Pullerits: Kuidas ma leidsin rattaga sõites koha, mida pole isegi kaartidel märgitud?

LISATUD VIDEO!

Reede õhtupoolikul siis Ülenurme rattaralli, endine proff Rene Mandri ka stardis. Samuti Danel Schvalbe, kellega viimasel kahel Elva rattamaratonil maid jagatud. Ja arst Priit Kasenõmm, kellest rattaajakirja kunagi loo kirjutasin. Õnneks mitte väga palju sõitjaid, mis tähendab, et igaüks peab peamiselt ikkagi enda eest võitlema, ei saa loota suures grupis priiküüdile.

Kuidas valmistusin?

Ega miskit muud moodi, kui päev pärast Elva rattamaratoni supersõitu tegin mõnuga ligi 26-kilomeetrise ringi keskmise kiirusega 31,6km/h. Ei tea, kas suvised tuuled on vaiksemad kui kevadised, aga keskmised kiirused, mille nimel pidi mõni kuu tagasi veidi vaeva nägema, tulevad nüüd mängeldes. Teisipäeval sõitsin samuti ligi 26 km, sedapuhku veidi kiiremini, keskmisega 32 km/h, mis tuli tänu sellele, et tegin kümme 200-meetrist kiirenduslõiku üle 800-meetrise taastumispausi ning otsa veel ligi 250 meetrit tempo ja jõuga mäkke. Seejärel enne reedet enam ratta selga ei istu, pigem las jalad puhkavad.

Ent see ei tähenda, et mul poleks rattasõiduga seoses rääkida midagi uut ja seninägematut.

Nagu informeeritud avalikkus hästi teab, sõitsin juulis Hiiumaal kruusateid, mille vilju maitsesin möödunud laupäeval Elva lähistel. Üks sõit viis ootamatult paika, mille kohta pole isegi kaartidel midagi märgitud.

Hiiumaa keskel, Pihla-Kaibaldi looduskaitseala edelanurgas nelja kruusatee ristumispaigas keerasin põhja poole. Seal oli pärani väravail silt, et võõrastel avaneval territooriumil viibimine keelatud (või umbes midagi sellist, sest märkasin seda vaid silmanurgast ega süüvinud), aga Eestimaal ei ole ma ometi võõras, vaid oma inimene, ja kellele ma seal rattaga sõites ikka kahju teen. Seda enam, et mu ees avanenud tee oli kõige kõige laiem, mida ma Hiiumaal üldse näinud. See andis ikka magistraali mõõdud välja – vaadake videos, kui ei usu!

Ega see kiirtee siiski olnud. Kunagi oli sel ilmselt korralik asfaldikate, mis nüüdseks on kulunud ja purunenud. Ometi olid mitmed lõigud, kus sai veereda heal kõval pinnasel. Umbes pooleteise kilomeetri järel muutus tee kitsamaks, ent asfalt paranes, ja tegi kerge s-kurvi, misjärel avanes silme ees meeletult suur lage väli, keset mida seisis kõrge valvetorn ning selle all veneaegne veoauto (fotol ülal vasakul ja kõige alumisel vasakpoolsel fotol) ning pisut eemal kaks päevinäinud linttraktorit (fotol all paremal).

Tunne oli, nagu oleksin jõudnud salajasele polügoonile.

Keset soid ja rabasid asuvale polügoonile, mis on kunagi lagedaks pommitatud, aga nüüd suurte masinate ja laiade sahkadega ühtlaselt tasaseks lükatud. Selline mulje võis jääda (ülalt teisel fotol, vasakul).

Üllataval kombel oli seal kaks ristkülikukujulist täisnurksete pööretega ja noolsirgete lõikudega teed. Täitsa hea kõvakattega (ülalt kolmandal fotol, paremal), arvestades, millisesse olematusse paika olin sattunud.

Tegin seal kaks suurt «ringi». Nägin kauguses ka paari masinat töötamas, aga muidu ei hingelistki. Üksjagu kummaline paik, kuhu näiteks õhtupimedas sattumine võiks tekitada õõvastavat ärevust.

Nagu juba mainisin, siis jäädvustasin selle koha ka videosse. Eks uurige järele, millega tegu! Sest oma silm on ikkagi kuningas. Ega keegi teist nagunii sinna sattunud ole, ja vaevalt satub ka – sest milleks? Eriti, kui kaartidel puudub selle koha kohta igasugune märge.

Foto 1: Suvine õhtupoolik Tartu kohal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-6: Loodus, teed ja tehnika Hiiumaa keskel. Fotode autor: Priit Pullerits