Lähtudes minu
intervjuust Vahur Kersnaga ja meenutades Kersna kuulsaid rännusaateid tegid mõned siinse eelmise sissekande järel ettepaneku, et võiksin ka oma rattaseiklustest Ameerika Metsikus Läänes teha telesarja. See mõte ei ole mulle võõras.
Aga mõtleme nüüd kainelt ja rahulikult, kas see oleks teostatav. Õigemini, kas on mõtet selle nimel punnitada?
Telesaate tegemiseks on vaja professionaalset meeskonda. Isegi Teet Margna ja Kristjan Jõekalda ei tee oma saateid kahekesi. Aga kui ma võtan ette näiteks
sellise pöörase raja, nagu Moab Rim, siis kes oleks suuteline seal midagi salvestama?
Näete ju isegi, et koguni sellisele maastikule mõeldud bagid jäävad seal jänni ja lähevad peaaegu ümber. (Vt foto ülal paremal.) Rattaga üles sõita suudaks sealt võib-olla ainult profid, kusjuures ei usu, et isegi Tanel Kangert ja Rein Taaramäe seda jalga korduvalt maha panemata suudaks. (Samas ei usu, et nad viitsiks mingit telesaadet teha.)
Kusjuures
video ei näita sugugi raja (fotol vasakul) kogu hullust. Kõige hullemates kohtades ei ole sul aega video tegemisega mässata, sest seal pead vaatama, kuidas ise terveks ja ellu jääda.
Lühidalt: kes operaatoreist – sest kaameramehe tähtsus on määrav – oleks võimeline sellistel radadel kaasa sõitma? Nagu näete, isegi džiibiga pole see ilma eriettevalmistuse või põhjaliku kogemuseta võimalik.
Edasi: telesaate tegemine tähendab ikkagi tervet päeva tööd. Sa pead juba hommikul ärgates mõtlema, mida filmid ja kuidas filmid, sest keegi ei taha näha – viidates taas Kersna intervjuule –suvalist eksprompt lämisemist ja lällamist, mida suunamudijad ja juutuuberid pakuvad tonnide kaupa. Teles peab olema korralik kvaliteet, sh läbimõeldud süžee. Selle peab keegi kinni maksma. Oma rahakotiga küll ei lähe ma küll kellelegi sisu tootma. Oma rahakott on selleks, et lubada endale kogu lõbu enda tahtmise järgi (kaardil ülal paremal), väljundile mõtlemata.
Lähme siit ka edasi: seda muret mul pole, et ei suudaks kaadritagust teksti täita, sest mul on Metsiku Lääne kohta mitte ainult Eesti ja Baltimaade suurim, vaid tõenäoliselt kogu Euroopa üks suuremaid raamatukogusid ning kõik need raamatud on mul ka läbi loetud (fotol ülal vasakul). Kuid sellest jääb väheks. Sest mida vaatajad tahavad näha? Nad tahavad näha suhteid ja draamat.
Selleks on vaja reisikaaslast või veel parem – kaaslasi. Kes oleks valmis tulema? Kes oleks neist tulijaist valmis ehk suutelised seda kõike kaasa tegema? Ja nad ei saa olla mingid suvalised tüübid. Nad peavad olema teatud karakteristikutega, et tekitaksid kaasaelamist ja looksid vajadusel pingelist dünaamikat. Näiteks oleks vaja kedagi, kes utsitab pidevalt tarbetuid riske võtma (ja võtab ka ning satub Moabi haiglasse (fotol ülal paremal) hulgimurdudega); kedagi, kes kardab ja võitleb seetõttu päevaplaanidele vastu (ning jäetakse seetõttu kivide vahele maha, et vaata ise, kuidas hakkama saad); kedagi, kes võtab enda kanda lolluste korraldamise (ja saab kätt kaljuprakku toppides lõgismaolt salvata). Nagu intelligentsemad vaatajad ehk aru on saanud, siis reisil on kohast ja reisil nähtust isegi tähtsam reisiseltskonna omavahelise läbisaamise valud.
Nagu nüüd eriti taibukad inimesed mõistavad, võtab seiklussaadete materjali kokkusaamine vähemalt kolm, kui mitte neli nädalat. Selle ajaga tekivad lisaks kaamera ees etendatud vastuoludele vähegi suuremas seltskonnas ka pärisvastuolud. Kõik ei ole sellised reisikaaslased nagu Jaanus Laidvee (fotol ülal paremal), kellega tosin aastat tagasi kolme nädala jooksul kordagi nugadele ei läinud, sest tema on lihtsalt selline inimene, keda tema enda väitel on peaaegu võimatu närvi ajada. Ja pealegi oli meil enne reisi sõlmitud kokkulepe, et teeme nii, nagu mina ütlen.
Mis juhul siis Moabi rattaseiklustest saate saaks? Sel juhul, kui on keegi, kes seda seiklust rahastab. Ma ei räägi kasumi teenimisest, räägin kulude katmisest. Teiseks, kui on salvestustehnoloogiliselt ja rattasõidusuutlikkuselt võimekas kaaskond. Ja kolmandaks, kui saab kokku seltskonna, kus tekib inimlikult huvipakkuv suhete dünaamika. Ülejäänu eest muretsen juba ise.
Aga kes täidab kolm esimest, ent see-eest peamist tingimust?
*
Reportaaži saab muidugi ka lähemalt, näiteks piirilt Venemaaga Luhamaal.
Foto 1: Priit Pullerits Elva lähedal Väiksel väerajal 31. märtsil. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Bagi Moab Rimi raskeimal lõigul, Z-turnil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Moab Rimi matka- ja rattarajale Behind the Rocksi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu läbitud Moab Rimi rada: algus Colorado jõe äärest, siis Behind the Rocksi piirkonnas läbi Peidetud oru ning lõpuks Moabi linna kaudu algusse tagasi. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava kaardilt
Foto 5: Priit Pullerits uurimas 2012. aasta kevadel Fins & Thingsi maasturirajal teejuhiseid. Taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Moabi haigla. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Jaanus Laidvee pressimas 2012. aasta kevadel üles astangust Moab Rimi rajal. Taamal voolamas Colorado jõgi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits Millardi kanjoni taustal Canyonlandi rahvuspargi Maze'i piirkonnas 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee
67 Kommentaarid:
Kaadritagune tekst on oluline, kuid kaadritagune hääl peab ka hästi kõlama, mitte nagu Kersna nämmutav viis kõnelda, ja teie, hr Pullerits, hääle ebamehelik tämber.
Õige hääle saate Jaan Rekkoriga - aga seda jahivad paljud tegijad. Loodussaadete õigete taustatekstide ja häälte soovi korral palun pöörduge hr Riho Västriku poole. Muu on huinjaa.
Kõige parem kaadritagune hääl on kvaliteetajakirjaniku London Lusti saates. See leidis ärapanemist ka Ärapanija saates.
No näed juba loob. Otsitakse ainult sponssi. Kaubamärki, kes katab kulud. Matkasport, Rademar, Sportland ja Go grupp panevad iga üks õla alla ja siis jääb veel nats puudu. Postimees kindlasti tahab seda toetada, eks leiab veel mõne rahvuslikult härja sponsori, keda säärased seiklused külmaks ei jäta.
Mina olen nõus.
Tegelikult saab päris mõnusa asja teha üpris lihtsate vahenditega. Iriseda võib, aga mulle igatahes meeldib. Siiras ja lihtne kodukootud asi. Tekkis tahtmine ise ka soome suuskama minna. Sügisel võtan ette. https://www.youtube.com/watch?v=Rn_-PgJmEho
Väga õige, Kägu, ja tee ise kah paar pilti või videojupi ning pane link blogisse koos kommentaaridega. Harrastajalt harrastajatele. Ette tänades!
Paraku on meie telekanalid igasugu reisisaadetest üsna üleküllastunud. Esindatud on praktiliselt kõik erinevad liikumisviisid (jala, rattaga, autoga, rongiga, paadiga, laevaga jne) ja külastatakse kõiki mandreid. Karta võib, et Priidu igapäevane rattaga kivikõrbes ukerdamine ja õhtune Burrito järamine on selline materjal, mis just tohutuks telehitiks ei saaks. Enamus lihtsalt ei viitsi seda liiga pikalt vaadata ja soovib vaheldust. Seega mingit sarja sellest küll välja ei venitaks.
Moab Rimi klippi on Youtube'is vaatanud napilt üle 50 inimese, ja seda PP ajupesu ehk mitmete postide juurde ja sisse pikitud linkide juures. Soki viskamist vaatab YTs hoopis rohkem rahvast. Seega potentsiaali pole, kuid edevus paneb kellad peas helisema, et veel kuulsamaks on võimalik saada.
Ei, kuulsust ma küll ei vaja. Kui seda tahaks, oleks kõik telekutsed vastu võtnud. Aga olen ära öelnud.
Et miks siis mõtted telesaatest? Asi on selles, et American Southwest on looduslikult kõige imelisem koht maailmas. Pean silmas normaalset maailma; kindlasti on ägedaid kohti ka kolmanda maailma riikides, aga seal on valge mees ise turismiobjekt või ringikõndiv pangaautomaat või lihtsalt röövsaak, mis ei pruugi tervisele hästi mõjuda. Olen siiralt tahtnud, et ka teised, kes vähegi huvituda viitsivad, selle koha avastaksid. Kuid nüüd olen ümber mõtlema hakanud...
Tõesti, miks ahvatleda inimesi sinna?! Seal on juba niigi märgata ülerahvastatuse ilminguid. Moabi pead ööbimist bronnima juba pikki kuid ette ja siiski on valik ahtake, kõik on võetud. Ülerahvastatusega kaob privaatsus, mida sealkandis seni olen väga hinnanud. Juba ongi tulemuseks näiteks see, et osa radasid on suletud jeepidele, sest need on viimastel aastatel teinud seal suurt hävitustööd. Ööbimiskohtade hinnad muudkui tõusevad. Isegi indiaanlaste reservaatides pilukanjonite hinnad tõusevad: poolteist kümnendit tagasi sai Page'i lähedal Antiloobi kanjonisse 25 dollari eest, nüüd küsitakse ligi sada. Moabis räägitakse autoummikutest (sellest on ka YTs videosid.) Archesi rahvusparki, kus on Utah osariigi sümbol, Delicate Arch, saab ainult eelbroneeringuga sisse sõita. Lühidalt: igal pool lähevad asjad kallimaks ja raskemini kättesaadavaks.
Ei, ei mingit reisisaadet pole vaja, mis sinna veel aitaks inimesi kohale meelitada.
Ärge minge Moabi!
Saite nüüd. Soki viskamist. See oli hitihoiatus.
Pullerits hakkas jonnima!
Ei, ei hakanud. Tegelikult nii see on, nagu 19:18 kirjutasin.
Sellegipoolest võin julgelt oma kogemusi ja pilte ja videosid jagada, sest nagu aru olen saanud, ega keegi Moabi minna kavatse, nii et vähemalt saate mu materjalidest pildi ette, mis seal on - ja küllap ka kinnituse endale, et jah, ei tasu sinna minna tõepoolest.
Jah, see on tõsi, nii reisieelarvelt, vaatamisväärsustelt, reisi ebamugavuselt ning pikkuselt on Moab mõttetu.
Pukk ja ebamugav aga see on meie lugu, meie narratiiv, meie vaimse dimensiooni krestomaatia. "Kui sa pole käinud Moabis pole sind olemas", (sinna ei pea füüsiliselt minema), loe lugu ja on.
Võhmameeste Kalevipoeg ja Gilgameš on lugu kuidas Pullerits Moabis käis ja kõigile näitas mis on Eesti.
Mis on Moabi reiside kandev narratiiv? Kuidas rajalt mitte eksida? Põlisrahva pärand? Autudega looduses sõit? Loodus ise? Kekutamine ja edvistamine? Burrito? Sotsiofoobia?
Huvitav kas teised sealkandis (ja mujal maailmas) käinud arvavad ka, et "American Southwest on looduslikult kõige imelisem koht maailmas"? Mina ei arva. Oli kena, teist korda ei lähe lähiaastakümnetel, aga maailmas (kavõi Euroopas) on palju-palju pakkuda. Ma küll rattaga sõidan väga vähe, aga Alpid-Dolomiidid pakuvad küll elamusi/vaateid/ilu/kogemust/sõidumõnu/... sajaga. Norra? Terve Aasia! Kanada! Lõuna-Ameerika, Patagoonia? Ehk on mehel pensionipõlves mahti oma Tojotsile lõpuks kasutust pakkuda ja saab maailma avastada. Huvitav mida doktor P arvab, palju rännanud ja mujal elanud härrasmees?
Aga saate osas jah, kulude kandjad tahavad oma raha tagasi. St kes vaatab seda? Kui sisuks ongi rattasõit Utah's, siis siit saab max ühe 30 minutit saate keskmisele Eesti vaatajaskonnale - kõik kordub. Kui teha rattaentusiastidele saadet (Youtube?), siis seal kõnetab rahvast ikkagi oskajate sõitjate pakutavad adrenaliinilaksud (1M+ vaatamisega videod), mitte rahulik chillimine (1K vaatamisega videosid on YT täis ju, sealt ei teeni raha tagasi). Kui oleks saade "tõsised rattasõidud üle maailma", 10 osa, 1 osa Utah, teine osa Tsiili, kolmas Vietnam jne, no siis vaataks küll!!
Olgu ikka Southwest. See on kuidagi koduseks saanud, navaahod, skorpionid puumad. Tuttav ja turvaline.
Kägu, kui sooviks, paneks Portugalis võimlemisega või Soomes suusatamisega PP Southwestile vaadatavuselt pähe.
Mis te lõugate, vaataksite nagu miškad kui film valmis. Pulsikella vaatasite, vaatate ka seda. Maailm on täis tõsieludraamasid, kus midagi ei toimu aga rahvas vahib. Tõenäoliselt on vaja Priidule lisada paariline noorem naisterahvas, kes teeb kõike 180 kraadi teisiti. Ja siis te ei taha enam mitte 10 osa vaid 20.
Olgu klassikaline draama. Üks mees Priit, üks ufo, üks lohe ja üks puuma, vihane ja väga suur. Lõugade vahel murtud antiloop. Tohutu kõrb, tuul ulub ja kangelasel on janu. Sammub allika poole tühi termos peos, aga seal, puutüve taga varitseb puuma hüppeks. Sel hetkel näitab kaamera reisimehe vööl rippuvat pussi.
See oleks kõva film küll, järgmises seerias ripub puuma nahk reisimehe telgi nagis ja supipoti all põleb rõõmsalt lõke. Mängib rahustav muusika, Ennio Morricone "The man who conquered west"
Tänapäeval müüb õnnetu lõpp - liival kummuli termos ja riideräbal, millel poolik sõna "imees".
Lääs on juba ammu konkeeritud, vaja oleks põhja vallutamist. Only strong survive.
Muidugi ei ole telesarjas rattasõit tähtis, nagu road muuvis on ka autosõit vaid ajaruumitelje nihutamiseks järgmise episoodini. Teiseks, teles annab kõike fabritseerida & fabuleerida. Seal saab afekti tekitava sündmuse välja võluda ka eimillestki. Montaaž, muusika ja kaadritagune tekst loovad ärevusttekitava õhustiku isegi seal, kus kõik on turvaline. Seega, põhimõtteliselt on Priidul toormaterjal juba olemas, nüüd tuleb see vaid vormistada. Las sõber Kersna oma tiimiga teeb ära selle väikse asja.
Mingi tiimi tegevus võiks ka olla seiklusfilmi vormi valatud, Priit Kunts Laidvee Soonets nahkmantlid seljas ja laia äärega kaabu silmil ohtlikku ülesannet täitmas raskesti ligipääsetaval maastikul. Tiimi liider Soonets ütleb, mehed, aeg on teele asuda. Kaadritagune hääl Ansip ütleb, mehed, partei ja valitsus ootab ülesande edukat täitmist, raporteerida otse Keskkomitee esimehele.
Kunts on kelmifilmi tüüp.
21.05 kommentaari jätkuks.
Viimane osa võiks olla sööstlaskumine rattaga kõige järsemast nõlvast Moabis, ratta seljas vana hea Aare Tamme ja viimase osa alapealkiri "Life begins at 200km/h "
A.Tamme juba teab ja jagab asja, kuna tal oli kunagi üks valge buss, kus sama kiri peal, ilmselt ei lööks risti ette, kui Padre viisakalt paluks ja reisi lõunasöögid välja teeks!
Kui see ära teha ja live lasta, siis võime alles rääkida mingistki teenitud kapitalist, see mis te siin kõik jahute, on lihtsalt kukepiss ja 4.b klassi liivakastimängud!
Võtke kokku ennast!
Tamme debiilse jutuga oleme kursis, Kunts. Halb pakkumine. Jälle.
21.50 kommentaari vastusks:
A. tamme debiilne jutt sinu arust kahjuks ei näita, kui kiiresti ta võiks laskuda!
Halb pakkumine - nõus, aga otsustab kogukond, mitte suvaline anonüümne lõdvik!
Jälle? - too veel mõni näide, kui hätta jääd, siis helista mulle, oleks tore diskuteerida!
Fluorimäärded on ju sinu teema? Määri toda Tammele alla ja olge koos mõnusad kiired mehed.
18:19, tõesti ei saa aru, mis moodi YouTube neid vaatamisi arvestab ja kuidas need kogunevad. Kui Moab Rimi sõidu video üles panin, tuli iseenesest, ilma mingi linkimiseta kuhugile, kiiresti 50 vaatamist. Siis lisandus järgmise pooleteise-kahe ööpäevaga ainult umbes veerandsada vaatamist. Täna hommikul heitsin pilgu peale - vaatajate arv oli tõusnud järsku 232 peale.
Mis veel imelik - vaatajate arv võib ka väheneda! Moab Rimi video puhul juhtus samuti, et ühel päeval järsku läks numbes 2-3 võrra väiksemaks. Seda on varem ka juhtunud. See käib ju igasuguse loogika vastu.
Vaevalt et keegi üldse aru saab, mis moodi need lugemised seal käivad. Või saab keegi pihta?
Tuleb teha nagu Suk Norris arendada oma sinutuub.
Vaatamiste arvu juurde vaata ikka vaatamiste kestvust ka, avab veidi teise maailma. Aga ega Youtube algoritm väga straightforward polegi.
Vaatasin Moab Rimi raja analüütikat:
Views 253 - 153 more than usual (hmm, viie minuti jooksul korrigeeris YT seda näitajat allapoole, 249 peale?!!)
Watch time (hours) 6.1 - 4.1 more than usual
Average view duration 1:27
Average percentage viewed 12.9%
73% of viewers are still watching at around the 0:30 mark, which is above typical.
See on õige, et ega üle kahe minuti väga kellegi videot vaadata viitsita. Ammugi siis 11-minutilist, nagu on mu Moab Rim. Kuid ma ei tee neid videosid selleks, et teenida vaatamisi, vaid teen neid endale mälestuseks ja siis n-ö heast tahtest jagana ka teistega. Ma selle pealt rikkamaks ei saa ega vaesemaks jää, kui need YTsse panen. Äkki mõnel tekib huvi, äkki mõni tahab kunagi sinnakanti minna ja siis kulub eestikeelne juhatus ära?
No mis siis ikka, arvutame. 21 päeva põllul, igal päeval 2 rada teeb kokku 42 erinevat videot ehk ca 60 minutit vaatamist. Seega lõdvalt saab 2 huvitavat saadet kokku. Ja Moabis on tervelt 269 huvitavat rada ehk 6,5 tundi jälgitavat saadet. Küta aga hagu. https://www.alltrails.com/us/utah/moab
Millal võtted hakkavad? Kindlasti on vaja aborigeene kelle nahk-luure-mehed ühe matsuga teise ilma saadavad. Oiata oskan ka nagu päris. Võiksin mängida sellist väikese tasu eest.
Juutuubi vaatamiste arvu vähenemise taga on muidugi sm Soros, süvariik, vabamüürlased ja reptiilid. Käivad ja kustutavad, va jeekimid.
14:29 oh sa põrgu vitsad küll!
Rahu-rahu, YT on Moab Rim Traili vaatamiste arvu tõstnud 260 peale. Tuleb visalt, aga tuleb!
Mis teie YTsse pandud videote rekordid on?
Aborigeene kes korisedes kokku vajuvad on vaja hulgem. Üks kaks on vähe. Soonetsi super tiimi järel kulgeb verine oja vahutab kurjamite, eesti vaenlaste, soolikatest. Nende tund on tulnud. See oli viimane hoiatus. Eesti vabaks!
YT statistikat:
Vaatamise keskmine kestus 0:24
Keskmine vaatamise protsent 48,5%
lõpuni jõuab 13% ja kokku 1500+ vaatamist.
Kõva kas pole ... Priidul on ainult 10 videot mis seda tulemust ületavad. YT põhiidee kasutajate jaoks on ikka tuttavatele oma musta sodi näitamine. Väärtuslikumat kraami mida isegi vaataks üle ei hakka ju keegi ilma rahata sinna toppima.
Ei leidnud sellist statistikat, 16:18. Palun konkreetset allikaviidet: kelle videod, mis teemadel (pealkirjaga).
Niisama võib iga lõdvik siia enda kiituseks numbreid ritta laduda.
Küsitud oli YT rekordit, mitte allikat. Aga olen armulik ja natuke pajatan veel juurde, et tegu on ühe enda tehtud minutise longshotiga. Teema on Eestiga väga seotud, lahutamatult ja tegelikult igati lausa arhailise uunikumiga tehnokraatlikult kiirelt arenevas maailmas.
Moabist pea tundmatute YT klippe tootmine on omamoodi huvitav, kuid kui tahta, et see lendaks, tuleb GoPro parematesse vidinatesse investeerida. Teiseks, midagi pole teha, vähem riskantsem on kolkapatriotismile toetuda. PP on ju Eestis kõva nimi, kuid Moabi kõrb eestlastes ohhoo efekti ei tekita, punni promoga kuidas tahes. Aga kui vahetada sihtgruppi, teha ameeriklastele videosid nende endi rattaradadest (50 eestlast kogub ka muu meelne klipp vaatama)? Kolmandaks, Kersnaga kui hingesugulasega on hea tiktokkerite ja suunamudijate üle irvitada, kuid selle asemel tuleks neilt esitlust õppida, kui õppimisvõime ressurssi on salve veel jäänud.
Meediaõppejõule üks video trikiratturist juutuuberist, kes rattasõiduga sadasid vaatamisi saanust edenes hobimehaanikuna sadu tuhandeid vaatamisi saavaks arenes: https://www.youtube.com/watch?v=0DtRTukf5r0&ab_channel=VINwiki
Pikka videot lõpuni vaadata pole tarvis, huvitav osa on esimesed viis minutit.
Ameerika enam ei müü, seal on antisemitism ja võõras kultuur. Turvalisem on kolkapatriotism. Pullerits võtku Laidvee ja mõni krapsakam proua kaasa ja Keila Joale. Seal on metsik loodus ja kenad kohad kus kohvi keeta ja juttu ajada. Veriseid soolikaid ja rupskeid pole vaja, olgu kogupere saade.
Video 3 minutit, ühest ca 12 tundi kestnud spordivõistluselt.
Vaatamisi 2k.
Average view duration: 1:53
Average percentage viewed: 64.7%
72% of viewers are still watching at around the 0:30 mark
Kuidas see nüüd lõpuks niimoodi välja kukkus, et miljoneid paeluva hittseriaali väntamise asemel oleme rahul kui paarsada inimest viitsivad poolteist minutit YT klippi vaadata? Kes vastutab?
No näete, täna hommikul Moab Rimil 355 vaatajat. Ilmselt tulevad need peamiselt Põhja-Ameerikast, mida kinnitab ka statistika: 49,4% USAst ja 6,5% Kanadast.
Aga noh, kui te siin juba kekkama hakkasite oma videotega, siis vaadake, mis sellele mu 58-sekundisele lühivideole YTs vastu saate:
Views 46 943
Likes 236
Watch time (hours) 413.6
Lõpetage see jama siin...............
Seda me nägime, et ralli on kunn. Rattasõiduga pole mõtet pongestada kui tahad rekordeid teha.
Eelkõige on video ikka nö pauerpoint presentatsioon, kus tuuakse välja jutu ja esitluse iva. Ja see peab olema kuni minut. Üle selle pole mõtet. Siis tuleb teha juba rahva hoidmiseks vahurkersnalik telešõu. Paljud meist selleks on võimelised. Kersnat on meil üks ja ainus Eestis. Viglast oli siin juttu - tema tase on kanal2 päevamagasin, mugavusprodutsendina, rahva keeli ei tee sittagi.
Kersnal on Freddy Mercuri originaal pärsia vaip, mida omalt poolt on pruunide meritähtede ja pidurdusjälgedega täiustanud Kersna koer. Viglal pole enam Soome markasidki ette näidata.
9:56
Ära tule Vigla solvama! Tema produtseeris sellised aegumatud sarjad nagu "Wigla show" ja "Wremja". Tõelised legendid, mida mäletatakse veel aastakümneid, erinevatelt mõnest "diibist" eluloo heietusest.
Wigla "kõlblik kuni" lõppes Wremjaga.
See on õige, 09:56, et vaadatav YT video peab olema poolteist kuni kaks minutit pikk, edasi ei vaata peaaegu keegi.
Jah, ma võiks ka minutilise klipi kokku lõigata, aga nagu olen korduvalt öelnud, mu eesmärk ei ole kiirelt ja odavalt populaarsust ehk klikke koguda. Olen need videod teinud ennekõike iseendale, et oleks hilisemas eas, mida meenutada, ja YTsse olen need pannud lihtsalt seepärast, et ega see tükki küljest võta; kes tahab, vaadaku, kes ei taha, ärgu vaadaku.
Kui minna Moabi telesaadet tegema, siis tuleb minna telesaadet tegema. See on omaette ettevõtmine, seda ei saa möödaminnes ja muuseas teha, et sõidan täna Porcupine Rimi või Fins & Thingsi ning pärast panen sellest saate ka kokku. Et asjast asja saaks, peab olema ikkagi skriptitud šõu. Seda, nagu olen öelnud, oma raha eest küll tegema ei hakka. Kõik need saated, mis meil tehakse, on ikkagi eelnevalt eelarvestatud.
Vigla on teles karjääri teinud, Kersna on ikka ajakirjanikuks jäänud.
Loomulikult vaadatakse pikemaid kui 2 minutilisi videosid, tule taevas appi. Sisus on küsimus! Kas härral endal pole subscriptioneid kanalitesse, kus juba lausa ootad iganädalasi ca 20-40 minuteid pikki videosid? Minul on, mitmeid. Olgu selleks mõni reisisell, või muude hobidega seonduv teema. Hea sisu, lugudel on mõte, vaeva nähtud - mõistagi võtab see aega, ja seda ei tehta ainult endale, vastu saab aga raha (ja sellest kasvab välja päris töö, kui soovi ja oskusi on). Raha saab muidugi oluliselt rohkem, kui keskmine ajakirjanik. Ja ma ei räägi siin Mr Beast vms tüüpidest, vaatan kanaleid, kus inimene ise teebki kogu töö ära.
Ja sõltuvalt kanalist vaatan ära ca 75-100% sisust. Ühel reisikanalil vaatangi alati ära 100% - soovitan, ItchyBoots! Motonaine, sel aastal Aafrikas jälle, eelmine aasta lõpetas läbi Ameerika tiiru, näiteks suvaline video: https://youtu.be/MsF083wjbPQ?si=BQpQcMkkP1HScGAa
Kiirused ja kestvused suusarajal või ratta seljas on ajalugu. Nüüd loeb see, palju sul YT's vaatamisi on. Varro heietusi Pika Hermanni tornis lehviva lipu teemal on tänaseks näinud üle 126 tuhande silmapaari. Tehke järgi, s***kotid.
Padre, te peaksite ostma ItchyBootsi Vloggingi netikursuse, et samm edasi teha tõusmaks juutuuberite koorekihti. Ilmtingimata tuleb kaadrite tegemiseks droon muretseda.
IB-l on Gopro kaamera kiivri küljes, teine on lenksul, 360, mikrid (ka välised). DJI droonid.
Materjal läheb päeva lõpuks SSD kõvakettale ja viimistlus FinalCutPro-ga.
No ma ei tea kohe, et kas see on õnn kui teed karjääri ja vastutad nö magasini eest. Iga päev jälle mingi tapeet, mida keegi ei mäleta. Pigem ikka see, et kui teed siis tee midagi mis meelde jääb.
Kes kurat mäletab täna näiteks sellist saadet nagu Vaatevinkel milles lavastati Eesti taassündi. Tehti tohutu ettevõtmine aga kuna formaat ise oli tapeet, siis seda ei mäleta keegi, mäletatakse Savisaart, Kallast ja Lauristini.
Vigla karjääri tipu tapeedi saatest ei jää aga mingit mälestust. Heal juhul loed tulevikus teatmeteostest, et Vigla sellega seotud oli.
Parem räägin ühe unenäo neljast ufonaudist, kes istusid mul köögi laua taga.
Enne seda und sai mõni nädal varem tutvutud süviti igasuguse ufonduse mitteusutavae materjalidega. Siis aga. Keset kõige magusamat und kuulen mingit 13+ kHz pininat. Uni justkui katkeb ja avan voodis lebades silmad septembri kuises öös, kardinad akende ees ja köögis paistab lambist kollakat valgust. Valguse käes istuvad laua taga, kuhu mahtus 3 inimest, neli ca 120cm pikkust hallikat olendit. Midagi nad justkui seal omaette toimetasid ja pinisesid ja neid absoluutselt ei kottinud see, et nad võõras paigas passisid. Tahtsin neile hüüda hei aga vaatamata soovile see ei õnnestunud, tegu oli unenäoga, mis lõppes samal hetkel kui soovisin nendega interakteeruda.
Avasin hoopis silmad ja ei põlenud köögis mingit tuld, ühtegi pinisevat olendit ei olnud laua ääres, kõik taburetid olid nii nagu õhtul jäid, täielik vaikus. Tundsin tohutut kergendust, et kuidas sihuke jamps unne võis tekkida pärast ufonautikaga tutvumist.
Silma nurgast märkan järsku palvetava munga Bartholomeusega sarnanevat ca 170cm kõrgust musta kogu voodi kõrval akna ees seismas. Tahan karata püsti ja öelda, et mis sa siin teed, samal hetkel mõistan, et olen paralüseeritud ja püsti kargamine on igati hilinenud reaktsioon, see tüüp oleks soovi korral võinud enne minuga teha ju mida iganes.
Õnneks silmad olid võimelised liikuma. Esmalt nägin, et kujul polnud jalgu näha, sest kapuutsiga pontšo oli täpselt maani, see ei liigutanud ja oli täiesti staatiline. Pontšol ei olnud käsi ega varukaid ning kui sai vaadatud arvatava näo asukohta kapuutsi sees, siis selles kohas oli süsimustast tumedam tühjus, et ainuke soov oli leida selle silma helki, kuid sooviks see jäigi sest kui sihtisin võimaliku silma asukohta, mida polnud võimalik kuidagi tuvastada, siis sel hetkel lükati nähtamatu manipulaatoriga, senitundmatu jõuga mu enda silmad puutevabalt füüsiliselt kinni nii, et sellele ei olnud võimalik vastu hakata. Jõudsin silmade sulgumisel mõelda vaid, et mis nüüd saab ning samal hetkel kui silm sulgus kadus ka edasine maailma tajumine. See oli eriti eriskummaline moment, sest senini ei ole ma suutnud isegi magama suikumise hetke sekundi täpsusega tabada ja meelde jätta.
Kogu sündmus kestis 6 sekundit. Ja pole kunagi kordunud mingilgi moel. Hommikul silmi avades oli vaid esimene mõte, et kas see on nüüd ilmsi. Olin täpselt samas asendis nagu enne silmade sulgemist. Lihased olid ühes asendis olemisest kanged. Esmalt katsusin instinktiivselt kukalt juuste joone piirilt, et ega sinna ei ole midagi susatud nagu ufo kirjeldustes tavaks. Ei olnud mingit punni, tundsin kohe kergendust. Nüüd aastaid hiljem on samas kohas ainult neevus. Kontrollisin seejärel üle aknad ja uksed, et kas need on kinni ning lukus ja ketis. Olid täpselt nii nagu õhtul sai pandud. Seejärel tekkis veel idee, et kui keegi korraldas näitemängu, siis ta võib olla peitnud ennast kuhugi kappi, plaaniga hiilida korterist hilem märkamatult välja. Vaatasin kõik suuremad riidekapid üle, kuhu Bartholomuse taoline tüüp mahuks. Aga ei miskit.
Hiljem tekkis siiski mõte, et kui tegu oli lavastusega ja kasutati hoopis mõnda Väikest Mukki ning see võis peituda ükskõik millisesse kappi, kuhu polnud aega vaadata, kuna oli vaja tööle tormata. Mis iganes.
See on kõik nagu monoloog tundmatuga, mis ka tegelikult lõpetati. Järelikult sõnum jõudis nendeni kelleni see pidi jõudma. Etendus jäi kenasti meelde. Case closed.
Kõnele veel, 15:34, kuda sa Kaika Laine pool unes käisid. Vahur eksponeerib neis kõigis ennast, ka hilisemates, kui kuri tõbi on tüüpilisse võroka näkku jätnud hallid varjud, on raske ennast kaadri taha suruda. Mis teha, kui nii andekas ollakse enda meelest.
Vigla teeb meelelahutuslikku uudistesaadet, ma küll ei tea, kes sellist žanrit ihkaks vaadata, kuid vaatajaid kipub tulema 100 tuhande kanti, iga jumala päev.
16:43 top10 sekka mahtus see tapeet korra jaanuari alguses. Siis saadi millelegi pihta ja nüüd lastakse pikalt jälle vanal rasval liugu.
Ei häda peaasi et võhmameeste kogukond omavahel kokku hoiab ja oma videod ära vaatab laikib ja positiivses kommenteerib.
Mina olen kõik Padre videod vaadanud 3-5 korda. Kõva stuff.
Kui tahad kuiva nahaga koju jõuda ole Padre sõber. Võhmameeste varasalvest.
Postita kommentaar
<< Esileht