Jaanus Laidvee: Kogu tõde ja enamgi veel suusalaagrist Livignos - murdmaarajal saab trahvi!

Kuu aega tagasi lendasin tõsistest harrastussuusatajatest koosneva Suusasemude sõpruskonnaga Itaaliasse esimese lume laagrisse. Livigno asub Itaalia Alpides kohe Šveitsi piiri lähedal, kust mööda teed on Šveitsi kõigest 10 kilomeetrit. Tallinnast lendasime otselennuga Bergamosse ja sealt sõitsime neli tundi transfeeribussiga Livignosse.

Kuna Livigno on ka meie mõistes väike linnake (umbes 6500 elanikku) ning kõik vähegi eluks vajalik asub 5 kilomeetri pikkuse ja 500 meetri laiuse „soolika“ sees, siis kohapeal autoga palju teha pole ning seda me ei rentinud. Soovi korral saab väikse jalutuskäigu asemel liikuda liinibusside ja taksoga, mille hind oli vägagi taskukohane. Näiteks mikrobussiga, kuhu kuuekesi sisse mahtusime, maksis sõit läbi poole linna 10 eurot.

Murdmaasuusatamiseks on Livigno suurepärane koht, kuna kohalike igapäevane panus radade korrashoidu ja ettevalmistusse on märkimisväärne. Murdmaarajad on küll tasulised, kuid tasu pole ülemäära suur – 5 eurot päev (ostes seitsme päeva pileti –  4 eurot päev). Maksmiseks tuleb telefoni laadida My Livigno App, end registreerida ja osta pilet nii mitmeks päevaks, kui soovi on, ning see igal päeval raja infotabloode juures QR-koodiga valideerida. Pole küll kõige mugavam lahendus ja äpp, kuna külma ilmaga tuleb paljakäsi natuke nikerdada, kuid tõenäoliselt surnuks ei külmu.

Pileti olemasolu radadel kontrollivad kollase vestiga ametimehed, kiri „Ticket“ suurelt kõhul. Meie pundist üks väga tõsise suhtumisega harrastaja sai korra isegi trahvi, kuna otsustas enne ärasõitu veel ka viimasel varahommikul suusatama minna (ju jäi täpselt üks trenn puudu) ja selleks päevaks tal piletit enam polnud. Range ametnik pidas üleannetut rikkumist 10-eurose trahvi vääriliseks.

Hooaja alguse tõttu olid aga mäesuusanõlvad kuni detsembri keskpaigani tasuta sõidetavad, kuigi kõik nõlvad polnud veel valmis ja avatud ning seetõttu oli mägedel tipptundidel ka liiklust omajagu.

Murdmaaradadel valgustust ei ole ja ametlikult on need avatud kuni poole kuueni õhtul. Suur ring oli tavapärase 35 kilomeetri asemel 30 kilomeetrit pikk ja alati igaks hommikuks hooldatud. Näiteks ühe päeva ja ööga tuli maha umbes 40 sentimeetrit lund, kuid järgmisel hommikul oli rada ikkagi kogu laiuses sisse sõidetud, lisaks ka kaks klassikajälge. Raja põhi oli loomulikult pehme, kuna värske lumi vajab kokku vajumiseks mõnda päeva, kuid sõita sai siiski normaalselt.

Kuna Livigno asub keskmäestikus (linna ametlikuks kõrguseks antakse 1816 meetrit), aga suusarajad tõusevad kuni 2100 meetrini, siis kõrgusest ja hõredamast õhust tulenev mõju sooritusvõimele on rajal kohe tunda, esimestel päevadel isegi rahulikult sõites. Mitte isegi nii palju pulsisageduse kiirenemisele (kuigi ka see on kõrgem), vaid tekib hingeldamine ehk hapnikupuudus. Nagu esimestel päevadel natukenegi energilisemaid liigutusi teha, lööb ikka kohe hingest kinni – sõna otseses mõttes! Ja ega siis muud üle jäägi, kui tuleb mõneks hetkeks lihtsalt seisma jääda ja oma hingeldamised ära hingeldada, et seejärel rahulikumalt jätkata. Mul tuli umbes neljandal päeval juba natukenegi sõidu moodi tunne sisse, aga kõrguse mõju sooritusele oli läbivalt tunda kuni reisi lõpuni (kokku kestis laager 14 päeva).

Huvitav on see, et sama temperatuur tundub kehale seal (märksa) külmem kui Eestis. Tõenäoliselt on peamine põhjus kõrge niiskuse ja tuule koosmõjus. Niiskust on seal pidevalt üle 90% ja lisaks tekivad mäekurudes tuulekoridorid, mis teatud kohtades tähendab küllaltki tugevat õhuliikumist ehk niisket tuulekülma. Seetõttu soovitan Livignosse alati saapasoojendused ja soojemad kindad (ise kasutan õhukesi aluskindaid) kaasa võtta, siis saab ka pikad trennid muretult lõpuni teha. Kui aga päike mäeaheliku tagant välja tuleb, siis üldiselt külmatunnet ei teki, sest ka detsembri alguses on päiksel nii palju jõudu, et seda on kehas juba mõne minutiga meeldivalt tunda. Sel aastal oli aga päris päikselisi päevi vähem kui keskmiselt seal kombeks – ainult kaks. Ülejäänud olid kas vahelduva pilvisusega või täielikult pilves ja kaks päeva sadas tugevalt hommikust õhtuni.

Livigno on väga populaarne suusatajate seas ja seetõttu märkab radadel ka erinevate riikide suusahuvilisi – nii pühapäevasuusatajaid, harrastajaid kui ka koondise sportlasi. Kuna radadel on laiust ja pikkust piisavalt, siis kõik mahuvad lahedasti ära ka tipptunnil, seega mingit trügimist või rongides sõitmist karta pole vaja. 

Teisel laagripäeval juhtus nii, et n-ö omadest ei näinud ma esimesena mitte Eesti värvides suusatajat, vaid Leedu dressis spordimeest, Lietuva suurelt seljale ülalt alla trükitud. Selline soe äratundmine oma kandi inimesest tekkis meil mõlemal üheaegselt, mispeale tervitasime teineteist palavate hüüetega. Jäime hetkeks isegi seisma ja vahetasime mõned tunnustavad laused. Kui edasi liikuma hakkamisel hüüdsin veel naljapärast „Прибалтика, Прибалтика – über alles!“, tõstis hea kaaslane rusikas käe otsustavalt taevasse, peale mida olime südamesõbrad tõenäoliselt igaveseks. Nägin sama leedukat veel korduvalt mitmel päeval ja alati jätkus meil teineteisele sooje pilke ning tervitusi.

Rohe-kollasest dressist veelgi parem tunne oli näha ja tervitada loomulikult sini-must-valget vormi. Järgmisel hommikul lükkas väga tempokate paaristõugetega minust mööda Eesti esimese pikamaasuusatamise profitiimi Team Nordic Jobs Worldwide kombes suusataja ja ühegi kahtluseta tundsin selle tugeva ja laia seljalihase taga ära tiimi esisõitja Mart Kevin Põlluste. Parasjagu oli tal käsil paaristõuke tempo- või lõigutrenn ja seda minekut oli silmipaitav vaadata. Pärast tagasipööret rahulikumal allamäge otsal oli spordimehel mahti tervituseks ka pea korraks üles tõsta, et varsti jälle järgmist lõiku vajutama asuda.

Laagri teises pooles tuli tõenäoliselt kogu Eesti suusakoondis Livignosse treenima ja siis võis sini-must-valget küllaltki tihti kohata, rääkimata mitmetest teistestki kaasmaalastest. Ainuüksi meie pundis oli 14 inimest, aga samal ajal oli seal veel mitu teistki gruppi laagerdamas.

Igal aastal detsembri alguses toimub Livignos hooaja avapauguna vabatehnikas La Sgambeda maraton, kuhu Covidi tõttu lasti seekord peale ainult 500 inimest. Kui tavapäraselt on võistlustrass olnud 35 kilomeetrit pikk ja rada tõusnud 2100 meetri peale, siis sel aastal ülemist otsa sisse polnud aetud ja rada keeras 2000 meetri pealt tagasi, tehes sõidu pikkuseks 30 kilomeetrit. Mitmed meie sõpruskonnast ja veel mõned eestlased võtsid sõidust ka osa ja parima tulemuse kaasmaalastest saavutas Suusasemude eestvedaja ja tänavuse aasta Tartu maratoni kolmanda koha omanik Taavi Kaiv, kes lõpetas 49. kohaga.

Suusatasin 11 trennipäevaga (puhata ja lõbutseda tuleb samuti osata, seetõttu jätsin ka vabu päevi sisse) 320 kilomeetrit, otsa ka natuke jooksu. Need on siiski küllaltki tagasihoidlikud arvud võrreldes meie rekordiomaniku semu Melvini näitajatega. Nimelt tuli tal 9 päevaga (osa laagerdajatest lahkus varem) 467 kilomeetrit ehk keskmiselt üle 50 kilomeetri päevas. Vaat see juba on midagi! :)

Mäesuuska ma seekord ei sõitnud – teadlikult, kuigi enamus meie pundist seda tegi. Sõitjatelt, kelle seas oli ka alpi mitmevõistleja, toanaaber Ott Pärna, oli tagasiside radade kvaliteedi kohta mitte just kõige julgustavam. Põhjus polnud mitte selles, et itaallased ei oskaks nõlvu ette valmistada, vaid aega oli selleks lihtsalt liiga vähe kulunud, et alles tulnud/valmistatud lumest oleks jõutud kõik vajalikud tööd ära teha. Seetõttu eelistasin ideaalsetes tingimustes sõidetavat murdmaad „pooltoorel“ mäel slaalomile.

Livignos on kehtestatud maksuvaba piirkond: nad on vabastatud käibemaksust. Selle põhjus on ajalooline: raskused talvel Livignosse pääsemisel ja sajanditepikkune piirkonna suhteline vaesus. Seetõttu on valitsejad läbi aegade soodustanud inimeste sinna elama asumist. Ent vaesuse jutt juba mõnda aega enam ei kehti, kuna tänapäeval on Livigno rikas piirkond ja peamised tegevused on seotud turismiga, eriti on linn tuntud nii mäe- kui murdmaasuusatamise kuurordina. Aga sellele vaatamata on suudetud oma maksuerisust edasi hoida ja hinnatase on tõesti odavam kui külgnevates piirkondades. Eriti madal on mootorikütuse hind. Bensiini ja diisli liiter oli kuni 50 senti odavam kui mujal Itaalias – täiesti müstiline vahe.

Vaktsineerimistõend huvitas kedagi esimest ja viimast korda äralennul Tallinna lennujaamas, välja arvatud ühe erandiga, milleks oli Livigno suurima (võib-olla ka ainsa) spaa- ja lõõgastuskeskuse Aquagranda külastus. Rohkem kordagi Itaalias tõendit vaja ei läinud, isegi mitte pärast 7. detsembrit, kui riigis hakkas kehtima senisest rangem režiim, kus muuhulgas ka toitlustusasutustesse sissepääs pidi olema ainult tõendiga. Kuid nagu ütlesin, siis reaalses maailmas ei huvitanud see kedagi. Maski kanti küll vägagi korralikult igal pool, nii hotellis, kõikides poodides, asutustes, ning isegi Livigno kesklinnas oli tsoon, kus tohtis ka väljas liikuda ainult mask ees ja maskikohustust peaaegu kõik ka järgisid.

Kui keegi soovib varatalvel, mil Eestis veel maa must, saada suurepärast suusaelamust (nii murdmaa- kui mäesuusatamises) koos valguse ja päikesega, siis Livigno oma kvaliteedi, hinnataseme, kompaktsuse ja külalislahkusega on kindlasti esimesi valikuid, millele soovitan mõelda.

Foto 1, 3-7, 11, 15-17: Talv Itaalias Livignos ja selle ümbruses. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Fotod 2 ja 13: Kirjutise autor Jaanus Laidvee Livignost. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Foto 8: Leia pildil (vasakult) Taavi Kaiv, Rimo Timm, Peeter Poopuu ja Alar Savastver La Sgambeda maratoni stardis. Foto Jaanus Laidvee erakogust
Foto 9: Taavi Kaiv La Sgambeda maratonil. Foto Jaanus Laidvee erakogust
Fotod 10 ja 14: Ott Pärna Livignos. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Foto 12: Alar Savastver (vasakult), Tiit Arus, Mihkel Noor, Peeter Poopuu ja Taavi Kaiv Livignos suusarajal. Foto Jaanus Laidvee erakogust

Pullerits: Spordiklubide halast olümpia absurdini - kas maailm on hukas?

Terve päeva olen pidanud nägema-kuulma-lugema spordiklubide nuttu, et Kaja Kallase valitsus ei anna neil 30 miljonit eurot, mistõttu neid ähvardavad raskused ja lausa hingusele minek. Aga kas keegi on üldse mõelnud, miks meil peab nii palju igasuguseid jõu- ja ilusaale olema? Me räägime üha suuremast liikumise vajadusest, aga kui palju panevad jõu- ja spordisaalid liikuma? Isegi sinna kohale sõidetakse autoga! Miks peab jooksma lindil või väntama pukil, kui seda saab teha õues? Nõus, et igaüks talvel väljas ratast vändata ei taha – võib saada külma, kui pole eririietust, on oht kukkuda, kui on libe –, aga saab ju suusatada ja ka uisutada. 

Lühidalt, selle asemel et hellitada inimesi spordisaalidega, kus paljud käivad lihtsalt kekutamas ja ennast näitamas, võiks mõelda sellele, kuidas meelitada inimesi värske õhu kätte, kus saab tõesti liikuda. Lisaks ei ole vaja mässata koroonatõenditega (Sparta – buuu!) ega maksta pennigi – liikumisrajad on meie suurepärases riigis, erinevalt sotsialismi kalduvatest Põhjamaadest, kõikjal tasuta. Erinevalt spordiklubidest, kust, nagu olen kuulnud, ei saa teinekord isegi tulema – ainult maksa ja maksa nagu surnud hobust.

Täna hommikul tuli suusaliidust pressiteade, et ülehomme, aasta eelviimasel päeval selgitavad murdmaasuusatajad Tehvandil Eesti meistrid naiste 5 km ja meeste 10 km vabatehnika eraldistardist sõidus. Kuna võistlus on kantud Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni FIS võistluskalendrisse, on lisaks Ukraina koondisele ja naabritele Lätist on oma osalemissoovist teada andnud ka... Dominikaani Vabariigi ja Tšiili suusatajad.

Kui me Eestis spordiklubidele hoogu ja jõudu juurde anname, võime varsti avastada end olukorrast, et saame suusatamises isegi Kesk- ja Lõuna-Ameerika esindajatelt lüüa. Juba nad trügivad me mängumaale.

Maailm on nagunii muutumas üha veidramaks. Veidi rohkem kui kuu aja pärast algaval Pekingi taliolümpial on seitsme uue ala seas kolm sellist: suusahüpete segateatevõistlus, vigursuusatamise segateatevõistlus, lumelauakrossi segateatevõistlus. Minu arvates on see selge jama. Mis on selle mõte – peale odava tsirkuse ja poliitiliselt motiveeritud soolise mitmekesisuse –, et võtta kavva sellised segasummasuvila-alad? Tulemus on see, et olümpiamedalid järjest devalveeruvad. No kas see on mõistlik, et laskesuusatamises jagatakse MMil ma-ei-tea kui mitu medalikomplekti? Vanasti oli 10 km ja 20 km ja teatesõit – kogu lugu. Nüüd on igasuguseid veidraid formaate, mis annab võimaluse medaleid kokku ajada või teha mitu vigade parandust, kui mõni ala vussi läheb. Nagu koolis: kontrolltöö järeltöö järeltöö.

Tehku siis juba üksainus suur mammutala, kui on tingimata vaja teha midagi kamba peale, näiteks murdmaa-laske-mäe-suusahüppe-vigursuusatamise segateatevõistlus; veel parem – pangu sinna kiiruisutamine ja lumelauasõit ja bobisõit ja skeleton ja kelgutamine ka juurde! Minu meelest on juba suusahüpped ja kahevõistlus oma meeskonnaformaatidega, kus üksikute soorituste tulemused matemaatiliselt liidetakse, üksjagu kaheldava väärtusega. Sport peaks olema individuaalne või meeskondlikult vahetu üksteise vastu võitlus.

Ja üleüldse, miks ei kuulu olümpia kavva ultraspordialad, mis võidavad maailmas, sh Eestis üha rohkem populaarsust? Selle asemel vürtsitab ROK programmi kunstliku tilu-liluga.

Ajakirja Jooksja viimases numbris, kus kirjutan ultraspordi kahjulikkusest tervisele, räägib Rein Taaramäe ohtudest omal alal: «Mulle annab palju vaimujõudu mõte, et haiglasse kukub end aastas maksimaalselt 10 ratturit kogu suure pelotoni peale. Surma saab üks mees 10 aasta jooksul. Kui 50–100 meest korraga pikali käivad, siis paar neist murrab mingi kondi, kuid enamik kukkumisi lõppevad vaid tolmu maha pühkimise ja mõne plaastriga. Seega tegelikult on vigastuste arv ja tõenäosus suhteliselt väike. Oma 15-aastase karjääri jooksul pole mul õnneks kanderaami vaja läinud. Minu arvestuses on üks käeluumurd ja mõned õmblused.»

Kui ma ei eksi, juhtus too käeluumurd kunagi Tartu rattarallil. Siis nägin Taaramäed elus esimest korda. Ta seisis ürituse VIP-alas söögileti ees, käsi sidemes ja kaelas, astusin talle ligi, ütlesin, kes olen, ja nii ma temaga tuttavaks saingi. Harrastajale maailma üks ohtlikumaid kohti jalgrattaga sõiduks on aga siin – seal on ka paik, nimeks Portal, kus on surnuks kukkunud kolm harrastusratturit.

Seepärast tasub praegu suusatada. Eile õhtul läbisin ligi 13 km keskmise kiirusega 13,5 km/h, võtan rahulikult, talv veel alles noor. Jaak Teppan, kes samal ajal huvilistele tundi andis, ei öelnud, kui mööda sõitsin, et võtku ma aeglasemalt, mis on hea märk, et ju siis oli tempo just paras. Ent veidi ärevaks teeb ikka: kui seni sõitis enamik minust mööda, siis nüüd, viimastel kordadel on hakanud juhtuma, et sõidan ise nii mõnestki mööda. Ei tea, ega üle pane?

Foto 1: Lumest väravad Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaksali tänaval sügisel uue katte saanud tee Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Suusataja Tähtvere spordipargis Pulleritsu-nimelisel ovaalil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kõrged hanged Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Lumme hüljatud tõukeratas Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 6-8: Lumine Tartu dendropark detsembri alguses. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Eluline küsimus kõigile: mis võtta lähiajal suurde plaani?

Sel nädalalõpul on aasta parimaid aegu atra seada. Kindlasti on väga motiveeriv, kui saad USA sprindimeistrivõistluste omaaegse kolmanda mehe Vahur Teppaniga tunnise rahuliku suusasõidu teha ning kuulda teavet, milles eest professionaalsed spordiajakirjanikud oleks valmis oma elust ohverdama nii mõnegi kuu; ja kui paljud meist sel ajal mööda kihutavad, saada teada, et ai kui valesti nad teevad – panevad nii varakult üle; ja saada kinnitust, et Teppan ei sõida sageli isegi nii kiiresti, nagu me sõitsime – keskmise kiirusega veidi üle 13 km/h; ja et tal on õigus, kinnitab see, et ta oleks eelmisel talvel saanud kindlasti koos Peeter Kümmeliga Eesti meistrivõistlustel paarissprindis medali – kui ta oleks vaid starti lastud; aga ei lastud – vaat nii tehakse meil meestele metsast ära.

Aga nüüd on Teppan Eesti Suusaliidu juhatuses ning asjad enam vanaviisi edasi ei lähe.

Kahtlemata oli motiveeriv vestelda üle tüki aja ka endise kauase peaministri Andrus Ansipiga, kelle jutus ei pea kunagi pettuma – kui midagi ikka öelda on, siis see saab ka välja öeldud. Erinevalt Teppani poliitiliselt sensitiivsest teabest on Ansipi jutt siin kõigile lugemiseks – eks ole, paneb ju mõtlema, kuhu viib see, kui pumba juurde pääsevad need, kes seal olema ei peaks.

Aga kokkuvõttes on see kõik teiste asi ja teiste elu. Atra tuleb ikka oma elus seada. Talv saab läbi kiiremini, kui see alata jõudis – pööripäev on ju selja taga –, ning kui homsest kaugemale ei mõtle, võib kevadel avastada end lõhkise küna eest: kuhu edasi?

Kes on kevadel valmis järjekordseks dessandiks maailma maastikuratturite mekasse Moabi Utah’s (fotol ülal paremal ja all vasakul)? Kaks aastat saab juba Eestis ratast logistatud, vaja on ette võtta midagi mastaapsemat.

Motivatsiooniks panin kokku väikese promovideo. Sellelt on näha, kui suur on areng ja kindluse kasv kas või pelgalt kuue päevaga. Video võtab paari minutiga kokku minu üle-eelmise Moabi-ekspeditsiooni kuus esimest päeva 2016. aasta kevadel. Jälgige, kuidas arenevad oskused: päris alguses on ju pilt üpris värelev, kajastamaks seda, mis toimus hinges ja südames, ent päevade möödudes, nagu näete, sigines kindlus ja stabiilsus. (Et tõelistel spetsialistidel oleks filmi eriti hea jälgida, panin seletavad ja juhendavad viited ka juurde!)

Siiski on see alles esimene osa plaanitavast triloogiast, nii et ärge selle põhjal veel lõplikke järeldusi langetage. Kuid mingi maitse saate ilmselt suhu küll. Aega on seejärel seedida, mida ürgsele kutsele vastata.

Foto 1: Tartu Tähtvere spordipargi Pulleritsu-nimeline ovaal teispäeva õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kolmapäeva ilus keskpäev Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Abiellumine tänavu sügisel Moabi lähistel. Foto autor: Swell and Stone / SWNS / Scanpix
Foto 4: Moabi lähistel kuluvad ära suured maasturid, et ka näitsikud sealsel raskel maastikul löögile pääseks. Pildil Gabrielle "Gabby" Petito, kes nüüdseks on surnud. Ta tapeti. Foto autor: AFP / Moab City Police Department / Scanpix

Pullerits: Miks pole Tartu maratoni korraldajad minu raha näinud?

Mõned on utsitanud, et paneksin end kirja Tartu maratonile. Ma ei ole seda teinud. Põhjusi on mitmeid, üks huvitavam kui teine.

Pulleritsu reegli järgi toimub Tartu maraton suure tõenäosusega siis, kui enne jõule on saanud Tartus looduslikul lumel suusatada. Viimati, kui kontrollisin, kehtis see reegel kümnel juhul üheteistkümnest (eks igast reeglist ole ju erand, aga ainult väike). Seega peaks tänavu toimuma Tartu maraton eriti kindlalt. Aga nagu ütles juba ammu Andrus Ansip, kellega mul ilmub peagi raju intervjuu, siis olukord on muutunud. Ja mitte vähe.

See, kui suusatada sai juba detsembri algusest, lõi, kui klišeega öelda, kaardid sassi. See jätab mulje, et väidetavalt globaalne väidetavalt inimtekkeline väidetav kliimasoojenemine, nüüdisaja kõigi hädade väidetav allikas, meie laiuskraadil ei toimi. Pigem on asjad vastupidi. Alati, nagu olen rõhutanud, tuleb vaadata suurt pilti. See, et detsembri esimeses pooles on väljas karm tali, ei tähenda, et samasugune ilm valitseb ka veebruaris. Nägite ju ise: piisas kahest veidi soojemast ja vihmasemast päevast, kui looduslik lumi, mida näis nii palju, sai täiega hävitatud. 

Sama võib juhtuda jaanuaris ja veebruaris. Tõenäoliselt juhtubki, sest ilmaolude suur kõikumine on uutes tingimustes saanud tavapäraseks. Mis tähendab, et Tartu maratoni toimumise tõenäosus hoolimata sellest, et nüüd paistab talv taas võimust võtvat, on ei vähem ega rohkem kui 50 protsenti. «Olla või mitte olla, selles on küsimus,» ütleks ja ütleski William Shakespeare, kelle kuulsa monoloogi inglise keeles peast esitamise Eesti kiirusrekord kuulub 1983. aastast minu nimele 18 sekundiga.

Ilmselt õnnestub häda korral maraton korraldada Tehvandi kunstlumeringil, kuid see tekitab kaks küsimust. Esiteks, ega ringil peetav maraton ole mingi õige maraton. Mäletan viimasest korrast väga hästi, kui kõvematelt ringi sisse sain ja staadionil neile ette jäin ning vaid taganttulija leplik ja kannatlik meel päästis mind suurest sõimust. Mis, st sõim olnuks tegelikult ebaõiglane, sest ega mul pea kuklas silmi olema, et näha, mis selja taga toimub. See on ikka taganttulija vastutada, et ta mulle sisse ei kihuta.

Teiseks, ega kunstlumi iseenesest teki. Selle tootmiseks kulub energiat. Mis on aga praegu energiahinnad, seda ei pea kellelegi ütlema – sest keegi seda ei teagi, kuna energiahinnad kõiguvad börsil suurtes kõrgustes, et enam pole vahetki, kas mingi ühik maksab 300 või 500 eurot. Igatahes tuleb lume tootmine üüratult kallis ning liiati, kui tuletate meelde siinkirjutatu algust, ei jäta lume valmistamiseks energia tootmine keskkonnale mõju avaldamata ja jälge jätmata; veelgi halvemal juhul täidab see sõjaka Venemaa rahakotti. Teisisõnu – ja see on siin väga mõtlemapanev tõdemus: suures pildis panustab kunstlume tootmine sellesse, et Tartu maratoni toimumine looduslikul lumel muutub tulevikus järjest vähem tõenäoliseks. Mõelge sellele, kas tahate niisugust arengut soosida ja toetada!

Ma ei hakka siin teie aega rohkem kulutama, aga kui veel tegureid ritta laoksin – näiteks võimalus, et valitsus kehtestab koroonapandeemiast tulenevalt uued piirangud, või võimalus, et kiirelt leviva omikrontüve tõttu tabavad sind enne maratoni sind külmetushaiguse sümptomid, millega starti minek oleks hiiglaslik lollus –, saaks põhjusi, miks Tartu maratonist pigem mitte osa võtta, sedavõrd palju, et maratoniks registreerimine võrduks lotopileti ostuga: annad raha ära, aga midagi vastu ei saa. On palju tulusamaid rahapaigutamise võimalusi. Sügisel ostsin Enefit Greeni 300 aktsiat, tänaseks olen juba 285 euroga plussis. Hiljuti ostsin 35 TextMagicu aktsiat (rohkem kahjuks ei antud) ning nüüdseks olen 144 euroga plussis. Ja ma pigem ei hakka teile rääkima, mida on teinud pärast esmaemissiooni LHV Groupi aktsia.

Aga mis puudutab veebruaris Tartu maratoni, siis tuletades veel kord meelde Ansipit: olukord võib muutuda.

Foto 1: Üksik suusataja eelmise nädala teisipäeva hommikul Tartus Tähtvere spordipargi 1 km pikkusel nn Lauri ringil lõigutrenni tegemas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tänavuse, 2021. aasta Tartu maratoni start Tehvandi staadionil. Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu maraton
Fotod 3 ja 5: Kõvemad suusatajad tänavusel Tartu maratonil. Fotode autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton
Foto 4 ja 6: Suusatajad tänavusel Tartu maratonil. Fotode autor: Kiur kaasik, Klubi Tartu Maraton

Pullerits: Miks ma endised tippsuusatajad üles otsisin?

Ma rääkisin sel nädalal Jaak Maega. Siis rääkisin Anti Saarepuuga. Pärast veel helistasin talle paar korda. Seejärel vestlesin Priit Naruskiga. Urmas Välbe (fotol paremal) sain Kätte Šveitsist Davosist, kus ta kiitis sealset ilma ja olusid. Peeter Kümmeliga võtsin ühendust, kellelt kasutasin muu seas võimalust uurida ka tema keskmaajooksu rekordite kohta. Aivar Rehemaaga rääkisin pikalt. Raido Ränkeliga ei rääkinud, sest tal on kuskil Euroopas võistlused ja ei tahtnud teda segada; selle asemel vestlesin tema abikaasa Kertu Ränkeliga, kes vanasti oli Saarepuu. Tatjana Mannimale helistasin ka; ta küsis, kas tahan äkki Are Metsaga rääkida, aga vastasin, et ei, just temaga tahan. Algo Kärbi otsisin samuti üles, kuigi imelikul kombel olin ta telefoninumbri jätnud varasemast oma andmebaasi talletamata.

Kõigil, nagu aru sain, oli väga hea meel minuga rääkida. Seda oli rõõm kuulda.

Kristina-Šmigun Vähiga ei rääkinud, sest minu teada pole selleks põhjust. Ja Andrus Veerpaluga ka ei rääkinud, kuigi põhjust olnuks, aga sisetunne ütles, et võib-olla tema ei taha rääkida ning otsustasin teda ebamugavasse olukorda mitte panna.

Mis nendest vestlustest välja koorus, saate selge pildi siit.

Foto 1: Urmas Välbe poja Frederik Marteniga enne Pyeongchangi taliolümpiat. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae (lipuga) koos poja Ralfiga tänavuse Rally Estonia ajal. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Aeg on lõpetada spordis meeste ja naiste eristamine!

Mõnikord, kui liita 1+1, jõuab väga huvitava tulemuseni. Nimelt seadsin end pühapäeval vaatama Otepää MK-etapi kahevõistlust, aga kuna stardini jäi aega, klõpsisin Eurospordi kanalile ja nägin seal lumelaua paralleelslaalomit. Kummaline oli vaadata, et Venemaal toimunud võistluse peasponsor oli Tšeljabinski oblasti kuberner – kas kujutate ette, et meil oleks mõne võistluse peasponsor Tartu maavanem? Aga see ei ole siin peamine. Pange nüüd hästi tähele, mis ma edasi räägin!

Lumelauavõistlus Tšeljabinski oblastis toimus meestele ja naistele täpselt samal rajal. Võistlusel ei näinud ainsatki asjaolu, mistõttu meestel olnuks naiste ees eelis. Raja läbimine nõudis mõlema soo esindajatelt täpselt ühesuguseid oskusi.

Siis vaatasin kahevõistlust. Loomulikult oli see meeste kahevõistlus. Kas naiste kahevõistlust ETV üldse üle kandis? Igatahes ei näidanud ETV naiste kahevõistluse kokkuvõtet pühapäevases ega ka mitte esmaspäevases spordisaates. ETV näitas naiste kahevõistluse kokkuvõtet alles teisipäevases spordisaates ehk kaks päeva pärast jõuproovi lõppu. Selge see, miks: naiste kahevõistluses ei osalenud ainsatki eestlast. Ent mastaapsemalt vaadates on suurem põhjus see, et naiste kahevõistlus, kus oli Otepääl osalejaid 25, ei huvita mitte kedagi.

Paneme nüüd Tšeljabinski oblasti ja Otepää võistluse suured järeldused kokku ning näeme, et nüüdismaailmas, kus ei ole kombeks soolisi erinevusi enam rõhutada, ei ole enam ka ühtegi põhjust, miks peaks meestele ja naistele tegema eraldi võistlusklassi. Te võinuks Tšeljabinski võistlust oma silmaga vaadates veenduda ka ise, et meheks olemine ei andnud seal mingit ilmselget eelist. Ja Otepää võistluse järeldusena on selge, et kui panna naised võistlema koos meestega, pääsevad nemadki kergemini pildile. Naiste spordi marginaliseeritus on habemega teema ning parim vahend sellele lõpu tegemiseks on lõpetada meeste ja naiste eristamine – eriti kui selleks puudub sisuline vajadus.

Selle eristamise lõpetamine on seda aktuaalsem, et ühel teisel rindel, mis puudutab transsooliste sportlaste osalemist võistlustel, on vahe tegemine juba lõppemas. Eesti spordiajakirjanduses on kukkunud kahe silma vahele ROKi uued põhimõtted, mis puudutavad seda, et transsoolistel peab olema võimalus teistega võrdselt kaasa lüüa – teatavasti tähendab see peaaegu eranditult, et endised mehed võivad nüüd võistelda naistega samas arvestuses. Selle vastu on küll mõned sõna võtnud, nagu Austraalia sarmikas advokaat Katherine Deves, kes ütleb, et ROKi uued reeglid hävitavad naiste spordi. Kuid ega progressi peata!

Niisiis, kuna naiste spordil kui sellisel pole eraldi mõtet ega otstarvet, sest mängureeglid on nagunii muutumas või juba muutunud, võiks ükskord ometi lõpetada spordis arhailise vahe tegemise ning laste meestel ja naistel võistelda üksteisega kui inimestega. Ma ei näe, et mu loogikas oleks ükski viga või nõrk koht.

Aeg on lõpetada ajast ja arust seksism ehk inimeste lahterdamine tugevateks ja nõrkadeks – kusjuures mehed on tugevad ja naised on nõrgad, sest miks muidu on vaja naistele eraldi võistlusklassi?! Minu arust on see alandav. Rohkem võrdsust, palun!

Foto 1: Kristjan Ilves (nr 3) pühapäevasel Otepää MK-etail suures grupis, mida veab sakslane Vinzenz Geiger. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Näeme, et Venemaal Sotši lähistel mahtusid juba 2019. ja 2018. aasta märtsis mehed ja naised ühiselt laumelauarajale. Fotode autor: TASS/Scanpix
Foto 4: Jenny Ladina Šveitsist sõitmas lumelaual paralleelslaalomit. Foto autor: imago images / Fotostand / Scanpix
Foto 5: Miks peaksid need lumelaudurid, Stefan Baumeister ja Selina Jörg Saksamaale võistlema eraldi võistlusklassis? Miks ei lasta neil võistelda teineteise vastu? Foto autor: imago images / Fotostand / Scanpix
Foto 6: Lumelaudur Venemaa Rosa Hutori kuurordis. Foto autor: TASS/Scanpix

Pullerits: Sekund kaotust on sama hea kui terve igavik ehk miks protokoll petab

Vaatasin pühapäeval Otepää MK-etapi kahevõistluse 10 km murdmaasõitu. Kristjan Ilves läks rajale ju kolmandana (fotol vasakul).

Me võime rõõmustada ja olla veidi rohkem kui poolesaja päeva pärast algavat Pekingi olümpiat silmas pidades lootusrikkad, sest Ilvesel jäi pjedestaalist puudu kõigest 1,1 sekundit. Aga kes nägid, mis rajal toimus, saavad aru, et need 1,1 sekundit on terve igavik. Ja pjedestaal jäi selgelt haardeulatusest välja.

Näha oli, et kui viimasel 2,5 km ringil tempot juurde pandi, vajus Ilves grupis teiselt-kolmandalt kohalt tahapoole. Ja viimase ringi tõusudel hakkas grupi esimestega vahe sisse rebenema. Laskumistel libises Ilves küll järele, ent rohkemat kui grupil sabast kinni saada ta ei suutnud. Viimasele tõusule minnes oli ta taas grupil kenasti kannul, ent kes suusatanud, need teavad, et see juhtub tõusudel alati, et all saad eesmistele lähemale, kuna nende tempo aeglustub, aga tõusu tipus, kui sealt alla lükkad, on vahe taas sisse kärisenud. Selles sai oma silmaga veenduda, kui kaamera näitas lõpulaskumisele minekut.

Nii et vähendamata kuidagi Ilvese tubli tulemuse kaalu, peaks edasist silmas pidades ausalt tunnistama, et 1,1-sekundiline kaotus on petlik. See loob mulje, et poodiumikoht on käeulatuses, kuid, nagu öeldud, kes nägid võistlust, said selgelt aru, et esikolmikusse murdmise lootust Ilvesel viimasel ringil polnud. Pigem käis tema võitlus selle nimel, et grupis punase laterna rolli mitte jääda.

Seega, kes vaatab pelgalt protokolli, võib kergesti teha vale järelduse. Pjedestaalikoha nimel võitlemiseks oleks Ilvesel tulnud madistada ikka grupi eesotsas.

Me ei saa ka unustada - ent protokoll seda ei näita -, et tegelikult oleks Ilves suure tõenäosusega lõpetanud kaks kohta tagapool ehk kümnendana, kui eespool poleks kaks meest lõpusirge algul külgi pidi kokku läinud ja kukkunud. Ja see kaheksaski koht sakslase Eric Frenzeli ees tuli fotofiniši uurimise järel.

Selge see, et Ilves on mullusega võrreldes arenenud, kuid selge on ka see, et esikolmikusse murdmiseks tuleb murdmaasõidu viimastel kilomeetritel pidada võitlust grupi ninas, mitte sabas. Nina ja saba vahe võib olla kõigest sekund, kuid Otepää võistlus näitas, et see on üüratult suur ja pikk sekund.

Foto 1: Kristjan Ilves läheb Otepää MK-etapil kahevõistluse 10 km murdmaasõidule kolmandana. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kristjan Ilves (nr 3) pühapäevasel sõidul suures grupis, mida veab sakslane Vinzenz Geiger. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kristjan Ilves (nr 3) pühapäevase 10 km sõidu lõpuheitluses. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kristjan Ilves Ilves viskamas pärast 10 km sõidu lõppu lumme vasakule küljele. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas Eesti eelmine esisuusahüppaja avas mulle hullu ala olemuse?

Kas suusahüppeid olete näinud? Hulljulgete ala, aga kõrvalt vaadates tundub lihtne: kui söakust on, sõida nõlvalt alla, tõuka nukilt ära, liugle läbi õhu ja maandu sujuvalt lumele. Kui maandumine välja arvata, ei paistagi asi mõistusega võttes väga hull, eks ju?

Seoses sellega, et nädalavahetusel toimub Otepääl kahevõistlejate MK-etapp, võtsin ühendust Eesti endise esisuusahüppaja Kaarel Nurmsaluga ning palusin tal seletada, mida suusahüppamine tegelikult tähendab ja kuidas seda teha nii, et ellu jääks. Ta rääkis ligi tunni. Kõik see on kirjas laupäevases Postimehes, aga siin alljärgnevalt paar põnevamat kohta.

Ideaalne hoovõtuasend tuleb võtta sisse nii kiiresti, kui võimalik. Nurmsalu sõnul peab asend olema tugev, konkreetne ja stabiilne; keha peab olema vaba, aga toonuses, et sooritada maksimaalselt plahvatuslik äratõuge. Kord harjutas Nurmsalu kümnepäevases treeningulaagris ainult ja üksnes seda, kuidas tegutseda hoovõtu esimesel 5–7 meetril. Kui Tehvandi hüppemäel laskuda alla konkurentidest 2 km/h aeglasemalt, kaotab hüppe pikkuses Nurmsalu hinnangul kuni tosin meetrit, mis kahevõistluses tähendab suusarajal kahe ja poole minutilist kaotust.

Veel kümme aastat tagasi tõukasid suusahüppajad nukilt ära peamiselt jalgadega, kuid nüüd rakendavad selleks kogu keha, et anda tõukele võimsust juurde. Äratõukel liiguvad reied ettepoole ning sportlane saavutab lennuasendi. Äratõuge tuleb teha täistalla pealt, mitte varvastega, sest sel juhul jäävad suusaninad vaatama allapoole ning suure tõenäosusega järgneb õhulennu asemel salto.

Pärast otsalt ülestõuget ei minda kohe lennuasendisse. Umbes neljandiku kogu hüppest liiguvad suusad ja keha justkui eraldi, et koguda kõrgust, seletab Nurmsalu. Alles seal, kus maandumisnõlv keerab allapoole järsemaks – suurel mäel 30–40 meetri järel –, viib sportlane keha suuskade vahele.

Kuuseoksad pole maandumisnõlvale laotatud ilu pärast – need aitavad sportlasel aru saada, kui kaugel on maapind. Maandumiseks valmistumine algab 10–15 meetrit enne hüppe lõppu. Suusaotsad tuleb tõsta ülespoole, mis hakkab pidurdama kiirust: see väheneb ruttu 120–130 km/h pealt 80–90 km/h peale ning on maandudes 70–80 km/h.

Nüüd, kui eelneva tähelepanelikult läbi lugesite, saate end lugeda poolenisti spetsialistiks. Kes tahab saada päris asjatundjaks, saab oma teadmisi täiendada siin.

PS. Aga kes on valmis Moabi minema?

Foto 1: Suusataja tänavu aprillis Venemaal Sotši lähedal Rosa Hutori kuurordis. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 2: Eesti parim suusahüppaja Artti Aigro valmistumaks hüppeks Pyeongchangi taliolümpial 2018.
Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Saksa kahevõistleja Jakob Lange Hiinas Pekingi olümpia suusahüppemäel. Foto: Reuters/Scanpix
Foto 4: Suusahüppaja lennu algfaasis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Eesti kahevõistleja Kristjan Ilves alustamas hüpet. Foto autor: AP/Scanpix