esmaspäev, jaanuar 18, 2021

Pullerits: Vaadake, kuidas mina olen ausam ja avameelsem kui Eesti poliitikud!

Eesti elus valitsevad masendavalt kahepalgelised ja jäledad protsessid. 1. Keskerakond, kes saab kahtlustuse korruptsioonis ja astub seepärast valitsusest hoobilt tagasi, võttes Jüri Ratase sõnul niiviisi vastutuse, ei pilguta tosin tundi hiljem silmagi, kui asub rõõmsa näoga osalema juba uue valitsuse kokkupanekus. 2. Mailis Reps, kes alles poolteist kuus tagasi pidi ametist lahkuma, sest kasutas riigi vara eraotstarbel, on nüüd taas suunamas ja ohjamas, kuidas seesama riik, mida ta mõni aeg tagasi nööris, peaks edasi minema. 3. Ja suur seltskond vasakpoolseid ja liberaalseid, kes varem krimpsutasid nägu iga neile mitte meeldinud väljaütlemise peale, ei tee nüüd teist nägugi, kui toimub selline «ülelaskmine», nagu kirjeldasin punktides 1 ja 2, mida, pange nüüd tähele, on meil esitatud küüniliselt Eesti maine päästmise aktsioonina.

Ai-ai, viimases, 3. punktis siiski eksisin. Kuidas nad ei tee teist nägu?! Teevad küll – lausa rõõmustavad ja rõkkavad.

Aga meie, ausad ja sirge seljaga spordimehed, räägime pigem faktidest ja võtame asjad must valgel kokku. Olen võlgu eelmise aasta ülevaate. Siin see on!

Treening- ja võistlustunde eelmisel, 2020. aastal 228:16.19 ehk ümardatult 9,5 ööpäeva ja 16 minutit. See teeb 28,5 kaheksatunnilist täistööpäeva ehk sportisin aktiivselt palju rohkem kui kuusse mahtuva ametliku tööaja jagu. (See aeg ei hõlma rattaga kodunt tööle ja tagasi sõitu, koeraga tehtud jalutusringe [fotol all paremal] jms.) 

Treening- ja võistluspäevi 187 ehk veidi rohkem kui pooltel päevadel aastas.

Ühe treening- ja võistluspäeva keskmine pikkus 1:13.15.

187 päevast 179 sõitsin rattaga ja 8 suusatasin (kolm päeva veebruari lõpus ja viis päeva aasta lõpus).

Rattakilometraaž 6377,1 (taas: ei hõlma sõite kodunt tööle jms).

Suusakilometraaž 111,9.

Aga see ei ole ainus, mille peale mul põhitöö kõrvalt mullu aega kulus. Kevadsemestril andsin Tartu Ülikoolis umbes 80 tudengile uudiste aluste ning sügissemestril ligi tosinale tudengile reporteritöö kursust.

Kevadsemestril 5 loengut koguajaga 7:30. Märtsist tuli minna kaugõppele ja auditoorset tööd rohkem ei toimunud.

Kodu- ja kontrolltööde parandamisele kulunud aeg 70:11. 

Kokku kevadsemestril õppetööle kulunud aeg 77:41 ehk 3 ööpäeva ning 5 tundi ja 41 minutit. (See aeg ei hõlma ülesannete ja koduste tööde koostamisele kulunud aega ning muud ettevalmistust.)

Sügissemestril loengutele ja seminaridele kulunud aeg 28:38.

Iseseisvate tööde (uudiste) parandamisele kulunud aeg 28:59.

Kokku sügissemestril õppetööle kulunud aeg 57:37. 

Kevad- ja sügissemestril õppetööle kulunud aeg kokku 135:18 ehk 5 ööpäeva 15 tundi ja 18 minutit. See teeb ligi 17 täisajaga ehk kaheksatunnilist tööpäeva (kordan: selle aja sisse pole arvestatud minu ettevalmistusaega).

Niisiis saame kokku, et Postimehe põhitöö kõrval kulus mul ülikoolis teisele tööle ning lisaks vaba aja sportlikele harrastustele kokku 363 ja pool tundi, mis teeb peaaegu 45 ja pool täistööpäeva, mis tähendab üheksat töönädalat ehk pisut rohkem kui kahte lisatöökuud aastas.

Mis te arvate, kas sellel võivad olla tagajärjed?

Võib-olla sellest edaspidi.

Fotod 1, 2 ja 4: Ühekilomeetrine nn Lauri ring Tähtvere spordipargis pühapäeval, 17. jaanuaril. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy laupäeval, 16. jaanuaril Tähtvere linnaosas raudtee läheduses Tallinna suunas kulgeval uuel kergliiklusteel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pullerits 2020 sügissemestri algul Tartu Ülikooli õppehoones Toomemäel (endine sünnitusmaja) Juhan Peegli nimelises auditooriumis, kus toimub uudiste aluste massikursus. Foto: erakogu
Foto 6: Kes arvab ära, kus on see suusapilt tehtud? Foto autor: Priit Pullerits

teisipäev, jaanuar 12, 2021

Pullerits: Miks mõni lubab endale suusatades palju rohkem kui kõik teised?

Mul ei ole juba mullu kevadest tulnud mõttessegi, et peaks Moabi rattaseiklusele minema (fotol vasakul). Ei tulnud seda mõtet ka suvel, mil avastasin rattaga Hiiumaa tundmatuid siseteid. Kuigi just suvi on see aeg, mil tuleks nii kauget reisi planeerida, sest Moab on viimastel aastatel kujunenud sedavõrd kuumaks paigaks, et sinna tuleb ööbimiskohad varakult, ligi aasta jagu ette broneerida. Need Moabi-mõtted ei tulnud seepärast, et praegu ei ole aeg, mil peaks mööda maaima ringi lendama – ei ole aeg nii enda kui kõigi teiste lähikondsete tervist silmas pidades.

Ja siis sõidab Eesti president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) möödunud aasta viimastel päevadel Šveitsi suusareisile. Sõidab hoolimata välisministeeriumi soovitusest vältimatu vajaduseta mitte reisida.

Ju siis oli vältimatu vajadus, kas nii? Sel juhul peaks riigipea rahvale selgitama, milles vältimatus seisnes. On keegi tema suust seda kuulnud?

Ei ole. Seda, et president Kaljulaidi (vasakpoolsel fotol vasakul) teod ja sõnavõtud on valikulised, lausa kahepalgelised, kinnitab lisaks see, kuidas ta on suhtunud leigelt Reformierakonna soovitatud selgelt Eesti-vaenulikesse rahvaküsitluse ettepanekutesse võrreldes sellega, kuidas ta on tõstnud kisa taevani, kui kaks rahvuskonservatiivi on väikse raadiojaama saates esinenud intrigeerivate arvamusavaldustega. President on nii varjamatult erapoolik, kui üldse olla saab, mida kinnitab tema äsjane idee, kuidas saaks korraldada ennetähtaegsed valimised, peaasi, et oleks mingigi võimalus praegusest valitsusest lahti saada.

Õnneks ei ole meil jäänud palju kannatada. Sügiseni – peame vastu!

Aga siis on meil veel Jürgen Ligi, endine spordimees. Temaga juhtus detsembri keskel selline lugu, millest ma ka kirjutasin:

«Koolivend Jürgen Ligi, näitasid eile, et oled ainult jutumees. Jätsid oma sõnavõttudega mulje, et kui vaid oleksid kursis olnud, oleksid nn vihakuritegude vastu võitlemise eelnõusse mittepooldavalt, st skepsisega suhtunud. (Ligi: "Aga mina poleks [s]eda esitanud, aga magasin hetke maha ja hilja oli vaielda."; "Ma nüüd uurisin neid juriidilisi tantsusamme. Ainult Eestil ja Rumeenial on need omandamata ja mul on raske vastu vaielda, kuigi ise poleks tantsu alustanud.") Ma ütlesin, et hoian su tegudel silma peal. (Pullerits: "Ma loodan, et sa tõestad oma sõnu ka siis, kui peaks hääletamiseks minema ning näitad oma häälega, et sa ei lase sel jubedal seadusel meie maal jalgu alla saada.") Ja eile, erinevalt sellest muljest, mille siin oma sõnaseadmisega jätsid, tegid risti vastupidi: hääletasid riigikogus selle seaduseelnõu tagasi lükkamise vastu.»

Niisiis, kui keegi veel aru ei saanud: Ligi on selle poolt, et mittemeeldivate arvamusavalduste eest saaks hakata inimesi karistama. Kurb.

Reformierakonna arutust ja meeleheidet näitavad muidugi kõik need ettepanekud, mis nad tahaks rahvahääletusele panna ja mis õõnestavad Eesti julgeolekut. Hea, et need välja tulid. Ja kujukas oli see, et president, kes muidu on varmalt alati häda kraaksunud – on selline rahvapärane ütlemine, teate ju küll –, oli pikka aega vait kui sukk (sic!) – on selline rahvapärane ütlemine ka. Presidendi erapoolikuse üle ei imesta enam keegi, aga küllap on paljudele huvitav teada, mida mulle rääkis eravestluses ühe Eesti arvestatava erakonna juht: et Kaja Kallas ei ole juhina arvestatav ega tõsiseltvõetav, et temas puudub poliitilisele liidrile vajalik sära ja energia. Lühidalt: et Kaja Kallas Reformierakonna eesotsas on Reformierakonna nõrkuse põhjus, võis järeldada. Ja ausõna, te oleks üllatunud, kui ma ütleks, kes seda mulle rääkis, sest see ei ole sugugi mõni neist, keda te ilmselge valikuna pakuksite; enamgi veel – et seda rääkis inimene, kes seda rääkis, paneb seda kriitikat võtma väga tõsiselt.

Kes siis rekordeid teeb? Tuleb ise teha. Minu intervjuud psühhiaater Mari-Liis Laanetuga laupäevases Arteris on nüüdseks veebis vaadatud juba üle 165 000 korra! See on megakõva tulemus, millele ei saa vastu isegi Ott Tänaku uudised.

Foto 1: Colorado jõgi Moabi lähedal jaanuaris 2019. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Fotod 2 ja 3: President Kersti Kaljulaid veebruaris 2018 Tamsalu-Neeruti suusamaratonil Alutagusel. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpi
Foto 4: Jürgen Ligi pildigaturukott müügil Tartu kesklinnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tähtvere Supilinna spordipark esmaspäeval. Foto autor: Priit Pullerits

pühapäev, jaanuar 10, 2021

Pullerits: Kuidas uuendusettepanek tegi suusatajate olukorra ainult hullemaks!

Esmalt olulisest. Selleks nädalalõpuks tegin kaks väga tähtsat asja.

Esiteks, andsin sõna Jaak Joala mälestusmärgi autorile kujur Mati Karminile. Sest enne kui kedagi kivide või mudaga loopida – mida seni oli palju.palju tehtud –, oleks inimlik ja viisakas teda ennast ära kuulata. Karmini Joala monumenti on seni aga eranditult ainult kritiseeritud, lausa hukka mõistetud. Eesti ajakirjandus ja sotsiaalmeedia isehakanud eksperdid, äkki enne, kui hukka mõista, võiks püüda mõista? Liiati, kas hea ja vastutustundlik ajakirjandus ei peaks ühiskonnas toimima tasakaalustava jõuna, kes kuulab ära ka selle, kellele seni ei ole peaaegu üldse sõna antud?

Teiseks, tegin intervjuu psühhiaater Mari-Liis Laanetuga (fotol paremal). Et miks? Aga vaat, sellepärast, et... unustage koroona! See tabab ikkagi väheseid. Palju rohkem, elu jooksul iga neljandat meist, tabab mingi psüühikahäire, näiteks depressioon või ärevus, mis ei sega teid ainult nädal-kaks, vaid lõhub elu sageli aastateks. Ja lööb rööpast ka kõigi lähedaste elu. Seepärast vestlesingi Laanetuga palju tõsisemal teemal, kui seda on koroona, et mida igaüks enda päästmiseks ära saaks teha. (Jah, see on kasulikemaid lugusid, mille viimasel ajal olen teinud. Saatke edasi oma lähedastele ja sõpradele, kes on hädas - loodetavasti saavad nad siit abi!)

Et mis see vähemoluline teema on, küsite nüüd.

See, et mõned ideetasandil toredana paistvad mõtted võivad tegelikult kukkuda välja hoopis elu takistavalt. Parema mäluga mehed ehk mäletavad, et tükk aega tagasi liikusid plaanid, et küll oleks vahva, kui saaks kunstlund toota otse suusarajale, mitte hunnikusse, kust seda siis veoautoga laiali vedada. Nüüd ongi see Tartus Tähtvere spordipargis teoks saanud (fotol ülal vasakul). Aga mis on tulemus?

Tulemus on see, et jaanuari esimene dekaad saab juba läbi, aga kõige elementaarsemal ringil, minunimelisel 850-meetrisel ovaalil, juba teist nädalat suusatada ei saa. Sest lumekahurid seisavad kas otse rajal (fotol ülal vasakul) või vahetult selle kõrval ning muudkui töötavad. Seetõttu ei saa ovaalil sõita. Sest, olgu korratud, töötavad kahurid, samuti nende voolikud on ees, ja isegi kui nende kõrvalt mööda ning voolikutest üle sõidad – saades niiske ja jäätuva lumega kokku –, satud pehme kunstlume sisse, kus libisemist pole. Ühesõnaga, üks igavene rist ja viletsus.

Kui kaua see jätkub? Eile, laupäevase seisuga oli pool ovaalist kunstlumega veel katmata. Praeguse tempo juure tähendab see, et enne tuleva nädala lõppu see elementaarne suusarada Tartus valmis ei saa. Mis tähendab, et pool jaanuari saab enne läbi, kui tervise- ja rahvasportlased veidigi korralikult suusatama võiks hakata. Sealt jääb Tartu maratonini kuu aega. Kuna vähemalt maratoninädalal enam harjutada pole mõtet ega kasulik, siis... kolme nädalaga Tartu maratonile!

Jõudu!

Foto 1: Supilinna spordipargi sprindiringi Emajõe-poolne kurv. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Psühhiaater Mari-Liis Laanetu. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 3: Lumekahurid laupäeva pärastlõunal Supilinna spordipargi ovaali Emajõe-poolsel sirgel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Supilinna spordipargi sprindiringi lauge osa laupäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, jaanuar 06, 2021

Pullerits: No nii ei saa! Radade ettevalmistus segab treenimist

Kurta küll ei tahaks, aga ütlemata ka ei saa jätta. Nimelt, et nii ikkagi treenida ei saa. Kui radade ettevalmistus käib samal ajal, mil peaks suusatama.

Esmaspäeva õhtupoolikul võtsin Supilinna spordipargi servas Teppanite suusamajast seal ligi kaks aastat lae all vedelenud Swixi klassikakepid, et lähen paaristõukeid edendama. Suuskadeks valisin siiski uisu-Atomicud, millest on saanud trenni- või siis kehvade olude võistlussuusad. Klassikasuuskadega, mis vajaks määrimist, ei ole seal lausikul midagi teha.

Lühidalt, olin optimistlik ja entusiastlik.

Kui spordiparki jõudsin, nägin, et kolm lumekahurit, neist üks ovaali peal, töötasid täiega. Üritasin tollest mööda sõita, aga sattusin paksu hirmniiskesse pehmesse lumme, kus tõmbas hoo nii kinni, et oleksin äärepealt ninali lennanud. Kohe sai selgeks, et ovaalile, mis paaristõugete ja rütmi lihvimiseks ideaalne, asja pole.

Kuna kilomeetrine nn Lauri ring ei kõlvanud samuti sõita, sest pinnas oli must ja mullane ning klassikajälge polnud, läksin dendroparki. Seal tegin kaheksa 1,7 kilomeetri pikkust ringi mööda laia jalutajate rada. Kohtasin ringil teisigi suuskadel liikujaid, isegi jooksjaid, sh ühte Luige-kolmikust. Aga hea seal sõita polnud, sest tee on tambitud kivikõvaks, on kalletega ja libe – suur hulk energiat ja tähelepanu kulub sobiliku trajektoori otsimisele ja hoidmisele. Lõpuks sõitsin 1:23ga 15,6 km, mis, vaatamata närustele oludele, ei ole mingi märkimisväärne saavutus. Sellega kaugele ei jõua.

Täna, kolmapäeval, olin sunnitud kasutama paaristõuketööks sama ringi ümber dendropargi, sest endiselt töötasid ovaalil kahurid, rääkimata voolikutest, mis samuti rajal vonklesid. Siiski avastasin, et Emajõe ääres on ligi kilomeetrisel lõigul mingigi klassikajälg sisse veetud, nii et kasutasin ka seda. Kokku sõitsin käte jõul 1:06.30ga 14,2 km. Kauemaks ja rohkemaks ei ole sellistes tingimustes lihtsalt indu ja sära.

Nüüd küsite oma tüütu stammküsimuse, miks ma Lõuna-Eestisse ei sõida. Kuulge, ega ma elukutseline sportlane ole! Mu elukutse on ajakirjanik ja õppejõud. Tund näiteks Tehvandile, teine tagasi, koha peal kaks tundi, sest alla selle pole mõtet – ja rohkem kui pool päeva vabast ajast on kulutatud. Võib-olla teie aeg maksab vähe, et saate seda endale lubada. Minu aeg on väga kallis, mina ei saa.

Seega, eks tule panustada selle peale, et kauaks äkki nagunii seda suusapidu ei jätku.

Fotod 1 ja 3: Tartu dendropark esmaspäeva õhtul. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tiik Tartu dendropargis. Küsimus suurele ringile: kes Eesti tuntud lauljatest filmis siin kevadel omakirjutatud loo video? See on nähtav ka Youtube'is. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Tartu dendropark kolmapäeva keskpäeval. Fotode autor: Priit Pullerits

esmaspäev, jaanuar 04, 2021

Pullerits: Miks moodsa maailma saavutused saboteerivad minu sportimist?

Head alanud aastat, kõik spordiblogi lugejad ja kommentaatorid! Paraku tuleb alustada kohe probleemidest.

Endomondo ähvardas, et paneb uuest aastast «poe» kinni ja soovitas kolida mujale. Olen uue aasta kolmel esimesel päeval korduvalt väljas käinud, sh korra maanteel rattaga sõitmas ja kaks korda suusatamas, aga Endomondo töötab nagu muiste. Mille vastu mul ei ole midagi. Aga keegi võiks ära seletada, mis oli sel juhul rakenduse sulgemise ähvarduse mõte. Ja teiseks, kui see ühel päeval teoks saab, siis kuhu üle kolida?

Tegin konto ka Stravasse, aga pole seda veel aktiveerinud. Tundub, et seal saab mu liikumisi jälitada, mida ma küll ei soovi. Isegi kuigi märkisin konto privaatseks, isegi kui seda ei aktiveerinud, tulid mulle meilitsi juba teatised, et nii mitmedki Eestis tuntud tegelased on registreerinud mind oma jälitatavaks.

Ühe sunnitud lükke tegin aasta lõpus veel. Seal oli mängus raha.

Nimelt oli endises SportID-s, nüüdses Stebbys mu kontole kogunenud 60 eurot, millest 35 «istus kinni», sest taotlus hüvitada mu osalustasu Mulgi rattamaratoni põhisõidul oli tagasi lükatud teatisega «Teenust on osutatud vahemikul, mil Postimees Grupi spordikompensatsioon oli peataud. Peatamise vahemik - 1.04-31.08.2020.». Tagasilükkamise otsus tuli juba 2. detsembril, ent isegi peale jõule ei olnud broneeritud 35 eurot mu kontole naasnud. Tuli tagasi alles siis, kui võtsin ühendust Postimehe personaliosakonnaga, kes omakorda võttis ühendust Stebbyga ja palus neil see asi korrektselt ära korraldada.

Miks oli seda 35 eurot nii hirmsasti vaja? Sest siis olnuks mu kontol aasta lõpuks 60 eurot, mis on maksimaalne summa, mida saan korraga kasutada. 1. jaanuaril laekunuks kontole järjekordse kuu eest 20 eurot ning summa suurenenuks 80 euroni, millest 20 oleks «korstnasse kirjutatud», sest läinuks üle limiidi.

Eelmise nädala hakul sain «kinni jäänud» 35 eurot kätte ning panin end kohe kirja Tartu maratoni pikale distantsile, mille registreerimistasu oli mu üllatuseks tõusnud juba 75 euroni. Nii et 15 eurot tuli ikkagi oma taskust ehk isiklikult kontolt maksta. 

Te nüüd küsite, miks ma end kirja panin, kui olen avalikult panustanud pigem sellele, et maraton selle klassikalisel ja õigel kujul jääb ära. Sellepärast, et inimene panustab, aga Jumal naerab. Ehk teisisõnu: 15 eurot kogu selle «lõbu» eest ei ole liiga tappev summa. Ja kahju oleks raha, mis tasuta saadud, tuulde loopida – eks ikka püüad sellele mingit rakendust leida.

Kuid sellega ei ole tehnoloogilised küsimused sugugi ammendatud. Kui uurite Tartu maratoni osalejate protokolli, siis näete, et peaaegu kõigi nime eest on stardinumber 1, sh minust neli rida ülevalpool oleval Andry Prodelil, kellega sai omal ajal 800 meetrit võidu joostud (ja kaotatud, olgu ausalt tunnistatud: tema 800 m isiklik rekord on 1.52,66), aga minu nime ees ei ole ainsatki numbrit.

Kas järjekordne it-viga, mille parandamiseks tuleb taas isiklik aktsioon ette võtta? Kaua võib?

Foto 1: Spordiarst Mihkel Mardna (vasakul) Priit Pulleritsuga 29. detsembril Tähtvere spordipargi ovaalil tehtud fotol. Foto autor: Mihkel Mardna
Foto 2: Chrysler Pacifica 26. detsembril 2020 Tartu lähedal Tiksoja metsa parklas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu-lähedane dendropargi suusarada 1. jaanuaril 2021. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Klubi Tartu Maraton kirjadega sõidukid 1. jaanuaril 2021 Tartu laululava kõrval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tartu-lähedane matkarada Tiksoja metsas 3. jaanuaril 2021. Foto autor: Priit Pullerits