laupäev, september 30, 2023

Pullerits: Üks rada hullem ja raskem kui teine - vaimult nõrkadele pole siin kohta

Unustage L’Étape du Tour. Proovige La Sal Pass Roadi (fotol paremal) pidi üles sõita. 15 kilomeetrit lakkamatut tõusu, ja seda mitte asfaldil, vaid paksu peenikese tolmukihiga kaetud loodusliku pinnasega teel, lisaks ohtralt lahtisi ja turritavaid kive, liivaseid lõike, ebatasasusi. Tõusumeetreid koguneb selle ajaga 1220. Et lisada asjakohast konteksti, olgu märgitud, et Strava maailma edetabelis on vaid kaks meest suutnud La Pass Roadi kolm esimest kilomeetrit läbida keskmise kiirusega üle 10 km/h. Kümnenda mehe keskmine on juba ainult 7,6 km/h.

Miks ma siis sinna läksin, kui teadsin, et ega La Sal Pass Road pole kerge? Sellepärast, et pääseda Moabi palavusest, mis on küündinud seni päevast päeva keskpäeval ja pärastlõunal üle 30 kraadi. Ja sellepärast, et näha vahelduseks kanjonitele, vadidele ja liivakivikõrgenikele ka teistsugust, mägist loodust (fotol vasakul).

Sõitsin oma ööbimiskohast (fotol paremal) Moabi lõunapoolses servas kümmekond kilomeetrit kagusse Pack Creeki piknikukohta La Sali mägede jalamil. Kohe seal, kus oja äärest algab tõus, on hoiatav silt: «Väga karm tee. Vajalik on neljarattavedu ja suur kliirens» (fotol all vasakul). Ilma mingi soojendava hoovõtuta hakkab tõus pihta.

Esimesed poolteist kilomeetrit on täitsa sõidetavad. Panin kerge käigu peale ja muudkui kerisin. Muidugi pidi hoolega valima trajektoori, et mitte kivide otsa ega pehme pinnase sisse takerduda. Aga siis, kui paremale mäkke keeras tõkkepuuga blokeeritud eratee ning La Sal Pass Road kaardus vasakule, läks lahti põrgu.

Enam ei olnud tõus sõidetav (fotol paremal taamal). See oli liiga järsk. Ei tasunud üritadagi. Tulin sadulast ja hakkasin ratast käe kõrval lükkama, ikka lootes, et tõusunuki taga või pöörde järel läheb kergemaks. Ei läinud. Kergendus oli ainult tugev jahutav tuul. Lõppeks olin merepinnast juba rohkem kui 2000 meetri kõrgusel.

Ja taimestik õnneks tuult ei takistanud. Juba allpool, Pack Creeki asulas, oli näha, et mõni aasta tagasi oli tulekahju peaaegu kõik puud hävitanud (fotol vasakul ja all paremal). Need olid üleni mustad, lehtedeta. Ent alustaimestik oli siiski ellu ärganud. Kollased ja sinised taimed lisasid muidu hallidele üldtoonidele värvi.

Jõudsin arusaamisele, et La Sal Passi tippu, rohkem kui 3000 meetri kõrgusele ma ei jõua. Või kui jõuakski, ei oleks see pingutust väärt. Sellele kuluks enamik päevast. See oleks päeva raiskamine. Mis siis, et üleval pidi olema paar maalilist mägijärve, ei olnud need kaugeltki piisavad peibutajad, et motiveerida jätkama.

Kui neli kilomeetrit ehk veidi üle neljandiku teest läbitud (fotol vasakul), selja taga 367 tõusumeetrit ja tõustud 2311 meetri kõrgusele, otsustasin otsa ringi keerata. Sest nii saab teise poole päevast täita millegi muuga. Ent ega laskumine läinud lauluga. Hoog läks väga kiiresti suureks, aga kui siis oli vaja kurvi või mõne kivise koha eel pidurdada, läksid rattad kergesti blokki. Ja blokis rattad, eriti tolmusel ja ebaühtlasel teel, tähendavad juhitavuse kaotamist. Tavaliselt järgneb sellises olukorras kukkumine.

Ühtekokku kulutasin La Sal Pass Roadi 8 kilomeetri pikkusele edasi-tagasi seiklusele (fotol paremal) pisut vähem kui poolteist tundi. Keskmiseks kiiruseks tuli vaatamata sellele, et tagasitee oli ainult laskumine, kõigest 7 km/h.

Päeva teine sõit ei tulnud sugugi kergem. Võtsin ette Strike Ravine’i maasturiraja (fotol vasakul) Moabi–Monticello maantee ääres. Neli aastat tagasi läks mul käik sellele rajale nurja, sest öösel oli sadanud ning osalt savine pinnas oli seetõttu plögane. Rataste alt pildus ainult savitükke. Sel savil on eriliselt vastik omadus takjana kõige külge kleepuda.

Strike Ravine on karm rada (fotol paremal üks kerge lõik), mis on jõukohane ainult erivarustusega maasturitele. Ei ole kindel, kui palju seal üldse rattureid käib. Ja ega seal maasturidki pidevalt ringi põrista, sest kes see ikka tahab oma masinat ohtu seada. Rattaga on siiski see eelis, et selle saad lihtsalt üles tõsta ja edasi talutada, kui sõita pole võimalik; autoga seda varianti pole.

Lühidalt: Strike Ravine oli (fotol vasakul hästi kerge lõik) veel hullem, kohe palju hullem kui eile kirutud Moab Rim Trail. Probleem ei olnud ainult selles, et enamik tõuse polnud sõidetavad. Probleem oli lisaks selles, et ka enamik laskumisi polnud sõidetavad. Nii jõudsin endamisi koguni arutada, kumb on lihtsam, kas ratast mäest alla või mäest üles talutada. Leidsin, et ilmselt mäest üles on lihtsam, sest laskudes ei pruugi mitte üksnes ratas käest libiseda, vaid võid ka ise selili lennata.

Aga üks tõus oli nii püstine, et sellest sain hädavaevu üles (fotol paremal). See tõus oli kaetud lahtise punase tolmu ja pisikeste kividega. Otsisin jalgadele toetuspunktiks suuremaid kive, muidu oleksin tagurpidi alla libisenud. 

Kuid ega ma vihastanud. Teadsin, et see on raske, väga raske rada – ning tahtsin seda näha ja kogeda. Viie ja poole kilomeetri järel, kui laskusin Springs Canyonisse (fotol vasakul), oleks võinud Strike Ravine’i rajalt mööda kanjoni serva kulgevat korralikku laia kruusateed pidi pageda maanteele ja sealt auto juurde tagasi sõita, aga võtsin hoopis teise suuna, kruusateed pidi ülesmäge, et teha Pole Canyoni kaudu hoopis suurem ring.

Sõitnud miili vastumäge, jõudsin suure parklani, kus seisis mitmeid vanu masinaid ja agregaate. Silt  selle ees oli kurjakuulutav (fotol paremal): «Area BFE. Eravaldus. Läbikäik keelatud. Igaüks, kes siseneb valdusse ilma selle eest maksmata ja dokumenti allkirjastamata, võetakse vastutusele.» Niisugused sildid ei ole Ameerikas nali. Neid tuleb täie tõsidusega võtta.

Kuulsin parkla teises servas musta hiidkastika juures meeste hääli. Suundusin nende poole, et küsida, mis ma nüüd siis tegema pean. Mehed nägid välja kurjakuulutavad, kuid olid sõbralikud. Üks oli, ütleks, et sama lai kui pikk, mustad päikseprillid ees, käevarred ja jalad, mis musta riietuse alt paistsid, ohtralt tätoveeritud. Nad ei olnud selle koha omanikud, kuid ütlesid, et tunnevad omanikku. Pärisin, kas on mingi võimalus, et võin siit jalgrattal läbi sõita. Nad ütlesid, et nad ei tea ega oska mulle selle koha pealt mingit nõu anda.

Nii ei jäänudki mul üle muud, kui kruusateed mööda (fotol ülal vasakul) tagasi sõita. Õnneks oli see sõit nüüd allamäge. Miili pärast keerasin uuesti sisse Springs Canyonisse (fotol paremal), et hakata sealt kaudu veidi väiksema ringiga tagasi oma auto juurde sõitma.

Springs Canyoni ebaühtlane põhi oli kaetud kruusa, liiva ja kividega (fotol vasakul ja all paremal). Kuid üllataval kombel sai seal isegi sõita, ja päris edukalt. Ehkki tempo oli aeglane ja kogu aeg tuli pingsalt trajektoori uurida, et kuskile mitte takerduda. Vaimne pingutus oli vaat et sama suur, kui füüsilinegi.

Kanjoni põhjas nägin mitmel pool silte, mis andsid teada, et sildi taga on Area BFE – ehk sisenemine sinna on keelatud. Kuulsin juba eelmise Moabi-käigu ajal neli aastat tagasi, et mingid tegelased tahtsid Area BFE-st arendada maasturite n-ö lõbupargi, kus suurte firmade esindajad saaks tulla suure raha eest endast nn looma välja laskma. Kuid kuuldavasti peale selle, et teatud alad on eravalduses ja teistele suletud, ei ole lõbupargist seni asja saanud.

Kanjonisõidule järgnesid karm tõus ja ohtlik laskumine uude kanjonisse (fotol vasakul ja all paremal), siis veel üks karm tõus – kõik ikka ratast jalutades. Hea, kui sõita sai mõnes tasasemas kohas 10–20 meetrit. Ja nagu varasemailgi päevil, kasutasin paari varjulist kohta, olgu see mõni puu või kanjoni serv, taastumiseks: istusin paar minutit, jõin vett, sõin banaani.

Luke, keda olin paar päeva tagasi kohanud Gemini Bridgesi teel, oli mul soovitanud laadida telefoni rakenduse MTB Project, kus on Moabi ümbruse rattarajad üles tähendatud ning mis ühtlasi jälgib ka sinu asukohta. Lisaks kasutan Stravat, nii et mul on telefonis korraga kaks abimeest – ja need näitasid, et liigun õiges suunas. Kahel korral valisin küll vale hargnemise, kuid tänu äppidele tabasin eksimuse kiirelt ära.

Hea meel oli jõuda lõpuks pärast tunde metsikus looduses metsikutel teedel taas laiemale kruusateele (fotol vasakul). Olin jõudnud raja kõrgeimasse punkti, 1832 meetri kõrgusele, kust paistis kätte ka Moabi–Monticello maantee. Alati on rõõmustav, lausa kergendus, kui tsivilisatsioon taas vaatevälja ilmub.

Kuid ma ei tahtnud kruusateed mööda laskuda – see olnuks liiga lihtne ja üksluine. Valisin väikse ringi. Ja sattusin Strike Ravine’i ühele raskeimale kohale nimega The Big Ugly, Suur Rõvedus (fotol paremal). Mulle oli see laskumine, aga maasturimehed sõidavad sellest üles. Hästi küll ette ei kujuta, kuidas see neil õnnestub, sest kallak on järsk, kogu musta tolmuse pinnasega nõlv täis suuri kive ja sügavaid auke. Pidin olema ekstraettevaatlik, et oma teekonna nn lõpusirgel mitte jalga väänata või selili prantsatada.

Kokku veetsin Strike Ravine’i rajal (fotol vasakul) ligi kolm ja pool tundi, millest sõiduajaks luges Strava 2:38. Kilomeetreid kogunes 18,3. Keskmine kiirus oli kõigest 7 km/h. Tõusumeetreid luges Strava kokku täpselt pooltuhat.

Õhtupoolikul premeerisin end Moabi (fotol paremal taamal orus) kesklinnas tänavasöögikohtade platsil Big Doni pitsatruckist ostetud pastaroaga. See maksis 11 ja pool dollarit. Ega alla kümne dollari kuskil midagi veidigi asisemat süüa saa.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

reede, september 29, 2023

Pullerits: Kuidas õnnestus pääseda elu raskeimalt rajalt?

Rattasõit sai otsa juba vähem kui kolmesaja meetri järel. Midagi polnud parata – tuli sadulast ronida.

Plaan polnud tagasihoidlike killast. Aga et tegelikkus ulatub plaanist palju hullemaks – see tuli üllatusena.

Alustasin enda kohta piisavalt varakult, kella kümne ajal, sest päike kerib kuumuse maksimumini kella ühe-kahe paiku ning siis kestab leitsakut umbes kella viieni. Sõitsin linnast paar kilomeetrit välja Colorado jõe äärde, kust algab Moab Rimi rada (fotol ülal paremal). See on algatuseks terve miil lakkamatut tõusu (fotol vasakul), ja mitte mingil siledal rajal, vaid kõige kohutavamal, mida ette võib kujutada: poolemeetrised ja kõrgemadki astangud, sügavad augud, külgkalle. 2012. aastal loobusin umbes 300 meetri järel rattaga üles punnimast. Läksin jala. Jaanus Laidvee ajas miskit moodi oma ratta tookord sealt üles, aga kuidas, seda enam ei mäleta.

Nii et nüüd oli kolmsada meetrit sõitmist suur edasiminek. Kuid sealt omakorda edasi polnud lootustki. Minuga samal ajal alustas tõusu üks hirmjämedate rehvidega ja suure kliirensiga Jeep Wrangler ning selle sabas keskmisest võimekam ATV. Juba neljasaja meetri järel tuli džiibimehel vints appi võtta (fotol paremal), sest palju ei puudunud, et ATV oleks ühest astangust meeleheitlikult üles ponnistades tagurpidi katusele lennanud. Vints aitas ta täbarast olukorrast välja.

Algul liikusin ratast käe kõrval lükates ja seda astangutest üles tõstes isegi kiiremini, kui Jeep ja ATV. Aga pärast Z-kurvi, mis on tõusul kõige raskem ja keerulisem koht (fotol vasakul), läksid nad eest, sest sealt edasi muutus pinnas mõnevõrra ühtlasemaks, kuid tõusunurk jälle sedavõrra suuremaks. Olin otsustanud hoida ühtlast rahulikku tempot, sest tõmblemised ja pulsi üles ajamine hakkavad päeva peale valusalt kätte maksma. Varase alguse pluss oli see, et enamikul tõusust blokeerisid päikest pilvitusse taevasse sirutuvad kõrged kaljud.

Tegelikult olin arvestanud sellega, et kogu tõus tuleb kõndida. Kuid ma polnud osanud arvestada, mis saab siis, kui jõuan üles, kust avanevad vaated Moabile ja kauguses La Sali mägedele (fotol paremal). 11 aasta tagusest ajast mäletasin, et tee Moab Rimi tipus oli kivine. Aga et see on nii hull, nagu nüüd, ei osanud ette kujutada. Ja ei mäletanud. Kohalikud ütleks: «It’s a total mess up there.»

Kohe tulid vastu uued astangud, igal pool vedelevad kivid, liiv (fotol vasakul). Ometi on rattaraamatud, kust olen Moab Rimi kohta lugenud, selle raja oma valikusse võtnud. Ainus, mille eest nood raamatud hoiatavad, on mitte valida üleval vasakpoolset, kaardi järgi lühemat teed, sest see läheb liivase mäe otsa. Sellest teadsin targu hoiduda. Aga et ka parempoolsel teel rattasõidust suurt midagi välja ei tule – see tuli ebameeldiva üllatusena.

Kuid eesmärk oli jõuda Hidden Valley’sse ehk Peidetud orgu ning eesmärgist ei kavatsenud ma loobuda. Kuid selle suunas liikumine läks aeglaselt ja vaevaliselt. Heal juhul õnnestus sõita korraga paarkümmend meetrit, siis tulid vastu takistused, mis tegid sõitmise sisuliselt võimatuks (või vähemasti sõitmisele energia kulutamise arutuks raiskamiseks). Liivaväljad vaheldusid kiviväljadega (fotol paremal), järsud ja ohtlikud laskumised ülejõukäivate tõusudega. Üks tõus läks hallile liivakivikuplile alt vaadates justkui püstloodis. Pidin minema ratast tõugates kaarega, sest otse minnes võinuks tagasi libiseda. 

Algne plaan oli sõita Peidetud orgu ning selle lõpus ringi keerata ja tuldud teed (fotol vasakul) tagasi minna. Peidetud oru lõpus saaks samuti Moab Rimi pealt alla, kuid kõik autorid hoiatavad, et see tähendab väga vaevalist ja isegi riskantset ratta alla talutamist. Käisin toda rada pidi üles-alla 2012. aasta kevadel ning mäletan, et too rada on pigem mägikitstele, mitte inimestele: kitsas, käänuline, kivide vahel ja kivid on ka astmeteks.

Aga näinud Moab Rimi rajal (fotol paremal) seni kurja vaeva, langetasin otsuse, et sama teed ma tagasi küll ei tule. See oleks enda kurnamine. Olgu mis on, küll ma kuidagi Peidetud oru lõpus järsust matkarajast alla saan, võtku see aega palju tahes.

Ent esmalt tuli Peidetud oruni üldse jõuda. Tee peale sinna jäi üks harutee (vasakpoolsel fotol vasakul; paremal tee Peidetud oru poole), mis viis veelgi kõrgemale Moab Rimile. Kuuldavasti pidid sealt avanema eriti võimsad vaated. Vaagisin pisut, kas võtta see põige ette. Vastuväitena tulid arvesse kohutavalt palav ilm, taas üle 30 kraadi, ning joogivarude kahanemine ligi pooleni. Olin algul arvestanud ainult kilomeetreid, et üks ots on 9 km, edasi-tagasi 18 km, ning sellest lähtuvalt võtnud kaasa tavapärase nelja joogipudeli asemel kolm. Et seljakotis oleks vähem raskust.

Harutee pikkus on kaardil märgitud kõigest 0,8 miili, kuid see kõik viib ainult ülesmäge, ja järsult. Otsustasin, et proovin. Kõige kergema käiguga õnnestus isegi üksjagu sõita, aga tundsin, et keskpäevase kuumuse käes võtab see hirmsasti võhmale. Nägin tõusu ääres üksikut madalat puud ning pidasin selle all kinni (fotol paremal). Istusin varju, jõin ja uurisin kaarti ning Strava joonistatud senist läbitud vahemaad. Siis ütlesin endale: aitab, ei maksa üle pingutada ja liigselt riskida, ükski vaade ei ole seda väärt, et end koomasse või veel hullemasse seisu punnitada

Sõitsin alla tagasi ning jätkasin teekonda Peidetud oru poole. Suund oli selge: ees kõrgemal paistva kahe kõrgendiku vahel (fotol vasakul). Aga kuna džiibitee lõppes, tuli edasi liikuda mööda matkarada. Kuid see pole just koht, kuhu matkajaid sageli satuks. Nii mitmelgi korral tuli peatuda ja endamisi aru pidada, kust see rada ikkagi läheb. Hämmastavalt kerge on Moabi maastikul järg käest kaotada. Õnneks toimis Strava rakendus seal kindlalt ning kõik kõrvalekalded õnnestus korrigeerida juba eos.

Peidetud orus sai lõpuks peaaegu muretu kahekilomeetrise sõidu kergelt allamäge (fotol paremal). Täielikust muretusest jäi puudu see, et mingid teravad taimed peksid kogu aeg vastu jalgu. Kuid see oli väike häda kõige sellega võrreldes, mis selja taha oli jäänud.

Ja siis tulid vastu suured kivid (fotol vasakul). Kindel tõend, et muretusega võis hüvasti jätta. Kohe avanes ka vaade alla Moabile ja nõlva all asuvale parklale, kus kaks seisvat autot olid imetillukesed (fotol all paremal). Nüüd tuli rattaga kuidagi sinna jõuda. Olin pannud end vaimult valmis, et lihtne see laskumine olema ei saa.

Kaardi järgi on laskumise pikkuseks kilomeeter. Selle läbimiseks kulus mul ligi 50 minutit. Katsetasin erinevaid tehnikaid. Näiteks tõstsin esiratta leistangist üles ja juhtisin tagaratast piduriga mängides kivide vahelt läbi ja kivide pealt alla. See ei olnud kõige kiirem liikumismoodus, aga oli energiasäästlik. Kiireim olnuks jalutada ratast enda kõrval, kuid see oli raja kitsuse tõttu peaaegu võimatu. Veel üks moodus oli ratas raamist üles tõsta ja enda kõrval kanda – ent see kulutas enim jõudu. Küllap võinuks proovida ratast ka õlale tõsta, kuid parem õlg on Goblin Valley kukkumisest endiselt hellavõitu ning eelistab säästmist.

Kõige tähtsam oli keskenduda, iga sammu enne astumist läbi mõelda. (Leia vasakpoolsel pildil laskumisrada!) Sellegipoolest sain korra pedaaliga valusasti piki sääremarjalihase kinnitust, nii et närvid surisesid. Püüdsin olla kannatlik, aga ühel hetkel sai ikkagi mõõt täis, kui vaatad alla ja näed, kui palju on veel minna. «Moab Rim, käi perse!» lasin kogunenud pahameele välja.

Ja kohe järgnes karistus. Nägin, et ees on järsk koht, seal on lahtist pinnast ja üksjagu kive, nii et lähenesin sellele hoolikalt – ja järsku lendasin istukile. Ratas libises käest ja jäi kivide peale lebama. Vaatasin, et GoPro kaamera on endiselt kinnituse küljes, kompuuter samuti. Särgi tagataskust võtsin telefoni – see oli samuti terveks jäänud. Ainult ise sain tuhara ülapiirkonda väikse «puuka».

Too oli ka ainus kord, mil vandusin. Sest nii rasket ja nii vähest sõidumõnu pakkuvat rada polnud ma veel kunagi varem läbinud. (Fotol ülal paremal laskumisraja lõpp.) Laskumise lõpus kirjutasin sealsesse sissekanderaamatuse: «Bloody Moab Rim! Never do it again!»

Kui lõpuks alla jõudsin, istusin ratta selga ja sõitsin Moabi. (Fotol vasakul suund lõunasse, taamal uhiuued high-end condos ja La Sali mäed.) Vähemasti oli see sõit kerge ja meeldiv, sest lõunast Moabile lähendes kulgeb tee allamäge. Kokku kestis mu Moab Rimi seiklus neli minutit üle viie tunni, millest liikumisaega fikseeris Strava 3:31. Selle ajaga läbisin 25,3 kilomeetrit, mis teeb keskmiseks kiiruseks 7,2 km/h. Kiirus tulnuks veelgi väiksem, kui kiire sissesõit Moabi poleks seda kergitanud. Tõusumeetreid luges Strava kokku 611.

Kuna kell oli alles veidi üle kolme, oli vähemalt kolm tundi aktiivset aega veel saadaval. Enam kuskile maastikule möllama ei tahtnud minna – päeva limiit oli täis. Otsustasin rahulikumalt võtta ning sõitsin sinna, kus autosild viib üle Colorado jõe. Seal sõin lõunaks ühe eile ostetud glasuuriga saia ning banaani ja kallasin kurgust alla purgi Diet Coke’i. Siis võtsin ratta salongist välja ning sõitsin sellega viis kilomeetrit piki Colorado jõe kallast kerges tempos ülesvoolu. Väidan, et sinna ehitatud kahe ja poole miili pikkune kergliiklustee (fotol ülal paremal ja all vasakul) on Ameerika üks ilusamaid.

Kui ringi keerasin ja tagasi jõudsin, sõitsin vanal jalakäijate sillal üle Colorado ning võtsin ette Moabi kanjonisse viiva vana Moabi maantee, mis on samuti muudetud kergliiklusteeks (fotol all paremal). Juba 13 aastat tagasi. See tee viib mööda Archesi rahvuspargi sissepääsust. Sinna, muide, päevasel ajal enne kella nelja ilma broneeringuta enam ei pääsegi – nii populaarseks on see rahvuspark saanud. 

Sõitsin seni, kuni jõudsin kanjonist välja üles tasandikule (fotol all vasakul) – tõusumeetreid kogunes 250 kanti –, kus asuvad 191. maantee ja Sevenmile’i kanjoni vahelisel alal linnalähedased populaarsed rattarajad. Nood on mul kõik varem läbi sõidetud. Sedapuhku oli eesmärk teine: kergliiklusteed pidi tagasi alla linna laskuda.

Kiirusepiirang on tol laskumisel 20 miili tunnis ehk 32 km/h. Strava näitab, et kolm kiireimat meest on sealt tulnud alla (fotol all paremal) keskmise kiirusega veidi üle 70 km/h. Ma platseerusin maailma edetabelis oma 45,1 km/h-ga 10 360 osaleja hulgas 4306. kohale. Lihtsalt huvitav teada, mitte et sel mingit tähtsust oleks. Kokku viibisin õhtupoolikul väljas kolm minutit üle kahe tunni (sõiduaega pisut alla tunni ja kolmveerandi) ning läbisin selle ajaga 31,6 km. Looduse nautimine ja pildistamine võtavad alati oma suure osa.

Õhtul aitas jõuvarusid taastada Moabi peatänaval Giliberto’se Mehhiko söögikohast 11 dollari eest ostatud chile relleno special. See lisas niigi vürtsisele päevale veel veidi vürtsi.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

neljapäev, september 28, 2023

Pullerits: Kurnavad olud ja luuravad ohud sunnivad plaane korrigeerima

«Ai, raisk, kas tõesti puuma?» jooksis mõte läbi pea, kui nägin Four Archesi ehk Nelja kaare kanjoni suunas sõites (fotol paremal) madala taimestiku varjust ühte elukat entusiastlikult, nõtkete sammudega tee peale ette sööstmas, et mu trajektoor ära lõigata. Ta oli täpselt puuma värvi, selline helepruun, ja puuma mõõtu samuti.

Nelja kaare kanjon (fotol vasakul) ei ole käidav koht. Keegi on küll üritanud selle suudme lähedale mingit metsiku looduse laagrit rajada, kuid asi pole edenenud: kõik oli täpselt samasuguses algfaasis ja toppama jäänud, nagu neli aastat tagasi, mil seda viimati nägin. Umbes kakssada meetrit eemal teisel pool kanjonisse viivat teed on koguni üks suuremat sorti maja, mis välimuse järgi sobiks skautide suvelaagriks, ent sealgi polnud ühtki elumärki peale maja juurde pargitud kollase kopamasina.

Džiipide jälgi leidus Nelja kaare kanjonisse viival pehme liivaga rajal hulgim (fotol paremal), aga see ei tähenda midagi. Ilm on siin püsinud pikalt kuiv ja vähese tuulega, nii et igasugused jäljed looduses säilivad hästi. Need võisid vabalt pärineda mitme päeva tagusest ajast.

Õnneks tabasin elukale näkku vaadates kiirelt ära, et puuma see siiski pole. Oli koer. Isegi haugatas paar korda. Ilmselt kaitses oma territooriumi. Märkasin lähedusse pargitud valget matkakaravani (fotol vasakul). Hüüdsin kõva häälega: «Hei, kas siin on keegi!» Alles kolmanda hõikamise peale ajas üks saleda kehaehitusega ja tumedate lokkis juustega kahekümnendates noormees end karavanist aeglaselt välja. Ütlesin, et kutsugu oma koer tagasi. Ta vastas, et koer on sõbralik. Jah, tema vastu kindlasti, aga teiste vastu?

Koer ei teinud peremehest välja. Teda huvitas mäest rattaga alla laskunud võõras. Tuli lähemale ja nuusis mu jalgu. Kui lõpuks peremees tal turjast kinni võttis ja eemale püüdis juhatada, ei teinud koer sellest välja. «Asshole!» ütles mees oma koerale. 

Nelja kaare kanjonisse (fotol vasakul ja ülal paremal) sisenedes ei olnud pilt üldse selline, nagu lootsin. Kujutasin ette, et saan rahulikult kanjoni põhjas vändata ja ümbrust vaadata. Oh ei! Ees ootasid liivased lõigud, järsud kivised tõusud, siis astangutega laskumised, siis jälle liiv ja vahelduseks ka kivid ja kruus. Edasi liikumine oli väga raske, lausa vaevaline.

Ja ei ole nii, et kui oled kanjonis, siis on selle seinte vahel ainult üks selge tee (fotol paremal). Džiibimehed olid sisse ajanud ka haruteid, ilmselt otsides muid edasipääsuvõimalusi, kui mõni takistus masinale liiga raskeks kujunes. Tavaliselt viisid need haruteed järsult nõlvast üles, nii et pidi hoolega jälgima, et endale rattaga lisakoormust ei võtaks.

Ühel hetkel sai tee otsa (fotol vasakul). Ausalt öeldes tundsin sellest kergendust, sest päeva algus oli kujunenud juba piisavalt kurnavaks. Õhk kanjonis seisis. Ja õhu temperatuur oli vähemalt 30 kraadi. Päeva peale lubas prognoos suurematki palavust.

Olin valmis, et tagasitee (fotol paremal) kujuneb sama vaevaliseks, kuid eksisin. Sõit läks kohati lausa lennates. Sain aru, miks: kanjoni suue on ju alati madalamal. Sedasi sai isegi liivaseid lõike läbida suurema pingutuseta. Kui koera territooriumile jõudsin, kogusin laskumisel nii suure hoo, et vuhisesin sealt mööda ilma, et ta oleks jõudnud haugatadagi. Minuga võidu jooksmisest rääkimata.

Järgmine kanjon päevaplaanis oli Bulli, eesti keeles Pulli kanjon. Sinna jõudmiseks tuli laskuda mööda kahte tehnilist rada, Bull Runi ja Great Escape’i (fotol vasakul). Need on Moabi klassikalised rattarajad sealsel metsikul pinnasel, mistõttu nõuavad nii oskusi kui julgust. Nelja kaare kanjon, edasi-tagasi kaheksa kilomeetrit, oli aga nii palju mahlu välja pigistanud, et otsustasin liikuda rahulikult. Lasin kolm Salt Lake Cityst tulnud noormeest endast heaga mööda. Nemad, olgu ette öeldud, olid ka ainsad ratturid, keda päeva jooksul nägin.

Päike siras taas pilvitus taevas ning see sundis jooma. Neljast pudelist suurim hakkas tühjaks saama. Mõtlesin, et kui nii edasi läheb, kas siis vett teekonna lõpuni üldse jätkubki. Saatus tuli appi.

Seal, kus Bull Run (fotol paremal) lõpeb ja Great Escape algab, ristuvad need rajad tolmuse Gemini Bridges Roadiga ehk Kaksiksildade teega. Ristumiskohta saabusid just kaks suurt maasturit, üks roheline ja teine sinine. Jäin nende lähedusse seisma ning kummutasin oma esimese pudeli tilgatumaks. See mõjus. Mehed küsisid, kas mul ikka on piisavalt vett. Ja vastust ära ootamata tulid abi pakkuma. Üks meestest valas mu tühjaks saanud joogipudeli vett täis, teine võttis oma seljakotist jääkülma joogipudeli ja ulatas mulle. Pole midagi paremat jääkülmast veest, kui keha on üle kuumenenud.

Tänasin mehi, et nad päästsid mu päeva, ja jätkasin teekonda. 

Pulli kanjonit (fotol vasakul) mäletan 11 aasta tagusest ajast, kui tegin Jaanus Laidveega Eesti esimese rattaekspeditsiooni Moabi. Mäletan selgelt, et algul olid seal ümarad kivid paksu liiva sees, nii et rattaga oli peaaegu võimatu sõita. Samuti mäletan, et kohtasin seal meest Jeep Wrangleriga, kes oli samuti hädas; ta oletas, et džiibiga ei saa sugugi kiiremini edasi kui rattaga.

Ilmselt olid olud muutunud või kogemusi lisandunud, aga seekord Pulli kanjonis (fotol paremal ning all vasakul ja paremal) rattaga jänni ei jäänud. Mis ei tähenda, et seal polnud lõike, kus pidi kõvasti suruma. Kuid tõenäoliselt ajapikku lisandunud vilumused midagi siiski maksavad. Ent muret tegi see, et väljas oli neetult palav. Ühel hetkel lausa tundsin, kas kõrvus mitte kergelt ei kohise.

Tegelikult olin juba mõnda aega tagasi läinud üle enesesäästu režiimile. See tähendas, et kui kusagil nägin mõnda puud, mis pakkus varju, pidasin kinni ja istusin maha, et hinge tõmmata ja keha jahutada. Selliseid puid muidugi väga palju ei ole (fotol vasakul). Aga ka mõnest paariminutilisest hingetõmbepausist oli kasu.

Teiseks tähendas enesesäästu režiim plaanide korrigeerimist. Otsustasin ära jätta Pulli kanjoni lõunapoolse haru, sest sinna satub kedagi üliharva ning ka kaart teatas, et seal on põhjas väga liivane. Pole üldse kindel, et seal viimasel ajal kedagi üldse käinud on, sest teed kui sellist sinna ei märganudki – oletatavasti pidanuks sinna sisenema vadi liivast põhja mööda.

Nagu rahvasuu ütleb: parem olla ühel päeval arg, kui terve elu surnud.

Samuti jätsin halastamatu palavuse tõttu ära retke Kahe Kilpkonna kaljuni (Two Tortoise Rock) ning sealt edasi Monticello Rockini. Sest retk läbi Pulli kanjoni (fotol vasakul) pani ilmaoludest tingitult niigi muretsema. Jõin piisavalt vett, kuigi alati tundus, et keha tahaks rohkem, kui juua jõuan. Hoidsin tempo mõõduka, tõusudel pigem aeglase, ent ikkagi läks pulss tugevaks. Jälgisin kogu aeg hoolega enesetunnet.

Pulli kanjoni tõmbenumber on vaade üles Kaksiksildadele (fotol paremal). Sinna juurde läheb kanjoni põhjast ametlikult ainult matkarada. Aga kuna kedagi teist kanjonis polnud, otsustasin sinna rattaga sõita. Ega see suur rikkumine olnud, sest peagi märkasin, et džiibi- ja ATV-mehed olid sealsamas kõrval oma rajad sillavaateni sisse ajanud. Selline isetegevus ei üllata, sest ei Pulli kanjon ega Kaksiksillad asu kaitsealal, mis tähendab, et seda, kes reeglite järgimise üle valvaks ja nende rikkujaid karistaks, seal pole. 

Pärast lühikest käiku Day ehk Päeva kanjoni servale (fotol vasakul) – sinna, kust tee enam edasi ei vii, ja kuhu keegi oli parkinud oma väikse haagiselamu, kuid ise mujale ilmselt seiklema läinud – algas pikk tee tagasi auto juurde. Liiati kulges see tee valdavalt vastumäge. Esimese miili väntasin üles mööda tolmuteed, ise imestades, et jaksan ka liivastest tõusudest üles pressida. Aga kui sügavamate kohtade ja lahtiste kivide ning astangute vahel trajektoori hoolega valid, saad pingutuse mõnevõrra kergemaks muuta.

Kuid laia tolmuteed mööda üles suruda on tuim ja igav. Seetõttu keerasin algul Little Canyoni ja seejärel Arth’s Corneri rattasinglile (fotol paremal ja all vasakul). Kokku oli neil pikkust ligi neli kilomeetrit – aga kui pingutavad neli kilomeetrit need olid! Need singlid võivad olla ekspertoskustega sõitjaile põnevad alla tuiskamiseks, aga tavainimesele üles väntamiseks ikka tõsine katsumus. Palju oli neid kohti, kus otsustasin juba aegsasti, et tulen sadulast. Hinge paelaga kaela tõmmata polnud mõtet, liiati oli juba eemalt aru saada, millest jaks ja oskused tõenäoliselt üle ei käi.

Viimase, Getaway-nimelise raja algul kohtasin varastes kahekümnendates Luke’i, kes ootas suure maasturiga oma kaaslasi, kes pidid Getaway’d mööda alla laskuma. Luke küsis, kust ma pärit olen, ja kui ütlesin, et Eestist, jäi ta mõttesse, kus see Euroopas asub. Ütlesin, et Soomest lõunas ja meist itta jääb värdjate riik Venemaa. Luke küsis, kas nad endiselt sõdivad Ukrainaga. Selgitasin siis talle olukorda ja lisasin ka, et USA on olnud relvastuse ja laskemoona andjana oluline Ukraina toetaja ning varsti annab F-16 hävitajaid ka. Üks ameeriklane sai loodetavasti veidi targemaks.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits