Pullerits: Miks ma ei ole nõus põhjendustega, millega püütakse venelasi spordist tõrjuda?

Kellelegi pole vist uudiseks, et olen üks järjepidevamaid võitlejaid selle eest, et Venemaa sportlasi ei lubataks niipea rahvusvahelistele võistlustele. Isegi muidu sõnakas Peep Pahv ei suuda minuga tempot hoida - vähemasti ei ole avalikult sugugi selge, mis on üleüldse tema positsioon sel teemal. Teisisõnu: ta ei ole suutnud end selles küsimuses Eesti avalikus ruumis mitte ainult kuuldavaks teha, vaid ka maksma panna ja kehtestada.

Põlvenõtkutamist on sel teemal palju. Mulle kirjutas üks Eestis lugupeetud ja tunnustatud sporditegelane, kes rääkis, et on vestelnud Soome suusaliidu inimestega, kes on omamoodi kahe vahel. "Võistlemas nad venelasi näha ei taha, aga kui oma esimese lume rajatised ikka on endistest klientidest, suurel määral venelastest ilma, siis asemele pole rasketes oludes kedagi võtta," teavitas ta mind. "Kõik hoiavad raha kokku, ka rikas Norra, ja nii seisavad Lapimaa keskused suht tühjad. Nii et spordiga ei käi asjad mitte kuidagi teistmoodi, kui nafta või gaasiga, kus osa tegelastest tahaks sanktsioonide varjus tasakesi ikka edasi ja saamahimuga susserdada."

Isegi kui venelasi on tõrjutud, siis sageli ei ole argumendid selleks vastuvõetavad. 

Üks põhjendustest kõlab, et pole õiglane venelasi võistlema lubada, kui Ukraina sportlased ei saa samal ajal treenida ja võistelda, vaid peavad kodumaa eest sõdima. Iseenesest kõlab see mõistlikult ja sellele võiks alla kirjutada, aga see ei ole siiski peamine argument. (Kuigi Venemaal on isegi nende olümpiakomitee juht öelnud mobilisatsiooni toetuseks, et Venemaa sportlastel peaks olema auasi sõdida Venemaa eest; paraku liigitub see venelastele iseloomuliku lolli möla kategooriasse.) 

Teine põhjendus kõlab, ka näiteks tänavuse Rally Estonia puhul, et venelasi ei saa võistlema lubada seetõttu, kuna korraldajad ei suuda tagada nende turvalisust. See on eriti rumal variant. Loomulikult sellepärast, et sedasi võtavad igasugu süüta korraldajad süü enda peale - justkui oleks probleem nende saamatuses, mitte venelastes.

Tegelikult tuleks alati otse ja selgelt välja öelda, et venelaste võistlema mittelubamise põhjus on see, et nad esindavad sõdivat ja agressiivset riiki ja rahvast. See on ainus põhjendus, mis peaks kõlama. Kõik muu on sobimatu ja kohatu.

Või vaidleb mõni vastu?

Foto 1: Carolina Hurricanesi mängija Andrei Svetšnikov (vasakul) Venemaal on surunud 24. oktoobril põlvili Vancouver Canucksi rootslasest mängija Nils Amani. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Carolina Hurricanesi mängija Jesper Fast (paremal) Rootsist üritab selga karata Calgary Flamesi mängijale Nikita Zadorovile Venemaalt. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 3: Venemaa tennisist Veronika Kudermetova mängimas 21. oktoobril Mehhikos Zapopanis WTA turniiril kreeklanna Maria Sakkari vastu. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Aeg on esitada teravaid ja valusaid küsimusi! Aga kes vastab?...

Ise kirjutasin laupäeval Postimehes, et Kagu-Eestis on olukord julgeoleku vaatenurgast hõre, mis tähendab, et tuleb osa selle vaakumi eemaldamisest enda peale võtta, mida olen ka laupäeva õhtust alates teinud. Olen patrullinud rattaga, hoidnud tempo keskpärase, et jääks aega ka vasakule ja paremale vaadata. Seni ei ole peale ühe hallikarva orava, kes ratta eest läbi lipsas, ühtki ootamatut liikumist silma jäänud. Kahes kohas olen näinud metsa all seismas metsamasinaid – ei tea, kas märk puidu tõusmisest veelgi suuremasse hinda?

Küll näeb endiselt nn Riia-Pihkva kiviteel, mille Eesti kagunurka läbiv 22-kilomeetrine lõik sai paar aastat tagasi uue asfaldi – huvitav, milline on tee olukord ida pool, kas endiselt nõukogulik? –, sõitmas Vene numbrimärgiga sõiduautosid. Tõenäoliselt on tegemist Läti või mõne muu riigi elamisloaga venelastega. See tekitab pehmelt öeldes tuska. Mida nad tikuvad meie maale? Püsigu oma neetud kodumaal, millega nad on kõik need 20 ja veidi rohkem värdjalikku aastat vaikimisi rahul olnud.

Mitte ainult tuska, vaid nördimust ja viha tekitab see, millest rääkisid mulle eile EOK peasekretär Siim Sukles ja kommunikatsioonijuht Merili Luuk, kes käisid üleilmsel sporditeemalisel üritusel vastavalt Soulis ja Pariisis. Lühidalt: nende sõnul ei ole Venemaa sportlaste rahvusvaheliselt spordiareenilt tõrjumise teema kuigi aktuaalne ja arusaadav. Sukles ütles, et mida kaugemale jääb riik Venemaa ja Ukraina piirist, seda kaugem on selle riigi spordijuhtidele ka Ukrainas toimuv ning seda vähem nad mõistavad, miks meie, teiste Balti- ja Põhjamaade ning Poola arvates ei tohiks venelasi rahvusvahelistele spordivõistlustele lubada. Sel teemal kirjutasin eile õhtul Postimehe veebi pikema ja põhjalikuma loo.

Tänases Postimehes aga avaldan kriitilise kommentaari selle kohta, kuidas kajastas Eesti Rahvusringhääling, konkreetsemalt «Aktuaalne kaamera» möödunud nädalal Reformierakonnaga seotud sündmust. Kes on pannud tähele, kuidas kajastab ERRi sporditoimetus jalgpalliga seotud teemasid – sellele teen viite ka seekordses kommentaaris –, peaks ilma pikema jututa taipama, et mu kommentaaris esitatud valusad küsimused ei ole laest võetud ega sulepeast imetud.

Mis järgmiseks?

Fotod 1-4: Kaadreid Priit Pulleritsu rattapatrullilt Kagu-Eestis oktoobri lõpus. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas Mukunga dopinguinfo mulle esimesena jõudis ja mis viga seda vahendades tehti?

Teate, mis on kõige parem moodus teada saamiseks, kas sult on rahvusringhäälingus informatsiooni laenatud? Vastus: tekitada algsesse informatsiooni üks unikaalne, kuid vähemärgatav viga.

Kuid algas kõik nii, et eile varasel pärastlõunal sain ootamatu kõne ühelt Eesti endiselt tuntud jooksjalt, kellega polnud vast viis-kuus aastat rääkinud ja kelle isiklik mark ühel jooksualal on minu omast tervelt 25 sekundit parem. Seetõttu tutvustas ta end ees- ja perekonnanimega kohe, kui olin telefonile vastanud, ja siis küsis, kas ma uudiseid jälgin.

Muidugi jälgin, vastasin, ent lisasin, et uudiseid on nii palju, et paratamatult ei jõua kõigel silma peal hoida. Pärisin, millisest uudisest ta räägib.

Ta vastas, küsides omakorda, kas see on tõsi, et Ibrahim Mukunga on andnud positiivse dopinguproovi.

Ei, sellest polnud ma kuulnud. Küsisin, kas see on kuskil Eesti uudistes juba kajastatud. Ta vastas, et ei, tema leidis info Mukunga kohta Keenia kergejõustikuleheküljelt – ja see temas kahtlusi tekitaski, et kas see teave on ikkagi tõene; et kas see on ikka Eestis treeniv ja võistlev Mukunga?

Seejärel saatis ta mulle kaks linki. Noile pilku peale heites oli kohe selge, et jah, tegemist on eestlastele tuttava Mukungaga.

Kellele läks seejärel koheselt telefonikõne? Loomulikult Tiidrek Nurmele. Algul küsisin sissejuhatuseks, kuidas tal läks laupäevane esinemine Tartus jooksukonverentsil, misjärel asusime asja juurde. 

Nurme ütles, et info Mukunga positiivsest dopinguproovist on ka talle uudis, millest ta kuulis kõigest tund aega tagasi. Seejärel rääkis ta mulle kõigest, mida teab ja millest oli Mukungaga vesteldes teada saanud. (Mukunga asub praegu Eestis, aga tema inglise keel on nii raskesti arusaadav, et selgema ja täpsema info saab Nurme vahendusel.) Ta lubas mulle saata ka paar pilti Mukunga vigastatud põlvest, mille ravimisest Keenias võis dopingulugu alguse saada.

Ütlesin, et isikliku terviseinfot ei või ma avaldada ilma Mukungalt luba saamata, mispeale Nurme ütles, et hangib selle loa Mukungalt – mida ta ka tegi, kui pärast meie esimese telefonikõne lõppu mõne minuti pärast tagasi helistas.

Selleks ajaks olin jõudnud kuuldud infost teavitada Postimehe sporditoimetust ning lubasin, et vormistan loo kiiremas korras ära. Nurme oli öelnud, et keegi teine Eesti ajakirjanikest polnud talle selleks ajaks veel helistanud.

Tegin kähku esimesed viis lõiku uudisest valmis ja edastasin selle sporditoimetusele Postimehe veebiküljele panemiseks. Samal ajal jätkasin reporteritööd. 

Helistasin ka Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse juhatajale Henn Vallimäele, kellelt sain teada, et tema oli samuti Mukunga kohta käiva infoga juba kursis. Palusin tal seletada, mis aine on Mukunga dopinguproovist leitud norandrosteroon (ingl k Norandrosterone) ja mida see teeb.

Vallimäe helistas mõne minuti pärast tagasi ja siis panin temalt saadud seletuse kirja, mitut asja üle küsides. Samuti täpsustasin muude asjade hulgas, kuidas tõlkida eesti keelde Mukungale määratud karistus, mis inglise keeles kõlab provisional suspension. Need kaks asja on selle sissekande algust ja lõppu silmas pidades väga tähtsad.

Seejärel vormistasin Postimehe veebile täispikkuses loo ning saatsin edasi ka Nurmelt saadud pildid Mukunga vigastatud põlvest.

Õhtul kuulasin AK spordiuudiseid. Mukunga juhtum oli seal esimene lugu. Tundsin ära palju minu loost võetud materjali. Näiteks oli norandrosterooni toime seletus sõna-sõnalt selline, nagu Vallimäega omavahelises vestluses olime kooskõlastanud, ja teiseks kõlas, et Mukunga sai ajutise võistluskeelu. Nii oli kirjas minu esialgses, kiiruga tehtud lühiuudises. Hiljem, pärast faktide kontrolli vestluses Vallimäega, parandasin selle ära esialgseks võistluskeeluks, mis on õige.

Ei, sellest ei ole midagi, et AK spordisaade minult infot laenas. Ega info olegi autoriõigusega kaitstud. Aga nad oleks pidanud tegema saadud infole kontrolli, täpselt nagu mina tegin oma kirjutatule kontrolli.

Küsimus: kes oli see endine tuntud jooksja, kes mulle Mukunga teemal helistas?

Foto 1: Ibrahim Mukunga Wachira tänavu 1. oktoobril pärast Tartu linnamaratoni poolmaratonis saadud teist kohta. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ibrahim Mukunga ja Indrek Tobreluts 10. oktoobril 67. Viljandi linnajooksul. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Deniuss Šalkauskas võidab tänavusel Tartu linnamaratoni poolmaratonil ühe sekundiga Ibrahim Mukungat. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ibrahim Mukunga talvel Aafrikas treenides vigastada saanud parem põlv. Foto edastas Tiidrek Nurme
Foto 5: Röntgenipilt Ibrahim Mukunga murdunud põlvekedrast. Pildi edastas Tiidrek Nurme

Pullerits: Millisest olulisest hoiatavast sõnumist Eesti jooksjad ilma jäid?

Eesti 1500 meetri jooksu rekordimees ja maratoni kõigi aegade teise tulemuse omanik Tiidrek Nurme istus laupäeva keskpäeval Tartus endises Ekraani kinos viiendas reas minu kõrvale, heitis siis pilgu suurele ekraanile (fotol paremal) ja ütles mulle: «Näe, olen sinuga ühe pildi peale.»

«Mina sinuga ka,» vastasin talle.

«Aga sa oled kõrgemal,» nentis Nurme.

Nii oli. Sellele polnud midagi vastu vaielda.

Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi kauane eelmine direktor Daimar Lell oli juba suvel palunud, et tuleksin sügisel esinema jooksjate konverentsile. Algul vastasin, et kuna mu parimad jooksud jäävad väga ammusesse aega, siis ei pruugi ma olla parim kõnepidaja. Mis mul rääkida, kui kohal on lisaks Nurmele Enn Sellik ja Rein Valdmaa! Aga Lell teab, mida olen aastate vältel kirjutanud oma spordiblogis ja samuti ajakirja Jooksja veergudel, mistõttu ta oli oma soovis järjekindel, üksvahe võttis mu veenmiseks isegi abiväga. Lõpuks ütlesin, et olgu, ma tulen, aga ma ei räägi sellist juttu, mis kõigile väga meeldida võiks.

Nii ma siis alustasingi laupäevase konverentsi teise sõnavõtjana oma pooletunnist ettekannet lausega, et sellistel üritustel on tavaliselt üks puudus, ja kuigi ainult üks, on see siiski suur puudus: nimelt on ettekannetes valdavaks positiivne utsitamine. Minu ettekanne oli sootuks teistsuguse fookusega: «Mõelge enne, kui jooksma hakkate, sest pärast võib olla hilja kahetseda.»

Just sellest, et jooksmine on ohtlik ja kahjulik, ma rääkisingi. Alustasin näitega ühelt edukalt it-ettevõtjalt, kes rääkis mulle lõppeva nädala algul, et tal on tööl mitmed varastes neljakümnendates mehed, kes on otsustanud, et hakkavad ka sporti tegema, ja mitte lihtsalt maratoni jooksma, vaid ikka ultramaratoni. Nende selliste kavatsuste peale jäi ainult kaastundlikult pead vangutada.

Kurb oli see, et neid, kes mu ettekandest õppida võinuks, oli konverentsil hirmus vähe, kui üldse. Asi oli selles, nagu selgus, et enamik neist oli siin või seal jooksu- või muul võistlusel. Ma ei tea, kas seda konverentsi ka salvestati, aga puudunud sihtgrupile tuleks kasuks, kui nad seda järele vaataksid ja vajalikud järeldused teeksid. Muidu, nagu mu ettekande pealkiri hoiatas, võib pärast olla hilja kahetseda.

Foto 1: Jooksjate konverents «Tamme staadionilt Pariisi» laupäeval Tartus endises kinos Ekraan. Paremal konverentsi korraldaja Daimar Lell. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits juhatamas diskussiooni Eesti Olümpiaakadeemia kevadisel täiskogul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurme 10. oktoobril Viljandi linnajooksul. Foto autor. Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Tiidrek Nurme 15. augustil Münchenis EM-võistlustel pärast maratonijooksu. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Sügisvärvides Tähtvere linnaosa Tartus lõppeva nädala keskel. Leia pildilt kääbusšnautser! Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma eksproff Rene Mandriga gruppi kontrollisin?

Murdmaasuusatamise MK-sarjas omal ajal punktidele sõitnud ja hiljem Hiina suusakoondist treeninud Vahur Teppan korraldas juba 6. Sõprade sõidu, kus kaasas mind Londoni olümpial võistelnud ja lähimöödanikus maailma ratturite tippseltskonda kuulunud Rene Mandriga teisi sõitjaid kamandama ja kontrollima. Siin, palun väga, on minu ilustamata ülevaade sellest väga värvikirevast sõidust.

Foto: Priit Pullerits pühapäevase Sõpradesõidu stardi eel. Foto autor: Art Soonets

Pullerits: Kas Eesti sportlased on läinud nautimisega liiale?

Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle on küll jäänud silma ja kõrva, kuidas üha rohkem Eesti sportlasi räägivad, et lähevad võistlust nautima. See nautimisejutt on minu tähelepanekuil Anett Kontaveiti (fotol vasakul) eestvedamisel ja eeskujul muutunud lausa epideemiliseks.

Võtsin uurida, milles asi ja mida see nautimine tähendab. Vestlesin Roman Fosti, Kregor Zirgi, Allar Raja, Erki Noole, Kristina Šmigun-Vähi ja mitme teisega. Mida kuulsin ning millised käsitlused ja vastuolud välja tulid, sellest saate lugeda mu laupäevasest loost Postimehe Nädalas.

Kõik aga lehte ei mahu. Seetõttu loodan, et Raja (all vasakpoolsel fotol vasakul), kellega olen võistelnud Otepää MK-etapil murdmaasuusatamises – ja kaotanud, mis on loogiline –, ei pahanda, kui mõned mõtted ja tähelepanekud, mis ta mulle avaldas, siin vahendan.

Küsisin, kas ta tunneb mõnikord hirmu ka selle pingutuse ees, mis võistlusel läbi tuleb elada. Ja teate, mis ta vastas? Ta tunnistas, et see hirm on olemas, ja sugugi mitte väike. Ta rääkis, et see, mis võistlusel ees ootab, on fucking vastik ja ebamugav ning võib juba hommikust peale tekitada kerge iivelduse ning panna mõtlema, et saaks juba ometi aerud kätte võtta ja asjaga ühele poole.

Raja seletas, et üks asi on see, kui tehniliselt sa sõidad, kui hea rütmi ja küpse taktikaga, kui efektiivselt. Aga teine asi on see, kui sügavale sa suudad võistluse käigus endasse kaevuda. Teisisõnu: kui on läinud väga raskeks, aga 500 meetrit on veel minna, siis kas sa suudad veel juurde olukorras, kus kogu keha karjub sulle täiest kõrist, et lõpeta ära see nonsens, ega keegi sind ju taga aja.

Ja kui nüüd mõni räägib, et läheb võistlust nautima, siis rääkigu seda Rajale ja teistele karmide alade tegijaile. Noile ütleb Raja: «Kui sa otsid spordis kogu aeg nautlemist, siis väga kaugele sa ei jõua.»

Sellegipoolest küsisin talt, kas on olnud mõni võistlus, mida ta on veidigi nautinud. Talle meenusid 2017. aasta MM-võistlused Floridas Sarasotas (Olete seal käinud? Mina olen!), kus Eesti nelik sai pronksmedalid ja kus tehniliselt esitati Raja hinnangul parim sooritus. Kuid ta ei nimetanud seda seisundit naudinguks, vaid flow’ks, mis tema sõnul tähendab, et kõik liigutused on lihvitud nii heaks, et kõik läheb lausa automaatselt. Sõna-sõnalt seletas ta seda seisundit sedasi:

«Sa usaldad kogu protsessi automatismile, ei ürita kontrollida ajukoorega oma tegevust. Sa ei märka aega. Kõik on sujuv. Kui see nii toimib, oled parimas tsoonis, et oma tulemust teha.»

Kokkuvõttes sõltub tunne tema sõnul väga palju ka sellest, kuidas sa saadud tulemust enda jaoks interpreteerid. Näiteks võid teha tugeva sõidu, mis toob kolmanda koha, ja tunda lõpuks, et ei olnudki nii hull, vaid oli äge, nii et jõuad pärast finišeerimist paadis püstigi tõusta. Aga kui sama tugeva pingutuse järel peaksid jääma neljandaks, võib tunduda, et kogu maailma raskus on sinu peal, lausus Raja.

Need on teemad, mida teiesugused mittetippsportlased omal nahal ei koge. Seetõttu on hea, kui mõni, kel isiklik kogemus olemas – ja mõni, kes on ajakirjanik ning oskab õigeid asju küsida –, suudab teie arusaamist spordi kohta avardada.

Fotod 1 ja 3: Anett Kontaveit 5. oktoobril Tšehhis Ostravas. Fotode autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Allar Raja (vasakul) ja Tõnu Endrekson pärast finaalsõitu Tokyo olümpial. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond pärast eelsõitu Tokyo olümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas venelased end rahvusvahelisel spordiareenil igavesse isolatsiooni määrasid?

Nüüd, reedel, ületas venemaa punase joone. Ehk nihutas selle ajapiiri, mil venemaa sportlasi võiks kunagi taaslubada rahvusvahelisele areenile, lõpmatusse. Lühidalt: enne kui Ukraina pole tagasi saanud kõiki oma territooriume, mis kuulusid talle enne Krimmi annekteerimist 2014. aastal, ei tule venelaste tagasi lubamine suurde sporti kõne allagi. Ja kuna venemaa ei kavatse neist territooriumidest ilmselt kunagi vabatahtlikult loobuda, tähendab see, et enam me vene sportlasi olümpial, MM- ja EM-võitlustel, MK-etappidel ja muudel rahvusvahelistel jõuproovidel ei näe, isegi mitte neutraalse lipu all.

Selline on minu raudne seisukoht ja häbi/häda sellele, kes sellega ei nõustu.

Venelaste tõrjumine rahvusvaheliselt spordiareenilt on üks mitmest sammust, millel on lootust saata  venemaale kuuldav, nähtav, tuntav ja arusaadav signaal, et venemaa on maailmas paariariik ja seni, kuni venemaa vastupidiseks seisukohaks põhjust ei anna, ei ole mõtet vene sportlaste tõrjumise lõpetamisest isegi unistada.

Liiati, kuidas saaks venelasi teistega taas võistlema lubada, kui pärast venemaa presidendi vladimir putini väljakuulutatud mobilisatsiooni ütles venemaa olümpiakomitee president stanislav pozdnjakov, et riigi sportlastel peaks olema au osaleda Ukraina sõjas. See tähendab sisuliselt, et venemaa olümpiakomitee toetab sõda Ukraina vastu, mis omakorda tähendab ja teeb selgeks, et sellise sõjardi esindajaid ei saa rahvusvahelisele spordiareenile lubada – loogiline ju?

Venelased on ühiselt määranud end isolatsiooni ja mul ei ole neist grammigi kahju. Mõelge ise, miks me peaks lubama Eestisse treenima või võistlema aleksandr bolšunovi või deniss spitsovi, kaks vene armee ohvitseri ja kaardiväelast (kelle ülesanne, nagu me nüüd oleme aru saanud, on muu seas peksta ka rahumeelseid kodanikke) – see oleks meist moraalitu. Las nad pigem järgivad venemaa olümpiakomitee juhi üleskutset ja lähevad Ukrainasse kahurilihaks, nagu pozdnjakov utsitab.

Foto 1: Mis neil meestel aju asemel on? Välismaalastest jalgpallurid mängimas Peterburi Zeniidi eest 2. oktoobril. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Peterburi armeespordiklubi jäähokimängijad 28. septembril KHLi liiga mängu eel. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Valgevene ja Venemaa võrkpallinaiskonna sõpruskohtumine 16. septembril Moskvas. Las mängivadki edaspidi omavahel oma rahvusvahelisi mänge. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 4: Venelane Ljudmilla Samsonova WTA turniiril Tokyos poolfinaalis 24. septembril. Tallinna WTA turniirile poleks teda Eesti lubanud. Foto autor: AFP/Scanpix