "Ma nüüd uurisin neid juriidilisi tantsusamme. Ainult Eestil ja Rumeenial on need omandamata ja mul on raske vastu vaielda, kuigi ise poleks tantsu alustanud.") Ma ütlesin, et hoian su tegudel silma peal. (Pullerits: "Ma loodan, et sa tõestad oma sõnu ka siis, kui peaks hääletamiseks minema ning näitad oma häälega, et sa ei lase sel jubedal seadusel meie maal jalgu alla saada.") Ja eile, erinevalt sellest muljest, mille siin oma sõnaseadmisega jätsid, tegid risti vastupidi: hääletasid riigikogus selle seaduseelnõu tagasi lükkamise vastu.»

Niisiis, kui keegi veel aru ei saanud: Ligi on selle poolt, et mittemeeldivate arvamusavalduste eest saaks hakata inimesi karistama. Kurb.

Reformierakonna arutust ja meeleheidet näitavad muidugi kõik need ettepanekud, mis nad tahaks rahvahääletusele panna ja mis õõnestavad Eesti julgeolekut. Hea, et need välja tulid. Ja kujukas oli see, et president, kes muidu on varmalt alati häda kraaksunud – on selline rahvapärane ütlemine, teate ju küll –, oli pikka aega vait kui sukk (sic!) – on selline rahvapärane ütlemine ka. Presidendi erapoolikuse üle ei imesta enam keegi, aga küllap on paljudele huvitav teada, mida mulle rääkis eravestluses ühe Eesti arvestatava erakonna juht: et Kaja Kallas ei ole juhina arvestatav ega tõsiseltvõetav, et temas puudub poliitilisele liidrile vajalik sära ja energia. Lühidalt: et Kaja Kallas Reformierakonna eesotsas on Reformierakonna nõrkuse põhjus, võis järeldada. Ja ausõna, te oleks üllatunud, kui ma ütleks, kes seda mulle rääkis, sest see ei ole sugugi mõni neist, keda te ilmselge valikuna pakuksite; enamgi veel – et seda rääkis inimene, kes seda rääkis, paneb seda kriitikat võtma väga tõsiselt.

Kes siis rekordeid teeb? Tuleb ise teha. Minu intervjuud psühhiaater Mari-Liis Laanetuga laupäevases Arteris on nüüdseks veebis vaadatud juba üle 165 000 korra! See on megakõva tulemus, millele ei saa vastu isegi Ott Tänaku uudised.

Foto 1: Colorado jõgi Moabi lähedal jaanuaris 2019. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Fotod 2 ja 3: President Kersti Kaljulaid veebruaris 2018 Tamsalu-Neeruti suusamaratonil Alutagusel. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpi
Foto 4: Jürgen Ligi pildigaturukott müügil Tartu kesklinnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tähtvere Supilinna spordipark esmaspäeval. Foto autor: Priit Pullerits

pühapäev, jaanuar 10, 2021

Pullerits: Kuidas uuendusettepanek tegi suusatajate olukorra ainult hullemaks!

Esmalt olulisest. Selleks nädalalõpuks tegin kaks väga tähtsat asja.

Esiteks, andsin sõna Jaak Joala mälestusmärgi autorile kujur Mati Karminile. Sest enne kui kedagi kivide või mudaga loopida – mida seni oli palju.palju tehtud –, oleks inimlik ja viisakas teda ennast ära kuulata. Karmini Joala monumenti on seni aga eranditult ainult kritiseeritud, lausa hukka mõistetud. Eesti ajakirjandus ja sotsiaalmeedia isehakanud eksperdid, äkki enne, kui hukka mõista, võiks püüda mõista? Liiati, kas hea ja vastutustundlik ajakirjandus ei peaks ühiskonnas toimima tasakaalustava jõuna, kes kuulab ära ka selle, kellele seni ei ole peaaegu üldse sõna antud?

Teiseks, tegin intervjuu psühhiaater Mari-Liis Laanetuga (fotol paremal). Et miks? Aga vaat, sellepärast, et... unustage koroona! See tabab ikkagi väheseid. Palju rohkem, elu jooksul iga neljandat meist, tabab mingi psüühikahäire, näiteks depressioon või ärevus, mis ei sega teid ainult nädal-kaks, vaid lõhub elu sageli aastateks. Ja lööb rööpast ka kõigi lähedaste elu. Seepärast vestlesingi Laanetuga palju tõsisemal teemal, kui seda on koroona, et mida igaüks enda päästmiseks ära saaks teha. (Jah, see on kasulikemaid lugusid, mille viimasel ajal olen teinud. Saatke edasi oma lähedastele ja sõpradele, kes on hädas - loodetavasti saavad nad siit abi!)

Et mis see vähemoluline teema on, küsite nüüd.

See, et mõned ideetasandil toredana paistvad mõtted võivad tegelikult kukkuda välja hoopis elu takistavalt. Parema mäluga mehed ehk mäletavad, et tükk aega tagasi liikusid plaanid, et küll oleks vahva, kui saaks kunstlund toota otse suusarajale, mitte hunnikusse, kust seda siis veoautoga laiali vedada. Nüüd ongi see Tartus Tähtvere spordipargis teoks saanud (fotol ülal vasakul). Aga mis on tulemus?

Tulemus on see, et jaanuari esimene dekaad saab juba läbi, aga kõige elementaarsemal ringil, minunimelisel 850-meetrisel ovaalil, juba teist nädalat suusatada ei saa. Sest lumekahurid seisavad kas otse rajal (fotol ülal vasakul) või vahetult selle kõrval ning muudkui töötavad. Seetõttu ei saa ovaalil sõita. Sest, olgu korratud, töötavad kahurid, samuti nende voolikud on ees, ja isegi kui nende kõrvalt mööda ning voolikutest üle sõidad – saades niiske ja jäätuva lumega kokku –, satud pehme kunstlume sisse, kus libisemist pole. Ühesõnaga, üks igavene rist ja viletsus.

Kui kaua see jätkub? Eile, laupäevase seisuga oli pool ovaalist kunstlumega veel katmata. Praeguse tempo juure tähendab see, et enne tuleva nädala lõppu see elementaarne suusarada Tartus valmis ei saa. Mis tähendab, et pool jaanuari saab enne läbi, kui tervise- ja rahvasportlased veidigi korralikult suusatama võiks hakata. Sealt jääb Tartu maratonini kuu aega. Kuna vähemalt maratoninädalal enam harjutada pole mõtet ega kasulik, siis... kolme nädalaga Tartu maratonile!

Jõudu!

Foto 1: Supilinna spordipargi sprindiringi Emajõe-poolne kurv. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Psühhiaater Mari-Liis Laanetu. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 3: Lumekahurid laupäeva pärastlõunal Supilinna spordipargi ovaali Emajõe-poolsel sirgel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Supilinna spordipargi sprindiringi lauge osa laupäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, jaanuar 06, 2021

Pullerits: No nii ei saa! Radade ettevalmistus segab treenimist

Kurta küll ei tahaks, aga ütlemata ka ei saa jätta. Nimelt, et nii ikkagi treenida ei saa. Kui radade ettevalmistus käib samal ajal, mil peaks suusatama.

Esmaspäeva õhtupoolikul võtsin Supilinna spordipargi servas Teppanite suusamajast seal ligi kaks aastat lae all vedelenud Swixi klassikakepid, et lähen paaristõukeid edendama. Suuskadeks valisin siiski uisu-Atomicud, millest on saanud trenni- või siis kehvade olude võistlussuusad. Klassikasuuskadega, mis vajaks määrimist, ei ole seal lausikul midagi teha.

Lühidalt, olin optimistlik ja entusiastlik.

Kui spordiparki jõudsin, nägin, et kolm lumekahurit, neist üks ovaali peal, töötasid täiega. Üritasin tollest mööda sõita, aga sattusin paksu hirmniiskesse pehmesse lumme, kus tõmbas hoo nii kinni, et oleksin äärepealt ninali lennanud. Kohe sai selgeks, et ovaalile, mis paaristõugete ja rütmi lihvimiseks ideaalne, asja pole.

Kuna kilomeetrine nn Lauri ring ei kõlvanud samuti sõita, sest pinnas oli must ja mullane ning klassikajälge polnud, läksin dendroparki. Seal tegin kaheksa 1,7 kilomeetri pikkust ringi mööda laia jalutajate rada. Kohtasin ringil teisigi suuskadel liikujaid, isegi jooksjaid, sh ühte Luige-kolmikust. Aga hea seal sõita polnud, sest tee on tambitud kivikõvaks, on kalletega ja libe – suur hulk energiat ja tähelepanu kulub sobiliku trajektoori otsimisele ja hoidmisele. Lõpuks sõitsin 1:23ga 15,6 km, mis, vaatamata närustele oludele, ei ole mingi märkimisväärne saavutus. Sellega kaugele ei jõua.

Täna, kolmapäeval, olin sunnitud kasutama paaristõuketööks sama ringi ümber dendropargi, sest endiselt töötasid ovaalil kahurid, rääkimata voolikutest, mis samuti rajal vonklesid. Siiski avastasin, et Emajõe ääres on ligi kilomeetrisel lõigul mingigi klassikajälg sisse veetud, nii et kasutasin ka seda. Kokku sõitsin käte jõul 1:06.30ga 14,2 km. Kauemaks ja rohkemaks ei ole sellistes tingimustes lihtsalt indu ja sära.

Nüüd küsite oma tüütu stammküsimuse, miks ma Lõuna-Eestisse ei sõida. Kuulge, ega ma elukutseline sportlane ole! Mu elukutse on ajakirjanik ja õppejõud. Tund näiteks Tehvandile, teine tagasi, koha peal kaks tundi, sest alla selle pole mõtet – ja rohkem kui pool päeva vabast ajast on kulutatud. Võib-olla teie aeg maksab vähe, et saate seda endale lubada. Minu aeg on väga kallis, mina ei saa.

Seega, eks tule panustada selle peale, et kauaks äkki nagunii seda suusapidu ei jätku.

Fotod 1 ja 3: Tartu dendropark esmaspäeva õhtul. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tiik Tartu dendropargis. Küsimus suurele ringile: kes Eesti tuntud lauljatest filmis siin kevadel omakirjutatud loo video? See on nähtav ka Youtube'is. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Tartu dendropark kolmapäeva keskpäeval. Fotode autor: Priit Pullerits

esmaspäev, jaanuar 04, 2021

Pullerits: Miks moodsa maailma saavutused saboteerivad minu sportimist?

Head alanud aastat, kõik spordiblogi lugejad ja kommentaatorid! Paraku tuleb alustada kohe probleemidest.

Endomondo ähvardas, et paneb uuest aastast «poe» kinni ja soovitas kolida mujale. Olen uue aasta kolmel esimesel päeval korduvalt väljas käinud, sh korra maanteel rattaga sõitmas ja kaks korda suusatamas, aga Endomondo töötab nagu muiste. Mille vastu mul ei ole midagi. Aga keegi võiks ära seletada, mis oli sel juhul rakenduse sulgemise ähvarduse mõte. Ja teiseks, kui see ühel päeval teoks saab, siis kuhu üle kolida?

Tegin konto ka Stravasse, aga pole seda veel aktiveerinud. Tundub, et seal saab mu liikumisi jälitada, mida ma küll ei soovi. Isegi kuigi märkisin konto privaatseks, isegi kui seda ei aktiveerinud, tulid mulle meilitsi juba teatised, et nii mitmedki Eestis tuntud tegelased on registreerinud mind oma jälitatavaks.

Ühe sunnitud lükke tegin aasta lõpus veel. Seal oli mängus raha.

Nimelt oli endises SportID-s, nüüdses Stebbys mu kontole kogunenud 60 eurot, millest 35 «istus kinni», sest taotlus hüvitada mu osalustasu Mulgi rattamaratoni põhisõidul oli tagasi lükatud teatisega «Teenust on osutatud vahemikul, mil Postimees Grupi spordikompensatsioon oli peataud. Peatamise vahemik - 1.04-31.08.2020.». Tagasilükkamise otsus tuli juba 2. detsembril, ent isegi peale jõule ei olnud broneeritud 35 eurot mu kontole naasnud. Tuli tagasi alles siis, kui võtsin ühendust Postimehe personaliosakonnaga, kes omakorda võttis ühendust Stebbyga ja palus neil see asi korrektselt ära korraldada.

Miks oli seda 35 eurot nii hirmsasti vaja? Sest siis olnuks mu kontol aasta lõpuks 60 eurot, mis on maksimaalne summa, mida saan korraga kasutada. 1. jaanuaril laekunuks kontole järjekordse kuu eest 20 eurot ning summa suurenenuks 80 euroni, millest 20 oleks «korstnasse kirjutatud», sest läinuks üle limiidi.

Eelmise nädala hakul sain «kinni jäänud» 35 eurot kätte ning panin end kohe kirja Tartu maratoni pikale distantsile, mille registreerimistasu oli mu üllatuseks tõusnud juba 75 euroni. Nii et 15 eurot tuli ikkagi oma taskust ehk isiklikult kontolt maksta. 

Te nüüd küsite, miks ma end kirja panin, kui olen avalikult panustanud pigem sellele, et maraton selle klassikalisel ja õigel kujul jääb ära. Sellepärast, et inimene panustab, aga Jumal naerab. Ehk teisisõnu: 15 eurot kogu selle «lõbu» eest ei ole liiga tappev summa. Ja kahju oleks raha, mis tasuta saadud, tuulde loopida – eks ikka püüad sellele mingit rakendust leida.

Kuid sellega ei ole tehnoloogilised küsimused sugugi ammendatud. Kui uurite Tartu maratoni osalejate protokolli, siis näete, et peaaegu kõigi nime eest on stardinumber 1, sh minust neli rida ülevalpool oleval Andry Prodelil, kellega sai omal ajal 800 meetrit võidu joostud (ja kaotatud, olgu ausalt tunnistatud: tema 800 m isiklik rekord on 1.52,66), aga minu nime ees ei ole ainsatki numbrit.

Kas järjekordne it-viga, mille parandamiseks tuleb taas isiklik aktsioon ette võtta? Kaua võib?

Foto 1: Spordiarst Mihkel Mardna (vasakul) Priit Pulleritsuga 29. detsembril Tähtvere spordipargi ovaalil tehtud fotol. Foto autor: Mihkel Mardna
Foto 2: Chrysler Pacifica 26. detsembril 2020 Tartu lähedal Tiksoja metsa parklas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu-lähedane dendropargi suusarada 1. jaanuaril 2021. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Klubi Tartu Maraton kirjadega sõidukid 1. jaanuaril 2021 Tartu laululava kõrval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tartu-lähedane matkarada Tiksoja metsas 3. jaanuaril 2021. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, detsember 31, 2020

Pullerits: Millised olid professionaalsest vaatevinklist mu aasta parimad saavutused?

Aasta lõpus peab ju aasta jooksul tehtu kokku lööma. Nii vaatasin järele, millised mu 2020. aastal tehtud lood olid Postimehe veebis kõige loetumad. (Kahjuks ei ole arvestust nende kohta, kes lugesid mu lugusid lehes.) Ma ei tea, kas ma tohin konkreetseid klikkide arve avaldada, mistõttu tegin nii, et võtsin kõige loetuma, Aivar Mäe ja estoonlaste läbisaamise loo etaloniks, mille lugejate arvu veebis võrdsustasin 100 protsendiga, ning kõigi järgnevate lugude puhul näete, kui mitu protsenti oli neil lugejaid võrreldes Aivar Mäe ja Estonia looga.

See, et Mäe ja Estonia lugu oli loetuim, ei tohiks tulla üllatusena, sest lõppeks oli ju tegu 2020. aasta  ühe kõmulisema looga. Teisele kohale tuli umbes samal ajal tehtud reportaaž maasikate korjamisest lavatsil - kui mäletate, oli see suve hakul väga aktuaalne teema (fotol ülal vasakul). Kolmandaks tuli aga üllatuslikult minu intervjuu endise modelli Eha Urbsaluga.

Spordilugudest oli kõige loetum mu usutlus Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aavaga - minu lugude edetabelis 12. koht (fotol paremal). Kohe selle järel, 13. kohal, on intervjuu teist korda EOK presidendiks valitud Urmas Sõõrumaaga.

Kolmanda kümne keskele mahtus veel kaks spordilugu. Esiteks mu mälestuslugu kohtumistest Mati Alaveriga ning teiseks võhmameeste seas tuntud Haanja mehest Tarmo Mõttusest, kes usaldas mulle oma traagilise loo, kuidas ta pääses eluga kriitilisest olukorrast.

Iseloomulik on veel see, et järgnevad edetabelis on tervelt kümme lugu pühendatud koroonaviirusele ning kaks lugu sellega väga tihedalt seotud. See näitab ilmekalt, millise aastaga oli tegu.

Täna, aasta viimasel päeval ilmub Postimehe Arteris lugu, millega ise varjamatult väga rahule jään. See on lugu sellest, kuidas üheainsa kümnendiga jõudis viie eesti mehe asutatud ettevõte Pipedrive (fotol paremal) tänavu hilissügisel maagilise tähiseni – firma väärtus on nüüd rohkem kui 1 000 000 000 dollarit. Jah, see on üle miljardi! Ütleksin selle kohta võltstagasihoidlikkuseta: long-form journalism at its very best - at least in Estonia. (Täiendus: see lugu tõusis uue aasta esimestel päevadel mu edetabelis 10. kohale.)

100 Estoonlased lahkavad Aivar Mäed tabanud süüdistuste tagamaid

88 Inimkatse: kas maasikate korjamine liikuval laval on orjatöö või mitte?

81 Eha Urbsalu: Mida oleme kuulnud naistest ja Hollywoodist – see kõik on tõsi ja veelgi hullem

78 Eesti hoidub kriisist uisapäisa väljumast

67 Villade rajamine Hispaanias tekitas Swedbankis kahtlusi

62 Edgar Savisaar: Ärge mind kiusake Jüri Ratasega, heldekene!

61 Andmeanalüütik soovitab: laske Eesti lahti!

61 Minister Tanel Kiik: aprilli keskpaik tuleb kõige raskem

60 Eestlane proovis hoiatada Hispaaniat viiruseplahvatuse eest

60 Eelmise aasta suurim lugu: nii jõudsid eestlased nullist miljardini  

60 Õppetund, kuidas teenida kriisi ajal viie päevaga pool miljonit eurot

58 Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava: peaks vaatama, kas Ott Tänak on päris inimene

55 Urmas Sõõrumaa: Isegi tippsportlastel on minuga raske

55 Toidukorvis tunneb kriisi mõju lähikuudel

54 Paris Hiltoni, Donald Trumpi tütre ja teiste kuulsuste ihukaitsja leidis tõelise ilu... meie Eestis!

53 Hiina maskide tõhusus pole kindel

53 Randpere: Estonia huku uurimine tekitas tohutut umbusku

52 Koroonaviirus lõikas telesarjadel lõpud ära

51 Toomas Sulling: Osa soomlasi pidas seda häbiplekiks, et Soome inimene tuleb meile operatsioonile

51 Kuressaare haiglas on 41 töötajat andnud positiivse viiruseproovi

50 Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: emotsioonide kõikumine oli nii metsik, et ma enam ei jaksanud nendega tegeleda

50 Kriis on löönud ilutöötajad kahte leeri

47 Viirusanalüüsid jätavad küsimused õhku

46 Telekomide juhid silmitsi ennenägematu katsumusega

46 Priit Pullerits: Mati Alaver, minu kangelane

46 «Talve»-filmi käsikirja alusmaterjali ümbritsevad segased lood

45 Ootamatult ränk ööpäev lõi sitke eesti mehe jalust

45 Appi, huntide pealetung! Kas varsti lapsed neil hambus?

Foto 1: Priit Pullerits Laari Talu OÜs maasikaid korjamas ja puhkepausil joomas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rally Estonia võistluste juhi asetäitja Urmas Roosimaa kõndis rallinädala algul koos Priit Pulleritsuga läbi Rally Estonia Tartu linnakatse. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Pipedrive'i personalijuht Leelia Rohumaa. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

esmaspäev, detsember 28, 2020

Pullerits: Suusamehed, kui kaua laseme ajukääbikutest automaniakkidel end trukkida?!

Paljud on küsinud, kuidas suusatamine edeneb.
 
Tõsi see on, et rattad läksid eelmise nädala keskel keldrisse. Eks näis, kui kauaks. Aga proovi sa suusatada, kui kogu see ilm on autoga arulagedaid ja idioote täis!

Käisin pühapäeval Tartus Tiksoja lähedal metsas. Sealkandis, kus elab Tiidrek Nurme ja kus on metsa all saepurukattega rajad ning paar välivõimlat. Ja nägin, kuidas keegi oli oma autoga sõitnud mööda laia jalutamise rada metsa alla – õnneks tuli õrn puidust sild vastu ning ta keeras metsa all otsa ringi, nagu jäljed reetsid.

Nädalavahetusel kirjutas üks teie seast oma murest mulle kommentaaridesse:

«Soovita mõnel Tartu Postimehe noorreporteril külastada Vooremäge ja uurida nende kümnete ja sadade suusaraja rüvetajate käest, et mis tunne on? Mis tunne on terve perekonna ja koerte ja kelkudega jalutada keset suusarada, eriti klassikajäljes? Mis tunne on pika tõusu pealt vastassuunas kelkude ja lumelaudadega laskuda ja vaadata suusatajaid kui lollakaid, kes arvavad, et suusarada on mõeldud suusatamiseks? Ilgelt tahaks teada, mida need inimesed mõtlevad. Kui üldse. Ja mis tundega sellist lugupidamatust teiste suhtes oma järeltulijatesse edasi süstivad?»

Laupäeval suusatasin Tähtvere spordipargis (fotol paremal) hakatuseks 5 kilomeetrit. Püsisin suuskadel küll. Pühapäeval sõitsin spordi- ja dendropargis (kõige ülemisel fotol) juba 17,7 km, aega kulus 1:24. Täna, esmaspäeva hommikul suusatasin dendropargis tunni ja paaegu minuti otsa, viimaseid päevi elav Endomondo mõõtis selle ajaga 13,7 km. Aga mis mulle silma jäi!

Silma jäid dendropargi Emajõe-poolses servas võsa ääres, seal, kus kulgeb lai, kõvaks tambitud rada – see tundub praegu parima kvaliteediga rada, kus sealkandis suusatada –, järjekordsed kurve «nautinud» sõiduauto jäljed (fotol ülal vasakul ja all vasakul).

Kas kellelgi on aimu, mis osade inimestega juhtub, kui tali kätte jõuab? Ja mis teie nende vales kohas autoga sõitjatega peale hakkaksite, kui mõne sellise sündmuspaigal kätte saaksite? Palun ideid, et edaspidi ei peaks hakkama koha peal improviseerima, vaid karistusmeetmed oleks siin aegsasti läbi arutatud ja heaks kiidetud.

Suusa- ja võhmamehed, kui kaua me laseme ajukääbikutest automaniakkidel end trukkida?!

Foto 1: Tartu dendropargi valgustatud suusarada pühapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tiksoja mets laupäeva lõuna ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 5: Sõiduauto jäljed Tartu dendropargi Emajõe-poolses servas esmaspäeva hommikul. Fotode autor: Priit Pullerit
Foto 4: Tähtvere spordipargi valgustatud suusarada ja lumekahurid laupäeval. Foto autor: Priit Pullerits

reede, detsember 25, 2020

Pullerits: No olid need rattavõistlused olümpial alles tsirkus!

KÜSIMUSTELE ON LISATUD ÕIGED VASTUSED!

Jõuluvana tõi Antwerpeni olümpiaraamatu. Need mängud toimusid sada aastat tagasi. Vaatasin siis jalgrattasõidu peatükki - ja mis ma näen! Vaat need olid alles huvitavad võistlused!

Maantee grupisõit oli pikk 175 km ja startis 46 ratturit. Võitja keskmine kiirus... mul vajus suu ammuli: 37,5 km/h. Ehk 1 km/h kiiremini kui kevadisel 119-kilomeetrisel sõidul Cycling Tartu noorte ratturite seltskonnas. Väga suur kiirus ju arvestades, et polnud siis mingeid karbonjookse ega isegi vist mitte alu(miinium)raame, elektroonilisest käiguvahetajast rääkimata. Ja võib vaid ette kujutada, millised olid siis teed - vaevalt kaks aastat pärast maailmasõja lõppu.

Vaatasin võrdluseks ka 800 meetri jooksu tulemusi. Võitja sai aja 1.53,4. Ma oleks oma isikliku rekordiga 1.55,9 jäänud alles viiendaks. Kuid... vaevalt ma oleks seda kohta saanud, sest finaaljooks toimus kõigest 20 minutit pärast viimast poolfinaali, mille võitis 1.56,4-ga seesama inglane, kes võitis lõpuks ka finaali. Ja vähe sellest: kui vaatasin raamatus avaldatud rajakatte pilti, siis see oli sisuliselt mudaväli.

Aga tagasi rattasõidu juurde, mis oli ikka väga kummaline.

Nüüd on teil võimalus näidata oma teadmisi.

1. Mille pärast sai maanteesõidus esimesena lõpujoone ületanud lõuna-aafriklane teise koha ning võitjaks kuulutati hoopis teisena lõpetanud rootslane?

Vastus: Kuna kuues kohas tuli ratturitel ületada raudtee ja mõned ülesõidud olid osa aega suletud, seisid ajamõõtjad igas sellises kohas ning panid kirja, kui palju keegi ülesõidu juures passis. Teisena lõpetanu, rootslane, oli rongide tõttu seisnud ja oodanud 4.01. Kui see seisuaeg tema lõpuajast lahutati, selguski, et ta oli raja läbinud kiiremini kui esialgu võitjaks kuulutatu, lõuna-aafriklane.

2. Tandemivõitluse kolmanda koha sõidus juhtus brittidel üks äpardus, mille tõttu neil ei tekkinudki võimalust medali pärast õieti heideldagi. Mis neil juhtus?

Vastus: Brittide ühel sõitjal purunes pedaal ning nad olid sunnitud katkestama.

3. Milline oli kohtunike roll selles, et 50 km trekisõidus läksid hõbe- ja pronksmedal vahetusse?

Vastus: Kohtunikud keeldusid muutmast oma esialgset otsust, kuigi apellatsioonikohus tunnistas, et kolmanda koha saanud mees lõpetas tegelikult teisena.

4. Kuidas oli võimalik, et 4000 meetri meeskondlikus jälitussõidus said britid finaalis kirja itaallastest neli kümnendikku kiirema aja, kuid pidid ikkagi leppima hõbemedaliga?

Vastus: Suurbritanniale fikseeriti parem aeg, kuigi Itaalia lõpetas nendest varem. Itaalia delegatsioon esitas vale ajaarvestamise kohta protesti ning see rahuldati.

5. Sprindi võitnud hollandlane läks olümpiaajalukku sellega, et kogu eelmise sajandi jooksul ei suutnud mitte keegi teda spordis ühe olulise näitaja poolest ületada?

Vastus: Ta on vanim olümpiakuldmedali võitja jalgrattaspordis 20. sajandil - võites oli ta 38-aastane.

Teeme nii, et te ei riku mängu ilu ära ja ei lähe neid vastuseid raamatust piiluma, vaid kasutate mnemoturniirilikku kollektiivset aju!

*

Õhtupoolikul tegi aga Tartu Postimehe noor ajakirjanik loo minu kogemustest, mis tunne on lumises linnas rattaga sõita.

Foto 1: Antwerpeni olümpia programm. Foto autor: akg-images/Scanpix
Foto 2: Belgia rattur Greg Van Avermaet (paremal) edastab 2015. aastal rattavõistlusel Belgias tšehhi Zdenek Štybarit. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Jalgrattavõistlus Antwerpenis tänavu septembris. Foto autoer: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 4: Kukkumine rattavõistlusel Belgias tänavu oktoobris. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix

kolmapäev, detsember 23, 2020

Pullerits: Oh milline kuldne aeg dopingu kasutamiseks!

Lõppev aasta oli viimaste aegade parim... dopingu panemiseks. Ja kui te selle maha magasite, siis mul on hea uudis: te mahamagamine pole olnud lõplik, sest mahajäämuse saate tagasi teha ka uuel aastal.

Ma ei ole mingi New York Timesi fänn, sest see leht on end diskrediteerinud mitte ainult varjamatu vasakliberastiaga, vaid ka ajaloo täiesti avaliku ümberkirjutamise katsega - vt 1619 Project (kas tõesti on nüüd ajakirjanduse roll tegeleda ajaloo ümberkirjutamisega?!) -, aga lehe esitatud faktid kinnitavad, et lõppeval aastal oli dopinguküttidel raskusi. 2019. aastal võtsid nad esimese üheksa kuuga 231 000 vere- ja uriiniproovi, tänavu sama ajaga rohkem kui kaks korda vähem, 111 000. Eriti drastiline erinevus oli aprillis: mullu võeti sel kuul 25 219 ja tänavu ainult 576 proovi. Septembris oli erinevus 26 638 versus 17 643.

Nagu taipate, on koroonaaja piirangud piiranud ka dopinguküttide tööd. Mis on avanud head võimalused neile, kes on soovinud oma sportlikku võimekust maksimaalselt suurendada.

Kuna kevadel polnud USA dopinguküttidel Timesi sõnul midagi targemat teha, viisid nad läbi anonüümse uurimuse, küsitledes 1400 testitavat sportlast. Noist ligi 10 protsenti tunnistas, et on viimase aasta jooksul kasutanud keelatud aineid. Kaks ja pool protsenti oli neid, kes tunnistasid, et on kasutanud tugevatoimelisi aineid, nagu testosteroon, kasvuhormoon, samuti aineid, mis suurendavad punaste vereliblede arvu ja hapniku tarbimise võimet. Üle poole vastanutest arvas, et nende konkurendid kasutavad koroonapandeemiast tingitud olukorda keelatud ainete võtmiseks.

Nüüd võib küsida, et mis kasu on piirangute ajal tehtud dopingukuurist, mil nagunii on võistlusi vähe, tulevikus, kui võistlused saavad taas toimuda täie hooga. Palun, siin on vastus: Times viitab uuringutele, mis kinnitavad, et isegi ühest dopingukuurist, mille järel lahkuvad keelatud ained organismist kiiresti, võib tõusta kasu kuni neljaks aastaks. Just see on, muide, põhjus, miks rängemate dopingurikkumiste korral karistatakse nelja-aastase võistluskeeluga.

Lõpuks viskab Times õhku sellise tõsiasja: kas naiste ja meeste 5000 meetri ja meeste 10 000 meetri jooksu kaua püsinud maailmarekordite, samuti naiste poolmaratoni maailmarekordi varisemine kahel korral sel sügisel võib kuidagi olla seotud dopingutestimise raskustega maailmas?

Sedavõrd, kuidas maailm taas piire koomale tõmbab, jätkuvad võimalused kasutada dopingut senisest rohkem ka tuleval aastal.

Foto 1: Võhmameeste silmarõõmuks esineb vene tantsutüdruk Venemaa ja Rootsi hokilahingu eel Moskvas detsembri keskel. Venemaa lipp ja hümn on keelatud nii Tokyo suve- kui Pekingi taliolümpial - teadagi, mille pärast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Papa Massata Diack, IAAFi endise presidendi poeg ja IAAFi endine turundusjuht, on seotud suurde korruptsiooniprotsessi, millest olulise osa moodustavad dopinguga seotud küsimused. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Uganda jooksja Joshua Cheptegi pärast 10 000 meetri jooksu maailmarekordi püstitamist tänavu sügisel Valencias. Eesti rekordimees Enn Sellik kaotanuks talle poolteise ringi ehk 600 meetriga. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Etioopia jooksja Letesenbet Gidey püstitamas sügisel Valencias 5000 meetri jooksu maailmarekordit 14.06,65. Ta ületas eelmise, tosin aastat püsinud maailmarekordi rohkem kui nelja sekundiga. Foto autor: AFP/Scanpix

laupäev, detsember 19, 2020

Pullerits: Tahate tõepoolest vastupidavust arendada? Siis sööge rasva!

Töödeldud süsivesikud on mürk.

Aga!

«Oskuslik turundamine on muutnud süsivesikute tarbimise sportlaste hulgas religiooniks,» loen põnevusega jooksuteemalise bestselleri «Jooksjana sündinud» autori Christopher McDougalli järjekordsest raamatust «Kangelasena sündinud». «Sportlased usuvad, et nad ei saa kusagilt mujalt energiat kui süsivesikutest.»

Kas teie olete ka üks neist?

Ta jätkab: need samad toidud, mis peaks laialt levinud teadmise kohaselt tegema tugevamaks ja kiiremaks, toimivad aeglase mürgina, muutes meid paksemaks, nõrgemaks ja vastuvõtlikumaks südamehaigustele, insultidele, suhkruhaigustele ja dementsusele.

Lihtne näide kinnitab, kuidas teid kõiki on süsivesikutega lollitatud. Vaadake neid, kes on püüdnud jooksuga liigsetest kilodest lahti saada. Enamik ei saa. Või kui saab, siis väga vähestest. Ja kui saab, tulevad need kilod kiiresti tagasi. Miks, imestate?

Alustage selle sissekande lugemist uuesti algusest.

Pilgud tuleb suunata mujale. McDougall tuletab meelde, et just loomne rasv on meid muutnud selliseks, nagu me oleme. «Kui meie esivanemad rändasid Aafrika savannidest välja, ei järgnenud nad viljasaagile,» kirjutab McDougall. «Nad järgnesid loomakarjadele. Nad otsisid liha ja kui selle leidsid, jäid paigale, hoolimata sellest, kui karm võis keskkond olla.» Teisisõnu: inimesed harjusid tarbima palju energiat andvaid rasvaseid toiduaineid, sest neid oli lihtne säilitada, need olid aeglaselt n-ö põlevad, nii et vähesest kogusest võis jätkuda terveks päevaks.

Ta tuletab meelde, et alles suhteliselt hiljuti läksime üle farmides kasvatatud teraviljadele ning oleme sellest peale näinud ülekaalulisuse ja toitumisega seotud haiguste järsku kasvu.

Rasvase toidu kahjulikkuse tõestamiseks on loodud palju teooriaid, millest värvikam on Ameerika biokeemiku Ancel Keysi torustiku teooria: kui valada peekonirasva kraanist alla, jääb see torude seinale ja lõpuks ummistab need. On ju nii?! Nõnda püstitas Keys hüpoteesi, et südamehaiguste põhjuseks on toidus sisalduv rasv. Ja kui sellele teooriale panid õla alla veel paar prominentset poliitikut, vallutas rasv-on-surmav teooria USA terviseametkonnad, kirjutab McDougall.

Edasi räägib McDougall insuliinist ja glükoosist (lk 316-317), mille jätan siin vahele, sest see on liiga spetsiifiline ja viiks teie tähelepanu peamiselt kõrvale. Ta jõuab välja sinna, et kui loobuda harjumusest tarbida süsivesikuid, võib muuta oma keha uuesti rasvapõletajaks – mis on siin kõige olulisem sõnum. Ja järgnev, mis ta kirjutab, on teile kui vastupidavussportlastele eriti tähtis:

«Kui sa oled rasvaga kohanenud, siis peaksid olema teoreetiliselt võimeline ammutama kogu oma energia rasva ainevahetusest, eriti väga pikaajalise treeningu ajal, kui tegevuse intensiivsus on mõnevõrra madalam ja peaks puuduma vajadus põletada süsivesikuid.»

Soovitan veel kord lugeda seda eelmist, jutumärkides lauset!

Seda kõike võib pidada tühipaljaks targutuseks, aga seda kinnitab praktika – praktika sealt, kus on mängus väga suur raha ja kus tervise ning sportliku suutlikkusega just seepärast ei riskita. McDougall räägib Los Angeles Lakersi korvpallimeeskonnast, kes hakkas sööma tervislikke rasvu sisaldavat toitu ja kahandama suhkru tarbimist ning nagu kinnitab raamatus tsiteeritud Kobe Bryant, olid tulemused sageli kehakaalu tõusuga kimpus mängijaile üllatavalt head. Nad said kehakaalu kontrolli alla ning suutsid seda ka kergemini vähendada.

Niisiis, lõpetage ruttu suhkru ja töödeldud süsivesikute söömine ning ärge kartke rasva! Eriti ohtlik on suhkur, mis on söövitav, kahjustab veresoonte seinu, tekitades õnarusi, kuhu takerdub katt.

Ikka kahtlete?

Triatleet Mark Allenist olete kuulnud? Ta on kuuel korral tulnud Ironmanis maailmameistriks. Tema toitumine, mis on hästi dokumenteeritud, ei sisaldanud peaaegu üldse tärklist või töödeldud süsivesikuid, kirjutab McDougall oma raamatus. Kuidas võis ta läbida maratoni 2:40ga pärast seda, kui oli 4 km ujunud ja sõitnud 180 km rattaga, küsib McDougall. Sellele oli ainult üks seletus.

«Ma teadsin, et ta pidi võistlust alustama, ilma et ta musklites oleks suhkrut või glükogeeni,» kirjutab McDougall. «Ta pidi põletama rasva.»

Vaat siis, sööge rasva, tehke selle pealt mahutrenni ja vastupidavustulemused paranevad!

Fotod 1 ja 2: Laud nagu äke! Paluveski toitlustuspunkt Tartu jooksumaratonil aastal 2017. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Puka toitlustuspunkt Tartu rattamaratonil aastal 2016. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Palu toitlustuspunkt Tartu rattamaratonil aastal 2013. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tankimine Palu toitlustuspunktis Tartu maratonil aastal 2012. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix