Pullerits: Kuidas ma alistasin Eesti maastikusõidu elava legendi ja autoralli maailmameistri!

LISATUD VIDEO! «Kuidas jalg täna tundub?» küsis kõva rulluisutajana tuntud Sulev Lokk Elva rattamaratoni kiirel, kuid kitsavõitu kruusalõigul, kui võistluse lõpuni jäi kümmekond kilomeetrit.

Kohe mõtlesin, mida vastata. Sest viimaste päevade kerged sõidud olid loonud tunde, et midagi võib sedapuhku tulla.

«Selline tunne on, et kõigile võiks pähe panna,» vastasin lühikese vaagimise järel. Aga kohe lisasin: «Kuid see on rattasport. Lugesin just paksu raamatut Riho Suunast, kus ta ühel hetkel räägib, et enesetunne on hea, ja juba järgmisel hetkel ütleb, et tunne on sitt.» Ise samal ajal vaikselt mõtlesin, et mu tunne peab küll hea olema, kui sõidu viimane viiendik käsil, aga suudan endiselt ette võtta ja ette kanda pikki monolooge hiljuti loetust. Jätkasin:

«Nii ka mul. Praegu tunnen, et võiks kõigile ära panna, aga pärast vaatan, et tegelikult sain hoopis ise kõigilt kalendriga.»

Kummatigi tekitasid Rakke ja Mulgi rattamaraton tunde, et Elva sõidul ma päris statistiks ei jää. Ehkki korraldajate antud stardinumber kolmandasse gruppi kergitas küsimusi küll. Olin kahel viimasel korral lõpetanud Elva võistluse teise saja algul, mullu 51. ja tunamullu 55. kohaga – ja nüüd startigu teisest sajast! Isegi autoralli maailmameister, Hyndai kirjadega võistlusvormis Martin Järveoja, Ott Tänaku kaardilugeja, kes viimati sõitis Elva rattamaratoni tervelt seitse aastat tagasi, sai stardikoha grupi võrra minust ettepoole. Avaldasin ühele Art Soonetsi kaudu tekkinud tuttavale, keda olin näinud viimasel ajal rattavõistlustel asjatamas, meelehärmi, mispeale ta kostis, et tulgu ma enne starti tema juurde, ta laseb mu teise gruppi.

Loomulikult ütlesin ära. Kui see pärast välja tuleks, tõuseks kisa taevani. Tuleb startida sealt, kus ette nähtud, ja kogu lugu, mis iganes valemiga näiteks Järveoja, kellega tegin mullu sügisel pärast seda, kui ta maailmameistriks tuli, Postimehe Arterisse pika intervjuu, minust ettepoole paigutati. (Oli keeruline lause? Aga näete, püsis korrektselt koos!)

Nagu minu võistlusvideost näete, lasid veidi eespool startinud kõige esimestega kohe vahe sisse, mille pidin üksinda kinni tõmbama. Aga oh seda nööki! Seejärel lasid kõige eesmised tempo nii alla, nagu oleks tulnud matkale. Kuid nagu taas videost näete, siis mööda pääsemise võimalust mul polnud. Taas tuli leppida sellega, kuhu olin sattunud.

Pärast raudteealuse suure veelombi läbimist läks juba sõiduks. Lombist panin, muide, keskelt halastamatult läbi, mis siis, et jalad said sedasi läbimärjaks. Aga ilm oli ju kuum, nii sain vähemalt varvastest jahutust. Tõsi, enne starti panin kätele ja kuklale ka päikesekaitsekreemi ning rindkerele ja seljale spetsiaalset ratturite jahutavat kreemi. Jahutus mõnda aega täitsa toimis!

Seekord Tartu maratoni rajal pikki aeglasevõitu «ronge» ei tekkinud, nagu ühel varasemal korral. Pigem oli tegu, et eessõitjaid kinni püüda. Aga ma ei tikkunud ülemäära arulagedat initsiatiivi ilmutama, sest olin otsustanud, et sõidan selle võistluse rohkem peaga ning tarbetuid jõudemonstratsioone ette ei võta. See tähendas, et kõige ees musta tööd rügama ei kippunud ja tõusudel ülemäära ei ponnistanud ning iga kiirendusega kaasa ei tormanud. Hoidsin reservi.

Liiati, töömehi jagus. Näiteks Cofidise vormis sõitja. Noor Saaremaa Vikingi kutt Oliver Oolup. Baltyre sinises särgis Paavo Planken. Nagu sõiduvideost näete, jälgisin teiste meeste tegemisi rohkem tagant või kõrvalt. Proovisin aru saada, kui head nad on ning milline olen nendega võrreldes ise.

Siiski korraldasin pärast Hellenurme-Päidla laia maantee kiiret sõitu lähikonkurentidele võimete kontrolli. Seal keerab tee täisnurkselt vasakule, kitsale veidi lahtise kruusaga kaetud metsavaheteele, mis läheb kergelt ülesmäge. Üle-eelmisel korral sõitsin seal oma grupil eest. Niisiis mõtlesin, et korraldaks seekord ka sealsamas midagi. Nagu taas videost näete, võtsin kõige vasakule ning läksin kümmekonna sekundiga kogu grupist mööda. Ja siis panin veel juurde. Kiire pilk selja taha kinnitas, et tekkis vahe, mis pani hüüatama (mida, kuulake videost!). Mõne aja pärast jõudis üks rivaal siiski järele ja ütles viisakalt, et ei tea, kas maksab niiviisi kiirendada, et pigem teeme kõik ühiselt koostööd.

Aga mis saab mul selle vastu olla! Tulgu minu pakutud tempoga kaasa ja teeme pealegi koostööd.

Singleid, ei salga, et pisut pelgasin, sest mõned varasemad kohad rajal andsid aimu, et võib esineda libedaid kohti. Ja esineski. Üllatuseks nägin, et ei olnudki neis paigus üks saamatumaid. Mitmed mehed tulid sadulast maha, nagu veel kord videost veenduda võite, kuid mina mitte. Mitte kordagi. Ju sellepärast, et teadsin oodata, kus võib ebameeldivalt ligaseks muutuda, ning panin oma vaimu selleks aegsasti valmis.

Talutehnika singli järel uuesti Hellenurme-Päidla teele keerates vaatasin, et mõned mehed otsustasid hakata hinge tõmbama. See mulle ei sobinud. Õigemini, selles mõttes sobis, et võtsin kohe paremale ja vajutasin jõuga pedaalidele – tempo üles! Siis ütles aga mõistus, et pea nüüd hoogu, Priit, mida sa end põletad. Sättisin end ilusasti Cofidise mehe tuulde. Mõne aja pärast võttis vedamise üle Fixuse mees, aga ilmselt sai temagi aru, et ei ole mõtet ees lahmida. Näitas mulle, et mingu ma ette. Olgu pealegi – mõneks ajaks läksin.

Huvitavamaks läks sõit pärast Mõrtsukjärve singlit, kui võtsin asfaldil taas Cofidise mehe sappa. Vähem kui sadakond meetrit eespool läksid kaks ratturit. Neist omakorda sadakond meetrit eespool umbes kümnene grupp. Sain aru, et Cofidise mees on motiveeritud neid püüdma. Lasin tal sellega tegeleda. Vahepeal käis veidi abis ka Baltyre Planken. Sain ise samuti veidi oma tempovõimekust näidata. Igatahes Lagujale jõudes oli kümnene grupp vaid umbes poolesaja meetri kaugusel. Kruusal võtsin asja taas enda kätte ning tagant tulnud Valga-Valka mehe Kristjan Raua väikese abiga sain eesolijad viimaks kätte.

Kuid ma ei kavatsenudki nende tuulde passima jääda. Teadsin, et järgneb kiire kruusasõit, ning proovisin vasakult ettepoole saada. Aga nad, sunnikud, olid justkui üks mees minu vastu ega lasknud mind kuidagi paremale rivvi vahele. (Videos on see näha.) Hüva siis – eks näitan, et suudan ka ihuüksinda omal rajal nendega võrdselt kiirust arendada. Ja suutsingi.

Kuni Elva jõe ületuse järgse järsu tõusuni kulges sõit suures grupis. Purde järel võeti ketti ning tõusul otsustasid mõned mehed kõvasti pressida. Lasin seal neli tükki mööda, silmgi ei pilkunud peas. Olin otsustanud, et tollele tõusule liiga palju energiat ei jäta, pigem kulutan seda järgneval pehmel pinnasel.

Ja õigesti tegin. Pärast järsku laskumist paisjärve äärde hakkasin metsa all jõudsalt paljudest mööda väntama. See andis omakorda üksnes jõudu juurde. Sest süstis enesekindlust. Ainus, mida pelgasin, oli pärast raudtee alt läbi pugemist heinamaal pikalt loksutav lõik.

Kuid polnud too lõik mulle sugugi nii sõidetamatu, nagu kahel eelmisel korral. Teiste seas möödusin seal ka omaaegsest kõvast pikamaajooksjast Henno Haavast ning pikka aega Eesti parimaks maastikusõitjaks olnud Caspar Austast. Tõele tunnistades tuleb siiski märkida, et Austa sõitis maanteerattaga, pealegi väga vanaga, ning Haava hoidis vististi tema mesti. Kuid ega mul neist möödudes olnud aega fikseeridagi, kelle enda selja taha jätsin, sest olin ametis sellega, et pressida võimalikult ettepoole.

Veidi rohkem kui kilomeeter enne lõppu sain haardeulatusse veel kaks sõitjat, Danel Schvalbe, kes lõpetas mullu samal sõidul minust kaks kohta eespool, ja (kui ma nüüd ei eksi) Reigo Saarmase. Vaatasin selja taha – kedagi väga lähedal ei paistnud. Järelikult saab hakata kavaldama. Schvalbest sõitsin mööda 400 meetrit enne lõppu. Sättisin end Saarmase taha. Hoidsin end tagasi. (Minu manitsused endale, et «passi, passi, passi!», on kuulda ka videos.) Vara oli mööduda.

Möödusin temast siis, kui jõudsime kindlamale pinnasele. See oli selge, et pean minema viimasesse kurvi esimesena. Sest kui lähen teisena, pean kurvist väljudes hakkama vaatama, kummalt poolt möödumiskatset ette võtta. Kuid pärast vasakpööret jäi lõpuni vaevalt sada meetrit.

Kurvist väljudes, nagu näeb võistluste ametlikult finišivideolt (vaadake seda alates 1:36.00!), heitsin kiire pilgu vasakule – veendumaks, et sealt kedagi ei tule. Sisetunne ütles, et pean tingimata võtma vasakule piirde äärde, katma ära vähemalt ühe külje. Ja sedasi vasakule manööverdades jätsin mulle sappa haakinud Schvalbe tuule kätte. Nii ei tekkinud tal möödumiseks šanssigi.

Jah, olin selle õnnestunud finišitaktika pärast väga rõõmus. (Seda kuulete ka videos.)

Tänavu 53. koht, taas teise poolsaja alguses, täpselt sama ajaga, mis mullugi – 1:43.04. Vaat see on stabiilsus! Selle kohta öeldakse minuealiste puhul, et kui suudad teha sama tulemuse, mis aasta varem, oled kõvasti arenenud.

Noortel meestel, nagu näha, on veel arenguruumi – minu vastu.

Järveoja kaotas mulle veidi rohkem kui kuue minutiga ja oli 110. Austal läks veidi paremini: ta kaotas mulle küll viimase pooleteise kilomeetriga peaaegu kaks minutit, ent sai kirja normaalse 68. koha.

Foto 1: Priit Pullerits Elva rattamaratoni stardialas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Elva rattamaratoni teise stardigrupi värav. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Võistlejad Elva rattamaratoni kolmandas stardigrupis. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 6: Võistlejad sisenemas Elva rattamaratoni teise stardigruppi. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Ott Tänaku kaardilugeja Martin Järveoja (keskel) Elva rattamaratoni stardialas. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 7 ja 9: Priit Pullerits pärast Elva rattamaratoni lõpetamist. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pulleritsu maastikuratas ettevalmistusel suviseks võistlushooajaks Tartu Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Õhtune Tartu Tähtvere linnaosa serval. Foto autor: Priit Pullerits