Alati ei pea olema ise pildil, nagu nädala teises pooles Postimehe veebiküljel seoses autoralli MM-etapiga – vaadake veebilehe kuvatõmmist paremal, küllap tunnete mu suurema vaevata kahe loo põhifotol ära. Teinekord on teistel samuti rääkida väga karme, dramaatilisi ja mõtlemapanevaid lugusid. Nagu rääkis mulle tuntud ja tugev harrastusrattur, Võru mees Tarmo Mõttus (muide, Võrumaa aasta isa 2017!).
See lugu, mis juhtus pärast Elva rattamaratoni, kus isegi tegin korraliku sõidu (
eriti lõpuspurdi, kus kõiki konkurente edestasin), algab nii:
Üle kahesaja kilomeetri sai sõidetud ja häda polnud midagi. Tuju oli hea, kõik autos laulsid. Aga nii kui Tarmo Mõttus (49, fotol vasakul) oli naise ja kolme lapsega jõudnud Narva-Jõesuusse, tundis ta, et midagi on imelikku.
Kõrvus hakkas kumisena. Liigutused käinuks nagu aegluubis. Ta vajus justkui vati sisse.
Mõttus pidas auto kinni ja lülitas ohutuled vilkuma.
Siis hakkas vasak jalg üles-alla tõmblema. Vasakut kätt ei saanud üldse enam liigutada.
Neli-viis tundi tagasi oli Mõttus lõpetanud Elva rattamaratonil 70 km sõidu. Ta sai koha neljandas kümnes, nagu ka suve neljal varasemal maastikusõidul. Omavanuste hulgas kuulub ta Eesti paremikku. Isegi Euroopa paremikku – mullu sai ta veteranide olümpiakrossis EM-võistlustel neljanda koha. Kodumail, Võrumaal, on ta tervelt kuuel korral võitnud Eesti üha rängema jõuproovi, Haanja 100 miili maastikusõidu. Seal tuleb sadulas rassida vähemalt kaheksa tundi jutti.
Edasi ei saa kahjuks rohkem oma lugu tsiteerida.
Mis edasi sai, peate lugema Postimehest – siit!Foto 1: Postimehe veebilehe kuvatõmmis
Foto 2. Tarmo Mõttus aastal 2017. Foto autor: Arved Breidaks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 3: Tarmo Mõttus (vaskul) koos Martin Looga vestlemas pärast Rakke rattamaratoni Priit Pulleritsuga. Foto autor: Art Soonets
30 Kommentaarid:
Hää, et ära ei surnd.
Kiiret paranemist mehele. Kuid loost jäi endale ikkagi üks oluline küsimus õhku. Ma lihtsalt ei saa nentida fakti et ilma ühegi kaebuseta on võimalik sattuda elu ja surma piirile.Usun et paljud ratturid tunnevad kaela kangust, mis võib üks alg põhjus olla selleks. Milline täpsemalt jääb nagu alati lahti rääkimata. See lugu oleks õpetlik kui mindaks detailidesse ja päästaks võibolla mõnegi elu veel.
Rääkisin sel teemal ka südamearst professor Margus Viigimaaga. Eks võin mõne aja pärast siia tema kommentaari lisada sel teemal, kui huvi on?
to 12:55 -
Kui süda otsustab järsku koostööst loobuda, siis nii ongi!
Sageli selgub üks või mitu VÕIMALIKKU põhjust alles hiljem. Hea kui üldse selgub ja veel parem kui ennem lõplikku lahendust...
Nähtud, tehtud ja ise üle elatud. Õnneks!
Kui mees tahab ja on suudab ennast kontrollida, siis järgmisel aastal on rajal tagasi. Kas just koha pärast võistlemas, kuid sõitu nautimas kindlasti.
Head taastumist ja kannatlikku meelt!
Lisaks 17:25 jutule.
Kuna põhjuseid võib olla mitmeid ja inimeste tundlikus on erinev, siis võib juhtuda ka nii, et üldse midagi ei tunne ennem kui pilt taskus ja särts külge pannakse...
Mis on selliste südameaukude tekke põhjus?
MV: Osadel juhtudel on geneetiline põhjus, aga sageli ei teata põhjust, see on juhus, et inimesel on kodade vaheseina defekt.
Kuidas sellist defekti kindlaks teha?
MV: On võimalik kuulatlusel, stetoskoobiga, leida kahinaid. Ehhokardiograafia on muidugi kõige täpsem meetod. ... Ilmselt oleks tema sporditulemused veel paremad olnud, kui seda auku poleks olnud.
Mis oleks andnud ära teha?
MV: On olemas profülaktilised verevedeldajad. Loomulikult tippspordi oleksime kohe ära keelanud. Regulaarne kardioloogi jälgimine. Osadel juhtudel on võimalik auk kateetri kaudu või operatsiooniga sulgeda. Sõltub, kui suur see defekt on. Tõenäoliselt tal ei oleks seda vajadust olnud, sest tema jõudlus oli väga hea. Ja tal ei oleks suure tõenäosusega seda insulti ja embolit tekkinud, kui ei oleks olnud tohutut pingutust neli-viis tundi enne rattamaratonil. See pingutus raudselt avaldas mõju. Süda venib selle käigus rohkem välja, veri hakkab turbulentselt voolama mõne koha peal, kus ta muidu voolaks laminaarselt.
Kui sa tervise peale mõtled, siis üle 50-aastastel ei ole mõtet aja ja koha peale võistelda. Ta on 49, aga selles vanuses meestel... Loomulikult ma väga kiidan heaks, et inimesed kestvussporduga tegelevad, tervisespordiga, et nad sõidavad maratoni läbi, aga et nad ei taha saada 1. või 5. kohta, olla sõbrast või oma eelmisest ajast parem. Igal juhul tuleb sporti teha. See on halbade asjade kokkulangemine. Maraton on okei, aga tervisespordina.
Tundub väga suure tõenäosusega, et väga tubli mees on tegelikult ja kui me oleks leidnud probleemi õigel ajal üles, oleks saanud seda juhtumit ennetada, et sellise südamega ei tohi maksimumkoormust sellises vanuses teha.
Kas koormusteist on kasu selliste hädade tuvastamiseks?
MV: Koormustest ei näita midagi, aga ütleb väga palju südame ultraheliuuring. Aparaadid on iga aastaga läinud paremaks, tundlikumaks. Väga võimalik, et tal oli defekt väga väike, ma ju ei tea. Aga ilmselt venis see suure koormusega välja, et selline katastroof tekkis. Trombi tekke seostaks sellega.
Olen näinud, et neil, kes on maratonilt toodud haiglasse ja keda on elustatud, ei ole kardiogramm üldse normaalse inimese kardiogramm. Need on täiesti treenitud inimesed. Suurel koormusel saab südamelihas tohutu pinge, veres mineraalid lähevad välja koormuse käigus, veri võib paksuks muutuda – seal on palju stressimomente. Kui ta oleks maratoni sõitnud mitte 100-protsendilise intensiivsusega, vaid 85-90 protsendiga, siis oleks ta teinud tervise väga hea teo ja arvan, et sellist katastroofi poleks toimunud.
Olen kohanud endisi tippsportlasi, kellel on vasaku vatsakese paksenemine, see mängib tulevikus väga palju negatiivselt kaasa infarktide tekkele, sest vereringe on ikka samasugune, aga vatsakene nõuab palju rohkem hapnikku. See häda ei teki kõigil tippsportlastel. Aga see on väga sage raskejõustikuga tegelejatel, kuid ka kergejõustiklastel ja suusatajatel võib tekkida vasaku vatsakese hüpertroofia. See tekitab hilisemas elus palju probleeme, hüpertoonia tõbe ja südamerütmihäireid ja võib isegi infarktiga lõppeda.Koormustest, mida tavaliselt tehakse, näitab ennekõike treenitust, aga ei näita südame kambrite ja klappide seisukorda. Selleks tuleb teha ehhokardiogramm, südame ultraheliuuring. Kui südamekaebusi ei ole, siis seda uuringut, erinevalt EKG-st, koormustestist ja vereanalüüsidest, iga aasta teha pole vaja. Aga kui on tekkinud kaebused, näiteks südamerütmihäired või südame pekslemise hood, peaks asjasse suhtuma väga tõsiselt ja tegema süvendatud uuringud.
Kas trombi teke võib olla seotud auguga südames?
MV: Jah. Mingil perioodil hakkasid neuroloogid väga palju suunama kardioloogidele patsiente, et kui tekkisid neuroloogilised sümptomid, kas põhjuseks ei või olla kodade vaheseina defekt vms. Ajuinsult on väga harv tüsistus, aga see on väga tõsine tüsistus. Aju arter on blokeeritud, kui tromb läheb vereringesse liikuma, seda nimetatakse emboliks. Embol sulgeb arteri. Tavaliselt on ajuinsult tingitud lupjumisest, aga embolist tingitud ajuinsult on isegi mõneti halvem, sest aju ei ole üldse ette valmistatud selleks, et järsku pauk tuleb, ja kui me teeme trombolüüsi, trombi lahustamist, siis emobolit on peaaegu võimatu lahustada. Kui see on värskelt tekkinud tromb lupjumise koha peale, siis seda on tunduvalt lihtsam lahustada kui juba eelnevalt tekkinud trombi, mis pääses vereringes liikuma.
Kui professionaalselt käitusid kirjeldatud juhtumis arstid?
MV: Arstiabi on Eestis heal tasemel. Kiirabi tuli kiiresti ja diagnoosis ära, siis saadeti kliinikumi - meil on Eestis hea arstiabi. Oleks see mõnes teises riigis juhtunud, isegi palju suurema SKPga riikides – ma olen käinud paljude riikide haiglates ja inspekteerinud, kuidas arstiabi toimib –... siis Eestis on ikkagi väga hea arstiabi.
Äitäh Priit! Palju väärt infot. Kui paljuks ei lähe siis üks küsimus veel professoritele.Kas spordi kelladel olevat EKG Artificial intelligence analüüs on usaldusväärne.Või on see ikkagi mänguasi nii tõsiste analüüside puhul.
Ma pole Priit ega professor, kuid tean enda PRAKTILISEST KOGEMUSEST, et kellade keskmise inimese baasil tuletatud algoritm ei ole nii hea, et seda arsti asemel usaldada. Keskmist inimest ei ole lihtsalt olemas!
Kellad ega pulsivööd ei saa tagada sellist mõõtmise täpsust nagu eriaparatuuri 6-12 kontakti kehal. Ka siis on jäänud väiksemaid rikkeid avastamata...
Kindlasti on igal pulsikella kasutajal olnud juhuseid, kui avastab, et pulss on hetkeks katkenud või hoopis kosmiliselt laes?
ikka 17:25ja 17:28
PS. Sellega lõpetan oma väikese sissevaate isiklikku ellu ja ei tülita teisi.
tänu eelnevatele sain ka teada et uuemad tervisekellad saavad esmase EKG-ga hakkama.
Loomulikult soovitan teil Google kasutamine selgeks õppida siis leiate vastused kiiremini kätte ja rohkemgi veel..
https://www.wareable.com/apple/how-to-take-ecg-reading-on-apple-watch-6817
18.28 ..võib öelda et jah on usaldusväärne esmatasandil ja kindlasti muutub ka mänguasjaks sest inimesed hakkavad kasutama sest see on võimalik.
19.50 kella eesmärk ei saa olla arsti asendamine vaid esmaste häirete kiirem avastamine ja siin just ongi kellal oma funktsioon olemas. Minupoolt saab see idee kiita, hea arendus.
Kellal võib pulss hetkeks kaduda kuid proovi aru saada pulsimõõtmise ja EKG mõõtmise protseduuridest ja saad aru et see on välistatav. Ja kui on pidev häiring siis ongi kell kasulikuks vidinaks osutunud.
Palju siin ikka neid 50 aastaseid on, olulisem küsimus on, et kas panna või mitte panna?
Siin on ka 60+ ja elukogemus ütleb, et küsimus pole mitte selles, kas panna või mitte, vaid ennem tuleb selgeks teha KEDA või MIDA panna!
Me paneme õhtuti hobuseid ka...
Küsime siis lihtsamalt, et kui vanalt võib veel panna? Mul vanaisa ütles pärast 80 aasta täis tiksumist, et enam ei pane! Pidi tervisele hakkama.
Presidendiproua on meil tegija.
https://sport.err.ee/1131890/president-kaljulaid-soitis-labi-eesti-uhe-raskeima-rattamaratoni-raja
Priidu idee oli ju naistel kiivriga spordialade harrastamine hoopis ära keelata (naiste kaitsmise sildi all), nii et see presidendi-uudis topelt provokatiivne. Vanus ka sealmaal, et
TRM-i koht paraneks ilmselt märgatavalt, kui naised eest ära korjata.
Nojaa, Kersti pani Priidule nüüd väääga piiika puuuga ära. Seda häbi annab kaua kaua seedida.
Priit saab jälle omakorda lühikeses vormis +10-ga 40km/h uhada. Mees ilma ees ei kummarda!
Kas Pullerits on Haanja100 stardis?
Minge nüüd, et Eestis rasked rajad!....
Käige Moabis ära, siis tule hinnanguid andma ja seletama.
Priit, kas pole natuke lapsik?
Eks mõõk lõikab ikka mõlemat pidi (asendades ühe sõna)-
"Käige Haanja100 ära, siis tule hinnanguid andma ja seletama."
Ei pea isegi Haanjasse minema, 20 km Tartust on Paluküla rajad, kus eelmise aasta võtja sõitis 20 km 2 tunniga. Polnud just liiga kerge ei alla ega ülespidi.
Kõva Moabi äss on ise kohalikel võistlustel singlitel teistele tropiks ees, kuna kardab kummuli kukkuda ja laskumistel väristab ka kätt ja jalga.
Eks PP ole harjunud Miki-Hiirte Moabi turvaradadega.
Oodake oodake Pullerits ilmub viimaks Haanja starti siis saate kõik nagu rannamees rotti
Ähh, alles lugesime, et ta enam ei pane.
Siin pole midagi arutada. Pullerits võidab alati. See kas ta on kohal või mitte on juba kõrvaline detail. Minu arvepidamise järgi on Priit tänase päeva seisuga võitnud juba 16 Haanja 100 võistlust. Seevastu proua president on suutnud vaid ühe korra Haanja 100 raja läbida ja sedagi mitte ühe päevaga.
Mida siin üldse võrrelda on!? Üks on kuueteistkordne võitja ja teine ühekordne raja läbija. Kui tahate teha siin mingeid võrdlusi, siis tehke võrdlus, mis ka võrdluse nime välja kannaks.
Kas Pulleritsul ja doktoril oli kunagi kana kitkuda ja sellepärast H100 peremehel läbimata?
Ohh, kunagi mingi tšombe oli, aga ma isegi ei mäleta ja ei huvita ka.
Ma ei viitsi inimestega tülis olla, see on nii nõme, väsitav ja tarbetu. Kui ka mingi tüli on tekkinud, siis õiged mehed klaarivad selle ära. Nagu omal ajal klaarisime Jaak Maega ja Mati Alaveriga ja usun, et oleme ka Ain-Ivariga selle ära klaarinud, et normaalselt edasi minna.
Te ei pruugi sellest aru saada, aga mind tõesti Haanja 100 ei huvita. (Tänavu tunnen, et ei huvita eriti ka Tartu rattamaraton, sellepärast ma seal kirjas ei olegi.) Sellegipoolest soovin Ain-Ivarile jaksu oma firmaürituse korraldamisel.
Kui meest enam sport ja panemine ei huvita, siis on lõpp lähedal!
Postita kommentaar
<< Esileht