pühapäev, aprill 23, 2017

Pullerits: Kuidas ma Ülenurme rattarallil sündmusi dikteerisin?

Kolm meest olid selgelt liiast. Ütleme otse: nagu ballast, mida lihtsalt kaasa vead. Vaagisime noore suusalootuse Robin Mölliga laupäevasel Ülenurme-Haaslava rattarallil omakeskis, mida nendega ette võtta. Pool maad 41 kilomeetrist oli veel sõita. Tuul puhus Unikülast vasakule Roiu peale keerates otse vastu. Ja puhus kõvasti. Tegime Mölliga kolmele kaaslasele ettepaneku, et paneme karusselli käima. Aga ei olnud noist karussellitajaid. Passisid ainult tuules. Sedasi polnud neist absoluutselt mingit kasu. Ei vähimatki. Noored mehed tahtsid lihtsalt saada poolpriid pääset finišisse. Andsin hoiatuse, et kui nad peaks midagi säärast üritamagi, et hakkavad lõpus kiirendama, on nende äramärkimine minu blogis kindel.

Olukord, kuhu Mölliga sattusime, kujunes selliseks juba peagi pärast starti. Kõigepealt läksid Ülenurmelt teele pikka maad (98 km) sõitvad ässad, nagu Gert Jõeäär (fotol ülal paremal) ja Mihkel Räim (all vasakpoolsel fotol vasakul), noist 10 minutit hiljem 41 km sõidule kuni 16-aastased noored ning noist omakorda minut hiljem samale maale noori taga ajama kõik ülejäänud.

Eks see kõhedust tekitas pärast suvist rangluu ja viie roide murdu jälle rattavõistlusel osaleda. Seetõttu alustasin ettevaatlikult, ent paratamatult juhtus nii, et kui otsustasîn avakilomeetri järel küljelt puhuvas vastutuules Tea Langi sabast välja söösta, olid eesmised saanud juba paarikümnemeetrise edumaa. Vahetult minu ees polnud kedagi. Vajutasin üksi tempot kruvides pedaalidele ning hakkasin esimesi püüdma. Siis sööstiski viimaks mu selja tagant välja Möll, hüüdis, et Priit, lähme nüüd - ja läksimegi.

Vedasime teineteise alla, teistest sikutajaid polnud. Kiirus, nagu korraks silmata jõudsin, kerkis 55 km/h alla. Tasapisi, ajapikku, hakkas vahe eesmistega kahanema. Tekkis tõsine lootus, et me pingutus kannab vilja. Teadsin, et liidrid tuleb kätte saada enne, kui tee paremale Lange ja Tõõraste peale keerab – seal on avatud väljad ja ootab küljetuul.

Paarsada meetrit enne parempööret jõudsimegi grupi sappa. Tunnistan, et olin meeleheitlikust kihutamisest üsna küps. Möll (fotol vasakul) ka ilmselt. Ja niipea, kui grupp paremale keeras, järgnes eesmistelt uus kiirendus. Olin selleks teoreetiliselt valmis. Kuid praktikas mitte. Jalad olid nii tuimad ja hing nii paelaga kaelas, et ei jaksanud küljetuule käes järele spurtida.

Selge, järeldasin, edasi tuleb keskenduda millelegi muule. Eespoolt pudenes selg ees vastu noori. Läksin omas tempos, vedasin suurema osa maast Tõõrasteni. Möll, näis, et oli end üksjagu kõrvetanud, igatahes need häälitsused, mis ta Langel suurest tõusust üles raiudes ja hingates kuuldavale tõi, rääkisid viimsel piiril pedaalimisest. Aga noore suusamehena taastus ta ilmselt kiirelt ära ning tagant puhuva küljetuule käes vedas ta enamiku maast Tõõrastest Unikülani, kiirus püsis 40 km/h ligi. Kuid mina?

Selgus, et algus oli kopse kohutavalt kõrvetanud. Sülg tekitas vahet pidamata okserefleksi. Olin siiski pudeliga veidi mahla kaasa võtnud. Rüüpasin seda peale. Aitas. (Möll tunnistas, et tema panigi ühes kohas «paki» maha.) Kui Unikülas vastutuuleotsale keerasime ja sabas kolme noort nägime, olin taas võitlusvalmis.

Niisiis, kuna karussellist seal asja ei saanud, vedasime Mölliga ees vaheldumisi. Pakkusime mõnel korral ka noortele sõnaõigust, kuid nad ei võtnud seda vastu. Päkste ja Roiu vahel, kui tuul ulus eriti vihaselt vastu, nii et tegu oli isegi 25 km/h kiiruse hoidmisega, püüdsin paaril korral ees spurtides noori maha raputada, aga nad olid visad – iga kord tulid kaasa. Pärast Roiut (vt foto ülal paremal), kui hakkas lörtsi tuiskama ning tee läks märjaks ja tekkisid isegi lombid, tõmbasin tempo veel kord pikemalt üles – taas tulutult. Ei, seekord siiski aitas! Kaks noort pudenesid sabast. Kolmas püsis veel kannul.

Kokelt Kurepalu peale keerates olid ümberringi taas tuultele avatud väljad. Nii pole ime, et kui olime Mölliga kahekesi ees rüganud, jõudsid tagant paar meest mitme peale ühistööd tehes meile sappa. Nii kui nad järele said, ajasin tagumiku sadulast püsti ja hüüdsin: «Atrõõv, mehed!» Tahtsin näha, mis mehed on. Kas tulevad kaasa. Ei tulnud. Selge, pole eriti aktiivsed sõitjad, ilmselt on ka rohkem free ride’i peal väljas, järeldasin.

Kurepalus (fotol vasakul), kus oli põhisõidu väike künkafiniš, katsetasin kaaslasi uuesti. Vajutasin künka tippu kõvema käiguga, et näha, kas nad on valmis tempoga kaasa tulema. Eriti polnud. Kuid ega ma kavatsenudki hakata üksinda vastutuult ees murdma. Lasin teistel ka vedamistööd teha. Ega nad, peab tunnistama, kuigi ennastsalgavalt seda teinud, rohkem niisama «tiksusid». Vahepeal käisin siis ees tempot jälle pisut üles kruvimas, et niisama ei uimerdataks.

Pidasin Mölliga aru, mis teha, et äkki üritame koos eest minema panna. Ta ütles, vabandas, et tal on jalad tuimad, temast pole tulijat. Aga ta oli seni olnud väga hea ja suurepärane koostööpartner – kiitus talle! Niisiis tuli üksi nuputada, mida ette võtta, sest niisama tuimalt ja tujutult üheskoos finišisse sõita mind ka ei inspireerinud. Võistlusel peab ikka põnev ka olema, ja kui muidu põnevust ei saa, siis eks tule seda ise tekitada.

Paar kilomeetrit enne lõppu proovisin korra ees poolotsustavalt tõmmata, et vähemalt näha, kuidas reageeritakse. Et kas mehed üldse jõuavad. Ja samuti oli plaan neid kiirendustega kurnata. Tulid kõik vapralt kaasa. Aga see oli neilt ka kõik, ei enamat. Ei olnud kedagi, kes vahetuse üle võtnuks, et lähme nüüd.

Enne Ülenurmele (fotol paremal) viivat pikka tõusu hakkas taevast jälle rahet ja lund tuiskama. Otse näkku. Olin grupis neljandal kohal, mingit erilist koostööd ei toimunud, laveerisin sealt ilusasti läbi ja spurtisin tuult murdes mäkke. Seekord läksin hooga. Ja kohe rebenes vahe sisse. Kümme meetrit. Viisteistki ehk. Kuid tõus on pikk, oma pool kilomeetrit küll, lisaks vastutuul, ja seejärel tuleb sõita kilomeeter küljetuules ning edasi on poolekilomeetrine finišisirge viadukti alt läbi jälle vastu mäge. Selge see, et kui otsustan nii varases faasis üksinda viie vastu eest minna, siis reljeefi ja tuult arvestades saadakse mind suure tõenäosusega kätte. Mõistsin, et vastutuult minnes vaid tapan end. Jätsin ürituse katki.

Aga niipea, kui grupp minu sabas Ülenurmele jõudis ja ringteelt vasakule keeras, kiirendasin taas. Ei teagi juba, kui mitmendat korda. Nüüd igatahes otsustasin, et lähen, saagu mis saab. Sai seda, et üks mees tuli kaasa ja võttis koguni juhtimise üle. Hästi, vähemalt keegi aitab. Sättisin end talle tuulde. Aga kiire silmanurgast heidetud pilk üle õla kinnitas, et ega ülejäänud maha pole jäänud, ehk vaid meetrit kolm-neli.

Finišisirgele keerasin teisena. Aga see, nagu kohe aru sain, oli halb positsioon. Vedanud mees oli end ilmselt kurnanud ning arvestades vastutuult, langes ta tempo tuntavalt. Ei jäänud midagi muud üle, kui minna mööda. Nii ründasin lõputõusu esimesena. Ja nagu karta võis, siis ega see heaga lõppenud. Lõppes sellega, et kolm meest said minu kannul palju kergema vaevaga üles ning jõusid enne mind ka üle lõpujoone.

Aga tühja sest! Peamine oli see, et midagi halba ei juhtunud ja tervena üle lõpujoone sõitsin. 83 lõpetanu seas 41. koht, kui händikäpiga noored arvestusest välja jätta, siis 15. Aeg 1:15.09 näitab, kui rasketes oludes Ülenurme rattaralli toimus. Aga sõit oli muidu tore, sest sai ise sündmuste käiku dikteerida. Ja kuigi ühisfiniš läks kogemuste nappuse ja valearvestuse tõttu aia taha, pole see asi, mida taga nutta – ega ma nagunii esikohale pretendeerinud. Sain taas kinnitust vanale heale õppetunnile: tegelikult on huvitavam olla väiksemas grupis sündmuste dikteerija kui suures grupis saba peal jõlkuja. Kas pole nii?

Foto 1: Gert Jõeäär võitmas Tartu rattarallit. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mihkel Räim (vasakul) võitmas mullu Eesti meistritiitlit grupisõidus. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Robin Möll 11 aastat tagasi noore poisina. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Teeviit näitab maad Ülenurmelt Roiule. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ülenurme-Kurepalu maantee. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Vaade Ülenurmele õhust 2013. aastal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Mihkel Räim (vasakul) kihutamas mullu Kiilis grupisõidus Eesti meistritiitli poole. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

reede, aprill 21, 2017

Pullerits: Millega üllatab homne hooaja avavõistlus?

Nüüd, kui ma

a) olen vormistanud kümne euro eest Eesti Jalgratturite Liidu hobiratturi litsentsi 1711007 (lühemalt lihtsalt 007),

b) olen pannud end 15 euro eest kirja laupäevase Ülenurme-Haaslava rattaralli 41 km pikkusele rahvasõidule,

c) olen kirjutanud laupäevaks pika ja põhjaliku Eesti mehi küllap ärritava loo Eesti naistest, kes näitavad meestele kandu,

d) olen avaldanud ajakirjas Jooksja üle kolme lehekülje suusahooaega kokku võtva kommentaari «Mis päästaks Eesti suusatamise?», mille toimetus on ajakirja esikaanel välja reklaaminud pealkirjaga «Priit Pullerits: Suusatamine Eestis huku äärel»,

e) olen teinud rohkem kui pooleteise tunni pikkuse intervjuu endise maailma- ja Euroopa meistriga ühel ilusal ja naiselikul alal, 

e) olen vedanud üles küsimuse, kuidas on võimalik, et minister Jevgeni Ossinovski, kes läheb Võhandu 100 km süstamaratonile, ei olnud kõlblik teenistuseks Eesti kaitseväes

f) ja asun kohe ründama ja naeruvääristama tööandja vahendusel Eesti valitsuse kavandatavat maksupoliitikat,

on suur küsimus hoopis selles, vaadates täna, reede hommikul kella seitsme ajal ärgates aknast välja ning nähes valget maad ja taevast tuisates langevat lund, mis saab ikkagi homsest, laupäevasest Ülenurme-Haaslava rattarallist.

Korraldajad Pelotoni klubist püüavad sisendada optimismi, olles avaldanud oma koduküljel teate, et «[i]lmataat andis II Ülenurme-Haaslava rattarallile armu», kuid vähegi tähelepanelik lugeja ei jäta selle pealkirja lõpus märkamata küsimärki. Liiati pärineb teade kolmapäevast, aga tänane, reede hommikul avaldatud EMHI mudelprognoos näitab, et Tartu kandis sajab vahelduva eduga homse, laupäeva õhtuni välja. Arvestades prognoositavat õhutemperatuuri, siis vähemasti loodetavasti ei saja laupäeval lund ja lörtsi. Tartu jääb homme keskpäeval kahe sajuhoo vahele ning sajupilvede piirile.

Reedehommikuse seisuga on end rahvasõidule kirja pannud 86 startijat. 98 km põhisõidul on kirjas 62 osalejat.

Aga muretseda ei maksa, et mis saab. Muretsemine ei anna midagi. Kui sopp on maas, saab ju alati ka maastikurattaga starti minna ja 41 km läbi sõita, eks ju? Või oleks parem minna ja sõita selle asemel ilusal maastikul?

Foto 1: Nairo Quintana võidab Tirreno-Adriatico velotuuri lumesajus peetud viienda etapi 2015. aasta 15. märtsil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Vincenzo Nibali pedaalimas 2013. aasta 19. mail lumesajus Giro d'Italia 15. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Talvised ratturid Venemaal Novosibirskis. Foto autor: Sputnik/Scanpix

teisipäev, aprill 18, 2017

Pullerits: Tahate hobiratturi litsentsi? Õnn kaasa!

Olen sõnapidaja mees. Paar päeva tagasi lubasin, et taotlen hobiratturi litsentsi. Täna asusin tegutsema. Ja mis juhtus!

Nüüd vaatame, kui kiiresti Eesti Jalgratturite Liidu esindajad probleemile reageerivad või ei tegutse nad seal üldse mitte – aeg läks teisipäeval kell 10.15! Seni lühike ülevaade, mis juhtus.

Esiteks, minge EJLi kodulehele. Aga kus on litsenti taotluse link? Siin lendate kohe esimese orgi otsa. Vähemasti ei ole see EJLi unikaalne probleem. Sama on enamiku veebikülgedega. Sa pead raiskama kuradi kaua aega, et leida, kus miski asub. Seetõttu, nagu olen avastanud, on sageli palju kergem helistada asutusse ja lasta seal kellelgi end juhatada – nii läheb palju kiiremini ja palju väiksema närvikuluga.

Aga vaatame, kuidas ise hakkama saada. Sest alati ei ole inimesi telefoni otsas ja noilgi, kes on, pole pahatihti aega. Niisiis, kust ma litsenti-teemalise lingi leian?

Otsisin ülalt ribalt. «Liikmete» alt leidsin tillukese viite «Litsentsid», läksin sinna. Vasakul ribal ilmus tohutu rida igasugu litsentside nimetusi, nende hulgas «Hobirattur». Hurraa, leitud! Oh ei... Klikkisin peale ja mis sealt avanes – ainult viis nime, kes on litsentsi taotlenud. Tupik!

Tagasi avalehele. Jätkasin otsinguid.

«Dokumentide» alt leidsin hobiratturi litsentsi taotlusvormi. Avasin selle. Täitsin väljad ära. Peaaegu kõik väljad. Kuidas Excelisse allkirja kirjutada, siin tunnistan, et jäin jänni. Aga nime kirjutasin trükitähtedega ilusasti alla ja salvestasin taotluse ära. Mis edasi?

Mul polnud aimugi, mis edasi. Sest edasisi juhiseid ei leidnud ega leidnud. Klõpsisin igale poole.

Lõpuks leidsin «Arhiivi» (!!!) alt 13. aprilli kuupäevaga hobilitsentsi teemalise teate. Selle sees on kirjas:
«KUIDAS SAADA HOBIRATTURI LITSENTSI OMANIKUKS?
Selleks registreeri ennast Eesti Jalgratturite Liidu veebilehel
Hobiratturi litsentsi maksumus on 10 eurot.»

Kas registreerimine on taotlusvormi täitmine või on registreerimiseks veel eraldi koht – aga sel juhul kus?

Kui taotlusvormi ära täitsin, siis mis ma sellega edasi teen? Saatsin selle EJLi väljakuulutatud meiliaadressil ejl@ejl.ee. Aga teate, mis juhtus? Sealt tuli e-kiri koos mu taotlusega tagasi teatega «Undelivered Mail Returned to Sender». Proovisin uuesti. Sama vastus. Uurisin vastuse sisu. Seal oli kirjas:
«Kasutaja e-posti konto suurus on yletanud lubatud piirmahu ning Teie kiri ei joudnud kohale.»

Kurat, kas nii on võimalik hobiratturi litsentsi taotleda või?

Vaatame nüüd, kui kaua kulub EJLil aega, et probleem saaks lahendatud – ikka positiivselt. Aeg läks!

Foto 1: Rein Taaramäe võitmas mulluse Giro d'Italia 20. etappi. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 2: Finišispurt. Kes on fotol kes? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Lihtne küsimus, lohutuseks: kes need on? Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Ratturid mulluse Giro d'Italia 20. etapil Col de la Bonette'il. Foto autor: AFP/Scanpix

laupäev, aprill 15, 2017

Pullerits: Kas Tartu rattaralli verepulma vastu tekib protestisõitjate liikumine?

Üllatav telgitagune info ühe varjatud plaani kohta jõudis minuni seoses Tartu rattaralliga. See tuli justkui muuseas, ilma igasuguse tagamõtteta. Tegemist on sugugi mitte reasõitjate reaktsiooniga sellele, mis on Tartu rattarallil viimasel ajal teemaks saanud. Ja teemaks, nagu te minu legendaarsest loost teate, on saanud sealne verepulm. Või tuleb anda teemale uus, värskem nimi, Moab? See, nagu te nüüd teate, on see suur pomm, kõigi pommide ema (fotol ülal vasakul), millega ameeriklased korraldasid Afganistanis ISISe tüüpidele mõjusa verepulma.

Siiski, Moab ei oleks paslik nimi, sest Moab, näete siin, on väga rahulik ja kaunis (fotol all paremal) ning seda verepulmaga siduda oleks kuritegelik.

Ent hämmastavalt palju tilgub ikkagi verepulma teemaga seoses mõtlemapanevaid infokilde. Ajakirja Ma Olen Jalgrattur selle aasta kolmandasse numbrisse teen lugu mehest, tublist harrastajast, kes tunnistas, et loobus Tartu rattarallist, üldse maanteesõitudest pärast seda, kui ta sattus Tartu rattarallil mõned aastad tagasi Otepää lähedal ühte suurde külakuhja. Kiirus oli olnud üle 50 km/h. Siiski oli ta pääsenud õnne kombel suuremate vigastusteta. Aga sõit oli pooleli jäänud. Ja rohkem pole ta sinna võistlusele ka läinud.

Seesugused juhtumid, nagu nüüd kuulsin, on pannud osa tublisid harrastajaid otsima turvalisemaid lahendusi.

Nimelt kuulsin, et seitse-kaheksa meest, kelle hulgas on mitmeid rattaringkondades tuntud nimesid, ei kavatse tänavusel rattarallil enam võidu sõitma minna. Sain teada – ja nagu Eesti ajakirjanduses tavaks, kuulutan nüüd kõva häälega, et siin kuulete sellest eksklusiivselt ja siin kuulete sellest esimesena! -, et nad kavatsevad alustada enam-vähem lõpust ja sõita rahulikult, omaette, keskmise kiirusega mitte rohkem kui 30 km/h – nii ei sea elu ohtu.

Kui sellest kuulsin, küsisin, kas nad mind ka punti võtaks. Sain eelmisel aastal Tartu rattarallil 2 km enne finišit oma külakuhja kätte ning enam seda ei soovi. Kuid mul oli üks palve: nii aeglaselt küll sõita ei viitsi, võtame ikka tempo üles ja vaatame, kuhu oma rongiga välja jõuame. Ütlesin, et olen valmis ees vunkima ja littima.

Kuid küsimus on selles, kuidas vabaneda noist, kes üritavad me rongile sappa haakida. Sest kui see noil õnnestub, tekib taas suur grupp ning ettevõtmine kaotab igasuguse mõtte.

Munapühadel käisin rahulikult sõitmas – 57,3 km 1:53ga – ja mõtlesin selle üle. Kas võiks lahendus olla järgmine: kui läheb meie rong ning sellele mõned sappa haagivad, tuleb jätta eelviimase lüli eest vahe sisse ning kui see on piisavalt suureks rebenenud, siis viimane lüli spurdib ette, eelviimane lüli, kes seni on mõnda aega tuult murdnud, haagib talle sappa ning nii tõmbavad nad oma rongile järele ja jätavad sappa haakinud mehed maha? Või on kellelgi pakkuda veel tõhusam lahendus?

Tagatipuks on siiski veel üks küsimus: kui minna niisama sõitma, niimoodi, et aeg ja koht ei ole olulised, siis miks ennast üldse kirja panna ja rahakotti kergendada? Siis võib ju ka niisama, numbrita, distantsi läbi sõita. Keelatud see ei ole, takistada ega keelata seda ei saa. Jah, aega ja kohta ei saa, aga aega saad ka ise võtta ning selle põhjal ka oletatava koha välja arvutada, kui see huvitab. Loomulikult on aumehelik sel juhul korraldaja pakutud sööke-jooke mitte pruukida – aga seda ei tee nagunii enamik, kes eesotsas sõidab. Liikluskorraldust ei saa pidada korraldaja kuluks, sest korraldaja ju on välja kuulutanud, et rattaralli toimub avatud liiklusega trassil.

Äkki paneb selline n-ö protestiliikumine korraldajat rohkem mõtlema sellele, kuidas muuta rattarallit senisest palju turvalisemaks? Siiamaani on kõik sellekohased ettepanekud, sh minu omad, langenud kurtidele kõrvadele. Aga rahulikult oma tempoga sõitma minek näib just vaikne protest rattaralli seniste riskide vastu. Nimetatagu noid verepulmaks või Moabiks.

Foto 1: Moab, kõigi pommide ema - Massive Ordnance Air Blast pomm. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Park Avenue formatsioon Archesi rahvuspargis Utah's Moabi külje all. Foto autor: The Image Works / TopFoto / Scanpix
Foto 3: Kas tunnete ära, kes lõpetab Tartu rattaralli 2003. aastal? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Kaitseväelase varustusega sõitjad Tartu rattarallil 2003. aastal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Kas tunnete ära, kes on see osaleja Tartu rattarallil 2003. aastal? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

teisipäev, aprill 11, 2017

Pullerits: Appi, kas ma olen nüüd rattasõiduks paks?

Mäletate seda teadet, et jalgpallur Ronaldo rasvaprotsent pidi olema 6-7 vahel, mille peale jalgrattur Alberto Contador kuulutas, et tema ei suuda sellise rasvaprotsendiga küll võistelda. Et see on liiga suur. Contadori näit: 3,7.

Milline on teie rasvaprotsent, mehed? Ja te imestate, miks te ei jõua Eesti küngastestki üles sõita?

Aga võib-olla on asi hoopis selles, et olete n-ö raske kondiga? Et teie luud on liiga jämedad?

Otsustasin selgust saada. Lasin hiljuti teha endale dexa-meetodil uuringu Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi hoones, kus heitsin lavatsile ning suur skänner sõitis seitsme-kaheksa minuti jooksul mitmed korrad mu keha kohalt üle. Kohe pärast protseduuri lõppu teatas arvuti, milline on mu luude tihedus kummalgi käel ja jalal, rinnakorvi vasakul ja paremal pool, üla- ja alaseljal, puusadel jne.

Nüüd küsimus: mis te arvate, kui palju kaaluvad kõik mu luud kokku?

Õige vastus: 2504 grammi. Ehk 2,5 kilo. Nüüd te enam ei imesta, eks, et ma suutsin omal ajal joosta 800 meetrit Eesti väikseima treeningu pealt 1.55,9?

Ja teine küsimus: mis te arvate, milline on mu kehas rasvaprotsent? (Mäletate Contadori: 3,7.)

Õige vastus: 20,7. Nüüd ma enam ei imesta, miks minusugusel pole võimalikki Contadori-sugustega mägedes võidu sõita.

Ilmselt olete minu luude 2,5-kilosest massist šokeeritud. Arvate, et teil kui suurel mehel on luid oma 10-12 kilo? Tulge maa peale! Isegi kui te olete väga-väga suur mees, väga suure kondiga, on teil luid kokku vaevalt rohkem kui 4-4,5 kilo. Kui ei usu, minge ja laske mõõta! Ja tuletage meelde, kui kerge oli koolis see skelett, mille bioloogiaõpetaja lasi teil tagaruumist klassi ette tõsta – mäletate? See peaaegu ei kaalunudki midagi. Asi on selles, et luud tõepoolest ei kaalu suurt miskit.

Mistõttu ajavad absoluutset jama need mehed, kes väidavad, et nad on suure ja raske kondiga ning ei saa seetõttu rattaga mäest üles. Selline väide ei kannata absoluutselt kriitikat! Luude mass ei ole küll kellelegi seejuures takistuseks ega segavaks faktoriks.

Sama huvitav on küsimus rasvkoe kohta. Jah, paar aastat tagasi sain mõõtmisel tulemuseks umbes 13. Aga too mõõtmine käis nii, et tuli enda ees käte vahel mingit sanga hoida ja pigistada. Siililegi selge, et toosugune mõõtmine ei saa olla usaldusväärne. Nii et ärge siin selliste pseudonäitajatega vehklema tulge. Minge laske teha dexa-uuring (25 eurot ainult) ning arutleme siis edasi.

Seni räägin ainult mina kui ainus, kellel on esitada konkreetsed mõõtmistulemused ja teaduslikud tõendid. Tähelepanuväärne on see, et mu rasvaprotsent jaotub kehal võrdlemisi ühtlaselt, näiteks paremal käel on see 19,8, vasakul jalal 18,7, vöökohal 22,0. Arvestades minu vanust (51), kaalu (72,1 kg) ja pikkust (186,5 cm) paigutusin rasvaprotsendilt valgete meeste normaalse vahemiku alumisele piirile ehk teisisõnu on mul ses osas ideaalilähedased näitajad. Aga ikkagi, 20,7... paljuvõitu nagu... Mis siis, et 20,7 on ka noorte meeste arvestuses pigem hea näitaja, nagu ma aru sain, siis 26 protsendi parima näitaja seas; vanuse järgi kohaldatuna olen 5 protsendi parima näitaja seas.

Võtame mind lõpuks tükkideks:
luid 2,5 kilo
rasva 14,5 kilo
rasvavaba mass (lean mass) 53,2 kilo
kokku 70,2 kilo

Suur küsimus: kui mu kehakaaluks mõõdeti 72,1 kilo, siis mis moodustab 1,9 kilo? Võitluslik hing ehk bojevoi duhh?

Foto 1: Alberto Contador Pariis-Nice velotuuri viimasel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Operaator Lea Khurana tegemas 13 aastat tagasi Pärna kliinikus luutiheduse dexa-uuringut. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Alberto Contador 2015. aasta Tour de France'i neljandal etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Alberto Contador maastikuratta seljas. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits oma Scotti maanteerattal neli aastat tagasi Tartus Vabaduse sillal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rein Taaramäe ja Priit Pullerits enne mullu juunis tehtud ühistrenni Tartu ümbruses. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

neljapäev, aprill 06, 2017

Pullerits: Tohoh, kas nüüd ei pääse isegi Jõgeva rattarallile?!

Alles see oli, mäletate ju, kui Indrek Kelk ei lubanud mind a) Tartu rattamaratonile ja b) Tartu suusamaratonile. Nüüd sain Jõgeva rattaralli korralduskomiteelt kirja, mis algas... nagu ikka algavad kirjad, kus on vaja edastada häirivat sõnumit:

«Muutuva maailma tormituultes ja ajaga kaasa käimise vajadusest tingituna olen sunnitud Jõgeva rattarallil sisse viima ühe üsnagi põhimõttelise muudatuse – pikale distantsile saavad sõitma ainult litsentsiga osalejad.»

Nagu Eesti rattakogukond teab, olen Jõgeva rattarallil osalenud neli korda ning alati ikka täismeeste pikal distantsil. Ja nüüd – litsentsi pole, ära starti tule. Aga mulle meeldib ju asfaldil pikk ja kiire sõit!

Taibanud, et edastatud sõnum ei ole üksnes intrigeeriv, vaid ka provokatiivne, lausa šokeeriv, pehmendas sõnumi autor: «Esimese hooga tundub asi dramaatilisem, kui see tegelikult on.»

Põhjus, miks Jõgeva rattaralli pikale distantsile pääsevad sõitma vaid litsentsiga ratturid, seisneb sõnumisaatja sõnul peamiselt selles, et teha n-ö illegaalsed ratturid legaalseks ehk saada aktiivselt, südamest rattaspordiga tegelevad inimesed alaliidu poolt litsenseeritud liikmeteks. Selle tarbeks on loodud harrastaja- ja hobiratturi litsentsid.

«Ise olen selle tegevuse poolt,» kirjutas mulle sõnumisaatja Sander Maasing, «sest siis on ala ja alaga tegelevad inimesed ja neile kehtivad reeglid natukene struktuursemalt üles ehitatud ja on mingi reaalne sidusus ala sees toimuvaga. See on valdkond, kus EJL-il on palju tööd teha ning lõpuks on hakatud astuma natuke konkreetsemaid samme.»

Niisiis olen seatud valiku ette: kui tahan Jõgeva rattarallil sõita pikka distantsi, kuhu olen kirja pandud, pean võtma EJL-ist harrastussportlase litsentsi. Kui litsentsi ei võta, tuleb rahulduda lühikese sõiduga.

Jõgeva rattaralli korraldaja andis parima minu lohutamisel, kui ma pikale maale ei pääse: «Eelmine aasta, kui mitmed Pelotoni rattaklubi harrastajad pikalt lühikesele kolisid, rääkisid [nad], et lühike sõit oli väga mõnus. Ei olnud seda üksi tuule käes pikalt võitlemist, kogu aeg toimus midagi, sai midagi sõidu käigus ka kaasa rääkida.»

No mis ma oskan kosta... Aga vaat, oskasin küll.

«See on tegelikult hea mõte,» kiitsin takka. Kuid lisasin, et mida otsustan ja teen, seda pean mõtlema. «Tegelikult on mulle Jõgeva pikk sõit meeldinud, ikka kuus korda tuleb tõsiseid tõuse võtta,» meenutasin. «Kaks esimest Jõgeva rattarallit olid head ja huvitavad, seal moodustusid väiksemad grupid. Aga viimasel korral, kui oli vähem osalejaid, läks nirult, pidin kaks ringi üksinda sõitma. Oleks nii palju osalejaid, et saaks väiksemad grupid tekkida ja päris üksi ei jääks, oleks pikk sõit igal juhul ägedam. Lühike on ikka lühike...»

«Eks ta ole jah, et üksi on nüri sõita,» tuli korraldajalt vastus. «Aga teisalt reedab Jõgeva rattaralli, et väga paljude sõitjate – kes vanast harjumusest pikki distantse sõidavad – tegelik tase ei ole see, et sõita pikki ja raskeid distantse. Enesepete, teiste tuules kilomeetreid läbi veeredes. Aga õnneks on kaine mõistus võidutsemas ja inimesed ei käi enam ennast ratta seljas tapmas, vaid annavad aru, et tegelik eesmärk on ju ennast ja seda tegevust nautida.»

Olgu mainitud, et Maasing ei tegutse enam Eesti Jalgratturite Liidus, ta ei olnud ka uue määruse välja töötamise juures ega tea seetõttu alaliidu tegelikke motiive. «Tõlgendan neid muudatusi kui ühe väikese ürituse korraldaja, kes proovib muudatustega kaasas käia ja osaliselt aidata ka liidul nende eesmärke ellu viia – teha harrastajatest ametlikud litsentsiga liikmed,» lisas ta. «Ka korraldajana on minu huvi see, et inimesed valiksid distantsi vastavalt tasemele, sest osalejate tuvalisus on vaja tagada terve võistluse vältel ning kui vastu õhtut on veel viimased osalejad rajal ekslemas, siis muudab see ka korralduse keerulisemaks.»

Tema resümee: «Üldises plaanis liigub liidu soov ja tegevus õiges suunas, aktiivsetel rattasõitjatel võiks ikkagi litsents olla. Keskmine tase on jõudnud sinnamaale, et võidusõidunumbreid kandvad ratturid võiksid omada ka nö juhtimisluba.»

Pealegi, nagu kuulda, pidavat harrastaja litsents maksma umbes sama palju nagu kaks spordigeeli.

Mehed, kas maksate?

Foto 1: Belgia ratturid Tom Boonen (vasakul) Quick-Step Floorsi meeskonnast ja Maarten Wynants Lotto NL-Jumbo meeskonnast Scheldeprijsi 202,4 km pikkusel ühepäevasõidul Molist Schotenisse kolmapäeval, 5. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Austraalia rattur Michael Matthews (Team Sunweb) võidab Baskimaa velotuuril (Vuelta Ciclista al Pais Vasco) 153,3 km pikkuse avaetapi Irunast Eguesibar-Sarrigurenisse Pamplona lähedal 3. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Naine ratta seljas. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix 
Foto 4: Rattavõistlus Hiinas. Foto autor: Xinhua / Sipa USA / Scanpix
Foto 5: Jalgrattur Robert Greven 160 km pikkusel sõidul läbi Monument Valley Navajo Tribal Parki Utah ja Arizona osariigi piiril. Foto autor: The New York Times / Scanpix
Foto 6: Naine ratta seljas põllul. Foto autor: PictureGroup / Sipa USA / Scanpix

teisipäev, aprill 04, 2017

Pullerits: Kas maanteerattasõiduga on nüüd lõpp?

Kas keegi teab, mis tunne on elada üle kaheksa kuu – see on ju peaaegu et terve rasedusperiood – ilma maanteerattata?

Möödunud pühapäeval sai see pikk periood otsa. Istusin pärast 22. juulit, mis jääb igaveseks hallide tähtedega Eesti tsiklismuse ajalukku – seda kutsutakse nüüd hoidumaanteelkukkumastpäevaks –, taas oma Scotti selga. Kas te arvate, et see käis lihtsalt?

Scott oli terve sügise, talve ja muist algavast kevadestki seisnud meie koera toas – jah, meil on perekoeral ka oma tuba, sest koer, Morgensilber Eye Candy, on lõppude lõpuks ikkagi pere liige – seina ääres. Keegi ei tundnud selle vastu suurt huvi. Isegi koer mitte – rehvid, st kummid olid kõik närimata. Aga märtsikuu lõpus hakkas asfalt kuivama ning lõpuks saabus Suur Päev. Aga see tuli taas ehmatusega.

Kui läksin Tartus A&T Spordi kauplusse – ei, see ei ole siin sisuturundus, see on pelgalt fakti konstateerimine ja tõetruu info esitamine –, kus lasin Scotti sõidukorda seada, teatas mehaanik muheldes, et hakaku ma aga raha koguma. Tohoh, mida nüüd?!

Näe, osutas ta esimesele hammasrattale. Jah, nägin: kett istus seal peal, hammasratta lülivahed paistmas. Et kui sellisega kõvasti sõita – ja ma sõidan kõvasti, sest iga trenn olgu võistlus, niisama uimerdada pole mõtet –, võin rinnaga leistangile maanduda, kõlas hoiatus. Olgu peale, vahetame keti ära, ei lasknud ma end rööpast lüüa. Mehaanik naeris taas. Keti vahetamisest ei piisa, lisas ta, vaid hammasrattad tuleb ka vahetada. No vahetame siis esimese hammasratta ka, säilitasin endiselt rahu. Mehaanik jätkas naermist. Esimesest ei piisa, seletas ta, tagumine tuleb samuti vahetada. Sest muidu ei jookse kett hammasratastega kokku.

Ja see ei olnud veel kõik. Näe, parem käiguvahetaja käib raskelt, osutas ta linki tõmmates. Ja jooksud on ka väsinud. Kodarad on jäigad ja pinges – või umbes midagi niisugust ta iseloomustas, igatahes enam neid suurt timmida ei saa, väitis ta.

Nii et mul olla targem uus ratas osta, kõlas resümee.

«Vaat see on sisuturundus!» oleks tahtnud hüüda. Oleks... Selle asemel küsisin tagasihoidlikult, ent siiski entusiastlikku reipust teeseldes – et pole sel rattal häda midagi, räägime esialgu ainult vahetatavatest osadest – keskse küsimuse: «Ja kui palju kogu see lõbu maksma läheb?»

Ketid-hammasrattad kakssada ja jooksud sada, sain tagasihoidliku arvutusega vastuse.

«Aga raam on ju ikka korras?» küsisin igaks juhuks üle.

Välja arvatud see, kuulsin vastuseks, et käiguvahetaja kõrv on keevitatud, sain vastuse. Keevitustöö oli möödapääsmatu, et lappida mullu suve hakul Tartu rattaralli lõpueelse külakuhja kukkumise tagajärgi.

Tegin minekut. Ütlesin, et las ma üldse vaatan ja kogen, kuidas maanteesõit pärast pikka pausi istub. Küll vahetada ja parandada annab ka edaspidi.

Oli ikka imelik maanteeratta selga istuda küll. Tundus kuidagi väike. Kui maastikurattale heidad justnagu kõhuli peale, käed laiali, siis maanteeratta sadulas tekkis kokkusurutuse tunne. Tunni ja 52 minutit väntasin Tartu ümbruse teedel tuule käes, peamiselt küljetuules, kokku 55,1 km, keskmine kiirus jäi isegi alla 30 km/h.

Aga kui hoogne võib olla maanteesõit võrreldes maastikusõiduga ja mis emotsioone see tekitab, selles saate oma silmaga veenduda siin, kuhu te mitte kunagi väntama ei satu.

Fotod 1-5: Siena (Italia) Sport Ciclismo Gara ciclistica Strade Bianche 2017. Fotode autor: LaPresse/Scanpix