neljapäev, oktoober 29, 2020

Pullerits: Mis mõte on suurtel velotuuridel?

See oli vist Giro d’Italia teise nädala lõpupoole, kui mingil etapil sõitis suur grupp nii rahulikult, et jäi mulje, nagu võiks ise ka tuules püsida. Sest jooksikud olid kolme-nelja minutiga ees ning nende püüdmine ei huvitanud kedagi. Isegi mingit peagrupis lõpuspurti ei toimunud, kuigi ju teada on, et esimesed 15 saavad etapil edetabelipunkte.

Siis tabasingi end paratamatult vaagimast, et mis on selliste sõbrasõitude mõte. Kui ma vaatan tuuri, siis tahaks ikka näha heitlust, atrõõve, paugutamisi, mitte tasapaksu loksumist. Selliste sõitude eest tuleks palgaraha kinni pidada.

Samasugust uimerdamist mäletan ka mulluselt Tour de France’i etapilt, mille võitis lõuna-aafriklane.

Üleüldse jättis tänavune Giro, nagu jätab ka nüüdne Vuelta mulje, et ega see, mis seal toimub, rahvast suurt huvita ning ega ratturid ise ka, kui kõige esimestele kohtadele pürgijad välja jätta, sellest eriti innustu, kui mitmendad nad on ja kui palju kaotavad. Ligi pooletunniseid pakke võetakse vastu südamerahuga. See on ju umbes sama palju, nagu ma kaotan võitjale Tartu rattarallil, aga seal peabki olema klassivahe, sest ma ei ole isegi amatöör, vaid olen harrastaja, liiati mitte meeste põhiklassist. Aga proffide seas võiks vahed ikka väiksemad olla, kas või sellepärast, et see au pihta ei lööks.

Kas on äkki asi selles, et tuurid on aetud mõttetult pikaks, et ratturid võtavadki in corpore lõdva päeva? Mis iganes seal põhjus on, osutab see tõsiasjale, et kuskil on süsteemis viga. See ei ole mingi sportlik etendus, see ei vääri isegi profispordi nime, kui mehed lasevad grupis pikalt tirri ja ajavad juttu, mitte ei kima nii, et okserada järel ja veri ninast väljas (nagu ma tänavusel Ülenurme rattarallil).

Igatahes võiks tänavused suurtuurid nende tekitatud leige huvi tõttu pannad korraldajaid vaagima, mida teha, et vaatemäng ja võitlus teravamalt ning kaasakiskuvamalt tagasi tuua. Või mis teie arvate?

Foto 1: Giro d’Italia 20. etapp. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Giro d’Italia 20. etapp. Foto autor: Massimo Paolone / LaPresse via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Giro d’Italia 20. etapp: Jai Hindley juhtimas Wilco Keldermani ees. Foto autor: AP/Scanpix

pühapäev, oktoober 25, 2020

Pullerits: Paljastus - kuidas käib olulisel teemal rahva arvamusega manipuleerimine?

Meil ei ole rattasõidust midagi rääkida - Mihkel Räim Vuelta eilsel etapil kõige viimane ja Martin Laas tagant kolmas, nagu ka kokkuvõtteski (Räim tagant seitsmes), ning Tanel Kangertil Giro d'Italial kõik etapivõidu lootused luhtunud -, ja ausalt öeldes ongi rattasõidust palju olulisemaid asju praegu, nagu abielureferendum, mis teemal käib üha suurem väänamine, manipuleerimine, vassimine. Kohe näitan seda.

Referendumivastased pole väsinud kordamast, et rahvaküsitlust abielu kohta ei ole vaja, ei ole vaja, sest perekonnaseadus juba määratleb abielu mehe ja naise liiduna.

Referendumi küsimuski pole veel kokku lepitud, kui juba tuli roheliste petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks, et võimaldada abielu ka samast soost paaridele.

Nii palju siis sellest jutust, et referendumit ei ole vaja, sest perekonnaseadus juba ütleb seda, mis ta ütleb...

Seega siis: referendumit on väga vaja, sest juba on mindud perekonnaseaduse kallale.

Kuidas seda asja aetakse?

Mäletate, ma rääkisin kevadel Vikerraadios Eesti ajakirjanduse kallutatusest vasakule. Paljud ei tahtnud uskuda, kisasid vastu, et nii ei ole.

Aga ma toon teile ühe näite laupäevase Postimehe teiselt küljelt.

Seal on noor ajakirjanik Henry-Laur Allik teinud kümne inimese seas küsitluse, kas abielu peaks olema mehe ja naise liit.

Kus ta küsitles? Tallinnas Tammsaare pargis. See park on tuntud noorte kogunemiskohana. Sealt ka nende üleesindatus kümne küsitletu hulgas: 15-, 16-, 16- ja 17-aastane. Kõik nad väljendavad poolehoidu samasooliste abielule. Eesti seaduse järgi võib rahvahääletusest osa võtta Eesti kodanik, kes on rahvahääletuse päevaks saanud 18-aastaseks.

Ka on küsitluses mehed alaesindatud, neid on kümnest neli. Mehed, nagu senised avaliku arvamuse uuringud näitavad, on naistest vähem varmad homokooslusi pooldama. Nendest neljast mehestki kaks ehk pooled on need, kellel rahvahääletusel osalemiseks vanuse järgi õigust pole.

Märkimisväärne on küsitluses vanemate inimeste arv. Üks 60ndates naine ja lisaks üks naine 52, teised kõik alla 50. Nende keskmine vanus alla 34 aasta. Aga Eesti inimeste keskmine vanus on üle 40 aasta, ja kui me jätaksime arvestusest välja alla 18-aastased, siis peaks referendumil hääleõigust omavate inimeste keskmine vanus tõusma 50 kanti. Mis tähendab, et Postimehes esitatud küsitlus ei ole representatiivne, ja mitte ainult sel, vaid ka eespool loetletud põhjustel.

Varasematest avaliku arvamuse küsitlustest teame, et mida vanemad inimesed, seda rohkem on nende seas neid, kes pooldavad abielu ainult mehe ja naise liiduna.

Muidugi võib vastu väita, et ega ajakirjanduses küsitluse läbiviija pea lähtuma sellest, kellel on õigus rahvahääletusel osaleda ja kellel mitte, vaid et ta tegi lihtsalt oma küsitluse olenemata sellest, milline on inimeste vanus. Nõus. Nagu olen nõus ka sellega, et see, mis lehes ilmub, ei peagi olema raudselt sotsioloogiline küsitlus kõigi sellest tulenevate reeglitega.

Aga siin on veel üks küsimus, palju olulisem ja suurem: kas Postimehe küsitlus on õiglane, kas läbiviija on andnud endast parima, et saavutada maksimaalselt objektiivne, usaldusväärne, tõsiseltvõetav tulemus?

Vastus on, nagu eelnevaga näitan, et ei ole. Tema tulemus on 30% mehe-naise abielu poolt ja 70% homoabielu poolt. Kui te nüüd vaatate kõiki viimasel ajal tehtud sotsioloogilisi, suure valimiga küsitlusi Eestis, siis need on järjepidevalt andnud täpselt vastupidise tulemuse: umbes kolmandik homoabielude poolt ja kaks kolmandikku vastu. See on ka tegelik põhjus - mitte see, et mehe-naise abielu on seaduses juba nagunii kirjas (väide, mille tühisust siin oma kirjutise algul juba näitasin) -, miks mitmed poliitikud, avalikult sõnavõtjad, aktivistid, eriti just vasakliberaalid, on abielureferendumi vastu.

Mida Postimehes avaldatud küsitlus siis teeb ja saavutab? See loob täiesti suvalise (või siiski sisimas läbimõeldult kallutatud?) ja mitterepresentatiivse ning valimi poolest kallutatud küsitlusega pildi, nagu oleks avalik arvamus homoabielu suhtes varasemaga võrreldes muutunud 180 kraadi (kaks kolmandikku poolt).

Minu hinnangul, lähtudes eelnimetatud faktidest, on tegemist manipuleeriva, kallutatud ja ebausaldusväärse materjaliga, millele paraku annab tõsiseltvõetavuse - eksitava tõsiseltvõetavuse! - templi see, et Postimees on selle vähimagi kriitikata avaldanud.

*

Kui keegi peaks küsima, miks ma arvustan oma tööandjat, Postimeest, siis vastus on lihtne: sellepärast, et ma hoolin. Väga hoolin. Ma tahan, et meil tehtaks paremat ajakirjandust. Mul pole mõtet arvustada Eesti Päevalehte või Delfit, sest miks peaksin nende puudustele ja möödapanekutele tähelepanu juhtima? Tegelgu sellega ise, kui vajalikuks peavad. Ja teine küsimus: miks arvustan avalikult, mitte ei vii seda probleemi maja sees kitsasse otsustajate ringi? Sellepärast, taas kord, et hoolin, väga hoolin. Ajakirjandus on avalik, siin ei ole midagi võimalik varjata, ja kui julgesid teha (sellise küsitluse, nagu Postimees tegi ja avaldas), siis julge ka avalikult vastutada selle eest. Usun, et avalikus tegevuses, nagu seda on ajakirjandus, viib edasi ainult avalik kriitika, mitte see kriitika, kus jääb kusagile kabinettidesse. Liiati, muide, on suurtel lehtedel selline ametimees, nagu ombudsman, kes avalikult arvustab väljaande ajakirjanike tööd. Meil Eestis selliseid ametimehi ei ole. Aga kas see peaks tähendama, et mu vabatahtlikku, südamest tulevat ja hoolivat tegevust selles suunas peaks kuidagi liistule tõmbama?

Foto 1: Sotsiaaldemokraatide korraldatud meeleavaldus LGBT kogukonna toetuseks eelmisel pühapäeval Tallinnas Vabaduse väljakul. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

kolmapäev, oktoober 21, 2020

Pullerits: Tanel Kangert versus Kersti Kaljulaid - kumma kaotus on suurem?

Me võime ju vaadata Giro d'Italia tulemusi ja imestada, kuidas küll Tanel Kangert kaotas 16. etapil võitjale üle 20 minuti, ja täna, 17. etapil veel ligi 20 minutit ning kuidas kokkuvõttes on ta kaotus tuuri liidrile veninud juba ligi kümme minutit üle tunni, aga meil tasub praegu vaadata siiski hoopis muud, sest see tekitab veelgi suuremat imestust.

Ja see on midagi sellist, millele peavoolumeedia ja dominantne narratiiv muidugi tähelepanu osutada ei julge.

Jutt on riigipea moraalsest autoriteedist, selle õõnestatusest. Ja õõnestaja ei ole keegi muu kui tema ise.

No mõelge nüüd ise! Mis moraalset platvormi arvustada "siseminister Mart Helme varjamatut vaenu meie ühiskonna vastu" saab olla kellelgi, kes on tunnustanud inimest, Mikk Pärnitsat, kes teatas tunnustust vastu võttes, et traditsiooniline perekond on vägivallapesa ja lapsele kõige ohtlikum koht; kes on kutsunud Eesti taasiseseisvumise aastapäeval kõnet pidama pooleldi venelase, Sveta Grigorjeva, kes rääkis kõigile eestlastele nii olulisel tähtpäeval, kui halb on Eestis; ja kes ise ütleb välisajakirjandusele, Foreign Policy ajakirjale (nagu Helme ütles Deutsche Wellele), et tema vihkab konservatiivset rahvuslikku erakonda, mis on kordades, kordades tugevam vaenulikkuse väljendus kui Helme ebasõbralik vaatamine.

Ainuüksi positsioon, et oled riigipea, ei anna sulle kainelt ja isemõtlevate inimeste silmis moraalset autoriteeti, kui sa oled selle autoriteedi oma sõnade ja tegudega korduvalt maha mänginud.

Foto 1: Giro d'Italia liider Joao Almeida Portugalist ja teised osalejad tuuri 17. etapi stardi ootel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: President Kersti Kaljulaid tunamullu suvel Rakvere ööjooksul. Foto autor: Kaspar Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix

pühapäev, oktoober 18, 2020

Pullerits: Mehed, ärge laske jalga sirgu! Innustust vajate? Aga palun!

Kuidas kilometraaži akumuleerimine pärast Tartu rattamaratoni edeneb?

Mul niiviisi, alustades nädalast pärast TRMi.

39. nädal: 211,4 km (6:33.55)

40. nädal: 166,1 km (5:19.50)

41. nädal: 240,2 km (7:38.30)

42. nädal: 113.7 km (3:45.10)

Saan aru, et enamikule on käinud selliste arvude saavutamine üle jõu, sest motivatsioon on maas ja ilmad, vähemasti lõppeval nädalal, pole olnud kõige soosivamad.

Aga ärge andke alla! Siin teile innu ja isu tekitamiseks üks äärmiselt ilus ja värvikirev ja kiire rattarada Eestis! Kes tunneb ära, mis kohaga on tegu?

Foto 1: Kes teab, mis koht see on, kuhu eelmisel nädalal rattaga sõitsin, ja mille pärast on see mulle oluline? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kes teab, kus asub pildil näidatud Ratturi talu? Foto autor: Priit Pullerits

teisipäev, oktoober 13, 2020

Pullerits: Eesti parimad ratturid sõidavad üle 90 km/h. Aga mina?

Telemees Kalev Kruus korraldas Eesti viiele tugevale ratturile katse, kui suure kiiruse suudavad nad liiklusele suletud tuliuuel maanteel auto tuules maanteerattast välja pigistada. Suutsid üle 90 km/h.

Mida mina suudan, küsisid mõned selle peale.

Mõned aastad tagasi tegin seda Chrysler Pacifica (fotol vasakul) tuules, kui sõitsin Tartust Jõgeva maanteed (fotol all paremal) pidi maale. See ei ole just kõige siledam ega laugem tee, nagu loodetavasti teate. Ja ei ole mul ka ratast, mis maksaks paar tuhat eurot. Ei olnud ka muu liiklus suletud. Aga ega ma kurda.

Kui olin Pacifica taga jõudnud Tabiverre, siis seal on 70 km/h piirangu märk, nagu küllap teate. Pacifica läks ees täpselt 70ga ja sõitsin sel kenasti tuules. Seni olin tulnud Tartust 50-60ga, nii et päris esimeses värskuses polnud, aga ometi tuli 70 kergesti kätte. Ja see ei olnud tehtud maksimaalse kiiruse saavutamise eesmärgiga, vaid lihtsalt selleks, et ikka jätkuvalt tuules olla – umbes viis kilomeetrit oli n-ö finišini (fotol all vasakul). Muidugi oli kiirus 70 km/h üksjagu suur, millest andis märku kas või see, et tekkis kerge vibratsioon. Söandasin vaid sekundi murdosaks heita pilgu rattakompuutrile, muidu pidin pingsalt jälgima vahet autoga ning tajuma ümbritsevaid olusid.

Nüüd võib mõni mees muidugi öelda, et tõesta. Aga ma ei pea siin kellelegi midagi tõestama, sest ega ma hakka seda tulemust kusagile rekordiraamatusse talletama. Ent kes otsib tõestust, võib vaadata minust vändatud filmi «Kellele lüüakse pulsikella», kus on alates 14.40st näidatud, mis moodi sõidan Art Soonetsi Fordi taga, kiirus umbes 80 km/h.

Rohkem ei ole midagi öelda ega lisada. 

Fotod 1 ja 3: Chrysler Pacifica Raigastvere järve vaatetorni all ja maakodu pargis. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tartu-Jõgeva maantee Pikkjärve äärsel voorel. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, oktoober 10, 2020

Pullerits: Kuidas ma näitasin Eesti sportlastele kätte tee võitudeni

Ega kõike ka suuda mäletada, mida omal ajal ülikoolis sai õpitud, aga vene kirjanduses olla üks lühiteos, kus kolm meest mängivad raha peale kaarte. Üks mängivat seltskonna pärast, teine ei tahtvat kaotada ning kolmas ihkavat alati võita. Kellel, mis te arvate, on kõige suurem tõenäosus võita?

Ütlematagi selge ju.

Eesti sportlaste häda ja viletsus on see, et puudub võidunälg. Sellepärast ei jõutagi enamasti tippu, vaid areng lõpeb siis, kui on saadud Eestis esimeseks. Sealt edasi tuleb aga veelgi rohkem pingutada, veelgi rohkem vaeva näha, veelgi rohkem kannatada. Sest nagu ütles mulle üleeile Erki Nool, olümpiavõitja, kes kahtlemata teab, mida räägib: «Võidab see, kes suudab kauem valu kannatada.»

Sel teemal kirjutasin ka tänase Postimehe spordirubriiki oma kolumni.

Võite ju vastu vaielda, et ega kõik spordialad ole sellised, nagu pikamaajooks, rattasõit või murdmaasuusatamine. Et näiteks kuulitõukes kestab sooritus vaevalt sekund-kaks. Aga Nool küsis selle kohta retooriliselt: «Kas keegi teab, kui ropp on kuulitõuke trenn?» 

Ja veel ühest mõtlema panevast asjast rääkis Nool. Ta tõi välja, et Eesti sportlased peavad sageli sünonüümiks sõnu «unistus» ja «eesmärk». Et kui räägitakse olümpiale pääsemisest, siis see on enamikule pigem unistus. Ma võin ju ka unistada Tartu maratoni esikümnekohast. Aga unistuseks see jääbki. See peab olema eesmärk. Sest eesmärk on see, mis paneb pingutama, roppu vaeva nägema, kannatustest üle olema. Sel teemal tsiteerin oma kolumnis ka Eesti kõige kaugemale jõudnud jalgpallurit Ragnar Klavanit.

Mu tänane kolumn, kinnitan, on väga õpetlik. Aga kahjuks jääb see Postimehe veebis Ott Tänaku ja Martin Järveoja nädalavahetuse sõitude varju. Arvaku me rallist mida iganes, kuid olgem objektiivsed ja õiglased ning nentigem, et Tänak ja Järveoja on praegu ainsad Eesti sportlased, kes küünivad maailma absoluutsesse tippu. Sest Tänak on sinna alati tahtnud jõuda. Tal on võidunälg.

Foto 1: Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid teevad 2017. aasta suvel Nõo spordihoone seinale Erki Noole supergrafitit. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Erki Nool tervitamas 2009. aasta Tartu maratoni finišis Priit Pulleritsu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

neljapäev, oktoober 08, 2020

Pullerits: Miks paljud ratturid lõpuni ei pinguta?

Kahju, et Eesti spordiajakirjandusel puudub kontakt Tanel Kangertiga, mistõttu me ei tea, miks ta kaotas Giro d’Italia kolmandal etapil võitjale 5.55 ja tänasel, kuuendal etapil peagrupile 4.31, misjärel on kaotus tuuri liidrile kärisenud juba üle kümne minuti ning koht üldpingereas 33. Vähemasti on ta seni oma meeskonna parim, aga keda see lohutab?

Küll aga oskavad siinsed spetsialistid kindlasti seletada, miks annavad need, kes etapil üksinda ees võitjana üle lõpujoone tulevad, nii palju väärtuslikke sekundeid ära. Vaadake eilse, viienda etapi võitjat Filippo Gannat (fotol ülal paremal), kes edestas järgnenud 22-liikmelist gruppi veidi rohkem kui poole minutiga. Me näeme, kuidas ta laseb viimasel sajal jala sirgu, lihtsalt matkab üle joone. Ta võis sedasi vabalt kaotada kümmekond sekundit.

Hüva, Ganna ei pretendeeri tõenäoliselt kõrgele kohale, sest üldpingereas kaotas ta pärast eilset etapivõitu tuuri liidrile veidi üle 20 minuti. Kuid siin on tervelt kolm aga.

Esiteks olen samasugust rahulikku üle lõpujoone veeremist täheldanud sageli ka varem teiste sõitjate puhul. Ei maksa arvata, et mitte keegi neist pole mitte kunagi kõrgele kohale pretendeerinud.

Teiseks, ma ei ole näinud näiteks, et maratonijooksus sedasi enne lõppu hoog märgatavalt alla lastaks. Jah, maratonis saab joosta tippmarki, mis ilmselt paneb paljusid viimaste hingetõmmeteni pingutama. Aga ei maksa uskuda, et kõik, kes vaatamata suvalisele kohale on ikkagi lõpuni pongestanud, on võidelnud isikliku rekordi parandamise nimel.

Ja kolmandaks, mis peamine, ma ei lase isegi trennis enne lõppu jalga sirgu, vaid pingutan viimase meetrini, kuigi mingit kohta pole jahtida ja mingit isiklikku rekordit samuti mitte. Lihtsalt spordimehena on mul kombeks, et lõdvestun siis, kui kell on seisma pandud.

Foto 1: Filippo Ganna rõõmustab Giro d'Italia viienda etapi võitjana. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Ratturid Giro d'Italia kolmanda etapi stardi ootel. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Portugali rattur Joao Almeida (keskel roosas särgis), Giro d'Italia liider, lõpetamas viiendat etappi. Foto autor: AFP/Scanpix

esmaspäev, oktoober 05, 2020

Pullerits: Erutav küsimus: kes kardab meesmassööre? Ja kas naised on tõesti massöörina eelistatumad?

Sattusin väga kummalist teed pidi küsimuseni, kas parem on mees- või naismassöör. Mitte mudimise tugevuse, vaid kõige sellega kaasnevate võimalike tunnetegamma mõttes.

Mul on üks üle Eesti tuntud ja üksjagu mõjukas tuttav, kellega aeg-ajalt helistame. Jutt algab tavaliselt lõbusalt, siis läheb selleni, et fikseerimine jõuliselt ära oma maailmavaatelised erinevused, nendime, et oleme totaalsed vastandid, ja siis räägime edasi asjast, enamasti põnevatest asjadest. Viimati läks jutt sellele, keda lasta oma keha ligi ja keda mitte.

Minu hämmastuseks teatas mees, kes pooldab homode abiellumist, et tema ei ole vaadanud homondusest nõretavat filmi «Brokeback Mountain». Mina ka mitte. Ja ma ei tahagi seda näha. Tema ütles, et tema ka ei taha näha. (Aga ise toetab homode abiellumist!) Ma ütlesin, et mul tekitab äratõukereaktsiooni ka teles viimasel ajal jooksev reklaam, kus mingid mehed tikuvad teineteisele liiga lähedale – teadagi, milleks. Tema ütles, et tema ka ei taha seda näha. (Aga ise toetab homode abiellumist!)

Ja mis veel huvitav: ta rääkis mulle Eestis väga-väga tuntud mehest, kes on samuti väliselt justkui lääneliku liberalismi musterkehastaja, aga pidi sisemiselt olema selline, et ei kannatavat meestega sageli isegi asjaajamist. V.a minuga, nagu sain teada, sest ta pidavat mind respekteerima. (Ma respekteerin teda ka.) Ja mingil juhul ei kannatavat ta, rääkis mu telefonivestluskaaslane, et mingi mees talle massaaži teeks.

Siis tunnistas mu vestluskaaslane, et tema ka ei taha, et mees talle massaaži teeks. Lihtsalt ei taha, et mingi teine mees ta keha käperdaks. Seda öeldes väljendus ta hääles põlastus- ja vastikustunne. (Aga ise toetab homode abiellumist!)

Niisiis, kaks meest, keda Eesti avalikkus tunneb pigem homofiilidena, osutusid tegelikult totaalseteks homofoobideks. Mis ei ole siinkohal mõeldud üldsegi etteheitena, vaid lihtsalt fakti tõdemisena.

Aga huvitav pööre tuleb alles nüüd.

Nimelt, mul pole küll midagi selle vastu, kui mehed mulle massaaži teevad. Räägin mõistagi professionaalsest, sportlikust massaažist. (Ärge hakake siin mõtlema oma rikutuse piires ja sellest väljaspool – see viib teist täiesti ekslikele radadele!) Esimest korda tegi seda üks mees, kes oli Eesti noorte jooksjatega kaasas kevadises treeningulaagris Sotšis aastal 1984. Edaspidi on seda mulle teinud Eesti suusakoondise massöör Lauri Rannama (ülal parempoolsel fotol vasakul), tuntud ja hinnatud füsioterapeut Margus Mustimets, lisaks veel kaks meest Tartus, kelle jutule sain lugupeetud traumatoloogi-ortopeedi dr Leho Ripsi vahendusel siis, kui selja järsku ära tõmbasin.

Ja kinnitan, et neis massaažiseanssides pole olnud midagi sellist, mis oleks väljunud sportlik-professionaalsest raamistikust. Ei ole olnud ka midagi sellist, mis oleks tekitanud vastikustunnet, et mõni teine mees mu keha mudib. Kõik need kontaktid, olgu korratud, on olnud äärmiselt professionaalsed ja ka kasulikud.

Mida see kõik nüüd ikkagi tähendab? Kas seda, et suhtumine massaaži tegijasse paljastab, kas homofiili all võib peituda homofoob ning homofoobseks peetu all hoopis tõeline, sisuline, päris sallija?

Mida rohkem selle üle juurelda, seda segasemaks lugu läheb. Kes aitab asjas selgust luua?

Foto 1: Viljandi ravimudasalongi Leiger protseduuril kannab massöör Janika Neppo kliendile peale muda. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Tai Massöör Wanna Gut Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Christina ilusalong Viljandis, fotol massöör Monika Rang. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Lauri Rannama tegemas 2006. aastal Šveitsis Davosis massaaži Andrus Veerpalule. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Türi Nofretete ilusalongi massöör Vadim Gritšenko. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

reede, oktoober 02, 2020

Pullerits: Saladuse jälil: miks on Eesti koondised sportmängudes nii mannetud?

Sain kokku majandusgeograaf Jaak Kliimaskiga, Eesti Maaülikooli õppejõuga, kes oli avastanud sportmängudes väikeriikide tulemusi uurides, et Euroopas saadab edu neid maid, kus tugevad meeskonnad ei ole koondunud pealinna, nagu Eestis, vaid tegutsevad tulemuslikult ka väikestes kohtades.

Miks siis Eestis sportmängude edendamisega tupikus ollakse?

Sest meil on asjast vildakas arusaamine. «Ühed ütlevad, et Eesti on väike riik ja meil on väike valik sportlasi,» seletas mulle Kliimask. «Teised ütlevad, et peame tegema Tallinna ühe suure klubi ning kõik inimesed ja raha sinna koondama.»

Esmapilgul tundub see täitsa arukas, möönis Kliimask: kui on väike valik, pole mõtet ressursse laiali pudistada.

Ent siis hakkas ta asja lähemalt uurima. Hakkas vaatama nii Eesti lähiriike kui teisi spordis edukaid väikemaid, nagu Sloveenia ja Island, kellel on väiksusest hoolimata edulugusid. Edulooks luges seda, kui ollakse mingil alal pidevalt tegija, nagu näiteks soomlased jäähokis: viimati tulid nad maailmameistriks peamiselt koduliiga mängijatega. Viimasel ajal on ka Soome jalgpall ja Soome korvpall läinud Eestist mööda.

«Seda ei saa seletada ainult sellega, et soomlasi on neli korda rohkem kui eestlasi,» väitis Kliimask. «Liiati on nende rahvastik tohutult hajutatud üle maa.»

Ja siis süüvis ta andmetesse.

Viimase kümne aasta jooksul (2010-2019) on jalgpallis läinud riigi meistritiitel Eestis vaid pealinna klubidele, teistes riikides aga palju rohkemate linnade esindustele (riigi nime järel võitjate linnade arv):
Eesti    1
Sloveenia    3
Soome    4
Island    4
Taani    4
Rootsi    6

Kui mitmel korral on aastatel 2010-2019 tulnud jalgpallis riigi meistriks pealinna klubi:

Rootsi    1
Sloveenia    2
Island    5
Taani    6
Soome    7
Eesti    10

Aastatel 2010-2019 on Eesti lähiriikides (+spordis edukas väikeriigis Sloveenias) läinud populaarsematel meeskonnaaladel riigi meistritiitel palju rohkematesse linnadesse kui Eestis kauasel menualal korvpallis. Soomes on tulnud jäähokis viimasel kümnel aastal riigi meistriks kogunisti seitsme linna klubid (riigi nime järel võitjate linnade arv):
Läti, jäähoki    2
Eesti, korvpall    2
Läti, korvpall    3
Taani, käsipall    4
Sloveenia, korvpall    5
Rootsi, jäähoki    6
Soome, jäähoki    7

Kui mitmel korral on aastatel 2010-2019 tulnud antud riigis edukal meeskonnaalal riigi meistriks pealinna klubi:

Rootsi, jäähoki    0
Soome, jäähoki    1
Sloveenia, korvpall    2
Taani, käsipall    4
Läti, jäähoki    6
Läti, korvpall    7
Eesti, korvpall    8

Koorus väga selge pilt: Eestis on sportmängud geograafiliselt kõige kontsentreeritumad, raudselt. Ja Eesti on sportmängudes võrreldes teiste väikeriikidega ühtlasi kõige vähem saavutanud.

Kliimask ei väida, et tema esitatud tõsiasjad viitaks ainukesele põhjusele – ja võib-olla ei viita need isegi peamisele põhjusele –, miks meie sportmängude tase on Euroopas nõrk. «Aga mu esitatud põhjus ei ole kindlasti ka vähetähtis,» lisas ta. «Me peame andma väiksematele kohtadele samuti võimalused.»

Ta möönis, et see võib tuua mõningast edu, kui teeme Tallinna ühe superklubi. Aga see toob ainult lühiajalist edu, väitis ta. «Sest just paljusus ja mitmekesisus tagavad konkurentsi ning annavad motivatsiooni kõigile,» rääkis ta. «See on juba looduses nii seatud, näiteid selle kohta võiks tuua lõpmatuseni. NBA draftis on ju ka esimene valikuõigus kõige nõrgemal klubil, et säiliks liiga konkurents, mitte ei panda kõiki tippe ühte klubisse kokku, et siis maailmas kelkida: vaat, kui äge meeskond meil on!

Meil on Tallinn end rasva söönud. Võtab teistelt nii palju ära, nagu viitsib võtta. Ses mõttes oleme nagu arengumaa.»

Vaat siis, kuhu koer on maetud!

Fotod 1 ja 2: Eesti kaotamas mullu sügisel jalgpalli Saksamaale 0:3. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 2: Eesti kaotamas minu sünnipäeval korvpallis Soomele 67:75. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix