Pullerits: Mida teha, kui leiate suusaraja ääres lamamas liikumatu lapse?

Pühapäeval lükkasin Swixi siniste klassikakeppidega end rahulikult Supilinna spordipargi ovaalil, mu kauase hooldemehe Jaanus Kuntsi ettevalmistatud auguga Fischerid all. Jõudsin Emajõe-poolsel sirgel lõpuni ning seadsin vaimu valmis veidi erksamaks kätetööks, et end õlletehase poole vaatavast kergest kallakust üles lükata, kui märkasin silmanurgast, et paremal raja servas, aeglasematele sõitjatele mõeldud klassikajälje ning kunstlumevalli vahel lamab pikuti külili maas üks laps, jalad lauluväljaku ja Covid-viiruse testimise telgi ning pea Supilinna tiigi suunas.

Olin temast peaaegu möödunud, kui tema olemasolu mu ajju jõudis. Olin keskendunud oma tegevusele, aga miski ei tundunud selle lapse kehaasendi ja oleku puhul õige.

Ajasin selja sirgu, kui olin temast juba mööda libisenud, ning heitsin pilgu üle parema õla. Mitu suusatajat liugles uisutehnikas raja keskel, minu ja lamava lapse vahelt mööda.

Ootasin, kuni teised möödusid, siis keerasin ringi ja libistasin end lapse juurde.

Ta lebas endiselt täiesti liikumatuna. Väljas oli külm, umbes kümme miinuskraadi.

Jõudsin talle kõrvale ja mõtlesin, et küllap kedagi lähenemas kuuldes ilmutab ta mingit tähelepanu ja elumärki. Ent nägin, et laps ikkagi ei liiguta. Kehaasend tundus täiesti lõtv. Silmad olid suletud.

«Kuule, mis lahti on?» Umbes midagi sellist küsisin talt. Sest mida muud sa algatuseks ikka teed, kui püüad kõnetades teada saada, kas laps üldse reageerib.

Vaatasin talle otsa. Ta ikka ei reageerinud.

«Kuuled sa mind? Mis juhtus?» Umbes midagi sellist küsisin uuesti, sest enne kui tema kõrval pidama saan, kepid käest võtan, maha kummardun, et lähemalt uurida, kulub ju aega, ning seda aega tuleb täita informatsiooni hankimisega.

Ka informatsiooni mittesaamine oli tolles olukorras informatsioon.

See oli, pakun, 8-9-astane laps. Ma ei saanud tema paksu mütsi all ning riietuse järgi esiti isegi aru, oli ta poiss või tüdruk. Kuid see polnudki peamine. Igatahes olin oma meeltega jõudnud märgata ja järeldada, et ühtki täiskasvanut, isegi mitte omaealist kaaslast tal läheduses polnud.

Järelikult oli laps ihuüksi ning tol hetkel vastutasin tema eest juhusliku möödujana mina.

Püüdsin ta näost endiselt lugeda märke, kas ta kuuleb mind või mitte. Ma ei jõudnud veel mõelda, mis edasi teen. Olin keskendunud sellele, et selgitada, mis olukorras ta üldse on.

Siis avas laps aeglaselt silmad. Nagu oleks mõnda aega maganud. Taevale tänu!

Aga see ei tähendanud, et kõik on nüüd korras. Tal võis ju olla mingi rike, mis lubab küll silmi avada, aga muud olulist teha mitte. Ja väljas oli ikkagi külm, tundsin ise, kuidas pakane Madshusi punamustades suusasaabastes mu varbaid näpistas, kuigi olin jalga tõmmanud kaks paksemat sorti sokipaari.

«Mis juhtus?» püüdsin küsitlemise teel endiselt aru saada, sest teada ju on, et õige infota ja oskamatult sekkudes, näiteks last püsti upitades, võib olukorra vaid hullemaks keerata, kui tal peaks olema mõni tõsisemat sorti vigastus.

Laps pobises vaikse ja haleda häälega, et oli jalale haiget teinud.

Aga siis pidi asi olema ikkagi tõsine, kui ta liikumatult lamama jäi. Laps ju hakkab tavaliselt valust nutma. Võib-olla oli tal valu tõttu pildi eest löönud?

«Kas sa püsti saad?» küsisin talt. Endiselt tegelesin võõra lapsega üksi. Polnud isegi aega täheldada, kui paljud meist samal ajal mööda jõudsid sõita.

Ta püüdis end püsti ajada, aga see ei tulnud eriti välja. Jalad ja suusad ja keha ja kepid olid nii «sõlmes».

Instinktiivselt tundsin, et on parem, kui ta end ise aitab, sest siis teeb ta seda ainult valu piirini; et kui hakkan teda aitama, siis võin tema valu piirist üle minna ning veelgi rohkem haiget teha.

Kuid ta ei saanud end korralikult püsti, sest suusad olid all kapitaalselt risti. Ta ähvardas uuesti ümber kukkuda.

Siis toetasin teda küünarnukist, et kindlustada tasakaalu.

Lõpuks sai ta end jalule.

Nüüd tuli edasi uurida. «Kas sul ema või isa ka kaasas on?»

On küll, vastas laps, ja vaatas otsivalt ringi. Nägin ta pilgust, et ta ei näinud ümberringi kedagi, kelles oleks ära tundnud tuttava kuju.

«Kus su ema või isa on?» küsisin järgmiseks.

Ta vaatas pilguga diagonaalis üle spordipargi, millest lugesin välja, et kuskil kaugemal. Mitte nähtaval.

Jäin veel mõneks ajaks lapse kõrvale, et veenduda, kuidas ta end tunneb. Ilmselt tundis paremini, sest hakkas ovaalil vastupidises suunas tasakesi liikuma.

«Kas saad nüüd hakkama?» küsisin üle, kui ta oli meetri-kahe jahu eemaldunud.

«Jah,» tuli vastuseks.

Järgmisel ringil samasse koht jõudes, umbes neli minutit hiljem, sama last sealkandis enam ei näinud. Loodetavasti oli ta oma vanemad üles leidnud ning kõik oli korras.

Fotod 1-6: Suusatajad pühapäeval, 17. jaanuaril Tartus Supilinna spordipargis. Tähelepanu: pildil nähtavatel inimestel ei ole mingit seosest selles sissekandes kirjeldatud olukorraga! Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix