Seda reportaaži võib alustada eelmise aasta sissejuhatusega, et seekordne Suur Mõõduvõtt toimus jälle väga keerulistes ilmaoludes. Kui kolm varasemat aastat on valitsenud täpselt ühesugused olud – eelmisel päeval sula ja lumesadu, öösel (kõva) lumesadu ja maratoni ajal jätkuv sadu, lisaks temperatuur nulli ümber ja enamus sõiduajast sulalumi –, siis sel korral oli sadu eelneval päeval väiksem, öösel läks temperatuur miinusesse, jäi sinna mõne kraadi juurde terveks sõiduks ning maraton toimus väga kõval, jäisel ja rekordiliselt kiirel rajal. (Parempoolsel fotol loo autor finišis.)
Ilusal päikselisel ja tuulevaiksel pühapäeva hommikul (fotol vasakul) kell 7.40 olin Tehvandi staadionil Skiwaxi määrderuumi ukse taga. Tartu maraton oli mu kolmas võistlus, kus suusad olid määritud fluorivabade määretega. Esimene oli Viru maraton, teine Alutaguse maraton. Lasin Skiwaxil ette valmistada kaks paari, mõlemad pidamismäärdega. Kuna ilm läks sulast miinusesse ja lund juurde ei tulnud, siis polnud kahtlust, et jäljepõhi jääb kõvaks ning väga jäiseks ja ainuke variant, mis sellistes oludes töötab, on kliister. Eelnevalt olin määrdemeister Thomas Kuusile teada andnud, et pangu kliistrikiht õhem kui n-ö käsiraamat ette näeb, sest mulle on oluline hea pidamine maksimaalselt kuni Kuutseni ja seejärel võib jää ka kogu kliistri alt ära olla koorinud, isegi parem oleks, sest edasi läheb nagunii ainult paaristõugetega sõitmiseks.
Suusad käes, suundusin maratoniraja algusesse suuski testima. Esimesel kilomeetril, pärast autoparklat, on väike laskumine, millest piisab, et suuskade libisemisel vahet teha. Laskusin nõlvast mõlema paariga kaks korda, sama paari mõlemad liud sisuliselt samasse auku, paaride vahe aga mitu meetrit. Üllatusin isegi, et väikse kallaku peal saab olla nii suur vahe täpselt sama libisemis- ja pidamismäärde korral.
Paremini töötas sooja ilma suusk, all Selde lihv nr 8, võrrelduna külmema ilma suusa ja lihviga nr 7. Seejärel sõitsin mõlema suusaga vana lasketiiruni, et oleks võimalik tagasiteel mäest üles ka vahelduvat sammu kasutada ja pidamist testida. Sealsel tõusul pidasid mõlemad paarid ühtviisi hästi. Kell 8.10 olid suusad testitud ja valik tehtud.
Viisin võistluspaari stardigrupi, millel nimeks eliit, väravasse, kuid võistlejaid kohe koridori siseneda ei lubatud. Tegemist oli esimese maratoniga Eestis, kus tehti suuskadele fluoritesti. Suusad, uudsete fluorikleepsudega markeerituna tuli ette näidata Epp Paalile (vasakpoolsel fotol vasakul; tema kõrval Vahur Leemets, kelle taga Jaanus Laidvee) või Ülle Viinapuule ja jääda ootama, kas fluori fortuuna on ka suusad fluoritestiks välja valinud. Ei olnud.
Seejärel võttis suusad üle väravalindi vastu peakorraldaja Indrek Kelk isiklikult ning viis suusad märgistatud stardipaigale nr 52. Esimesed 100 stardikohta olid numbriliselt märgistatud (fotol paremal), jagatuna 15 suusajälje vahel (parempoolsel fotol). Ütlesin Kelgule, et ta asetaks suusad maha külgedele – kliister on agar lund ja kõike muud enda külge kleepima – ning need näpunäited kukkusid viljakasse pinda. Tänan!
Seejärel suundusin testil teiseks jäänud suusapaariga kell 8.25 soojendussõidule. Tavaliselt teen 15–25-minutilise soojenduse koos kiirendustega, pühapäeval piisas 15 minutist. Edasi jäi ainult stardi ootamine, väiksed venitusharjutused ja lahti riietumine. Harjutuste vahele tegin ka mõned keppidega sörgid, kuid ühel hetkel suutis küljelt lähenev mees astuda täpselt maapinnale toetuva kepikulbi peale ja kulbi pooleks murda (kepi toru jäi õnneks terveks). See lõi muidugi pulsi üles ja üle huulte lendasid tõenäoliselt mõned „tänusõnadki“, kuid pikemalt põdema polnud vaja jääda, mul on varukepid alati kaasas. Võtsin teised kepid tavaliste kulpidega, mis, nagu hilisem sõit näitas, osutuski paremaks valikuks kui algsed suuremad kulbid, sest ööga oli kepiala kõikjal piisavalt ära külmunud ja kepp kordagi läbi ei vajunud.
Stardist mindi kohe täiega (fotol vasakul), mingit passimist polnud, kuid väga viisakalt ja ühtegi kukkumist, isegi mitte katkisi kepiotsi, ma stardis ei näinud. Rada oli algusest peale jäine ja kohati katsid trassi siledad jääväljad, mis olid moodustunud madalamates lohkudes eelmise päeva sulavee külmumisel. Nende peale oli hooga väga riskantne sõita ja kui vähegi võimalik, sõitsin äärtelt mööda. Suusk töötas alguses kenasti, nii libises kui pidas jäises jäljes hästi ja enamasti sõitsin keskmises, natuke „karvasemas“ jäljes. Tõenäoliselt polnud selle jäljepaari frees nii tugev või parimal viisil töötanud, mis jättis jälgedesse suured jääkristallid ja kui lagedatel oli tuul ajanud lahtist (tuhk)lund jälge, libises karvases jäljes oluliselt paremini. Põhjus selles, et lumi vajus jääkristallide vahele suuresti ära ja suusk libises ikka jää peal, mitte värskelt jäljepõhja lennelnud lumel.
Kuna alates suvest on suusahooaja ettevalmistust seganud erinevad (õnneks küll väiksemad) vigastused, mis pole intervalltreeninguid peaaegu üldse teha lasknud, siis on ka keha võime taluda kõrgema pulsiga tööd väiksem kui näiteks eelmisel aastal. Seetõttu nägi sõiduplaan välja selline, et alustan varuga ja sõidu edenedes vastavalt enesetundele vaatan, kas ja kui palju juurde panen. (Fotol vasakul loo autor stardis.)
Kohe algusest peale sattusin koos sõitma klubikaaslaste Raku (Ragnar Kaasik, fotol all vasakul) ja Emeri Lepaga (fotol paremal). Nad on suusas küll märksa tugevamad – Emeri lõpetas eelmisel aastal kohal 13 ja Raku viimati, kui osales 2021. aastal, kohal 28 –, kuid ka neil on sellel hooajal olnud erinevaid tagasilööke ning nii me üksteise alla liikusime. Emeril oli kuni Matuni veel eriti raske, kuna mootor keeldus töötamast vähegi kõrgematel pööretel.
Juba enne Matut hakkasin aga tundma, et suusaga pole asi siiski päris õige, sest pidamine muutus järjest hellemaks ja aina vähem sai tõusudel vahelduvat sammu kasutada. Üldiselt on see väga keskpärane lugu, kui lähed peale plaaniga järsemaid tõuse vahelduva sammuga sõita, aga pead juba tõusu alguses ümber kohanduma ainult paaristõugetega mäkke raiumisele. Mentaalselt küllalt väljakutsuv ja üldsegi mitte meeldiv olukord.
Pärast sõitu Skiwaxi Tomiga rääkides jõudsime järeldusele, et kuna kliistri kiht oli õhuke ja rajapõhi väga jäine, ka paljudel tõusudel, siis sellistes oludes oleks pidanud panema siiski natuke paksema kihi, kuna puhta jää peal nii õhuke kiht eriti ei saanudki töötada.
Matul olime endiselt kolmekesi koos, minul kohaks 62 (parempoolsel fotol ees). Mida Harimäele lähemale jõudsin, seda selgemaks sai, et tuleb ümber orienteeruda täielikult paaristõukele ja juba Harimäe tõusu algusest alates kuni lõpuni ainult paaristõuge sõiduviisiks saigi. Harimäe tõusul proovisin ka intensiivsemalt tööd teha, kuid varsti adusin, et laktaati hakkab lihastesse kuhjuma liiga kiiresti ja liiga palju. Olemine muutus üsna ebamugavaks ja andsin peagi tempos järele. Harimäe tõusu lõpuosa oli ka kohaks, kus head tiimikaaslased vahe sisse said ja rohkem ma neid ei näinud.
.JPEG)
Organiseerisime Suusasemude tiimiga jootmise kõigis TP-des ka sellel aastal. Kuue TP peale oli meil kolm jootmistiimi ehk iga jootja sai joota kahes TP-s. (Fotol vasakul Suusasemude jootjad Reet Savastver, Katrin Lang, Kaie Arge, Nele Laidvee.) Kuidagi juhtus aga nii, et Matu TP-s 12. kilomeetril ja Kuutse TP-s 32. kilomeetril jäin joogist ilma. Tõenäoliselt ei tundnud jootjad mind kohe ära, sest sarnaseid kombesid on tõesti palju ja seetõttu ei astunud õigel ajal rajale lähemale ning nii ma jootjate ahelikust (mitmetel tiimidel on oma jootjad väljas) niisama läbi sõitsingi. Suuremat tagasilööki need kaks „nulliringi“ õnneks ei põhjustanud, kuna nii viimaste päevade kui maratonihommiku energiatarbimine olid piisavalt organismi täis laadinud. (Fotol all paremal jootjate punkt.)
Sõidukiirused olid seekord suured ja rohkem või vähem ärevaid hetki oli kindlasti kõigil, eriti koos suurema pundiga laskudes. Mul oli kaks tõsisemat momenti. Esimene Harimäe pikal laskumiste kaskaadil, kus laskusime kaheksase pundiga. Mina esmalt taga lõpus, kuid kuna teadsin, et mul on pundi parim suusk, siis astusin kohe laskumise alguses rivist vasakule jäävale rajale ja hakkasin järjest meestest mööda libisema. Lähenedes järjest pundi kolmanda meheni, hakkas see üha rohkem jalga väristama, käsi ja keppe laiali ajama, milledest vasakpoolne ulatus paraku üle minu raja. Hõikasin küll, et võta kepp eest, kuid kuna näha oli, et mehel endal on väristamisega juba nii palju tegemist, siis väga koordineeritud liigutusi loota polnud mõtet ning temani jõudes olin sunnitud endale parema käega teed tegema.
Kuna minu (vasakpoolsel fotol ees) kiirus oli kõrvalsõitja omast suurem ja jälg täielik jäärenn, lisaks väga jäine jälgede vaheline ala, polnud palju vaja, et see tee tegemine mind natuke tasakaalust välja lõi, niivõrd jäisel pinnasel seda taastada ei suutnud ning kukkusin paremale tuharale maha. See on see siksakiline koht 20. kilomeetril, kus laskumise alguses keerab rada vasakule, siis paremale, uuesti vasakule ja seejärel pika lauge paremkurviga lõpuni.
Vahetult, 150 meetrit enne kukkumist saavutasin sõidu maksimaalse kiiruse 54 km/h. Kukkumise hetkel oli kiirus 45 km/h. Hea pauk käis ja esimene mõte oli, et kepid seda küll üle ei ela ning siia sõit lõpebki. Kuid pärast seisma jäämist ja uuesti jalule tõusmist tundus mu suureks üllatuseks kogu varustus terve olevat ning lükkasin ennast uuesti liikvele. (All parempoolsel fotol varukepid jootjate juures.)
Selge oli aga, et hea punt, seitse meest, oli läinud ning jäin üksi. Päris minutit sellesse pauku ei jäänud, aga üle poole minuti kindlasti. Rütm õnneks väga ei kannatanud ja sõitu sain jätkata normaalselt. Ande TP-s 23. kilomeetril olin kukkunud 78. kohale.
Rohkem suuremaid vahejuhtumeid kuni Hellenurmeni polnud. Pärast Peebut sain kokku noorsportlase Päär Suursillaga, nr 35, ning tulime pea kogu edasise trassi koos kuni finišini. Ta küll üritas korduvalt, sai paariks minutiks ettegi, kuid pikas lõpuspurdis jäin peale mina. (All vasakpoolsel fotol Suusasemud pärast Tartu maratoni lõpetamist.)
Teine ohtlikum koht oli umbes 50. kilomeetril, enne Hellenurmet. Tegu paremkurviga laskumisega, kus keskel jääväli, mis tekkis vaatevälja küllaltki äkitsi pärast kurvi ja mida tuli igal juhul vältida, selle asemel, et seal suure hooga riskida. Sai põigata kas paremale või vasakule. Kuna olin vasakpoolseimas jäljes, siis üle täiesti jääs jälgede paremale põigata ei tundunud üldse hea plaan ja valisin vasakpoolse rajaääre. Häda oli aga selles, et see oli väljapoole kaldega ja ka väga jäine ning oli õnne, et sealt välja ei libisenud, sest suusk seal peal praktiliselt ei kantinud. Hiljem võis lugeda, et korraldajad saatsid sinna hoiatajad ette, et hoidke kindlasti paremale sisekurvi, seal rohkem kanditavat pinnast, kuid minu läbimisel seisid seal ainult lumi, võsa ja jää ning nagu kuulda sain, sõitsid nii mitmedki otse võssa.
Geele oli mul kaasas kolm, aga viimaste päevade ja maratonihommiku energiatarbimine, lisaks rajal joodud koos geelidega spordijoogid tähendasid seda, et ühtegi oma geeli keha seekord ei vajanud.
Elvasse jõudsin 83. kohaga ja ajaga 3:00.26, mis tähistab mu uut rajarekordit. Keskmine kilomeetri läbimise kiirus oli 2.52. Samas oli pulss kõige madalam, millega olen Tartu maratoni sõitnud: keskmine 144 lööki, maksimaalne 160 lööki minutis.
Suusasemudel oli kokkuvõttes väga hea päev: kaks meest poodiumil, Taavi Kaiv neljas ja Andres Juursalu kuues (ülemisel vasakpoolsel fotol) ning võit Estoloppeti tiimide arvestuses (top100-s oli 11 Suusasemu). (Parempoolsel fotol naiste parimad, 3. koht Suusasemu Tatjana Mannima.)
Fotod: Margus Ansu, Postimees/Scanpix (fotod 2, 3, 6 ja 7), Sportfoto, Nele Laidvee ja Katrin Lang, Tartu maratoni Facebooki avalik galerii
.jpg)
.JPEG)
