reede, juuli 21, 2017

Pullerits: Kuidas ma Ameerika valitsuse kõvasti üle trumpasin

Selleks et jõuda mullu kevadel Moabi legendaarselt rattaseikluselt Las Vegasesse, mis on kahekordne Tartu-Tallinna edasi-tagasi vahemaa, kulus mul seitse tundi, aga nüüd ei saanud ma Jeep Cherokeega (fotol paremal) sama teekonda isegi kahe päevaga läbitud.

Mis küll juhtus? Kuidas see aeg nii käest läks?

Võtsin ette shortcuti (fotol vasakul). Püüdsin lõigata. Kui kaardile vaadata, tundus plaan loogiline – kõige sirgjoonelisem, mis võimalik valida. Liiati sai vältida kiirteid, mis on oma monotoonsuses tüütud ja väsitavad. Tagatipuks teatas ähvardav maanteesilt 70. kiirteel pärast Green Riveri linnakesest möödumist, et järgmised 106 miili (ehk 170 km) pole teel näha kedagi ega midagi. No services! Ainult üks lõputu tühjus – kuigi kaunis ja värviküllane tühjus.

Niisiis, keerasin 70. kiirteelt lõunasse, Hanksville’i peale. Seegi tee, mis seal salata, viib läbi tühjuse (fotol paremal). Läbi tühjuse, millest saab keerata veel suuremasse tühjusse, nagu seda on Maze’i piirkond Canyonlandsi rahvuspargis. Viis aastat tagasi sõitsime sinna Jaanus Laidveega üle lõputu kõrbe ligi poolteist tundi – ja alles siis jõudsime tollesse tõelisse tühjusse. Tühjusse, kus, võib öelda, et lõpeb maailm. Tühjusse, kuhu vaevalt on kunagi sattunud mõni teine eestlane. Aga seekord ei plaaninud ma end sinna «uputada» - suve mõrvarlikus kuumuses olnuks see eluohtlik. Kuigi poolteist kümnendit tagasi, kui lapsed olid veel väikesed, sai seda tehtud – ja väike ime, et tollest surmasõidust labürinti tervelt ning eluga välja pääsesime.

Hanksville’is tankisin, sest ega edaspidigi asustus oluliselt tihedamaks tõotanud kujuneda. Tankla kauplus asub liivakivimügariku sees (fotol paremal). Küsisin seal kassas istunud suurt kasvu mehelt, mida kohalikud siin pärapõrgus teevad, ja ta vastas üllatavalt lahkelt, koguni malbelt, et mõned püüavad tegelda põllumajandusega ja enamik teenindab läbisõitvaid turiste ning siis on ka mõned valitsustöökohad.

Siis suund läände. Teadsin varasemast, et kohe järgnevad looduslike värvide poolest imelised paarkümmend kilomeetrit. Midagi sellist, mida Euroopas kusagil ei näe. Tee ääres kerkivad kummalistelt mitmevärvilistelt liivakivi-saviväljadelt võimsad, rohekat-sinakat karva butte’id, nende ääres Fremonti jõe vete toidetud erkrohelised väiksed põllulapid (fotol ülal vasakul). Puhas kitš, kui ausalt tunnistada. Aga kitš kui selline mulle meeldib – looduse, mitte inimese tehtu.

Ja siis muutub Fremonti jõe kanjon muudkui sügavamaks. Samuti käänulisemaks. Teekond hakkab järjest rohkem meenutada Disneyworldi kuulsaid sõite: kurviline, värviline, käänuline, imeline (fotol paremal). Ainus, mis kibedust tekitab: päike, mis seni on alati lakkamatult paistnud, on tõrjutud pilvede taha. Värvide mäng kannatab, kohe kõvasti.

Möödun Ameerika kõige väiksemast ning kõige kaunimas kohas asuvast vanast, ühe klassitoaga koolimajast (fotol vasakul ja allpool paremal siit lugedes kolmas pilt) ja jõuan Capitol Reefi rahvusparki. Päike surub end pilvede tagant välja. Keeran hüljatud Fruita asula õunapuuaedadest, mille rajasid omal ajal mormoonid, ning vanast kõrge kaljuseina ees seisvast heinaküünist mööda ning siirdun scenic drive’ile. Scenic drive on selle kohta siiski vähe öeldud.

See on järjekordne Disneyworldi sõit. Ja lisaks kulgeb see üles-alla, läbi hiiglaslike betoonplaatidega tugevdatud washide ehk vadide. Vasakut kätte kõrgub mitmekümne kilomeetri pikkuses õhtupäikese lõõsas kõrge kaljusein, paljastades ei värve kivimikihte, valgest tumepunaseni (fotol paremal). Kui keegi sellest fotosid näitaks ja oma silmaga seda kohta näinud poleks, väidaks, et piltnik on himuga värve võimendanud. Aga ei ole.


Disneyworldi sõidu lõpus keeran auto teelt kõrvale ja võtan aja maha (fotol vasakul). Tulen välja, et istuda ja loodust paremini tunnetada. Ei satu siia ju ülemäära tihti. Mõned üksikud sõidavad mööda kruusateed veel kolm miili edasi, ametliku lõpuni, kuid olen seda varem kahel korral teinud. Ei ole iga kord vaja tehtut korrata. Pigem võtta mõnikord ka rahulikult ning lihtsalt olla ja nautida. Et poleks kogu aeg kiiret, tuld takus.

Õhtul keeran enne Torrey väikelinna teelt paremale ning leian ööbimiskoha hotellis, kus umbes minuealine administraator, tumedad juuksed itaalialikult üle pea kammitud ja ääretult viisakas – sest kui ootasin, mil ta ühe teise seltskonna dokumente vormistas, vabandas ta, et läheb pisut aega ja ta kohe tegeleb ka minuga –, küsib, nähes mu Eesti passi: «Govorite po-russki?»

«Konetšno,» vastan talle.

«Kaks dela?»

«Normalno!»

Asjad tuppa tõstnud, sõidan paar miili edasi Torreysse, et äkki leiab sealt midagi hamba alla. Märkangi tee ääres Slacker’si burgerikioskit. Üks eine maksab ligi kaheksa dollarit, seda joogita. Kuni burgerimeistrid toimetavad, jalutan ajaviiteks piki maanteed veidi edasi, mööda uuest ja uhkest mormooni kirikust, mida ümbritseb hiiglaslik laudsileda asfaldiga parkimisplats, ja kohtan vana palkidest koolimaja ees jalgratastega vanapaari. Loomulikult uudistavad nad, kust ma pärit olen, ja kui saavad teada, et Eestist, teatab naine, et tal oli nooruses pikka aega Eestis kirjasõber. Koos vanapaariga imestame, kust küll peaks välja ilmuma need kümned ja kümned kirikulised, kellele hiiglaslik parkla on mõeldud.

Hilisõhtul istun hotellitoa ees rõdul pingile ja lasen silmadel ees kõrguvail punastel mägedel puhata.

Hommikul keeran taas lõunasse ning alustan tõusu mööda Boulderi mäe külge (fotol paremal). Loodus muutub peaaegu hetkega. Sõidan läbi tiheda okaspuumetsa. Tee viib järjest kõrgemale. Liiklus on väheldane. Eks see kant oligi pikka aega Ameerikas üks hüljatumaid. Boulderi asula, kuhu viimaks, pärast mäelt laskumist jõuan, oli USAs viimane, kuhu posti toodi veel muulaga. Ja see juhtus koguni nii hiljaaegu, nagu aastal 1947.

Pärast Boulderit järgneb taas üks vapustav maanteelõik. Tee kerib kitsale seljandikule, kust nii vasakut kui paremat kätt laiub sügav kuristik kanjonitega (fotol vasakul). Räägitakse, et nõrgema närviga juhtidel pidavat sel lõigul jalg mõnikord koguni pedaalil värisema hakkama. Paremal pool näen sügavikus Calf Creeki, mille ülemise joa äärde matkasin 2008. aasta suvel. Too oli ilus matk, mis algas järsakult veidi heidutava laskumisega ning jõudis siis joaaluse veesilmani, mida ümbritses mürgine luuderohi. Kuid aeg, mis tiksub minu kahjuks, sunnib edasi liikuma.

Järjekordne Disneyworldi sõit jätkub kuni Escalante väikelinnani. Ohh, miks aeg küll tagant sunnib?! Hea meelega peaks mitmel pool kinni ning sukelduks loodusesse (fotol paremal tee läbi Calf Creeki oru). Ainuüksi Hole-in-the-Rock Roadi võiks uurida kaks päeva, ja kui seigelda ka selle äärest hargnevaisse kanjoneisse, siis kaks nädalat, küllap isegi kaks kuud. Isegi see, et kuuma on ligi 40 kraadi, nagu siinkandis suviti ikka, ei mõjuks selle adrenaliiniküllase ilu keskel pelutavalt.

Escalantes paaki taas uus laar kütust sisse ning edasi lääne poole. Taas läbi tühjuse. Aga taas läbi kauni tühjuse. Ameerika Metsik Lääs on nii lõputu. Siis, viimaks, tulevad väikesed asulad, nagu Henrieville (fotol vasakul) ja Tropic. Kuni puude vahelt hakkavad paistma liivakivitornid. Need on hoodood.

Hoodood (fotol all paremal) on märk, et olen jõudnud Bryce’i rahvuspargi servale.

Keeran maanteelt kõrvale, vasakule. Silt soovitab, et jätaksin auto pargi serval parklasse ja sõidaksin edasi tasuta bussiga, sest pargis käib tee-ehitus – tee-ehitus käib tähelepanuväärselt üldse peaaegu igal pool Utah’s, mis paneb mõtlema, et huvitav, millest see küll räägib – ning suvisel ajal parkimiskohti napib. Aga ma ei lase sellisest soovitusest ja manitsusest end eksitada. Tean, et see on vaid trikk autode koormuse vähendamiseks, mis on rahvusparkide suur eesmärk, kuid rööviks mult üksnes aega – ega buss ikka erasõiduki vastu saa.

Bryce’i kanjon on rahvast pungil. Parkimiskohtadega siiski kitsast pole. Sõidan Sunset Pointini ning laskun sealt alla hoodoode vahele. Ja taas on pilved platsis (fotol vasakul). Eredatest värvide mängust, mida lootsin näha, tuleb suu puhtaks pühkida. Aga seda kergem on muidugi hoodoode vahel seigelda, päike ei leegi ju lagipähe.

Tundub, et Bryce’i kanjonist on saamas järjekordne looduslik suuratraktsioon (fotol paremal). Enne parki jõudmist palistab teeäärt, kui võrrelda viimaste mälestustega ligi kümnend tagasi, üha laienev turismilinnak: hotellid, motellid, poed, restoranid ja mis kõik veel. Linnak on paisunud nii suureks, et seal on koguni valgusfoor – midagi sellist, mida Arizona Suure kanjoni linnakus küll ei kohanud

Ja loomulikult on hinnad tõusnud. Täpselt küll ei mäleta, aga vaevalt maksis eelmise kümnendi algul Bryce’i kanjoni rahvusparki (fotol vasakul) autoga sissesõit rohkem kui kümme dollarit. Selline taks kehtis enamiku rahvusparkide puhul. Nüüd aga on saanud tavataksiks 25-30 dollarit. Ehk rohkem kui kahekordne hinnatõus pooleteise kümnendiga. Ometi olen suutnud selle süsteemi üle trumbata: ostsin juba reisi algul Suure kanjoni juurde sõites rahvusparkide aastapääsme, mis maksis 80 dollarit, ja mis on ainuüksi selle reisi jooksul end kuhjaga, lausa topelt tagasi teeninud. Minu puhas võit on Ameerika valitsuse ilmselge kaotus.

Edasine sõit Bryce’i kanjoni rahvuspargist (fotol vasakul) piki Sevier’ jõe orgu edelasse kujuneb raskeks. Just vaimselt. Pikk päev hakkab pikkamisi oma jälge jätma. Pärast kiiruga söödud võileibu Dixie rahvusmetsas Red Rock Canyoni ääres hakkab uni kimbutama, ja mida miil edasi, seda tugevamini. Viimaks otsustan, et näppudega silmade lahti hoidmisest enam ei aita, ning otsin maantee ääres laiema koha, kus saan ohutult tee äärde parkida. Lasen end roolis lösakile ning panen silmad kinni. Kuid nagu sageli seesugustel puhkudel, kui otsustad, et nüüd taastun pisut, ei tule ega tule õiget und. Mis siis ikka – tuleb teekonda jätkata.

Mt Carmel Junctionis võtan uuesti suuna läände, möödun peagi tee ääres piisoni karjast (fotol paremal) ning alustan järjekordset tõusu, sedapuhku Zioni rahvusparki. Taas küsitakse sissepääsu eest 30 dollarit – ja taas ei maksa ma sentigi, vaid näitan oma aastaringset luba. Seejuures saan pargivahilt, vanuse järgi selgelt pensioniealiselt proualt kiita, et esitasin koos pääsmega ka oma isikutunnistuse – pargivaht peab nimelt võrdlema, kas allkirjad mõlemal plastikkaardil on sarnased, et välistada igasugused pettused.

Enne sisenemist tunnelisse, mille järel laskub tee siksakitades Zioni rahvusparki, keeran paremale parklasse. Otsustan, et teen matka kanjoni ülaservale. See ei ole pikk, kõigest miil, kuid see-eest huvitav ja põnev, kulgedes pragude äärtel (fotol vasakul) ja koguni kohal ning alkoovide all. Näen, kuidas noores keskeas vanemad on toonud rajale ka oma vaevalt kooliealise tütre, kes käigust vaimustuses pole, vaid tikub jonnima. Isa ütleb talle siis, et otsustagu, kas tahab lõpuni matkata või ei taha. Imestan, et muidu pidavat ameerika lapsevanemad olema lastega nii arvestavad, aga kuidas paneb nüüd too isa lapse seesuguse lootusetu ja lapsele mitte-eakohase valiku ette – no mida oskab üks väike laps sellisel puhul arukat ja läbikaalutletut kosta?! Loomulikult ei oska.

Pärast, kui kolmveerand tunni järel kanjoni ülaservalt (fotol paremal) auto juurde tagasi jõuan, näen, et plika oli matka minuga samas tempos kenasti läbi teinud ja tatsab nüüd kividel paljajalu ringi, nagu poleks olnud häda midagi.

Kanjoni põhjas jätan auto muuseumi ette ning istun seal suitseva mootori ja kõva müraga autobussi. Erasõidukeid nimelt Zioni kanjonisse ei lubata. Sõidan üheksa peatust kanjoni lõppu. Edasi tuleb minna jalgsi.

Jätkuv miiline rada piki Virgini ehk Neitsi jõe kärestikulist kallast (fotol vasakul) on nii heas korras, et seal saab sõita isegi ratastooliga, mida oma silmaga tunnistan. Oravad, kes ümberringi silkavad, on nii inimestega harjunud, et kohati tuleb lausa peletada, et nad eest ära hüppaksid. Rahvast voorib edasi-tagasi kümnete kaupa – veelkordne tõestus, et Utah’ rahvuspargid on langemas üha suuremate hordide pealetungi alla. Varasematest külastuskordadest nii suuri masse ei mäleta.

Miilipikkuse raja lõpust (fotol paremal) algab küllap üks põnevamaid matku kogu Utah’s, mis viib valdavalt mööda kivist jõepõhja – see tähendab, et jalad, aga ka tõenäoliselt alakeha vöökohani saab märjaks – ning pöörakute kohal üle liivaste kaldapealsete Orderville’i lisakanjoni suudmesse. Olen seda varem kaks korda teinud ning mõlemal korral saanud unustamatu elamuse. Tõsi, too matk võtab ligi pool päeva. Seetõttu, kuna õhtupoolik on järjest jõudsamalt lähenemas, ei hakka seda kolmandat korda ette võtma. Kuid ega see eesmärk olnudki. Eesmärk oli taas näha ja tunnetada Zioni kanjoni võimsaid püstiseid punaseid seinu – et mõista: inimene ja tema tehtu on looduse kõrval könn ning tühine.

Kui Zioni rahvuspargist lahkun (fotol vasakul), on varjud pikad ehk õhtupoolik juba täies jõus. Ja väsimus pikast päevast kogunenud kehasse. Mitte ainult – ilmselt ka vaimu ja ajusse. Kui jõuan viimaks Salt Lake Cityt Las Vegasega ühendavale põhja-lõunasuunalisele 15. kiirteele, keeran sellel rida vahetades tagant lähenevale punasele Jeep Wranglerile ette, sest unustasin enne manöövrit parempoolsesse tahavaatepeeglisse vaadata, ning saan «tasuks» pika ja hirmutava signaali. Oleks tahtnud Wrangleri-mehe ees vabandada, aga ei tea, kuidas seda teha. Ta möödub minust mõne sekundi pärast vasakult ning kaob kaugusse, ilma et oleks vihast rusikat või tulesid vilgutanud.

St. George’is keeran kiirteelt maha linna peatänavale, St. George’i bulvarile, ning sealt omakorda peagi veidi päevinäinud Sandsi motelli ette (fotol vasakul; kus on pildil minu auto?). Nagu olen öelnud, eelistan toetada väikseid, sõltumatuid ehk kettidesse mittekuuluvaid vanu ööbimispaiku, sest nii, usun, saan aidata elus hoida Metsiku Lääne traditsioone ja vaimu. Seejärel, tõstnud asjad tuppa, astun üle tee ning suundun joonelt kõige lähemasse söögikohta, mehhiko kiirtoitu pakkuvasse Taco Belli, mis, nagu uudistest lugeda, laieneb peagi ka Soome. Ütlen kassaaparaadi taga seisvale tüsedale noormehele, et mul pole aimugi, mis siin on hea ja parim ning pärast pikka päeva ei viitsi ma ka kõrgel pea kohal värvilisse ja infokirjusse menüüsse süüvida, nii et soovitagu mulle midagi. Ta osutab viiedollarilisele einele, mis oli parajasti eripakkumine, ja kiidab, et see on tõesti hea.

On küll. Nii toidu koguselt, maitsvuselt kui mõistagi hinnalt.

Õhtupimeduse laskudes võtan ette päeva viimase, salajasima käigu. Sõidan motelli juurest viis-kuus kvartalit eemale. Märkan isegi pimedas, kuidas ümbruskond muutub väga ilusaks ja hoolitsetuks. Suur parkimisplats on eraldatud puude, põõsaste ja murulappidega väikesteks «taskuteks». Parkimisplatsi vastaskrundil kõrgub aga hallikas, rohkem kui kahe meetri kõrgune peenikeste varbadega raudaed. Kuid selle väravad on valla. Astun sisse.

Aia sees kõrgub maitsekalt kujundatud pargis lumivalge mormooni kirik (fotol ülal paremal). Tean, et mind ja minusuguseid sinna ei lasta. Sissepääsule ma ei pretendeerigi. Küll aga veendun taas, et öeldagu ja räägitagu mormoonide kohta mida tahes, ma ei näe ainsatki põhjust, miks nende usu sümbolitest ja pühakodadest mitte lugu pidada.
*
Järgmisel päeval, pärast ootamatult pikaks veninud teekonda (fotol vasakul), oli plaan jõuda viimaks patupealinna, Las Vegasesse. Seal pidid ees ootama hoopis teistsugused seiklused.

Aga nagu juhtus, ei saanud sinnagi kõige kiiremat ja otsemat teed pidi.

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

teisipäev, juuli 18, 2017

Pullerits: Kuraditosin põhjust, miks seiklussoonega spordimehed peaks oma eluvaadet muutma

Hoolimata mu pingutustest viimastel nädalatel ei saa olla kindel, et kõigile on põhisõnum ikkagi kohale jõudnud. Inimesed on ju nii jäärapäised ega taha kuulda midagi uut. Seetõttu teen seekord lihtsalt, võtan punktide kaupa lühidalt kokku, miks Moab Utah’s on koht üle teiste. (Fotol vasakul vaade tükikesele Canyonlandsi rahvuspargist, all voolamas Green River ehk Roheline jõgi.)

1.    Moabis pole teisi eestlasi. Seega pole neid, kes tuleks su rahu rikkuma, sinuga suhtlema, asjatama, midagi küsima või tahtma või lihtsalt oma sotsialiseerimisnälga kustutama. Saab jumalikus rahus olla.

2.    Moabis pole üldse palju inimesi. Umbes viis tuhat. See tähendab, et keegi ei ela sul seljas ega kukil, kõigile jagub ruumi. Palju on privaatsust ja eraldatust. (Fotol paremal Kolme klatšimoori kuju Archesi rahvuspargis.)

3.    Moabis ja selle lähedal on võimalik täiesti omaette olla. Kuna inimesi elab siin vähe, aga maad ja põnevust on igas suunas palju, siis võid juba linna piiril (just: linna piiril!) minna loodusesse – näiteks Courthouse Washi või Faux Fallsi äärde – ja avastada, et ei näe tundide kaupa mitte ainsatki hingelist. Hing puhkab.

4.    Moabi ümbruse loodus on mitmekesine. Siin on kanjonid ja mesad, pehme liiv ja mitut värvi liivakivi, aga on ka rohkem kui 3000-meetrised mäed, rääkimata maailmakuulsast Colorado jõest (fotol vasakul).

5.    Moabis on ilm soe, päikseline ja kuiv. Sellist olukorda nagu Eestis, kus kuuldavasti püsib temperatuur suvel pidevalt alla 20 kraadi ning vihmapilved sõuavad iga päev üle taevakaare, Moabis ei kohta. Siin tõused hommikul üles ja ei pea isegi aknast välja vaatama, sest tead kindla peale – väljas valitseb suur suvi. Suvi, mis algab juba aprillis ja kestab novembri alguseni.

6.    Moabis on lõputult igasuguseid radasid. Ükskõik, kas tahad matkata või rattaga vändata, ATV või džiibiga (fotol paremal) sõita – igaks otstarbeks leidub kümneid teid ja radasid. Ja neid tehakse muudkui juurde. Mul on kaasas raamat, kus on kirjeldatud üle 60 džiibiraja, ja teine raamat, kus on detailselt kirjeldatud üle poolesaja rattaraja – ja neis raamatuis pole kirjas sugugi kõik, mis siinkandis leidub.

7.    Moab pakub seiklus- ja rännuhimulistele lõputult võimalusi. Lisaks sellele, et Moab on maasturimeeste meka ja maastikuratturite paradiis, isegi MTB capital of the world, on see unelmate paik mägironijatele, raftijatele, ratsutajatele jne jne. (Fotol vasakul vaade tükikesele Canyonlandsi rahvuspargist ja Shaferi rajale all kanjonis.)

8.    Moab on just sedasorti linn, kuhu kogunevad outdoors recreation entusiastid. Nii et just siin koged end hingelähedases kogukonnas. Siin ei kohta uhkeid rikkureid, sest noil pole siin midagi teha ja end kellelegi näidata, samuti ei kohta siin vaeseid ja kerjuseid ega ka igasugu hellikuid ja saamatuid, kes linnamugavusteta hukka saavad. (Fotol ülal paremal tee Canyonlandi rahvuspargis üle Island in the Sky mesa.)

9.    Moabis (fotol vasakul; taamal piki Moabi lääneserva kulgev 200-300 meetri kõrgune Moab Rim), erinevalt näiteks Los Angelesest või Las Vegasest, aga ka Tartust ja Tallinnast, pole liiklusummikuid – v.a kaunitel hommikutel Archesi rahvuspargi sissepääsu ees – ega parkimisprobleeme.

10.    Moabis (fotol paremal) on piiramatu valik ööbimisvõimalusi. Alates telkimiskohtadest kanjonite suudmes või Colorado jõe kaldal, mille eest tuleb maksta 10-15 dollarit (kaugemais kantides võib koha leida ka tasuta, ent siis pole sul loota peldikutki) ning lõpetades maja üürimisega, mille eest tuleb maksta rohkem kui tuhat dollarit nädalas. Ise valid!

11.    Moabis (fotol vasakul) pole kuigi palju suuri hotelli- ja toitlustuskette, v.a näiteks Comfort Suites, Fairfield Inn & Suites, Hampton Inn, Quality Inn ja Holiday Inn Express või McDonald’s, Burger King ja Wendy’s. Palju on n-ö väikesi sõltumatuid tegijaid, mistõttu linn pole langenud korporatsioonide mõju ja kontrolli alla.

12.    Moabis (fotol paremal) pole klassivahesid. Jah, siin on rajoone, mis näevad paljudest teistest uuemad ja paremad välja (sh minu elupaik La Camino põiktänaval), aga sealsamas kõrval kohtab rohkelt ka oldtimerite vanu ja räämas elamisi, mis lisavad linnale Metsiku Lääne aurat. Siin ei pea keegi tundma end halvasti. (Fotol all vasakul Park Avenue ots Archesi rahvuspargis.)

13.    Moabis tunned klassikalist väikelinna tunnet ehk small-town feelingut. Siin pole ühistransporti, siin pole taksosid, pole isegi õiget lennujaama, kuigi Salt Lake Cityst, mis jääb nelja tunni autosõidu kaugusele, pisilennuk siiski lendab – aga see on nii tilluke ja lennujaam jääb linnast 25 km põhja poole, nii et selle mõju ei ole kuidagi tunda. (Kohalikud ütlesid, et too väidetavalt subsideeritud lennuliin Salt Lake Cityst Moabi on käivitatud peaasjalikult selleks, et oleks mingigi kiirem ühendus mõne suurema kohaga.) Ülejäänud suuremad lähemad linnad, Denver ja Las Vegas, jäävad vastavalt viie-kuu ja seitsme autosõidu tunni kaugusele. See aga tähendab, et igaüks Moabi juba ei satu – ja see tõsiasi, Moabi eraldatus, tagabki, et Moab jääb selliseks, nagu see on. Seda karget, karmi ja kaunist paika tsivilisatsioon juba niisama kergelt ei riku.

Aga loomulikult jätkake nüüd oma juttudega, et Moab on mõttetu kivikõrb. Jõudu selleks! Tunnistan: ei ole minugi võimuses pimedaid nägijaks teha. Või avanesid mõnel silmad siiski nüüd rohkem?

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

neljapäev, juuli 13, 2017

Pullerits: Kuidas Moabi karmis suves vastu pidada ehk 40-kraadises palavuses ellu jääda?

Hakkasin juba kahtlustama, kas Jeep Cherokee (fotol paremal) näidikute paneel on katki. Mitu päeva näitas sellel termomeeter, et väljas on alates kella üheteistkümnest sooja 37 või 38 kraadi, maksimaalselt 39 kraadi – aga üle selle mitte kunagi. Või et äkki pole autotootja arvestanud, et õhutemperatuur võib kerkida ka 40 kraadini ja rohkem ning on näidiku ülempiiri seadnud 39 kraadi peale.

Siis lõpuks lõi 40 kraadi Celsiuse järgi ette. Isegi 41.

Aga ütlen ausalt: kui sul on valida Eesti pilvine-sajune ja 15-17-kraadine suvi ning Moabi ja selle ümbruse 40-kraadine peaaegu lakkamatu päevase päikesega suvi (fotol vasakul, taamal San Rafael Swell), siis minu valik langeb kahtlemata Moabi 40 kraadi kasuks. Sest 15-17 vihmast kraadi ei ole suvi. Kuid suvel tahaks siiski suve saada, ja täiega. Moabis saab.

Algul võib selline kuumus nagu Moabis muidugi ehmatada. Pea ringi käima ajada ja jalust nõrgaks võtta. Kuid selle vastu on paar lihtsat võimalust.

Esiteks võid alati koju jääda (fotol paremal esik). Lased konditsioneeril töötada ning tunned end veel jahedamaski keskkonnas kui Eestis. Kuid see on mõttetu, sest toas võib ka Eestis istuda.

Teiseks võid alati autoga ringi sõita ning jalgsi liikumist piirata. Kuid meenutage eelmises sissekandes toodud Edward Abbey tsitaati, millele lisan talt ühe veel: «A man on foot, on horseback or on a bicycle will see more, feel more, enjoy more in one mile than the motorized tourists can in a hundred miles.»

Kolmandaks võid veeta aega basseinis (fotol ülal vasakul), mis iseenesest pole paha, kui see asub su majast poolesaja meetri kaugusel, ei ole ülerahvastatud ning selle ümber paistavad metsikud liivakivikõrgendikud. Kuid sulistamine pole siiski see, mille pärast tasub Moabi tulla.

Neljandaks – ja see on minu valik – harjud kuumusega lihtsalt ära. Paned seljakoti veepudeleid täis, määrid päikese kaitsekreemi kätele ja jalgadele, paned laia äärega mütsilotu pähe (fotol paremal), et päike ei kõrvetaks kõrvalesti, ninaotsa ja kukalt, tõmbad heledad riided selga, sest need ei köe nii kuumaks nagu tumedad, ning lähed loodusesse oma seiklusasja ajama.

Kui oled mõned päevad kuumaga harjunud ning selle vastu valmistunud, ei tee see sulle tuhkagi. Sõidad Archesi rahvusparki (fotol vasakul), kus Abbey oli ranger siis, 1950ndail, mil nüüdne rahvuspark oli veel kraad madalama reitinguga territoorium, national monument, ning mil sinna ei viinud Moabi põhjaservast veel asfaltteed, nagu praegu, vaid sinna tuli sõita kaugemalt mööda rough roadi, mida läbisin džiibiga seiklusjanu rahuldamiseks esmakordselt poolteist kümnendit tagasi. Ja näed, mis on Abbey-järgse ajaga juhtunud.

Park on hoolimata metsikust kuumusest paksult rahvast täis, parkimiskohti napib. Paljud paistavad juba kaugelt silma kui f***ing stupid clueless tourists, ei peakatet ega rohkemat näpu otsas kui üksainus tilluke joogipudel. Näha on, et nad vaevlevad. Et see käik rahvusparki on neile kui kannatus, nagu karistus. Aga ise, ettevalmistununa, liigud kergelt ja muretult piki Park Avenue’d (fotol paremal) ega lase kuumusest end häirida.

Siis sõidad edasi Eedeni aeda ja Windowsi ehk Akende piirkonda, kus on pargi suurim kontsentratsioon uhkeid arche. Noist võimsaim on Double Arch ehk Topeltkaar (fotol vasakul), avaus mõõtmetega 34x44 meetrit. Rändad nende vahel ja ronid nende alla ligi poolteist tundi – ja ei mingit probleemi. Kui hoiad tempo ühtlase ja aeg-ajalt ka igaks juhuks jood, ei juhtu midagi hullu. Isegi naudid seda, kuidas põletavas palavuses edukalt toime tuled, ei nõrke ega hädalda. Lõpuks tunned end nii enesekindlalt, et võiksid kas või mitmeks tunniks välja jääda.

Või sõidad Moabist välja, veidi kaugemale, Goblin Valleysse (fotol paremal), mille põhjas seisab tuhandeid paari meetri kõrgusi seenekujulisi mügarikke. See on üks imelisemaid kohti Moabi lähistel – ja lähedal olemiseks saab Moabi kandis lugeda ka veidi rohkem kui sajakilomeetrist distantsi –, mille avastasid kohalikud mehed juhuslikult alles 1920ndate lõpus. Vaat nii suur on Utah ja nii üksildased, kauged ja raskesti ligipääsetavad selle paljud kohad!

Seal on samuti temperatuur 40 kraadi ringis. Aga keda see häirib?! Näed, kuidas ehitusmehed, heledad kiivrid peas, pikad tumedad püksid jalas ning punase-kollase kirjud vestid seljas, lagipähe paistva päikese all, ühegi varjulise kohata, parklat laiendavad. Sa ei saa ju neist kehvem olla! Võtad oma ellujäämisvarustuse ning laskud orgu kummaliste tumepunasest liivakivist moodustiste vahele seiklema. Märkad, et tegelikult ei ole need moodustised sugugi ainult seenekujulised, vaid mõned meenutavad näiteks parti (ülal vasakpoolsel fotol vasakul), mõned Spielbergi menufilmist tuntud E.T-d.

Tunnistan: üks asi valmistab siiski ebameeldiva üllatuse. Sissepääsu eest Goblini orgu (fotol paremal), mis on Utah’ osariigile kuuluv kaitseala (state park), küsib jahutatud pääslast uksele ilmuv ülekaaluline, vähekommunikatiivne noor pargivaht tervelt 13 dollarit. Mäletan, et kui viis aastat tagasi Jaanus Laidveega seal käisime, kasseeriti meilt 8 dollarit. «See teeb viie aasta peale viis dollarit hinnatõusu,» avaldan pargivahile imestusega varjatud pahameelt. «Võib olla isegi rohkem,» nendib ta äraolevalt vastu ning ulatab raha eest tšeki, mille käsib kinnitada kleepsuga auto esiklaasile. Et oleks kaugelt näha ja lähedalt kontrollitav, et olen sissesõidu eest tasunud.

Sellegipoolest ostan samalt mehelt hiljem, väljudes, 25-dollarilise raamatu «The Disappearances. A Story of Exploration, Murder, and Mystery in the American West». Ostan meeldetuletuseks ja hoiatuseks, et Metsik Lääs, millest Moab ja selle ümbrus moodustavad vaid ühe osa, on kant, kus elu ja ellujäämist ei maksa eales võtta garanteerituna. Temaatiliste raamatute valik on parkide ja kaitsealade külaliskeskustes alati ahvatlev ja esinduslik.

Päeva lõpuks imestad, et hoolimata põrgupalavusest oled teinud koguni neli rännakut. Tõsi, noist ühe hommikul, kui temperatuur on alles 31-32 kraadi ehk igati mõnus, ning teise õhtupoolikul, kui temperatuur on langenud 35-36 kraadini, mis tundub selgelt kergemini talutav kui ligi 40 kraadi, eriti siis, kui päike on laskunud madalale ja enam otseselt ei kõrveta.

Ent olgem ausad: parim aeg välisteks toimetusteks on siiski hommikupoolik. Tõused kella seitsme paiku üles, sest ega väärt aega kaunis Moabis maksa maha magada, teed esimese korruse avatud köögis (fotol vasakul) hommikusöögiks kohvi ja pannkooke Aunt Jemima vahtrasiirupiga, võtad külmkapist suure paki Florida 100-protsendilist Minute Maidi apelsinimahla ja pistad suhu kreemise sisu ja tumeda šokolaadiglasuuriga Long Johni saia, seejärel sead varustuse valmis – ja teele! Kuhu, selle oled loomulikult eelmisel õhtul juba valmis vaadanud.

Näiteks Iceboxi kanjonisse. Sõidad mööda Westwater Drive’i (fotol paremal) 191. maanteele, keerad Shelli bensiinijaama juures paremale ning seitsme kilomeetri pärast koduuksest oled Moabi kesklinnas, kus näed, et paljud virgad on asunud samuti varakult tegutsema. Sõidad läbi linna Colorado jõeni, kus keerad taas paremale, 128., maalilisele maanteele, ning jõuadki nelja kilomeetri järel Iceboxi kanjoni suudmeni. Leiad tee ääres lagedama koha, kuhu auto parkida, viskad varustuse selga ja sukeldud seiklusse.

Iceboxi kanjon, nagu kohe selgub, on oma nime väärt. Selle suue on tihedalt taimi täis (fotol vasakul), ütleks isegi, et võsastunud. Pead koguni otsima, kust rada kulgeb, ja olema valmis, et eksid põhirajalt haruradadele, mis osutuvad pahatihti tupikradadeks. Samuti pead alatihti kummardama, et okste alt läbi ronida. Kuid tihe taimestik ning kõrged lähestikku paiknevad kaljuseinad tähendavad seda, et kanjonis on tõepoolest jahe. Kas just nagu jääkambris, aga peaaegu, arvestades temperatuuri päikse käes.

Iceboxi kanjon pole pikk, teatmikud pakuvad selle edasi-tagasi läbimiseks tunni, ent ühel hetkel tekib tunne, et lõppu jääbki jõudmata. Satun hajuvate radade labürinti, lisaks vaatab vastu kõrge suurte kivide hunnik (fotol paremal), mis, näib, et takistab edasipääsu. Riskida ja turnida kividest üle või keerata tagasi? Kui selles vähekäidavas kanjonis sinuga midagi juhtub, pead arvestama, et ega sind niipea leita.

Ettevaatlikult ronin kive mööda siiski ülespoole – ja selgub, et õigesti tegin. Kanjoni lõpp, mille alla on moodustunud veesilm nagu Moonfloweri kanjoni lõppugi, jääb kivikuhja tagant vaid paarikümne meetri kaugusele. Hurraa, järjekordne kanjon läbitud ja uuritud! Või vara veel hõisata?

Sest kui pool tundi pärast kanjonisse (fotol vasakul kanjoni lõpp) sisenemist sellest väljun, märkan raja alguses võsas vana ja roostetanud jalgratast, mille leistangile ja raamile on visatud igasugust kulunud ja võidunud kraami. Pool tundi tagasi seda seal polnud. Ja see ei ole ratas, mis tekitaks omaniku vastu usaldust. Sellisega ei sõidaks seiklussportlane. Sellisega sõidaks pigem keegi noist, kellest pajatab Briti kriminoloogi Christopher Berry-Dee raamat «Talking With Psychopaths and Savages - A journey into the evil mind: A chilling study of the most cold-blooded, manipulative people on planet earth», mille olin ostnud Londonis Heathrow lennujaamas, kui Götborgist väljunud British Airwaysi lend hilines, nii et jäin jätkulennust Los Angelesse maha ning sain koha kolm tundi hiljem väljunud Virgin Atlanticu lennule, mis ei olnudki nii paha variant, sest süüa ja juua anti seal hämmastavalt kõvasti; kohati tekkis lausa kahtlus, kas see on ikka lennuk või pigem lendav restoran.

Igatahes tundsin, et ei oleks tahtnud tolle päevinäinud ratta omanikuga üksikus jahedas ja paksu taimestikuga kanjonis kohtuda. Õnneks, mingi ime läbi, ei kohtunudki.

Niiviisi seigeldes võib Moabis avastada üha uusi ja uusi põnevaid, huvitavaid, ilusaid, ka adrenaliinirohkeid paiku – neil ei paista lõppu. See teebki Moabi huvitavaks – et Moab ei ammendu. Ja üks asi veel: Moab on mitmekesine.

On veel üks võimalus Moabi suvepalavusest pääsemiseks: tuleb minna mägedesse. Selleks tuleb sõita vaevalt veerand tundi linnast kagusse ja juba hakkabki tee tõusma taeva poole. La Sali mägede (fotol ülal paremal) kõrgeim tipp Mount Peale on üle tosina korra kõrgem kui Suur Munamägi – 3877 meetrit. Kokku on seal tosin mäge, mil kõrgust üle 12 000 jala ehk 3658 meetri.

Algul sõidan mööda asfalteeritud La Sal Loop Roadi, kuid siis, umbes tosina kilomeetri järel, keeran paremale, üksjagu trepis, kuid see-eest laiale kruusateele (fotol vasakul), mis viib 3209 meetri kõrgusele Geyser Passi otsa. See on see tee, mida mööda viivad hiliskevadel, kui lumi mägedes sulanud, bussid üles rattureid, kes lähevad sõitma kuulsat, 54 km pikkust The Whole Enchilada singlit, mille keskmine laskumiskalle on 5 protsenti ja maksimaalne 39 protsenti. Algajaile pole rada soovitav ja keskmikel – aga keskmik tähendab Moabi standardite järgi Eesti tehniliselt väga kõva harrastaja taset – kulub selle läbimiseks terve päev.

La Sali mäed elavad Moabiga võrreldes hoopis teist elu. Päike kaob nende kohal pilvede varju ning samal ajal, kui Moabis leegib ligi 40-kraadine kuumus, langeb temperatuur Geyser Passi otsa jõudes 22 kraadini. Aeg-ajalt puistab isegi paar vihmapiiska. Suundun Moonlight Meadow’le ehk Kuuvalguse niidule (fotol paremal). Loodus on seal väga teistsugune kui all, igasugused õitega taimed kasvavad mühinal. Kuid ühtki hingelist rajal ei kohta. Huvitav, kus siis ratturid on?

Geyser Passilt laskudes läheb unikaalne vihmasadu paariks minutiks nii tugevaks, et Cherokee kojamehed saavad usinalt tööd vihtuda. Põikan ka Gold Basini teele (fotol vasakul), aga see lõpeb kolme-nelja kilomeetri järel tupikuga. Tupikus seisavad kaks autot – ilmselt on omanikud mägedesse seiklema läinud. Ei tunne soovi nendega ühineda, sest kõrged puud piiravad nagunii vaateid ning vaevalt edasistel radadel midagi enneolematut silma jääks. Siis oleks sellest teatmikes ju kirjutatud. Aga ei ole. Üks teatmik ütleb selle tee kohta: scenic, but uneventful. Nii ongi.

Lõpuks tahaks ikkagi oma majja (fotol paremal) tagasi ka jõuda. Miks see muidu sai soetatud, kui seal ainult nappe öötunde veeta. Võiks ju veel basseinist läbi hüpata ja õhtuks kohalikust suurpoest, City Marketist, midagi head-paremat osta. Hinnad on siin nii ahvatlevad, et juustu võib süüa nagu leiba ja apelsinimahla juua nagu vett. 3,2-protsendilise Busch Lite’i 12-pakk maksab 8,49 dollarit – 3,2 protsenti on Utah’s maksimum, millist õlut toidukaupluses müüa võib –, aga kuna mul on juba 2000ndate algusest lojaalse kunde kaart, saan sellest poolteist dollarit veel maha. (Lisaks on mul ammustest aegadest ka suurte toidukaupluste Safeway ja Ralph’s kundekaart.) Kui Moabi saabudes varusin esimese käiguga sööki-jooki ligi saja dollari eest, siis ilma kliendikaardita maksnuks ma üle viiendiku ehk peaaegu 22 dollarit rohkem. Kui Ameerikas on allahindlused, siis on need ikka tõsiseltvõetavad. Näiteks võid osta neli 12-pakki Coca-Colat kõigest kümne dollari eest, mis teeb ühe purgi hinnaks – jah, kõlab uskumatult! – vaid pisut rohkem kui 20 senti. 

It’s a great country. Ja eriti suureks teeb selle Moabis lisaks headele hindadele, rääkimata uskumatult fenomenaalsest loodusest (nagu Archesi rahvuspargi Park Avenue fotol vasakul) kõigutamatu, vääramatu, absoluutne suvi: palju-palju päikest ja ei mingit vihma – kui just kõrgele mägedesse ei roni. Mida on mõnel muul kohal Moabile vastu panna?

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.