Pullerits: Kas teate, miks ERR ja laskesuusatamine käivad sõbralikult käsikäes?

Nüüd, mil ERRi spordiuudiste juht Rivo Saarna on loodetavasti saanud oma emotsioone minu peal piisavalt välja elada, räägime asjast tõsisemalt kah.

Kas te ei ole mõelnud, miks me saame ETVs laskesuusatamist söögi alla ja söögi peale? 2027. aasta laskesuusatamise MM toimub Eestis. Sinna on ainult kolm aastat. Telepildis, mida toota kümnetesse riikidesse, on ju oluline, et publikut oleks tribüünidel ja raja ääres palju, et oleks täismaja. Seetõttu tuleb ala iga hinna eest n-ö sisse ja üles töötada. Üles töötamine tähendab seda, et tuleb kasvatada laskesuusatamisele kirglikult kaasaelav publik. Seda ei saa teha ühe aastaga, eriti veel tingimustes, kus Eesti oma laskesuusatajate seas puudub see, kes võiks sõita medalile ja võita rahva südame.

Seda eelräägitut võib pidada vandenõulikuks kaude vihjamiseks, kuid ometi ei ole seda. ERRil ja ELSFil on ametlik koostööleping. Tõestus on siin. ELSFi eesmärkide hulka kuulub nende põhikirja järgi muude tegevuste seas laskesuusatamise teemal propagandaürituste korraldamine ning lepinguline koostöö, sh reklaamiteenuse osutamiseks. Olgu ka lisatud, et ELSF esindab Eesti laskesuusatamist IBUs, mille karikasarja etappe kannab ustavalt üle ETV.

Kõik see ELSFi ja ERRi koostöö on, nagu lugeda saate, looritatud ilusa jutuga: «Eesti rahvusringhääling kajastab seda, mida rahvas soovib näha ja laskesuusatamine on see, mis rahvale meeldib ja mida ta soovib telerist vaadata.»

Meil on vaja näha lepingu sisse. Ma ei usu, et see leping võiks olla konfidentsiaalne. Seega, lepingu tekst tuleb mul päringuga välja nõuda. Kui seda välja ei anta, siis on juba ainuüksi selle varjamine kõnekas, sest mingit ärisaladust see sisaldada ei saa, kuna esiteks on ERR maksumaksja rahast ülalpeetav ning teiseks on ELSF MTÜ, mis ei ole tuluteeniv ühendus. Avaliku teabe seaduse paragrahvi 5 järgi ei tohiks neil olla õigust seda teavet koostöölepingu kohta kinni hoida.

See, et asjad on ERRil seoses laskesuusatamisega kapitaalselt sassis, näitas juba tõsiasi, et septembris 2022 esines ERRi spordireporter, talviti laskesuusatamist kommenteeriv ja kajastav Alvar Tiisler rahvusvahelise laskesuusaföderatsiooni kongressil MM-linna valimisel Otepää kandidatuuri peatutvustajana. Tegemist on elementaarse ja vaieldamatu huvide konfliktiga, kus meediaühendus, kes peaks olema erapooletu ja kõrvalseisev kajastaja, muutub kajastatava organisatsiooni eestkõnelejaks.

Omalt poolt saan kinnitada, et ei ole kunagi olnud ühegi spordialaliiduga mingites partnerlussuhetes, mis, nagu te näete ja teate, on ka andnud mulle võimaluse kirjutada ausalt sellest, millest teised mööda vaatavad ja vaikivad.

Foto 1: Laskesuusatamise paarissegateatesõit Otepää MK-etapil 13. märtsil 2022. Paremal Rene Zahkna, vasakul Regina Oja (nüüd Ermits). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rene Zahkna laskesuusatamise paarissegateatesõidus oma vahetuse järel Otepää MK-etapil 13. märtsil 2022. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Laskesuusatamise paarissegateatesõidu start Otepää MK-etapil 13. märtsil 2022. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Viru maraton näitas: elagu fluorimäärded ja -pulbrid!

Tegin pärast Viru maratoni väikse, personaalse küsitluse osalenute seas. Küsisin nimelt, kes sõitis fluoriga ja kes ilma. Viiest neli sõitsid fluoriga. See ainus, kes sõitis ilma fluorita, ütles, et läks nimme katsetama, kuidas ilma sõita on. Ega väga hea olnud, sest laskumistel oli enamik mööda sõitnud ja koht tuli selline, millist polnud saanud juba pikki aastaid, ehkki põhipõhjus olla tema sõnul olnud siiski selles, et ta läks rahulikult sõitma, sest teravamad trennid oli veel tegemata.

Ülejäänud, nagu märgitud, ei hakanud katsetama. Kes pani Rexi HF sinist, kes ütles otse, et kuna tal muid määrdeid polegi, tuli mõistagi sõita fluoriga. Eks reaktsioone oli neilt seinast seina, kuidas fluor toimis. Kes ütles, et tegi isegi mustri, aga ikkagi ei libisenud, mööndes, et fluoripulber oleks kindlasti aidanud, kui on pehme lumi ja temperatuur kaks miinuskraadi. Kes ütles, et libiseti temast nii paremini kui kehvemini, ja kahtles, et kuna ilmaennustus oli pisut teine, kui oli ilm maratonipäeval, kas sai ikka päris õige määre alla. «Õppinud määrdemehed saavad fluorita ka väga hästi libisema,» väitis ta. Kes ütles, et tuttav sõitis mittefluoriga ja ei kurtnud, ent lisas, et tuttav pole ka tippmees ega pruugi erinevustest aru saada.

Igatahes sain ühelt kompetentselt osalejalt kuulda hinnangut, et esisaja sõitjaist võis silma järgi hinnates umbes 90 protsenti kasutada fluori.

Muidugi ei ütle ma mitte mingil juhul mitte kellelegi, keda küsitlesin, sest siis, nagu näitas Rivo Saarna (vt eelmine postitus), on mõnus viia diskussioon isiklikule pinnale ja libiseda sujuvalt üle põhiprobleemist.

Ja ei ole mõtet ega alust noid nelja, kes tunnistasid fluori kasutamist, süüdistada ebaaususes. Nende otsus kasutada fluori on igati arusaadav, sest kogu fluori keelustamise kampaania rahvaspordiüritustel, kus enamik osalejaid on lihtsad suusaharrastajad, on lihtsalt arulage. Eile sattusin vestlema veel ühe suusaringkondades tuntud mehega ning tema, üdini aus mees, jagas arvamust, et fluorikeeld on jabur. Mitte ainult sellepärast, et fluoriga määrdeid toodetakse ja müüakse edasi, aga kasutada ei tohi, vaid sellepärast, et keelu rakendamine on täiesti läbimõtlemata. Kui ei ole võimalik kontrollida, kas fluori on kasutatud või mitte, ei maksa mängida naiivset ja loota, et kõik sellest keelust kinni peavad. Lihtne võrdlus: liikluses on kiirusepiirang maanteedel 90 km/h, kuid sellele vaatamata sõidab enamik kiiremini, kuigi kontroll on täiesti olemas; nüüd kujutage ette, mis kiirusega sõidetaks siis, kui kontrolli poleks! Kusjuures kiiruse ületamine on tervisele ja elule palju ohtlikum kui fluorimäärete kasutamine.

Kusjuures ma ei usu, et kontroll rahvaspordiüritustele saabuks niipea. Kuulsin, et fluori kontrolliv masin pidi maksma 30 000 eurot ning ühe suusapaari kontrollimiseks kuluvat kaks minutit. Viru maratonil startis kokku 512 suusatajat. Nende suuskade kontrollimiseks kuluks 1024 minutit. See teeb kokku pisut üle 17 tunni. Jõudu tööle!

Lisaks, nagu asjatundjad on mulle rääkinud, on tavalisel harrastajal, kes seni on kasutanud fluori, väga raske saavutada seda, et isegi kui ta enam fluori ei kasutaks, siis tema suusad testi läbiksid. Fluorijäätmete eemaldamine pidi nõudma spetsiaalset suuskade pesu, ja sageli ei aita ühest ega isegi kahest pesust. Olen kuulnud, et soovitud tulemus saavutati alles seitsmenda pesuga. Kujutage nüüd ette harrastajaid, kes sõidavad järgmistel nädalavahetustel Tamsallu või Alutagusele ja seal selgub, hoolimata sellest, et nad ei ole lasknud fluori alla panna, et testiaparaat näitab endiselt fluori olemasolu ning starti ei pääse.

See kõik on uskumatult läbimõtlematu ning ajuvaba, nii et toetan kõiki, kes selle vastu protestivad. Ja ei ole nii, et see on ebaausate toetamine. Veel kord: minu silmis on see igati põhjendatud protest jabura ja absurdse keelu vastu. Sellistele keeldudele ei saa lambana alluda.

Liiati, mida peaks oma fluorimääretega tegema määrdeteenuse pakkujad ja suusaklubid? Kes keegi neile ka on mõelnud? Tean, et neil on aastate pikku soetatud ja varudesse kogunenud tuhandete eurode eest fluori sisaldavaid määrdeid. Küsimus ei ole ainult selles, kuhu nad need viivad – kas keegi teab, kus neid ametlikult utiliseeritakse? –, vaid ka selles, et neil tuleb tuhanded eurod kirjutada korstnasse ja siis takkapihta leida veel tuhandeid eurosid, et soetada uusi määrdeid, mille hind, nagu teame, on juba niigi taevastesse kõrgustesse kruvitud.

Fotod 1-3: Viru maraton aastal 2021. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Valuvõte lõpuks toimis: ERRi spordiuudiste juht tuli pesast välja

ERRi spordiuudiste juht Rivo Saarna (fotol vasakul) pidas lõpuks vajalikuks mu kriitilisele kirjutisele reageerida. Sai paraku tõestatud see, et kui millegi kohta kriitiliselt sõna võtad, saad vastuse ainult siis, kui lähed karmilt jõuliseks. Kõiki minu eelnevaid kriitilisi sõnavõtte ERRi teemadel on ERR mugavalt ignoreerinud. Valuvõte pani nad lõpuks ometi pesast välja tulema.

Kirjutise ajend oli laskesuusatamise ülekannete totaalne üledoos ETVs, nagu teisi spordialasid enam ei olekski, kusjuures see üledoos on seda küsitavam, et tegemist ei ole spordialaga, kus Eesti sportlased kuuluksid maailma paremikku; see üledoos on kestnud juba aastaid, vaatamata sellele, et Eesti sportlaste tulemused ei ole sel alal põrmugi paranenud. (Selle kohta avaldasin andmepõhise analüüsi ajakirja Jooksja eelmise aasta viimases numbris, kus mul on juba aastaid regulaarne kolumn.) Minu arvates - ja tegemist on arvamuslooga - ei ole see maksumaksja raha kõige targem ja õigustatum kulutamine, seda enam, et laskesuusatamist kannab üle ka Eurosport, kus Eesti sportlased pääsevad võistluse ajal pilti sama palju (st sama vähe), nagu ETV ülekannetes.

Olen sellele laskesuusatamise üledoosile ka varem tähelepanu juhtinud. Tulutult. Nõus, ega peagi iga kommentaatori arvamust arvestama. Aga laskesuusatamise järjepidev promomine ETVs on minu hinnangul muutunud juba selliseks, et on võtnud ajupesu tunnused ja mõõtmed. Ajupesu kui sellise kohta lähim üldtuntud näide on võtta Venemaalt. Kasutades seda võrdlust, mida kasutasin, lisasin ka juurde: tean, et see võrdlus võib olla valus, võib mõnele tunduda kohatugi, kuid ega pead paitades sõnumit kohale vii. Ehk teisisõnu: tunnistan, et võrdlus on karm, kuid lisasin ka põhjenduse, miks seda teed läksin.

Olgu märgitud, et Saarna mulle saadetud kirjas mainitud minu väidetav isiklik vastumeelsus laskesuusatamise ja jalgpalli suhtes tuleb just sellest, et ETV on aastaid neid kahte ala üledoseerinud ehk minu hinnangul teinud nendega seoses ajupesu. Siia liigituvad ka kõik muud salakavalad võtted näiteks ETV jalgpalli ülekannetes, kus kedagi staadionil intervjueerides on kaader alati komponeeritud nii, et esineja kõrval paistaksid EJLi toetajate logod ja firmanimed. Ka sellele ebaeetilisele võttele olen varem korduvalt tähelepanu juhtinud. Samuti tulutult.

Nüüd siis valuvõte viimaks toimis.

Kuid see pole kõik. Loo autor süüdistab oma kirjutises mind manipuleerimises ja milles kõik veel, ent kirjutab oma loo parimatest demagoogiavõtetest lähtudes.

Esiteks klassika: argumentum ad hominem. Ära ründa kirjutise peasõnumit, vaid ründa autorit!

Teiseks muidugi faktidega manipuleerimine. Vaidlemaks minuga, et Eesti laskesuusatajatel on kehvad tulemused, loetleb autor paar laskesuusatajate suhtelist õnnestumist viimastest aastatest. Aga jätab sujuvalt mainimata, mis on tegelik tase. Vaatame meeste parima Rene Zahkna individuaaltulemusi tänavuses MK-sarjas: 36., 47., 55., 49., 46., 52., 39., 34. Ja naiste parima Tuuli Tominga tulemused: 33., 28., 19., 31., 22., 11., 25., 11., 26., 46., 48., 55., 70., 25. Jalgpallurite „headest” tulemustest jätab loo autor sootuks rääkimata; arusaadav, neid ju pole.

Kolmandaks käib autor meelevaldselt ümber faktidega, kirjutades, et ma olen olnud „usume Andrus Veerpalu” tuline toetaja. Asi on täiesti vastupidine. Just mina olin see, kes 2011. aastal oma blogis, mida loo autor näib olevat valikuliselt tudeerinud, oli esirinnas, et tuua päevavalgele Veerpalu positiivne dopinguproov. See on väga kergesti kontrollitav, kui lugeda blogi sissekandeid tollest ajast.

Tagatipuks ei saa loo autor jätta korduvalt kuulutamast, nagu oleks ma kibestunud. Kui inimene teisele midagi nii järjepidevalt ette heidab, näitab see, et tal on tõenäoliselt endal kibestumusega probleem. Kõige krooniks väidab autor, et kibestumus tulenevat sellest, et mul tulnud neelata alla mõru pill ETV sporditoimetuse juhi konkursil. Ei tulnud, sest konkureerimine oli mulle algusest peale ajakirjanduslik eksperiment, milleks küsisin luba ka tollaselt Postimehe peatoimetajalt Merit Koplilt ning kinnitasin talle, et ma ei lähe Postimehest kuhugi. Ka selle tõestuseks on mu blogi sissekanne. Pärast konkurssi tollane ERRi juht Margus Allikmaa helistas ja tänas igavasse konkurentsi elevuse lisamise eest.

Fotol Rivo Saarna. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix

Pullerits: Avatud mikrofon: küsige kõike, mida suuskade määrimise kohta teada tahate!

Ükspäev, kui lund oli palju rohkem kui nüüd, mil veed voolavad, läksin Tähtvere laululava ruumesse, kus asub Tartu suurim suusalaenutus ja suusahooldestaap ning kuhu olin jätnud nurka, oma personaalsele kohale (tutvuse poolest tasuta) aastate eest Vahur Teppanilt ostetud klassikasuusad, et Jaanus Kunts neile määret alla tõmbaks. Seda ta teinud oligi. Küsisin, mida ta alla pani. Ta viskas, casually, et lisas paar kihti pidamist – see nõuab timmimist, sest suusad on soetatud ikkagi Teppani kaalu ja võimekuse, mitte minu parameetrite järgi – ja lippeks veidi LFi ka. 

Ega mul selle teadmisega suurt pihta hakata olnud, sest mulle on oluline vaid see, kas suusad libisevad ja peavad, aga mis moodi need libisema ja pidama saavad, selle usaldan Kuntsi hooleks. Ta teab igal juhul sellest valdkonnast sadu kordi rohkem kui mina ja kümneid kordi rohkem kui ükskõik kes, kes eluaeg ainult oma suuski määrinud. Määrimine on peentöö ja selleks on spetsialistid. Minu asi on spetsialistile tagasisidet anda. Mida olen alati ka teinud, sest Kunts on seda alati küsinud. Nagu igaüks, kes tahab teada, kuidas tal töö on läinud.

Ometi on meil Eestis oma naba imetlevaid isetarku, kes arvavad – ja nad usuvad ka veel seda! –, et nemad teavad ikkagi kõige paremini. Oma väidetavat tarkust tõestavad nad siiski ennekõike sellega, et kritiseerivad tagantjärele kõik teisi. Et küll pani määrdemees puusse, küll teeb määrdemees haltuurat ja mis kõik veel.

Tõmbame sellele targutamisele/inisemisele joone alla. Kunts andis nõusoleku, et vastab küsimustele, mis kellelgi on tema määritud suuskade kohta tekkinud. Palun jätke küsimused siia kommentaaride ossa, kogun need kokku ja sorteerin ära ning siis saab Kunts neile vastata. Ühekaupa tirtsutada ei ole mõtet, siis pudeneb väärt teave laiali. Maratonide hooaeg on ju algamas ja millal veel, kui mitte nüüd asjus selgust saada.

Foto 1: Ilus suusailm Lähtel eelmise nädala kolmapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tähtvere spordipargi vanad hoolderuumid. Uus hooldestaap asub taamal kaskede taga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Parkla Tartu dendropargi suusaradade kõrval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Nn Lauri ring Tähtvere spordipargis, pikkust napilt üle kilomeetri, taamal kelgumägi. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas meile laskesuusatamisega ajupesu tehakse?

Laskesuusatamise ülekandeid ETV-s sai kuni eelmise nädalani pidada kõige pealetükkivamaks, et mitte öelda pealesunnitult tüütavaks osaks rahvusringhäälingu talvises programmis, kuid siis tulid pikad lood Eesti Laulu konkursiga seotud mittemillestki, kus sisulist sisutust pidi kompenseerima punnitatud positiivne meeleolu koos vägisi ponnistatud humoorikusega, mis ei tekitanud muud kui üksnes küsimusi, milleks see kõik.

Ent erinevalt laulukonkursist, mis saab peagi läbi, läheb laskesuusatamine, mis võttis koha sisse ETV ekraanil juba ligi kaks kuud tagasi, veel teist pea samapalju edasi. Ehk nagu nentis hiljuti sarkastiliselt Kinoteatri-mees Henrik Kalmet: laskesuusatamist ei saa ETVs olla kunagi liiga palju.

Ta ei liialda. Ilmselt pole liialdus ka väita, et ETV on aastate jooksul suutnud laskesuusatamisega teha Eestis ajupesu, nagu putin venemaa televisiooni abil Ukraina sõda ette valmistades ja käimas hoides. Olen kuulnud laskesuusatamisest vaimustunult rääkimas naisi, kes muidu mingist muust spordist ei hooli ega ole kunagi hoolinud, aga laskesuusaülekandeid vaatavad väidetavalt silmade põledes ja südame põksudes.
 
Ega ma vist eksi, kui väidan, et laskesuusatamine suudab tekitada Eestis peaaegu sama suurt kaasaelamist, nagu jalgpall, millega pole ETV samuti Eesti rahvale ajupesu tegemisel  koonerdanud.

Paradoks, ja ühine, on mõlema ala puhul see, et tegelikult ei ole nendest Eestis tulemuste poolest midagi rääkida. Viimasel EMi valikturniiril sai Eesti meeste koondis kaheksast mängust ühe viigi, lõi seal kokku kaks väravat, aga endale lasi lüüa 22. Laskesuusatamise tänavuses MK-sarjas on Eesti meeste parim Rene Zahkna kokkuvõttes 70., naistest on Tuuli Tomingas 25., paremuselt järgmine, Susan Külm, 59.

Sellegipoolest käib ETV ekraanil laskesuusatamise üle pidev rõkkamine. See algab juba päevi enne, kui järjekordne MK-etapp kuskil Kesk-Euroopas üldse alanudki on. Lugu ja otselülitus tuleb teha ka mitte millestki. Nii seisabki muheda sõna ja olemisega Tarmo Tiisler oma mikrofoniga Ruhpoldingis – või oli see Oberhofis või äkki Lenzerheides või Anterselvas, kes seda enam mäletab, sest ülekannetel pole otsa ega äärt –, taustal õhtune pimedus ja mõned valguskolded ning annab ülevoolava entusiasmiga (ikkagi proff ju!) teada, et tema selja taga käib etapi avapidu ja... Ega tal rohkem midagi öelda olnudki, sest telepilt kinnitas, et ega ta isegi näinud, mis toimub.

Ma ei avaldaks siin meelepaha, kui laskesuusatamise kajastamine ETVs oleks veidigi rahvuslikest huvidest põhjendatud. Ehk täidaks Eesti Rahvusringhäälingu seaduses püstitatud eesmärke ja ülesandeid (paragrahvid 4 ja 5), mille alla laskesuusatamise MK-sarja ülekannete painutamine nõuab kas optilise illusiooni loomise või demagoogilise argumentatsiooni oskust.

Hullem veel: arvestades Eesti sportlaste tagasihoidlikke, vaevu telepilti mahtuvaid tulemusi töötab laskesuusatamise näitamine pigem ERRi seaduse vaimule vastu, sest mõjub teiste riikide esindajate edu taustal teleekraanil nähtuna meid, Eestit pisendava ja demoraliseerivana. (Olgu, tunnistan, et eelöeldu võib kõlada osatavana.)

Aga ETV reporterid, kes ühtede vähestena neist ülekannetest kasu lõikavad – saavad ju tööd ja leiba ja tasuta reisida ka –, teevad kõik, mis suudavad, et laskesuusatamist ekraanil hoida. Nende hasart ja põlemine paistab läbi isegi siis, kui püüda seda ignoreerida. Kuid ignoreerida ei saa, sest, nagu öeldud, laskesuusatamist pole ETV eales liiga palju – seda on tükati isegi muude saadete vahel. Laskesuusatamise vahendajad ja kommentaatorid ei jää oma asja ajamisel kirglikkuselt sugugi maha Kremli propagandistidest. Ja ei jää ilmselt maha ka tulemuslikkuselt. (Tean, et see võrdlus võib olla valus, kuid ega pead paitades sõnumit kohale vii.)

Ohh, kas olete märganud, kuidas nad elavad kaasa, kui omavahel jagavad maid norralased Johannes Thingnes Bø ja Johannes Dale-Skjevdal, Sturla Holm Lægreid ja Vetle Sjåstad Christiansen, ning loodavad, et kõrgesse mängu suudab sekkuda ka Quentin Fillon Maillet. Ahh, millise mõnuga laseb Alvar Tiisler kõlada nimedel, nagu Justine Braisaz-Bouchet ja Ingrid Landmark Tandrevold (kahjuks ei võistle enam Marte Olsbu Røiseland ja Anaïs Chevalier-Bouchet), aga oskab erutavaks hääldada ka napid Julia Simoni ja Lisa Vittozzi.

Kõige krooniks on stuudios endine laskesuusakoondislane Margus Ader, kelle asjatundlikkus ei jää alla tema teksti lobedusele ja hääle väsimatule emotsionaalsusele – tõenäoliselt parim stuudioekspert siinpool Elbe jõge.

Nii need mehed ongi suutnud ERRi lahkel vastutulekul oma aastatepikkuse tegevusega sisendada Eesti rahvale, et laskesuusatamine on peaaegu kõige tähtsam asi, mis juhtub Eestimaa nädalavahetustel novembri lõpust märtsi keskpaigani ja millele tuleb kaasa elada ka neil, keda sport muidu jätab külmaks. Ajupesu par excellence!

Foto 1: Itaallanna Lisa Vittozzi on jõudnud Anterselva MK-etapil naiste 12,5 km ühisstardist sõidus kukkumise tõttu viimasena tulejoonele. Foto autor: IPA Agency / Scanpix
Foto 2: Tuuli Tomingas Anterselva MK-etapil. Foto autor: IPA/SIPA/Scanpix
Foto 3: Naiste 12,5 km ühisstardist sõit Antholzi-Anterselva MK-etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Norralane Vetle Sjåstad Christiansen meeste 15 km ühisstardist sõidus MK-etapil Anterselvas. Foto autor: IMAGO / IPA Sport / Scanpix

Pullerits: Palun abi: millest räägivad suuskade peidetud sõnumid?

Veel eelmisel aastal mõtlesin, et need 350 euro eest soetatud klassikasuusad (fotol paremal), millega olin sõitnud ainult ühe Tartu maratoni, tuleb müüki panna. Klassikasõit tundus nii ebamotiveeriv, libistasin ainult nn uisku. Aga siis juhtus see, millest olen juba korduvalt kirjutanud: vabatehnika väändeliigutusest jäid põlved aasta tagasi nii valusaks, et doktor Leho Rips ütles otse, et minu eas on suuskadel uisutamine vastunäidustatud ning kui üldse suusatada tahan, siis tehku seda klassikatehnikas, sest seal on põlvede liikumine normaalne.

Tõepoolest, mõelgem loogiliselt: inimese põlv ei ole ette nähtud seda jõuga paremale-vasemale keeramiseks. Seda võib teha noorena, mainis dr Rips – ehkki ma ei välista seda, et ta mainis (täpselt ei mäleta, st pead ei anna), et noorpõlves põlvede väänutamine hakkab nagunii vanemas eas tagantjärele tunda andma –, aga küpses eas küll enam mitte.

Niisiis on «mäng» 180 kraadi pöördunud: kui midagi müüki panna, siis hoopis oma kuulsad auguga Fischerid, millega kaasnenud sõjahüüd «Hoidke eest, siit ma tulen!» kaigub küllap siiamaani üle Virumaa väljade, kus see lendu läks.

Sel kuul, kui saabusid käredad külmad, võtsin nood 350 euro eest ostetud Fischerid uuesti nurgast, et nendega suusarajal sina peale saada. Amatöörid võivad ju öelda, et ega suusal ja suusal suurt vahet ole, kuid nende tumedate Fischeritega on tunnetus sootuks teine kui kollaste, vanematega, millega olen sõitnud vähemalt poolteist, kui mitte lausa kaks kümnendit. Üksvahe panin need kollased Fischerid koguni müüki, vist 200 euro eest, ja üks noormees käis neid Tartu dendropargis isegi proovimas, ent loobus siiski ostmisest.

Milles on tumedate, uuemate Fischerite eelis? Siin käib koos hulk spetsialiste, kes taipavad kõike määrete omadustest, vaat et lausa hingeelust, niisiis ei valmista neile ilmselt mingit probleemi teistele huvilistele lahti seletada, mida tähendavad kõik need lühendid, numbrid ja sõnumid (vt kolmel ülemisel pildil; pildile klõpsates saate neid suurendada) tumedatel Fischeri suuskadel. Näidake, et te pole ainult tühja targutajad, vaid tõepoolest suusatamist tunnete!

Kellele eelnev ülesanne käib üle jõu ja mõistuse, neile siin lahendamiseks teine. Pole raske välja lugeda, et pilt vasakul on tehtud Tapal. Aga kas märkate, milline ebaloogilisus sellelt pildilt vastu vaatab? Üleilmses somes ehk sotsiaalmeedias käis osutus selle tuvastamine kõigile peadmurdvaks: õiget vastust ei laekunudki. Loodan, et siin blogis on terasemaid ja läbinägelikumaid lugejaid.

Fotod 1-4: Priit Pulleritsu klassikasuusad. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Termomeeter Tähtvere spordipargi parkla kempsuhoone seinal näitab 21 miinuskraadi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tapa vana vaksalihoone. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Olge valmis sekeldusteks - fluori keelustamine Eesti maratonidel on läbimõtlemata!

Küllap märkis õigesti üks eelmise sissekande järel kommenteerinu, et «üleöö on ilmunud ka Viru maratoni juhendisse flooritemaatine lõik». (Õige on siiski fluor: keemiline element järjenumbriga 9, mis inimkehale, nii limaskestadele kui ka nahale, mõjub söövitavalt.) Kuid olgem siiski täpsed: Estoloppeti sarja tegevjuht Kunnar Karu teatas mu eilse küsimuse peale, et tegi oma meeskonnaga fluori teema kohta lausa väikse uudisnupu. Palun tutvuda tüvitekstiga!

Lisaks mainis Karu, et ka kõikidest Estoloppeti maratonide juhendist leiab punkti, et fluorimäärded on keelatud (punkt 3), samuti Tartu maratoni juhenditest.

Huvitav, kas ja mil määral seda Eesti suusamaratonidel ka kontrollitakse? Keelata ju fluorimäärded võib, aga kui ei ole kontrolli, siis on selge, et paljud hea koha nimel, aga mitte sportlasteks klassifitseeruvad või eliiti kuuluvad sõitjad, ignoreerivad keeldu. Loota, et osalejad puhtalt südametunnistuse järgi ei pane fluori alla ka siis, kui kontrolli ei ole, on sama naiivne, nagu loota, et koolis hakkavad õpilased ilma sunni ja karistuse hirmuta (hinne kaks ja suvetöö) korralikult õppima.

Mind ei veena ka see, et fluorist loobumine on nii suur ja arvestatav keskkonna- ja loodussääst, et peaksin selle nimel suusasõidumõnust, st heast libisemisest loobuma. Jutud väidetavalt korralikest fluorivabadest määretest ei veena samuti – palun tõendeid! Pealegi, näiteks autoga Tartust Viru maratonile kohale sõitmine on kindlasti palju-palju suurem keskkonna saastamine, kui paar milligrammi fluori kellegi suuskade all. Fluori keelamine on ebaproportsionaalne meede olukorras, kus on palju suuremaid keskkonnale ja üksikisikuile kahju tekitavaid asju, millega keegi ei tegele. See, et piltlikult öeldes võideldakse sääsega samal ajal, kui me ümber luusib mingi kiskja, on nii ebamõistlik, et tekitab paratamatult tervemõistuslikus inimeses vastuseisu.

Samuti ei veena argument, nagu oleks fluori vaja keelata seetõttu, et suvaline Jüri, kes seda garaažis suuskadele alla paneb, ei oska end kaitsta ja kahjustab enda tervist. Aga kui palju on veelgi rohkem tervist ohustavaid tooteid, alates ilutulestikust ja lõpetades tulirelvadega! Fluorimäärde ostjale saab ju samuti anda kaasa juhise, mis moodi määret kasutada, ning vajadusel müüa koos fluorimäärdega ka respiraator, kaitseprillid ja ühekordsed kummikindad.

Olen täiesti nõus Karuga, kes nentis, et fluorimäärete keelustamist on alustatud valest otsast. Miks neid siis endiselt müüakse, kui need keelatud on? Miks keelustatakse nende müük alles tulevast aastast, küsis Karu ja küsin minagi. Absurd ju! Keelame kasutamise ära, aga toodame edasi?!

Edasi: kust põrgu päralt peab võitjale poolteist kuni kaks tundi kaotav päntajalg või suusasahistaja teadma, kas sel määrdel, mille ta kuuri nurgast või garaaži riiulilt leidis või sõbralt sai ning suuskadele alla tõmbas, on fluori sees või mitte, kui määre pärineb näiteks ammustest varudest? Pole tal selle kohta aimugi. Ja siis võetakse pühapäevasuusataja, kes tuleb rahulikult seltskonda, loodust ja liigutamist nautima, lihtsalt maha. Mis te arvate, mida see inimene selle diskvalifitseerimise peale ütleb, arvab ja teeb? Tahab ta veel kunagi üldse mingile suusamaratonile tulla?

Oletame, et lähebki nii, nagu kirjas Estoloppeti uudises, et enne starti või pärast finišeerimist kontrollitakse eliidi, mitte rahvasuusatajate suuski. Aga kust läheb harrastaja ja eliidi ehk selle piir, kes allutatakse kontrollile ja kes mitte? Määrab seda FISi litsents? Või jookseb piir 12. koha juurest? 50. koha juurest? 100. koha juurest? Tunnise kaotuse juurest? Karu tunnistab, et tema ka ei tea, kus see piir on. 

Ütleme, et lähete sõitma teise saja algusse, aga piir läheb 100. koha juurest, kuid asjaolude kokkusattumisel tulete 99. kohale (kusjuures sinna jõuate tänu sellele, et erinevalt kindlalt esisajasse sõitjaist olete saanud kasutada fluori, sest teist sada ja tagumisi meie hüpoteetilises näites ei kontrollita) ning siis kutsutakse teid kontrolli ja võetakse maha.Teisisõnu: tulite maratonile rahvasuusatajana, aga muutusite tulemuste järgi üleöö sportlaseks – no tere talv!

Küsimus on ka selles, kas Eestis on üldse suuskade all fluori kontrollimise võimekust. Karu ütles mõistatuslikult, et selleks tarvilikke seadmeid on Eestis nähtud (jah, teame, äsja Otepääl ju tühistati fluori tõttu Soome nelja suusataja tulemus), aga tunnistas, et statsionaarselt kolme masinat tema teada pole.

Küsimusi on palju, nagu näete. Tunnistan, et mõned mu küsimused võivad mõjuda ka kiuslikuna. Aga ei ole seda. Sest kui hakata midagi reguleerima ja kedagi karistama, peab olema kõik pisiasjadeni lõpuni läbi mõeldud ja selge ja osalejaile aegsasti teatavaks tehtud, mitte et hakkab koha peal kellegagi vaidlus, kas ta on eliit või mitte (ka mõned harrastajad suudavad sõita esikümnesse!) ja kas peab suvaline inimene, kes tuli metsa alla jalutama, mitte kellegagi võistlema, andma oma suuski, isiklikku vara, kellelegi kontrollida või mitte.

Fotod 1-3: Fluori testimise ala Ruka MK-etapil mullu novembris. Fotode autor: 1) Jussi Nukari, Lehtikuva/SIPA/Scanpix; 2) AFP/Scanpix; 3) EPA/Scanpix
Foto 4: Tartu kuulus määrdemeister Jaanus Kunts 2019. aastal fluoriga suuski määrimas, kaitsemask ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kas tunnete ära, kus asub see suusarada? Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 6: Rait Konnov paigaldab suuskadele pidamisteipi. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 7: Suuskade määrimine 1. märtsi suusasprindi võistlustel Mõedaku spordibaasis 2014. aastal. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Kuhu kadus Eesti väidetavalt parima treeneri käes Eesti parima naisjooksja jooksukiirus?

Arvud on halastamatud. Küllap kuulsid paljud üle-eelmisel suvel esimest korda sellisest omapärase nimega jooksjast, nagu Marielle Kleemeier, kes püstitas 300 meetris nii Eesti sise- kui välisrekordi ning saavutas veel kolmel jooksualal Eesti kõigi aegade teise tulemuse. Tema treener oli Mehis Viru.

Siis lõpetas Kleemeier Viruga koostöö ja läks treenima Andrei Nazarovi juurde. Nazarov on suutnud paljus tänu Ksenija Baltale luua enda ümber aura, nagu oleks ta väga hea treener. Kuid Balta sagedased vigastused näitavad, et miskit on seal viltu. Lasin ühel kergejõustikutreeneril, kelle üks õpilane on jõudnud ka olümpiale, seletada, milles asi, ent see läheb liiga spetsiifiliseks – puudutab näiteks pöia maha asetamise erinevust 100 meetri jooksu kiirustel 11,3 ja 11,6 –, et hakata seda siin süvitsi lahkama.

Niisiis, Kleemeier treenis ka Nazarovi juures – ja mis on tulemused! Siin need on. Nagu hoiatasin: arvud on halastamatud. Võrdlesin alade kaupa 2022. ja 2023. aasta tulemusi:

100 m: 12,01 ja 12,39
200 m: 23,78 ja 24,46
300 m: 37,46 ja 38,43
400 m: 53,33 ja 54,82
400 m tj: 56,74 ja 58,63

Nagu näete, et Kleemeier kõigil viiel jooksualal muutunud aeglasemaks. Kõigil viiel. Ja mitte sajandike ega ka üksikute kümnendike võrra aeglasemaks, vaid ikka paljude kümnendike ja lausa sekundi ja rohkemgi jagu aeglasemaks.

Aga ikka, nagu olen kuulnud – sellele on raske faktilist kinnitust saada –, käib mujalt sportlaste suunamine Nazarovi hoole alla. Seda olen kuulnud mitmest allikast räägitavat ka Karmen Bruusi kohta, et temastki olla tahetud teha Nazarovi õpilast, mis viiski lõpuks Viru liistule tõmbamiseni. Mäletatavasti oli Viru liistule tõmbamisega seotud ka Nazarov.

Tagasi Kleemeieri juurde. Kui tulemused jäävad kängu, siis tuleb ju kuskilt abi otsida. Näiteks tarkadest mõtetest. Nii leiab Kleemeieri Instagrami kontolt sellise mõtteavalduse: «Believe something and the Universe is on its way to being changed. Because you’ve changed, by believing. Once you’ve changed, other things start to follow. Isn’t that the way it works?»
Eesti keeles: «Usu millessegi ja universum hakkab muutuma. Kuna sa oled muutunud, millessegi uskudes. Kui oled muutunud, hakkavad ka teised asjad muutuma. Kas mitte nii asjad ei käi?»

Mida ma äsja lugesin?! Mis mõttetu suuresõnaline sõnamulin! Püüdke nüüd sellesse veidigi süüvida, eks. Et kui te midagi usute, siis hakkab kogu universum muutuma?! Vau, milline mania grandiosa! Veel kord: kellegi mõtte jõul hakkab universum muutuma?!

Universum, las ma ütlen ka inglise keeles, doesn’t give a shit, mida keegi meist usub, mõtleb või arvab. Me oleme nagu liivaterakesed suures rannas isegi maakera kontekstis, rääkimata siis veel universumist, mis, nii palju kui viimati kontrollisin, on lõpmatu. 

Seesugust pseudointellektuaalset jutuvada universumist ajab tänapäeval märkimisväärne osa noortest naistest. Kusjuures nad veel usuvad ka seda! Ma ei häbene neile öelda, et lõpetage pateetiliste lolluste suust väljaajamine ja parem otsige endale korralik treener, kellega tulemused lähevad paremaks, mitte halvemaks. Praegu oleks põhjust selle sissekande pealkirjas küsida ka nii: kuhu kaotas Eesti väidetavalt paremaid kergejõustikutreenereid pelgalt ühe aastaga Eesti parima naisjooksja jooksukiiruse?

Foto 1: Marielle Kleemeier 2021. aasta veebruaris Tartus 400 meetrit jooksmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2-5: Marielle Kleemeier 2022. aasta augustis Münchenis
kergejõustiku EMil 400 meetri tõkkejooksus. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Eesti spordi kuumima teema pikalt rahva huviorbiidis hoidsin

Ega siis ainult spordis käi konkureerimine. Mu igapäevatöös, ajakirjanduses käib ka. Kas või selle nimel, kelle lugu pääseb lehte ja kelle lugu peab rahulduma ainult veebiga. Või kelle lugu püsib veebis kauem kõrgemal kohal, saades rohkem lugejaid – sest lõppeks tahab ju igaüks, et tema töö jõuaks võimalikult paljudeni. Aga konkureerida võib ka iseendaga.

Siin on paremusjärjestuses mu mullu ilmunud lood, aluseks see, kui mitu korda neid veebis vaadati (kui mitu korda loeti neid lehes, on võimatu kindlaks teha). Absoluutarvud on firmasaladus, seega teen nii, nagu varasematelgi aastatel, et esikoha saanud loo vaatajate arvuks loen sada protsenti ning teiste puhul arvutan nende lugejate arvust lähtudes võrreldes esikohalooga nende protsendi.

Tähelepanuväärne on see, et eesotsas on sporditeemalised lood. Need on kõik seotud ühe teemaga, mille käsitlemisel olin Eesti ajakirjanikest küllap kõige tõhusam ja järjekindlam, samuti iseseisvam – ei jooksnud massiga kaasa. Esikolmiku järel märkate kohe suurt vahet. Pärast neljandaks tulnud peaminister Kaja Kallase (foto ülal vasakul) terava kogemuse lugu on taas suurem vahe. Kõik see näitab, et Eesti spordi mulluse enim kõneainet pakkunud teema vastu valitses kohutavalt suur publikuhuvi. Sel teemal kirjutatud lugudest mahtust tervelt kuus mu eelmisel aastal avaldatud loetumate lugude esikümnesse. Isegi teine Eestis rohkelt vastukaja tekitanud sporditeema, Kaia Kanepi mängimine koos venelasega, jäi pikalt maha.

100
Süüdistusi eitav Viru: meie käitumine on natuke seotud Karmeni eripäradega
See oli Postimehe spordilugudest terve aasta peale loetavuselt kolmas.

93
Kergejõustikuliit õhutas alaealist Karmen Bruusi alkoholi tarvitama
Postimehe spordilugudest üheksas.

84
Karmen Bruus: uurija rääkis minuga nii, nagu oleksin väike loll laps
Postimehe spordilugudest neljas. (Ma ei tea, mille alusel sporditoimetus oma lugude loetavust reastas, kuid meie süsteem näitab, et sel Bruusi intervjuul oli igal juhul vähem lugejaid kui alkoholi tarbimise teemalisel lool.)

65
Kaja Kallas sattus Võrus rünnaku alla

46
EADSE uurija Bruusi intervjuust: kirjeldatu sisaldab nii valet kui ka ebatäpseid väiteid

45
Hallipäine pensionär lõi lauale detailse tõe Nõukogude vägede kohta

42
USA kogemusega Eesti onkoloog: nad mängivad vähiga nagu tulega

39
Ajateenija ema viis umbkeelsuse kaitseväes peaministri fookusesse

36
Maailmameister Karmen Bruusi selgituskiri maalib kergejõustikuliidu otsusega võrreldes hoopis teistsuguse pildi

29
Bruusi ema: soovisin, et Mehis hoiaks Karmenil korralikult silma peal

28
Doktorandi tõlgenduses on Eesti juhid liiderlikud

28
Eesti toll nurjas Saksa suurfirma salaplaani

28
Oksjonipiltidel pakuti Ukrainasse viidud kastiautot

25
Eduka ettevõtja lahkumist EKREst katab saladusloor

23
Kollaborandid jõuavad Ukrainast Eestisse

23
Legendaarne öösaade tekitas ületamatu vastasseisu

22
Üle 3000 lapse põrus matemaatikaeksamil

22
Kaja Kallas maksutõusudest: minu südametunnistus on puhas

21
Ära kutsu abi, las peksavad!
Lugu russkii miri olemusest.

21
Kaia Kanepi peab Vene sportlaste tõrjumist inimsuhete lõhestamiseks

20
Kes on meie aja valekangelased ja kes tõelised sangarid?
Mu mullune kõige loetum arvamuskirjutis.

20
Noore õpetaja töökuulutus pani koolid talle tormi jooksma

19
Varguse ohver leidis päti 30 minutiga, aga juhtumi uurija sai kätte 10 päevaga

18
«Tundub, et terve mõistusega ei ole sellel valitsusel tegemist»

18
Endise riigikogulase nimel tegutseb Ukrainas 64 kahtlast firmat

17
Küsimus Helme sõul: «Millal te Kaja Kallase ära koristate?»

17
Automaks teeb maainimeste elu veel raskemaks

17
Uus kiirabijuht saab rohkem palka kui peaminister

15
Eksamitöid parandanud õpetajad aitasid sadu õpilasi üle lävendi

15
Lääs saadab endiselt Eesti kaudu oma rasketehnikat Venemaa suunas

14
Venelased läkitasid suvel Eestisse ligi poolsada kummitusjahti

14
Lauluväljaku juhataja: linn on hakanud meile peale pressima

14
Rahakärped sunnivad töö ja elupaiga maha jätma

14
Pilk kuulsa vaimuliku ellu tõi ilmsiks üllatuse

14
Teede läbitavus sõltub saabuva lumetormi lõpust, vihm ja lörts teevad oma töö

13
Andres Puustusmaa: kes on Eestis putinist – paki asjad ja kao minema!

13
Sotsiaalministeeriumi kantsler utsitab alluvaid geiparaadile

13
Kaatrite uppumise eest vastutavad omanikud

13
Põrumised matemaatikaeksamil paljastavad allakäigu Eesti koolihariduses

13
Eesti võitleja Ukrainas päästis ukrainlase venelaste lakkamatu miinitule all 

Foto 1: Priit Pullerits valmistumas mullu 2. juulil Tartu lähedal Raadi vanal lennuväljal tegema osalusreportaaži rallisõidu kaardilugejana. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits vestlemas peaminister Kaja Kallasega enne valitsusjuhi kohtumist 1. veebruaril Võrus sealsete inimestega. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits tegemas mullu 2. juulil Raadi vanal lennuväljal osalusreportaaži rallisõidu kaardilugeja ametist. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: No ei ole võimalik pakasega normaalselt suusatada. Või on?

Midagi ei jäänud üle – tuli helistada Vahur Teppanile (fotol vasakul). Teppan on omaaegne USA meistrivõistluste pronksmedalivõitja suusasprindis. Mul on kodus tema endised klassikasuusad. Aga ma polnud neid kaua kasutanud. Suveparafiingi oli all. Viimati sõitsin nendega vist Tartu maratonil, kuid millal see oli, seda peast ei mäletagi.

Nüüd oli saabunud Teppani klassika-Fischerite ilm. Nonde peal on kleeps, mis ütleb, et need on külma ilma suusad. Ja külm väljas oli.

Päev varem, laupäeval, olin Tähtvere spordipargis (fotol paremal ja all vasakul) sõitnud oma vanade, kollaste Fischeritega. Ega neilgi viga ole, kui ise oled piisavalt mees. Nendega olen saanud Tartu maratonil kahel korral koha teise saja keskel. Seda annab enamikul järele teha. Ega enamik tegelikult suudagi.

Mu kollaste Fischeritega sõit oli päev varem olnud košmaarne. Neile oli mu kauane määrdemees Jaanus Kunts detsembri algul midagi alla pannud. Aga jaanuari esimesel nädalal, külmalaine harjal, ei libisenud need üldse. Pidasid küll suurepäraselt, paremini kui eales varem sel talvel – kes ütles, et pidamismääre 160 kilomeetriga alt ära kulub? –, aga edasi liikusid hirmus vaevaliselt.

Ega teistel, kes külmaga välja söandasid tulla, samuti libisenud. Kõigil suusad krudisesid ja kriuksusid all. Kiirusi polnud ollagi. Spordipargi servas parkla kõrval oleva hoone seinal teatas elektrooniline tabloo, et külma on 21 kraadi (fotol all paremal).

Hämmastaval kombel ei teinud temperatuur liiga. Eks selle vastu sai ka valmistatud. Jalga tavalised aluspüksid, nende peale tuuletõkkega spordialukad, siis pikad Briko aluspüksid, siis lähikesed spordipüksid, siis pikkade säärtega paksemad spordipüksid ning kõige peale dressipüksid. Veidi pehmet paberit ka kõige alla. Selga kaks pikkade varrukatega spordipesusärki, üks must ja teine valge, nende peale rattasärk, siis õhuke Postimehe logoga fliis ja kõige peale dressipluus. Jalga kaks paari sokke, kätte labakud, pähe Tere! logoga punase suusamütsi alla memmerätt. Algul, 2-3 kilomeetrit oli põskedel veidi külm, aga ju siis läks veri keema ning enam ei külmetanud kuskilt. Kui siirdusin sprindiringile, kus 1,3 kilomeetrile jääb ka kuus lühikest tõusunukki, hakkas koguni pisut soe.

Järgmisel päeval otsustasin, et peab proovima, mida Teppani omaaegsed külmailmasuusad väärt on. Niisiis helistasin talle, et uurida, kas ta Tähtvere laululava alla (fotol vasakul) hooldestaapi ka laekub, et laseks tal oma käega tema enda vanad suusad sõidukorda seada. Pisut küll muretsesin, kas minusugune suudab temasuguse profi suusad tõusul pidama vajutada.

Teppan ütles kohe, et ega sellistes miinusoludes määrimine suurt aita, libisemine jääb kangeks nii või naa. Kuid vaja oli siiski omal jalal järele proovida.

Seni kui Teppan suuski hooldas, sõitsin spordipargis (fotol paremal) oma vanade Fischeritega. Nägin Jarek Mäestut, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi juhatajat, spordibioloogia osakonna liikumise ja spordibioloogia professorit, keda muidu poleks sissepakituna ja härmasena ära tundnudki, kui varasemast poleks tema suusamüts tuttav ette tulnud. Ta ütles, et libisemine on nagu saepururajal. Ja Mäestu on minust ikka hea mitu kraadi kangem sõidumees.

Poole tunni järel tegin suuskade vahetuse. Veendusin, et kogenud mehi tuleb usaldada. Kui Teppan ikka ütles, et libisemine jääb viletsaks, siis ei maksa selles kahelda. Nii oli. Mingit vahet mu kollaste Fischritega polnud. Mis muidugi tekitab küsimuse, kas määrimine pole üldse üks suur globaalne pettus, sest Kuntsi määritud ja 160 kilomeetrit läbinud kollased Fischerid libisesid sama «hästi». Võib-olla ainult siis, kui panna alla ka fluori, mida nüüd keelata tahetakse, saab mineku paremaks? Peab katsetama. Ja kui vahe ilmneb, siis käigu fluorikeelustajad kukele või puu taha. Ma ei kavatse nende diktaadi järgi oma suusasõidutempot küll kärpima hakata.

Pidamine oli, jah, Teppani endiste suuskadega hellem, mis, nagu Teppan ise pakkus, võis tuleneda ka sellest, et ta pani pidamist oma vanade märkidega tähistatud alale. Ta ei uskunud enda sõnul, et ma ei suuda füüsise poolest tema ekssuuski pidama vajutada.

Ühe õppetunni sain Tähtveres (fotol paremal) veel. Nimelt tuli lisaks suuskadele vahetada ka saapad, sest sidemed on kahel paaril erinevad. Kuid pruunid Fischeri saapad tekitasid vasaku jala keskmiste pöialuude ümber vahelduvtõukelist sõiduviisi kasutades pingeid, justkui tahaks krampi kiskuda. Aitas see, kui varbaid saapas krõnksu pingutada. Kuid see tekitab omakorda lisapingeid. Mis tähendab, et tuleb ilmselt paelu lõdvemalt siduda või uurida, mis moodi saapale pehmust juurde saada. Hea, kui sellised probleemid selguvad kodulähedasel rajal, kust võib iga hetk ära tulla, mitte kuskil kaugel metsas, kus peab pikalt kannatama.

Kui pühapäevase sõidu kella kolme paiku lõpetasin, näitas tabloo väljas taas 21 miinuskraadi. Aga «Aktuaalse kaamera» ilmateade oli nädala keskel lubanud, et pühapäeval tuleb -5. Keda sa siin enam uskuda saad?

Vist ainult Vahur Teppanit.

Foto 1: Vahur Teppan mullu novembris Tartu Lõunakeskuses suusalaadal. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2 ja 6: Tähtvere spordipark. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kohviautomaat Tähtvere spordipargis, taamal endine suusahooldemaja. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Nii laupäeval kui pühapäeval oli Tähtvere spordipargis külma 21 kraadi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Ajakiri Liikumine ja Sport, kaanel Eneli Jefimova, Tartu laululava ukse vahel, et see ei lukustuks. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Lumine külatee üle põllu Põlvamaal Rasina lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Kasesalu Tartu laululava taga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Kellakuuehommikune Tartu esmaspäeval Vaksali ja Hiie tänava ristmikul. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas olete nõus vahetama 20 külmakraadi 30 soojakraadi vastu? Arvate, et kuumas on lihtsam?

Surnud lehma olete näinud? Ega vist. Aga ma olen sõitnud rajal, mis on Surnud lehma nimeline, mis omakorda pidi viima sinna, kuhu on loodus uuristanud loodusliku bobiraja, mida mööda armastavad sõita hoopis mootorratturid. Jalgratturid mitte, sest see on kauge ja sügav ja ohtlikki.

Ometi mind sinna tõmbas ja sinna teele ma asusin (kuvatõmmisel vasakul). Praegu, kui väljas on 20 miinuskraadi ja tuulekülma üksjagu rohkemgi, nii et suusatada pole mõtet, kuna see ei arenda, vaid teeb pigem kurja – isegi Jaanus Laidvee Strava konto näitab, et pärast 1. jaanuari pole väliseid sportlikke tegevusi toimunud –, on hea ja soojendav meenutada, mis tunne on sõita riskantsesse tundmatusse, kui väljas on hoopis 30 plusskraadi. Milliseid tingimusi teie eelistaksite?

Nüüd, mil suusatamiseks pole olud tõesti kuigi soodsad – libisemist ei suuda teile isegi Alaska-karastusega Vahur Teppan välja võluda –, võtke need mõned minutid ja elage läbi nüüdseist sootuks teistsugused tingimused ning püüdke tunnetada, mida elaksite läbi, kui oleksite minu asemel (kuvatõmmisel paremal) Siis näete ka, millega see kõik lõppes ja mis lõpule veel järgnes. (Muide, see on Youtube'is mu sügisese rattaekspeditsiooni videotest millegipärast kõige vaadatum.)

Foto 1: Autojäljed lumisel põllul Põlvamaal Rasina lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu teekond Dead Cow ehk Surnud lehma rajal Utah's Rohelise jõe lähedal. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava ekraanilt
Foto 3: Priit Pulleritsu teekond Salt Washi piirkonnas Guy's Trailil Utah's. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava ekraanilt

Pullerits: Eesti naised on spordis edukamad kui Eesti mehed - see on fakt!

Nüüd saan ka ajaga kaasas käia, näidates, et naised on edukamad kui mehed. Vähemalt mis puudutab Eesti naisi spordis, lähtudes aasta parimate sportlaste valimisest (mis on ka siin blogis tekitanud palju poleemikat), mille ühest kõnekast näitajast on seni mööda vaadatud.

Nimelt, et saada valitud Eesti parimaks, tuleb naiste konkurentsis lauale lüüa palju kõvemat sorti saavutus.

Küllap panite tähele, et eelmise aasta parima sportlase valimisel võidutses naistest napilt Eneli Jefimova, kes pidi selleks võitma EMil kulla ja hõbeda (lisaks võitis ta kulla, hõbeda ja pronksi juunioride MMil), kuid Karel Tilga ei pidanud parimaks saamiseks isegi pjedestaalile jõudma – ta jäi/tuli neljandaks.

Sellest lähtudes vaatasin viimase kümne valimise võitjaid meeste ja naiste seas ning avastasin, et tervelt kolmel aastal pole meeste parim võitnud tiitlivõistlustel medalit, lisaks Tilgale Rasmus Mägi 2016. ja 2021. aastal. Naiste seas pole parimaks saamiseks tulnud medalit võita kahel korral, Ksenija Balta 2016. aastal ja Saskia Alusalu 2018. aastal.

Siin on viimase kümne valimise võitjate tipptulemused võidukal aastal (2020. aastal valiti ainult aasta sportlased, Ott Tänak ja Martin Järveoja, eraldi meeste ja naiste parimaid ei valitud).

Mehed:
Nikolai Novosjolov 2013 MM 1.
Rasmus Mägi 2014 EM 2.
Mart Seim 2015 MM 2.
Rasmus Mägi 2016 OM 6.
Ott Tänak 2017 MM 3.
Magnus Kirt 2018 EM 3.
Magnus Kirt 2019 MM 2.
Raskus Mägi 2021 OM 7.
Janek Õiglane 2022 EM 3.
Karel Tilga 2023 MM 4.

Naised:
Julia Beljajeva 2013 EM 1., MM 1.
Erika Kirpu 2014 MM 2., 3.
Epp Mäe 2015 MM 3
Ksenija Balta 2016 EM 4., OM 6.
Julia Beljajeva 2017 EM 3., MM 1., 3.
Saskia Alusalu 2018 OM 4.
Kelly Sildaru 2019 MM 1.
Katrina Lehis 2021 OM 1., 3.
Kelly Sildaru 2022 OM 3.
Eneli Jefimova 2023 EM 1., 2.

Võtame parimate medalisaagi kokku ja jälle näeme, et naised on edukamad.

Naised on võitnud olümpialt kulla ja kaks pronksi, mehed mitte midagi.

Naised on võitnud MMidel kolm kulda, ühe hõbeda ja kolm pronksi, mehed ühe kulla, kaks hõbedat ja ühe pronksi.

Naised on võitnud EMidel kaks kulda, ühe hõbeda ja ühe pronksi, mehed ühe hõbeda ja kaks pronksi.

Mida teeks Eesti sport ilma naisteta?

Foto 1: Eneli Jefimova on vastu võtnud Eesti parima naissportlase autasu. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 2: Karel Tilga on vastu võtnud Eesti parima meessportlase autasu. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kelly Sildaru ulatab Eneli Jefimovale Eesti parima naissportlase autasu. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 4: Katrina Lehis ulatab Karel Tilgale Eesti parima meessportlase autasu. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix