Pullerits: Millise võiduretsepti andis mulle Rally Estonia peakorraldaja?

«Väga hästi küsisid,» ütles Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava (fotol vasakul) pärast seda, kui olin lõpetanud temaga intervjuu. «Mulle meeldis rääkida.» Ta oleks veelgi hea meelega rääkinud, aga järgmine kohtumine surus peale.

«Mulle ei meeldi lamedus,» lisas ta. «Ajakirjanik võib olla terav, süstemaatiliselt terav, uurivalt terav – see on äge.»

Intervjuu lõpus oli ta öelnud üht väga olulist asja, mida soovitan nüüd lugeda tähelepanelikult kõigil. Seepärast toon selle koha intervjuust siin teieni: 

Olite ise eelmisel kümnendil paljulubav rallisõitja. Mis puudu jäi, et päris tippu jõuda?
Kui ausalt öelda, siis 2009. aasta masu oli nii hull, et lõpetasin uskumise. Kui usk saab otsa, pole enam midagi teha.
Lõppes usk, et leida jätkamiseks piisavalt toetust?
Mul oli küll taustatiim, aga tegin hästi palju asju ise: suhtlesin toetajatega, tegelesin isegi psühholoogiaga. Olen eluaeg olnud hästi analüütiline ja ka hästi karm enda suhtes. Mingi hetk ei andnud ma endale tehtud vigu andeks, sest tegin muudkui ühtesid ja samu vigu. Olin liiga kapseldunud ja kõrvalt ei suutnud keegi anda nõu, miks ma neid vigu teen. Olin omadega puntras, siis tuli masu ja kõik jooksis kokku.
Olen 15 aastat olnud võidusõitjate koolitaja ja nüüd tagantjärele näen oma vigu. Läheme koolitatavatega väga detailidesse, arstide ja psühholoogideni. Paberil on sportlasel kõik hea, aga tulemust ei tule.
Miks?
Rallisport on karm ala. Kui teed tennises topeltvea, võid lihtsalt häbisse jääda. Aga kui rallis ei tule õige otsus millisekundiga, võid ise surma saada või saab surma kaardilugeja. See on psühholoogiliselt hästi raske ala. Kui näen, et olen mõne sportlasega ummikus, olen öelnud: ütle päris ausalt, kas sa tahad seda ala teha või ei taha! Nad ajavad mingit jahu, et tahan-tahan-tahan. Ma ütlen, et päriselt, mine peegli ette, vaata endale silma ja ütle, et sa tahad. Tühja sa tahad! Sa ei taha ju! Siis on kök-mök.
Nii ütlen enda kohta ka: ma päriselt enam ei uskunud ja ma päriselt enam ei tahtnud, sest usk kadus ära. Tulemus tuleb siis, kui hakkad päriselt uskuma.
(Intervjuu väljavõtte lõpp.)

Arusaadav, et Aavale ei meeldi, kui keegi tuleks käsu korras intervjuud tegema. «See on seesama, et kas sa tahad olla ajakirjanik,» ütles ta mulle, rääkides ajakirjanikest, kellega elu teda varem kokku oli viinud. «Mind ajab hullult närvi, kui sa tegelikult ei taha. Ja küsid mingi lolli küsimuse. Vaata Kalev Kruusi, kes on süvenev, energiat täis; ta võib olla terav, isegi solvav vahest, kuid ta teeb ägedalt. Aga noored...»

Ja siis sain üllatuse.

Aava rääkis, et tema jutule on tulnud ajakirjanikke, kes pole intervjuud ette valmistanud ega oska ka küsida. Nad on siis öelnud, et «Urmo, räägi ausalt ära!». Ja kui Aava on küsinud, mida ta peaks rääkima, saanud vastuseks: «Räägi kõik!»

Uskumatu, kas pole, kuidas Eestis tehakse ajakirjandust?

Aga jätke siit meelde siiski peamine õppetera: «Tulemus tuleb siis, kui hakkad päriselt uskuma.»

Fotod 1 ja 2: Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Peaminister Jüri Ratas ja Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava. Foto autor: Rain Aunapu
Foto 4: Urmo Aava (autoroolis) eelmise nädala esmaspäeval kohtumas Raadil juhuslikult Priit Pulleritsuga. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix