Pullerits: Mis mõte on paeluvatel radadel ummisjalu tormata?

Polnud see kurviline kruusa-savi-liivatee ühti nii mudane, nagu reindžer ütles. Paar vesist ja libedamat kohta ning üks suurem lomp laskumise põhjas, mida Infiniti QX80-l (fotol vasakul) polnud mingit probleemi läbida. Ja olingi Chesler Parki raja alguses.

See on ägedamaid radu (fotol paremal ja piltidel allpool) Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkonnas. Aga et lausa nii äge, seda poleks oodanud. Algul oli taevas hall, mis tappis värve (fotod allpool). Umbes kahe tunni järel tuli päike välja. See keeras emotsioonid põhja (fotod veelgi allpool). Sedasi pole ime, et edasi liikumise tempo aeglustus. Aga kuhu kiiret! Ei saa aru neist, kes tormavad siin nagu kitsed, vaade vaid ette suunatud, ja kihutavad mööda nagu postist. Mis selle mõte on?

Mõte on ju see, et protsessi nautida - ja erilise looduse tunnetamine oma peamine osa protsessist. Selliseid vaatepilte juba Euroopas ei näe!

Tagasitee rahvuspargist välja õhtupäikese valguses oli omaette elamus.

Fotode autor Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas me jõudsime riske maandades äärmiselt haruldasse paika, ilmselt esimeste eestlastena

Ega ma suurt autot (fotol paremal) niisama rentinud. Ikka vajadusest tulenevalt. Vajadus tulenes sellest, et tosin aastat tagasi juhtusin nägema pilte kohast nimega White Pocket. See tekitas huvi. Aga see asub pärapõrgus. Ma ei hakka seda kirjeldama, sest muidu mõni veel süüdistab, et ahvatlen inimesi hukatusse. Aga fakt on see, et sinna viib raske tee. Raske sellepärast, et see on neetult liivane. Kuuldavasti pidi olema tavaline, et seal inimesed kinni jäävad. Ja mitte sellepärast, et nad lähevad sinna sõiduautoga. Keegi, kel vähegi mõistust peas, sellist lollust ette ei võta. Seal ei oleks isegi RAV4-st tolku. Vaja on suurema kliirensiga ning nelikveoga masinaid ning rehvid peaks ka olema mitte sellised, millega maanteel ja linnas sõidetakse.

Kuid mida rohkem ma teeolude kohta uurisin, seda klaarimaks tikkus saama tõsiasi, et ka võimeka autoga, nagu on Infiniti QX80, ei maksa riskima minna. Sedasi otsustasin kasutada proffide teenuseid. Soetasin kaks kohta nende Ford Expeditionile (fotol vasakul), mis läks maksma ligi 255 dollarit. Leppisin nendega kokku kohtumiskoha 89A maantee ääres, kus nad meid naisega kella veerand kahe ajal peale võtavad. Kokku sai koos kahe juhi-giidiga (fotol roosades särkides) autosse kaheksa inimest.

Tund ja kümme minutit hiljem olimegi jõudnud White Pocketisse. Mu naine (leia ta parempoolsel pildil!) väitis, et meie Infinitiga poleks me mingil juhul paksu liivaga teest läbi murdnud. Eks proffide käes näi muidugi kõik kerge, nad ju sõidavad nädalas seda teed mitu korda, aga tõepoolest, ega võõra autoga inimtühjas piirkonnas riske ikka võtta taha.

White Pocket oli täiega kogu kulutatud raha väärt. Ütleks isegi, et soodsalt saime. Ilma naljat

Tõenäoliselt olime kõige esimesed eestlased White Pocketis. Või teab keegi veel kedagi, kes on seal käinud?

Fotode autor Priit Pullerits

Pullerits: Kui tahad näha midagi unikaalset, tuleb teha kodutööd

Teatud asju peab teadma, sest mingit silti, mis nende juurde juhataks, ei ole. Ei mingit märgistust kusagil. Pead teadma, kus maanteelt ära keerata ja milliseid väikseid teid seejärel valida. Ja siis pead loomulikult teadma, kus on trailhead ehk raja algus (fotol all), sest ka see on märkimata.

Üks selline koht on White Rocks. Ka kuna see pole mingi ametlik koht, pole ka nimi ametlik. Kui veebist eelinfot otsida, peab teadma, mis märksõnadega ja kust otsida ning mis on usaldusväärne. Seda kohta on ka teiste nimede all, nt Ghost Rocks. Aga kohale me sinna jõudsime ja veetsime seal laia kanjoni ühes laias harukanjonis ja teises, kitsas ja lühikeses harukanjonis kokku üle nelja tunni. Kaheksa kilomeetrit matkasime, temperatuur oli 26-28 kraadi, päike leekis kogu aeg, kuid saab ka neis tingimustes leevendust leida, kui oled leidlik. Fakt on see, et loodus on võimsaim skulptor! (Fotode autor Priit Pullerits.)

Pullerits: Kuidas ma jõudsin salajase nimega paika

Mõned on huvi tundnud, kuidas ööbimisega on lood. Algul Las Vegases, siis Utah edelanurgas St. George'is, siis kaks ööd Utah lõunaservas Kanabis (fotol all), kust sai tehtud mitu väljasõitu, nagu eelmises sissekandes näidatud Toadstoolide piirkonda ja Wire Passi pilukanjoni lähistele.

Nüüd siis selline käik: samuti mööda Houserock Valley Roadi, mis on liivane treppis tolmutee, kuni Buckskin Gulchi alguseni. Gulch osutus ehedaks kitšiks - ja see on siin mõeldud positiivsena.

Kui 3 km mööda Buckskin Gulchi käidud, tuli keerata pehme liivaga väljale, millest üle minnes hakkas aga vihma tibutama. Ja hiljem ka müristama. Ja välku lööma. Kogunesid ähvardavad pilved. Need rikkusid vähekäidud kohas nimega Edmaier's Secret värvide mängu, aga ka sedasi oli loodus muljetavaldav. Esimesel pildil Lace Rock, kahel alumisel Brain Rock.

Fotode autor: Priit Pullerits