esmaspäev, august 10, 2020

Pullerits: Kuidas ma alistasin Eesti maastikusõidu elava legendi ja autoralli maailmameistri!

LISATUD VIDEO! «Kuidas jalg täna tundub?» küsis kõva rulluisutajana tuntud Sulev Lokk Elva rattamaratoni kiirel, kuid kitsavõitu kruusalõigul, kui võistluse lõpuni jäi kümmekond kilomeetrit.

Kohe mõtlesin, mida vastata. Sest viimaste päevade kerged sõidud olid loonud tunde, et midagi võib sedapuhku tulla.

«Selline tunne on, et kõigile võiks pähe panna,» vastasin lühikese vaagimise järel. Aga kohe lisasin: «Kuid see on rattasport. Lugesin just paksu raamatut Riho Suunast, kus ta ühel hetkel räägib, et enesetunne on hea, ja juba järgmisel hetkel ütleb, et tunne on sitt.» Ise samal ajal vaikselt mõtlesin, et mu tunne peab küll hea olema, kui sõidu viimane viiendik käsil, aga suudan endiselt ette võtta ja ette kanda pikki monolooge hiljuti loetust. Jätkasin:

«Nii ka mul. Praegu tunnen, et võiks kõigile ära panna, aga pärast vaatan, et tegelikult sain hoopis ise kõigilt kalendriga.»

Kummatigi tekitasid Rakke ja Mulgi rattamaraton tunde, et Elva sõidul ma päris statistiks ei jää. Ehkki korraldajate antud stardinumber kolmandasse gruppi kergitas küsimusi küll. Olin kahel viimasel korral lõpetanud Elva võistluse teise saja algul, mullu 51. ja tunamullu 55. kohaga – ja nüüd startigu teisest sajast! Isegi autoralli maailmameister, Hyndai kirjadega võistlusvormis Martin Järveoja, Ott Tänaku kaardilugeja, kes viimati sõitis Elva rattamaratoni tervelt seitse aastat tagasi, sai stardikoha grupi võrra minust ettepoole. Avaldasin ühele Art Soonetsi kaudu tekkinud tuttavale, keda olin näinud viimasel ajal rattavõistlustel asjatamas, meelehärmi, mispeale ta kostis, et tulgu ma enne starti tema juurde, ta laseb mu teise gruppi.

Loomulikult ütlesin ära. Kui see pärast välja tuleks, tõuseks kisa taevani. Tuleb startida sealt, kus ette nähtud, ja kogu lugu, mis iganes valemiga näiteks Järveoja, kellega tegin mullu sügisel pärast seda, kui ta maailmameistriks tuli, Postimehe Arterisse pika intervjuu, minust ettepoole paigutati. (Oli keeruline lause? Aga näete, püsis korrektselt koos!)

Nagu minu võistlusvideost näete, lasid veidi eespool startinud kõige esimestega kohe vahe sisse, mille pidin üksinda kinni tõmbama. Aga oh seda nööki! Seejärel lasid kõige eesmised tempo nii alla, nagu oleks tulnud matkale. Kuid nagu taas videost näete, siis mööda pääsemise võimalust mul polnud. Taas tuli leppida sellega, kuhu olin sattunud.

Pärast raudteealuse suure veelombi läbimist läks juba sõiduks. Lombist panin, muide, keskelt halastamatult läbi, mis siis, et jalad said sedasi läbimärjaks. Aga ilm oli ju kuum, nii sain vähemalt varvastest jahutust. Tõsi, enne starti panin kätele ja kuklale ka päikesekaitsekreemi ning rindkerele ja seljale spetsiaalset ratturite jahutavat kreemi. Jahutus mõnda aega täitsa toimis!

Seekord Tartu maratoni rajal pikki aeglasevõitu «ronge» ei tekkinud, nagu ühel varasemal korral. Pigem oli tegu, et eessõitjaid kinni püüda. Aga ma ei tikkunud ülemäära arulagedat initsiatiivi ilmutama, sest olin otsustanud, et sõidan selle võistluse rohkem peaga ning tarbetuid jõudemonstratsioone ette ei võta. See tähendas, et kõige ees musta tööd rügama ei kippunud ja tõusudel ülemäära ei ponnistanud ning iga kiirendusega kaasa ei tormanud. Hoidsin reservi.

Liiati, töömehi jagus. Näiteks Cofidise vormis sõitja. Noor Saaremaa Vikingi kutt Oliver Oolup. Baltyre sinises särgis Paavo Planken. Nagu sõiduvideost näete, jälgisin teiste meeste tegemisi rohkem tagant või kõrvalt. Proovisin aru saada, kui head nad on ning milline olen nendega võrreldes ise.

Siiski korraldasin pärast Hellenurme-Päidla laia maantee kiiret sõitu lähikonkurentidele võimete kontrolli. Seal keerab tee täisnurkselt vasakule, kitsale veidi lahtise kruusaga kaetud metsavaheteele, mis läheb kergelt ülesmäge. Üle-eelmisel korral sõitsin seal oma grupil eest. Niisiis mõtlesin, et korraldaks seekord ka sealsamas midagi. Nagu taas videost näete, võtsin kõige vasakule ning läksin kümmekonna sekundiga kogu grupist mööda. Ja siis panin veel juurde. Kiire pilk selja taha kinnitas, et tekkis vahe, mis pani hüüatama (mida, kuulake videost!). Mõne aja pärast jõudis üks rivaal siiski järele ja ütles viisakalt, et ei tea, kas maksab niiviisi kiirendada, et pigem teeme kõik ühiselt koostööd.

Aga mis saab mul selle vastu olla! Tulgu minu pakutud tempoga kaasa ja teeme pealegi koostööd.

Singleid, ei salga, et pisut pelgasin, sest mõned varasemad kohad rajal andsid aimu, et võib esineda libedaid kohti. Ja esineski. Üllatuseks nägin, et ei olnudki neis paigus üks saamatumaid. Mitmed mehed tulid sadulast maha, nagu veel kord videost veenduda võite, kuid mina mitte. Mitte kordagi. Ju sellepärast, et teadsin oodata, kus võib ebameeldivalt ligaseks muutuda, ning panin oma vaimu selleks aegsasti valmis.

Talutehnika singli järel uuesti Hellenurme-Päidla teele keerates vaatasin, et mõned mehed otsustasid hakata hinge tõmbama. See mulle ei sobinud. Õigemini, selles mõttes sobis, et võtsin kohe paremale ja vajutasin jõuga pedaalidele – tempo üles! Siis ütles aga mõistus, et pea nüüd hoogu, Priit, mida sa end põletad. Sättisin end ilusasti Cofidise mehe tuulde. Mõne aja pärast võttis vedamise üle Fixuse mees, aga ilmselt sai temagi aru, et ei ole mõtet ees lahmida. Näitas mulle, et mingu ma ette. Olgu pealegi – mõneks ajaks läksin.

Huvitavamaks läks sõit pärast Mõrtsukjärve singlit, kui võtsin asfaldil taas Cofidise mehe sappa. Vähem kui sadakond meetrit eespool läksid kaks ratturit. Neist omakorda sadakond meetrit eespool umbes kümnene grupp. Sain aru, et Cofidise mees on motiveeritud neid püüdma. Lasin tal sellega tegeleda. Vahepeal käis veidi abis ka Baltyre Planken. Sain ise samuti veidi oma tempovõimekust näidata. Igatahes Lagujale jõudes oli kümnene grupp vaid umbes poolesaja meetri kaugusel. Kruusal võtsin asja taas enda kätte ning tagant tulnud Valga-Valka mehe Kristjan Raua väikese abiga sain eesolijad viimaks kätte.

Kuid ma ei kavatsenudki nende tuulde passima jääda. Teadsin, et järgneb kiire kruusasõit, ning proovisin vasakult ettepoole saada. Aga nad, sunnikud, olid justkui üks mees minu vastu ega lasknud mind kuidagi paremale rivvi vahele. (Videos on see näha.) Hüva siis – eks näitan, et suudan ka ihuüksinda omal rajal nendega võrdselt kiirust arendada. Ja suutsingi.

Kuni Elva jõe ületuse järgse järsu tõusuni kulges sõit suures grupis. Purde järel võeti ketti ning tõusul otsustasid mõned mehed kõvasti pressida. Lasin seal neli tükki mööda, silmgi ei pilkunud peas. Olin otsustanud, et tollele tõusule liiga palju energiat ei jäta, pigem kulutan seda järgneval pehmel pinnasel.

Ja õigesti tegin. Pärast järsku laskumist paisjärve äärde hakkasin metsa all jõudsalt paljudest mööda väntama. See andis omakorda üksnes jõudu juurde. Sest süstis enesekindlust. Ainus, mida pelgasin, oli pärast raudtee alt läbi pugemist heinamaal pikalt loksutav lõik.

Kuid polnud too lõik mulle sugugi nii sõidetamatu, nagu kahel eelmisel korral. Teiste seas möödusin seal ka omaaegsest kõvast pikamaajooksjast Henno Haavast ning pikka aega Eesti parimaks maastikusõitjaks olnud Caspar Austast. Tõele tunnistades tuleb siiski märkida, et Austa sõitis maanteerattaga, pealegi väga vanaga, ning Haava hoidis vististi tema mesti. Kuid ega mul neist möödudes olnud aega fikseeridagi, kelle enda selja taha jätsin, sest olin ametis sellega, et pressida võimalikult ettepoole.

Veidi rohkem kui kilomeeter enne lõppu sain haardeulatusse veel kaks sõitjat, Danel Schvalbe, kes lõpetas mullu samal sõidul minust kaks kohta eespool, ja (kui ma nüüd ei eksi) Reigo Saarmase. Vaatasin selja taha – kedagi väga lähedal ei paistnud. Järelikult saab hakata kavaldama. Schvalbest sõitsin mööda 400 meetrit enne lõppu. Sättisin end Saarmase taha. Hoidsin end tagasi. (Minu manitsused endale, et «passi, passi, passi!», on kuulda ka videos.) Vara oli mööduda.

Möödusin temast siis, kui jõudsime kindlamale pinnasele. See oli selge, et pean minema viimasesse kurvi esimesena. Sest kui lähen teisena, pean kurvist väljudes hakkama vaatama, kummalt poolt möödumiskatset ette võtta. Kuid pärast vasakpööret jäi lõpuni vaevalt sada meetrit.

Kurvist väljudes, nagu näeb võistluste ametlikult finišivideolt (vaadake seda alates 1:36.00!), heitsin kiire pilgu vasakule – veendumaks, et sealt kedagi ei tule. Sisetunne ütles, et pean tingimata võtma vasakule piirde äärde, katma ära vähemalt ühe külje. Ja sedasi vasakule manööverdades jätsin mulle sappa haakinud Schvalbe tuule kätte. Nii ei tekkinud tal möödumiseks šanssigi.

Jah, olin selle õnnestunud finišitaktika pärast väga rõõmus. (Seda kuulete ka videos.)

Tänavu 53. koht, taas teise poolsaja alguses, täpselt sama ajaga, mis mullugi – 1:43.04. Vaat see on stabiilsus! Selle kohta öeldakse minuealiste puhul, et kui suudad teha sama tulemuse, mis aasta varem, oled kõvasti arenenud.

Noortel meestel, nagu näha, on veel arenguruumi – minu vastu.

Järveoja kaotas mulle veidi rohkem kui kuue minutiga ja oli 110. Austal läks veidi paremini: ta kaotas mulle küll viimase pooleteise kilomeetriga peaaegu kaks minutit, ent sai kirja normaalse 68. koha.

Foto 1: Priit Pullerits Elva rattamaratoni stardialas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Elva rattamaratoni teise stardigrupi värav. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Võistlejad Elva rattamaratoni kolmandas stardigrupis. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 6: Võistlejad sisenemas Elva rattamaratoni teise stardigruppi. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Ott Tänaku kaardilugeja Martin Järveoja (keskel) Elva rattamaratoni stardialas. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 7 ja 9: Priit Pullerits pärast Elva rattamaratoni lõpetamist. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pulleritsu maastikuratas ettevalmistusel suviseks võistlushooajaks Tartu Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Õhtune Tartu Tähtvere linnaosa serval. Foto autor: Priit Pullerits

29 Kommentaarid:

At 00:29, Anonymous Anonüümne said...

Tubli on, aga peremehel on kummaline arusaam teisest sajast. See teine sada on lausa kaks korda mainitud, seega ei saa olla juhus. Esimene sada on kohad 1-100,teine sada 101-200 jne. Kohad 51-55 on esimese saja keskel, täpsemalt esimese saja teise poole tipus, aga mitte teises sajas.

 
At 06:45, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, see mu viga. Õige olnuks lõpus öelda, et koht taas teise poolsaja alguses.

 
At 07:00, Anonymous Anonüümne said...

Ilus oleks olnud mainida, et Martin Järveoja oli pildil koos isaga, kes on ka ratturite seas lugupeetud inimene.

 
At 07:08, Anonymous Anonüümne said...

Natuke hale lugemine.
Keegi lasi vahe sisse, piisavalt ei veetud jne.jne. Ning siis nõudmine, et "tulgu minuga kaasa"!
Kui Rakke singlitel ikaldusid ja teistel jalus olid, siis jälle nõudsid, et mingu mööda kui tahavad (ise blokeerisid rada)...
"Hobuste vahetamine" käib lõdva randmega - ikka teised...

Tuleb meelde idanaabri ütlus, et "Halval tantsijal on ka munad vales sääres segamas!"

 
At 10:20, Anonymous Anonüümne said...

Priidu järgmine etteaste Ülenurme Rahvaralli. Kuidagi vähe osalejaid seal?

 
At 10:51, Anonymous Anonüümne said...

Kas Pullerits on end Haanja100 reportaazi tegemiseks kirja pannud? Sellest saaks Arterisse väärt loo.

 
At 11:37, Anonymous MargusM said...

Vaatamata 7.08 viidatule tundub jutu järgi hiljutistest sõitudest kõige targemini sõidetud. Videot vaatan millalgi arvutiekraanilt.
Priit, kuidas on sinu enda hinnang, kas edu toob tark sõit (Elva) või ebastabiilne laksimine?

 
At 13:32, Blogger Priit Pullerits said...

07:08, 11:37 ja kõik teised ka!

Ükskõik, mis moodi ma sõidan, millise taktikaga ja mida teen, alati on mul õigus. Absoluutselt alati! Sest just nii ma tol hetkel otsustasin ja pidasin kõige paremaks talitada. Järelikult oli see õige otsus ja pole teiste asi siin targutada, sest mitte keegi teist ei tea, millise eesmärgiga, millise enesetundega, millise kavatsusega ma sõitma läksin. Võib-olla läksingi sõitma, et laksida ja lahmida - ja kui seda tegin, siis järelikult on kõik õigesti. Võib-olla läksingi mõttega, et lasta teistel tööd rabada ja vaid kord-kaks teiste valmisolekut kontrollida - ja kui nii tegin, siis taas järelikult õige otsus.

Teie kõigi viga on selles, et te lähtute mingitest oma tõekspidamistest ja veendumustest. Aga teie ei ole mina. Ükskõik kui palju te pingutate või ajusid ragistate, te ei suuda kunagi minu sisse näha. Ja ainus, mida te minu kallal targutades teha saate, on pidada iseendaga sisedialoogi. Mulle on see aga nagu hane selga vesi, sest nii nagu teie ei ole mina, ei taha mina mitte mingil juhul olla nagu teie. Ja isegi kui tahaks, ei oleks.

Seega, küllap ehk saate nüüd aru, et see, kuidas ma mõnda võistlust sõidan ja mis ma seletuseks toon, on alati õige, sest just nii ma tahtsin ja nii ma tegin. Kui ma hakkaks elama teie soovituste ja tarkuste järgi, mis siis minust järele jääks? Ma kaotaksin iseenda.

Kokkuvõttes: alati tuleb kuulata iseennast ja lähtuda oma sisetundest, uskumustest, tõekspidamistest jms-st.

 
At 14:18, Anonymous Anonüümne said...

Nii on. Kui minu teha oleks, ei kasutaks kiivrit ka rattavõistlustel. Sest see pärsib oluliselt sõitu. Mis on pärssiv on minu meelsest vale. Pealegi on kael nõrgem osa ja kiiver ei päästa neist vigastustest.Ratastool on määratud niiehknaa kui on määratud pea peale kukkuma. Ilma kiivrita võtaks veel kolm minutit maha lühikese maa aegadest. 3000 km jagu treeningut nagu maast leitud.

 
At 17:27, Anonymous MargusM said...

..järelikult on meil kõigil õigus siin arvata sest me nii arvamegi ja jutul lõpp. Mina küll ei soovi oma elu lahustada, et Priidustuda.
Kuidas see'nd oligi: Olla iga päev parim mina ise!?

 
At 18:01, Blogger Priit Pullerits said...

Margus, see on nii haige tänapäeva loosung, et olla parim versioon iseendast jms. No annab ikka värdväljendeid toortõlke kaudu välja mõelda! Mind ajavad sellised idiootsused nördimusest marru, tahaks selliste väljendite pruukijale piki pead anda. Parim versioon iseendast - väljend, mis on idiootsuse tipp! Nagu oleks inimesest mitu varianti, st oleks meid igaühte mitu, võta, milline versioon parasjagu meeldib. Inimesed tänapäeval ikka üldse ei mõtle, mis debiilsust nad suust välja ajavad!

 
At 18:54, Anonymous Anonüümne said...

No täpselt raisk, Padre räägib õigust.

 
At 23:48, Anonymous Anonüümne said...

Mis sa, Priit, arvad, et kui eelmisel aastal Ülenurme rattarallil gruppi vedasid ja valele poole vahetasid ning sellega seoses grupi peaaegu pikali tõmbasid, oli see õige otsus?
Tee oleks võinud veriseid mehi täis olla sinu pärast, nii on õige teha sinu arvates?

 
At 00:21, Anonymous Anonüümne said...

!:43 on ikka pöörane uhamine. Haanja 100 l jõuaks vihmase ilmaga selle ajaga Kütioru esimesse söögipounkti (23 km.) on siis tehtud.

Huu

 
At 09:05, Anonymous Anonüümne said...

Kui vahetaks pika jutu kaks osapoolt, saaks huvitava teksti -

"PRIIDU viga on selles, et ta lähtub mingitest oma tõekspidamistest ja veendumustest...

Seega, küllap ehk saab PRIIT nüüd aru, et see, kuidas ma mõnda võistlust sõidan ja mis ma seletuseks toon, on alati õige..."

Tark tekst, kuid miks siis peremes käib siit perioodiliselt nõu küsimas?
Jätaks äkki tulevikus teiste arvustamist vähemaks ja üritaks hoopis analüüsida? Küsitleks endast kiiremaid ja seljataha jäänuid, võrdleks taktikaid?
Võib-olla leiab ka midagi endale sobilikku?

 
At 10:56, Anonymous Anonüümne said...

Tolgendasin täna sõiduteel rattaga ja silma jäi üks julge manöövriga avariiline masin, mis äratas tähelepanu sellega, et enne kui ta hakkas mööduma tegid bluetooth kõrvaklapid anomaalseid hääli ja mille registreeriminumbrimärk oli väga veider - valgel taustal suht kandilise musta kirjaga 5229 fgb ning mitte ühtegi viidet päritolumaale. On keegi kursis, et mis maalt sellise formaadiga numbrimärgiga masin on siia luurele saabunud. Tunnetuslikult oli tegu suurtel teedel maanteepatrulle vältida püüdva patuse tüübiga kel oli miski mure. Esmaste otsingutega ei õnnestunud sarnaseid registreerimismärke Interneti abil avastada.

 
At 11:55, Anonymous Anonüümne said...

Varastatud auto millel suvalise riigi number ette visatud. Kui jõuab riigist välja võib mõtte maha matta et kunagi leitakse. Kahtlused ei tekki asjata. Kõik mis on kahtlane tuleb lasta üle kontrollida.

 
At 15:40, Anonymous Anonüümne said...

Kas Pullerits on siis Haanja100 stardis?
Blogirahvas ootab vastust.

 
At 15:50, Anonymous Anonüümne said...

Kes siis lüpsma läheb kui kõik Haanjasse ronivad, ahh? Aru ei saa, kodumaal on lüpsioskuste põud aga rahvas hullab "Milking Cash" mehe üritusel. Miks on nii, et esimene lüpsirobotiga täisautomaatne laut avati Eestis 9 aastat tagasi aga põllumehed ei suuda senini loobuda immigrantidest? https://jarvateataja.postimees.ee/569934/tana-avatakse-eesti-moodsaim-laut

 
At 20:40, Anonymous MargusM said...

Kui linnainimene suudaks mõelda terviklahenduse perspektiivis siis selgub et ümber täisautomaatse lauda on veel piisavalt inimtegevust vajavat.

Vaat see "milking cash" on praktik ja arvatavasti saab vajadusel ka laudas kasulik olla.
Mede elamusjuttude kirjanik aga ostis rattapumba alles hiljuti (ei teagi kas ketti oskab iseseisvalt õlitada, vahetamisest rääkimata..) Kas temast laudas oleks abi või pigem lihtsalt jalus?

 
At 00:06, Anonymous Anonüümne said...

Kui elamusjuttude kirjutaja laudas tiiru ära teeb, siis ehk lõppeb ka lüpsjate import Maarjamaale. Vaatab täisautomaatset lauta, siis väntab immigrantide lauta ja laseb tõde rahvale paista. Iseasi, et kas nupp nokib.

 
At 09:44, Anonymous Anonüümne said...

"Pulleritsu päev maasikapõllul" kõrval oleks lugu "Pulleritsu päev lehmalaudas" järgmine Postimehe hitt-lugu.
Jääme reportaaži ootama.

 
At 10:32, Blogger Priit Pullerits said...

...See ei pruugigi olla üldse nii halb mõte.

Aga esialgu on fookus siiski mujal. Reedel ju võistlus.

 
At 10:52, Anonymous Anonüümne said...

Hoiame fookuse siiski kategoorias poliitika kultuur seltskond glamuur, milles härra Pulleritsul säravad saavutused esitada. Kahjetsusväarselt on fookus liikunud põllumajandusse, sõnnik pluss higi ja spordi, haanja sada pluss higi ponnistuse ja veremaitse kuselõhna sfääridesse. Kas me oleme tulnud siia higistama või mõnulema?

 
At 11:06, Blogger Pärtel said...

"Ükskõik, mis moodi ma sõidan, millise taktikaga ja mida teen, alati on mul õigus."

Sellist tüüpilist mõtlemisviga tähistavad psühholoogid mõistega "ratsionaliseerimine". Lühikokkuvõte:

In psychology and logic, rationalization or rationalisation (also known as making excuses)is a defense mechanism in which controversial behaviors or feelings are justified and explained in a seemingly rational or logical manner to avoid the true explanation, and are made consciously tolerable—or even admirable and superior—by plausible means.It is also an informal fallacy of reasoning.

Rationalization happens in two steps:

A decision, action, judgement is made for a given reason, or no (known) reason at all.
A rationalization is performed, constructing a seemingly good or logical reason, as an attempt to justify the act after the fact (for oneself or others).
Rationalization encourages irrational or unacceptable behavior, motives, or feelings and often involves ad hoc hypothesizing. This process ranges from fully conscious (e.g. to present an external defense against ridicule from others) to mostly unconscious (e.g. to create a block against internal feelings of guilt or shame).

 
At 18:18, Anonymous MargusM said...

Haha, see on nii hea, kohe tunda kes töötab ülikoolis ja kes ajalehes!
12 punkti Pärtlile.

 
At 21:14, Blogger Priit Pullerits said...

See, mis Pärtel esitab, on iseenesest puhas seesama, mida ta kirjeldab.
See näitab vaid psühholoogide ekslikku veendumust, et kõike saab suruda ühesugustesse valmis raamidesse.
Ei saa!
Või kui seda tehakse, on see viga.

 
At 21:28, Anonymous Anonüümne said...

Jaa, hulludeks tembeldamise komme on suurvõimudel ja nende sabarakkudel. Ohtlik element on alati kasulik hullu stigmaga tähistada, siis on ohutu peenhäälestada.

 
At 21:42, Anonymous MargusM said...

Priit, oled sa mõtisklenud et tegelikult ei eristu sa sugugi massist.
..või siis natuke, küla naerutajana.

 

Postita kommentaar

<< Esileht