pühapäev, märts 27, 2022

Pullerits: Skandaalid jätkuvad: Sildaru, Bolšunov, Johaug, takkapihta ka iluuisutajad

Kui ostsin nädala lõpus Kalle Muuli kirjutatud raamatu «Imelaps. Kelly Sildaru lugu», küsis Apollo kaupluse müüja, kas kasutan võimalust, kuni raamat pole veel lettidelt ära korjatud. Imestasin, et teave Sildaru raamatu ümber tekkinud vaidlusest oli juba nii laialt levinud, sest avalik info selle kohta tuli alles sama päeva hommikul. (Tahaks näha, kui nüüd keegi peaks tulema mult seda raamatut ära korjama!)

Ma ei saanud ju jätta raamatut ostmata, kui kogenud spordiajakirjanik Jaan Martinson, kes oli kahe ja poolesaja lehekülje paksuse teose enda sõnul kolme ja pool tunniga juba läbi lugenud, helistas ja rääkis, et ma olen ka raamatus pikalt tegelane. Kahel küljel oli avaldatud koguni mu 2015. aasta lõpus kirjutatud kolumn «Kelly kiusamine».

Mu sattumine skandaali sattunud raamatusse tuli üllatusena. Olin küll mitmel korral intervjueerinud Kelly Sildaru isa Tõnis Sildaru – mäletan, et esimest korda tol talvisel nädalal, mil ostsin Chrysler Pacifica –, aga Kelly Sildaruga olin kohtunud vaid korra, pärast tema põlve ristatisidemete vigastust enne Pyeongchangi olümpiat, mil ta tegi Tallinnas (kahel ülemisel pildil) Arigato spordiklubis taastusvõimlemist (fotol vasakul ja all paremal). Tolle intervjuu aitas kokku leppida tookordne Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar, kes argumenteeris, et kuna Postimees on Sildarude toetaja, on neil kohustus ka midagi vastu anda. Selleks vastuteeneks saigi siis minu intervjuu Tõnis ja Kelly Sildaruga. Enamiku ajast rääkis isa; mitmel korral pidid ta tütart isegi utsitama, et rääkigu ka midagi.

Kuid Sildaru temaatikast palju rohkem läheb mulle spordis korda see, mis saab Vene sportlastest edaspidi. Kui ma märtsi algul deklareerisin, et Venemaa parimat suusatajat, armee kaptenit Aleksandr Bolšunovi ei tohi tema seisukoha tõttu Putini ja Venemaa alustatud sõtta mitte kunagi enam kusagile võistlema lubada, sh Eestisse treenima, kirjutas Varro Vooglaid, et «see läheb juba vaenu õhutamiseks». Tõesti või?!

Nüüd oleme saanud ridamisi lugeda, kuidas Putinit toetav Bolšunov (fotol vasakul) ajas endale selga NSV Liidu suusavormi, kuidas ta uhkeldas medalitega sõjahüsteeriat üleskütval Putini üritusel Lužnikis ja et temaga koostöö katkestanud Saksa suusavarustuse tootja juht nimetas Bolšunovi käitmist hullumeelseks ja idiootseks, mille kirjeldamiseks pole tal lihtsalt sõnu. See pani mind imestama, kui palju on veel näiteid vaja, et ka mittenägija silmad avaneksid, kes on Bolšunov ning mida ja keda ta toetab. Olen vankumatult veendunud, et vaenuõhutaja ei ole mina, nagu püüdis oma repliigiga mulle sellist tegevust omistada Vooglaid, vaid Putinit toetav Bolšunov.

Ka Norra ja maailma kauane esinaissuusataja Therese Johaug võttis äsja sel teemal sõna. Ta ütles, et enne kui Bolšunovi (fotol paremal) ja Venemaa teisi sportlasi võiks uuesti lasta rahvusvahelistele võistlustele, peab väga palju muutuma. Ajakirjanik küsis Johaugilt, kas ta loodab, et Venemaa sportlased, kes on Venemaad sõjas Ukraina vastu toetanud, vabandavad enne, kui nad tagasi võistlema lastakse. Johaug vastas, et jah, seda peavad nad tegema, sest see, mida nad on seni teinud, on nii vale. Ta lisas, et tema silmis on see tõsine patt, et nad seisid Lužnikis Putinit toetanud rahvakogunemisel esireas. 

Ajakirjanik küsis, mida Johaug (fotol vasakul) tundis, kui ta neid Lužniki areenil nägi.

«Ma olin šokeeritud. Samas šokki polnud. Ma lihtsalt tunnen... See on mulle nii vastuvõetamatu, et ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Ma saan vihaseks.»

Kes ei saaks!

Eile juhtusin telerist juhuslikult nägema iluuisutamise MM-võistlusi ajal, mil jäätantsus tulid jääle Eestit esindavad Solene Mazingue ja Marko Jevgeni Gaidajenko (fotol paremal). Gaidajenko on sündinud Tallinnas, oma eelmise partneriga treenis ta lisaks Tallinnale ka Moskvas. Tema nüüdne partner Mazingue on sündinud Pariisis ja rahvuselt prantslanna. Wikipedia, kus Gaidajenko kohta pole isegi eestikeelset artiklit, väidab, et paar treenib Moskvas ja neil on vene treenerid. Samal ajal sai saates «Hommik Anuga» näha-kuulda vestlust Eesti parima hokimängija Robert Roobaga, kes lahkus Venemaalt KHList peale seda, kui Venemaa tungis kallale Ukrainale.

Kui Gaidajenko ja Mazingue (fotol vasakul ja all paremal) treenivad tõepoolest Moskvas ja vene treenerite juhendamisel, tekib minul küll tõsine küsimus, miks see on jätkuvalt nii ja kas Eesti peaks andma neile võimaluse esineda rahvusvahelistel võistlustel, kui nad teevad koostööd Venemaa ja vene treeneritega. Seda esiteks.

Teiseks, ma ei saa sinna midagi parata, aga mul ei olnud mingit tunnet, et vaatan esinemas Eesti sportlasi. Mazingue seda ju ei olegi, see on fakt. Gaidajenkost tahaks rohkem teada kui pelgalt seda, et ta saab eesti keeles intervjuu andmisega hakkama. Mina saan ka inglise keeles usutluste tegemisega hakkama. Aga see ei tee minust veel inglast või ameeriklast.

Praeguses seisukorras on Estonia (Eesti) lihtsalt silt/nimi, mis nende nime kõrval ekraanile ilmub. Sellest jääb väheks, et tekitada kaasaelamist.

Fotod 1 ja 2: Oleks nagu Utah's. Tegelikult on pildid Kelly Sildarust tehtud 2017. aasta oktoobri keskel Tallinnas Arigato spordiklubi lähedal. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kelly ja Tõnis Sildaru andmas 2017. aasta oktoobri keskel Arigato spordiklubis intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru tegemas vigastatud põlvele taastusravi 2017. aasta oktoobris Arigato spordiklubis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Aleksandr Bolšunov lõpetamas 15 km klassikatehnikas sõitu 27. veebruaril 2022 MK-etapil Lahtis. Samamoodi peaks ta võtma Ukraina riigi ja rahva ees põlvitava asendi, kui ta tahab neilt andeks paluda, et kunagi võiks üldse kõne alla tulla tema taasosalemine rahvusvahelistel võistlustel. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Venemaa suusataja Aleksandr Bolšunov 1. märtsil 2022 Holmenkollenis Venemaa koondise suusabussi trepil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Therese Johaug 5. märtsil 2022 Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 8-10: Eestit esindavad Solene Mazingue ja Marko Jevgeni Gaidajenko 25. märtsil 2022 MM-võistlustel. Fotode autorid: EPA/Scanpix (2x) ja Reuters/Scanpix

neljapäev, märts 24, 2022

Pullerits: Mis probleemid tekkisid imelapse raamatu väljaandmisega?

Värkselt ilmunud Kelly Sildaru elulooraamatu "Imelaps Kelly Sildaru" autor Kalle Muuli rääkis, et oli andnud käsikirja Sildarule ülelugemiseks juba enne Pekingi olümpiat, saanud sellele tagasisidet ja teinud kõik soovitud parandused (seda rääkis mulle ka Sildaru ise, kui raamatu valmimisest loo kirjutasin). Pärast Pekingi olümpiat saatis Muuli Wetransferi vahendusel Sildarule ka Pekingi olümpiat puudutava osa, kümmekond lehekülge, ja samuti kujundatud muu osa, ning palus, et saaks tagasisidet 28. veebruariks, sest 1. märtsil pidi minema raamat trükki. Aga vastust ei tulnud.

Mingil ajal märtsi algul tuli Sildarult lõpuks teade, et raamatut ei saa välja anda, sest ta ei ole viimast osa kätte saanud ja näinud. Muuli saatis kõik uuesti. Sildaru ütles talle, et peab kogu raamatu uuesti üle vaatama, ja lisas, et see võtab palju aega. Kui palju, seda ta ei öelnud, rääkis Muuli.

Päev enne kokkulepitud kohtumise aega sai Muuli Sildarult sõnumi, et ta ei ole ikka veel jõudnud raamatut läbi vaadata. Muuli otsustas seepeale koos äripartner Valdo Randperega, et nad on teinud omalt poolt kõik, nagu kokku lepitud, ning otsustasid raamatu välja anda.

Muuli ütles, et ta ei tea, millest selline olukord Sildaruga on tingitud.

Seal tekkis kaks vaidluskohta. Üks oli see, et Sildaru väitis, et ta alustas suusatamist 1-, mitte 2-aastaselt. Muuli ütles, et seni on igal pool olnud jutt, et alustas 2-aastaselt, ja et kui jutt on, et kõik algas pankrotistunud spordipoest ostetud suusasaabastest, siis too pood läks pankrotti, kui Kelly oli kahene (seda väidet tsiteerin peast).

Teine vaidlus tekkis sellest, et Big Air oli tõlgitud vigurhüppeks selles osas, mille Sildaru sai ülevaatamiseks enne jõule. Jaanuaris, kui ta oma soovitud parandused esitas, palus ta vigurhüppe asemel midagi muud panna. Kuna Muuli siis kohe ei osanud midagi asemele pakkuda, sest muud tõlkevastet sel eesti keeles pole, asendas ta pärast toimetajaga nõu pidamist vigurhüppe lihtsalt hüppega. Pärast seda, kui Sildaru uuesti luges, ütles ta, et see ka ei kõlba.

Igatahes nüüd on raamat valmis ja lettidel. Raamatus on iga sõna kirjutanud Muuli, aga ta on kirjutanud selle Kelly Sildaru suu läbi, mina-vormis, kuid Muuli on sedasi ka raamatu autor ja omab autoriõigusi. Muuli kinnitas, et raamat ei kahjusta kuidagi Kelly Sildarut. Ta ütles, et ei näe võimalikku kohtukaasust, sest selleks pole alust. Kõik jutuajamised Sildaruga on tal salvestatud.

Ah, mis siin vaielda - tulge parem minuga koos rattaga sõitma!

Foto 1: 22.02.2022, Tallinn. Pekingi taliolümpialt pronksmedaliga naasnud Kelly Sildaru vastuvõtt Rotermanni kvartali keskväljakul. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kes tunneb ära, mis kohaga Lõuna-Eestis on tegu? Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, märts 21, 2022

Pullerits: Vaatame tõele näkku: kuidas on alanud ettevalmistus kevadhooajaks?

Palju ei ole seda talve jäänud, aga seda enam võtke sellest viimast. Kuigi tegelikult, vaadake nüüd siia, saab juba ka ratta selga istuda, millele lisab põnevust see, et metsateed on libedad – aga kihutada rattaga, ümberringi lumi, on meeliülendav kogemus. Veenduge ise! On ju äge?

Tunnistan, et olen võlgu ülevaate, mis on juhtunud viimasel kümnel päeval, ent sündmused Ukrainas on lisanud ellu veel ühe mõõtme, millega tuleb iga päev tegeleda. (Loen Igor Taro, Teet Kalmuse, Rainer Saksa ja Eerik-Niiles Krossi ülevaateid.) Kuid palun, siin kokkuvõte tehtust:

L, 12.3 – suusatamine 1:05.00, 15,5 km
P, 13.3 – suusatamine 1:17.20, 18,7 km
E, 14.3 – rattasõit (MTB) 34.15, 11,6 km
T, 15.3 – puhkus (st töö)
K, 16.3 – rattasõit (MTB) 32.50, 12 km
N, 17.3 – rattasõit (MTB) 49.05, 21,2 km
R, 18.3 – suusatamine 1:13.30, 17,9 km; rattasõit (MTB) 38.35, 14,6 km
L, 19.3 – suusatamine 1:25.10, 20,4 km; rattasõit (MTB) 47.30, 17,1 km
P, 20.3 – suusatamine 1:31.20, 22,9 km; rattasõit (MTB) 46.10, 16,8 km
E, 21.3 – rattasõit (MTB) 37.45, 13,4 km

Eelmisel nädalal liikusin sportlikult kokku 8:18.25, selle ajaga suusatasin 61,2 km ja sõitsin maanteel maastikurattaga 93,3 km. Scotti auväärse maanteeratta alles lasin Kodanik Männikul Pinarello rattaäris korda teha, ilmselt saab varsti selle selge üle kolida.

Kahju muidugi, et lumised olud taanduvad. Aga seda parem on nüüd meenutada, kuidas alles mõni aeg tagasi sai talviseid tundmatuid radasid avastatud. Kas tunnete ära nähtava kandi?

Fotod 1-4: Suusarajad Tähtvere spordipargis eelmise nädala lõpus. Fotode autor: Priit Pullerits

neljapäev, märts 17, 2022

Pullerits: Üks päev suusalaagri elust

Vaadakem tõele näkku: lõppeva talve peamine teema pole see, kas Marko Kilp tuleks uisutehnika kasuatmise pärast Haanja maratonil diskvalifitseerida või kas Tartu maratonil eirasid klassikatehnika reegleid liiga paljud. See on üleüldine reeglite õgvendamine, millele võistluste kohtunikud juba ammu läbi sõrmede vaatavad, ja mis erutab vaid neid, kelles on säilinud ausus ja õiglustunne, mis nüüdisajal, kahjuks ka spordis, on üha suurem defitsiit.

Seepärast ei maksa enam sellest suusatsirkusest osa võtta, nagu ma pole võtnudki - sest mäng, mis seal käib, on jäledalt must -, vaid tasub leida endale selline sportlik tegevus, mida saab tõesti teha naudingu ja kirega (fotol ülal vasakul). Selle talve peamine teema, mis annab loodetavasti tulevaks talveks inspireeriva niidiotsa kätte igaühele, on hoopis see, kus ja kuidas korraldada iseendale meelepärane suusa- ja samuti rattalaager (fotol ülal paremal ja all vasakul).

Innustuse jagamiseks panin kokku lühikese, kõigest paariminutilise ülevaate ühest päevast suusa- ja rattalaagris. Ega ma seda siin nii uljalt jagaks, kui Jaanus Laidvee - ainus eestlane, kes (rull)suusatanud päikselises Miamis, nii et tema teab, mis on sport ja nauding käsikäes - poleks seda ülevaadet kiitnud.

Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et selle ülevaate peale tuli ka copyright claim. Aga ega ma ju lase end sellest kõigutada. Käed eemale minu suusalaagripäevikust!

Muide, seda laagrit sai kenasti laiendada (fotol paremal). Haanja legendaarne kolmekilomeetrine suusaring ei jäänud mu laagripaigast sugugi kaugele.

Ja kõige lõpuks mu tänane suur lugu Postimehes, mida arvavad edukate ja suurte spordialaliitude juhid sellest, millal ja mis tingimustel võiks Venemaa sportlased rahvusvahelistele võistlustele tagasi lubada.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.Tunnustus neile, kes suudavad kindlaks teha, kus need fotod on tehtud!

pühapäev, märts 13, 2022

Jaanus Laidvee: Mis jälje jättis ettevalmistus Miamis Haanja maratoniks ja kuidas Anti Saarepuu Raul Olle pärast raha kaotas

Sellel aastal olin targem. Eelmisel Haanja maratonil 2019. aastal, kui läksin viis minutit enne starti soojendusriiete kotti Haanja koolis asuvasse pakihoidu viima, pannes suusakepid maja välisseina najale ootele, siis minuti pärast naastes minu keppe seal enam polnud ja need olid asendunud 15 cm lühemate küllaltki räsitud ja pehmete kaigastega. Nendega sõita polnud võimalik! Ühtegi inimest oma keppidega liikvel ei märganud ja jooksin tagasi stardirivvi, kuid ka sealt oma keppe ei leidnud ega leidnud ka kelleltki midagi sobilikku asemele. 

Tõstsin siis suusad stardikoridorist välja ja kohe kõlas ka stardipauk ning nii ma siis vahtisin imposantse stardirivi kõrval selle möödumist nagu lastud vares, tunne oli ikka ääretult s*tt.

Korraga aga meenus, et olin stardieelses saginas näinud vilksamisi A&T Spordi bussi ja selle ümber askeldamas kunagist triatleeti Anti Arakut. Jooksin sinna ja kahest sõnast piisas, et Anti ulataks mulle täpselt minu pikkusega Swixi Triacid. Jooksin tagasi stardialasse. 

Panin suusad jalga, kepid kätte ja lükkasin end libisema. Täiesti tühja stardikanga alla jõudes näitas kell sekundi pealt 11:03 ehk olin kolm minutit ja 400 suusatajat stardist maas. Ma ei tea, kas see oli sportlik viha, mis oli tekkinud, või midagi muud, aga endalegi üllatuseks lõpetasin tolle sõidu 60. kohaga. Kitsal, raskel ja keerulisi laskumisi täis rajal pidin mööduma umbes 350 suusatajast ja mis mind veelgi rohkem imestama pani – kordagi ei pidanud kukkuma. Nii head enesetunnet ja sõidumõnu polnud ma Haanjas varem kogenud. 

Sel korral, eelmisel laupäeval, erines Haanja maraton siiski kõikidest minu eelnevatest suusamaratonidest. Pean silmas ettevalmistust. Kuna perel oli hädasti tarvis keset kõige mõnusamat Eesti talve sooja kätte Miamisse lennata, tuli viimane lihv hooaja raskeimaks maratoniks anda kuuma päikese käes ja lumeta oludes. Nõustusin reisiga ainult tingimusel, et tulen teistest varem tagasi, et klassikaromantikute crème de la crème Haanja maratonist osa võtta. Niigi olid viimased kaks Haanja sõitu ära jäänud (lumeolude ja covidi tõttu) ning seda enam tuli tänavusi superolusid ära kasutada. 

Et aga suusaliigutus reisil olles päris ära ei ununeks (lendasin Miamisse Tartu maratonile järgneva esmaspäeva varahommikul), võtsin rullsuusad kohvris Ameerikasse kaasa. See oli hea plaan ja hoidis keha enam-vähem toonuses. Täpsemalt vaata lisatud videost. Õnneks jõudsin Eestis enne Haanja starti lumel ka kaks suusatrenni teha.

Seekordne Haanja ilm oli küllaltki huvitav. Öösel kõva külm, -8…-10 kraadi, stardis -5, aga rajale saadab määrdemeister Thomas Kuus Skiwaxist ikkagi kliistrisuusaga. Miks nii? Kuna rada on küllaltki jäine ja läheb kogu päeva paistva lauspäikse käes hiljem oluliselt niiskemaks, märjemakski, siis pooltahked määrdevariandid eriti ei tööta ja suuska pidama ei saa.

Suusatest poolteist tundi enne starti tehtud ja määrdemehe valikuga üldiselt rahul, kuid kuna jäisematel tõusudel on pidamine siiski tiba hell, lasen ühe õhukese kihi kliistrit peale kanda. Vana ja sõmera lume hea omadus on see, et ka kliister ei hakka kunagi pakkima, st libisemist takistama.

15 minutit enne starti suuski stardikoridori viies kohtan kolme kõva suusameest. Vasaloppet 100-ga seoses on igati asjakohane kasutada epiteeti Vasaloppeti võitja ehk Raul Olle, lisaks vana konkurent suusaradadelt Raio Piiroja ja meeskonnakaaslane Suusasemude tiimist, Rimo Timm. 

Küsin Ollelt, miks ta ei tähista Vasa100 Rootsis, vaid siin. 90 km on ikka liiga palju juba, ütleb Raul, Haanja on täpselt paras. Pakun väikse naljana Ollele enne starti poodiumikohta, aga ta hakkab naerma ja ei võta pakutud kinnast vastu. Kui, siis M50 võit maksimaalselt, vastab ta.

Kas aga pidamismäärdega või ilma? «Loomulikult pidamismäärdega, selline kliistripakk on mul all!» kiidab Olle.

Piiroja (all vasakpoolsel fotol) ütleb stardis, et talle Tartu maratoni Palu-järgne lausikul paaristõugetega lükkamine ikka ei istu ja nüüd saab lõpuks korralikult klassikatehnikas suusatada. 

Rimo Timm peab paremaks minna sõitma uisusuusaga, kuna noormees ei oskavat hästi klassikat sõita ja nii on lihtsam. Mida, Haanjas?!

Minu info kohaselt on ilma pidamismäärdeta Suusasemudest veel Taavi Kaiv ja Andres Juursalu (all parempoolsel fotol) – aga kui tiimi deviisiks on Double or nothing, siis muud oleks ka alusetu oodata. Hiljem näen rajal veel ühte Team Nordic Jobs Worldwide sõitjat pidamismäärdeta suusaga, oli vist Jüri Vahar, number 98. 

Kui viis minutit enne starti pakihoidu sisenen, on mul kepid siseruumis kaasas, nii nagu kõikidel sõitudel peale kolme aasta tagust intsidenti. Vastav strateegiamuutus tagab selle, et kepid on alati ka stardis minuga.

Kell 11:00 kõlab start. Suurepärased ilmaolud on lasknud rajameistril ette valmistada superraja, kindlasti selle hooaja parima. Rada kõva, hästi libisev (samas mitte liiga jäine) ja kõik klassikasooned kui raudteed! 

Esimesel tõusul saan aru, et suusk töötab ilusti, peab, ja esimestel laskumistel saan kinnitust, et ka libiseb väga hästi, sest pean eesolevaid konkurente mitmel puhul kepiotstest lükkama. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)

Suurt närvilisust pole, üldiselt minnakse stardist ära küllaltki viisakalt. Esimese kilomeetri esimese järsu paremkurviga laskumisel toimub hea hoo pealt kohe minu ees aga kukkumine. Löön häälepaelad tagumistele märguandeks valla, lisaks ajan käe püsti. Õnneks on veel üks suusataja minu ja kukkuja vahel, nii et saan kadudeta napilt mööda. 

Üldiselt tuleb ka seekord, nagu Haanjas alati, kohe esimestest meetritest täielikult kohal olla ehk hetkekski ei tohi ennast ära unustada. Laskumised on kiired, nõudlikud, reeglina kurvilised, pigem kitsad ja eriti esimestel kilomeetritel pundiga laskudes tuleb olla ülimalt tähelepanelik, et ise ei kukuks, ja kui keegi vahetus läheduses on maad kündmas, siis kas üle või kõrvale hüpata jõuaks.

Ega Haanjas armu anta, sest kohe esimestest kilomeetritest algab üles-alla sõit. Esimesed 25 km on kõige mägisemad. Kes alguse kiirenduse sellel lõigul ära kestab, see saab järgnevad 10 km ka natuke vabamalt hingata, aga viimased 8 km on siiski hing jälle paelaga kaelas. 

Kui Haanja spordikeskuse ümbruses on 2-kilomeetrine tiir tehtud, läheb rada üle Rõuge maantee Tsiamäe 5 km ringile. Seal vaatab kohe laskumise alguses vastu hüüumärk ehk ohtlik(um) laskumine. Etteruttavalt võib öelda, et neid märke ei jõua sõidu jooksul kokku lugedagi. Tõusud ja laskumised vahelduvad kiirelt ja tunda on, kuidas stardikiirendus on pulsi korralikult üles löönud ning laktaat muudkui kuhjub lihastesse. (All parempoolsel fotol Rimo Timm.)

4. km-l, ühe laskumise lõpus on korraliku hooga 180-kraadine tagasipööre vasakule, mis nõuab erilist tähelepanu, et mitte rajalt minema libiseda. Pärast seda nõelasilmakurvi märkan Kaupo Tammemäed (nr 33), kes oli parema käe kepi täpselt keskelt pooleks murdnud ja sõitis, poolik pikk tokk käes, ühe kepiga edasi. Ju oli vara nii kallis, et ei pidanud mõistlikuks ära visata (käepide on tõesti edaspidigi kasutatav ja teatavasti ühte eraldi ei müüda). 6. km-l sõidab nr 33 omakorda minust mööda, mille peale teen peas kiire tehte, et ühe kepiga on Tammemäe nõrgem ja kahe kepiga tugevam kui mina. Kiidan ennast märkimisväärse nutikuse eest!

Kui läbitud saab umbes 15 km, on tunne, kuidas üldse on võimalik see maraton lõpuni sõita, kuna laktaadist on keha kange ja hingata pole ka enam lihtne. Rasketel hetkedel tuleb mõelda millelegi helgele ja olen aastatega tähele pannud, et kui mõtlen sõidu järel eesootavale (suitsu)saunale, kõvale leilile koos külmade õlledega, hakkab peagi märksa kergem. Nii ka seekord. Mida kilomeeter edasi, seda paremini mootor tööle hakkab ja ka laktaat ei pakitse lihastes enam nii hullusti. 

Peagi tuleb tagant meeskonnakaaslane Suusasemude tiimist Erkki Hummal (fotol paremal; imestan, et alles nüüd, kuna ta on märksa tugevam sõitja kui mina), kes ütleb, et on kaks korda kukkunud, esimene kord kohe sõidu alguses, aga õnneks jäi varustus mõlemal korral terveks. Suudan Erkkiga koos sõita päris kaua, ligi 20 km, kuid lõpuks hakkab ta ikka vaikselt eest ära kaduma ja lõpetab sõidu kaks minutit enne mind 47. kohal. 

Ise oleksin sõidu jooksul kaks korda kukkunud. Paljuski on õnne, et püsti jäin. Üks kord kiires ja järsus vasakkurvis, aga vasaku kepiga küllaltki tugevalt vastu maad surudes ehk libisemise ajal sellelt tuge otsides suudan olukorra päästa. Teine kord viskab paremkurvis suure hoo tõttu jäljest välja ja suusk läheb liiga raja äärde ehk kokkupuutesse valliga. Kiire reaktsioon ja tasakaaluga mängimine päästab ka seekord. (Fotol all paremal Suusasemude meeskond.)

Rohkem, kui ainult esimeses kurvis, ma kukkumisi ei näegi. See on Haanja maratoni kohta pisike ime. Kuid pärast võib supilauas kuulda paljude meeste suust, et kes oli kukkunud korra, kes kaks ja kes isegi neli korda. Õnneks polnud olud ülikiired, sest jäljed polnud jäärennid, vaid kõva lumega sooned, kus kiirused üle mõistuse kiireks ei läinud. Ühe laskumise keskele oli paigaldatud ka kiirusemõõtja, mis näitas mulle 50 km/h. Polari kell fikseeris sõidu maksimaalseks kiiruseks 50,7 km/h ja tõusumeetreid 700 (võrrelduna Tartu maratoni 735ga). 

Geele tarbisin tavapäraselt kaks: kolmandas, Villa TP-s (25. km) ja neljandas, Vaskna TP-s (34. km). (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)

Pärast 25. kilomeetrit, kui algab laugem ja vähem mägine lõik, kokku umbes 10 km, läheb enesetunne juba päris heaks ja naudin pingutamist täiega. 

Kuna ilm on niivõrd alpilik kogu päeva paistva pilvitu päiksega, hakkab sõidu teises pooles palav. Päike muudab ka jäljepõhju lõpus jäisemaks, kuid kõva põhi säilib ilusti kuni sõidu lõpuni. Sellest johtuvalt suusk lõpus nii hästi enam ei pea, võiks isegi öelda, et on jäisemate nukkide peal päris hell. Seal tuleb kasutada rohkem käärsammu. Kuid see oli teadlik valik, et läksin kergelt hella pidamisega, kuna kokkuvõttes nii ajas võitsin, sest pikkadel laskumistel ja lausikutel oli suusk sellevõrra kiirem. Libisemine oli kogu sõidu vältel hea ja mäest alla tuiskasin pigem eesmistele selga. 

Kui lõpuni jääb umbes 10 km, lipsab suusk tõusul tagasi, mistõttu koperdan, panen kepi kahe suusa vahele ja korraks ka käed maha. Aga ei midagi hullu, kiirelt üles ja edasi.

Haanja maratoni kindlasti kõige suurem katsumus on kurikuulus Mõrvari tõus umbes 7 km enne lõppu. See on ikka sellise tõusunurgaga ja ka pikk, et liikumine meenutab aegluubis mäkke astumist, sest joosta lihtsalt enam ei jõua, kogu keha on juba küllaltki tõusu alguses piimhapet silmini täis. Jaa, see on tõus, mis eriti veel 36 km läbimise järel ikka avardab horisonte ja õpetab tundma oma keha neist külgedest, millest varem aimugi ei olnud.

Lõpuks üles roomanud, kulub mitmeid minuteid sellest pingutusest taastumiseks ja uuesti normaalse sõidurütmi leidmiseks. Nõudlikke tõuse jagub siiski veel ka igale lõpukilomeetrile.

Finišisse jõuan ajaga 2:21:40 ja 52. kohaga. Tulemusega jään kindlasti rahule, sest kirjeldatud eksperimentaalne ettevalmistus Miamis siiski ei anna suusamaratoniks 100-protsendilist valmisolekut. Just ülakeha ebapiisavad koormused andsid sõidu teises pooles tunda (jõudu polnud nii palju, kui spetsiaalettevalmistuse korral).

Pärast finišit küsib endine suusakoondislane, nüüdne Haanja puhke- ja spordikeskuse juht Anti Saarepuu Raul Ollelt (vasakpoolsel fotol Tatjana Mannima kannul), et kuidas siis nii, Raul, et tema pani 200 eurot selle peale, et Olle M50 klassi võidab, kuid nüüd on ta rahast ilma! Ilma sellepärast, et musta hobusena noppis M50 võidu vanameister Andrus Veerpalu, kelle osalemine tuli tõenäoliselt kõigile üllatusena, ka Ollele. Olle lubab aga Saarepuule kogu kahju korvata ja rohkemgi, 250 euro ulatuses. Mulle näib, et selle peale loeb Saarepuu päeva kordaläinuks – tehtud on korralik bisnis! 

Veerpalu saavutab kokkuvõttes märkimisväärse koha, kolmanda, kaotades sõidu võitnud Marko Kilbile (parempoolsel fotol vasakul) ja teise koha saanud Martin Himmale (fotol paremal) ehk meie olümpiasportlastele natuke pealt kolme minuti. (Alumisel vasakpoolsel fotol Haanja maratoni esikuuik.)

Kui eelmisel Haanja maratonil pärast sõitu pakihoidu asjadele järele läksin, leidsin oma kepid koolimaja seina najalt, samast kohast, kuhu olin need jätnud. Võib öelda, et lõpp hea, kõik hea, kuid kergelt painama jäi mõte, kas meeltesegaduses kaasvõistleja sõitis tõesti Haanja raske raja läbi 15 cm pikemate keppidega või sai veast varem aru ja võttis enne starti õiged tagasi (tegemist võis olla ka lühema maa sõitjaga, kelle start oli 15 minutit hiljem). 

Haanja maratoniga sai võistlushooaeg läbi. Estoloppeti koondtulemuseks tuli 40. koht, minu senine parim. (Fotol paremal Estoloppeti sarja esikuuik; fotol all vasakul Estoloppeti sarja võistkondade arvestuse kolm parimat.)

Hooaeg oli kogu Suusasemude tiimile väga edukas. Võitsime kõigis kategooriates. Meeste üldvõitja Andres Juursalu (2. koht Taavi Lehemaa, 3. koht Martin Nassar), naiste üldvõitja Tatjana Mannima (2. koht Merilin Jürisaar, 3. koht Teesi Tuul), samuti võit võistkondade arvestuses (2. koht Team Nordic Jobs Worldwide, 3. koht Viljandi Suusaklubi).

Haanja maratoni fotode autorid: Estoloppet, Katrin Lang, Jaanus Laidvee. Haanja Haanja suusakeskuse ja Haanja suusaradade fotode autor Priit Pullerits.

teisipäev, märts 08, 2022

Alar Savastver: Kuidas saja-aastaseks saanud Vasaloppetil stardist peaaegu purustusteta pääseda

Sõit Rootsi ja kohale jõudmine ööbimiskohta käis osal meie seltskonnast, kuhu kuulusid peale minu (fotol paremal) Endrus Arge, Peeter Poopuu ja Emeri Lepp, tavapäraselt – kohe reedel saabudes saime võistlusnumbrid ilusti kätte. Alates lennujaamast muidugi üllatas rootslaste vabadusaste maski kandmise osas. Keegi peale mõne välismaalase ja minu seda võistluskeskuses ette ei pannud. Isegi suur Vasaloppeti expo toimus nagu ikka suures kinnises telgis.

Vaadates ilmateadet otsustasime laupäeval testida veidi suuski ja valida oma lemmikpaar pidupäevaks välja just eeldatavalt keskmistes oludes sõiduks ehk suurem osa rajast -1 kuni -3 kraadi, stardis -5...-6 kraadi ja finišis eeldatavalt +2...+3 kraadi. Kuna seekord otsustasime minna ilma pidamisemäärdeta, sai kergendatult ohata, sest pidamise määrimine sääraseks muutuvate oludega distantsiks on väga nõudlik ja rohkem eksimist võimaldavam, kui ainult libisemise määrimine. Test tehtud, tegime kohe ka kerge sõidu koos mõne kiirema liigutusega, et reisist kangeks jäänud keha toibutada.

Kõik toimis plaanipäraselt ja õhtuks jäid ainult tavapärased toimetused: numbri ettevalmistamine ja vaagimine, kuidas geelid ja joogid endaga kaasa võtta. Juba mõned aastad kasutan pikematel sõitudel voolikuga joogivööd, mis on ütlemata mugav, kuid nõuab hoolikat paika sättimist ja väga külma ilma puhul tegutsemist nõnda, et voolikus olev vedelik ei jäätuks ning kogu asja mõttetuks ei teeks.

Ukraina toetuseks panime oma numbritele ette ja taha sinikollased lindid (fotol vasakul). Hiljem stardis ja sõites muidugi taipasime, et ka Rootsi lipuvärvid on samad, mistõttu kellegi silmis see erilist ažiotaaži ei tekitanud. Samas oli omal süda puhas, et oleme võimaluste piires oma meelestatusest märku andnud.

Otse loomulikult oli maja närvilisust täis: kes analüüsis pesu paksuse milligramme ja selle mõju lõpptulemusele, kes andis viimast lihvi suuskadele. Endrus avastas suusakepi katkise teraviku ja kõik koos noogutasime heakskiitvalt takka, et ta õigel ajal varustust kontrollis. Õnneks oli meil seltskonnas ka juba pinged maha saanud Veiko, kes sõitis reede õhtul öö-Vasat ja oli lahkesti nõus meid abistama raja ääres keppide varuga ja jootmisega. Hiljem veel sellest, et too abi kulus ikka marjaks ära küll.

Ja oligi käes suhteliselt pinnapealse unega ja higise padjaga ööle järgnev stardihommik. Üllatus-üllatus – termomeeter näitas õues -13 kuni -14 kraadi ja kahel mehel, Peetril ja Emeril, oli ikkagi vaja hommikul see kõige õigem paar välja testida, samas kui mul ja Endrusel oli valitud üks kindel paar; õhtul tehtud otsust me närvide säästmiseks kahtluse alla ei seadnud. (Fotol paremal õhupall stardis.)

Kõigil hommikusöök sisse topitud, sest nii varasel kellaajal pudru söömist ei saa ju hommikukohvi nautimiseks nimetada, hakkas asju juhtuma. Kõigepealt Emeril: suur paanika, et soojenduspüksid on kadunud. Mida, kus mu püksid on? Kurjam, kas keegi on näinud? Minu omad leidis, aga seal ju pole tema nimetähti sees. Edasi läks nii, et kui Emeri vandumise saatel tõusis ja ma otsitavaid pükse tema jalas nägin, sain aru, et kõik tehtud treeningud plaanitakse täna tulemuseks realiseerida iga kepitõukega – kõik adrenaliinitilgad põlesid kerisel. 

Kui testisime suuski starditõusu legendaarsel raudteetammi ületusel, siis küünlad juba põlesid ja ka lõõtspillimängija oli valmis (fotol vasakul). Meie saabudes tõmbas ta kortsuga muidugi legendaarset Vasa viisi, millest saime õige meeleolu kätte. Kuidas -14 kuni -15 kraadiga paljaste näppudega lõõtsa mängida, jäi meile kõigile sama müstiliseks, kui enamusele suusatamisest mittehuvitatutele Vasaloppeti läbisõitmisest arusaamine.

Igatahes kui test tehtud, oli Peetril paar välja valitud. Emeri jättis oma otsuse 15 minutit hilisemaks, kui hakkasime minema stardialasse, et suuski alla panna. Suuski maha pannes selgus tõsiasi, et olime juba oma grupi viimased ehk umbes viiesajanda koha kandis. Leidsime end esimeses grupis 9–10 reas, meie ees veel eliitgrupp. Mõnel aastal olen esimeses grupis 4-5 reale saanud. Tavaliselt olen huvi pärast rajameistrite töö ära lugenud ja saanud alati sama arvu suusajälgi – 56. Sama igal aastal. Perfecto! Milline täpsus ja stabiilsus! (Fotol all paremal tänavusest Vasaloppetist osavõtjad. Foto autor: Reuters/Scanpix)

Suusad rajale pandud, läksime tagasi autosse sooja. Loomulikult andis õhtul ja hommikul laetud söök ning stardipalavikust tulenev seedemahlade aktiivsus tunda, mistõttu mõnel meist oli vaja minna tualetti. Ettenägelikult oldi varutud taskusse WC-paberit juhuks, kui järjekorrad pikad ja tuleb toimetada looduse rüpes. Nõnda tormaski Emeri välja… ja tagasi autosse 45 sekundiga. Imestasime ta hüperkiirust, mille peale Emeri näitas kummaski taskus kümneeurost rahatähte, mitte pehmet paberit. No sellise keskendumise pealt peab tulema ikka sõidu ajal pauku, oli kõigi järeldus olukorrast.

Ja siis starti! Ülariiete äravõtmise jätsime võimalikult viimasele hetkele. Sellest ka mulle peapaela peale jäänud müts, Peetril jalga jäänud saapakatted ja koos soojendusdressiga kotti lennanud Enerviti käepael, mis pidi tagama spetsiaalse geelidega teeninduse rajal. Õnneks Peeter rajal viisakalt hüüdis, et silt kadunud ja saigi kõik vajalikud energiatooted kätte.

Nüüd aga põhilisest ehk sõidust. Kuna mingil aastal oli eliitgrupis John Kristian Dahl, Vasaloppeti kolmekordne võitja, oma suusakepi ülestõstetavasse stardimehhanismi ära murdnud, siis seda enam ei kasutata. «Läksime!»-käsklusena antakse veoauto signaali sarnane pasunaprääks.

Rajaolud paistsid väga head, vana ja külm lumi väga kiire. Suisa nõnda kiire, et 4-5 rida meie ees otsustas keegi vahetada rada umbes 30 meetrit peale stardijoont. See tõi kaasa enneolematu doominoefektiga küljele langeva külakuhja (fotol vasakul servas). Märkasin, et minu ees liikuv sõitja poleks pidanud kukkuma, kuid juba hirm küljele valguva laviini ees tõmbas ta põlvist nõrgaks. Mida teha? Paremale ei mahu põigata – sõitjaid täis; vasakult läheneb kukkuv laviin. Nii jätkasingi paremal jala libisedes, samal ajal kui vasak suusk oli eessõitja all. Tuli meelde noorusaegade treening hoojala üle tõkke viimiseks – nii ma oma suusad tervelt kätte sain ja jätkasin sõitu. Samas taibates, et minu taga startinud Peeter ja üks rida vasakul Emeri ei pruukinud nii õnnelikult pääseda.

Üle autotee tõusule jõudes selgus ikkagi, et päris õnnelikult minema ei saanud, sest kõval lumel andis kepp tagasi – metallotsik kulbi alt oli puudu. Aga rivi keskel ei olnud võimalik midagi ette võtta ja mõte juba liikus, et loodetavalt on Veiko tõusu viimasel kolmandikul kokkulepitud kohas. (Fotol paremal Vasaloppeti esimesed kilomeetrid. Foto autor: Reuters/Scanpix)

Oligi. Paremale äärele välja murdes jõudsin tema juurde. Eelnevalt andsin hüüdega märku, et tulen. Muidugi minu keppi me kohe ei leidnud, vaid teise; siis enda õige käe oma. Sinna läks pool minutit, lisaks kulus aega kepi kätte panemisega. Need hordid, mis mööda läksid, tundusid mitte kümned, vaid vähemalt sadakond suusatajat. Ootaja aeg on aeglane, sai tõestatud. Igatahes sain liikuma. Veel mõned korrad oli vaja rihma sättida, aga muus osas pääsesin kadudeta.

Kohe oli paistmas legendaarne 3 km märk ehk tõusu vahefiniš. Kuulsin tagant Peetrit (fotol paremal teisel positsioonil) midagi hüüdmas. Selge, ta oli kukkumisest siis kuidagi välja saanud ja liikus hästi. Hakkasime koos minema. Samal ajal jutustas ta seiklustest külakuhja all, kust valgust mingil hetkel tema jaoks välja ei paistnud. Imekombel jäid tal kepid-suusad terveks, ent prillid murdusid neljaks tükiks. Ilma saab ka sõita, kuid kiiretel laskumistel lähevad silmad ikka vesiseks.

Nii me püüdsime seal üksikuid gruppe ja otsides libedamat jälge üritasime positsiooni parandada. Mul oli tunne väga hea ja otsustasin möödasõidu manöövreid muudkui ette võtta. Kuni Mangsbodarnani oli kõiki olusid arvestades juba hästi, liikusime vaikselt kohti parandades. Ja Veikogi trehvas meid, et lisajooki pakkuda. Kuna olime koos, oli tal tükk tegemist, kuid ta sai kenasti hakkama. Tänud, Veiko, sellise teeninduse eest nii jootmisel kui varukeppidega toimetamisel!

Teadagi järgneb igale laskumisele tõus. Nii saabus ka Raul Olle poolt legendaarseks sõidetud Risbergi tõus.

Tuli välja, et ees tööd teha kühveldades olin end veidi energiavõlga lasknud ja samuti kulutanud. Peeter libises vaikselt, kuid kindlalt eest ära. Nägin 5-6 kilomeetri jooksul teda veel paarisaja meetri kaugusel ees, aga hiljem ei suutnud tema sini-must-valget kombet teistest sarnastest toonidest enam eristada. Ühesõnaga, vaja veidi lõivu maksta ja tööle hakata. (Fotol vasakul Endrus Arge.)

45 km märgis, kus alati üritan ainukese korra sõidu jooksul kella vaadata, näitas aeg 2:09 millegagi. Sain aru, et on ikka kiire rada küll! Sealt edasi kuni Evertsbergi küngasteni midagi suurt ei juhtunud, sõitsin enamasti omas tempos. Töökat gruppi ei tekkinud või kui, siis ainult minu taha kogunedes. Tõusudel osad kiirendasid minuga võrreldes ja lausikutel jäid maha. Aga teistele rada pakkudes kedagi stabiilset ette ei tulnud.

Ühel künkal pakkusin lahkelt vedaja rolli taga olevale sõitjale. Mees, kes iganes ta oli – number ei jäänud meelde –, tundis mu Toblach-Cortina selleaastaselt maratonilt ära ja viskas tervituse. Mul hakkas selle peale jalg värisema oma ritta tagasi reastudes. Kukkusin taguotsale ja küünarnukile. Varustuse kontroll – kõik terve! – ja edasi. Aga kui kaks ja pool tundi on juba sõidetud, siis hetkega eest läinud seltskonda ei püüa, lisaks lõi kukkumine veidi rütmi sassi. Jõudsin mind tervitanud mehele järele 5–6 kilomeetri pärast, kuigi vahe võis olla maast püsti tõustes vast 50 meetrit. Too veel vabandas. Ühmasin, et mu enda koba.

Oxbergi joogipunktis ootas jälle Veiko joogipudeliga, kuid paraku teisel pool puidust aedikut. Järgnes tema sajameetrine spurt aediku lõpuni, aga ma tõesti pidin võtma lisajooki geeliga, et viimaseks 30 kilomeetriks mitte nälga jääda. Sel ajal läks umbes 15 meest mööda, aga õnneks polnud nad kuigi värsked mehed, et ma enamusele neist enne mäesuusanõlvasid järele ei jõuaks.

Edasi sõitsin, kuidas jaksasin, lõpuni, üks pikk rootslane enamik aega minu taga. Aga temagi tunnistas, et on nõnda väsinud, et vedama ette ei läinud. Oli aus mees ja tuli pärast lõppu tänama, samas kui kaks meest kippusid minuga fotofinišit tegema. Finišis Peeter juba ootas mind – ta oli veidi rohkem kui neli minutit varem kohale jõudnud.

Köhisime kopsud puhtaks, panime kuivad riided selga ja kõndisime auto poole.

Meie teele jäi Oakley prillide ajutine pood Vasaloppetil (fotol vasakul). Just see, mida vaja. Poodnikud olid juba näinud sõprade sotsiaalmeediast kukkumist. Jõudsime suhteliselt hõlpsasti ühele lainepikkusele. Selle tunnituseks ning veidi Oakley imidžile ja garantiile rõhudes sai Peeter samasugused prillid tasuta. «Respect!» Oakley poepidajad säärase iseseisva otsuse eest.

Kui olime lõpetanud, saime aru, et Emeril läks stardis ikka hapusti. Ta tuli kuuetunnise brutoaja graafikus, samas kui me Peetriga nelja ja veerand tunniga hakkama. Emeri seiklustest ja tema uutest murtud suusa klubi meestest saate lugeda Suusasemude Facebooki lehel. Lisaks kohtasime Endrust, kes sai teha esimese stardi ja eduka finiši sel talvel. Igatahes säras ta kui küpse punane ladvaõun ja sain aru, et tal läks samuti suuskadega täkkesse; ta oli stardi lumemaadlusest osavalt kaarega ümber pääsenud ning sõitis oma parima Vasaloppeti koha. (Fotol alla paremal norralane Andreas Nygard võitmas Vasaloppeti maratoni. Foto autror: Xinhua/Zumapress.com/Scanpix)

Paremaid olusid oli raske tahta. Päike säras kogu tee ja vahepeal suisa pimestas, rada oli kõva ja isegi ilma soojenedes ei läinud lumi vesiseks. Ja tuleb tunnistada, et ka 52-aastaselt saab välja sõita oma parima Vasaloppeti aja, küll mitte koha. See oli mu kaheksas Vasa – veel päris täis isu ei saanud, ehkki kui Peetrist tõusul maha hakkasin jääma, tundsin lolle mõtteid peas, et «I’m too old for this shit». No küll kipuvad lollid mõtted pähe mõne tõusunuki pärast! Oli igatahes tore pühapäev, võin kokku võtta. Taas kord sai kinnitust, et Vasa pole puhtalt sõit, vaid sündmus.

Fotod: Scanpix, Team Nordic Jobs Worldwide, Alar Savastveri ja Jaanus Laidvee erakogud