kolmapäev, september 30, 2020

Pullerits: Kuidas MM-võistlustel hea sõit ühtäkki otsa sai?

Mullu Poolas Poznanis seenioride maanteesõidu MM-võistlustel läks Tea Lang võidu peale välja. Kiirus oligi kõva. Esimesed poolsada kilomeetrit kihutasid naised keskmise kiirusega 42 kilomeetrit tunnis. Nii juhtuski, et nad jõudsid meestega ühisele teele enne, kui varem startinud ja pikema ringi sõitnud mehed. Noid oli palju, umbes kolmsada, pakub Lang, ja peagi tulid nad naistele selga.

Siis läks asi käest.

«Jube närviline, kitsad kehvad teed, kogu aeg käis siblimine,» meenutab kolme tütre ema Lang (54), Spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse spetsialist. Mehed ei andnud armu, trügisid naisi suures grupis kõrvale. «Laks oli ilmselgelt õhus,» mäletab Lang.

Ja siis see juhtus. 

«Kui pauk ära käis, oli tee rattaid ja rattureid täis,» kirjeldab Lang. Ta oli selleks valmis, mistõttu sai külakuhja taga pidama. «Hüppasin üle pikutava rootslase uuesti ratta selga ja edasi.»

Aga suur grupp oli seks ajaks eest läinud.

Järsku ilmus selja tagant kuuekümnene Jeannie Longo (fotol vasakul), 13-kordne maailmameister ja Atlanta olümpiavõitja maanteesõidus, Langi suur eeskuju. Ta haakis prantslanna tuulde, ent tema tempo käis siiski üle jõu. Motivatsioon kadus, sest Langil polnud enam aimugi, mis kohal ta võiks sõita. Nii jättis ta ka oma trumbi, lõpuspurdi, välja käimata.

See oli viga. Temaga samas, N50 klassis osalenud itaallanna tuiskas finiši eel mööda. «Oleks ma näinud!» kahjatseb Lang. «Ta oleks kotti saanud.»

Lang jäi esimesena pjedestaalilt välja.

...Nii algab mu järjekordne lugu sarjast «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» viimases numbris. See räägib Spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse spetsialistist Tea Langist, kellel on ette näidata näidata kaks Euroopa meistrimedalit ja sinist meistrisärki ning kelle tütar Mae osales äsja rattasõidu MMil grupisõidus (katkestas). 

Millest rattaajakirja 24. number (fotol paremal) veel räägib?

*Rase, aga rattaga trenni. Rattaharrastaja Tiina Rekand ja veel neli naist räägivad oma loo.
*Rattamatk Valgast Narva. Seitse päeva piire kombates ja neid ületades. Üks kuulamissoovitus: Dynamint, „Klubi Paradiis”.
*Neli sõna, et tõesti saada rattasõbralikuks linnaks. Kokkuvõte pikalt uuritud teemast.
*Millal ja kuidas tippspordiga hüvasti jätta? Räägivad meie profid Andrus Aug, Erki Pütsep, Innar Mändoja, Rene Mandri jt.
*Rattatreenerite lugude sarjas saab sõna Ado Hein.
*Kus käis trikke tegemas Venemaa BMXi rattur Irek Rizaev?
*Kuidas taastada kolmekümne aasta vanust ratast Eddy Merckx? See on Toomas Kirsipuu Kelme aja ratas, Andres Lekko taastas ja räägib.
*Rattamatkajad, pange tähele! Kogu tõe ratta kottidest räägivad neli matkajat Valga ja Narva vahelt.
*Eesti meistrivõistlustel maanteesõidus anti etendust. Rattaajakiri oli kohal, nägi ja kirjutas.
*Läti mees Jānis Dikmanis on seekordne põnev persoon.
*... ja lõppude lõpuks: kõva harrastaja Tea Lang ütleb välja, mis lubaduse ta endale andnud on.

Milline oli viimati teie panus, et rattaajakiri saaks jätkuvalt ilmuda?

Foto 1: Veel üks Longo! Annemiek van Vleuten (Holland, vasakul) võitleb Elisa Longo Borghiniga (Itaalia) teise kohal nimel äsjasel grupisõidu MMil Itaalias Imolas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Prantslanna Jeannie Longo 2010. aasta rattaspordi MMil Austraalias. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 24. number. Esikaane edastas: Vahur Kalmre

teisipäev, september 29, 2020

Pullerits: Kui hooaeg läbi, kas nüüd ratas nurka? Oh ei! Nüüd alles andmiseks läheb

Tartu rattamaratonist lahutaks meid juba justkui igavik. Mis sellele nädala jooksul järgnes?

Palun väga!

E – tööpäev Tallinnas
T – 32,7 km keskmise kiirusega 32,8 km/h
K – 39,6 km keskmise kiirusega 33 km/h
N – 30,1 km keskmise kiirusega 32,65 km/h
R – 41,2 km keskmise kiirusega 31,9 km/h
L – 26,2 km keskmise kiirusega 31,33 km/h
P – 41,6 km keskmise kiirusega 31,5 km/h

Kokku seega 211,4 km, milleks kulus sõiduaega 6:34.

Viimati kogusin nädalaga sellest suurema kilometraaži juuni kolmandal nädalal – 243,1 km.

Aga eks olid lõppenud nädalal ka ilusad ilmad.

Samas: miks ma siis veel rohkem ei sõitnud?

Aga milleks?! Keskmiselt tunni ja viie minuti pikkused sõidud on parajad, et mitte hakata kahetsema sadulas veedetud aega. Elus on nii palju muud – nii palju muud! –, et rumalus oleks tunde ainult väntamisele kulutada – ei, lausa raisata!

Liiati muutub pedaalimine ajapikku tüütuks.

Piisab sellest, kui läheb välja, teed kiire sõidu ja tunned – jaksan küll! Endiselt on keskmised kiirused sellised, nagu aastaid, mitmeid aastaid tagasi, kuigi füsioloogiliselt ei tohiks see nii olla. Eriti arvestades, et ega ma tee mingit läbimõeldud trenni, et taset hoida.

Ei, lihtsalt sõidan. Vahelduseks ja enda ergastamiseks, nii kehaliselt kui emotsionaalselt.

Sellest piisab, et minna võistlustele ja teha seal enamikule pähe. Mida veel võiks tahta?!

Fotod 1-3: Kes tunneb ära, kus on need kolm pilti lõppenud nädala laupäeval tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits

laupäev, september 26, 2020

Pullerits: Millest räägivad minu põnevad kohtumised Mati Alaveriga nüüd?

Salt Lake City taliolümpial 2002 kogunesid Eesti koondise ametimehed ja ajakirjanikud pärast Andrus Veerpalu kuld- ja Jaak Mae pronksmedali võitu Homesteadi kuurordi väikesesse, pikliku lauaga saali. Keegi tõi kuskilt sinna pudelid Saku õllega. Kõik olid rõõmsad, elevil. Kui saabusid medalimehed koos peatreener Mati Alaveriga, läks iseenesest lahti laul: «Nagu elagu, nad e-la-gu!»

Ega Veerpalu ja Mae suurt naeratanud. Arusaadav, küllap olid võistlusest kurnatud. Aga Alaver ei naeratanud kohe üldse mitte. See ei pannud imestama, sest just niisugune, pidevalt tõsine – vähemasti näost –, ta alati paistiski. «Võiks rohkem naeratada,» oli üks naissuusataja, keda Alaveri oli kunagi treeninud, tema kohta öelnud.

Kogenumad spordiajakirjanikud lugesid Homesteadis korraldatud koduselt medalipeolt Alaveri näost välja mure. Nad rääkisid omavahel, kuidas Alaver olnud paar järgmist päeva nende arvates ekstra pinges ja eriti tõsine, sest õhus rippunud oht, kas pauk tuleb või mitte. Kõik mäletasid, et aasta varem suusatamise MMil Lahtis jäi dopinguga vahele kogunisti kuus Soome sportlast. Ja Salt Lake Citys ringlesid juba kahtlused, et Hispaaniat esindav sakslane Johann Mühlegg on dopinguküttidele ilmselt vahele jäänud. (Lõpuks Mühlegg diskvalifitseeritigi, ta jäi ilma kõigist kolmest kuldmedalist.)

Alaver oli Eesti spordiajakirjanike absoluutne lemmik. 

...Nii algab minu lugu tänases Postimehe Arteris, milles meenutan oma innustavaid, ent ka teravaks kiskunud kohtumisi Eesti legendaarse suusatreeneriga. Nüüd avalikuks saanud kohtutoimikute valguses kõnelevad nood kokkusaamised varasemast teistmoodi lugusid.

Lugu lõpuni saate lugeda siit!

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) intervjueerimas Mati Alaveri 2003. aasta detsembris vastavatud Haanja suusakeskuses. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix

teisipäev, september 22, 2020

Pullerits: Kogu tõde sellest, kuidas tuli Tartu rattamaratonil elu parim tulemus

LISATUD VIDEO SÕIDUST!

Ükskõik kui rahulikuks ja külmavereliseks ma end ei sunni, ikka juhtub rattavõistlustel, et mõnikord läheb mul n-ö katus sõitma. Mõned ütleks, et adrenaliin lööb üle pea. Targemad ütleks, et excitement lööb välja ja võtab võimust, nagu defineerib seda Bashar, maaväline multidimensionaalne olend, kelle sõnumeid tulnuktsivilisatsioonist kanaldab mees nimega Darryl Anka.

Mis iganes seletust ja tõlgendust siin kasutada, juhtus Tartu rattamaratonil pärast Ande TP-d, umbes 25. kilomeetril nii, et tõmbasin oma ligikaudu tosinaliikmelisel grupil eest minema. (Seda ja minu muud sõitu näete minu ratta leistangilt salvestatud videos!) Seda hoolimata endaga vaikimisi sõlmitud kokkuleppest, et ma ei tee atrõõve ega üleüldse musta, enda tulemust silmas pidades tarbetut tööd, vaid püüan sõita võimalikult säästlikult. Sest mäletan, kuidas Allan Oras, Tartu rattamaratoni võitja 2009, mulle kunagi seletas, et tuleb sõita ökonoomitades, säästes jõudu vändapöörde kaupa kord siin, kord seal, kord kolmandas kohas jne.

Aga kõik need õpetused lendavad peast välja, kui jaksu jagub, minek tundub hea, ilm on ilus, oma grupi tempo sugugi mitte maksimaalne ning näed eespool neid, keda püüda. Noid püütavaid oli silma järgi hinnates vähemalt kaks tosinat. Võib-olla rohkemgi. Vahe nondega vähemalt 150, kui mitte 200 meetrit. Ja kruusatee – see võimaldab vunkida, ei pea mudas puude vahel nikerdama.

Niisiis, toetasin käsivarred leistangile, et võtta madalam asend, ja sõitsin oma grupi eest lihtsalt ära. Atrõõv! 

Ise teadsin, andsin endale aru, et see pole kogu võistlust silmas pidades just kõige arukam manööver. Aga! Kas sellel on siis rohkem mõtet, et kulged turvaliselt teiste selja taga lõpuni ning pärast ei olegi midagi, mida meenutada? Ei, sellisel sõidul, kus sa midagi eristuvat korda ei saada, pole erilist iva. Vähemasti mitte minu silmis.

Ei, ma ei saanud toda gruppi kätte. Lähemale sain küll, kärpisin vahe umbes sajale meetrile, aga siis nägin taha piiludes, et ka minu äsjane grupp oli jalad tööle pannud ning hakkas mulle aegamisi lähemale jõudma. Võtsin vasakule, lasin tagant kolm-neli meest mööda ning siis haakisin end rivvi. Mõni minut hiljem, seal, kus rada keerab paremale, et laskuda diagonaalis üle heinamaa metsasalu äärde, jõudsime kõik koos eespool liikunud grupile järele. Et siis üheskoos tempo nullini lasta, sest kivide taha tekkis tropp. Enamik oli sunnitud ratast üle kivide käe kõrval lükkama. Mina ka.

Seni olin tegutsenud igati targalt. Ei olnud terve nädala trenni teinud, et lasta jalgadel värskust koguda. Ei käinud ka eelmisel pühapäeval avatud raja sõidul, sest viimaste aastate kogemus hakkas näitama, kuidas see röövib võistluspäevaks ikkagi mõningase särtsu ja jõu. Reedel tegin nn soojenduseks 13 km ja oligi kõik.

Juba stardist panustasin peaga sõitmisele. Eelluure ütles, et stardijärgse heinamaa parem serv on pehme ja vesine, mistõttu sättisin end stardikoridoris aia äärde vasakule. Ja saingi sealt oma stardigrupist 501-700 hooga minema. Söandan pakkuda, et vana lasketiiru järsku tõusu alla jõudes olin vähemalt sada kohta ettepoole saanud.

Jätkasin peaga sõitmist. Olin endaga teinud kokkuleppe, et tõusudel punnima ei hakka. See oleks rumalus, mis maksaks pikapeale valusalt kätte. Väsimus ju koguneb. Sedasi on tõusudel rohkem kaotada, kui võita. Pöörasin tähelepanu sellele, et saaks tõusudest kerge käiguga kerides üles, ning siledatel ja kergetel laskumistel püüdsin rakendada eessõitjate tuulekotti. See kokku ongi üks osa ökonoomitamisest, nagu oli õpetanud Oras.

Hoolimata sellest, et hinnanguliselt sõitsin juba eespool 400. kohta, tundsin end suurepäraselt, ja enamgi veel: tundsin, et olen jaksu poolest enamikust teistest ümberkondsetest üle. See oli seda üllatavam, et järjest hakkas selg ees vastu tulema ka seljanumbriga sõitjaid. Seljanumbri said teatavasti ainult esimesed kolmsada parimat osalejat (lisaks mõned naised). Vahetult enne Matu TP-d jäi ette koguni number 195, kelles tundsin ära Haanja rattaklubi kõva sõitja Olavi Mõtsa, kellega ma ei ole eales end samasse «masinaklassi» kuuluvana tundnud. Panin talle tervituseks käe õlale, et ehk saab ta sellest hoogu juurde. Ega vist. 

Pärast sain teada, et olin Matu TP-ks kerkinud juba 332. kohale. Kaotust liidrile oli vähe, kõigest 4.55.

Harimäe tõusul täheldasin, et kuulun taas pigem nende kilda, kes teistest rohkem jõuavad. Ent hoidusin, et ei tekiks – kui tsiteerida Leninit – peapööritust edusammudest. Enamik võistlusmaast oli ju veel ees.

Puka TP-sse jõudsin suures pundis. Pakun, et sinna kuulus ligi 40 sõitjat. Terve tee ühest servast teiseni oli neid täis. Mõneks ajaks lasti tempo alla. Kuid seekord säilitasin külma pea. Ehkki tundsin tahtmist, et liiguks korra ette ja aitaks tempo üles vedada, ei asunud ma seda soovi ellu viima, sest mõned aastad tagasi oli just too, kergelt vastumäge ja pahatihti ka vastutuulega lõik see, kus eesmist gruppi püüdes end niimoodi läbi põletasin, et distantsi teiseks pooleks sai jaks tuntavalt otsa. Tuletasin meelde kokkulepet iseendaga: ei mingit lolli rabamist!

Sedasi läks ka Meegaste mäele jõudmine kergelt. Täheldasin koguni, et tõusu lõpuosas olin üks võimekamaid. Aga kiiret polnud, sest ega sa järgneval kiirel laskumisel kellelgi eest ju sõida. Veidi hiljem metsavahelistel veoautotee lõikudel tikkus me grupp küll pikaks ja tükkideks rebenema, ent Astuvere TP-ks sai enamik uuesti kokku. Seal pigistasin suhu ka kolmanda SiS-i geeli, mille olin eelmisel päeval ostnud võistluskeskusest kõigest 50 sendi eest. Astuvere TP-sse jõudsin juba 288. kohal.

Küsite, kuidas sain hakkama metsaalustel mudastel lõikudel. Vastan: ettevaatlikult. Lähtusin põhimõttest, et pigem karta, kui kahetseda. Mulle ei meeldi kukkuda. Ja selleks et kukkumisi vältida, tuleb riskida minimaalselt. Ühes laias, lageraiutud kohas vajusingi paremas servas juba peaaegu külili, aga keegi jäi paremal ette; arvasin, et nüüd lükkan tema ka pikali, aga ta sai jala maha ja toetama ning mina sain omakorda toetuda talle. Jäin püsti. Vabandasin tekitatud olukorra pärast ja tänasin teda mind aitamast. Mulle jäi selge arusaamine, et too sõitja suhtus juhtunusse igati rahulikult ja mõistvalt. Ameeriklased ütelnuks: we are in this shit together. Ehk: olime selles pasas ju kõik üheskoos.

Too oli mulle ka kõige ohtlikum olukord. Korra ühel metsaalusel lõigul, kus ees laius üüratu mudaauk, pidin samuti jala maha panema, sest sattusin sellest mööduma valelt poolelt, vasakult, kus, nagu selgus, oli muda palju rohkem kui paremal. Lisaks kividega metsatukka sisenemise kohale jalutasin ratast ka raja kõige järsemal, ehkki lühikesel tõusul. Kunagi ei tea, mis seisus seal pinnas on, kas äkki liiga pehme, nii et ratas hakkab all ringi käima ja siis prantsatad külili; sedasi on targem kohe nõlva all sadulast tulla, sest, nagu ilmnes, ega võrreldes ülespressijatega niiviisi aega eriti kaota, küll aga säästab märkimisväärselt jõudu; lisaks saab reie- ja säärelihaseid venitada.

Üks mulle sageli kriitiliseks osutuvaid kohti on umbes 55. km-l, seal, kus mõnda aega kiiret kruusasõitu võimaldav rada pöörab nõlvast alla vasakule ning läbib madala veega kraavi. Pärast kraavi ületust, kui tuleb tugeva teekattega lõik, olen pahatihti endalegi arusaamatul põhjusel sattunud raskustesse. Seetõttu olin tolleks kohaks eriti valmis – ent ikkagi pean tunnistama, et tuli üksjagu pingutada, püsimaks rivis. Järgneval kivisel ja uhteteedega tõusul liikusin paremalt tasapisi ettepoole, aga kui tasasele osale jõudsin, märkasin, et minu ees pedaalija oli esimese seitsme-kaheksa mehega mitmemeetrise vahe sisse lasknud. Tõmbasin ülejäänute seas kõige ette ning üritasin noid eesmisi järgmise kilomeetri jooksul, kuni Palu TP poole viivale kruusateele pööramiseni üksinda püüda, ent tulutult. Jäin sedasi pooleks läinud suure grupi kahe osa vahele. Midagi polnud parata: pikal laskumisel Palu TP-sse ootasin tagant tulijad järele. 

Pärast Palu TP-d, kuhu jõudsin 294. kohal, läks moodustunud punt taas tükkideks. Metsaalustel teedel sõitsin enamiku ajast üksinda. Õnneks hakkas tasapisi teisi mu ümber kogunema. Ja kui lõpuks metsaalustest välja sai, läks enesetunne paremaks ja enesekindlus suuremaks. 14. kilomeetril, veidi pärast Elva jõe sillakese ületamist, kihutasin järgnevaid vedades hooga mööda isegi eksproff Rene Mandrist (nr 42), kes oli poolel maal sõitnud veel teise saja alguses, aga vähese treenituse ning eelmise päeva pingeliste asjaajamiste tõttu energiat tühjaks jooksnud. (Lõpuks kaotas ta mulle kolme minutiga.) Hellenurme TP-sse jõudsin 295. kohal. Sealne teadustaja oletas, et vaevalt ma laua pealt süüa-juua võtan. Jah, süüa ei võtnud ma kusagilt, küll aga haarasin peaaegu igas TP-s jõujoogiga pudeli.

Viimaseks kümneks kilomeetriks moodustus väike, silma järgi pakkudes seitsme-kaheksaliikmeline punt, kus hoidsin teist-kolmandat positsiooni. Tõusudel viis-kuus kilomeetrit enne lõppu hargnes see aga laiali. Püüdsin leida neid, kellega kampa lüüa. Neli kilomeetrit enne lõppu, kui tuleb laskumine Elva jõe äärde, saingi kaks kaaslast. Haakisin nende taha kolmandaks. Kõrv fikseeris, et minu taga võis olla veel üks-kaks sõitjat.

Pärast RC Cola joogipunkti tabasin ära, kui üks me seast, Ott Pärna, teistest veidi lahti sai, ning pärast kahte sõõmu jooki, millest osa loksus topsist välja ja kleepus näole, tõmbasin talle kohemaid järele. Ta läks hea hooga. Võttis üksinda vedades eestpoolt paar meest kinni ja jättis selja tahagi. Siis andis küünarnukiga märku, et teised ka vedama läheks. Tema sabas väntas kuus-seitse meest. Keegi ei tahtnud minna. Tõmbasin Pärnale kõrvale ja ütlesin, et kui jaksab, lasku aga ees edasi, ning lubasin, et mina teda finišis tagant ründama ei hakka, sest see poleks aumehelik. Ta lasi ees vapralt edasi.

Aga minu antud lubadus käis ainult minu kohta. Paraku mitmed teised, kes meil sabas istusid, samamoodi ei arvanud. Vaid hakkasid kilomeeter enne lõppu tagant ründama. Nende õigus ja vabadus, ega keegi seda neile keelata või neid takistada saa. Ent kõrvalt vaatasin, et ilus see pole, eriti arvestades, et ega mäng käinud ju võidu peale. Võrdluseks: kui endine jalgpallikoondislane Marek Lemsalu, kes sedakorda lõpetas minust üle 21 minuti hiljem, sõitis aastaid tagasi viimased tosin kilomeetrit pidevalt minu tuules, oleks ta võinud, nagu hiljem piltidelt nägin, minust lõpusirgel vabalt mööduda, kuid ei teinud seda, ja kui küsisin, miks, siis vastas ta, et see olnuks ülbe ja kohatu.

Lõpetasin kuueses pundis Ilmar Vähi, Margus Nermani, Ott Pärna ja Mihkel Arro järel ning Janek Trepi ees oma kõigi aegade parima, 284. kohaga. Aega kulus 3:13.59. Omas, M55 vanuseklassis sain kuuenda koha. Selja taha jäi mitmeid nimekaid sõidumehi. (Videot minu sõidust näete, kui vajutate sellele lingile!)

Foto 1: Priit Pullerits kolmveerand tundi enne Tartu rattamaratoni starti Tehvandi staadioni taga. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Ratturid tänavusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Adam Illingworth / Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Priit Pullerits veerand tundi enne Tartu rattamaratoni lähet stardigrupi 501-700 värava taga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu rattamaratoni algus. Foto autor: Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton
Foto 5: Tartu rattamaratoni stardigrupp 501-700. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartu rattamaratonil osalejad lähenemas vanale lasketiirule. Foto autor: Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton
Foto 7: Scanpixi agentuuri Baltimaade juht Art Soonets Matu TP-s. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8-10 ja 12: Ratturid Matu TP-s. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 11 ja 13: Priit Pullerits 21 km enne finišit pärast Palu TP-d. Fotode autor: Aiki Lill
Foto 14: Tartu rattamaratoni liidrid on alustanud lõpuspurti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 15: Alo Jakin võidab Tartu rattamaratoni, kolmandana lõpetab Peeter Tarvis. Foto autor: Ervin Kaljola / Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton

pühapäev, september 20, 2020

Pullerits: Videoreportaaž Tartu rattamaratonilt: vaadake järele, kas jäite mulle ette!

Samal ajal kui mitmed mehed saunas kümblevad või kurnatusest kesvamärjukest libistavad, lootes asjatult, et õlu aitab, panin kokku videoreportaaži tänase Tartu rattamaratoni 89 kilomeetri distantsilt, kus sain oma kõigi aegade parima, 284. koha. Omas vanuseklassis sain kogunisti kuuenda koha. Alustasin stardigrupist 501-700 ning sõitsin tõusvas joones. Mudased kohad tekitasid veidi ärevust, sest ei taha ju riskida ja kukkuda, mistõttu tõmbasin seal tempot vähemaks. Aga muudel lõikudel sain kenasti hakkama, nagu lisatud videost näete.

Kirjasõnas tuleb reportaaž veidi hiljem. Rahulduge praegu, palun, videoga.

Foto: Priit Pullerits Tartu rattamaratoni rajal 21 km enne finišit pärast Palu TP-d. Foto autor: Aiki Lill

laupäev, september 19, 2020

Pullerits: Kuidas ma tegin enne Tartu rattamaratoni ühe kõva loo teise otsa

Siin pole öelda muud, kui ülim, ülim lugupidamine nende meeste vastu, kellest kirjutasin tänasesse Arterisse pika loo - nii põhjaliku, kui nende meeste kohta üldse on võimalik kirjutada. Nüüd, pärast pikki vestlusi nende pealikuga (fotol vasakul), tean ka, kuidas need mehed mõtlevad ja milline on nende nägemus maailma asjadest. Inglise keeles öeldaks: no bullshitting. Hea, kindel ja uhke on olla nendega samal lainepikkusel. Loodan, et teiegi olete õigel poolel.

Teiseks, Postimehe sporditoimetusele kirjutasin kolumni, mis tõukus siin nädal tagasi testitud teemast. Kuna vastuvõtt osutus soojaks ja soosivaks, siis tugevdasin ja laiendasin seda suurema publiku tarbeks. Liberastid ja tolerastid lähevad nüüd muidugi marru, aga mis parata - ega noid miski paranda.

Kolmandaks: veidi sotsiaalsemat teemat ka. Teises Arteri loos toon esile, kuidas klassiühiskond on jõudnud ka elu lõpusirgele. Nüüd saab Eestis vanadekodus üürida... oi-oi-oi kui kalleid sviite (fotol paremal). Hakake aga aegsasti raha kõrvale panema! 

Neljandast loost ka kirjutan peagi. Aga enne käin Tartu rattamaratoni võistluskeskuses ja võtan numbri välja. Pidi vist olema 519. See tähendab, et tuleb hea stardikoha eest kõvasti võidelda.

Foto 1: Erioperatsioonide väejuhatuse ülem kolonelleitnant Margus Kuul on Eesti ainus eriüksuslane, kes tohib esineda avalikult oma näo ja nimega. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ligi 2000-eurone sviit vanadekodus Viimsis. Foto autor. Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

teisipäev, september 15, 2020

Pullerits: Kuidas ma sain Tartu rattamaratonile ametlikust hinnast... 11 korda odavama hinnaga!

Ise pealkirjas küsin, ise vastan: ei, mitte seetõttu, et Klubi Tartu Maraton Indrek Kelgu isikus laseks mul end oma üritustele taas Postimehe alt soodsalt kirja panna. (Ega ma seda tea, pole uurinud ega küsinud.)

Ei, seekord läksin hoopis teist teed! 

Muidugi tuleb tunnistada, et magasin esimese, 45-eurose registreerimisvooru maha. Tuli siis võtta see teine, 55-eurone voor. Päris kallis, kas pole? 55 euro eest saaks näiteks Moabis terveks päevaks FS-ratta laenutada. (Iseasi, kuidas praegu sinna Moabi saada.) Liiati tuli meelde, et eelmisel sügisel sain ujudes põlvetrauma, mistõttu ei saanud Tartu rattamaratonil üldse startida, sest tollase muda ja libedusega oleks risk kukkuda ning põlvele veelgi kapitaalsemalt viga teha olnud liiga suur. Arutult suur. Kui õigesti mäletan, läks loobudes 40 eurot vett vedama.

Niisiis, nüüd küsis KTM 55 eurot. Ega midagi, tuli hakata maksma.

Aga kohe kukkus hind 30 eurot odavamaks. Selgus, et talvise ärajäänud suusamaratoni registreerimistasust oli tõepoolest pool järgmisele üritusele üle kantud.

Siis kukkus mult nõutav summa veel 20 eurot. Selgus, et Postimees oli taastanud oma kokkuleppe Sport-ID-ga ning kandnud mu kontole 20 eurot, mille siis lahkelt rattamaratoni jaoks ära andsin.

Jäi järele vaid 5 eurot. Selle sain kerge vaevaga kokku. Ei mäletagi, mil viimati nii soodsalt starti sain.

Ega teie ometi rohkem pole maksnud?

Foto 1: Tallinna-Tartu maantee uus lõik. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Õhtune taevas Tartu lähedal 11. septembril. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vikerkaar Tallinna-Tartu maanteelt nähtuna 7. septembril. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, september 12, 2020

Pullerits: Millise võiduretsepti andis mulle Rally Estonia peakorraldaja?

«Väga hästi küsisid,» ütles Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava (fotol vasakul) pärast seda, kui olin lõpetanud temaga intervjuu. «Mulle meeldis rääkida.» Ta oleks veelgi hea meelega rääkinud, aga järgmine kohtumine surus peale.

«Mulle ei meeldi lamedus,» lisas ta. «Ajakirjanik võib olla terav, süstemaatiliselt terav, uurivalt terav – see on äge.»

Intervjuu lõpus oli ta öelnud üht väga olulist asja, mida soovitan nüüd lugeda tähelepanelikult kõigil. Seepärast toon selle koha intervjuust siin teieni: 

Olite ise eelmisel kümnendil paljulubav rallisõitja. Mis puudu jäi, et päris tippu jõuda?
Kui ausalt öelda, siis 2009. aasta masu oli nii hull, et lõpetasin uskumise. Kui usk saab otsa, pole enam midagi teha.
Lõppes usk, et leida jätkamiseks piisavalt toetust?
Mul oli küll taustatiim, aga tegin hästi palju asju ise: suhtlesin toetajatega, tegelesin isegi psühholoogiaga. Olen eluaeg olnud hästi analüütiline ja ka hästi karm enda suhtes. Mingi hetk ei andnud ma endale tehtud vigu andeks, sest tegin muudkui ühtesid ja samu vigu. Olin liiga kapseldunud ja kõrvalt ei suutnud keegi anda nõu, miks ma neid vigu teen. Olin omadega puntras, siis tuli masu ja kõik jooksis kokku.
Olen 15 aastat olnud võidusõitjate koolitaja ja nüüd tagantjärele näen oma vigu. Läheme koolitatavatega väga detailidesse, arstide ja psühholoogideni. Paberil on sportlasel kõik hea, aga tulemust ei tule.
Miks?
Rallisport on karm ala. Kui teed tennises topeltvea, võid lihtsalt häbisse jääda. Aga kui rallis ei tule õige otsus millisekundiga, võid ise surma saada või saab surma kaardilugeja. See on psühholoogiliselt hästi raske ala. Kui näen, et olen mõne sportlasega ummikus, olen öelnud: ütle päris ausalt, kas sa tahad seda ala teha või ei taha! Nad ajavad mingit jahu, et tahan-tahan-tahan. Ma ütlen, et päriselt, mine peegli ette, vaata endale silma ja ütle, et sa tahad. Tühja sa tahad! Sa ei taha ju! Siis on kök-mök.
Nii ütlen enda kohta ka: ma päriselt enam ei uskunud ja ma päriselt enam ei tahtnud, sest usk kadus ära. Tulemus tuleb siis, kui hakkad päriselt uskuma.
(Intervjuu väljavõtte lõpp.)

Arusaadav, et Aavale ei meeldi, kui keegi tuleks käsu korras intervjuud tegema. «See on seesama, et kas sa tahad olla ajakirjanik,» ütles ta mulle, rääkides ajakirjanikest, kellega elu teda varem kokku oli viinud. «Mind ajab hullult närvi, kui sa tegelikult ei taha. Ja küsid mingi lolli küsimuse. Vaata Kalev Kruusi, kes on süvenev, energiat täis; ta võib olla terav, isegi solvav vahest, kuid ta teeb ägedalt. Aga noored...»

Ja siis sain üllatuse.

Aava rääkis, et tema jutule on tulnud ajakirjanikke, kes pole intervjuud ette valmistanud ega oska ka küsida. Nad on siis öelnud, et «Urmo, räägi ausalt ära!». Ja kui Aava on küsinud, mida ta peaks rääkima, saanud vastuseks: «Räägi kõik!»

Uskumatu, kas pole, kuidas Eestis tehakse ajakirjandust?

Aga jätke siit meelde siiski peamine õppetera: «Tulemus tuleb siis, kui hakkad päriselt uskuma.»

Fotod 1 ja 2: Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Peaminister Jüri Ratas ja Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava. Foto autor: Rain Aunapu
Foto 4: Urmo Aava (autoroolis) eelmise nädala esmaspäeval kohtumas Raadil juhuslikult Priit Pulleritsuga. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

neljapäev, september 10, 2020

Pullerits: Kurb vaadata, kuidas poliitika ja ideoloogia tungivad sporti ja keegi isegi ei iitsata

Kuidagi juhtus nii, et teler hakkas näitama NBA korvpalli. Mind ei huvita see mitte üks raas. Mis vahet seal on, milline miljonitega ülekullatud meeskond seal võidab! Mul ei ole nendega mingit seost ega midagi ühist. Pealegi on NBA minu silmis juba umbes kaks kümnendit vaat et vanglakandidaatide mängulava. Terve hulk sealseid mängijaid on oma väljanägemise, käitumise ja tegudega mulle selliseks arvamuseks piisavalt põhjust andnud.

Nüüd nägin midagi hoopis uut.

Ma olen alati olnud seda meelt, et spordiareen pole koht, kus esineda poliitiliste ja ideoloogiliste sõnumitega, olgu kirjas, sõnas või pildis. Kui kogu aeg räägitakse, et sporti ei tohi segada poliitikaga – ja poliitika on tänapäeval väga tugevasti seotud ideoloogiaga –, siis ei mahu mulle pähe, miks laiutavad NBAs Black Lives Matter loosungid.

Neid loosungeid nägin teleris mängijate soojendusdressidel. Nägin isegi võistlussärgi seljal. Nägin koguni korvpalliväljakule maalituna. BLM loosungite kõrval kahvatus nii klubide kui kogu liiga sümboolika.

Mul on õigus oma isiklikule arvamusele ja see arvamus on: mulle see absoluutselt ei meeldi.

Mulle ei meeldiks ka see, kui BLM loosungite asemel oleks MAGA loosungid – Make America Great Again.

Vahe on selles, et BLM loosungi neelavad kõik vaikides alla, aga MAGA loosungi peale tõuseks seakisa taevani. Vean selle peale kihla.

Samamoodi oli mulle absoluutselt vastukarva, kui mõned välismaa sportlased tulid suvel välja ideega, et spordivõistlustel võiks sportlased lubada endale meelsusavaldusi.

Kui see peaks juhtuma, siis keeran spordile küll täiega selja ja kutsun kõiki teisi ka seda tegema. 

Kui lähen vaatama sporti, tahan näha sporti, mitte seda, kelle poolt või vastu keegi poliitikas on. Kujutage ette, kuhu me niiviisi välja jõuame! Varsti ei tule inimesed vaatama, kes võidab keda ja kes teeb millise tulemuse, vaid kes on ideoloogiliselt mille poolt ja kes mille vastu ning kes suudab oma loosungiga vastased üle trumbata ja alistada.

Ma ei kavatse enam NBAd vaadata ühtainust sekunditki ning boikoteerin oma silmadega ka kõiki teisi spordivõistlusi, kus tullakse välja poliitiliste või ideoloogiliste loosungitega, ükskõik kui üllad või põhjendatud need kellegi arvates ka on.

Olen jätkuvalt selle poolt, et sport ning poliitika oma kõigis väljendusvormides püsiks üksteisest selgelt lahus.

Olen rääkinud.

Foto 1: Boston Celticsi nullimees Jayson Tatum on võistlussärgile traditsioonilisele perekonnanime kohale pannud loosungi Black Lives Matter. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Black Lives Matter loosungid NBA playoff-mängus ESPN Wide World Of Sports Complexis Lake Buena Vistas Floridas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Black Lives Matter plakat ESPN Wide World of Sports Complexi ees Kissimmees Floridas. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Brooklyn Netsi korvpallimeeskonna liikmed väljendamas USA hümni ajal toetust Black Lives Matter liikumisele. Foto autor: AP/Scanpix

pühapäev, september 06, 2020

Pullerits: Kuidas tuntud ja tugev harrastusrattur sattus pärast võistlust elu ja surma piirile

Alati ei pea olema ise pildil, nagu nädala teises pooles Postimehe veebiküljel seoses autoralli MM-etapiga – vaadake veebilehe kuvatõmmist paremal, küllap tunnete mu suurema vaevata kahe loo põhifotol ära. Teinekord on teistel samuti rääkida väga karme, dramaatilisi ja mõtlemapanevaid lugusid. Nagu rääkis mulle tuntud ja tugev harrastusrattur, Võru mees Tarmo Mõttus (muide, Võrumaa aasta isa 2017!).

See lugu, mis juhtus pärast Elva rattamaratoni, kus isegi tegin korraliku sõidu (eriti lõpuspurdi, kus kõiki konkurente edestasin), algab nii:

Üle kahesaja kilomeetri sai sõidetud ja häda polnud midagi. Tuju oli hea, kõik autos laulsid. Aga nii kui Tarmo Mõttus (49, fotol vasakul) oli naise ja kolme lapsega jõudnud Narva-Jõesuusse, tundis ta, et midagi on imelikku.

Kõrvus hakkas kumisena. Liigutused käinuks nagu aegluubis. Ta vajus justkui vati sisse.

Mõttus pidas auto kinni ja lülitas ohutuled vilkuma.

Siis hakkas vasak jalg üles-alla tõmblema. Vasakut kätt ei saanud üldse enam liigutada.

Neli-viis tundi tagasi oli Mõttus lõpetanud Elva rattamaratonil 70 km sõidu. Ta sai koha neljandas kümnes, nagu ka suve neljal varasemal maastikusõidul. Omavanuste hulgas kuulub ta Eesti paremikku. Isegi Euroopa paremikku – mullu sai ta veteranide olümpiakrossis EM-võistlustel neljanda koha. Kodumail, Võrumaal, on ta tervelt kuuel korral võitnud Eesti üha rängema jõuproovi, Haanja 100 miili maastikusõidu. Seal tuleb sadulas rassida vähemalt kaheksa tundi jutti.

Edasi ei saa kahjuks rohkem oma lugu tsiteerida. Mis edasi sai, peate lugema Postimehest – siit!

Foto 1: Postimehe veebilehe kuvatõmmis
Foto 2. Tarmo Mõttus aastal 2017. Foto autor: Arved Breidaks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 3: Tarmo Mõttus (vaskul) koos Martin Looga vestlemas pärast Rakke rattamaratoni Priit Pulleritsuga. Foto autor: Art Soonets

neljapäev, september 03, 2020

Pullerits: Kuidas ma sõitsin kiiruskatsel Ott Tänakule aja ette

Nädalavahetuse Rally Estonia võistluste juhi abi Urmas Roosimaa andis mulle esmaspäeval unikaalse võimaluse ja loa sõita reedeõhtuseks esimeseks kiiruskatseks Tartus Raadil Ott Tänakule ja teistele aeg ette... jalgrattaga. (See on jäädvustatud siinses videos, mis praegu on väga popp ja vaadatav.) Ta soovitas: «Kui sõidad piisavalt tarmukalt, mööda ideaaltrajektoori ja raja peal, on võimalus, et sa ei jää viimaseks.» Aga kui jään, siis... Roosimaa: «Vabanduseks võid alati öelda, et sul ei olnud kaardilugejat.»

Küsisin Roosimaalt, kas nii lühikesel etapil, nagu seda on 1,28 km, on ka ikka kaardilugejat vaja. Ta ütles, et loomulikult, sest «sa ei suuda ilma kurve meelde jätta» – milline on kurvi kategooria, kust tohib lõigata, kuhu minna jne. Kaardilugejat on vaja seda enam, et rallisõitjad ei või kiiruskatsete rajaga tutvuda rohkem kui ainult kaks korda, lisas ta.

Unikaalne oli too võimalus seepärast, et nüüd on Rally Estonia esimese kiiruskatse rada juba teist päeva kõigile peale võistlejate suletud. Roosimaa heakskiitu oli mul vaja siin mainida seepärast, et juba jälle ilmusid välja tähenärijad ehk luubimehed, kes hakkasid tõstma kisa, et sõitsin läbi keelumärgi alt. Veel kord: mul oli selleks võistluste juhi abi luba ja heakskiit. Aga kui tähenärijad ikka rahu ei saa, siis olgu neile söödetud ette info, et samal ajal, kui ma koos Roosimaaga kiiruskatse rada uurisin, et sellest Postimehe Arterisse lugu teha, sõitis sealt oma Toyota maasturiga läbi ka Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava (fotol ülal paremal). Jookske nüüd kitule!

Minu aeg 2.36 esimesel kiiruskatsel pole muidugi midagi kiiduväärset. Usun, et kõvemad mehed sõidavad selle läbi vähemalt 2.15ga, võib-olla kiireminigi. (No siin võiks ju tuua mitu vabandust, et olin päeva esimeses pooles käinud Tallinnas, et olin olnud kiiruskatse rajal tuule ja vihma käes üle tunni ning külmunud, et läksin sõitma ilma soojenduseta, et rajal jäid ette koerajalutajad, muidu patseerijad ja teised ratturid, rääkimata sellest, et rada oli sajust pehme.) Igatahes kavatsen sinna uuesti sõitma minna ja vaadata, mis parema ettevalmistusega ajaks tuleb.

Tehke teie pärast ralli lõppu sama! Too rada jääb kõigile avatuks, sh rattureile. Teeme seal korrespondentsvõistluse, eks! Saadate oma ajad koos videotõestusega mulle ja saate edetabelis koha. Et mind üle ei koormataks, palun aeglasemaid tulemusi kui 2.36 mitte saata.

Et võistlus oleks aus, lepime, palun, veel ühes kokku. Nimelt, et sisekurvides keegi üle muru ei lõika. Nagu videos näete, on nois kohtades praegu suured heinapallid (fotol ülal paremal), et lõikamist takistada. Lõikamine lõhuks Raadi pargi pinnast ja väljanägemist. 

Nüüd küllap küsite, kus on start ja kus finiš. Vaadake videos! Starti tähistab Raadi mõisa sissekäigu läheduses vasakul mingi hall elektrimärgis ning finišit tähistab valge tulp (alumisel parempoolsel fotol ohutusautost paremal). Kell käima, kell seisma, aeg kirja!

Roosimaa prognoosis, et ega ralliautod Tartu kiiruskatset oluliselt rohkem kui kõigest kaks korda minust kiiremini läbi. Muidugi, palju oleneb sellest, kas reede õhtul on rada vihmast pehme või mitte. Praegu, neljapäeva keskpäeval kallab Tartus küll nagu oavarrest.

Foto 1: Rally Estonia võistluste juhi abi Urmas Roosimaa näitab Raadi mõisa müüri kõrval Priit Pulleritsule, kuidas ralli esimesel kiiruskatsel võistlusautod stardijoonele seatakse. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Urmas Roosimaa vestlemas esmaspäeva õhtul Tartu kiiruskatse rajal Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aavaga (auto roolis). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 3-6: Urmas Roosimaa tutvustamas Priit Pulleritsule ralli esimese kiiruskatse rada Raadil. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Urmas Roosimaa vestlemas esmaspäeva õhtul Tartu kiiruskatse rajal finišit tähistava tulba kõrval Rally Estonia võistluste juhi abi Janno Hertiga (autos juhi kõrvalistmel). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix